Kõik see mis on olnud ja tulnud see pidigi tulema

Eile oli nii haige päev, et tagantjärgi mõeldes tundub kõik ühe suure illusioonina. Kõigepealt see, et Eerik ja Egle ikkagi kihlusid ning tähistasid seda õhtul Egle perega Kublitsa ääres grillides. Käisime ka Märdiga sealt enne Jarmo juurde minekt korra läbi, avaldasin Egle vanematele kaastunnet, et nad Eerikut järgnevad kümnendid välja kannatama peavad. Kihlumine toimus nii, nagu ma eelmises postituses kirjeldasin, ainult, et mõned tunnid varem, nii et ma ei saanudki sellest osa.
Kihlumine tähendab teoreetiliselt seda, et järgmine samm on abiellumine. Pulma küll tahaks, aga hetkel tundub ikka kogu see värk veel naljakalt ja uskumatult.
Rääkisime veel juttu nendega seal ja siis Väimelasse, võtsime Niki peale ning suundusime Jarmo sünnipäevale, mida oli tähistatud juba eelmise päeva õhtust saadik. Kui meie jõudsime umbes seitsmeks, siis teised külalised olid juba kella viieks kohale jõudnud ja vastavas meeleolus.
Edastasime Jarmole kingituse, mis oli tema sõnul parim kingitus Katu tehtud bmw logoga tordi kõrval. Me kinkisime Jarmole pildi, nagu ma paljudele teistele sõpradele olen kinkinud ja kanamunad, mille karbis osa mune asendasid šokolaadimunad. Kõige põhilisem aga oli see, et nii kui ma uksest sisse astusin ja Jarmot nägin, enne seda, kui keegi polnud veel õnnegi jõudnud talle soovida, tõmbasin ma talt kapuutsinöörid ära.
Lõpuks jõudsime õigesse peoruumi ka, Club Kuut, nagu Jarmo seda nimetab. Muusika oli nii valju, aga polnud hullu, ma harjunud. Parajasti tehti vesipiipu, mida ma nii kaua teinud polnud. Läksin ka ringile ja liitusin Heleniga, kellega pikemalt vestleme jäime. Mingi suur tüüp ootas ka vesipiibu järjekorras, aga andsin talle mõista, et ta jääbki enda järge ootama, ise samal ajal Heleniga vahelduva eduga vesipiipu tõmmates, nii et too tüüp läks pahasena me juurest minema. Hiljem ta küsis Heleni käest, et kas ma olen kogu aeg selline, siis Helen ütles, et ta ei tea, vist jah. Jaah, Ella, jutt käib sinu õest, kes pidas ennast väga korralikult üleval. Pidasin ikka kohuseks tal silm peal hoida ja hiljem koos meiega koju toimetada.
Seal sünnipäeval sai veel igast nalja. Rääkisime Jarmoga igast ägedat teksti, ta oli nii rõõmus ja naeris kogu aeg, mille üle mul oli ainult hea meel. Hiljem liitus Maikel ka meiega, temaga sai ka pikalt igasugustest huvitavatest asjadest räägitud. Ma ütleks, et ta on ka üks nendest, keda võib nimetada minu inimesteks, sest tal on eesmärgid, soovid ja unistused, mida ta kõike täita tahaks. Rääkis mulle oma tüdrukust, unenägudest seoses selle sünnipäevaga, vere annetamisest ühele abivajavale tüdrukule jne. Ühesõnaga ta on mega tore, tegime koos pilte ja hiljem, kui ma teistest ei viitsinud pilte teha, siis ta võttis mu ameti mõneks ajaks üle.
Vahepeal tulid Henri ja Krista. Alguses kõik tervitasid ja kallistasid neid jne, aga siis hiljem, kui Henri me juurde juttu tuli rääkima ja teema golfi peale läks, siis läksime kahekesi ta punase golfiga sõitma. Ma tahtsin tegelikult, et tema sõidaks, aga ta käskis mul sõita ja siis käisime Tsolgos.
Ma pole Henriga enam nii ammu suhelnud ja hea oli lihtsalt korraks ära käia ja temaga rääkida ning kuulda, kuidas tal läheb, mis ta teinud on, mis tal plaanis teha on jne. Tagasi tulles sõitis tema, täiega kartsin, kui ta kihutas. Mul on hirmutunnetus jälle tagasi tulnud, aastaid oli nii, et ma võisin tuimalt autos istuda, kui keegi kihutas vms, polnud nagu mingit emotsiooni.
Kui me tagasi jõudsime, siis üks tüdruk oli just end täis oksendanud ja diivani peale magama jäänud - peorikkuja või nii. Seal haises täiega, nii et mul hakkas peaaegu endal ka halb, aga õnneks keegi koristas selle jama sealt ära ja toimetati too tüdruk kuhugi vaiksemasse kohta magama ning lõpuks tõi Jarmo õhuvärskendaja ja kõik oli jälle hea, kuigi ta lasi seda alguses nii palju, et see mattis hinge, aga ma võtsin tal õhuvärskendaja käest ära ja veeretasin voodi alla.
Vahepeal tantsiti täiega ja Jarmo ema algatusel lõigati kook lahti. Kõik sünnipäevalapsed, kes seal olid ja kellel üldse märtsi kuus sünnipäev oli, said selles kaasa lüüa. Ma unustasin enne seda öelda, et see polnud ainult Jarmo sünnipäev, vaid ka Jamesi ja Kaivo sünnipäev ning osaliselt ja Jarmo ema sünnipäev. Märti ka veel õnnitleti tagantjärgi ja ta sai ka kooki lahti lõigata. Jarmo ema oli nii pisarateni liigutatud sellest koogist ja selle lõikamisest. Pärast keegi üritas seda torti taldrikute peale panna ja teistele jagada, aga kui ma nägin, kuidas Nikile tagurpidi tort taldrikule oli pandud, siis läksin ise torti laiali jagama.
