Monday, October 15, 2012

Ma vihkasin ja armastasin kõiki sama jõuga ja käia võtsin ikka raskema tee

Et, kus ma siis vahepeal olnud olen? Endal on ka väga kahju, et pole kirjutanud, kuna kuu jagu sündmusi on jälle jäänud üles täheldamata. Pole nagu väga koduski olnud ja pidevas tegevuses olnud või siis vastupidi - puhanud. Olen viimasel ajal palju Märdi juures olnud, no ikka väga palju. Seal on kuidagi nii kerge olla, palju kergem kui kodus, kus minust oodatakse kedagi või midagi sellist, kes ma pole, kahtlen, et mind siin üldse oodatakse. Nädalavahetusel olengi alati Märdi juures ja siis pühapäeviti isa juures.
Märdil on mega ägedad vanemad, õde/õed, vanaema ja koer. Jääkski neist rääkima. Põhiline on ikka Anita, kes mulle pidevalt igasuguseid üllatusi teeb, joonistab, kirjutab, kallistab, musitab jne. Ja siis muidugi Märt, kellega me päevast-päeva kogu aeg koos oleme. Ta on nii armas, hea, kallis, nunnu, ilus, kõigeparem, kes üldse olla saab, kuigi alati kui ma mõtlen sõna peale kõigeparem, siis meenub mulle mu bf Joosep, kes on ja jääb mu kõigeparemaks parimaks sõbraks. Viimasel ajal oleme küll vähe kohtunud, aga kõik need kohtumised on olnud väga tähendusrikkad ja väga ägedad - totud nagu me oleme, siis saab alati nii palju koos naerda lihtsalt. Samamoodi Kaarliga, kes ka kõige ootamatul hetkel jälle kuskilt välja ilmub, ükskõik, kas hakkab msnis täiesti lambist mingit ägedat juttu rääkima või siis need hästi ajastatud kohtumised kuskil, kuhu me täpselt samal hetkel satume.
Kaarel müüs oma bemmi maha - minu kõige lemmikuma bemmi, mille pärast mul täiega kahju on. Tahan endale ka bemmi. Kaarel ütles, et ma oleks võinud ise selle ära osta, aga ilmselgelt pole ma nii osav, et too ilusti korda teha ega teeni nii palju, et sinna pidevalt kütet osta, kuna distantsid, mida ma sõidan on vahel ikka päris pikad.
Mu enda auto oli ka vahepeal päris pikalt remondis. Harjumatu on ilma autota. Märt küll sõidutas mind selle aja jooksul, kuigi vahepeal pidi ka bussiga sõitma, aga ma ei taha nii. Ma olen liiga isepäine ja iseseisev selleks. Ei taha kellestki ega millestki sõltuda, kuigi selles ühiskonnas ongi inimene ühes suures sõltuvuses kellegi või millegagi, kahjuks.
Koolist ma ei viitsi üldse eriti rääkida. Ei käigi seal eriti palju, sellesmõttes, et tunde on vähe, vahepeal peab ainult 3 korda nädalas koolis käima, kuigi nüüd on jälle tunniplaan terve nädala jagu täis pandud, aga iga päev on tunde ikka ainult kaks. Klass on ka nii mõttetu. Nagu ma oma endistele klassikaaslastele ütlesin: "Ei möödu ühtegi päeva, kui ma nende peale ei mõtleks." Üle aasta on juba möödas, aga kõik igatsevad ikka vana klassi tagasi. Ei saa ilma nendeta. Nii vastikult nõme on see koosseis, mis praegu on. Ma oleks nagu kuskil tühermaal - mitte midagi ütlevad inimesed, va. Kristjan, kes selle aastaga omamoodi tähtsaks on saanud. Lianal olid päris head sõnad mu klassikaaslaste kohta: "Sa said need "kõigeparemad" ikka endale." Haaha, aga nii on, kahjuks. Õnneks 5. november hakkab praktika, saab eemale jälle. Loodan Võrumaa Teatajas taas jätkata, kui kurusejuhataja mulle praktikakava kohandab.
