Unistusi täide viib aeg, ära peatu poolel teel, uus algus ootab ees

Siiani on ikka veel nii uskumatu, et ma Joosepiga ühes klassis käin. Ma olen nii rõõmus, et saatus ta mulle tagasi tõi ja nüüd ta ei saa enam kuhugi ära kaduda, vähemalt kahel järgneval aastal korra kuu jooksul, mil meil kool on.

Ma olen täiesti veendunud, et mu õnn on mu sõbrad ja klassikaaslased. Hetkel on kõik nii super. Mul on uus klass, mis on täis palju erinevaid ja huvitavaid inimesi, nii et ma tahaks, et need aastad koos nendega jääkski kestma. Ootan igat järgnevat sessiooni, sest aeg on näidanud, et mida sessioon edasi, seda enam hakkavad kõik suhtlema ja ennast avama ning, mis kõige tähtsam – nalja saab kogu aeg ja palju.

Kui te tahate näha õnnelikku inimest, siis oleksite pidanud minu ja Joosepiga seal klassis tema esimeses tunnis istuma või siis kõik need teised koolipäevad, mil me koos istume. Ühalt olin ma nii rõõmus, aga teisalt ei jõudnud mulle kogu see emotsioonide rida kohale. Siiani mõtlen, et see pole nagu reaalselt võimalik!?

Joosepiga saab koolis iga päev nii palju nalja ja meil on jälle nii tore, nagu siis, kui me alles tuttavaks olime saanud. Mis siis, et Joosepil on kogu aeg kõrvad pesemata ja ta ei kuule kunagi, mida ma talle ütlen või saab valesti aru, otsib naisteka foorumist ristküliku pindala arvutamiseks valemit jne. Et jah, kui millestki väga unistada, siis see lõpuks ka täitub. Ma ei lootnud enam midagi ja siis kõige ettearvatamatul hetkel tuleb sõnum ja järgmisel hetkel kõnnib mu parim sõber mulle koolis vastu ning teatab, et tänasest käime me ühes klassis. Kunagi me unistasime, et lähme ühte kooli, võib-olla isegi samasse klassi ja hakkame nalja tegema ja nüüd me käimegi samas koolis, samas klassis ning oleme pinginaabrid. Oeh, ma olen nii rõõmus. Loodan, et see kõik tugevdab me sõprust nii palju, et me ei lahku üksteise elust enam kunagi.  Aitäh, et sa tagasi tulid, Joosep!

Sa oled nii tähtis ja vajalik sõber mu jaoks. Iga päev sinuga koos olles paneb mind jälle niimoodi kirjutama ja ideid looma. Mäletad, kui ma kunagi ütlesin, et kui sind näen, siis on päev korda läinud? Tundub, nagu oleks see viimane aasta, mil me peaaegu üldse ei suhelnud, olnud sõpruse koha pealt üks suur must auk, aga nüüd... Nüüd ma usun ja loodan, et see on uue aja algus. 

Sa oled kõige targem ja intelligentsem, kuid ka kõige naljakam pinginaaber. Ma olen selle kahe nädala jooksul, mil me koolis ninapidi koos oleme olnud, avastanud temas veel siiani avastamata külgi. See, kui hooliv, mõistev ja hea ta on ning muretseb, et kõigil ikka kõik hästi oleks.

Ma olen praeguseks nagu reaalselt nii õnnelik, et ei oskagi seda kõike korraga sõnadesse panna. Kaks sessiooni on seljataga ja ma ei jõua oodata enam need 2 nädalat, peale mida tuleb uus lõputu pikk nädal, et koos olla oma parima sõbra ja uute klassikaaslastega. Sinna juurde muidugi vanu sõpru ja tuttavaid, kes on viimase kahe aasta jooksul saanud lahutamatuks osaks mu elus. Ja muidugi mu kallis Märt, kellega ma ennekõike ikkagi tänu koolikaaslastele ja koolile tuttavaks sain. Räägitagu, mis räägitakse Väimelast, kui koolist, aga ma ei vahetaks ühtegi inimest, kellega ma selles koolis tuttavaks olen saanud mitte millegi vastu. Ilmselt sellest ka otsus jätkata seal taas oma õpinguid.

Inimesed ja seltskond on kõige tähtsamad ning muu ei loe. Mul on ausalt ükskõik, mis edasi saab. Ma tean, et tulevikul on minuga omad plaanid ja ju siis pean nii toimima, nagu hetkel seda kõike teen. Võib-olla ma kunagi jõuan ka ülikooli, aga kui ei jõua, mis siis? Miks mu sugulased küsivad mu vanematelt, et miks Birgit ülikooli ei läinud? Aga mis näitaja see tegelikult üldse on, kui mu klassikaaslaseks on Eesti noorim doktorikraadiga naine, kes õpib peale ülikoolis omandatud nüüd koos minuga ehitusviimistlust?  Äkki oleks minu saatus samasugune olnud? Mis loeb üldse haridus, kui sul on olemas oskused, mida elus püsimiseks vaja läheb!? Kogu see süsteem on ni fcked up, et on viimane aeg sellest välja hüpata. 

Parimale sõbrale..

Mida küll soovida võiksin sulle, mu parim sõber!? Lugesin siin varasemaid sulle sünnipäevaks kirjutatud postitusi ja mõtlesin, et on jälle aasta möödunud ning aeg kirjutada. Et jah, oled jõudnud vanusega mulle järele. Millegi pärast pole sa aga jõudnud enam päris kaua minuni. Tead, kui palju kordi ma olen loobunud ja mõelnud, et ma ei taha enam endale ühtegi sõpra, aga siis jälle tagasi pöördunud ja lootnud, et jälle pettuda. Jah, ma olen sinus viimase aasta aja jooksul tõsiselt pettunud olnud ja kuigi kõik viitab sellele, et on aeg edasi minna, siis oled sina ainuke, keda ma ei taha jätta oma minevikku, vaid loota, et mul on tulevikus ka veel parim sõber. Sõber ei lahku ka siis , kui sa seda talle ütled ! Nii on lihtsalt :P
Võib-olla kunagi asjad muutuvad ja me saame veel lubada endale sellist sõprust ja neid mälestusi, mis olid siis, kui see kõik algas. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pole mul sellest aastast ühtegi mälestust seoses sinuga, millest siin rääkida või meenutada, nagu tavaliselt, sest me pole isegi niimoodi kohtunud. Vahel tahaks lihtsalt olla sõber ja rääkida, kuid ei?!

Nii raske on vahel olla hea sõber... Sa tahaks aidata - ei saa. Sa tahaks ära võtta seda valu, mida su sõber tunneb, kasvõi poole sellest - sa ei saa. Sa tahaks minna ja tal ümber kaela kinni võtta - sa ei saa. Sa ei saa mitte midagi teha. Lihtsalt olla. Olla ja oodata. Oodata, et ta julgeks võtta telefoni ja sulle helistada. Ei, isegi rääkima ei pea. Ma oskan kuulata ka vaikust. Aga kust võtab su sõber selle julguse, et sulle helistada? Jah, ta teab, et oled tema jaoks olemas, kuid piinlik on... Piinlik on olla oma murega "koormaks". Piinlik on tunnistada, et oled teinud vea ja nüüd on kõik korraga ummikusse jooksnud. Ummikus oled sellepärast, et sa ei saa enam aru, mida sa tunned. Kõike on korraga liiga palju. Tühjus, pettumus, viha, solvumine, reetmine, usaldamatus. Seda kõike on korraga liiga palju... Ja sa ei julge olla nõrk... Sõber aga ei tea, kuidas aidata. Ta teab täpselt, mida sa tunned, kuid aidata ei saa. Mitte ennem, kui on abi palutud. Sest ... abi ei saa anda ennem, kui ei tunnistata enda nõrkust.... Sõber on see, kes on alati olemas. Lihtsalt tuleb teada, kes see inimene sinu elus on ja tuleb olla... vapper? Ei, tuleb tunnistada, et enam ise ei jõua...

Ma ei taha, et see oleks etteheiteid täis postitus. Tahan lihtsalt rääkida sinuga, aga ilmselgelt pean kogu aeg mõttes või kirjas monoloogi pidama. Iga päev refreshin su blogi ja loodan, et sinnagi midagi ilmuks, kui ma muidu selgusele ei jõua, mis toimub, kuidas sul läheb jne, aga ka seal read seisavad. Igatahes ma ei anna alla ja täna tuleme me Märdiga sinu juurde, et sinule pühendatud päevast osa saada ja sulle õnne soovida!
Ja nende mõttete lõpetuseks: Friendship is not something you learn in school. But if you haven't learned the meaning of friendship, you really haven't learned anything.
Soovin, et kus me ka poleks, siis oleksid sa alati sama rõõmus, nunnu ja tore totu, nagu sa alati olnud oled! Palju, palju õnne sünnipäevaks, Bf! :)

Hauka laat

Kui juba kirjutamiseks läks, siis tahan Hauka laadast ka kõik ära rääkida, muidu jääbki jälle kirja panemata, nagu viimasel kahel aastal juhtunud on. Vahepeal ma ootasin laata isegi rohkem, kui Saaremaale minekut, kuigi tagantjärgi mõeldes olid mõlemad käigud omamoodi toredad ja meeldejäävad.
See aasta oli plaan jälle kolmeks päevaks Antslasse minna, aga nagu viimaselgi kahel aastal, on mu plaan alati kuidagi muutunud. 2011. aastal ma sõitsin kogu aeg edasi-tagasi: Viitina, Rõuge ja Võru vahet ega jäänud kordagi ööseks. Liiga otsustusvõimetu ja igasugused tõmbenumbrid olid too hetk igal pool mujal. 2012. aastal olin ühe öö Kädi vanaema juures ja teisel õhtul läksin koju ära, nagu see aastagi.
Loomulikult on alati enne Hauka laata juba suur ärevus sees, nii et ei jõua kunagi ära oodata sedahetke, mil minema saaks hakata. Mul olid seoses laadaga suured plaanid, kuigi olin esialgu sinna üksi minemas. Kädi tahtis, et ma Võrust läbi käiks ja talle jope tooks, mis ta Karli juurde unustas, aga kuna keegi ei avaldanud õhtu jooksul soovi koos minuga Antslasse tulla, siis valisin otsetee läbi Sänna ja Tsooru ning olingi õigepea Kädi vanaema hoovis.
Nagu eelnevatest lõikudest juba selgus, siis olen ma Kädi vanaema juures laada ajal peakülaline. 2011. aastal pidime seal niisama rahvaga chillima, vesipiipu tegema ja telkima, aga laupäev lõppes sellega, et ma sain hoopis Tauri, Tamme ja Kristiga kokku ja kui ma lõpuks tagasi Kädi juurde jõudsin, siis oli ta nii segi ja kontaktivõimetu, et temaga oli võimatu midagi enam ettevõtta ja kuna Tamm, Tauri ja teis
ed liikusid ära Võrru, siis otsustasime me endale ilma lubadeta kaineka Ego võtta ja ööseks Võrru Hundi juurde minna, sest Kädi vanaema sai natuke pahaseks me peale.

