7. oktoober 1989 - 6. aprill 2013

Kõik, mida soovid, kui reaalselt ei saa 

ja üksindus lõpuks hakkab võtma maad.

Kui telefon on väljas,

ja sa niipea ei tule.

Kuula mu häält, nagu oleksid mu kõrval

ja kinni püüa ka mu kallistused,

mis on sama head.

Sind leian siit, kui sind pole,

sind leian siit, kui sa ei tule.

Siit leian, kui üksindus piinab,

siit leian, sind ma.

Puhka rahus Tambet! 

Minevik tiksub minus otsekui teine süda

Esmaspäeva õhtul sai peaaegu ise kanafileega riis valmis tehtud. Alguses, kui kedagi kodus polnud, siis hakkasin igavusest kokkama, aga mingi aeg tulid kõik koju ja siis Märdi ema viis ise selle tegemise lõpuni, samas sain ka mõne koha pealt jälle targemaks.

Anital oli nii kahju, et ma esmaspäeval nende juurde läksin. Just nii ta mulle ütleski, kuigi tegelikult pidas ta silmas seda, et just siis, kui ma nende juures olin, oli tema endale Anneliisi külla kutsunud ning pidi temaga tegelema. 

Vahepeal käisid kõik söömas ja läksid siis tagasi oma toimetuste juurde. Kuna Märt oli ka isaga väljas, siis vaatasin seni ta läpakast lõpuni filmi "Pitch Perfect", mida me ühel õhtul vaatama hakkasime, aga lõpuni ei jõudnud. Me oleme viimasel ajal suht palju filme vaatama hakanud. Märt vaatab muidugi rohkem, tal oli vahepeal juba haige sõltuvus, aga nüüd ma olen püüdnud teda sellest võõrutada, kuna vahepeal paeab õppima ka. Vaatamata sellel tõmbab ta arvutisse igast häid filme, mida vaadata siis, kui parasjagu midagi muud teha ei viitsi. Ma näiteks ei viitsi see nädal mitte midagi teha, mis puudutab õppimist.

Teisipäeval vaatasime näiteks komöödiat "The longest yard", mis oli suht äge, nalja sai ja värki. Siis üks äge film, mida ma veel filmihuvilistele soovitaksin - "21 jump street".

Esmaspäeva õhtust saadik on tappev uni olnud. Teisipäeva pidasin õnneks veel vastu, kuigi see on kõige tapvam ja tüütum päev nädalas. Hommikul oli kohe esimene tund arvutiklassi, nii et sai terve hommiku netis passitud ja vahel poole kõrvaga ka ökoturismiga tutvutud, sest oli selle aine esimene tund. Aine nimetus siis "Ökoturismi korraldus", mida peaks meil kuni kooli lõpuni nüüd päris palju tulema, mõnel päeval isegi 2 tunnipaari korraga.
Jäin mõtisklema eelmise aasta peale ning võtsin blogist ette postituse, mis on kirjutatud eelisel aastal täpselt samal ajal. Aasta ajaga on jälle nii palju ja tundmatuseni muutunud. Hetkel tundub üsna mõttetu seis olevat, võrreldes sellega, mis siis toimus. Kui tavaliselt on minu jaoks esimene aasta uues koolis vastik ja mõttetu, siis see aasta on just vastupidi. Eelmisel aastal oli "meie neli" seltskond, aga nüüd pole enam Anne-Maid, Kristjan on kaugeks jäänud ja üldiselt nagunii enamus ajast tööl ning Karlaga suhtlen ma ka vähe.

Tunni lõpus rääkisin õpetajaga, küsisin, mis jätkusuutlikusest veel vaja ära teha oleks ning arutlesime mõningatel jätkusuutlikuse teemadel. Ma viimasel ajal üldse erilist püüdlikust üles näidanud ja õpetajatega vestelnud, va inglise keele õpetajaga, kuna mind pole kunagi nendel päevadel koolis, kui tund on. Ei tea, mis saab sellest.

Vahetund möödus taaskord Valerka ja Kimi seltsis. Sai nalja tehtud jälle jne. Nendega on kogu aeg nii lõbus. Kiusasime Kimiga Valerkat ja noomisime teda ta jalgupalluri paratamatu elu pärast. Valerka oleks pidanudki alaealiseks jääma, täisealisus teeb halba talle ainult.

Saksa tunni ajal sai Relet jälle kiusatud ta mõmmi dressika pärast, millest ma kunagi eelnevates postitustes juba rääkinud olen. See nii nunnult lahe lihtsalt ega jää ükski kord märkamatuks, kui see tal seljas on. 

