Huvitav lähenemine asjale

Mõtlesin, et lähen Hurdale suusatama, aga alles seal meenusid mulle mu koju jäänud suusasaapad.

Kuna aga väljas külm, aga samas suurepäraselt ilus loodus oli, siis käisisin väljas looduspilte tegemas, mille peale Alari mulle vanasti alati ütles: "Jah raudselt "loodus" pilte: mina metsas, mina siin karuga jne." Tegelikult ma tegin küll mõned sellised pildid, mida näete blogi üleval osas, agaa siin ka mõned sellised pildid:

Pühapäeval hommikul ärkasin mitu korda enne kellahelinat üles, aga kell polnud ikka veel nii palju, et üles tulla ja bussipeale minna.

Mida Haanja poole, seda talvisemaks läks. Kui mul nii külm olla poleks olnud, siis ma oleksin vist käskinud bussijuhil bussi kinni peatada ja maha minna, et seda kõike pildistada - võrrratu.

Läksin Soopeal maha, et seal Kädiga kokku saada ja Kuppi minna. Alguses, kui me väravatest sisse läksime ja oma dokumente esitasime, siis sai nalja jälle, kuna nood kaks ägedat tüüpi olid seal. Üks rääkis raadiosaatjaga, naljaga mölisesid üksteisega läbi selle. Too, kes meie juures oli, palus teisel teksti korrata koguaeg, kuigi ta sai aru, mis öeldi. Me naersime ja nad ise ka naersid.

Vaatasime, et üks ajateenija tuleb juba kaugelt. Polnud raske arvata, kes see oli. Tuli umbe lõbusalt libistades mööda teed. Hakkaski kohe rääkima sellest, kui libedad need saapad on. Ta on kaks korda kukkunud nende pärast, samal ajal, kui terve varustus seljas on olnud. Päris hull ikka.

Läksime sisse kohe, kuna jalad ikka veel külmetasid. Istusime maha, andsin talle oma telefoni, et ta sealt oma soovilood kätte saaks ja hakkasime siis jutustama. Neil saab endiselt nalja, aga nagu ma arvasingi, siis pididki nad pidevalt lume ja lörtsi sees pikali olema.

Kuna lõuna oli, siis läks ta sööma ja jättis oma telefoni mu kätte, kuna laulud saatsid veel. Ise ütles: "Te võite siin ringi vaadata!", mõeldes selle all seda, et selles majas, kus me viibisime, aga Kädi lisas mulle hiljem: "Me võime jah telefonis ringi vaadata!" Kui laulud ära saatsid, siis hakkasimegi telefonis ringi kolama. Hiljem mõtlesime Kädiga, et saadame talle selle pildi, mis minulgi taustapildiks telefonis on(see, kus me kolmekesi oleme) ja paneme taustapildiks, aga kui me ära saatnud olime, siis ei leidnud me enam üles neid faile, mis saadetud sai. Tal oli telefonis kaks sim-kaarti, aga ma ei teadnud, kuidas ühelt teiselt saab. Katsetasime kõik asjad läbi, aga asjatult. Terve selle tunni aja jooksul, kui Martin ära oli, ei saanud me ta telefoniga kuidagi hakkama. Lõpuks ma leidsin midagi, aga siis tegi telefon restardi ja me ei teadnud parooli. Naersime seal, et me nii blondid oleme ja ühest telefonist jagu ei saa. Sõime vahepeal, rääkisime juttu ja see tund aega, kui Martin ära oli, möödus nii ruttu. Läksime üles, et ta arvutis saaks käia ja pärast läksime alla videoruumi. Martin tahtis mu telefoni jälle, et veel muusikat saata endale. Pärast toppis saatmise ajaks mu telefoni mu pikasäärega saapasse. Kuna üks Martini sõber või keegi tuli meie juurde istuma koos oma digikaga, siis küsis Martin talt seda ja näitas mulle pilte, mis nad teinud on. Elu ägedad olid.

Varsti oligi aeg, et lahkuda. Kõndisime väravani. Rääkisime ja tegime koos pilti ja siis läksime Kädiga bussi ootama.

Ema oli süüa vaaritanud. Sõin ja soojendasin end üles. Mõtlesin, et hakkan blogi kirjutama, aga siin ma nüüd olen. Kell on juba 9 ja ma ikka veel kirjutan, kuna vahepeal on nii palju seletamist olnud. Kõigepealt rääkisin Cukyga, siis Kädiga muljetasime tänasest. Imestan ikka, kui ruttu tänane kaua oodatud päev jälle otsakorrale saama hakkab.

Käisin siis üle pika aja reidis. Tean jah, et paljude jaoks on see unustusehõlma vajunud, aga siiski on mul veel tuttavaid, kes pole suutnud orkuti peale üle minna. Siis tuligi kiri. See oli üks mu sõber, kes on samuti sõjaväes. Ma näen teda igakord, kui ma seal käin, aga siiani pole tema mind ära tundud ja nüüd ta kirjutaski. Hiljem jätkasime oma vestlust msnis ja siis ta helistas mulle. Kutsus külla. Igatahes see tund aega, kui me telefoniga rääkisime, oli väga naljakas. Me muudkui rääkisime ja rääkisime, koguaeg oli millestki rääkida. Jõudsime ühtedele ja samadele arusaamadele ja sündis deja vu. Ma avastasin, et 4 aastat tagasi, samal ajal, kui me just tuttavaks olime saanud, rääkisime me täpselt samal ajal telefonis, täpselt samast asjast. Ta rääkis, kui kaugel Valga Rõguest on, aga minu arvates pole see endiselt üldse mitte kaugel. Ütlesin, et ma olen poolel Valga teel rattaga ära käinud (Mõnistes) ja ta ütles, et teemegi nii, et ta sõidab pool teed ja mina pool ja keskel saame kokku. Mul tuli see hetk silme ette, kui me 4 aastat tagasi sellest rääkisime. Ta mäletas täpselt sama. See oli nii äge nagu, meeldivalt ootamatu kokkusattumus.

Lisaks sellele ta seletas, mis ta kõik need aastad teinud on, kui me rääkinud pole ja rääkis sõjaväe elust. Mu heameeleks on staabikompanii rivilauluks "ajateenija", mida me Kädiga viimased kuu aega koguaeg kuulame.

Siis võttis Sven minuga ühendust. Mulle nii meeldivad tema pikad msni tekstid ja see, kuidas ta suudab mind oma tekstiga motiveerida. Mul on hetkel nii palju mõtteid, mida teha ja mida kirjutada jne. Mõned laused temalt siis: "Sul on huvitav lähenemine asjale..Sellesmõttes, et sa ei räägi kohe kõike välja, vaid raskendad asja ära, see on hea." Raamatukirjutamise kohta ütles ta nii palju: "Kooliteema oleks äge ja üldse noorteelust, klubidest, armastusest jne."

Sorri, et ma nii palju sind tsiteerin, aga ma lihtsalt pidin. Sa oskad nii tabavalt öelda. Aga okei Liana ootab nüüd, et ma selle teksti nüüd ära postitaks.

Käekiri on hinge peegel

Täna on Kadripäev. Ilusat nimepäeva kõikidele Kadridele, Katidele, Katrinitele, Kätlinitele, Karinitele ja Triinudele! Palju õnne Ats ja Kaidi!

Erinevalt teistest jõudsin ma päris vara kooli. Enamusel oli kaks esimest tundi vaba, kuna nad tegid kodanikupäeva viktoriini eile poiste arvutitunnis ära, aga mina mitte. Arvuti tunnis oligi meid vaid kolm.

Peale tundi jooksin kiirelt vene keele klassi, et viimane töö ära teha ja siis inglise keelt vastama. Moksil sai ka kõik vastatud, mille peale ta egotsema kukkus. Moks: "Biku, onju ma olen inglise keeles ennast tõestanud?" Mis mul muud üle jäi, kui nõustuda.

See, mis muusika tunnis toimus jääb paraku selle klassi seinte vahele. Kõige selle kõrvalt kirjutasime õpikute abil konspekti ja nalja sai ka päris kõvasti. Viimasel ajal ongi muusika tunnid kõige naljakamad.

Õpetaja rääkis, et ma peame laulupeo ajaloo kohta mingi iseseisva töö tegema, mille Henn lubas käsitsi kirjutada: "Käekiri on hinge peegel!"

Õpetaja: "Aga käekirja pole sul ollagi!"

Samal ajal üritas Henn ka raamatut lugeda: "Ma ei saa ju nii lugeda, kui te minuga vestlusesse asuda tahate!"

Sealt kandus jutt üle Mastile, kes koguaeg nii rahumeelne on ja kunagi närvi ei lähe.

Moks: "Mast on aeglane, nagu karu!"

Mina: "Sellepärast nad Caroliga paras paar ongi!"

Moks: "Kaks karu!"

Kogu tänane koolipäev oli võrreldes teistega rahulik. Esiteks sellepärast, et nii hilja alles kooli tuldi ja teiseks: paljud puudusid, eriti Rauno. Keili: "Sellepärast ma vaatasin, et keegi ei haugu siin!", mis Raunole tavaliselt kombeks muidu teha on.

Henn: "Kui ma terve päev jooks, siis läheks mul 400 krooni!"

Älf: "Ära nüüd nii kõva mees ka ole! Ennegi nähtud, kui palju sa selle nelja soti eest kannad!"

Söögivahetund kujunes üpris lõbusaks, kuna paralleelikad tulid ka sööma. Kõige selle aja jooksul suutis Liana jälle mind oma jutuga naerutada. Ma ise olin ka väga jutukas, mis kandus edasi ka matemaatika tundi. Mango, kes kirjanduse vastamiseks valmistus kolis ka meie juurest minema, kuna me muudkui jutustasime ja ta ei saanud keskenduda.

Kapp on ka nii enesekindlaks muutunud: "Mul on 1 kolm, saan kolme!"

Mina: "Kapp sa oled nii enesekindel!"

Kapp: "Endasse peab uskuma!"

Siis ta ei imestas, et meil lambist vene keele tund ära jäi.

Mina: "Väga hea ju!"

Kapp: "Ei ole ju. Endale tuleb kasuks(see, et tund toimuks)!"

Ise ka ei usu, kui tarka juttu ta mulle rääkis.

Kui Henn ka lõpuks märkas, et lumi on maas: "Oi jah, mul on kapsad kõik võtmata!"

Vahetunnis tuli klassijuhataja rääkima ja raha küsima Tallinnasse minekuks ja nagu ta Moksile ütles: "Kui raha ei too, siis panen su nööriga bussi taha jooksma!"

Ma protestisin, et meil Tallinnas nii vähe vaba aega on. Ma ei saa aru, mis mõttega me natukeseks ajaks sinna lähme. Kui me juba nii pika tee maha sõidame, siis võiks võimalikult kaua seal olla, aga peale Teeviidal käimist tahab ta ainult tunniks Ülemistesse meid viia ja siis koju tagasi. Täiesti pointless.

Ajaloo tund algas õpetajal pea kinni hoidmisega, kuna üsna paljud olid kõiksugu rumalusi töösse kokku kirjutanud.

Hennu tööst siis üks selline nali: "Sama laul oli ka Stalinil!"

Lisaks sellele kuulsime paralleelikate tehtud vigu ka. Liana "avastas" uue riigi, mille nimi mul hetkel meelde ei tule ja mille peale õpetaja ära ei jõudnud vihastada. Siis süüdistas ta meie klassi kuskilt pähe õpitud teksti kirjutamises, aga spikreid ta ei maininud, kuna ta arvas, et me ei spikerdanud, vaid õppisime kuskilt mingid laused pähe ja kirjutasime need töösse. Õnneks see jutt mind ei puudutanud. Sain oma teadmiste põhjal nelja, samas, kui Rauno sai nn. pähe õppitud teksti eest nelja, aga nagu õpetaja ütles: "Ma ei saa millegagi tõestada!"

Moks: "Väga valelik poiss!"

Hakati hindeid välja panema. Masendav, kui paljud kolme said. Elise sai viie, kolm inimest, said nelja ja üks sai kahe ka.

