Selle suve viimane nädalavahetus

Kui rääkida nädalavahetusest, siis selleks võib lugeda juba ka neljapäeva, mil me Kädiga autos istusime ja mõtlesime, kuhu minna, aga nagu alati viivad kõik teed mind Osulasse. Ma nii armastan seda kohta, ma ei tea isegi miks. Arvatavasti inimeste pärast, kes seal on ja mingite mälestuste pärast, mis seal olles meenuvad. Sel juhul pean nõustuma vist ühe aforismiga - me igatseme tagasi sinna, kus meil oli hea. Ju siis nii on.
Terve suvi polnud kellegiga Osulast suhelnud. 10. augustil läksin üle pika aja sinna, kui Randot ja Kiisut Sõmerpallu käisin viimas. Kutsusin algul LemmikSanderi välja. Hea oli teda üle pika aja näha, kui ta kohe kallistama tuli ning minuga mega sõbralikult rääkima hakkas, no seda muidugi selleni, kuni Rauno ja Martin bmx-idega välja ilmusid. Nood kaks panid ikka väga segast. Mina: "Sa oled ka BMX-i pedeks hakanud v?"
Rauno: "Ei, ma olen niisama pede."
Mina: "Kuulsin jah, et sa oled teise kõrvaaugu ka teinud."
Rauno läks mu autosse, pani muusika käima ja küsis igast küsimusi, millele ma vastata ei osanud. Lõpuks tahtis, et ma tiiru ka veel teeks neile. Pärast tegingi. Käisime õunaraksus kuskil ja siis nägin oma "musi" Rolandit ka jah. Sõitsime, siis Rauno tahtis käsipidurit kogu aeg peale tõmmata, aga ma ei lubanud ja tegin neile surma sõitu, nii et nad kõik auto peal karjusid.
Et aga seekord vältida tülikatest küsimustest ja autoga tiiru tegemistest, mõtlesime Kädiga plaani, kuhu auto panna ja mida neile öelda, kui nad küsivad, millega me tulime.
Plaan siis selline: Jätsime auto poe juurde ning ütlesime, et mu isa läks Sulbi koolimajja, kus pulmad olid ja me jäime seniks Osulasse. Enda auto viisin just too sama päev remonti - kõik jäid mega hästi uskuma, kuigi Sander küsis pidevalt, et kuhu ma oma auto ikkagi peitsin.
Sander jälle sõi, kui ma talle helistasin. Alati, kui ma Osulasse jõuan, talle helistan ja küsin: "Mis teed?", vastab ta: "Söön!"
Käskisin tal Raigo ja teised ka välja kutsuda ning koolimaja juurde tulla. Ise läksime ka Kädiga selleks ajaks sinna. Algul tulid Sander ja Raigo, siis Karla ja veel keegi ning lõpuks Lauri. Mu esimene reaktsioon sellele viimasele oli: "Kes ta siia kutsus?"
Sander: "Ise käskisid kõik välja kutsuda."
Tegelt ta tuli ise sinna, kuna plaaniti koolimaja taha kossu mängima minna. Läksimegi kõik sinna. Raigo, Karla, Lauri ja keegi veel hakkasid kossu mängima, me läksime Kädiga mänguväljakut vallutama. Ma oleks veel enne kiikuma jõudmist liumäe peal käpuli käinud, elu libe oli.
Sander tuli ka sinna, istus liumäe peale, ajas niisama mingit lolli juttu ja toppis tupsu endale alla.
Mina: "Miks su põlv must on?"
LemmikSander: "See on sinine. Ma tampisin mustikaid eile."
Rääkisime veel suht kaua aega, enne kui Sander liumäe pealt alla ronis ja me teiste juurde tagasi läksime. Neil ei tulnud seal neljakesi kossu mängimisest midagi välja. Võtsin Kädilt ta kaamera ära, kuna mu enda oma jäi autosse ja pildistasin sellega Raigot ja Sanderit, kes olid põhimodellid mul täna. Raigo ja Lauri võtsid särgid ka veel seljast ära, siis oli eriti hää.
Sander käskis mul kogu aeg Laurit pildistada, aga ma pildistasin nimelt hoopis teda. Kuulasime muusikat jne, kuni Sander jooma tahtis hakata. Lõpuks läksimegi poodi, õnneks Delfiini, sest muidu nad oleks mu autot näinud. Raigo veel küsis, et kumba poodi lähme, mille peale ma automaatselt vastasin, et Delfiini. Algul pidin ma neile alkot ostma, aga maja ees nägime Ristot, kes ise lubas minna.
Jäimegi suht kauaks veel Sanderi ja Raigo maja ette, kuna Sander läks koju riideid vahetama ja Raigo pidi oma venna eest hoolitsema, sest mingi teine väike tatt oli ta venna peaga vastu seina lükanud, nii et tollel oli pea verine.
Ühel väiksel poisil oli mega äge kostüüm seljas. Raigo ütles, et ta tahaks endale ka sellist. Lubasin õmmelda millalgi talle.
Käisime poes ära ja läksime koolimaja taha pinkide peale istuma. Teised hakkasid jooma, me Kädiga niisama vaatasime ja naersime neid. Pärast tulid Lauri ja Hennu ka sinna. Lauri täiega säras täna, kuni selleni, kui ma ta kapuutsi nööri ära tõmbasin ja ta minu süü tõttu endale ginni peale ajas. Lauri: "On ahv!"
LemmikSander: "Ütleme nii, et ainuke ahv siin oled sina!"
Lauri võttis oma punase pusa seljast ära ja läks koju riideid vahetama. Sander: "Ma ju ütlesin, et ärge ostke härjale punaseid riideid.., ma ju ütlesin, ärge ostke härjale punaseid jooke (maasika fizz)!"
Väljas jahedamaks hakkas minema, siis Raigo andis oma pusa mulle. See on siiani mu käes. Ütlesin Raigole, et jätan selle endale sõrmuse eest, mis ta mulle tooma pidi. Minu ja Raigo põhiline suhtlemine algaski facebookist. Ta on vist ainuke inimene, kellega ma Osulast selle suve jooksul üldse suhelnud olen - kogu aeg like'sime ja kommenteerisime üksteise pilte. Nüüd, kui ta Soomes oli, siis rääkisime ka suht tihti msnis. See sõrmuse teema sai alguse aga sellest, kui ma Piretist facebookis lahutasin ja Raigo seda kommenteeris: "Õnneks ma ostsin sõrmuse ükspäev."
Õhtul sai suht palju nalja seal veel, kui Sander aina rohkem täis hakkas jääma ja tänu sellele veelgi rohkem segast panema hakkas. Tänu mulle õnnestus tal ühe korra tooli alla kukkuda jne.
Tegelt pidi Kädi varsti koju minema, aga nagu ikka ajasin ma ta halvale teele ja ütlesin, et ei lähe veel ning käskisin helistada ja öelda, et tuleb hiljem. Tahtsime tegelt edasi veel linna minna, aga lõpptulemus oli see, et ma tõin oma auto, Lauri tõi kütet ja läksime kõik koos linna.
Sander ostis Navilt viina juurde, linnas osteti veel päälekat ja Favorast süüa. Kogu raha läkski neil söögi peale ära, nii et pärast, kui suitsu oli vaja, siis polnud enam kellelgi raha. Ma tahtsin musta või halli Kenti, aga kuna Sanderil ega Lauril polnud enam raha, et mulle mingit vana võlga ära maksta, siis ma ei saanud toda ja mingit muud jama ma ka osta ei tahtnud, kuigi Raigo palus elu kaua aega mind, et ma talle mingit odavamat suitsu ostaks.
Favora juures oli mega palju tuttavaid. Kädi tuli seletama mulle, et ta nägi vist Karini venda Kallet, ma aga avastasin just samal ajal, et kõrval autos istus Annu. Kui Kädi mulle Kallest rääkima tuli, siis käskisin tal kõrval autosse vaadata, mille peale Annu meid märkas ja ka välja tuli. Siis tulid Rait ja Ivo veel sinna ja no ühesõnaga haige rahvas oli koos. Tegime pilte ja rääkisime niisama juttu. Vahepeal läksid kõik mingite tüdrukutega jutustama. Me jäime Kallega sinna kahekesi rääkima, kuigi ma nägin teda täna alles esimest korda. Teadsin teda ainult Annu ja Kädi juttude põhjal, et ta on Karini vend jne. Pärast Kalle oli Annu käest küsinud, et kuidas ma teda tean, aga järgmine päev, kui Kalle oli Kariniga juba jõudnud rääkida, siis helistas Kalle Annule ja ütles: "Aaa ma tean, ta on mu sugulane ju." Ma olin täiesti unustanud, et Karin on mu sugulane ja seega on Kalle ka.
Kalle avastas, et üks mu auto kumm on mega tühi. Läksime Statoili juurde. Käskisin Lauril pumbata, kuna ta oli neist enamvähem kõige kainem, aga ta mängis mega blondiini jälle, väitis, et ta ei oska jne. Sõimasin teda seal natuke aega, eelmise korra eest ka veel, kui ta ei teadnud, kuhu autol õli kallata, mille peale ta lõpuks ikkagi kummi täis pumpas ja ütles, et ma olen nüüd terve elu talle võlgu.
Olime natuke aega Statoili juures veel. Sander nägi, et mingi vanamees otsib prügikastist pudeleid ja seletas midagi, et me võiks talle ka mõne tühja pudeli anda. Mul meenus aga, et Hauka laadast saadik on endiselt taara veel viimata. Mul tuli mingi haige heategevus laine peale, nii et võtsin pagassist kotitäie taarat ja andsin tollele vanamehele. Kui ma talt küsisin, et kas ta taarat tahab, hakkas ta algul kotti otsima, aga kui ma talle terve koti täie taarat viisin, muutus ta nii rõõmsaks ja hakkas mind igatpidi tänama, riputas koti lenksu otsa ja üritas minema sõita. Tal tekkis sellega aga raskusi, kuna kott lenksu otsas kaalus nii palju, et ta üritas kuidagi veel tasakaalu hoida, et püsti püsida. Jäin teda veel tagant järgi vaatama, kuna nii hea oli näha inimest, kellel on õnneks nii vähe vaja - vaid koti täis taarat.
Lõpuks läksime tagasi Osulasse. Lauri läks koju, Sander ja Kädi jäid autosse jutustama ja me vaatasime Raigoga kapoti peal tähti. Raigole hakkas mu auto kapoti peal meeldima, kuna seal oli nii soe. Algul ta istus, pärast juba magas seal pooleldi. Rääkisime mega palju igast teksti, elu tore oli lihtsalt lambist keset ööd istuda ja kellegiga jutustada ning taevast Selveri ostukäru otsida.