Saksas tegime igasuguseid ülesandeid lehtede pealt ja õppisime erinevate toitude ja toiduainete nimetusi. Lisaks sellele tõlkisime kelneri ja külastaja vaheliseks vestluseks vajaminevaid lauseid ning tegime dialooge ja lõpuks veel kuulamisülesandeid.
Tunni kõige parem osa oli see, kui klienditeeninduse õpetaja keset tundi sisse sadas, arvavat end minevat klassi, kus ta parasjagu tundi andis, kuid nagu näha eksis ta klassiga, aga meil selle eest nalja kui palju.
Tunni lõpus jäin veel klassi, küsisin õpetajalt mõndade lausete/väljendite tähendusi, mis mul eelneval päeval kodus õppides arusaamatuks jäid ning nagu ikka: 3 on kohtuseadus - kolmandat korda küsisin, mis lehekülgede peale kontrolltöö on, sest ma suudan kogu aeg need ära unustada. Mõtlesin ka järgmisel päeval vastama minekule, aga hiljem seletan, miks ma sinna ei jõudnud.
Peale tundi kiirustasin alla, kuna Märt ootas, üllatuseks lisaks veel maaturismi poisid: Lauri, Magnus ja Allan, kes ka linna tahtsid saada. Ükskord Lauri ei mäletanud Märdi nime ja siis küsis mu käest just enne Märdi linna minekut: "Biku, kas su boyfriend läheb linna v?" Pärast nad mõlemad Märdiga naersid seda, et tal nimi meelde ei tulnud.
Metallipoisid on ka lõpuks jälle koolis. Mäletan, kui rõõmus ma eelmisel aastal olin, kui nad lõpuks praktikalt tagasi olid. Metallipoiste võlu on see, et nad tekitavad elevust ja hoiavad niiöelda melu üleval. Peamine võlu on siiski autod, mis lisavad halli massi veidi värvi. Võrreldes eelmise aasta metallipoistega on selle aasta 3. kursuse metallipoisid tunduvalt rahulikumad ja vähem silmapaistvamad, kuid siiski võib alati täheldada nende olemasolu.
Eelmisel aastal ma suhtlesin metallipoistest kõige rohkem Tammega, teda peamiselt teadsingi ainult, kõigi teistega sain tuttavaks alles kevadel, kui ma praktikale läksin ja nemad lõpetama hakkasid. Sealhulgas ka Märt, kes oli teistest vähem silmapaistvam, kuna ta pole väga esinejatüüp, nagu näiteks Henri, Tobre ja Egon  oma bemmidega.
Teisipäeval avastasin Pühajärve jaanitule programmi. Ma lootsin küll, et Põhja-Tallinn ja Terminaator esinevad mõlemad esimesel päeval, et saaksin 23. juunil metsavenna tallu minna, aga mu soov päris täide siiski ei läinud, kuna Terminaator on teisel päeval. Kahju küll, aga ma üritan ikka oma plaani juurde jääda ja oma jaanipäeva nii veeta, nagu eelmisel aastal - üks päev Pühajärvel, teine päev Metsavenna talus. Tean jah, et sinnani veel palju aega ja ma ei saa ilmselt jaanipäeval väga Märdiga koos olla, sest ta tahab arvatavasti sõpradega Viitkal olla ja talle ei meeldiks ja juba tervislikel põhjustel ta ei jõuaks kogu õhtu ja öö lava ees rokkida, nagu mul Pühajärvel taaskord plaanis on. Metsavenna taluga on teine jutt - sinna ma lähen rohkem sõprade pärast ja tollekandi rahva pärast.
Kui juba plaanide juurde jutt läks, siis kunagi on plaanis ikka Rootsis ära käia. Saime jõuludeks Märdi vanematelt kinkikaardid, saaksime neid ka kuskil mujal kasutada, aga idee on ikkagi Rootsi minna, kuna ma pole seal kunagi varem käinud. Ülekõige tahaks muidugi Norrat külastada, aga sinna minekuks on vaja natuke rohkem investeeringuid. Joosep oli nüüd peaaegu kuu aega Norras, käskisin tal hästi palju pildistada, aga ta vist ikkagi ei teinud seda. Igatahes ta ütles, et kui ma seal oleksin, siis pildistaksin ennast surnuks.
Rootsist veel nii palju, et mul on kahju, et Eurovision Song Contest ei toimu mitte Stocholmis, vaid Malmös. Mu eluunistus on minna päris Eurovisioonile kohale vaatama. Ma eelmisel aastal isegi ütlesin, et kui nüüd Rootsi võidab, siis lähen kohale, aga ilmselgelt on piletid juba eelmisel aastal välja müüdud ja väga kallid, nii et seekord jääb jälle ära, aga võib-olla tulevikus?
