Eluväärtustel küljes ei ole ju silti

Kett on nii maas, et võtsin paariks päevaks puhkuse. Ei viitsi ega taha sinna Võrru sõita. Viimasel ajal on olnud jälle nii palju ringi liikumist, pea seljas jooksmist ning üldse arulagedaid hetki. Vajan veidi paigalseismist ja analüüsimist. Selleks on ka piisavalt tõuget olnud ümbritsevatelt inimestelt. Kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kellegagi väga rääkida, sest ma pole kindel, kas ma ütleks kohe praegu õigeid asju. Liiga palju segadust.

Jaanika saatis mulle eile teksti, kus kirjas: "Ma ei hooli sellest, mida teised inimesed minust arvavad. Ma naudin oma elu oma enda reeglitega," ja ütles, et käib küll täiesti minu kohta.

Miks ma siis neid teisi üldse kuulan praegu, kui ma kogu aeg oma reeglite järgi elanud olen? Paljud pole vist ikka sotti veel saanud mu käikudest ja isepäisusest. Teistsuguseid on alati ühiskonnas pilgatud. Ma olen alati olnud see vastuvoolu ujuja. Milleks elada mingite standardite ja normide järgi? Et näiteks miks muidu nii korralik tütarlaps on joodikutel kainekas või miks ma pean kellest kellani kontoris istuma või miks ma ei taha abielluda või miks mul on palju meesoost sõpru, kes ongi ainult sõbrad? Aga miks ma pean või miks ma ei või? 

See teeb mind tohutult kurvaks, et inimesed ikka ei suuda võtta mind sellisena nagu ma olen ja näevad ainult mündi ühte külge, kleebivad silte ja teevad ettekirjutusi. Kas maailmas pole juba niigi palju sitta, et seda ise veel aina juurde toota, pidevalt üksteisele kaikaid kodaratesse loopides? Ja Kristjan, sinu viimaste sõnade pärast olen ka pettunud..

Püüad elada rahus ja toetada neid, kel parasjagu raske, luua lihtsalt lõbusaid hetki, elada hetkes, tunda rõõmu, kuni jälle keegi tuleb ja kõigest sellest üle trambib. Milleks, küsin ma?

Ma ei olegi niivõrd kurb enda pärast, vaid teiste pärast. Siinkohal jääb ainult kaasa tunda ja tänada, et elu pole ennast sääraseks muutnud. Soovin, et suudaksime mõista või kui mitte lõpuni mõista, siis olla üksteise vastu head. Elu vajab seda. 

Ma ei tea, miks ma vahel ikka veel lasen end teistest häirida ega kihuta oma reeglite järgi.  

Aidi Valliku luulekogust

Provokaatorite paraad

Kuigi olin plaaninud seda postitust teha õhtul, jäin kogemata enne kella üheksat magama ja ärkasin hommikul enne viit. Nüüd ma siis kirjutan.

Ma vist valetaks, kui ma räägiksin armastusest, sest seda on ainult üks. Hoopis olulisem on see ja need, mis lähevad hinge - mis jäävad sinna. Armastus sureb koos pettumustega või koos endaga sel vaimsel teekonnal, aga hing jääb alles ja hoiab. Sellepärast ei saagi sealt lahkuda ei ise ega ka teised. Oled juba oma peas valmis mõelnud sõnad hüvastijätuks, need välja öelnud, aga siis vaatate tõtt ja oled jälle alguses tagasi, kuigi olid just arvanud, et nüüd on see kõik lahtunud.

Mul on ikka vaja provotseerida inimesi, kuigi olen lubanud teha vastupidist ja siis mulle öeldakse: "Ma ei saa sinust aru." Ega ma ise ka ei saa vahel, eriti kui vastu provotseeritakse. Valetan, manipuleerin, hoian eemale, hoian kinni, hoian endale, mõistatan. Väga huvitavad ajad on. Kui varem tekitas kõik ängi, viha, pettumusi või kurbust, siis nüüd tekitab see põnevust. Iga päev mõtled, et mis edasi saab? Huviga ootad. Kaardipakist kukub üllatavaid kaarte välja - kord üht, kord teist. Õpid end selle kõige keskel paremini tundma.

Tihti küsitakse minu käest, et mida ma selles kõiges näen - pole ju mingit perspektiivi, kästakse eemale hoida. Siis mõtled ja hoiadki, aga lõppude lõpuks on see ikkagi nii kuradima ahvatlev ja hea. See on see osa, mida kõik ei näe.

Mulle tundub, et ma olen selle viimase kuu aja jooksul hakanud asju selgemalt nägema, tervemaks ja terviklikumaks saanud. Tunnen jõudu endas voolamas ja naudin seda, kes ma olen, kuigi alles hiljuti kirjutasin midagi sellist: "Esimest korda elus ajab mind nutma kujutluspilt sellest külmast ja kõrgist üksildasest kaljukitsest kalju peal. Ma ei tea, kui kaua ma sealt kuristikuservalt alla vaatan, teinekord jälle kaugusesse unistades asjadest, mida ei tule ega tule. 

"Õnn on nii hea kraam, et selle külge on raske end klammerduda, sellest kinni hoida," tsiteerides Märt Avandit etendusest "Anne lahkub Annelinnast". Kord tõusud, kord mõõnad - elu ja selle kogemine.

See on sinu sügis, aga minu lehed langevad