Suured plaanid, mis lõpevad pisikeste tegudega!

Tere, minu nimi on Anti, hüüdnimi on küll teine, aga tegelikult olen Anti. Pikalt siin endast latrama ei hakka, sest pole minu blogi. Kes mind veel ei tea, siis olen See, jah seesama Säästusõber kes alates Juulist Biku blogi postitusse sisse on kirjutatud. Miks ma siin olen, pagan seda teab. Kuid elus ongi kord nii, sõbrad tulevad ja lähevad, alles jäävad need õiged. Miks see nii on? Mina seda vastust ei tea, aga tean kuidas elu ise läheb nii, et sõber kes sul on igapäevaselt olemas enam üks päev ei pruugi olemas olla. Ta kas lahkub igaveseks või ajutiselt, et hiljem tulla tagasi. Just nooruses saab sõprusele määravaks valikud, mis me teeme. Me kas läheme teise kooli, kolime teise linna, meil tekib oma elu ja oma pere. Neid põhjuseid on palju ja on erinevaid. Sel juhul ei ole enam võib-olla võimalust ega aega oma sõpru igapäevaselt näha ning pikapeale tekivad uued ja vanad hääbuvad. Lase siis lähebki nii, ma olen õnnelik nende üle kes on suutnud jääda mu kõrvale, hoolimata mu valikutest või tegudest või ükskõik kui valesti või õigesti ma käitun.

Niisiis usun, et Teil tekkis kohe küsimus miks mina seda blogi sel korral siin kirjutan? Bikuga selle nädala tripilt tagasi sõites kui teised magasid, pakkusin ma välja et mitte nautida Vaikuse merd küsida erinevaid küsimusi mis ta minust teada soovib? Küsimusele, et miks ma blogi ei kirjuta? Vastuseks vastasin , et ei tea. Ja Birgit pakkus välja või lausa sundis mind vastama „Jah, ma kirjutan selle nädalavahetuse kokkuvõtte ise“  Ja nüüd nii ongi. 
AVR õhtul oli Birgit ebakindel Lätti tulemises ja laupäeva hommikul kirjutas ta mulle kolm põhjust mille pidime täitma. Esiteks Ta peab saama ees istuda. Teiseks peame mere äärde Muinastulede ööle jõudma. Ja kolmandaks, et keegi ei hakkaks torisema ning koju tahtma. Põhjused paigas käisin pesus ja seadsin suuna Võrru. Võrus kulus mul veel tükike aega, sest sain emaga kokku. Edasine suund oli Viitkale, Bikule järgi Mil reedel me eriti rääkida ei saanud siis teekond Margiti juurde oli sisustatud jutustamisele. Leidsin  ka, et Genka-Hüäänid lugu on just Bikust, ta on ju ka teel kollaseajakirjanduse suunas. Margiti juurest suundusin Siirile järgi. Teel Siiri juurde unustasin talle helista, et liigun. Seega kulus meil seal natuke aega kuni siiri end valmis sättis. Reedest oli jäänud autosse üleliigseid asju ja panin need ajaviiteks pagasnikusse ning jäingi tagaistmele istuma. Siiri juurest sõitis edasi juba Biku. Et Lätti minna ja võib-olla, et mitte ära eksida pidin Egoni käest GPSi otsima. Mil Egon oli garaaži juures vahetas ta mul ka rehvid veel ära, et teekond turvalisem oleks. Käisime ka võrus söömas ja võtsime suuna Lätti. Päeva lauseks oli mõistetavalt Benji hüpe ja Biku sõbra kuulsaks saanud kild „Kett läheb ees ja mina nööriga järgi“ (kui hüppele eelnev õhtu joogiga käest ära oleks läinud) Teekonnaks Siguldasse valisime tee läbi Valga-Valmeira. Teel Valka seadsin tagaistmelt GPSi paika ja upitasin end seda esiklaasile kinnitama selle käigus suutsin aga taas oma telefoni ekraani ära lõhkuda. Sel korral purunes mu telefoni ekraan vähem kui 24 tunniga. Täiega masendav kui nägin tagasi istudes tagaistmele oma ämblikus ekraaniga telefoni. Ütlesin vist esimese asjana „nojah siis“ mille peale keegi ei saanud aru mis see viga on kindlasti ütlesin veel palju muudki. "just sai uus ekraan ja jälle..." Siis oli ka teistel teada mis juhtus tegelikult. Valgas ega ka kusagil mujal me peatusi ei teinud, sest aega nappis. Varem plaanitud mitme autoga tripist sai siis sel korral pisikese seltskonnaga pisike väljasõit. Sama saab öelda ka kellaaja kohta. Alguses plaanitud stardist kell 12 oli kell saanud pool 4. Valmeira linnapiiril Riia poole oli üks hääletaja. Pole varem nii lahedat hääletajat näinud. Käes oli tal suur silt „Riga“ ja mõlemad pöidlad püsti. Tee mis tahad aga minu meelest oli ta Eestlane. Neid leidub ju igas maailma otsas. Mitte, et läti oleks nüüd teises maailma otsas, aga siiski. Mõtlesin, et oleks võinud siis ju peale võtta ja veits lähemale Riiale viia.  Aga Biku enam tagasi ei pööranud, sest temast tahtis keegi kangesti mööda sõita. Kui pööraksime ümber oleks see justkui alla andmine. Hiljem naerdi minu üle ja põhjuse üle miks ma tegelikult seda hääletajat autosse võtta tahtsin. Nad arvasid, et mul on tõmme omasoo poole. Aga ei. Eelistan senini siiski tüdrukuid. Minu jaoks oli lahe see hääletaja ise ja see kui positiivse näoga ta seal tee ääres hääletas.

Hääletaja unustatud nägime tee ääres suurt ämblikku. Mil ma hääletajaga selfit teha ei saanud oli kindel plaan, et lähen ja teen šelfi mõne kivipargi loomaga. Tegelikult sain šelfi ikka endast ja taga seisvast Siirist kes kardab kaamerat ja ämblikke. Heh, just nagu mina vanasti mitte ämblikke vaid kaamerat. Koha jätsin meelde ämbliku ja suure kiikhobise järgi ja tulen järgmisel nädalal tagasi, sest olen juba mitu aastat mõelnud vanaema Siguldasse viia, siis tulevasel nädalavahetusel saab see teostatud.
 Teen ühe pere sõidu, muidu ainult sõbrad ja töö. Iial ei tea kauaks kedagi on ja vanaema on juba mitmeid aastaid rääkinud Siguldast. Ise olen sel aastal seal juba mitmeid kordi olnud, kas läbi sõidul või siis sihtpunktina. Siit edasi sõitsingi mina, sest Biku ütles „Paps mine ise rooli. Siin on nii tihe liiklus“ (nali isa-poja stseenist Röövlirahnu Martin) Rohkem vahepeatusi ennem Siguldat ei teinud.

Siguldasse jõudes tegime peatuse Gauja jõe sillal millelt on nähe köisraudee ning millelt benji hüppeid tehakse. Eesmärgiks oli näha hüppajaid kes ennem meid juba hüppasid. Aeg möödus kiirelt ja oligi meie aeg minna registreerima. Bikul oli soov ka poodi minna sest tal oli nälg ja tahtis kiiresti midagi süüa. Kahjuks möödus aeg märkamatult ja poodi enne hüppamist ei jõutudki. 

Hüppama läksime kolmekesi Mina, Siiri ja Margit. Kui Margit mulle juulis rääkis oma soovist benji hüpe teha siis teadsin kohe, et see saab veel sel suvel tehtud. Küsisin tol korral Margitilt sobiva aja millal ta saab ja nii saigi ajaks augusti viimane nädalavahetus. Siiri ja mina olime varem juba hüpanud seega polnud Siiri ära rääkimine raske töö. Algul pidi ka Piret kaasa tulema, aga kahjuks jäi ta haigeks ja lükkas oma hüppamise edasi. Tundub, et saab sel aastal veel paarkorda Siguldasse tulla. Ka Biku soov oli tulla Siguldasse, just siis kui lehed on sügisvärvides selleks ajaks planeerime ka Pireti benji hüpet tegema. 

Ennem veel kui hüppama saime kulus natuke aega. Ootasime kuni instruktorid kohvi pausilt tagasi tulevad. Oodates kuulsime ka Eestlaste hääli. Sigulda on koht kus võib pidevalt kohata Eestlast. Mõned minutid veel ja olidki instruktorid tagasi. Naljatasime veel, et nad ei oska meie nimesid lugeda ja nii oligi. Margiti nime lugesid välja aga Siirit mitte ta lugeda ei osanud. Aitasin tedas siis ja järgmine nimi oli minu oma. Teine instruktor kommenteeris hiljem kõrvalt, et „Siiri on nimi, kuidas sa siis ei oska?“ vastuseks „järgmiseks korraks õpin ära!“ Margit ja Siiri said traksid selga ja saadeti kaugemale

Ka mina sain traksid külge aga mind enam nende juurde ei lastud jäin teisele poole ootama. Seal oli „Eestlane“ ka hüpet tegemas. Vagunis jäin ka tüdrukutest eemale ja sain siis selle teise eesti poisiga suhelda. Ta oli Tartust. Tüdruksõber oli kinkinud sünnipäevaks Benji hüppe. Järgmisena tahab minna langevarjuhüppele nagu meiegi. Mil on sügis siis läheb kiiresti hämaraks ja oleksin pidanud aja broneerimisel sellega arvestama. Margit ja Siiri said veel enam-vähem valges hüpata, kuid mina hüppasin neist natuke hiljem. See teine Eesti poiss sai hüppama alles siis kui õues juba oli päris hämar. Emotsioonid on kirjeldamatud. Kes tahab teada peab selle ise ära tegema. Margit kes hüppas esimest korda, meenutas nii kangesti minu esimest hüpet „Tahan veel, nüüd ja kohe“ Meie grupis olid kõik suht ühte kaalu gruppi jäävad inimesed aga üks suurem mees oli ka, ootasime kuni ta ära hüppab. Aga ta jäeti viimaseks. Biku läks ära autosse, sest tal oli endiselt kõht tühi ja soov liikuda edasi mere äärde. Käisime lõpuks Siguldas poes paberkotti ostmas. Paberkott on teemaks! „Kena keha, kole feiss, fuck mis ma teen raisk“ Bikul polnud tuju seega siis „ Kena Biku, paha tuju, fuck mis me teeme  raisk“ lahendus „Meil on selle jaoks ju Paberkotid“ Nii siis poodi! Nägime poes veel ka Eestlasi. Ka seda Tartu poissi kes ütles „ Sa ka siin!“ Nemad jäid Siguldasse hotelli, kuigi oli ka neil olnud plaan mere äärde minna. Hüppamist oodates saime rääkida. Keegi ta sugulastest elab mere ääres ja ta arvas, et me ei jõua sinna. Poes käidud, raha läinud ja suund Lemmeranda. Läti teed on kohati üsna ebatasased ja meenutavad kangesti „Postiteed“ (vana Võru-Tartu tee) Paganama universaalkerega autod, pagasniku luuk kolises hirmsasti, sest ei ole enam nii tihedalt kinni nagu peaks olema. Tegin paar peatust ja toppisin erinevaid asju sinna vahele, kasu polnud neist eriti midagi. Tallasin gaasipedaali päris vapralt kuid Ikla-Riia maanteelõigul olid teetööd ja foorid, need röövisid minult kogu ettesõidetud edumaa. Siiri ja Margit magasid tagaistmel, Biku oli oma tuju tagasi saanud, mis tal Siguldas kaduma läks. Ma ei tea kas põhjuseks oli Sigulda, või siis põhjuseks see minu lollitamine, meri või hoopiski hirm paberkoti ees.

