Pidin jälle seda tõusulainet ootama, et kirjutada. Tujud ja tunded käivad nagu tuuled. Elu oma tõusude ja mõõnadega, kuid siiski vaheldusrikas kulgemine sel lõputa teel. Kokkuvõttes ikkagi nauditav ja kogu aeg ootust täis, olgu see siis või tühi ootus, aga pakub tihtilugu elevust.
Mul on hea meel, et elu viib mind üha enam kokku nendega, kes hetki naudivad ja panevad mind ka sellega asjadele teise nurga alt vaatama. Inimesed, kes on nii vahetud ja kaasahaaravad. Kuu aega tagasi peale Piksepini karikasarja juhtusin ma näiteks mitmeks tunniks pärast võistlust vestlema Allariga. See on üks nendest chillidest Sadala tüüpidest, kes alati tsikliga möödudes käppa viskab ja midagi hõikab. Tihtilugu neid lauseid muidugi kiivri seest ei kuule, aga elevust tekitab siiski. Ta ise ütleb selle kohta: "Ju on miski möga, mis seal tuleb."
Mina: "Sa oled alati lõbus."
Allar: "Muidugi, nahh siin joriseda."
Vestlus temaga oli üks huvitavamaid, mida ma viimasel ajal üldse pidanud olen. Nii lihtne oli suhelda võõra inimesega. Võõras inimene ei näe sind läbi, ei oska märke lugeda. Saad vabalt suhelda ja
öelda ükskõik mida. Pole midagi kaotada, pole
tundeid, pole ootusi. Temal on oma elu ja minul oma. Elame ükspäev korraga või, nagu ma ütlesin - ühest Piksepinist teiseni. Minu jaoks on ta lihtsalt üks 120-st tsiklivennast, kellest on vaja pilti teha, mõni esineb lihtsalt rohkem ja jääb meelde.
Nii me pidasime tunde vestlust võru keelest, Peko kalendrist, Piksepinist, vanakooli põhimõtetest jne. Ega me lõpuks teadnudki, mis selle üksteiselt saadud infoga nüüd peale hakata. On suvalised inimesed, suvalised numbrid, suvalised aadressid jne. Sinna päeva või varahommikusse ta minust jäigi, kui Messengeri akna sulgesin. Sellised on võõrad inimesed ja see on põnev. Oma töös tuleb neid vahel ikka ette ja see hoiab elus.
Samamoodi Rihoga, kellega leidsin end ükspäev mõtteid vahetamast. See oli muidugi peale seda, kui ma oli ükspäev tarka pannud ja teine päev täielikku lolli mänginud ning tõenäoliselt oma margi täiesti maha teinud oma halvast tujust tingitud käitumisega. Psühholoogia on alati üks mu lemmikteemasid olnud ja leidsin temaga jutustades end hoopis iseennast analüüsimast. Vahel ongi vaja kellegagi lihtsalt jutustada, et enda jaoks asju lahti mõtestada. Kristjan oleks mind kindlasti jälle liistule võtnud ja kuu aega solvunud olnud. Eelmine kuu just saigi täis.
See postitus lähebki vist mõeldes vestlustele inimestega. Tegelikult on oluline vestelda ka nendega, kes on, aga nendega on kõige raskem. Karevi käskis mul palli veerema panna, aga mina ikka tammun ühelt jalalt teisele. See aasta on täpselt selline, et teistele teen head, olles abivalmis ja alati olemas, aga endale keeran järjest hullemat paska kokku.
Ma olen tegelikult tohutult õnnelik või mul on hea meel nende pisikeste asjade üle või selle oskuse üle elu vahepeal lihtsalt nautida ja mitte olukordi kontrollida, mida Jaanus mulle näidanud on. Ta võib küll päris palju peavalu tekitada, aga kui ma mõtlen ühele viimastest pühapäevadest, kui me koos aega veetsime, siis leian end tihti mõtlemast, et igapäevane õnn võib kiiresti rutiiniks muutuda, sellepärast ehk tasubki oodata neid ükskuid hetki või veel parem - kui need tulevad ootamatult sind endasse haarates. Noh, et tantsin sinuga taevas jms. Mõni nädal võib argipäev olla nii vastik ja raskesti üleelatav, aga me elame selle üle. Pääsu pole!
Veebruar on lühike kuu, kartsin, et ma sel kuul ei jõuagi oma tunnete virr-varris ja oma abivalmiduses töökaaslaste vastu liigselt aega ja ka vaba aega tööle panustades, oma kirjutisteni. Näete, ikka jõudsin. Seda muidugi sel hetkel, kui ma lootsin, et alustan kruiisi Rootsi koos Terminaatoriga, kelle ühest laevakontserdist eelmise aasta lõpus juba ilma jäin, aga mis seal ikka. Tean ju, et ma pole leidnud inimest või neid sõpru, kes tahaks minuga päriselt samu asju teha ja kogeda. Nii ma siis jälle kulgen oma teed omal rajal.
 |
| Mõtteid Fred Jüssilt |