Sai meenutatud igast asju. Suutsin üsna avameelselt talle rääkida kellestki, kelle olemasolu ma vahepeal peaaegu unustanud olin. Vaatamata möödunud ajale, sündmustele ja kõigile uutele inimestele, jõudsin sel ööl lõpuks järeldusele, et ükskõik, kui pohhuistlik ma ka poleks, on siiski miski, mida ma kunagi oma peast välja ei saa, kuigi olin selles varem nii kindel. Mitte miski ei suuda seda tunnet mitte kunagi lõhkuda. Ma ei taha isegi mitte midagi tagasi, lihtsalt mulle meeldib see teadmine, nagu Termika laulu sõnadki ütlevad: "Kõik see oli kord ja las ta jääbki nii."
Õige, ühtlasi ka selle suve viimane nädalavahetus algas aga reedel, 26. augustil klassimölluga Võsu pool, et kõik korra veel enne kooli kokku saada, ühiselt aega veeta ja nagu arvata võis, siis rääkida üksteisele oma tulevikusplaanidest, kuhu kooli keegi edasi õppima läheb, kuhu elama jne.
Jõudsin sinna, siis Merka, Saqu ja Sulev olid juba kohal, hiljem tulid ka paljud teised. Põhilised on alati kohal, muidugi oli ka mitmeid neid, kelle tulekut poleks osanud oodata. Ma olin mega vaimustuses, et nii palju klassikaaslasi korraga kohale tuli. 16 inimest 25-st - suht hea tulemus. 9-10 inimest on me klassi puhul loomulik kadu.
Keili toodi ka bemmiga ära. Hea oli teada, et ta tuli ja jooma hakkas, sest kui Keili joob, siis saab alati nalja. Merka tegi hea avastuse - Keilil oli mingi must vest seljas, mis kaugelt vaadatuna tundus seljakotina. Sellega meenus omakorda 2. rühma vene keele õpetaja, kes ükskord Leeka tunni ajal aknast mööda kõndis ja Glaser teda vaadates ütles: "Tal on kapuuts natuke halvasti vist", tegelt on tollel aga küür seljas, mis Glaseri jaoks too hetk kapuutsina tundus. Naerda sai nii palju, kui gümnaasiumiaja nalju vahelduva eduga meenutati.
Istusime ümber laua ja rääkisime, kui Jaanus tuli ja end mu kõrvale istuma sättis, ise muudkui seletas, kui tühi ta kõht on. See on ehtne näide sellest, et keegi ega miski pole muutunud. KARI NÄLJASEID, nagu matemaatika õpetajal kombeks me klassi kohta öelda oli, kui enne kellahelinat sööklasse tormati või tundi sööklst tulles hilineti. Põhisöödikuid - Eliiset ja Gristelit polnud kohal, seega jäi sööki ka rohkem järele. Mango lootis küll, et Jaanika teeb pizzat, aga seekord oli see lootus asjata. Jaanika küll küpsetas kodus midagi ja hilines seetõttu meie püha üritusele, aga pizza asemel tõi ta hoopis arbuusi, mida nad Võsuga kahekesi tükeldama hakkasid. Põhilised oli mu ümber koondunud - Jaanus, Mango ja teisel pool lauda Keili. Jaanus oli see põhiline, kes muudkui seletas. Vahepeal ta oskab vaikne olla, aga täna ei hoidnud ta end kuidagi tagasi. Muudkui käis, seletas ja pani ülisegast. See on tema puhul ainult hea, sest ma ei jõua kunagi teda ja ta tegemisi ära naerda ja pildistada. Kohe alguses tahtis ta kaminasse tuld teha, millele Võsu oma nõusoleku andis ja Jaanus selle kallal askeldama hakkas. Mango üritas samal ajal väljas grillile tuld üles teha. Nii Jaanus kui ka Mango mõlemad kallasid tulealustuseks nii palju süütevedelikku, kui võimalik, aga tuli kustus ikka ära, nii kui süütevedelik ära lahtus vms. Järgmiseks proovis Jaanus ajalehtedega tuld alustada, aga sellega läks ka aega, kuna ta hakkas ajalehti lugema. Keili ka vaatas neid, leidis mingi reklaami ja küsis: "Keegi Sidnisse ei taha lennata v?"
Jaanus: "Pool päeva sõidad sinna."
Mango: "Lamatised saad sealt!" - jälle kõik mega kõveras.
Seoses eelmisel reedel toimunud bemmi ja audi kokkupõrkega Vabaduse ja Jüri tänava ristis, aeti Keili bemmi kohta jälle mingit teksti. Jaanus leidis sellest hea seose Keili edasiste keskkonna õpingutega Tartu Ülikoolis: "Ise sõidab bemmiga ringi ja räägib keskkonnast" ning vangutas naerdes pead.
Mango oli ka selleks ajaks tagasi sisse tulnud ja end diivanile istuma seadnud. Kogu õhtu käisid aga Elise kassipojad igalpool ringi. Üks neist oligi just mega nunnult Mango kõrvale istuma seadnud. Kõik vaatasid ja naersid, kui ägedalt Mango kassipoja kõrval istus. Mango aga seepeale vaatas meile otsa ja küsis: "Mis on? Friend on kõrval", ise umbe rahulikult oma tavapärase muigega.
Kõik üldse tegelesid nende kassidega kogu aeg. Jaanus ka nunnutas neid, mille peale Mango ütles: "Maxi saab nunnukas!" (nunnumeeter on põhjas)
Samas, kui oli vaja liha grillile panna, siis võttis Jaanus kassidel turjast kinni ja tõstis nad seniks puu otsa, et nad vorste toorelt ära ei sööks seni, kuni neid restile pandi. Keili pidas aga kassi turjast kinni võtmist väntsutamiseks, kuigi Jaanus väitis, et nii peabki tegelikult kasse kinni võtma vms.
Mango leidis mullitaja kuskilt ja hakkas mullitama tollega, mille peale Elise naerma hakkas ja ütles: "Mango meenutab veel tutipäeva."
Vaieldamatult oli tutipäev üks selle aasta parimaid päevi. See oli tegelik lõpp koolitundidele ja see kõige viimane päev, kui klass veel koos oli ja me mõtteis juba üht peatükki elus lõpetama hakkasime. Tookord said kõik mõtted ka läbi pisarate blogisse kirja pandud, tean, et pole lõpupäevast veel kirjutanud, aga kui ma kunagi seda videot näen, mis seal tehti ja mille sügisel millalgi kätte saab, siis vaatan ja võtan end kokku ning kirjutan sellepõhjal gümnaasiumi kõigekõigekõige viimasest päevast, ma luban.
Nüüd aga tagasi klassimöllu juurde. Sai niisama oldud seal, osad käisid aiast õunu ja ploome otsimas, grilliti ja inimesi tuli järjest juurde. Järgmisena tuligi Krissugäng. Imestan, et Maiku tuli. Teda polnud ülikooli katsetest saadik näinud. Rauno tuli ka just sisse ja ütles Maikule, nagu oma vanale sõbrale: "Jõu Maix!"
Küsisin Maiku käest, et mis edasi lähed õppima, mille peale ta naerma hakkas ja küsis: "Mis sa ise arvad?"
Ma ei osanud midagi arvata, kuigi ma suutsin juba korraks mõttes vihastada, kui ta oleks ajakirjandust õppima läinud, sest see on MINUUU unistus. Mitte, et teised ei võiks seda õppima minna, aga kui Maiku oleks sisse saanud ja mina mitte, siis mu ego oleks haigelt riivata saanud (ma tean jah, et ma nii haige egoist olen), aga Maiku läheb eesti keelt õppima.
Vahepeal püüti lihal ka silm peal hoida, kuigi Mango arvas, et liha võiks kõrbema minna: "Pärast on head, krõmpsuvad."
Ootasime, kuni kõik lõpuks kohale jõudsid, et siis koos üks traditsiooniline ühispilt ka teha. Andsin kaamera Sulevile, kes ka meie möllust osa sai, kuna ei viitsinud pärast Saqu kohale toomist koju minna. Sulev naeris, kuidas ma purjus seltskonda pildile üritasin sättida. Sulev: "Biku üksi juhib siin seda värki."
See nii tavaline. Ainult siis olen ma rahul, kui ma saan oma äranägemise järgi inimesi pildile paigutada, sest kui ma vaatan praegu vanu igasuguseid 10. ja 11. klassipilte, siis seal on paigutus küll väga mööda.
Täna ka käskisin poistel üles ronida, et kõik nähtavalt pildile jääksid. Kapil oli aga üles saamisega raskusi - üks samm edasi, kaks tagasi. Ma imestasin, et ta sealt vahepeal alla ei kukkunud. Tehti seal mingi 101 pilti ning siis jätkusid igast muud sõbrapildid. Võtsime Jaanikaga järjest endale ohvreid, kellega pilti teha. Lõpuks tegime kõigi klassivendadega pilti, kes kohal olid. Älf jõudis ka kõige lõpuks, sellepärast pole teda ka pildil. Me hakkasime just linna ära liikuma, nii et jõudsin ta käest ainult küsida, kuhu kooli ja mida õppima ta läheb ning see oli kõik. Ma arvan miskipärast, et Älf on üks nendest, keda ma edaspidi kõige vähem kohtan ja suhtlen, sest ta läheb Tallinnasse ja me pole kunagi nii suured sõbrad ka olnud, et msnis lihtsalt rääkida. Nii, et loodan, et tal läheb kõik hästi ja ta saab hakkama, nagu ta on alati saanud. :)
Mingi aeg tuli Elise ja ütles: "Su sõber tuleb varsti siia!"
Mina: "Kes?"
Elise: "Arva ära?"
Mina: "Gert v?"
Me Gerdiga oleme jah umbe suured sõbrad ikka peale Jaanika sünnipäeva, kui Gert mega pika vihaga ikka on, et ma ta rohelise markeriga ära pasteerisin, nii et ta nägi hommikul välja nagu Shrek. Täna ta oli hoopis sõbralik. Nimetasin teda endiselt Timoks, nagu laulupeolgi, mille peale Jaanus Elise peale osutas ja ütles: "Timo on Pillega koos!" - nüüd vastab see lause tõele ka. Algul mõnitati mind selle Timo naljaga, aga nüüd on päris Timo ja Pille end leidnud.
Nagu tavaliselt - mida rohkem joodi, seda lõbusamaks läks. Kapp ka algul oli umbe tagasihoidlik, pärast olid ikka näpud püsti, kui mingi hea laul jälle tööle pandi. Muusikaga oligi hull teema vahepeal. Avastasin oma klassis ka dubstepi armastuse. Alguses lasti Sulevi telefonist muusikat, kus kostusid põhilised selle suve hitid. Lõpuks panin ma aga oma telefoni sinna, et dubstepi kuulata. Mango käis ja seletas, et ma paneks Chase and Status "Time", aga mul polnud, siis tõi Mari oma telefoni ja lõpuks Kapp ja siis tuli juba haige Industriaali mineku isu. Keili luges juba minuteid, et minema saaks hakata.
Mango ka käis ja laulis seal ning ütles siis mingi laulu peale: "Freaky baby olen!" - ma jälle naersin teda.
Enne poolt 12 hakkasime liikuma. Caru ja Krissugäng oli selleks ajaks juba läinud. Rauno kutsus venna järgi ning Jaanus, Mango, Merka ja Keili tulid koos minuga linna. Ma olin ainuke kainekas me klassis. Kõik teised jõid, võino va. Merka.