Nii suured tükid olid lõigatud, et kogu selle söömisega oli raskusi. Lisaks sellele oli see kook ka nii magus, et lihtsalt ei jõudnud kõike ära süüa, kuigi tegelikult oli väga hea. Märt ja Maikel aitasid mul ka süüa. Mu koogi tüki peale oli lill sattunud, mõtlesin, et kas see on mängu- või pärislill. Maikel: "Näita!"
Andsin talle tüki, Maikel: "Pärislill!"
Mina: "Misasja? Siis ta poleks söödav ju" ja siis seletasin ära, mida ma mängu- ja pärislille all mõtlesin.
Maikel: "See oli siis mängulill" ja lõpuks ma ei saanudki ise lille ära süüa.
Mingi aeg plaanisime, et võiks kunagi ära minna, sest kõik olid liiga purjus ja tahtsime veel linnas ka käia ja värki. Alguses mõtlesime kell 9 ära minna, aga kuna seal hakati vahepeal draamat tegema, siis lükkus see minek kella kümnele.
Mingi aeg läks Henri lolliks. Alguses ei pidanud Henri ja Krista vist kumbki jooma, aga millegi pärast hakkasid lõpuks mõlemad jooma ja ma juba arvasin, et see ei tõota head, kuni selleni, kui Katu Henril süles istus ja Henri talle vist musi või midagi tegi. Mõni hetk hiljem pani Krista katule rusikaga näkku ja ütles, et Katu ei puutuks ta meest. Tulemusena nuttis Katu Jamesi embuses ja James koos temaga. Krista ja Henri sõimasid üksteist ümber maja, lõpetasid suhet ja Henri lõi oma golfi tagaklaasi rusikaga puruks, nii et tal oli klassikillu tükk väikese näpu sees. Paljud olid juba suht pöördes, Krista oli korraks kadunud ja siis mingi hetk oli juba nii, et Jarmo vend tõi paberit ja Krista ja Henri istusid maas ning Krista üritas Henri kätt verest puhastada. Henri oli endiselt maru vihane, aga Krista oli rahulik. Enamus läks tuppa tagasi. Hiljem läksid Krista ja Henri teise majja kätt vee alla puhastama vms ja siis tulid ka kunagi tagasi.
Ma olin mõlemas täiega pettunud, Henris sellepärast, et ta täispeaga nii kardinaalselt muutub ja Kristas sellepärast, et ta teab, milliseks Henri täispeaga muutub, kui ta välja vihastada ja ta ikkagi tegi seda.
Kõik tahtsid teada, mis juhtus ja mõni elas nii kaasa, et oli ise ka vihane ja tujust ära. Kõige ägedam selle juures oli Kaivo, kes oli nii segi ega saanud midagi aru. Mu arust nii peabki - mega savi, mis ümberringi toimub, peaasi, et endal on hea olla. Jarmo ka vist polnud eriti teadlik, mis toimus, ainult James oli see, kes oli sellest nii löödud ja pettunud, et ta sünnipäev ära rikuti.
Mõned tegid seal veel igast lollusi jne, sellepärast me tahtsimegi suht ära minna. Võtsime Maikeli ja Heleni, kellel ka sellest kõigest sellest draamast juba aitas, kaasa ja läksime. Jarmo tuli saatma meid veel ja seletas ümber auto, kuni me lõpuks ära läksime.
Viisime Heleni ilusti koju ja siis Maikeli oma tüdrukuga kokku saama ning siis Märdi ja Nikiga vabakale. Alguses polnud seal kedagi tuttavat, helistasin Taadule, kutsusin teda välja, kuigi ta lubas hiljem tulla, siis lõpuks ta oli ikkagi nii väsinud, et läks magama.
Märt: "Just teda ma igatsesingi" ning seepeale nägin Joosepi autot me auto kõrvale parkimas. Nii hea oli teda üle pika aja näha ja igast ägedat juttu rääkida. Vahepeal tuli veel Kõrts, kellele me Nikiga sünnipäevast muljetasime. Pärast Niki jäigi Kõrtsi juurde, et koos klubisse minna ja temaga koju saada.
Ma läksin autosse, Joosep tuli ka ja siis seletasime seal igast head teksti, kuni Kaarel tuli. Olime väljas veel mingi aeg, aga kuna Märt oli juba suht väsinud ja tahtis magama, siis läksime ära.
Mega imelik oli kuidagi kolmekesi - mina, Joosep, Kaarel, seal väljas seletada. Me oleme kuidagi nii lahku kasvanud või on asi minus ja ma hakkan lõpuks aru saama sellest, et need ajad on möödas ja tuleb leppida sellega, mis on. Joosep küll kirjutas oma blogis seda, et paljud väidavad, et ta muutunud ja ta mingil määral ongi ja nii, siis eile ma ikkagi nägin temas seda vana head totut, mille üle mul hea meel, aga kui me kolmekesi seal rääkisime, siis ma tundsin end täiega eemalolevana neist.
Nagu ma juba alguses ütlesin, siis oli see päev väga illusoorne ja eriskummaline, aga siiski seiklusrikas ja omamoodi põnevust täis.

