Tänapäeva muinaslugu

Laupäeval oli siis kaua oodatud Terminaator Linda rahvamajas. Korjasime rahva peale ja saime kõik Kobelas kokku, sest mindi kolme autoga. Kõigil oli nii suur ootusärevus, et jõudsime enne peo algust kohale, kui saal oli veel pooltühi. Korraks tundus, et sel aastal ei tulegi nii palju rahvast ja pidu jääb kesiseks, aga eksisin, sest esmamulje oli petlik ja selle peoga purustati taas publikurekord st eelmisel aastal oli 700 inimest, see aasta aga küündis inimeste arv juba 800ni. Jaagup Kreem andis vihje, et ka see kontsert ei jää siin viimaseks ja kutsus kõiki üles rääkima veel vähemalt ühele sõbrale sellest üritusest, et järgmisel aastal juba kõik rekordid purustada.
Samas oli heagi, et läksime varem, sest siis oli aega kõigiga jutustada. Istusin Miku ja Taaveti vahel, kes on nagu mu kaks suurt ja lõbusat venda, kellega jätkub juttu alati kauemaks. Rääkisime niisama igast head teksti, mida hiljem Eltoniga jätkasin. Kõigil tundus lõbus olevat, ainult Max mossitas ja Annu istus peaaegu terve õhtu telefonis, sest Markkus kadus ära.
Kui Terminaator lavale tuli, siis lendasime Eltoniga kohe lava ette. Vahepeal olid Stiiv ja Gerda ka ning Merka ja Mikk, aga teised istusid lihtsalt lauas. Kõigil oli nii suva kuidagi. Miks tulite siis peole üldse? Eelmisel aastal rokiti rohkem. Mind ja Eltonit ei ületanud muidugi miski, sest me olime kogu Termika aja lava ees ja karjusime täiega kaasa. Jaagup Kreem kiitis siinset publikut, mida tema sõnul mujalt ei leia. Mul oli nii hea ja uhke tunne, et olen lõunaeestlane. Kontserti ilmestasid veel üksikud ballaadid, eriti "ingli puudutus", kui laest lendlesid alla tuhanded värvilised sedelid. See oli lihtsalt nii awesome tunne, nagu oleks kuskil paradiisis. Kusjuures nende sedelitega sai juba eelmisel kolmapäeval klubis nalja, sest järgmisel hommikul leidsin oma pluusi alt värvilise sedeli. Seekord olid need sedelid mu jalanõude sees.
Lisaks sain ka oma viimase aja lemmikloo "sitapea". Ma ei uskunud, et nad seda laulavad, aga seda õnnelikum ma olin, kui loo kirjeldust kuulsin. Jaagup Kreem rääkis raadio dj'dest, kes omanimelise autoga sõidavad ja vales kohas pargivad ning ütles, et kui te ei taha laulu sisse sattuda, siis ärge olge sellised vms.

Mind teevad õnnelikuks mu ümber olevad õnnelikud inimesed ja neid oli seal kontserdil palju. See kõik andis sellist powerit, et me olime Eltoniga terve õhtu nii sillas. Teised tahtsid ainult vara ära minna. Termikas tegi küll kaks setti, aga kontsert sai ikkagi kuidagi väga vara läbi. Suur osa Põhja-Läti familyst oli üle pika aja koos ja tahtsime selle puhul pilti teha ning läksime selleks koridori, peale mida öeldigi, et lähme nüüd Eltoni juurde edasi, kuigi osad oleksid tahtnud veel peole jääda. Kuidagi ruttu sai kõik läbi.

Terve tee Võrru pidime kannatama Maxi halba tuju. Peol ta tuju isegi paranes, kui vahapalaks AC/DC't jms muusikat mängiti, sest siis rokkis tema ka kaasa, aga lõpus oli ta nii segi juba ja Taavet pani ta suht paika enne autosse istumist, nii et ülejäänud hala pidime meie kuulama. Ma sõimasin teda suht korralikult, et ta oma tujudega teiste tujusid rikub, nagu meie oleks tema hädades süüdi ja viisin ta koju ära, et ta hiljem Eltoni juures skandaalitsema ja veel rohkem tujusid rikkuma ei hakka. Minu tuju on selle koha pealt võimatu rikkuda, mind pigem tüütavad sellised emod. Õnneks Max ei mäletanud järgmine päev midagi sellest. Kusjuures ma sain sel nädalal teada, kust mu otsekohesus pärit on. Rääkisin üle pika aja oma teise vanaemaga, kes mulle pidevalt helistab, aga mul pole kunagi olnud aega või viitsimist temaga rääkida. Lõpuks ta saatis sõnumi mulle ja siis helistasin talle tagasi ning rääkisime päris pikalt. Ta seletas, kuidas ta oma arvamust mu emale avaldab ja ütles: "Ta saab küll pahaseks minu peale, aga mu pärast saagu, ma ütlen nii nagu asi on."
See oli täielik äratundmisrõõm. Nüüd siis teate, kust mu otsekohesus pärit on.
Kuna eelmise laupäeva öösel keerati kella tunni võrra tagasi, siis oli kogu öö ja järgmine päev ikka eriti pikad. Tavaliselt saab ööst väga ruttu hommik, aga mitte sel ööl. Jõudsime mingi aeg Eltoni juurde, kus tiksuti ja räägiti päris pikalt juttu, enne kui laiali mindi ja siis oli ka ühikasse jõudes kell veel üllatavalt vähe. Eltoni juures sai ka päris palju nalja. Polnudki nii ammu terve Põhja-Läti familyga koos olnud. Taavet tegi Miku kohta nalju jälle: "Küsitakse, kes oled, siis vastad: Mikk maalt!"

Elton ei saanud ikka Termikast üle ja pani neid laule oma arvutist, mida Taavet alguses käima ei saanud. Kõik naersid täiega Eltoni üle, sest ta oli nii totakalt õnnelik. Mina vist ainult mõistsin, mida Elton parasjagu tundis. Teised polnud meiega üldse samal lainel. Ma ise oleksin võinud muidugi veel rohkem kontserdi ajal kohal viibida, aga ma tundsin, et osa minust on kuskil mujal, kuigi ma üritasin kõigest väest kontserdit nautida. Vahel alateadvus lihtsalt mängib minuga ja ma ei suuda keskenduda käesolevale.
See öö koos Põhja-Läti familyga oli küll väga tore. Loodan, et alates nendest kahest nädalavahetusest hakatakse jälle rohkem koos olema. Rääkisin neile juba oma sünnipäeva plaanidest, kuhu neist eelmisel aastal keegi ei jõudnud. Loodan, et sel aastal jõuavad kõik ilusti kohale ikka, sest tahan, et minu jaoks tähtsad inimesed oleksid sel päeval minuga
Kui hommik saabuma hakkas, siis viisime Po ja Annu koju ning läksime Märdiga ühikasse. Polnud mõtet koju enam minna, sest pidime järgmisel päeval tädi juurde minema. Sinna tulid ka isa, mu vend, vanaema ja vanaisa. Oli jälle üks tore pärastlõuna koos perega.
Õhtupoolikul tiksusime Märdiga niisama ühikas ja kui Aleks tuli, siis läksin temaga jõusaali. Kuna terve pühapäev tundus nii lõputu, siis mõtlesin vahepeal, et ei jõuagi Aleksit ära oodata. Lõpuks, kui ta tuli, siis viisin talle reaalsuskontrolli kaardipaki. Kuna ta tegi viimati seda mängide sohki, et teada saada, mis sõnad ma talle panin, siis käskisin tal karistuseks sellest pakist välja sorteerida need sõnad, mis tema mulle pani. Need sõnad olid: kõige rõõmsam, kõige ilusama soenguga ja kõige sõnaosavam inimene. Hiljem sorteerisin pakist kõik need sõnad, mis ma talle oleksin pannud, mida esmaspäeval analüüsisime, sest ta polnud mõne sõnaga nõus. Lõpuks jõudsime ikkagi järeldusele, et see on minu arvamus temast ning tal ei jää muud üle kui seda aktsepteerida. Ta tahtis, et annaksin talle ka uuesti selle kaardipaki, sest tema arvates oli seal minu kohta päris häid sõnu, aga käskisin tal ise need sõnad välja mõelda. Kuna ta aga seda ei teinud, siis andsin kaardipaki talle alles reedel enne ühikast ära minekut. Jään neid sõnu nüüd siis ootama!

Süda sulab üles nagu puding

Blogi - kas päevik või memuaarid? Ma olen viimasel ajal sattunud inimestega vestlema blogi kirjutamise teemal. Minu jaoks pole blogi päevik, vaid pigem positiivsete emotsioonide jagamine ja sündmuste kajastamine teistega. See on oluline nii asjaosaliste jaoks kui ka neile, kellega iga päev ei suhtle, aga kellele ma räägiks sama teksti, mida siin kirjutan. Milleks siis rääkida kõigile sama juttu, pigem see hoopis kirja panna. Lisaboonusena jääb see kõik mälestusena alles ja on vajalik osa mu tulevase raamatu kirjutamisel. Kõik eeltoodud väited olid aluseks mu blogi sünnile 10.07.2010.

Kolmapäeval toimus rebaste ristimine. See on juba neljas kord, kui ma olen nö rebane. Ma isegi mõtlesin alguses, et mul on päris tore klass ja võiks koos osavõtta, aga kuna mind kutsuti vahepeal appi seda üritust korraldama, mida ma lõpuks õnneks siiski tegema ei pidanud, siis ma jäin selle rebase staatuse üle veidi rohkem mõtlema. Rebaste ristimine on oluline õpilase proovile panemiseks, kas ta on valmis saama selle kooli liikmeks. Antud juhul olen ma aga seda juba viimased neli aastat tõestanud ja kaks korda edukalt lõpetanud - paremini enam ei saakski. Ühesõnaga ma olen pigem juba vilistlane ja peaaegu, et kooli auliige. Milleks siis veel see ristimine?

Tänavune rebaste ristimine erines maskuliinse seltskonna poolest. Tavaliselt tulevad ristimisele kohale pigem tüdrukud, see aasta oli tüdrukuid ainult 3-4, enamus olid poisid, kes eelmisel aastal rebaste ristimise ürituse võitnud majutusteeninduse teise kursuse õpilaste korraldatud mänge kaasa tegid. Korraldus jättis ainult soovida, sest korraldajad polnud ise veel piisavalt küpsed: tülitsesid ja silma jäi ka läbimõtlematus. Mängud olid küll naljakad, aga pidevalt oli mingi seisak ja pealtvaatajaid areenilt muudkui kadus, sest väljas oli nii külm. Muidu oli ikka põhi rahvas kohal, peamiselt need, kes eelmisel aastal sama üritust korraldasid. Samas ka mõni ull, kes rebastele mune loopis.

Kui rebased küsimustele vastama hakkasid, läksin Juki ja Oti juurde ja aitasin neil vastata. Nad käivad ühes klassis. Lisaks sellele käib Silver ka veel nende klassis. Maailm on ikka nii väike.
Lõpuks läks see üritus nii igavaks ja väljas läks veelgi külmemaks, nii et läksime enne lõppu ära. Tee peal tuli veel üks õpetaja vastu ja kutsus meid appi teed ja pirukaid jagama, aga me eirasime ja läksime ruttu ühikasse ära.
Läksin kohe Ruslani ukse taha ja palusin tal meile kakaod teha. Ise läksin samal ajal Henryga kööki koristama. Ma ikka pidin selle nädalase korrapidaja ameti ajal alati just siis kööki koristama minema, kui Aleks või Ruslan seal süüa tegema hakkasid. Vähemalt hakkas mul koristamise käigus lõpuks soe.
Enne rebaste ristimist käisin korra köögis, vaatasin, mis seis seal on ja ütlesin: "Siin on nii must jälle," mille peale Rait korrapidamise nimekirja poole vaadates küsis: "Kes see korrali** siin on," teadmata esialgu, kellest jutt. Vaatamata sellele oleks ta litaka vastu pead saanud, kui ta poleks seda ette arvanud ja peaga eest ära põigelnud. Tal vedas, aga Piretil mitte. Neljapäeva õhtul teleka ees istudes ütles Piret midagi, mida ma praegu isegi ei mäleta enam, aga millepärast ma teda kaardipakiga viskasin. Tahtsin tegelikult teda hirmutada ja selle temast üle visata, aga halb viskaja, nagu ma olen, maandus see vastu tema pead. Endal oli ka pärast halb tunne, et nii tegin. Hiljem naersime Piretiga, et pärast ei suhtle ta jälle kuu aega minuga. Luban, et nüüd hoian teda paremini!
Põhjendasin oma viga arvutimängust saadud eeskujuga (Margus ja Ruslan mängisid parasjagu mingit agressiivset peksmise mängu). Need peksmise mängud on meil ühikas teemaks. Üleeelmise nädala teisipäeval mängis Kala ka mingit mängu, kus kakeldi. Mul oli seal mängus olevast bandast nii kahju, sest banda on niigi väljasuremisohus. Reedel peale kooli rääkisime Aleksiga Sibeliuse "Finlandia" videot vaadates, et ei võta endale mitte neid armsaid karusid, vaid hoopis banda. Aleks ütles aga, et mul läheb sellega raskeks, sest banda tahab kakelda ning soovitas känguru ka siis juba võtta. Hiljem saan panuseid teha, kumb võidab. Selleks ma pean küll vist Austraaliasse kolima. 