2012. aasta Hauka laat õnneks selliseid pöördeid ei võtnud, vaid sai rahulikult hommikupoolsel ööl Kädi vanaema juurde maandutud, et järgmisel päeval oma programmi jätkata. Tahtsin ka laupäeval ööseks jääda, aga kuna neil tuli nii palju sugulasi sinna, siis oleksin vabalt autos saanud magada, kuna mul olid oma asjad kaasas, aga lõpuks mindi jälle laupäeva öösel minema, sest ma olin Märdi, Po ja just omavahel kohtunud Eeriku ja Eglega, kes peale romuralli aftekat minema läksid, nii et pidasin ka paremaks ära koju minna.
Seda kõike ja veel paljutki muud sai sellel aastal Kädi vanaema juures reede õhtul meenutatud. Kädi hangus nii kaua aega oma pessu minekuga ja hiljem juuste kuivatamisega, et ta vanaema jõudis mind ja Karli korralikult surnuks rääkida. Isegi ma ei räägi nii palju, kui Kädi vanaema. Möödunud aastal ta muidugi kahetses, et mulle nii palju kõike rääkinud oli, sest ta sai enne mu lahkumist teada, et olen ajakirjanik Võrumaa Teatajas. Seekord see enam teda ei morjendanud, kuigi ta küsis üle, et kas ma endiselt töötan Võrumaa Teataja heaks ja tõdes, et ta enam ei telli seda lehte, kuna seal on liiga palju reklaami.
Kädi vanaema rääkis laada ajaloost ja kõigest elust ja olust. Karl vahepeal naeris meid, kui me Kädi vanaemaga mega teksti panime. Ma oleks temaga seal võinud terve päev jutustada, aga kuna oli laada eelne reede, siis oli linnas nii palju ahvatlusi ja ma ei jõudnud ära oodata, et juba minema saaks hakatud.

Kädi ja Karliga sai ka mega segast aetud. Kädi oli Karlile juba meie vahelisest vestlusest ülekande teinud (peale Seto kuningriigi päeva läksin Kädi juurde ja rääkisin temaga üle pika aja pikemalt juttu). Mina ja Märt oleme võrreldes Kädi ja Karliga ikka nagu öö ja päev. Paljud küsivad meilt, et kas me ei tülitse või ei solvu ning kuuldes selle peale eitavat vastust, siis oldakse hämmingus. Kädi ja Karl pidevalt tülitsevad, Karl solvub Kädi peale ära, sest Kädi ja Karli õde Hanna kiusavad ja mõnitavad teda kogu aeg.
Meil Karliga oli ka igast ägedaid asju meenutada. Pole kellegagi nii selliseid hetki meelde tuletanud, nagu Karliga, eriti veel Kädi juuresolekul. Kuigi me Karliga oleme mega egoistid ja enamus aega tülitseme, kui oleme sõbrad, siis mingil hetkel on meil ikka üksteise vastu mingi teatav nõrkus olnud. Ja lõppkokkuvõttes olen mina jälle süüdi, et kaks inimest on üksteist leidnud. Naersime, et kui nad lahku kunagi peaksid minema, mitte, et ma seda tahaks, siis teavad, keda esimesena süüdistada.
Lõpuks saime hakata ka linna peale liikuma. Ma olin kaine, nii et see aasta ei kavatsenudki ma sealt kaugelt Lõuna tänavast kesklinna enam jala minna. Ma ühe ringi olin juba autoga linna peal teinud, seni kuni Kädi pesus käis, aga kuna ma ei leidnud oma Põhja-Läti familyt üles, sest nad ei teadnud ise ka alguses, kus nad asuvad, siis pöördusin tagasi Kädi vanaema poole ja hiljem täiesti juhuslikult linna peal kõndides leidsin nad ühe aia seest telkimast üles. Rääkisime Janega juttu, vaatamata sellele, et aed meid lahutas, aga nii palju oli seletamist ja muidugi see taas kohtumisrõõm.

Kädi pidi ka mingitega kokku saama, liikusin nendega kaasa autoni, võtsin kaamera ja siis läksin Põhja-Läti family juurde tagasi. Seal oli päris palju rahvast. Kõik istusid tekkide peal, kuhu Jane mulle ka natuke ruumi tegi, et ma oma heledaid pükse ära ei määriks, mis nende kolme päeva jooksul lõpuks siiski ära määrdusid ja siis sai ka vesipiipu tõmmatud, nendega jutustatud ja pilte tehtud.
Meil käis mingi läbi lillede teema. Keegi oli seal mega otsekohene ja siis tuligi teemaks, et mulle meeldib läbi lillede rääkida. Meeks seletas, et ta on küll otsekohene, mille peale ma ütlesin, et Helena on sul ka mega otsekohene, mille peale Helena väitis vastupidist ja ütles, et ta räägib pigem läbi lillede ja siis Meeks ütles sellepeale: "Ta sõimab läbi lillede läbi!" Pärast kolmekesi naersime seda veel tükkaega.
Rääkisin Jane ja Joosepiga ning tegin neist pilte. Meenutasime paadirallit, millest Joosepil kohe kindlasti on meeles see, et ma teda paadiralli piltide peal fotogeeniliseks olendiks nimetasin. Janel oli ka sellepeale kohe hea jutt rääkida, et nii kui ma pildid üles olin pannud, siis Joosep läks Jane juurde kekutama: "Arva ära, kes on kõige fotogeenilisem olend? - Minaaa."
Mina Joosepile: "Miks sa siis like ei pannud?", mille peale Janega mõlemad naersime, et ta ei saanud, ta pidi kekutama, et ta on kõige fotogeenilisem. Ega on ka. Joosepid vist ongi kõige ägedamad.
Jäingi sellepärast nende juurde, et koos staadionikontserdile minna, milleks oli mul eelmüügist juba pilet ostetud, aga teades neid, siis peab minekut juba paar tundi ette planeerima, sest nagu me Janega rääkisime, siis on see nagu lasteaia rühmaga käimine - kõigil on sada muud askeldamist, osa jääb maha ja kaob ära kuhugi jne. Lõpuks olimegi staadionile minejad mina, Jane, Joosep, Kevin ja Evelin. Ma kõndisin nendega bussijaamani, kus mu auto oli. Nad kõndisid edasi, ma viisin auto Kädi vanaema juurde ja kõndisin sealt staadioni juurde, kus oli ülipikk järjekord. Ma olin suht kindel, et ma ei jõuagi ilutulestikuks sinna sisse, konsulteerisin seal mõne samasugusega, kes piletiga järjekorras ootas, aga kui nägin, et mõned sellised ise sinna ette läksid ja korraga pileti said, siis toimetasin samamoodi, sain käepaela vastu ja hakkasin sisse minema, kuid turva keeldus mind kaameraga sinna sisse laskmast.
Tegin ruttu kõne isale, kes ka mu väikse sugulase Janisega seal oli, nad olid parasjagu autos ja nägid, kui ma ennist neist mööda kõndisin. Läksin sinna, viskasin kaamera autosse ja liikusin nendega sisse. Nad jäid kaugemale, ma läksin lava juurde ja sain seal teistega kokku.
Tantsisime ja laulsime kaasa, kuni ilutulestikuni, vaatasime toda, suht kaua kestis isegi ja siis tantsisime edasi. Vahelduseks lasti retrot ka ehk siis Vanilla ninja esiklugu "Club kung-fu'd", mille liigutusi me minu eestvõtul Janega järgi tegime, nii et silmanurgast võis näha mõnd inimest, kes meid mega imelikult vaatasid, aga nagu me Janega rääkisime, siis peab tegema asju, mis just sinu enda arust lahedad on ja elama täiega, hoolimata sellest, mis teised arvavad. See lause käib ka selle kohta, et ma rannas oma paksude talve riietega käisin - elus peabki tegema asju, mis kõigest tavalisest kardinaalselt erineb. Inimesed, kes sellele viltu vaatavad on lihtsalt harjunud elama oma mugavustsoonis ja tegema asju, mis on ette nähtud ja ühiskonnas jaotatud kasti "normaalne tegevus". See on minu unistus ja teadupärast ei tohi kunagi teiste unistuste üle naerda.
Mul on hea meel, et kohtusin Janega, sest ma olen algusest peale mõistnud, et ta on minu inimene. Meil on mõneti sarnane maailmavaade ja mõistame üksteist, mis on ühe sõpruse puhul tähtis. Loodan, et saame veel palju kokku, käime samadel üritustel ja räägime palju-palju. On nii palju asju, mille üle tahaks sinuga lihtsalt arutleda.
Peale ilutulestikku käisin korraks ära, sest isa hakkas koju minema. Teel kohtasin Handot, kes minuga rääkida tahtis ja Kerti, kes kaugelt lehvitas, aga kuna mul oli toohetk kiire, siis ei saanud nendega eriti rääkida. Mul ikka hea meel, et sellest, kui ma ükskord lambikalt kainekas olin, leidsin endale sellised toredad tuttavad, kes on nii sõbralikud ja tulevad alati rääkima, küsivad, kuidas läheb jne. Hando käib Väimelas koolis ka, siis saab iga päev ühe naeratava "tsau" osaliseks.
Isa viis mind Kädi vanaema juurde, panin oma kaamera autosse ja siis viis isa mind tagasi staadioni juurde. Ootasime Jane ja Joosepiga Tanel Padarit. Olime mingi 2 laulu ära, kui Joosep arvas, et mega igav on. Mul tuli sama mõte, kuigi üle pika aja tundsin, et rock on ikkagi minu stiili muusika - kõrvad kohe puhkasid. Peale paari kaasa lauldud ja tantsitud laulu liikusime tagasi Meeksi sugulaste hoovi, kus telgid olid. Need, kes kaasa ei tulnud, olid seal ja tegid endiselt vesipiipu. Mõned olid suht segi, nagu näiteks Tiiu ja Elton.
Sel õhul ma saingi Tiiuga sõbraks. Ta tuli umbes nagu Janegi talvel minuga rääkima ja hakkas seletama, et ta on minust palju kuulnud, et olen täiega tore tüdruk ja värki. Ma omakorda seletasin talle, et ma olen ka teda facebookist tähelepannud ja alati, kui ma ta nime kuskilt loen, siis meenub mulle lapsepõlvest mu lemmiklaul Tiiu "Nukuke", mille peale ta täiega naeris. Ta on tõeliselt segane, selline pisike, aga samas täiega äge tüdruk.
Ajasime rahva kokku ja saime lõpuks liikuma hakatud pubisse "Kindel koht", kus pidi õige pidu alles algama, nagu Joosep ütles. Sinna sai jooke ka kaasa võtta, nii et Joosep võttis eraldi selleks seljakotigi kaasa. Teel nägin igast sõpru ja tuttavaid. Ilm oli ka veel hea, nii et linna peal liikus suht palju rahvast. Enne Kindlasse kohta jõudmist nägin Carrut, aga kuna ta samal ajal kellegi teisega seletas, siis patsustasin talle nii kaua õlale, kuni ta Kerstile litaka pani ja ütles: "Ära peksa mind kogu aeg!" Me hakkasime Kerstiga täiega naerma ja siis alles Carru märkas, et ma temaga rääkisin. Ta oli ka suht segi juba.