Jaanus ütles, et ma paneks armatuuri tuled põlema, aga avastasin, et need niigi vähe töötavad tuled on nüüd täiesti ära kustunud. Suht äge oli sõita, kui ei näe palju kiirus on, palju bena on jne. Vaatasin vahepeal telefonivalgusega. Üldse see linna sõit oli väga naljakas, mis saakski parem olla, kui istuda autos koos oma klassikaaslastega, kes täiega segast panevad ja kõikvõimalikul moel sind naerutavad.
Jaanus ainult karjus tagant mulle korduvalt: "Bikuu, pane bassi!", ma ei saand aga rohkem võimaldada, kui ainult muusikat kõvemaks keerata, sest mul pole bassikat, veeeeeel.
Sõitsime Raunol järel, seega sõitsime pool linna läbi, selle asemel, et otse Industriaali minna. Ootasime Saqu ja Jaanika ka ära ning rääkisime seni väljas juttu. Malla, Liisi, Sulev ja Jossu olid ka seal. Sulev ja Liisi olid mõlemad nii mõnusalt purjus, et ma naersin juba nende näoilmeid. Seletasin nendega natuke ning läksin siis koos teistega Industriaali. Nägin kohe Egot ning läksin teda kallistama, ta hakkas rääkima, et ütleb mulle korraga: "Tsau!" ära, kuna tal seoses kooli ja tööga nii palju plaane, et edaspidi näeme me väga harva. Kahju, aga vähemalt ta ei lähe Austraaliasse, kuhu ta kevadest saadik minna on lubanud.
Nägin Maarjat ka ja küsisin, kus Maria ja teised on, kuna nad pidid ka Industriaali tulema, aga sain vastuseks, et nad võibolla ei tulegi. Helistasin kohe Mariale ja sain kinnitust, et nad on rannas ja värki ning arvatavasti ei tulegi. Mul oli niiiii kahju. Lootsin, et saan selle õhtu veeta korraga koos nende ja koos oma klassiga, aga seekord mu hea õnn vedas mind alt ja kahte head korraga ei saanud. Järgmiseks hakkasidki ingel ühe ja saatan teise õla peal vaidlema. Ma arvan, et te kõik teate seda tunnet, kui süda ütleb üht ja mõistus teist ning ei suuda valida, kas minna või jääda. Nii tahtsin olla koos oma klassiga, samas, kui tahtsin olla ka koos oma paralleelikate ja kõigi teistega seal, sest see oli viimane nädalavahetus, kui kõik veel Võrus olid.
Jõudsin pika kaalumise peale otsusele, et lähen käin nende juures rannas ja tulen siis enne kella 1 Industriaali tagasi. Helistasin uuesti Mariale ja läksin randa. Kõndisin, kuni Oha juba karjus: "Bikuu tuleb!"
Kõik olid seal, no peaaegu kõik. Tundsin kohe ära, et keegi on puudu - see oli Tauri. Helistasin talle ka ja kutsusin ta ka sinna. Seniks jälgisin teisi. Kõik olid kuidagi vaiksed. Tamm rääkis plaanidest, mis kõik selleks nädalavahetuseks tehti: et ollakse kõik koos ja minnakse siis koos klubisse, aga mis nüüd? Kõik on nii väsinud jne. Tamm rääkis, kuidas ta juba pool päeva õhtuks hoogu on võtnud ja nüüd on suht 0 olla. Ühesõnaga Tamm oli tänases õhtus pettunud. Vaatamata aga kõigele selle sai ka nalja, kui Tamm me ees seisis ja varju peale vaadatuna tundus, nagu tal oleksid kummikud jalas. Kõik naersid täiega seda. Hiljem lisandusid sinna veel lühikesed püksid. Kristil näiteks olid varjudega mängides lõpuks Zorro prillid ja Hannesel põlvikud. See õhtu oli üldse mega MAGIC, sest kui Tauri tuli, siis ta leidis mu kaamerast mingid programmid ja asjad, millega hakati igast värki korraldama. Tauri pildistas ning Hannes ja Kristi jooksid telefonivalgusega ringi, tehes igasuguseid kujundeid. Tauri oli elukaua mu kaamerast säriaega vms otsinud, nüüd lõpuks leidis. Ma ei tea üldse oma kaamerast pooli asjugi. Hannes hakkaski sellel teemal rääkima, et miks ma fotograafiat õppima ei läinud. Püüdsin talle seletada siis, et miks jne. Hannes soovitas, et ma võiks fotoblogi teha, kuna selle kaudu ma näitaks oma fotograafilist väljendusoskust vms. Umbe tarka pani seal. Mul oli aga juhe suht koos juba. Ütlesin, et lisan ta msni ja räägime seal kunagi edasi sellel teemal, aga ta ütles, et ta kaine peaga ei viitsi sellist lolli juttu ajada. Seepeale küsisin ta käest, et miks tal facebooki pole. Sellega oli ka mingi teema seal ja järgmisel päeval kuulsin teistelt, et Hannes tegi endale facebooki. Mõtlengi nüüd, et kas ta tegi selle meie jutu tulemusena või oli selleks mõni muu põhjus..
Mul oli too õhtu mega vähe riideid seljas. Mu kassitapja pluus, nagu Gert selle kohta ütleb ja retuusid. Teistel olid ikka joped, dressikad või pikad püksid. Ainult Tauri oli lühikestevarukatega pluus. Kõik imestasid, et meil külm pole. Algul mul polnudki, aga lõpuks seal istudes ja Ohaga jutustades hakkas külm, nii et ma põhimõtteliselt kakkusin Ohalt pluusi seljast ära, et see endale selga panna. Oha ütles, et kui ta haigeks jääb, siis olen mina süüdi. Ta jutu järgi olen ma talle ka terve oma elu võlgu, et ta riideid kasutada saan jne.
Hakkasime lõpuks autode poole liikuma, et Roosisaarele minna. Kõnnin, kui Tamm järsku ütleb: "Bikuuu?!"
Mina: "Mida?"
Tamm: "Mul on külmmm."
Ma ei mäleta, mis ma vastasin, aga hetk hiljem ütleb ütleb Tamm uuesti: "Bikuuuu!?"
Mina: "No, Tamm?"
Tamm: "Biku, mul hammas valutab."
Mina: "Miks?"
Tamm: "Ma ei tea."
Läks natuke aega mööda, siis kõnetasin Tamme samamoodi, nagu ta mind pooleldi karjudes kõnetas: "Tammm!?"
Tamm: "No?"
Mina: "Mul ka hammas valutab" ja me ei suutnud välja mõelda, miks.
Läksime autode peale. Tauri, Tamm, Hannes ja Kristi läksid Tauriga, Oha tuli minuga. Priit ja Maria olid selleks ajaks juba koju läinud, aga Innu ja Mariana unustasime me üldse maha, kuna me arvasime, et nad lähevad Tauriga, aga Tauri arvas, et nad tulevad minu ja Ohaga. Jõudsime Roosisaarele ära, siis läks Tauri neile järgi. Tamm läks ka kaasa. Nad olid juba eemal, kui järsku Tamm auto aknast välja karjus, nagu tal päris tihti tavaks on. Kristi: "See oli Tamm v?"
Naersin, kuidas Tamm röökis ja vastasin jaatavalt. Kristi: "Ma mõtlesin, et Tauri tõmbas kraapsu."
Ma täiega naersin seal, leiutasimegi Kristiga uue Ohat mõnitava naeru: "O-ha-ha-ha.."
Oha solvus muidugi ära jälle, et me sedamoodi naersime ja ma teda niisama ka kiusasin. Ütlesin Ohale ja olen seda korduvalt ka mõnele teisele juba varem öelnud: "Ise oled mega pohhuist ja egoist ja siis solvud iga asja peale ära.."
Hannes pooleldi naeris selle peale ning kordas mu sõnu: "Pohhuist ja egoist - hästi öeldud!"
Mingi aeg küsis Hannes mu käest kaamerat. Tahtsingi näha ta fotograafi oskusi, millest ta ennist rääkis, kui oma kunagisest fotograafia kursuse seletas. Kokkuvõtteks võiks öelda, et ta tehtud Roosisaare pildid said päris head.
Olime tükkaega kolmekesi Roosikal, kuni Tauri ja Tammega tagasi tulid. Vaidlesin Ohaga veel, mille peale ta ütles: "Ma ütleks sulle ühte asja.."
Mina: "No mida?"
Oha: "Et ma tunneks sulle kaasa, aga siis ma valetaks.."
See viimane on ta põhilause, kui ma midagi kurdan või kaeban.
Ma ei mäletagi, mida me tegime veel Roosikal. Kunagi igatahes läks Tauri Kristit, Innut ja Hannest koju viima, kuna nad pidid homme tööle minema ning tuli siis tagasi. Ma ütlesin küll Tammele, et ta ei jätaks mind Ohaga kahekesi, kuna Oha muutus juba nii väljakannatamatuks oma jutuga, aga Tamm läks ikkagi teistega kaasa.
Kui nad tagasi tulid, tuli Tamm mu auto juurde ja ütles: "Ma olen täiega Biku poolt. Ta on ainuke naissoost isik, kes veel vastu pidanud on."
Mina: "Ma olen alati vastu pidanud. Ma olen tavaliselt viimane, kes koju läheb. Teie olete alati need nõrgimad lülid, kes koju lähevad."
Tamm: "Biku on väga tugev lüli."
Tammel ja Ohal tuli mõte Roosisaare silla käsipuude peal plankingut tegema minna, me kasutasime aga Tauriga juhust ära ja sõitsime mõlemad minema. Sõitsime parklast minema, veel natuke maad edasi, keerasime ringi ja tulime tagasi, aga siis kõndisid Oha ja Tamm juba mööda kõnniteed. Tauri tegi mööda sõites neile aga mingit haiget multikanaeru ja sõitis mu juurde. Natukese aja pärast helistas Tammele, tegi uuesti seda naeru ja küsis, et kuhu nad lähevad. Oha ja Tamm otsustasidki linna jalutada. Jäime Tauriga veel natukeseks Roosisaarele jutustama. Kurtsin talle, kui väga ma ikka tahaks oma klassiga koos olla. Ma ei jõudnudki enne kella 1 industriaali tagasi ja peale kella ühte oli pilet juba 4€. Mul oli aga ainult 2€.
See oli nii hea, kuidas Tauri filosofeeris ja ütles: "A-kad - kultuursed joodikud, b-kad - ......joodikud."
Mango ja Jaanus helistasid ka mulle kogu õhtu vahet pidamata ja kutsusid tagasi industriaali. Ma küll püüdsin neile seletada, et ma ei hakka 4€ enam maksma, aga nad helistasid aina uuesti ja uuesti ning palusid, et ma tuleks. Ma tahtsin minna, aga kell oli nii palju, et ma oleks nii vähe seal saanud olla. Oleks ma teadnud, et absoluutselt kõik mu põhivennad olid koos, isegi Moks oli kohal, siis ma oleks vist lõpuks ikkagi läinud, sest ainult mina olin puudu. Kõik läks aga hästi, sest lõpuks sain ma ikkagi nendega jälle kokku.
Oha ja Tamm läksid koju, Tauri tõi teised ka klubist ära ja tahtis minuga koju tulla, aga siis pidimegi Jaanuse, Mango ja Kapi ära ootama, kuna nende asjad olid mu auto peale ja eeldatavasti pidin nad ka koju viima.