Mere äärde jõudes oli taas tugev ja külm tuul meid ees ootamas. Just nagu alati kui ma sealkandis mereäärde satun. Siia sõites ei näinud ma mere ääres kusagil ühtegi lõket. Täiesti mahajäetud ja hüljatud rand, kuid ennäe imet, lõkkeid ja rahvast kaugustes oli. Laudtee lõpus ootas meid ees lummav kuuvalgus, merekohin ja kellegi poolt mahajäetud söed ja poolenisti põlemata puuhalg. Natukene segades lõi lõke end uuesti põlema ja saime sooja. Ilm oli tõesti mereääres tuuline ja külm. Olles lõkke ääres segasin seda pidevalt oma autovõtmetega, sest midagi muud mul polnud. Kasulikud on need autovõtmed, nendega saab auto käima panna, saab avada õllepudelit ja saab isegi lõket segada. Birgit tahtis neid minult selle pärast isegi ära võtta. Hea küll lõke kui selline polnud ju tegelikkuses suur lihtsalt selline pisike. Vaevalt ma suurt jaanilõket võtmetega segama läheksin. Tüdrukud rääkisid midagi kuu maagiast ja kuidas kuu käes end täis laadida. Kuidas mõelda soovidele ja nende täitumisele. Lugesin oma soovid kõva häälega ette, ent ei tohigi. No Da’Fuck nüüd mu kõige suuremad soovid ei täitu ealeski kuu ja külm meretuul viisid kõik minema. Tegime ka pilte ja postituse check’in fb seinale. Nautisime seda kuud ja merd ja seltskonda seni kuni lõke süteks muutus ja enam sooja ei andnud.

Panin auto käima nendesamade võtmetega millega ma jsut lõket olin aeg-ajalat seganud Lahkusime Margiti sõnadega „aitähh sulle Biku“ ma mõtlesin alguses et jutt on Muinastulede ööst, kuid Margit tagastas Birgitile jope milleta oleks ta mere äärde ära külmunud ja haigeks jäänud. See lause oli nii Siiras ja kiirgas palju häid emotsioone.

Teel Tartusse enne Kilingi-Nõmmet oli teeääres mõni kähriku laip, mõni jooksis isegi üle tee ja jäi elama. Jänesel kes mind sisekurvis ootas, aga nii hästi ei läinud, kahju aga alla ta jäi. Ma tegelikult ju ei tahtnud. Seostasin seda sündmust Margitiga, sest varem olen ma juba ühe jänku alla kogemata ajanud. Ka siis istus Margit minu autos. Mõne kilomeetri pärast olid teel ka kaks kährikut ka need ei suutnud otsustada kummale poole põgeneda, kuid neil vedas jõudsid end kraavipervele ära tõmmata. Peale Kilingi-Nõmmet muutus tee rahulikumaks ja loomi ka enam eriti teel polnud. Tagaistmel tüdrukud olid end magama seadnud. Äärepealt oleksin ka õigest teeotsas mööda sõitnud kust pidi ära keerama Viljandi suunas. Helistasin veel ka Kerlile tagasi, kes mulle Lemmeranda sõites kõllas ja uuris mis ma teen. Tal oli sõbrannaga igav ja lubas mõelda plaanile Tartus kokku saada. Hiljem ta aga mu kõnele enam ei vastanud. Viljandi kanti jõudes pakkusin autos viibijatele välja idee, et kes tahab minu kohta midagi teada see küsib ja ma vastan kõigele. Ainult Biku tuli sellega kaasa Teised magasid. Margit jõudis mitu korda ärgata ja uinuda, kuid küsimuste voor kestis ikka edasi. Ma arvan, et Siiriga oli sama teema jäi magama ja ärkas ning ikka oli Küsida võib kõike rubriik. Tartuni sai Birgit minust teada asju mida ta ise küsis. Ta ise ütles et on halb küsija.

 Noohjah päris mitmeid kordi ma ütlesin „Järgmine-Järgmine“ Tartusse jõudes olid samuti teetööd ja kuulsin imelikku pleki kolinat väljast, mis tuli minu auto küljest. Läksin siis vaatama ja avastasin, et alla jäänud jänesest oli numbrigi alus viga saanud ja nüüd ebatasasel pinnal otsustas see töölepingu poolenisti ära lõpetada. Õnneks numbrimärk ära ei kadunud ja kruvikeeraja lahendas tekkinud olukorra.

Tartu oli sihtkohast sellepärast, et terve nädala on Genka ehk Henry Kõrvits olnud põhiteemaks nii lausetes, kui ka lauludes. Sellepärast siis ka Tartu. Genka esines Atlantises, kuid kui meie klubi ette jõudsime oli Genka juba lõpetanud. Rahvas väljus klubist ja seega ei hakanud me sinna enam minema. Läksime selle asemel Favorasse Tartu tanklasse sööma. Tüdrukud kas väsimusest või lihtsalt ei tahtnud midagi süüa. Mina aga tellisin prae. Alguses oli mõte minna õue sööma, aga sügisööd on juba jahedad ja otsustasime ringi. Jäin Margitiga veel mõneks hetkeks õue rääkima ja andsin talle oma pusa selga, sest tal oli külm taas. Pakkusin seda lahendust juba mere ääres aga siis jõudis Biku ette. Olgem ausad ma oleksin ilma pusata ise mere äärde ära külmunud. Tagasi sisse minnes oli mulle toit juba lauale toodud ja sain sööma asuda. Mingi aeg tuli üks kutt laua äärde ja küsis „Miks ma tüdrukutele toitu pole ostnud?“ lihtne vastus „nad ju ei söö!“ Jah ja päriselt ka ma pakkusin neile. Tegime veel edasi plaane kuhu minna. Kell oli päris palju ja näha oli kõikides väsimust. Ka ma ise olin päris väsinud juba. Tegin ühe pakkumise mille jätsin esialgu saladuseks. Mis tripp see ilma vaatetornita ikka on? Suund Tilsi vaatetorni. See on siis koht kus pole taas Birgit veel käinud. Tavaliselt on Tema see kes alati on igal pool olnud ja käinud. Terve tripi jooksul olin suutnud ma sõita aeg-ajalt ka teid mööda mida pole ta veel sõitnud või näha kohti kus pole käinud. Seega 106 astet üles ja voilaa öine kuuvalge vaade ümbruskonnale, mis polnud küll miljoni vaade, kuid siiski asja ajas ära. Käisin kunagi kuu tagasi siin Siiriga äikest vaatamas, siis oli natuke atraktiivsem see torn. Margit oli väsinud ja ta eelistas torni ronimise asemel autos olla. Mu pusa oli Margiti käes ei peatunud me kaua ka tornis, sest ööd pole enam soojad.

Otsustasin, et lähme käime linnas veel võtan ühe kohvi ja viin tüdrukud koju magama nagu ma isegi. Tegin sama ringi nagu hommikul. Kõigepealt Birgit siis Margit ja lõpuks Siiri. Kui oleksin vastupidi teinud siis oleksin igavusest magama võinud jääda. 

Loodan, et Jääte minu kirjutatud kokkuvõtega reisist rahule, kallid lugejad. Biku jõudis sel ajal toad ära koristada ja vist palju muudki teha kui mina tippisin siis teksti kokku. Samal ajal oleksin ma ise võinud ka muru ära niita. Aga noh, tulemus on siin laitke või kiitke. Selle nädala looks võiks lugeda kena keha kole feiss, fuck mis ma teen raisk ehk Genka & Paul Oja – Bakkushan. Lihtsalt nii ongi sul võib olla kena keha, ka kena feiss võib olla, aga kui mossitad seltskonnas mis on täis rõõmu siis pane paberkott pähe. Kui ise seda ei tee siis alates tänasest pannakse see sulle pähe. Tsau ja mine koju, ära riku ka teiste tuju. Suve saab lugeda tänasega lõppenuks, sest homme 1.eptember algab kool ja kooli algusega olen ma iga aasta lugenud suve lõppenuks, sellega lõppesid ka traditsiooniks saanud nädalalõpud. Aitähh, et olemas olete ;)
Kuulake kõik Spotify -st või youtube -st või plaadilt Genkat ka kindlasti!!!

