Neid värvema ma tean, neid värve ma näen

Pole viitsinud siia eriti mingit muinasjuttu kirjutada. Kogu vahepealne info on küll talletatud, aga läheb jälle aega, et see pikemalt ja selgemalt siia lahti kirjutada, kuna mu telefon kukkus maha ja keeldus koostööst, nii et ma ei saa sealt hetkel mitte midagi kätte. Seega ei saa ka ma väga põhjalikult siia miskit kirjutada seni, kuni oma telefoni remondist loodetavasti tervena kätte saan.
29. veebaruar, ühesõnaga liigaasta. Hommikul raadiost ka räägiti, kuidas vanemad on paanikas, mis nende sel päeval sündinud laste sünnikuupäevaks märgitakse. Vastus on - 29. veebruar, seega sünnipäev on iga 4 aasta tagant. Ma küll sellega ei lepiks.
Järjekordselt kell 6.10 üles ja isaga tööle kaasa. Hommikuinimene nagu ma olen - hommikust saadik üleval ja mööda haiglat ringi jalutanud, samal ajal alumise korruse kõlaritest Elmarit kuulanud. Täna hommikul tulid mingid eriti armastuse teemalised laulud: "See ongi armastus" ja "mis värvi on armastus", nagu sellest "romantika" laulust oleks veel nädalavahetusel väheks jäänud.
Vaatasin bussiaegu, isa serveeris hommikusöögiks veel kiivisid ja siis marsa peale - sellega kesklinna ning sealt edasi ümberistumisega järgmise bussiga otse tehnomaja juurde, kuna meil oli 1. tund seal. Bussis sai Kivaga nii palju naerda, et me olime juba hommikul vara seal kahekesi üli kõveras. Kutsume nüüdsest Jossut Patsuks ja kui kütet tahame, siis helistame Jossule ja küsime: "Patsu, kütsi saab v?"
Tunni alguses saime eelmised seminarikorralduse tööd tagasi. Ma sain nelja. Õpetaja andis tööd tagasi, siis pööras vastamata jäänud küsimustele tähelepanu. Mul oli vastamata jäänud mõiste "koosolek". Õpetaja: "Aga, mis on koosolek?"
Mina: "Noh,.. rahvas on koos kõik!" Õpetaja naeris ja siis lisas paar fakti sellele, aga no põhimõtteliselt on ju nii.
Rääkisime Kristjaniga tunni ajal jälle juttu, kuni ta millegi peale: "Misasjaaa!?" ütles, nii et see kõlas üle klassi otse õpetaja jutu vahele, täpselt õiges kohas, nii et kõik naerma hakkasid. Pärast jälle kiusasime üksteist. Eile me ei jõudnud enam ära vaielda, täna ta lihtsalt mölises minuga. Ta enamuse ajast lihtsalt mölisebki, nii et pärast pean msnis jälle meelde tuletama, et ta liiga ülbeks oma bossi staatusega ei muutuks, aga sellegipoolest ei taha üldse, et need tehnomaja tunnid läbi saavad, sest siis me pole enam pinginaabrid, ainult saksas, aga see pole see.
Veel jõudsin täna järeldusele, et klassivennad on ka samahästi, kui vennad - on seda alati ja igas koolis mu jaoks olnud. Lihtsalt suured, tugevad, targad, head ja abivalmid, nagu seda suuremad vennad ikka on.
Peale tundi lükkasime Kristjaniga üksteist lumme, nii et pärast olin mina jälle süüdi, kui tal jalad märjaks said, aga nagu ikka olen mina kõigis Kristjani hädades süüdi, vahepeal ka mõne teise omades.
Käisime poes, sõime ja siis maailam turismigeograafia tundi koos kursusejuhatajaga. See oli siiski see viimane kord, kui ma tema tundi jõudsin. Ma olin terve tund isegi üllatavalt tubli ja korralik. Ei istunud isegi netis mitte, vaid kolisin Annaka koha peale, keda sel päeval polnud ja kirjutasin ning vahepeal ka rääkisin tunnis kaasa. Õpetaja näitas powerpointi ja me täitsime selle põhjal töölehti. Ilma Annakata saab tunnis isegi asjalik oldud. Kui tema on koolis, siis ma tavaliselt terve tund naeran. Ma oleks tänagi naernud, aga poisid pandi ka ette istuma, et nad paremini slaide näeksid ja nii polnud mul kellelegi enam naeratada, seega töötasin tunnis kaasa, kuigi seda raskendas õpetaja suhtumine, ajades kogu aeg oma rida, kuulamata seejuures, mida mul öelda on. Sellepärast ongi mu lemmikõpetaja see, kes annab seminarikorraldust ja Eesti kultuurilugu. Tema vähemalt kuulab mind ja räägib antud teemal kaasa.
Vahepeal vaatasid Karla ja Kristjan taha, siis naeratasin talle, kirjutasin oma töölehele suurelt "rõõmurull" ja näitasin neile.
Tunni alguses kommenteeriti maaturismi, kes on viimasel ajal kõikjal kõneaineks oma käitumise ja tegemistega. Õpetaja rääkis neist, kui väga lõbusatest inimestest, kes terve tunni ainult naeravad ja nii lõbusad on, et õpetajal on raske nendega tunnis hakkama saada. Ma ka tunneks kaasa. Päris huvitav seltskond, veelenam, kui viimasel ajal nendega igasuguseid selliseid asju sünnib, mille pärast meie klassil kogu aeg lõbus on.
Peale tunde linna ja siis muusikakooli. Käisin klaverit mängimas, aga pidin vanade lugude mängimisega jälle leppima, sest kui on noodid, pole aega ja kui on aega, siis pole noote. Minu puhul kehtib enamus juhtudel see viimane variant. Mängisin natuke aega, kuni seal klassis tund tuli, nii et läksin ära ja ootasin Kaarlit, aga tal läks nii kaua aega, et ootamine tundus nii lõputuna. Raske on oodata, teades, et mida kauem ma ootan, seda vähem jääb aega koos olemiseks ja seda aega jäigi lõpuks nii väheseks, aga lõpuks ta siiski tuli. Vahepeal jõudsin väljas netis käia, kuna Vabaka nett ei levi läbi muusikakooli seinte.
Kaarel oli alguses jälle tõsine ja/või kuri, nagu ta alati on, kui ma teda päeva jooksul esimest korda näen, aga hiljem oli kõik mega toree, sest kuigi ma ootasin teda nii kaua, siis oli see ootamine seda väärt. Minu laulud, mis tagaklaasi bassiga värisema pani ja siis viis Kaarel mind päikest vaatama, mille peale Maarja ilmselt oleks jälle laulnud: "See on romantika", aga mulle ei meeldinud see madal päike, mis otse silma paistis. Muidu oli üli mõnus õhtupoolik - need vähesed 2 tundi, mil me väljas olime. Sõime kummikomme, nii et Kaarli lõualuud olid lõpuks nende närimisest juba valusad. Pärast ta pani veel mu lambakindad kätte ja ütles: "Tahad poksida v?" ja meenutasime siis häid aegu.
Nii kevad on juba südames - energia ja ülimalt hea tuju. Koju jõudsin, siis ka olin vastupidiselt tavapärasele mega energiline, rääkisime Loca Mannuga ja siis üle pika aja Kädiga jne.
Sain turismimajanduse õpetajalt väga positiivse kirja eilse 3 kuuse hilinemisega saadetud töö tulemusest. Ühesõnaga sain kiita. Ma oleks selle aine viie saanud, kui ma selle ja ka eelnevad asjad kõik õigeks ajaks ära oleksin teinud. Kui ma homme turismiturundust või arvutit ka vastama läheks, siis mul läheks veel paremini, aga aitab ka selleks nädalaks, muidu pole järgmisel nädalal enam millegi nimel pingutada.
Aga kokkuvõtteks: Jah, ma olen see nädal mega tubli olnud. Tegin homseks veel Eesti kultuuriloo powerpointi ka valmis, Kristjan ka tegi, siis umbe seletamine käis. Lõpuks saatsin oma valmistöö talle. Kristjan: "Mega nunnu pilt lõpus." - Panin lõppu viimasele slaidile "Tänan kuulamast" oma 19. sünnipäeva pildi, et selgituseks antud teemal "jõulud" öelda, et mul on jõulude ajal sünnipäev.
Enne magama minekut sain Joosepilt sõnumi, sisuga: "Ioou bf, eet mis seis on? Tulete pühapäeval? Väga ootaks küll, et jh, hetkel küll supper kiire, püüan lähipäevil helistada ka, hetkel aga head ööd."
Neljapäeva hommikul jälle sama värk: isaga tööle kaasa ja sealt edasi kooli. Seekord sõitsin marsaga otse kooli, kuna 1. tund oli peamajas saksa keel. Kordasime eelmisel tunnil õpitut, kuulasime arvutist dialooge ja tegime neid ka omavahel. Naersin, kui õpetaja Kristjanit jälle parandas, kui too ütles "mein" asemel "meine". Ükski tund ei möödu nii, kui õpetaja Kristjanit selle sõnaga ei parandaks. Täna ütles Kristjan õpetajale seepeale: "Mul on sügavalt savi" ja ega tal ongi.
Tänase saksa keele tunniga tekkis tunne "nagu hane selga vesi", sest eelmise tunni asjadega hakati jälle otsast peale ja mul oli kogu aeg tunne, nagu ma oleks tagasi sattunud 10. klassi, kus ma saksa keele õppimisega alustasin. Taaskord taandareng, aga vähemalt võib öelda, et selle kolme gümnaasiumiaasta saksa keele tundides looderdamise jooksul on päris palju asju korralikult selgeks saanud, et praegused asjad mulle nii mega lihtsalt siin tunduvad.
Tunnis sai muidu päris palju naerda, eriti kui Annakas sõna "schlüssel" öelda ei osanud ja pidevalt omaette susistas.
Peale tundi mindi tehnomajja. Tegime oma kultuuriloo esitlusi. Õpetaja ütles, et mu esitlus oli nii teistmoodi ja keegi pole veel sellist teinud, eriti just see minu pilt seal lõpus. Teised said ka muidugi kiita, ilmselt saime kõik viied. Isegi Annakas viitsis slaidid valmis teha, kuna Kristjani kadripäeva esitlus poleks saanud olla ilma mardipäevata.
Meil oli 3. tund ka, aga sealt ma plaanisin juba ammu üle lasta, veelenam, kui olin eilsest õhtust peale mossanud ja täna ka väga palju targem polnud, kuna Annakas ja Kristjan kiusasid mind. Alguses ma vaidlesin nendega ja sodisin Eesti kultuuriloo tunnis Kristjani käed oma pastakatega ära, nii et pärast, kui me laulupidudest kirjutasime, nägi mu vihik tänu Kristjanile välja selline:
Ja Kristjani vihik näeb tänu mulle välja selline:
Ükskõik, mida ma ka ei öelnud, väitis Kristjan, et ma olen loll. Mina: "Ma ei räägi enam sinuga."
Kristjan: "Ära räägi jah, nagunii sa midagi tarka ei ütle", peale mida ma olingi vait. Kõndisime peamaja juurde. Annakas küsis mitu korda, kas me lähme sööma või poodi, aga ma vaatasin neile ainult otsa ega vastanud midagi, kuigi nad ajasid mind naerma. Lõpuks nad läksid poodi ja ma läksin bussi ootama, mis siis, et bussini üle poole tunni aega oli. Pärast nad tulid veel korra mu juurde ja ütlesid, et ma tundi tuleks, kuna mingi vastamine oli, aga ma olin endiselt vait ja naersin. Kristjan: "Miks sa sellises tujus oled - ise jumala kinni, aga midagi ei ütle?" Pärast kursusejuhataja ka küsis Anne-Mai käest, et kas me oleme tülli läinud, sest kui olen mina tunnis, siis pole Annakat ja vastupidi.
Ootasin bussi, samal ajal, kui 4 filmistaari tulid ja ma lihtsalt lootusetult seal passisin ja vaatasin, kuidas nad minema sõidavad, nii et Kaarel isegi ei lehvitanud mulle. Kõik oli üldse nii teistmoodi, sihitu, üldse mitte minulik. Kõndisin lihtsalt pea maas ja nii savver oli, kuni ma juba järgmise bussi peal olin ja Kaarel helistas, nii et ma oleks tema pärast kasvõi keset linna bussi pealt maha hüpanud, et temaga välja minna, aga lõpuks me mõtlesime, et siiski ei lähe. Pärast oli msnis ka mega moss jutt, mille peale Kaarel arvas, et me mõlemad peaks ära magama minema. Kristjan ka rääkis veel ja muretses sellepärast, et ma temaga ei räägi ning lubas, et ta enam ei egotse, mölise ega kiusa mind.
