11. klassi haridusega endine Riigikogu liige, praegune vallavolikogu aseesimees kinnitas täna mu viimase aja mõtteid, et äkki peaks mingi aeg magistri ikka pooleli jätma, võttes aluseks näiteks vallavalitsuse "kasti süsteemist", mille üle me aastaid kohviruumis nalja oleme visanud, aga mille kohaselt on kurb või mittekurb tõsiasi see, et ilma hariduseta ametnikul on 300 eurot kõrgem palk kui samal ametikohal kõrgharidusega töötaval ametnikul. Erand kinnitab reeglit.
Et, mis mõtet siis haridusel on? Mõte on tegelikult teadmiste ja enesearengu osas väga suur ja ma tunnen, et baka järel on nüüd need pool aastat magistrit väga asja ette läinud, aga miks läbida mingit kindlat ettenähtud kava ennast pooleks rebides ainult paberi saamiseks, kui saaks võtta asja rahulikumalt ja sellest lähtuvalt, mis teadmisi ja kogemusi päriselt igast indiviidist lähtuvalt vaja on. Nii tuleb mul tihti töö järele praegu suurem igatsus ja tekivad küsimused, et äkki võtakski tempo maha ja vaataks asja rahulikumalt mitte täismahus nii et aju huugab ja suurepärasid A-sid õppetulemuste lehele järjest lisandub.
Lisaks muidugi see hootine missioonitunde puudus. Ühel hetkel on nii tugev missioonitunne maailma parandada, anda oma panus inimeste arenguprotsessi, teisel hetkel tunned jälle, et milleks see kõik? Viimane ilmneb peamiselt siis, kui energiat on liiga vähe ja pole jõudu, et endast muudkui anda ja kuhugi kogu aeg panustada, selle asemel, et peamiselt enda heaolule mõelda.
On hetki, kui see maailm tundub nii võluv - inimesed ümberringi. Noored on väga lahedad tegelikult, kuigi paljud kiruvad tänapäeva noori, aga meid kiruti noorena vanemate poolt täpselt samamoodi. Iga põlvkond on järgmisest erinev.
Koolikeskkond iseenesest on mulle alati väga meeldinud, aga täpselt nagu õpilasena, kellel on nii palju kohustusi: iseseisvaid töid, kontrolltöödeks õppimise pinge peal jne, on samamoodi õpetajal, eriti algaval õpetajal, kes peab hakkama otsast peale töökavasid tegema ning seda kõike suures osas oma vaba aja arvelt. Miks siis mitte pikutada lihtsalt lollina kuskil Taimaa rannas, elada vaeselt, aga kohustuste vabalt, teadmata, et teistmoodi üldse kuidagi on võimalik. See küsimus vaevas mind kogu Tai reisi pea igal sammul, mil nägin vaesust, mõtlematust, isegi teatud rumalust. Ma läksin reisi jooksul endaga nii pahuksisse nende teemade pärast. Kord olin pahane nende peale, siis jälle enda peale sellepärast, et ma mingil hetkel mul tolerantsus haihtus. Taid vihastasid mind vahepeal oma elustiiliga nii ära, teisel hetkel jälle rõhus missioonitunne sellega, et rohujuurdetasandil on seda kõike võimalik haridustöötajana parandada ja äkki peaks ka nende moodi lollakalt rõõmus olema - see on see, mis neid seal tiivustab.
Eksistentsiaalsed pseudoprobleemid või päris mõtlemiskoht? Võta nüüd kinni, mis tuu õige om.