Liikusime rahvaga edasi pubisse. Läksime esialgu sisse, kus oli üks tühi laud kohe ukse juures. Istusime maha sinna, aga ma jäin seisma, mille peale Elton pubis ringi käis ja mulle tooli otsis, kuigi ma olin selleks ajaks juba nurka kõlari peale Joosepi kõrvale maha istunud. Mingid eided sõimasid Eltonit, kuna ta tahtis neilt tooli ära võtta, aga Elton oli nii segi ega saanud aru midagi. Lõpuks sai tooli ja siis kutsus mind nagu koera, et ma sinna istuksin, kuni Jane tuli ja ise sinna istus.
Mõned tellisid endale joogid ja siis mindi välja lava ette tantsima. Heku ja Ahto olid Dj'd.. Elton tahtis oma soovilugusid, mida ta lõpuks ikkagi ei saanud. Suht palju rahvast oli, aga me mahtusime ka oma Põhja-Läti familyga sinna ära, kuigi vahepeal läks ring kaheks, nii et Meeksi vend Stiiv küsis mu käest abi oma venna leidmisel. See oli nii naljakas ikka, kui segi Meeks ja Elton olid - tantsisid kõrvuti, mõlemal silmad täiega särasid ja mõlemad olid sellise ilmega, nagu ei saaks midagi aru, aga samas nad olid nii lõbusad ja säravad, et ma lihtsalt tükkaega naersin kõva häälega neid. Tore ja lõbus jne oli, aga mingi hetk ma mõtlesin, et ehk aitab tänaseks, võtsin Joosepi käest oma päikseprillid, mida ma talle laenasin, kuna ta enda omad jäid maha ja siis liikusin ära Kädi juurde. Ma ei öelnud ka kellelegi mitte midag, et lähen. Järgmine päev kõik vabandasid, et sorri, et nad ära kadusid jne. Mul oli jälle mega naljakas, sest nad isegi ei mäletanud, et ma ise nii lambist ära läksin.
Kõndisin Kädi juurde, siis kuulsin, kuidas Tanel Padar staadionil ikka veel laulis: "Lootusetus.."
Jõudsin Kädi vanaema juurde, võtsin autost asjad ja siis helistasin Kädile, et ta ukse lahti teeks. Muidugi sai tund aega veel nende rahu rikutud ja seletatud, ajasin Karli üles, teheks talle bitch slappi ja siis sai niisama naerdud jne, enne kui alles magama sai. Hommikul samamoodi. Kädi vanaema kolistas juba varakult ringi. Lisaks sellele helises telefon samal ajal, kui ta ise väljas oli, aga helistaja oli nii kannatamatu, et ta lasi kutsuda mingi 5 minutit järjest, kuni Kädi vanaema lõpuks telefonini jõudis ja vastu võttis. Eelmine aasta oli Kädi vanaemal kassidega teema. Saatis hommikul vara kassid me tuppa, ise seletas: "Kiisu-Miisu, mine vaata, mis nad teevad!" Nimetas oma kasse - väikseks ja suureks jobuks. Ta vanaema saab ikka naerda täiega.
Mul oli hommikust saadik nii lõbus, ärkasin üles ja tüütasin Kädit ja Karli ka nii kaua, kuni nad üles tulid, kuigi nad laadale ei tulnud nii vara minuga.
Vahetasin mitu korda riideid, kuna hommikul oli soe ja päike, aga kui ma laadale tahtsin minema hakata, siis oli ilm juba jahedaks läinud, nagu eelmiselgi aastal. Kädi vanaema pakkus hommikusööki jälle, mille ajal Karl mu telefoni ära peitis, nii et mul tekkis korraks paanika, kuna kartsin, et olen reaalselt telefoni ära kaotanud. Ta ei teadnud, et mu telefon hääletu peal olles ikka väriseb, nii et Kädi leidis mu telefoni kuskilt riiete alt ikkagi üles.
Liikusin mingi 10 autoga laululava juurde. Parkisin ära kuhugi, kus teisedki autod parkinud olid ja siis hiljem avastasin, et mõlemal pool tänava otsas oli teisaldamismärk, aga kuna keegi sellest ei hoolinud, siis mõtlesin ka, et las jääda. Päeval kunagi korra käisin vaatamas, kas auto ikka alles ja oli ka.

Käisin laada peal ringi, seekord alustasin käsitööpargist. Seal oli palju igast huvitavaid asju, aga lõpuks ikkagi ei ostnud midagi. Ainult Märdile tegin üllatuse. Helistasin vahepeal Carrule, sain tema ja ta sõbrannaga kokku. Carrul oli muidugi vaja jälle burksi sööma minna, nii et pidin nendega seal passima natuke aega. Edasi liikusime mööda tänavaid, mis viisid Meeksi sugulase majani, kuhu oli päeval palju keerulisem ligi pääseda, sest müügiputkad olid ees ja pidevalt pidi nende vahelt või seest läbi minema. Ma jäingi sinna, Carru ja ta sõbranna liikusid edasi.
Rahvas oli telkides õnneks üleval, hakati vesipiipu jälle tegema, meenutati möödunud õhtut ja mõnel oli endiselt sama purjus nägu peas. Käisin ka vahelduva eduga nende juures vesipiipu tõmbamas ja siis jälle laada peal ringi jalutamas. Hommikul käisin nendega hommikusööki söömas, kuigi see oli mu jaoks juba lõuna. Kõndisime söögiputkade vahel nagu turistid. Kujutan ette, et see oleks kõrvaltvaatajana väga naljakas vaatepilt, kuidas terve Põhja-Läti family seltskond kõnnivad aeglaselt nagu turistigrupp, vaadates aeglaselt ühele ja teisele poole. Me Janega seletasime, et vaatame hinna ja kvaliteedi suhet, kuigi Jane tunnistas, et ta poleks nii raske sõnapaari peale tulnudki, nagu ma just öelnud olin. Lõpuks läksime ikkagi reklaami ohvriks ehk siis läksime toidutelki, mis tegi reklaami, kutsudes meid, kui noori hommikusööki sööma. Enamus ostsidki seal endale friikad ja burksid. Lõpuks söödud sai, siis liiguti edasi. Tiiul oli raha vaja välja võtta, aga seal oli ülipikk järjekord, nii et ma ei viitsinud sinna ootama jääda ja kõndisin vahepeal ise ringi, kuni jälle Meeksi sugulaste majani jõudsin ja tunnikeseks teistega vesipiibu ringile jäin.
Tiiu pani terve päev ikka korralikult segast. Ta oli endale õhupallid ostnud, millega ta lehvitas kogu aeg, mis siis, et mõni oleks vahepeal juba vesipiibu söega katki läinud, aga me Helenaga hoidsime selle alati ära. Lõpuks oli Tiiu ise ka vesipiibu söega koos, nii et me naersime, et ta on Tuhka Tiiu, mille peale Tiiu laulis "Tiiu talu tütrekest". Temaga saab nagu reaalselt nii palju nalja, eriti selles seltskonnas. Vahepeal, kui kuskil laada peal Tiiuga koos olin, siis oli ta suuvärgi pärast küll vahepeal mark, kuna ta ropendab, ma arvan, et just täispeaga, aga ei, väga naljakas on teda kuulata ja vaadata. Elton ütles sellepeale, et Tiiu peabki endaks jääma, siis tulevadki naljad" ja muidugi ei saa mainimata jätta, ta naeru, mis on tavaliselt naljakam, kui nali ise.
Teda ajasid taevas sõitvad lennukid täiega närvi, sest need sõitsid terve päev ja keegi ei saanud magada. Ta ei saa siiani nendest lennukitest üle. Alati, kui kuskil peale laata kokku oleme saanud, siis ta ütleb mulle, et vähemalt siin pole neid kuradi lennukeid.
Helenaga naersime veel seda, kuidas Tiiu pool küllili asendis telefoniga rääkis ja siis mega ägeda tooniga ütles: "Eks näis, mis õhtu toob.."
Vahepeal tulid Taadu väike õde Merka, Stiiv ja Stiivi sõber ja sõbranna sinna, siis sai pilte tehtud jälle. Pilte sai ka muidugi igasuguseid tehtud, alustades tavalistest piltidest, lõpetades päikeseprillide ja igast muude rekvisiitidega. Peaaegu kogu seltskond ostis Meeksi eeskujul endale capid. Meeks ostis oma vennalt peaaegu poole kallima hinnaga, kui laadal müüdi, siis pärast ei saanud üle sellest ja rääkis meile kogu aeg. Päikseprille osteti veel juurde. Pärast pilte tegime, siis Joosep tahtis päikseprille ka pähe panna ja ütles: "Päikseprillid läksid meelest võtmata." Laada peal ka proovis igast haigeid päikseprille endale pähe.
Päeval sai vesipiibust endale korralikult kuul pähe tõmmatud, mul ja Joosepil õnnestus see kõige enam vist. Nii debiilne oli olla. Vahepeal oligi peaaegu kogu seltskond muru peal pikali maas, toetudes üksteise peale. Joosep rääkis just telefoniga ja pidi kuskile minema, mille peale Tiiu ütles: "Sai saa, sa oled ridaelamus praegu!"
Keegi tõi kuskilt lilled, siis lillevaasina kasutati viinapudelit. Helena tegi pilti sellest ja siis tegi telefoniga veel kõigest muust ka pilte, mille peale Meeks hädaldamas hakkas, et miks neid pilte kogu aeg tehakse, mille peale Tiiu ütles: "Kui sa 50 aastane oled, siis saad pildi pealt vaadata, milline jorss sa olid."
Lõpuks ma hakkasin liikuma, kuna Märt oli peaaegu Antslasse jõudmas ja romuralli hakkas. Alguses, kui ma ütlesin, et romuralli algab, siis kuulis Tiiu, et rummiralli hakkab, aga ega tal oli ka seal üks rummiralli kogu need 3 päeva.
Märt tuli Antslasse otse pulmast. Kõik küsisid, et miks ma ei läinud, nad olid küll minu asemel läinud, aga ei tea, ei tõmba need pulmad eriti, veelenam, et need polnud minu lähedaste pulmad. Kui see oleks mingil lambikal ajal olnud, siis ma oleksin läinud, aga Hauka laat on üks suve suursündmustest ja seda ei saa lihtsalt vahele jätta.

