Minult küsid mis teed ja kuidas mul läheb, ma samal risteel olen mängimas malet

Ma olen väsinud sellest pidevast teesklemisest kogu aeg, igal pool - tööl, kodus, sõpradega jne. Ma tunnen end lõksus, iseenda vangis. Vihkan, et ma ei saa olla loomulik, teha ja välja öelda asju, mida tahaks. Õieti ei teagi, kuidas midagi. Ei oska end väljendada. Mul pole isegi jõudu selleks, et kuskilt pihta hakata. Keegi kuskil ikka kannatab.

Ma olen väsinud sellest, et kõik küll tahavad või ootavad midagi, aga keegi ei anna vastu kasvõi veidi hoolimistki. Inimesed on nii enesekesksed, loeb ainult see, mida igaüks ise tahab. Kuidagi nii külm ja mõttetu on olla. Tunned, et kõik sõnad on tapvad ja kõik teod põrmustavad. Ja mina üksi kõige selle keskel. Mõistmatu.

Ma ei tea, võibolla on iseendal ka nii suur usaldamatus kõigi suhtes, et see surub end ise maailma eest lukku ning see, mis välja paistma jääb on kaitsena rünnakupositsioon, mille taha ei näegi midagi. Lükkan ise kõik hoopis eemale. Nagu ma ühele inimesele kunagi ütlesin: "Ma ei näe ennast kõrvalt." Saan vaid oletada ja enda seisukohast hetkeolulorda analüüsida. Ma ei tea, selgitage siis mulle vahepeal vms. Ise olen püüdnud ka aidata, näha müüride taha ja olemas olla, ükskõik kui keeruline ka poleks, aga on ka minnalaskmist, sest vahel lihtsalt ei jaksa, hakkad juba ise hävinema.

Ja täpselt selle teksti kirjutamise ajal lendas Sass Henno Twitteri teade ette: "Kiire soovitus. Tundke oma elus ära need tegelased, kes eeldavad, ootavad ja vahel isegi nõuavad teilt käitumist, mida nad ise teile never ei paku. Igal ühel on mõni selline. Shut them out."

Ja kui sa pole selline, nagu eeldatakse, siis oled halb. Mis seal ikka. Ma olen juba teadlikult hakanud analüüsima kõike ja küsima inimestelt konkreetseid põhjuseid, et selle kaudugi mingi järelduseni jõuda. Noh, et miks sa üldse tulid või mida sa tahad? Eile näiteks istus üks kolleeg autosse ja ütles ohates: "Ma ei saa aru, miks inimesed nii õelad on?"

Teate, ma ei osanud isegi sellepeale midagi vastata, sest viimasel ajal on tema see, kes just ise seda on.

"Kes sulle siis jälle liiga tegi?" küsisin, ise mõttes iroonitsedes. Seda mitte üldse halva pärast, aga tundus kuidagi õige, sest seda, mida külvad, seda lõikad.

Kui asi nüüd naljaks pöörata, siis enesetunnet leevendab seegi, kui tead, et keegi on sinust veel hullem, nagu see kolleeg leidis, et on ikka õelad inimesed või, kuidas Malla rääkis, et kui temaga sõites öeldakse, et ta kihutab, siis on tal alati kaitseks öelda: "Näeksite te veel, kuidas Biku sõidab.."

Kusjuures roolis olles väljendub just kõige enam see, milline su stressitase ja vaimne seisund parasjagu on. 

Aasta hakkab läbi saama ja ise ka päris läbi sellest aastast. Loodame, et uus tuleb parem ja sünnipäevaks kinkige mulle lihtsalt veidi õnne, et järgnev eluaasta veidigi õnnelikum tuleks. Kuhugi peab ju lõppude lõpuks omadega jõudma. Ma ei luba, et ma õnne osas samaga saan vastata, sest mul pole hetkel suurt midagi anda. Ainult aastast räsitud ja õnnetu mina.

Ei tea

Mis on see jõud, mis meid kisub metsa poole?

Käisin reedel metsas. See polnud ettetallatud rada, vaid ekslemine. Teate küll seda matkale minekut, mil viis tundi hiljem avastad end veidi eksinud olevat. Mitte, et see rada oleks algusest peale väga selgelt paigas ja piiritletud olnud, aga ega tee otseselt vist kuhugi ei viinud ka. Kui siis ainult pikalt mööda teed ja otse metsa. Kõlab nagu minu elu? Vaata ainult, et enne pimedat metsast tuldud teed tagasi välja saad, muidu tuleb kuri kraaksuv Nukitsamehe vares ja lõpuks oled iseenda hirmudega padrikus. Õnneks viis tundi seekord ei läinud, aga kilomeetreid tuli küll kõvasti rohkem, kui need neli, mis rajainfos kirjas olid. Novembrikuine rägastik oligi veel puudu - Piksepini sel kuul ju ei toimunud.

Möödunud nädalalõpp möödus üldse rännakute tähe all. Olgu see siis mõttes teistega Itaalias koos nende lugude ja oma kujutlusvõimega seigelda, salaja üle piiri Lätti kiigata või keset lumetuisku ja ööd hoopis linnast maale põrutada. Maale oleks tahtnud ma sel korral jäädagi. Istusin ja tajusin lihtsalt seda vaikust, enam ei kiirustanud kuhugi. Ja just, nagu kogu selle täiuslikkuse tipuks pärast kõiki neid metsamõtisklusi ja vaikust kirjutas Priit ning jutustas oma rännakutest ning Fred Jüssist, keda äsja olin tsiteerinud. Ta ütles, et läks pärast tema filmi samuti midagi otsima ning need rännakud on tema jaoks teraapiad. "Aitavad igasugu rännakud, ka kõige väiksemad, mil on võimalus oma mõtteid lahata," rääkis ta. Nii, et kui te küsite nüüd, et kas juhtus midagi, siis ei - vahel piisab mõnest põgusast vestlusest, et see midagi sinus eneses liigutaks ja olemise ilu meelde tuletaks. 

Rännakud on ühtlasi mõttes rändamised, nagu koristamine on samal ajal oma mõtete korrastamine ja kui oled seda kõike teinud, siis oleks nii palju öelda, soov reisida kuhugi ära, võtta kätte ja jälle isale peavalu valmistada ta maja koristamisega jne. Nii palju jõudu ja nii palju tahtmist, aga liiga vähe võimalusi selle kõige teostamiseks. Võibolla pole aeg hetkel õige - aeg rääkimiseks või aeg kuhugi minemiseks, aeg-aeg-aeg, mida nii vähe on. Ise nii väga tahad ja soovid, aga teed seda ikka üksinda ja ainult oma mõtetes. See ongi november. Lost in forest, elumerelainetes ja metsapaines.

Rännakuteni!

Minu sisemine võõras loom

Paar tundi veel

On sündmusi, mis väärivad erilist peatükki, mille kaudu hiljem hetki teksti kaudu mäletada. Olen tahtnud juba õige mitut nädalavahetust kirja panna, aga siis on midagi kuskil rappa jälle kiskunud ja pole enam midagi suurt öelda olnud. Praegu on veel võimalus ühe nädalavahetuse emotsioonides, teise nädalavahetuse eel mingeid hetki endaga siia kaasa kanda, enne kui nad hääbuvad.

Mul ja Kristol oli pikemat aega õhus mõte korraldada halloweenipidu ja selleni tundus nii kaua aega olevat, aga järsku oli juba oktoobri algusest saanud kuu lõpp ja viimane laupäev käes, mil seda pidu pidada. Tegelikult polnud kuni laupäeva lõunani teada, kas see pidu ikka kindlalt toimub ja kas seal keegi üldse peale meie ka osaleda tahab. Mõned küll tahtsid niisama juua, aga eesmärk oli just kostüümid ja dekoratsioonid. Vaatamata sellele, kas me üldse ürituse endani jõuame, hakkasin juba nädala sees igaks juhuks asju kokku ajama - lasin maalt kaks suurt kõrvitsat tuua ja ostsin Lindora laadalt kaks väiksemat lisaks. Isalt sain kostüümi, mida ma ta töö juures otsimas käisin, kui ta ise samal ajal koroonaga kodus oli ning ta töökaaslane seda enne mind tund aega otsinud oli ja mina selle sinna jõudes hetkega üles leidsin.

Ühe suure kõrvitsa viisin Ruslanile tuunimiseks

Ma olin igatahes valmis peoks ja ka valmis selleks, et midagi ei toimu, nagu ikka - laskma asjadel minna nii, nagu nad minema peavad ja siis hetkeemotsiooni ajal lihtsalt vooluga kaasa minema. Laupäeval kirjutas Ruslan ja küsis, kas pidu ikka toimub ja kuna jutud siit ja sealt levisid, et huvilisi on, siis läksime Kristo ja Ruslaniga dekoratsioone ostma, endal juba ideed varuks, mida teha ja meisterdada. Saime kõik vajalikud asjad ja kui need lõpuks Ruslani juures ülesse olime sättinud, oligi juba õhtu käes. Mul olid aga pooled asjad veel kodus, auto remondis ja taksoga neid staapi vinnata polnud ka kõige parem plaan, nii et kauplesin Kristot, kes mind juba päeval linnas sõidutas, et läheksime tema autoga staapi, kuigi Krisli lubas taksoarve maksta, kui ma nõustun temaga staapi minema. Lõpuks istusime mõlemad Kristo autos ja ajasin inimesi kõrvalistmel oma vikatimehe maskiga naerma parklas pead kaasa liigutades ja neile järele jõllitamas, samal ajal kui Kristo poes joogi järel käis. 