Chocolate rabbit

Õpetaja nii heldekäeliselt lubaski mul keset teist tundi minema minna, vaata, et kiitis veel takkagi. Läksin Maximasse, et šokolaadijäneseid lihavõtteks osta, aga seal polnudki enam neid, mis Märt mulle ühel hommikul enne kooli minekut ostis. Ainult mingid nõmedad kotis šokolaadijänesed, mis olid lisaks veel poole kallimad, kui nood, mida tookord ühekaupa müüdi. Maximas ringi uudistades, leidis mind üles Sannu, kes seal turva on. Ma olin kogu aeg arvanud, et ta on tööl ainult nädalavahetusel, aga ilmselt sain siis tookord valesti aru. Rääkisime, kurtsin talle ka oma muret ja läksin edasi õnne otsima Maksimarketisse, aga tulutult. Lisaks sellele polnud ka Rimis šokolaadijäneseid. Lambist enne pühi ei müüda šokolaadijäneseid, ainult mingeid üllatusmune erinevas suuruses. Lõpuks helistasin Märdile ja ütlesin, et ta Maximast nood koti sees jänesed ära ostaks, sest ma ei viitsinud enam kesklinna tagasi sõita.
Siin on šokolaadijänes, mis Märt mulle ükskord enne kooli ostis, pildil on näha erinevad etapid jänesest ja selle söömisest. 