AVR baby

Malla küsis mu käest, et kas see AVR on mingi üritus v? Minu arust oli see augustikuu viimase reede parim nali. Malla suudab ikka üllatada mind. Ta luges neljapäeva öösel vastu reedet mu blogi 2 tundi, sest tal oli nii huvitav ja ta ei suutnud enne lõpetada, kuni kõik on läbi loetud ja siis kirjutas lõpetuseks mulle mega pikad tekstid kommentaariks facebooki, selle asemel, et öelda: "Ma tulen täna Rõugesse."
Mul oli terve päev plaan Rõugesse minna, aga esmalt tuli siiski tööasjad korda ajada ja alles siis nädalavahetusse sukelduda. Reede hommikul käisin kohe Vastseliinas ära. Muljetasime kultuurijuhiga suvest ja vallalehe plaanidest ning intervjueerisime Baiateami omanikku, sest firmal on üsnapea juubelipidustused tulemas. Ma ei saanudki eriti suud lahti teha, vaid ainult oma läpakasse kõik kiirelt üles kirjutada, sest kultuurijuhil tulid arutelu käigus nii head küsimused, et lõpuks ei osanud mina enam midagi küsida. Ma tunnistan ausalt, et olen väga halb küsimuste väljamõtleja. Seega oli kultuurijuht mulle seejuures igati abiks. Saime loo kokku, kodus kirjutasin kohe valmis ka ja saatsin kultuurijuhile üle vaatamiseks.
Käisin vallamajast ka veel läbi. Seal on küll kõigil alati käed-jalad tööd täis, aga asjad ikka ei liigu. Kui ma vallamajas igapäevaselt töötaks, siis ma käiks neile oma soovidega iga päev seni pinda, kuni oma info kätte saan. Emaili teel on vahel nii raske suhelda. Lubatakse küll, aga aega võtab enne kui midagi toimuma hakkab. Mõtlesimega kultuurijuhiga, et selle vallalehe süsteemi peaks kuidagi ümber tegema, et info oleks asjakohane ning seda ei peaks enneaegselt seda hädaga kokku ajama. Näiteks oktoobrilõpu ajalehes peaksid juba jõuluürituste kuulutused lehes olema. See on veidi üle mõistuse.
Reedel oli ikka päris jube ja vihmane ilm, aga kuna mu auto oli liiga must Tallinnas käigust, siis ma lasin selle ära pesta ja alles siis hakkasin Rõuge poole liikuma. Olime isaga neljapäeva õhtul rääkinud, et ma tulen külla, aga tema oli selleks ajaks juba kadunud, kui ma ükskord kohale jõudsin. Vanaema ja vanaisa võtsid mind muidugi avasüli vastu. Vanaema oli ikka eriti sillas seekord. Ta muudkui naeris ja korrutas, kui hea meel tal mind nähes on ja kui palju ta mind armastab. Nii hea on teada, et sind kusagil nii oodatakse. See ongi õnn. Tore oli vanaema ja vanaisaga koos olla ja kõigest rääkida. Viisin neile tomateid, millega vanaema mu püksid muidugi suurest rõõmust kohe ära suutis määrida. Mis seal ikka, juhtub.
Vanaisa kibeles aga muudkui välja mu autot vaatama. Ta alles hiljuti sai teada, et mul on uus golf, mis tuli ikka üle vaadata. Sain õnneks kiita, sest pealtnäha on kõik ilus ja kena.
Väga kaua ma Hurdal olla ei saanudki, sest vanaisa kibeles oma igaõhtusesse rutiini päevauudiseid vaatama. Mõtlesingi, et mis siis ikka ja panin leekima. Helistasin isale, kellele pidin ka veel asjad üle andma. Ta oli sugulaste juures suvelõpu grillil. Oleks ma varem teadnud, siis oleksin ka läbi hüpanud, aga tolleks hetkeks liikusid nad juba tagasi. Läksingi Rõugesse teise sugulase juurde seniks, kuni nad jõuavad. Sain jälle seal ühe vanaemaga juttu ajada. Kui ma lapsi enam ei salli, siis pensionäridega saan endiselt hästi läbi ja olen alati külla oodatud. Rääkisime niisama maast ja ilmast juttu, kuni isa ja kõik teised jõudsid. Andsin isale asjad üle ja siis läksin Rõugesse, kuigi oleks võinud esialgu kaugemaks veel sinna jääda.
Läksin Eesti ema parklasse ja hakkasin helistama kõigile. Mul oli üle pika aja kuidagi eriti Rõuges oleku tuju, homedown ikkagi. Esialgu tundus kõik nutune, kellel polnud aega, kes ei vastanud jne. Sulev tahab aga ammu juba kokku saada ja mõtlesin, et ootan ta ikkagi ära ning otsin seniks tegevust. Vanasti mindi igavusest raksu. Annuga linnas olime, siis oli õuntest juttu, nii et sinna ma suundusingi. Vanasti käidi ikka jala või ratastega õunaraksus, viimastel aastatel olen autoga käinud.
Ühes kohas on ülihead õunad, mis on nii poeõuna maitsega, sellepärast me neid nii kutsumegi. Mul on ainult tunne, et need Rõuge praegused noored on selle puu juba avastanud, sest puu oli peaaegu tühi, mõned õunad sain kõrgemalt kätte, ülejäänud pidin maast korjama. Mõned võtsin ja siis läksin alaka parklasse istuma. Tavaliselt, kui ma nädalavahetusel seal käin, siis on seal palju rahvast - seekord polnud mitte kedagi.
Istusin autos, kuulasin muusikat ja sõin õunu. Ükshetk tuli mõte Mallale kirjutada: "Malla-Malla, tead, ma käisin Rõuges just poeõuna raksus. Nii head õunad on!"
Natukese aja pärast tuleb pikk ja katkendlik tekst Mallalt vastu: "Kus praegu oled? Too mulle kaaa, Pargi 1-6 Rõuge, mu asukoht, ja kohe ole siin eks, pööra juba ümber."
Natukese ja pärast olin ma autoga Malla maja ees. Malla oli juba rõõmust segasena mööda korterit jooksnud ja tormas välja, endal polnud jalanõudki veel korralikult jalas. See meenutas natuke lapsepõlve, kui alati kiire väljaminekuga oli, sest teised ootasid. Alevilaste rõõmud võinii.
Andsin Mallale õuna ja läksime uuesti raksu. Malla suutis maast muidugi eriti ussitanud õunad endale kaasa korjata. Ma võtsin ka seekord suurema koguse, sest teadsin, et Po ja Annu olid ka Rõuge poole teel. Jalad said muidugi pika heina sees märjaks, aga ei hoolinud sellest, aktsioon oli seda väärt.
Malla jättis suurest õhinast telefoni ka maha, tõime selle ära ja siis läksime alakasse tagasi. Po ja Annu olid ka sinna jõudnud. Sõime õunu ja rääkisime AVR'ist. Tol õhtul ei teadnud pooled, mida see tähendab. Malla nägi seda kellegi hashtagina instagrammis ja luges minu blogist, et AVR tuleb ning arvas kogu aeg, et see on mingi üritus, kuhu kõik reedel lähevad. Samas see muidugi oligi üritus, kui selline, mille Suur Papa nö välja mõtles. Me kõik ju viibisime reede õhtul selles.
Ma otsisin veel oma mälupulgalt seda, aga ei leidnud enne, kui alles öösel koju sõites, kui AVR ise mängima hakkas. Nii vaatasime ja kuulasime Malla telefonist seda. Malla just ütles: "Ta ei ütle ju kordagi laulus AVR," mille peale kõlas loo lõpus: "AVR baby, AVR."
See lugu oli nii teemaks sellepärast, et see oli esimene AVR selle loo ajaloos. Tegelikult tuli see lugu eelmise aastal augusti viimasel reedel välja, aga siis oli see nii uus, et paljud polnud kuulnudki veel. Just vaatasin ilmumiskuupäeva järgi, sest reedel vaieldi selle üle. Kuna lugu on aasta aega vana, siis paljude jaoks on see juba läbi kuulatud ja end ammendanud. Seetõttu oli ka reede õhtu jooksul vastakaid arvamusi, kes nagu hashtagis seda igal pool ja kes pigem laitis maha, et ah vana lugu, mis siin ikka enam. Mulle endiselt meeldib, nagu mitmed Suure Papa teised lood, mida näiteks peale nähtud esimest live't meeldima hakkasid. Üks selline oli näiteks "pätiplika". Alguses ma mõtlesin, et mida rõvedat lugu, miks kõik seda kuulavad, aga kui live's seda soundi kuulsin, siis sellepärast hakkas meeldima. Sõnad endiselt ei meeldi.
Olime Mallaga alakas parklas tükkaega veel, rääkisime niisama juttu, oleks tahtnud kauemgi jutustada, aga küll ma jõuan veel, kui Malla juurde remonti lähen tegema. Ma juba hoiatasin teda, et siis ta peab mind enda juures nädal aega välja kannatama.
Helistasin vahepeal Sulevile, aga ta polnud ikka veel oma tegemistega valmis ja väitis, et ma ilmusin Rõugesse nagu välk selgest taevast, mis tuli tema plaanidesse nii ootamatult. Lõpuks me ei saanudki kokku. Käskisin tal ise kunagi ühendust võtta, kui ta tahaks, et ma tulen. Ma ei tea ju kunagi eriti pikemalt ette, millal ma Rõugesse satun. Nii, et kui mind näha tahate, siis lihtsalt helistage ja kutsuge. Mitte nagu Malla, kes oleks mulle alles õhtul helistanud, kui tal igav hakkas. Nii viimasel minutil ma tavaliselt kuhugi ei jõua.
Käisin Annu juurest veel läbi, tiksusin seal mingi aja ja siis liikusime linna ära. Anti tahtis, et ma ootaks tema ja Piretit ära, aga mul oli vaikselt ikka kass peal, Piret tootis ka taustaks kogu aeg nii vigast teksti, et lõpuks ma ei tahtnudki teda too päev näha rohkem. Polnud selles meeleolus parasjagu. Vahepeal mõtlesin, et lähen üldse koju ära, sest Märt ootas, aga kuna AVR oli, siis pidi ikka viimast võtma. Samas Anti käskis ja käseb üldse mul kogu aeg koju minna. Ta ikka muretseb, et mul kõik hästi oleks.
Sain Vabakal Henri, Krista ja Jannoga kokku. Janno hakkas jälle mu riietust kommenteerima. Seekord ei meeldinud talle mu triibulised jalanõud, mille kohta ta ütles, et ma olen sebra maha löönud nende pärast. Tal on vaja kommenteerida kogu aeg, nagu ka mu instagrammi pilte, kuigi ma viimasel ajal käin seal aina vähem. Tema ja ta jutt, mida vahepeal ei jõudnudki ära kuulata. Mingid teemad olid isegi ok, sest ta kuulas sama muusikat, mida mina mõningate aastate eest. Kuulasimegi neid Henri autos. Pärast teema autode peale läks, siis küll ei viitsinud kuulata ta bemmi ülistusjuttu. Autode koha pealt on meil vähemalt audide osas sama maitse - ei meeldi.
Õhtu läks vähemalt sellega korda, et tõmbasin Kristal kapuutsinööri ära, mille Henri lubas õhtul tagasi panna. Henri pusal olid ka nöörid, aga need ei tule ära, siis ta oli mega õnnelik selle üle.
Vahepeal Anti helistas ja küsis, kas ma ikka ootan, aga ma rääkisin temaga, nagu ma üldse ei ootaks, peitsin end isegi Po ja Annu autosse ära enne tema tulekut. Pärast välja läksin teiste juurde, siis oli seal mingi kallistamisring ja lõhnad teemaks. Kõik kallistasid ja mitmed lõhnasid nii hästii. Henri muidugi segas vahele jälle, nagu tookord kui ta purjus oli. Siis hakatigi toda õhtut meenutama, aga Henrile oli kasulikum, kui vähem räägiti sellest. Minagi polnud osasid asju kuulnud, mida ta kõike korraldas tookord Vabakal, kuigi ma olin ise sealsamas. Paneb ikka imestama.
Vahepeal olid Sander ja Kaimar ka sinna tulnud. Pärast saingi Sanderiga veidi pikemalt rääkida. Teistel polnud aega kellelgi rääkida. Ma tegelikult tahtsin kogu õhtu jooksul kellegagi dialoogi pidada. Nii palju mõtteid oli peas, aga mitte keegi ei viitsinud mind kuulata. Sander rääkis ka rohkem oma elust. Mul tema pärast ainult hea meel.

Antiga oleks tahtnud ka pikemalt rääkida, aga kogu õhtu oli seltskond koos ja ei tekkinud võimalust, et pikemalt seletada, kuigi seda ma ootasingi kogu õhtu tegelikult. Üks hetk oli, kui Kerli läks linnatiirule ja me Antiga kaasa läksime. Siis mul oli korraga nii palju öelda, et ma vist ei hinganud ka vahepeal, vähemalt mulle endale tundus nii. Ta on hetkel täpselt see sõber, kellega parasjagu kõige rohkem suhtled ja jagad kõiki oma rõõme ja muresid. Ta ise hõõrub nina alla seda säästu sõbra teemat, kuigi minu arvates on see nii halb sõnapaar, et ma sunnin ta alati sellepärast vaikima.
Samal ajal, kui me rääkisime, pani Kerli muusika autos nii kõvasti mängima, et üle peksis ja me laulsime jälle kaasa. Naljakas oli tema autos kuulda laulu "sekundiga", mis on üks kivi ka tema kapsaaeda, seda naljakam, et ta ise kaasa ka veel nii entusiastlikult laulis.
Sellest laulust jäi mul sel õhtul kõlama sõnad: "Teist sinusugust tundnud ma ei ole iialgi," millega tahakski siinkohal ümber kangutada selle säästu sõbra teema. Anti ise võib küll teisi meenutada, aga teist temasugust ma küll ei tunne.
Õhtul saime Kerli autos veel teistsugust sõitu. Kerli läks Kareli autorooli ja Karel tuli Kerli asemele ning kihutas meiega (mina, Siiri ja Anti) mööda linna ringi. Pärast helistasime Kerlile ja valetasime, kuidas Karel pea seljas mööda linna ringi kihutas ja kassi alla ajas, nii et auto veriseks sai. Pärast Kerli käis ümber auto, veendumaks, et see oli vaid nali.
Ma ise polnud üldse kuidagi sellest õhtust vaimustuses. Ma ootasin kogu aeg, et saaks niisama rääkida kellegagi, aga pidevalt oli mingeid segavaid faktoreid. Kui mul on mure, siis ma ei räägi sellest tavaliselt ja hoian pigem endasse, aga vahepeal kuhjub kõike nii palju, et tahaks lihtsalt kõik korraga välja paisata. Samas nagu mõtled oma sõprade peale ega leia kedagi, kellele parasjagu kurta. Teisalt ei meeldigi mulle inimesi oma muredega koormata ja siis ma võingi vahel veidi tusasena tunduda. Ei, Anti ma pole selline inimene, kes vahepeal muutub vastikuks tujurikkujaks oma virisemisega. See pole nende hetkede süü (näiteks laupäev), vaid mingi pikemas perspektiivis tekkinud probleem, kui tunned, et elu on üks suur must auk, kus seisad üksi. Sel hetkel ei tohi minust, kas üldse välja teha või siis vastupidi - panna mind rääkima või hoopis naerma, mis nii mitmelgi õnnestub ja paneb korraks kõik unustama. Teine variant on töösse süvenemine, kui pole aega mõelda.
Selle suurepärase suve lõpetuseks oleksin ma tegelikult AVR'st enamat oodanud tegelikult, aga juhtus peaaegu sama, mis eelmise suve lõpus. Kõige haigem on see, et see sümbol end ka ise ilmutas ja rääkima hakkas. Oma päikeseprille ma autosse ei unustanud, nii et selle koha pealt läks vähemalt hästi. Mida külvad, seda lõikad. Nüüd pühendun sellele, mis on minu jaoks tõeliselt tähtis.

Laseme kassi metsa

Ükskõik kui uskumatu see ka ei tunduks, aga suvi ongi kohe läbi. Tehtud on nii palju, aga tunne on ikka selline, nagu poleks teist õieti olnudki. Vähemalt selle suve üle võin ma rohkem uhkust tunda, sest ma olen täitnud nii palju eesmärke ja selle asemel, et suve ühel nädalavahetusel mingi suurem trip ette võtta, on terve see suvi tegelikult üks suur trip olnud. Kõige olulisem on see, et olen kõik sündmused kirja pannud, sest kui ma eile näiteks üritasin piltide ja tekstide järgi otsida kaheaasta tagust esmakohtumist Antiga, siis seda ma ei leidnud, sest tooaeg ma ei kirjutanud eriti tihti blogi ja pilte oli ka sellest ajast kahtlaselt vähe. Hakka või kõiki hetki ja inimesi kogu aeg pildistama või filmima, nagu Kerli. Äkki teinekord on siis lihtsam otsida. Hetkel ma tean ainult seda, et oleme Antiga üksteist sõbralisti lisanud 2013. aasta mais, aga kuupäeva või üldse seda hetke ei suuda kuidagi meenutada. Ilmselt kõik juhtus nii spontaanselt, sest ma olin tema kohta Erkolt palju kuulnud, see oli vaid ajaküsimus, et teda millalgi päriselt kohata. Üritan sellele kunagi vastuse leida.