Tauri ei tahtnud algul Industriaali ette minna, kuna ennem, kui ta seal käis, lebas mingi tüüp keset teed ja temast oli võimatu mööda saada. Üldse oli too õthul seal nii palju rahvast, autosid, konflikte jne.
Lõpuks läksin järgi neile, aga ootasime eemal. Helistasin Jaanusele, Jaanus ütles, et tulevad 10 minuti pärast välja. Helistan siis 10 minuti pärast uuesti, küsin, et kuna tulete. Jaanus vastas uuesti, et 10 minuti pärast. Lõpuks saadab Kapp sõnumi: "Oota ära!"
Mina: "Kuna sa tuled?"
Kapp: "Max 20 minutit."
Tauriga naersime juba ja mõtlesime, et nad ei tulegi sealt välja. Jäi järele oodata ainult, kuni kell saab 4, kui Industriaal kinni pannakse ja nad on sunnitud sealt välja tulema. Pool tundi veel ootamist, sõitsime ära Industriaali ette, kus oli rahvast vähemaks jäänud.
Lõpuks nad tulid. Mango tuli auto juurde, Jaanus aga avastas, et tal on seal nii palju tuttavaid, kelle kõigiga ta rääkima veel peab. Lõpuks tuli kõige lõbusamas tujus Kapp. Küsisin esimese asjana, et kuidas ta koju saab, aga nagu ma arvasin, siis lootiski ta mu peale. Vaidlesin vastu talle ja käskisin tal keegi järgi kutsuda, aga Kapp ütles, et mul on ikka mega ökoauto ja värki, et ma pean ta ära viima. Ütlesin, et ta kütet ostaks mulle, aga tal olid vaid loetud sendid. See oligi kõige haigem, et Kapp ise ei teadnud, kuidas kojugi saab ja siis mõtles ainult, kuidas hot dogi raha kokku saada. Jaanus: "Haige vend!" ja naeris täiega teda.
Andsin Kapile ka mingeid sente veel ja siis läksime Roobenisse. Kapp ostis endale, Mango ja Jaanus ostsid kahe peal friikaid ja vorste. Mega naljakas oli vaadata, kuidas nad seal taga kolmekesi sõid ja ikka muudkui seletasid. Jaanus: "Viime Kapi Laane juurde ja ütleme: Me jätsime Mareki peale tunde."
Kapp ei saanud üldse oma söögiga hakkam. Vorstid kukkusid põranda peal, siis otsis neid taga. Samal ajal, kui Jaanus Mangole peale kukkunud kapsa teemat ajas: "Uiplää, igalpool on need kapsad."
Jaanus korrutas kogu aeg, et lähme induka ette tagasi, kuna seal oli ikka mega palju tuttavaid jne. Ma ütlesin, et Industriaal pandi kinni ja seal pole midagi enam, aga Jaanus vaidles muudkui vastu ja käskis tagasi sinna sõita, ise muudkui rääkis: "Tai jooo ja nood on sääl."
Kapp aga muudkui ajas, et ma ta Sõmerpallu ära viiks. Tauril oli juba selline nägu peas, et ta tahaks ammu kodus magada. Küsisin ta käest, et viime Kapi koju v?, mille peale ta mulle ütles: "Me oleks ta selle aja peale ammu juba ära viinud."
Kapp: "Õige, Tauri!" ja ma suundun Sõmerpalu poole teele. Kogu tee käis mega seletamine. Jaanus ja Kapp laulsid kogu aeg "loca people", mille ma lõpuks plaadilt mängima panin.
Jaanus rääkis, mida industriaalis tegi, kuidas nad lava pealt maha aeti ja keda ta kõike nägi. Rääkis, et ta nägi Maarjat ning küsis ta numbrit, et talle helistada. Ma ütlesin Jaanusele, et Maarja magab nagunii ammu juba, aga tal oli ikka vaja helistada. Elu segast ajas talle, ütles, et ta on Tauri jne.
Muretsesin ikka Tauri pärast. Mõtlesin, et tal raudselt meist mega villand juba, kuigi mul endal oli mega naljakas kogu aeg. Pärast ütlesingi Taurile, et nüüd ta teab, mis tunne on olla paralleelikate keskel, sest viimasel ajal olen mina kogu aeg a-kate keskel ainukesena b-klassist, nüüd oli ta aga ainuke a-kas, kes b-klassi hulle kogu selle varahommiku pidi taluma.
Jaanus ütles, et ta ootab mu blogi juba, mille peale Kapp hakkas rääkima, kuidas ta mu blogi luges: "Pärnu1, Pärnu2, Pärnu3 ja mis seal kõik oli."
Mina: "Sa lugesid kõik läbi v?"
Kapp: "Jah!"
Ma poleks uskunud, et ta ikka veel mu blogi loeb. Seda ma teadsin, et ta kooli ajal luges, sest siis oli ta põhitegelane mu blogis, aga praegu tuli see mega positiivse üllatusena. Ütleks jälle, et nunnukas on põhjas, sest nii hea on teada, et inimesed, kellest ma väga hoolin ja kes mulle tähtsad on, endiselt mu käekäigu vastu huvi tunnevad ja kõike mu kirjapandut loevad.
Pärast ma mõtlesin ka sellele, et kuidas ma oleks Kapi koju viimata jätnud. Ta on niii parim klassipõhivend, et pidin seda tema heaks tegema.
Viisin Kapi koju ja siis teistega Võrru tagasi. Käisime industriaali ees veel, aga seal polnud enam kedagi. 3 aastat käisime Jaanuse ja Mangoga ühes klassis, aga alles nüüd nägin, kus nad elavad. "Ära pikka viha pea" olid algul Jaanuse ja hiljem Mango sõnad, kui nad maja ette viisin ja nad autost välja läksid, aga kuidas ma saakski nende peale vihane olla. Nad arvatavasti arvasid, et mul oli kopp ees nende seletamisest jne, aga vastupidi, mul oli väga lõbus ja täiega lahe õhtu ja öö oli nendega!
Jaanusel oli järgmine päev eriti hea, ta sai ainult tund aega magada, et siis hommikul Prangli saare poole sõitma hakata.
Nii haige tunne oli, kui nad kõik läinud olid. Nagu tükike mind oleks sinna maha jäänud. Nii kahju oli neist lahkuda teadmata, millal me kõik jälle kord kokku saame. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Püüdsin Taurile ka seletada, aga ei jõudnud kaugemale lausest: "Klass on kogu mu elu."
Eeldatavasti oli see tükkideks lagunemine see tunne, et kõik lähevad oma teed, ükskõik, kui raske seda mõtet ka mõelda poleks ja teadmine, et me 1. septembril enam koos uut õppeaastat ei alusta. Nii raske on end lahti rebida kõigest sellest, mis on nii hea ja kallis. Ma hoolin neist kõigist väga ja ma armastan oma klassiga koos veedetud hetki ning mul on neid kõik alati hea meel näha. Juba see teadmine, näiteks enne seda klassimöllu, et ma neid täna näen, oli nii super.
Moks küsis mu käest, et kas ma tulen Tartusse kooli, aga kui vastasin eitavalt, oli ta pettunud. Mina: "Saate seal ilma minuta ka hakkama!"
Moks: "Kui ei saa, siis helistame!" - Loodan, et nad leiavad endale uue tugiisiku, kes neid alati kõiges aitab jne. Kui väga ma tahaks nendega seal Tartus veel segast panna, aga ju on siis nii, et seekord pidid me teed lahku minema ja ma loodan, et Kapil ja Moksil saab Tartus äge olema.
Viisin Tauri koju ja ütlesin: "Nüüd on vist minu kord öelda, et ära pikka viha pea!" - miskipärast on mul viimasel ajal tunne, et Tauri on kuidagi eriti tõsine, aga ma pole aru saanud, miks.
27. augusti varahommik, kell on peaaegu pool 6 ja ma jõuan kohe koju. Päike hakkab juba tõusma ja autos käib seda suve meenutama jääv "Valged ööd". Hetkel tundub nagu oleksidki veel need valged ööd, kui öösel vaid korra pimedaks läheb ja jõun koju alles koidikul.
Sama päeva õhtul kutsusin Ella välja ja siis läksime Maria poole nende vähestega, kes veel Võrru jäänud olid: Mariana, Innu, Tamm ja Oha. Tore oli. Tamm nunnutas veel viimast korda Innut, enne ta Tallinnasse minekut. Ma kiusasin Ohat jälle ja lõpuks rääkisin Ellat surnuks oma ülima jututuju ja kõigi nende seikluste ja intriigidega.
Lõpuks me jõudsime ka Industriaali. Kõik olid vist kained ka toopäev. Kuna alakate pidu oli, siis oli ka palju mu alakatest sõpru, kellega ma vahelduva eduga koos olin ja tantsisin. Nägin Moksi ka, rääkisin temaga ja avastasin, et nii vähe ongi õnneks vaja - näha lihtsalt korra klubis ühte oma lemmikklassivenda.
Tantsisin ja tegin kogu selle aja teistele oma suurt laia naeratust, pannes inimesed enda ümber naeratama. Märkasin aga, et midagi on puudu. Ma ei räägi seda sellepärast, et ma eelnevalt Maria blogi lugesin, aga lihtsalt, kui ma talle otsa vaatasin, siis vaatamata ta naeratusele oli kuskil näha ikkagi see, et Priit on ta kõrvalt puudu. Samuti on alati tunda see, kui Tauri kas on või kui teda pole. Ta on nii soe ja sõbralik inimene, et ta olemasolu selles seltskonnas on igati vajalik. Ahjaa, seda pean ka veel ütlema, kui abivalmis Tauri on. Ükskord kutsusin teda välja, aga ta pidi Mummule (loe: vanaemale) appi minema ja siis läksime koos. Ta vanaema küsis aga sellepeale: "Naismehaanikud on meil täna v?"
Nägin ka lõpuks Tauri Mummut, kellest ta ükskord talvel ühel möllul rääkis ja kelle nime ma tookord valesti kirjutasin: Mammu vist vms.
Peale industriaali läksime Roosisaarele, Tamm käis Maria ja Kristiga kuskil teise järve otsas tähti vaatamas ja me rääkisime Roosisaarel Oha ja Ellaga igast teksti. Oha ikka on veendnud, et paari aasta pärast olen ma kuskil turismitalus lehmalüpsja. Rääkisin neile veel palju sellest, milline hullumeelne ma tegelikult põhikoolis olin jne.
Enne veel, kui ma selle üüratu pika blogi, mida ma suve viimasel päeval, 31. augustil TERVE pika päeva kirjutasin, tahan öelda, et nad kõik on selle lühikese ajaga nii kalliks saanud, et ma ei taha, et nad mu elust enam kuhugi kaoksid. Paremaid sõpru, kellega niisama päevast-päeva aega veeta, annab otsida. Pean taaskord tänu avaldama - Aitääh Maria, Priit, Tauri, Tamm, Oha, Kristi, Hannes, Innu ja Mariana, et tegite mu suvelõpu nii meeldejäävaks! :)

