"Ma eelistan võitmist, kallite autodega sõitmist, teavad seda tunnet peale sinu kõik vist.." Reketil tuli uus plaat välja ja ma muudkui kuulan, eriti seda lugu. Kallis auto on muidugi suhteline mõiste. Uued kallid autod pole mulle kunagi meeldinud, aga kui mütta korralikult raha ühte vanasse autosse, et see korda teha, siis see lõhnab mitu korda rohkem raha järele ning omab mu jaoks suuremat väärtust. Näinud küllalt neid projekte ja endal ka mõtted liiguvad selles suunas. Liiga lihtne on osta autot, mis on nagu prillikivi, ilma ühegi veata, kellegi teise nägu. Tahaks ise oma ideid rakendada ja reaalselt vaeva näha, et omada unistuste autot.
Kui varem oli nii, et kui kevad tuli, siis ma hakkasin oma toadisaini ümber kujundama ja remonti tegema, siis nüüd mul autoidee ikka hinge peal. Liiga palju ideid, unistusi ja mälestusi e34-st, mis vajavad läbimõtlemist ja otsimist, et need siis üheks ideaaliks kokku panna.
Bemmid on mu elu lahutamatuks osaks, nagu ka bemmivennad. See ongi kuidagi kummaline, iseendale märkamatult olen nii ossiks muutunud. Varem ma tegin sellega nalja, aga nüüd kõik need tripoloski teemad, linnas chillimised, peod, 90ndad ja Võru ossid ning nende autod ongi nii teemas. Kunagi ma ei sallinud seda ossikultuuri üldse. Arvasin, et Henri on mingi ülbe bemmivend, Janno ülistas oma autosid, Anti sõitis pidevalt täis peaga ja jäi lubadest ilma, paljusid sõitsid tanklast tanklani ja omasid mingit ränka bemmironti jne. Mõned aastad tagasi aga sain kõikide nende ossidega tuttavaks ja elasin kõige selle sees ning hakkasin kogu seda süsteemi hoopis teise nurga alt nägema. Kuigi ka siis olid mul omad eelarvamused ja eelistused. Puutusin kokku paljude inimeste ja autodega, aga õppisin tundma ainult teatud osa sellest. Aeg on aga toonud sealt ringist need inimesed taas mu juurde, et eelarvamused kummutada. Ma ei teagi nüüd, et kas mina olen nii palju muutunud või teised on muutunud, aga ma näen nüüd asju ja inimesi hoopis teise nurga alt. Ma olen saanud sõbraks nendega, keda ma kunagi vihkasin. See on liiga hämmastav. Mul on nende inimestega palju ühist, on millest rääkida ja kuhu minna jne. Eks ühised huvid liidavadki inimesi.
Tahtsin sellega jõuda aga esmaspäeva õhtuni. Olin terve päev vallalehe materjaliga tegelnud, aga kuna esmaspäeval oli ühtlasi ka selle aasta kõige soojem päev, siis otsustasin enne päikeseloojangut rattaga selle aasta esimesed kilomeetrid sõita ja käisin Viitkal. Ilm oli tõesti soe ja paslik ka linnas chillimiseks, nii et kui sõitmast jõudsin, tegin Sanderile kõne ja liikusin linna. Kosel parklas oli mingi rahvas ja keegi lehvitas mulle. Viskasin ka käppa, aga kuna päike oli nii ere ja pimestas, siis ma ei näinud, kes need olid. Meelde jäi ainult tumesinine bemm. Olin veendunud, et näen neid nagunii õhtu jooksul veel ega hakanud tagasi minema. Sain Vabakal hoopis Kaimari ja Sanderiga kokku ning jäime pikalt juttu rääkima. Vaatamata sellele, et mul hääl reedest saadik ära oli, suutsin ikka miskit oma häälepaeltest välja prääksuda.
Mingi aeg Kaimar läks Scarletile järgi, siis läksin ka nendega kaasa ja pärast tiksusime tükkaega Vabakal Kaimari autos. Sander tegi jälle huumorit ja värki. Abikaasa naljad on ikka põhilised, sest me oleme üle 5 aasta "abielus", teeme koos sisseoste ja käime deidil.