Peale kooli käisin Wermo juurest läbi, kus asub praegune Kreutzwaldi gümnaasium. Võtsin Sannu käest ühe vennale kingituseks vajamineva asja ja siis koju. Sannut oli nii tore üle pika aja näha.
Kuna ma olin teisipäeva õhtuks nii läbi ega viitsinud enam midagi teha, siis kolmapäeval ei viitsinudki kooli ka minna. Tean jah Jaanus,et sa ütleksid nüüd: "Laiskvorst oled sa küll jah!"
Mõtlesin alguses, et tegelen terve päev kooli asjadega, aga lõpptulemusena ma ei teinud praktiliselt mitte midagi vajaminevat ning see motiveeriski kõige paremini - üks päev lihtsalt ei tee midagi, hõljud kuskil teadmatuses ja siis tuleb jõud ja energia iseenesest, nii et kui ma hommikul veel arvasin, et see nädal enam ei lähegi kooli, siis õhtuks oli kindel plaan neljapäeval kooli jõuda, mis nagu hiljem selgus, oli parim otsus.
Terve kolmapäevane leiutasin venna kingituse jaoks igast asju, vaatasin vanu pilte ja sinna juurde muusika aastate tagusest ajast. Jõudsingi eile enda jaoks järelduseni, et kaks asja, mis kõige rohkem mingid emotsioonid ja mälestused loovad on lõhnad ja muusika. See toob korraks minuni selle tunde ja melu, mis mingile ajale iseloomulik oli. Nii ma nostalgitsesin üksinda. Kui vaadata pilte, mis jäävad kaugemasse aega, kui gümnaasium, siis need mälestused toovad naeratuse näole, aga kui meenutada gümnaasiumi, Joosepit ja Kaarlit ning eelmist kevadet koos Erko, Taaveti, Miku, Henri, Jarmo ja paljude teistega, siis tuleb pisar silmanurka, kuna olid tõelised elu parimad aastad. Paljud ütleksid selle peale, et parimad ajad on veel ees ja ma usun seda ka, aga hetke seisuga ma tunnen nii, et midagi head on läbi saanud ja ma seisan millegi uue lävel ega tea, mis edasi saab. Uus ja ja tundmatu on mind alati hirmutanud, sellepärast toetungi pigem minevikule ja mälestustele - see on kindel ja muutumatu. Nagu John Banville on öelnud: "Minevik tiksub minus otsekui teine süda."
Õhtul kerkis päevakorrale jälle see koduperenaise teema, millest ma ühes postituses juba pikemalt rääkisin ja oma seisukohti põhjendasin. Ma ei viitsinud emaga isegi mitte vaielda sellel teemal, veelenam, kui mul pole mahti olnud nõusid pesta ei nüüd ega ka varem, miks siis nüüdki peaksin? Kõige haigem selle asja juures on see, et kõik need vanamutid, keda me väiksena Rõuges igatpidi kiusanud ja vihanud oleme, oleks nüüd nagu mu emasse koondunud, sest ta hakkab ajapikku juba meeleheitlikult ogaraks muutuma. Ma ausalt ootan juba hetke, kui ma koos asjadega siit korterist välja astun.
Kõige haigem on muidugi see, et miks ei võiks asjad jääda inimeste endi vahele? Miks peab ka teisi oma olematute probleemidega kurnama? Kuna meil siin korteris on sellised seinad, mis päris hästi läbi kostuvad, siis kuulsin vähemalt kolmel korral telefoni kurtvat ema faktiga, et Birgit ei pesnud täna nõusid ära. Milleks see?
Sellepärast ma tahangi üksi elada, sest siis ma sööks ja peseks nõusid täpselt nii ja siis, kui ma ise tahaks. Praktiliselt ma ei pesekski siis nõusid, sest tavaliselt ma ei kasuta söömiseks/joomiseks neid. Mulle pole kunagi meeldinud käsutamine, sest kui keegi ütleb ükskõik, kas tee või ära tee midagi, teen ma ikka ristivastupidi.
Õhtul rääkisin Raamatuga, keda nii ammu enam näinud ega suhelnud polnud. Tahtis millalgi kokku saada, aga kuna nüüd on neid sünnipäevi nii palju, siis aprilli lõpu poole kunagi teen midagi koos temaga.
Neljapäeval tuli vend ka lõpuks kooli. Vastupidiselt minu üksikutele üle laskmistele, võib ta nädal või rohkemgi puududa ja siis tunniga, kuhu ta ühe semestri jooksul ainult 1-2 korda sattunud on, kolm viit teenida ning hinde välja saada, nagu näiteks täna.
Ma läksin täna kooli kindla sooviga õppida, aga siis hakkas õpetaja ajama, et peame minema ühele loengule, kus räägib Ränduri pubi omanik oma eduloost. Mind alguses üldse ei köitnud see, vaidlesin täiega vastu kõigile ja lubasin selle loengu asemel ära koju minna. Mõni mängis umbe ema seal jne.