Ma ei söö ja ma ei saa enam magama jääda. Joosep on alati mu jaoks esikohal olnud ja ma tunnen sellistel hetkedel temast nii suurt puudust, aga praegu ma tunnen, kui tähtis Kaarel mu jaoks on. Ma pean kogu aeg teadma, et keegi on alati olemas, alati mu kõrval ja ta on viimasel ajal peaaegu alati seda ka olnud. Ootan igat päeva teadmisega, et täna me jälle näeme. Juba see teadmine teeb mind hommikul ärgates rõõmsaks, et sind täna jälle näen ma. Iga päev ärgates käib kohe esimene mõte peast läbi - KAAREL. Siiani on ainult üks inimene suutnud hommikul esimese asjana mulle meenuda, aga nüüd suudab seda tema ka.
Peale magamist oli kõik mega tore. Rääkisime igast head juttu Kaarliga ja peale seda saame nii hästi läbi jälle. Kirjutasin terve õhtu blogi ja istusin juba teist õhtut teleka ees. Seekord siis ühikarotid.
Kristjan rääkis ka igasugust nalja ühe meie klassiõe kohta ja seletas, mis üks tädike rääkis, keda me ükskord bussi pealgi nägime, nii et ma tookord mega kõveras olin. Rääkisime ja siis Kristjan ütleb: "Ma olen õnnelik su üle, et sa ikka räägid minuga veel."
"Ja am Morgen wir sprechen Deutsch!" nii oligi reedel esimene tund saksa keel, millest ma eriti midagi ei mäleta, kuna ma olen kirjutamisega üle nädala aja juba maas ja mul pole telefoni. Teine tund oli Eesti kultuurilugu, võtsime teepealt Karla ka peale, kes sisse magas ja siis tehnomajja. Väljas sadas lund ja lörtsi ja siis Kaarli klassist see mantliga tüüp kõnnib rahulikult ülikonna peal tehnomajast peamajja. Ma olin mega kõveras jälle.
Saime viimasest tunnist varem ära, kuna rakenduskõrgil oli lõpuaktus. Enne seda aga sai palju kirjutatud veel, millest kõigest pidin pildid tegema, et Kristjanile saata, kuna ta ei viitsi midagi kirjutada, järgmine tund on materjali peale kontrolltöö ja ma olen ikkagi ta sekretär. Täna ta ei kiusanudki mind eriti.
Peale tunde hakkasime linna minema, siis Taavi helistas. Kristjan võttis vastu. Taavi tahtis, et me tagasi läheks ja ta ka peale võtaks, aga elusees poleks läinud. Viisin teised linna ja läksin oma klaveri õpetajale lilli ostma. See aasta oli mul ta sünnipäev õigel päeval meeles. Ta oli õnneks nii vara juba muusikakoolis, nii et sain temaga natuke rääkida. Enne lahkumist, ütles ta mulle: "Ole siis sama tore ja tubli edasi, nagu sa alati oled olnud."
Parksiin Vabakal 2 golfi vahele oma golfi:
Mu golf on siiski kõige ilusam. Sõitsin koju, siis tuli autoroolis elu hea uni. Kaarel ajas msnis head juttu veel ja seletasin Kristjaniga ning siis magama. Õhtul linna laulma, enne seda olin Kaarli juures veel. Tamm tuli ka sinna. Mina: "Kuidas sa mu üles leidsid?"
Tamm: "Polnud just raske sind leida, kui ma bemmi ja golfi kõrvuti nägin."
Sõi just parasjagu ja tuli siis ka Kaarli bemmi tümmi kuulama. Tahtsin teada kummal on võimsam bass, aga lõpuks ma ei saandki aru siis, et kummal parem on?!
Tegelt oleks tahtnudki juba sinna Kaarli juurde jääda, aga pidin ikkagi kohusetundlik olema ja laulma minema, nagu ma õpetajale lubasin. Printisin kõik noodidki välja ja panin ilusti mapi vahele.
2. aldis oli ainult kaks inimest - mina ja Monika. Ella - siinjuures tunnen sust puudust. Muidu oli laulmas tore. Laulda oli tore ja teisi oli tore näha, kuigi mul oli rohkem outsideri tunne, kuna kooris pole enam enamusi neid, kellega ma pidevalt seal pläkutasin ja igasuguste esinemiste ajal koos chillisin, isegi Sanderit polnud täna kohal.
9ni laulmas ja siis Kaarliga välja jne, aga sellest kõigest pikemalt siis, kui ma telefoni tagasi saan.

Like a boss

Sellest nädalast jumala savver jälle. Kristjan juba eile ütles, et ma olen mega pohhuist, kui talle ütlesin, et mul on savi, kui me koolis kursusejuhataja käest pahandada saame, et me aktusele ei ilmunud ja tunnist ka üle lasime.
Hommikul käisin VKLG-s. Panime Egle ja Jettega segast. Egle mõnitatas Jettet, et ta järjekordselt voodiga kooli tuli, st. unine ja padjanäoga. Muud erilist poelgi vist tollest hommikust meenutada. Aa Piret tahab ikka oma kingitust, mis mulle talle viimata on, kuigi ta sünnipäev oli 3 kuud tagasi, ups.
Esimeses tunnis oli seminarikorraldusest töö. "Google toidab", nagu ma Kristjanile pärast seda ütlesin ja ta mind seepeale kelmiks peab, nagu kursusejuhatajagi seda algusajast peale teab. Ajasin Kristjani heaga enne tööd enda kõvalt minema, kui üksi istuma pidi.
Enne tööd vaatasime videot, mille põhjal pidi vastama küsimustele, mis õpetaja andis. Kristjan andis oma lehe ka mulle ja ütles: "Ma ei hakka ise neid vaatama, mu sekretär loeb neid!" Lõpptulemus oli ikkagi see, et Kristjan vastas nendele küsimustele ja ma ei teinud midagi. Mainimata ei saa ka jätta seda, et Kristjan rääkis mulle terve päev Lõuna-Eesti talverallist, millest tal jalad nii valusad olid, et ta ei suutnud 1. tunnis kuidagi ära olla. Tunni ajal näitas mulle pilte ja pärast vahetunnis ainult rallist seletaski.
Peale 1. tundi oli haige nälg juba. Jalutasime peamaja juurde, käisime poes, ostsime süüa ja siis pärast passisime veel all ning sõime, kuni möödus me lemmik, kes sellel nädalal mu käest uue hüüdnime sai - Crazy Frog. Vähe ei oldud kõveras siis v?
Teine tund oli kursusejuhatajaga - turismiinfokeskuse töökorraldus, kus õpetaja esimesed sõnad olid: "Mängime sellist mängu..", mille peale tekkis mõte, et kas me käime ikka koolis või lasteaias? Ma isegi ei mäleta, mis nn. mängu ta meiega mängida tahtis, kuna ma olin jälle ninapidi läpakas, mille ta ka ära mainis. Ma ei jää talle viimasel ajal enam kuidagi märkamatuks, kogu aeg peab ütlema mulle midagi. Täna ütles, et ma ei pea ta tunnis enam käima, kui ma ei taha kaasa töötada ja peale seda ma pole ta tundi enam jõudnud ka, vist.
Saime jälle mingid töölehed. Seekord pidi need kodus ära täitma. Kristjan tahtis enda lehti ka mulle jälle täita anda. Mina: "Ära tee nalja minuga."
Kristjan: "Ma ei teegi, sa oled mu sekretär!"
Kuna isa andis hommikul digika mu kätte, siis pildistasin tunni ajal Kristjanit ja teisi. Kristjan on mega boss omaarust, istus ka terve tund, nagu "like a boss" seal kõrval tooli peal, nii et meil tuli Anne-Maiga mõte rulood eest ära tõmmata, kuna täna paistis päike igast aknast sisse ja lilleke Kristjan kardab päikest. Anne-Mai arvas, et Kristjan hakkab äkki läikima, nagu vampiirinimesed. Panime üldse nii segast ja ehitasime endale parrikaadid ette Võrumaa kaartidest, mille õpetaja meile andis, nii et õpetaja ei näinud, mis me seal taga tegime. Enamuse ajast olime lihtsalt Anne-Maiga nii kõveras. Naersime Kristjanit, kes me naljadest aru ei saanud.
Pidime rühmatööd tegema. Tegime Anne-Maiga selle valmis ära ja naersime edasi, nii et kui teised klassi ees rääkisid, pidi õpetaja meid juba keelama ning ütles: "Kuulake teie ka seal kamtsatkal!" - Meil oli tõesti mega kamtsatka sinna tekkinud.
Kristjan ja Karla vastasid enne meid. Nad just tulid tahvli juurest, kui me sinna läksime. Kristjan tuli mulle vastu ja lõi kaardiga vastu pead. Suht hull litt käis ja kõik olid mega kõveras. Õpetaja: "See küll nüüd viisakas teenindus polnud, eksami ajal läheb 1 punt kohe maha sellise asja eest." Pärast peksin Kristjanit vastutasuks mitu korda topelt selle kaardiga, nii et õpetaja pidi meid jälle keelama hakkama ja kuna tunni lõpuni kestis ikka veel see lakkamatu naermine ja seletamine, siis täheldas õpetaja: "Tüdrukud, te lähete üle käte juba" ning tegi avastuse, et see tuleneb energiajoogist, mida Anne-Mai eelmisest vahetunnist saadik joonud oli.
Peale tundi hakkasime alla minema. Kristjan lasi mul nimelt ees minna, et ma ukse küljest elektrit saaksin ja saingi. Haige litt käis ära, nii et ma karjatasin üle koridori, kus oli nii palju rahvast ja kõik naersid. Ootasime bussi. Kristjan rääkis meile, et ta ei saa sõjaväkke minna, kuna ta ema ei saa ilma temata hakkama, kuna ta ei oska konservikarpe avada ja meil oli seepeale jälle nii naljakas.
Sain bussiga tasuta Võrru jälle, kuna onu oli tööl ja siis nägin vahepeal Kaarlit. Helistasin ja käskisin tal vene keele tundi minna, kuhu ta järjekordselt ei läinud. Passisin natuke veel bussijaamas, kuni järgmine buss tuli. Gert ja Juss tulid bussiga. Mina: "Vanemad lastakse ees!"
Juss: "Mu pilet on vanem, kui sina!"
Mul oli umbe palju ühe- ja kahesendiseid. Viskasin need kõik bussijuhile sinna laua peale, mille peale ta naerma hakkas ja ütles: "See oli hea vise!"
Seletasime Jussi ja Gerdiga veel ja siis kuulasin muusikat jne. Koju jõudsin, siis magama. Pärast Kristjan rääkis mulle nalja aasta lollist ja siis kiitis mu blogi ning ütles, et ma pean kirjanikuks hakkama. Kristjan: "Tavaliselt ma ei loe midagi peale uudiste, aga tolle raamatu ma loeks isegi läbi. Kirjuta raamat ära nüüd, siis teed mu emme juures esitluse ja puha", mis on muidugi ahvatlev pakkumine, aga eks iga asi omal ajal. Ma ei suuda praegu kirjutamisele keskenduda, kuna mul on hetkel peas üks palju parem asi.
Plaanisin teisipäeval koolist üle lasta, et eelmise semestri asju järgi teha, kuna mind tabas mingi suurem õppimistuhin, aga samas tundsin süüd Kristjanile antud lubadusest mitte enam puududa. Kristjan ütles aga mu üle laskmise plaani kohta järgmist: "No siis on mul ikka õigus, et sa üks rõõmuväänik oled", mis on nii nunnu hüüdnimi tema poolt mulle.
Õhtul rääkisin veel Kaarliga igast head ja siis tuli mu vend mu tuppa ning tahtis mingeid ägedaid vanu plaate. Lõpuks võttis ice-creami plaadi, kuna mingi laager jättis nende klassi kõlarid, millega nad nüüd igast haiged plaate ja youtubest muusikat kuulavad.
Mainisin eile Joosepile ka, et me külla talle nädalavahetusel ning sain järgmise sõnumi: "Heei, aaga suurim rõõm teid külla siia oodata, pmst pole aega olnud üldse, et smssida või hellata. Täna oli laskeeksam ja pidin veel 256 kätekat tegema, et täna ma küll tuttu, homme suhtleb, bf oled undd."