Seltskond

Õhtu jooksul jõudis ikkagi enamus seltskonnast staapi, kes vähem, kes rohkem kostümeeritud. Pildid said vähemalt toredad ja lõpuks see mu eesmärk oligi. Oli arvata, et sellest mingit full karnevali ei tule ja isegi, kui poleks mingit pidu ka tulnud, siis oleksin ilmselt ikka mõnega neist kokku saanud ja teinud mõned halloweenipildid, sest minul oli ju kostüüm olemas. Piltidega läks muidugi nii, et mu fototehnika on mööda ilma laiali ja kõik võimalikud vahendid kaamerast piltide kätte saamiseks töö juures, nii et õigel halloweenil ma neid kuhugi postitada sel aastal ei jõudnudki, nagu ei jõudnud ma ka nädalavahetuse jooksul halloweenikõrvitsaks ära tuunida ühte kõrvitsat ja rõdu peale panna, nagu plaanisin. Juhtus hoopis igasuguseid teisi asju, mida polnud üldse plaanis.

Scream

Algul ei saanud pidu vedama, pärast ei saanud enam pidama. Pärast poolepäevast rahmeldamist dekoratsioonide ettevalmistamisega oli mingi hetk toss väljas ja süda paha õudusfilmidest, mis olid staabis taustaks telekas mängima pandud. Uni tuli peale ja üldse oli mu vikatimehe maski sees kuidagi udune olla, nii et kui Kristo rääkis klubisse minekust, siis esialgu polnud viitsimist sinnagi minna. Plaanisin ta ainult ära viia ja siis tagasi staapi tiksuma minna, aga jätsin õhku fakti, et võib-olla ikka lähen hiljem järgi klubisse, sest see oli viimane päev enne piiranguid sel aastal, mil klubisse veel sai. Klubisse sõidu jooksul jõudis Kristo nii muu seas oma auto esiklaasi jalaga ämblikusse lüüa. Ta polnud üldse vihane või maani täis, vaid kõik toimus kuidagi lambist. Ma ei tea, mis tal hakkas, ise kehitas ainult õlgu ja ütles, et loodab, et ta autol vähem kui kuu aega olnud kaskokindlustus maksab klaasi korda tegemise kinni ja nagunii oli uut klassi vaja. Mis seal ikka.

Jõudsin tagasi staapi, siis hakkas Jaanus rääkima, et tahab ka klubisse minna. Väljas käimisest ja värskest õhust hakkas mul ka elu sisse tulema ja ütlesin, et ainult siis lähme, kui ta selle Ruslani ükssarviku kostüümi seljast ära võtab. Alguses Jaanus vaidles küll vastu, aga kuna lubasin ka ilma vikatimehe kostüümita minna, siis ajas ta oma kostüümi seljast ära ja läksime minema. Teised olid hakanud eurovisiooni videosid vaatama ja õhtu kiskus igavaks. Kutsusin küll neid ka klubisse kaasa, aga nad mõtlesid hoopis Kaupo töö juurde minna, sest seal pidi tasuta juua saama. 

Sõitsime klubisse, siis Jaanus rääkis oma Rootsi kruiisil sünnipäeva pidamise ideest, kuhu mitmeid meist minna poleks saanud, sest kes pole vaktsineeritud, kel muud plaanid jne. Kuigi ma alguses olin veits pettunud, kui Kristolt kuulsin, et Jaanus oma sünnipäeva laeval kavatseb pidada ja ma minna ei saa, siis vaatamata sellele julgustasin Jaanust pigem tegema seda, mida ta ise paremaks peab, sest see on ikkagi tema sünnipäev ja mul või meil pole õigust mingeid etteheiteid teha, kui ta nii soovib, kuigi Krisli pressis terve õhtu Jaanust sellepärast, et ta sünnipäeva laeval ei peaks ja teistel ka võimalus osaleda oleks.

Vahepeal helistas Kaupo ja küsis, et kas me saaks staapi tagasi minna ja vähemalt ühe inimese peale võtta, sest nad tahaksid kesklinna tema töö juurde minna, aga suurt taksot pole, kuhu nad kõik peale mahuksid. Läksime tagasi, võtsime Krisli peale ja sõitsime takso järel kesklinna. Panime nad maha ja läksime Maasikasse. Ets oli klubi ees ja kontrollis dokumente, minu oma muidugi mitte. Ja siis te imestate, et kuidas ma igale poole sisse saan. Mu ülemus muretses ka ükspäev, et kuidas ma edaspidi oma tööülesandeded täidetud saan. Ütlesin talle, et olen siiani saanud kõik käidud ja tehtud, siis saan edaspidi ka. Välismaale ei saa ainult minna.

Kallistasin Etsi ja läksin klubisse. Hommikuks oli muidugi Ets mulle kirjutanud: "Mida kuradit sa Maasikas tegid? Muud teha pole?..//..Ja noh nagu surnuga oleks rääkinud...selline tunne, et nahhui sa siit tahad, ma küll sind ei tunne...mõtlesin, et no davai siis."

Mu armas tähelepanuga inimene. Seda seletamist siis, miks mul kiire oli ja plaplaa. Mina ootan aasta aega, et tal mu jaoks aega oleks ja nüüd saan ka pahandada, kui ise välja ilmun juhuslikult oma purjus sõpradega ja ruttu minekut tahaks teha.

Kristo ootas klubis ees juba ja oli valmis baarist vist kõik maailma shotid kokku tellima, sest ta oli sihikule võtnud baaridaami, kelleta ta pärast klubi kinnipanekut esialgsetel plaanidel lahkumast keeldus. Esimesed shotid suutsid nad Jaanusega nii ära juua, et ühtegi maha ega ümber ei aetud. Järgmistega enam nii hästi ei läinud. Kristo muudkui tellis neid juurde ja ajas iga kandikuga neid järjest rohkem ümber, toetades laua vastu, kus shotid peal olid ja need muudkui kukkusid lauda kõigutades ühe kaupa maha. Ühe tellimuse ajal suutis ta wc-sse kaduda selleks ajaks, kui arve maksmine oli, nii et Jaanus maksis ühe ta 80 eurise kandikutäie shotte kinni ja just siis ilmus Kristo ka kuskil uuesti välja. Jaanus raputas ainult pead. Ta oli üllatavalt kaine. Kristo aga koperdas, jõi ja jooksis vahelduva eduga talle silma jäänud naistel taga. Kui Kristo uuesti järgmist kandikutäit shotte läks tellima, ütlesin, et ärgu ta enam rohkem shotte telligu ja telligu parem koks, sest seda ei serveerita kandikul ja ei lähe nii ruttu laua peal ümber. Kristo ütles sellepeale, et neid ta jõi juba kolm tükki ja tellis veel ühe 20 shotiga kandiku. Me Jaanusega jälgisime, mis toimub. Kui Kristo leti pealt kandiku võttis ja üritas sellega lauani minema hakata, kaldus ta ise ja kaldus ka kandik trajektoorist kõrvale ning teine hetk oli see kandikutäis shotte klubi põranda peal maas ja me Jaanusega kõrval naerust kõveras, ülejäänud publik muidugi ka. Ka see kandikutäis shotte ei jäänud viimaseks. Kuna sellelt kandikult ei saanud ta ühtegi jooki, siis tellis ta veel ühe kandikutäie, selle aitas Jaanus ise lauani toimetada. Mõned said joodud, aga pooled läksid laua peal ikka ümber. Jaanus tahtis, et ma ka jooks, aga juba mõte kohvist ja selle lõhnast ajast südame pahaks. Jaanus naeris, et ma jooks, enne kui veel on juua midagi. Ei joonud. Läksime tantsima hoopis, sest Shanoni laul "Paar tundi veel" tuli. See on vist ainuke lugu, mis mulle Shanoni lugudest natukenegi meeldib ja neile ka, muidugi tunduvalt rohkem.

Mingi aeg tahtis Jaanus klubist ära minna. 

Mina: "Kuhu me lähme?"

Jaanus: "Maailma lõppu."

No eks me vist olime ka lõpuks seal maailma lõpus, aga seni kuni veel klubis olime, üritasin pingsalt meenutada lauset, mis mul just kolmapäeval Marko Jakimenko raamatust "Nohik" oli silma jäänud. Raamat ise ei olnud midagi tähelepanuväärset, aga see üks mõte sealt, mille alles nüüd raamatu vahelt kirjapanduna leidsin oli järgmine: "..//..maailmalõpp on inimeste jaoks, kes seda vajavad. Naljakas, aga sel eluperioodil vajasin ma maailmalõppu."

Kristo muidugi arvas, et mina olen see peoblokk ja tahan ära minna ja mölises midagi, aga siis tantsisime veel ja lõpuks Jaanus veenis Kristot ikka kaasa tulema. Maasika vahetus välisukse läheduses oli endiselt üks vanamees, kellega Jaanus klubisse minneski juttu tegi. Ma ei mäleta, mis ta talle alguses ütles, aga kui me klubist ära läksime, siis Jaanus käskis sellele vanamehel ka minema tõmmata ja andis talle 10 euri, et äkki see päästab teda seal klubi juures seismast ja läheb toimetab oma asju edasi. Samal ajal oli Kristo juba järgmise nurga peale jõudnud ja kuses seal, ise samal ajal Joripill jonni lauldes.