Mingi aeg sõitis me autodest mööda see sama rullikas, mida Kosel parklas nägin, aga kuna mind autos polnud ja Kaimari bemmil on taga toonklaas, siis nad sõitsid jälle minema. Kaimar naeris, et see on tüüpiline, et mu golf seisab kuskil, aga mind ennast pole. Seekord, kui rullikas mööda sõitis, siis nägin, kes roolis oli ja stalkisin facebookis kohe, et kas nägin õigesti ja kirjutasin talle. Ma olin kindel, et see, kes roolis oli, poleks elus mulle lehvitanud ja minuga üksinda rääkima tulnud ning kogu saladuslikkus kandus kõrvalistujale, keda ma ei näinud, kui nad mööda sõitsid. Mingi aeg, kui Kaimar ja Scarlett sööma läksid ja Sander minu autosse tuli, siis läksime linnatiirule missiooniga see bemm üles otsida ja teada saada, kes mulle Kose parklas lehvitas. Leidsingi nad Statoili juurest ja sain vastuse, mida oligi aimanud tegelikult. Tahtsin juba siis juttu rääkima minna, aga seal oli nii palju autosid, et polnud toohetk parkimiseks ruumi. Sõitsin edasi linna peal, kuni nad ka tiirule tulid ja siis suundusime kahe autoga Vabakale. Need olid Andi ja Maikel. Maikelit ma tean kauem ja meil on liiga palju nalju esimesest kohtumisest, mida kohe jälle meenutama sai hakatud, aga Andi on minu jaoks olnud alati inimene, kelle juttu ma pole kunagi viitsinud kuulata, sest vanasti ta oli ilmselt vist alati siis täis, kui teda kohtasin, vähemalt nii ta arvas, kui meenutasime. Aasta oli siis 2012, kui rohkem Erko ja Jarmo kaudu temaga mingil vähesel määral kokku võisin puutuda. Ma mäletan, et ma ei sallinud teda üldse ja nii jäigi. Me kohtusime peale neid aegu vaid paaril korral Sulevi ja Maidu sünnipäevadel. Tema oli alati tulnud Maidu sünnipäevale ja mina Sulevi sünnipäevale, aga ka siis rääkisime väga vähe, nii palju ainult, kui tema tuli rääkima. Sel aastal käisime ka mõlemad nende sünnipäeval, aga tema oli selleks ajaks juba läinud, kui mina kohale jõudsin ja me polnudki vist umbes 2-3 aastat kohtunud.
Kõikidele eelarvamustele lisaks arvasin ma, et Andi on minust vanem, aga tegelikult on hoopis noorem, mis paneb mind nagu siiani imestama. Nüüd, kui ta mu kõrvale sõitis, siis hakkasime kohe rääkima. Peamiselt ikka autodest, sest ta pakkus mulle golfi juppe jne. Hiljem Kaimar tagasi tuli, siis olimegi kõik seal kolmekesi autodes ja rääkisime juttu. Andi ütles, et vanasti ikka oli rahvas Vabakal väljas, nüüd istutakse autodes. Palju on tegelikult ajaga muutunud. Pole enam neid vanu kamraade ja linnas chillivad mingi gümnaasiumi noored võõrad näod, kes oma ema fordi, kes isa bemmiga chillimas käib. Mitte nagu meie vanasti - võis olla mingi jõhker ront, mis vaevu edasi liikus, aga vähemalt oli enda auto. Andi ja Maikel muljetasid ikka päris korralikult oma mälestustest, mida nad kõik korda on saatnud. Ma olen nende mõlemaga nii pealiskaudselt suhelnud alati, et mul polnud õrna aimugi nende eludest ja sellest, et näiteks nad omavahel nii head sõbrad on. Rääkisime sellest, millega nad kõik need aastad tegelenud on, kui pole näinud ja mis elu praegu elatakse. Maikel pole muidugi üldse muutunud, sest mida rohkem ta jõi, seda rohkem ta jälle laulma hakkas, nagu siis, kui tuttavaks saime 2010. aastal suvel Hauka laadal.