Põhirõhk lähebki ikka tööle. Viimasel ajal jälle rohkem tööasjadega tegelema hakanud. Sünnipäevani ka pole enam väga kaua jäänud. Loodan, et selleks ajaks on kõik kaugel olijad jälle tagasi tulnud. Üks nädalavhetus kuulasime Märdi autos Mairo, Po ja Märdiga mu eelmise aasta jõululaulude plaati. Nii haige jõulutunne ja igatsus tuli peale. Mu suurim soov eesootavateks jõuludeks ja sünnipäevaks olekski see, et kõik head ja parimad oleks jälle koos nagu eelmisel aastal. Ma tõesti väga loodan seda.
Po ja Mairoga tuli idee, et akvaariumis võiks ka jõulupeo korraldada. Ma ei tea, kas ma olen varem akvaariumist siin üldse rääkinud. Igatahes on see koht, kus Eerik põhimõtteliselt elab. Varem, suvel, oli seal kogu aeg mingi pidu. Eerik tegi isegi facebookis club akvaariumi teema vms, kus tervitas pidevalt kedagi jne. Twitteris on sellest palju kirjas. Twitterisse ma ikka kirjutan, kuigi viimasel ajal ei viitsi sinna ka suurt midagi üles täheldada. Ei tea, ma olen vahel nii laisk ikka.
Tulles tagasi akvaariumi juurde, siis viimasel ajal ma olengi tänu Märdile ikka päris palju Viitka rahvaga koos olnud. Kuigi nüüd ma suhtlen ainult teatud inimestega sealt, sest millegi pärast on mõnel kahju vaadata, kui teistel hästi läheb. Ei hakka sellel teemal pikemalt peatuma. Mul on viimasel ajal ikka väga pohhui paljudest asjadest ja inimestest. Kõigile ei peagi meeldima. Ma olengi selline inimene, et inimesed, kas armastavad või vihkavad mind. See on igaühe enda valik. Nagu Malla kunagi ütles, et ma olen kõvasti üle harju keskmise. Ma pole tahtnud kunagi olla tavaline või teiste sarnane. Meenub veel üks tsitaat: "Ma pole hull, ma pole lihtsalt sinu moodi", kuigi omamoodi hull olen ma kahtlemata. Silvaga vimasel ajal ikka segast pandud. Kädi sünnipäev oli äge. Karliga sai üle pika aja sõbralikult jutustatud, Silva ja SegaseCarruga segast pandud jne. Igati meeldejääv sünnipäev. Ainult Kädi on kuhugi kaugusesse ära kadunud. Pole enam rääkinud ega suhelnud.
Annuga ka vahepeal ei suhelnud. Nüüd oleme ikka vahel kohtunud ja üks reede käisime muinasjutumetsas pilte tegemas. Peaks kunagi veel minema, enne kui sügis täiesti talveks muutub. Väljas on nii külm juba, aga mulle nii meeldib see kõik. Kaljukitse aastaaega on sügis ja ma tunnen end nii omas elemndis. Mulle meeldivad need pidevad vihmasajud, jahe ilm ja värvilised lehed. Igati tore on kõik. Ükspäev jäingi mõtlema, et mulle meeldibki tegelikult rohkem sügis ja talv, kui kevad ja suvi. Kevad ka veel jah, aga suvi on kuidagi nii tavaline, ühesõnaga ei meeldi, kuigi on soe, aga kaljukitsena mulle meeldib hoopis külm ilm palju rohkem. Mulle meeldib, kui ma olen paksult riides. Ei jõua ära oodata, kui saab paksud püksid jalga tõmmata ja mütsi pähe ning oma lamba kindad kätte panna, wii.
