Oh rahutu meel

Uue aasta eel, parima sõbra sünnipäeval, suve lõpus, septembri ootuses - seda tähendab 30. august mu jaoks. Juba kolmandat aastat järjest ei kõla sel esimesel septembril enam mu jaoks koolikell, aga mingi ootus on ikka. Elan teistele kaasa, kes kooli lähevad ja saabun suvest sügisesse - oma lemmikaastaaega, kuigi sügisesed ilmad on juba pea pool augustit kestnud ja ma tunnen selles suve lahkumises end üllatavalt hästi, sest nii on lihtsam teele minna ja teel olla.

Hiiumaal Eesti Rahvamajade Ühingu suvekooli vihmaga saabunud Vikerraadio ajakirjanik Märt Treier ütles, et see on just tema lemmikilm, pilved taevakohal - introverdi jaoks täisulik. Tunnen end ka viimasel ajal introverdina, kuigi need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen pigem selle vastand, kuid mitte alati. Paljud tahavad minuga viimasel ajal hängida, kokku saada või lihtsalt netis jutustada, aga siis olen mina - endasse tõmbunud, mitte just kõige jutukam vestluskaaslane. Kõrvalt vaadates vist ikkagi väliselt tõsisemapoolne, nii vähemalt ütleb Kristjan, kes mind aeg-ajalt endale hommikul vastu sõitmas näeb. Täna, kui lõunale tahtsin minna, liitus minuga personalispetsialist nii muu seas ilma küsimata, kas ma üldse tahan kellegagi jutustada. Mis mul siis muud üle jäi, viisakusest panin kõrvaklapid ja telefoni taskusse tagasi. Napisõnaline olin, ilmselt ta rohkem minuga ei tule. Mitte, et ma ei tahaks suhelda inimestega, aga ma tunnen lihtsalt, et mul ei ole mitte midagi öelda. Võib-olla on lihtsalt valed inimesed. Ma ei tea. Tuleb jälle sügis, kus tahaks lugeda ja asju enda sees mõelda. Hoogu koguda, rahusse randuda. Pigem jälgida, mis toimub. 

Ja ega kõik ka siis ainult must ja valge pole. Viimasel ajal on olnud ka mitmeid säravaid hetki ja rõõmu mu ümber, mis kannab ja hoiab, vähemalt nii kaua, kuni ma enese eest joosta jaksan. Viimane kord, kui Tallinnas käisin ja jälle kuhugi minema kibelesin, küsis Kairo, et kelle eest ma põgenen? Nii ma vastasin - iseenda. Tuiskan ja keerlen mööda ilma ringi, põgenen enda eest ära. Tsiteerin siinkohal jälle Dale Cernegiet, kelle raamatut ma parasjagu loen: "Sa võid olla kodunt 1500 miili kaugusel, aga sa ei tunne end põrmugi teistmoodi, on ju nii? Ma teadsin, et see niimoodi läheb, sest sa võtsid endaga kaasa selle, mis on kõigi su hädade põhjus - iseenda."

Iseendaga on vajalik olla, aga mingil hetkel on vaja joosta nii kiiresti, kui jalad võtavad. Tormata läbi elu, möllata ja rabeleda, et elus püsida. Ja üldsegi olen ma isegi oma parima kolleegi arvates Nipernaadi, nagu seda mu kohta juba palju varasemalt on täheldatud. Noh olen jah selline rahutu hing, kes sügiseks jälle maha rahuneb. Mõtlesin vahepeal, et kirjutan selle Reelika alustatu lõpuni, aga ma ei taha praegu enam suve peale mõelda ja neid mälestusi enda jaoks elavaks muuta. Kuskil pole enam soe ega soojust. Külmus poeb aina enam hinge. Deemonid-deemonid - jookske!

Hiiumaa 2021

Suveseikluse meenutus ehk troopikaöö

Järgnev tekst võib vajada vanemlikku selgitust, okei nali. Juba sinna Pärnumaa randa jõudes panin Reelikale nii muu seas ülesandeks sellest üks postitus teha, sest noh tema oskab. Siit ta tuleb 9.-10. juuli 2021 mõningate minupoolsete täienduste ja kiiresti kirjutamisest tulenevate kirjavigade toimetamise järel:

Pikalt sai palutud ja meenutatud mulle seda postitust. Algses emotsioonis polegi enam kindel. Vahepeal oli tunne, et aega on liiga palju möödas mäletamaks kõiki jagamisväärseid hetki. Tundus jama, kui unustan midagi ära, kuid lähipäevil õnnestus saada õige tunne, et see oleks nagu kesksuvise seikluse ilus meenutus tõmbamaks meeleolukale kevad-suvele kingipakile lipsuke ning astuda sügisesse sisse. Üks jalg on mul juba sees, see aitaks tõmmata ehk teise ka.

Ainult mälestuste põhjal

 

Oli reede, südasuvine reede. Olin vist Rüütli tänaval. Eeldan, et ma kuulasin mõnd kontserti. See oli Gertu Pabbo. Aina enam olen kindel oma mälestuses, et istusin Meat Marketi ees diivanil. Nautisin head kokteili, nagu neil ikka on. Võibolla selleks hetkeks jõin juba ka kakaod viskiga, sest mintut neil polnud ja viski kõnetas baarmeni rohkem kui Vana Tallinn. Ja viski oli kolmas asi, mille suutsin välja esmaste mõtetega käia, et mida võiks sisse panna. 

Igatahes mingil hetkel tuli Ruslan vaatama, et mis ma chillan. Siis ma kuulsin ideepojukesi nädalavahetuse plaanide osas minna Pärnusse. Ma tean, et ma pidi laupäeva õhtuks jõudma Liisi sünnale. See oli nagu must be koht. Ei saanud endale lubada, et ma ei ilmuks sinna. Teema oli siis selles, et läheks reedel, aga Jaanus pole kindel, et millal vabaks saab (Jaanus pidi olema oma vanematel kainekas, aga ei tahtnud neid tagant ka kiirustada kiiresti pidu ära pidama ja üldse polnud ta vaimustuses mõttest kuhugi enam öösel minna). Et peab vist minema laupäeval ikka. Laupäev ei oleks aga minu jaoks teema olnud. Tegelikult ilmselt polnud ka reede õhtu, aga kuna mul ideid polnud ja mitte millegi osas mul enne laupäeva õhtut seoseid ei olnud Tartus, siis hakkas ekspromtsus minus kasvama. 