Mingi aeg hakkas vihma sadama ja Sander, Kaimar ja Scarlett läksid ära ning ma läksin Andi bemmi. Olin eelnevalt tiiru küsinud temalt ja ta oli kohe nõus. Alguses tahtsin tiiru kõrvalistmel, nii et Maikel pidi end kuidagi taha istuma mahutama, aga kuna ta on nii pikk, siis tal oli mega kitsas seal, seni kuni mina rooli läksin ja istme roolile lähemale tõmbasin. Alguses käisime Kubjal laululaval. Ma olin nii ammu tahtnud sinna minna, aga linnas olles polnud kunagi meelde tulnud sinna minna. Maikel ja Andi hakkasid kohe sõjaväge meenutama, kuidas nad seal ühest truubist pidid läbi ronima. Kuna parasjagu sadas vihma, siis tegime nalja, et lähevad ja roomavad nüüd uuesti, ma võtan aega ja vaatan, et kumb kiirem on. Tegelikult oleks tahtnud seal kauem chillida, aga kuna sadas, siis läksime linna tagasi. Siis sõitsin juba mina. Tegin päris suure linnaringi, enne kui Vabakale tagasi läksime. Rääkisime seal pikalt juttu ja siis tegin veel ühe tiiru. Mingi aeg sõitis Kaimari bemm vastu, keerasin ka kiirelt otsa ringi ja litsusin järgi neile. Rimi juures see kiirusemõõdik näitas 94 km/h. Andi ütles, et ta ei julgeks nii kihutada ja Maikel karjus nagunii pidevalt tagaistmel, eriti kui Andi alguses sõõrikuid Rossal tegi või ma segast panin. Maikelil on autoõnnetusest mingi trauma.
Ma bemmirooli pääsen, siis ma olen ikka eriti raske jalaga. Hea on vajutada, kui auto vastavalt sellele edasi liigub ja muidugi need mootorihääled on põhilised, mis gaasipedaalile sunnib tugevamalt vajutama. Ma reaalselt tegelikult ei ületa tavaliselt kiirust, aga kuna nägime just politseipatrulli sõitmas ja suundusime teise linna äärde, siis see andis julgust juurde. Muidu poleks nii hullult kiirust ületanud. Sõitsime Kaimari bemmist mööda, siis mingi aeg ringi peal lasin nad jälle mööda, et näha, kuhu nad lähevad. Saime Määdi parklas kokku ja siis avastasin, et Sander oli hoopis roolis. Kaimar ütles ka, et ta poleks elus lasknud mul mööda sõita. Pärast Sander viskas ruskat, et meil korda läinud õhtu, kui mõlemad saime bemmiroolis olla. Sai end korralikult välja elada jälle.
Tiksusime päris pikalt veel Määdi parklas. Maikel tegi huumorit kõvasti oma sinise silma ja Nike botastega. Põhinali oli muidugi see, et 5 aastat läks aega, enne kui Andi sõbrakutse facebookis vastu võtsin. Ilmselgelt ma vist ei sallinud teda kunagi üldse, et isegi sõbrakutset vastu ei võtnud. Nüüd siis oleme sõbrad lõpuks. Oleme vanemaks saanud ja suhtumine on muutunud. Ja sellest on hea, et ikkagi on veel inimesi vanast seltskonnast, kellel on bemm ja keda võib linna peal kohata, kuigi Andit ka harva, sest ta on Norras tööl. Mõtlesimegi, et võiks kunagi vana seltskonna kokku ajada, kuigi see on üsna võimatu, sest kõik on mööda maailma laiali.
Chill õhtu oli. Mingi poole 2 ajal läksime laiali. Teised läksid koju ja ma sõitsin veel Tartusse, et teisipäeva hommikul tööd teha ja siis kooli minna.
Kui varem oli nii, et kui kevad tuli, siis ma hakkasin oma toadisaini ümber kujundama ja remonti tegema, siis nüüd mul autoidee ikka hinge peal. Liiga palju ideid, unistusi ja mälestusi e34-st, mis vajavad läbimõtlemist ja otsimist, et need siis üheks ideaaliks kokku panna.