Helistasin Kaupole ja küsisin, et kas nad on ikka ta töö juures ning mõtlesin koos Kristo ja Jaanusega ka sinna minna, aga kui me teise parklasse jõudsime, siis nad magasid ja kui ma küsisin, et kas lähme nüüd Kaupo töö juurde, hakkasid nad laule kaasa laulma ja vajusid siis jälle magama. Nagu ikka, oli kaks hullu jälle mulle kantseldada jäetud. Ma ei viitsinud autos hanguda nendega. Küsisin, et kas lähme Kaupo töö juurde või viin nad Kristo juurde. Pika jamamise peale läksime kolmekesi Kristo juurde, kuigi Kaupo veel helistas ja küsis, et kas me ei tule ta töö juurde ikka, aga Jaanus ei tahtnud teiste juurde minna. Kristo hiljem naeris, et kui arvestada nädalavahetuse edasist kulgu, siis oleks ta sealt Kaupo töö juurest diivanilt alles esmaspäeva hommikul ärganud, kui Kaupo töökaaslased hommikul tööle oleksid tulnud.

Jõudnud Kristo juurde, keerati viinal kork kohe maha ja edasi kummutama. Kristo oli Jaanuse jaoks Nestea ka päälekaks ostnud, aga Jaanus kurtis, et see on vale maitsega. Laulsid ja lällasid seal veits aega, aga vajusid suht ruttu mõlemad ära. Mõtlesin, et on õige aeg minekut teha, aga vahele jäin. Ma ei tea, mis jõud see nüüd jälle oli.

Järgmise päeva lõuna ajal, kui tagasi läksin, et Jaanusele ta auto ja võtmed tagasi viia, olid nad Kristoga just rõdu pealt tulnud ja Kristo seal näo katki kukkunud. Aitasin tal seda verest puhastada, et ta diivanit ära ei määriks, aga Jaanusel oli vaja Kristo haava ikka näppida kogu aeg ja küsida, et kas Kristol on valus. Kristo röökis ja mölises ja sain ise ka sõimata, et Kristo auto endiselt kadunud oli. Ma lubasin Kristole eelmisel õhtul, et viin ta auto ta maja juurde ja jalutan ise koju, aga kui klubisse läksime, siis Jaanus keeldus Kristo autoga minemast ja pidin selle staapi jätma, võtmed ka unustasin veel sinna. Mõtlesin, et jalutan siis pühapäeval sellele järgi ja toon ära, aga nendega oli terve päev jamamist ja ei jõudnudki enne teisipäeva Kristo autole järgi, ta ise ka ei jõudnud. Riho soovitas vahepeal need autod üldse müüki panna.

Puhastasin Kristo haava, aga Jaanus arvas, et ta peab ka oma panuse andma ja sidus Kristo pea kinni nii, et pea oli küll kinni seotud, aga haav ikka lahti, nii et Jaanus sai Kristot edasi piinata ja Kristo sellest veel rohkem närvi minna, nii et mingi aeg nad peksid seal diivani peal üksteisest ja siis jälle kallistasid ja laulsid ja ma mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen. Nad olid nii maani täis ja see kõik meenutas mulle mu kadunud onu ja see oli päris hirmus kogemus. Mu suurim hirm purjus noori mehi vaadates on see, et ükshetk on nad sellised joodikud, nagu oli mu onu ja seda ma ei soovi mitte kellelegi.

Läksin koju ära, pidin pesu kuivama panema ja süüa tahtsin ka. Kogu selle aja, kui ma kodus süüa tegin, pidas Kristo mulle telefonis kõnet selle kohta, kuidas ta ikka armastab mind ja ma ei tohi teda üksi jätta ja oleksin ta jaoks alati olemas, kuulaksin teda jne, samal ajal Jaanus taustal Kristot ta sõnade pärast sõimamas. See monoloog läks vahepeal nii pikaks ja mul oli toimetamist ühes ja teises toas, nii et kõike juttu ma ei kuulnudki. Ma ikka muretsesin, et mida need kaks jobu seal korda saadavad, mõlemad nii sodid. Nad olid muidugi Kaupole ja Kristjanile ja ma ei tea kellele veel mingit ulmet kokku rääkinud. Jaanus mõtles järgmise loo välja, mis Kristoga kõik juhtunud oli. Kui ta varem on rääkinud politseist ja sellest, kuidas Kristo kuskil juba kinni istub, siis nüüd rääkis ta, et Kristo sai peksa ja on haiglas koomas. 

Läksin mingi aeg sinna tagasi, Kristo kükitas diivani taga nurgas oma telefoni juures, nagu ta oleks nurka pandud ja Jaanus oli diivanil. Rääkisime juttu seal, Kristo oli vahepeal põrandale magama jäänud ja kui ta lõpuks end sealt püsti ajas ja diivani tagant aegluubis välja ilmus, järk-järgult end püsti ajades, siis oleks ta nagu surnust üles tõusnud. Me olime Jaanusega naerust kõveras. Ma esmaspäeva hommikul ka veel naersin, kui seda hetke meenutasin. Reelika arvas, et Kristo poleks pidanud Halloweeni nii tõsiselt võtma, et kui õhtul oli tal haigla kittel ja kinniseotud pea naljaga, siis järgmise päeva õhtupoolikuks oli ta pea päriselt katki ja seetõttu kinniseotud.

Kristo peo alguses

Mis iganes hetkel, vajus Kristo poole jutu pealt nokki ja magas nii peaaegu terve päeva maha. Vahel tuli korraks püsti, jauras midagi, kummutas viina kurgust alla ja nii kui pea diivanit puudutas, vajus ta unne ja juba norkas. 

Kaupo oli vahepeal nii mures, helistas ja uuris, mis juhtus jne. Selleks ajaks mõlemad magasid, ütlesin, et pole midagi hullu ja pole vaja muretseda, sest magavad rahulikult ja läksin ka koju, lootuses, et saan rahulikult diivani peale maha istuda. Vahepeal helistas Carru. Ma olin jumala erroris juba kõige peale. Mul polnud ta numbrit ka. 

Ütleb mulle: "Tsau, ma olen Carmen!"

Mina: "Eee, milline Carmen?"

Lõpuks sain aru, et üks mu vana sõbranna kõrvaltrepikojast. Kuna me kortermajas oli remont ja selle käigus vahetati ka uksed ja uksekoodid välja, siis pidid kõik pühapäeva õhtupoolikul kiipidel järel käima, mida minu trepikojas jagati. Ta ei saanud aga minna ja pidin tema oma ka ära tooma.

Jõudsin lõpuks koju tagasi ja just, kui olin Ruslanile ja Reelikale öelnud, et sain ka lõpuks rahulikult maha istuda, helistas Jaanus ja ütles, et tema ei taha enam Kristo juures olla ja tahab koju. Teadsin, et kui ta joonud on, siis ta ei taha koju minna tavaliselt, aga ta suutis mind ikka veenda, et tahab küll. Tahtis muidugi Kristot ka kaasa võtta, aga ütlesin, et viin ta ära ainult sellel tingimusel, kui Kristo kaasa ei tule, sest autos nende kahega võidelda ma poleks küll enam jaksanud. Kristo oli vahepeal telekapuldi ära lõhkunud ja telekasse ka millegagi visanud, nii et ta telekas nägi välja nagu auto esiklaas. Jaanus naeris ainult sellepeale ja ütles, et ta ootab juba hommikut, mil Kristo helistaks ja kurtma hakkaks, kuidas tal pea on katki, auto kadunud ja katki ning takkaotsa telekas ka veel.

Teel Pukka hakkas Jaanus mind veenma, et äkki käiks ainult ta tööriietel kodus järel ja siis tooks ta Tartusse tagasi, aga keeldusin teda tagasi toomast ja käskisin koju jääda. Sama käskisin tal ka emale öelda, kes vahepeal helistas ja küsis, et kas paneb riided kokku kaasa võtmiseks või tuleb Jaanus koju.

Vahepeal suutis Jaanus telefoni kuhugi istme alla nii kukutada, et seda enam kätte ei saanud. Kuna seda aga oli nii hädasti vaja tal, siis peatusin Aakre bussipeatuses ja võtsin selle operatsiooni ette, aga ei leidnud telefoni. Jamasime tükkaega, et telefon lahti ühendada, et selle helinat kõlaritest ei kuuleks, vaid sealt, kust telefon on. Ka see ei aidanud. Jaanus ise naeris ja kiusas mind samal ajal, kui ma telefoni üritasin istme alt otsida. Mu jaoks oli ka see olukord juba nii koomiline, et ma naersin, otsisin telefoni ja ütlesin, et noh sinuga juba igav ei hakka. Siin see põhjus ehk ongi.

Eluväärtustel küljes ei ole ju silti

Kett on nii maas, et võtsin paariks päevaks puhkuse. Ei viitsi ega taha sinna Võrru sõita. Viimasel ajal on olnud jälle nii palju ringi liikumist, pea seljas jooksmist ning üldse arulagedaid hetki. Vajan veidi paigalseismist ja analüüsimist. Selleks on ka piisavalt tõuget olnud ümbritsevatelt inimestelt. Kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kellegagi väga rääkida, sest ma pole kindel, kas ma ütleks kohe praegu õigeid asju. Liiga palju segadust.

Jaanika saatis mulle eile teksti, kus kirjas: "Ma ei hooli sellest, mida teised inimesed minust arvavad. Ma naudin oma elu oma enda reeglitega," ja ütles, et käib küll täiesti minu kohta.

Miks ma siis neid teisi üldse kuulan praegu, kui ma kogu aeg oma reeglite järgi elanud olen? Paljud pole vist ikka sotti veel saanud mu käikudest ja isepäisusest. Teistsuguseid on alati ühiskonnas pilgatud. Ma olen alati olnud see vastuvoolu ujuja. Milleks elada mingite standardite ja normide järgi? Et näiteks miks muidu nii korralik tütarlaps on joodikutel kainekas või miks ma pean kellest kellani kontoris istuma või miks ma ei taha abielluda või miks mul on palju meesoost sõpru, kes ongi ainult sõbrad? Aga miks ma pean või miks ma ei või? 