Paistis, et seltskond oli ikka veel üsna segaduses, samas oli soov miskit teha ja kui ma veidi rohkem plaanidest ja takistusest aru sain, siis käisin välja idee, et sõidame esimesel võimalusel Pärnu poole, sest öösel ongi hea sõita, siis saab juba hommikul kohal olla. Muidu jõuab alles pooleks lõunaks. Kuna Jaanuse autost ei olnud vähemalt Tartu seltskond mõjutatud liikumise osas, et siis ta saab hilisõhtul-öösel järgi sõita. Üsna kiirelt sai idee teiste poolt omaks võetud või vähemalt mulle jäi see mulje. (Tegelikult Jaanus ikkagi helistas vanematele ja küsis kaua neil läheb ja otsustas pika tüli ja vaidlemise peale plaan paika panna, et lähme öösel. Jaanus pidi sõitima Kilingi-Nõmme tanklani üksi ja siis pidime seal kokku saama. Vahepeal oli aga Jaanus nõusse saanud Hardy ja Sanderi, kes parasjagu Tõrvas Hardy juures olid ja viimasel minutil kaasa otsustasid tulla, nii et Jaanus ei pidanud ka üksi pikalt sõitma.)

Kuna ma olen paras tigu kojaga, siis selgus, et mina sain kiirele tegutsemisele kaasa aidata sellega, et mul ei olnud kodust vaja läbi käia. Uskumatu eks. Samas üsna mugav.

*Vajasin ainult, et Ruslan mulle ühe saunalina raatsiks anda.

See suvi vist läkski mul üldjuhul kogu aeg sellise kojaga ringi liikumise tähe all. Eks ma küll sain tavapärast sõbralikku rantimist, et olen jälle kogu oma eluga ringi liikumas. Teisalt need hetked kui oleks võinud asjad kaasas olla andsid ise kütet sellele, et järgmisel korral vedasin taas oma koja kaasa. See elust endast õppimise värk, eksole. Üleeile oli põhimõtteliselt sama olukord. Et kuna ma olin suht mitmekülgselt varustatud, siis ei olnud mul probleemi jääda seiklema.

Aga heituste juurest tagasi meenutuse juurde. Ehk et kiirelt korjasime end kokku ja vurasime Ruslani juurde. Viskasime asjad kokku. Minu meelest läks meil küll omajagu rohkem aega kui ette kujutasin, et poistel võiks minna. Ma vähemalt arvaks, et minus ei olnud asi. Oli mul ju kõik olemas juba. Kuidas iganes kuidagi me kokku end korjatud lõpuks saime siis vurasime Kristo juurde. Sealt saimegi siis Kristo ja K kaasavaraks. Nüüd on mul mäluauk....meenutamine... kas võis olla, et Ruslani juurde tuli meile järgi Birgit Kristo autoga? (Jah, tuli küll - Kristo ja Kerlin olid just Elvast Jaanusega ujumast tulnud, kuhu Birgitit kaasa ei kutsutud ja siis söömas käinud ning lõpuks võeti Birgit peale, Kristo ja Kerlin läksid asju kokku panema ja samal ajal sõitis Birgit järgi Reelikale ja Ruslanile, kellele oli antud hästi lühike aeg enese valmispanekuks, aga neil läks linnas nii kaua aega, et nad polnud koju jõudes veel valmis, kui Birgit järgi jõudis.) Ehk me ei kihutanud kuhugi Saabiga? Aga kas Romani siis polnudki? Selle hetkeni, kui Kristo peale võtsime arvaks ma, et Roman oli olemas. Ma ei mäleta, et Kristo juurest oleks meiega mingi teine auto sõitnud. Oli ju pärast rannas ainult Jaanuse auto ja sealt hüppasid välja Hardy ning Sander. Äkki see oli see nädalavahetus, kui Roman otsustas puhata. Järelikult siis läks vist Ruslanil omajagu aega. (Jah, Ruslanil läks omajagu aega, nagu tavaliselt ja Roman otsustas kõiki terve nädalavahetuse eirata ega ka mitte ühelegi telefonikõnele vastata.)

Igatahes nii alustasime teekonda Pärnu poole. Kui esimene mälestus oleks, et oli juba pime, siis ma kahtlen ja mõtlen, et äkki ikkagi kusagil teepeal läks pimedaks. Vist ei ole vahet. (Väljas oli pime, sest kell oli pool 11, kui Tartust minema kihutasime, Birgit jälle vabatahtlikult roolis.) Meeleolu oli ülev, piisab sellest. Mul oleks mälestus, et ma tahtsin süüa või kohvi vms. Aga võibolla oli see mingi teine kord. (Ei, see oli sama kord.) Mäletan seda, et miski vein liikus ringi autos (Kerlin võttis veini kaasa.) Mina seda ei joonud kuna vähemalt esialgu oli see valge. Pärast ehk oli punane ja ehk ma isegi jõin. Tegelt vist Kristo pakkus lahkelt mulle Sombersby siidreid ka, aga noh vist on juba teada, mis ma nende kohta ütlen, kuigi vahel harva siiski on mul selle odava gaasi tuju. Samas tunne on, et midagi ma jõin. Igatahes ma arvaks, et Ruslan oli tublim sel õhtul. Viisakalt võttis pakutu vastu, mitte ei pirtsutanud nagu mina. (Birgit arvas, et Ruslan magas ega ei joonud, kuid kui hiljem oleks Jaanuse autole kainekat vaja olnud, et Pärnusse peole minna, siis selgus, et Ruslan on ikkagi joonud. Reelika polnud Kilingi-Nõmmesse Olerexi tanklasse jõudes veel joonud, kuid küsimise peale selgus, et tal pole lube, nii et ka temast polnud seejuures kasu.)

