Olla mina ise - kas see on lõpuks võimalik?

Vahel on vaja ühte ülevat kirjanduslikku laengut, mida ma just linnaraamatukogus toimunud kohtumiselt Valdur Mikitalt sain. Ta tõmbas endaga oma mõtterändudesse nii kaasa ja pidurdas maha selle meeletult kiireks läinud tempo, mida mööduv nädalalõpp endaga kaasa oli toonud.

Valdur Mikita uus raamat "Mõtterändur".

Kui ma eelmisel kolmapäeval kodukontorist naasesin, hakkas jooks ja tormamine pihta ja mida siis Peep veel tegema pidi? - Lubas lõuna ajal vererõhku mõõtma minna. Täitsa lõpp! Tol kolmapäeva hommikul ei saanud üldse enam aru, keda vallamajas uskuda, igaüks ajas oma. Kollektiivi õppereis Viljandi- ja Pärnumaale oli ukse eest, aga järsku polnud meil bussigi, millega minna, sest kõik olid eelnevalt üksteisest mööda rääkinud. Peep ütles, et lähme valla bussiga ja Jaan sõidab. Kui aga Jaan mulle helistas ja küsis, kas ta üldse reisile kirja on pandud, läks asi kahtlaseks. Jaan arvas, et tema kulul tehakse halb nalja, sest tema tahtis ka ju puhata ja lisaks selgus, et uuel valla bussil pole ülavaatustki. Kõige tipuks oli Sirle ka veel haigeks jäänud, kuigi tema oli kõige suurem mineja. Hakkas uus planeerimine ja asjade ajamine, kuni minek kätte jõudis. Kuna sel korral oli kogu korraldamine minu õlule laskunud, siis minu puhkamisest ja keskendumisest pole mõtet rääkidagi. Lisaks sellele ajas vallavanem väljumise kellaaja sassi ning magas nii-öelda sisse. Tagasilööke järjest tuli ja Maarika küsis igal korral, enne kui midagi jälle ämbrisse läks, et mis nüüd järgmiseks? Õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Oli näiteks hoopis ootamatu ja tore kohtumine spaas vana kursavenna Tauriga. Teate küll ju seda Tauri huumorituba. Karl ütles seepeale, et ta üldse ei imesta, et mul neid juhuslikke tuttavaid terve Eesti täis on. Igal pool kohtan kedagi. Tauri ise ka nentis, et kohtab mind ikka alati ootamatutest kohtades.

Järsku oligi juba reede ja tagasiteel Pärnust Võrru olin tähtaegade tõttu bussis kirjutamas erinevaid artikleid ja teateid. Tempo oli endiselt peal. Lisaks pidime reede pärastlõunaks vallamajja tagasi jõudma, kuna Maarika oli vahetult enne õppereisi kuupäevade selgumist suutnud Kultuuriministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga kohtumise kokku leppida, mistõttu pidime nädala jooksul suurepärast veenmistööd tegema ja andma lubadusi, et jõuame täpselt õigeks ajaks tagasi, kui ta ainult meiega kaasa tuleks - tuli ja jõudsime. Seda kurvem oligi, et Sirle viimasel hetkel haigestus ja meie seltskonnast maha jäi.

Vallamajja tagasi jõudnud, tähistasime põgusalt veel tordi söömisega valla viiendat sünnipäeva, mille õige kuupäeva kogu õppereisi ja poole aasta jooksul korraldatud ürituste sarja "5 Võru valla päeva. Palju õnne, Võru vald!" hoos oleksime peaaegu maha maganud. Enne õppereisile minekut veel viimasel õhtul enne tööpäeva lõppu tegime kiire ajurünnaku personali- ja kultuurispetsialistidega - kust raha saame, kes kiirelt tordi teeb, millise tordi, kes sellele järgi läheb, kui meid pole, kuna seda pakutakse jne. Kui see eelmine nädalalõpp midagi õpetas, siis oli meeskonnatöö sellest number üks. Koostöös ja enda ümber loodud võrgustikus peitub jõud.