Inglise keele tunnis järjekordne töö. Tegelikult kaks tööd: sõnad ja keelestruktuurid. Kapp istus mu ees ja Moks istus Elise ees ja mõlemad vaatasid koguaeg taha. Kui Kapp vaatas, siis ütles õpetaja: "Kuidas Birgitil täna läheb??" (See hakkab traditsiooniks saama. Ta mõtleb seda umbes nii, et Kapp kontrollib, et ma ikka töö hästi teeks)

Moksile aga ütles: "Mulle tundub, et sa tahad Eliset täna kinno kutsuda! Koguaeg vaatad taha." Jõudsin enne tunni lõppu töö ära teha, kui Ego helistas. Küsisin välja. Ta rääkis nii ägedalt. Peale tundi läksime Jaanika ja Elisega bussijaama. Kõndisin, kuni nägin kaugelt üht tuttavat inimest. See oli see, keda ma kord bussis kohtasin ja vaimustusesse sattusin. Ta tundis mu ära. Mega äge oli see, kuidas me pilgud kohtusid ja saatsid üksteist, kuni silmapiirilt kadusid. Ego ootas ära, kuni me bussijaama jõudsime. Sannu, Krissu ja Sagu tulid ka bussiga ja nii oli lõbus bussisõit kindlustatud. Nii hea oli valges koju jõuda. Viimasel ajal, kui ma koju jõuan on juba hämar või täiesti pime. Lumi on ka maas ja pühapäeval on esimene advent. Argine rutiin hakkab vaikselt jõulutundeks ümber lülituma. Rahulik olla ja ootusärevus on. Täna täpselt kuu aja pärast on mu sünnipäev. :)

Aga taaskord tuli mul kodus uni peale ja kui ma lõpuks Immo kõne peale ärkasin, siis nägin taaskord üht innustavat teksti msnis: "Tsau Birgit. Ma hakkan juba ära minema, seega ei saa ma sinuga pikemalt rääkida, kuid ma sattusin su seda blogi lugema. Kõik on äge, tekst jookseb ladusalt jne.." Ma tean, et sa loed seda nii, et ma tahtsin öelda, et ma mäletasin ka, et su nimi on Sven, aga ma ei tea miks ma Sten kirjutasin. Anna andeks! ;)

Edasi läks päris kiireks, kuna Rõuge Pk-s oli täna perepäev, millele ma tahtsin kindlalt jõuda, et kohata oma vanu häid sõpru ja veeta üks tore õhtu nende seltsis. Selle kõik ma ka sain. Käisime Immoga ringi, rääkisime juttu. Enamus aega olid Ristox ja Sagu ka meiega. Ristox tegi reidipoosi ja Sagu seletas omad tavapärast head teksti.

Kõige rohkem jääb mulle meenuma karaoke, millel teksti kohati üldse viisiga ei haakunud, aga sellegi poolest sai laulud lauldud. Annu tahtis, et ma klaverit ka mängiks ja siinkohal mul tulebki meelde, et ma lubasin see nädal harjutada, aga nüüd ongi viimane aeg, et harjutama minna.

Vahepeal, kui ma seda kirjutasin jõudsin Ühikarottide selle hooaja viimase osa ära vaadata ja mul on nüüd nii heameel, et Salme ära ei läinud.

Meediapäev ja kergelt tulnud kuulsus?

Täna on siis see kardetud ajaloo kontrolltöö päev. Terve hommik valmistuti, lõigati spikreid ja õpiti. Kuigi minu arvates polnud selles töös midagi nii väga põdeda. Tegelikult täiesti tavaline arutlus.
Hommikul jõudsime Egle ja LemmikSanderiga ühisele arvamusele, et Piret on ikka nii loll ja enne tunde sain veel Egolt traditsiooniks saanud telefonikõne, aga kuna ta alati vaid mõne minuti enne esimest tundi helistab, siis pidin ma seekord ka jälle saksa keelde suunduma. Tund läks õnneks üsna kiirelt. Tegime õpikust ja töövihikust harjutusi. Jaanus pani tarka, ma täna olin vait igaksjuhuks.
Järgnev vahetund möödus paralleelikatega ajalugu õppides. Nad said ka mu ülisuurest spikrivarust osa ja lootsid, et meie klass neile arutluse teemad ütleb, kuna meil oli ennem neid töö. Samal ajal, kui kõik kas spikreid lõikasid või selle pealt õppisid, kõndis ajaloo õpetaja mööda.
Liana: "Mis? Ma lõikan konspekti!"
Ei väga tore oli ühiselt õppida seal ja juttu rääkida. Mõtlesin täna just, et aasta aega tagasi poleks me sellisest koostööst kuuldagi tahtnud.
Kirjanduse tund algas mu üle klassi rääkimisega, kuna mul oli nii palju küsimusi, seoses tänasele meediapäevale minekuga. Kujutasime juba ette, kuidas ma seal naerma hakkan ega ma väga palju selle ennustusega mööda ei pannudki.
Kõik olid endiselt ajaloo lainel. Terve meie laud oli mingeid ajaloo asju täis. Täiendasin oma "konspekti" ja Jaanus kõõlus ka tooliga, kuni matemaatika õpetaja aknast mööda kõndis. Jaanus ja Gristel ei jõudnud ära lehvitada talle, mille peale õpetajal umbes selline nägu peas oli: "jälle need hullud".
Siis polnud aga enam üldse lõbus, kui ma lõpuks oma kõik kirjanduse tööd kätte sain. Enamus olid kolmed ja just need raamatud, mis ma korralikult läbi lugesin. See raamatutöö aga, mida ma korralikult ei lugenud, oli neli - päris normaalne.
Inka tund algas jälle Mango segastpanekuga. Täiesti lambi kohapealt ütles: "Andke mulle ka seda dessertkreemi!" ja hakkasime siis lugemise tööd tegema. Üle poole tunni ma lihtsalt vahtisin neid lehti, kuna ma ei saanud midagi aru. Lõpuks sai kuidagi tehtud. Kõõlusin ka vahelduva eduga, et Krissu ja Exu vastustega tutvuda.
Ja kätte oligi jõudnud ajalugu. Võrreldes mõnega olin ma täiesti rahulik. Ma ei hakanud enam rabelema ja kordama. Plaanisingi kirjutada nii palju, kui meelde tuleb. Õpetaja laotas kõik mööda klassi laiali. Mango tahtis taha istuda, aga õpetaja polnud nõus.
Õpetaja: "Mul ei ole teiega aega siin jamada! Ma pean tööd tegema!"
Mango: "Mis tööd?"
Õpetaja: "Mul on vaja ajalehte lugeda!"
Igaüks sai lehed, kus oli peal 4-5 teemat. Ma valisin neist esimese ja hakkasin kohe kirjutama. Vahepeal tuli tahtmine spikrit vaadata, aga see oli nii pikk ja seda edasi-tagasi keerates käis ainult haige krabin. Mõne üksiku asja vaatasin, aga enamus panin oma peast, mis meelde tuli.
Peale tundi suundusin kohe Võro Instutuudi poole. Varsti tulid teised ka. Üllatus oli suur, kui nägin seal palju tuttavaid nägusid, kes luulelaagriski olid. Ma alguses arvasin, et see on mingi suurte inimeste üritus, aga ei. Üllatuseks oli Liisi seal, kes oli loosi tahtel sellele üritusele saanud, et koolis ei peaks olema.
Liisi tuligi mu juurde. Rääkisime juttu, kuni mu eesti keele õpetaja selle ürituse avatuks kuulutas ja mina esimene külaline olin, kes kõigi ees oma ajakirjaniku tööst rääkima pidi. Sel hetkel, kui ma seal ees seisin, ei teadnud ma ise ka, kuhu mu mõte triivib ja kuhu ma sellega välja jõuan. Ma muudkui rääkisin, mis mul pähe tuli. Õnneks läksid kõik hästi kaasa mu jutuga ja hakkasid juba mu jutu vahele igasuguseid küsimusi küsima, mis muutis selle rääkimise rohkem aruteluks. Alguses, kui ma rääkima hakkasin, siis tegi Helena veel pilti ka, mille peale ma naerma hakkasin. Mõtlesin, et ma jäängi nüüd naerma, aga õnneks võõramas keskkonnas ma suudan end tagasi hoida, et mitte naerukrampidesse langeda.
Järgmiseks külaliseks, kes rääkima hakkas oli Maalehest keegi Mikk Sarv, kes kõikvõimalikul moel mind jälle mainis. Küsis vahepeal küsimusi ja tõi ühiselt paralleele minu ja tema ajakirjaniku töö jooksul. Jõudsime ühisele järeldusele, kuidas toimetuses pealkirja muutmised võivad vahepeal täieliku segaduse tekitada. Siis tuli Ülle Harju võru keelest rääkima, andis meile "Uma lehed" ning tutvustas üht uut konkurssi. Ma mõtlen, et äkki võtan ka osa.
Sellele järgnes väike söömaaega koogi, tee ja kohviga. Samal ajal sain tuttavaks Liisi klassivenna Sveniga, kes tundus esmapilgul juba väga avatud isiksusena. Hakkas kohe kaasa rääkima minu ja Liisi vestlusele. Seletasin talle Liisi põhikooli aega, kui me isegi mõnda aega koos istusime ja me Mallaga ta ainukesed sõbrad olime. Tundub, et Liisit jälitab endiselt kiusamissaatus. Svenil on ka kombeks inimesi surnuks rääkida, nagu mul. Seletasin, kuidas ma Liisit kiilakaks kutsusin ja teda puuri tahtsin panna, kui ta ringi jooksis.
Kõik oli väga tore. Liikusin ringi, nagu kuulsus. Piisas lihtsalt sellest, et ma ajakirjandusest rääkisin ja juba kõik teadsid. Rauno, keda ma luulelaagrist teadsin tegi koguaeg nägusid, kui ma temast pilti tegin. Õigemini ta jäi vaatama, nagu tahaks midagi öelda, aga ei öelnud. Alles siis, kui see üritus läbi hakkas saama ja kõik riidesse panid, tuli ta rääkima: "Kas ma luban sul need pildid kuhugi üles panna?" Seletasin talle siis, et see on avalik koht/üritus ja siin võib pilti teha ja küsisin lõpuks, et kas ma võin siis? Ta ütles, et võin ikka.
Aga nüüd ürituse juurde tagasi. Kui söödud sai, jagati kõik tähistiku järgi gruppidesse. Sattusin ühe poisi ja kahe tüdrukuga ühte gruppi, ühte neist ma teadsin.
Alguses pidime kolmekesi olema, aga siis õpetaja küsis: "Birgit, kas sa võtad selle poisi ka endale?"
Rauno: "Võta kohe päris endale!"
Mu rühmaliikmed esitasid omakorda mulle veel küsimusi seoses ajakirjandusega. Mind pandi artiklit kirjutama ja nemad hakkasid keeleorganistatsioonile uut nime ning tuleviku plaane mõtlema. See poiss, kes meie rühmas oli, pakkus igasuguseid naljakaid nimesid ja üldse oli meil väga tore rühm. Nalja sai. Kui ma vahepeal ringi käisin ja eesti keele õpetajate palvel pilte tegin, siis käisid kõik ja küsisid, et mis mu nimi ikka oli või perekonnanimi vms? Kuulsuse tunne oli.
Samal ajal, kui ma artiklit kirjutasin sain igasuguseid naljakaid pilke ja šeste kõigilt. Liisi klassivend lehvitas mulle: "Tsau Birgit!" ja siis Rauno ka seletas midagi, mis mul hetkel meelde ei tule.
Lõpuks tehti kokkuvõtteid üritusest. Üritati küll nimi valida, mis ei õnnestunud ja loeti iga rühma artikkel ette. Mulle meeldis kõige rohkem Lennarti artikkel. Iga ta lausega ma veendusin tema, kui kirjaniku andes, aga kindlasti mitte ajakirjanik, kun ta eiras selles peaaegu kõiki ajakirjanduses uudise jms kirjutamise reegleid, mida ma omast käest tean ja mida Mikk Sarv tutvustas, aga see kõik oli väga naljakas. Iga lause tõi aina suuremaid naerupahvakuid. Ta võttis kokku kõik selle, mis lisadena juurde räägiti. Näiteks see, kuidas ta Mikk Sarve tsiteeris tema metsaskäigust, mis lisana kuskil ta juttu tuli. Lennarti kirjutatud lause oli umbes selline: "Kohates kitsu, mäkru, põtru, ilveseid ja muid karvaseid elukaid. Mees näeb endiselt kõike läbi lillede!" Seal oli kõike muud naljakat veel ja ma oleksin väga õnnelik, kui ta paneks selle jutu kuskile üles või vähemalt saadaks mulle. See oli liiga andekas.
Ma alguses arvasin, et ta on Liisi mingi tuttav, aga tuli välja, et nad olid tuttavaks saanud alles sellel üritusel, kuna nad olid samas rühmas. Kuna meil kõigil kolmel oli ühine tee bussijaama, siis tegin ka temaga juttu. Alguses kiitsin ta lugu ja innustasin seda kuskile üles panemast ja sealt jätkus kõiksugu muu jutt. Tõsiselt tore inimene. Avastasime palju ühiseid tuttavaid ja ma suutsin jälle inimese välimuse järgi määratleda seda, kes on ta vend. Tegelikult ta alguses küsis, et kas ma tean ta venda ja kui ma ütlesin, et ma tean, siis oli kohe selge, miks ta mulle nii tuttavana tundus. Lisaks sellele avas ta mulle nii palju illusioone seoses ajakirjandusega. Ma olin täiesti kindel, et ma ei saa elusees ülikooli sisse, aga kui ma kuulsin ta venna lugu, siis mul hakkas peas 101 mõtet keerlema, et see kõik on siiski võimalik ja nüüd tuleb selle poole püüelda.
Bussijaamas jätkus meie kolme vestlus. Kõige naljakam oli see, kui mingi vanem naine temast möödus ja talle ütles: "Sa võid tema kõrvale istuda, ega mul kahju pole!", vihjates Liisile. Lihtsalt täiesti lambi kohapealt. See oli nii haige! Vaatasime tükkaega nõutult ja rääkisime siis edasi, kuni bussini. Rääkisin Liisit surnuks, kuni Malla ilmus ja hakkasin siis Immoga seletama, kuni Rõugeni. Käisime poes ja mängisime sillapeal vanamutikesi, kuna Immo oleks peaaegu sillapeal libisenud ja vältimaks seda, hoidsin tal käest kinni ja liikusime rahulikumas tempos.
Lõpus ma pean ära mainima ikka Kapi, kes seda blogi nii väga ootas ja Ego, kes kõige selle ajal, kui ma kirjutasin nii palju msnis rääkis ja ma talle nii napisõnaliselt vastasin, mis pole üldse minulik, aga võimatu on kõike korraga teha.