Kuna Anti unustas oma korterivõtmed pühapäeval minu autosse, siis pidin need talle teisipäeval ära viima, aga sündmused kujunesid hoopis teisiti. Kõik sai alguse sellest, et mul oli juba esmaspäeval umbe isu rattaga sõitma minna, aga kuna töö vajab tegemist, siis tegelesin terve päev Vastseliina vallalehe materjaliga ja lükkasin rattaga sõitmise teisipäevale. Saatsin ratta hommikul Märdi autoga linna ja läksin ise hiljem Märdi emaga järgi.

Käisin teisipäeva hommikul Vastseliina vallamajas, andsin mõned allkirjad jälle vallalehe kulude kohta ja siis aitasin ehitusnõunikul uue ehitusseaduse kohta vallalehte teksti koostada, mille kokkupaneku täna hommikul lõpetasin. Ehituse teema ei taha mind ikka veel maha jätta. Ma tegelikult igatsen juba varajasi tõusmisi ja tellingutel töötamist. Ma olen seda mitu korda juba maininud ja siis eile õhtul Malla kirjutas mulle, et tal on värvimisel abi vaja, nii et varsti näete mind jälle tunkedes vist. Kui kellelgi veel vaja kodus mingeid töid on teha, siis selles osas võite alati minu poole pöörduda - aitan nii nõu kui jõuga.

Nädala alguses olin siiski vallalehe lainel ja suhtlesin emailide ning telefoniteel. Teisipäeva hommikul käisin veel lasteaias uue direktoriga tutvumas ja maad uurimas ning sain juba järgmiseks vallaleheks ideid. Siin on igal pool nii sõbralikud inimesed. Ma üritan nagu hullult akadeemiline ja viisakas olla, aga paljud suhtlevad slängis ja sinatavad. Ma ise nagu ei oska kuidagi endast vanemaid, veelenam ametnikke sinatada, kuigi nad pidevalt minult seda paluvad.

Enne lõunat viis Märdi ema mind linna, võtsin Märdi töö juurest ratta ja mõtlesin fotosalongi minna. Ma ei tea, kus mu mõtted jälle olid, igatahes läksin kuidagi nii ringiga sinna, aga ju nii pidigi minema, sest nägin Henrit ja ühel hetkel kõndis Krissu, KES JUBA SOOMES PIDI OLEMA, mulle tänaval vastu. Ta nägi kaugelt mind ja hakkas naerma, sellepärast ta mulle silma jäigi. Ma ei osanud nagu oodata seda, et ta ikka veel Eestis oli. Olin leppinud, et ei näe teda nüüd pikka aega, aga noh tema puhul on võimatu ka võimalik. Vahel juhtub asju. Rääkis mulle tänaval ära oma loo, miks ta ikka veel ära ei läinud ja siis liikusime edasi. Krissu käis poes, samal ajal kirjutasime Antiga, kes pidi linna oma võtmetele järgi tulema, aga ajanappuse tõttu ei jõudnudki, kuigi tema pärast ma üldse nii vara linna läksingi. Tal vedas, et ma Krissut kohtasin, muidu ma oleks vist pettunud olnud. Samas ju saatus tahtiski, et ma Krissuga kohtuksin veel.

Krissul siin see ülbe
Aileri nägu peas

Käisin Krissuga Muffinis söömas ja rääkisime niisama juttu. Nägin Hauka laadal Sanderit, keda Krissu just unes oli näinud. Lõpuks läkski jutt tema peale ära, sest ta naine on ehtne Krissu koopia. See on märk sellest, et Krissu ja Sander on kokku loodud. Ma ikka loodan, et ühel päeval see jälle juhtub, kui neid kahte koos näen. Ja üldse ootan ma seda hetke, kui Krissu ära tagasi Eestisse tuleb. Juba viimase aja sündmused on märk sellest, et ta peaks kiirustama. Panin talle seda jälle tugevalt südamele, aga tean, et ta peab ise otsused tegema. Mõnesmõttes on tal seal kaugel parem, aga teisalt on ta süda nagunii siin, oma sõprade ja lähedaste juures.

Krissu on endiselt nii armsalt maakas mul ikka. Ma kogu aeg naeran seda, kuidas ta kõike nii detailselt kirjeldab, millest iga normaalne inimene juttugi ei tee. See teebki ta eriliseks. 

Saatsin Krissu bussi peale ära ja siis läksin ise Väimelasse. Sõitsin rattaga mööda kergliiklusteed, mis laiub suurte põldude vahel. Parasjagu käis just viljakoristus ja ma tundsin neid lapsepõlvest tuttavaid viimaseid augustikuu suvekuumusest umbseid viljakoristuslõhnu. Tõmbasin lihtsalt kopsud seda head lõhna täis ja sõitsin edasi. Kahju, et meil põllumajandus välja suri.
Kui ma ühikate vahele jõudsin, siis komad olid väljas ja Taimi küsis, kas ma tulin tema juurde ning võttis mu rõõmuga vastu, sest oligi mind juba oodanud. Ta ei teadnud, kas ma tulen tagasi või ei, seega ei teadnud ta ka, mida mu toaga teha. Kert hiljem väljas ütles, et ta oli nii lähedal selle toa endale saamiseni, aga ei.

Ma ei hakka veel täpselt midagi kirjeldama, enne kui 1. septembril, mil ma kooli lähen, aga üks on kindel - teine aasta ühikas ei jää tulemata. Leping tehtud ja nädala alguses kolin sisse. 

Samal ajal, kui ma lepingut allkirjastasin, tuli Juki ka sinna. Teda tean ma eelmisel suvel toimunud Marilini pulmast. Ta oli aasta akadeemilisel, kuna oli sõjaväes, aga käis ka muidu varem meie koolis. Teadsin, et ta tuleb tagasi, aga nii lahe, et me just samal päeval ühikatuba broneerima sattusime. Tundsin ta kohe ära, kui ta uksest sisse astus, kuigi ta on muutunud peale sõjaväes käimist. Kõige haigem oli aga see, et ma ei suutnud ta nime meenutada. Ükskõik kui palju ma ka oma ajusid ei ragistanud, siis meenus mulle vaid ta venna nimi, isegi perekonnanimi ei tulnud meelde. Pärast ma nägin Jukit veel väljas, tahtsin teda hüüda, et talt küsida, millisesse ühikasse ta läheb, aga ma ei saanud, sest mul ei tulnudki ta nimi meelde, õhtuni ei tulnud. Alles järgmine päev kirjutasin talle facebookis ja sain teada, et ta läheb euroühikasse, kahjuks.
Nägin väljas veel Kerti ja Kala. Kert oli ka juba ühikasse ära tulnud, et enne kooli veel õppida. Rääkisin nendega juttu ja muljetasime, kelle toa keegi endale saab. Tundub, et paljud saavad üksinda toa ja väga vähe tuleb uusi nägusid juurde.
Hakkasin tagasi linna sõitma, siis Kert veel ütles: "Näeme siis varsti.., järgmine nädal," mis kõlas nii lootustandvalt, samas nii uskumatult, sest alles algas suvi ja juba oleme tagasi. Tahaks kõiki teisi ka nii näha juba.
Käisin lõpuks fotosalongis ära. Mul on nii palju pilte ilmutamata ja kuna varsti ühikasse saab, siis ilmutasin ruttu kooli lõpust ja lõpetamisest pildid ära, et oleks jälle mida lakke nööri külge riputada. Nii palju ideid erinevate piltidega.
Rääkisin vahepeal Märdiga, jutustasin talle vahepeal toimunust ja siis helistasin Annule, keda polnud paar nädalat jälle näinud. Ta elutempo pole küll nii kiire, nagu minu oma, aga see on kindel, et kui ma teda natuke aega näinud pole, siis ta elus on alati jälle mingi suurem draama või muutus toimunud ega seekordki erand polnud. Vahel ma mõtlen, et kuidas see võimalik on, et temaga alati mingid jamad juhtuvad.
Kõndisime Annuga linna peal ringi ning istusime rannas ja pargis. Nii soe suveilm oli, aga ujuma ikka ei läinud, sest Annu unistas küll Kirikumäele ujuma minekust, aga kui ma ütlesin, et nüüd kohe lähmegi, siis ma teda nõusse ikka ei saanud. Ta pole selline inimene, kes viimasel hetkel härjal sarvist haaraks või minuga lollusi kaasa teeks. Ta on pigem see, kellele neist rääkida.
Märdil tööpäev läbi sai, siis saatsin Annu ära ja pakkisin end rattaga jälle Märdi auto peale, et koos koju minna, kus ootas ees juba hea söök ja seltskond. Märdi tädi oli oma laste ja lastelastega külas. Rääkisin nendega juttu ja siis läksin Viitkale, et Antiga kokku saada ja talle võtmed ära anda. Saime kokku ja läksime Meremäele, kuhu ma teda juba kuu aega tagasi ükskord kutsusin. Olime tornis, nautisime vaadet ja jutustasime. Mulle hullult meeldivad personaalsed vestlused kellegagi, eeldan just kahekõne. Kui me näiteks kolmekesi oleme: mina, Piret ja Anti, siis me võime küll igast jama suust välja ajada, aga kolmekesi ei saa minu arvates nii rääkida, nagu kummagagi eraldi. Ma ei suudagi vist ennast korraga mitmele inimesele avada.
Eile just rääkisime Antiga sõprusest. Kuna viimasel ajal peegeldab ta mulle nii paljusid teisi mu kalleid sõpru, kellega ma enam nii tihti ei suhtle, siis ma loodan, et ma teda ära pole hirmutanud nende sarnaste joontega, muidu ta tunnebki end "säästu sõbrana", kellesse on odavalt pistetud natuke kõike, nagu ta eile ütles mulle.
Tema on ikka tema ise koos oma rõõmude ja muredega. NB! Homme laseme kassi metsa! Juba see, et meil on tekkinud see telepaatia ja mõttete lugemine, ütleb tegelikult ühe hea sõbra kohta palju. Erinevalt teistele on ta hästi avatud, teda pole raske rääkima panna, ta räägib pigem ise kohe kõik ära. Samas kuulab, mis teistel öelda on, kuigi mulle meeldib pigem just teda kuulata, kui tal hästi palju öelda on, eriti kui pole jälle nädal aega näinud. Ma ise olen hästi kinnine inimene, ma pigen hoian kõik endasse, nagu mu parim sõber.
Eile kirjutasin peaaegu terve päev blogi jälle vahelduva eduga söögi tegemise ja söömisele vahele. Anti luges ja siis ütles mulle: "Mäletan, kui kirjeldasid Tallinnat kui linna, mille tempole sa järgi ei jõuaks."
Mina: "Ajad muutuvad. Mul pohhui, mis ma ütlesin," tsiteerides Kaarlit, kes on ka üks nendest vanadest headest sõpradest, kes kaduma on läinud. Kaarel, kui kunagi siia satud, siis tea, et sind pole unustatud!
Eile sai nalja ka. Kuulen väljast kassi häält, kuigi see tundus ebatõonäoline, sest meil pole kassi. Läksin välja vaatama - see oli hoopis kana, kelle koer oli aedikust välja tirinud. Kana tegi nii julma häält. Kutsusin Märdi ema ka ja püüdsime kana kinni ning viisime aeda tagasi. Eile oli nii halb ilm ja kedagi polnud väljas. Ilmselgelt hakkas Dooral igav. Lisaks sellele oli ta veel lille koos lillepotiga keset hoovi vedanud ja plastmassist lillepoti ära lõhkunud. Täna oli näiteks Märdi isa saabas keset hoovi. Küsisin, et mis su saabas küll siin teeb, siis ta ütles mulle naljaga, et tuppa tulek läks nii kiireks, et ühe saapa pidi juba poole hoovi peal jalast ära tõmbama.
Kui eile kulus terve päev kirjatööle, siis tasakaalustamiseks hüppasin täna ratta selga ja sõitsin Võrru. Hommikul tegin ühe artikli kallal tööd, aga see sai ruttu ühele poole, kuna eeltöö oli tehtud ja ilm läks selle ajaga üllatavalt heaks. Hommikul tundus küll korraks, et ilm jääbki külmaks ja pilviseks. Märdi ema pani isegi pliidi alla tule, aga siis tuli päike välja.
Sõitsin 1,5 tundi linna. Ma olen väga vähe tegelikult Viitkalt Võrru sõitnud, rekade pärast. Täna aga sõitsin ja kuulasin muusikat ning tee sujus nii kiiresti ja ilma häirivate takistusteta, et jõudsin päris kiirelt linna. See tulenes ilmselt ka selleks, et pea oli mõtteid täis, rattasõit on sellele parim leevendus. Sõitsin seal veel ringi, istusin veidi rannas ja siis Märdiga koju. Kokku sõitsin täpselt 40 kilomeetrit.
Tahtsin isaga ka kokku saada, aga ta oli unustanud Märdi juurest läbi käia ja Märt ei viitsinud ka Rõugesse minna, nii et lähen ise homme ilmselt isa juurde. Enne seda aga pean vallalehe jaoks siin veel tööd tegema. Suhtlesin täna valla kultuurijuhiga, kellega on alati tore koostööd teha. Me tulime samal ajal Rõugest Vastseliina valda tööle, nii et meil on nii mõndagi ühist. Käin hommikul rahvamajas ühel kohtumisel, võib-olla kirjutan artikli ka veel valmis, oleneb, kuidas homne päev kujuneb.
Homme õhtuks võib end aga välja lülitada, autosse istuda ja AVR võib alata, lalalaaa!