Kolmapäeva õhtu tundus alguses kuidagi eriti rahulik, sest paljud pidasid teises ühikas pidu, samal ajal kui me köögis mu nektariine sõime ja kakaod jõime ning hiljem keskel telekast muusikat kuulasime. Mul polnud üldse peotuju. Ei osanud midagi peale ka hakata. Selline tavaline ühika õhtu tundus tulevat, ma läksin isegi oma tuppa ära mingi aeg. Samal ajal olid aga Niki ja Kõrts ühikas käinud. Hiljem kutsusime nad tagasi ja siis hakkas juba looma vaikselt, kuigi siis läksid just teised ära oma tubadesse. Tailo ja Rait panid ainult kahekesi segast ning jõid bocki. "Liblik hüppab kapist välja," nagu Rait ütles. Nad kahekesi kokku saavad, siis on ikka täielik lapsikuse tipp, sest mõlemad itsitavad ja ajavad nii segast juttu, et kõrvalolijad on, kas naerust kõveras või siis ei saa mitte midagi aru, mida nad seletavad. See oli ikka eriti naljakas, kuidas nad kahekesi Tailo tuppa jooksid, nagu kaks last.
Aleks läks lambist oma tuppa õppima, siis ma üritasin teda sealt ikka välja meelitada. Lõpuks me ei jõudnudki koridorist kaugemale, nii et hiljem kogunes pool seltskonda koridori jooma ja jutustama. Koridoris sünnivad ilmselgelt kõige paremad ideed ja vestlused, nagu Kairo alati ütles. Ainuke, keda me häirisime, oli Urmo, kes on terve nädal eriti tusane olnud ega räägi midagi.
Ajasin Katjale segast, et meil on ühikas ka rebaste ristimine, mis toimub öösel. Rääkisin, et see on iga-aastane traditsioon. Ta jäi uskuma ja kartis seda. Kuna ta oli aga kogu päev üllatavalt seltskondlik ja veetis õhtu jooksul palju aega ka teiste meie ühika inimestega, siis ta sai ikkagi teada, et ma valetasin ja oli järgmine päev nii solvunud mu peale. Mõtlesin küll öösel, et oleks võinud ikka talle ukse taha minna ja mingit nalja teha, aga mul läks meelest ära.

Enne peole minekut, kui kõik olid ilusti riides, siis lasin Nikil pilte teha endast koos Aleksi, Ruslani, Marguse ja Kõrtsiga. Tahtsin sellega eelmise aasta traditsiooni korrata. Eelmise aasta rebaste ristimise õhtust on mul koos Kairoga esimene pilt, nüüd sain sellise pildi koos Aleksiga, kes nägi nii hea välja. Rääkides veel pildistamisest, siis kui rebaste ristimisel publikut pildistasin, oli Aleks ainuke, kes kogu rahva seast üldse kaadrisse vaatas.

Oleks tahtnud õhtu jooksul Kõrtsiga ka jutustada veel, aga nagu alati, kui mul on mega palju plaane, siis tuleb jälle Aleks ja kõik muutub. Need on pikad vestlused, kui lõpuks rääkima jääme. Olen leidnud mõttekaaslase. Kui ma varem ütlesin, et ta Kairot asendab, siis ma liialdasin. Ükski inimene ei asenda kedagi. Lisaks sellele olen ma nende vestluste käigus Aleksit paremini tundma õppinud ja veendun iga päevaga selles, et ta pole üldse enam Kairoga nii sarnane nagu mulle alguses tundus. Hetkel on vaid Arctic monekys see, mis neis sarnane on. 

Vahepeal oleme nii tuulepead ja unustame kõik asjad ära, samas teine hetk Aleks oskab pika vestluse käigus meenutada veel seda, millest teema alguse sai, samal ajal kui mina selle täiesti unustanud olen. Vahel meeldib mulle juttu temaga lihtsalt ummikusse vedada. Mind nagu hullult inspireerib temaga rääkimine. Ma olen alati väärtustanud selliseid inimesi enda ümber. Kahjuks on ajaga paljud neist headest inimestest kaotsi läinud. Ei tohi elule jalgu jääda ja peab minema loomulikku elu kulgu. Ruslani ja Maarjaga rääkisime sel teemal just ükspäev, kuidas inimesed ja seltskonnad ümberringi muutuvad. See on lihtsalt paratamatu. Alles olid ju Piret ja Anti need lahutamatud argipäevasõbrad, nüüd on neil omad tööd ja tegemised. 

Kolmapäeval klubis toimuski me taaskohtumine. Piret otsis mind täiega, aga me olime Aleksi ja Ruslaniga parasjagu üleval. Kui Piret siis lõpuks mind nägi, tormas ta jälle mu juurde ja kallistas mind niii kõvasti. Ma unustasin teda nähes isegi korraks kõik ümbritseva ära, unustasin korraks isegi Anti, kes oli tema selja taga. Mu armas väike Anti, kes on nii pisike, et ma oleks võinud kätega kaks korda tema ümbert kinni võtta, muidu ta lihtsalt kaoks mu embusesse ära, vähemalt selline tunne oli mul teda kallistades. Lisaks sellele ei unusta ma nüüd tükkaega seda armsat, muhedat nägu, mida varjas Justin Bieberi tukk. Jään ootama su Taukari soengut!

Reede õhtul kutsus Anti mind Tallinna kaasa lõpuks. Ma reaalselt igatsen Tallinnat ja sealseid sõpru ja neid vestlusi Antiga Tallinna sõites ning isegi neid vaikuse hetki sealt tagasi tulles, aga viimasel ajal on mu aeg on nii limiteeritud ja mul on selleks nädalavahetuseks plaanid paigas.

Läksime kõik alla tantsima. Ütlesin kohe Signele ära, et minu kommuniste ei puutu. See on juba nagu gümnaasiumis, kui ma oma klassivendi alati a-klassi eest kaitsesin. Kuna seekord polnud ainult meie kooli möll, vaid tegemist oli sügisvaheajaga, mil teisedki koolinoored peole olid tulnud, siis meie kooli omad tantsisid kõik peamiselt ühes kohas ja ümberringi käis täielik trügimine. Lisaks sellele oli nii palav. Sellepärast mulle club Tartu ei meeldigi.

Rääkides trügimisest, siis mingi aeg tahtis üks meie kooli rebane (teadlase näoga poiss, nagu Piret tema kohta ütles) kogu aeg meile otsa tantsida, nii et meil oli tükk tegemist tema ringist välja tõrjumisega. Aleks oli päris kuri ta peale lõpuks, sest too teadlase näoga poiss ei saanud üldse aru, kuidas ta meid häirib. Lõpuks ma lihtsalt läksin seljaga tolle tüübi poole ega lasknud teda meie ringi, kuigi ma tundsin pidevalt, et ta põrkas seljaga vastu mind. Mingi hetk hakkas ta maast midagi üles võtma, aga ma olin endiselt seljaga tema vastu ja siis kui ta kükitas, oleks ma talle täiega peale kukkunud, sest ta kadus nii kiiresti mu selja tagant ära. Aleks päästis mind ja püüdis mu kinni, kuigi ma ei saanud ise alguses midagi aru, nägin ainult naerukrampides Piretit. Mul läks tükkaega üldse aru saamiseks, mis toimus. Kusjuures ma olin kaine!
Neid kaineid kodanikke oli seal lisaks nendele purjus inimestele õnneks veelgi. Anti ja Piret olid kained, Rainer oli kaine ja Ints ütles, et on kaine peaga klubis, kuigi Karel ei tahtnud teda ühika juures rooli lasta, kuna Intsul puudub juhtimisõigus. Karel käis üldse kogu õhtu kõigile pinda ja tahtis suhelda. Ma pidin teda tantsuplatsilgi mitu korda enda juurest minema ajama.
Me tantsisime Piretiga peamiselt Raidu, Aleksi ja Otsusega, vahepeal sai kogu kooli ring jälle kokku, siis kiusasin Maarjat ja Ruslani, kes omavahel kallistasid ning kallistasin omakorda neid.
Nalja sai klubis ikka kõvasti, sest nägime, kuidas mingid naised omavahel kaklema läksid. Piretile tundus üldse, et üks nendest naistest tantsib turvaga, kuigi turva üritas samal ajal just toda naist kinni hoida. Mulle tundus sel õhtul üldse, et paljud naised käituvad joobununa nii lamedalt. Ühed näiteks võtsid baariletilt hunniku kõrsi ja pildusid neid laiali nagu viiekaid Tujurikkuja Savisaare videos. Pärast korjasid need kokku ja pildusid uuesti laiali. Kõigele lisaks kukkusid nood naised pikali. Piret naeris, et kõrred olid nii rasked, et tõmbasid pikali.
Kuna olime keskööst peale juba klubis, siis unustasime kogu nende sündmuste käigus ära, et Patune pool pidi ka ju veel esinema. Kuidagi lühikeseks jäi nende esinemine. Vähemalt Piret sai oma oodatud "Kuuvalgel ööl" loo, mida täiega kaasa karjusime. Ma olin kõik need peaaegu kolm tundi tantsuplatsil ega väsinud, samal ajal kui teised järjest istuma läksid. Rait oli ka täielik tantsulõvi, rebis isegi oma triiksärgi kuumuse tõttu vahepeal eest lahti. Mingi aeg tuli ta minu ja Pireti juurde, võttis meilt mõlemalt ümbert kinni, mille peale Piret teda noomis: "Kahte head ei saa!"
Mina: "Suur tükk ajab suu lõhki!"
Rait hakkas naerma ja ütles: "Lõpuks ei mahu see üks ka enam suhu!"
Rait ei pidanud tegelikult üldse klubisse tulema, kartes, et läheb lapesse, aga kuna ühikas juba nagunii läks, siis tuli ta lõpuks ikkagi meiega klubisse kaasa.
Peale Patuse poole esinemist tahtsin veel tantsida mingi aeg tavalise muusika järgi, enne kui ära hakkasime minema. Nägin kõiki dj'id, peale Ahto, kellega ma oleks tahtnud just üle pika aja juttu rääkida. Kui see välja jätta, siis ülejäänud õhtu läks küll igati korda.
Läksime autosse. Piret tuli ka meiega tagasi. Kõige naljakam oli see, et kui Piret autosse istus, hakkas sumpa jälle seda häält tegema. Nii tüüpiline, Piret ikka ei meeldi mu autole üldse. Seda häält parandas õnneks tümm, mida ma juba minnes teistele testisin.
Käisime veel Favora juurest läbi, et Antiga kokku saada. Piret võttis oma asjad ja siis rääkisime natuke juttu ning siis ära ühikasse. Jäädi veel keskele teleka juurde tiksuma. Vaatamata varastele hommikutundidele oli seal üllatavalt palju rahvast. Kõik olid vaiksed, aga kui meie tulime, siis läks päris lärmakaks, nii et mina ja Rait saime Getteri käest pahandada. Tegelikult oli Piret süüdi, aga tol hetkel Getter seda veel ei teadnud. Rait ütles: "Täna öösel me ei maga, täna magavad apelsinid."
Piret ja Rait olid jälle nii suured semud. Juba klubis nad muudkui kaisutasid üksteist, mida nüüd ühikas jätkasid. Mina: "Muidu küll sõimasid kogu aeg Piretit."
Rait: "Ega kivi ka käsnaks lähe, süda sulab üles nagu puding."
Rait tegi Piretile massaaži, siis Piretil kukkus kõrvarõngas maha, hiljem ta leidis selle ikkagi ise üles. Rait: "Piret leiab si*a seest ka teemanti üles. Ma peidan selle sulle lehmakoogi sisse!"
Hiljem lugesin Raidu nalju ette, nii et kõik naersid seal tükkaega. Kusjuures selle kahe päevaga, mil ma Piretiga ühikas nüüd üle pika aja koos olin, tunnen end, et ma naeran juba nagu Piret. Kõigele lisaks tundub mulle vahepeal, et ma liigun teatud olukorras juba nagu Aleks. Eks see eeskuju ole meil siin ühikas nakkav. Neid nalju lugedes täheldasin, et kell oli neli saanud. Rait aga ütles kunagi: "Kella neljast siristavad kõik linnud," mida aga polnud, oli linnulaul, kuigi loodus kutsus Raitu enda juurde lausa magnetiga, sest kui me ühikasse jõudsime, siis Rait suundus lillepostamendi juurde ja kallistas seda. Kõrvalt vaadates tundus nagu see oleks reaalne magnet olnud, mis Raidu sinna tõmbas.
Keegi oli Bachi (loe: pahna, nagu Tailo ütles) mängima pannud. Mõtlesime, et mida järgmiseks otsingusse kirjutada. Keegi soovitas kirjutada Birgit. Mina: "Siis tuleb esimese asjana Birgit Õigemeel ja hakkasin laulma, mida Rait jätkas: "Kas tead, mida tähendab, üks juuksesalk suus?"
Lõpuks mindi ikkagi magama ära. Ma juba heaga varusin aega magama minekuks, sest ma teadsin, et Piret räägib nagunii veel tund aega, enne kui me magama jääme. Nii ka oli, sest nii palju oli üksteisele öelda ja rääkida. Mõtlesin, et see jutt ei saagi otsa. Lõpuks oli kell juba viis läbi, kui me lõpuks vait jäime, et hommikul enne 10 jälle alustada. Käisime bistroos söömas, sest Piret oli sellest juba tükkaega unistanud ning läksime siis Võrru vallalehtedele järgi ja moosipalle ostma, mida söögi vahetunni ajal teistele jagada. Sel päeval oli kõige naljakam see, et kogu aeg, kui teised tulid, istusime me Piretiga teleka juures diivani peal. Tegelikult me käisime kogu aeg kuskil, aga vahetunniks jõudsime ikkagi tagasi sinna istuma.
Mul oli sel päeval üks tund, nii et pärastlõunal käisin koolis ja siis ühikasse tagasi. Tund läks kuidagi eriti ruttu, vaatasime erinevaid lepinguid, mida igaüks kaasa oli võtnud ja saime kõigele lisaks varem tunni lõpust ära, nii et vahetunniks, kui teised tulid, olin ma jälle diivanil. Vaatasime telekat ja rääkisime niisama juttu, kuni "Pilvede all" hakkas, mida me Piretiga vaatasime. Osad läksid ujuma, mina jätsin seekord vahele, sest Piret ei teadnud, et ta nii kauaks jääb ega võtnud ujumisriideid kaasa.
Vahepeal tuli Otto meie juurde jutustama. Eelmisel õhtul ja öösel oli nii palju asju toimunud, millest me ka lõpuks osa saime. Ma ikka imestan, kuidas ühikates kogu aeg igasugu kummalisi asju toimub.
Märt tuli, siis tegime Piretiga meile kolmele süüa, nagu eelmisel aastal. Hiljem tuli köögikoristustööde ja nõude pesemisega tegeleda. Mingi hetk avastas Piret, et ta lemmikseebikas käib, nii et leidsin endale seniks muud tegevust.
Õhtul hakkasime faktidega toolimängu ja reaalsuskontrolli teist osa mängima. Seekord oli Rait see, kes reaalsuskontrollis kõik haiged kaardid endale sai. Minu arust oli muidugi pool sellest mängust need kaardid, mis käivad nii Raidu kohta. Näiteks kõige segasema sõnavõtuga inimene, kõige lapsikum inimene jne. Hiljem sai veel muljetatud nende kaartide teemal nii ühe kui ka teise inimesega.