Kuna meeleolu oli ülev, lauldi, meeletus kogus ajasime igasugu ibaloba, siis märkamatult olime üsna kaugele jõudnud. Millalgi kusagil seal olid meil padjaseiklused ka, sest oulisem korraliku teki laadsest tootest oli minu jaoks padja olemasolu magamise jaoks. Oleksid võinud uhkemad olla, aga seekord siiski väiksed nelinurksed, kuid siiski kohevad diivanipadjad, võrreldes meie tekiga või noh teki laadse tootega, nagu ma mainisin. Selleks oli lihtsalt üks Ruslani pleed. Usk soojasse ööse või kehade soojusesse, oli meil üsna lootusrikas. Voodiks-linaks oli meil piknikutekk. Samas sain palju inspiratsiooni oma kunagisest Pärnu seiklusest, kus olime sõbrannadega samuti ilma peavarjuta ning magasime tol korral küll isegi magamiskottidega rannas.

Siiski tagasi seikluste juurde. Padjaseilused olid vist mingi padjasõja laadne tegevus ja siis nende toppimine igale poole ning Ruslani katsed magada, (teised samal ajal snäppe tehes, küll padjaklubist, küll Kerlinist, kes üritas pagassist sõidu ajal teistele jooke kätte saada. Veel jõudis põder teepeale ette tormata ja Birgit seejuures reageerida nii kiiresti, et Kristo omasõnul püksid sellest täis tegi. Ühtesid pükste ta juba niigi akna taga lehvides sõidu ajal kuivatas ning elas neile visalt kogu sõidu kaasa).

Ühel hetkel olime aga Viljandisse sisenemas-sisenenud. Mina oma Viljandi äratundmise rõõmus. Saatsin Viljandi sõpradele video, et avalikustada oma seiklusi. Selgus, et Ints oli põhimõtteliselt meil ees sõitnud üks või kaks autot eespool. Nad läksid ka tankalsse, aga mitte Olerexi. Hea näide sellest, kuis elus oled vahel nii lähedal, aga väiksed otsused ja aeglased reageerinud juhivad elu. Ehk et jah, meie sihtkoht oli Olerex, et kõigi vajadusi rahuldada, (mida me siiski teha ei saanud, sest rekkamehed kasutavad selle tankla wc-d enda pesemiseks ja see võttis kauem aega, kui meil lahti oodata oli).

Seal jõudis meiega liituda Jaanus ja Co (Tegelikult liitusid nad Kilingi-Nõmme tanklas, mitte Viljandis - Reelika mälu petab siinkohal). Me olime ikka suht uimakad, et nad jõusid nii käbe või siis sai Jaanus ikka varem ühelepoole (Tegime võidu, et kes jõuab enne, aga Jaanus ei taha kunagi kaotada ja neil oli tõesti ka edumaa, sest Puka ja Tõrva on Kilingi-Nõmmele lähemal, kui Tartu). Taidlemised taidletud, lobad aetud, vurasime edasi. See osa sõidust on juba üsna hägune. Võibolla toimus mingi inimeste vahetus autos aga vb mitte (Ei toimunud, sest Jaanusel olid sõidukaaslased juba olemas). Ja ma sain üsna hilja aru, et me ei lähe kohe Pärnusse vaid kuhugi sinna Läti poole jäävasse randa (meie auto seltskonnal oli hoogsast kaasalaulmisest Pärnusse peole mineku tuju küll, aga asi jäi Jaanuse taha, kes keeldus kategooriliselt kainena Pärnusse peole minekust ja teist kainekat teisele autole peale minu polnud).

Jaanus ja Co jõudsid meist isegi ette. Me vist panime kusagilt teeotsast võssa, tegime mingi ringi nagu ikka tekib vahel melu sees, et õige hetke magad maha (Tegelikult panid Jaanus, Sander ja Hardy sealt Kilingi-Nõmme tanklast nii minema, et ega midagi kokku ei lepitud. Meie arvasime, et lähme Pärnusse, nemad aga plaanisid minna kuhugi Häädemeeste kanti. See selgus aga alles sõidu jooksul ja pikkade telefonivaidluste peale, samal ajal kui me olime juba sellest teeotsast möödunud, kust otse sinna oleks saanud).

Igatahes nad valisid umbe hea koha, minu vaatest, kuigi tundus esmalt, et sõidame kellegi koduhoovi. Igatahes seal oli selline omajagu aastaid näinud varjualune, mis esimest rõõmu pakkus ja laste turnimis-kiikumis-liu-laskmise atraktsioon, mis teist rõõmu pakkus. Lisaks rannas paar meeleolu loovat paati, kaugemal suur hunnik mingit vist vana suuremat purret vms. Noh nagu a la Elvas või kusagil veel vabaujulates on need puidust asjandused. Ilmselt küll väiksem komplekt nondega võrreldes. 

Koht Lepanina hotelli läheduses, kus me ööbisime

Igatahes rõõmustatud ja mõeldud, et kui katusealust vajame magamiseks, siis vähemalt mulle see sobib küll. Rohkemgi kui oodata oleks osanud. Teiseks magamiskohaks valisime selle samuse mänguväljaku. Õigemini, kuna Birgitil oli see riputatav magamisase kaasas, siis tundus kohe põnev see sinna riputada. Teadmata, kas kellelgi on tegelt ka magada vaja seal. Ei mäleta, et kas keegi magas ka (esimesel ööl ei maganud). Igatahes me kõik saime selle läbiproovitud. Ilmselt ma ise olin üsna kindel, et kui see peaks vabaks jääma, siis hõivan. Tundus teine hea koht esimese purdealuse kõrval, kui vihma ei saja.

Viskasin veel mõned pildid pimeduses...vaatasin kuidas Jaanuse auto hüürgab muusikast ning kuulatasime korraks kaugemalt mingit peo kaja. Seepärast ilmselt mul oli ka meie muusikast suva. Muidu võibolla oleksin muretsenud kohalike elanike ööune pärast. Igatahes mälupildis on nii, et kui olin korra veel selles pimeduses sumanud ja selja ida poole suunanud, siis hakkasime nägema üsna käbe, et päike hakkab tõusma vms.. või noh ma nägin essasid märke, et tume taevas hakkab veidi heledaks minema ja tahstin seda pildile saada. Siis juba läks asi vist päiksesetõusuks kätte ära. Sealt edasi otsustasime minna ikkagi esiteks muuli peale ja teiseks natuke vist seda peomussi ka jälitama, kuna oli ju vaja ikkagi uusi juhtumisi. 