See on romantika

Laupäeva hommikul oli selline tunne, et jääkski kogu päevaks voodisse, üldse ei viitsinud üles tulla ega Haanjasse minna, kuni Risto rääkima hakkas ning tahtis, et ma ta tüdruku linna viiksin. Lõpuks olin isegi nõus, kuna mul oli kütteraha vaja, olin viimase kahe päevaga peaaegu kõik neljapäeval võetud kütte juba maha sõitnud.
Sännasse minnes olid üli jõhkrad rööpad. Ma tunneks Joosepile kaasa, kui ta praegu kodus oleks ja seda teed sõitma peaks. Õnneks polegi ta koju saamiseni enam palju aega jäänud. Etteruttavalt võin öelda, et järgmisel pühapäeval lähme talle Kaarli ja Mannuga mereväkke külla.
See Risto tüdruk oli väga sõbralik, tänas, et ma ta linna viisin, kuna keegi teine poleks talle järgi tulnud. Viisin ta linna ära ja siis läksin Vabakale netti. Rääkisin Kaarliga ja siis tulid Rico, Timo ja Ott sinna. Timol oli selline nägu peas, nagu ta oleks 3 päeva joonud. Seletasid seal natuke aega, läksid minema ja ma suundusin Haanjasse. Maraton hakkas selleks ajaks juba lõppema, nii et helistasin Jaanikale ja Merkale, kes kuskil raja ääres toitlustuspunktis olid. Pidin neid ootama ning otsisin seniks Ego üles, keda ma polnud aastavahetusest saadik näinud. Egol on nüüd jälle need nunnud lokid, nagu minulgi. Ma ei taha, et ta need maha lõikaks, aga kahjuks ta teeb seda siiski lähipäevil. Ego pidi järgmine päev Saksamaale võistlustele minema, nii et loodame, et ta tuleb sealt medalitega tagasi.
Pidin mingi aja ootama, kuni lõpuks Jaanika ja Merka tulid. Nii hea oli neid üle nii pika aja näha. Merkat polnud lõpupeost saadik näinud. Igatsen täiega neid aegu, kui me koolis kogu aeg seletasime ja peale tunde bussi peale minnes kõik lumehanged läbi püherdasime jne. Täna ka, kui ta tuli, siis jooksis mind kallistama. Sain neile mõlemale lõpupeo videod ära anda ja Merkale veel mingi klassipulma video, mis mul talle kogu aeg meelest läinud viia on. Merkat nägin nii vähe aega. Pidin ta last ka vaatama minema, aga teatud põhjustel ma seda siiski ei teinud. Jalutasime Jaanikaga veel ringi, jutustasime ja tegime õhtuks plaane. Nad plaanisid Saquga linna minna ja siis ma läksin ka nendega kaasa.
Enne Haanjast ära minekut sõin kõhu täis mingist supist, mida seal kõigile pakuti, käisin Jossu juures ja siis koju õhtuks välja magama. Läksin Jossu juurde mõttega, et viin talle kanistri ära, aga lõpptulemus oli see, et ikka läks meelest.
Õhtul võttis Saqu mind peale ja siis läksime Jaanikale järgi. Selle ajaga jõudsin ta juba surnuks rääkida. Polnud Saqut ka suht ammu näinud, nii et oli millest rääkida. Nägime teepeal Lõuna-Eesti ralli autosid ka. Nii võimsad hääled, et ma olin terve tee Jaanika juurest, kuni Haanjani nii vaimustuses.
Kõik juba helistasid. Just siis, kui ma enda autoga polnud, tahtsid kõik midagi teha. Nüüd Tamm ka jälle helistab, uurib, mis teen, kutsub linna jne. See ongi nii, et: "Kaotad Sõbrast üle poole, kui ta armub." Tamm oli vahepeal nii kadunud, aga nüüd jälle näeb teda ja ta on täielikult olemas. Selle sama lause pärast kardan ma vahel ka Joosepi kadumist.
Jaanika ja Saqu läksid Maksimarketisse, siis nägin Tamme, rääkisin temaga juttu ning lubasin hiljem ühendust võtta. Kui Saqu ja Jaanika poest tagasi tulid, siis nad ütlesid, et ma oleks pidanud ka tulema, kuna nad nägid seal neid, kellest me terve tee olime rääkinud, aga ma arvan endiselt, et on parem, kui ma oma silmaga seda hullu olevust kunagi ei näeks.
Läksime Selveri juurde, kus oli palju teisi rõugekaid. Ma rääkisin neist ainult Annuga, kes uuris, mis ma teinud olen jne. Annu on üks mu põhilisi blogi lugejaid algusest saadik olnud ja nüüd, kui ma mingi aeg ei kirjutanud, siis ta luges eelmisi postitusi mitu korda läbi. Seda kuuldes saingi inspiratsiooni, et jälle kirjutama hakata. Aitäh taaskord, Annu!
Tamm tuli ka Selveri parklasse, nii et läksingi mõneks ajaks tema juurde. Rääkisime, kuulasime ta võimsat bassi ning naersin ta plaate, millest vaid mõned üksikud veel korralikult töötasid. Pärast tuli Karl ka sinna, tervitades mind jälle mu õiget nime kasutudes: "Birgit!" Seletasime seal mingi aeg, kuni mul meenus, et pidin Jelenale lõpupeo video ära viima. Käisimegi seal, rääkisime temaga paar sõna ja siis lasi Tamm mind oma golfi rooli. Polnud Tamme golfiga kunagi sõitnud. Tamm ise ka imestas, kuidas see võimalik on. Mulle meeldiks Tamme golf väga, kui tal oleks 4 ust, aga muidu sõita on täiega hea. Läksime Nooruse juurde. Õigepea tuli Karl ka jälle meie juurde. Vaadati ja kuulati igasuguseid plaate. Karl pakkus meile Mozartit ja Tamm leidis kuskilt Nexuse plaadi. Mitte kumbagi siiski kuulama ei hakatud. Tamm lõhkus oma plaate, nii et pärast Karli auto läikis neist tükkidest.
Tegin Tammest pilte ta punase valguse taustal ja siis naersime mingeid tüüpe, kes oma suure autoga end lumevallile parkisid. Kuna me nägime aga Saqut ja Jaanikat Statoili juures, siis läksimegi sinna. Rääkisin nendega ja lõpuks jäingi nende juurde, kuna Tamm tahtis kodus käia. Saqul ja Jaanikal aga oli mingi oma teema ja ma juba arvasin, et Saqu tahab tema juurde minna, seega pidasin paremaks lahkuda. Helistasin Kaarlile ja siis ta tuli mulle järgi ning lubas pärast koju ka viia, kuigi Jaanika veel tükkaega muretses, kas ma saan ikka koju, aga loomulikult ma sain.
See oli üks ütlemata hea ja ilus õhtu koos Kaarliga, kõigeparem selle nädalavahetuse jooksul. "See on romantika", nagu Maarja meile laulis, kui nad Sassiga mitu korda me kõrvale tulid ja jutustama hakkasid. See laul räägib enda eest: http://www.youtube.com/watch?v=m-xpu_mTpMs . Kolmapäeval ka, kui me Kaarliga väljas olime, siis Sass kirjutas pärast Kaarlile msni: "Kus sa võid ikka romantikat teha." Aga tegelikult mitte just romantika, vaid lihtsalt hea ja tore, kui meil mõlemil nii palju üksteisele öelda ja rääkida oli, igasuguseid asju meenutada, sellest mida me kõike korda saatnud oleme ja sellest, kuidas me tuttavaks saime jne.
Põhiline on iga asja peale küsimus: "Hää v?" Alguses ütles seda mulle kogu aeg Kristjan, nii et see jäi mulle mega külge ja nüüd nakatasin sellega ka omakorda Kaarlit. Tegelikult on sõna "hää" kogu aeg mu sõnavarasse kuulnud, aga mingi aeg ma ei kasutanud seda nii palju, aga kui nüüd iga asja peale seda küsitakse ja me Kaarliga sky+ tõlkelaulu "hää tunne" fänname, siis ongi jälle HÄÄÄ.
Olime suht kaua Võrus, passisime Selveri juures ja sõitsime ringi ning läksime lõpuks Rõugesse. Polnudki Kaarliga Eesti ema parklas nii passinud. Tavaliselt, kui me Joosepiga alati linnast tulime, siis passisime enne koju minekut veel tükkaega seal. Täna ka olime Kaarliga suht kaua veel seal, kuni ta lõpuks mind koju viis. Kaarlile tundus see parkla nüüd talvel palju väiksem, kui suvel. Vaatas siis ringi ja küsis: "Kas talvel kasvab siin muru v?" Tegelt tahtis küsida, et kas suvel kasvab siin muru.
Pikutasime niisama ja rääkisime loomadest ja küsisin ta käest järjepidevalt igasuguseid küsimusi. Kaarel: "Kes on maailma kõige tugevam loom?"
Mina: "Ma ei tea. Kes on siis?"
Kaarel: "Tigu!"
Mina: "Miks?"
Kaarel: "Sest ta kannab oma maja seljas" ja siis oli veel mingi loomaaia direktori nali jne. Pärast rääkisime tigudest ja loomadest mega pikalt veel.
Pühapäev - see on juba 3. kord, kui ma vihkan seda, et mul on naabrid ja mõtlen, et miks ma ei võiks elada kuskil metsas. Seekord tulid nad jälle läbi lae - läbi wc lae tuli vett, nii et meie wc-s põhimõtteliselt uputas. Vannitoa lae nad juba rikkusid eelmisel aastal ära, tehes sinna 4 auku. Jääb nüüd vaid oodata, kuni nad meie juurde remonti tulevad tegema. Teine naaber tuli 2008. aastal läbi köögi seina, mõtlesin, et peaks oma toas kappi liigutama, äkki on seal ka mõni auk.
Lebotasin niisama ja ootasin, millal Kiva helistab. Lõpuks pidin ise talle helistama ja meelitasin teda ikka rallit vaatama ja siis ta tuligi mulle järgi ninh siis Haanjasse. Üritasin kaardilugeja olla, aga Kiva oskas seda minu eest paremini teha. Läksime peaaegu Uue-Saalusesse. Kiiruskatse oli juba alanud, nii et esimesi nunnusid subarusid me ei näinudki, aga õnneks mõndasid siiski nägime. Lõpus olid enamus autod bemmid, siksid, golfid ja mõned veel. Pildistasime, vahetades pidevalt asukohti ja panime niisama segast. Kiva rääkis mulle oma koonrist mehest ja ühesõnaga naerda sai päris palju, eriti veel siis, kui me ära hakkasime minema ja Kiva tee peal autot ümber keerama hakkas, valli sõitis ja sinna kinni jäi. Mingid vanad mehed, kes just teepeal kõndisid, muutsid seda nähes suunda ja tulid me juurde. Kiva tahtis ise autot välja lükkama minna, aga üritasin talle selgeks teha, et kui mehed on läheduses, siis ei pea naised midagi tegema ning istusin autos rahulikult edasi. Ma ise oleks Kiva asemel blondi mängima hakanud ja neil ennast välja lükata käskinud. Läksin välja, tegin ruttu pilti ka ja siis nood mehed lükkasid meid vallist välja, tänasin neid ja sõitsime minema. Olin msni pealkirjaks ka just pannud "Kivaga välajsõidul", nii et õige tähelepanek igas mõttes.
Mul on täna terve päev olnud tahtmine kedagi kõvasti kallistada, aga pole suurt kedagi näinud, keda kallistada. Mul on üldse mega imelikud tahtmised vahepeal. Õhtuks suutsin end kokku võtta ja lõpuks ometi blogi hakata kirjutama.
Nägin facebookis lauset, millest me eile Kaarliga rääkisime. Rääkisime asjadest, mille pärast inimesi 10 aasta eest oleks hulluks peetud, nagu näiteks seinaga rääkimine, nii et kui Kaarel laupäeva öösel koju jõudis, kirjutas ta oma seinale: "Kallis sein, kas sa viitsid minuga rääkida?"
Õhtuks käis selle ühe koha peal istumisest ja kirjutamisest pea ringi, nagu oleks siia arvuti taha ära hüpnotiseerunud. Rääkisin terve õhtu jälle Kristjani ja Kaarliga. Ja seoses eilse kuupäevaga 25. 02. 2012 saab öelda, et 2 kuud möödas, 10 veel.

Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb

Nägin unes, et Kaire helistas mulle ja käskis akna peale minna. Endalegi üllatuseks elasin ma aga 2. korrusel, kus tegelikult elavad mu naabrid ning kõõlusin nende köögi aknal, kuhu Kaire mul minna käskis, kuna Rauno, Saqu ja Mango olid mu maja ees, aga neil polnud mu numbrit, et mulle helistada. Rauno ütles mind nähes: "Pane end valmis, me lähme linna!" Linna läksime me ilmselt selle pärast, et algas nädalavahetus ja Mangol oli täna sünnipäev. Palju õnne, Mango! :)
Teine järjestikkune neljapäeva hommikul VKLG-s, nagu Jette mind nähes ütles: "Korda kaks!" Ootasin Kaarlit, kuna tahtsin nii väga temaga kooli minna, aga siis ta helistas. Kõigepealt ütles ta ühe üli nunnu lause, mida Mannu mulle tavaliselt ütleb: "Tere hommikust päiksekiir!", aga teatas siis, et ta peab oma klassivennad kooli viima, nii et oleksin pidanud ikkagi bussiga minema, kuni helistas Anne-Mai, kes oli täna eriti sõbralik ning küsis, kas me tahame Kristjaniga koos temaga autoga kooli saada ja nii ootasimegi kõik kolmekesi: Simon, Kristjan ja mina mitte bussi, vaid Anne-Maid.
Enne seda kohtasin veel Erikut, kes mind täiega naeris, kui ma keset siledat jäämäge seisma jäin ja sealt enam edasi ega tagasi saanud. Erik: "No sa ei saagi täna kooli v?"
1. tund oli saksa keel. Pean siinkohal ära mainima selle, kuidas Kristjanile see tund üldse ei meeldi, kuna see üks väheseid aineid, kus ta loll on, nii et ma pidevalt naeran, kui ta mu kõrval toriseb.
Õpetaja oli jälle umbe hakkaja, kaasates meid igasugustesse tegevustesse. Tegime vahelduva eduga õpikust ja töövihikust ülesandeid ning dialooge. Hakkab küll juba Niilitsa tunde meenutama, kus paaristööna dialooge tehakse. Ainult, et see õpetaja ei käse neid pähe õppida, samas mul on need muidugi ammugi selged. Kordamine on tarkuse ema. Selline tunne, nagu oleks jälle 10. klassis, kust alates ma saksa keelt õppinud olen. Seda ma imestangi kõige rohkem, et mõni on palju kauem õppinud, aga ei oska seda vähestki, mida ma kolme aasta jooksul omandanud olen.
Kõige ägedam ülesanne oli see, kui pidi oma nime buchstabieren (tõlk. - tähthaaval ütlema) sakslaste poolt pandud tähtede tähendustega. Mu nimi siis järgmiselt: B wie Berta, I wie Ida, R wie Richard, G wie Gustav, I wie Ida und T wie Theodor. Ma tahtsin muidugi wie asemel alati i öelda, nagu venelane ikka. Tahaks vene keelt ka täiega, aga kuna klass otsustab ühiselt, mis aine valikaineks tuleb, siis vene keel oleks ilmselt viimane, mida valitaks.
Peale tundi kõndisime trepist alla ja siis Kristjan laulab lambist: "Papahh, papahh, ..... on ahv!" Me olime Annakaga täiega kõveras, Kristjan ise ka naeris.
Nädala viimane ühtlasi, mu lemmik tund oli tehnomaja arvuti klassis, nii et ei saanudki õpetajaga eriti seletada, kuna pidime iseseisvat tööd tegema ja netist mingi teksti põhjal küsimustele vastuseid otsima. Ma suutsin üllataval kombel isegi keskenduda. Tavaliselt ma pean end selleks liialt palju korraga kokku võtma, et arvuti taga midagi asjalikku teha. Sellest ka see, et mul on eelmise semestri arvuti kontrolltööd ja kodused tööd endiselt kõik tegemata ja ma aina lükkan seda aega edasi, mil ma neid ükskord tegema lähen. Ilmselt tuli tänane innustus tunnitöösse ka sellest, et see on mu lemmikaine ja kindlasti ei taha ma sellest alla 5 ühtegi hinnet.
Lõpuks sai ikka Kristjanit kiusatud. Ma ei lasknud tal telefoniga mängida ja võtsin selle talt lõpuks üldse ära, nagu ma eile msnis lubasin, nii et ta pidi mind tükkaega paluma, kuni ma talle selle lõpuks tagasi andsin.
Peale tundi nägin Laurit, siis ta ütles nii ägedalt mulle: "Birgiiiiit!" Mu pärisnimega on üldse viimasel ajal mega teema. Karl ütleb sellest nädalavahetusest alates mulle kogu aeg miskipärast Birgit, kuigi ta pole seda varem kunagi teinud. Nii harjumatu on, kui keegi mu pärisnime kasutab. Esimene reaktsioon on tavaliselt selline: "Wtf, Birgit?"
Peale tundi jälle sama seltskonnaga linna. Läksin muusikakooli seniks, kuni Kaarel helistas, aga nagu ma isale ütlesin: "Kui on noodid, pole aega, kui on aega, siis pole noote" nii et mängisin peast vanu lugusid. Ma olin tegelikult täiega rahutu ega jõudnud ära oodata, peas kummitasid Termonaatori laulust "Maantepõletaja" järgmised sõnad: "Rahutus mu hinge haaras" ning siis helistas Kaarel ja peas jooksid edasi järgmisest Terminaatori laulust sõnad: "Karjatan, ma karjatan, oujee, oujee." Ma tean, et mul on selle koha pealt liiga haige fantaasia või tegelikult pigem see, et mul on nii paljud laulud peas, mis hakkavad mingite emotsioonidega seostuma ning seejärel peas kummitama.
See oligi see päev, kui Kaarel mulle muusikakooli järgi tuli, nii et ma kuulsin sisse juba ära, kui ta kohale jõudis. Sõitsime ringi ja läksime Maksimarketisse neid häid komme ostma, mida me eilegi sõime. Nägime Jossut kaa. Poes olid me taga kaks mingit vanemaealist tädikest, kes kommenteerisid, et seal polnud neid tokke, mis asjade vahele panna. Üks: "Siin polegi seda keppi. Nii halb pood, Säästumarketis küll on keppe."
Teine: "Ei saagi keppi" ja nad rääkisid seda täpselt nii, nagu nad mõtleksid vasakule. Me Kaarliga naersime, ma üritasin naeru muidugi tagasi hoida, et mitte kõva häälega naerma hakata.
Läksime Rossale ja nägime seal Tamme. Kaarel sõitis ta kõrvale. Tamme nägu oli kirjeldamatult - kurb, meeleheitel jms. Küsisin, mis juhtus ega osanud talle lohutuseks mitte midagi öelda, nii et ütlesin Kaarlile, et me minema läheks, enne kui ma midagi lolli küsinud või öelnud oleks, nagu mul sel nädalal kombeks oli - öelda või küsida midagi sellist, mille peale teised ainult pead kinni hoidsid. Maria ka just tuli ja arvasin, et tema oskab Tammega sel teemal paremini rääkida ning teda natukenegi naerma ajada.
Sõitsime Kaarliga mööda linna ringi, täna küll vähem, kui eile. Eile käisime maanteel mitu korda sõitmas jne. Passisime Vabakal, rääkisime ja tegime igasuguseid plaane. See on nunnu, kuidas ta neid minu eest teeb, umbes nii: "Siis lähme ja teeme ja oleme jne."
Kaarel viis mind otse bussi juurde. Bussis oli nii külm. Koju ära ja kohe tuttu.
Vaatasin Jaanuse tehtud pilti kaitse- ja sõjaväelastest, kes kõik paraadi eel ühes kohas ööbisid. Olin just Kaarlile ka öelnud, et Joosep ja Jaanus võiks seal kohtuda, kui Joosep helistaski mulle ja ütles: "Helista Jaanusele ja ütle, et siin ei või muusikat kuulata", mille peale käskisin tal Jaanusega rääkima minna, mida ta ka hiljem teha lubas. Mulle oli nii oluline, et nad kaks seal olid. Olen nende kahe pärast nii uhke, aga sellest kõigest lähemalt hiljem.
Helistas siis Jaanusele. Jaanus ütles, et ta küll ei tea midagi, et muusikat kuulata ei või ning kirjeldas oma emotsioone ja rääkis, kuidas nad öösel paraadi peaproovile lähevad, kuna siis pole eriti liiklust ja saab tänavad kinni panna ning jutustas sellest, mis seal ilmselt öösel toimuma hakkab, sest öösel wc-sse minek on suhteliselt võimatu, kuna tagasi tulles ei leia arvatavasti enam oma kohta üles. Jaanus: "Ma ei tea, kui kõik need 1000 matsi siin korraga norskama hakkavad."
Käisin Jossu juures kütet võtmas, et hiljem linna minna, kuna me Kapiga muretsesime, et saaks Mangole sünnipäevaks ikka õnne soovitud ja värki. Jossu juurest tagasi tulles, käisin Hennu vanaema juurest läbi, nagu ma lubasin, et viin Hennu lõpupeo video ta vanaema kätte. Ma polnud ta vanaema kunagi näinud ning ilmselt tema mind ka mitte, aga kui ma ütlesin, kes ma olen, siis ta jäi kõigest pikalt ja laialt sinna rääkima. Ta oli mind nähes nii õnnelik ning korrutas, et ma ikka oma vanaema ja vanaisa ning kõiki tervitaksin ja ütles, et ma olen nii oma isa moodi, mille üle ma eriti uhke olen. Paljud mu sugulased on sama täheldanud.
Hennu vanaema tahtis, et ma kunagi Hennuga neile külla läheksin ning kutsus täna ka mind sisse, aga keeldusin, kuna mul olid teised plaanid. Ta oli nii armas, soe ja sõbralik vana tädi, täiesti erinev Hennust. Seoses sellega tuleb mul meelde, et ma kohtasin aastavahetusel Munamäel Hennu. Läksin talle "head uut aastat" soovima, kui ta mind nähes suured silmad tegi, kallistama tuli ja irooniaga ütles: "Ouuu maii gaaad, Bikuuuu!"
Hennu vanaema sõnad panid mind kõike hoopis teise pilguga nägema. Ta on nagu kuskilt teiselt planeedilt, täis headust, samas kurbust ning üksildust. Ta muretseb oma lähedaste pärast ning rääkis, kuidas ta ei suuda uskuda, millised on tänapäeva noored. Uudiste ja ajalehtedega tundus ta vägagi kursis olevat. Ta isegi teietas mind ja ütles: "Te ju kirjutate ajalehes nii ilusaid lugusid jah." Nii hea oli seda kõike kuulata. Ma näen inimest esimest korda ja ta teab mu kohta nii palju, teab, kes on mu vanemad ning vanavanemad. Ta ei väsinud mulle korrutamas, et ma neid ikka tervitaksin ning päris nende tervise kohta.
Nii kurb oli ta suust kuulda sõna "surm". Ta ütles mulle midagi sellist: "Hea, kui enne surma veel selliseid üllatusi saab, ma poleks iial uskunud, et teie siia minu ukse taha tulete."
Peale seda on mul tahtmine talle kuidagi veel rõõmu valmistada. Tahaks teda kindlasti oma elus veel kunagi näha. Sellised inimesed aitavad minus leida üles selle headuse, mille ma tihti kurjade, vastikute, ülbete, halbade ja õelate inimeste ees tahaplaanile surun ning neile samaga vastan. Siia juurde veel Goethe "Faustist" üks lause: "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."
Sellistel hetkel tekib küsimus, et kes ma üldse olen? Kunagi ma teadsin seda, aga enam mitte. Kunagi oli ainult mina ja mu maailm, aga nüüd on mina, teie ja nemad ehk siis mu sõbrad ja mu totud. Ma olen nii terve, samas nii katki. Ülimalt rõõmus, teisalt väga kurb ja ma ei saa teha ega öelda mitte midagi selleks, et leida keskset lahendust. Kaotada või võita?
Nii ma siis ekslesingi oma peas ja mõtetes. Läksin linna ja sain Kaarliga korraks kokku. Ta küsis kohe, mis viga on, kuigi ma polnud midagi veel öelnud, olin lihtsalt rahulik. Ta tajub ja saab kõige paremini aru, kuidas ma end tunnen, mis tuju mul on jne. See kõik on nii hea, kuidas me viimasel ajal suhtleme. Tahtsin sel õhtul ka temaga koos olla, aga mõistsin ta otsust Mangole kainekaks minna ning palusin, et ta teeks nii, et ma Mangoga kohtuksin ja saaksin talle õnne soovida.
Sõitsin mööda linna ringi ning läksin lõpuks Vabakale. Kapp tuli sinna ja järgmisel hetkel oli juba Mango mu autos. Rääkisime seal kolmekesi, soovisin algul Mangole niisama õnne ja enne ta ära minekut läksin ka välja, et talle ilusti õnne soovida, mille peale ta mind mega ägedalt kallistas ja ütles: "Aitäh, aitäh, Biku!"
