Ühe nädala jooksul juba kolmandat korda Tartusse. Eerik läks esmaspäeval jälle hambaarsti juurde ja seekord olid lisaks mulle veel Po ja Mairo ka kaasas. Sain õnneks kauem magada, sest Eerik tuli ise Rõugesse järgi mulle. Hommikul oli päkapikk ka käinud. Ma ei tea mitmes kord ma jalanõusid nii jalga panen, et alles talla all avastan: "Oih, päkapikk on käinud" ja siis saapa uuesti jalast ära võtan.
Eerik muidugi pidi mu maja eest sealt välja sõitma, kus on kõige suurem tõenäosus kinni jääda ja seda ta ka jäi, nii et meil oli jälle naljakas. Eerik tükkaega üritas tagasi tagurdada, et hooga sealt üles saada. Välja saime ja juba sõitma hakkasime, siis algasid nädalavahetuse meenutused. Kõigil neljal oli midagi naljakat rääkida, eriti suured kivid lendasid Eeriku kapsaaeda, sest ta ei mäletanud midagi, aga tagantjärgi oli tal endalgi oma tegude pärast naljakas.Vahepeal lasti raadiost jälle häid lugusid ja tümm läks põhja, aga kui tuli Ott Leplandi laul "kodu", mis mulle nii väga meeldib, siis vahetas Eerik nimelt kanalit. Poole tee peal läks ta muidugi jälle lolliks, nagu alati ja hakkas kõiki kiusama, kuigi ta sai ise kõik topelt tagasi.
Jõudnud Tartusse, siis Eerik läks hambaarsti juurde ja me Po ja Mairoga suundusime Riia maantee poole, kus me teed lahku läksid. Enne seda aga said kõik kõhutäie naerda, kuna sõidu ajal tegid Eerik ja Mairo suitsu, aga Po'l ei lubatud taga teha, nii et Po pani kohe autost väljudes suitsu ette, aga kuna tal polnud tuld, siis pidi Mairo andma, aga Mairo keeldus, mille peale Po sõimama hakkas: "Tra, anna tuld" ja Mairo seepeale nutma hakkas. Tal nagu reaalselt pisarad voolasid, ise muudkui seletades: "Ma sain nii haiget. Po sõnad tegid nii valus." See kõik tundus nii reaalselt emotsioonne, aga tegelikult olid pisarad tingitud hoopis tuulest. Selline emotsiooniderohke hetk siis..
Jõudsime Riia maanteele, kus ma pidin just üle sebra minema, aga siis selgus jutu käigus, et Mairol ega Po'l pole mu numbrit, et helistada, kui nad tagasi kesklinnas on. Nad läksid kahekesi Tuglase tänavale, kuna Po pidi sealt kätte saama kastitäis krõpse, mille ta kuskilt võitnud oli. Telefoninumbri jagamise pärast pidin ma veel natukeseks fooris rohelist tuld ootama jääma ja siis kõndisin läbi tuisu Taskusse, kust ma kaugemale ei jõudnudki. Kolasin igast poodides ringi ja avastasin, et olen kõige paremal päeval Tartusse sattunud. Reedel Taskus olnud ostuöö odavad hinnad olid endiselt veel alles ja tänu sellele sai lõpuks mitmeid asju ka ostetud. Ostsin Märdile ka kingituseks midagi ägedat ja nunnut. Eerikule lolli juttu sel teemal ajades ja eelmisel korral poodides käies jäi mul see nii peas senimaani ringi käima, et seekord Tartus käies läksingi ja ostsin ära.
Eerikul ei läinud ka hambaarsti juures eriti kaua. Saime mingi aeg kokku ja siis käisin temaga raamatupoes kaasas, kus ta tahtis Eglele muusikaõpikut õppimiseks osta, aga toda polnud ja siis läksime new yorkerisse, kust ostsime lõpptulemusena Eerikuga suht samasugused teksad - kaksikud nagu me oleme. Alguses aitasin Eerikul teksaseid valida. Olin just laupäeval Mikul mega ilusat värvi teksaseid jalas näinud ja siis leidsime Eerikule ka taolised, aga veel ilusamad. Eerik ei proovinud jalgagi neid, läks kohe ostma. Ma jäin veel igast riideid proovima jne. Lõpuks ostsin endale ka teksad ja T-särgi. Ma viimasel ajal endale nii palju asju ostnud. Rääkisingi just eile Eglele, et teen endale ise jõulukinke - riideid, käekell jne.
Leti juurde jõudsin, siis Mairo oli ka seal. Ta oli eelmine kord endale püksid ostnud, mis esimesel päeval jalas katki läksid. Ta sai õnneks uued, kui ta neid nüüd jälle uuesti ära pole lõhkunud.
