Kristo hellas Jaanusele ja rääkis, mis vahepeal toimunud oli, mille peale Jaanus kommenteeris: "See on nagu seks ja linn meil siin juba."
Pärast kui kambaga Pahades poistes söömas olime küsis Kristo Jaanuselt: "Mis sa enne ütlesid, et see on meil nagu Santa Barbara v?"
 |
Siis kui elu viskab juhuslikes
kohtades seebikat ette.
Kristo ja Kaupo Omedu kalurikolhoosis |
Iga nädalaga ma aina enam tunnen end vales kohas olevat. Mõttemustrid ja maailmad on nii erinevad. Mina, kelle prioriteet nr 1 on töö, enesearendus ja elu eesmärkide ja nende täitmine, räägivad samal ajal Kristjan ja Karolin autos pornosaitidest ja milfidest. Mida mul olekski siin kaasa rääkida? See kontrast on nii suur. Ma olen üritanud tolereerida ja eirata sotsiaalseid, hariduslikke jm erinevusi inimeste vahel. Paratamatult need ühel hetkel aga põrkuvad omavahel, kui hakata mõtlema enese- ja teiste austamise, elueesmärkide ja igapäeva tegevuste ja käitumiste üle, mida keegi tegelikult tähtsaks peab.
Ja siis need lõputud probleemid, lahkhelid ja tülid. Käitumine põhjendusel "ma ei tea miks ma midagi teen". Ma ei hakka siin välja tooma asju, mis mind muserdavad või kui kurnavalt mõjub see teiste probleemide kuulamine. Ma olen püüdnud lihtsalt neutraalseks jääda, kuigi Kristo ütles, et see, kelle poolt keegi on, on juba teiste poolt valitud ja otsustatud. Täpselt nagu eelmisel reedel, mil kõik arvasid, et ma olen Kristo ja Jaanusega Tallinnas, sest seal, kus on nemad, peaksin teoreetiliselt olema ka mina. Tegelikult ma olin kodus ja üritasin lihtsalt oma asjadega tegeleda.
Kui varem tundus kogu see seltskond uus ja huvitav ning mul tol hetkel sügisel oligi vaja kõigest muust eemale saada, siis praegu on jälle täielik katastroof, nii et tahaks eemale, uuesti. Ma hindan seda, et igaüks on küll enda eest väljas, aga kohati muutub see isekaks käitumiseks. Teine asi on diskreetsus, mida ma inimeste puhul hindan, aga kui igaüks topib oma nina teiste asjadesse, igaühe probleem on terve kollektiivi probleem ja kõik kõike kõigile edasi räägivad, siis mis usaldusest või sõprusest me üldse räägime? See on kurb.
Nalja on saanud ja saab ka praegu ja ikka tore on, aga kui keegi käib ringi nutunäoga mure kukil ja teine paneb ainult puid alla, siis on paratamatult kõige selle juures pinge õhus, nii et kõrvalvaatajana ei oska isegi käituda. Kõige lihtsam vist ongi end nii maani täis juua, et midagi aru ei saa, mis ümberringi toimub. Nii ehk kõik veel toimib. Siis ehk tundubki tee maailma lõppu, kuhu Jaanus kogu aeg minna tahab, kõige õigema lahendusena. Või siis Kuutsemäele?
Kui aasta alguses, jaanuari teisel nädalavahetusel vist pärast Kaupo juures tiksumist kõik staapi viisin ja Jaanust koju hakkasin sõidutama ning Kristjan helistas, ütles Jaanus talle telefonis, et on Kuutsemäel, mille peale Kristjan pärast rääkis: "Näen veel Nissani tagatulesid, aga tema ütleb, et on juba Kuutsemäel."