Jõudsime Rulsaniga muulini. Tegime seal mõned pildid. Ma jooksin kivide otsas nagu poleksi mujal elanud. Ruslan tuli tasa ja targu. 

Juba muulile minnes märkasime mingit tüüpi rannas kaugemal. Tagasi naastes hakkas ta meiega rääkima. Äkki me küsisime peo kohta midagi ja siis saime teada, et see pidu pole üldse seal, kus arvasime, vaid tegelikult 4-5km veel kaugemal. Lihtsalt rannas musa megalt kajab edasi. Siis see tüüp hakkas uurima, et kas võib meiega kaasa tulla. Ta oli eraldunud oma seltskonnast, sest mingi kamm oli. Ma siis olin, et "ma ei tea". Selle aja peale olid vist kohale jõudnud ka Sander ja Hardy. Nad ei oskanud ka seisukohta võtta. Ruslan on nagunii alati ilma pretensioonideta. Igatahes miskipärats ma hakkaisn mingit robinsoni juttu ajama. Tõenäoliselt seepärast, et ma polnud kindel, et kas see on hea mõte ja mis teised arvavad, kes autode juures on. Et kas me tahame kedagi veel sinna? Pärast on häda, et vedasime mingi tolguse kaasa. Igatahes ma jätkasin robinsoni lainel ja tegin tüüpile selgeks, et ta ei või enne tulla, kui me lähme tagasi ja ühiselt otsustame robinosnide kombel, sest me oleme robnsonid, kes võtavad kõik otsused koos vastu ja, et kui ta võib tulla, siis ma teen "tuut-tuut" talle. Enne märguannet ta aga ei või tulla. Niimoodi ta siis ootama jäi. 

Teised olid üsna okeid, et las siis tuleb, võibolla ongi huvitav või, kui ma rääkisin, siis tekkis juba huvi, et mis jorss on (Birgit ütles kohe esimese asjana, et las tuleb, uued tutvused on alati huvitavad). Noo ja siinkohal ma juba kahetsen. Tüüp tuli peale seda, kui Jaanus autoga vist tegi "tuut-tuut" ja ma suuga ja võibolla keegi tegi veel. Samal ajal hakkasime tegema lõket, kuna mul oli mingist hetkest idee, et rannas tuleb lõket teha. Esmalt mõtlesin, et jõuame öösel teha, aga see öö kaudus kuhugi ära. Muide, äkki me jõudsime sinna randa mingi kõige varem poole kahe ajal (Tegelikult oli kell vist peaaegu 3, kui jõudsime). 

Igatahes tegin lõkke materjali otsimisega algust, Ruslan nagu ikka aitas - tassis aga asju kokku. (Mina vaatasin pealt ja mõtlesin, et Reelika on ikka hakkaja naine, veab mingeid juurikaid kokku ja askeldab. Samal ajal kui meil enamikke tüüpe vaatasid pealt. Mis meie tänapäeva rüütlitest küll saanud on? Naised peavad seda tööd tegema, milleks vanasti mehd loodud olid). Ma arvan, et me tegelt tegime isegi kogukonna jaoks head. Seal olid need miskid juurikad. Ma arvan, et neid oligi vaja hävitada vähemaks. Muidu seisid koledalt seal hunnikus. Saime lõkke valmis...aga ei saanud õigel hetkel pilti...see juba jäi väiksemaks...siis hakkasime suuremaks tegema ja siis ma otsustasin, et oleks vaja veel erilisemat lõket...tassisin ilusad väiksed valged kivid ümber lõkke. Lõpuks kui valmis sain, siis sai fotosesiooni hakata tegema. Et ikka kena meenutus jääks tegemisest. 

 

Reelika perfektse lõkkepildi jaoks ettevalmistusi tegemas

(Ja kui juba lõke, siis oli vaja ka üle lõkke hüpata, mida Jaanus "kõva mees" tegi ja veel mitu korda, et kõik ikka selle videodele ja snäppidele jäädvustada saaks. Lisaks siis muidugi ühispildid ja niisama pildid jne).

Samal ajal aga... see jorss noh, kurat... oleks teadnud...tal oli mingi naise laadne toode ja siis nad olid omavahel kräus ja siis nad jaurasid ja siis meie tublid tüübid tahtsin siin aidata üht ja teist ja värki ja seda ja toda jne. Ühesõnaga üks suur pläust...ime, et me ise ei läinud tülli selle jama peale, nagu ma ütlesin. Ükskord kui endal siin seltskonnas rahu majas, siis ikka nagu lendab mingi muu jama kaela. Noh ma ei tea suurt miskit tegelt, kuidas siin asjad on, aga mingit arusaamist olen siit ja sealt saanud. Igatahes kuidagi sai see värk maha rahustatud mingiks hetkeks. Ühel hetkel ma ähvardasin seda tüüpi, et kui ta rahusse ei jää, siis ta peab ära minema, a la et kui viie mintui jooksul jätkub, siis tuleb ära minna. Kokkuvõttes oli vist nii, et mina kindlasti püüdsin nii palju, kui viitsisin sellele tüübile selgeks teha, et siin ei ole oma elu üle maade jagamise koht ja poisid üritasid selle naisega tegeleda, kuna ta vist ilmus nende juurde essana. Vahepeal ma viitsisn süveneda, vahepeal mitte. Mind huvitab, et saaks inimestele rahu, aga sel hetkel ma tõesti ei viitsinud sellise jamaga tegeleda. Eriti kui veidigi teemasse süüvida, siis see mees-naine ei tundunud sellised, et isegi kui oleks saanud rahusse selleks hetkes, et nad oleksid homme või pärast järgmist peoõhtut targemad olnud.

Igaüks valib oma elustiili ise. 