Šokolaadijänestest veel nii palju, et need kuuluvad mu lihavõtte traditsioonide juurde. Mu vend on lihavõtete ajal sündinud, seega tuli vanaema meile alati pühade ajal külla ja tõi mõlemale šokolaadijänesed. Kust need mälestused nii meelde tulid, küsite tee nüüd? - Anita tegi sellel teemal uurimistööd ja siis ma pidin ka talle rääkima ning seoses sellega meenus igasuguseid traditsioone ja lugusid seoses lihavõtetega. Kusjuures mul ei lähe kunagi meelest 7. aprilli 1996. aasta pühapäeva hommik, kui olid lihavõtted - ma ärkasin üksi, tuba oli korras, aga mitte kedagi polnud kodus ja välja minna ka ei saanud, kuna ma ei osanud ust lahti teha. Hiljem, kui vanaema tuli, sain teada, et hommikul kell 7 sündis mu vend. Järgmine pühapäev saab ta juba 17.

Märt jäi kooli veel laupäevaseks robotite võistluseks robotite alust/lauda vms lõpuni tegema, mina aga läksin juba tema juurde. Jõudsin Viitkale, kedagi polnud kodus. Oli ainult Fredi, kes mind nähes nii õnnelik oli ega lasknud mul ustki lahti keerata, vaid ainult lakkus mu kätt.

Ei viitsinud peale kooli enam midagi teha, viskasin pikali ja jäin magama. Vahepeal tuli Märdi vanaema koju, aga ma magasin edasi, kuni Märt tuli. Tal oli samamoodi uni, nii et ta magas ka umbes sama kaua, kui ma päeval. Ma ei viitsinud enam pikutada, lõpetasin eelmise postituse ära ja lugesin kõikide teiste blogi postitused läbi, mida ammu polnud isegi vaadanud, kuna mul pole läpakas peale Joosepi blogi aadressi, kellegi teise omasid. Maria blogi oli hästi lahe, polnud suvest saadik toda lugenud. Eliisis olen pettunud, et ta vahepeal midagi tavapäraselt põnevat ja kaasahaaravat polnud kirjutanud, aga teiste peaaegu piltide blogid ei pakkunud väga pinget.

Õhtu läks kuidagi väga kiirelt. Mõte oli küll kogu aeg linna ja/või klubisse minna, aga lõpuks, kui kõik neljapäeva õhtused saated telekast vaadatud said, siis tundus kõigeparem variant siiski magama minek. Nendest varajastest magama minekutest on ilmselt tingitud ka varajane ärkamine, mis tänasel, suure reede hommikul, kui oleks võinud lõunani magada, ruttu kätte jõudis. Seekord läks uni enne 7 ära. Hea on sellejuures see, et kohe keeratakse kella ja siis pole varajane ärkamine enam probleem.

Me olime Märdiga esimesed ärkajad, tegime süüa ja lõpuks tulid teised ka üles. Sõime ja siis täitsin Anita ees oma stilisti kohustusi, valides talle riided ja lõpuks tegin ka seongu. 

Märt läks esimesena välja, käskisime tal vaadata, kas lumi jääb kokku, alguses tundus, et jääb, aga kui me Anitaga välja läksime, siis veendusime siiski, et mitte. Tahtsime uut lumemme teha, kuna vana on peaaegu täielikult sulanud. Mängisime Frediga, kes armastab mind vabal ajal süüa, aga kaks ühe vastu siiski ei saa, lõpuks oli ikkagi Fredi see, keda kiusati. 

Märt hakkas mu autot remontima, samal ajal, kui ma seda koristasima asusin. Paigutasin asjad autos ära ja siis üritasin tolmuimejaga seda koristada, aga kuna too ei tõmmanud üldse, siis lõpuks loobusin ja läksin tuppa tagasi. 

Märt käis vahepeal Viitkal ja tagasi tulles oli Eerik ka kaasas. Ta oli juba eelnevalt hommikul helistanud ja rääkinud oma suurtest plaanidest Eglega täna kihluda. Ma ei tea, kust tal see plaan tuli, väidetavalt oli see tal  mõttes juba eelmisel aastal, kuigi kogu aeg käis jutt, et me peame Märdiga esimesed olema, aga kuna seda ta olekski ootama jäänud, siis otsustas ta asja ise esimesena ära teha. Eerik lubas Eglele laulda ning oli selleks Martini käest juba kitarrigi laenanud ning Agega linnas sõrmust käinud ostmas. Eerik ise oli muidugi tänu eilsetele sündmustele veel purjus ning haises alkoholi järele, nii et ma viisin ta külma dušši alla ja tegelesin temaga kogu selle aja, kui ta siin oli. Jaah, kuidas Eerik võib ikka seletada. Teistele võrdluseks Eeriku kõrvale võib tuua Ego, keda jutuvestmises ei ületa ilmselt keegi, ka Eerik mitte. 