 Romurallile sain jälle oma eelmüügist ostetud lastepiletiga sisse. Kuigi ürituse alguseks oli kuulutatud 17.30, siis ega enne 18.30 veel rallimiseks ei läinud. Saime Egle, Eeriku, Po ja Biibsiga kokku ning Märt seletas oma sugulastega jne. Romuralli oli nagu ikka kaasahaarav ja elamusterohke, kuigi tulemus polnud jälle see, mis oleks võinud olla ehk siis Elva võidutses. Egle isaga sai seal mega kommenteeritud ja kaasa elatud. Ühe inimese kohalolu häiris täiega, aga muidu oli kõik tore. Sai Eeriku ja Egle kohtumist meenutatud, kuigi eelmise aasta romuralli, kus Eerik ja Po maani täis olid, oli seekord kardinaalselt erinev. Po ja Biibs läksid ära linna peale ning Eerik ja Egle olid hästi vaiksed kogu õhtu.
Kui remondipaus oli, siis käisime Kõrtsiga rääkimas, kes ühe sissepääsu juures turva oli. Ta oli eelmine aasta ka seal turva. See suvi on veel igast üritustel käidud, kus ta on olnud. Temaga on ka nii tore alati rääkida. Mul on täiega kahju, et ta alla annab ja koolist ära läheb. Peale Saaremaad käisime üks reede Märdiga niisama linnas, siis saime ka Kõrtsiga juhuslikult kokku. Ta täiega säras, tuli rääkima, küsis, kuidas läheb, mis teinud jne. Good friend!
Peale võistlust rääkisime Märdi sugulastega veel juttu, sebisin Carru 3 euri eest sisse (selle eest peadki mulle mc's järgmine kord välja tegema, haha) ja siis ootasin Winny Puhhi ära, et mõned pildid teha ja siis järsku algava vihmasaju eest ruttu autosse joosta. Muidu oleks kauemaks ikka jäänud.
Egle ja Eerik käisid vahepeal Kindlas kohas ja tahtsid peale seda koju liikuma hakata, aga kuna Elton pidid järgmine päev tööle minema ja ka Võrru tahtis, siis pidime ta ka nendega kaasa saatma. Eltonil aga telefon jamas ja me ei saanud teda kätte, nii et ei jäänud muud üle, kui sinna kohale minna. Õnneks oli öösel linn avatud, nii et sai seal autoga vabalt ringi sõita.
Jõudsime Meeksi sugulaste maja juurde, siis kõik olid ühe suure telgi koridorri kogunenud jooma ja vesipiipu tõmbama. Läksina sinna, ajasin Eltoni telgist välja ja siis liikusime Olerexi juurde, kuhu Eerik ja Egle pidid tulema. Elton läks nende autosse, hakkasime laululava juurde tagasi sõitma, kui Egle helistas ja ütles, et Eltonil jäi rahakott maha. See oli tegelikult minu süü, kuna reede õhtul, kui me Kindlasse kohta läksime, siis ma ütlesin Eltonile, et ta ei võtaks rahakotti kaasa ja jätaks selle üldse telki, sest muidu ta laristab kõik oma raha maha ja sinna see nüüd oligi jäänud. Me sõitsime Märdiga tagasi Meeksi sugulaste maja juurde, võtsin telgist Eltoni rahakoti ja viisime neile mingisse kohta natuke peale Olerexi.
Lõpuks jõudsime mu auto juurde, viisime selle Kädi vanaema juurde, panime mu autost asjad Märdi auto peale, Kädi ema tõi mu teki ja padja ja siis liikusime staadionile, et Põhja-Tallinnat näha. Ma olin muidugi telefoni unustaud oma autosse, millele Märt seniks järgi läks, aga keegi ei saanud mind kätte. Jõudsin lava ette, kõndisin ringi ja otsisin Janet ja Joosepit ning teisi taga. Järjekordselt mul vedas, nagu varasematelgi üritustel, kus ma olen neid otsinud Joosepi järgi, kes on nii pikk, et paistab rahva seest oma päikseprillidega kaugele. Nii leidsingi nad üles ja kõik olid rõõmsad mind nähes. Olime mõne laulu aja seal ja meenutasime Janega, et saime sõpradeks just Põhja-Tallinna kontserdil, kui nad jaanuaris Balancis üles astusid. Kuulsin jälle nende uut laulu, mis alles nüüd augusti lõpus välja tuli, aga mida terve aasta juba nende live'del kuulatud sai ja see pikemat aega kummitanud oli.
Joosepil hakkas jälle igav, kuna ta ei teadnud neid laule, mida Põhja-Tallinn alguses laulis. Jane läks just wc'sse ja kuna me teda kätte ei saanud, siis liikusime Joosepiga värava poole ja just siis tuli laul "lähen ja tulen", mida ära minnes kaasa sai lauldud. Üritasin Joosepi telefoniga Märti kätte saada, aga ta ei tahtnud mu telefonile tulevaid kõnesid vastu võtta, lõpuks ma helistasin nii kaua, kuni ta võttis ja esimese asjana ütles: "Birgitit pole praegu" ja siis ma seletama hakkasin ja küsisin, kus ta on. Läksime Joosepiga auto juurde ja liikusime siis telkide juurde. Õnneks olid Meeksi sugulaste maja ees olevad müügitelgid maha võetud ja sai auto sinna parkida.
Läksime ka telki. Taadu oli ka lõpuks jõudnud. Tõmmati vesipiipu ja räägiti juttu, aga kuna Märt oli väsinud ja see koht, kus ma parasjagu olin, andis vihma läbi, siis mõtlesime, et liigume ööseks koju. Meil oli alguses plaan ööseks jääda, aga kuna vihma hakkas sadama, siis polnud tahtmist enam telki sinna vihma sisse üles panna, nii et pidasime paremaks koju minna, millega oli jälle see teema, et igaüks oli oma autoga: mina oma autoga, Märt omaga ja isa koos sugulastega.
Liikusime minu ja Märdi autoga Antslast välja. Mingi tume auto sõitis ees 40 km/h ja nii terve tee peaaegu Tsooruni. Mööda ka ei saanud, kuna vihma sadas, nähtavus oli peaaegu 0, kurviline tee ja kui oleks võimalust mööda sõita olnud, siis sõitis too auto keset teed. Ma olin lõpuks nii kettas juba ta peale, et panin täis tuled peale ja lootsin, et ees olev auto hakkab kiiremini sõitma, aga ta tegi hoopis tagumise akna lahti ning pildistas, mille peale ma olin suht veendunud, et järgmisel päeval on see pilt koos mu numbrimärgiga facebookis mingi sõimamisena, aga siiani pole näinud seda.
Kõigetipuks ilmus kuskilt välja politsei, kes kõigist kolmest autost mööda sõitis ja oma vilkuritega nii pimestas, et ma kartsin et sõidan päriselt kraavi, kuna mitte midagi ei näinud. Lõpuks, kui politsei oli umbes kilomeetri nendest kolmest autost ees, siis pidasid nad kõik need 3 autot kinni ja panid puhkuma. Ma otsisin oma juhilubasid jälle ülikaua aega. Reedel Antslasse minnes oli sama teema.
Lisaks sellele oli auto salongis soojendusele keeramis nupp kinni kiilunud, nii et peale seda, kui ma akna üles kerisin ja edasi sõitsin, ei näinud enam mitte midagi esiklaasist välja ja sõitsin suht koba peale kuidagi. Õnneks sain enne politsei tulekut sellest aeglasest autost mööda, nii et edasi sai juba omas tempos sõita, vastavalt sellele, kuidas nähtavus lubas. Väljas oli veel äike ka. See oli suht võimas ikka.Vahepeal lõi nii jõhkralt välku, et väljas oli valge, nagu päeval. Välgunool oli ka lahe. Ega seni ei saanudki aru, et väljas äike on, kuni need jõhkrad välgud hakkasid tulema, sest mul tümm lõhkus, nagu tavaliselt.
Nii hea oli, kui lõpuks mu juurde jõudsime ja kuiva, soojasse voodisse magama sai, mida me järgmisel hommikul kõigile neile nina alla hõõrusime, kes ööseks Antslasse telkima jäid. Me läksime enne lõunat Antslasse tagasi. Märt jõudis laupäeval nii hilja, et me ei saanudki laadal käia. Põhiline oli see, et ta tahtis mulle midagi osta, sest ma ostsin laupäeval talle üllatusena rahakoti, aga lõpptulemus oli ikka see, et ostsime talle hästi palju igast ilusaid asju. Mulle nii meeldib talle igast riideid ja asju valida. Endale ei osanud sealt laada pealt nii väga midagi osta. Lõpuks oli nii, et ma tahtsin kirsse, mis maksid 1.50, aga meil kummalgi polnud enam sularaha, nii et pidime lõpuks kirsse ostma 50 eurisega, sest pangaautomaat ei andnud väiksemat raha.

Lõpuks, kui ära tahtsime minema hakata, siis ajasime telkide juures ka rahva üles. Nad olid alles hommikul kell 7 magama saanud ja enamusel oli nii halb olla. Alguses kõik muretsesid, et kes küll kokku ostetud alkoholi kõik ära jõuab juua, aga lõpuks nad olidki suutnud kõik ära hävitada. Sai naerda neid. Tiiu oli seekord autosse magama läinud. Tal oli eriti hea magada seal, kuna ta on nii pisike ja mahtus tagaistmele ilusti üksinda ära. Lisaks sellele polnud sinna kuulda lennukimürinat, mida õnneks pühapäeval kuulma ei pidanudki, kuna halva ilma tõttu lennuk ei sõtnudki. Tiiu oli nii õnnelik selle üle.
Kui kogu rahvast üles sai äratatud ja telgist välja aetud, siis mindi nendega jälle sööma. Sai seal veel tiksutud mingi aeg ja siis saime Kädi ja Karliga kokku, kes ka liitusid meiega, et koos Võrru minna. Tee peal sai ka igast nalja veel. Tuli välja, et Märt ja Taavet ilmusid mõlemad laupäeva õhtul nii hilja kohale sellepärast, et nad tulid enda pulmast.
Olerexi juures saime Tiina ja Markusega kokku. Rääkisime veel seal juttu ja siis viisime Karli ja Kädi ära. Karl pidi mulle muidugi tänutäheks ära minnes fakki näitama, mis on nii temalik. Tegelikult oli plaan nad üldse Kädi poole tööd tegema viia, aga nad ei nõustunud sellega.

Lõpuks viisime Taadu koju. Märt sõitis ikka ringi ümber maja, nii et Taadul hakkas veel halvem, kui ennem. Lubasime järgmisel nädalavahetusel kokku saada temaga ja liikusime ära. Käisime poest läbi ja siis Märdi poole. Meil oli umbe plaanid, mida süüa teha. Märt tahtis lasanjet ja ma üritasin Kädi õpetuste järgi rummipalle hakata tegema. Mõlemad söögid said päris head. Jaanika ka ükskord imestas juba, et mina ja kokkamine.. Viimasel ajal suht palju teinud igast asju. Kui Kädile ütlesin, et ma oskan nüüd rummipalle teha ja ta ei pea mulle neid enam tegema, siis ütles ta seepeale: "Jumal tänatud!"

Pane nii nagu torust tuleb

See nädalavahetus oli nagu üliim tore. Pole ammu nii head nädalavahetust olnud. Lõpuks sain koos olla nende inimestega, kes on mulle nii tähtsad.
Just seekord, kui ma gümnaasiumi klassiga kokku saamisest nii väga midagi suurt ei lootnud, kujunes sellest üks parimaid õhtuid. Tavaliselt on meil neid klassiga kokku saamisi umbes 2-3 korda aastas - juunis, augustis ja ka hilissügisel. Mul on hea meel, et vaatamata sellele, et lõpetasime juba 2 aastat tagasi gümnaasiumi, on mõnelgi meist veel huvi aeg-ajalt kokku saada, kuigi viimasel ajal on rahvast ühistel klassiüritustel vähemaks jäänud. Seekord ma ei hakanud isegi seda teemat arendama, arvates, et nagunii üle 10 inimese kohale ei tule. Rauno pakkus möllu idee välja ja mina kuupäeva. Need, kes tavaliselt iga kord kohal on, lubasid nüüdkui tulla. Alles eelmine laupäev, kui linnas Keilit kohtasin, kes ka üle pika aja nägu näidata lubas, tärkas mus taas lootus ja võtsin asja ette, konsulteerisin teistega, et võimalikult palju rahvast ikkagi kohale tuleks, kuigi kõiki korraga nagunii kohale ei õnnestu meelitada.
Kõik küsisid, et miks ma klassijuhataja Laanet ei kutsunud, aga seepeale ütlen ainult, et kui vähemalt 15 inimest kohale tuleb, siis on mõtet, sest suve alguse kokkusaamisel, kuhu ta kutsusin, jõudsid kõik nii hilja kohale meid oli nii vähe.