Õpetaja rääkis tunni alguses. Ma olin facebookis ja lugesin igasuguseid gümnaasiumi ajaga seotud asju, ise naersin juba üksinda arvuti taga - nii naljakas oli lihtsalt. Täna on ka Elluka sünnipäev, palju õnne sulle veelkord!!
Tegime jälle tootearendust. Pidime Karlaga paaris olema ja arendama Väimela mõisasse igasuguseid teenuseid ja tooteid. Päris palju häid mõtteid tuli. Kuna teine tootearenduse tund jäi ära, siis esmaspäeval jätkame.
Tunni lõpus ei lubanud õpetaja mul enne ära minna, kui kinnitasin talle, et ma ikka lähen loengusse. Pakkusid mulle seal, et võivad mind oma auto peale võtta jne. Kuna ma poleks nagunii enne 2. tunni lõppu koju minna, siis õpetaja heameeleks lubasin ikka loengusse ennast kohale vedada.
Läksin välja, kus ootasid juba ees Märt, Egon, Preet ja Niki. Egon hoidis must juba heaga eemale, kuna kohe hommikul, kui ta kooli tuli, siis tõmbasin ta uuel pusal nööri ära, mis ta suure vaevaga oli 1. tunni ajal tagasi toppinud ning nüüd hoolega minust hoiduma hakanud. Märdi sünnnipäeval olid just need nöörid teemaks, sest siis ma tõmbasin seal Jarmo pusal esimest korda nööri ära, kuid panin siis ka tagasi. Sealt tärkas selline uus mõiste nagu nörioloog, kes peaks praktiliselt ravima mind mu kapuutsi nööride ära tõmbamise haigusest, aga seni, kuni pole sellist arsti veel leiutatud, seni pole võimalik ka minult seda haigust ravida.
Hommikul enne 1. tundi oodates sai veel Joosepi vanaema naerdud, kes teist koristajat sõimas ta telefoni pärast, mis ei tööta ja ta talle helistada ei saa. Ta ka sama äge, kui Joosep.
Märt viis mind peale 2. tundi peamajja, käisin puhkeruumis netis ja siis aulasse loengusse. Kuigi õpetaja ütles, et peame onult küsima, kuidas ta miljonäriks sai, siis sellel teemal juttu polnud. Turunduse õpetaja oli talle hoopis teised teemad ette söötnud, millest ta siis meile rääkiski. Lisaks sellele rakendati mind kohe tööle, et ma sellest artikli kirjutaks. Omakorda tekkis sellest turismiettevõtete teema mõte, et seda asutust oleksin ka teoreetiliselt pidanud külastama, siis nüüd saan 2in1 lugu teha, aga eks vaatab, mis sellega saab, sest peale loengut pakuti mulle veel homse vaba päeva sisustust koolis lahtiste uste ajal õpitubade tegevusi pildistades. Võtsin pakkumise vastu. Rääkisin huvijuhi ja psühholoogiga sel teemal ja siis kohtasin veel kursusejuhatajat. Olin kindel, et saan sõimata jälle, et ma nii lohakas olen ja oma asju ära ei tee, aga õnneks mu töö annab mulle mõningaid eeliseid, seega mind rohkem ikka hoitakse ja vajatakse erinevateks projektideks ja kajastamisteks.
Märdil läks veel aega. Õnneks oli Karla veel koolis, arutlesime temaga eurovisiooni teemadel, nii et hiljem hakkasingi kodus selle aasta eurovisiooni laule kuulama. Lisaks sellele tõmbasin ja kuulasin veel igast uusi laule.
Väimelast sõites olid hääletajad jälle. Ükskord võtsime Oti ja ta sõbrad peale, puhtalt sellepärast, et tutvus maksab. Seekord võtsime lambist ühed peale. Teinekord tasub headus kuhjaga ära.
Käisime üle pika aja Chillinis. Iga kord ma luban, et ma ei lähe enam sinna, just teenindaja pärast, aga alati, kui sinna jälle uuesti satun, on sama teenindaja - paratamatus vist.
Käisime veel poest läbi ja siis koju. Räägin siin juttu kõigiga jne. Saigi ühe postitusega peaaegu nädala jagu sündmusi kirja pandud. Homsete sündmustega tuleb ilmselt rohkem juttu.                                                                                                                                                                                                                                                                               