See teeb mind tohutult kurvaks, et inimesed ikka ei suuda võtta mind sellisena nagu ma olen ja näevad ainult mündi ühte külge, kleebivad silte ja teevad ettekirjutusi. Kas maailmas pole juba niigi palju sitta, et seda ise veel aina juurde toota, pidevalt üksteisele kaikaid kodaratesse loopides? Ja Kristjan, sinu viimaste sõnade pärast olen ka pettunud..

Püüad elada rahus ja toetada neid, kel parasjagu raske, luua lihtsalt lõbusaid hetki, elada hetkes, tunda rõõmu, kuni jälle keegi tuleb ja kõigest sellest üle trambib. Milleks, küsin ma?

Ma ei olegi niivõrd kurb enda pärast, vaid teiste pärast. Siinkohal jääb ainult kaasa tunda ja tänada, et elu pole ennast sääraseks muutnud. Soovin, et suudaksime mõista või kui mitte lõpuni mõista, siis olla üksteise vastu head. Elu vajab seda. 

Ma ei tea, miks ma vahel ikka veel lasen end teistest häirida ega kihuta oma reeglite järgi.  

Aidi Valliku luulekogust

Provokaatorite paraad

Kuigi olin plaaninud seda postitust teha õhtul, jäin kogemata enne kella üheksat magama ja ärkasin hommikul enne viit. Nüüd ma siis kirjutan.

Ma vist valetaks, kui ma räägiksin armastusest, sest seda on ainult üks. Hoopis olulisem on see ja need, mis lähevad hinge - mis jäävad sinna. Armastus sureb koos pettumustega või koos endaga sel vaimsel teekonnal, aga hing jääb alles ja hoiab. Sellepärast ei saagi sealt lahkuda ei ise ega ka teised. Oled juba oma peas valmis mõelnud sõnad hüvastijätuks, need välja öelnud, aga siis vaatate tõtt ja oled jälle alguses tagasi, kuigi olid just arvanud, et nüüd on see kõik lahtunud.

Mul on ikka vaja provotseerida inimesi, kuigi olen lubanud teha vastupidist ja siis mulle öeldakse: "Ma ei saa sinust aru." Ega ma ise ka ei saa vahel, eriti kui vastu provotseeritakse. Valetan, manipuleerin, hoian eemale, hoian kinni, hoian endale, mõistatan. Väga huvitavad ajad on. Kui varem tekitas kõik ängi, viha, pettumusi või kurbust, siis nüüd tekitab see põnevust. Iga päev mõtled, et mis edasi saab? Huviga ootad. Kaardipakist kukub üllatavaid kaarte välja - kord üht, kord teist. Õpid end selle kõige keskel paremini tundma.

Tihti küsitakse minu käest, et mida ma selles kõiges näen - pole ju mingit perspektiivi, kästakse eemale hoida. Siis mõtled ja hoiadki, aga lõppude lõpuks on see ikkagi nii kuradima ahvatlev ja hea. See on see osa, mida kõik ei näe.

Mulle tundub, et ma olen selle viimase kuu aja jooksul hakanud asju selgemalt nägema, tervemaks ja terviklikumaks saanud. Tunnen jõudu endas voolamas ja naudin seda, kes ma olen, kuigi alles hiljuti kirjutasin midagi sellist: "Esimest korda elus ajab mind nutma kujutluspilt sellest külmast ja kõrgist üksildasest kaljukitsest kalju peal. Ma ei tea, kui kaua ma sealt kuristikuservalt alla vaatan, teinekord jälle kaugusesse unistades asjadest, mida ei tule ega tule. 

"Õnn on nii hea kraam, et selle külge on raske end klammerduda, sellest kinni hoida," tsiteerides Märt Avandit etendusest "Anne lahkub Annelinnast". Kord tõusud, kord mõõnad - elu ja selle kogemine.

See on sinu sügis, aga minu lehed langevad

Tean, et anda saan ma gaasi veel

Ütlesin küll Kristjanile, et pole aega kirjutada see nädal, aga pärast jõudeaega ja ühe artikli kirjutamist mõtlesin, et tõmban ühe hooga siia ka mingi teksti kirja ära, siis süda jälle mõneks ajaks rahu.

Eks ikka tahaks kirjutada nii nagu vanasti iga päev, et mõtteid korrastada ja mälu treenida, mõeldes, mida päeva jooksul on korda saadetud ja peas läbi mõeldud, kuigi oma mõtteid päris ausalt pole ma kunagi siin jaganud. Pole selline südamest ära päevikupidaja, mis tegelikult selle päevikupidamise idee vist alati on olnudki, aga mina alustasin 11 aastat tagasi kirjutamist siiski oma läbielamiste ja seikluste kirjeldamiseks. 

Täna hommikul õnnestus mul esimest korda vastu sõitvale Kristjanile lehvitada. Tavaliselt märkan ma teda kas liiga hilja või ei märka üldse. Sel korral oli vastupidi - roolis oli sünge olemisega keskendunud Kristjan, kes hetk hiljem mulle kirjutas: "Lehva-lehva."

Mina: "Ja nüüd, kui lehvitasin, siis ei teinud väljagi."

Kristjan kohe küsima: "See tähendab negatiivset kajastust blogis???"

Vot ei teagi, kas on nüüd negatiivne kajastus või mitte, aga tore on ikka hommikul tuttavaid nägusid vastu sõitmas näha. Viimastel nädalatel sõitsime Jaanikaga pea igal hommikul ja õhtul üksteisele vastu, sest ma jäin tihti hilja peale nii hommikul minekuga kui ka õhtul töölt tulekuga. Need olid ühtlasi Jaanika viimased nädalad Tartus tööl käia, sel nädalal ta enam mulle vastu ei sõida. Kristjan ka stardib nii hilja, et ma olen Maaritsast tavaliselt juba möödas, kui ta alles kodust tulema hakkab.

Tööle ja töölt koju sõit on viimasel ajal, nagu maraton mu jaoks - kogu aeg gaas põhjas. Tsiteerides siinjuures Reketi laulu "Paprika": "Iga kord ma tunnen ekstaasi, kui vaatan läbi esiklaasi, tean, et anda saan ma gaasi veel. Ma ei tahakski garaaži."

Eile saadeti mulle video, kuidas ma ühel skodal eest ära sõitsin isegi siis, kui see üritas mulle järgi kiirendada. Mõni hommik sõidame lihtsalt mõnega võidu. Ma ei oska enam normaalselt 90-ga maanteel sõita. Augustis hip hop festivalile minnes sain Facebookis ühe vihapostituse ka enda pihta, kuidas ma olevat nii kõva mees ja passatist paremalt poolt möödasõitu teen, et Genkat näha. Kahju, et sinna kommentaari lisada ei saanud. Ma oleks muidu kirjutanud, et mulle ei meeldi Genka. Hullud ajad nõuavad hulle inimesi, mis seal ikka. Suren nagunii kunagi autoroolis.

Minu eeskuju olen mina eelmisel kümnendil - muretu, endaga paremini toimetulev, tasakaalukas ja hakkaja. Näete ise, mis minust nüüd saanud on - pätt ja kaabakas, manipulaator, oma emotsioone ja tundeid mitte nii kontrolliv hull.

Teekaaslane

Oh rahutu meel

Uue aasta eel, parima sõbra sünnipäeval, suve lõpus, septembri ootuses - seda tähendab 30. august mu jaoks. Juba kolmandat aastat järjest ei kõla sel esimesel septembril enam mu jaoks koolikell, aga mingi ootus on ikka. Elan teistele kaasa, kes kooli lähevad ja saabun suvest sügisesse - oma lemmikaastaaega, kuigi sügisesed ilmad on juba pea pool augustit kestnud ja ma tunnen selles suve lahkumises end üllatavalt hästi, sest nii on lihtsam teele minna ja teel olla.

Hiiumaal Eesti Rahvamajade Ühingu suvekooli vihmaga saabunud Vikerraadio ajakirjanik Märt Treier ütles, et see on just tema lemmikilm, pilved taevakohal - introverdi jaoks täisulik. Tunnen end ka viimasel ajal introverdina, kuigi need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen pigem selle vastand, kuid mitte alati. Paljud tahavad minuga viimasel ajal hängida, kokku saada või lihtsalt netis jutustada, aga siis olen mina - endasse tõmbunud, mitte just kõige jutukam vestluskaaslane. Kõrvalt vaadates vist ikkagi väliselt tõsisemapoolne, nii vähemalt ütleb Kristjan, kes mind aeg-ajalt endale hommikul vastu sõitmas näeb. Täna, kui lõunale tahtsin minna, liitus minuga personalispetsialist nii muu seas ilma küsimata, kas ma üldse tahan kellegagi jutustada. Mis mul siis muud üle jäi, viisakusest panin kõrvaklapid ja telefoni taskusse tagasi. Napisõnaline olin, ilmselt ta rohkem minuga ei tule. Mitte, et ma ei tahaks suhelda inimestega, aga ma tunnen lihtsalt, et mul ei ole mitte midagi öelda. Võib-olla on lihtsalt valed inimesed. Ma ei tea. Tuleb jälle sügis, kus tahaks lugeda ja asju enda sees mõelda. Hoogu koguda, rahusse randuda. Pigem jälgida, mis toimub. 