Igatahes minu meelest ma hakkasin selle jama peale jooma...midagi... kõigepealt äkki ma üritasin kokat juua millegagi, aga ma pole kindel, mis see oli...õllet jõin ka seni, kuni kusagil oli. Lõpuks sai vist kõik otsa ja minu meelest käis see naise ja tüübi jauramine edasi. Lõpuks oli kell äkki viie ajal, taevas täisvalge. Ma isegi ei tea, miks või kuidas..võiks eeldada, et selle naise ja tüübi jauramise teema välitmiseks sai otsustatud magama minna. Ja oli vaja ju järgmine öö ka üle elada. Lõke oli ka kustunud. Oli rohkemgi öö jooksul nähtud, kui loodetud (Mul oli sama. Ma olin nii pettunud, et kõik oma energiat sellele suvakale tüübile ja naisele kulutasid ning Sander, Jaanus ja Hardy nendega veel kaasa kuhugi läksid. Reelika ja Ruslan läksid magama, Kristo ja Kerlin olid ammu juba autos tegevuses ja mind jäeti sinna lambist üksi, sest mingi suvaline Raili ja selle kuti probleemid olid tähtsamad. Kassisin üksi seal oma kiigus. Vahepeal oli Hardy selle tüübiga kaasa läinud, sest see tüüp tahtis ka kõva venda mängida ja oma audiga sinna letti sõita ja tümmi panna. Ma olin aga juba peaaegu uinunud ja kohe, kui see tüüp om auto sinna parkis ja maha istus, tulin oma kiigust püsti ja ütles: "Pane oma sitt kinni," lõin autoukse pauguga kinni ja lisasin: "Ja täispeaga ei sõida," ning maandusin oma kiigu peale pikutama tagasi. Hardy muigas ja too tüüp ei osanud midagi öelda, samal ajal kui Jaanuse autost käis tümm ikka edasi. Vahepeal oli seal mingi vaidlus 50eurose üle. See tüüp tahtis seda väga Hardyle anda, aga Hardy keeldus vastu võtmast, mispeale see tüüp tahtis 50eurost pooleks tirida. Ma midagi kommenteerisin veel vahele, kui nad rannas istusid, mispeale Hardy tõi lõpuks selle 50eurose minu kätte, sest tema arvates olen ma kogu aeg kainekas ja pean selletõttu palju läbi elama ning võtku ma see endale. Iga kord, kui sellest 50 eurosest selle tripi jooksul juttu tuli, ei öelnud Hardy ega mina midagi selle kohta. Lõpuks tulid Sander ja Jaanus ka tagasi ning üritasime kõik neljakesi Nissanisse magama mahtuda, kuigi rannas oli vahepeal põnevamaid tegevusi).

Ma ei teagi, et mida me kujutasime ette, et kus või mis me magame...ma vist lihtsalt võtsin padjad vms ja järgnesin Ruslanile. Võibolla oli see teisipidi aga ma pole kindel... aga siis me lihtsalt niisama otsutasimegi, et magame nagu suvel - päeval ikka vahepeal teed rannas või hoovis uinaku..lihtsalt meil oli veidi mugavam värk patjade ja fliisi näol. Läksime nii kaugele, kus tundus enam-vähem rahulik...et muusika ei hüürgaks päris kõrva. Seal olid mingid summ-summid, olin valmis kestvaks rünnaksuks terve magamiskatse aja, aga nad ei huvitunud üldse...samuti olin valmis sipelgate rünnakuks, aga siiski mitte... ei tea, et millega selle ära teenisime. Mul vist ei olnud isegi külm. Väga ok oli nii magada, põhimõtteliselt teinekordki. Igatahes mingid tunnid me magada saime. Suht kui olimegi valmis liikuma teiste poole, siis keegi vist helistas, et märku anda, et hakkame varsti Pärnusse minema.

Hommikul kiire suplus. Birgit juba oli alustanud ning varsti olimegi teel. Tegime kiire peatuse kusagil suht lähedases kohas öö veedetud kohale...mingi väike pood.. (Häädemeeste Coop) Ma ei viitsinud kaasa minna, peamiselt vist seetõttu, et oli hea hetk ripsmete värvimiseks, kasutada seisvat autot vms...(Teistel läks poes aega, sest kell polnud veel 10 ja nad pidid seal siis aega venitama, et oma ostud tehtud saaksid). Ma ei mäleta, kas palusin midagi või ei...aga Rulsan tõi jäätise....tõenäoliselt ikka palusin, ütlesin ainult, et võib üllatada, et mis jäätis on...pretensioone igatahes polnud...samas tore vaheseik oli see, kui poisid tulid poest ostukorviga välja...ma loodan, et nad ostsid selle, mitte ei omastanud (nad ikkagi omastasid selle, lubades tagasi viia, aga jutuks see jäigi)..igatahes sai see meil omajagu väärikalt rakendatud..näiteks randa on sellise asjaga palju mõistlikum minna, kui mingi tavalise kotiga, mis vajub esimesel või kolmandal juhul juba pikali liiva sisse....aga vurasime edasi. 

Pärnus püüdsime leida söögikohta. Kuidagi sain mina selle ülesande. Esimene takistus oli leida koht, mis oleks enne 11 lahti. Teine takistus oli leida koht, kuhu meie suur seltskond mahuks ära. Mäletasin, et meid oli 11, aga tegelt oli vist 9. Igatahes peale mitut katset leidsime põhimõtteliselt koha, kus oli piisavalt tühje laudu, aga vot kus lops - kui küsisin, kas võime laudu kokku lükata, siis teenindaja vastas "ei". Kui küsisin, kas te soovite, et me siis pigem oma suure seltskonnaga läheksime ära, vastas "jah". Mmmm...võibolla tõesti olime lollid või ma ei tea...samas tahaks öelda, et Pärnus raharattad käivad...koroonamajanduskahju juba tasa tehtud...või siis ülemustel ei ole aimu oma töötajate suhtumisest.. Igatahes olime põhimõtteliselt valmis, et peame edasi otsima kohta...aga õnneks seltskond oli ise nii leplik, et olid nõus, et me istume nii, et jaguneme mingi kolme eraldi laua vahele ära...mõned siis lähemal, mõned kaugemal...nii oldi meid nõus teenindama... siiski ei tundnud külalislahkust ikka... menüüd jagasin ise laili, kui olin enda sisemise kella jaoks liiga kaua oodanud...et natukenegi seda söömiseni jõudmise protsessi kiirendada..vb oleks tellimused ka pidanud võtma ja letti viima, kui tahaks eriti sapine olla, aga noh vähemalt tuli tädi tellimusi võtma. Saime siis ühele poole...ehk ei läinud ka toidu kätte saamisega sada aastat. Vahepeal saabusid mingid muud kliendid ja ma ei teagi, kas tore või kurb oli näha, et ta suhtus neisse sama nõmedalt. Söök vähemalt maitses. Saime ühelepoole ja isegi arved vist normal ajal, sest vist mina tegin suu õigel hetkel lahti selles osas. Kuna ma olen sellise keelega, nagu ma olen, siis teenindaja küsimuse peale, et kas maksame kokku, vastasin, et oleksime seda siis teinud, kui oleksime ühises laudkonnas saanud süüa. Noh jah, võibolla valetasin. Igatahes saime ühelepoole. 