See on nagu mingi arutlev kirjand või essee siin. Täna ei hakkagi vist mingit sündmust kirjeldama. Lihtsalt arutlen ja teen ülevaadet viimasel ajal toimunust. Koht, kuhu ma pole veel jõudnud, on muusikakool. Eelmisel kolmapäeval käisime klassiga Tartus õppereisil, siis kohtasin juhuslikult oma kandle õpetajat, kellele pidin kandle viima, kuna see vajab veidi remonti, aga unustasin sellegi ära. Klaveri õpetajale käisin kooliaasta alguses lilli viimas, aga rohkem polegi sinna jõudnud.
Ühe korra külastasin ka oma endist maailma parimat VKLG koolimaja. Oleks peaaegu oma inglise keele õpetaja sünnipäeva maha maganud. Õnneks jõudsin, viisin lilli ja siis rääkisime pikalt juttu. Õpetajad ikka imestavad, kuidas mul alati kõik meeles on. Inglise keele õpetaja ütles ka, et tähtis ongi see, et ikka meeles peetakse. Nii hea meel oli tema juurest tulles, et ma lausa hüppasin rõõmust.
Ma tunnen, et mu elus on olnud väga paljud häid inimesi ja ma igatsen neid kõiki väga palju. Kahjuks on paljud hetkel Soomes. Kasvõi Henrigi, keda ma viimasel ajal nii palju olen unes hakanud nägema. Reaalne igatsus on tema järgi. Kevadel, kui me iga päev ringi chillisime, rääkisime ja naersime, siis ma ei kujutanud ette päeva, mil me ei räägi või ei kohtu, aga nüüd me polnud ikka päris kaua rääkinud enne, kui lõpuks facebookis jälle suhtlema hakkasime. Järgmine nädalavahetus on nad õnneks tagasi korraks Erko, Jarmo, Henri, sest siis on Streetrace hooaja lõpu kruiis, kuhu kõik minna plaanivad. Me lähme ka Märdiga Egoniga kaasa. Metallipoisid on mingil määral ikka jäänud - need 4+1, kes varem metalli õppisid ja nüüd Väimelas mehhatroonikaga jätkasid: Märt, Niki, Kõrts, Egon ja siis Preet, kes tuli IT-st mehhatroonikasse üle, kuldne viisik, nagu nad endid nimetavad. Koolis, enamik vahetunde veedangi nendega koos. Varem ma suhtlesin ainult Egoniga, siis sain Märdiga tuttavaks ja nüüd olen hakanud Niki ja Kõrtsiga ka päris palju suhtlema. Kõik reede õhtud veedan ka tavaliselt nendega koos. Iga reede on tavaline Vabaka chill. Me lähme tavaliselt Märdi ja Po-ga linna ja siis Egon chillib Kristinega ringi. Nendega saab ka alati nii palju nalja. Kuna Kristine on ka VKLG-st, siis meil neid nalju jätkub.
Vahepeal said Taavet ja Mikk sõjaväest välja. Üks nv olimegi Eltoni pool. Nüüdseks on Elton ka sõjaväes, ei tööta enam pagaris ja andis korteri ära, nii et need ajad on ka nüüd kahjuks möödas. Vahepeal ikka suhtlesime Taavetiga päris palju, aga nüüd on jälle kuidagi vaikseks jäänud. Tahan kunagi veel me naljadest pikemalt siin kirjutada, aga eks näeb, kuna aega saab. Usun, et Taavet oleks siis jälle nii kõveras. Üle pika aja Eltoni juures nägime, siis Taavet ütles mulle, et see, kui ta mu blogi meie suve igasugustest ühistest üritustest luges, oli ta jaoks üks parimaid hetki Kupis - ta lihtsalt naeris üksinda arvuti taga ja luges.
Tänaseks nüüd vist aitab. Kunagi ennast blogi koha pealt kokku suudan võtta, siis kirjutab juba pikemalt ja laiemalt kõigest.