Valla sünnipäev jõudis finišisse järgmisel päeval juba suuremalt Vastseliinas Vastseliina 100. aastapäeva konverentsi ja valla viienda sünnipäeva kontserti ja tantsuõhtuga. Koroona oli nii mõnedki jalust niitnud, nii et olime taas olukorras, kus pidime mitmedki asjad ümber planeerima. Vaja oli palju sõita, leida uus fotograaf, asendada teist fotograafi jne. Kõige tipuks ise veel poole ürituse pealt jalga lasta, sest järgmine üritus, kuhu Tamar ja Kati mind kutsusid, juba ootas. Aga ka see polnud veel kõik, sest lisaks tööle on ka päriselu ja nii mitmedki ootasid mind mujale. Kui paaril viimasel nädalavahetusel on miski suutnud mind ikka maha pidurdada ja ma pole kuhugi väga peole jõudnud, andis nüüd Taavi ka juba hoogu juurde, et ma läheks käiks Triinu baariski ära, kuhu mu vanad klassikaaslased mind kainekaks kutsusid, et siis on äkki süda rahul. Kui ma lõpuks Tamari ema 50. juubelil pildistamise lõpetasin, olin juba kahtlema hakanud ega läinud lõpuks ikkagi Triinu baari. Polnud sellist tunnet. 

Kaks pildistamist päevas

Sõitsin pärast keskööd Tartusse ja mõtlesin, et miks ma olen kainekas, kui keegi tahab. Tihti on küll lõbus, kõik need seiklused jne, aga nagu ma Maidule eelnevalt telefonis öelnud olin, kui ta kainekaks kutsus, et see kainekaks olemine oleks tähendanud minu jaoks praktiliselt kolmandat tööpäeva ühe tööpäeva sees. Mõtlesin selle pika autosõidu jooksul, et edaspidi võiks hoopis nii olla, et kui mina tahan peole minna, siis tullakse ise mulle järgi ja viiakse peole, sõltumata sellest, kas ma olen kaine või mitte. Õnneks Maidu ei hakanud isegi vastu vaidlema, kui ütlesin, et ma ikka kainekaks ei lähe ning sain hääle järgi kinnitust, et neist poleks väga kuhugi minejat olnud.

Läksin hoopis Maasikasse. Ets oli tööl ja ma tundsin kogu peo aja teda enda selja taga. Ta tunneb mind nii palju, et on nagu mu must südametunnistus, mille pärast ma tunnen end pidevalt kohustatud valvel olema, kuigi erilist põhjust selleks nagu pole. Valvel pidi hoopis olema mingite tüütute tüüpide pärast. Üks tüüp käis mitu korda mind tantsima kutsumas. Lõpus, isegi kui ma olin juba lahkumas ja mantlit selga panemas, üritas see sama tüüp mind veel tantsima saada. Ma hakkasin juba ärrituma ja küsisin ta käest, et krt sa oled? Tema aga tagasihoidlikult vastas, et tahtis mind tantsima kutsuda. Kujutan ette, kuidas Ets seepeale mu selja taga naeris.

Rääkisime Petsiga klubis juttu. Kogu vestlus põhines mu vanusel, mida ma talle lõpuks ikkagi ei öelnud. Sellegi poolest hämmastab mind tema puhul see, kuidas ta suudab minus peituvaid asju mulle endale hoopis teisa nurga alt näidata ja ma näen ennast jälle mingist teisest küljest. Ma olen pikalt kuskil ära olnud, mingis teises maailmas, kus olin sunnitud end pidevalt kas alla suruma või maski kandma. Nüüd olen tagasi päris maailmas, nagu ta mulle ütles ja ma olen selle eest talle ülimalt tänulik. Erinevad kohtumised erinevate inimestega kaugendavad mind kõigest eelnevast, annavad mingit uut energiat ja juhatavad tagasi minu enda teele. Kas ma tõesti saan lõpuks olla mina ise? Seda on isegi palutud mul olla, isegi kui see tähendab seda, et ma olen võõrastega tõre ja sõpradele midagi ei räägi või üldse sõpradega ei räägi.

Mõista-mõista

Ma olin täna kodus ja mul oli aega jälle asjade üle mõelda. Tegelikult ma mõtlesin juba ööst saadik tööst ja töökaaslastest ning teistestki inimestest, tänulikest ja tänamatutest, endast kõigi ja kõige keskel. Päris põnevaid asju on viimasel ajal minuga ja minu ümber juhtunud. Kuulen playlistist või raadiost laulukatkeid, millest jäävad kõrvu hoopis teises värvingus mõtted, kui varem, noh "elu elu nagu šokolaad, mis maitseb liiga hästi" või siis Vunki mano loometalgutest alates minu heatuju lugu Zetod "Kost ti peri".