Aaa eelmise postituse juures unustasin mainida selle, et kuna Kaarel mu juukseklambrile otstarbeka kasutuse autode juures leidis, seda kaitsmena kuskil kasutades ja tal Joosepi auto juures just hiljuti hädasti mu klambrit vaja oli olnud, siis andsin Joosepile ka eile ühe klambri, mida ta lubas hästi hoida selle oma rahakoti vahele pannes. Naersingi, et tavaliselt pannakse rahakotti teise inimese pilt, aga meil kolmel on ühendavaks jõuks mu juukseklambrid, mida me kõik nüüd omame - ja me olemegi ägedad. Joosep, sain su ära mainida jälle. :P

Paljuu õnnne JOOSEP! :)

Täna on mu parima sõbra, mu kalli Joosepi sünnipäev. Ma loodan, et see päev on su jaoks eriline, sest sina oled eriline. Sa oled niiiii kalllis mulle, sa ju tead. Ma ei tea nüüd, mida järgmiseks öelda või kirjutada, kuigi tegelikult me ei peagi midagi üksteisele ütlema, sest me mõtted käivad nagunii mööda samu radasid. "Hakkab jälle pihta", oleksid su sõnad, kui ma sulle jälle räägiks sellest, kuidas ma just hetk tagasi su peale mõtlesin ja sa siis msni tuled või mulle helistad.
Kui ma tavaliselt alati igas oma blogi postituses Joosepi kuidagi ära mainin, siis see postitus on ainult ja täielikult temast. Joosep: "Igalpool on muudkui JOOSEP, JOOSEP, JOOSEP" ja nii ongi. Mulle meenus seda kirjutades suve algus, kui me Sännas mega tihti väljas käisime ja Lätist alguse saanud kana teemat ajasime. 25. juuni oli see, kui Joosep ütles, et tegelt polnudki mingit Adamat ja Evat, vaid jumal lennutas maa peale kana ja kuke ning inimene ei arenenudki tegelikult ahvist, vaid munast, mille kana munes. Ja siis Joosep ei saanud kunagi enne ära minna, kui ma talle tsau polnud öelnud. Nii rääkisime ja vaidlesime me veel mega pikalt, kuni ma lõpuks talle tsau nõustusin ütlema ja ta koju sai minna.
Alustasin tegelikult siin kirjutamist kunagi päeval, aga kuna Joosep tuli Rõugesse ja siis kutsusime veel Kaarli kaa, siis jätkan nüüd..
Ma lihtsalt pidin teda täna REAAALSELT nägema, et veeta temaga kasvõi natuke aega sellel erilisel päeval. See oli nii tähtis mu jaoks ja mul on niiiiiii megahästitoreee heaa meel, et ma sain osa natuke Joosepi sünnipäevast - sain olla temaga koos ta sünnipäeval, talle õnne soovida, teda kallistada ja talle ta kingituse edastada. Kuigi see on nii etteaimatav juba, siis siin midagi sarnast sellega, mis ma Taurile kinkisin (ma tegin tegelikult need mõlemad samal ajal):
Joosep tuli mu maja ette, siis soovisin õnne ja värki ning jätkus meie tavapärane vestlus. Ta käskis jälle midagi head rääkida, aga lõpuks kogu autode, golfide ja muu teema kõrvalt kaldus jutt igast fantaasiale. Rääkisime sellest, kuna me järgmisel hommikul peale reedest linnas käimist alles koju jõudsime. Ma lisaks seletasin seda, kuidas ma laupäeva hommikul Shreki soundtrackide peale ärkasin, kui Marial hommikul vara tuju multikaid tuli vaadata.
Siis Joosep rääkis, kuidas talle meeldib Shrek ja ta on kõik kolm osa läbi vaadanud, kuigi mul endal polnud aimugi, et neid osasid nii palju on. Veel oli mingi teema, et tegelt sai kõik alguse Shrekist, mul ei tule meeelde seee jutt üldse, aga ma naersin täiega ta loogikat.
Joosep näitas mulle oma päikseprille, millest läbi vaadatult olen mina šokolaad, tänaval kõndivad inimesed on sõõrikud ja autod on üldse suured banaanid. See on siis just 19-aastaseks saanud Joosepi loogika.
Mingi aeg helistas Joosep Kaarlile, et ta ka meiega välja kutsuda. Hea on elada kahe oma väga hea sõbra vahel, sellesmõttes, et Rõuge on hea koht, kus alati kõik kolmekesi kokku saada. Kuigi Rõuges pole muidu eriti midagi teha, nagu Kaarel küsis: "Mida sa teed siin Rõuges?"
Mina: "Midagi!"
Kaarel: "Novot, võta siis see midagi ja hakka tegema!"
Mina: "Mida?"
Kaarel: "Hakka midagi tegema noh!"
Agaa kõige tähtsam on see, et me kolmekesi jälle kokku saime. Ma juba tegin plaane ette ka ära, et kui Joosep sõjaväkke ei saa, siis ta tuleb ka Väimelasse ja siis me hakkame kolmekesi peale kooli chillima. Anna andeks Joosep, aga ma loodan, et sa ei saa sõjaväkke ja jääd meiega.
Pean nüüd vist hakkama jälle bemmidest rääkima, sest Kaarel tuli oma uue bemmiga Rõugesse ja tegi Eesti ema parklasse mega palju jutte maha. Mingi aeg tiksusimegi Kaarli bemmis, rääkisime juttu, kuulasime muusikat, Joosep vaatas mingit toidu ajakirja, mis ajas talle veel suurema söögiisu peale ja täna oleks ma peaaegu teada saanud, kuna Kaarli sünnipäev on. Sain ta ID-kaardi just kätte, kuni ta selle mu käest ülikiirelt ära võttis ja ma ei saanudki teada, kuna ta sünnipäev on, sest ta ei tahtnud, et ma näeksin pilti, mis ta ID-kaardil on.
Kaarel on üldse nii äge sõber, et unustas Joosepi sünnipäeva ära. Talle meenus see alles siis, kui Joosepil sõnum tuli ja ta rääkis, kuidas kõik talle täna õnne soovivad.
Kaarel ma tean, et sa loed ka seda ja sa oled endiselt kohustatud blogi kirjutama hakkama, muidu ma ei tee enam su bemmist pilti, et sa selle jälle endale msni dp pildiks saaksid panna.
Veel tahtsin ma rääkida unenäost, mida ma neile mõlemale juba rääkinud olen ja endiselt naeran, kuna ma peaks Kaarlis siiani pettunud olema.
Kaarel rääkis mulle ükspäev, et ta jäi mendile vahele, kuna ta eelmisel bemmil oli xenon tuled ees ja ta peab nüüd kordus ülevaatusele sellepärast minema. Ma nägin kohe peale seda aga unes, et Kaarel sõitis ikka oma bemmiga ringi - mega tümm ja naised olid peal ja siis ma olin elu pettunud, et ta mulle valetas, et ta on hetkel autotu, kuna tal bemmil puudub ülevaatus.
Haah, ma tean jah, et ma näen nii haigeid unenägusid. Bemmidest veel nii palju, et Kaarel tegi oma bemmiga tiiru meile ja siis ma sain Joosepi Golfiga ise sõita. Ma olen mega blond. Endal on põhimõtteliselt samasugune Golf, aga otsisin, et kust tuled tööle käivad ja Joosep saab kogu aeg mu üle naerda, et ma nii totuu olen.
Kuna aga Joosep pidi veel linnas käima ja Kaarel kellegiga kokku saama, siis tõi Kaarel mu ukse ette ära ja ütles: "Turvalist koduteed sulle!", kuigi kui arvesse võtta Kaareli praegust sõidustiili, siis oleks pidanud mina seda talle soovima, mida ma ka tegin.
Ja selle nädalavahetuse ma tahan kindlasti koos nendega veeta, palunaitäh!
Nüüd räägime Joosepiga msnis. Ma ei jõudnudki seda postitust enne ta msni tulekut valmis, kuna ma räägin siin korraga nii paljude oma heade sõpradega ja üritan oma mõtteid koondada, kuigi ma sain neilt kahelt juba väljas niigi palju inspiratsiooni, et kõik oma head mõtted tänasest siia kirja panna. Ahjaaa, ma olen mega meelitatud, et kõik Joosepi sugulased, pere jms mu pildist mega vaimustuses on.
Ja Joosep, see blogi on AINULT sulle. Täna on sinu päev, su jaoks on kõik lubatud ja sa oled seda ja veelgi enamat väärt. Kui ma saaksin sulle sünnipäevaks terve maailma kinkida, teeksin ma seda, koos ookeani täis delfiinidega ja kõrbetega, mis laiuvad kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele. Pakiksin ta vikerkaarde ja kaunistaksin säravate tähtedega.
PALJU, PALJUU ÕNNE MU KALLIS BF! :)