Rääkisime Eglega facebookis, õigemini mina rääkisin ja mängisin, et mina ei tea midagi. Egle ees on see saladus, kuni selle hetkeni, kui Eerik temalt täna õhtul Vastseliina lossi varemetes kätt palub. Ma loodan muidugi, et sündmused täna sinnani arenevad, Eeriku jutu järgi küll, ta on endas nii kindel ja soovib ühe naisega veeta koos vähemalt 50 aastat. Egle, sa oled õnnelik, kuigi ma ikka ei saa aru, kuidas sa Eerikut vahepeal taluda suudad. Eerik on aga kindel, et Egle on see naine, kes suudab teda terve elu välja kannatada. Eks me näeme siis!

Lõuna ajal läks Eerik ära. Helistas alguses oma vennale, kes väitis, et Biibsi, kes Eerikule järgi pidi tulema, pole kodus, aga kui ma Eerikut viima läksin, tuli Biibs juba tee peal vastu, lisaks sellele Märt ja ta isa, kes naabri tühja akuga autot traktoriga siia vedasid.

Varsti Jarmo sünnipäevale ja siis koju, et homme hommikul linnas käia ja siia tagasi tulla, kuna autole on vaja mõned jupid osta. Varsti on ka ülevaatus, nii et peab vajalikumad asjad korda saama. Ma ei tea, kuidas Märt üldse täna veel õhtul sünnipäeval jõuab olla, kuna ta on terve päev peaaegu mu auto all olnud ja oli juba nüüd väsinud, kui toas käis. Ta on üldse nii tubli, teeb ja on kogu aeg. Ma olen nii uhke ta üle ja kõige õnnelikum, et teda üldse kohtasin. 

Peaaegu nagu reede

Lõpuks hakkavadki kaua oodatud valged ööd lähenema ja hommikud on juba nii valged, et uni läheb ära. Päev enne pühi, siis kui sul on plaan õhtul võib-olla veel sõpradega klubisse minna, ärgata hommikul kell 5, on vist eriline eneseületus. Või siis mitte? Tegelikult on siiani täiega hea olla, kuigi on juba teine tunnipaar. Eile just mõtlesin, et iga päev võiks ainult ühes tunnis käia, siis oleks väga super koolipäev.
Esimene asi, mis hommikul pähe turgatas, oli see, et Jaagup Kreemil on täna sünnipäev. Õige fänn on see, kellel on oma iidoli sünnipäev ikka peas.
Märt vaatas hommikul mu autot ja lõpuks selgus, kuhu koer on maetud - üks lahti olnud juhe tekitas mulle nii palju segadust. Miks minuga alati sellised asjad juhtuvad?
Tänu varajasele ärkamisele jõudsin hommiku jooksul juba päris palju asju ära teha ja asjad kokku panna, et pühadeks Viitkale minna. Üritasin venda ka üles ajada, aga tulutult. Tüüp tuleb isegi lõpuks pika äratamise peale üles, käib wc's, sööb, aga läheb siis magama tagasi - selline kooliskäimine siis.
Hommikul, kui kooli sõitsin, märkasin bussijaamas hääletajat, kelleks oli mu põhikooli klassivenna Sulevi ema. Loomulikult võtsin ta peale, sai jälle ägedat juttu kuulata. Põhiline ikka see, et mu isa ja Sulevi ema käisid põhikoolis ühes klassis ja me Suleviga samamoodi.
Sulev just eile helistas mulle ja tundis muret, mis Maidu (mu põhikooli klassivend, kes 4ndas istuma jäi) tahtis, kui Sulevilt mu numbri küsis ja mulle päeval helistas. Maidu tahtis mu isa numbrit, et oma õele, kes suvel oma Rootsi päritolu peigmehega pulmi pidama hakkab, pulmaväravaid teha.
See on vist tüüpiline, et kui jutustad, siis ei pane tähelegi, kuidas aeg ja kilomeetrit lendavad, nii et kui ma Sulevi ema linnas maha panin, siis mul oli tunne, nagu ma poleks ise linna sõitnud, sest ma olin nii sügaval teksti sees, et mul ei tulnud sõidetud tee üldse meelde.
Keerasin tümmi põhja ja sõitsin kooli. Võtsin täna kaamera ka kaasa, kuna kursusejuhataja tahtis, et ma teeksin kevadakende konkurssist ajalehte piltuudise, st turismi õppetooli õpperühmad kaunistasid lihavõtte teemadel 3nda korruse aknalauad. Meie klass ei võitnud, haha. Ma ei teinud midagi selle akna kaunistamiseks, kuna mind polnud kooliski.Tegin hommikul pildid ära ja siis halduskorralduse viimasesse tundi, kust oli töö. Töö ajal oli selline tunne, et ütleks nüüd kõva häälega üle klassi: "Keda me petame?", sest enamus üritas kuskilt maha vehkida.
Tunni lõpus arutlesime halduskorralduse õppeaine teemadel: kas sellisel ainel on üldse mõtet jne. Lisaks sellele rääkis õpetaja eilsest väljasõidust Rõuge kanti, kust nad maaturismiga käisid. Panin õpetajaga tarka jälle. Ta kogu aeg ütleb, et ma olen seoses oma tööga maakonda mööda ringi käies rohkem elu näinud, kui teised.
Mango ema tõi jälle tagasiside lehed, täitsime nood ära ja siis tuli üks loodusturismi õpilane meile akna kaunistamise eest küpsiseid tooma - kõik osalejad said auhinna, kuigi päriselt võitis hotell. Võtsin küpsised, päeviku ja siis ühikamajja sihttoote turundusse. Õpetaja tahab, et ma nendega Tallinnasse mingile projekti lõpetamisele kaasa läheksin ja sellest artikli kirjutaksin, aga ma ei tea, kas ma viitsin. Õpetaja tahtis veel, et ma teda paaris asjas aitaksin, aga praegu ma viitsin reaalselt siin oma blogi kirjutada ja mõtlen, et ütlen tõstan käe ja ütlen: "Ma pean ära minema!" Tegin seda ja läksin.