Vaikuse meri

Viimasel ajal satun ma kuidagi eriti tihti Tallinnasse. Ma loodan, et see on märk ja väike samm mu unistuse poole. Olen vaikselt juba Tallinna lummuses - see linn on minu. Tallinn hakkab aina tuttavamaks ja kodusemaks saama, ma ei karda enam nii palju ja oskan kiiremini kohaneda. See tempo on just sobiv mulle kui eneseotsijale, kes ei taha paigal püsida.
Ma ei suutnud reedel isegi kaua magada, kuigi mul oli selleks võimalus. Panin kella üheksaks äratuse, aga lõpptulemusena olin kella üheksaks juba üleval ja pesuski käinud ning ootasin, et saaks Tallinnasse minna. Minek aga viibis, sest Anti bemmil tekkisid tehnilised probleemid, mille tõttu oleks meil peaaegu minemata jäänud. Kui algselt pidime lõuna ajal liikuma hakkama, siis lükkus minek kella kolme peale, nii et jõudsin vahepeal blogi kirjutada ja Krissuga kokku saada.
Ma avastasin liiga hilja, et Krissu on Eestis. Ta oli rohkem kui kaks nädalat siin ja sellest ajast nägin ma teda ainult pool tundi. Krissul suri vanaema ära ja siis ta pidi erakorralise sõidu Eestisse ette võtma. Ma arvasin, et ta on vahepeal juba ära läinud, aga kui nägin temast Rõuges tehtud pilti, siis võtsin kohe ühendust. Nii et oli isegi hea, et Tallinna minek viibis. Hakkasin linna sõitma, kui mul üldse meenus, et mul on võimalus veel teda kohata. Täiesti juhuslikult oli ta samal ajal Võrus, nii et palusin, et ta mind ära ootaks ja siis saime maksimarketi juures kokku.
Vahepeal helistas Anti ja ütles, et ta ei saagi autot korda, aga lubas kõik sama targalt kokku tagasi panna ja ikkagi Tallinna minna. Seni saingi Krissu, Annika ja Artziga jutustada. Väljas oli nii palav, et ma jõudsin selle lühikese aja jooksul juba märkimisväärselt päikest saada, vähemalt Piret hiljem täheldas nii.
Läksin kohe esimese asjana neile seletama, kuidas ma klubis Siretiga kohtusin ja käisin välja plaani kunagi talle külla minna, mille peale Krissu hakkas jälle vinguma, et meie ei tule keegi talle Soome külla, aga tema peab küll kõigile külla jõudma ja Siret ei tule isegi Nurssi, siis kui Krissu Eestis on, vaid ootab enda juurde Tartusse külla. Mina ei tea, mis teised teevad, aga ma lähen kunagi kindlalt Siretile külla. Soomes tahaks ka muidugi kunagi ära käia, kaua see Krissu ikka undab. Siinkohal annan siis lubaduse minna, juhul, kui Krissu enne ära Eestisse tagasi ei tule, mida ma loodan rohkem.
Krissu kutsus mind reedel endaga Nurssi jooma kaasa, vahepeal avanes isegi võimalus, aga ma jäin ikka oma plaani juurde kindlaks. Kahju oli ainult sellest, et ei saanud Krissuga Rõugesse mammale külla minna. Krissu pidi aknaid pesema minema. See oleks kindlasti põnevaks ettevõtmiseks kujunenud, sest mul oli autos karp mune. Vanasti loobiti neid üksteise järel nii maja kui ka autoakendesse.
Krissult jäi mulle jälle see "jaaa-jaaa" videost võetud parasiit külge, mida ma veel terve õhtu korrutasin iga asja peale ja endamisi naersin, kui end seda ütlemast avastasin.

Vahepeal Anti helistas ja teatas, et me ei saagi tema autoga minna. Helistasin Piretile ja pidasime plaani. Minu esimene idee oli bussiga minna, Piret aga soovitas autoga minna. Kontsulteerisin Märdiga, kes ütles küll, et autoga minek tuleb 3 korda kallim, aga hiljem plaani läbi kalkuleerides selgus, et tegelikult polnud hinna suhtes üldse vahet, kas bussi või autoga. Viimasega on ilmselgelt palju mugavam ühest kohast teise liigelda. Kui välja jätta muidugi see, et mu auto sajaga hangub ja möödasõite jääbki tegema. Samas arvan mu auto õpetab mulle tegelikult kannatlikkust. Mulle see isegi teatud määral meeldib, teiste pärast on lihtsalt vahel piinlik. Anti vist ei taha mu autoga enam kunagi sõita, vähemalt Tallinn-Tartu maanteel ja Tallinnas mitte. Diisel pole ikka see, mis oli bensiinimootoriga auto.
Jätsin Krissu ja Annika Artzile poodi kella valima ja käisin veel Märdi juurest läbi. Tal on nii lahedad töökaaslased. Ma käin väga tihti ta töö juures, siis ta töökaaslased kogu aeg kommenteerivad või ütlevad midagi naljakat. Reedel ka raputasid mu autot ja siis ma tahtsin ühte alla ajada. Malla isa töötab ka nüüd seal. Jah, maailm on ikka väike. Nägingi teda esimest korda seal, siis ta täiega naeratas mulle.
Rääkisin Märdiga juttu, käisin tankimas ja siis läksin Piretile järgi. Ta kogu aeg imestab, miks ma nii ruttu Sõmerpallu jõuan. Ma olen seal viimasel ajal nii palju käinud, et mu enda jaoks tundub ka see tee juba nii lühike.
Pakkisime Pireti asjad peale ja jätsin autos ruumivõtva statiivi Petri kätte, millega ta lubas kõvasti selfiesid tegema hakata. Piretil olid Kairo sünnipäevakingituse jaoks meisterdamisasjad kaasas. Ma ei tea, mis ta nendega seal tegi, igatahes ühel hetkel olid käärid mu õla peal juustes. Piret ei saanud alguses arugi ja siis kui nägi, hakkas täiega naerma. Ma kujutasin seda vaatepilti kõrvalt juba ette - nagu mingi Halloweeni nõid.
Edasi liikusime Anti juurde, võtsime ta peale ja siis Tartusse. Tartu Olerexis oli küte palju odavam kui Võrus, nii et võtsime sealt kütet juurde ja läksime Kairole kingituse jaoks asju ostma. Mis me talle siis kinkisime?