Vahel piisab lihtsalt sellest, et mõtled, et okei, las panevad hullu ja jätad korraks oma kaine mõistuse kus see ja teine, pead auto kinni. Jaanus ja Kristo lähevad autost välja, tantsivad keset teed, auto tuleb ja nemad tantsivad ja keerutavad end vastassuunavööndisse, nii et auto saab napilt libedaga pidama. Ja siis oled jälle vihane, ütled, et see on viimane kord, kui löögi enda peale võtad ja neid sõidutad. Ilmselgelt kõige ennastohverdavam inimene lisaks Ruslanile, kes suudab ilma vihastamata neutraalseks jääda, kuigi kõik küsivad, et kuidas sa neid hulle välja kannatad? - Ma ei tea. Võib-olla ma usun inimestesse vahel liiga palju. Lugesin täna seda mõttetera kuskilt üle pika aja. See ehk aitab näha asju teises valguses:
Kasvades õpime, et isegi see üksainus inimene, kes ei tohiks meid kunagi alt vedada, teeb seda ilmselt siiski. Me südamed murduvad ilmselt rohkem kui üks kord ja iga korraga on see raskem. Me tülitseme parima sõbraga. Me süüdistame uut armastust eelmise vigades. Me nutame, sest aeg lendab liig kiirelt ning lõpuks me kaotame kellegi. Nii et tee liiga palju fotosid, naera liiga palju ja armasta, nagu poleks kunagi haiget saanud, sest iga 60 sekundit pahurust on minut õnne, mida ei saa enam kunagi tagasi. Ära karda, et su elu lõppeb, karda, et see ei algagi.
Staabis polegi see aasta nii palju olnud, kui eelmise aasta lõpus. Hoopis Kaupo juures või Maaritsas Kristjani juures on oldud. Tol korral, kui Kristo ja Jaanus auto alla oleksid jäänud, tulime samuti Maaritsast. Nagu ka siis, kui ainus kainekas oli Roman ja kõik teda terve tee sarjasid selle eest, et tal pole lube ja seetõttu peaks tal nö sõiduoskus puuduma. Kristo ei julgenud temaga sõita enam ja tahtis välja hüpata jne. Seekord muidugi naljaga, ise samal ajal Mariat sõimates, nii et Maria lubas ta ära blokkida ja ma keelitasin Kristot vait olema, et ta järgmisel päeval ei kahetseks oma öeldud sõnu.
 |
| Nädalavahetus Maaritsas |
Ma ei mäleta, mida me Ruslaniga rääkisime, et me lõpuks kahe pea teooriani jõudsime. Mõlemad olime joonud ja kumbki ei pidanud kainekad olema, nagu tavaliselt, mil meil ei õnnestu kunagi isegi mitte rääkida, sest me oleme erinevates autodes ja alati roolis.
Mina: "Kaks pead on ikka kaks pead."
Ruslan: "Ei, kui meil on tavaliselt kaks pead kahe peale, siis täna on meil üks pea kahe peale." - See käis siis selle kohta, et kui mõlemad on täis, siis seal selgelt mõistust ei tule.
See oli üks reede jaanuari keskel. Peale seda laupäeval mindi taas Maaritsasse sauna. Jaanus oli juba eelmisel päeval ära läinud vanemate pulma-aastapäeva pärast, aga siis tekkis mingi idee talle Värskasse järgi minna ja ta ka kohale tuua. Hakkasime juba minema ja kõik tegid mulle seda Lõuna-Eesti teede nalja, mida ma hästi pidavat teadma ning Kaupo ainus rõõm oli see, et sai naisest kasvõi natukesekski eemale. Värskasse me aga ei jõudnud, sest Kristo ja Kaupo, kes tagaistmel nagu presidendid istusid ning jõid, hakkasid muretsema sellepärast, et Jaanus keeldub kaasa tulemast jne, kuigi ma oleks lihtsalt minema sõitnud, kui ta kasvõi korraks autosse oleks istunud. Nii siis käisime Põlvas poes ja läksime tagasi Kristjani juurde.
Kõik läksid sauna ja me jäime Krisliga telekat vaatama. Mul oli vaja "Hommik Anuga" järgi vaadata, sest seal olid mõned teemad, mis mind huvitasid. Siis jutustasime ja arutasime seal intervjuude üle ning lõpuks, kui kõik tagasi tulid, jäin ma mingiks ajaks magama. Ärkasin levelite jutu peale, millest Krisli midagi aru ei saanud. See oli mingi selline, et kui Krisli on Kaupost kuus aastat noorem, siis on tase 6, aga tase 36 on siis, kui Roman ootab oma ellu inimest, kes alles sel aastal sündis. Isegi ma sain läbi une pihta sellele teooriale, millest Krisli veel järgmine päevgi aru ei saanud.