Inspiratsioonilainel

Kes läheks vabatahlikult hommikul kooli, kui esimene tund on vaba? - Eks ikka mina, kes ma olen hommikuinimene. Minu arust on hommikused koolis tunnis passimised üldjuhul täielikud ajaraiskamised, kuna me ei tee seal nagunii mitte midagi ja nii läheb kogu mu hommikune inspiratsioon ja töövalmidus raisku, aga mitte täna, sest tänu hommikusele mõttetööle on tänasega päris palju asju tehtud.
Märt läks matasse, ma läksin puhkeruumi tänaseks jäänud kodutööd tegema. Suutsin sihtkoha tootearendusest sellise toote oma mõttelennuga välja arendada, et ma olen ise ka tulemuse üle uhke. Võrreldes teiste toodete ja pakettidega tundus minu oma kõige jalustrabavam, vähemalt õpetajal oli küll selline ilme, kui ma lõpuks oma toote tutvustamise lõpetasin. Marilini seikluspargi teema oli ka päris hea, kuigi ta alguses arvas, et ta oli kõik valesti teinud.
Vahetunnis ajasin Velerkaga puhkeruumis juttu. Ma üldse viimasel ajal Valerka, Niki ja Kimiga väga palju suhtlema hakanud. Eile olin ka vene seltskonnas terve vahetunni, kui nad kaarte mängisid. Siis sai rohkem Kimiga jutustatud. Jaanuse klass müüs saiakesi, käisime noid ostmas ja ajasime müüjatel oma soovidega juhtme kokku. Kunagi septembris, kui Niki sünnipäev oli, siis rääkisin nendest lähemalt, aga pean veelkord mainima, et nad on hästii toredad.
Kuna olen nüüd jälle mega inspiratsioonilainel, siis ei viitsi üldse igavates tundides istuda ja oma aega kulutada. Seega inkasse ei läinud, vaid istusin puhkeruumis ja tegin turismiressurside tunnitööd, mis mul tegemata oli, kuna olin vahepeal haige. See sai ka ära ja nüüd peaks sihtkoha tootearendusest hinde välja saama.
Peale tunde läksime Märdiga linna. Maksimarketi juures nägime Eerikut, seletasime temaga, siis autopoest läbi ja minu juurde süüa tegema ja sööma. Hiljem sõidutasin oma majanaabritest memmekesed kultuurimajja laulma, kuna nad kardavad libedust ega tahtnud jala minna.
Peale Märdi juures ta vanematel köögis remondis abis olekut, tuli mul endal ka remondi tegemise isu, nagu viimased 2 kevadet traditsiooniks on saanud. Esmaspäeval, kohe kui koju jõudsin, alustasin tapeedi seinast kakkumisega, mida täna jätkasin. Plaan siis on panna ukse juurde ühte seina uus, päris tapeet, mitte enam ajalehed, nagu mul teistes seinades juba on. Sinna tapeeditud osa peale riputaks laua pealt ära pildiraamid ja riidepuust ehetehoidja, mis mu isa ja Märt mulle tegid. See on peamiselt kaelakeede jaoks. Üks ehetehoidja plaan on mul veel, aga selleks on rohkem materjali vaja, aga küll see plaan ka millalgi täitub.
Riputasingi täna oma ehteid riidepuust ehetehoidja külge ja, et kõik konksud täis saaks, siis otsisin oma vanu ehteid ning leidsin igasuguseid mälestustega esemeid ja katki või kulunuks kantud ehteid. Selle taustaks otsisin arvutist ja panin mängima vanemat muusikat, mis andis mõnuse feelingu ja tõi meelde igasuguseid mälestusi, mis küündivad kaugemasse aega, kui viimased 4 aastat.
Täna sain ka Eliselt sünnipäevakutse, millest me Jaanusega just eile rääkisime. Loodan, et seekord ma pole Elise sünnipäevale jõudes nii väsinud, nagu tavaliselt.Et jah, sünnipäevade jada pole kaugeltki veel läbi.