Üks osa kingitusest - "filmistasime" Kairole mälestuseks
mõned pildid

Koostasime jälle pakiõpetuse, nagu Jansa seda nimetas. Jaanika sünnipäevaks oli meil 15 punkti, Kairole 5 punkti, mis väljendasid asju nende endi suust tulnud naljade põhjal. Jansa on suurem naljanina ka kui Kairo. Meil oli tegelikult Kairole ka rohkem ideid, aga kuna Tallinna jõudmine jäi nii hilja peale, siis polnud enam aega pooleli olnud ideid lõpule viia. Niigi meisterdasime tee peal. Põhiliseks meisterdamiseks läks siis, kui Anti Kosel rooli läks. Enne seda sõitsin mina ja Anti magas enamuse aja tagaistmel. Anti on viimasel ajal nii väsinud kuidagi ja selletõttu oli nii Tallinna minnes kui ka sealt tulles rääkimise koha pealt pidevalt vaikus. Muusika oli põhjas muidugi ja aknad lahti. Me suutsime ühe palavaima ilmaga jälle Tallinna minna autoga, millel puudub kont. Kui Antile järgi sõitsime, siis Piret helistas ja teatas, et me jõuame ja käskis naljaga Antil bemmist kondi ka kaasa võtta.
Mingi aeg sai muidugi jutustatud, kolmapäeva meenutatud ja Antile noomitust avaldatud lolluste eest, mis ta korda saatis siis, kui me ta kodus maha olime pannud. Enamuse aja jutustasime me Piretiga igast teksti ja tegin kiiruskaamera "ei näinudki, kui pilti tehti" nalju. Kui Anti magama jäi, siis käskisin Piretil ta üles ehmatada, mis tal isegi üks kord õnnestus, karjudes Antile: "Aeg on tõusta, pesta lõusta!"
Kuna me ei saanud sõidu ajal Kairo kingituse asjadele tekste peale kirjutada, siis tegin ettepaneku, et võiks Raineri juures käia ja temaga seni juttu rääkida, kuni kingituse valmis saame. Mõeldud, tehtud. Rainer aga ei viitsinud alguses väljagi tulla ja kui tuli, siis oli nii pahuras tujus, et me ei tundnud teda äragi. Piret ka ütles, et õige Rainer on alati nii rõõmus ja tuleb kohe kallistama, nüüd ei teinud väljagi meist. Antiga rääkisid, aga sellel ajal oli ka ta ülitõsine. Me olime ikka nii hämmingus ta käitumisest.
Leiutasime Piretiga kingituse valmis ja panime kogu tavaari pappkasti, mille ma kodust kaasa olin võtnud ja mille pärast Anti ei saanud istet paika panna ega mugavalt istuda.
Edasi liikusime Jansa ja Kairo juurde. Anti pani meid seal maha, jätsin auto tema kätte, et ta saaks korterisse minna ja oma asju ajada. Mul polnud autot enne hommikut vaja, vähemalt esialgse plaani põhjal. Vinnasime asjad trepikoja ukse ette ja helistasime üles. Kairo võttis vastu, siis Piret ütles: "Möll käib juba v?"
Kairo vastas jaatavalt ja tegi ukse meile lahti. Läksime üles, kallistasime Kairot, andsime kingi üle, aga ütlesime talle, et ta veel ei avaks seda, enne kui Jaanika ka tuleb. Rääkisime seni niisama juttu. Jaanika tuli, siis küsis esimese asjana: "Kus nad on," mis kõlas nagu ta otsiks korterist Kairo armukesi. Jaanika juba arvas, et me ehmatame teda kuskilt. Pireti peale ta ei ehmunud, aga kui mina ehmatasin, siis see Jaanika nägu oli kirjeldamatult naljakas. Ta nagu samas nägi mind, aga ehmus ikka ja hakkas röökima.
Vaatasime, kuidas Kairo kinki avab. Ta sai kõvasti naerda, kui alguses teksti läbi luges ning hiljem asju vaatas. Vähemalt talle meeldis meie kingitus. Me ise olime ka nii uhked taaskord oma leiutise üle. Anti ka juba ütles, kui me seda kingitust eelnevalt leiutasime, et hea, et ta kunagi sünnipäeva ei pea, mille peale teatasin, et ega see teda kingitusest ei päästa.
Edasi mõtlesime, mida teha, kas minna kuhugi või istuda niisama Kairo juures. Jansa tegi süüa meile makarone ja pakkus ise Kairole tehtud küpsisetorti. Lõpuks otsustasime, et vahetpole, kus me oleme, peaasi, et oleme kõik jälle koos üle pika aja ning jäime ikka korterisse. Jansa tegi terve õhtu sellist huumorit, et Kairo oli ka hämmingus, sest Jansa muutub selliseks ainult meie seltskonnas. Kairoga koos olles on ta vaikne ega rebi nii.
Põhinali, mis kõigil reede õhtust meelde jäi oli: "Mõni kajakas lendab tuppa, paneb kajaka maha."
Mul läksid pooled naljad kõrvust kahjuks mööda, sest alati kui ma Kairo ja Jaanikaga koos olen, hakkab näiteks Jaas kirjutama. Lisaks veel rääkisin Märdi, Joosepi ja Antiga. Jaas oli lõpuks netti saanud ja vastanud, et ta ei tule meiega Tallinna. Alguses pidid Ivo ja Jaas ka kaasa tulema. Piret käskis mul naljaga Jaasile vastata: "Tore, et ütlesid, nüüd saame lõpuks liikuma hakata."
Pärast rääkisin Jaasile ära me Tallinnasse tuleku, mille kohaselt oleks ta ikkagi kaasa saanud tulla, aga kuna minek läks nii kiireks, siis polnud mul mahti enam talle helistada. Samas poleks meil autos ruumi ka olnud, sest pagassis pole mul asjade jaoks ruumi ja tagaistme kahe kohe osa jagu võtsid meie kolme asjad. Tal oleks veel võimalus bikega järgi tulla olnud, aga lõppkokkuvõttes olin mina ikkagi süüdi selles, et ta Kairo sünnipäevale ei jõudnud.
Ma olin kõigiga jutustamisega nii ametis, et Kairo, Jaanika ja Piret olid juba mu peale pahased, et ma selline interneti inimene olen. Mul olid aga nii põnevad vestlused pooleli, et poleks tahtnud neid poole jutu peale katki jätta. Eriti, kui kõik ise vestlust alustasid ja mõne inimesega veel nii harva üldse rääkida saab.
Jaanika ootas, et ma temast pilti teeks, aga ootama ta jäigi, ise umbe ära sätitud juba.
Vahepeal läks teema kummituste peale, nii et ma hakkasin reaalselt kartma ja jooksin Kairo juurde ning käskisin tal pimedasse koridorri viiva ukse kinni panna. Kõik naersid täiega, ma ei tea isegi, miks ma kartma hakkasin nii järsku. Kirjutasin Antile ka, et meil kummitused, mille peale ta ütles, et see on tegelikult tema ja käskis end välja meelitada. Ütlesin, et ma ei oska ja sinna paika see vestlus jäigi. Üks hetk rääkisin telefonis Märdiga, kui kuulen, et telefon heliseb, st keegi helistas alt. Kairo võttis vastu, kuna ma aga rääkisin samal ajal Märdiga, siis ma arvasin, et see on mingi valeühendus ja keegi helistas alt valesti. Tüki aja pärast hakkasin naerma, sest sain Kairo jutust aru, et see on Anti, kes end tondipüüdjaks nimetas. Ta tulek oli nii kiire ja ootamatu, sest ma arvasin, et ta läks magama, kuna oli mega väsinud. Anti aga ütles, et ta ei saa ju magama minna, kui meil tondipüüdjat vaja on. Jaanika nimetas kummitust polsterkeistiks.
Rääkisime Antiga veel pikalt juttu, siis jäid kõik teised vait. Piret oli juba põrandale end kerra tõmmanud ja tahtis magama. Ma olin jälle süüdi. Ma tean jah, et Kairo sünnipäev oli, aga see õhtu kujunes kuidagi teistmoodi mul, et ma polnud hingega üldse tema sünnipäeval, vaid vestluses sõprade ja Märdiga.
Lõpuks väsis Anti ka ära ja läks korterisse magama. Jätsingi auto tema kätte, sest ta sai mu auto oma korteri sisemisse parklasse parkida, kus oli turvalisem ja hommikul oli palju parem jahedama autoga trippima minna.
Me rääkisime Piretiga veel juttu, enne kui päriselt magama jäime. Hommikul olin ma esimene, kes jälle kell 9 päikese pärast silmad avas. Jansa kuulis ka liikumist ja hakkas hommikusööki oma armsale pagulasperele valmistama, seni kuni ma pesus käisin. Ma olin ka kodust süüa kaasa võtnud aga kuna unustasin sulajuustu osta, siis läksime Jansaga poodi, seni kuni teised veel magasid. Esimene asi, mida Jansa mulle uksest välja minnes trepikojas ütles: "Mõtle, Kairo ja Piret jäävad nüüd kahekesi korterisse," mille peale hakkasin täiega naerma, kui armukade ja paranoiline ta ikka on. Pärast Kairo ka naeris seda täiega.
Kairo naeris minu üle ka kogu aeg, sest ma ma ütlesin iga asja peale: "Ma ei tea!" Lõpuks ma lubasin, et ma ei ütle seda enam, aga siis keegi mainis jälle selle ära ja sai naerda.
Käisime poes ära, tegime hommikusöögi lõpuni valmis ja jäime Antit ootama, kes ei tahtnud üldse üles ärgata, et liikuma hakata. Jansal tuli ootamise ajal selline koristamistuhin peale: küll ta kastis lilli, pühkis lauda ja põrandat jne. Ise muudkui seletas samal ajal: "Ma pole üldse selline koduperenaine, kui teile praegu tundub," ja ükskõik, mida Jansa ka ei öelnud, siis me Piretiga muudkui naersime ja seda sellest hetkest peale, kui reedel Jansat nägime. Ta suudab kogu aeg kõike nii naljakalt serveerida ning selliseid mõttevälgatusi välja tuua, et raske on tõsiseks jääda. Lisaks muidugi veel need grimmassid, mida ta kogu aeg teeb. Need on Piretile ka juba külge jäänud. Ta teeb ka viimasel ajal igasuguseid nägusid lambi koha peal.
Lõuna ajal saime lõpuks liikuma, kui seda nii saab nimetada, sest mida suurem raskus on mu autos, seda aeglasemalt ja suurema kolinaga golf liigub. Helikopteri hääl tuli taas tagasi ja "viis inimest tagaistmel" on ilmselgelt liig. Viimane oli ikka parim nali, mida ma suutsin mitu korda ühe hommiku jooksul öelda, nii et need ikka naersid seda tagaistmel kolmekesi ja palusid end viie inimese raskusega mitte solvata.
See viiekesi sõitmine Tallinnas oli ikka tõsine ettevõtmine. Linnast välja, Keila poole on need foorid täpselt selliste vahedega, et kui ma lõpuks normaalse hoo üles saan golfiga, siis pean juba järgmise foori juures pidurdama hakkama. Ma arvan, et ma ajasin mõnel enda taga sõitval autojuhil närvi korralikult mustaks, jäädes ise muidugi ülirahulikuks.

Anti oli kõrval oma tääbiga kaardilugeja, nii et ma pakkusin välja kohad, kuhu minna taheti ja siis käisime need kõik järjest läbi. Kõigepealt läksime Keila-Joale, kuhu Jaanika väga minna tahtis. Mina teadsin nii vähe selle koha kohta ja poleks ise taibanud sinna minnagi. Igatahes oli see väärt koht, sest seal oli nii palju käia ja vaadata. Kõigepealt loss, siis rippsillad ja tavalised sillad. Kusjuures need rippsillad meeldisid Antile rohkem, seda Jägala rippsilda ta siiani kardab vist.
Siis kohad, kus pulmade ajal lukke käiakse panemas (ka sillad ja kaks suurt rauast südant üksteise küljes). Keila juga ise oli ka üllatavalt suur. Ma ei uskunud, et peale Jägala midagi sarnast üldse Eestis on. Tegime palju pilte igal pool ja kõndisime ümber joa ringi peale ning suundusime edasi Türisalu pangale, kust Anti allas lubas hüpata. Ma kusjuures imestasingi, et ta veel selle aja jooksul hüpanud polnud, kui ma auto juures telefonis Märdiga pikalt vestlesin ega tal silma peal ei hoidnud.

Kui arvesse võtta Türisalu panga juurest mööda minevat käänulist teed, siis ma tõesti ei imesta, miks sealt nii palju alla sõitjaid on omal ajal olnud. Tegime seal ka veel pilte. Piret suutis Jaanika ja Kairo kõige parema pildi ära rikkuda, hüpates nende selja taga õhku. Pärast ei jõudnud Jaanika hädaldamist selle kohta ära kuulata.
Tahtsin Vääna-Jõesuu rannas ka ära käia, aga kuna seal oli tasuline parkimine ja tee ääred olid ka kuuma ilma tõttu kõik autosid täis, siis jätsime selle vahele ja suundusime Rummule, kuhu oli kindel plaan ujuma minna. Parkisime auto ära, vahetasime riided ja läksime. Mina ja Anti olime varem seal käinud, teised mitte. Mina ja Jaanika tahtsime kohe ujuma minna, Piret aga soovis esimese asjana üles mäe otsa minna. Nii läksidki meie teed lahku. Nemad läksid üles, mina ja Jaanika läksime ujuma ja Kairo jäi kaldale päikest võtma.

Vesi oli alguses üli külm, nii et me läksime päris tükkaega vette. Alguses oli hull, aga pärast harjus ära. Oligi hea karastav, sest väljas oli ikka päris leitsak juba. Ujusime müüride vahel ringi ja püüdsime mäe otsa jõudnud Antile ja Piretile lehvitada ning ronisime selleks isegi müüri peale, kust kõik vettehüppeid tegid, aga nad ikkagi ei näinud meid. Ma oleks tahtnud ka vette hüpata sealt, osad hüppasid kõrgelt majade otsast, kust oleks veel lahedam hüpata olnud, aga ma ei tahtnud juukseid märjaks teha, nii et las jääb järgmiseks korraks ka midagi. Samas kuulsin juba uudist, et Rummu karjääri tahetakse kinni panna, sest seal pole turvaline ja puudub vetelpääste, nii et ei teagi, kas sinna enam järgmisel suvel saabki minna. See tunduski Eesti kohta juba liiga hea, et tõsi olla. Head asjad tuleb meil siin ju kõik ära keelustada ja normidele vastavaks teha. Mitte midagi ebaseaduslikku, ei mingeid reeglite rikkumisi!!
Kuna tahtsin ka Pireti ja Antiga veel mäe otsas olla, siis ütlesin Jaanikale, et lähme ka ruttu üles, enne kui nad alla tulevad. Kairo ei viitsinud tulla, nii et ronisime Jaanikaga üles. Ma läksin ikka täiesti otse üles, nii et mul tekkis täielik kaljukitse tunne, nagu vanadel headel aegadel, kui igale poole sai üles ronitud. See oli nii kodune tunne kuidagi. Peaks rohkem jälle ronimist harrastama hakkama. Kusjuures mul olid veel need libedad jalanõud jalas, millega ma Piusal üldse kõndida ei saanud, aga kuna see pinnas oli palju karedam, siis seekord sain ise hakkama.
Tahtsin Antit ja Piretit ehmatada. Nad istusid üleval mäenõlval nii armsalt kõrvuti Pireti käterätiku peal ja rääkisid juttu. Piret nägi ära, et ma tulin, aga Anti ei näinud, nii et teda õnnestus mul vähemalt ehmatada jälle. Võtsin Anti käest kaamera, tegime pilte ja nautisime vaadet. Üleval oli mõnus tuul, mis kuivatas ujumisest märjaks saanud riided peaaegu täielikult, kuigi ma teadsin, et me lähme veel ujuma, sest Piret tahtis kaa.
Kõndisime üleval veel ringi, tegime pilte ja läksime ringiga alla tagasi. Anti jäi ka Kairo juurde päikest võtma ning me läksime Pireti ja Jaanikaga ujuma. Õigemini nemad läksid. Ma ei viitsinud, olin niisama vees ja siis tõin kaamera ja telefonid ning tegin neist pilte.

Kuivasime natuke ja siis hakkasime minema. Käisime poest veel läbi ja siis auto juurde riideid vahetama, et mitte märgade riietega autosse istuda. See oli ka omaette tegevus jälle, sest mul õnnestus kleit tagurpidi selga panna. Mõtlesin alguses, et ah, las jääb, aga kuna otsustati veel enne Jansa ja Kairo juurde tagasi minekut linnas söömas käia, siis pidin kleidi ikka õigetpidi keerama. Lõpuks ma olin nagu ussike selle kleidiga, mida Jansa üritas mu seljas õigetpidi keerata. Samas noh see meenutas Kairo arvates juba hullusärki.