Peale seda jätsin oma auto sinna ja läksin mingiks ajaks Kapi juurde. Kapp oli kaine, mis oli tema puhul muidugi ülimalt üllatav, kui arvesse võta eelnevat nädalavahetust. Mega äge oli Kapiga rääkida. Ta muudkui rääkis ja rääkis nii palju, et ta ei saanud hingata enam lõpuks. Korraga oli nii palju öelda. Kunagi oli Kapp kaine peaga nii vaikne, aga nüüd ükskõik, kas me kohtume kainena või täispeaga, siis ei jõua enam ära seletada.
Sõitsime vahepeal ringi, aga linn oli suht vaikne. Lõpuks ta läkski linnast välja kuhugi, kus teised ta sõbrad olid ja ma läksin Kristjaniga välja. Kristjan oli purjus ja siis rääkis mulle mitu tundi oma sugulastest, autodest ja seiklustest. Ma oleks teda seal vist hommikuni kuulanud ning vahelduva eduga naernud, aga mul oli lõpuks nii haige uni, et tahtsin koju minna, aga enne seda tahtsin veel Kaarlit näha, nii et läksin teda ootama kohta, mis on viimase nädalaga üheks me lemmikkohaks saanud. Lõpuks ta tuligi ja siis sain kõigepealt pahandada ühe asja eest, mille pärast ma isegi teda nüüd kuulda olen võtnud. Kuulasime muusikat ja vaatasime lihtsalt üksteisele otsa. Lasi mulle seda laulu: "Sõidab siks mööda teed, mööda Kõpu küla teed.." Ta ei saa enam üle sellest. Pärast olin mingi aeg ta autos veel ja siis koju ära.
Reedel siis kaua oodatud Vabariigi aastapäev. Kui siiani on selle aasta enamik pühadest möödunud peaaegu traditsioonitult, siis Vabariigi aastapäeva maha ei magatud, nagu kahel viimasel aastal, kui selja taga oli 23. veebruari traditsiooniline klassimöll.
Kuulasin laulupeo ning teisi Eestimaa teemalisi laule ning kell 12 hakati paraadi vaatama. Nii uhke olen nende kõigi üle. Jaanus kutsus mind Tartusse ka paraadi vaatama, aga pidasin siiski paremaks seda teleka vahendusel teha. Seda enam, kui Kupi poisid olid enamiku aja kaadris ja Jaanust nägin nii palju seal. Pärast ta helistas ka ja küsis, kas nägin, kuidas oli ning jutustas, kui läbi ta jalad olid, nii et neid ei tundnudki enam vahepeal.
Tahtsin Joosepit ka näha, aga telekast ei näinudki. Hiljem otsisin kõikjalt paraadi pilte, siis leidsin lõpuks pildi, kus on tema ka. JAAA, kui õnnnelik ma siis olin. Panin ta facebooki seinale ka selle.
Kokkuvõtteks veel, et ma olen nii uhke ja õnnelik, et mul on nii tublid ja võimsad sõbrad, aitäh, aitäh. Nüüd saab öelda, et päev on korda läinud. JOOOOSEP, sa ei kujuta ette ka, kuidas ma sind nähes seda iga päev öelda tahaksin.
Mingi aeg rääkis Tamm mulle oma läbielamistest - seiklustest ja tegemistest, mida ta päeva jooksul juba korda oli jõudnud saata, nii et ma ainult lugesin, naersin ning vaatasin pilte, mis ta kõik teinud oli. Tamm, sa oled nii ägee.
Kaarliga rääkisime ka mega ägedat teksti msnis. Sellest ma olen siin juba rääkinud: saadame Siimu Joosepi asemel mereväkke jne.
Jürgen tahtis ka õhtul minuga linna, nii et võtsin ta ka peale ja siis läksime Selveri juurde, kus Tamm mind kohe ehmatada suutis - nii, kui ma selja keerasin, hiilis ta mu selja taha ja röögatas, nagu tal tihti kombeks on. Seekord ma ehmusin.
Käisime Selveris ja läksime siis Jürgeniga Tamme maja juurde ootama, kuniks Tamm Maarjat kuhugi viima läks. Jutustasin Jürgenile eelmisest nädalavahetusest ja Karli üllatusest, mille peale ta seletas, kuidas Karl sellele reageeris. Selveris ei rääkinud Karl midagi, ta isegi ei vaadanud otsa mulle, nii et ma arvasin, et ta on jälle sada aastat vihane mu peale, aga hiljem, kui nad Tammega tulid, olid Karli esimesed sõnad: "Tere, Birgit!" ja siis hakkakski see Birgiti teema pihta.
Läksime kõik koos Ella juurde. Mõtlesin ka, et jään kauemaks sinna, kuni Kaarel helistab, aga kuna Kaarel oli juba msnis, siis olin ma üsna pea Ella juurest läinud. Tahaks nii väga teistega ka koos olla, aga ma ei saa, kui ma tean, et Kaarel on läheduses. See pole küll sama, mis oli Joosepiga, aga linnas on alati hea olla teadmisega, et kumbki neist on lähedal, sest siis ma pole kunagi üksi ja tean, et võin neile alati loota.
Enne Ella juurest ära minekut jõudsin veel paar pilti teha, mille peale nad naersid mind, et sain pildid tehtud ja võin rahuliku südamega jälle minna.
Saime Kaarliga lemmikkohas kokku jälle ja läksin ta autosse. Meil oli mega palju rääkida kõigest. Seletasime, sõitsime linnas ringi, kuulasime muusikat ja toree, kuni ta ära käima pidi. Käisin Vabakal netis ja siis läksin Maria poole. Teised olid just Räpinasse läinud, Maria, Tamm ja Priit olid Maria pool. Polnud seal sügisest saadik käinud. Nii palju mälestusi meenus, mingi vana hea tunne tuli peale. Rääkisin algul Mariaga ja siis seletas Priit mulle sõrmustest. Meil on samasugused sõrmused - muusikakooli ja VKLG, samas käes ka vist. Priidu juttu on alati eluäge kuulata, ta räägib nii targalt ja entusiastlikult. Seletasin seal veel ajalooõpingutest ja siis ta soovitas mul ikkagi see kool ära lõpetada, kus ma praegu käin jne.
Lõpuks Kaarel helistas, siis võtsin Tamme ka kaasa ja viisin koju, kuigi ta korrutas, et ta ei taha koju minna, ise aga läks Maria juurde jõudes kohe magama.
Ilvest nägin ka veel enne Kaarli tulekut. Uskumatu, et ta ka lõpuks 18 saab. Rääkisin talle sellest, kuidas ma mäletan, kui tatt ta veel oli. Ilves: "Ise olid ka kunagi tatt."
Mina: "Ma tean, aga vahe on selles, et kui ma tatt olin, siis sa ei teadnud mind, aga kui sina tatt olid, siis mina teadsin sind."
Samal ajal olid klubides esinejad. Balancis oli Shanon, kuhu me Eglega algaselt minna plaanisime ja CT-s oli Getter Jaani. Kapp saatiski millalgi sõnumi ja ütles, et ma pidin ka tulema, kuigi ma ei lubanud midagi kindlat ega viitsinudki kuhugi minna, vaid olin niisama linna peal.
Kui Kaarel tagasi tuli, siis oli eelneva vestluse toredus kadunud, kuidagi harjumatult vaikne ja mingi tekst, mis viis mind lõpuks selleni, et ütlesin: "Okei, ma olen vait siis" ja ma olingi järgmised 1,5 tundi vait, kuigi Kaarel üritas mind rääkima panna, aga ma lihtsalt vaikisin, vaatasin teda ja naersin, nii et ta pidas mingi hetk auto keset teed kinni, vaatas mulle otsa ja küsis: "Mida?", aga ma ei vastanud midagi. Ma ei tea, kuidas on võimalik vaikuses istuda. Ainult temaga ma vist suudan seda - vaikida tund või isegi tunde, kuni ta lõpuks loobub ja ise ka vait jääb, kuigi ma lootsin, et ta paneb mind uuesti rääkima.
Vaadata talle otsa, kui ta autoga sõidab, ajada teda naerma, samas muuta ta nii kurjaks. Lõpuks ma siiski loobusin ja hakkasin rääkima, aga siis ei öelnud tema enam eriti midagi. Mõlemad olime nii väsinud, kuni ma lõpuks ütlesin: "Ma lähen ära" ja läksin. Ma ei suutnud seal enam nii olla. Peale seda õhtut ei või me kunagi enam vait olla.

Sind kui õhku neelan alla

Pole nii ammu kirjutanud, aga kui ma kogu see vahepealne aeg kirjutanud oleksin, siis oleks see siin vist sõna otseses mõttes päevik, kus on kirjas mõtted, mida ma ei julge välja öelda. Aga äkki ikka peaks? Tahaks siia nii palju kõigest ja kõigist kirjutada. Tahaks rääkida, kui hea koolis on ja veel parem peale kooli ning nädalavahetusel väljas. Tahaks rääkida Kaarlist ja Kristjanist ja Tammest ja teistest, kellega ma viimasel ajal kõige rohkem kohtunud või koos ja väljas olen käinud. Tänu nendele lõpupeo DVD-dele olen näinud ka mitmeid oma vanu klassikaaslasi, keda, kas ammu või lõpupeost saadik näinud polnud.
Nagu öeldakse, et mida õnnelikum aeg, seda kiiremini see lendab, siis praegu ongi kõik ülimalt hea, et pole selle kõige juures aega isegi kirjutada olnud. Tahaks, et, et see nüüd kiiresti enam käest ei lendaks. Tohutul hulgal head: "Häää tunne, JAAA", nagu me Kaarliga kogu aeg laulame. Ma praegu totaalselt kõrvuni sees. Neid kõiki ja teda on nii palju mu jaoks.
Esmaspäeval kooli 3. tundi jõudes, oli selline tunne, nagu oleks teiselt planeedilt, nimega Tallinn tulnud. Nädalavahetusest oli vaja välja magada, sellepärast jõudsingi nii hilja. Tegelikult jõudsin 2. tunni lõpuks ja jäin autoga koolimaja ette Kristjanit ja Karlat ootama, et koos tehnomajja minna, aga siis tulid Taavi ja ta klassivennad ning hüppasid autosse, nii et pidin nad ennem ära viima ning alles siis sain Kristjanile ja Karlale järgi minna.
Esimese asjana hakkas Kristjan mind kohe süüdistama, et meie klass ei saa minu pärast lumelinna ehitama minna, kuna ma olen klassivanem ja ei teadnud, et eelnevalt pidi end sinna ehitusele registreerima. Seda kuuldes otsustasin, et me lähme ikkagi ehitama, keegi ei saa meid minema ka ajada. Lubasin veel Kata selle eest lume alla ära matta, mis ta Kristjani õhupalliga tegi jne, nii teisipäevaks oli meil kurjakuulutav lööklause: "Lahinguväljal näeme!"
Nägin Joosepi sugulast Kerlit ka. Nüüd on majas igast rahvast jälle, kuna põlvakad ja parksu omad on Väimelas mingi aja.
Läksingi tegelikult ainult oma lemmiktunniks kooli. Eesti kultuuriloos rääkisime mõisatest ning vaaatasime neist pilte. Kui teema läks mõisate põletamise ja rüüstamise juurde, siis sain jälle oma raamatu tarkusega hiilata ning ütlesin: "Tammsaare "Tõe ja õiguse" 3. osas räägib sellest."
Õpetaja: "Sina oled küll kõik raamatud vist läbi lugenud", kuna peaaegu ükski tund ei möödu nii, kui ma kuskilt raamatust näiteid ei tooks. Eelmise tunnil rääkisin "Keisri hullust" ning täna mainisin veel Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" ära, mis siis, et ma pole kahte viimast terviklikult läbi lugenud, aga ma vähemalt tean, millest seal räägib. Hetkel on mul aga endiselt "Toomas Nipernaadi" teemaks. Õhtul seda lugedes ja mõeldes, tuli mul esimest korda tahtmine, et keegi lihtsalt räägiks mulle kõike, räägiks maast ja ilmast, inimestest jne. Tegelikult Kristjan on hetkel üks selline inimene, keda ma võikski kuulama jääda, sest tavaliselt olen mina see, kes kõiki surnuks räägib ega kuula teisi, aga teda ma kuulan. Tunni ajal ka kiusasin teda. Tõmbasime loosiga endale mingi rahvakalendri tähtpäeva. Mina: "Ma ei tea, kui ma jõule ei saa!?" ning saingi. Mu hea õnn ja tahe oli sedavõrd suur, et järjekordselt sain, mis tahtsin. Tahtsin näha, mis tähepäeva Kristjan sai, aga kuna ta ei näidanud mulle, siis tõmbasin tal selle paberi nii käest ära, et see läks katki. Lõpuks ta rebis selle väikesteks tükkideks ja pani mu pinalisse. Ma võtsin aga need tükid sealt uuesti välja ja panin talle kraevahele. Pärast lõhkusin oma pastaka kogemata ära ja toppisin selle jupid talle taskusse. Kui ta need sealt uuesti välja võttis, siis panin need uuesti talle taskusse jne. Pärast meist jäigi mega praht sinna maha.