See on jah nüüd väga IN

Ego oli jälle midagi kokku rääkinud, mille üle ma nii kõveras olin, et Jaanika ütles: "Alustad hommikut naermisega juba!"

Kuna Rauno oli mu koha juba ära võtnud, siis istusin ette poole, aga saatuslikul kombel tuli Glaser ka just kooli ja istus mu kõrvale. Glaser seletas midagi.

Mina: "Ütle õpetajale seda!"

Glaser: "Ta annab jalaga pe**e mulle!"

Mina: "Ma ei usu, et ta seda teeks, aga sa saad ta käest psühholoogiliselt jalaga, kui ütled!"

Vene keele tunnis oli Moksil kurk valus ja õpetaja lubas tal teed teha. Ütlesin ka naljaga: "Tee mulle ka!" - tegigi.

Umbe kokkas seal. Otsisid õpetajaga kapist mee üles ja siis pani mett endale tee sisse.

Mina: "Pane mulle ka!"

Moks: "Pane, pane, pane ise!" lõpuks pani ikka. Moks: "Vaablase mett pole v? Vaata, kui suur paak tollel taga on!"

Kui vahetunnis kehalise tunnist räägiti ja ma ütlesin, et mul asjad koju jäid, siis kuulsin jälle tavapärast lauset: "Ja ise tahad veel ajaloo eksamit teha!" - ükskõik, millest jutt ka poleks, ikka peab selle ära mainima.

Eesti keele tunnis oli kohe näha, kes tunnitööd kaasa teevad, aga tunnis vajamineva ÕS-i järgi ei näinud keegi huvitundvat. Enamus oli filosoofiale pühendunud.

Äkki küsis õpetaja: "Birgit, kas sa jood teed või kohvi?" (Vihjates homsele üritusele, kus mõlemat pakutakse)

Mina: "Mitte kumbagi!"

Õpetaja: "Ei, alkoholi ei võta!"

Päev jätkus filosoofiaga, kus oli nn. konverents, mis meenutas aga tavalist töövihiku harjutuste ettelugemist, ainult selle vahega, et me saime õigete vastuste põhjal vastava hinde. Vaatamata mõningatele tühjadele lahtritele, suutis õpetaja mind alati siis küsida, kui ma vastust teadsin. Tunni lõpus saingi viie. Need, kes kõiki vastuseid ei teadnud, said neljad. Mõnel vedas ikka nii hästi, et ta lasi üle ja sai lambist 4 ka veel.

Kõige naljakam oli ikkagi see, kuidas õpetaja üht paralleelikat maha tegi ja tema ebaõnnestunud allika analüüsi tööst rääkis. Too paralleelikas tegi valet ülesannet üldse ja hiljem, kui ajaloos järgmiseks tööks õpiti mängis ta numbrimängu.

Õpetaja: "Ma ei tea, mis uut moodi ristsõna see nüüd on?"

Gristel: "Numbrimäng!"

Õpetaja: "See on jah nüüd väga IN!" - terve klass oli naerust kõveras jälle.

Saksa keele tund oli sama hästi, kui vaba tund, sest õpetaja läks kuhugi ära me pidime iseseisvalt 180 sõnalise sporditeemalise kirjandi kirjutama. Panin mängu kõik oma eelmise rühma vihikud ja otsisin kõikvõimalikke lauseid spordi kohta, et mingigi jutt valmis saada. Kristianne oli nagu mingi abipunkt, kellelt kõik midagi küsisid. Jaanus kirjutas üldse eesti keeles ette ja Kristianne tõlkis talle selle ära.

Tunni lõpus, kui õpetaja tagasi oli ja oma laua juures seisis, siis kustutasin klassist välja minnes tule ära, mille peale ta mulle järgi tuli ja sõimama hakkas. Jooksin ruttu ära, Moks hoidis mul käest kinni, et ma minema ei saaks joosta, aga õpetaja ei jõudnud sellegi poolest mulle õnneks järele.

Mata tund, nagu ikka jutustades, nagu Kapp ütles: "Elu läheb huvitavaks!" Tahtis, et ma teeksin ikka spikri ajaloost homseks. Kõik teised ka tahtsid, aga ma ei viitsinud üldse kohe mitte. Blogi teema oli ka hea, kui Kapp ütles: "Kui sa blogi ei kirjuta, siis pole mõtet elada enam." vms.

Õpetaja saatis jälle mõned kurjad pilgud, kuna meie rääkisime ja Gristel ja Eliise tegid sama. Merka hilines tundi ja nagu hiljem välja tuli, käis ta kettimas. See polnud aga kõik - peale tundi jooksime temaga kiiresti välja kaasa, kuna tal oli jälle halb olla. Läksime maja taha autode juurde. Merka jälle kettis. Ma tean, et see pole naljakas, aga ma olin nii kõveras. Poisid tulid ka vaatama ja naerma. Jaanus: "KetiMerka!" Merka ise ka naeris lõpuks.

Olime veel autos natuke aega, kui Jaanus kõrval autos oma tümmi käima pani ja selle järgi kaasa tiksus.

Õnneks autosõidu pidas Merka vastu. Läksime bussijaama, et Ego peale võtta, aga too hakkas omakorda rebima: "Merka sa oled näost nii valge. Jacksoni päevitus v?"

Jaanika viis mind ja Võsut spordihalli juurde ära ja läksid ise koju.

Kuigi mul polnud keka asju kaasas, siis läksin niisama tundi aega parajaks tegema enne laulmist. Kuna Külmal polnud aega poistega tundi teha ja me klassi tüdrukutest oli kehalises ainult 5 inimest, siis oli neil tund meie klassi ja paralleelklassi poistega koos.

Tunni algus oli hea, kui õpetaja teatas, et täna hakatakse kõrgust hüppama, mis aga Keilile üldse ei meeldi. Kui Külm Keili nägu nägi, siis ütles, nagu mõnituseks: "Ouu maii gaad!"

Meie õpetaja: "Ma ei tea, mis mul täna viga on?"

Külm: "Jõid eile v?" - meil on kõige ägedamad kehalise õpetaja.

Jooksin teistega soojendusringi kaasa. Alguses Võsuga ja siis Krissuga - ise ei jõudnud ära seletada enam. Maikul polnud ka riideid kaasas. Rääkisime juttu ja jälgisime, kuidas kõik soojendus- ja kõrgushüppeharjutusi tegid - mega naljakas oli. Eriti see, kui kaheksat joosti ja vabalangemist matile tehti. Kaheksajookmisega oli see ka hea, kui kõik seda umbe kiiresti tegid ja kui Krissu ja Exu kord oli, jooksid nad teistega võrreldes, nagu aegluubis.

Mingi aeg läksin koolimajja tagasi. Hakkasin vaikselt ajalugu õppima, kuni Võsu tuli ja mulle klaverit mängima hakkas. Esimene hääl pidi seekord rohkem harjutama, enne kui kokku laulda sai. Samal ajal, nagu õpetaja ütles, laterdasin ma Eliisiga. Korra nädalas kahekesi kokku saab, siis ei jõua kuidagi enam ära rääkida.

Kui laulmine lõpuks läbi oli, leidsin väljas eest lume, mida sadas aina juurde. Kõndisime Eliisi ja Elisega üle sebra, kui Ego helistas ja samal ajal isa just tuli. Jooksin poolelt teelt tagasi, hüppasin auto peale ja muudkui naersin, kuna Ego rebis täiega.

Hiljem käisime isaga veel poes ja siis läbi tiheda lumesaju koju. Panin just arvuti käima ja logisin msni sisse, kui Jaanus juba hakkas pihta: "Biku, kus naljad on? Tee spikker! Võta kokku ennast!"

Hakkasin ajalugu õppima, samal ajal oli terve alumine rida msni aknaid täis, kuna kõik tahtsid, et ma ikkagi spikri teeksin. Lõpuks ikkagi tegin, kuigi ma suutsin vahepeal teleka ette õppides magama jääda. Tänu spikri tegemisele võisin ma nüüd Kapiga segast panna, mida ma ka tegin.

Nüüd lähen ja kirjutan kõik märksõnad üles

On esmaspäeva hommik, pikk nädal ootab ees - kõigepealt helistas isa, et öelda: "Kell 7.00 ole valmis väljas!"

Astusin siis 7.02 välja - seal polnud kedagi. Helistasin siis isale ja sain vastuseks, et ta juba sõidab linnapoole, kuna ma ei tulnud õigeks ajaks välja. Arvas vist, et ma nüüd teinekord tean ja tulen varem välja, aga homme ma helistan talle juba kell 6.00 ja küsin: "Tuled ka juba v?"

Läksin tuppa tagasi. Mõtlesin, et mis ma teen nüüd!? Tahtsin kindlalt esimesse tundi jõuda, kuna esmaspäevahommikused matemaatika tunnid on alati kõige naljakamad. Helistasin Kristiannele ja läksin Alakasse teda ootama. Jõudsin kooli, siis kõik imestasid, et ma nii hilja jõudsin, sest ma olen tavaliselt üks esimesi, kes koolis on. Natukese ajapärast tuli kõne Egolt. Hakkas jälle mingi huumor pihta. Tund oli ammu alanud ja me ikka veel rääkisime. Ükskõik, kui palju ma ei üritanud kõnet lõpetada, oli tal ikka veel midagi mulle öelda. Kapp ja Mango käskisid ka mul telefoni ära panna juba.

Matas ei pidanud õnneks palju ajusid arvutustega vaevama, vaid pidi pliiatsit kiirelt liigutama, kuna õpetaja söötis lehekülgede kaupa informatsiooni ette. Tegime jooniseid, mille kõrguste ära arvamisega sai õpetaja jutu järgi meie klass palju paremini hakkama, kui paralleelikad.

Varsti pidi meid ees ootama matemaatika suur töö - umbes, nagu eksam, millelt läkski kogu teema eksamitele üle. Älf: "Teeme eksami ära ja saab jälle rahulikult edasi elada (isegi, kui läbi kukud, vähemalt on tehtud)...tähtis on osavõtt, mitte võit või kuidas see nüüd oligi?"

Kirjutamise vahepealt jätkus meie kolme tavapärane jutuajamine. Mango muudkui mõnitas mind: "Isa ütles konkreetselt, et kell 7 oled väljas!" ja Kapp muudkui naeris.

Ühiskonna tunnis saime allika analüüsi tööd kätte. Õpetaja luges nimesid, kes pidid ta laua juurde töödele järgi minema: "Kristjan!"

Kuna Moks ainult koolis oli, siis hakkas ta umbe uhkelt õpetaja laua poole kõndima, aga siis ütles õpetaja: "Aga see on Mast!"

Rauno: "Hää, feil!"

Hakkasime GTR-i täitma üle pika aja ja samal ajal jätkus õpetaja etteheited Moksile, kes oma koti aknalauale paneb: "Tänavalt on kõik ju näha. Kui mina ka oma asjad siin kõik laiali pilluks, siis.."

Rauno: "..siis oleks kodune tunne!"

Järgnenud tunni võiks vabaks lugeda, kuna see oli MUV, kus me lastelaule laulsime, mida õpetaja põhjendas sellega, et varsti oleme me kõik lapsevanemad ja peame oskama oma lastele laulda.

Enne seda suutis, aga Keili feilida, kui Elise välja vaatas ja ütles: "Lund sajab!"

Mina: "Ei saja ju!"

Elise: "Sajab, vaata aeglaselt!"

Keili: "Kes sõitis aeda??"