Järgmine päev läksime Valaste joale, millest juba reede õhtul räägiti. Ma pidin kainekas olema, nagu ka eelmisel päeval. Kuna meid oli aga kuus, siis läksime kahe autoga. Nagu ma ennist juba mainisin, siis nagu ikka, et mina ühe auto roolis ja Ruslan teise. Ma sõitsin Kaupo autoga, kus olid veel Krisli ja Kristo ja noo need kaks võivad nii palju jutustada, et ma olin õhtuks nii surnuks räägitud juba nende poolt. Ruslani autos olid Kaupo ja Roman ning Kristo oli veendnud, et seal on kindlasti matusmeeleolu, mitte nagu meil, kus tümm käis ja jutt kogu aeg jooksis. Krisli ütles, et hakkabki nüüd minuga sõitma, sest Kaupo ei lubavat kõvasti muusikat kuulata.
 |
| Valaste joal |
Kuigi sel päeval oli sula, oli Valastel ikkagi ilus. Matkasime seal ja pärast käisime kohvikus kained glögi ja teed ning teised jäägrit joomas. Siis käisime veel Toilas ja teel Valastele Iisaku vaatetornis. Täpselt nagu kaks talve tagasi. Sama trip. Ainult Omedu kalatsehhi ei jõudnud, kuhu läksime alles eelmisel nädalavahetusel Kristo, Kaupo, Ruslani ja Jaanusega. Kaupo pidi hommikul korraks välja minema, et Kristo ja Jaanusega kokku saada ning pärast tööle, aga see lõppes sellega, et Kaupo lükkas töö järgmisel päevale ja Mustvees sai ta kõne Krislilt, kes süüdistas teda selles, et Kaupo on pool Eestit läbi sõitnud, kuigi pidi ainult korraks välja minema ning talle midagi ei öelnud. Kaupo vabandas ainult sellega, et ta ei teadnud ja et Krisli magas ning ta ei hakanud teda segama.
Kõik peab Krislile alluma. Kui me tookord Valastelt tagasi tulime ja Jõhvis Gruusia trahteris "Mimino" istusime ning Ruslan hakkas tellima: "Võtan viiii.." ning parandas ennast, kui Krisli pilku nägi: "..jõhvika mahla." Siis naersimegi, et kõik kardavad Krislit. Ainult mina ei karda. Ma pole veel sõimata saanud temalt. See oli ka naljakas, et kui laua taga istusime, siis istusime ka autode kaupa, nagu Kristo ütles. Ehk siis mina, Kristo ja Krisli ühel pool lauda ning Ruslan, Kaupo ja Roman teisel pool lauda.
Kuna ooteaeg oli päris pikk ja ma olin vahepeal Rihole pildi saatnud Jõhvi kuusest, mille ma ka veel nö nende jõulude ajal ära jõudsin näha, siis sain temaga vahepeal väljas kokku. Ta tuli just suusatamast ja muretses, et tal on trenniriided seljas. Mina: "Tavaliselt on sul tsikliriided seljas, nii et väga vahet pole."
Rääkisime suusatamisest ja Jõhvist jne. Tegelikult ma polnudki temaga kunagi nii näost näkku rääkinud vist. Aravetel tavaliselt näinud ainult, aga rohkem ikka kirjutanud. Me ei tunnegi eriti üksteist, aga jutt oli nagu vanadel sõpradel, kes on üle pika aja kokku saanud.
Sisse tagasi läksin, siis terve laud oli eelroogi juba täis, kuigi põhisööki polnud veel, aga kõigil olid kõhud juba neistki täis. Maitsesin ka erinevaid asju, mis nad kokku olid tellinud, nii et pärast läksid mu tellitud pannkoogid nii vaevaliselt kurgust alla. Hea, et praadi ei tellinud. Need olid seal nii suured, et ma poleks jaksanud küll rohkem süüa. Lõpuks olid kõigil kõhud nii täis, et tagasitee kulges palju vaiksemalt, isegi Kristo oli juba ära väsinud.
Ma olin ka pärast seda Valastel käimist ja kogu eelnevat nädalavahetust nii väsinud, et päeva lõpuks Rihoga šokolaadikringlist unistamine kõlas tol hetkel päeva parima punktina.