Hakkasin peale 7 liikuma, et poole kaheksaks kohale jõuda. Ma olengi tavaliselt esimene, kes Elise juurde jõuab. Seekord jõudsid Keili ja Gristel ka samal ajal. Nad olid juba alguses lõbusas tujus ning nõudsid, et nendest esimesed pildid teeksin, enne kui teised saabuvad. Gristel pidi seejuures muidugi oma nägusid tegema.
Peale meid tulid Rauno ja Carol. Viimane polnud veel autostki välja saanud, kui Gristel juba kaugelt karjus: "Carol, mine ära!" Carolil oli jälle uus soeng ja muidugi kõik vanad naljakad teemad tema juures, mille Gristel ja Keili üles võtsid. Pärast oli kõrvalvaatajana päris naljakas kõrvuti istuvat Carolit ja Gristelit naerda, kuna mõlemad ülbitsesid üksteisega. Carol ei viitsinud üldse teda kuulata ja näitas Gristelile põhimõtteliselt iga asja peale keskmist sõrme, kuigi ta ei teadnud, kas peaks seda näitama Gristeli aju või rindade suunas, kuna Gristeli blond aju pidi olema suunatud hoopis ta suurtesse rindadesse, millega ta kogu õhtu kekutas, tahtes teistele näidata, kui palju ta vahepeal arenenud on. Gristel oli aasta Kanadas, kust ta reedel naases, nii et keegi ei teadnud, et ta tuleb, alles siis, kui teda kuskil Võrus nähti.
Siis tuli veel Mast koos oma mingi sõbraga. Vaatasin alguses, et too on kainekas, aga lõpptulemusena hakkasid nad mõlemad jooma.Vahepeal helistas Mango, hea oli, et muusika tol hetkel veel nii kõvasti polnud ja ma kotis oma vana telefoni helisemas kuulsin. Mango pärast ütles, et imelikult kaua kutsus - tavaliselt ma võtan 2-3 korra kutsumise pealt juba vastu. Paljud ikka ei tea veel mu uut numbrit. Andsin küll facebookis teada, et mul on uus number ja kellel vaja see küsigu, aga ilmselgelt hakatakse numbrit alles siis kellegi käest küsima, kui seda vaja läheb. Selleks paningi vana kaardi vana telefoni sisse, et siis vähemalt näen, kui keegi on helistanud, kellel väga vaja on ja uut numbrit ei tea. Hiljem jagasingi seal kõigile oma uut numbrit ja käskisin vanaga asendada, et enam sinna ei helistataks.
Hiljem oli sama teema Kristiannega, kes jõudis kohale viimasena. Ta kõnet ma poleks ka kuulnud, aga kuna ma olin Mangole just oma telefonide teema ära seletanud, siis ta juhuslikult kuulis, kuidas jälle mu vana telefon kotis laulis. Kristianne oli otse Tallinnast tulnud, aga kuna ma talle peale käisin, siis ta tuli ikkagi kohale. Panime talle sünnipäeva laulu ka, mis siis, et ta sünnipäev algas alles tunni aja pärast. Ta viibis umbes 45 minutit kohal ja kogu selle aja rääkisin ma teda surnuks, nii et lõpuks ta juba haigutas ja ütles, et tal pikk tee selja taga ja läheb ära koju magama, kuigi kinnitasin talle, et kell 12 nagunii helistatakse, aetakse ta üles ja soovitakse õnne.
Ma üldse seletasin kogu õhtu kõigiga. Alguses Elisega, siis Mangoga ja hästi palju Jaanikaga. Vahepeal Märt helistas ja kui kuulis, et ma inimesi surnuks räägin, siis Jaanika ütles kõrvalt: "Ma olen elus veel!" Tal oli ka palju rääkida mulle ja ikka veel olen ma talle ta sünnipäevast saadik ühe klubiskäigu võlgu. Selleks peab ootama aga jälle mõnda head esinejat klubisse. Peale klassimöllu läksidki kõik uute klubisse Capital.
Viimaste kohalejõudjate seas olid veel Älf ja ta tüdruk. Me tulime just Jaanikaga toast, istusime maha ja kui Älfi tüdruk Älfile õla peale koputas ja märkus andis, et me saabusime, siis tervitasime üksteist. Selleks ajaks olid nii mõnedki juba suht segi. Gristel ja Keili panid youtubest eesti muusikat ja laulsid kaasa, mida ma üritasin ka filmida, aga Keili sai aru ja ei laulnud siis enam. Gristel pani Masti sõbrale mega segast ja siis vahepeal oli küll nii mitmelgi meist mega mark, et nendega ühes klassis käisime. Gristelil on selline iseloom, et kui teda ei tunne, siis inimesed võivad temast väga valesti aru saada. Muidu sai ikka nalja nendega seal päris kõvasti. Tänu neile oligi see rohkem möll, mitte tavaline kokkusaamine, kus lihtsalt räägitakse juttu ja juuakse vaikselt. Vahepeal Älf ja ta tüdruk vaatasid mulle otsa kõige selle peale ja naersid, kuna me olime kolmekesi ainukesed kained seal.
Kahjuks on augustiga juba sügisilmad alanud ja õhtuti on väljas nii külm. Arvasin alguses, et oleme saunas, aga oldi hoopis väljas grillmajas. Ma panin järjest riideid juurde ja lõpuks oli enamus inimesi kamina juurde sooja läinud. Kui kõik korraga kohal olid, siis tegime traditsioonilise grupipildi ja igast muid sõprapilte ning nagu tavaliselt, kui Mango alguses üldse pildile ei taha jääda ja näo ära peidab, siis hiljem oli ta jälle nõus meiega koos pilti tegema. Kapp oleks sama teinud, aga Kapp on sõjaväes. Plaanisimegi Mangoga, et lähme talle pühapäeval külla nii, nagu Jaanusel üle eelmisel sügisel koos külas käisime. Siinjuures tervitaks Jaanust, kes hetkel eurotripil on ega sel päeval meiega ei saanud olla.
Mastiga sai ka veel igast nalja. Tal on nii muhe ja vinge naeratus, mida ta mulle otsa vaadates kogu aeg tegi, ise samal ajal kavalalt silma pilgutades, täpselt nagu kooliajalgi, sest ta teab, et ma hakkan alati selle peale täiega naerma ja punastama. Pärast, kui nad Elisega šašlõkki vardasse ajasid ja polnud veel käsi ära pesnud, tulid mõlemad mu juurde ja tahtsid mu nägu nende kätega kokku määrida. Lõpuks Mast tegigi rasvase täpi mu nina peale. Hiljem rääkisin Mastile ühest oma mõttest, mis mul ükskord gümnaasiumi pilte vaadates tekkis, et ta on üks vähestest klassivendadest, kellega ma olen küll alati hästi läbi saanud, aga pole kunagi koos pilti teinud. Nii ma siis soovisin temaga koos pilti teha, aga nagu ikka, kiusas ta mind ja ütles, et peab mõtlema selle peale, kuni oma koksi lõpuni tegi ja siis minuga koos pilti nõustus tegema. Mast on nagu ehtne modell, üks ilusamaid klassivendi mul. Mitte seda, et teised seda poleks, aga Mast jääb eriliselt silma.
Va see, et Kristianne koju läks, läksid kõik teised klubisse. Umbes kesköö paiku aitasime Elisel natuke koristada ja siis hakati Võru poole liikuma. Rauno kutsus venna järgi ja siis teised mõtlesid, kuidas end autode peale ära mahutada. Mast mõtlesin alguses, et jätab oma auto Elise juurde ja ma käiks kaks korda, aga kuna Älfi tüdrukul on ka load, siis sõitis tema Älfi autoga ja Älf Masti autoga, kuhu ka osa rahvast mahtus.

Mango, Jaanika ja Elise pidid minu autoga tulema. Alguses läks Mango Älfi auto peale, aga enne minekut mõtles ümber, et tuleb ikka minu autosse, nagu tavaliselt, kuna mul on tümm. Nii saatsime Elise Älfi auto peale Mango asemel ja siis Mango ja Jaanika tulid kahekesi minuga. Terve tee sai igast head teksti seletatud, Älf ei julgenud vist Masti autoga kiiresti sõita, siis ma sõitsin mööda ära, nii et sai omas tempos edasi sõita. Kupist mööda sõites, mõtlesime naljaga, et lähme aia taha ja karjume, kuni Kapp kasarmust välja tuleb.
Läksime Vabakale. Seal oli suht palju rahvast. Rauno tuli ka sinna, seletasime seal, et mis edasi jne. Uurisin, mis Taavet ja teised teevad, kes ta juures soolaleivapidu pidasid ning otsustasin, et kui Jaanikaga Riho juures ära käin, et ta sinna koti ära saaks viia, siis viin nad klubi ette ning lähen ise Taadu juurde. Mõeldud, tehtud! Enne nägin kaugelt veel Krissut, kes ka kõigile teadmata oli Võrru ilmunud.
Taadu ja teised pidid ka klubisse minema, aga õnneks nad ei jõudnudki sinna, vastasel korral poleks ma neid näinudki. Taadu ütles eelnevalt mulle mitmendal korrusel ja mis korteris ta elab, nii et piisas vaid ukse taha minekust ja koputamisest. Taavet tuli ukse peale vastu, kallistasime ja tal oli hea meel, et ma ikkagi kohale jõudsin. Hiljem ta pidas minu auks sel puhul toostina kõne ka veel. Liikusime edasi, kuni inimesi järjest vastu tuli ja mind kallistama asusid: Elton, fotogeeniline olend Joosep, kelle näos oli jälle see äge ilme, millest võib sadat erinevat Joosepilikku mõtet välja lugeda, Rax, Heidi, Tiiu ja neid oli seal kindlasti veel. Taadu juhatas mind tuppa ning läks siis ise kööki tagasi. Hetkeks tundus, nagu oleks seal kaks pidu: köögis olid Alisa, Marelle, Joosep ja Taavet ning toas olid Elton, Rax, Heidi, Meeks, Helena, Tiiu, Kim ja Kaidi. Mu esimesed sõnad olid muidugi need: "Nii armas on näha, et kõik mu sõbrad mahuvad ühele peole," pidades silmas Kimi, keda ma tean teise seltskonna kaudu. Sai seal säratud jälle ja räägitud, et varsti saab kooli ja puhkeruumi chillima.