Ei takista Vallik, ei takista Kraan, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar

Järjekordselt on esimene tund vaba ja ma istun puhkeruumis ning kirjutan blogi. Kim, Senka ja Valerka tegid ka puhkeruumis parasjagu kohvipausi, mis siis, et neil oli juba esimene tund alanud. Nad on nii rõõmsad kogu aeg, et neid nähes oli päev juba korda läinud. Alguses, kui Senka üksinda puhkeruumi tuli, siis ma ei tundnud teda üldse ära. See on täpselt nagu mul pidevalt Kaivogagi. Vahepeal nägin teda peaaegu iga päev koolis ja mitte kunagi ei tundnud teda ära, isegi siis, kui ta "tsau" ütles, jäin mõtlema, kes see oli. Sellepeale öeldakse, et inimene saab rikkaks. Ei tea ainult, kui palju see paika peab?
Olin just blogi kirjutamise lõpetanud, kui Jaanus puhkeruumis rääkima tuli. Enne seda olin just Ellukaga facebookis rääkinud, muidu mul poleks nende tänane pulma-aastapäev kohe hommikul nii meenunudki, kuigi eelmisel nädalal oli meil Jaanusega just sellest juttu. Kaks aastat on sellest toredast klassipulmast möödas. Ma arvan, et see on paljude jaoks üks meeldejäävamaid sündmusi gümnaasiumi ajast, eriti just nende jaoks, kes liftis kinni istusid. See oli päris hea juhus ikka sellisel päeval 2,5 tundi liftis kinni istuda, kui keegi sind ei usu. Tookord paralleelikad veel lõõpisid pärast, et nemad korraldasid selle lifti kinni jäämise. Reedel on Elluka sünnipäev, nii et seal saab neid klassipulma meenutusi nendega edasi pajatada.
Lõpuks oligi aeg nii kaugel, et üles saksa keele klassi juurde minna. Kohtasin koridoris veel Otti, kellel täna sünnipäev oli ja sinna otsa tuli meenutuseks kohe meelde laulupidu, kus Ott nägi välja nagu Tanel Padar ja Erki nagu Ivari Padari. Jaanusega kutsusimegi neid terve laulupeo aja Padariteks.
Saksa tunni alguses avastasin, et mul kodutöö tegemata. Mingisse tabelisse pidime sõnu juurde otsima veel, aga kuna ilmselt paljudel oli otsimata, siis saime üheskoos neid juurde lisada.
Pärast tõlkisime erinevaid toite ja jooke menüüs, mis õpetaja meile andis ja tegin kuulamisülesandeid. Kell läks kuidagi väga kiiresti.
Peale tundi läksin alla kursusejuhataja klassi, kus meil jätkusuutlikuse tund pidi tulema. Istusin netis, samal ajal, kui kursusejuhataja mulle seletas, kui palju tal tööd ikka on jne. Ja siis veel see, et ta näeb mind nädalas ikka hea mitu korda, aga küsib alati, kuidas mul läheb ja, kas kõik asjad on tehtud jne.
Kuna väljas polnud kevadele üldse mitte vastav ilm, siis ei viitsinud poodi minna ja otsisin kotist igast hääd, mis sinna kogunenud oli - venna laevalt toodud Sukulakud ja Anita antud pulgakomm.
Mingi hetk helistas Märt ja ütles, et ta sai kõik asjad mu auto jaoks ning kuna tal olid tunnid läbi, siis panin ka asjad kokku ja tulime Viitkale. Käisime veel poest ja Eeriku juurest ka läbi.
Eerikul on ikka tõsine plaan vist abielluda. Rääkis mulle juba, et vaatas Rogosi mõisa hindasid jne. Ma isiklikult arvan, et too pole nii hea koht pulmade pidamiseks, lubasin neile midagi paremat välja mõelda, kuigi Po ütles sellepeale, et ma raudselt otsin endale kohta pulmade pidamiseks ja koduks lubasid meile Akvaariumi müüa jne. Nad ikka arvavad, et me käisime laupäeval oma pidulike riietega registreerimas -molod, nagu nad on.
Kuigi väljas tuiskab, siis hoolimata sellest on Märt hoovi peal auto all lume sees ja parandab mu autot. Kui ta tuppa tuleb, siis hakkame koos midagi head süüa tegema.