Tunni lõpupoole vaatasin veel ühte esitlust, mille peale ma egotsema hakkasin, nii et õpetaja ütles: "Mis sa nii õel oled? Ma ei uskunud, et sa nii õled oled."
Tund sai varem läbi, kuna õpetaja pojal olid tuulerõuged ja ta pidi tema juurde koju minema ning seepärast jäi 4. tund ka ära. Seda kuulnud, ütlesin õpetajale: "Ma alles tulin ju kooli!" ning rääkisin talle, kuidas Eesti kultuurilugu mu lemmiktund on jne.
Viisin Kristjani linna ja helistasin siis Kaarlile, aga ta läks alles 4. tundi, nii et me ei saanudki välja minna. Mulle meeldib talle alati helistada, kuna tal on telefonis mega nunnu hääl ja siis veel nii äge rääkida ja naerda jne.
Käisin Chillinist läbi, koju ja magama. Õhtul ärgates oli ikka veel uni, neutraalne tiksumise tuju, kuulasin muusikat ja rääkisin Kristjaniga loogilist juttu. Kristjan: "Nüüd selline valem, et vahest tahad, kogu aeg võib ja koolis peab!"
Mina: "Kui nüüd loogiliselt võtta, siis on need 3 täiesti erinevat asja!"
Kristjan: "Ära vaidle, ma olen loogik siin."
Mina: "Ma pean vaidlema, sest ma ei näe siin midagi loogilist."
Kristjan: "Sa ei saagi näha, sest sa pole loogik, vaid blond rõõmurull."
Teisipäeval oli esimene kaua oodatud saksa keele tund. Kes ootas seda rohkem, kes vähem ja mõni üldse mitte. Enne tundi ütles Marilin midagi, mille peale ma suht halvasti ütlesin. Mitte tema, vaid ühe teise inimese kohta, kelle sõnad külmaks jätavad. Jane: "Ära nii õel ka ole", aga who cares, olen nii õel, kui tahan. "Ärge te öelge mulle, mida ma pean tegema, ja ma ei ütle teile kuhu te minema peate."
Kui õpetaja tuli, siis andis ta paberid, kuhu pidime oma nimed kirjutama, et ta meid kõnetada saaks, samal ajal pani ta seintele plakatid, kus olid erinevad numbrid, pildid, sõnad jne. Õpetaja küsimustele tuginedes pidime minema pildi juurde, kus on näiteks: su vanus, jalanumber, lemmiktegevus, lemmikilm jne. Kõik vastused pidi ka saksa keeles ära põhjendama. Tore oli, Parve saksa keelest on ikka kõvasti kasu ka olnud, mis siis, et enamuse ajast looderdatud sai. Ma tegelt täiega tunnen Parvest ja Jaanusest puudust, kellega kõik saksa keele tunnid täiuslikud olid, mis siis, et Parv küsis enamikel tundidel mu käest: "Wo ist diese Junge?" vms, kuna Jaanus pidevalt puudus.
See uus saksa keele õpetaja on igati hakkaja, väga tore, rõõmsameelne ja huvitav. Mulle meeldib ta hääl, sest see paneb teda kuulama.
Pärast tegime mingit maja harjutust. Pidime tabelisse kirjutama andmed, mis õpetajalt saadud sedelitelt leidsime. Kirjutasin kogemata ühe asja valesse kohta, mille peale õpetaja sinna tuli ja küsis: "Mis see siia puutub, küsin ma?", mille peale ma täiega naerma hakkasin, kuna mul meenus automaatselt Kaarel, kes mu käest sama asja kogu aeg küsib.
Saksa keeles on tahvli peal lause: "Inglise keelt oskab igaüks, saksa keelt vaid vähesed väljavalitud."
Mina: "Meie oleme need vähesed!"
Vahetunnis käisime raamatukogus, võtsime saksa keele õpiku ja töövihiku ning läksime Kristjaniga ta toitlustusmappi viima, mida ta juba viimased 2 nädalat teha on üritanud. Õpetaja tuli meile trepil vastu ning ütles seepeale: "Uskumatu!", kuna tegelikult oli selle tähtaeg juba oktoobri keskel.
Istusime inka klassi juures, siis nägin suhtlemispsühholoogia õpetajat, kellelt uurisin lumelinna ehitamise kohta, kuna kursusejuhatajat polnud ning sain vastuse, et lumelinna ehitamine jääb ära. Me olime Kristjaniga nii pettunud, kuna meil olid mega plaanid, kuigi samas oli väljas nii halb ilm ka, aga mitte sellepärast ei jäänud ära, vaid ikka sellepärast, et keegi ei teadnud, et registreerima ka peab. Õpetaja: "Rõhu ta süütundele", nii et Kristjan endiselt süüdistab mind kõiges juhtunus.
Pärast tuli veel Kristjani sõber me juurde jutustama. Ta paneb nii hääd teksti kogu aeg, et ma olen suht enamuse ajast kõveras, kui ta räägib. Bussi oodates ja bussis ka pidevalt.
Inglise keeles oli töö selle peale, milles ma eelmisel tunnil tark olin ja täna peaaegu veatult selle tegin. Üks viga oli ja sõimata sain ainult tõlkelausete eest, mida ei pidanud tegema, aga ma ikkagi tegin, veelenam, et ma pole kunagi eesti keelest inglise keelde tõlkida osanud. Mul ei tule lihtsalt sõnad meelde. Teistel oli grammatikas nii palju vigu, et ma olin suht hämmingus, et 3.-4. klassi materjal 10 aastat inglise keelt õppinutele endiselt peavalu valmistab. Õpetaja on ilmselt veelgi suuremas hämmingus ja nii loeti moraali kogu klassile, mulle ja Kristjanile muidugi vähem. Kristjan aitas mul need laused ära tõlkida, seni kuni õpetaja teistega rääkis. Õpetaja oli nii lootusetus seisundis juba, ta ei oska enam kuidagi meiega tegeleda. Pärast andis mingi dialoogteksti, mida pidi lugema mõttega: "Ma õpin inglise keelt!" ning hiljem tõlkima eesti keelseid lauseid inglise keelde, mis tulid mul mega hästi välja.
See inglise keele tund erines totaalselt varasematest tundides. Seekord me isegi ei rääkinud tunni alguses, nagu tavaliselt. Eelmise nädala inglise keele tunnis juures unustasin veel rääkida sellest, kuidas õpetaja Karlat kõnetas: "Kristjan!?"
Karla: "Ma olen Kaspar!"
Õpetaja: "Miks sa oled Kristjani nägu? Kui ma olen otsustanud, et sina oled Kristjan, siis sina pead sellele nimele reageerima!"
Teisipäev oli muidu elu äge päev. Kerlit nägin jälle koolis. Ta ka ülirõõmus, nagu Joosepki - naeratab ja lehvitab mulle kogu aeg.
Pärast hakkasime Kristjaniga linna minema, siis oleks parklas mingile tüübile otsa tagurdanud, kuna ta kõndis liiga lähedalt mööda. Kaarel ütles mulle selle peale: "Homme, kui ma ARK-i lubade järgi lähen, siis tuled kaasa ja viid oma load ära!" Tahtsingi Kaarliga välja minna, aga kuna tal oli üks tund rohkem, kui mul, siis jäin linna ja ootasin ta ära. Sõin ja läksin Vabakale, et muusikakooli minna, aga nagu ikka, ilmub just siis Sander välja, nii et klaveri klassi me küll jõudsime, aga mängida ei jõudnud, kuna ma lihtsalt rääkisin ta surnuks. Polnud teda põhimõtteliselt oma sünnipäevast saadik näinud. Tegelikult olen, aga ainult autoga mööda sõites. Meenutasimegi mu sünnipäeva ja ta rääkis laulmisest, kus ma päris kaua käinud pole jne.
Lõpuks Kaarel helistas, siis saime kokku ja olime jälle õhtuni väljas. Kaaaarel on kõige vastikum, aga siiski kõige parem mul. Nii palju üksteise kiusamist ja ägedat teksti jälle. Tal piisab ainult mulle otsa vaatamisest, et ma naerma hakkaks - kõige efektiivsem kiusamisviis minu puhul.
Õhtul koju jõudsin, siis olin jälle nii väsinud, nagu iga teisipäev, kui Kaarel mind taaskorda ära on väsitanud, nii et jäin kohe magama. Nägin unes, et aastavahetus oli ja ma tahtsin, et Kaarel mulle kooli järgi tuleks, aga ta läks hoopis kellelegi teisele järgi, nii et ma olin nii kurb ja pettunud selle peale.
Kolmapäeval pidigi Kaarel mulle kooli järgi tulema, kuna ta sai load tagasi. Läksin ekstra sellepärast bussiga kooli ja käisin üle pika aja hommikul VKLG-s ning Jette siis mind nähes ütles: "Kadunud tütar, leidsid ka tee koju!" Egle ka muidugi säras, kui kooli tuli ja mind sealt eest leidis, samas, kui Kristine mind kogu aeg ära eksimises süüdistab. Seletasime seal Jette ja Eglega veel igasugust ägedat teksti ning plaanisime Eglega Shanonit fännama minna, sest mind juba viimased 24 tundi kummitas Shanoni laul "jäätunud jäljed".
8.10 läksime kõik koos bussiga kooli. Annakas tuli ka lõpuks, kuigi ma juba kahtlesin, et ta ei tulegi enam kooli. Esimene tund oli tehnomajas jälle. Rääkisime Kaarliga msnis. Mina: "Nägid, mis ma unes nägin v?"
Kaarel: "Jaa, ma vaatan, kas mul on kellelegi teisele kooli järgi minna.."
Kristjan ei lasknud mul üldse msnis olla, kogu aeg kirjutas mingeid lambikaid tähti msni akendesse. Lubasin talle, et kui ma õhtul koju jõuan, siis hakkan temaga ka nii rääkima: "Jrngogiogfoiggogo, gäopfdjgopjf, gfgoojog." Kristjan üldse narris ja kiusas mind terve päev, kuna ma suudan kogu aeg feilida või midagi sellist öelda, mille peale ta ära ei jõua naerda. Msnis kirjutamise lõpetasin, siis hakkasin teda vastu kiusama - võtsin pastakal vedru ära jne.
Vahetunnis käisime poes ja siis üles 4. korrusele. Maailma turismigeograafia tund oli seal väikses saksa keele klassis, kus tuli nii haige uni peale, kuna soe päike paistis otse aknast sisse. Kordasime kaardi tööks, ma kirjutasin kõik asjad läpakasse, nagu eelmiseski tunnis, kuna ma ei viitsinud mingit kirjutusvahendit tol päeval käes hoida. Peale tundi pidime aulasse Vabariigi aastapäeva aktusele minema, aga me jõudsime nii hilja kohale, et aula oli juba rahvast täis ning sinna minekuks pidime kõik asjad ja kotid garderoobi panema, aga ma ei viitsinud, rääkisime Kristjani ja ta sõpradega ning lasime üle. Me ei lasknud Kristjanil üldse rahulikult sõpradega rääkida, kogu aeg seletasime: "Lähme ära jubaa!" Pärast ma naersingi, et Kristjan on naiste võimu all, sõpradega ka ei lasta rääkida enam.
Lõpptulemus oligi see, et Kaarel ei tulnudki mulle kooli järgi, kuna ta pidi samal ajal juuksuris käima, kui mul tunnid olid ja ma ei viitsinud tundide lõpuni oodata. Saime linnas kokku ja läksime Rossale ning siis igale poole sõitma. Kaarlil ongi nüüd lõpuks load. See aeg läks nii ruttu. Elupalju rääkisime igast asju, mis siis teeme ja mis tema teeb, kui ta load tagasi saab, aga nüüd ma ei mäleta ja ta ei ütle ka mulle, nii et pean iga päev talle korrutama: "Ütle, ütle, ütlee."