Naersime veel seal ja siis hakkasime tagasi linna sõitma. Sõitsin parklast välja ja tahtsin külje peeglisse vaadata, aga ehmusin täiega ära, sest Pireti käsi oli seal. Lisaks sellele ei suutnud Anti normaalselt autos istuda ja toppis jalgu kogu aeg aknast välja. Lubasin vastu posti sõita või siis jalgratturitest nii lähedalt mööduda, et Anti neile jalaga vastu pead paneb. Siis oleks mille eest. Üldse ei kuulanud sõna.
Tal oligi selle Tallinnas käigu juures kaks äärmuslikkust: ta kas täiega lollitas või siis magas. Kui tagasi linna olime jõudnud, siis ta tahtiski korterisse ära magama minna. Ma olin nõus, mille peale ta üllatunult küsis: "Nii lihtsalt lasedki mul ära minna?"
Tavaliselt ma ei luba kellelgi magada, aga kuna ta oli juba mitmendat päeva järjest uimane, siis viisingi ta korterisse ära ja lootsin, et saan edasi ise linnas sõitmisega hakkama. Ma olekski saanud, kui Jaanika teaks, kumb on vasak ja kumb parem käsi, sest ta suutis mind just selle Kristiine kõige nõmedama ristmiku peale eksitada. Õnneks ma sain ruttu tagasipöörde teha ja siis läksime Räägupessa burksi sööma, mida Jaanika ja Kairo soovitasid. Nende jutu järgi oleks ma sealt midagi enamat oodanud tegelikult. Tavaline burks, mille kaste mulle tegelikult eriti ei meeldinudki.
Vähemalt saime oma kohaolekuga mõne üksildase söögikoha külastaja päeva rõõmsamaks muuta. Me isegi ei teinud ega öelnud seal järjekorras seistes midagi erilist, aga üks üksinda lauas istunud tütarlaps oli naeru kätte suremas, kasvõi juba sellepärast, kui Piret oma pangakaardi maha pillas.
Teenindus oli vähemalt kiire, nii et eriti kaua aega meil ootamiseks ja ka söömiseks ei kulunud. Vähemalt õigustab kiirtoidu nime.
Käisime veel Maximast läbi, kus meil läks Piretiga ikka eriliselt kaua aega. Tavaliselt oleme harjunud sellega, et Jaanikal ja Kairol läheb poes kaua aega valimisega jne. Me ka siis vaatasime alguses päikeseprille ja alles siis hakkas Piret vaatama, mida süüa endale osta. Lõpuks, kui kassani jõudsime, siis läks kassapidaja üldse minema ära mingit hinda üle kontrollima. Vahetasime kassat, lootes, et saab kiiremini, seal oli sama teema. Lõpuks läksime kolmandasse kassase, ka seal läks aega, aga otsustasime, et ootame selle järjekorra lõpuni. Jaanika ja Kairo juba ammu ootasid meid auto juures. Nad olid ruttu oma ostud ära teinud ja iseteenindus kassas käinud, mille olemasolust meil seal aimugi polnud.
Läksime Kairo ja Jaanika juurde. Kõik olid suht väsinud, kuigi me ei käinudki väga kuskil ja pikka sõitmist, mis väsitaks ka väga polnud. Rummule oli linnast ainult 38 kilomeetrit. Kõik tiksusid, kas telefonis või läpakas ning lõpuks hakati üldse playstationit mängima. Kui ma küsisin, miks kõik telefonides ja arvutites istuvad, siis sain vastuseks, et ma eile istusin samamoodi, nii et mul polnud ka midagi enam öelda.
Me käisime Kairoga üksteisele oma muusikamaitsega nii pinda. Autos pidi ta mu räppi kuulama ja tema juures pidin ma ta muusikat kuulama, mis vägisi une peale ajas. Tutvustasin Jaanikale ka Trafficu "Sekundiga" laulu, mis hakkas talle nii väga meeldima, et ta kogu aeg ainult seda lauliski. Järgmine päev, kui Kairol halb olla oli, siis Jaanikalt seda lugu kuuldes hakkas tal veel halvem. See on vist parim näide sellest, kui erinevad me muusikamaitsed on.
Üritasin vahepeal magada, aga und ei tulnud ja siis lebasin niisama selle aja tugitoolis, kuni kell 8 sai ja Antile võisin helistada. Ei tahtnud varem teda segada ja lasin tal end välja puhata. Tahtsin linnahalli katusele päikeseloojangut vaatama minna. Ma olin tegelikult suht kindel, et Anti ei viitsi tulla ja magaks hea meelega edasi, aga kuna ta ei tahtnud, et ma üksi ka lähen, siis ta tuli ikkagi kaasa. Ma olin selleks ajaks juba nii omas mullis, et ma oleks vabalt võinud üksinda ka sinna istuma ja õhtut nautima minna.
Käisin Antil Merirahul järel ja siis läksime Linnahalli juurde. Esimese korraga sõitsin ma muidugi mööda, nii et sain tiirutada natuke, enne kui sinna jälle tagasi jõudsin. Päike pidi loojuma 20.54. Me jõudsime mingi pool 9 sinna. Kuna läksime aga teise külje juurest, siis pidime kõigepealt leidma koha, kust katusele saada. Tiirutasime natuke ringi, kõndisime alla ja alles siis saime üles minna. Anti tahtis kõige kõrgemale minna, aga mul olid käed ujumisest nii väsinud, et ma ei jaksanud ennast üles tõmmata, nii et Anti aitas mu üles ja siis sättisime end loojangu poole istuma. Ma suutsin üles minnes varba ka lõhki veel tõmmata, nii et hiljem pidime mere äärde minema mu haava pesema. Ma ise kusjuures ei tundnud mitte midagi, samal ajal kui varbast verd lahmas. Ma olen ajapikku nii tundetuks muutunud.

Linnahallilt ei avanenud otsesele loojangule nii head vaadet, kui seda oleks merre loojunud päike pakkunud, aga sellegi poolest pakkus see teistsugust vaadet, kuidas päike kaob Patarei vangla taha. Mind köitis tegelikult linnavaade rohkem: kirikute tornid ja muumimaad meenutavad majad, samal ajal Tallinna ralli autode hääled ja foori taga kiirendavad politseiautod. Saime ka Tallinna rallist natuke osa, kui Rummule sõitsime, sest Vasalemma juures tulid autod järjest vastu lõppevalt kiiruskatselt.
Lisaks sellele oli linnahalli katusel väga chill seltskond: turistid, kes palju pilte tegid ja kohalikud, kes mõnusa seltskonnaga seal aega veetsid. Kui ma Tallinnas elaks, siis ma käiks iga õhtu seal kasvõi üksi istumas. See kõik on nii lahe seal. Ühed istusid treppide peal ja kuulasid vanu Eminemi lugusid, mis tekitas täieliku nostalgia. Seal on nii palju kultuuri korraga koos. Täiesti minu paik.
Et valges veel mujalgi jõuda, siis liikusime mingi aeg sealt ära. Pidime mu auto esitule pirni ära vahetama, mis alguses tundus katki olevat, aga kui Anti seda natuke koputas, siis hakkas jälle tööle. Kusjuures selle pirniga sai ka nalja. Pidime enne katte pealt ära võtma, et pirnini jõuda, aga selleks oli kruvikeerajat vaja. Kruvikeeraja oli aga pardatsokis, mis on katki, nii et pidime kõigepealt selle lahti saama, et siis kruvikeeraja kätte saada, millega esitulepirnini pääseda. Nii keeruline süsteem. Asja eest teist taga.