Kui sa ei tea, kuhu lähed, viib iga tee sind kohale

Täna, 29. augustil algas paljude jaoks juba kool. Kell on pool 1 ja ma alles ärkan. Hea on tõdeda, et saan see aasta taaskord kooliaastat 1. septembril alustada. Jälle uus kool, uued inimesed ja uued ajad.
Nüüd aga koolidest. Ülikoolist olen ma juba rääkinud. Akadeemiline test, mis on mu jaoks suurim peavalu. Ma ei läbi seda vist mitte kunagi nii edukalt, et saaksin edasi järgmistele katsetele. Pigem kandideerin järgmine aasta erialadele, kus on vaja ainult lõputunnistuse keskmist hinnet ja riigieksami tulemusi. Selleks ma nüüd 1. septembrist hakkangi valmistuma. Tahan teha uuesti kirjandi, mis oli selle aasta üks mu suurimaid ebaõnnestumisi ja esimest korda inglise keele eksami, mille tegemine kevadel ei tulnud kõne allagi, kuna ma oleks sealt lihtsalt läbi kukkunud. Nagu ma juba suvel siin lubasin, siis hakkangi sügisest inglise keelega tegelema, et kevadel eksam edukalt sooritada.
Selleks kõigeks on mul nüüd aega, kuna ma otsustasin jääda Võrru, mitte minna Tartusse õppima. Kõigepealt käisin 4. augustil Tartu Kutsehariduskeskuse rekreaktsiooni korralduse eriala katsetel ja vestlusel. Alguses oli kõik hea ja tore. Esimesed katsed olid hommikul kell 8 Aura veekeskuses - ujumine. Järgmiseks oli kestvusjooks Tartu khk spordisaalis, mis läks ka üsna hästi. Kõige viimaseks olid kordinatsiooni harjutused. Sellele kõigele järgnes tundide kaupa ootamine, et vestlusele pääseda. Pidime nimekirja alusel minema, aga kõik käisid nii kaootiliselt, et lõpuks läks kõik sassi. Osad pidid varem ära minema ja läksid esimestena, aga pärast läkski nimekiri sealt edasi, kes viimasena käis ja paljud jäid vahele. Läksin nimekirja vaatama, kõik juba hädaldasid seal. Ma ütlesin kõva häälega: "Ma jäiiin vahele juu!", mille peale üks samal erialal kandideeriv noormees mulle mega ägeda näoga otsa vaatas ja elu nunnult küsis: "Jäid vahele v?"
Seal oli üldse hästi palju toredaid inimesi koos. Kõige rohkem oligi mul kahju sellest, et ma koos nendega sinna õppima ei saa asuda. Palju oli ilusaid ja sõbralikke spordipoisse, mõned üksikud tuttavad ka. Ahto oli ka seal, ta sai sisse ka. Loodan, et tal läheb seal hästi. Ma usun, et need 2 aastat saab neil kõigil seal tore olema.
Nüüd aga vestlusest, mis osutus mu jaoks suurimaks pettumuseks. Seal oli mingi 5-6 inimest, kes mind kuulasid ja mu käest mingeid väga haigeid küsimusi küsisid. Kõigepealt see, et miks see kool ja miks see eriala? Millisena ma näen ennast 2 aasta pärast, kui selle eriala lõpetanud olen? Mis olid mu lemmikained koolis jne.
Viimasele küsimusele vastasin: ajalugu, mille peale üks neist küsis: "Miks sa siis ajalugu õppima ei läinud?"
Mina: "Ma ei tahtnud!"
Mulle ei meeldinud see, kuidas nad mind oma küsimustega nurka üritasid suruda. Neile ei meeldinud see, et ma ajakirjanikuks tegelikult saada tahan ja sellena ka töötanud olen. Üldse nii palju, kui ma vestlustel käinud olen, siis vaadatakse mind pilkavalt, kui mainin ajakirjandust.
See kõik oli siis tulemus sellele, et leidsin paar päeva hiljem avalduse alt otsuse: mitte vastu võtta!
Edukus on aga suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata seejuures entusiasmi. 17. augustil oli Võrumaa Kutsehariduskeskuses vestlus. Kandideerisin rakenduskõrghariduse turismi - ja toitluskorralduse erialale, kus oli asi juba palju leebem. Vestlus oli palju vabam ja sõbralikum, kui Tartus, kuigi siingi nägin ma võõrastavaid pilke, kui ajakirjandusest rääkisin.
Kooli peal nägin palju tuttavaid, paljud me klassist olid ka. Enamus kandideeris hotellinduse erialale. Kõik said sisse ka vist - Egle, Kristianne ja Kaire. Glaser kandideeris minuga samale erialale. Kui teised olid vestlusel 3-4 minutit, siis Glaser rääkis seal nii ülikiiresti ja palju, et sai 1,5 minutiga jutu räägitud.
Ma ei tahtnud tegelikult üldse Väimelasse jääda. Ma rääkisin juba gümnaasiumis, et kui ma ülikooli ajakirjandusse sisse ei saa, siis lähen Tartu kutsekasse aastaks müürsepaks ja proovin siis kevadel uuesti ülikooli.
Hakkasin oma plaani kallal tegutsema ja läksin 23. augustil Tartu Kutsehariduskeskusesse järelkonkurssile. Kandideersingi eelnevalt uuesti, seekord müürsepa erialale. Jõudsin sinna, siis kutsuti kohe sisse vestlusele. See oli üks kõige sõbralikumaid vestlusi üldse. Pidin ainult ühe inimesega vestlema. Ta küsis, kuidas ma ennast müürsepana näeksin ja rääkis, kui must töö see on - mustad tunked seljas, käed on pidevalt mustad jne. Lisaks sellele veel töö väljas, talvel võibolla isegi 30 kraadise külma käes üleval tellingutel. Ütlesin aga, et see ongi hea väljakutse, midagi teistsugust ja mind väga huvitab. Rääkisin talle veel sellest, et olen ise sellega kokku puutunud, kuna mu isa on samuti õppinud müürsepaks ja korstnapühkijaks jne.
Samuti oleks mul võimalus Kapiga veel üks aasta koos ühes klassis käia ja koos õppida. Vestluselt tulin, siis nägin Moksi. Ta kandideeris koos Keniga elektrikuteks. Said mõlemad sisse ka. Jaanusele sellest rääkisin, siis ta ütles, et Moksi küll elektrikapi kallale ei tohi lasta, muidu on pool Eestit pime. Mulle aga meenus selle peale automaatselt Moksi iseloomustus - Moks keerab alati mingi jama kokku, kui mitte endale, siis teistele. Ma arvan, et neil hakkab seal nalja saama.
Läksingi Moksiga Võrru tagasi ja leidsin kodus eest juba otsuse: vastu võtta! Et minust saab siis müürsepp? Kui ma varem sellest juttu tegin, siis keegi ei uskunud, aga ma mõtlesin kogu aeg tõsiselt seda. Keegi ütles just hiljuti, et ma oma juukseid siis ära ei müüriks.
Olin mitu päeva valiku ees, kas Tartu või Võru. Nii palju põhjuseid, miks jääda, samas ka palju neid, miks Tartusse minna. Kui ma pean midagi otsustama, siis olen ma täiesti otsustusvõimetu. Mitu päeva mõtlesin ja kaalusin, aga ei kinnitanud müürsepaks minekut ära. Otsustasin siiski, et jään Võrru, sest hetkel on nii parem, kuigi Tartus oleks kõik uus - uued inimesed jne, aga see minek oleks liiga kiireks läinud, sest mul polnud endiselt selge see, kuhu ma siis lõpuks elama oleks läinud ja vanematel pole aega tegeleda kogu selle jamaga. Ka oleks mul läpakat vaja, mille ostmisega polnud ka kellelgi aega terve suvi tegeleda olnud jne.
Muidugi on hea igapäev kodust kooli käia, tegeleda edasi asjadega, mis mulle meeldib ja olla alati olemas, kui kõik teised, kes kuhugi mujale kooli läksid, jälle Võrru tagasi tulevad.
Ma olin mitu päeva täielikus segaduses. Hetkel tunnen aga, kuidas kõik kooliga seonduv hakkab paika loksuma. Taaskord on jälle mingi kindel siht ja jalgealune.
Mõtlesin, et hakkan jälle raamatuid lugema ja keskendun vajalikumale. Avastasin ükspäev oma inspiratsioonipuuduse põhjuse - ma pole kaua raamatuid lugenud. Leidsin raamaturiiulist A. H. Tammsaare romaani "Elu ja armastus", mida nüüd loengi ja nagu näha, siis blogi tekstid on jälle üüratu pikad.
Selleks korraks hakkab suvi ka läbi saama. Ma juba ootan kooli minekut. Põhimõtteliselt pool aastat niisama tühja passitud, liiga palju vaba aega ja liiga pikk aeg puhkuseks. Ma olen väsinud juba sellest lõputust puhkamisest. Ma pean kogu aeg tegevuses olema. Tahaks lihtsalt koolis käia ja midagi kasulikku teha. Igatsen juba igapäevast rutiini. Koolis on kindel elutempo, tegevus ja seltskond. Nii siis 1. septembril alustan kooliteed Võrumaa Kutsehariduskeskusest turismikorraldusega. Ma tean, et seda otsust kuuldes on paljud minus pettunud. Mitmedki paralleelikad on öelnud, et neile on kogu aeg jäänud mulje, minust, kui b-klassist ühest targemast, kellel on head hinded ja alati kõik asjad tehtud jne ja nüüd siis selline otsus.
Ma loodan, et nüüd on lõppenud kõigi küsimused, mis edasi? kuhu kooli jne? Nii haige, kuidas terve suvi kõik selle küsimusega mulle pinda käisid, samas kui ma isegi veel siis ei teadnud, kuhu ma lähen. Ja ma tõesti loodan, et nüüd algab rahulikum aeg, pääsen tagasi rutiini. Oli küll pikk puhkus, aga see suvi läks nii kiiresti, nagu poleks seda olnudki. Samas, kui ma jõudsin teha nii palju, et imestan, kuidas kõik need asjad siia niigi lühikeseks jäänud suvesse ära mahtusid.
Tegelen juba mitmendat päeva oma telefoni salvestatud mustandite tühjendamisega neid sealt vihikusse välja kirjutades. Ühel ööl, kui blogi kirjutamise lõpetasin, hakkasingi neid asju telefonist välja kirjutama. See oli liiga hull, kui väsimatult ma järjest kirjutasin. Lõpptulemus oli see, et vihik sai täis, pastakas sai tühjaks ja kell oli hommikul pool 4.
Jaanus ütles, et keegi oleks pidanud mulle vahepeal kõrvalt ütlema: "HALLLOO, maa kutsub!"
Mulle ei saa kirjutusvahendit kätte anda, ma ei saa enam pidama.
Leidsin nii palju igasuguste unenägude kirjeldusi, iseloomustusi erinevatele inimestele, mõtteid ja tsitaate raamatutest ning dialooge, mida ma pole blogisse aja puuduse tõttu jõudnud kirjutada. Mõtlesingi neid nüüd siia lisada.
Meenutamaks keskkooli aega, siis siin nüüd mõned asjad mu telefonist:
20. september 2010
Ootasime mata klassi juures hommikul. Sanderil olid jalad välja sirutatud. Saksa keele õpetaja: "Sa tõmbad pikali siin mõne, näiteks minu."
Saqu: "Nojah, vahet pole eriti.."

Mata-
Eliise küsis muusika tunni kohta midagi kelleltki.
Õpetaja: "Sa oled hullem, kui Rõõmus."
Älf: "Tuleb välja, et Rõõmus on hull."

Moks: "Võtame lehekülje 6, seal on eksponent võrrandid."
Eliise: "Hull! Vaata, millised need välja näevad!"
Saqu: "Ära põe! Välimus on petlik."

Ühiskond-
Õpetaja: "Birgitiga ma ei ole üldse rahul!"
Saqu: "Võta kokku ennast, ise oled ajakirjanik!"

Õpetaja käskis meil metsa seenele minna, et GTR-i saaks osta.
Henn õpetajale: "Lähme tunni ajal seenele!"

Õpetaja: "Sa pead selle kõik siin läbi sünteesima!"

Füüsika-
Älf: "Õpetaja, äkki saaksite need ülesanded sinna põlema panna?"
Õpetaja: "Nii, paneme põlema!"
Füüsika tund oli alati see, kus tegeleti kõige muuga, mitte füüsikaga. Moks ja Kapp istusid taga keskel, aga mul oli vaja pidevalt kellelegi midagi saata. Saatsin alati Moksi kaudu, Moks aga ei saanud siis oma numbrimängule keskenduda ja hädaldas: "Õu, mida te teete?"
Mina: "Ise istud sellise koha peal siis."
Sügisel alustasid Kristjanid vene keele klassi sahtlise raha kogumist. Seal on need klapplauad, mille vahele Moks alati sente jättis, sest kui sahtli kinni panid, siis käis äge kõlin. Iga kord vene keele tunnis panid nad 10 ja 20 sendiseid sinna laua vahele. Carol: "Saate sahtlis kogutud raha eest juba pakk mune osta!"
Rauno: "Mune saab kanalast!"
Moks: "Sa muned meile!"
Mast: "Mulle eile just toodi pakk kanamune!"
Moks: "Mis tegid nendega?"
Mast: "Puruks viskasin!"
Vene tunnis tegelesime me ka pidevalt kõiga muuga, nagu füüsikaski. Õpetaja tahtis mu isa käest mett, siis ma võisin vabalt tunni ajal isale helistada ja küsida mee
hinda. Poisid nimetasid seda haltuuraks.
Inglise keele tunnid olid alati nii head. Mäletan, kuidas õpetaja sel samal päeval, kui ma rõõmsalt tundi läksin, ütles: "Birgit tuleb ja särab jälle. Nii hea on näha nii rõõmsameelseid õpilasi."
Mina: "Nii hea on näha nii rõõmsameelset õpetajat!"
Õpetaja positiivse üllatusega: "Tõesti või?" ning rääkisime, kuidas vahepeal peab ka kuri olema, aga jah ta oli parim õpetaja. Ma nii igatsen teda juba, aga varsti on 19. september - tema sünnipäev, mil ma lubasin talle kooli külla minna. :)
Meenutaks veel aega, kui Glaser korralikult koolis käis ja kogu aeg rebis. Tema ja ta ülim jututuju. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga keegi igatahes ütles Glaserile nii: "Oravale tuleb kohvi anda, siis hakkab mööda puid ronima," vihjates tema Orava koolist päritolule.
Enne inka tundi, läks Moks Saqu juurde, hoidis tal tükkaega ümbert kinni ja kallistas ning ütles: "Tsau, tsau!"
Älf: "Moksil jäi lapsepõlves midagi puudu vist.."
Inka tunnis olid põhilised Mango segast panekud. Õpetaja: "Don't, mitte tont!"
Mango: "Ghoust!"
Kui õpetaja ärritus, ütles Moks talle alati: "Easy!"
Õpetaja: "Ma olengi easy!"
Olime just uued õpikud saanud, mida Moks jälle nuusutama hakkas: "Nii hästi lõhnab see lehekülg!"
Älf: "Kahe järgi lõhnab see lehekülg!"
Viimasel aastal ei jõudnud ma vist peaaegu kunagi õigeks ajaks kirjanduses raamatut läbi loetud. 20. septembril pidi olema M. Bulgakovi "Meister ja Margarita" töö, aga enamusel oli raamat lugemata. Mina: "Mingil kahel inimesel on ainult raamat loetud, ärme teeme tööd!"
Mast: "Ma ei hakka ka üksi tööd tegema!", mille peale terve klass ta üle naerma hakkas, kuna Mast oli see, kellel kogu aeg kõik asjad tegemata olid, veelvähem jõudis ta mõne raamatu läbi lugeda. Selle lause ütles ta aga selleks, et koos Elisega, kellel raamat loetud oli, raamatutöö ära teha.
Rääkisime too päev Saquga veel mu blogist. Saqu on alati innustab ja kiidab, kui midagi teed. Saqu: "Pärast on kõigil hea lugeda. Päris hästi tuleb välja ka sul!"