Lastelauludest, mida me laulsime olid: ehitame maja, mu kodune, karumõmmi unelaul, kevade laul jne. Päris nalja sai, eriti siis, kui lauldi "Mutionu pidu", mille peale Henn, Gristel ja veel mõned oma sõnadega laulma hakkasid: "Suitsetas ja viina jõi, paljaid naisi koju tõi!" ja õpetaja Hennu sellepeale kõrvast sikutas.

Tund oli lõppemas, kui Gristel juba üle klassi karjus: "Sööma!" ja oma söömaminekut põhjendas õpetajale: "Ma laulsin end tühjaks!"

Järgnenud vahetunnil jõudsin vahepeal vene keele klassi minna, kui mulle meenus, et pidin Lianale Trafficu lauludega mälupulga viima. Jooksin siis, ise leiutades, kus nad olla võiksid. Leidsin nad siis saksa klassi juurest. Nad juba kaugelt nägid, et ma tulen. Peatusin ja sain etteheited sellest, et ma eile üldse blogi ei viitsinud kirjutada. Ja alles nüüd nad jagasid ära, miks mul telefon käes koguaeg on (et sinna märksõnu toimunud sündmustest ja ütlustest kirjutada).

Ma ei mäleta, kes neist ütles, et: "Nüüd siit ära läheb, siis kirjutab raudselt kõik märksõnad üles, mis me ütlesime!"

Ma olin nagu poeet nende ees. Kõik kuulasid ja naersid, kui ma seal seletasin neile ja see kõik inspireeris mind selle ja eelmise blogi kirjutamiseks, aga kuna kell andis juba tunni algusele lähenemisest märku, siis tegin kiirelt minekut.

Vene keelest oli täna töö. Mõned hakkasid kirjutama, Rauno tõmbas pliiatsiga vilistades tähelepanu, mida ta tol hetkel liiga vähe sai, Moks üldse sõi ja Carol kirjutas tööd põlve peal, nagu koolilapsele teps mitte kohane pole.

Töö tehtud, siis hakkasime viktoriinist rääkima, mille vastused teine vene keele õpetaja suutis kogemata ära kustutada ja see eeldas seda, et me pidime selle uuesti läbi tegema.

Õpetaja: "Matrioška on vene..."
Moks: "..milf!"

Tund hakkas läbi saama, kui kõik muutusid üsna rahutuks, lükkasid oma vastamisi tund-tunnilt edasi, seisid püsti ja kui õpetaja palus istuda, siis istusid kõik lauadade peale.

Õpetaja: "Istu ära!"

Mango: Ma ei saa, pink on külm!"

Inka tund oli tänase päeva kõige naljakam tund üldse. Kogu jutustamine ja seletamine kestis kokku 15 minutit, enne, kui me koduseid ülesandeid kontrollima hakkasime.

Älf tuli klassi: "Moks, you are my only!"

Selline tunne oli, nagu seisaks keegi me klassi inimeste juhtmete peal. Keegi midagi aru ei saanud ja Älf soodustas seda veel oma huumori ja segast panekutega.

Õpetaja: "Pooletoobised!"

Moks: "Fucking stupid!"

Älf seletas ikka midagi edasi.

Õpetaja: "On tola!"

Õpetaja: "Kas kõik said aru, et me teeme töö neljapäeval?"

Älf: "Kolmapäeval ei teegi?"

Õpetaja: "Ma ei tea, kas seisame püsti, et juhtmed lahti pääseks?"

Siis hakkasime Internet Quizidest rääkima, millele Älf unustas oma andmed ja nime kirjutada.

Õpetaja: "Kust sul see nimi võetakse, kui sa seda ei kirjutanud?"
Älf: "Tänapäeval võetakse sateliidi pealt!"

Kapp seletas kõrval, et Älf raudselt ei teinudki seda.

Älf: "Kust võtad seda? Olid mul kodus v?"

Lõpuks hakkasime töövihikut kontrollima, siis Kapp oli nii tark Elise töövihikust tehtud vastustega, aga vähemalt oli tempo.

Täna pidi meil kirjanduses raamatutöö olema, aga õpetaja oli selle juba ära unustaud ja Edward Griegi "Hommiku meeleolu" mängima pannud, alustudeks Norra kirjandusse ja Hendrik Ibseni eluloole. Siis tuletas keegi aga meelde, et töö on ja ma ütlesin: "Õpetaja, ma suren ära, kui te töö teete!"

Õpetaja: "Näita, kuidas sa sured!" ja äkki olin ma kadunud. Ma ei tea, kuidas ma nii kiirelt tooliall juba olin.

Kui ma lõpuks püsti tagasi sain, astus just Glaser klassi sisse. Teda polnud terve päev koolis olnud, kõigil oli mega imestas ja nagu ma talle ütlesin: "Parem hilja, kui mitte kunagi!"

Aga see polnud ainuke üllatus. Klassijuhataja tunniks oli Jaanus ka end kooli vedanud ning lõpuks nägime isegi Masti, kes kõike saksat olid vastama tulnud.

Klassijuhataja tunnist nii palju, et saime kõik paberijupi, kus olid kirjas hinded, mida tuleks vastama hakata. Mul oli ainult saksa keelest selline kahtlane seis, aga kui ma viimase töö 5 saan, siis on kõik tasakaalus jälle. Pärast veel võrdlesime Jaanusega oma lehti. Tal oli põhimõtteliselt sama seis.

Tegin avastuse Saqu ja Rauno ühtselt sinistest sama mustrilistest jopedest: "Mis teil on sinine teemaks v?"

Rauno: "Saqu on mu boyfriend!"

Läksime Jaanikaga bussijaama. Rääkisime juttu ja siis bussipeale. Täävi vaatas terve tee telefonist pilte ja ma kommenteerisin kõrval ja varsti olimegi Rõuges. Täna mul polnudki und, kuna ma olin nii inspireeritud, et kirjutasin kaks blogi järjest. Vahelduva eduga seletasime Egoga, nüüd on kell juba pool 9 ja ma hakkan õppima.

Tulen tagasi sealt võitjana

Kuna ma kaks päeva kirjutanud pole, siis täna olen ma väga entusiastlik ja inspireeritud paralleelikate ootusärevusest. Jäta veel paar päeva kirjutamata ja Eliis näiteks ei jõua kuidagi ära refreshida, et siia miskit uut ilmuks. Peaks ikka järjepidevalt kirjutama, muidu surevad igapäevased lugejad uudishimu kätte ära. Aga kuigi ma kirjutanud pole, siis on küllalt palju nalja saanud, kuna mul on mu Ego, kellega me nädalavahetusel huumorikooli asutasime ja kelle päkapikud mulle 1. detsembril päriseks toovad.

Vahepeal vaatasin telekat ja siis jätkasime Egoga oma vestlust nii, et lõpuks oli kell pool 3 hommikul.

Pühapäeval ärkasin, siis Ego oli juba üleval ja hakkas otsast peale oma huumoriga. Kui ma siis vahepeal üritasin õppida ja klaverit harjutada, siis ta helistas mulle ja ainult naeris nii, et ma ise ka naersin telefoni otsas. Lõpuks pidin aitama tal riideid valida, mida ta mingile koosolekule minnes selga panema pidi. Jutujärgi sai suht kirju riietus - kahju, et ma ainult oma silmaga seda ei näinud.

Siis soovitas ta mul veel sõduripoisile konserve viia, kuna see on sõdurite "lemmiktoit". Pärast, kui ma Martinile sellest rääkisin, siis ta ka naeris sellepeale.

Muide Mallal sünnipäev oli ka täna, 21. novembril. Palju õnne veelkord Malla! :)

Kõndisin alakasse, kui nägin seal Steffi ja Evvut, kes hakkasid oma Itaaliast rääkima, kuidas nad sinna talvepuhkusele lähevad jne. Ja ma ikkagi ei usu, et nad Itaaliasse makarone lähevad sööma. Jutustasin neile, et töötlevad photoshopiga raudselt ennast Itaaliasse.

Bussisõit jätkus taaskord naerdes, kuna naeruMaria ja Maarja olid bussipeal. Muidu küsisin ma jälle pileti Võrru, mis siis, et ma tegelt Kosele või noh Kupi juurde tahtsin. Saatsin kiirelt Martinile sõnumi ja küsisin siis Kupi ees peatust - sain ka. Seekord oli sõbralik bussijuht. Need, kes sõjaväkke sisse lasid, olid täna eriliselt mökud. Nad ei saanud üldse aru midagi seal. Mitu korda pidin neile üle kordama oma öeldud sõnu, kuna nad suutsid paari sekundi jooksul juba ära unustada, mis ma ütlesin. Saadeti ootama - seekord ootasin üksinda, kuna Kädil oli laager ja ta ei saanud tulla. Martin tuli, siis kõndisime staabi juurde. Läksime videoruumi vms - seal sai muusikat kuulata jne.

Istusime maha ja hakkasime juttu rääkima. Ta muudkui rääkis ja ma kuulasin, tegelikult jälgisin rohkem seda emotsiooni, kuidas ta rääkis, aga need asjad, mis ta selle nädala jooksul läbi on elanud jne olid väga vinged. Mul on nii kahju temast, kuna tal on üks jalg katki ja ta kõnnib pikka maad ainult valuvaigistite mõjuall, aga vaatama sellele on ta nii rõõmus ja räägib koguaeg ainult, kui palju nalja neil seal saab. Üks nali, mis mul hetkel meenub oli see, kui eile öösel üks kutt norskama hakkas ja ta oma soki tollele näo peale pani. Too kutt ei saanud midagi aru, lükkas selle soki näopealt ära ja võttis kaissu ning magas hommikuni sellega.

Samal ajal, kui me rääkisime, saatsin tallle laule, mis ta palus mul telefoni panna, kuna tal on oma ühtede ja samade laulude kuulamisest juba kopp ees. Enamus see aeg oligi mu telefon ta käes. Otsis sealt uuemaid laule, mida sõjaväes kuskilt saada hetkel pole. Seal videoruumis käis ka muusika. Põhiline laul, mille peale ma muigama hakkasin ja mis mulle täiega meeldima hakkas oli Lowry "Just nii nagu peab", mida ma siiani kuulan. Kõige naljakam oligi see, et ma pärast kodust otsisin igalt poolt seda laulu, aga pärast avastasin, et see on mul arvutis - nii tüüpiline mu laulude otsimisega.

See oli hea üldse, et täna külastuspäev oli, kuna keegi nende rühmast kaotas metsas relvasalve ära ja sellepärast oleks peaaegu terve rühm külastuspäevast ilma jäänud, aga õnneks mitte. Järgmine nädal pidi neil kõige naljakam tulema, kuna siis tuleb mingi sõjaolukorra värk, kui koguaeg peab valvel olema jne.

Täna ma olin kauem aega Kupis, kuna tal oli ka rohkem aega ja nii jõudsin ma normaalsemal ajal bussijaama. Kõndisin läbi linna, muusika käis, pealkirjast võite leiad ühe sama teemalise laulu sõnad.

Jõudsin koju, siis Kädi juba ootas, et ma räägiksin talle Kupis käigust. Seletasin siis talle, samal ajal, kui Egoga huumorit tegime jälle ja Kapiga mingi kooliteemat ajasime. See oli mu nädalavahetus. Plaanisin küll alguses, et kirjutan esmaspäevale sissejuhatuseks mõned laused nädalavahetusest, aga nii palju siis sellest.