Seejärel läksime oma igasuguseid varusid täiendama poodi. Parklas oli aga valgete autode kokkutulek. Seejärel suundusime ranna poole, kuhu oli ilmselgelt tulnud kokku palju rahvast. Seiklesime ja otsisime parkimiskohta... tutkit peaaegu...Jaanus ja co olid meist kiiremad..leidsid kusagil parkimiskoha ja siis kutsusid enda juurde, et sinna mahub vms...noo...tegelt ei mahtunud...põhimõtteliselt... sest seal oli mingi ajuvabakas vahe..eelnevate parkijate süül... vb selle süül, kes selle koha seal vabaks oli jätnud...ei tea... igatahes, siis mõtlesime nii ja naa...et äkki jaanuse auto ette või taha risti parkida...et siis ideeliselt peaksid autod välja pääsema...tegelt oleksidki pääsenud, aga millegipärast kuulati minu geniaalset ideed, et pargime autod nii:

Autode parkimine

... kohmerdasime end siis välja...tuli aga välja, et meie kõrval pargib mingi Birgiti tuttav vms...ja siis Birgitil tuli idee neile mingi tore paberike jätta:

Meie moodi parkimistrahv

(Kirjutasime siis nö parkimistrahvi, aga lõpuks saime ise mõlema auto kojamehe vahele parkimistrahvi, sest asusime tasulises parklas. Jaanus ei suutnud oma telefoniga vist autot ikka parkima panna ja teised visti isegi ei üritanud seda teha, nii et 30eurone trahv ilmus mõlemale autole õhtuks kojamehe vahele. Hiljem kunagi tuli Sanderi jutust välja see 50eurose saatus ja ma andsin mõni päev hiljem selle 50eurose Jaanusele trahvi maksmiseks ja selle eest, et tema autoga pidevalt sõidetakse, aga Jaanus tegelikult jaurab, et keegi kütteraha ei maksa ja plapla).

Teel randa sai Jaanus endale päris suure kandami selle ostukrovi näol ja samas üritas suitsu teha, mis lõppes sellega, et ta kaotas suitsu sinna ostukorvi...aitasin, siis otsida seda... millele kohe järgnes minu Põlva sõbranna Maria kohtamine. Noo see oli nii, et ta sõitis autoga mööda ja siis keegi karjub autoaknast miskit sellist: "Reelika, mis sa siin teed," vms...jõudsin kiirelt kaks sõna vahetada ja liikusime edasi...aga ma arvan, et minul oli Mariast palju rohkem olla õigus üllatunud, kuna minu andmetel pidi ta eelmine päev Pärnust ära minema...

Rannas sai maha pargitud...miskit väikeste kampade kaupa ujumas käidud ja tehtud seda, mida rannas tegema peab. Randa jalutades abistasin, aga taas Jaanust ja õpetasin, kuis rannas klaastraarast tuleb juua...see millegi sisse ära mähkides...näiteks talvel on umbe hea panna joogipurk või -pudel labakinda sisse... noh jah ka rannas...kui on talvel sinna asja..aga noh pigem tänavatel hängates vms.. samas on nii, et kuni sa oled normal ja ei lälla, siis ei tee üks politseionu välja...noo aga Jaanus...temaga jah pigem tasuks seda maskeeringut kasutada...üleüldse ma vist tulin selle peale gümnaasiumi ajal kui ma Valgas seiklesin, et minna aastavahetuseks koolivennale külla...samas, miks ma seal mälestuses üksi olin...mäletan, et olin koos sõbrannaga...noh need mälestused..kahtalsed asjad...

Ma ei tea, et mis teised seal vees tegid ja meie näiteks Rusalniga ja pärast veel koos Birgitiga käisime lainetes surfavamas...oma kehaga...nagu väiksed lapsed vms...mõlemal korral käisime Rusalniga nii kaugel, kuhu poid ulatusid. Tegin mütsiga kukerpalli vee all ja siis mütsi leidsin üles, aga mütsipael läks kaotsi, nagu ka Birgiti jalaehe... või oli see käe oma... loodan, et midagi muud kaotsi ei läinud..(Reelika pärast tegi nalja, et need mu jalavõru küljes olevad kivid seal Universal Universumist olid raudselt mingid huina-muina kivid, millel mingi salajane tähendus. Mina olin aga arvamusel, et äkki need kivid polnud minu jaoks ja sellepärast otsustasidki minust eralduda, kuigi suur osa sellest süüst oli ka Jaanusel, kes mind jalgadest vee alla üritas tirida, samal ajal lootes, et ma oma päikseprillid ka vees veel ära kaotaksin, aga need jäi alles - vähemalt sel korral).

Chillasime ja lobasime ja värki.. pildid ütlevad siinkohal ehk rohkem (või isegi videod sellest, kuidas kõik magasid, aga Birgit ärkas sellepeale, et Hardy hakkas kõvasti keset randa sellili lebades norskama. Kellel oli nina liivas (Jaanus), kes lihtsalt oli mingis muus asendis päikese kätte magama jäänud.)