Ja ega kõik ka siis ainult must ja valge pole. Viimasel ajal on olnud ka mitmeid säravaid hetki ja rõõmu mu ümber, mis kannab ja hoiab, vähemalt nii kaua, kuni ma enese eest joosta jaksan. Viimane kord, kui Tallinnas käisin ja jälle kuhugi minema kibelesin, küsis Kairo, et kelle eest ma põgenen? Nii ma vastasin - iseenda. Tuiskan ja keerlen mööda ilma ringi, põgenen enda eest ära. Tsiteerin siinkohal jälle Dale Cernegiet, kelle raamatut ma parasjagu loen: "Sa võid olla kodunt 1500 miili kaugusel, aga sa ei tunne end põrmugi teistmoodi, on ju nii? Ma teadsin, et see niimoodi läheb, sest sa võtsid endaga kaasa selle, mis on kõigi su hädade põhjus - iseenda."

Iseendaga on vajalik olla, aga mingil hetkel on vaja joosta nii kiiresti, kui jalad võtavad. Tormata läbi elu, möllata ja rabeleda, et elus püsida. Ja üldsegi olen ma isegi oma parima kolleegi arvates Nipernaadi, nagu seda mu kohta juba palju varasemalt on täheldatud. Noh olen jah selline rahutu hing, kes sügiseks jälle maha rahuneb. Mõtlesin vahepeal, et kirjutan selle Reelika alustatu lõpuni, aga ma ei taha praegu enam suve peale mõelda ja neid mälestusi enda jaoks elavaks muuta. Kuskil pole enam soe ega soojust. Külmus poeb aina enam hinge. Deemonid-deemonid - jookske!

Hiiumaa 2021

Suveseikluse meenutus ehk troopikaöö

Järgnev tekst võib vajada vanemlikku selgitust, okei nali. Juba sinna Pärnumaa randa jõudes panin Reelikale nii muu seas ülesandeks sellest üks postitus teha, sest noh tema oskab. Siit ta tuleb 9.-10. juuli 2021 mõningate minupoolsete täienduste ja kiiresti kirjutamisest tulenevate kirjavigade toimetamise järel:

Pikalt sai palutud ja meenutatud mulle seda postitust. Algses emotsioonis polegi enam kindel. Vahepeal oli tunne, et aega on liiga palju möödas mäletamaks kõiki jagamisväärseid hetki. Tundus jama, kui unustan midagi ära, kuid lähipäevil õnnestus saada õige tunne, et see oleks nagu kesksuvise seikluse ilus meenutus tõmbamaks meeleolukale kevad-suvele kingipakile lipsuke ning astuda sügisesse sisse. Üks jalg on mul juba sees, see aitaks tõmmata ehk teise ka.

Ainult mälestuste põhjal

 

Oli reede, südasuvine reede. Olin vist Rüütli tänaval. Eeldan, et ma kuulasin mõnd kontserti. See oli Gertu Pabbo. Aina enam olen kindel oma mälestuses, et istusin Meat Marketi ees diivanil. Nautisin head kokteili, nagu neil ikka on. Võibolla selleks hetkeks jõin juba ka kakaod viskiga, sest mintut neil polnud ja viski kõnetas baarmeni rohkem kui Vana Tallinn. Ja viski oli kolmas asi, mille suutsin välja esmaste mõtetega käia, et mida võiks sisse panna. 

Igatahes mingil hetkel tuli Ruslan vaatama, et mis ma chillan. Siis ma kuulsin ideepojukesi nädalavahetuse plaanide osas minna Pärnusse. Ma tean, et ma pidi laupäeva õhtuks jõudma Liisi sünnale. See oli nagu must be koht. Ei saanud endale lubada, et ma ei ilmuks sinna. Teema oli siis selles, et läheks reedel, aga Jaanus pole kindel, et millal vabaks saab (Jaanus pidi olema oma vanematel kainekas, aga ei tahtnud neid tagant ka kiirustada kiiresti pidu ära pidama ja üldse polnud ta vaimustuses mõttest kuhugi enam öösel minna). Et peab vist minema laupäeval ikka. Laupäev ei oleks aga minu jaoks teema olnud. Tegelikult ilmselt polnud ka reede õhtu, aga kuna mul ideid polnud ja mitte millegi osas mul enne laupäeva õhtut seoseid ei olnud Tartus, siis hakkas ekspromtsus minus kasvama. 

Paistis, et seltskond oli ikka veel üsna segaduses, samas oli soov miskit teha ja kui ma veidi rohkem plaanidest ja takistusest aru sain, siis käisin välja idee, et sõidame esimesel võimalusel Pärnu poole, sest öösel ongi hea sõita, siis saab juba hommikul kohal olla. Muidu jõuab alles pooleks lõunaks. Kuna Jaanuse autost ei olnud vähemalt Tartu seltskond mõjutatud liikumise osas, et siis ta saab hilisõhtul-öösel järgi sõita. Üsna kiirelt sai idee teiste poolt omaks võetud või vähemalt mulle jäi see mulje. (Tegelikult Jaanus ikkagi helistas vanematele ja küsis kaua neil läheb ja otsustas pika tüli ja vaidlemise peale plaan paika panna, et lähme öösel. Jaanus pidi sõitima Kilingi-Nõmme tanklani üksi ja siis pidime seal kokku saama. Vahepeal oli aga Jaanus nõusse saanud Hardy ja Sanderi, kes parasjagu Tõrvas Hardy juures olid ja viimasel minutil kaasa otsustasid tulla, nii et Jaanus ei pidanud ka üksi pikalt sõitma.)

Kuna ma olen paras tigu kojaga, siis selgus, et mina sain kiirele tegutsemisele kaasa aidata sellega, et mul ei olnud kodust vaja läbi käia. Uskumatu eks. Samas üsna mugav.

*Vajasin ainult, et Ruslan mulle ühe saunalina raatsiks anda.

See suvi vist läkski mul üldjuhul kogu aeg sellise kojaga ringi liikumise tähe all. Eks ma küll sain tavapärast sõbralikku rantimist, et olen jälle kogu oma eluga ringi liikumas. Teisalt need hetked kui oleks võinud asjad kaasas olla andsid ise kütet sellele, et järgmisel korral vedasin taas oma koja kaasa. See elust endast õppimise värk, eksole. Üleeile oli põhimõtteliselt sama olukord. Et kuna ma olin suht mitmekülgselt varustatud, siis ei olnud mul probleemi jääda seiklema.

Aga heituste juurest tagasi meenutuse juurde. Ehk et kiirelt korjasime end kokku ja vurasime Ruslani juurde. Viskasime asjad kokku. Minu meelest läks meil küll omajagu rohkem aega kui ette kujutasin, et poistel võiks minna. Ma vähemalt arvaks, et minus ei olnud asi. Oli mul ju kõik olemas juba. Kuidas iganes kuidagi me kokku end korjatud lõpuks saime siis vurasime Kristo juurde. Sealt saimegi siis Kristo ja K kaasavaraks. Nüüd on mul mäluauk....meenutamine... kas võis olla, et Ruslani juurde tuli meile järgi Birgit Kristo autoga? (Jah, tuli küll - Kristo ja Kerlin olid just Elvast Jaanusega ujumast tulnud, kuhu Birgitit kaasa ei kutsutud ja siis söömas käinud ning lõpuks võeti Birgit peale, Kristo ja Kerlin läksid asju kokku panema ja samal ajal sõitis Birgit järgi Reelikale ja Ruslanile, kellele oli antud hästi lühike aeg enese valmispanekuks, aga neil läks linnas nii kaua aega, et nad polnud koju jõudes veel valmis, kui Birgit järgi jõudis.) Ehk me ei kihutanud kuhugi Saabiga? Aga kas Romani siis polnudki? Selle hetkeni, kui Kristo peale võtsime arvaks ma, et Roman oli olemas. Ma ei mäleta, et Kristo juurest oleks meiega mingi teine auto sõitnud. Oli ju pärast rannas ainult Jaanuse auto ja sealt hüppasid välja Hardy ning Sander. Äkki see oli see nädalavahetus, kui Roman otsustas puhata. Järelikult siis läks vist Ruslanil omajagu aega. (Jah, Ruslanil läks omajagu aega, nagu tavaliselt ja Roman otsustas kõiki terve nädalavahetuse eirata ega ka mitte ühelegi telefonikõnele vastata.)

Igatahes nii alustasime teekonda Pärnu poole. Kui esimene mälestus oleks, et oli juba pime, siis ma kahtlen ja mõtlen, et äkki ikkagi kusagil teepeal läks pimedaks. Vist ei ole vahet. (Väljas oli pime, sest kell oli pool 11, kui Tartust minema kihutasime, Birgit jälle vabatahtlikult roolis.) Meeleolu oli ülev, piisab sellest. Mul oleks mälestus, et ma tahtsin süüa või kohvi vms. Aga võibolla oli see mingi teine kord. (Ei, see oli sama kord.) Mäletan seda, et miski vein liikus ringi autos (Kerlin võttis veini kaasa.) Mina seda ei joonud kuna vähemalt esialgu oli see valge. Pärast ehk oli punane ja ehk ma isegi jõin. Tegelt vist Kristo pakkus lahkelt mulle Sombersby siidreid ka, aga noh vist on juba teada, mis ma nende kohta ütlen, kuigi vahel harva siiski on mul selle odava gaasi tuju. Samas tunne on, et midagi ma jõin. Igatahes ma arvaks, et Ruslan oli tublim sel õhtul. Viisakalt võttis pakutu vastu, mitte ei pirtsutanud nagu mina. (Birgit arvas, et Ruslan magas ega ei joonud, kuid kui hiljem oleks Jaanuse autole kainekat vaja olnud, et Pärnusse peole minna, siis selgus, et Ruslan on ikkagi joonud. Reelika polnud Kilingi-Nõmmesse Olerexi tanklasse jõudes veel joonud, kuid küsimise peale selgus, et tal pole lube, nii et ka temast polnud seejuures kasu.)