Viisin oma roosad käerauad ta autosse, sest mul endal on täringud. Joosepile pidin selle kohta ütlema, et ma ei andnud neid Kaarlile, ma lihtsalt olen kogu aeg seal. Tegelt pole kogu aeg, aga viimasel ajal päris palju. Seejuures meenub mul veel see, et mu auto ja nüüd ilmselt ka Kaarli auto on mu juukseid täis, nii et lubasin seepeale need kõik kokku korjata ja Joosepile paruka teha, sest ta on ju peaaegu kiilakas seal mereväes. :/
Ja mulle meeldib Kaarli bemm nii väga, et ma tahan endale ka viiest bemmi. Tuli jälle see bemmiarmastus nüüd tagasi, mis kunagi oli.
Olime Noorusel, siis nägime Tamme. Nüüd ei leia keegi mind üles enam, kui ma oma autoga pole. Pärast Maria ja Maarja tulid ka. Mariaga oleme viimasel ajal jälle rohkem rääkima ja nägema hakanud, nagu Tammegagi, keda linnas peaaegu iga päev kohtab, kui ta töölt tuleb.
Sõime Kaarliga komme, rääkisime ja kuulasime muusikat. Ta autos on BASSS. Nii võimas bass, et kui ma muusikakoolist tulin, kus on tegelikult helikindlad seinad, siis kuulsin isegi sinna selle muusika ära.
Pidin isaga õhtul koju minema. Ta oli parasjagu kesklinnas, kui ta mulle helistas. Mina: "Ma olen Nooruse juures, tule siia!"
Isa: "Ma kepsutan siis sinna!" Ma olin nii kõveras selle peale. Pärast koju minnes sai üldse nii palju nalja, et ma hakkangi nüüd isaga kooli käima. Pärast ta kommenteeris veel seda, et mul nn. "bemmikutid" on ja ajas niisama igast segast. Olingi juba teda ja ta nalju igatsema hakanud. Me pole nii kaua koos hommikuti linna läinud ega sealt tagasi tulnud, nii et viimane aeg seda asja paranda. Tal tuleb varsti sünnipäev kaa. Peame vennaga midagi välja mõtlema.
Õhtul jälle rääkisin Kristjan ja Kaarliga ning ÜlikonnaTauriga. Kristjan hakkas just Vabariigi aastapäeva vastuvõtule emaga minema ja näitas mulle oma ülikonnas pilti, mille ma tal teha käskisin. Kristjan: "Siin olen siis mina aka äge, ülikonnas ülimalt viisakas loogik." Ma ikka naeran ta teksti kogu aeg. Meil mingi loogika teema käib kogu aeg. Pidin temaga msnis rääkima hakkama meie uues keeles: "gklhgfognfln", aga ta jõudis hoopis ise ette, nii kui ma msni logisin.
Ja Kaarel ikkagi ei öelnud mulle seda, mida ma ei mäleta. Kaarel: "..ja kui veel küsid, siis saad piitsa."
Mina: "Nonoh, mida sa endale lubad?"
Kaarel: "Kõike head ja paremat."
Mina: "Piitsa andmine on hea ja parem?"
Kaarel: "Parim!"
Ja ikka veel pean Tallinnas käigust rääkima, et tagasi tulles istus mu selja taga üks laiguline Kupipoiss ning eespool istus veel teinegi, nii et seegi bussisõit ei möödunud päris ilma nendeta, kuigi mina istusin, kui unes seal üksinda ega liigutanudki end. Erinevates peatustes inimesed aina vahetusid mu ümber, aga mina olin ikka mina.

Ära otsi vabandusi loll olemiseks

Et lubasin siin sõbrapäevast veel pikemalt rääkida. Tavaliselt ma olen hommikuti üksi kooli läinud, aga kuna me eile Kristjaniga jälle pikalt rääkisime ja ma varem ka mõelnud olin, et võiks samahästi ta ka hommikuti peale võtta, siis läksimegi hommikul koos kooli. Kristjani sõber ja Kiva tulid ka veel, nii et hommik oli igati hästi alanud.
Seminarikorralduses sai hanguda jälle, samas muidugi ka naerda, sest tuli ära see, mida me kõik juba olimegi oodanud ja arvanud. Kiusasin Kristjanit ja toppisin talle kapuutsi kogu aeg pähe. Vahetunnis ka kõik naersime Kristjanit, kes nagu väike laps akna laual istus ja jalgu siputas. Teel tehnomajast peamajja sai muidugi driftkingi kulul nalja tehtud.
Inglise keele tund läks loodetust palju kiiremini. Õpetaja andis alguses meile töölehed ning hakkas ise hoopis Kristjaniga tegelema. Kristjani juures olles on aga õpetaja näoga minu poole, nii et kui minu ja õpetaja pilgud kohtusid, siis tegin talle nägusid, mille peale ta mulle neid muidugi vastu ka tegi, nii et ma naerma hakkasin. Õpetaja pani üldse segast. Tahtis meile ka kommi jagada, aga ise muudkui narritas meid nendega.
Ma ei mäleta mille peale või kellele, kas minule või Kristjanile, ütles õpetaja rusika näitamise saatel järgmise lause: "Sa kurrradi! Ära otsi vabandusi loll olemiseks. Tunnista! Me kõik oleme lollid olnud. Kui sul kurat sees on, siis jumal ei aita, ise pead ta välja ajama!" See oli nii hea lihtsalt, kuidas ta seda ütles.
Tegime, kuni tunni lõpuni grammatika harjutusi. Õpetaja: "Ärge lõpuni kirjutage..", kõndis siis klassis ringi ja nägi, et laused olid lõpuni kirjutatud, kuigi seda tuli grammatiliselt õigesti kirjutada ainult kahe või kolme esimese sõnaga ning kõigi lõpuni kirjutatud lauseid nähes lisas: "Te olete täis teinud selle juba."
Hakkasime lõpuks neid lauseid ette lugema. Ma ainukesena rääkisingi seal. Teised ei tajunud midagi, Karl-Kaspar ütles ainult vahepeal mõne lause. Nii ütleski õpetaja mulle õigepea: "Sina ole vait nüüd, sa oled selgeks saanud selle!" Seda muidugi irooniaga, kuigi jah see oli nii kerge asi, et ma olin suht hämmingus, kuna me just rääksime ja tegime kõik läbi, aga keegi ikka ei osanud, nii et kui mu vaikimise peale klassis täielik vaikus saabus, siis hakkasin ikkagi neile õigeid lauseid ette ütlema.
Peale tundi linna ja siis Kaarliga välja. Passisime Vabakal, kus Kaarel nii ammu käinud polnud, rääkisime ja siis sain igasuguseid ägedaid sõnumeid. Annamiia sõnumiga sai kõige rohkem nalja. Mu telefon hakkas segast panema, kui talle sõnumit vastu tahtsin saata ja näitas, et seda pole saadetud, aga nagu hiljem selgus, siis sai Annamiia 9 sama sisuga sõnumit, nii et ta ühika toakaaslane arvas selle pideva telefoni piiksumise peale, et tal on palju sõpru.
Koolis sain 1. tunni ajal Jaanikalt sõnumeid, nii et Kristjan naeris seda, kuidas mu telefoni sõnumihelin hääletuks ei käi. Moksilt sain sõnumi ja Kritzult ja Sulevilt jne. Sain Piretiga ka korraks kokku.
Ma arvasin tegelikult, et mu auto läheb teisipäeval remonti, aga kuna kellelgi polnud aega sel päeval sellega tegeleda, siis tänu sellele saingi sõbrapäeval ka kauem linnas olla, kuigi ma mõtlesin, et isegi kui mul autot pole, siis ma kutsun ikkagi Kaarli välja, kuna ma tahtsin näha, mis näo ta teeb, kui ma jala temaga välja oleksin läinud.
Olime Selveri vastas parklas, kui Tamm sinna tuli. Sellest hetkest alates on Tamme golf mu golfi armuke, kuigi Tamm ütleb mu golfi kohta, et see on Joosepi golfi armuke, aga tegelikult on nii, et minu ja Joosepi golf on suhtes, kuna nad musitasid ükskord Selveri parklas, aga kuna Tamme golf mu golfile ka pidevalt läheneda üritab, siis on ta golf nüüd mu golfi armuke. Täna said nad ka üksteise küljepeeglitega kokku. Niiii nunnu jaa. Ja Joosepile nii palju veel,et: "Su golf on äge, aga sina oled kõigeägedam!" :)
5 ajal saime kõik Vabakal juhuslikult kokku. Tamm oli just seal, Maria tuli ja siis veel Mariana. Soovisin kõigile head sõbrapäeva ja kutsusin totuu ka autost välja, et talle lõpuks "head sõbrapäeva" soovida. Sellepärast ma ei soovinudki talle seda ennem, et tahtsin kallistada teda ja siis tahtsin temalt veel seda Joosepi kallit, mille ta mulle siiani võlgu oli. Muidu ma oleksingi enne Joosepit näinud ja temalt selle kalli saanud, kui Kaarlilt, keda ma viimasel ajal peaaegu iga päev näen. Igati hea ja tore sõbrapäev oli. Enne ära minekut, ütles Kaarel: "Msnis kohtume!", aga me ei kohtunudki, kuna mul on nii haige uni.
Kolmapäeva hommikul toodi mind mu oma autoga kooli, sest see läks remonti, nii et õhtuks oli see enamvähem nii korras, et sellega võiks nüüd ülevaatusele minna. Algusest peale pole numbrituled põlenud, tagurdustuled vist mingi aeg töötasid, aga lõpus enam mitte ja palju teisi asju on nüüd vägagi korras, kuigi enne auto tagasi saamist kadusid pidurid ära, nii et hea oli, et see tema käes juhtus enne, kui mul endal see juhtunud oleks.
Esimene tund oli jälle tehnomajas seminarikorraldus, kus me rääkisime oma unistuste maast, kuhu me minna tahaks. Ma tahan Suurbritanniasse praegu kõige rohkem minna. Mingi teema oli veel sellega, aga ma ei mäleta, kuna see oli tegelikult juba nii ammu.
Saime iseseisva töö ülesande: 2-päevane seminaripakett, mille me Kristjaniga kahepeale pidime tegema, aga lõpptulemus oli see, et kui lõpuks too õhtu kätte jõudis, mil me seda koos tegema oleksime pidanud, siis ma magasin rahulikult kodus, sest ma harjunud muidu peale kooli magama, aga kuna ma olen iga päev peale kooli linnas olnud, siis on nii, et kui ma lõpuks õhtul koju jõuan, jään kohe magama ning magan hommikuni.
Terve see seminaritund oli nii tore, kuna meil oli Kristjaniga mega huvitav vestlus. Me ainult rääkisimegi terve tund omavahel, nii et õpetaja pidi juba keelama: "Birgit, ära sega!" Tegelikult oli kogu see päev üsna rahutu, igas tunnis õpetajad keelasid mind. Ma ei suutnud rahulikult istuda ega vait olla. Viimasel ajal me Kristjaniga ainult räägimegi. Msnis räägime, vahetunnis seletame ja tunnis ka veel.
Rahutu ma olin sellepärast, et Kaarel käis ARK-i eksameid tegemas. Saingi esimeses tunnis temalt sõnumi: "Ära tegin, aga ära pöidlaid lahti lase, kell 11 on sõit!", nii et järgmises tunnis ma ei saanud üldse enam rahulikult istuda. Kaarel ütles, et ta kardab sõitu rohkem, kuna ta ei oska kahe käega roolistki kinni hoida, aga ma lootsin ja uskusin, et tal läheb hästi ja läks ka. Enne seda rääkisin vahetunnnis temaga veel msnis. Seletasin talle, mis ma 2 aastat tagasi sõidueksamil tegema pidin ja sain talle veel viimast korda öelda: "Sul pole ju lube",mille peale ta mind pe**e saatis, nagu ta seda viimasel ajal iga päev teeb, nii et ma pidevalt loen, mitu korda päevas ta mind sinna saadab. Kaarel, ma tean, et ma olen vahel nii vastik, aga mu hea õnn ikkagi aitas sind.
Jõudsin vahetunnis veel raamatukogus käia. Ma korduvalt mõelnud August Gailiti raamatu "Toomas Nipernaadi" peale, mis mind täna raamatukokku viiski. Ma selle aasta jooksul nii palju lugenud ja raamatukogus käinud, et ma ei pea seal Mango emale enam midagi ütlemagi, ta juba teab isegi kõike.