Bemmid on mu elu lahutamatuks osaks, nagu ka bemmivennad. See ongi kuidagi kummaline, iseendale märkamatult olen nii ossiks muutunud. Varem ma tegin sellega nalja, aga nüüd kõik need tripoloski teemad, linnas chillimised, peod, 90ndad ja Võru ossid ning nende autod ongi nii teemas. Kunagi ma ei sallinud seda ossikultuuri üldse. Arvasin, et Henri on mingi ülbe bemmivend, Janno ülistas oma autosid, Anti sõitis pidevalt täis peaga ja jäi lubadest ilma, paljusid sõitsid tanklast tanklani ja omasid mingit ränka bemmironti jne. Mõned aastad tagasi aga sain kõikide nende ossidega tuttavaks ja elasin kõige selle sees ning hakkasin kogu seda süsteemi hoopis teise nurga alt nägema. Kuigi ka siis olid mul omad eelarvamused ja eelistused. Puutusin kokku paljude inimeste ja autodega, aga õppisin tundma ainult teatud osa sellest. Aeg on aga toonud sealt ringist need inimesed taas mu juurde, et eelarvamused kummutada. Ma ei teagi nüüd, et kas mina olen nii palju muutunud või teised on muutunud, aga ma näen nüüd asju ja inimesi hoopis teise nurga alt. Ma olen saanud sõbraks nendega, keda ma kunagi vihkasin. See on liiga hämmastav. Mul on nende inimestega palju ühist, on millest rääkida ja kuhu minna jne. Eks ühised huvid liidavadki inimesi.
Tahtsin sellega jõuda aga esmaspäeva õhtuni. Olin terve päev vallalehe materjaliga tegelnud, aga kuna esmaspäeval oli ühtlasi ka selle aasta kõige soojem päev, siis otsustasin enne päikeseloojangut rattaga selle aasta esimesed kilomeetrid sõita ja käisin Viitkal. Ilm oli tõesti soe ja paslik ka linnas chillimiseks, nii et kui sõitmast jõudsin, tegin Sanderile kõne ja liikusin linna. Kosel parklas oli mingi rahvas ja keegi lehvitas mulle. Viskasin ka käppa, aga kuna päike oli nii ere ja pimestas, siis ma ei näinud, kes need olid. Meelde jäi ainult tumesinine bemm. Olin veendunud, et näen neid nagunii õhtu jooksul veel ega hakanud tagasi minema. Sain Vabakal hoopis Kaimari ja Sanderiga kokku ning jäime pikalt juttu rääkima. Vaatamata sellele, et mul hääl reedest saadik ära oli, suutsin ikka miskit oma häälepaeltest välja prääksuda.
Mingi aeg Kaimar läks Scarletile järgi, siis läksin ka nendega kaasa ja pärast tiksusime tükkaega Vabakal Kaimari autos. Sander tegi jälle huumorit ja värki. Abikaasa naljad on ikka põhilised, sest me oleme üle 5 aasta "abielus", teeme koos sisseoste ja käime deidil.
Mingi aeg sõitis me autodest mööda see sama rullikas, mida Kosel parklas nägin, aga kuna mind autos polnud ja Kaimari bemmil on taga toonklaas, siis nad sõitsid jälle minema. Kaimar naeris, et see on tüüpiline, et mu golf seisab kuskil, aga mind ennast pole. Seekord, kui rullikas mööda sõitis, siis nägin, kes roolis oli ja stalkisin facebookis kohe, et kas nägin õigesti ja kirjutasin talle. Ma olin kindel, et see, kes roolis oli, poleks elus mulle lehvitanud ja minuga üksinda rääkima tulnud ning kogu saladuslikkus kandus kõrvalistujale, keda ma ei näinud, kui nad mööda sõitsid. Mingi aeg, kui Kaimar ja Scarlett sööma läksid ja Sander minu autosse tuli, siis läksime linnatiirule missiooniga see bemm üles otsida ja teada saada, kes mulle Kose parklas lehvitas. Leidsingi nad Statoili juurest ja sain vastuse, mida oligi aimanud tegelikult. Tahtsin juba siis juttu rääkima minna, aga seal oli nii palju autosid, et polnud toohetk parkimiseks ruumi. Sõitsin edasi linna peal, kuni nad ka tiirule tulid ja siis suundusime kahe autoga Vabakale. Need olid Andi ja Maikel. Maikelit ma tean kauem ja meil on liiga palju nalju esimesest kohtumisest, mida kohe jälle meenutama sai hakatud, aga Andi on minu jaoks olnud alati inimene, kelle juttu ma pole kunagi viitsinud kuulata, sest vanasti ta oli ilmselt vist alati siis täis, kui teda kohtasin, vähemalt nii ta arvas, kui meenutasime. Aasta oli siis 2012, kui rohkem Erko ja Jarmo kaudu temaga mingil vähesel määral kokku võisin puutuda. Ma mäletan, et ma ei sallinud teda üldse ja nii jäigi. Me kohtusime peale neid aegu vaid paaril korral Sulevi ja Maidu sünnipäevadel. Tema oli alati tulnud Maidu sünnipäevale ja mina Sulevi sünnipäevale, aga ka siis rääkisime väga vähe, nii palju ainult, kui tema tuli rääkima. Sel aastal käisime ka mõlemad nende sünnipäeval, aga tema oli selleks ajaks juba läinud, kui mina kohale jõudsin ja me polnudki vist umbes 2-3 aastat kohtunud.