Cold as Ice

Reedel hommikul oli hea, kuna esimene tund oli vaba ja tänu sellele lühenes niigi lühike koolipäev veelgi. Jõudnud kooli, ootasid kõik juba garderoobis. Mõni lõpetas veel inglise keele plakatit ja siis algas kirjandus, kus tegime lõpparve vene kirjandusega. Täitsime töövihikut, millega ma lõpuni ei jõudnudki, aga vähemalt sain kirjanduslikele küsimusele vastata töövihiku lõpus, mis mulle selle töövihiku juures kõige rohkem meeldisid. Samal ajal tutvustas õpetaja Eesti Panga kirjandikirjutamise võistlust taskurahast ja selle kasutamisest.
Älf: "Kirjutad sinna - palun andke mulle raha!" - Võistlustööde auhind on rahaline ja on võimalik ka mingi reis võita.
Tund möödus ruttu, aga siis tuli saksa keel. Osad küll puudusid, aga tegime lugemise peale ikkagi töö. See oli parim varjant, kuna mul oli kodune töö tegemata, sest mul pole õpikut ja eile läks Kapiga ja Moksiga msni konvekas koduseid töid tehes ka nii palju aega ära, aga vähemalt sai nalja nendega. Mul sai psühholoogia tehtud, aga Moks inglise keele plaktit ikka valmis ei teinud. Õnneks oli tal täna materjal kaasas ja nii panin ta tööle, et lõpuks sai plakat ka valmis. Moks käskis veel õpetajale öelda, kuidas ta ikka palju tööd ära tegi. Õpetaja naeris: "Ma usun, väga tubli!"
Aga nüüd saksa keelest. See oli kõige naljakam saksa tund üldse vist selle aja jooksul, kui ma uues rühmas olnud olen. Õpetaja pani mind lauaga enda ette istuma, kus ma hakkasin jalgadega arvutiküljest juhtmeid lahtiühendama. Alguses tõmbasin kõlari juhtmed ära ja pärast veel mingi juhtme ja siis hiire juhtme. Ta ei saanud alguses aru. Lõpuks, kui sai, tõstis hiire õhku, vaatas seda ühelt- ja teiseltpoolt ja hakkas siis juhet tagasi ühendama. Ma tegin umbe tõsise näo pähe, kuigi ma oleksin tahtnud üle klassi kõva häälega naerda. Mul olid vahepeal mega naerukrambid. Saqu tegi ka veel mingeid üli haigeid nägusid mulle, mille peale on võimatu mitte naerda.
Töö ise oli päris kerge, kuna vastused olid kõik lehel olemas. Alguses ma mõtlesin, et need on eksitavad, aga nagu hiljem selgus, siis mitte. Kirjutasin sealt need kõik ära ja kustutasin lehepealt ära, et ühtegi jälge ei jääks. Vaatasin seal juba ringi ja naersin, kui õpetaja küsis: "Birgit, ist das fertig?" või midagi sellist.
Noogutasin ja andsin töö ära. Ma unustasin mõne vastuse valeks panna, et ta kahtlustama ei hakkaks. Ta vaatas töö üle. Endal oli tal ka selline nägu peas: "See pole võimalik!", et mul kõik õiged vastused on. Tuli siis mu laua juurde. Vaatas neid lehti nii ühelt- kui teiseltpoolt. Tegin umbe rahuliku näo pähe ja üritas mitte naerda, nagu nii peakski olema ja siis kõndis ta minema.
Kui kõik olid töö ära andnud, siis hakkasin õpetajaga segast ajama jälle. Ta küsis Jaanuse kohta, kes puudus jälle täna, kuna talle ikka jääb ette, et me nii tihti ta tunnist puudume.
Mina: "Ma olin haige, mis ma teha sain."
Õpetaja: "Mis haige? Ega see mingi haigla siin pole!"
Mina: "Sellepärast ma koju jäingi, et see haigla pole."
Kuna me pole tema nimekirja veel pandud, vaid oleme endiselt teise rühma nimekirjas, siis hakkasin talle ajama, et ta teise rühma õpetajale ütleks, et too meile hindeid ja puudumisi paneks, aga ütlesid kogemata mitu korda järjest arvutiõpetaja nime ja nii me rääkisime üksteisest mööda koguaeg. Väga segast ikka. Siis ütles: "Mis sa arvad, et sa tegid selle töö hästi v?"
Mina: "Loomulikult tegin!"
Õpetaja: "Arvad jah? Ma küll nii kindel poleks!"
Muusika tunnis sai väga palju nalja ikka. Eilsetest töödest selgus, et enamus me klassist sai maksimum punktid, nagu Oha ütles pärast, et ta parandas mu tööd ja ma sain ka. Kui 10nda alguses kõik kartsid muusika töid, siis nüüd on need päris kergeks ikka muutunud.
Tavaliselt Carol on selline, kes õpetajatele ette ei jää, vaid ennekõike klassikaaslastele, aga täna, kui keegi talle midagi eriti ei öelnud, oli õpetajal iga ta lause peale midagi öelda. Ta pani Caroli 3 korda järjest paika nii, et Carol tegi oma grimassivooru ja me olime mega kõveras.
Carol tööde kohta: "Ma tegin kõik ilusti ära, miks ma maksimumpunkte ei saanud?"
Õpetaja: "Ma nägin küll, kuidas sa kõike maha tegid!"
Natukese ajapärast hakkas jälle Carol seletama midagi.
Õpetaja: "Ole vait!"
Ja seda kolmandat asja ma ei mäleta.
Muusikas tegime samamoodiga vene muusikutega lõpparve ja hakkasime eesti muusikast rääkima - rahvalulud jne.
Õpetaja: "Alfred, hakka tööle!"
Älf: "Ma ei viitsi!"
Õpetaja: "See oli küll nüü hea vastus! Aus poiss vähemalt."
Henn tahtis, et ma paneks ajaloo orkutisse, fakebooki või kuhugi üles.
Älf: "Mis orkut? Mis facebook? Teeme kodulehekülje!"
Siis naerdi raamatust leitut. Älf: "Vaadake, 3 kappi!"
Henn: "Ongi 3 kappi!" ja sellele järgnes ta üli haige naer.
Henn: "Naera nii, et munad märjad..silmadmunad."
Õpetaja: "Ma mõtlesin küll, et sa sul läksid need teised munad märjaks praegu."
Henn: "Ega nüüd läksid munad ka kallimaks!"
Ma olin nii kõveras. Ma ei jõudnud enam üles ka kirjutada kõike neid nalju, mis järjest tuli. Moks tegi mind ja mu naeru juba järgi, mille peale ma veel omakorda naerma hakkasin. Lõpuks ma ei suutnudki enam lõpetada. Täielikud naerukrambid olid ja kuna kõik teavad, et ma ei suuda lõpetada, siis nad ajasid mind veel rohkem naerma.
Saqu: "Biku naera veel!" ja ma muudkui naersin. Ma ei saanud midagi teha.
Saqu: "Käsu peale naerab, normaalne."
Glaser, kes ka lõpuks kooli jõudnud oli, tahtis, et me ikka laulaksime täna, aga kuna ta puudus too tund, kui me laulsime, siis oli see ta enda mure.
Moks: "Viinapudeli kõrval laulsid kodus!"
Kõik tegid rahulikult tööd. Keegi rääkis just vihmast. Äkki ma ütlesin: "Vaadake lund sajab!" ( tegelikult ei sadanud)
Kõik vaatasid akna pooole.
Henn: "Ära ehmata! Mul pesu kuivab nööripeal!"
Enne psühholoogiat pidin raamatukogus käima, aga lõpuks ma sinna ikkagi ei jõudnud. Käisin inglise keele klassis ära ja jäin siis 10ndikega juttu rääkima, kes psühholoogia klassiees istusid. Rääkisin just Aniita ja Kristinega, kui Egle küsis: "Biku, sul on uus parasiitsõna v?"
Mina: "Milline?"
Egle: "See vä.. mina vä? Kuulsid vä?"
Mina: "On vä?" - ma ise pole seda tähelepannud. Ma ei tea, kust see külge jäänud on.
Muusika tunniajal sai juba Eli(i)sedele "Ilusat nimepäeva" soovitud ja sel vahetunnil võtsin eesmärgiks paralleelklassi silmis plusspunkte teenida ja läksin neid otsima. Polnudki vaja kaugele minna, kui leidsin nad matemaatika klassist. Nad olid nii meeelitatud: "Oii Pixuke, nii armas sinust." Tahtsin Eliisile ka soovida, aga eesti keele õpetaja oli selle ära rikkunud, tõestamaks, et täna pole tema nimepäev.
Kui ma lõpuks tagasi psühholoogia klassi jõudsin, oli tund juba alanud ja Rauno oli mu koha ära võtnud. Otsustasin seekord end teise veergu Kapi juurde paigutada. Kui ma teises ääres istusin, siis tuli Moks sinna. Nüüd, kui ma akna poole istuma läksin, oli tal ka vaja sinna tulla. Aga vähemalt sai naerda, kui ta Kapi kiusas ja õpetaja küsimustele mingeid haigeid vastuseid lahmis.
Õpetaja rääkis silmsidest, mille katsetuseks pidime üksteisele silma vaatama. Me naersime Jaanikaga ainult, kui üksteisele otsa vaatasime. Tavaliselt, kui Mast mulle otsa vahib, siis täna ta õnneks seda mu peal ei rakendanud ja nii hakkasin ma hoopis teda tüütama, aga mitte kauaks, kuna ma läksin muusikakooli jälle ära.
Õpetaja oli ka varem kohal, aga kuna ühel muusikakooli töötajal oli sünnipäev ja õpetaja natukeseks tema juurde läks, siis sain seni harjutada. Ma pole jõudnud peale eelmist tundi harjutada ja nagu ma hiljem õpetajale lubasin: "Järgmiseks tunniks õpin kõik ilusti ära!" Loodan, et jõuan end ületada ja mitu korda harjutada lähima nädala jooksul.
Ristox oli ka bussijaamas, et siis sai natuke juttu räägitud, mis jätkus Kassu tüütu lobaga bussis ja Hekuga õhtusest peost rääkides. Sain kurva uudise sellest, et Ahto läks DJ võistlusele ja õhtul teda Tsoorus arvatavasti ei näe. Kuigi ma loodan, et ta sai seal heakoha, sest ta on nii hea Dj ja väärib igati seda võitu.
Kuna Egle ja Age õhtul Tsooru minnes mind ka Rõugest peale lubasid võtta, siis sain peale kooli kauem magada.
Poole 8 ajal hakkasime läbi vihma Tsooru poole liikuma. Jõudnud kohale, valitses seal ikka tavapärane õhkkond, kus mõned kodanikud väljas suitsu tegid ja uksest sissejõudes esimese asjana turvat ja piletimüüjat näed. Sisenesime "Party people" templid käel tantsusaali. Heku oli puldis juba, aga ausalt öeldes mulle väga ei meeldinud tema lood täna. Alguses tantsisime natuke ja läksime välja, kuna enamus sealolijatest olid mingid väikesed, kaasaarvatud rõugekad - nuudlid jne.
Väljas või no seal eesruumis oli palju toredam. Täna oli üldse tore kõigiga suhelda. Põhimõtteliselt oligi nii, et vanad olijad, kes alati on käinud hoidsid rohkem kokku ja räägiti ja tantsiti koos ja siis mingid lambikad panid oma teemat kuskil. Kuigi paljude arvates oli see pidu väga mõttetu, siis mu arust oli tore. Just sellepärast oligi, et täna oli mõnus seltskond.
Selle peoga võiks paralleele tuua School off-ga, mis oli esimene pidu, kus ma Tsoorus käisin ja mis oli ka tookord selline rahulik.
Naersime Eglega Pärti, kes mu digikaga igasuguseid pilte tegi ja karakterisse elamisest rääkis: "Teeme nii, et ma olen tumm!" Ise rääkis, ise naeris. Ei lõbus oli. Vahepeal kogunesidki kõik rääkima sinna. Cuky ja Jürgen ja veel osad, kelle nimed mul meelde ei tule.
Piret peksis jälle mind, kuigi me sõlmisin vähemalt kolm korda vaherahu, aga see ei takistanud teda millekski. Natukese ajapärast oli ta jälle tagasi, et mulle rusikaga litti panna. See oli ka hea, kui Jürgen just saalist välja tuli ja lauluhoos oli, Piretile otsa vaatas ja mingit armastuslaulu laulis. Ja siis see, kui Sillu või keegi nondest ütles Jürgile: "Tsau Cuky!"
Vahepeal oli keegi Pärdi lipsusõlme lahti tõmmanud, aga Pärt ei osanud uut lipsusõlme teha. Lõpuks kellegi teise abiga sai tal see siiski kuidagi tehtud.
Kõige selle kõrval, et me seal ees pidevalt istusime, tantsisime ka ikka päris palju tänase päeva kohta, kuigi tavaliste Tsooru pidudega seda võrrelda ei saa. Egle arvates polnud piisavalt häid laule, mille järgi tantsida, aga vedasin ta ka kõige mõttetumate laulude ajal tantsima.
3 DJ-d oligi ainult mu arust. Aimar, Heku ja Marko Vuks. Aimari muusika oli kõige parem. Sellepeale me naersime ka, et Aimar leidis raudselt mõne Ahto plaadi üles.
Vahepeal tegime pilte, mis siis, et algselt kahekesi koos pilt kujunes lõpuks grupipildiks. Nagu Toomas ütles: "Ilma minuta teete pilti v?", kui meil õnnestus Eglega üks pilt ilma tema pildile ilmumiseta teha. Pildid tulid täna normaalsed, kuna tossu oli õnneks vähem.
Vahepeal tuli Marelle veel oma sõpradega sinna. Siis sai ka päris palju naerda, kuna nad panid omajagu segast.
Pidu pidi kestma kella 3.00-ni, aga turva ütles, et kui rahvast pole, siis lõpetatakse kell 00.00 ära. Alaealised saadeti nagunii enne 11 juba ära ja mõned vajusid jälle kuhugi tooli peale ära. Lõpuks tõsteti nood ka välja ära sealt. Enne seda õnnestus aga nondega veel sõbrapilti teha mõnel.
Ma läksin peale 12 ära ja nagu ma hiljem kuulsin, siis lõppes pidu poole 1 ajal. Ma loodan, et järgmised peod tulevad sama toredad, kui nad varem olnud on.