Võtad lõpuks mitmesajast tööl oldud vaba aja tundidest ühe puhkepäeva, teed oma spontaanseid reise. Näiteks esmaspäeva öösel mõtled, et täidaks lubaduse ja läheks Jõhvi Riho juurde. Teisipäeva ennelõunal oledki juba teel. Sellest järgmisel teisipäeval hakkad intensiivselt planeerima tööreisi, mille korraldamine on ootamatult su õlule jäänud, aga sai tea päevaplaani ja kõik tahavad ajakavaga tutvuda, sest reis on juba neljapäeval. 

Sinna vahele mahuvad veel Sulev ja Maidu, mu vanad klassivennad, keda ma pole viimase 10 aasta jooksul ka vist nii palju näinud ja suhelnud, kui selle poolaasta jooksul. Maidu suutis isegi mind ühte oma lubadust murdma panna. Tema tahab, et siin Eestis asjad toimiksid tema taktikepi järgi, samal ajal kui ta ise enamuse ajast oma elus Soomes on. Mis kõige hämmastavam - ja need asjad siin toimivadki nii. Nüüd olen ma ka kaasa kisutud ja hakkan tema heaks artiklit Võrumaa Teatajale kirjutama, kuigi ma lubasin, et ma aasta aega vähemalt ei kirjuta. Maidu suutis mind aga piisavalt hästi veenda, nii et ma lõpuks ise tahtsin kirjutada seda. Tegelikult oli see kohtumine väga inspireeriv, üks kvaliteetsemaid vestlusi viimase aja jooksul. Kui algklassides oled arvamusel, et see inimene on kõige lollim maailmas ja 20 ja rohkem aastat hiljem veendud hoopis vastupidises - kui arukas üks inimene võib olla. Elu on kaardid hästi seganud.

Sellest hetkest, kui hakkad ühtedele "ei" ja teistele asjadele "jah" ütlema, hakkab elu hoopis teisi pöördeid võtma. Või oli asi selles oktoobrikuises täiskuus? Mõned olid sellega küll nii rivist väljas, samal ajal kui ma olen vastupidi - omadega nii rivis kui olla saab. Sain üllatavaid telefonikõnesid ja kirju. See on huvitav, kuidas suudad oma olemasoluga inimesi käituma panna viisil, mis nende endi jaokski on veidi ootamatu ja isegi imekspandav, eriti veel kui kõige suure võimalikkusesse on usk ammu kadunud. Nagu ühest vestlusest ühe inimesega selgus - üks pilguvahetus ja hing on saatanale müüdud. Samas teate isegi ju, et tulega ei tohi mängida, see ei lõpe kunagi hästi. Ürita siis selgeks teha, kui soovitakse siiski riskida. Mis hinnaga? "Live fast, die young," ütlen ma vaid seepeale. Surra mälestuste, mitte unistustega. Või on äkki ikkagi viimane aeg oma eluga midagi mõistlikku peale hakata? Noh see on see, mida ma teistele räägin. Ainus, mille vastu ei saa, on saatus, mida ma viimasel ajal hoolega ära petta üritan. Lükkab see asju edasi või muudab see käike, et poleks enam samal ristteel mängimas malet? Mõni asi ehk pani mälestuste tõttu kord ka lahistama, aga tsiteerides Lauri Räppi "Ent mälestused, need on mõeldud külastamiseks. Mitte neis elamiseks". Loodan, et see aasta jäi seekord viimaseks. Otsustasin, et nii ma teengi ja 2022 tuleb leegid.

Üks uus ja täiesti lahendamata asi siiski on. Siinkohal jõuamegi küsimuseni: "Miks?"

Miks üks või teine tuleb, miks keegi läheb, miks keegi on, aga ei saa aru, miks on jne. Aga las jääda midagi saladuseks ka, vähemalt seni, kuni see võimalik on. Seni, kuni mootor seisab. Ehk ongi parem sel mõnda aega seista lasta. Minuga on keeruline, aga nüüd ma vähemalt tean, et ma pole ainus. Kas järjekindlus viib ikka sihile või taas tupikusse?

Turundusega viimasel ajal rohkem tutvust tehes, olen siiski järeldusele jõudnud, et ma ei viitsi seda teha. Tüütu. Noh nagu Allar ütles, et tahaks midagi muud teha, näiteks puhata ja mängida. Olgu see kasvõi järsust Püssi tuhamäest tagumiku peal alla sõitmine, selle asemel, et seda tsikli seljas teha.

"See ongi see su puhata ja mängida," ütlesin talle seepeale.

Aga selle kõige juures, et ellu jääda, peab olema keegi, kes sind maapeale tagasi toob. Aitäh Taavi, sinu pärast on vahel mõned mõtlematud asjad tegemata ja mõni pirukas söömata jäänud.