Käisime Mc'st läbi ja siis sai tagasiteel Eeriku autot jälle läbustatud, kuigi Mairo oli seda just üle pika aja koristanud. Po ja Mairo said BigMc'i einega Super kõnekaardi stardika, aga me Eerikuga ei saanud lambist. Po: "Ainult VIP'id saavad."
Eerik: "Ainult peded said, siis saavad omavahel rääkida, normaalsed inimesed ostavad endale ise kõnekaardi."
Vahepeal kui Eerik jälle üle käte läks, siis sai teda igatpidi vastu kiusatud. Panin talle jala koos saapaga vahepeal õla peale ja siis Mikust inspiratsiooni saades laupäevastest koolijuttudest võtsin Mc'i tšeki ja tegin sellest tatikuuli ning puhusin selle läbi kõrre Eerikule vastu pead. Naljakas lapsepõlvemeenutus oli vms.
Rääkides tüüpilistest asjadest, siis oli Po'l oli iga asja peale, mis ma rääkisin: "Tüüpiline Birgit!" Viimasel ajal ta kasutab päris tihti sõna "tüüpiline" mingi iseloomuliku nime või sõnaga. Tüüpiline on veel järgmisel aastal Eestisse esinema kutsutud Robbie Williamsi looga "Candy", mis on Tartus käikude või üldse Eeriku autos istutud ajale iseloomulikuks saanud. Sellesmõttes, et kui ma aastate pärast seda laulu kuuleksin, siis meenuksid kohe kaks märksõna: "Tartus käimine" ja "Eeriku auto".
Kuna Märt oli veel koolis ja Po pidi ka kunagi lõpuks kooli jõudma, siis viis Eerik meid Väimelasse. Ma pidin peaaegu tund aega veel Märti ootama, et siis koos saaks koju minna või noh minu juurde, sest Märt oli esmaspäeval ka minu juures. Sai igast mõtteid mõlgutatud. Märt tuli juba pühapäeva õhtul mu juurde küsimusega, kas ma Rootsi kruiisile tahan minna, mis peale Eerik pakkus, et peale Rootsit me temaga Soome läheksime. Eks vaatab seda asja siis.
Pikutasin voodi peal ja siis läks lambist voodi katki. Ma ikka suudan kõik asjad ära lõhkuda. Õnneks ma ei kukkunud põrandale, kuna voodi all on need suured kastid, kuhu asju saab panna ja siis kasti äär jäi voodi laudadele alla toeks. Käisime garaažis ja siis Märt parandas voodi ära. Isa ka tuli veel sinna seletama ja nagu tavaliselt, siis alla poole tunni rääkimist ei tulnud kõne allagi.
Peale seda hakkas jälle kõik ülesmäge kulgema. Teisipäevasel toimetuse koosolekul kallati mind heade sõnade ja positiivsusega nii üle, et on mille üle uhkust tunda. Jutt käib siis mu isa valmistatud karupersekeste konservidest, millest ühe ma Innole jõulukingituseks tegin. Reedel oli toimetuse jõulupidu, millest ma küll osa ei võtnud, aga järelmõjud olid see-eest palju efektiivsemad, nii et sain peale koosolekut 20 konservise tellimuse isale üle anda. See pidi nii hea toode olema, et isegi just päevakorral olnud "Oma meelüse" konkurssil polevat nii head toodet olnud, kui see. Nii mitmedki said tänu mulle ja mu isale teha lähedastele sellise lustaka jõulukingituse.
Sain kätte ka oma jõulukingituse, mille alles kodus avasin. Selleks oli kitsekujuline jõulukaunistus koos kommidega. Ma olin suht hämmingus, kui selle avasin, sest see keegi, siiani teadmata, kes selle tegi, oli nii täppi pannud mu sünniaasta ja tähtkujuga, mida see kits väljendas. Esimene ja ühtlasi väga armas jõulukingitus. Aitäh, kes sa ka iganes olid!Peale koosolekut läksin Kagusse, saatsin mõned tähtsad emailid ja sain osa algavast jõulumelust, kuuldes kõlaritest imeliselt häid jõululaule. Tahtsin küll tegelikult toimetusse veel jääda, aga kuna Maarja oli tagasi, siis läks ta ise sinna ruumi, kus ma tavaliselt oma asju ajan ja nii siis leidsingi end jälle Kagust istumast, kuni oli aeg bussi peale minna.
Suht uni oli vahepeal peale tulnud, nii et ei viitsinud isegi alt üles kõndida ja mõtlesin peatust üleval küsida. Kõndisin ette, kui buss veel sõitis ja küsisin, kas üleval saaks peatust, mille peale bussijuht seletama hakkas: "Giga peatus, jah? Kumb on suurem kas giga või mega?"
Mina: "Ma ei tea."
Bussijuht: "Facebookis on seal need, ma ka ei tea. Facebookis ei pea suhtes olema, võid niisama äge olla. Okei, kõike head sulle."