 

Hardy norskamas ja Jaanus ninapidi liiva sees

(Piin oli see terve pika päeva rannas veetmine minu jaoks küll, sest nii talumatult palav oli ja siis pidi jälle vette minema ja see palavus ja magamatus oli üpris väsitav, kuid siiski omaette proovilepanek. Autosse ei saanud ka minna, sest me polnud eelnevalt tankinud ja küte oli otsakorral, aga konditsioneer oleks kulutanud viimsegi ära. Samas ei saanud me ka tankima sõita, sest oleksime siis oma heast parklakohast ilma jäänud).  

Lõpuks oli aeg sealmaal, et ma pidin end bussile hakkama sättima, et mitte Äksi nelikut alt vedada. Nii kiire minek oli, et ei jõudnud pesugi selga panna...samas ilm oli selline, et polnud vajagi. Ruslan viisakalt saatis mu kuhugimaale...sh saime tsekkida, kas autos on elus Sander...ahjaa..Sander oli esmapilgul terve päeva autos eelmisest õhtust...kuigi alles siis kui me nüüd kahekesi auto juurde jõudsime, meenus mulle, et ta oli vaktsiini saanud...et tegelt võis ta sellest outis olla. Igatahes meie tulek äratas ta üles...(Sander oli tunde maganud kuumas autos, sest nagu ma eelnevalt kommenteerisin, siis ei saanud autot konditsioneeriga käima jätta, saime jätta lahti vaid aknad ja Sander oli sellega päri).

Siinkohal ma lahkusin ja tean midagi nii palju, kui ma kuulsin, et mis toimus, aga seda ma mäletan veelgi vähem. Ahjaa, seda ma mäletan, et põhimõtteliselt olid selleks hetkeks, kui Ruslan tagasi jõudis või umbes nii kõik päikest juba oimetud...seega leidsid nad ranna ainukese varjus koha (rannatoolide varjus, mis aga meenutasid alt üles pildistades Dubai maju, nii et eksootika omaette):

Käisime poistega Pärnumaa rannas, plätud on jalas, täiega palav

 Kokkuvõttes...teinekordki teeks sellist ekspromtasja. See oligi mu selle suve esimene ja viimane Pärnu, ükskõüik palju ma ei mõelnud, et võiks minna millalgi, aga just see spontaansus viis mind kohale. Suvekingituseks jääb spontaanne tegutsemine, meeleolukas öine autosõit...õine-varahommikune rannachillfun, võõraste leidmine..jätke meelde, mis ikkagi ütleme - 75% juhtudel võõraste liitumine tekitab...vähemalt purjus võõraste vms..tahad märulit, siis tõmba mingi uus inimene seltskonda. Ma loodan, et ma olen siin seltskonnas see 25% juhustest (Sa oled siin seltskonnas 100% õnnistus, kaine mõistus ja peata kanade eest asjade reguleerija ja kordaajaja). Taas jällegi mõnna nostalgilise meenutusena lõkkeaktsioon, palja taeva all ööbimine - vot see on suvi, kui nii saab teha, et öö on nii soe...või noh jah hommik, aga ega too öögi külm polnud...noh päevane chill oli selline rohkem baci värk, mõndade ergaste hetkedega, siis...samas võibolla oli asi selles, et olime magamata ööst kõik nii surnud...et olime suht sellised vedelevad molluskid..

Seiklustesse haaratud võõrad

 

Ruslan ja Reelika päikesetõusus

Siinkohal juba ammu...mõtlesin, et huvitav oleks teada teiste pea sees toimunud mõtteid...ja siis saada tervikjutt kokku üheksast peast...sest see on väga minukeskne vaade.

Aga siiski, nii tore improreageeringuvaibiga seltskond..vb oleks vaja reisisaadet meile..siis oleks hea, keegi ütles sihtkoha ja kõik oleksid: "Ja muidugi.."

Be continued...(luban, et kirjutan ise kunagi seda, mis edasi juhtus)

Parim enne möödas

Nii paljustki oleks kirjutada, aga kõik see eelnev kannaks minu jaoks praegu justkui silti "parim enne". Pole midagi öelda õnnelike hetkede kohta, millel tagantjärgi enam seda õiget maitset juures pole. Seega jään lootma Reelika peale, tänu kellele kunagi loodetavasti need suvemälestused minu eest siia kirja saavad pandud. Juhul muidugi, kui ta end millalgi kokku peaks võtma. Ma vähemalt püüan teda selleks inspireerida, seda ma luban.

Reelika ilmumine on tõesti tõeline õnnistus. Ma tean, et ma hakkaks siin jälle ülistuslaulu ümisema, kui ma kõik tema kohta öeldud saaks, aga ma usun, et see ei tähendaks siin teiste jaoks midagi. Ma olen tänulik nende pikkade ja ülijutukate vestluste eest, mida me Messengeris maha oleme pidanud üksteist motiveerides. Analüüsime ja arutleme ning see aitab asju enda jaoks lahti mõtestada. Lisaks veel need äratundmised, seosed ja naljad. Vaatamata kõigele, mis ta enda sees parasjagu valitseb ning kuidas ta püüab mingite asjadega enese jaoks toime tulla, kiirgab ta endast elutervet vaadet ja tugevust, millest ma inimestega suheldes puudust tunnen, sest tihti pean mina olema see tugevus teiste jaoks.

Selle aasta jooksul on saanud nalja ja olnud sellist lihtsalt olemist väga palju, aga see kõik on suures osas olnud väga pealiskaudne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ilmad hakkavad jahenema ja kõle sügistuul puhub hinge ning paneb jälle rohkem enda sisse vaatama ja asju analüüsima või olen sattunud jutustama nendega, kellega saab vestluses kaevuda sügavuti. Ma tunnen, et mingid väärtused, eriti mu enda jaoks olulised väärtused on viimasel ajal tähendust kaotamas. Ümbritsev keskkond on pannud asjad kõikuma. Ma ei süüdista selles tegelikult kedagi, sest inimestel ongi elus erinevad väärtused, aga tunnen, et ma olen ennast lihtsalt teiste keskel veidi kaotanud, lastes end liialt mingitest asjadest mõjutada. Selle asemel, et rohkem sõita oma sõitu - see on kujunenud vist aina enam mu motoks, mida ma pidevalt ka teistele korrutan, kes end pidevalt igast sodiga lasevad loopida ja heituvad oma eesmärkidest.