Jälle elekter on õhus me vahel

Helistasin hommikule isale, et talle "Ilusat isadepäeva" soovida. Hiljem läksingi tema juurde. Pikutasin natuke aega, kuni isa tuli lagedale mõttega mind autot pesema panna. Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sai auto ka pestud.
Peale lõunat läksin Võrru kõikide laste isadepäevale. Kõige haigem oli see, et suunatuled kadusid elu lambist poole sõidupealt ära. Kougaeg, kui ma rada tahtsin vahetada või ära keerata kuhugi, siis pidin tagumisel autol eest ära kiirendama, et ma segadust ei tekitaks.
Carru oli mulle spordihalli ette vastu tulnud juba. Läksime sisse - otsisime Kädi ja Andra üles ja jalutasime ringi seal.
Seletasin Carrule koguaeg, kuidas mulle Trfficust kõige rohkem ikka Stig Rästa meeldib, aga Carru ei teadnud, milline ta välja näeb. Olime just teisi Trafficupoisse näinud, aga Stigi mitte. Otsisin telefonist Stigi pilti, et seda Carrule näidata, aga just siis läks Stig mööda. Vaatas, et ma olen mingi üli suur fänn tal, et tema pilt mu telefonis on. Teine eesmärk oli siis temaga pilti teha. Kädi ja Andra tulid ka meie juurde, tegime koos pilte, kui äkki Stig mööda läks. Pidasin ta kinni: "Teree, kas pilti saaks koos teha?" Ta ütles, et me korraks ootaks ja natukese ajapärast oligi ta tagasi, et meiega koos pilti teha. Ta oli sõbralik. Rääkis ja küsis, et kas me tahame teiste Trafficupoistega ka pilti teha? Loomulikult tahtsime. Ootasime seal põnevusega, aga neid ei tulnud. Nad pidid tegelikult kohe lavale ka minema. Nägime vaid Tõnist koridoris, kellele vist oli öeldud juba, et me ootame neid, aga ta rääkis telefoniga ja siis lehvitas meile.
Kõndisime kõik reas, kui ma märkasin, et Ines on Carru seljataga. Ütlesin Carrule: "Ou vaata, kes su seljataga on!" Carru ei saanud alguses midagi aru, koperdas tal ees veel. Me olime kõik mega kõveras. Carru jäi seisma ja siis alles nägi, et Ines ta seljataga oli olnud. Ootasime veel natuke Trafficut, aga siis avastasime, et nad juba lavale jõudnud. Läksime lavaette, aga kuna kontserdi alguseni oli veel aega ja nad lavaäärel istusid, siis läksime sinna. Tahtsime pilti teha nende kõigiga koos. Andsin digika mingi lavatöötaja kätte, kes mitu pilti tegi. Samal ajal, kui me ootasime, tegi ta veel ühest teisest lavatöölisest pilti. Üldse kõik naersid seal. Kädi tahtis, et Trafficupoisid piizi näitaksid, aga Silver ütles, et tema küll ei näita ja siis tehti ühiselt (Y) seda hoopis. Samal ajal, kui me pilti tegime, mõtlesin ma, et keegi on puudu ja nagu hiljem selgus - oli see trummar Ivo, keda pildil polnud.
Muidu oli kontsert väga super. Mulle meeldis kõige rohkem see, kui nad "Elektrit" laulsid. See tundis live's veel paremana, kui arvutis kuulatuna. Silver elas mega hästi sisse sellesse.
Mõtlesime Kädiga, et lähme kesklinna bussipeale varsti, aga kuna Traffic oli parem, siis otsustasime hiljem ikkagi jala sõjaväkke minna. Oleksin tegelikult tahtnud veel Inese esinemist ka näha, aga kell oli päris palju juba. Panime asjad kokku ja läksime kõige otsemat teed, et kiirelt kohale jõuda.
Saatsin veel Martinile sõnumi, et me varsti jõuame, mille peale ta vastas: "Sain." Alguses ma ei saanud aru, et mis see tähendab, aga nagu ta hiljem seletas, siis on neil sõjaväes põhilised väljendud: "Sain" (sain aru) ja "Just nii!"
Läksime alguses sinna, siis nood, kes sisse lasevad juba naersid: "Jälle tema juurde!" Küsisin, et kas ta juures käib siis nii palju rahvast, et nad sõna "jälle" rõhutasid. Nad panid üldse mega segast. Käskisid dokumendid esitada ja ütlesid: "Nüüd on nimed teada kõik. Otsime reidid, orkutid, möllud, värgid kõik välja nimede järgi." Arvutasid Kädi vanust aastaarvu järgi. Küsisin neilt, et kas nad saavad siin netis käia ja nagu selgus, siis saavad jah. Lubasid kohe googeldama minna me nimesid. Pidime natuke aega ootama ja siis ta tuligi. Alguses oli umbe tõsine, aga kui meieni jõudis, siis ilmus ta näole tema super naeratus.
Kõndisime ringi seal, kuulasime ta muljeid metsaskäigust ja enamus aega naersime, sest neil mingi kino käib seal koguaeg. Ta seletas seda, kuidas osadele ajateenijatele 50kg kottide kandmine mõjub jalgadele nii, et kui nad metsas lõpuks tagasi jõudsid ja osad ilma kottideta käisid, siis oli mega naljakas vaadata, kuidas mingi kamp väljas kõndis, nagu pardid - ühelt jalalt teisele tuikudes. Martin tegi neid mega ägedalt järgi ka veel. Samas, kui Kädi jälle suutis mõne blondi küsimuse küsida - pidin ikka ära mainima.
Ja alati on nii kahju sealt jälle lahkuda. Martin ütles, et ta istuks meie asemel parem koolis, kui märgade riietega oleks, roomaks jne.
Kuigi ta ütles, et tal on 5ni aega täna meiega olla, siis värava juures venis ikka lahkumine pikemaks. Hakkasime siis lõpuks ära minema. Nood seal värava juures hakkasid jälle oma reidi ja orkuti juttu rääkima ja ütlesid: "Noh pruudid lähevad ära v?" Väike kallringi ja hakkasime kiirelsammul linna poole tagasi liikuma. Saatsin Kädi bussipeale ja hakkasin siis ise bussijaama poole kõndima.
Jõudsin lõpuks bussijaama, kus kohtusin alguses Janely ja Marviniga, kes Tartu bussi ootasid ja hiljem Taavit, kes mind üllatada suutis - lõpuks ometi tuli tal mõistus pähe. Ta oli oma pungiliku harja maha ajanud, aga mu kurvastuseks ütles ta, et alustab otsast peale.
Olin juba piisavalt kaua oodanud, kui buss tuli, aga sellele järgnes omakorda järgmine ootamine, kuna bussijuht ootas teist bussi, kust Krabi erikooli vms lapsed pidid tulema. Seega venis 18.45 bussiväljumine hoopis 19.00-ni. Krabi omad hakkasid bussipeal jooma ja seletama, kuigi ma neile väga palju tähelepanu ei pööranud, siis jäi ikka silma nende käitumine ja hoopis teistsugune elustiil.
Jõudsin veel natuke Kädi ja Lianaga msnis rääkida, aga nagu Liana ütles: "Ära piina ennast ja mine magama!" Nii ma tegingi.

Tagasihoidlikkus kaunistab meest

Täna on Mati ja Ardo sünnipäev - Palju õnne teile!

Kui juba hommikul vara rivis seisma pead sa, mina poole päevani jään voodisse lebama - just nii võib kujutleda mu laupäeva.

Enne kodust lahkumist jõudsin veel inka koduse töö ära teha. Vaatasin "Talendi jahti", kus leidub ikka igasuguseid idioote, aga samas ka andekaid inimesi, nagu üks väike poiss, kes Jan Uuspõldu järgi tegi.

Raud: "Mis sa arvad, mis ma sulle ütlen?"

Poiss: "Ma ei tea.."

Raud: "Tagasihoidlikkus kaunistab meest! Aga kahtlemata JAA!"

Mulle hakkas see lause kohe meeldima, et pidin selle msni pealkirja panema, mille peale LemmikSander kohe ütles: "Ok ma olen siis täna hästi tagasihoidlik."

Kui me talle siis Jaanikaga järgi läksime, oli ta kõike muud, kui tagasihoidlik - piisavalt purjus.

Mina: "Sa pidid ju tagasihoidlik olema!"

Sander: "Ok, ma olen siis!"

Mina: "Ma tegin nalja!"

Sander: "Ma tean, ma tegin ka!"

Olime märkamatu kiirusega Osula risti jõudnud, kui Jaanika äkki pidurid plokki pani ja me peaaegu ristteele välja libisesime - ta ei pannud tähelegi, et risttee nii ruttu tuli. Sander hakkas röökima: "Ouu, ma ei julge sinuga sõita enam!" Ma olin mega kõveras, Jaanika ise ka naeris. Hea, et ühtegi autot ei tulnud, muidu oleks seal üks väike liiklusõnnetus toimunud.

Jõudnud Võrru, läksime Maximasse. Ostjatel oli suht laupäeva meeleolu - ühed lendasid uksest sisse, laulsid ja röökisid keset Maximat, pärast väljas küsisid Sanderilt: "Kas me tohime ühe su tüdrukutest endale võtta?"

Sander: "Ei või!" :D

Võtsime kütet, aga siis helistas Hunt, kes sünnipäeva pidas ja joogivähesuses vaevles. Kell oli 21.54 - mõtlesime, et ei jõua ikka Maximas ära käia. Ma arvasin, et Selver on kinni, aga ühed kutid läksid just uksest sisse, mille peale Sander ütles: "Ouu lähme Selverisse!" - miks ma seda küll varem ei taiband, et see nii kaua lahti oli?

Käisime kiirelt ära ja hakkasime siis esialgu Rõuge poole liikuma. Vahepeal tegin kõne Katale, kes ka meiega Viitinasse tahtis. Panime uuekal segast, seni kuni ta tuli ja hakkasime Viitina poole liikuma.

Jõudsime sinna - polnud veel autostki välja jõudnud, kui kõik vastu meile tulid. Kõigepealt otsisin Hundi üles ja läksime siis sisse. Mingi hetk avastasin end juba kuskil toast, endal olid saapadki veel jalas, mille peale Günts röökis. Pärast ma olin Jaanikale veel öelnud: "Kui mu sokid nii haiseks, nagu tal, siis ma üldse ei seletaks. Ta sokid haisevad, nagu surnud rott oleks ära surnud sinna." Pärast ta lubas mu arvuti ka veel põlema panna, kui ma temast pilti teen - ikka tegin, aga arvuti on alles mul veel.

Äkki ilmus Hundi koer kuskilt välja, keda Sander kassiks pidas ja talle laulis: "Mu kass on kadunud.."

Rene ka terroriseeris kõiki. Eriti meid, kes me just jõudsime. Tal oli nii palju seletamist ja tahtis koguaeg kõigiga pilti teha. Lõpuks Sander ja Jaanika ütlesid juba mulle: "Õuu lähme ruttu minema siit!"

Kõigil oli mingi kallistamistuju - tegin kiire kalliringi, rääkisin juttu veel mõnega ja lahkusime.

Hakkasime Rõuge poole tagasi liikuma. Olime natuke aega veel seal ja läksime Võrru ära.

Mingi aeg olime me Kubjal - laululava juures. Laulsime ka veel, õigemini Sander laulis oma Aivari laulu.

Läksime siis Madi'i ette, kus Sander segast panema hakkas. Algul talle helistati ja kui ta siis jälle seletama hakkas, kellega ta on, siis oli tema esimeseks varjandiks Jaanika asemel Elise. Ükskõik, kui palju me talle ka ei seletanud, ütles ta ikka Jaanikale Elise ja nagu ta täpsustas lõpuks telefonis: "Rool Jaanika!"

Mingi aeg läks ta autost välja: tiksus seal, siis tegi pagassi lahti, istus seal tükkaega ja võttis siis harja ja hakkas autot sellega puhastama, mis siis, et auto must polnud. Kõige lõpuks läks ta mingi teise masina juurde, kus ta sai tuttavaks mingi krossisõitjaga, kelle autot ta ka omaarust puhastada üritas. Vahepeal käis see hari tal veel porilombist läbi ja siis hakkas sellega aknaid pühkima. Me olime Jaanikaga mega kõveras. Pärast naersime seda, kuidas Sander nõutult oma mütsi vaatas, kuhu oli millegi pärast auk tekkinud.

Siis oli Sander kuskilt mandrariini saanud: "Õu mandariini tahate v? Ma küsisin enne kelleltki, et kas see on ananass v?"

Vahepeal käisime bossu ees.