 |
| Golfi ego hetk kahe bemmi vahel |
Mingi aeg hakkas vihma sadama ja Sander, Kaimar ja Scarlett läksid ära ning ma läksin Andi bemmi. Olin eelnevalt tiiru küsinud temalt ja ta oli kohe nõus. Alguses tahtsin tiiru kõrvalistmel, nii et Maikel pidi end kuidagi taha istuma mahutama, aga kuna ta on nii pikk, siis tal oli mega kitsas seal, seni kuni mina rooli läksin ja istme roolile lähemale tõmbasin. Alguses käisime Kubjal laululaval. Ma olin nii ammu tahtnud sinna minna, aga linnas olles polnud kunagi meelde tulnud sinna minna. Maikel ja Andi hakkasid kohe sõjaväge meenutama, kuidas nad seal ühest truubist pidid läbi ronima. Kuna parasjagu sadas vihma, siis tegime nalja, et lähevad ja roomavad nüüd uuesti, ma võtan aega ja vaatan, et kumb kiirem on. Tegelikult oleks tahtnud seal kauem chillida, aga kuna sadas, siis läksime linna tagasi. Siis sõitsin juba mina. Tegin päris suure linnaringi, enne kui Vabakale tagasi läksime. Rääkisime seal pikalt juttu ja siis tegin veel ühe tiiru. Mingi aeg sõitis Kaimari bemm vastu, keerasin ka kiirelt otsa ringi ja litsusin järgi neile. Rimi juures see kiirusemõõdik näitas 94 km/h. Andi ütles, et ta ei julgeks nii kihutada ja Maikel karjus nagunii pidevalt tagaistmel, eriti kui Andi alguses sõõrikuid Rossal tegi või ma segast panin. Maikelil on autoõnnetusest mingi trauma.
Ma bemmirooli pääsen, siis ma olen ikka eriti raske jalaga. Hea on vajutada, kui auto vastavalt sellele edasi liigub ja muidugi need mootorihääled on põhilised, mis gaasipedaalile sunnib tugevamalt vajutama. Ma reaalselt tegelikult ei ületa tavaliselt kiirust, aga kuna nägime just politseipatrulli sõitmas ja suundusime teise linna äärde, siis see andis julgust juurde. Muidu poleks nii hullult kiirust ületanud. Sõitsime Kaimari bemmist mööda, siis mingi aeg ringi peal lasin nad jälle mööda, et näha, kuhu nad lähevad. Saime Määdi parklas kokku ja siis avastasin, et Sander oli hoopis roolis. Kaimar ütles ka, et ta poleks elus lasknud mul mööda sõita. Pärast Sander viskas ruskat, et meil korda läinud õhtu, kui mõlemad saime bemmiroolis olla. Sai end korralikult välja elada jälle.
Tiksusime päris pikalt veel Määdi parklas. Maikel tegi huumorit kõvasti oma sinise silma ja Nike botastega. Põhinali oli muidugi see, et 5 aastat läks aega, enne kui Andi sõbrakutse facebookis vastu võtsin. Ilmselgelt ma vist ei sallinud teda kunagi üldse, et isegi sõbrakutset vastu ei võtnud. Nüüd siis oleme sõbrad lõpuks. Oleme vanemaks saanud ja suhtumine on muutunud. Ja sellest on hea, et ikkagi on veel inimesi vanast seltskonnast, kellel on bemm ja keda võib linna peal kohata, kuigi Andit ka harva, sest ta on Norras tööl. Mõtlesimegi, et võiks kunagi vana seltskonna kokku ajada, kuigi see on üsna võimatu, sest kõik on mööda maailma laiali.
Chill õhtu oli. Mingi poole 2 ajal läksime laiali. Teised läksid koju ja ma sõitsin veel Tartusse, et teisipäeva hommikul tööd teha ja siis kooli minna.