Vahepeal tegime ühe tiiru vesipiipu Aleksi ja Silveri toas, kuigi mind ei ahvatlenud seekord üldse enam vesipiip. Seekord õnneks ei ajanud me maja ka häiresse.
Hilisematel õhtutundidel kogunes hunnik rahvast teleka juurde, kus hakati arvutimänge mängima. Me naersime Marguse nägusid, mida ta mängu ajal tegi. Hiljem hakkasime Aleksi ja Piretiga samal ajal kaarte mängima. Viimasel ajal laseb Aleks kogu aeg mul võita, sest ta arvab, et võita võiks see, kelle jaoks võit tähtis on. Minu jaoks ei ole. Mulle endiselt meeldib miski muu selle juures.
Rait ka tiksus meie juures. Näitasime Piretiga talle pilti, mis me koos tegime, mille peale Rait ütles: "Üks on nunnim kui teine!"
Hiljem naersime veel seda Raidu ja Suure papa vahepealset lauset, mida ma ütlen: "Laibad ajju, kärru kinni!"

Rait: "Kus Silver on?"
Mina: "Surrnud!"
Aleks: "Väga must huumor..," mille peale lasin talle Vaiko Epliku laulu "Silvester otsustab surra". Kõige naljakam oli see, et kui Silver tagasi tuli, siis ta viskaski end mingi hetk pikali maha nagu oleks surnud. Ja see surnu teema oli pigem metafoor. Uus sõna, you know!

Hetkeks oli vaikus ja siis Rait ohkas raskelt ja ütles: "Nojah..," mille peale ma teadsin juba peas, et sellele järgneb: "..mis ma oskan öelda.." See mõtete lugemine Aleksi ja Raiduga on ilmselge tingitud viimase aja väga tihedast suhtlusest. Vahel mind hämmastab mu enda öeldud sõnade mõju teistele, olgu need siis mu enda väljendid ja sõnad või kasvõi need vestlusedki Aleksiga igavuse ja arvuti mängude kohta. See on nagu parim tunne kui keegi jääb su sõnade peale mõtlema ja järgmisel päeval ütleb: "Sul on õigus!" 

See võib ühalt kõlada küll egoistlikult, aga teisalt on see märk sellest, et mu sõnad ei lähe lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See on nagu muusika, mida sa, kas kuulad või kuuled.

Reede hommikul oli õiguse alustes kontrolltöö. Õpetaja ütles küll, et see on kerge, aga minu arust oli keeruline ja tekitas segadust. Loodan, et läks hästi. Kontrolltöö tehtud, siis saime jälle tunnist ära. Mõtlesin, et lähen ühikasse tööd tegema, aga Aleks ei viitsinud tundi minna ja siis jäin jälle temaga jutustama, kuni Ruslan tuli ja sööma kutsus. See söömine oli jälle täielik piin, sest Aleks ühendas oma jõud Ruslani ja Maarjaga. Ma ei saanudki lõpuks enam süüa. Eriti talumatuks muutus see juba siis, kui Maarja igat mu mälumist loendama hakkas. Lubasin, et ei lähe nendega enam sööma.
Kõigele lisaks täheldasin, et armumine on Maarjas välja toonud ta lapsiku külje. Pole teda varem sellisena näinud. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Vahel naljakas, sest see meenutab põhikooli aega, mil poisse veel nii kiusati nagu Maarja seda praegu tähelepanu püüdmiseks teeb. Kõigele lisaks on hakanud Ruslan ka mind kiusama, nii et ma tunnen end vahepeal koerana, kelle pead ta mööda minnes tervituseks sasib. Mitte, et see halb oleks. Armunud inimesed on nii lahedad ja teistusugsed.
Peale söömist jäin veel Aleksiga rääkima, kaarte mängima ja Arctic monkeys't kuulama, samal ajal kui Heldur ja Taimi üksteisega torisesid ja lampi vahetasid, mille ma eelmisel päeval lülitile vajutades läbi lasin.
Ma võikski Aleksist lõputult rääkima jääda, sest viimased nädalad olen nii tihedalt temaga suhelnud, et mul polegi muust väga rääkida. Ja kui ma liiga palju räägin, siis tekitan siin lugejates vale tundmuse. Kert isegi küsis minult reedel, et kas mul on ikka kõik korras, just siis, kui mul oli nii rõõmus tuju. Ja nagu sellest veel vähe oli, küsis Heldur ühikast ära minnes samamoodi. Mulle hakkas tunduma, et eelmised kaks õhtut jäid inimeste jaoks veidi segaseks. Samas mulle meeldib ümbritsevaid inimesi vahepeal segadusse ajada. Samas pole see taotuslik, vahel kukkub lihtsalt nii välja. See kuulub mu karakteri juurde. Olekski liiga ebahuvitav, kui elu kulgeks loomulikku rada, kindlate tavade  ja tõekspidamiste järgi. 

Sõitsin koju, siis nägin tee ääres Kallet kõndimas. Ta oli küll viimane inimene, keda ma siinkandis kõige vähem oskasin oodata. Keerasime otsa ringi, sõitsime ta kõrvale. Tuli välja, et ta oli Missos käinud ja hääletas nüüd Võrru. Mul oli kahju, et meil suund teisele poole oli. Polnud kaua näinud. Rääkisime natuke juttu. Mõned inimesed ikka oskavad üllatada.

Reedest on aga vahepeal laupäev saanud ja ma valmistun Linda rahvamajja Terminaatorile minekuks. Panen nüüd selga oma musta nööpidega jaki, mis meenutab Aleksi arvates mu isa korstnapühkija kostüümi ja laupäeva õhtu võib alata!

Mina olen röövel ja sina oled kardemon

Mul nüüd vaim peal jälle kirjutada, sest nagu ma eelmises postituses juba mainisin, on mul jälle uusi lugejaid, kes oma nime siit leida ootavad. Mõtlesin, et võiks nalja pärast igale poole teksti sisse erinevaid nimesid trükkida, sest mõni laiskvorst ei viitsi kogu juttu läbi lugeda ja vajutab pidevalt ctrl F.
Mu vallaleht sai lõpuks valmis ja nüüd on kerge pingelangus. Ma olin nii väsinud sellest tõmblemisest. Eile oli juba kella 8 ajal voodi parim koht, vaatamata sellele, et und ikkagi ei tulnud. Ilmselge märk üleväsimusest. Seekord jõudsin isegi Padjaklubi ära vaadata, vastupidiselt üle eelmisele teisipäevale. Teisipäev on ühikaelus nädala kõige depressiivsem, eriti kui esmaspäeval on mingi pidu olnud.
Jõudsimegi esmaspäeval piibutamiseni, nagu plaanitud. No kui välja jätta see, et pidime Ändi vesipiipu kasutama, aga tema avastas viimasel hetkel, et see jäi tal ikkagi koju. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - helistasin Eltonile, kes just lõpetas tööpäeva, nii et läksin kiirelt linna, võtsin ta peale ja siis tema juurde vesipiibule järgi. Elton oli mega õnnelik ja ütles, et ma võiks iga päev temalt vesipiipu laenata, sest siis ei peaks ta bussiga koju sõitma.
Tahtsin ta käest ainult vesipiipu, aga tema pani muudkui tubakat ja muud varustust vesipiibu tõmbamiseks kaasa. Mul olid endal ka asjad olemas ja ma ei tahtnud tema käest nii palju asju vastu võtta, aga Elton on ilmselgelt kogu meie Põhja-Läti familylile, nagu hoolitsev isa, kes tahab, et kõigil hästi oleks. Mul hea meel, et mul nii hoolitsevad ja abivalmid sõbrad on. Üldse on hea teada, et saad hädas alati sõpradele loota.
Kogunesime õhtul ühika elutuppa (Marguse ja Ruslani tuba), mis kandis algselt majaplaani kohaselt sahvri nimetust. Viimase kohta oli meil Ruslaniga plaan, et toome veel kapsaid ja paneme talveks nende tuppa riiulite peale ritta. Ruslan läheb nagunii kohe-kohe ära praktikale. Mul on tegelikult mega kahju, et kõik novembri alguses praktikale lähevad, nii mehhatroonikud kui ka IS-13. Ähvardavad tulla vaiksed ühika jõulud, kuigi plaanid on juba septembrist saadik suured. Ma ei kujuta ette, mis ma ilma nendeta ühikas tegema hakkan, siis polegi siin enam kedagi. Samas on mul teises ühikas ka sõpru, kelle juurde ma pole selle kahe ühikas oldud kuu jooksul veel kordagi jõudnud. Peaks neid ka millalgi külastama.
Viimasel ajal olen juba ette kurb ära st elan enne mõttes läbi selle, kui see hetk ise kätte jõuab. Nüüd olen ka mitu õhtut vanu rahulikke lugusid kuulanud, peamiselt Nickelbacki ja Linkin Parki. Eelmisel kevadel oli kooli lõpetamisega sama teema. Ma olin terve märts-aprill nii kurb selle lõpu ees ja sellepärast, et Piret ära praktikale läks. Praegu on ka kuidagi nukker mõelda, et just enne jõule kõik praktikale lähevad.
Meil läks päris pikalt aega, et vesipiip tööle saada, sest me olime kõik selles osas amatöörid. Leiutasime tükkaega, enne kui vesipiibu normaalselt tööle saime. Kõik olid nii kõhklevad. Panime vee asemel vaasi ginni, tükkaega mõtlesime, et ei tea, kas oli ikka hea mõte, aga polnudki nii hull, kuigi see võttis minu arust tubaka maitse ära ja ma suutsin lõpuks üldse sütt endale sisse tõmmata, nii et hakkas halb (loe seda nii, nagu seda ütleks Kairo). See oli sama halb nagu 2010/2011 aastavahetusel Sanderi pool. Lihtsalt nii halb oli olla pärast. Nüüd olin ma ka näost lõpuks nii valge ja käisin ringi nagu kuutõbine, jõin vett ja hingasin rõdult värsket õhku. Ei taha enam tükkaega vesipiipu näha.
Õhtu oli kokkuvõttes aga väga chill, istusime kõik põrandal ümber vesipiibu. Rait ütles, et ma ma istun nurgas nagu tolmukaak. Ta tegi terve õhtu jälle oma huumorit, kuigi teda ja Margust pidi vahelduva eduga arvutist ära meelitama. Ruslanil on nii võimas arvuti, et selle taga on pidevalt järjekord.
Raidu arvates oli ühel tubakal kardemoni lõhn. Mina: "Kardemoni linnarahvas ja röövlid v?"
Rait hakkas naerma ja ütles: "Mina olen röövel ja sina oled kardemon - nii see varandus kokku tulebki!"
Raitu on nii kerge naerma ajada. Täna ka laulsin talle seda "trololoo" laulu ja tema oli juba naerust kõveras.
Mängisime reaalsuskontrolli, mida Ruslani sünnipäevalgi sai mängitud. Mulle hullult meeldib see mäng - salapärane või nii, kuigi vahepeal ei õnnestunud salapäraseks jääda, sest ma nägin näiteks, mis kaardi Kaidi mulle pani ja kui Aleks oma kaarte ette luges, siis nende kaartide ette lugemisel, mis mina panin, vaatas ta mulle otsa ja ütles: "Aitäh!" Mul siiani hämming, et kuidas ta teadis?
Margus ja Aleks olid õhtu jooksul vaiksemad. Nad naudivad pigem vaikust ega räägi nii palju ja siis olen mina see, kes on kärsitu ja käseb kõigil rääkida. Mõlemad vaatasid mulle rahulolevate nägudega vastu, nautides vaikuse hetke. Hiljem küll rääkisime Aleksiga teleka juures päris pikalt. Ma ei suutnud mingi hetk enam seda vesipiibu tossu sisse hingata ja läksin teleka juurde istuma. Aleks tuli ka sinna jutustama. Pärast kogunes terve seltskond teleka ette "Läänerindel muutusteta" vaatama. Suht ruttu läks aga see seltskond laiali, nii et lõpuks jäime sinna ainult mina, Aleks ja Kaidi. Ändi oli vahepeal ära kadunud ja Kaidi oli teda ootama jäänud, aga Ändi ei ilmunudki lõpuks välja, ma nägin teda alles järgmise päeva teises pooles.

