Just siis, kui ma olin eelmisel nädalal Kristjanile lausunud, et midagi väga pole toimunud peale töö tegemise ja isa juures koristamise, millest pole väga midagi pikalt kirjutada, siis hakkas igasuguseid asju juhtuma.
Olin juba mitu päeva ratta Võrru tööle kaasa võtnud, et lõuna ajal sõitmas käia. Kolmapäeval käisin õhtul ka Tartus sõitmas ja tõin pärast seda ratta tuppa. Hommikul läksin tööle plaaniga, et lõuna ajal jälle sõidan. Pakkisin teised riidedki kaasa jne. Hakkasin siis hommikul maja eest parklast välja tagurdama, kui avastasin tahavaatepeeglist, et auto on kahtlaselt tühi. Vahel on ikka hea ka, et pargid auto nii, nagu tulles jäi, mitte ei tagurda parkimiskohale, mida ma vihkan, sest noh ma olen üldse see parkimisgeenius, keda kogu aeg töö juurest kohviruumi teise korruse aknast kommenteeritakse. Kui ma eelmine nädal oma autoga ei käinud, aga sama vildakalt parkisin, ütles ehitusspetsialist, et ta ei teadnud, et mul veel autosid on, aga sai parkimise järgi ikka aru, et see mina olin. Ma oskan tegelikult sirgelt ka parkida. Näiteks e34-ga õnnestub mul alati täpselt parkida ja sel nädalal ühel päeval sai e91 ka isegi sirgelt pargitud tänu sellele, et Maarika jõudis enne mind ja juhendas mind parklas.
Igatahes, kui ma siis avastasin tahavaatepeeglist, et ratast polegi autos, parkisin auto tagasi nii, nagu see oli ning tõttasin üles koju seitsmendale korrusele rattale järele. Jõudsin alla, et ratast autosse panna, aga siis avastasin, et ratast võttes olin autovõtmed tuppa peegli peale jätnud, nii et tuli taaskord tagasi minna.
Sel nädalal saaga jätkus. Olin pühapäeva õhtuks nii väsinud kõikidest nendest nädalavahetuse seiklustest, mille plaanin ka siia lähiajal kirja panna ja läksin vara magama. Esmaspäeva hommikul aga läks jälle seetõttu uni nii vara ära ja jõudsin enne teisi vallamajja. Enne Tartu linnast välja sõitmist meenus aga veel, et unustasin nii vallamaja võtmed kui ka diktofoni koos artikli materjaliga koju. Tagasi ei hakanud enam minema. Õnneks ei jõudnud seekord väga vara ja teades, et ühel minu osakonnast, kes ka varakult alati kohal on tavaliselt, on mitmed teiste ruumide võtmed, kust saaksin oma ruumi võtme, nii et pidin ainult umbes 10 minutit ootama ja jõudsin seni kõik nädalavahetuse snäpid järgi vaadata, mida polnud aega vaadata olnud.
Diktofonita polnud aga suurt midagi peale hakata. Õnneks sain selle artikli kirjutamise edasi lükata ja kirjutasin valmis ühe väiksema uudise, mille tulemusi sain maitsta aga alles täna. Kui Vastseliina vallast sai Võru vald, võttis harjumine ikka aega, eriti siis kui ma Võru valda tööle läksin ja ajalehe Vastseliina Valla Teated asemel hakkasin toimetama ajalehte Võru Valla Teataja. Nii saatsin ma mitu korda trükikojale kirja tellimusega Vastseliina Valla Teadetele ja muudes tekstides sai ka ikka tihti Vastseliina vallast kogemata kirjutatud. Nüüd aga, kui Võru vald on juba n-ö käe sisse harjunud ja pidin artiklis rääkima Rõuge valla tegemistest, st käisin nädalavahetusel sugulase lõpetamisel Rõuge põhikoolis ja nii mööda minnes mõtlesin, et teen sellest siis ka ühe väikse uudise. Kirjutasin siis, et kes sõna said jne. Endalegi märkamatult olin nimetanud Rõuge vallavolikogu esimehe Tiit Niilo artiklis Võru vallavolikogu esimeheks. Eile peatoimetaja kirjutas mulle ja ütles, et Rõuge põhikooli lõpupeo artiklisse on vist viga sisse jäänud. Vastasin, et mul pole artiklit hetkel ees, aga ilmselt ikka mõtlesin Rõuge vallavolikogu esimeest, mitte Võru vallavolikogu esimeest. Artiklit nägematagi mõistsin, et ma kirjutasin seda nii automaatselt, nagu alati. Ei tohi ikka teistest valdadest kirjutada.
Kolmapäeviti käib vallamajas tööl härra Võru vallavolikogu esimees ise ja muidugi astus ta siis, kui mul jälle järjekordne tulekahju kustutamine käsil oli, kabinetti sisse ja küsis: "Kes on Võru vallavolikogu esimees?"
Mina: "Ma tean," andes sellega mõista, et ma tean, millest ta räägib.
Vaatas kurjalt ja ütles, et sellest on vähe, et ma tean, pobises veel midagi ja läks minema. Rõuges on isegi vallavõimu juures pikalt skandaale olnud ja nüüd ma suutsin veel omakorda ämbri maha panna ja oma valla volikogu esimehe au pihta virutada.