Tülikas tita ja kolm idiooti

Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud laupäeva hommikul
kauem magama, aga nagu ikka, läks uni kella 7 ajal ära. Läksime kööki Märdi ema tehtud head leiba sööma. Ma olengi see aasta vist peamiselt leivast ja piimast toitunud, sinna juurde muidugi veel makaronid, mida ma võiks ikka ja jälle uuesti süüa, ilma, et villand saaks.

Söögist rääkides, siis 1. veebruaril, kui mu nimepäev oli, tegi Märt mulle sefiiritorti. Ta on nagu reaalselt ehtne kokk. Märdi vanaema ütleb kogu aeg, et Märt peaks kokakooli minema, aga Märt ütleb sellepeale, et tal poleks sinna mõtet teisi õpetama minna. 

Esimene sefiiritegemine kukkus igatahes igati hästi välja. Märtsi esimestel päevadel, kui Märdi vanematele oli pulma-aastapäev, siis tegime ka selleks puhuks neile sefiiritorti. Mõlemal korral plaanisime tegelikult torti kahekesi teha, aga lõpptulemus oli ikka see, et ma rohkem vaatasin kõrvalt ja seletasin ning Märt tegi, aga ega ma olen kogu aeg rääkinud ka, et ma võtan endale sellise mehe, kes süüa oskab teha, sest ma ise ei oska ega viitsi ning mul on miljon muud asja, mida ma kõike selle ajaga peale saaksin hakata, mis söögitegemisele ja nõude pesemisele kulub.
Hea kõige selle juures on see, et ma olen Märdilt ja ta emalt paari kuuga seoses kokandusega nii palju õppinud, et saaksin ka ise paljude asjadega hakkama. Teine asi on see, kas viitsin. Seoses märtsikuus toimunud ürituste ja sünnipäevade jaoks vaaritamistega olen ma üha rohkem veendunud, et söögitegemine pole minu jaoks. Vahel tunnen ennast sellepärast süüdi, et peaksin Märdile süüa tegema, kui ta näiteks töölt või koolist tuleb, aga ma ei taha olla see, kes ma pole - ma ei taha olla koduperenaine, kes põhilise oma ajast köögis veedab. See on üks nendest põhjustest, miks ma ka kodus kogu aeg pikki päid ja jalgu saan. Need on mu põhimõtted ja need ei muutu ning see kõik toetub faktile, mis mind kogu põhikooli saatis - miks ma ei võiks olla mees?