Ma ei saa toppama jääda, kui elu on teinud mulle tempo

Täna on juba mitu korda päevakorrale kerkinud blogi kirjutamise küsimus ja siin ma nüüd olen, kuigi ma päris täpselt ei tea, mida ma siia kirja panema hakkan, sest ma pole nii kaua kirjutanud ega tea, kust alustada ja teiseks on täna nii masendav päev olnud, et ma tõesti ei viitsi siia kirjutada sellest, kuidas mu auto mulle vastu töötab ja isegi mingi albumi pealkirja kirjutamise paber mind alt veab. Sellegi poolest ei lase ma end millelgi heidutada, sest kui kõik täpselt ja korrapäraselt toimiks, siis poleks pinget ja kõik oleks "Liiga lihtne" nagu Po ütleks. Ka meenub mul sellepeale üks gümnaasiumi keemia tund, kui Rauno ütles, et hea on, kui on pidev pinges olek, mispeale Älf lisas: "See on ekstreemsus - kahtedest saab adrenaliinilaksu!"
Koolist rääkides, siis uue semestri alguses ma võtsin õppimist päris tõsiselt - õppisin iga päev kodus ja tegin kõik asjad õigeks ajaks ära. Enne semestri algust vastasin veel eelmise aasta saksa keele ära, mis tasus end oma kordamistega ära, kuna uue semestri kontrolltööd olid kõik järjest viied. Parv oleks kindlasti uhke mu üle. See saksa keele õpetaja on ka tõsiselt tore. Vahepeal läksin juba vahetunnis klassi ja siis arutlesime muusika, teatri ja igasugustel muudel teemadel.

Paar nädalat tagasi olime Märdiga mõlemad nädal aega haiged. Kõige haigem oli see, et jäime täpselt samal ajal haigeks. Seega nädal aega ei jõudnud kooli minna ja peale seda on motivatsioon jälle kuhugi kadunud. Märts ja aprill on mu jaoks üldse alati kõige väsitavamad olnud, kuna kogu aeg on üks sünnipäev teise otsa.
1. märtsil oli Sannu sünnipäev, kus sai Sannu ja Krissuga igast vanu aegu meenutatud. Kuna aga tollel päeval oli hästi palju igasuguseid sõpru linna peal, kellega ma kokku tahtsin saada, siis sünnipäevalt tegin ma suht ruttu minekut.
2. märtsil pidas Mikk Viitina jahimajas oma juubelit. Too oli ka suht chill sünnipäev oma ägedate mängude ja tutvustamisringidega. Enne Miku sünnipäeva sain Taavetiga kokku, et talle kinki edastada, kuna 26. veebruaril, kui tal õige sünnipäev oli, siis oli ta sõjaväes.
8. märtsil pidas isa sünnipäeva. Selleks sai päris palju ettevalmistusi tehtud, kuigi ma olin siis veel pooleldi haige, aga isale sai vähemalt tore sünnipäev korraldatud. Järgmine aasta siis juubel.