Tauri sünnipäev

Kirjutan nii kaootiliselt, et raske on aru saada, kuna midagi toimus. Nüüd aga Tauri sünnipäevast, mis oli viimase aja üks toredamaid sündmusi. Läksin sinna, siis oli veel vaikus, kuigi ma arvasin, et kõik on ammu juba kohal. Ainult Priit, Tamm, Tauri ja Innu istusid parasjagu laua taga ja sõid, kui ma nende ette ilmusin ja Taurile ta kingituse edastasin. Et te kõik sellest osa saaksite, siis siin see on:

Taurile meeldis pilt nii väga, et ta lubas selle oma tuppa seina peale panna. Innu püüdis pildilt ennast leida ja Tauri päris, kust ma need pildid kõik sain. Mulle täiega meeldib selliseid pilte oma sõpradele teha. Lõpupäevaks tegin midagi sarnast kolme gümnaasiumiaasta piltide põhjal oma põhivendadele: Moksile, Kapile, Jaanusele ja Mangole. Neile kirjutasin piltide vahele veel lauseid ka, mida nad ise öelnud on.
Tamm ja Innu laulsid elu südamest "suve aega" seal kahekesi, mega äge oli kuulata neid. Priit ja Tauri olid kadunud kuhugi, siis vaatasingi, mida Tamm ja Innu korraldasid. Hiljem, kui Priit ja Tamm autos istusid ning Helen-kas tead laulsid, ütles Tamm pärast peaaegu hingetult: "See oli nii kaunis!"
Tauri tegeles alguses enamuse ajast mu kaameraga ja hakkas mind sellega pildistama. Tamm oli jälle valmis igasugusteks piltideks. Kõigepealt pani ta endale helkurvesti selga, päikseprillid ette ja siis roosad käerauad ümber käe ning pildistamine võis taaskord alata. Ma ei jõua kunagi neid Tamme pilte ära naerda. Tal igalpool nii haiged näod lihtsalt. Tauril õnnestus Tammest ülihea facebooki profiili pilt teha, kus Tamm teeb sama nägu, mida ta eile Ohale kogu aeg autos tegi, aga mida ma kordagi ei näinud. Eile oli suht hangumine. Läksime Tauriga linna, käisime Chillinis, kus pidime sööki nii kaua ootama, et jõudsin Taurile kokkuvõtliku jutu sellest teha, kuidas me üldse suhtlema hakkasime. Hakkasin ise ka ükspäev sellele mõtlema, kui talle sünnipäevaks seda pilti tegin. Üldiselt see pilt räägibki enda eest, aga oluline osa on siiski Marial, kes mul Taurit kogu aeg salaja pildistada käskis.
Pärast helistasin Tammele ning suundusime Priidu juurde, kus kogu ülejäänud rahvas oli, kuna aga Taurile ei andnud rahu, et ta telefon koju, välja muru peale jäi, siis käisime vahepeal sellel järel. Pärast, kui teised koju läksid, jäime me välja veel. Tauri viis meid OMA parklasse, kus Tamm komeeti nägi. Kaugelt vaadatuna tundus see lihtsalt rohelise raketina metsa taga, aga nagu Tamm veel siiani räägib, siis oli see ikkagi komeet, kuna ta naaber nägi sama asja.
Nüüd aga tagasi Tauri sünnipäeva juurde.
Kui Pärnusse minnes tegi Priit Innu Opeli peal igast lollusi, siis nüüd tegi Tamm sama Priidu passati peal, lastes end Tauril igatmoodi seal pildistada - et siis seekord Passati seeria.
Tahtsin Taurist ka pilti teha, aga ta tegi ainult oma kurja nägu mulle, kui talt kaamera võtsin ja teda pildistada üritasin. Selle pildistamise peale unustati liha grilli peale, nii et kui Tauri pärast vaatama läks, siis olid seal ainult mustaks kõrbenud tükid.
Tauri garaažis oli nii nii palju igasuguseid krossikaid ja värke. Rääkisime seal midagi, kui Tauri tegi ettepaneku ühega neist sõitma minna. Kui ta alguses rääkis, et ma pean temast väga kõvasti kinni hoidma, siis tol hetkel ei tundunud sõitma minemine üldse nii hirmutav, kuigi pärast see seda oli. Samas oli see nii võimas tunne, kuidas ta kogu aeg gaasi aina juurde vajutas ja ma aina tugevamalt ta ümbert kinni hoidsin, kuna ma kartsin nii väga sealt maha kukkuda. Tavaliselt ma ei karda, väiksest peale harjunud igast asjadega sõitma, aga täna oli mul kogu aeg tunne, et ma lendan sealt pealt minema.
Sõitmast tagasi jõudsime, siis polnud mu soengust enam midagi järel - tuulega läksid juuksed uuesti lokki, nii et pidin Marialt sirgendajat küsima. Vahepeal oligi Oha Innu Opeliga linnast tagasi jõudnud, aga Opelil oli kumm nii tühi, et ma imestasin, et nad üldse sellega kohale jõudsid. Oha käis Marial, Maarjal ja Kristil Võrus järel. Rahvas vaikselt kogunes, aga ma plaanisin juba lahkumist, kuna tahtsin oma BF-ga ja Kaareliga ka koos olla.
Kõik just sõid parasjagu - sõid nii palju, et Tauri pidi pärast uuesti salatit tegema hakkama. Jäin ka kööki nendega rääkima, kuni kuulsin toast naermist. See oli Tamm, keda Priit kõditas. Tamm kardab täiega kõdi ja naerab lakkamatult, kui keegi teda kõditab.
Pärast tuli Innul, Tammel ja Priidul mõte tee peale liikust regulleerima minna. Tammel oli endiselt helkurvest ka seljas, mis muutis asjaolu üsna usutavaks. Ma küll ei käinud nendega kaasas, aga kui nad tagasi tulid, siis olid kõik kõveras. Tamm pidas mingid jalgratturid kinni ja rääkis, et siin on ralli, kuigi ralli oli toopäev üldse teises kohas. Ratturid jäid aga uskuma ning peatusid, et oodata, kui autod ära sõidavad. Tamm ütles aga ratturitele, et talle öeldi just, et järgmine auto tuleb 15 minuti pärast ja kui nad ruttu teevad, siis jõuavad ära sõita, mille peale ratturid hakkasid kiirelt edasi sõkkuma.
Tahtsime ka just Kristiga vaatama minna, mida nad korraldavad, aga ei jõudnud teeotsastki kaugemale, kui nad juba naerdes tagasi tulid. Samal ajal jõudis Oha ka Krissu ja Priiduga linnast. Ja siis tuli veel Hannes. Räägiti väljas juttu.
Mingi aeg tuli meil Maarjaga mõte kiikuma minna. Elu tore oli - väljas oli mõnusalt hämar, muusika mängis ja mega mõnus meeleolu oli too hetk. Vaikselt ka ootusärevus, mis mind enne Joosepi ja Kaareliga kohtumist valdas, kuna olime Joosepiga sõnumeid saatnud ja ootasin, kuni ta mulle järgi tuleb, et nendega siis linna minna.
Tegime pilte veel, mille peale Maarja mulle ütles, et ma saan homme raudselt neid vaadates naerda. Mu kaamera oli kogu aeg kellegi käes. Praegu vaatangi pilte ja avastan, mida keegi kuskil tegi. Priit ja Tauri sõitsid veel pimeduses krossikatega ringi, Hannes lahkus mingiks ajaks, Tamm pikutas Priidu passati katusel, Krissu nõustas Innut ja teised olid vahelduva eduga toas või väljas.