Mingi hetk läks Kaidi ka ära, aga me jutustasime Aleksiga veel päris pikalt, enne kui ma alla andsin ja magama läksin. Ma ei saa ju enne teisi magama minna ja tahan alati viimane olla, kes lahkub. Ma olin nii läbi selleks õhtuks, nii et ma ei suutnud ühelegi Aleksi küsimusele vastata. Ta tõi igasuguseid huvitavaid fakte välja, kõigepealt küsis minult, aga lõpuks vastas ikkagi  ise. Ma olin hämmingus tema teadmistest. Tal on nii lai silmaring ja ta on tark. Lisaks sellele rääkisime sõjaväest ja seriaalist Vabad mehed", mida eelmisel hooajal Kupis filmiti.
Piret ütles, et ma olen Aleksiga nii heaks sõbraks saanud ja kardab, et ma unustan tema ära.
Mina: "Sinu unustan ma siis kui unustan hingamise."
Piret: "Aww, keegi pole mulle kunagi midagi niiii ilusat öelnud."
Hommikul majanduse tunnis küsis õpetaja esimese asjana, et kas mul sai leht valmis. Ilmselgelt pidin ma ka sel päeval veel lehega tegelema, sest mulle ei meeldinud küljenduses mõned paigutused, mida lõpuks ei saanudki nii, nagu ma tahtsin. Andsingi lihtsalt alla, sest ma ei viitsinud enam selle jamaga tegeleda.
Majanduse tunnis hakkasime uut lehte planeerima. Õpetajal tekkis idee, et võiks iga aastaste saiakeste müümise asemel hoopis ette võtta projekti koolilehe tegemiseks. Meil on siis plaanis teha e-uudiskiri. Sel tunnil panimegi plaanid seoses sellega paika: rubriigid ja jaotus, kes mida tegema hakkab. Päris põnev arutelu tuli ja kamba peale saime päris head ideed kirja. Mul oleks ka vaja oma vallalehe arendamiseks üks selline ajurünnak teha.

Vahetunni ajal läksin ühikasse, siis koma hakkas kohe küsitlema. Esmaspäeval läks vesipiibu tegemisest häire tööl, st hakkas piiksuma. Õhtul veel rääkisin Aleksile, et see on see südame rütmi lööv aparaat, nagu nendes haigla saadetes.
Koma hakkas hommikul otsima, kust toast see tulla võis, aga kuna Margusel ja Ruslanil oli toa uks lahti, siis lendas koma sinna sisse, kuigi nad veel magasid. Tuba oli koristamata, vesipiip keset tuba ja suitsuandur kilekotiga kaetud. Õnneks suurt pahandust sellest ei tulnud, sest aasta algus on, komal pole veel närvid läbi ja Margus ja Ruslan on siiani heas nimekirjas olnud. Ma oleks ise kõik seal eelmisel päeval ära koristanud, kui mul nii halb poleks hakanud. Ruslan tahtis hakata kooli minema, aga koma kutsus ta veel tagasi suitsuandurit üle vaatama. Ma naersin, et Ruslan ei saagi kooli minna, vaid jääb ühikas peale tunde.
Mul oli juba teiseks vahetunniks kõht nii tühi, et oleks tahtnud kööki sööma minna, aga ilmselgelt oli Aleksiga nii huvitav jutustada, et ma pidin pärast oma tühja kõhu ja une võitlusega vene keele tunni ka üle elama. Tunni alguses tegin isegi kaasa midagi, aga kuna ma reaalselt surin seal, siis loobusin ja istusin terve tunni instagrammis pilte vaadates ja haigutades. Seletasin õpetajale ära, et ma olen väsinud ega jõua mõelda, mille peale ta isegi ei käskinud mul tunnis kaasa töötada. Kui ma haigutasin, siis ainult küsis: "Kas tõesti nii igav on?"
Mina: "Ausalt ei ole igav, ma lihtsalt ei jõua silmi lahti hoida," mille peale ta naeratas.
Ma olin päris kindel, et kui ma selle tunni suudan üle elada, siis lähen ühikasse magama, kõige pealt sööma ja siis magama, aga no ilmselgelt ei jõudnud ma magama, sest söök andis energiat ärkvel püsimiseks. Aleksiga on võimatu söömas käia, sest ta ei lase mul süüa, muudkui vaatab ja teeb nägusid ja naerab. Viimases osas oleme ikka eriti sarnased, et lambist naerame kogu aeg. Teda stalkeriks nimetades, ütles ta mulle, et ta pole stalker, kuna stalker on see, kes näeb teisi, kui teised teda ei näe.
Mina: "Stalkimist on ka mitut eri liiki!"
Lisaks sellele lubas ta eraldi stalkeri lehekülje teha, nagu seda on twitter, istagram jne, kus jälgida saab. Tema aga ei jälgi, vaid stalkib.
Pärast söömist istuti keskel jälle, vaatasime Põhja-Koreast mingit dokumentaali ja Aleks alustas jälle oma faktidega. Mängisime kaarte ja siis sai seletatud seal kõigi teistega. Kõik suhtlevad lambist viimasel ajal minuga, kuigi ma ei tunnegi neid. Näiteks esmaspäeva õhtul käis meie ühikas mingi tüüp, kes Katja juures oli, blokkis koridoris mu teed ja rääkis pidevalt, kui mind nägi. Teisipäeva hommikul ütles mingi klassitäis kutte mulle lambist: "Tere hommikust," kuigi esmapilgul polnud seal ühtegi tuttavat nägu.
Õhtupoolikul käisid Märdi ema ja Anita külas. Anital on vaheaeg ja me pole selle jooksul üldse kodus. Nii tegingi neile ettepaneku külla tulla, seda enam, et Anita pole kordagi ühikas käinud. Igatahes talle meeldis me tuba ja oli rõõm neid näha.
Õhtul käisime ujumas. Signe ootas mind, ma ütlesin talle, et ma vabal ajal ei suhtle temaga, nagu komale basseinis eelmisel neljapäeval ütlesin. Pärast läksingi ujuma hoopis koos Aleksi ja Margusega. Teisipäevale omaselt polnudki nii palju rahvast, kui arvasin. Mõnus seltskond, taustaks mängis Smilers ja nalja sai ka. Näiteks siis, kui Kert vee alt ühest basseini äärest teise ujus ja sellega mind ehmatas või siis kui Aleks läbi ujumisprillide ainult mu siluetti nägi, sest kõik oli udune. Kõige lisaks tuli Ivo ujuma. Ta ujus nii hoogsalt ja massiivselt, et kui ta vastu ujus, siis ma hakkasin isegi kartma teda. Mingi aeg ta võttis tempo maha ja tegi niisama huumorit. Ta hakkas teisest basseini otsast mulle vastu ujuma. Iga kord, kui ta pea vee alt välja pistis, tegi mulle nägusid, aga ma ei vaadanud üldse teda. Kui ta lõpuks minuni jõudis ja naeris ning ma küsisin, miks ta naerab, rääkis ta sellest, kuidas ta nägusid üritas teha, aga mina nii tõsise näoga olin. Mina: "Ma ei pannud sind tähelegi, maailm ei keerle ümber sinu."
Ivo oli korraks nördinud. Ma aga lisasin: "Sina oled kellegi teise maailm!"
Nii hea tunne oli ujumast tulles, sest Margus, Ruslan, Rait ja Aleks polnudki ära läinud, vaid ootasid mind. Käisime kõik koos veel poes ja saime kõhutäie naerda, kuna see omaette rääkiv vanem naisterahvas oli poes ning luges mingi ürituse kirjeldust meile ette, mille kohaselt pidid noormehed end spordlikult riietama.
Kõigil poes käidud, siis mindi sama seltskonnaga kööki süüa tegema. Keegi tegi nalja, et võiks jõusaali veel minna. Esmaspäeval käisime. Toopäev oli kõigil nii suur tahtmine jõusaali minna, aga kõik ootasid Aleksit. Minu arust ongi ta viimasel ajal kõige oodatum inimene, sest kui teda pole, siis kogu aeg keegi küsib, et kuna ta tuleb.
Ma ei jõudnudki jõusaalis suurt midagi teha, sest põhirõhk läks naermisele ja jutustamisele, sest Ergo tuli ka oma seltskonnaga sinna. Selletõttu oli juba see jama, et pidime jõusaali jagama ja teatud asjade juures järjekorras olema.
Põhi huumorit tegi ikkagi Rait, kuigi mina ajasin teda pidevalt naerma. Iga kord kui ta midagi tegema või tõstma hakkas, siis naersin. Rait: "Kui see rapunzel naeratama kukub, siis.."
Kõigele lisaks ütles ta: "Vahepeal on vaikus parem kui kuld, muidu jääb kuld kurku kinni, proovi siis seda välja saada."
Ja vahel tunneb Rait end lihtsalt kui pool lilla gorilla.
Täna on rebaste ristimine ja klubi, nii et trenni meist vist keegi ei jõua, vähemalt mul pole plaanis. Tantsimine on isegi trenni eest. Õhtuks on ilusti välja puhatud, sest täna saime Märdiga mõlemad kaua magada, kuna esimene tund oli vaba. Klienditeenindus läks ka kiirelt mööda, sest kõik esitlesid oma powerpointe erinevate riikide kohta. Ma tegin oma turismikorraldusaegse Saudi-Araabia esitluse uuesti ja sain viie.

Lõuna ajal mängisime Ändi, Kaidi, Katja ja Aleksiga valetamist ja siis käisime Aleksi, Kaidi, Tailo ja Raiduga söömas. Aleksi eeskujul hakkasid kõik stalkima mind ega lasknud mul süüa. Õnneks oli Tailo, kes kogu tähelepanu suutis alati endale juhtida oma naermistega. Teda on sama kerge naerma ajada kui Raitugi,
Aleks ja Tailo läksidki kooli ja ma mõtlesin, et kirjutan kiiresti selle postituse lõpuni, sest mul polnudki täna rohkem tunde. Nüüd jään, aga õhtut ootama. Varsti algab rebaste ristimine ja õhtul tulevad Piret ja Anti ka klubisse. 

Nõrgast tugevani

Ma ei tea miks, aga kui ma pühapäeva hommikul üles ärkasin, meenus mul esimese asjana üks põhikooliaegne seik sügisvaheajast. Ilmselt sellepärast, et põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastel on sel nädalal vaheaeg, aga meil ei ole. Kuna selles meenutuses oli ühtlasi tegemist ka kapsastega, siis see võttis vist kokku kogu eelneva nädala.