Laupäev on siiani möödunud suht rahulikult, kui välja arvata see, et mingi hetk tulid Eerik ja Egle vaatamata sellele, et enne Märdi juurde jõudmist oli metsaveo traktor vms keset suurt mäge risti kinni jäänud, aga sellest hoolimata jätsid Eerik ja Egle neid sõidutanud Biibsi sinna ootama ja tulid jala meie juurde, et tuua tort ja sampus selle-eest, et tänu meile kohtusid nad esimest korda, kuigi tookord kohtumine ei tõotanud küll seda, et neist kunagi võiks paar saada.
Me pidime alguses Hinole Märdi tädile sünnipäevale minema, aga kuna see traktor nii kaua mäe peal kinni oli ja sealt autoga mööda poleks pääsenud, siis venis aeg juba suht õhtusse ära. Samas oli terve päev mingit tegevust. Hommikul kirjutasin blogi, laadisin pilte arvutisse ja panin need üles ning tegelesin Anita ja ta muredega, genereerides igasuguseid süsteeme, kuidas talle munavärvid tuua ja homseks munad ära värvida. Ta oli nii õnnetu nende munavärvide pärast, kuna ta oli kogu aeg arvanud, et kodus on värvid olemas, aga tegelikult polnud.
Märt tegi ka nalja, hakkas hommikul voodit ära tegema ja siis tõmbas teki üle pea ja käis sellega mööda tuba ringi ning seletas, et ta on tekikoletis. Ta on vahel ikka nii ullikene mul. Pärast sõime sefiiritorti, aga see polnud ikka päris see õige. All oli mingi nõme kohupiim, mis sinna tordi sisse üldse ei sobinud. Ma umbe kaval, sõin ainult sefiiri ära, Märt pidi ülejäägi sööma.
Kuna Märdi tädi sünnipäevale ei läinud, siis otsustasime hoopis Eeriku juurde minna, kuna seal pidi nende sõnul kell 5 pidu olema nende kihlumise puhul. Mõtlesime, et kui Eerik mitu päeva oma kihlumisega tsirkust on teinud, siis teeme neile vastu ja panime üli pidulikult riidesse, nagu läheks pulma. Märt pani ülikonna, mida ta polnud lõpetamisest saadik kadnud ja ma seeliku ning valge pluusi, mis oli igaksjuhuks kaasa võetud, juhuks, kui kuhugi sünnipäevale lähen.
Enne minekut käisime Vastseliinast läbi, ostsime Anitale munavärvid ära ja siis Eeriku juurde. Jõudsime stiilse hilinemisega kohale, aga pidu nagu polnudki veel - Egle pesi nõusid ja mõlemad olid praktiliselt dressides. Siis hakkas pihta teema: "Näidake sõrmuseid!" Me nägime nii pidulikud välja, nagu oleks abielu käinud registreerimas. Kusjuures kõige selle nalja peale mul oligi täpselt selline tunne. Pidime neile siiski pettumuse valmistama, kuigi Eerik räägib siiani, et kuna tema palus esimesena Egle kätt, siis peab Märt nüüd midagi veelgi ületavamat tegema, aga ma ütlen Eerikule sellepeale kogu aeg, et meil pole vaja teistele midagi tõestada ja laulsin Karavani popuurist talle ühte laulu, mille sõnad on: "Sõrmus pole see, a-ahhahaa, mis peaks kinni meest, o-ohohoo, kindlam koht on tal, a-hahaha, siiski klaasi all," kuigi päris nii ma ka ei mõtle, aga kuna me oleme aastatemõttes veel nii vähe koos olnud ja kõik sellised ilusad asjad on mu jaoks veel kaugete tuleviku unistustena, siis piisab hetkel sellest, mis on. Tähtis on see, et me ise teame, kui palju me üksteise jaoks tähendame.
Samal ajal, kui Egle veel all nõusid pesi, sai nii palju naerda. Neil oli selline tööbrigaad, nagu vanasti siis, kui tulekahju oli - üks seisab all tiigi ääres ja võtab ämbriga vett ja siis see ämber läheb ühelt teisele, kuni selleni, kes põlevale majale kõige lähemale seisab ja ämbritäie vett peale viskab ehk siis Egle pesi nõusid, Po kuivatas ja Mairo viis nõud riiulisse. Seal oligi see teema, et Egle võtab ühe mehe, aga saab lisaks veel kolm - Mairo, Po ja Biibs, mille peale ma ütlesin: "Tülikas tita ja kolm idiooti", millest kujunesid veel välja kombinatsioonid "Tülikas Po ja kolm idiooti" ja "Tülikas Pehmo ja 3 idiooti".
Kui nõud olid pestud, siis mindi üles, pandi see Karavani popurii käima, kus see sõrmuse laul on, mida ma ülalpool mainisin ning hakati lauda katma, taaskord sama tööbrigaadiga. Biibs läks Kinsale järgi ja ma kutsusin Raidi.
Kuna meid ei jäetud ikka pidulike riiete tähtsuse üle arutledes rahule, siis käskisin Eerikul ka ülikonna selga panna, aga Egle ei lubanud, kuna siis oleks ta ainuke olnud, kellel tavalised riided on (tal polnud midagi pidulikku kaasas ka). Kõige naljakam oli see, et mõlemal olid oma laevalt ostetud Angry birdsi pluusid seljas.
Istusime ümber laua, söödi ja joodi, meenutati eelmisi sünnipäevi ning Eeriku ja Egle kohtumist jne. Elu tore oli kuidagi. Lõpuks oli kell nii palju, et pidime koju minema, et jõuaks veel Anitaga munad ära värvida ja siis sauna. Teised pidid ka sauna tulema, seega tulid nad hiljem järgi. Ainult Kinsa tuli meiega, kuna Eeriku autosse poleks nii palju rahvast mahtunud. Ma pidin koju sõitma, kuna Märt hakkas jooma.
Jõudsime koju, vahetasime riided ära ja hakkasime Anitaga mune värvima, kuigi ma üldse ei viitsinud enam. Eerik ja need tulid ka teise autoga nii ruttu järgi, et meil polnud eriti ruumigi kuskil, kus mune värvida, sest terve köök oli rahvast täis. Eerik tõi veel koogi järgi, mida unustas enda juures pakkuda, söödi toda ja siis mindi sauna.
Munad ei saanud üldse nii ilusad, nagu ma lootsin. Mingid nõmedad värvid olid ja mune ei saanud ühevärviliseks teha, vaid pidi käte vahel veeratama, nii et need tulid mingid nõmedad plätserdused. Samas, kui ära kuivasid, siis polnudki enam nii hullud. Anita ja ta ema jäid kööki koristama veel, ma läksin ära sauna juurde.
Märdis avaldus veel üks Hunt Kriimsilma ametitest - juuksur. Märt ajas Eerikul lõpuks juuksed ära, ta nägi vahepeal nii haige välja, ükskord ajas ise ja jättis kaela pealt ajamata, mis nägi eriti nõme välja. Lisaks sellele ajas Märt veel Po'l juuksed ära. Teised vaatasid pealt ja kommenteerisid. Tõin vahepeal kaamera ja tegin pilte neist ja siis kunagi mindi sauna. Mina, Egle ja Kinsa ainult ei käinud, me saime selle-eest naerda teisi, kes Karavani popuriid lava peal laulsid. Egle ütles, et Märt ka laulab, aga ma ei tahtnud eriti uskuda, kuna Märt tavaliselt ei laula, aga nagu hiljem selgus, siis laulis. Hiljem nad laulsid Eeriku eestvõtul kõik kooris Eglele: "Sinule kullast süda, osta kord tahtsin ma, sest et sa olid minule kallis, sest et sa olid hea."
Tiksuti veel niisama, räägiti juttu ja siis mindi laiali. Po ja Kinsa tahtsid veel edasi tähistada, kuna Po sõnul ei saa sellist üritust nii lihtsalt lõpetada, aga keegi enam ei viitsinud ja veel ühte ööd Po'd välja kannatada ma poleks küll suutnud, nii et Eerik viis nad koju ja läks siis ise ka.
Suht tore õhtu oli muidu, nalja sai ja midagi üleliigset polnud.