Seekord käisime ära Pirita jahisadamas, kus eelmisel korral käimata jäi. Jätsime auto parklasse ja kõndisime muulini. Näitasin Antile jahisadama maja ja küsisin: "Mida see sulle meenutab?"
Anti jäi mõttesse, ta ei saanud aru, mida ma mõtlen, kuni ma mainisin eelmise nädala laulu "tahan unistada", mille video seal tehtud oli.
Kõndisime muuli lõpuni. Ülimõnus õhtu oli, väljas oli üllatavalt soe, päikesekuma oli merel veel õrnalt näha, jahiklubist mängis mõnus muusika ja mulle tundus, et ma räägin jälle nii palju. Anti oli ainult päris vaikne, aga ta lubas öelda, kui ta magama tahab ja ta ära pean viima, seni oli ta aga nõus igale poole minema, kuhu mina tahan.
Kui me tagasi autosse olime jõudnud, siis palusin Antil ära arvata, kuhu ma järgmiseks minna tahan. See oli koht, kus ma alati Tallinnas olles ära käia tahan, eriti viimasel ajal. See oleks tema jaoks nii lihtne vastus olnud, aga ta ei arvanud ära, samas ei andnud ma ka kergeid vihjeid. Anti pakkus arvamise käigus nii palju kohti, kuhu oleks võinud tegelikult minna, aga meie läksime Lasnamäele, laupäeva õhtul. Esialgu tundus isegi hirmutav. Tegelikult oli täiesti tavaline vaikne õhtu seal, nagu igal pool mujalgi. Anti viis mu ühele Laagna tee kanalil olevale sillale. Pidasime keset Laagna teed kinni ja läksime üles. Kuna alumisi astmeid polnud, siis ronisin piirde peale ja sealt edasi trepile, mis tundus kaugelt juba vana ja väsinuna, nagu kukkuks varsti kokku. Kõndisime trepist üles ja olimegi sillal, keset Laagna teed. Seekord polnud ainult madalat bemmi tagaveoga, vaid madal golf ja esivedu.
Nautisin öist Lasnamäed ja meenutasin filmi "nullpunkt", mille kohad tulid seal tuttavad etted, nii et ma suutsin seal olles vaid Märt Piusi ja Suure Papa peale mõelda. Seal sillal olles meenus mulle veel millegipärast Tondiraba keskkool, mille tahtsin üles otsida, aga kuna seda enam ei eksisteeri, siis google maps seda esialgu ei leidnud ja juhatas meid mingi muu kooli juurde. Sõitsime Lasnamäel veel ringi, kui järsku meenus mulle kooli aadress: Punane 69. Täiesti lambist nagu tuli see ma ei tea kust kohast meelde. Ma olin ise ka üllatunud. Tahtsin ma sinna minna sellepärast, et seal ööbisime Rõuge kooliga minu jaoks esimesel laulpeol 2002. aastal. Ja neid mälestusi on tollest laulupeo ajast ikka hunnikute viisi. See kõik oli 13 aastat tagasi, aga mul on kõik ikka veel meeles, nagu see oleks olnud eelmisel suvel, kõik need öised lolluste tegemised, Malla magamiskoti ära kaotamine, keldrikorrusel asunud söökla, mis meenutas vanglat jne.
Anti pani oma katkise display'ga telefoni selle aadressi sisse ja jõudsime kohale. Maja, mida olin mäletanud punasena, oli hoopis kollane. Kõik tundus nii pisike ja linna oli ümberringi juurde tekkinud. Toona tundus kogu see Punane tänav rohkem tühermaa moodi. Läksime autost välja ja kõndisime sisepääsu juurde. Tondiraba keskkooli sildi asemel oli seal kirjas poksiklubi. Paremal oli mingi sulgpalli hoone, mida minu arust vanasti polnud üldse seal. Ja ronimis konstruktsioonide asemel olid mingid väikesed torud ainult. Neid suuri ronimistorne enam polnud, kuhu esimese asjana tookord üles ronisime ja tuule käes veidi hirmugi tundsime.
Nüüd tagantjärgi netist uurides selgus, et Tondiraba keskkool suleti 2005. aastal, sest kool töötas alakomplekteeritult ega suutnud õpilastele tagada nõutavat hariduse kvaliteeti. Viimastel aastatel olid Tondiraba riigieksamite tulemused Tallinna koolidest kõvasti alla keskmise. Eks see üks vene koolidest oli ka. Tundub, et kellelgi on mingi suurem vimm selle kooli vastu olnud, sest tänavu suvel on see kaks korda põlema pandud ( http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/delfi-fotod-lasnamael-poles-sellel-nadalal-juba-kolmandat-korda-vana-koolihoone?id=72049815 ). Kahju! Igatahes olin ma õnnelik, et seal lõpuks ära käisin ja sellise nostalgilise hetke omanikuks sain. Hiljem tundsin õiged sillad ka Laagna teel ära, mida ma eelmisel korral ei suutnud eristada.
Peale seda palus Anti, et ta koju viiksin. Ma oleks isegi peaaegu teda koju läinud viima, aga mõtlesin sellepeale, et kui Anti auto enda kätte jätab, siis on järgmisel päeval hea jälle jaheda autoga sõitma hakata, nii et viisin end Jaanika ja Kairo juurde ära ja jätsin auto Anti kätte. Anti tahtis veel Piretit näha, nii et kutsusin tolle alla. Rääkisime juttu, kuni majas hakkas signalisatsioon tööle. Piret hakkas pabistama juba, nagu Jaanika ja arvas, et see hakkas sellepärast tööle, et ta maja ukse lahti jättis, kuigi see tundus ebaloogiline. Mingi rahvas liikus korra väljas ja siis jäi signalisatsioon vait. Jaanika ja Kairo ei kuulnud korterisse aga midagi sellest.
Soovisime Antile head ööd ja läksime üles. Kairo sünnipäev oli täis käigul edasi läinud, sest ta endine klassivend, ühtlasi ka meie kommunistide ühikast pärit Steven oli oma tüdrukuga Kairole sünnipäevale tulnud. Neil tundus seal päris lõbus olevat, aga ma olin järsku kuidagi nii väsinud ega viitsinud seal üldse kuidagi olla, kuigi seltskond oli tore. Väljaarvatud muidugi see, et ma olin Pireti arvates nii kaua ära ja oleks pidanud seal nendega olema, kuna läksime ikkagi Kairole ja Jaanikale sünnipäevale, aga kuna ennist kõik, kas mängisid või niisama facebookis istusid ning mina paigalseisu ei armasta, siis ilmselgelt võtan ma igast hetkest viimast ja pigem liigun ringi. Hiljem ütles Piret, et ta pole mind kunagi sellisena näinud, nagu ma Tallinnas olin, tusane jne. Minu arust oli juba vastupidi, et mul oli hull entusiasm kõike teha ja siis kõik teised blokkisid täiega ning olid uimased. Ilmselgelt ma siis lähen kuhugi mujale ja teen asju, mis mind rohkem vaimustavad.
Mul oli nii pohhui kõigest. Küsisin Jaanika käest luba ja läksin teise tuppa nende voodisse magama, seniks kuni pidu läbi saab. Jäin suht kohe magama. Ärkasin 2 tundi hiljem sellepeale, kui Kairo hakkas külalisi ära saatma ja pani segipeaga mingit haiget teooriat, mis isegi läbi une naerma ajas. Pärast nad vaidlesid veel Jaanikaga seal. Ma rahulikult ärkasin ülesse, läksin teise tuppa ja sättisin end tagasi magama. Võtsin veel kaks tekki ka peale, sest mul oli vahepeal külm hakanud. Piret jutustas veel vähe ja siis jäime magama.
Hommikul olin ma jälle esimene, kes üles ärkas. Magasin isegi üllatavalt kaua. Tulin püsti, sättisin end valmis, sõin ja siis ajasin Jaanika üles, et talt rohelist kaarti küsida ja linna shoppama minna. Mul ikka vedas kogu aeg nende bussidega. Iga kord kui ma bussipeatusesse hakkasin minema, tuli buss kohe, aga sõitis valet teed mööda. Sihtkoht oli õnneks alati enam-vähem õige, aga näiteks see buss, millega ma kesklinna sõitsin läks nii suure ringiga, et ma jõudsin vahepeal Raineriga pika jutu maha rääkida.
Mulle oli ikka südame peale jäänud ta reedene käitumine. Kirjutasin talle kõik ära, kuidas mulle ja Piretile ta käitumine tundus. Rainer aga lükkas kõik ümber ja ütles, et ta ongi töömeeleolus selline. Saime kõik selgeks räägitud, mille peale Rainer ütles, et võin nüüd kapist kommi võtta, kuna ma aga kommi ei tahtnud, siis ootasid meid õhtul, enne Tallinnast lahkumist ees jäätised ja paremas tujus Rainer.
Jõudnud linna, käisin kõigepealt postimajas H&M's, kus polnud seekord ikka mitte midagi head. Käisin veel seal poodides ringi ja siis suundusin Rotermanni. Käisin seal enamus oma lemmikpoed läbi, aga ei leidnud sealt midagi sellist, mida algselt otsisin. Nii mööda minnes proovisin Breshkas erinevaid riideid, ka ühte elu ilusat jopet, mis sobis mulle nii valatult, et selle ma lõpuks ostsingi. Ma olen endale nii ammu juba uut jopet otsinud, tegelikult pigem lumejopet, aga see ost oli küll nagu rusikas silmaauku, nii et nüüd ei jõua ma enam talve ära oodata, et seda kanda.
Kuna kell aina liikus, siis sõitsin kesklinnast ära Kristiinesse. Käisin veel seal poodides, ostsin endale kõrvarõngad, sest nüüd polnud mu õde kaasas, kellele ma eelmine kord lugesin sõnad peale, et ta mind ehetepoodi ei laseks, kust ma võiks kõik asjad ära osta suurest vaimustusest. Ostsin Märdile ka veel mõned asjad ja siis läksin Prismasse süüa ostma, sest olin vahepeal Piretiga rääkinud, kes alles oli ärganud ja teatas, et nad just lõpetasid hommikusöögi. Edasi kiirustasin ruttu trolli peale ning sõitsin Mustmäele, lõpppeatusesse. Ma ei teadnud kindlalt, kus ma olen, aga kui Konsumit nägin, kus me Jaanikaga mitmel korral käinud oleme, siis oskasin sealt edasi minna.
Jõudsin tagasi, siis Kairo ikka veel magas, kuigi õhtupoolik oli juba. Lasin Jaanikal endale poest ostetud söögi soojaks teha ning sõin seni Jansa alt ära kõrbenud pizza saiu, mille peale Piret Jaanikat jäljendas: "Mis see seal köögis kärssab!?"
Lõpuks ärkas Kairo ka üles. Rääkisime veel juttu, nad mängisid jälle Playstationit ja siis helistasin Antile ja ütlesin, et võiks varsti liikuma hakata. Panime asjad kokku ja läksime välja. Kallistasin Kairot, siis Jaanikat ja siis nalja pärast uuesti Kairot. Ma ikka ükskord veel Jansa käest peksa saan, et teda armukadedaks kogu aeg ajan.
Ma olin lubanud Rainerile, et enne ära minekut käime tema juurest läbi. Läksimegi sinna, ta akna alla, tegime nalja seal ja siis Rainer kutsus meid sisse ja tõi jäätist meile. Lõpuks nägime ikka rõõmsa Raineri ära. Ta möllas ringi täiega ja laulis meile. Tahtis, et me ka laulaks, aga mulle ei meeldi mikrofoni laulda. Vahepal ma küll mõtlesin, et vaesed naabrid, kes seda karaoket kogu aeg kuulama peavad. Rainer ise laulab muidu hästi, repertuaaris oli "vaikuse meri", "sekundiga" ja "sitapea". Viimane oli ikka eriti teemaks, ainult mitte Raineri puhul, sest tal pole koera, keda trepikotta kusele saata ega autot, mida invaliidi kohale parkida, nagu Piret ütles. Sitapea on ikka igal Tallinnas käigu ajal teemaks. Eriti siis, kui Anti Tallinn-Tartu maanteel bemmiga hullu paneb. Seekord me pigem takistasime liiklust.
Otsustasimegi, et lähme tagasi Rapla kaudu, sest pühapäeval oli sama effekt, mis reedel, kui vastu tuleb nii palju autosid ja golfiga pole võimalik nii väikeste vahedega möödasõitu teha. Kilomeetrite vahel oli ainult 20 kilomeetrit, nii et tundus igati ok mõte. Alguses pidi suht pikalt 70 km/h sõitma, aga üha enam hakkas mulle see Tallinna-Rapla tee läbi Türi Põltsamaani meeldima. Mõnus rahulik, teistsugune keskkond ja ilus augustikuine loodus. Mängisin giidi neile ja näitasin mõisaid, mis tee äärde jäid. Kunagi rohkem aega on, siis võiks neid lähemalt uudistada, aga meile meeldib lahtisi otsi jätta, nii et järgmisteks kordaks peab ka midagi jääma.
Vahepeal mingid kohalikud ratturid hangusid tee peal ees ja kuna mul signaal ei tööta, siis Piret tegi akna lahti ja karjus neile: "Bljäääd," mille peale Anti jälle unest üles ehmus. Ma naersin täiega, ütlesin, et nad arvavad nüüd, et me oleme mingid hullud venelased. Piret elas oma rolli nii sisse ja igal pool oli sel õhtul veel nii palju rattureid, et ta karjus neile mööda minnes: "Wuhuu," või "Leegid-leegid!"
Kuulasime autos muusikat, lõpuks panime juba Anti tääbist youtube kaudu igast hääd muusikat. Ma soovisin ikka oma Patuse poole "tõmban su hoovi" lugu jt, Anti tahtis Cool D'd ja ma tõestasin neile, et Respekti "anna andeks" on ümber tehtud Salome seebika tunnusmeloodiast, mis on minu arvates eriti haige (https://www.youtube.com/watch?v=3zGP-jd75bw ). Tegelikult on  kõik need: Respekt, Patune Pool, Hellad Velled jne ühed süldibändid, mis mulle üldse ei meeldi, sest neil puudub omalooming. Hetkel on lihtsalt Patuse Poole lugudega nii haigelt häid mälestusi, et paratamatult paar lugu on südame võitnud.
Põltsamaal läks Anti rooli, aga ma suutsin vist talle ainult oma liikluses hanguva autoga Tartusse jõudes peavalu takitada. Hea oli vähemalt see, et kui Anti roolis oli, muutus ta elavaks ja hakkas laulma ning särama.
Tartus käisime Sirkas ja saime Alaniga kokku. Too säras jälle ja ütles, et nii lahe ikka, et me Tartus oleme. Helistasin Ivole ka, kuna Alan ja Piret tahtsid temaga kokku saada, aga kuna ta polnud veel Tartusse liikuma hakanud, siis ma ei viitsinud oodata, sest Märt ootas koju mind juba ja me olime isegi tagasi tulekuga hilja peale jäänud. Tartusse jõudsime küll suht ruttu, tundus, et isegi rutem, kui tavaliselt, aga Tartusse jäime nii kauaks ajaks toppama. Anti läks veel oma sugulase juurde, aga nüüd me õnneks teadsime, kus ta elab, nii et oskasime järgi talle minna, et saaks rutem kodu poole liikuma hakata.
Hakkasime Tartust välja sõitma, kui Anti tääb lendas vastu mu mälupulka nii, et mälupulk läks katki. Kõik naersid täiega ja Anti lubas selle kodus kiiresti korda teha ja ära joota. Alati, kui ma oma mälupulga pealt esimesi ära tüütanud laule edasi klõpsutasin, jäid laulud pidama Dillion Francis, DJ Snake "Get Low" juures, mis sai meie jaoks möödunud nädala looks. Ma kuulasin seda reedest saadik. See on nii hea lihtsalt.

Kui kokkuvõtteid teha, siis kokku sõitsime kolme päevaga 850 kilomeetrit, millele kulus 50 liitrit kütet. Pole paha või nii, kuigi ma siiani mõten, kust need kilomeetrid kõik tulid.
Läksime Antit koju viima ja hoovis halli audit nägin, siis ütlesin naljaga: "Egon on siin v?" Pärast tuligi välja, et Egon oli vahepeal helistanud ja ootas meid juba. Rääkisime temaga juttu ja siis naersime Antit, kelle ema lubas seinale risti teha, sest Anti tuli ja jäi lõpuks koju. Tavaliselt teda kunagi pole.
Viisin veel Pireti ära, sõitsin linnast läbi ja vaatasin mööda sõites tivoli atraktsioone ja siis koju. See oli meie eelviimane trip. Anti ja Piret saavad veel nüüd vahepeal Tallinnas trippida koos ja siis laupäeval on suve viimane trip Siguldasse.
Suvi saab läbi ja ma ei kujuta ettegi, mis saab nüüd, kui ma neid enam nii tihti ei näe. See teadmine on nii ängistav, kui pole midagi oodata. Me kolm oleme nii kokku kasvanud viimasel ajal, kõik need samamoodi mõtlemised, naljad ja käimised. See oli minu arvates nii hea, kui Piret laupäeval öösel enne magama jäämist rääkis mulle igast teksti ja ma peaaegu iga asja peale ütlesin: "Anti ütles/arvas ka nii jne."
Kõige haigem on see, et selle nädalavahetuse jooksul on mul täpselt selline tunne, nagu ma räägiks kogu aeg kas Joosepi või Henriga, sest Anti räägib vahelduva eduga nii nende moodi. Kui ta hästi aeglaselt räägib, siis ta meenutab mulle Henrit, aga kui ta mind käsutades palub, siis see kõlab nagu Joosep. Tartust tagasi sõites oli temas seda Joosepit eriti tunda. Ma ei saa aru, kuidas selline asi on võimalik üldse?? Iga inimene on eriline ja keegi ei asenda kedagi, aga vahel tundub mõni asi nii reaalne.