Pätt olen ma kogu elu olnud. Sügis- ja kevadvaheaegadel süvenes see aga veelgi, sest mu naabermaja elanikud kutsusid selleks ajaks oma sugulase külla. Kui me kaks siis jälle üle pika aja kokku saime, algasid lõputud lollused: terroriseerisime vanadekodu elanikke, peksime aknaid sisse, tüütasime inimesi, rüüstasime aiamaasid jms. Viimane oligi märksõna sellest meenutusest, mis mul pühapäeva hommikul pähe tuli. Mina ja Rait hulkusime mööda Rõuget ringi, nii ka tol sügisvaheajal. Avastasime, et keegi on kapsad aiamaale unustanud. Kusjuures seal oli veel muidki köögivilju. Meil muidugi nalja kui palju, tegime unustajate eest töö ära, kakkusime kapsad, porgandid jms sellised välja ja peksime tee peale puruks. Nüüd kui Väimelas samal ajal kapsad ikka veel põllu peal on, jõudis mulle kohale, et kapsaid hoitaksegi võimalikult kaua põllu peal, mitte ei unustata neid sinna. Meie pärast jäi keegi tol aastal oma kapsasaagist ilma. Võib-olla on heagi, et mul pole sügisvaheaega. Nali!
Mis ma oskan öelda? - Seda lauset kasutatakse ka teles. Vaatasin pühapäeva õhtul ühikas telekat ja täheldasin kahel korral sama lauset Avandi ja Jõekalda suust. See on vist märk, et ma olen palju telekat vaadanud, kust ma muidu selle lause võtsin? Tegelikult on mul viimasel ajal üha vähem aega telekat vaadata, sest ühikas on nii palju muid ahvatlusi. Eile ka läksin reklaami ajal kööki, aga lõpptulemusena jäin sinna 20 minutiks Maarja, Ruslani ja Aleksiga jutustama.
Nädalavahetus möödus nii töiselt arvutis istudes, et mul oli pühapäeva õhtuks korralik error, aga vähemalt jõudsin tulemuseni ja algselt 4-leheküljeliseks planeeritud vallalehest sai 6-leheküljeline. Polegi see aasta nii suurt lehte veel teinud, kuigi kirjutasin neid eelarvesse sisse kolm tükki. Nüüd otsustasin, et suurel lehel polegi nii suurt mõtet tegelikult. Hetkel oli see vaid materjali rohkuse tõttu hädavajalik. Edaspidi võiks leht ilmuda tihedamini ja väiksemal kujul. Kusjuures nähes end viimasel nädalal kõvasti üle töötamas ning arvesse võttes plaanitavat läbiviidavat muutust vallalehes, otsustasin ka palganumbri osas midagi ette võtta. Mulle hullult meeldib mu töö, aga kui pole väärilist tasu, siis võib motivatsioon kaduma minna.
Lisaks sellele heliseb mu telefon nagu ikka alati vene keele tunni ajal, nii et pean peaaegu igas tunnis välja küsima, et tööasju ajada. Ja nagu sellest oleks veel vähe, visati mind täna majanduse tunnist välja, sest kõigepealt ma kaitsesin õpilasesindust ja vaidlesin õpetajaga ning lõpuks keeldusin arvutit ära panemast, sest küljendaja ei saanud mu suuremahulist hommikul ära saadetud vallaleht kätte ja ma pidin sellega jamama. Mina: "Õpetaja, ma ei saa!"
Õpetaja: "Saad küll!"
Mina: "Ei saa!"
Õpetaja: "Mine siis minema!"
Mina: "Lähengi, ma tõesti ei saa."
Istusin tükkaega aatriumis ja ajasin selle lehe jama korda, sain veel ühe artikli juurde selle asemele, mille olin planeerinud ja mida lõpuks ikkagi ei tulnud ning tulin ühikasse ja nüüd kirjutan siin blogi edasi. Vahepeal käisin Aleksiga söömas.
Käesolevast nädalast peale hakkan ka Võrumaa Teataja jaoks ühte suuremat projekti Vastseliina vallast tegema, mis ilmub oktoobrikuu viimasel päeval, nii et mu vaba aeg kooli kõrvalt on viimasel ajal ikka väga limiteeritud ja tihedalt sisustatud. Lisaks muidugi sinna juurde kuuluvad nii tööalased kui ka omad üritused. Töö ausalt ei sega mul koolis käimist!
Peale seda, kui ma trenni hakkasin tegema ja koolitaja Harald Lepiskiga kohtusin, on mu motivatsioon ikka kõvasti tõusnud. Isegi imestan, et nii palju korraga tehtud saab. Teisalt muidugi inspireerib see, et nädala sees on vähe kooli, rohkem sõpru ja toredaid hetki ühikas, mis aitab end nädalavahetuseks kokku võtta ja oma tööd ära teha. Mitte, et ma nädala sees ei töötaks.
Uus koolinädal on jälle algamas ja mina olen juba ühikas. Tavaliselt on mul nii palju tööd, et ma jõuan heal juhul esmaspäeva lõunaks Väimelasse. Kusjuures praegu on esmaspäeva hommik. Mul läks viie ajal uni ära, nii et ärkasin üles, viimistlesin oma lehe ära ja saatsin küljendusse. See leht on nagu luupainaja, sest seni kuni see valmis pole, ei suuda ma kogu ärkvel oleku aja millestki muust mõelda. Kuidas seda nüüd nimetatigi - tööstress? Pigem vist ikka mitte, ma selles osas lihtsalt liialt maksimalist ja enda suhtes väga nõudlik. Vähemalt on prioriteedid paigas.
Lisaks tööle jõudsin nädalavahetusel ka välja, et oma armsate sõpradega üle pika aja kohtuda ja aega veeta. Ei istunudki reede õhtul kodus, nagu tavaliselt. Isegi Annu, kes mulle kirjutas, oli hämmingus, et ma linnas olen, mitte kodus. Mul polegi vabal ajal ainult mu töö.
Tegelikult on nii positiivne, kui sind kuskil oodatakse ja armastatakse. See on ilmselt selle nädalavahetuse märksõna, alustades reedel Vastseliina lasteaia 60. juubelipidustuste ja Haak'ide residentsi külastamisega, lõpetades maal vanaema juures pühapäeva teises pooles.
Lasteaed on ikka läbi aegade üheks mu lemmikkohaks olnud, sest mu ema töötab lasteaias. Kui ma Rõuges elasin, siis ma käisin kogu aeg ema töö juures ja veetsin palju aega lasteaialastega. Nüüd kui ma Vastseliinas olen, satun ma ka viimasel ajal tööasjus päris tihti lasteaeda, nii et mõned väiksed silmapaarid on juba meeldegi jäänud. Mulle hakkab tunduma, et see on märk, et ma varsti töötan ise ka lasteaias. Kui nii meenutama hakata, siis oli kasvatajaks olemine mu esimene unistuste amet.