Tahan pühendada rohkem aega oma unistustele ja vähem tegeleda asjadega, mis eesmärkide poole püüdlemist takistavad. Soovin, et elu kulgeks rohkem ilus, mitte valus. Et inimesed mu ümber poleks väiklased, vaid püüaksid mõista või laseksid olla. Tahaks vabaneda oma hirmudest ja rohkem juurde julgust, et hüpata ja vaadata, kuidas elu mind siis jälle kinni püüab. Kukkuda pole tegelikult ju kuhugi. Kõik me väärime olemist.

Aitäh, Maikel, vahel on hea sinuga koos siin elus kiikuda

Kardan vihata, sest sellest vaid millimeeter armastuseni

Nägin ükspäev unes, kuidas ma jooksin meeleheitlikult ringi Rõuges oma kortermajas, otsisin õiget trepikoda ja trepikodades õiget ust, et koju jõuda. Korruseid oli rohkem, kui neid olema peaks ja ühtegi õiget ust polnud. Täpselt selline tunne mul praegu ongi - ummik, umbtee ja valed. 

Praegu on kuidagi keerulised ajad. Paljud käituvad nii arusaamatult, on segaduses ja eemalolevad ning seejuures loodavad, et neid mõistetaks. On aga raske keskenduda teiste probleemidele, kui endalgi elamine üle jõu käib. Nagu Jaanika eile ütles, et me loodame, et keegi oleks meiega, aga tegelikult ainus, kellele loota saad, oled ikkagi ainult sina ise. Ei saa eeldada, et keegi oleks alati olemas nii, nagu me soovime. Sellepärast vist ka abielud ei toimi, et tänapäeval me pole enamik üksteisega nii heas kui halvas, vaid mõtleme rohkem enda peale. Ei vabanda, isegi ei saa aru, et midagi valesti sai tehtud või öeldud, ei tunnista oma vigu, vaid leiame pidevalt võimalusi end välja vabandada. Tallame üksteise tunnetel, öeldes asju, mis salvavad, seda teiste ees, ennast öelduga teiste ees kõrgemale tõstes. Vahel end ka lihtsalt välja elades, tehes sellega teisele liiga, selle asemel, et vait olla. Vaikus aga lõhub vahel teistmoodi.

Samas ei saa muuta ka oma tundeid ei ühes, teises ega ka kolmandas suunas. Ma hoolin inimestest ehk liiga palju ja see hakkab ühel hetkel mind lõhkuma, tekitab viha, vahel lausa raevu, aga nagu Fast K on öelnud: "Kardan vihata, sest sellest vaid millimeeter armastuseni." Kuskilt pressib midagi ikka välja ja ajab üle - mõned asjad käivad lihtsalt üle jõu. Me ei tule sellega toime. Nagu ma ikka vahepeal ütlen: "Sorri, ma elan siin elus esimest korda, ma ei tea, kuidas mingites enda jaoks uutes situatsioonides käituma peaksin."

Nutma ajab, ausalt ajab. Isegi need rahupaigad ei aita. Sõitsin ükspäev rattaga Misso, istusin Pullijärve äärde silla peale maha ja hakkasin lihtsal nutma - nutma kohas, mis on tavaliselt mind päästnud, hoidnud endas heade emotsioonidega, kohas, kus end maailma ees peita. Nüüd tundub aga, et polegi end enam kusagile peita, tuleb kõigele sellele otsa vaadata ja kui mitte lahendada, siis leppida olukorraga ning mõista, et saatus on sellised kaardid andnud. Ju peab nii olema ja miski säästab mind sellest hoopis teisel moel. Hetkel ma ei saa sellest ainult aru, sest emotsioonid on nii värsked ja tugevad ning nendega ei ole sellisel moel mitte midagi peale hakata. 

Dale Carnegie: "Kui me marsime läbi elu, tuleb meil kõigil aastakümnetel ette ebameeldivaid situatsioone, mida me ei saa muuta. Nad on just sellised ja ei saa olla teistsugused. Me võime teha valiku: kas leppida nendnega kui paratamatusega ning kohandada end neile, või purustada nende vastu mässu tõstes oma elu ning variseda lõpuks närvipinge all kokku."

Tallinnas käin ka kogu aeg nagu mingisugust kurbust otsimas. Millegipärast kurvastan ma sel aastal just seal kõige rohkem. Kõik minu selle aasta ja vist ka eelmise aasta kurbused on seal. Kurbuse linn. Milleks sa küll saanud oled, mu linn? Varem oli see linn unistuste linn. Aga nüüd? Nüüd nad lõhkusid selle vist minu jaoks ära. Ma olen väsinud ebaõnnestumistest.

See on tegelikult nii mõistetamatu, kui haprad me inimestena oleme - kuidas ühel hetkel võime olla rõõmsad ja teisel hetkel kuskil augus. Ja mis aitab? - Töö aitab ja muusika. Kui tänulik ma olen kõikide nende kontserdite ja festivalide eest, millest ma viimasel ajal osa olen saanud. Muusika on nagu valuvaigisti, tsiteerides siinkohal Küberünnaku ja Karmo laulu "Muusika" sõnu: "Muusikast on palju abi, anna muusikale käsi. See on parim ravim, kui päriselust sa väsid."

Õnneks on mu elus ka neid inspireerivaid inimesi, tugevaid isiksusi, kes annavad lihtsalt oma olemasoluga meeletu energialaengu, ajavad naerma, kui silmad märjad ja loovad tänasest päevast parema paiga. Lasen neil ennast lihtsalt kanda, ilma et ühtegi sõna lausuksin sellest, mis hetkel südamepeal. Mõtlesin just ükspäev autoga sõites, kui tänulik ma kõigi nende eest olen, et elu mulle nad andnud on.

Tegelikult on palju asju, mille eest tänulik olla, aga me näeme ainult seda ühte karikat enda ees ja see on tühi. Teadmatus.