Kuna meeleolu oli ülev, lauldi, meeletus kogus ajasime igasugu ibaloba, siis märkamatult olime üsna kaugele jõudnud. Millalgi kusagil seal olid meil padjaseiklused ka, sest oulisem korraliku teki laadsest tootest oli minu jaoks padja olemasolu magamise jaoks. Oleksid võinud uhkemad olla, aga seekord siiski väiksed nelinurksed, kuid siiski kohevad diivanipadjad, võrreldes meie tekiga või noh teki laadse tootega, nagu ma mainisin. Selleks oli lihtsalt üks Ruslani pleed. Usk soojasse ööse või kehade soojusesse, oli meil üsna lootusrikas. Voodiks-linaks oli meil piknikutekk. Samas sain palju inspiratsiooni oma kunagisest Pärnu seiklusest, kus olime sõbrannadega samuti ilma peavarjuta ning magasime tol korral küll isegi magamiskottidega rannas.

Siiski tagasi seikluste juurde. Padjaseilused olid vist mingi padjasõja laadne tegevus ja siis nende toppimine igale poole ning Ruslani katsed magada, (teised samal ajal snäppe tehes, küll padjaklubist, küll Kerlinist, kes üritas pagassist sõidu ajal teistele jooke kätte saada. Veel jõudis põder teepeale ette tormata ja Birgit seejuures reageerida nii kiiresti, et Kristo omasõnul püksid sellest täis tegi. Ühtesid pükste ta juba niigi akna taga lehvides sõidu ajal kuivatas ning elas neile visalt kogu sõidu kaasa).

Ühel hetkel olime aga Viljandisse sisenemas-sisenenud. Mina oma Viljandi äratundmise rõõmus. Saatsin Viljandi sõpradele video, et avalikustada oma seiklusi. Selgus, et Ints oli põhimõtteliselt meil ees sõitnud üks või kaks autot eespool. Nad läksid ka tankalsse, aga mitte Olerexi. Hea näide sellest, kuis elus oled vahel nii lähedal, aga väiksed otsused ja aeglased reageerinud juhivad elu. Ehk et jah, meie sihtkoht oli Olerex, et kõigi vajadusi rahuldada, (mida me siiski teha ei saanud, sest rekkamehed kasutavad selle tankla wc-d enda pesemiseks ja see võttis kauem aega, kui meil lahti oodata oli).

Seal jõudis meiega liituda Jaanus ja Co (Tegelikult liitusid nad Kilingi-Nõmme tanklas, mitte Viljandis - Reelika mälu petab siinkohal). Me olime ikka suht uimakad, et nad jõusid nii käbe või siis sai Jaanus ikka varem ühelepoole (Tegime võidu, et kes jõuab enne, aga Jaanus ei taha kunagi kaotada ja neil oli tõesti ka edumaa, sest Puka ja Tõrva on Kilingi-Nõmmele lähemal, kui Tartu). Taidlemised taidletud, lobad aetud, vurasime edasi. See osa sõidust on juba üsna hägune. Võibolla toimus mingi inimeste vahetus autos aga vb mitte (Ei toimunud, sest Jaanusel olid sõidukaaslased juba olemas). Ja ma sain üsna hilja aru, et me ei lähe kohe Pärnusse vaid kuhugi sinna Läti poole jäävasse randa (meie auto seltskonnal oli hoogsast kaasalaulmisest Pärnusse peole mineku tuju küll, aga asi jäi Jaanuse taha, kes keeldus kategooriliselt kainena Pärnusse peole minekust ja teist kainekat teisele autole peale minu polnud).

Jaanus ja Co jõudsid meist isegi ette. Me vist panime kusagilt teeotsast võssa, tegime mingi ringi nagu ikka tekib vahel melu sees, et õige hetke magad maha (Tegelikult panid Jaanus, Sander ja Hardy sealt Kilingi-Nõmme tanklast nii minema, et ega midagi kokku ei lepitud. Meie arvasime, et lähme Pärnusse, nemad aga plaanisid minna kuhugi Häädemeeste kanti. See selgus aga alles sõidu jooksul ja pikkade telefonivaidluste peale, samal ajal kui me olime juba sellest teeotsast möödunud, kust otse sinna oleks saanud).

Igatahes nad valisid umbe hea koha, minu vaatest, kuigi tundus esmalt, et sõidame kellegi koduhoovi. Igatahes seal oli selline omajagu aastaid näinud varjualune, mis esimest rõõmu pakkus ja laste turnimis-kiikumis-liu-laskmise atraktsioon, mis teist rõõmu pakkus. Lisaks rannas paar meeleolu loovat paati, kaugemal suur hunnik mingit vist vana suuremat purret vms. Noh nagu a la Elvas või kusagil veel vabaujulates on need puidust asjandused. Ilmselt küll väiksem komplekt nondega võrreldes. 

Koht Lepanina hotelli läheduses, kus me ööbisime

Igatahes rõõmustatud ja mõeldud, et kui katusealust vajame magamiseks, siis vähemalt mulle see sobib küll. Rohkemgi kui oodata oleks osanud. Teiseks magamiskohaks valisime selle samuse mänguväljaku. Õigemini, kuna Birgitil oli see riputatav magamisase kaasas, siis tundus kohe põnev see sinna riputada. Teadmata, kas kellelgi on tegelt ka magada vaja seal. Ei mäleta, et kas keegi magas ka (esimesel ööl ei maganud). Igatahes me kõik saime selle läbiproovitud. Ilmselt ma ise olin üsna kindel, et kui see peaks vabaks jääma, siis hõivan. Tundus teine hea koht esimese purdealuse kõrval, kui vihma ei saja.

Viskasin veel mõned pildid pimeduses...vaatasin kuidas Jaanuse auto hüürgab muusikast ning kuulatasime korraks kaugemalt mingit peo kaja. Seepärast ilmselt mul oli ka meie muusikast suva. Muidu võibolla oleksin muretsenud kohalike elanike ööune pärast. Igatahes mälupildis on nii, et kui olin korra veel selles pimeduses sumanud ja selja ida poole suunanud, siis hakkasime nägema üsna käbe, et päike hakkab tõusma vms.. või noh ma nägin essasid märke, et tume taevas hakkab veidi heledaks minema ja tahstin seda pildile saada. Siis juba läks asi vist päiksesetõusuks kätte ära. Sealt edasi otsustasime minna ikkagi esiteks muuli peale ja teiseks natuke vist seda peomussi ka jälitama, kuna oli ju vaja ikkagi uusi juhtumisi. 

Jõudsime Rulsaniga muulini. Tegime seal mõned pildid. Ma jooksin kivide otsas nagu poleksi mujal elanud. Ruslan tuli tasa ja targu. 

Juba muulile minnes märkasime mingit tüüpi rannas kaugemal. Tagasi naastes hakkas ta meiega rääkima. Äkki me küsisime peo kohta midagi ja siis saime teada, et see pidu pole üldse seal, kus arvasime, vaid tegelikult 4-5km veel kaugemal. Lihtsalt rannas musa megalt kajab edasi. Siis see tüüp hakkas uurima, et kas võib meiega kaasa tulla. Ta oli eraldunud oma seltskonnast, sest mingi kamm oli. Ma siis olin, et "ma ei tea". Selle aja peale olid vist kohale jõudnud ka Sander ja Hardy. Nad ei oskanud ka seisukohta võtta. Ruslan on nagunii alati ilma pretensioonideta. Igatahes miskipärats ma hakkaisn mingit robinsoni juttu ajama. Tõenäoliselt seepärast, et ma polnud kindel, et kas see on hea mõte ja mis teised arvavad, kes autode juures on. Et kas me tahame kedagi veel sinna? Pärast on häda, et vedasime mingi tolguse kaasa. Igatahes ma jätkasin robinsoni lainel ja tegin tüüpile selgeks, et ta ei või enne tulla, kui me lähme tagasi ja ühiselt otsustame robinosnide kombel, sest me oleme robnsonid, kes võtavad kõik otsused koos vastu ja, et kui ta võib tulla, siis ma teen "tuut-tuut" talle. Enne märguannet ta aga ei või tulla. Niimoodi ta siis ootama jäi. 

Teised olid üsna okeid, et las siis tuleb, võibolla ongi huvitav või, kui ma rääkisin, siis tekkis juba huvi, et mis jorss on (Birgit ütles kohe esimese asjana, et las tuleb, uued tutvused on alati huvitavad). Noo ja siinkohal ma juba kahetsen. Tüüp tuli peale seda, kui Jaanus autoga vist tegi "tuut-tuut" ja ma suuga ja võibolla keegi tegi veel. Samal ajal hakkasime tegema lõket, kuna mul oli mingist hetkest idee, et rannas tuleb lõket teha. Esmalt mõtlesin, et jõuame öösel teha, aga see öö kaudus kuhugi ära. Muide, äkki me jõudsime sinna randa mingi kõige varem poole kahe ajal (Tegelikult oli kell vist peaaegu 3, kui jõudsime). 