Seiklushimu - nagu peidetud ilu. Tänks pildi eest Maiks!

Risti-põiki mäeni tagasi

On Piksepini karikasarja 15. hooaja esimese etapi eelne õhtu, olin just väikse uinaku teinud ja unes näinud, kuidas Taavi otsustas, et ei osale Piksepinil, mille peale mõtlesin, et lähen ja sõidan siis ise hoopis selle etapi ära. Mäletan detailselt, kuidas ma kaitsmeid ja riideid endale selga panin, mul oli kogu varustus olemas ja kuskilt sain isegi tsikli endale. Nädal hiljem, pärast Piksepini esimest etappi ja Imavere mörina viimase etapi algust, nägin umbes sama unenägu, olin küll valmis võistlema, aga siis ma juba muretsesin, et kust ma tsikli saan - enduro ja Piksepini ning kõik sellega seonduv on viimasel ajal enda alla võtnud enamuse minu ajast ja hingest. 

Hooaja esimene

 Näituse korraldamise idee kui selline on mu peas mõlkunud juba umbes 2014. aastast ning mitmed sellest ideest teadlikud inimesed on minult aeg-ajalt küsinud, et kuna siis minu näitust näha saab. Olen seda mõtet mõlgutanud nii üht kui ka teistpidi, kuniks jõudsin Piksepini karikasarjani, millest tehtud fotod moodustavad enamiku minu viimaste aasta fotodest. Muust nagu polekski seda näitust ju hetkel teha. Nii leidsingi end eelmisel aastal üht järjekordset artiklit Võrumaa Teatajale kirjutamas mõttelt, et kui Piksepini karikas saab 2022-2023 hooajal 15. aastaseks, siis võiksin oma näituse korraldamise ideed Piksepini korraldajale pakkuda. Teha siis juba koostööna, mitte ainult enda pärast. Mõttes olin valmis näituse koostama ja ka ise kirjutama projekti ning kõik sellega kaasneva, uurisin siit-sealt, kuidas asju teha jne, aga kohtumisel Piksepini karikasarja korraldaja Urmas Peegli ja tema naise Iris Haibaga vestlusel läks veel paremini, sest selgus, et suurte kogemustega parimad projektikirjutajad istuvad hoopis minu vastas ja minu ülesandeks jääb ainult näituse koostamine ning hinnapäringute tegemine. Tundus alguses lihtne, et noh mis see piltide sorteerimine ja lugude kogumine ikka ära siis pole. Urmaselt sain ka vanemaid pilte lisaks. Selekteerimine ja fotode välja valimine on ikka tükk ajamahukat tööd tegelikult ning see kõik veel jätkub. Tänasega oleme esitanud kahte kohta projektitaotlused, et oma tegevusele rahastust saada. Kolmandaga on aega novembri keskpaigani. Selleks ajaks on loodetavasti kahest esimesest tulemused teada ning saab edasi mõelda, kas saata kolmandasse allikasse veel üks taotlus või võtta ette järgmine idee, kuhu on kaasatud ka Vallo ja tema Hard Enduro Estonia videod. Eks näis, lootma peab. 

Tuleb kõik ideed lagedale tuua ja juba hakkab pall iseenesest edasi veerema. Kui ma vahepeal tundsin pikalt, et ma olen nii lost oma eluga ja ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, olid igal pool ainult tupikud, siis nüüd asjad nagu veidigi liiguvad. Just nüüd, kui ma iga asja suhtes nii konkreetseks olen muutunud. Näiteks just sel hetkel, kui ma töö juures sae käima tõmbasin ja ütlesin, et ma ei tee enam ühtegi suuremahulist tööga seotud pildistamist, sest see on lisaenergia ja -kulu mu vaba aja arvelt ning sellest kohustusest vabanesin, hakkasid just põnevad tasustatud pakkumised järjest mu vaba aega sisustama. Mitmeid põnevaid pakkumisi on juba minuni jõudnud. Eelmisel nädalal pildistasin teist aastat järjest Võru maakonna aasta õpetajate tunnustussündmust ja sel nädalavahetusel lähen ühe põhikooli klassiõe õe juubelit pildistama. Me leppisime klassiõega kokku tegelikult umbes 1,5 aastat tagasi ühel peol, kus juhuslikult kohtusime, et saaks kunagi kokku ja teeks midagi. Ükskõik, kui palju me ka ei üritanud, kokku ikka ei saanud. Nüüd siis võimalus kaks ühes. 