Teine tund oli maailma turismigeograafia, kus me tegelesime mõõtkavaga. Õpetaja tegi mingeid arvutusi tahvlile. Lambist kirjutas sinna mingi suure arvu, ise seletas: "Ma panen rohkem nulle!" See oli ikka ehtne geo tund. Arvutasime ja tegime mingeid töölehti. Geograafia pole kunagi mu lemmiktundide hulgas olnud, nii et peab üle elama kuidagi. Õnneks seda tundi eriti kaua polnud, kuna kell 11.15 oli mingi loeng erasmuse ja vahetusõpilaste teemal. Üks tore noormees käis rääkimas oma hariduskäigust, erinevatest koolidest ja nende süsteemidest. Ta rääkis nii ägedalt ja rebis suht palju, nii et suht palju sai naerda ja mulle meeldis. Seejuures ei saa mainimata jätta muidugi Kaarli klassivendasid, kes me selja taga istusid - see mantliga tüüp ja üks teine poiss, kes on meiega sama vana, aga näeb välja nagu 12. Neil kummalgi suu üldse kinni ei püsinud, terve see aeg nad muudkui seletasid, targutasid ja tegid mingeid oma nalju. Tollele mantliga tüübile ei meeldinud enam tooli peal istuda, siis istus maha põranda peale. Jälle naerdi. Ütlesin Kaarlile, et kui ma ta klassis käiks, siis ma oleks nonde kahe tüüpide kambas ja peksaks segast nendega. Haah, tegelt vaevalt küll. Alguses ma suht naersin seda, kui idioodid nad on, aga lõpuks hakkas see möla pinda käima, nii et Annakas käskis neil vait olla, aga nad ei hoolinud sellest ja rääkisid ikka edasi. Kaarel: "Seal ei aita ei ussi ega püssirohi."
Vahetunnis käisime söömas. Ütlesin Annakale, et ma võin kihla vedada, et me jõuame Kristjaniga suured praed kiiremini ära süüa, kui ta oma väikese, aga lõpptulemus oli see, et hoopis mina olin viimane. Helistasin Kaarlile ka, kes nii pettunud oli, kuna ta sai küll sõidueksami tehtud, aga sõiduõiguse saab alles nädala aja pärast, kuigi ta nii lootis, et saab selle juba täna, nii et peab nädal aega veel ilma lubadeta vastu pidama, kuigi mida päev lähemale lubade saamisele, seda ülbemaks ta muutus. Käskisin tal vene keele tundides käia, aga ta lubas üle lasta. Mina: "Kui sa üle kavatsed hakata laskma, siis ma peksan su sinna lihtsalt!"
Kaarel: "Sa ei saa, mul on kiire bmw, sa ei saa kätte mind."
Mina: "Küll ma saan, kui sa autoga passid kuskil, siis ma ilmun järsku kuskilt välja ja hüppan su autosse."
Kaarel: "Ma hoian uksi lukus."
Mina: "Tee mis tahad, tahaks näha palju ma üldse sind veel näen või sinust kuulen peale kolmapäeva", aga nüüd peale ta lubade tagasi saamist oleme me veel rohkem hakanud koos olema ja rääkima, kui varem, mis mulle tegelikult täiega meeldib.
Kolmapäeval oli kolm tundi. Viimane oli ka kursusejuhatajaga - turismisinfokeskuse töökorraldus, kus me eelmisel tunnil tehtud postrit esitlesime. Õpetaja: "Kust me siis seekord alustame?"
Kristjan: "Me pooldame täna seda, et tüdrukutel on eesõigus!"
Jane: "Jah, nüüd on küll eesõigus, uksest küll ei lase tüdrukuid esimesena", aga siiski oli täna tüdrukutel eesõigus. Me Annakaga näitasime täna, kui tublid me oleme ja läksime esimestena oma postrit esitlema, kuigi tavaliselt oleme me viimased.
Ma ei tea, kas me ei meeldi kursusejuhatajale, aga talle ei meeldi viimasel ajal miski, mida me teeme. Postri kallal ta ka noris mega palju ja surus meid oma küsimustega täiega nurka. Pärast vaidlesin õpetajaga ööbikuoru teemal mega pikalt. Ta väitis, et õige ööbikuorg on see ürgorg, mis jääb linnamäe paremale küljele. Ma üritasin selgeks teha, et see on ürgorg ja seal on trepid ning sealt saab läbi kõndida, aga tema väitis, et seal on ainult org ja see ongi ööbikuorg. Tegelikult ongi, aga õpetaja ei saanud sellest aru, mis ma talle üritasin selgeks teha.
Tunni lõpus sõitis kõigil ikka korralikult ära jälle. Need kursusejuhataja tunnid mõjuvad meile kolmele suht laastavalt, sellesmõttes, et tarkuse asemel tuleb pähe mingi lollus ja siis hakatakse niisama segast panema ja naerma. Annakas viskas näppe ja ma muudkui rääkisin, nii et õpetaja pidi jälle keelama hakkama ning ütles: "Tunnis tuleb nii käituda, et kaasõpilasi ei häiri!"
Lootsin, et mu autost kitt tuleb mulle peale kooli järgi, aga pidin ikkagi bussiga minema. Peale tundi läksimegi kohe bussi peale ja sealt edasi Rõuge bussi peale, kus Jannu ja Siimuga segast sai pandud. Rääkisime jälle autodest jne.
Õhtuks oli selline keskmiselt hea olemine, tegin jäätisekokteili ja auto on lõpuks korras ning siis rääkisime Alariga elu head juttu. Rääkisin talle koolist, kus mulle üllataval kombel täiega meeldima on hakanud, nii et ta ütles seepeale: "Ma kujutan ette, et kunagi räägid mulle, kui raske on ära minna, nagu oli keskkooli lõpus." Ta teab mind selle koha pealt kõige paremini, ta on kursis mu eluetappide ja erinevate koolidega, kus ma käinud olen ning talle rääkinud, kuidas mulle, kas meeldib või ei meeldi seal käia jne. Ma usun, et juba varsti saavad ta sõnad tõeks.
Lugesin raamatukogust võetud "Nipernaadit", millest mul nüüd sõltuvus on, kuna kui ma lugema hakkan, siis ma ei suuda enam seda raamatut käest panna. Tegin sellise avastuse, et ükskõik, mida ma praegu teen, mida ma oleks pidanud mõistma gümnaasiumis, hakkab alles nüüd kohale jõudma. Hakkan alles nüüd mõistma seda kõike. Silmad on avatud maailmale ja tarkusele, mille ees ma varem kogu aeg silmad tugevasti kinni pigistasin, kui need lähemale ja jõudsid ja mu sisse ronida tahtsid.
Rääkisin veel Elise, Kristjan ja Kaarliga. Kaarel oli kuri jälle. Mina: "Miks just minuga?"
Kaarel: "Kellega siis? Mind võetakse kodus toidult maha, kui ma kuri olen, siis valan su peale kõik välja."
Mina: "Sorri, et elan!"
Kaarel: "Ära emotse nüüd. Biku on emoplika, jejee" ja sellest hetkest alates ma olengi emoBiku. Mõtlesin, et iga päev, kui ma Kaarlile helistan, siis küsin, kas ta tahab minuga välja emotsema tulla, kuna pidin talle ka emotsemist õpetama, aga mul läheb alati meelest ära.
Lõpuks oli nii haige uni juba, kuigi Kaarel pidi mu eest ka päeval magama. Sai mingit segast veel aetud. Mina: "Mis teed?"
Kaarel: "Niisama."
Mina: "Äge siis."
Kaarel: "Olen jah."
Mina: "Oled, oled!"
Kaarel: "Olen jah."
Mina: "Ego!"
Kaarel: "Ei, ma ei ole ego, Ego on ego, mina olen Kaarel."
Mina: "Totu oled hoopis."
Kaarel: "Ma pole ainus."
Mina: "Kes veel?"
Kaarel: "Joosep ja Biku kaa."
Mina: "Umbe nunnu."
Kaarel: "Kes? Mis? Kus?"
Mina: "Mida sa ajad?"
Kaarel: "Ei tea ma."
Mina: "Kes siis teab?"
Kaarel: "EmoBiku teab!"
Siis seletasin talle, mis vahel on pikutamisel ja bikutamisele. Bikutamine tähendab Bikuga koos olemist, haaha ehk siis pidime neljapäeval välja minna. Läksingi neljapäeval ainult oma lemmiktunniks - Eesti kultuurilooks kooli, seegi oli alles 2. tund, sest 1. oli vaba. Rääkisime gooti stiilist. Seletasin parasjagu jälle Kristjaniga, kui õpetaja küsis: "Noh ajaloolane, kust maalt sai alguse gooti stiil?"
See on rohkem kunstiajaloo teema, aga pakkusin siis umbe ettevaatlikult: "Kas Prantsusmaa või.." ning juba õpetaja rõõmustas mu õige vastuse peale ja ütles: "5 punkti!", iseasi, mis ma nende punktidega peale hakkan, aga taaskord oli jälle üks väga hea tund.
2. tunnist lasin üle, kuna mulle piisas juba eilsest, kui kursusejuhtaja nii näkku pani ja mulle üldse ei meeldi ta tunnid enam, kuigi Kristjanil on kahju, et õpetaja meiega Tallinnasse ei tule, muidu saaks seal ka segast ajada.
Sellepärast lasin ka üle, et Kaarlil oli ka ainult kaks tundi ja ma tahtsin temaga veel välja minna, enne kui ma ära Tallinnasse läksin. See oli mega äge pärastlõuna. Käisime igal pool. Mul oli täiega sõitmise tuju ja Kaarlil oli vaja Parksus käia, nii et läksimegi sinna. Passisime mingi aeg ühes ilusas korteris. Elu hea oli lihtsalt diivani peal istuda ja rääkida ning kellatiksumist kuulata. Mingi aeg läksime tagasi linna. Käisime Kosel mingit lillat bussi vaatamas ja siis tiksusime linnas, kuulasime muusikat ja elu tore oli see kõik temaga. Mul oli terve päev mingi äge tuju ka, nii et Kaarlil õnnestus jälle terve päeva vältel mind sadakorda pe**e saata.
Läksime Vabakale, siis Taago ja Silver tulid ka me juurde jutustama. Mingi riiete vahetamise teema käis. Nad pidid konverentsile minema, aga Silver oli just Tallinnast tulnud ja pidi enne seda riided ka ära vahetama. Hakkaski seal samas autos pluusi vahetama. Mina: "Ma vahetaks ka, kui mul midagi vahetada oleks, aga me võime omavahel riided ära vahetada", naersime seal ja siis nad läksid minema. Me läksime Noorusele, kuni mulle helistati ja ma Atsi jaoks mingi plektiüki kuskilt peale pidin võtma, millega ma hiljem oma näpu katki tõmbasin, nii et ma olengi nüüd emoBiku, nagu Kaarel ütleb.
Kaarel tegi mu autos tuled ka korda. Ta sattus oma kruvikeerajaga nii hoogu, et oleks sellega vist kõikvõimalikud asjad korda teinud. Alguses ta lammutas kõik need lülitid laiali, kus sooja ja külma õhku tuleb jne. Seal oli muidu täielik pimedus, aga käisime poes, kust ta ostis pirnid ning tegi need korda. Mulle hakkab mu auto juba jälle meeldima, kuna see on hetkel igatipidi nii korras. Ta lammutas mitu korda toda värki seal lahti, nii et mul oli suht huvitav kõrval vaadata ja targutada. Nii hea päev oli too lihtsalt. Pärast viisin Kaarli koju ka veel ja siis sõitsin vastu roosat päikeseloojangut koju. See oli nii ilus, et ma karjusin üksi seal autos. Polnudki sellel talvel ja sellel aastal nii super head päikseloojangut näinud ja mul on nii kahju, et mul kaamerat kaasas polnud, et seda jäädvustada.
Vähe sellest, et me Kaarliga terve päev väljas olime, siis rääkisime terve õhtu msnis ka veel. Kermoga ka seletasime sellest, kuidas ma teda linnas nägin ja karjusin: "Kermoo!", nii et Kaarel mind imelikult vaatas ja mul polnud numbrit ka, et Kermole helistada. Kermo: "Tahad siis mu numbrit? Äkki järgmine kord ei peeta sind imelikuks, saad helistada ja häälitseda."
Jaa eelmises postituses unustasin veel kirjutada, mis mu õde mu juuste kohta ütles, kui need tuule ja lumega sassi olid läinud: "Su juuksed on nagu mopsi(koera) saba!"
Ja kui ma Joosepi juurest ära läksin, siis ta küsis, millal ma raamatut kirjutama hakkan? Ma ikka ei tea. Ma ei suuda enam blogigagi järje peal püsida.