Lapsed on nii siirad. Juubelipeol kontserti andmine oli nende jaoks nii raske töö, et kui nad lõpuks saalist väljusid, siis üks poiss ohkas nii sügavalt, et kogu publik puhkes naerma. Kontserdi ajal andis muusikaõpetaja neile kätte tähed, mis moodustasid kokku sõna SÜNNIPÄEV. Üks tüdruk siis uuris lähemalt seda tähte ja ütles: "Minu arust on see täht täiesti tagurpidi," millele järgnes taas publiku naer. Kusjuures see täht oli täitsa õiget pidi. Oeh, nii lahe ikka.
Suhtlesin veidi ametnikega. Vallavanem ja volikogu esimees on mu igapäevased sõbrad varsti. Viimasel ajal on nendega nii palju asjaajamisi ja käimisi olnud. Ettevõtlusnädalal käisime näiteks Vastseliina valla suuremates ettevõtetes, et vestelda ettevõtete juhtidega. Sellest lähemalt juba järgmises vallalehes!
Lasteaia juubelipidu kujunes aga meil Anitaga lõpuks päris humoorikaks. Vaatasime lasteaia juubeliks tehtud videosid ja naersime ühte väikest tüdrukut, kes tantsis muusika saatel kaasa. Samal ajal sõime nii palju kui jõudsime. Parim pidu on ikkagi see, kus kõvasti süüa antakse, vähemalt siis kui pole mahti saanud eelnevalt terve päev korralikult süüa. Üldjuhul ma muidu söögi pärast üritusi ei külasta.
Ründasime Anitaga muudkui suupistete lauda, samal ajal suutis Anita päris mitmel korral mõnele vanemale naisterahvale nende endi kohvi peale ajada. Ühesõnaga oli tolle päeva motoks: "Ründame kohvitasse!"
Peale pidu läksin veel korraks koju, et siis Märdiga linna minna. Max oli Merka soovil korraldanud üle pika aja Haakide residentsis kokkusaamise väikse osa meie armsa Põhja-Läti familyga. 2013. aastal oli family kõrgaeg, nüüd on kõik nii kaugeks ja tundmatuks jäänud. On muidugi asju, mis kunagi muutu. Näiteks Taavet, kes küsib kohale jõudes esimese asjana: "Kus Mikk on?" või Max, kes teatud faasis hakkab emotsema ning kindlasti Mikk, kes suudab alati üllatada.
Käisime Märdiga poes ja korjasime Maxi linnast peale, et siis Puigale Eltoni poole minna. Max korrutas meile terve tee Puigale sõites ja hiljem sealt tagasi tulles, kuidas ta meid ikka armastab ja kui head sõbrad me tal oleme, Märt muidugi rohkem (vanad sõbrad ja ahvatlused ikkagi). Ühesõnaga vene temperament ja full love - kui juba siis täiega ja kui ei, siis ei. Max rebib ja teeb vahel liiga kohatuid nalju, ka enda kulul - sibul, aga lõpuks ikkagi paneb kõrvaklapid kõrva ja turtsub nagu pubekas, nii et teised ei oska seisukohta võtta. Lõpuks ei saanud isegi mina aru, mis teda vihastas, kuigi õhtu jooksul olin mina see ainuke, kes tema biiti jagas ja mille peale me taas rusikaid kokku saime lüüa. Keegi polnud näiteks Maxi eesootaval nädalavahetusel Linda rahvamajas üles astuvale Termikale kutsunud, kuigi mina olin esimene, kes ütles, et rockifännist Max peaks kindlasti kohal olema. Nüüd sai ta igatahes teada ja moodustunud on 15liikmelise seltskond, kes laupäeval Termikal rokib. Tegime seekord juba vaikselt soojendust ka, aga kuna Taavet ütles, et ta jääb nende lugudega magama, siis lasti Aapo Ilvese rauasaega tulemise laulu edasi.
Termikast veel nii palju, et arutleti, kas Po ja Annu ka tulevad, aga mina olin veendunud, et nendelt saab seda alles paar tundi enne minekut teada. Üks hetk käisin netis ja Annu oligi kirjutanud. Kuna neil aga midagi paremat polnud teha, siis lendasid nad ka live'i ja juba olid teemaks Po ja ta kurgid, mida ta aasta tagasi samal peol Jaagup Kreemile pakkus. See aasta me kahjuks või õnneks vist sellist Po'd enam ei näe, aga vähemalt on tema ja Annu kohalolu garanteeritud.
Mingi aeg oli Elbimbo juba teemaks ja Taavet pani tv3 playst meile "Su nägu kõlab tuttavalt" lugusid ning pakkus pulmakleidis Sepo Seemanit Maxile uueks silmarõõmuks. Sel õhtul käisid lõpuks reklaamid ka juba Maxi kohta: maxi krõpsud ja Max(ks) ja moorits. Max: "Who is my moorits?" Sibul.ru oli ka teemaks. Ma sain aru, et Maxile endale läksid ka kõik need naljad peale, aga lõpuks ta oli Merka peale solvunud, et tema tahtis pidu, aga istus terve õhtu telefonis ja kõigele lisaks pööras Max naljad ka enda kahjuks kõik.
Tõmbasime kogu õhtu vesipiipu. Üle pika aja oli päris hea. Täna on plaanis ühikas ka piibutama hakata. Leidsin oma vesipiibu asjad ka üles ja sai juba väike plaan paika pandud. Eks vaatab, mis sellest õhtul kujuneb.
Kui me alguses Eltoni juurde jõudsime, maha istusime ja Taavet tuli ning ma teda kallistama tormasin, kuna polnud nii kaua näinud, siis ma lihtsalt ei tundnud teda ära. Ta oli nii teistsugune ja eemalolev. Max ütles, et Taavet pole veel siia jõudnud. Õnneks ma jõudsin õhtu teiseks pooleks selle õige Taaveti ära oodata ja siis rääkisime veidi juttu üksteisest ja muutumistest ning sellest, kuidas Taavet pidi sõprade juurde tagasi tulema. Ta ütles, et nüüd on see aeg käes - ta on siin ja järgmine nädal lähme Termikale. Loodan, et see on alles algus, sest tahaks Taavetiga rohkem koos olla. Ta liiga hea ja kallis sõber mu jaoks. Isegi Märt ütles Taavetile, et tahaks tema ja selle seltskonnaga rohkem kokku saada ja külas käia.
Üleeelmine nädal kui ma ettevõtluspäevalt tulin ja Taavet oma punase golfiga vastu sõitis, siis ma olin lihtsalt nii rõõmus, et karjusin rooli taga rõõmust: "Taaaduuu," kuigi ma olin autos üksinda. Selline kirjeldamatu rõõm valdab mind oma sõpru nähes tavaliselt.
Taavet ütles mulle, et kuigi tal on palju sõpru, siis olen mina ikkagi tema mõtetes domineeriv, sest kui ta mõtleb, siis tulen just mina paratamatult pidevalt esile. See vist ongi tõeline sõprus. Vähemalt pole ma unustatud ja sina, Taadu pole ka unustatud, sest ei möödu ühtegi päeva, kui ma su peale ei mõtleks!
Rääkisime seal ja siis üks hetk avaneb uks ja sisse astub Mikk, kuigi Taavet lootis, et saame ühe peo vähemalt ilma Mikuta pidada, samas noh Taavet ei saa ei Mikuga ega Mikuta. Kui Mikku pole, siis ta räägib Mikust. Vähemalt Mikk sai nüüd kogu selle nalja enda peale, mis muidu Maxi kulul tehti. Me olime eelnevalt just Eltoni sünnipäeva videosid vaadanud, kus Mikk ütleb Eltonile: "Elton, tõsta mind kaa," mille peale Elton Miku sülle võtab ja õhku tõstab. Keegi polnud varem seal videos seda tähele pannud, aga nüüd sai vähemalt tagant järgi järjekordset Miku nalja naerdud. Lubasin selle videost välja lõigata, et Elton saaks selle helinaks panna, kui Mikk helistab. 1:45, siin see on: http://toru.ee/view/6c5b285350af
Tegelikult ei pidanud Mikk üldse tulema, kuna oli ära maale läinud ega leidnud võimalust, kuidas linna tagasi saada. Keegi ei viitsinud järgi ka minna. Ta oli loomulik kadu nagu ikka või siis hakkab mulle tunduma, et ta tõestab viimasel ajal vastupidist. Igatahes kohale ta jõudis ning üllatus kukkus igati hästi välja.
Tegime veel nalja ja rääkisime juttu ning 1 ajal mindi laiali, sest laupäev tõotas ränk tulla ja see seda ka oli. Ma olin terve päev arvutis ja muudkui kirjutasin ja lugesin, parandasin ja töötlesin ning lõpuks panin lehe kokku, aga siis avastasin, et materjali on nii palju ning otsustasin pühapäevaks, et teen suurema lehe, mida hommikul uuesti kokku panema ja paigutama asusin. Pühapäevaks oligi tegelikult leht koos ja jäi ainult õhtul veel ära saata, aga kuna ma otsustasin, et saadan hommikul, siis nii hakkaski jälle see manipuleerimine pihta. Esmaspäeval ju kõik järsku avastavad, et veel on vaja midagi lehte panna, kuigi sellega on aega tegeleda olnud kaks nädalat. Kui õpetaja enne mu tunnist välja viskamist küsis: "Mis sa nädalavahetusel tegid?" siis ma sain ikka päris vihaseks, sest ma panin nädalavahetusel kogu oma aja ja võimalused sellesse lehte ja kui hakkavad toimuma minust sõltumatud asjad, nagu näiteks see, et fail on liiga suur ega jõua esimese üritamisega kohe küljendajani, siis teeb küll vihaseks, kui keegi küsib, et mis ma nädalavahetusel tegin.
Leht jõudis lõpuks küll kohale, aga ma olen juba kaks artikli juurde saatnud, mis vahepeal kuskilt avastati. Ruumi lehes tegelikult on, kuna see on nüüd kuue- mitte neljaleheküljeline, aga aeg on otsas ja ma arvan, et küljendajal on ka segadus juba. Selle blogi kirjutamise ajalgi on mul mitu kirja tulnud. Näiteks sain nüüd alles pildid, mida ma nädal aega juba olen üritanud ühe artikli juurde sebida. Eks vaatab, mis nendega veel teha annab. Täielik error ikka, peab ikka kannatus selle kõige jaoks olema, kuid ilma sarksmita ütlen, et mulle ikkagi meeldib see, mis ma teen. Ma leian, et ma ise teen kõik õigesti, ma lihtsalt sõltun vallalehte toimetades liiga palju ülemustest ja nö koostööpartneritest. Selline jama, nagu seekord on üks väheseid erandeid ka. Selliseid olukordi tuleb vahel ette, aga mitte alati.
Laupäeval rääkisin töö kõrvalt päris pikalt Aleksiga. Mulle meeldib temaga rääkida, sest ta on hästi rahulik ja tasakaalukas, vastupidiselt minule. Ma tunnen lihtsalt, et sellised inimesed aitavad tasakaalustada mind, kui ma ise kõigun nagu praegu. Samas on ta jutus palju äratundmisrõõmu iseendaga.
Me oleme viimasel ajal nii ühel lainel, kuigi ma nimetan teda stalkeriks juba. Tänu talle ja Raidule kasvas mu blogi lugejate arv ka, sest nad suutsid selle aadressi vihjete järgi neljapäeval kui ma ühikast ära olin läinud lõpuks üles leida. Peaksin nüüd vist meelitatud olema. Kõiki nii väga huvitab, mis ma siin kirjutan. Aleks ütles, et ma elan lihtsalt huvitavat elu, millest kõik osa tahavad saada. Rääkisin täna Krissuga, siis ta ütles, et ta tahaks ka mu kiires ja lahedas ajas olla. Olge siis, kasvõi blogi kaudu. Nüüd ma saan aru, et mul polegi vist siin mingeid stalkereid, vaid pigem on paljud mind üles leidnud jälle.
Aga Aleks on ikka täielik stalker. Eile ta jõudis minuga näiteks samal ajal ühikasse, kuigi mina ei märganud teda üldse. Eelnevalt olin aga sellepeale mõelnud, et päris hea kokkusattumus oleks, kui jõuaksime samal ajal.
Ma olen tegelikult ise ka haige stalker. Kõndisin eile koridoris, kuulsin, et keegi teeb ukse lahti, lootsin, et õige uks avaneb ja nii läkski. Tavaliselt kui ma ise ta ukse taha lähen ja koputan, siis ta teeb ukse hästi rahulikult lahti, piilub ukse vahelt ja alles siis teeb ukse täiesti lahti. Kusjuures ma läksin eile kööki võid tooma, aga kuna ma nägin koridoris rõõmsat Aleksit, siis unustasin tuua selle, mille pärast kööki üldse läksin. Kõigele lisaks olen ma sel nädalal köögis korrapidaja.
Eile käisin veel vanaema juures. Ta oli nii rõõmus jälle mind nähes. Vanaisa ütles, et vanaema küsib iga päev tema käest, et ei tea, kuna see Birgit ikka tuleb. Mul pole viimasel ajal üldse aega seal käia, kuigi ma tahaks rohkem nendega aega veeta. Varsti, kui sünnipäevaks ettevalmistusi tegema hakkan, siis ilmselt satun tihedamini jälle sinna. Pärast käisin Rõuges veel venna juures, sain oma telefonile uue korpuse. Lõpuks saime Ööbikuorus Annu ja Po'ga kokku. Ma polegi ainuke, kes sporti teeb - neil olid ka dressid seljas ja näod õhetasid. Ei tea, kas ma ka täna Ruslani ja Aleksiga jooksma jõuan? Eile ütlesin Ruslanile, et lähme peale tunde jooksma (meil on täna kaks tundi). Ruslan oli nõus, aga siis Aleks ütles solvunult: "Et teie lähete siis jooksma jah.." tegelikult see oligi kivi tema kapsaaeda, sest tal on neli tundi. Nüüd me ootame ikkagi tema ära ja siis vaatame, kas lähme jooksma või jõukasse. Et mul seda esmaspäevast motivatsiooni ikka jagub. Hommikul kooli minnes küsisin Aleksi ja Silveri käest: "Arvake ära, mis kell ma ärkasin?"
Aleks: "5 minutit tagasi?"
Silver: "Paar tundi tagasi."
Mina: "Just nii!"
Silver: "Nagu vanaisa."
Mina: "Ega head esmaspäeva ei saa raisku lasta!"
Ma olin hommikust peale nii entusiastlik, särasin ja tervitasin kõiki rõõmsalt. Raive kooli jõudis, siis ütlesin talle: "NO teree, sind ma just ootasingi," mis tegi ta niigi särava oleku veel säravamaks. Ta puudus terve eelmine nädal ja kui ta siis lõpuks reedel kooli tuli, siis ma võtsin ta umbes samade sõnadega vastu nagu täna hommikul. Naerata maailmale ja ta naeratab vastu! NB! Eriti hommikul!
Esimene tund oli vene keel. Ma olin juba peas valmis mõelnud, mida öelda, kui õpetaja küsib, mis kuupäev ja nädalapäev täna on ning siis ta küsiski mind. Ma muidugi olin mõtetes juba homses päevas. Vähemalt ma tunnen, et ma oskan ja tundides tuleb nii palju tuttavaid asju juba ette. Polegi see eelnevad 7 aastat õpitud vene keel nii lootusetu nagu ma arvasin. Aitan tunni ajal isegi Karmenit, kes alles nüüd hakaks vene keelt õppima ja vahel minu käest abi palub.
Oeh, ma sattusin nüüd kirjutamisega hoogu jälle. Tegelikult on nii palju veel kirjutada kõigest sellest, millest pole siiani kirjutada jõudnud, aga tänaseks aitab. Rait juba lärmab koridoris ja mina pole teda ikka veel sel nädalal kohanud.
Ahjaa, mu säästusõpra huvitavad sooduspakkumised. Aga mind ei võetud jälle Tallinna kaasa. Kusjuures siin postituses tahtsin ma Anita asemel kogu aeg Anti kirjutada. Tsau!

Kommunisti eluka seiklused

Nüüd on jälle see etapp käes, kui on sügis, kool ja palju teha. Tüüpiline olukord, et kui aega on, siis pole millestki parasjagu kirjutada. Olgem ausad, viimased postitused siin olid päris igavad, sest midagi peale kooli eriti ei toimunud ja ma polnud nii palju aega ühikas. Nüüd aga on siin nii lõbus ja mul on aina rohkem töökohustusi ning toredaid hetki, mida pole olnud enam aega kirja panna. Ma lubasin Aleksile, et kui ma jälle rohkem ühikas olen, siis hakkan korraldama, et kogu aeg toimuks midagi. Nüüd on sellest mitu nädalat möödas ja kolmapäeval ta siis ütles mulle, et ilma minuta oleks ühikas nii igav, samas jõudsime järeldusele, et neid toredaid inimesi ühikas ikka leidub.
Aleks tegi köögis süüa ja siis olin talle seltsiks. Rääkisime eelmisest ja sellest ühika aastast, kuidas eelmine aasta oli kogu mu elu ühikas, sest mingi aeg ma ei suhelnudki enam väga teistega, kuna mul oli mu pagulaspere, kellest praeguseks pole siin enam peale minu kedagi. Ma arvasin, et ilma nendeta pole siin enam endine ja nii head seltskonda ma eest ei leia, kuid eksisin. Rääkisime ükspäev Mikuga, ta arvas, et ma raudselt leian endale jälle uued inimesed ja uue seltskonna. Ma ei uskunud seda, aga ei läinudki kaua, et leida enda ümber need inimesed. Ausaltöeldes olen ma hetkel tõeliselt õnnelik, sest mu ümber on nii palju häid inimesi. Ma hindan kõrgelt häid ja toredaid inimesi, tunnen nad ära ning võtan kiiresti omaks. Proovi siis mitte suhelda inimestega, kes pakatavad positiivsusest ja sind kogu aeg naerma ajavad. Aleks ütles, et ma mõjun inimestele hästi ja tema arvates on mul kogu aeg ukse taga järjekord inimestest, kes minuga kohtuda tahavad. Ma olin üllatunud seda kuuldes, sest tavaliselt olen mina alati see kurjajuur. Kusjuures pahandustesse sattumine võib ka tema arvates hästi mõjuda. Selle kohta on tal oma teooria.
Inimestega kohtumise osas on tal aga küll õigus, sest mul on veel nii palju häid sõpru, kellega mul pole üldse aega kokku saada, kuigi tahaks. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et Anti on järjest kaugemaks jäänud. Varsti ta arvabki, et oli vaid üks säästusõber. Me ei läinud isegi klubisse eelmisel laupäeval, sest meil kummalgi polnud aega. Nii see elu lähebki.
Raineri kohta nii palju, et kui ma neljapäeva õhtul "Laula mu laulu" vaatasin, siis seal osalenud Villu Tamme meenutas mulle millegipärast täiega Rainerit. Sind on meeles peetud!
Eelmisele niigi super nädalale pani täiusliku punkti Piret, kes üle pika aja minuga taas rääkima hakkas. Kusjuures esimene lause tema poolt mulle oli: "Kuna sa blogi kirjutad?"