Tauri, Maarja ja Priit saatsid mind teeotsa, kuhu ma Joosepit ja Kaarelit ootama läksin. Ma olin mega vaimustuses Joosepi uut Golfi nähes, millega nad mulle järgi tulid. See on peaaegu selline Golf, millest ma tegelikult unistanud olen. Vastupidiselt eelmisele korrale, kui me kolmekesi väljas käisime, olin ma täna ülijutukas - küsisin ja seletasin elu palju nendega. Terve selle aja me rääkisime autodest ja mul oli tunne vahepeal, nagu ma räägiksin iseendaga, sest Joosepil ja Kaarelil olid selles osas omad teemad, millele ma ei osanud kaasa rääkida.
Tiirutasime linna peal ja läksime siis Roobeni taha, kus olid Ego ja Martin. Lõpuks oli jälle koos see seltskond, mis on mulle suve algusest peale nii tähtis olnud, aga peale Lätis käiku pole me enam viiekesi kõik korraga kokku saanudki. Mõtlesingi, et täna teeme midagi, aga Ego pidi suht kohe ära minema ja Martin on allutatud Kristianne range korra olla. Esimesed Kristianne sõnad Martinile, kui me sinna jõudsime ja autost välja tulime, olid: "Mis tondid sa siia oled kutsunud?"
Ma olin nii vihane ta peale, et ta mind, eelkõige mu parimat sõpra ja Kaarelit tondiks julges nimetada. Hakkasin temaga pahandama. Rääkisime juttu seal veel, kiusasin Joosepit ja Kaarlit oma kaameraga natuke ja siis mõtlesin, et tahaks ikka süüa. Selle palve esitasin ma aga Martinile, et vältida Kristiannega uuesti kohtumist ja mõne aja pärast tõi Mariann mulle Roobenist süüa. Sõin, kui Kaarel äkki kõne sai ja teatas siis, et Vabaduse ja Jüri tänava ristis on avarii, mille peale nad Joosepiga tee peale jooksid. Ma ei vitisinud minna. Natukese aja pärast tulid nad tagasi ja siis läksime teist kaudu läbi kesklinna pargi sinna vaatama. Mega palju rahvast oli avariid vaatama tulnud, kus kolmene bemm oli audile sisse sõitnud. Nägin elupalju tuttavaid ja lõpuks tegin avastuse, et õnnetuses osalenud Audiga oli mu vana põhikooli klassivend Jaanus. Mul oli hea meel, et ta vähemalt süüdi polnud.
Nägin Keilit ka. Esimene küsimus talle: "Keili, sa panid bemmiga matsu jälle v?"
Joosep ütles kogu seda vaatepilti nähes, et kui ta Golfile nii sisse oleks sõidetud, siis ta hakkaks päriselt nutma. Mina: "Siis ma nutaks ka ausalt koos sinuga!" - seda sellepärast, et ta on mu parim sõber ja ma jagaks temaga nii rõõmu, kui muret ja teiseks on tal mu unistuse Golf, millest siis nii kahju oleks.
Siis nägin veel Jaanust, kellest ma just ühes blogis kirjutasin. See tundus nii uskumatu, et me lõpuks juhuslikult kohtusime, sest Jaanus juba ükskord rääkis, et ta imestab, et me varem kuskil juhuslikult kokku pole jooksnud. Ma juba olingi teda ja ta nalju igatsema hakanud. Jaanus rääkis, et käis ennem rallil, aga too polnudki nii äge, kui nüüd see vaatepilt tänaval.
Olin natuke aega veel seal, kuni Joosep, Kaarel ja Martin mind kaasa kutsusid, et tagasi liikuda. Läksime Määdi platsipeale, kus Kaarli bemm seisis. Ta vend ja mingid tüübid tulid veel sinna ja siis veel Joosepi sõbrannad. Määdi parklas seisid veel 2 Golfi, mille vahele Joosep enda oma parkis - Golf oli endiselt teemaks.
Mul telefon helises, siis Joosep hakkas kaasa laulma: "I need a dollar, dollar", mille peale ma naerma hakkasin, kuna just tema oli see, kes mulle selle laulu saatis ja mind sellega kummitama pani.
Lõpuks hakkas sadama ja siis ma tahtsin vaikselt Tauri sünnipäevale tagasi liikuma hakata. Joosep tahtis ka kaasa tulla ja nii läksimegi Tauri juurde. Enamus olid ära sisse kolinud, ainult Priit ja Krissu chillisid autos. Teine Priit sõitis veel krossikaga ringi, kuigi Krissu juba muretses ja tahtis, et Tauri tal selle ära keelaks. Kutsusingi Tauri välja, kuna Joosep ja Kaarel keeldusid sisse tulemast. Olime pmst garaažis, vihma endiselt sadas. Joosep ja Priit teadsid üksteist, siis rääkisid juttu seal ja ma istusin murutraktori peal ja seletasin ka nendega.
Lõpuks otsustasid Joosep ja Kaarel linna tagasi minna. Oleks tahtnud neid kallistada veel, aga kui mul see tahtmine tuli, olid nad Kaareliga juba minema sõitnud.
Läksin tuppa ja teatasin, et olen tagasi. Kõik istusid köögis ümber laua ja sõid. Tauri oli omletti hakanud tegema, sest Maarja või Maria tahtis. Keegi oli umbe palju friikaid ka teinud, mida nüüd söödi. Hiljem, kui teine Priit kööki lasti, suutis ta need nii üle soolatada, et need enam kellelgi alla ei läinud.
Kõigil kõhud täis olid, siis tehti igasuguseid pilte veel. Maria mängis ahvi Priidule selga ronides. Ma just tulin kaameraga toast, kus Tamm oli end korraks Mute peale tõmmanud, kui Hannes juba vastu tuli ja ütles: "Tule pildista seda ahvi ka!"
Mina: "Millist?"
Hannes: "No seda, kes Priidul seljas ronib."
Priit hakkas loengut mulle pidama. Istusime seal väljas tooli peal, kui ta mulle rääkima hakkas, et ma pean jooma hakkama ja kui ma olen end samale tasemele joonud, mis tema, siis võin pildistada nii palju, kui tahan. Veel rääkis ta mulle, kuidas ma olen ainuke, kes nende tegevusi pildistab ja neist blogib. Priit: "Keegi ei tea, mida me teeme - mida meie seltskond teeb. Keegi ei tea seda. Sina oled ainuke, kes kõigest kirjutab ja pildistab ja kui sa tahad meiega olla, siis sa pead ka jooma end samale tasemele, kui meie."
Maria ütles, et ma Priidu juttu üldse ei kuulaks. Samas mingi iva ta jutus isegi oli, peamiselt ta rääkis ikka seda, mida ta mõtles või mõelnud on. Tegelikult kõik need tegemised nendega on olnud väga toredad, see on mingi hoopis teine maailm. Nende seltskonnas satun ma kuhugi, kus mulle meeldib, kus on koos kõik väga huvitavad ja head inimesed ja ma naudin nende seltskonda, kuigi ma pean end endiselt mega sissetungijaks, sest ma ei kuulu nende hulka. (Kogu selle jutu peale tahaks kirjandit kirjutada, mul meenus just proovikirjandi teema - pikk tee endani. Seda kõike nimetaksingi ma praegu enese otsimiseks vms)
Tegelikult ma ei tahakski teistele sellest kõigest rääkida, mida ma nendega teen või läbi elan, aga blogi on koht, kuhu ma kõik oma mõtted ja teod kirjutada tahan, et koguda materjali raamatuks, mida ma tulevikus kirjutama tahan hakata, et blogist lähtuvalt kirjutadagi ja inspiratsiooni ammutada. Mu jaoks on vajalik kõik hea kirja panna. Mõnes mõttes on see kõik tagasiside ka neile, kellega ma koos neid hetki olen veetnud, et nad teaks, mida ma tegelikult mõtlen, kuidas ma midagi, kas väga hindan, tähtsaks pean või maha laidan.
Läksin Tauri tuppa, kus Maarja arvutis istus ja Oha Tamme nunnutas. Pärast Tamm tegi jälle mega nägusid, kui ma teda pildistasin. Mind arvutisse lasti, siis ma panin dubstepi, mille peale Tamm vastava loo pealkirja ja esitaja kiirelt peast ütles. Ma imestan, et tal kõik need nii täpselt meeles on.
Ma ei teagi, mis seal vahepeal toimus. Oskan hetkel ainult piltide järgi jutustada. Käisin ringi igalpool, pidevalt keegi pikutas hetkeliselt kuskil diivani või voodi peal. Kristi, Maarja, Innu ja Mariana tahtsid linna saada ja mingi aeg läkski Oha neid viima.Vahepeal oli Kevin sinna tulnud ja Taago oli pikemat aega juba kohal, aga ta sõitis väljas krossikaga vist või midagi. Läksin ka garaaži teiste juurde, kuna Maria, Krissu ja Priidud olid magama läinud.
Garaažis tuli kellegi mõte kõik masinad korraga tööle panna. Nii ka tehti. Ma imestan, et üleval korrusel magajad üldse magada said, iseasi, kas nad kuulsid seda. Kuigi suht haige lärm oli, kui need kõik töötasid. Ma ainult istusin seal ja jälgisin nende tegevust. Tauri käis ja pildistas kõiki.
Mingi aeg mindi tuppa. Mingi keerutamisvärk oli, et pits oli keskel ja siis mingi nool keerles, kelle peale jäi, too pidi jooma. Ma istusin ka seal ringis, aga ma ei joonud. Tamm oli põhiline, kelle peale jäi. Ta jõi ka järjest, kuigi tal oli juba nii haige nägu peas, et ma imestan, et tal üldse see alko kõik kõrist alla läks. Tamm aga ütles: "Tõstke mind rooli, ma sõidan," ise seletas ta seda sellega, et Priit oli kunagi sama öelnud, kui enam jalad kanda ei tahtnud. Tammel oli põhiline see, et tal rippusid roosad käerauad ikka veel pükste küljes. Kogu aeg naersin, kui teda nägin jälle.
Mingi aeg Tamm vaatas kella, vangutas pead ja ütles: "3.20 - ma ei saa enam mitte midagi aru!"
Mu kõrval istus Taago. Lõpus me kahekesi seal põhiliselt seletasimegi. Noo Tauri ka ja Hannes. Läksime tuppa tagasi. Mingi aeg jõudis Oha linnast. Tegime Tauri ja Tammega igast sõbra pilte veel. Keegi oli nuku toonud kuskilt, mille Tamm endale kaissu võttis ja jälle mõneks hetkeks Mute peale tõmbas. Pärast Tauri võttis nuku enda kätte, aga kui ma temast koos sellega pilti teha tahtsin, viskas ta nuku nurka ja väitis, et temast saab nii hea lapsevanem, nagu psühholoogia õpetaja ütles.
Siis mängiti mingit mini kitarri veel, räägiti juttu ja ma hakkasin vaikselt magama jääma sinna tugitooli, kus ma juba pikemat aega istusin. Samas ma kuulsin mega hästi, mida kõik rääkisid. Hullud teemad olid, kuigi ma sain targemaks mõne koha pealt, sest ma pmst silmad kinni kuulasin ja mõtlesin kaasa nendega, kuigi nad arvasid, et ma jään magama ja püüdsid mind äratada kogu aeg.
Lõpuks mindi välja. Hannes läks ära ja siis Tamm jäi maja ette, me läksime Oha, Tauri ja Taagoga kiikuma. Ma ei tea, kuidas või miks tuli mõte laulma hakata, igatahes ma panin telefonist järjest laulud: muinasjutumets, see ei ole saladus ja carmen, mida kõik koos seal kaasa laulsid. Ma kiikusin, Taago seisis seal, keegi kiikus veel, aga ma ei mäleta, kas see oli Tauri või Oha. Taago ei lasknud üldse kiikuda mul, tahtis pidevalt jalast kinni võtta, nii et lõpuks tal see õnnestuski ja ma kukkusin kiigu pealt maha sellili, aga õnneks aitas ta mind kohe püsti ja läksime tuppa tagasi.
Kõigil oli kõht mega tühi, siis Tamm ja Tauri kokkasid kahekesi köögis, panid igast värki saiade vahele ja siis toppisid rösterisse või kuhugi ja tegid soojaks. Tauri jõi järjest kõike veel. Ütlesin talle, et ta ei võtaks uut ginni lahti, kuna tal olid kõik eelmisedki joomata, aga lõpptulemus oli see, et ta jõi need kõik korraga järjest ära.
Terve õhtu/öö käidi pidevalt üleval maganud rahvast üles äratamas. Nüüd ka läksime üles. Üritati Priidu ja Mariaga rääkida, aga mingit konkreetset vastust sealt vist ei tulnud. Mõtlesin, et kui nad neid kiusavad, siis teen tagasi ja panin Tauri, Tamme ja Oha omakorda üles korrusele luku taha, mille peale Tauri tahtis juba aknast välja ronima hakata, aga tegin siis ukse lahti.
Käisime veel väljas, kus oli juba nii valgeks läinud. Kell oli 5, kui Tauri väljas rõõmust hüppas ja karjus: "Päike tuleb välja, päike tuleb välja!" Tauri oli üldse nii energiline enne magama minekut. Kõigil oli mega uni juba, Tauri endiselt käis ringi, seletas hästimegapalju ja pani igasugust muusikat arvutist. Oha ka muudkui seletas. Ütlesin talle, et lähme käime korra üleval, vaatame, kas Taago ja Tamm ka magavad juba, aga nii kui Oha üles jõudis, panin ukse kinni, keerasin lukku ja jooksin alla tagasi. Oha hakkas helistama Taurile, aga ma panin kogu aeg kõne kinni. Tauri ise ei saanud midagi aru. Lõpuks rääkisin talle, et Oha on üleval korrusel luku taga. Pärast tegime ikka ukse lahti. Oha oli mega solvunud jälle, tuli alla ja tõmbas diivani peale ennast mute peale ära.
Ma hakkasin ka magama jääma juba, aga Tauri ütles kogu aeg, et oota ma panen viimase laulu ja nii peaaegu pool tundi järjest. Lõpuks pikali ära sai, siis muudkui rääkis. Ma pole Taurit kunagi vist nii kiiresti ja nii palju rääkimas kuulnud. See kõik oli nii hea, et ma ainult naersin mingi pool tundi järjest, kuidas ta rääkis seinast-seina igast teksti. Kuna Oha oli me kõrval toas, siis ütles Tauri iga lause lõpus: "Onju Oha?", "Kuulsid Oha?", "Said aru Oha?" vms. Ma täiega naersin, aga Oha ei kuulnudki kahjuks seda, kuna ta oli nii sügavasse unne juba selleks ajaks vajunud.
Kell oli peaaegu 6 juba, kui Tauri lõpuks ennast sõna otseses mõttes magama rääkis, ta pooleldi läbi une ka veel seletas, kuni lõpuks täiesti unne vajus. Ma ei saanudki eriti magada, kuna mul ei tulnud und. Lõpuks tuli, aga siis oli kell juba nii palju, et Priit ärkas üles, pani telekast tööle, et Oha, kes teleka ees magas, selle peale üles ärkaks, aga Oha keeras teise külje ja magas rahulikult edasi.
Pärast hakkasid Maria ja Priit Shreki vaatama. Suht äge on hommikul Shreki soundtrackide peale ärgata : "All star, I'm a believer" jne. Nad panid hääle põhja ka veel, nii et kogu maja kajas. Lõpuks üles ärkasin, püsti tulin ja teise tuppa läksin, siis küsisin: "Teil on väga igav v?", mille peale nad ainult naersid.
Vaikselt ärkasid ka kõik teised. Maria hakkas süüa tegema, tegi liha ja munaga mingit värki ja siis mulle tegi röstsaia juustuga. Ma ise ei viitsinud ega jõudnud midagi teha, haige uni oli endiselt. Suht kaua hangusime seal veel, kuni lõpuks osad koju hakkasid liikuma. Oha, Taago ja Priit läksid lõuna ajal linna ja ma hakkasin Rõugesse liikuma.
Kokkuvõttes oli väga super sünnipäev. Sain endale uue sõbra Taago, kellega me peale sünnipäeva suht palju msnis rääkinud oleme. Ma teadsin tegelt teda mega ammu juba, aga polnud suhelnud lihtsalt. Jaa muidu oli ka väga tore kõik.