Igatahes tegin lõkke materjali otsimisega algust, Ruslan nagu ikka aitas - tassis aga asju kokku. (Mina vaatasin pealt ja mõtlesin, et Reelika on ikka hakkaja naine, veab mingeid juurikaid kokku ja askeldab. Samal ajal kui meil enamikke tüüpe vaatasid pealt. Mis meie tänapäeva rüütlitest küll saanud on? Naised peavad seda tööd tegema, milleks vanasti mehd loodud olid). Ma arvan, et me tegelt tegime isegi kogukonna jaoks head. Seal olid need miskid juurikad. Ma arvan, et neid oligi vaja hävitada vähemaks. Muidu seisid koledalt seal hunnikus. Saime lõkke valmis...aga ei saanud õigel hetkel pilti...see juba jäi väiksemaks...siis hakkasime suuremaks tegema ja siis ma otsustasin, et oleks vaja veel erilisemat lõket...tassisin ilusad väiksed valged kivid ümber lõkke. Lõpuks kui valmis sain, siis sai fotosesiooni hakata tegema. Et ikka kena meenutus jääks tegemisest. 

 

Reelika perfektse lõkkepildi jaoks ettevalmistusi tegemas

(Ja kui juba lõke, siis oli vaja ka üle lõkke hüpata, mida Jaanus "kõva mees" tegi ja veel mitu korda, et kõik ikka selle videodele ja snäppidele jäädvustada saaks. Lisaks siis muidugi ühispildid ja niisama pildid jne).

Samal ajal aga... see jorss noh, kurat... oleks teadnud...tal oli mingi naise laadne toode ja siis nad olid omavahel kräus ja siis nad jaurasid ja siis meie tublid tüübid tahtsin siin aidata üht ja teist ja värki ja seda ja toda jne. Ühesõnaga üks suur pläust...ime, et me ise ei läinud tülli selle jama peale, nagu ma ütlesin. Ükskord kui endal siin seltskonnas rahu majas, siis ikka nagu lendab mingi muu jama kaela. Noh ma ei tea suurt miskit tegelt, kuidas siin asjad on, aga mingit arusaamist olen siit ja sealt saanud. Igatahes kuidagi sai see värk maha rahustatud mingiks hetkeks. Ühel hetkel ma ähvardasin seda tüüpi, et kui ta rahusse ei jää, siis ta peab ära minema, a la et kui viie mintui jooksul jätkub, siis tuleb ära minna. Kokkuvõttes oli vist nii, et mina kindlasti püüdsin nii palju, kui viitsisin sellele tüübile selgeks teha, et siin ei ole oma elu üle maade jagamise koht ja poisid üritasid selle naisega tegeleda, kuna ta vist ilmus nende juurde essana. Vahepeal ma viitsisn süveneda, vahepeal mitte. Mind huvitab, et saaks inimestele rahu, aga sel hetkel ma tõesti ei viitsinud sellise jamaga tegeleda. Eriti kui veidigi teemasse süüvida, siis see mees-naine ei tundunud sellised, et isegi kui oleks saanud rahusse selleks hetkes, et nad oleksid homme või pärast järgmist peoõhtut targemad olnud.

Igaüks valib oma elustiili ise. 

Igatahes minu meelest ma hakkasin selle jama peale jooma...midagi... kõigepealt äkki ma üritasin kokat juua millegagi, aga ma pole kindel, mis see oli...õllet jõin ka seni, kuni kusagil oli. Lõpuks sai vist kõik otsa ja minu meelest käis see naise ja tüübi jauramine edasi. Lõpuks oli kell äkki viie ajal, taevas täisvalge. Ma isegi ei tea, miks või kuidas..võiks eeldada, et selle naise ja tüübi jauramise teema välitmiseks sai otsustatud magama minna. Ja oli vaja ju järgmine öö ka üle elada. Lõke oli ka kustunud. Oli rohkemgi öö jooksul nähtud, kui loodetud (Mul oli sama. Ma olin nii pettunud, et kõik oma energiat sellele suvakale tüübile ja naisele kulutasid ning Sander, Jaanus ja Hardy nendega veel kaasa kuhugi läksid. Reelika ja Ruslan läksid magama, Kristo ja Kerlin olid ammu juba autos tegevuses ja mind jäeti sinna lambist üksi, sest mingi suvaline Raili ja selle kuti probleemid olid tähtsamad. Kassisin üksi seal oma kiigus. Vahepeal oli Hardy selle tüübiga kaasa läinud, sest see tüüp tahtis ka kõva venda mängida ja oma audiga sinna letti sõita ja tümmi panna. Ma olin aga juba peaaegu uinunud ja kohe, kui see tüüp om auto sinna parkis ja maha istus, tulin oma kiigust püsti ja ütles: "Pane oma sitt kinni," lõin autoukse pauguga kinni ja lisasin: "Ja täispeaga ei sõida," ning maandusin oma kiigu peale pikutama tagasi. Hardy muigas ja too tüüp ei osanud midagi öelda, samal ajal kui Jaanuse autost käis tümm ikka edasi. Vahepeal oli seal mingi vaidlus 50eurose üle. See tüüp tahtis seda väga Hardyle anda, aga Hardy keeldus vastu võtmast, mispeale see tüüp tahtis 50eurost pooleks tirida. Ma midagi kommenteerisin veel vahele, kui nad rannas istusid, mispeale Hardy tõi lõpuks selle 50eurose minu kätte, sest tema arvates olen ma kogu aeg kainekas ja pean selletõttu palju läbi elama ning võtku ma see endale. Iga kord, kui sellest 50 eurosest selle tripi jooksul juttu tuli, ei öelnud Hardy ega mina midagi selle kohta. Lõpuks tulid Sander ja Jaanus ka tagasi ning üritasime kõik neljakesi Nissanisse magama mahtuda, kuigi rannas oli vahepeal põnevamaid tegevusi).

Ma ei teagi, et mida me kujutasime ette, et kus või mis me magame...ma vist lihtsalt võtsin padjad vms ja järgnesin Ruslanile. Võibolla oli see teisipidi aga ma pole kindel... aga siis me lihtsalt niisama otsutasimegi, et magame nagu suvel - päeval ikka vahepeal teed rannas või hoovis uinaku..lihtsalt meil oli veidi mugavam värk patjade ja fliisi näol. Läksime nii kaugele, kus tundus enam-vähem rahulik...et muusika ei hüürgaks päris kõrva. Seal olid mingid summ-summid, olin valmis kestvaks rünnaksuks terve magamiskatse aja, aga nad ei huvitunud üldse...samuti olin valmis sipelgate rünnakuks, aga siiski mitte... ei tea, et millega selle ära teenisime. Mul vist ei olnud isegi külm. Väga ok oli nii magada, põhimõtteliselt teinekordki. Igatahes mingid tunnid me magada saime. Suht kui olimegi valmis liikuma teiste poole, siis keegi vist helistas, et märku anda, et hakkame varsti Pärnusse minema.

Hommikul kiire suplus. Birgit juba oli alustanud ning varsti olimegi teel. Tegime kiire peatuse kusagil suht lähedases kohas öö veedetud kohale...mingi väike pood.. (Häädemeeste Coop) Ma ei viitsinud kaasa minna, peamiselt vist seetõttu, et oli hea hetk ripsmete värvimiseks, kasutada seisvat autot vms...(Teistel läks poes aega, sest kell polnud veel 10 ja nad pidid seal siis aega venitama, et oma ostud tehtud saaksid). Ma ei mäleta, kas palusin midagi või ei...aga Rulsan tõi jäätise....tõenäoliselt ikka palusin, ütlesin ainult, et võib üllatada, et mis jäätis on...pretensioone igatahes polnud...samas tore vaheseik oli see, kui poisid tulid poest ostukorviga välja...ma loodan, et nad ostsid selle, mitte ei omastanud (nad ikkagi omastasid selle, lubades tagasi viia, aga jutuks see jäigi)..igatahes sai see meil omajagu väärikalt rakendatud..näiteks randa on sellise asjaga palju mõistlikum minna, kui mingi tavalise kotiga, mis vajub esimesel või kolmandal juhul juba pikali liiva sisse....aga vurasime edasi. 

Pärnus püüdsime leida söögikohta. Kuidagi sain mina selle ülesande. Esimene takistus oli leida koht, mis oleks enne 11 lahti. Teine takistus oli leida koht, kuhu meie suur seltskond mahuks ära. Mäletasin, et meid oli 11, aga tegelt oli vist 9. Igatahes peale mitut katset leidsime põhimõtteliselt koha, kus oli piisavalt tühje laudu, aga vot kus lops - kui küsisin, kas võime laudu kokku lükata, siis teenindaja vastas "ei". Kui küsisin, kas te soovite, et me siis pigem oma suure seltskonnaga läheksime ära, vastas "jah". Mmmm...võibolla tõesti olime lollid või ma ei tea...samas tahaks öelda, et Pärnus raharattad käivad...koroonamajanduskahju juba tasa tehtud...või siis ülemustel ei ole aimu oma töötajate suhtumisest.. Igatahes olime põhimõtteliselt valmis, et peame edasi otsima kohta...aga õnneks seltskond oli ise nii leplik, et olid nõus, et me istume nii, et jaguneme mingi kolme eraldi laua vahele ära...mõned siis lähemal, mõned kaugemal...nii oldi meid nõus teenindama... siiski ei tundnud külalislahkust ikka... menüüd jagasin ise laili, kui olin enda sisemise kella jaoks liiga kaua oodanud...et natukenegi seda söömiseni jõudmise protsessi kiirendada..vb oleks tellimused ka pidanud võtma ja letti viima, kui tahaks eriti sapine olla, aga noh vähemalt tuli tädi tellimusi võtma. Saime siis ühele poole...ehk ei läinud ka toidu kätte saamisega sada aastat. Vahepeal saabusid mingid muud kliendid ja ma ei teagi, kas tore või kurb oli näha, et ta suhtus neisse sama nõmedalt. Söök vähemalt maitses. Saime ühelepoole ja isegi arved vist normal ajal, sest vist mina tegin suu õigel hetkel lahti selles osas. Kuna ma olen sellise keelega, nagu ma olen, siis teenindaja küsimuse peale, et kas maksame kokku, vastasin, et oleksime seda siis teinud, kui oleksime ühises laudkonnas saanud süüa. Noh jah, võibolla valetasin. Igatahes saime ühelepoole. 