Ma teadsin, et ta ei jäta mind mingi mõtlematu lolluse pärast, mis siiani nalja teeb. Teisipäeval oli Ivo sünnipäev ja siis tuli Piret ka ühikasse meile külla. Tulin just ujumast, Piret oli mind pikisilmi oodanud ja tormas mind kallistama, nii et ma ei saanud asjugi käest ära panna, kui ta juba minu ümbert kinni oli haaranud ning siis mind õhku tõstis ja keerutas. Imeline tunne, meie vaheline armastus ikka ei sure. See õhtu temaga oli jälle nagu teisel planeedil. Tundsin end taas tõeliselt hulluna, kuigi ma tunnen end viimasel ajal just nii, sest pole enam seda tugevat blokaadi, mille me teiste vastu koos moodustasime ja seda Piretit, kelle varju jääda. Nüüd on mul tunne, et olen ise see segane kodanik, kes Raiduga võidu naerab.
Raidust võiks kohe terve raamatu kirjutada. Mu telefon on pungil juba tema tehtud ja öeldud naljadest. Rait ja ta ebaloogilised laused. Mis ma ikka oskan öelda - on mu viimase aja parasiitlause. Aleks ütles, et see on pigem ükskõikseks jättev lause, mis asendab sõnu: ok, nojah, mhm. Mul ausalt pole ükskõik, ma tunnen vahel lihtsalt, et ma ei oska inimestega suhelda. Kuigi paljud väidavad vastupidist, olen ma teisi kuulates pigem vaikne ega oska vahel lihtsalt midagi öelda. Kui ma aga ise räägin, siis ei lase ma teistel midagi öelda ja räägin lihtsalt surnuks. Teisipäeval enne ujuma minekut tegin vaikuse challenge't. Mängisime Kaidi ja Aleksiga peale tunde kaarte ja tegime erinevaid panuseid, mida kaotaja tegema pidi. Näiteks pidid kaotajad võitjale ostma ühe siidri, õhtul ostsimegi Aleksiga Kaidile Londoni, mida ta terve õhtu jõi, sest see oli nii halb.
Kala mängis samal ajal teleka taga mingeid mänge ja Rait rääkis meiega juttu. Ma isegi ei mäleta, mis Rait keset juttu ütles, igatahes lubasin talle, et olen nüüd tund aega vait ega räägi midagi. Kusjuures päris hästi tuli mul see vait olemine välja, et ma vedasin isegi üle tunni aja välja, kuigi kõik arvasid, et mul oleks raudselt nii palju öelda. Ausalt öeldes ei olnud. Ma pigem ootasin, et teised räägiks, aga Kaidi ja Rait läksid ära, Kala mängis ikka oma mänge ja Aleks üritas mind rääkima panna, sest selle peale me ju panuseid ei teinud, kes kauem vait suudab olla. Mina aga tahtsin ja Aleks ütles, et ma ei anna raudselt alla ka, kui seda endale lubasin. Nii me siis mängisime aja sisustamiseks kaarte. Me olime tegelikult terve pärastlõuna juba mänginud, aga mul ei saanud ikka veel villand ja Aleks ei oska lihtsalt: "Ei," öelda, kuigi võiks. Ma ei taha kedagi millekski kohustada ja teades, kuidas mulle meeldib inimesi käsutada, siis soovitan alati vastu hakata. Muidu ma olen liiga domineeriv.
Samas tuleb käsutamine vahel kasuks, sest viimasel ajal ei möödu enam ühtegi päeva, kui me ühikas spordiga ei tegeleks. Ma isegi imestan, et ma iga päev end liigutada viitsin. Ma olen viimastel aastatel ikka väga laisk olnud. Rait ja Aleks kutsusid mind juba septembri alguses jõusaali ja kui ma siis kaks nädalat hiljem lõpuks riided kaasa võtsin, siis nii see kõik algas ja mulle hakkas pidev trenn meeldima, kuigi algus on siiani raske. See nädal jõudsime jõusaalist ja ujulast ka välja poole ehk metsatiirule jooksma. Ma nägin eelmisel ööl unes, kuidas ma iga päev jooksmas käiva Ändiga sama teed jooksin, mis tekitas kiusatuse reaalselt järgmisel päeval jooksma minna. Ma ikka suure suuga rääkisin, kui kiire jooksja ma olen, aga ilmselgelt peale nii pikka pausi oli raske kolme kilomeetritki joosta, nii et ma olin endas pettunud, et ma vahepeal kõndima hakkasin. Õnneks muidugi ilm ja seltskond oli suurepärased.
Põhilised trenni inimesed on Rait, Ruslan ja Aleks - kõik koos käime jõusaalis. Jooksmas käisime Aleksi ja Ruslaniga ning ujumas käin tavaliselt Aleksiga. Ükskord oli Rait ka, aga ta ei jõudnud lastebasseinist kaugemale, kust meid ka üsna kiiresti välja aeti. Eile käisime Aleksiga kahekesi ujumas, sest teisi polnud. Ujulas oli üldse ainult viis inimest, vastupidiselt teisipäevale, kui rahvat oli nii palju ja õpetajad üldse rahu ei saanud, sest ma kaotasin kaardimängus ja pidin valima ujulas õpetaja, kellele pommi hüpata, nii et ta tunneks end sellest häirituna. Ma sattusin aga hoogu ja hüppasin kõigepealt klienditeeninduse õpetajale pommi, kes muidugi järgmisel päeval tunnis selle ära mainis. Õnneks tulid temalt ainult positiivsed emotsioonid. Arvuti õpetaja ilmselt aga nii õnnelik polnud, sest ta sai ainult kaks otsa ujuda. Esimese korra ajal hüppasid teised kõik vette järjest, nii et õpetaja hakkas täiega köhima ja teise otsa ajal hüppasin mina arvuti õpetajale kaks korda järjest pommi. Kaidi naeris täiega ja ütles, et peale esimest korda oli õpetaja sarkastiliselt öelnud: "No hüppa siis veel üks kord!"
Rait kommenteeris arvuti õpetajat aga järgmiselt: "Jooksis nagu peata kana, kellel pole jalgu."
Nalja sai ikka kõvasti. Neljapäeval, kui me juba Aleksiga ujuma läksime, tundus kuidagi vähe rahvast olevat. Aleks ütles, et eelmisel aastal oli ta ükskord üksinda ujumas. Mina: "Seekord olen vähemalt mina."
Aleks: "..ja rohkem pole vajagi."
Nii ei jäänudki mul muud üle, kui teda kiusata. Pritsisime üksteisele vett näkku ja naersime. Lõpuks ta hüppas pommi mulle, aga kuna ma olin seljaga, siis suurt kasu sellest polnudki. Igatahes oli tore 45 minutit ujulas, enne töist nädalavahetust, mis on järg eelmisele nädalavahetusele, mil ma arvutist kaugemale ei jõudnudki, kuna tegelen hetkel ajalehetöödega. Sellessuhtes ongi hea trenniga tasa teha see nädalavahetustel arvutis istumine. Kodus ma ei viitsiks trenni teha, sest üksinda pole motivatsiooni. Kõigele lisaks on mul kõik lihased nii valusad nagu suvel, kui ma neid kõrgeid seinu värvisin. Anti ja Rainer ilmselt naeravad nüüd seda lugedes, sest nad nägid, kui sant ja lombakas ma tookord olin. Nüüd on sama seis, ainult selle vahega, et sel nädalavahetusel ei oota mind õnneks ees trepid, vaid nö kontoritöö.
Koolis läheb ka mul nii hästi, et pole sellest suurt midagi kirjutadagi. Tööd on kõik tehtud, hinded on korras ja kohal olen peaaegu alati seal, kus vaja. Igavates raamatupidamise tundidesse ei viitsi ainult minna, sest vikos on nagunii kõik üleval ja niisama arvutis ma ka passida ei viitsi. Ühikas on viimasel ajal päris palju pidusid olnud, aga vaatamata sellele jõuan mina ikka kooli. Möödunud nädala esmaspäeval oli näiteks Ivo korraldatud lõkkeõhtu, mille peale oleks võinud tegelikult juba varem tulla, sest seal oli nii tore, et ma hea meelega kordaks seda õhtut, aga kuna väljas läheb iga päevaga aina jahedamaks, siis teist jahedat õhtut enam vist ei taha.

Pidu algas kell 5, aga meie läksime oma kommunstide ühika rahvaga moodsa hilinemisega alles peale kuut sinna. Alguses olid nagu ikka omad seltskonnad, millest hiljem kujunes enam-vähem ühtne tervik: palju purjus inimesi, nalja ja toredaid vestlusi. Pidu kogus üsna ruttu tuurid üles. Vahel tundus, et see õhtu ei saagi otsa, sest kell oli kogu aeg nii vähe. Samas 12 ajal sai pidu juba läbi, sest enamus oli läbi omadega ja ära laiali läinud. Isegi politsei käis vahepeal, aga keegi autost välja ei tulnud. Ilmselt üks politsei bussi ees metsa peatust pidanud kodanik hirmutas nad minema. Päris koomiline vaatepilt oli.

Õhtu nael oli muidugi Rait, keda oli alguses raske veenda, et ta üldse tuleks, sest nagu alati läheb käest ära. Nii ka seekord tuli tal kõvasti lahingut pidada gravitatsiooniga. Ma arvan, et nüüd mäletab teda iga esmakursuslane, sest kui tutvumisring oli, siis oli Rait see, kes oli koos lõkkega ringi keskel ja vehkis halgudega. Iseenesest päris naljakas vaatepilt, samas oli tükk tegemist, et teda seal ringi keskel hoida. Vägijooke tarvitanud Rait ei vali ohvreid, sest ta lihtsalt lendab igale poole. Nii sain mina näiteks seekord peaaegu silma siniseks. See käis nii ruttu, et ma olin korraks ehmunud, aga teisalt pakkus see jälle nii palju nalja, et Aleks, Niki ja Getter ei saanud tükkaega aru, kas ma nutan või naeran, sest ma ei suutnud neile rääkida, mis juhtus. Täpsustuseks: ma siiski naersin ja silm siniseks õnneks ei läinud.
Lisaks füüsilisele vägivallale said mõned tunda ka temapoolset verbaalset kiusu. Rait jõi rahulikult, kui Ireena järsku hästi lähedalt ja kiiresti temast möödus, mille peale Rait ütles: "Ireena, mida sa töllerdad siin, mine minema!"
Ma ei mäleta mille peale, aga Kaidile ütles ta: "Sa oled ikka väga ebaproportsionaalne naine!"
Rait ikka oskab, ilma temata oleks meil poole igavam. Vahepeal muidugi ongi, kui ta jälle juubelisaia või moosipalle on söönud, sest need teevad ta nii rahulolevalt uimaseks, et ta lihtsalt swingib oma tuppa, nagu ta ikka ütleb. Raidu sõnul annaks ta moosipallide eest kasvõi elu. Tavaliselt ta aga annab endast lihtsalt parima moosipalli.