Pühapäeva hommikul ärkasime, siis võtsime Märdi ostetud jänesed välja, kirjutasime nimed peale ja peitsime igale poole ära. Sõime kooki, koksisime muna ja nii muuseas sai mainitud, et jänes on käinud. 15-20 minutit käis majas suur otsing, lõpuks leiti kõik jänesed üles.
Edasi plaaniti Märdi tädi juurde Viitkale minna, aga mul oli hommikul mingi aeg niii vastik olla, lambist kõik kohad valutasid, nii et ma ei suutnud mõndaaega ei istuda ega astuda. Õnneks läks see ruttu üle ja siis jõudsime enne Märdi vanemaid ta tädi juurde. Jäin raamaturiiulit vaatama ja leidsin seal Nõukogude aegsete piltidega ehitistest ja loodusest  raamatu ning hakkasin seda vaatama. Terve eilne päev oli Nõukogude aeg teemaks. Hiljem käisin veel Märdi sugulase juurest läbi, et sealt täpilisi tasse otsida, aga ei leidnud, nii googeldasin terve õhtu täpilisi tasse ja kuivainete täpilisi plekkpurke. Kui kellelgi neid pakkuda on, siis võib teada anda! Igatahes sain palju targemaks ja plaanin endale need kunagi seotada.

Ma oleks nii väga tahtnud Nõukogude ajal elada, see stiil ja kõik oli nii äge lihtsalt. Kujutan ette juba, kuidas tulevikus oma köök selles stiilis kujutada jne. Mind üldse huvitab sisearhitektuur ja viimistlus, nii et mu edasised õpingud on ilmselt sellega seotud, kuigi see arhitektuur jääb ilmselt kõrvale, kuna mata on mu jaoks suht null.
Peale Viitkalt tulekut käisime veel Eeriku juurest läbi, küsisin, kuna ta Tartusse läheb ja siis Rõugesse. Õhtul sai telekat vaadatud, tegin Märdile veel üllatusi lihavõttejäneselt ja Krissu helistas ning muljetas oma üllatavatest sündmustest, mis mind täiega rõõmsaks tegid - S ja K peavad kindlalt tagasi tulema!