Sander: "Bossu ei saanud sisse, siia taksosse saan ma kindlalt sisse!" ja näitas mingi lambika takso poole, kui me sealt mööda sõitsime, et Statoili minna.

Kell oli ka lõpuks nii palju, et läksime Sanderit ära viima. Elu uni tuli peale vaikselt.

Pärast Sander autost välja läks ja me minema hakkasime sõitma, siis naersime teda, sest ta ei saanud vist üldse aru, kus ta on ja kuhu poole ta minema peab. Jaanika tõi mu koju ära nii, et enne 4 sai magama alles.

Me oleme lõbusad - oooo

Täna on äge kuupäev 11.11.2010 ja kui arvesse võtta juba aastaaega, siis hakkab varsti aastalõpp ka lähenema.
Ärkasin täna varem üles, et bussiga kooli minna - esimest korda selle aasta jooksul nii vara - 07.05 bussiga. Kuna Sagu ka hetkel bussiga kooli käib, siis hakkasin hommikul vara juba temaga seletama, aga ta oli veel unine ja ei läinud üldse kaasa mu jutuga.
Kuna Jelena käib ka sama bussiga kooli, siis bussipealt maha tulles jooksis ta mulle järgi ja hakkas rääkima. Ma polnudki temaga varem eriti suhelnud, aga tema naeratuse põhjal on ta alati tore tundunud ja nüüd ma veendusin selles veelgi enam.
Kui me koolimajja jõudsime, siis Piret ja Marleen sirgendasid juba oma juukseid. Piret näitas oma albumit, mida ma tema arvates vaadata ei osanud ja LemmikSander vingus, et temaga koos pilti seal polegi. Lisaks sellele ta ei näidanud mulle kodutööd ka ette, aga eesmärk oli saavutatud - kõik õppisid. Rõõm vaadata, kuidas inimesed õpivad, aga veel suurem rõõm kiusata, kui õppida tahetakse. Jätkus Aivari laulu teema. LemmikSander saatis meile ka selle. Pärast terve päev veel kuulasin seda ja tegin oma versiooni sellest: "Sander, sander, sander, oooo."
Mina: "Sander, mis mulle otsaette kirjutatud on siis?"
LemmikSander: "Sinna on kirjutatud: vaata seljapeale!"
Marleen: "Bikuu!" - vaatan talle otsa, ta ainult naerab mu üle.
Üritasin arvutiklassis juhtmeid ühendada, et kõlaritega muusikat kuulata, aga ma panin vist midagi valesti - blond, nagu ma olen ja nii ma pidin ikka kõrvaklappidega kuulama. Samal ajal pidime miksikeses tunnitööd tegema. Alguses mõtlesin, et teen, aga siis ma leidsin palju huvitavamaid asju netist ja panin ülejäänud vastused lambist.
Olin vene keele klassis just maha istunud, kui Moks tuli ja kõiki tervitas: "Jookas." - tal on koguaeg mingid hullud lühendud. Elise ehk ellukas ehk elukas jne.
Terve tund passisime põhimõtteliselt tühja. Lõpuks õpetaja ütles, et me võiks vastama ka hakata, aga mul polnud kõik laused peas ja lükkasin vastamise järgmisele tunnile. Keili hakkas vastama. Carol küsis: "Kes on Eesti rahvuslind?"
Rauno: "Tuvi!"
Põhiline oligi Caroli kiusamine. Keili ja Carol seletasid parasjagu matat, kui me Raunoga muudkui korrutasime talle: "Ära seleta!" Siis mingi nillimise teema käis Raunoga. Ta muudkui säras ainult. Siis leidis sahtlist kellegi telefoni display, mida ta peeglina kasutas.
Õpetaja: "Sahtlist leidsid v? Kes oma peegli sahtlisse jättis?"
Tunnilõpuni oli vaevalt 15 minutit, kui Mast ka kooli jõudis.
Mast: "No tere!", istus maha nii, et asjad lendasid.
Carol oli nii meeldivalt üllatunud: "Ilmaime ka väljailmunud!"
Moks oli enne nii sõbralikku juttu rääkinud, aga kui Mast tuli, hakkasid nad väga segast panema jälle. Moks: "Sa oled vv v?"
Mina: "Kes?!"
Moks: "Väike värdjas!"
Moks: "Caruu, tee nii!" (ja peksis rusikatega vastu rindu, nagu jungle George)
Rauno: "Carol, mis su maasikast sai?"
Moks: "Tule tee mulle ka Carokas!"
Lõpuks oli Carol nii endast väljas juba, et hakkas jälle tervele klassile loengut pidama. Me saime kõhutäie naerda jälle. Me mõtleme kõike naljaga, aga ta võtab seda nii tõsiselt.
Muusikatunni alguses selgus, et me jääme omapäi ja peame iseseisvalt õpikust teksti vihikusse kirjutama, et aga õpetaja meile seda teatada saaks, siis pidi ta trummi peksma, et meid üldse kõnetada, kuna kõik rääkisid omavahel nii kõvasti ja ei pannud teda tähelegi.
Älf: "Te peate meie poole ikka pöörduma: klass, kas te teate? mul on teile uudis.."
Õpetaja: "Klass! Joondu, valvel, vasakule, paremale, keskel! Homme 1. tundi pole!"
Panime siis Kraega edasi segast ja suundusime Võsuga klaverikallale. Võsu mängis, ma seletasin kõrval ja laulsin vahepeal. Leidsime Rebecca Kontuse lugude noodid, millest Võsu peaaegu täiuslikud lood väljavõlus. Moks ja Mast olid nii vaimustuses, laulsid ka kaasa vahepeal ja tegid maha, kui sassi läks jne.
Lisaks sellele mängis Võsu õpikust mõnda lugu, nagu näiteks: "Mis värvi on armastus", vaatasin Kapile otsa - jälle ta naeris.
Muusika tunnis sai üle pika aja pilte ka tehtud. Tund hakkas juba lõppema, kui kõik üritasid sööma minna, aga kuna õpetaja just tuli, siis jooksid kõik kiiruga klassi tagasi. Pärast läksime ikkagi sööma. Sõin üle pika aja päevapraadi, mida ma arvatavasti nüüd lähiajal jälle ei söö. Mu kõht sai nii täis, et ma ei jõudnud olla enam. Matas oli enamvähem hea olla jälle. Vaba tund oli ka, mis tähendas, et kõik tahvlipeal antud ülesannet ei teinud - kes mängis kaarte, kes pildistas, kes pani niisama segast. Me tegime seda viimast. Kapi ja Mangoga jälle mingit ulmet. Ma ainult naersingi seal. Ma ei mäleta ainult enam, et mida. Telefoni midagi üles ka ei saanud kirjutada, kuna mu telefon oli Mango käes, kust ta oma äranägemise järgi muusikat pani. Muidugi leidis ta mingid väga ulmelised eelmise aasta lood üles: suitsu ei tee, pilvede embuses, liigutage peput ja Justin Bieberi "Baby", mis oligi täna terve päeva teema. Kuna ma alustasin juba hommikul selle Sanderi loominguga ja Jaanus laulis pärast ajaloo klassi uksetaga seda.
Mast ka kiusas mind terve päev ja lõpuks, kui ma teda kiusasin, siis ütles ta mulle: "Sa oled ikka täitsa ära keeranud." - Kõik naersid mind täna. Ükskõik, kellele ma ka otsa ei vaadanud.
Vahetunniajal jooksin ringi. Käisin 10ndike juures. Täna ma ei saanudki Piretit kapuutsinööridest kakkuda, kuna tal polnud pusa seljas. LemmikSander oli ka lõpuks kuskilt süüa saanud ja teised olid niisama ägedad. Kahjuks kestavad need vahetunnid nüüd nii vähe aega, et sellega ei jõua isegi kaua lobiseda.
Tänane ajaloo tund oli üsna mõttetu. Vaatasime powerpoint esitlusi. Alguses õpetaja tahtis meile toda näidata, mida me eelmine tund juba vaatasime, aga ma mängisin tarka ja ütlesin, et me oleme selle ära vaadanud juba. Pärast hakkasime töövihikut täitma. Vahepeal jätkasime Mangoga matas alustatud segast panekut ja Rauno üritas mu sokke sodida. Põhilause: "Püsi saabastes!" Töövihikut täitsin, siis ta hakkas kiusama mind. Raputas lauda ja laiutas nii, et ma olin sunnitud ta käe peale toetuma, et normaalselt kirjutada.
Inka tunnile eelnenud vahetunnil käis mingi joogiteema Älfiga. Älf oli nii rahutu, koguaeg ta raputas midagi. Alguses ütles mulle: "Ainult joomisest mõtled koguaeg ( pidas silmas möllu, mis homme pidi tulema ) ja siis pärast ise ütles: "Koju lähen, võtan korgi maha kohe!" Pärast, kui Moks tuli, siis ütles: "Moks, tule ma teen kalli!" ja kallistas teda. Pärast kallistas ta koolikotti ka veel. Kapil on uus hüüdnimi: Marjek, mis talle üldse ei meeldi.
Inkas hakkasime kodust tööd kontrollima. Kuna kõigil (vist) oli tehtud, siis läks meil nii kiiresti ja õpetaja ütles, et me teeme ajalugu, kui ühe veerandijooksul 2 peatükki jõuame edasi võtta. Ise säras nii, et vähe polnud: "Issand, kui tublid te olete!" Ta pidas meid targemateks, kui õpiku ja töövihiku tegijaid, kuna nood ei oska üldse ülesandeid teha.
Tunni lõpupoole hakkasime kuulamisharjutusi tegema ja palusime, et me eilse Queeni laulu "One vision"-i lõpuni kuulaks, et lünki saaks täita. Juba eilsest oli see laul mind kummitama jäänud - täna veelgi enam. Enne laulu töölepanekut laulsin juba. Kapp ainult naeris mu üle. Ta üldse säras täna tervepäev. Ma ei tea, kui palju ma talt täna küsisin: "Kapp, mis särad?"
Kiirestempos sai tund läbi. Riidehoidu minnes tulid paralleelikad vastu. Tõmbasin Kraaksult mööda minnes kapuutsinööri ära, mille peale ta mulle järgi tuli ja lubas mind selle nööriga üles puua, aga Liana kaitses mind. Liana tegi mulle tee vabaks, et ma bussipeale saaks kiirustada.
Mina: "Kus tead, et ma bussipeale lähen?"
Liana: "Ma tean, sul on selline nägu juba peas!"
Kiusasin Masti veel ja siis Jaanika viis hoopis ära meid bussijaama autoga. Vahepeal sai naerda ka, kui Nilso ja Liana mega aeglustades sebrat ületasid ja keset tänavat mingi mees kõndis, nagu oleks kuskil metsas ja naudiks loodust.
Läksime bussijaamas kohe Ego juurde, kes nii rõõmus oli, nagu alati. Sellised inimesed teevad nii toreda päeva veelgi toredamaks. Ta on nii tubliks hakanud, et üle ei lase enam.
Aga see bussisõit oli küll kõige haigem. Buss sõitis terve tee vaevalt 50 km/h. Mul oli kogu see bussisõit tunne, nagu bussijuhil oleks mingid tervisehäired. Ta ei järginud üldse trajektoori ja ise ka oli nii kahtlane kuidagi seal roolitaga.
Täna suutsid ülemiste naabrite remondimehed meid jälle üllatada järjekordse kallaletungimisega, seekord läbi torude, ummistades meie veetorud kividega, mis nende korteris seinalõhkumise käigust sinna sattusid. Meil on köögitorudel värv maas ja vannituba uputas mõnda aega. Pärast tuli üks tark ülevalt alla, seletas midagi ja lõpuks sai asi korda vist. Ma ikka imestan, et viimasel ajal nii palju poleemikat naabritega on olnud. 10 aastat sai korteris normaalselt ära elatud, nüüd viimased 2 aastat käib mingi teema koguaeg. Mul on üli savi, aga ema on suht kettas vist juba.
Rääkisin Bestikaga, Mallaga ja siis Jaanusega, kellega saksa keel on ikka teemaks koguaeg.
10ndikud avastasid, et ajaloo õpetaja ei lase kaksi järgi vastata. Ma räägin, et õppima tuleb hakata, aga nagu Sander eile ütles: "Homme saab öelda, et homme on reede!" Tegelikult ma käiks parema meelega koolis, kui kodus oleks, aga ka nädalavahetus toob omamoodi seiklusi.