Lõkkeõhtul juhtus lisaks Raidu naljadele veel muudki. Näiteks Signe suutis takjapõõsasse komistada, nii et ta dressipüksid olid kõik paksult takjaid täis ja meie Kaidiga olime naerukrampides. Naerjat muidugi karistatakse alati ja nii sattus hiljem mu juustesse ja kinnastele paar takjat. Karma on bitch!
Pilte sai ka päris palju tehtud, mida järgmisel hommikul naerda. Üsna ruttu peol ära väsinud Silvergi jõudis mõned "värdjapildid" teha, nagu ta ise ütles.
Hiljem, kui rahvast vähemaks oli jäänud, istusime kõik ümber lõkke ja rääkisime juttu. Mõned leidsid üksteist, millest lähtuvalt on meil nüüd ühikas uus kuum paar. Õhtu oli veel ilusam. Vihjeks, et Margus tundis end peale seda mitu päeva kuidagi üksikuna. Kusjuures tema jõudis ka lõpuks viimase bussiga Väimelasse ja tuli lõkkeõhtule.
Ma rääkisin peamiselt Maarja, Ruslani, Kaidi ja Aleksiga juttu. Hiljem jutustasin veel ühe kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehituse õpilasega, kes oli eelmisest aastast tuttav, sest mu kursusejuhataja alati pahandas temaga. Ta siis rääkis, et tal hakkavad keskkooli ained läbi saama, jäänud on veel: eesti keel, ajalugu ja krohvimine. Kõik aga kuulsid seda viimast lauset ja hakkasid naerma, et päris hea kooslus. Kusjuures krohvimine pole keskkooli aine.
Lõpuks, kui otsustati, et pidu on nüüd vist läbi, siis hakkasime Aleksi, Marguse ja Otsusega tagasi kõndima. Ülejäänud rahvas jäi veel asju kokku panema ja tulid alles siis ära. Pärast lõkke juures istumist oli pimedusse sukeldumine eriti raske, sest kuud polnud ja mitte midagi ei näinud, kõigele lisaks kasutasin ma telefoni naljade üles kirjutamiseks, nii et ma oleks peaaegu võssa kõndinud, kui Aleks poleks mind peatanud. Nali oli see, et Otsus mitte ei komistaud, vaid komastus.
Kõigele lisaks oli väljas nii külm, et me kõik lihtsalt värisesime ja lisasime kiirust, et ruttu ühikasse sooja jõuda. Ruslan pidi mulle veel kakaod tegema, et ma seda jälle maha saaks ajada, nagu kevadel, aga lõpptulemusena jõudsime hoopis minu tuppa kitarri mängima. Otsus ja Kala tinistasid seal vahelduva eduga, aga see oli nii igav, et mindi päris ruttu laiali. Minu tuppa jäi maha ainult hais, mis kõik oma lõkke juures istutud riietega kaasa tõid. Terve järgmine päev kulus kõigil nende haisvate riiete pesemisele, nii et pesumasin lakkas lõpuks töötamast. Õnneks olin mina esimene, kes ära jõudis oma riided pesta. Mingi hetk jooksime Raiduga koridoris köögi poole, et minna vaatama, kas pesu on valmis. Ma siis meenutasin ühte telekast nähtud reklaami ja karjusin: "Kas pealinn on juba valmis," mille peale Rait jälle nii kõveras oli. Me ikka suudame üksteist pidevalt naerma ajada. Rait räägib veel siiani sellest puudega mehest, kes ahjuküttega korterit otsib.
Ükspäev ta tahtis minuga kulli ja peitust mängida ning ütles: "Mina olen kull ja sina oled peitus!"
Eelmisel teisipäeva õhtuks olin ma peale ujumist nii laip, et lõpuks ei jõudnud ma isegi Padjaklubi ära vaadata ning jäin poole peal magama. Nii sain end kolmpäevaks välja puhata, et ettevõtluspäevale minna. See oli tõsiselt inspireeriv ja mõtlema panev, et peale seda ma olin üleni motiveeritud, tegin kõik tegemata tööd ära ja hakkasin tööle. Leidsime oma inspaiaa (loe: inspire), nagu majanduse õpetaja ütles. Katjaga ikka naerame teda. Samal ajal saame tunni ajal pidevalt pahandada, sest ma kasutan kooli arvuti twitterit ja näitan Katjale sealt mingeid ägedaid liikuvaid pilte, mida koos naerame. Tänks nende eest, Carru! Tänu neile oleme nagu lasteaias, vähemalt õpetaja väidab seda.
Ettevõtluspäeva moderaator, minu jaoks täielik motivaator oli Harald Lepisk. Ta on nii cool inimene lihtsalt, et ma võikski teda kuulama jääda. Saime isegi teise võimaluse teda reedel veel kuulata, kui meie koolis toimus noorte karjääripäev. Mul jääb sõnadest väheks tema kirjeldamiseks. See, kuidas ta suudab inimestesse enesekindlust süstida ja nad omavahel suhtlema panna jne. See kindlasti aitas mind jälle palju edasi.
Muidu ongi see, et tekivad need piinlikud hetked, millest Aleks mulle kogu aeg räägib. Mulle hullult meeldib see, kuidas ta vaikusest räägib. Kui me näiteks hommikuti ühikast kooli kõnnime ja vaikus tekib, siis tema arvates võiks midagi ju rääkida, kui me juba koos kuskil parasjagu oleme. Tavaliselt ollakse lihtsalt vait, aga tema lõpetab alati kuidagi omapäraselt selle situatsiooni. Eile käisime näiteks koos söömas, siis ta testis seda silmast-silma vaatamist, mida mina teha ei suuda. Ja nii leiab aset jälle järgmine piinlik moment, mis tekib seetõttu, et me ei tunne veel üksteist nii hästi. Samas on see naljakas.
Eile ka mängisime kaarte jälle pärastlõunal ja ma muudkui naersin, sest neid vaikuse momente tekkis üsna palju. Siis ta naerab ja ma naeran, nii et kumbki ei saa aru, miks nii naljakas on. Kuulasime jälle klassikalist muusikat, millega eelmisel nädalal algust tegime. Lõpuks olen leidnud inimesed, kes seda hindavad: Aleks, Rait ja Silver. Nad teavad ja oskavad sel teemal kaasa rääkida ning seda muusikat hinnata. Lisaks sellele on muidugi Artic monekys teemaks, sellest ei saa ilmselt ka sel aastal üle ega ümber. Kusjuures eile lasime eelmise aasta ühika hümni "backin' sodat". Aleks kuulab üsna palju sellist muusikat, mida Kairo kuulas, kuigi Aleksi muusika meeldib mulle rohkem. Jõusaalis saame sellest tavaliselt kõige enam osa. Põhiline on see eelmisel aastal kanal 2 eetris olnud "Restardi" tunnusmeloodia, mis mulle hullult meeldib.
Eile läksime sujuvalt klassikaliselt muusikalt üle meie kõigi nooruspõlve meenutavatele "7 vapra" lugudele, mis tekitas kerge nostalgia laksu. Ruslan oskas paremini kaasa rääkida, sest tema mäletab meist kõige rohkem. Mina muidu ka, sest meie peres oli see üks põhi vaadatavaid saateid.
Ükspäev kuulasime aga hoopis rocki, Led Zeppelini, Metallicat jm. Kolmapäeva õhul oli köögis räpiõhtu. Sellest oskas paremini kaasa rääkida Urmo, kes oli omasõnul nooruspõlves räppar. Jälle üks huvitav fakt.
Teisipäeval, kui Piret ühikas oli, siis teostasime lõpuks selle idee, millest ma ammu rääkinud olen ja käisime kapsaraksus, kõik kambaga muidugi. Tõime kaks suurt kapsast, sest rohkem kilekotti ei mahtunud. Ma olin muidugi see põhiline pätt jälle. Teised vaatasid pealt. Maarja ja Ruslan ainult aitasid mind. Hiljem istusime köögis ja sõime kapsast nagu popcorni, sest keegi oli juhtimisõiguseta ja joobespeaga autoga sõitma minna tahtnud Evile politsei kutsunud. Sellised ongi need kommunisti eluka seiklused.

Kapsastest tegime järgmisel päeval Ruslani eestvedamisel kapsapirukat. See oli päris pikk protsess. Maarja naeris, et ma raudselt protokollin, kuidas neid tehakse. Ma lubasin blogisse ka protokolli panna, kuidas teha kapsapirukaid, alustades vargusega. Viimasest ma juba rääkisin. Järgmisel päeva õhtul käisime Ruslani ja Aleksiga poes, ostsime muud materjali veel ja siis läksime kööki. Tükledasin kapsa ära, Aleks sulatas pärmi ära. Ruslan tegi taina valmis ja siis kambaga tambiti kapsast, seni kuni see kõik vee välja lasi. Isegi Urmo tuli end välja elama, kujutades ette, et see kapsas on ühe õpetaja pea, kelle peale ta vihane on.
Hiljem keedeti munad ära, mis ka ära tükledati ja koos kapsaga läbi praeti ning siis taina vahele keerati ja ahju pandi. Kogu see tulemus oli üllatavalt hea. Pärast viisime veel teises ühikas oma sünniäeva tähistanud Otsusele ka oma valmistatud pirukat. Otsus pidi ära arvama, millest see koosneb. Ta boksis elav Joel aga oskas kohe kaasa rääkida, sest ta on Silveri kursavend. Silver oli terve päev kurtnud, kui halb tal kapsast olla oli.

Üks suurem põhisüdmus oli veel eelmisel neljapäeval aset leidnud Ruslani sünnipäev. Kiusasin Ruslani seni selle jutuga, kuni ta oli lõpuks nõus oma sünnipäeva pidama. Paljud poleks teadnudki, et tal sünnipäev on, aga selleks olen mina. Sama oli ka Ivo sünnipäevaga, mille Piret meelde tuletas ja mina ühikas teatavaks tegin, nii et Ivo hämmingus oli, sest ta ei tahtnud üldse, et keegi teaks, et tal sünnipäev on ning ajas seda seni tagasi, kuni isegi Piret kahtlema hakas. Mulle aga meeldib inimesi nende sünnipäeval suurelt meeles pidada.

Ruslani sünnipäevale tuli rahvast kokku ja siis istusime, jõime ja mängisime mänge Marguse ja Ruslani toas. Kõigepealt reaalsuskontrolli ja siis paar ringi tavaliste kaartidega bailat. Päris tore oli. Pirnimeister, nagu Piret Raidu kohta ütleb, oli ikka eriti hoos. Nii pidas Rait näiteks Ruslanile sellise sünnipäevakõne: "Et tal seda varanatukest oleks. Et tal lill oleks ja kastetud!"
Rait muudkui rebis ja mina naersin. Mul olid lõpuks juba tõsised naerukrambid, kuigi mu pea nii valutas, et ma olin lõpuks päris uimane juba, aga siis tuli jälle Rait ja pani järgmise killu maha: "Ära maga, muidu homme sööb sind printsessike. Aga täna sööb sind puuuuk!"
Lisaks ütles ta, et ma meenutan talle seda tüdrukut, kes otsis patja, aga kunagi ei leidnud. See on vist ta mingi järjekordne muinasjutt ja multikas, mida lapsepõlvest mäletab. Kõigele lisaks pidin ma olema madalam kui muru, aga kõrgem kui traktor.
Signele pani ta ka mitu korda ära ning lõpuks andis korvi, ise põhjendas end järgmiselt: "Palli peab ikka korvi viskama, muidu läheb punkt kaduma!"

Vahel on Raidul lihtsalt liblikad kõhus ja liblikad õhus toas 202, kui mitte sipelga 14.
Kui eelmine aasta oli Kairol hommikul pidevalt Kuldvillaku levelites värinad 500, siis Ruslani sünnipäeval lõi Rait neid leveleid veel juurde: alkoholivaba 1500 ja söök jääb kurku kinni 5000. Rait lõpetas aga oma levelitega Marguse voodis teki all, mille peale Margus nii kuri oli. Ma ei lasknud aga Raidul magada ja lükkasin ta voodi pealt maha, nii et Rait kukkus laua alla. Samal ajal aga kui ta püsti hakkas tulema, sattus Margus paanikasse, sest ta arvas, et Rait hakkab seal ropsima, kuid eksis.
Muidu oli täitsa tore sünnipäev. Lõpetuseks lauldi veel, nii et see kostus teistessegi tubadesse. Tailo, kes sel ööl Siimu juurde ööseks oli jäänud, väitis aga end teda ei seganud muu kui ainult Siimu une pealt rääkimine - nojah siis. Tailo käib viimasel ajal ikka päris tihedalt ühikas ning särab ja naerab endiselt palju.
Eelmisel reedel oli Ruslani õige sünnipäev, jõudsime ikka kesköö ära oodata ja talle õnne soovida. Tahtsin järgmine päev teda veel korralikult õnnitleda, aga ei leidnud teda ühikast üles, sest viimasel ajal pole ta enam üldse oma toas. Nii siis käisin koolis ja veetsin kogu pärastlõuna ühikas, sest mul oli neli tunnipaari, aga kolmandas ma ei pea käima. Kogu selle aja mängisime Aleksiga kaarte, rääkisime juttu ja kuulasime Vivaldi aastaaegu, tänu millele mu kõrvad lausa puhkasid. Kõige naljakam meie kaardimängude juures on see, et me unustame jutu käigus kogu aeg ära kumb käima peab. See ikka nii müstika, kuidas aju üldse ei tööta vahepeal. Sama oli ka hiljem mu lemmikõpetaja tunnis. Ma ei suutnud enam kaasagi mõelda. Juhe oli nii koos.
Kui eelmine nädal sai reede õhtuni koolis ja ühikas oldud, siis see nädal jäi kahjuks eriti lühikeseks, sest ma jõudsin esmaspäeva lõuna ajal alles ühikasse ja neljapäeva õhtul läksin juba ära. Enamik läks tegelikult, sest paljudel pole täna kooli. Raidul aga selle eest oli neli tunnipaari. Rait, Maarja, Ruslan ja veel mõned jäid veel ühikasse, nii et mul oli isegi kahju ära minna, teades, et nemad sinna jäävad. Ma ei oskagi enam kodus olla, juba tahaks tagasi. Seekord lähen pühapäeval.
Ühikas on nii tore, et ma näen pidevalt ka selle teemalisi unenägusid, mille peale Kert ütleb, et ma peaks vähem aineid tarbima või vähem magama, haaha. Kusjuures Kert on viimasel ajal nii vaikseks jäänud.

Mis ühikas veel head, siis ma vastaks, nagu ma Piretile suvel ütlesin: "Seal on Margus ja Ruslan..(loe seda nagu Rööviranu Martinis isa ja poja stseenis ütleks poeg, kui ta lubab arrrvutit silitada ja talle pai teha). Margus ja Ruslan on eelmisest aastast ikka seltskonda jäänud. Nüüd on lisandunud Maarja ja Rait, kellega eelmine aasta nii palju ei suhelnud ja Aleks, keda eelmisel aastal polnud. Viimase leiu üle olen eriti rõõmus. Viimasel ajal suhtlebki kuidagi üks koridori pool omavahel rohkem kui teine. Meie ühika koridori poole peale on kogunenud kõik varasemad ühika elanikud ja teisel pool on enamik uusi või neid, kes pole nii aktiivsed suhtlejad. Mõnega ma olen muidugi juba suhtlema hakanud vaikselt. Näiteks Aaroni ja Kaareliga. Kaarel on nii kuri kogu aeg, eelmine reede ta lõpuks naeratas mulle ja lisas mind sõbralisti. Päev on kohe korda läinud, kui saad kellegi naeratama panna või siis naerma ajada. Pärast lihtsalt säran nagu eileõhtune päike või nagu Rait veel ütleb: "Tinty-winky is alive!"