Ja Imavere mörina ühelegi etapile polnud mul tegelikult kunagi plaanis minna, aga kuna Piksepini karika esimesest etapist oli üle väga pikka aja meeletu adrenaliin ja emotsioonid, siis nädal hiljem Taaviga Imavere mörinale kaasa minemine tundus loomulik jätk eelnevale nädalale. Innar ja Ingvar olid ka võistlemas ja nii ma siis pildistasin põhiliselt seal neid ja Taavit ja Petsi, ise pikutasin lõpuminutitel finišis, kustutasin täis saanud mälukaardilt pilte ära, kuna unustasin eelmise shooti pildid enne minekut eest ära kustutada. Järsku tuli korraldaja minu juurde ja küsis, et kust ta neid pilte näha saab jne. Rääkis, et ta on mu tegemisi ja pilte varem ka jälginud ning need meeldivad talle ja kutsus mind tervet järgmist hooaega pildistama. See on lugu jälle sellest, kuidas magavale kassile hiir suhu jookseb. Mul ei lähe vist kunagi need ühe kutseõpetaja sõnad meelest. Ta pidevalt korrutas mulle seda, kuidas magavale kassile hiir suhu ei jookse, aga mina suutsin alati vastupidist väita. Nii see läheb.

Imaveres olles oli mingi aeg kirjutanud Ets, kes maale parasjagu sõitis ning e34-sid liikluses märkas. Ma võtsin kohe lahti E34 Club Estonia Messengeri chati, kus parasjagu käis teema Tartus kokku saamisest, sest Tallinnas olid e34-jad juba reedel kokku saanud. Kui Ets poleks kirjutanud, siis ma poleks sinna e34 clubi chatti üldse vaadanudki. Imaveres alles võistlus käis ja ma olin Tartust kaugel ning pole väga minu moodi viimasel ajal ühest kohast teise kiirustada. Ma olin seal Imaveres olemisega ka väga rahul. Jälgisin vahepeal, mida nad seal e34 clubi chatis kirjutasid, kuigi seal käib kogu aeg nii tihe jutustamine, et ma ei jõua kunagi järge pidada. Mõtlesin, et kui nad õhtul ka veel kuskil Tartu peal e34-dega kruiisivad, siis liitun nendega. Juhuslikult oli just mu e34 ka Tartus, kõik klappis, taaskord hea ajastus. Kuigi ma olin Imaverest tagasi sõites suht laip ja vait, hakkas järjest enam tunduma, et ma ikkagi jõuan järgmisesse õigesse kohta õigel ajal ning mul oli vaja lihtsalt une eest ära kihutada. Veidi alla 20 auto oli BiteStopis juba tükkaega passinud ning oodati veel ühte tüüpi Tallinnast, kes saatis oma 200km/h näitavast spidomeetrist pildi chatti ning oli 90 kilomeetri kaugusel Tartust samal ajal, kui me ka Taaviga Tartusse hakkasime jõudma. 

E34 club plaanis Luunjasse kruiisida ja ma teadsin, et ma jõuan ka sinna. Kruiisin ära ja siis puhkan, tegelen piltidega jne - mõtlesin. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Adrenaliin jälle laes, nagu Piksepinil. Linna peal kihutamine, õhus ja autos olev bensiinilõhn, hea muusika, palju ilusaid autosid ja nende tõelisi väärtustajaid korraga koos, fotod sellest kõige krooniks. Nende asjade koosmõju lõi hetke, mil tunned, et see ongi maapealne paradiis. Ma olin kogu õhtu veel selles lummas, istusin oma autos ja olin nii "in love", nagu tol kevadel, kui bemmi endale ostsin. Elu on ikka ilus ka vahepeal. 

E34 Club Estonia, Tartu edit

Olen end nii veidi varem kui ka pärast seda üritust leidmas mõttelt, mida lugesin Harald Lepiski raamatust. Ta soovitas otsida üles need inimesed või grupid, kus on samade huvidega inimesed, kes püüdlevad samade eesmärkide poole, kes teevad samu asju, mida sina tahad teha just sellepärast, et kogemusi jagada, õppida, teemad, millest rääkides neil inimestel silmad säravad jne. Ma pole pidanud isegi otsima neid inimesi, aga just sellel kõige viimasemal ajal on elu viinud mind kokku inimestega, kel on samad huvid ja hobid. Olgu selleks siis bemmid, fotograafia või keegi, kes on lihtsalt hetkel sinuga üsna samal lainel.