Kuna lõuna oli saabunud ja ma olin lubanud Maarikaga jalutama minna Koreli parki, kus ta siiani veel käinud pole, tulid nad Sirlega just sel hetkel, kui volikogu esimees mind hurjutas. Mõlematel tõmbasid hambad risti kohe selle volikogu esimehe jutu peale. Kõik kardavad teda. Nad muidugi tahtsid teada, mis juhtunud oli, aga tegid igaks juhuks ruttu minekut. Samal ajal, kui me Karliga üritasime mu arvutis kodulehe avalehte taastada, mille ma paar minutit tagasi olin kogemata kodulehele infot pannes ära kaotanud. Maarika oli just ennist imestunud, et ma panin kogu info, mis ta tahtis nii kiiresti kodulehe üles ja soovitas veel ürituste alla jaanitulede nimekirja lisada, ise arutles, et kas see läheb nüüd 1 minutiga sinna, aga ma suutsin selle ühe ja/või teise paari minutiga kogu lehe pekki keerata. Okei, tegelikult ainult esilehe, aga korraliku supi keerasin ikka kokku, sest IT-spetsialist, kellel täna esimest päeva praktikant oli ja endal tööd palju, pidi nüüd minu jamaga ka veel tegelema. Naersin, et Karlil on täna kaks praktikanti. Kui ma Võru valda tööle tulin, õpetas Karl mind alguses samamoodi, nagu seda praktikanti täna, nii et hommikul tekkis isegi korraks aastataguste mälestuste nostalgia.
Lõuna oli juba pea pool tundi kestnud, kui keegi Karlile helistas, mille peale ta ütles, et ta ei saa täna lõunale, vaid sööb ühe kolleegi keedetud suurt potitäit suppi, mida ma Maarikalegi naersin, kui ta mind otsimas käis. Ma pakkusin enne lõunat Maarikale välja idee, et läheks lõuna ajal sööma, aga Maarika ütles, et tal on endal supp kaasas, aga et tal on seda nii palju, et võib mulle ka pakkuda. Ma aga keeldusin, põhjendades seda sellega, et supp pole tavaliselt mu söögi eelisnimekirjas. Lõpuks ta nõustus, et sööb suppi mõni teine päev ja lähme täna jalutama ning võtame kuskilt süüa, aga nagu eelneva põhjal lugeda võib, siis Maarikaga me sööma ei jõudnud ja kõigele lisaks keerasin ise korralikult mitu potitäit suppi kokku, nagu Karl naeris, kui volikogu esimees oli ka ära käinud.
Ma ise kusjuures polnud üldse löödud nendest asjadest, sest volikogu esimehe tujud jätavad mind ammu külmaks ja Karl oli toeks kodulehe taastamisel. Minu jaoks tundus see kõik naljakas, kuigi ma tunnistasin, et olin ise kõikides nendes juhtumistes täielikult süüdi, aga kaks ei jää kunagi ilma kolmandata. Selles järgmises asjas polnud mina enam süüdi. Lõuna endiselt kestis, Karl läks vahepeal ikkagi ära ja ma jõudsin läbi lugeda viimase saadetud kirja trükikojalt. Juba eile oleks pidanud vallamajja saabuma juunikuu Võru Valla Teataja, mida ma siin viimased paar nädalat ületunde tehes toimetanud olen, aga ka täna lõunaks polnud ajalehti vallamajja saabunud. Kirjutasin enne lõunat ja uurisin ning siis tuli vastus, et kuller oli kogemata kõik lehed Omniva Võru kandekeskusele viinud. See polekski vist õige ajalehe toimetamine, kui trükikoja või Omnivaga mingit jama igal korral poleks. Noh, et mõnikord on lehed Võru kandekeskuse asemel hoopis Tallinna kandakeskuses, mõni küla ei saa ajalehti jne. Trükikojast soovitati ise Omnivasse lehtedele järgi minna, nagu mul veel vallamajas vähe tegevust oleks. Kõik olid valla autodega ka parasjagu lõunal ja ma oma jutuga tahtsin hoopis trükikotta sõita, nii et Sirle naeris mitu korda mu juttu kõrvalt kuulates ja küsis, et kas ma tahan siis minna Omnivasse või trükikotta? Ütlesin talle, et ärge mind täna kuulake, ma ajan täiega sooja ikka ja palusin end kiiremas korras ära puhkusele saata.
Maarika oli parasjagu just lillepoodi minemas ja ütles, et võib mu kaasa võtta, et käime mööda minnes Omnivast ka läbi. Nad olid muidugi Omnivas juba lehed vastu võtnud ja vallavalitsusele arve koostanud, et nemad toovad nüüd kulleriga kandekeskusest vallamajja ise need lehed. Uurisin, et kas oleks võimalik arvet tühistada ja saaksin need lehed kohe kaasa võtta. Need kaks olid seal nagu peata kanad, kuna oli lõuna, siis pidid nad paar kõnet tegema ja lõpuks sain need lehed kätte ja arve lubati ka ära kustutada. Üks tädike muudkui korrutas, et vallavalitsus võiks teinekord teada anda, kui kavatseb ise lehtedele järgi tulla. Ja ma korrutasin talle vastu, et ma ei kavatsenudki neile järgi tulla, kui neid poleks valesse kohta toodud. No igatahes lõpp hea, kõik hea.
Pärast, kui õhtusel kohvipausil puhekruumis istusime ja ma oma seiklustest pajatasin, korrutas Ülle muudkui, et kui tema oli noorem kui Sirle ja vanem kui mina ehk noor tütarlaps, siis soovitas ülemas tal endale kiirelt paks nahk kasvatada. Mulle tundub, et mul on see juba ammu olemas kogu selle 11 aastase ajakirjaniku ja viie aastase ajalehe toimetamise töö juures, sest noh juhtus palju, aga ükski neist asjadest ei ajanud mind kordagi närvi, vaid naerma.
 | |||||||
| Ja tegelikult on väike tähtpäev ka |