Nähes, mis seal kõik toimub ja on, tahtsin autost kaamerat tuua ning kutsusin Eltoni kaasa, kuna ma ei julgenud väga üksi seal venelaste majas liikuda, seda enam, et üks venelane sõimas neid lärmamise pärast rõdu kaudu juba mitu korda. Käisime ära ja istusin ka lõpuks maha ning siis Elton pidi mulle rääkima, mis neil seal kõik vahepeal toimus ja millest kõigest ma kahjuks ilma olin jäänud, kuna jõudsin nii hilja. Millegipärast läks jutt vesipiibu peale, mis oli tubaka puudumise tõttu seisma jäänud. Mul olid aga seekord vesipiibu asjad kaasas ja olin terve õhtu oodanud, et kuskilt vesipiipu saada, et oma kaasa võetud tubakat kasutada. Mis seal ikka - läksime Eltoniga uuesti alla autosse tubaka järgi. Elton muudkui seletas terve tee, kui hea ma ikka olen. Jõudsime üles tagasi, pandi tubakas sisse, aga siis avastati, et foolium on otsas. Mul ju oli seda ka, aga autos. Üldse ei viitsinud enam alla minna, aga Elton nurus seni, kuni ma viitsisin. Käisime uuesti all ära, trepist üles tulles lõi Eltonil juba vanadus välja, nii et ta hakkas aste-astmelt üles poole jõudes hingeldama. Ma kõndisin rahulikult ja jäin ukse juurde ootama, lootes, et Elton teeb mulle ukse lahti, mida ta tegigi. Elton on ikka tõeline tšentelmen ja mitte ainult selle eest, vaid ka sellepärast, et ta mind paadiralli ajal kätel üle jõe kandis. Selle eest on Märt talle vastuteene veel võlgu, mida Elton nüüdkui meelde tuletas. Osaliselt on see muidugi juba heastatud, sest me Märdiga aitasime Eltoni Hauka laadalt koju, et ta järgmisel päeval tööle sai minna.
Lõpuks sai vesipiip üles ja käiski ainult meie poolse laua otsa juures ringi, seni kuni teised häält tõstsid. Seda sellepärast, et kõik tulid köögist vesipiibu lõhna peale tuppa ja jäid meie ringi oma järjekorda ootama.

Teisel pool olid Kim, Kaidi, Tiiu, Helena ja Meeks. Nood laulsid seal rohkem. Enne mu tulekut oli Kim kitarri mänginud, peamiselt Termika lugusid, mida kõik kaasa olid laulnud. Tahtsin, et ta veel neid mängiks, aga siis vajus see teema ära kuidagi. Kuulati youtubest mingeid haigeid laule, mida Kaidi ja Kim panid - Avandi ja Sepa paroodiad ja mõned rahulikumad laulud, mille peale me Tiiuga protestisime, et tahame midagi lõbusamat. Kim mängis vahepeal kitarri kaasa mingitele lugudele ja lauldi jne. Teemaks olid 90ndad, nagu näiteks see: http://www.youtube.com/watch?v=bsBQwFtqIQc , mida kõik kaasa laulsid. Pärast sai ikka kaasaegseid laule ka, kuigi Kaidile ei meeldinud me laulud üldse ja ta polnud nõus eest ära ka minema, et me saaks oma laule panna.
Sai igast pilte tehtud, terve seeria ekstra Joosepist, kellele facebooki profiilipilti on vaja, aga ta pole siiani nendest ühtegi veel valinud. Ma tegin salaja videosid ka. Keegi ei saanud aru, et ma filmin. Üritasin Tiiu naeru jälle peale seda, seekord ma sain temast, ta naerust ja naljadest päris head kaadrid, aga ma pole jõudnud neid veel üles panna. Heidi oli ka kaine, siis naersime neid seal.
Vesipiibul vahetati mitu korda sütt, mis pandi koos fooliumiga plastimasskaussi, mis laual oli. Ühel hetkel avastas Tiiu, et midagi kärssab, aga selleks hetkeks oli juba kausil auk sees ja lauale ka juba imbunud. Tiiu: "Siin põleb ju!" Marelle hakkas kartma, tõmbus ruttu eemale, selle asemel, et aidata. Tiiule anti coca, mille ta kallas põleva koha peale. Pärast Helenaga naersime, et tuhka Tiiu on tuletõrjuja. See tuhka Tiiu tuli Hauka laadast, kui ka Tiiu oli vesipiibu tubaka tuhaga koos. Hauka laadal saingi Tiiuga tuttavaks. Ta on nii äge väike tüdruk. Ma üritan kunagi lähiajal Hauka laadast veel lähemalt kirjutada.
Hiljem ajas Alisa veel mingid joogid laua peale maha. Tõmmati edasi vesipiipu, räägiti juttu ja siis Taavet ja Joosep tahtsid jätkata oma toosti ja pihtimusringe, mida nad peo alguses tegid. Taavet pidas siis kõne minu auks, öeldes, et tal on selle peo juures kõige suurem rõõm see, et mina lõpuks kohale jõudsin. Edasi jätkusid pihtimused, kus Alisa pidi parasjagu ütlema midagi, mis ta hetkel mõtleb või mis tal südame peal on. Joosep: "Pane nii, nagu torust tuleb!"
Alisa vaikselt: "Mul ei ole ju toru..," mille peale kõik täiega naerma hakkasid. Toohetk oli selle toruga see teema ka, et Kim hakkas läbi fooliumitoru suitsuringe tegema, aga nagu alati, tahtsid kõik korraga neid teha.
Vahepeal olid kõikjal jälle laiali igal pool: rõdu peal, köögis jne. Taadu pakkus mulle veel kooki, mis nad kambaga enne pidu teinud olid, aga lubadusest hiljem võtta, jäin koogist üldse ilma.
Mingi hetk, kui Rax ja Heidi ka juba ära olid läinud, Joosep oma teemat ajas, et talle jooki juurde sebitaks ja Triinu baari viidaks, siis tuli mul ka mõte, et ehk tänaseks aitab ja peaks ka liikuma hakkama, sest pidin Märdi juurde minema. Kõigil oli kahju, et ta ei tulnud. Ma oleks ta ikka kaasa võtnud, aga ta käis päeval Tartus libedasõidul, ma olin terve päev kodus ja õhtul klassimöllul ja peale Tartust tulekut läks Märt koju, nii et tal poleks mõtet olnud uuesti linna tulla ja pärast uuesti jälle Viitkale tagasi sõita, mõlemad olime erinevate autodega ka.
Jätsin kõigiga hüvasti, kuigi mind ei tahetud üldse ära lasta. Kaidi otsustas Kimi juurde minna ja nii võtsin nad ka kaasa ja viisin Kimi juurde. Tegi linnas veel ühe tiiru ja hakkasin kodu poole sõitma. Terve tee oli möödunud õhtust pea igasuguseid häid mõtteid täis. Põhja-Läti family seltskonnaga koos olles on alati selline tunne, nagu oleks kuskil muinasjutus. Kõik on nii sõbralikud, armsad ja hoolivad. See on kirjeldamatu, kuidas nad omavahel kokku hoiavad. Rõugekana olen ma alati kadestanud selliseid sõpruskondi, kuna siin Rõuges elades pole ma kunagi saanud osaks terve elu kestvale sõprusele. Hetkel tunnen, et mu süda on taas täis rahu. Tahaksin vabandust paluda neilt, kelle peale ma olen olnud tõsiselt pettunud, et te mu südamesse oma tegude või tegemata jätmistega suured kriimud olete vedanud ja ma seeõttu teie peale sügavalt solvunud olen olnud või nimetatakse seda hoopis andeks andmiseks!?
Sel hetkel, kui ma linnast sõitma hakkasin, tundsin, nagu kõik oleks jälle läbi saanud - pean pöörduma tagasi hetke, milles ma varem olin. Alati, kui ma Taadu ja nende juurest ära lähen, on mul tunne, nagu väljuksin ilusast muinasjutust, mis on täis siirast sõprust. Taadu, sul on tõsiselt suur süda, et sinna kõik oma sõbrad mahutada ja neid hoida ning neist nii nii palju hoolida. Väärt sõber oled! Sa oled minus täitnud selle tühimiku, mis on tekitanud need, kellelt ma olen oodanud tõelist sõprust, aga olen selles alati pettunud.
Saatsin Taadule sõnumi, mille peale ta helistas mulle ja ütles, et tegin ta südame sellega nii soojaks. Ta imestas, et kuidas ma saan samal ajal sõita ja sellist sisukat sõnumit kirjutada ning kutsus mind tagasi. Terve tee rääkisin veel telefonis Eltoni, Joosepi ja Taavetiga. Sai igast nunnut teksti aetud ja kõik käskisid Märdile kõike edasi öelda, et kui kallid me neile oleme jne. Seda rohkem kahju oli mul ära minna, aga samas tahtsin Märdiga ka koos olla.
Arvasin, et Märt magab, aga ilmselgelt ei saa ta ilma minuta sekunditki rahulikult olla, nii et ta oli kogu aeg pool ärkvel, kuni ma jõudsin. Oleks tahtnud, et tema oleks ka sel õhtul minuga olnud ja lootsin, et saan temaga laupäeval koos olla, aga kuna ta pidi kodus terve päev tööd tegema ja ma pool päeva maha magasin, siis saime alles õhtul koos olla. Ma ei viitsinud terve päev mitte midagi teha, samas, kui kõik teised terve päev ringi liikusid ja tegutsesid. Mul on vahepeal imelik nädalavahetustel Märdi juures olla, kuna ma vist ei näe end kunagi tulevikus niimoodi tegutsedes. Tunnen, et olen hoopis mõttete inimene, kes unistab, mõtiskleb, kogub inspiratsiooni erinevatelt hetkedelt, inimestelt ja ümbruskonnalt, kirjutab raamatuid jne. Ükski suur inimene ei saa minust aru ja sellepärast ma tahaksingi elada kuskil üksinda, teistest eraldatuna, et keegi ei ootaks minult midagi ega käseks mul teha asju, mida ma teha ei taha. Vahel ma tahan, aga ma teen seda siis, kui ma ise tahan, mitte siis, kui keegi käseb. Märdil on mu elus suur koht ja ma tean, et ma meeldin talle sellisena, nagu ma olen, aga sellegipoolest on mul end tulevikus raske ette kujutada hea naisena. Tahan olla elu aeg see tüdruk, kes ma alati olnud olen.
Pühapäeva hommikul magasin kogemata sisse, nii et kui ma enne 10 ärkasin, läks järsku kiireks, kuna lubasin Mangole, et tulen peale 10 linna. Lisaks sellele oli Elisa mast maas, nii et ma ei saanud ei Mangole ega Kapile helistada ega sõnumit saata. Pidin Mangole helistama, kui Kupi juurde jõuan, aga kuna ma ei saanud, siis läksin ta maja juurde, aga kuna ta autot polnud, siis mõtlesin, et lähen Kuppi ära ja lasen Kapil talle helistada, et ma kohal, aga õnneks ootas Mango mind juba Kupi juures. Registreerisime end sisse ja jäime Kappi ootama. Kapp tuli, siis juba kaugelt säras. Liikusime minema sealt. Kuna lahingukooli maja ehitatakse, siis seetõttu saab Kupi territooriumil palju kaugemale kõndida, kui tavaliselt. Jalutasime ja siis Kapp rääkis igasuguseid lugusid, mis neil toimunud on jne. Me rääkisime talle klassimöllust, uuesti klubist ja igast muud teksti tsiviilis toimuvast, kuigi enamus teksti käis ikka ajateenimise ümber. Neil tundub tagalakompaniis suht lebo elu olevat. Ma ei hakka siin lähemalt kõigest rääkima, sest see liiga konfidentsiaalne info.
Olime umbes tund aega Kapil külas, kuni ta sööma läks. Seekord oli Kapp nõus isegi suurima hea meelega pilti tegema. Tavaliselt on ta selles osas alati tagasihoidlik olnud, aga nüüd otsis isegi koha, kus pilti teha. Mango ei soovinud pildile jääda, nii et lasin tal meist pilti teha.
Kapp saatis meid ära ja siis kirjutasime end välja. Täiega tore oli Kapiga kohtuda. Pean ikka oma kohustuseks klassivendi sõjaväes külastamas käia.
Jätsin Mangoga hüvasti ja siis Sulev oli mulle juba vastu tulnud, kuna pidin talle ka külla minema. Ta kompaniist olid mingid tüübid seal, kes mind sisse registreerisid, nood kommenteerisid, et Sulev ei saa mind vastu võtta, mille peale ütlesin: "See on bullshit", mille peale mõlemad naerma hakkasid ja siis üks neist ütles: "Reamees Koemets, Teile on külaline!"