Seejärel läksime oma igasuguseid varusid täiendama poodi. Parklas oli aga valgete autode kokkutulek. Seejärel suundusime ranna poole, kuhu oli ilmselgelt tulnud kokku palju rahvast. Seiklesime ja otsisime parkimiskohta... tutkit peaaegu...Jaanus ja co olid meist kiiremad..leidsid kusagil parkimiskoha ja siis kutsusid enda juurde, et sinna mahub vms...noo...tegelt ei mahtunud...põhimõtteliselt... sest seal oli mingi ajuvabakas vahe..eelnevate parkijate süül... vb selle süül, kes selle koha seal vabaks oli jätnud...ei tea... igatahes, siis mõtlesime nii ja naa...et äkki jaanuse auto ette või taha risti parkida...et siis ideeliselt peaksid autod välja pääsema...tegelt oleksidki pääsenud, aga millegipärast kuulati minu geniaalset ideed, et pargime autod nii:

Autode parkimine

... kohmerdasime end siis välja...tuli aga välja, et meie kõrval pargib mingi Birgiti tuttav vms...ja siis Birgitil tuli idee neile mingi tore paberike jätta:

Meie moodi parkimistrahv

(Kirjutasime siis nö parkimistrahvi, aga lõpuks saime ise mõlema auto kojamehe vahele parkimistrahvi, sest asusime tasulises parklas. Jaanus ei suutnud oma telefoniga vist autot ikka parkima panna ja teised visti isegi ei üritanud seda teha, nii et 30eurone trahv ilmus mõlemale autole õhtuks kojamehe vahele. Hiljem kunagi tuli Sanderi jutust välja see 50eurose saatus ja ma andsin mõni päev hiljem selle 50eurose Jaanusele trahvi maksmiseks ja selle eest, et tema autoga pidevalt sõidetakse, aga Jaanus tegelikult jaurab, et keegi kütteraha ei maksa ja plapla).

Teel randa sai Jaanus endale päris suure kandami selle ostukrovi näol ja samas üritas suitsu teha, mis lõppes sellega, et ta kaotas suitsu sinna ostukorvi...aitasin, siis otsida seda... millele kohe järgnes minu Põlva sõbranna Maria kohtamine. Noo see oli nii, et ta sõitis autoga mööda ja siis keegi karjub autoaknast miskit sellist: "Reelika, mis sa siin teed," vms...jõudsin kiirelt kaks sõna vahetada ja liikusime edasi...aga ma arvan, et minul oli Mariast palju rohkem olla õigus üllatunud, kuna minu andmetel pidi ta eelmine päev Pärnust ära minema...

Rannas sai maha pargitud...miskit väikeste kampade kaupa ujumas käidud ja tehtud seda, mida rannas tegema peab. Randa jalutades abistasin, aga taas Jaanust ja õpetasin, kuis rannas klaastraarast tuleb juua...see millegi sisse ära mähkides...näiteks talvel on umbe hea panna joogipurk või -pudel labakinda sisse... noh jah ka rannas...kui on talvel sinna asja..aga noh pigem tänavatel hängates vms.. samas on nii, et kuni sa oled normal ja ei lälla, siis ei tee üks politseionu välja...noo aga Jaanus...temaga jah pigem tasuks seda maskeeringut kasutada...üleüldse ma vist tulin selle peale gümnaasiumi ajal kui ma Valgas seiklesin, et minna aastavahetuseks koolivennale külla...samas, miks ma seal mälestuses üksi olin...mäletan, et olin koos sõbrannaga...noh need mälestused..kahtalsed asjad...

Ma ei tea, et mis teised seal vees tegid ja meie näiteks Rusalniga ja pärast veel koos Birgitiga käisime lainetes surfavamas...oma kehaga...nagu väiksed lapsed vms...mõlemal korral käisime Rusalniga nii kaugel, kuhu poid ulatusid. Tegin mütsiga kukerpalli vee all ja siis mütsi leidsin üles, aga mütsipael läks kaotsi, nagu ka Birgiti jalaehe... või oli see käe oma... loodan, et midagi muud kaotsi ei läinud..(Reelika pärast tegi nalja, et need mu jalavõru küljes olevad kivid seal Universal Universumist olid raudselt mingid huina-muina kivid, millel mingi salajane tähendus. Mina olin aga arvamusel, et äkki need kivid polnud minu jaoks ja sellepärast otsustasidki minust eralduda, kuigi suur osa sellest süüst oli ka Jaanusel, kes mind jalgadest vee alla üritas tirida, samal ajal lootes, et ma oma päikseprillid ka vees veel ära kaotaksin, aga need jäi alles - vähemalt sel korral).

Chillasime ja lobasime ja värki.. pildid ütlevad siinkohal ehk rohkem (või isegi videod sellest, kuidas kõik magasid, aga Birgit ärkas sellepeale, et Hardy hakkas kõvasti keset randa sellili lebades norskama. Kellel oli nina liivas (Jaanus), kes lihtsalt oli mingis muus asendis päikese kätte magama jäänud.)

 

Hardy norskamas ja Jaanus ninapidi liiva sees

(Piin oli see terve pika päeva rannas veetmine minu jaoks küll, sest nii talumatult palav oli ja siis pidi jälle vette minema ja see palavus ja magamatus oli üpris väsitav, kuid siiski omaette proovilepanek. Autosse ei saanud ka minna, sest me polnud eelnevalt tankinud ja küte oli otsakorral, aga konditsioneer oleks kulutanud viimsegi ära. Samas ei saanud me ka tankima sõita, sest oleksime siis oma heast parklakohast ilma jäänud).  

Lõpuks oli aeg sealmaal, et ma pidin end bussile hakkama sättima, et mitte Äksi nelikut alt vedada. Nii kiire minek oli, et ei jõudnud pesugi selga panna...samas ilm oli selline, et polnud vajagi. Ruslan viisakalt saatis mu kuhugimaale...sh saime tsekkida, kas autos on elus Sander...ahjaa..Sander oli esmapilgul terve päeva autos eelmisest õhtust...kuigi alles siis kui me nüüd kahekesi auto juurde jõudsime, meenus mulle, et ta oli vaktsiini saanud...et tegelt võis ta sellest outis olla. Igatahes meie tulek äratas ta üles...(Sander oli tunde maganud kuumas autos, sest nagu ma eelnevalt kommenteerisin, siis ei saanud autot konditsioneeriga käima jätta, saime jätta lahti vaid aknad ja Sander oli sellega päri).

Siinkohal ma lahkusin ja tean midagi nii palju, kui ma kuulsin, et mis toimus, aga seda ma mäletan veelgi vähem. Ahjaa, seda ma mäletan, et põhimõtteliselt olid selleks hetkeks, kui Ruslan tagasi jõudis või umbes nii kõik päikest juba oimetud...seega leidsid nad ranna ainukese varjus koha (rannatoolide varjus, mis aga meenutasid alt üles pildistades Dubai maju, nii et eksootika omaette):

Käisime poistega Pärnumaa rannas, plätud on jalas, täiega palav

 Kokkuvõttes...teinekordki teeks sellist ekspromtasja. See oligi mu selle suve esimene ja viimane Pärnu, ükskõüik palju ma ei mõelnud, et võiks minna millalgi, aga just see spontaansus viis mind kohale. Suvekingituseks jääb spontaanne tegutsemine, meeleolukas öine autosõit...õine-varahommikune rannachillfun, võõraste leidmine..jätke meelde, mis ikkagi ütleme - 75% juhtudel võõraste liitumine tekitab...vähemalt purjus võõraste vms..tahad märulit, siis tõmba mingi uus inimene seltskonda. Ma loodan, et ma olen siin seltskonnas see 25% juhustest (Sa oled siin seltskonnas 100% õnnistus, kaine mõistus ja peata kanade eest asjade reguleerija ja kordaajaja). Taas jällegi mõnna nostalgilise meenutusena lõkkeaktsioon, palja taeva all ööbimine - vot see on suvi, kui nii saab teha, et öö on nii soe...või noh jah hommik, aga ega too öögi külm polnud...noh päevane chill oli selline rohkem baci värk, mõndade ergaste hetkedega, siis...samas võibolla oli asi selles, et olime magamata ööst kõik nii surnud...et olime suht sellised vedelevad molluskid..

Seiklustesse haaratud võõrad

 

Ruslan ja Reelika päikesetõusus

Siinkohal juba ammu...mõtlesin, et huvitav oleks teada teiste pea sees toimunud mõtteid...ja siis saada tervikjutt kokku üheksast peast...sest see on väga minukeskne vaade.

Aga siiski, nii tore improreageeringuvaibiga seltskond..vb oleks vaja reisisaadet meile..siis oleks hea, keegi ütles sihtkoha ja kõik oleksid: "Ja muidugi.."

Be continued...(luban, et kirjutan ise kunagi seda, mis edasi juhtus)