Ajateenimine ehk ..kui juba hommikul vara rivis seisma pead sa

Ärkasin täna nii vara üles. Mega vaimustus oli sõjaväkke minekust. Lasin peale lõunat emal end Kosele viia, kus Kädi juba ootas ja kõndisime siis Kuperjanovi ette. Kuna Martinile sobis kell 3 kokkusaamiseks, siis pidime ootama, kuna kell oli alles kaks saamas. Rääkisime juttu ja käisime mingi 3 korda Alexelas. Too müüja vaatas vist, et me oleme mingid imelikud, kuigi tal oli selline nägu peas, et ongi huvitavam, et me käime seal nii palju. Ostsime igast värki ja lõpuks, kui Martin veel ühe sõnumi saatis, et tal rivistus, siis läksime Alexelasse istuma natukeseks. Kädi tellis endale kakao kohvi või mingi värgi. Pani sinna suhkrut ka veel juurde nii, et too sai elu magus.
Üle tee minek oli ka äge. Läksime mingist lambikast kohast koguaeg üle. Enamasti sealt, kus see vana raudtee on. Viimane kord, kui läksime, siis ehmusime täiega, kui üks valge Mersu signaali lasi. Pärast mingid lambikad lehvitasid veel meile, lehvitasime vastu.
Rääkisime juttu ja läksime siis uue ringiga järjekorda seismas. Tegelikult seekord polnudki järjekorda enam. See, kes meid vastuvõttis oli mingi venelane. Elu naljakalt rääkis. Küsis, et kelle juurde me lähme ja tahtis isikut tõendavat dokumenti. Ta kirjutas umbe naljakalt neid tähti. Pooled olid trükitähtedes, pooled kirjatähtedes: BiRgiT PeTTAi.
See oli kõige naljakam, kuidas ta vene aktsendiga ütles: "Oote ala on siin. Ta kohe tuleb!"
See KOHE oli küll jutumärkides, kuna me ootasime külmetades mingi 20 minutit teda. Nende rühmast ei ilmunud mingid tüübid kohale ja siis oodati noid elu kaua ja sellepärast läkski tal kauem. Oodates oli huvitav jälgida erinevaid ajateenijaid oma lähedastega - sellised armsad, südamlikud vaatepildid.
Lõpuks ta siis tuli. Umbe rõõmus nägu oli peas. Meil oli ka heameel, et ta jõudis lõpuks. Tegelt me teadsime juba, et ta igahetk tuleb, sest ta helistas ja ütles, et hakkab tulema. Kõik ajateenijad olid nii ühtemoodi, seega ei saanud me alguses kaugelt arugi, et kuna ta tuleb. Kädi esimesed sõnad talle olid: "Sa oled riides!" Me nägime esimest korda teda riietatuna, kuna Hauka laadal olid tal ainult lühikesed püksid ja plätud jalas.
Tema juhatusel liikusime siis mingi maja poole, kus saime end sees natuke soojendada. Ta oli me keskel nii, et kui temaga samas pataljonis olevad sõbrad meile vastu tulid, siis panid mingit head teksti sellepeale.
Nägin nii palju tuttavaid, kes veel sõjaväes on + need, kes teistel külas olid. Malla ja Talis olid Evenil külas. Rääkisin, et nendega koos koju saada ja kõndisime siis edasi. Täna oli üsna vähe ruumi kõndimiseks. Kasarmute juurde ei saanud minna, aga 17. detsember on mingi suurem külastuspäev, kui nad esimest korda koju saavad ja siis saab igale poole mujale ka seal nn ekskursiooni teha. Kui aega saab, siis lähme raudselt, aga ma arvan, et lähme kindlasti ka varem juba uuesti.
Mõtlesime alguses Kädiga, et mis me räägime temaga, aga ta oli väga jutukas. Me ainult küsisime, tema ainult vastas ja rääkis. Kädi küsis koguaeg mingeid ulme blonde küsimusi, mille peale me lõpuks naersime juba. Martin rääkis oma tegemistest ja kõigest sellest sõjaväe värgist. Huvitavalt hariv ühesõnaga. Ma ei tea, mulle meeldis. Polegi tükkaega jalutanud enam nii palju ja juttu rääkinud tarkade inimestega. Kui igapäev sellised inimesed viitsiksid minuga väljas käia ja rääkida, siis ma arvatavasti ei magaks peale kooli kodus. Peale seal käimist on mul mega energia. Jookseks kasvõi maailmalõppu praegu.
See oli ka äge, kuidas ta rääkis ühest sõjaväes hulluks läinud kodanikust, kellel oli kujutlev sõber Milko. Läks sauna, siis ütles: "Laske Milko sisse. Ah küll ta tuleb uksealt." Päris haige ikka.
Nad said teada, et neil on kell 5 uus rivistus, seega liikusime sissepääsu juurde tagasi lõpuks. Kuna me tahtsime veel koos pilti ka teha, siis kutsus Martin ühe tuttava pilti tegema. Vahepeal olid mu digikal külmast akud tühaks saanud. Vahetasin akud ära ja siis tegime pildi: Mina ühelpool, Kädi teiselpool ja Martin keskel. Rääkisime veel juttu ja ta lubas meid varsti jälle külla kutsuda, kallistas meid mõlemaid korraga ja siis väljusime taas vabadusse.
Helistasin Mallale, aga kuna neil läks kauem veel, siis helistasin Katale. Nad hakkasid just linnast liikuma ja võtsid mu parklas peale.
Ja nüüd ma olen ikka veel nii vaimustuses. Kaiff on olla, homme saab kooli jälle ja niitore, nii tore, nii tore . ;)

Printsid ei sure kunagi

Hommikuti ei jõua üldse üles tulla. Mida varem hommikul isa jõuab, seda kauem aega mul söömise ja kõige muuga läheb. Kuulsin raadiost juba mitmendat korda Ott Leplandi laulu "Kohtume jälle" ja nüüd jõudis mulle kohale, kust Liana tookord oma blogi pealkirja võttis.

Koolis algas kohe spikrite laialijagamine - tänane töö tõotas karm tulla.

Älf oli just kooli jõudnud ja küsis spikrit, mille peale keegi ütles talle: "Võta kokku enanst!"

Älf: "Ma olengi koos!"

Saksa keele ei tõotanud just väga vaimustav tulla, kuna enamusel olid laused tegemata. Mul ei tahtnud ka eile õhtul kuidagi meenuda nende lausete põhimõte, mis kodus tegema pidi. Alguses tublid krissugängi liikmed olid koduse ülesande ära teinud, aga kui poiste käes järg oli, siis hakkas tulema: "Tegemata, pole" jne. Õpetaja võrdles koguaeg meie kooli "laisku" õpilasi Saksamaa õpilastega, kes hästi kaasa töötavad ja endast 60% annavad, aga meie koolis on õppimistase tema arvates täiesti 0. Peaks mainima jah, et latt on kõrgel. Selline tunne, nagu oleksin kuskil äriklassis. Poisid istuvad umbe põkilt kõik, ise umbe rahulikud ka, kui sõimata saavad. Õpetaja pani üldse jumala segast. Me naersime ainult Jaanusega. Eriti siis, kui õpetaja hakkas meile õpikut otsima.

Mina: "Raamatukogus pole v?"

Õpetaja: "Ei ole enam mingeid asju siin."

Lõpuks leidis meile õpiku ja siis tõi jälle selle Steveni töövihiku. Nii jääbki nüüd vist, et need on meil kahepeale. Tuleb hakkama saada. Tegime õpikust ülesandeid, alguses tegime lehepealt. Tegelikult saime päris hästi hakkama.

Järgmine vahetund tuli mu eelmine saksa keele õpetaja kohe rääkima, küsides kuidas teises rühmas läheb ja kuidas me hakkama saame. Kiitsin, et päris hästi, aga kodune töö jäi ikka ja jälle tegemata.

Ma polnud veel teiste juurde jõudnudki, kui kõik kaugelt juba spikrit palusid. Kirjandus möödus muidu üsna töiselt, kuna me pidime neli töölehte ära täitma. Samal ajal üritasin vahepeal veel ühiskonna tööks valmistuda.

Kontrollisime inkas kodust tööd. Ma panin mega lambist vastuseid ja siis vajusin vahepeal üldse mõttesse. Võimatu oli keskenduda täielikult millelegi. Õpetaja tõi oma sõnadega mu maapeale jälle tagasi. Ta üldse rebis. Kapp pidi just lugema, aga ta luges jälle nii vaikselt, et õpetaja ei kuulnud. Õpetaja: "Ma ei kuule hästi, mingi asi siin peakohal undab ka." Pärast hakkas ta mingist koerast rääkima. Lõpuks kommenteeris veel: "Saiko(ma ei oska seda inglise keelset sõna kirjutada) dog!" Me koguaeg ainult naersime ta juttu. Ta ise ka naeris.

Järg oli jälle minuni jõudnud. Lugesin siis: "I sometimes lose my temper when.. ", vastasin, aga siis: "I'm not lose temper" vms.

Õpetaja: "Good for you!"

Moks: "I like these girl. She is mine." Pärast läks jutt üldse klassipulma peale ja ma jälle naersin.

Läksin suvalt sööma. Ma ei pannud üldse tähele, et kes veel tulevad. Pärast tuligi välja, et sõime seal Jaanuse ja Gerdiga. Jutt läks üldse lõpuks Rõuge kooli ja mingite ülinaljakate teemadepeale.

Ühiskonna töö oli veel hullem, kui ma arvanud olin. Kaks A4 lehte küsimusi. Tegin alguses need ära, mida ma oskasin. Alati, kui ma spikerdada üritasin, tõstsin õpetaja pea ja küsis: "Kes räägib?" Enamvähem sain töö tehtud ka, kuigi osad küsimused jäid aja puuduse tõttu vastamata. Seekord peab vist jälle kolmega leppima, kuigi ma ei taha neid kolmi üldse ühiskonnast.

Ajaloo tund oli äge. Õpetaja koguaeg rebis.

Õpetaja: "Ükskõik kas sa oled kuningas või kuninganna, surevad kõik ikka ühtemoodi."

Älf: "Printsid ei sure kunagi!"

Õpetaja: "Ainult muinasjuttudes!"

Siis räägiti Mastist, kes üldse tunnis ei taha käia ja midagi ei tee.

Õpetaja: "Küll mina topin talle kõiksugu asju, aga midagi ei kasuta ega tee."

Avastati, et Gristelit ja Eliiset pole.

Õpetaja: "Üks laps ütleb ka, et tal on hea tööd teha, aga see näeb ainult teistmoodi välja." Seletas seal Älfiga. Henn kaebas, et Älf ei viitsi midagi teha.

Õpetaja: "Ma ikka imestan, et mõni on nii oi oi oi."

Terve ajaloo tund ma muudkui kirjutasin. Kõike ikkagi täielikult ära ei jõudnud.

Vahetunniajal näppisid kõik mu juukseid nii, et ma olin sunnitud kapuutsi pähe tõmbama. Lõpuks hakkasin ma ise tukaga jamama. Võsu ka sättis seda elu naljakalt ja Mast samal ajal naeris. Kõik küsisid mu käest: "Mida sa naerad?"
Mina: "Ma naeran Masti. Tal on siuke muhe naeratus koguaeg." Ja ta muudkui tuletab mulle kõikvõimalikul hetkel meelde: "Colour head!"

Räägiti siis Maiku pükstest, mis eile katki olid keka tunniajal kärisenud, kui ta peapeal seisu tegi, aga ma ei pannud seda siis tähele, aga nüüd tagant järgi teiste emotsioone sellest kuulates, hakkasin ma täiega naerma.

Füüsika oli äge. Mitte keegi ei kuulanud. No va. üks inimene. Naersime terve tund Keiliga.

Keili: "Mul oleks kaelatuge vaja!"

Võtsin tal sellepeale kaelast kinni: "Anna ma toetan!" Siis toppisin talle raha kuhugi pluusi sisse seljataga, kust ta seda kätte ei saanud. Tegime Lempsi järgi (see, kuidas ta lehvitab) ise samal ajal elu naerukrampides. Kõik vaatasid, et mida me jälle naerame.

Saatsin möllulehe ringile. Päris palju tulejaid oli esmapilgul. Kuigi Rauno ei suuda ikka oma suud kinni hoida ja koguaeg kõike kritiseerida.

Peale tundi läksime Merkaga bussijaama. Ta läks kohe bussipeale, ma jäin veel Timoga rääkima. Krissuga sai ka täna bussipeal nalja. Ta rääkis oma arenguvestlusest, kus ta koos Maiduga käis. Mait oli aga terve öö joonud ja pani mega segast järgmisel päeval arenguvestlusel. Vahepeal unustas üldse ära, et ta arenguvestlusel oli. Siis mul tuli meie sünnipäevajuttude käigus elu vaimustus peale. Mõtlen ikka, et kus pidada. Sellest sünnipäevast peab midagi üli kaiffi tulema, kuna viimased kaks sünnipäeva on mu arust väga mõttetud olnud.

Koju jõudnud, läksin magama. Mega uni oli. Nüüd on umbe hea olla. Vaatasin Lotokolmapäeva, sest mu vanaema sai stuudiosse mingi piletiga. Praegu vaatan naistevahetust ja hakkan siis õppima.