Sulev, seistes ise mu kõrval: "Selge, sain!" ja nii liikusime jälle samale ringile, kus Kapigagi käisime. Nägin vanu klassivendi, Mihklit ja Matit ning veel mõningaid tuttavaid. Ma ainult naersin seal, et käin siin järjest kõigil külas. Sulev küsis, et kus kompaniis Kapp on ja siis rääkisin talle Kapi räägitud lugusid jne. Kapp rääkis mulle, et kui ta alguses Sulevit nägi, siis tundus ta talle mega tuttav, aga ta ei pannud pilti kokku, alles siis sai aru, kellega tegemist on, kui Kupis oli "Lauluga maale" salvestus, mille ajal ma Sulevil esimest korda külas käisin, samal ajal, kui Kapil sõbrad külas olid, nii et tookord ei õnnestunud temaga kohtuda.
 Hiljem istusime metsa alla maha, rääkisime igast teksti. Ütlesin küll Sulevile, et omaarust ma olen viimasel ajal vaiksem, aga ta väitis, et ma räägin ikka sama palju nagu vanasti. Ilmselt on asi ka selles, et me tunneme üksteist liialt kaua. Ta on ka üks lähedasemaid sõpru mul. Vahel, kui tahaks kellegagi lihtsalt rääkida, siis on ta esimene inimene, kellest ma sel puhul puudust tunnen, kuna hetkel ei saa temaga iga kell rääkida, kui tahaks. Ta lihtsalt mõistab mind alati. Lõpuks oli aeg Sulevil ka sööma minna, ta saatis mu ära, kallistas ja läks.
Kõndisin auto poole ja helistasin Taadule, et talle öölaulupeost Märdi autosse jäänud jook ja Eesti lipp ära viia. Viimasega Taadu maja ees kõndides oli küll kartus, et ma saan tappa, kuna ilmselt on see nüüd ainuke Eesti lipp seal venelaste majas.
Taadu oli just ärganud, Tiiu ja Kaidi olid ka veel suht padjakatega. Rääkisime Taaduga juttu, ta muljetas, mis veel peale mu ära minekut seal oli toimunud. Ma läksin 3 ajal ära, pidu lõppes umbes kella 5 ajal. Jutustasime veel ja siis viisin Taadu poodi, et ta saaks mu golfis tümmi seni kuulata ning siis jõudsin ise ka lõpuks koju. Ei läinud kaua, kui Märt ka lõpuks jõudis. Olime natuke minu juuresja siis läksime maale, sain vanaema ja vanaisaga jälle jutustatud ning oma koeraga koos oldud, kellega ma viimasel ajal nii vähe koos olen olnud. Ma reaalselt kardan, et kuigi ta näeb välja sama noor, kui varem, on ta tegelikult vanuselt nii vana, et võib koera aastates mõne aasta pärast hinge heita. Ta nagu nii hoiab mind, kuna ma olen kutsikast saadik temaga olnud ja tegelenud jne.
Õhtul sai igast saateid veel telekast vaadatud. Ma jäin lõpuks filmi Monte Carlo vaatama ega lasknud Märdil magama jääda, aga noo nii huvitav oli. Kui ma mingit filmi või saadet vaatama hakkan, siis ma elan sinna nii sisse, et mind on raske sel hetkel kõigutada.
Peale seda nädalavahetust tundub, et kõik on jälle endine. See nädalavahetus oli nii vaimustav, et ma ei suutnud pühapäeva õhtul enam uinudagi. Pea oli igasuguseid mõtteid täis, mida siia kõike kirja panna.

Saaremaa 26.-28. juuli

Kas ma nüüd lõpuks jõuan jälle kirjutada? Mitu aega juba sellele mõelnud, aga pole suutnud jõuda teostuseni. Kõigepealt tahaksin rääkida Saaremaast, kuhu ma lõpuks üle peaaegu 3 aasta tagasi jõudsin, ja seda kõike veel suvel, mis on omamoodi uskumatu, kuna need ainsad 2 korda, kui ma seal käinud olen, on olnud kas sügis või vihmane suvi. Õnneks ilmaga seekord vedas, kuigi hommikused päikesetõusud merel jäid nägemata, sest Saaremaal tuleb päike välja alles lõunaks, aga selleks ajaks olime me juba kuskil rändamas.
Enne minekut, paar nädalat kindlasti käisid juba minu, kui turismikorraldaja ettevalmistused väljasõiduks. Turismimessidelt kogutud materjali ja interneti abiga õnnestus päris asjalik reisikava kokku panna ja ära sai käidud peaaegu kõikides kohtades, mis olin planeerinud. Omaarust jäi neid objekte alguses väheks, aga juba teise päeva poole peal oli tunda, et neid on nii palju ja tekkis hetkeks tunne, et me ei jõuagi õhtuks ööbimispaika, nagu esimesel õhtul juhtus. Teinekord olen targem ja sorri reisikaaslased, kes te pidite minuga kõik kohad läbi käima. See meenutas juba reise koos õpetaja Siiriga, et "kui me juba siia tulime...", siis käime kõik kohad ikka läbi.
Nüüd aga reede juurde, mil reis Saaremaale alguse sai. Märt oli päeval tööl, nii et minema saime hakata alles peale tööd, kella 4-5 paiku. Ootasin Märdi ära ja seni, kuni ta sõi ja pesus käis, läksin Viitinasse Mikule järgi. Kui me tagasi jõudsime, oli Märt juba mu toas kohvi joomas ja komme söömas ning keeldus kuhugi minemast. Mikk liitus ka temaga, mõlemad istusid mu voodi peal ja sõid komme, samal ajal, kui ma käskisin neil kiiresti liigutama hakata, sest ega praam meid ei oota. Mõlemad võtsid veel komme kaasa, Mikk võttis ühe ekstra Carru jaoks, et see talle sõbraks saamise puhul anda.

Järgmine peatus oli Kuldre, kus käisime poes ja tegin kõne Carrule, et ta teeotsa tuleks. Vahepeal jõudsin aga jutustamata hakata ja unustasin üldse ära, et me kohe ta teeotsa jõuame, aga kuna Märt nägi Carrut tulemas, siis peatas õigel ajal kinni. Pakiti Carru asjad ka auto peale ja siis andis Mikk Carrule kommi üle, mille söömisega Carru nii kaua venitas, et lõpuks see komm kadus ära kuhugi.
Terve tee käis kogu aeg haige rebimine. Mikk avas õlu, millel jäi kork pudeli külge rippuma ja kõlises vastu pudelit, nii et minul kui ees istujal jäi tunne, nagu pulmalauas istujatel, kui keegi noaga vastu klaasi kõlistab, et sõna saada. Mina: "Noh, räägi, Mikk," aga Mikk ei saanud aru, mida ma talt tahan, kuni talle ära selgitasin ja kõik naerma puhkesid. Hiljem Mikk võttis selle korgi pudeli küljest ära, et me ei arvaks jälle, et tal tähelepanuvajadus on.