Mina: "Teile ka, aitäh" ja astusin rõõmsalt bussi pealt maha.
See oli jälle üks tõestus sellest, et mehed on ikka mega ägedad, mitte need klatši nimel elavad kibestunud naised nagu ma bussis istudes ühtedest osa sain, kui üritasin asjatult raamatut lugeda, kuna see virisemine käis neil üle bussi. Kahju sellistest!
Lubasin endale lõunaks puhkepausi ja siis hakkasin blogi kirjutama. Seda sama ilmselt, aga alles nüüd jõuan kirjutamisega lõpule. Mingi aeg tuli isa töölt, seletasime ja siis käisime sugulaste juures. Näitasin neile ka maailma ehk siis Internetist "Ruutmeeter Rõuget" fotokonkurssi pilte ning pidasin sugulasega läbirääkimisi sünnipäeva teemadel, mille tulemusena lubas ta mulle salati teha.
Kolmapäeval tegin hommikul tööasju. Käisin koolimajas leiutajate võistluse teemadel poiste tööõpetuse õpetajaga vestlema ja siis nägin tagasi tulles oma eakaid majanaabreid, kellega mööda minnes mõni hea dialoog sai vahetatud. Nagu ikka, olin viisakas ja juba kaugelt teretasin, mille peale üks neist: "Isegi tere mõist ütleda, mõni ei mõista jo." Ei tea, mida ta sellega mõtles, kaldun arvama, et mu venda, too tavaliselt ei tereta nö võõraid.
Ka peaks täheldama, et seoses oma tööga olen ma õppinud inimesi kuulama. Vanasti ma ei lasknud kellelgi midagi rääkida, vaid seletasin ise kogu aeg lakkamatult. Eile ka rääkisin oma eaka sugulasega jälle juttu ja kuulasin ta memuaare. Mõned nädalad tagasi ühel sünnipäeval ta ütles ka mu kohta järgmiselt: "Umõtõ üts inemine, kes mind kulles!"
Kuna jõudsin oma tööasjad kõik enamvähem ära, siis tulin mõttele Märdile siiski üllatus teha, kuna teadsin, kui kurb ta on teades, et me kohtume uuesti alles reedel. Tegin kõne Eerikule, aga kuna ta oli ilma autota kodus, siis helistas ta oma vennale, kes pidi mind peale võtma, kuna aga Biibs läks veel peale kooli Mairo juurde, siis oleks pidanud ma bussiga linna minema, aga siis sai Märt ka varem koolist ära ja helistas Biibsile, et temaga koju saada, Biibs ütles, et Märt saab temaga koju, aga ta peab veel ennem Rõugest läbi käima, mille peale oli Märdi reaktsioon: "Rõugest? Mis seal?"
Biibs ütles, et peab minu peale võtma, kuigi ta ei võinud seda öelda, aga ta ei teadnud mu üllatusest midagi, ainult Eerik teadis, aga unustas mainida. Seega oleksin hoopis mina üllatuse saanud, kui nad Rõugesse mulle järgi oleks tulnud ja ma autos Märti oleks näinud, aga Eerik rikkus üllatuse ära, helistas mulle ja rääkis toimunust. Ma oleks arvanud, et Märt on päeva lõpuni koolis ja läheb siis tädi või bussiga koju.
Kokkuvõtteks oli see meile mõlemale topelt üllatus, mis meid nii õnnelikuks tegi. Kui nad mulle järgi tulid, siis me särasime Märdiga terve Viitkale sõitmise aja, nagu poleks sajandeid üksteist näinud, kuigi alles eile hommikul nägime, aga lihtsalt see kartus, et me nii kaua ei näe, suutis meid nüüd ühe hetkega jälle nii palju lähendada, et me ei saanud üksteiselt silmi ära. Nii õnnelikud olime. :)Märt ja ta väike õde Anita on üldse nii armsad mul. Anita ütles mulle õhtul, et ta olekski ainult minuga koos, tuleks minuga minu juurde ja kooli ja ükskõik kuhu kaasa. Märdi vanaema ütleb ka Anita kohta kogu aeg, et too ei saa sammugi minust maha jääda. Lähen ühest toast teise, siis ta jookseb kohe kaasa.
Terve õhtu olid nii nostalgilised mõtted, kuna olin enne tulekut jõudnud lugeda oma blogist postitust, mille kirjutasin eelmise aasta lõpus. Kui hea ja ilus siis kõik olid, tuhanded tunded ja emotsioonid, mis mind valdasid. Need olid sõbrad, väga head sõbrad.. Lisaks sellele veel keskkooli aeg, millest ma terve õhtu Märdile seletasin, kuigi neid aegu pole võimalik kirjeldada neile, kes pole neid ise läbi elanud. Seda kõike peab ise tundma! Armastasin oma klassi lihtsalt nii paljuu.
