Äratusega 06.05 algas meeldejääv 20. juuli. Kõigepealt helistasin Annule ja ajasin ta ka üles, siis panin kõik vajaminevad asjad kokku ja helistasin veel 2 korda Annule, kontrollimaks, et ta ikka üles tuli. (Punasega mineku teekond, sinisega tagasitulek) Läksin siis ristteepeale, kuhu Annu jäi 3 minutit hiljaks. Asusime teele. Mu spidomeetri sõidetud kilomeetrite näidik oli tol hetkel 57 - hakkasin sealt edasi arvutama. Kell oli 7.00 ja väljas oli piisavalt jahe, kuid Võrru jõudes läks juba enamvähem soojaks. Teetööde käigus oli enamus linna sissesõidutee juba asfaltiga kaetud, mis oli väga hea. Jõudnud linna, käisime Felixis ja sõitsime mööda Kreutzwaldi tänavat, keerasime 
Tartu tänavale ja sealt edasi Jüri tänavale, kust hakkasime Tartu poole sõkkuma. See teelõik oli kõige hullem osa - 21 kilomeetrit külgtuulega, mille kõigehullemat efekti tekitasid iga 2 minutitagant Luhamaalt tulevad rekad. Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks jõudsime peaaegu Savernasse,
kust suundusime Kanepisse. Seal ka esimene pikem peatus. Käisime poes, istusime kirikumüüripeal ja sõime. Kõige haigem oli see, et mul oli külm, aga hommik oli enesestmõistetavalt. Kell oli pool 10 vist siis. Hakkasime Otepää poole sõitma. Tee oli käänuline - meenutas teed, mis viib Rõugest-Haanjasse, kes rattaga sõitnud on, teab. Peatusime korraks Karstes ja siis sõitsime kuni Roiu bussipeatuseni, mis mulle kõige rohkem meeldis. Seal tegime enne Otepääd kõige pikema peatuse. Sõime, jõime, tegime pilte:
Tartu tänavale ja sealt edasi Jüri tänavale, kust hakkasime Tartu poole sõkkuma. See teelõik oli kõige hullem osa - 21 kilomeetrit külgtuulega, mille kõigehullemat efekti tekitasid iga 2 minutitagant Luhamaalt tulevad rekad. Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks jõudsime peaaegu Savernasse,
kust suundusime Kanepisse. Seal ka esimene pikem peatus. Käisime poes, istusime kirikumüüripeal ja sõime. Kõige haigem oli see, et mul oli külm, aga hommik oli enesestmõistetavalt. Kell oli pool 10 vist siis. Hakkasime Otepää poole sõitma. Tee oli käänuline - meenutas teed, mis viib Rõugest-Haanjasse, kes rattaga sõitnud on, teab. Peatusime korraks Karstes ja siis sõitsime kuni Roiu bussipeatuseni, mis mulle kõige rohkem meeldis. Seal tegime enne Otepääd kõige pikema peatuse. Sõime, jõime, tegime pilte:Annu oli selleks ajaks juba üsna väsinud, aga ma innustasin teda ikka edasi sõitma, kuna Otepääle polnud ka enam väga palju maad. Enne Otepääle jõudmist oli juba enamvähem, sest seal oli rohkem nn. vaatamisväärsusi, millepeale läks rohkem tähelepanu, kui sõidupeale. Viimane mägi enne Otepääle jõudmist oli suht raske/väsitav, aga mäest üles jõudes ja lambist läbi valgusfooriga reguleeritud risttee minnes, suundusime Pühajärve poole, mis oli kõige parem osa teekonnast - enamvähem koguaeg mäest alla, mööda jalgrattateed.
Jõudnud Pühajärvele, panime rattad lukku ja läksime randa. Helistasin Kallele ja siis läksin ujuma. Pärast käisin veel mitukorda, enne kui Kalle ja Silleriin sinna jõudsid. Läksime siis kõik koos ujuma. Käisime söömas - hamburger ja friikartulid - suht söök või nii, aga vähemalt oli tore. Eriti see, kui Kallel hamburgeri kaste igalepoole laiali tilkus.
Pärast päevitasime ja läksime Kallega ujuma. Ma ei teagi kaua me vees olime, mingi tund vist. 
Alguses läksime ühest rannaotsast vette ja lõpuks jõudsime teise rannaotsa. Rääkides jooksebki aeg vist kõige kiiremini. Kalle tegi koguaeg mingeid eluhäid nägusid, milleüle ma enamusaega naersin. Tagasi jõudsime, siis Annu oli randa magama jäänud ja täiega ära põlenud - selg ja jalad olid tagant mega punased. Kiikusime ja mingi aeg päevitasime ja puhkasime veel enne tagasisõitu. Kui Kalle tagasi tuli, käisime viimast korda ujumas. Panime riidesse, tegime koos pilti. Nad saatsid meid ratasteni ja niisiis hakkasimegi tagasi liikuma.
Alguses läksime ühest rannaotsast vette ja lõpuks jõudsime teise rannaotsa. Rääkides jooksebki aeg vist kõige kiiremini. Kalle tegi koguaeg mingeid eluhäid nägusid, milleüle ma enamusaega naersin. Tagasi jõudsime, siis Annu oli randa magama jäänud ja täiega ära põlenud - selg ja jalad olid tagant mega punased. Kiikusime ja mingi aeg päevitasime ja puhkasime veel enne tagasisõitu. Kui Kalle tagasi tuli, käisime viimast korda ujumas. Panime riidesse, tegime koos pilti. Nad saatsid meid ratasteni ja niisiis hakkasimegi tagasi liikuma.Käisime Otepääle poes, täitsime joogipudelid, mis Annu rannas kõik tühjaks oli joonud ja liikusime Kanepi poole, kus nägime korraks Kerstit ja Eveliinat, kes kahekesi rattaga sõitsid.
Tagasi tee oli üldse vägahea, sujus kiiremini ja ilma suurema jõupingutusteta. Võru-Tartu maantee oli ka seekord üleelatav, sest rekasid polnud ka näha eriti. Keerasime Osula ristist ära ja läksime Sõmerpalu kaudu koju. Võitsime sellega 6km. Sõmkas loopisin Taavit kividega, mida ma talle juba aastaid tagasi lubasin.
Kõige väsitavam oligi Sõmerpalust Rõugesse tee, sest hakkasime ära väsima. Võtsin päikeseprillid eest ära ja siis hakkas pearingi käima täiega. Elu harjunud olin prillidega, panin ruttu ette tagasi. Siis normaliseerus kõik. Kett oli ka õlitamata ja mul oli oma rattast nii kahju juba. Kokku sai siiis läbitud 130 km, mis on siiani mu rekord ühepäevaga.
Nii, kui Rõugesse jõudsin, ei uskunud ma oma silmi, karjusin: "Ei ole ikkka. Riiivoo." Riivo oli Rõugesse jõudnud - head uudiseid üksteise otsa ikka.
Läksin koju, sõin ja siis Riivo kutsuski välja. Rääkisime juttu seal, Ats ja need olid ka ja siis läksime Riivo poole kaaarte mängima. Villu ei jõudnud ära rebida jälle - tegi oma haiget naeru ja uimas koguaeg, kui ta kord käia oli. Siis Rain avastas, et mul olid päikseprillid pähe päevitunud ja ma peegli ette tormasin, et ta jutule kinnitust saada. Lõpuks ma olin nii väsinud, et oleks Riivo juurde ka magama jäänud. Käisime väljas veel ja siis läksid kõik tuppa.