15. märtsil pidas Märt oma sünnipäeva. Selleks sai kõvasti ettevalmistusi tehtud ning tulemus oli super. Mul oli täiega hea meel, et Egon, Niki, Kõrts, Jarmo ja Matu ikka kohale tulid. Nendega saigi seal põhiliselt oldud ja igast nalja tehtud. Lisaks sellele lõpetasin lõpuks ürituse "kaine olek" ning ühtlasi ka võitsin, kuna Märt hakkas eelmisel nädalavahetusel lõpuks jooma. Mõlemad olime mu sünnipäevast saadik kained olnud.
Peale Märdi sünnipäeva olin ma nii väsinud, et magasin põhimõtteliselt Märdi õige sünnipäeva - 16. märtsi maha ja kõik see tänu Po'le, kes koju ei läinud, vaid terve öö seletas ja muusikat kuulas ning hommikul seda jätkas. Ma ei tahtnud teda peale seda enam nädal aega näha.
18. märtsil peeti Märdi sugulastega sünnipäeva. Pühapäeva õhtul olime just nende juures köögis remonti alustanud, nii et esmaspäeval sai tühjas ja seintelt maha kakutud tapeediga köögis ümber laua istutud, söödud ja Märdi sünnipäeva peetud.
22. märts jõudsin koguni kahele sünnipäevale. Alguses käisin sugulase sünnipäeval ja pidin peale seda linna minema, aga kuna mu auto hakkas lolli mängima ja jäi täpselt enne Rõuge silti seisma, siis pidin Märdi endale Viitkalt järgi kutsuma, et linna jõuda ja siis Viitkale minna. Märt oli samal ajal just Maku sünnipäeval olnud, kuhu me peale linnas käimist suundusime. See oli ka väga tore sünnipäev. Kuidagi mõnus feeling oli ja nalja sai ka omajagu, kuigi Eerik jõi ennast täis ja läks jälle üle käte, nii et seekord oli tema see, keda ma nädal aega kohata ei soovinud.
Eglega sai seal põhiliselt seletatud ja üldse on Egle viimasel ajal üks põhilisi sõbrannasid mul.
24. märtsil tuli Märdi teine tädi ja tädi tütred talle sünnipäevale. Märt on ise ka nende sünnipäevade pidamisest nii väsinud, kuigi ma lohtasin teda sellega, et sellel nädalavahetusel tuleb ta kolmas tädi siiakanti, nii et on võimalus veel ühele sünnipäevale, kuigi meil endal on suurel reedel plaan Jarmo, Kaivo ja Jamesi sünnipäevale minna. Ma lähen põhiliselt Jarmo sünnipäevale, teisi ma väga ei teagi.

Saingi nüüd vist lühidalt vahepeal toimunu kokku võetud, kuigi igasugused pisidetailid jäid siit välja, aga neist võib lugeda twitterist, kus ma nädala sees ikka säutsun, nädalavahetusel ei viitsi, siis kogu aeg kuskil üritusel või Märdi juures.
Olen vahepeal raamatu materjaliga töötanud ja üritan raamatu kirjutamiseks aega ja inspiratsiooni leida ja kui ma tõesti kirjutama hakkan, siis ma ilmselt väga blogisse enam ei jõua. Hetkel on muidugi kooli ja töö asju ka nii palju, et sellepärast ei jõua ei blogi kirjutad aega ka raamatu materjaliga tegeleda.
Siis muidugi see, et kõik on nii hõivatud ja kiire elutempoga ja kadunud, et paratamatult tekib küsimus: "Kus te kõik olete?" Sõbrad on mu inspiratsiooniallikas ja seni, kuni pole neid motiveerivaid seiklusi koos nendega, seni ei kutsu mind siia väga miski ka kirjutama. Täna tõid mind siia vestlus Jaanusega. Aitäh, et sa minusse meie ühiste vestlustega inspiratsiooni süstid ja mind nii jälle kirjutama paned. :)