Carru ei jõudnud ära oodata, kuni me Pärnu jõuame, teades, et siis saab Mc'i. Tagasi tulles oli sama teema. Terve tee rääkiski ainult burksist meile.
Pärnus oli hea sõita, kuna Mikk käib Pärnus koolis ja teab, kust sõitma, reastuma jne peab. Märt polnud oma sõnul kordagi Pärnus käinud, kuigi kui ta väiksena Saaremaal käis, siis läbi peaks ikka sõitnud olema, aga ilmselgelt ei mäletanud ta sellest midagi. Ma ka enam-vähem tean Pärnut, aga nii täpselt nagu Mikk kõike teadis ja seletas - nii palju mina küll ei teadnud. Pärnusse sõites teadis ta ka kõiki kohti ja inimesi, kes või mis teeäärde jäid ning teadis meile igasuguseid lugusid rääkida. Näiteks polnud ma kordagi Pärnusse sõites tähele pannud, et ühes hoovis seisab püsti valgusfoor. Sellest loo moraal, et kui Pärnusse lähete, siis võtke Mikk kaasa! Mikk on üldse parim reisikaaslane. Alati kui kuskil käinud oleme, siis on elamused ja lõbus seltskond tema poolt garanteeritud. Miku kulul on hea muidugi ka nalja visata, mida terve reisi ajal sai tehtud, alustades naljadest: "Onju, Mikk?", lõpetades politsei naljadega. Kõigeparem selle juures on see, et tal endal on ka kogu aeg naljakas.
Hakkasime Pärnus fooridega ristmikule lähenema, Mikk: "Kui oranžiks läheb, siis on roosa!" või siis see, kuidas mingi haige väljanägemisega kass üle tee jooksis, mille peale Mikk kommenteeris: "See on üle söönud rott v?"
Käisime Kaubamajakas, et hommikusöök valmis osta ja külastasime sel puhul Rimi töötaja Mikuga Rimit, mida sai reisi jooksul veel korduvalt külastatud, nii et Mikk ei tahtnud pärast neid käike esmaspäevasele tööpäevalegi enam mõelda.
Ma tegin lõpuks Sportlandist oma Nike plätude ostu ära ja ostsin seekord punased, nagu Carrul. Eelmistega lihtsalt ei kannatanud enam käia, kuna see, mis oli õiges suuruses, oli teiste väljas käimistest juba kahelt poolt katki läinud ja see teine, 2 numbrit väiksem plätu, mis juba eelmisel aastal mul kellegagi vahetusse läks, on mitu korda mu jala ära hõõrunud, nii et oli viimane aeg need piinad lõpetada.
Käisime veel Mc's, võtsime eined kaasa ja liikusime edasi Virtsu poole. Carru muidugi kommenteeris jälle terve tee oma maitseelamusi ja vaatamata sellele, et ta pani Mc's kõige rohkem raha magama, ei saanud tal kõht ikka veel täis, sellest ka see ootus Saaremaalt naasemisest.
Audrus jõudsime juba kuskil ekselda, aga no meil oligi reisi motoks lause: "Miks minna otse, kui saab ka ringiga!" Vahepeal eksisin mina, kui kaardilugeja ja vahepeal kihutas Märt õigetest teeotsadest mööda.
Pärnust välja sõites olid teetööd, siis sai noid seal kommenteeritud ja kuskilt sealt edasi, ilmselt Audru kandis tegime peatuse, et loojuvat päikest pildistada, Mikuga pääsukesi mängida jne.
Teel Virtsu panime enneaegselt juba Saaremaale jõudmiseks mõeldud plaadi mängima, kust võis kuulda "tule saarele laulu", "Saaremaa valssi" ja muid teemakohaseid laule. Samal ajal, kui Märt sõitmisele keskendus ja Carru meid niisama irvitas, laulsime me Mikuga "Saaremaa valssi" duetina ja oli umbe lõbus olla. Mõnus oli sõita mööda pikka sirget metsaga ümbritsetud teed päikeseloojangul. Veel panid meid naerma sõna "roopad", mida ei kasutada just eriti tihti, aga peaks tähendama rööbast.
Jõudsime sadamasse nii vara, et meist varem väljuma pidanud praamgi polnud veel tulnud, nii et jätsime auto parklasse ja läksime päikeseloojangut vaatama ja pildistama. Carru objektiiviga jäid ülihead pildid, mida pärast oma praami järjekorras oodates sai teistelegi facebooki jagatud.
Kuna me olime nii vara kohal, siis saime esimesena praami peale, aga nagu teada, siis liigne agarus on ogarus ja me saime praamil sellise koha, et ma kartsime lõpetada Läänemeres, st auto jäi kallaku peale ja ei jäänud ei käigu ega käsipiduriga sinna pidama, kuna kalle oli suur ja pinnas oli märg. Seega ei saanud Märt üles tekile tulla. Alguses jäi ta lihtsalt piduripedaali hoidma, aga kuna ma avastasin sealt samast seina äärest suured tõkiskingad, siis panime nood toetuseks ette ja nii ei pidanud vähemalt piduripedaali pool tundi järjest peal hoidma.
Vaatamata sellele, otsustas Märt ikkagi autot valvama jääda, nii et kui me hiljem Miku ja Carruga üleval tekil olime, siis lehvitasime talle sinna alla ning vaatasime, kui kaugel on see Saaremaa. Jalutasime natuke praami peal ringi, kuigi Carru tahtis istuda, aga vedasime ta endaga kaasa ja käisime Mikuga ümber kioski, nagu kass ümber palava pudru, lootes, et see on lahti, aga polnud ja Mikk ei saanudki krõpse osta.
 Läksime suht varakult alla tagasi, et Märt ei peaks üksi olema. Saime praami pealt Saaremaa suve 2013 ajalehe ja hakkasime toda uurima, seniks kuni praam kohale jõudis. Ma pole vist kunagi nii närvis olnud, kui siis kui me kohale jõudsime. Ma ei lubanud tõkiskingi veel niipea alt ära võtta ega autot käima panna, sest ma kartsin, et kui see sein eest alla lastakse, siis veereme me alla merre, aga ilmselgelt olen ma liiga palju filme vaadanud. Kartus oli muidugi ka sellest, mis Karl-Kasparil eelmisel aastal juhtus, kui ta loodusreisides praktikal oli ja ekskursioonibuss jäi praami ja sadama vahele kõikuma, kuna praam polnud sadama külge piisavalt hästi kinnitatud. Märt käskis mul rahuneda, aga reaalselt nii õudne oli.
Lõpuks saime õnnelikult praami pealt maha ja sai räägitud, et tagasi tulles sama viga enam ei korda. Sõitsime natuke Kuivastust edasi ja siis peatusin teeääres, et kontrollida, kas käsipidur tuli korralikult maha ning peale seda jätkasime teekonda, et otsida üles Oosaare rand, mis pidi Muhumaal olema ainuke koht, kus tasuta telkida. Juhised olid kõik üles kirjutatud, aga kohale me sinna ei jõudnudki, kuna väidetavate viitade asemel laiutas kõikjal tühjus. Sõitsime edasi-tagasi, aga kasu polnud mitte midagi. Nii otsustasime Muhumaalt minna Orissaarde, kus oli parasjagu merepäevade raames käimas Ivo Linna kontsert. Käisime üritusele isegi suht lähedal ja uurisime, kas keegi teab, kus telkida saab, aga vastust ei saanud. Mikk suutis isegi kirikulapsed ära hirmutada - tal piisas ainult akna alla kerimisest ja "tere" ütlemisest, et nood kiiremini liikuma panna.
Jäime ranna lähedal ühes parklas peatuma, Carru jagas telefonist läpakasse netti ja otsustasin veelkord otsida lähedale jäävaid ööbimiskohti, aga ilmselgelt nõutakse sealkandis telkimise eest liiga kõrget hinda. Peipsi ääres saaks näiteks 5-6 euro eest terve telgi üles panna, aga Muhumaal ja Orissaares peab iga inimene telkimise eest maksma 6 eurot. Ma arvan, et tervele me seltskonnale jääb Orissaare ja Muhu meelde kohtadena, kus magada ei saa, seda enam, et mõnel oli pikk tööpäev selja taga ja kell oli juba 1 öösel.
Lõpuks liikusime teisele poole Orissaaret, kus nägime viita Maasi puhkemaja juurde. Keerasime sinna, aga kui selle tee peale jõudsime, siis polnud jälle ühtegi täpsemat viita näha, nii et kui nägime kadakate vahel liikumist, siis keerasime sinna sisse, ise samal ajal mõeldes, et siseneme kellegi suvalisse hoovi praegu.
Purjus kodanikud tulid meid kohe tervitama, küsisid, kes oleme ja kust tuleme. Kui uurisime, et kus siin telkida saab, siis küsis purjus onu meilt: "Aga palju teil raha on?" Ta ajas veel igast kohatut juttu, aga ta sõber oli palju viisakam, kuuldes me muret, ütles: "Tulge aga pange siia telk üles!"

Olime ikkagi õiges kohas Maasi puhkemaja juures, mida see seltskond oli terveks suveks välja üürinud. Need kaks tüüpi aga polnud need, kellelt küsida, kas võime seal ööbida. Nad läksid kellegi kolmanda käest küsima, kes oli kohe nõus ja see viisakam noormees juhatas meid koos autoga maja taha, kus telkida.
Too hull onu, kes meiega alguses rääkima tuli, jäi veel tükiks ajaks sinna jutustama. Kuna puhkemaja vahetus läheduses asub Maasi maalinn, siis kuulsime lugusid miinidest, mis eemal kadakatel vahel olema pidid. Too mees rääkis, kuidas ta metalliotsijaga seal ringi käis, kuid ei leidnud midagi.
Nad ise olid Tartust pärit ja veetsid oma suve Orissaares. Nad kõik olid käinud ka Ivo Linnat kuulamas, millest me ilma jäime, kuna jõudsime nii hilja. Kogu selle aja, kui me telki püsti panime, madratsit pumpasime ja autost asju telki viisime, siis ta muudkui seletas seal. Alles siis, kui me telki hakkasime minema, läks ta minema ja lubas hommikul edasi rääkida. Neil pidi äratus kell 9 olema, aga kuna me kõik ärkasime 6-7 ajal, siis mõtlesime, et paneme igaksjuhuks asjad vaikselt kokku ja lähme minema, enne kui majarahvas ärkas. Nad tundusid küll tavalised inimesed olevat, aga kes teab ja äkki oleks hommikul veel ööbimise eest raha küsinud, nii et liikusime Maasist läbi Orissaare Kuivastu-Kurressaare maanteele ja plaanisime hommikusöögi kuskil tee peale jäävas asulas teha. Nii leidsime ennast Valjala kiriku juurest parklast tegemas traditsioonilisi hommikusööke, mida ilmestas autokapotil olevad Rimist ostetud toidud lähedal oleva heina seest võetud ohakaga, mis pidi olema lilleks laual.
Sõime võileibu sulajuustu, vorsti, pihvi ja juutstuga ning pärast väikest hommikusööki alustasime oma aktiivset puhkust Saaremaal. Kõik olid veel suht unised ja padjanägudega, kui me Kõljala poole sõitsime. Külastasime Kõljala mõisa, mis on üks ilusamaid ja omapärasemaid mahajäätud mõisaid. See ootaks küll renoveerimist, aga samas oli see jälle huvitav, üksildane ja armsalt maha jäetud koht. Me pidime kuskilt läbi heina ja okste sinna kõndima ja just siis, kui meil pildid tehtud said ja ära minema hakkasime, tuli traktor sinna niitma. Mu tulevases majas võiks mõisa keskmine osa koos suurte sammaste, rõdu ja verandaga olla.

Kõljalast järgmine oli kohe Kaali, mis kuulub kolme kõige ilusama paiga sekka Saaremaal. Ma olen seda kohta alati külastanud, kui ma Saaremaal käinud olen, aga kokkuvõttes on minu arust Saaremaal ka palju ilusamaid ja asjalikemaid kohti, kui Kaali. Varasemal kahel korral, kui käisin, oli vee värv pruun, seekord oli aga täitsa tumeroheline, mis oli samas omamoodi äge.
Vaatasime kõik suveniirid ja postkaardid üle, mis seal müüdi ja samal ajal, kui ma wc's käisin, tegi Märt kuuskedest pilti, kuna selliseid pole kodus. Nii on mul veel galeriis mitmeid tema tehtud pilte objektidest, mida kodus pole. Siis oleks veel Mikk wc'sse kinni jäänud jne. Nalja sai.
Enne minekut jamasin oma lakipurgiga veel, aga selle pihusti oli katki ja ma ei saanud sealt lakki kätte, nii et ma läksin lõpuks selle peale nii närvi ja virutasin selle vastu asfaltit. Lakk siis selle jaoks, et mul on nüüd viltune tukk, mis mu naabrist juuksur vahetult enne reisi mulle lõikas, aga kuna üks salk on liiga lühike ja ma ei kanna sirgendajat kaasas, siis see jääb kogu aeg mu näo ette. Lõpuks sain klambriga selle ikkagi kuidagi kinni pandud ja sai teekonda jätkata.
Pikemalt peatusime Kuressaares. Kõigepealt käisime tanklas, kust poisid endale kaua igatsetud kohvi ostsid ja siis läksime kesklinna. Esimese asjana käisime kohe turismiinfokeskuses, milleks olid mul ettevalmistatud küsimused, millele ma eelnevalt netist ega flaieritelt vastust ei saanud. Nüüd enam-vähem sain, lisaks veel mõned kaardid ja flaierid.
Turismiinfokeskuse töötaja, kes meiega tegeles, oli väga sõbralik ja abivalmis. Eelmise päeva ööbimisest tingituna küsisin küsimuse: "Mis siis saab, kui panna telk üles kuhugi suvalisse randa, kus pole telkimist ette nähtud?" Sain vastuseks, et mõningatel juhtudel on asi isegi politseiga lõppenud, nii et hea oli, et Maasi puhkemaja rentivad inimesed nii vastutulelikud olid, aga no eks mandri inimesed hoiavadki kokku. Ja no see eelmine öö, kui me ööbimiskohta ei leidnud, oli küll tunne, et oleks telgi kuhugi suvalisse parklasse ka üles pannud ja sinna magama heitnud.
Käisime Kuressaare turu peal, kust isa mulle väiksena mu lemmiku Winny Puhhiga T-särgi ostis, mille ma ribadeks kandsin. Lootsime seekord leida sealt mõnda ilusat ja asjalikku suveniiri ning suitsu lõhet, aga ei saanud kumbagi. Hiljem teisi suveniiri poode külastades leidsin, et turu peal oli hinnad turistidele liialt üles kruvitud.
Eelkõige otsisin mereteemalisi suveniire, milleks andis eeldused Kuressaare lossi lähedal asuv Zurra Murra kingipood ja kohvik, mille juurde auto parkisime ja hiljem Lossi juurde ja randa jalutasime. Vaatasin neid suveniire, oli küll kõike pudi-padi, aga midagi konkreetset ikkagi ei leidnud, Märt ostis kohvi endale ja siis lebotasime verandal pehmete kotttoolide peal, kuniks alles pikema jalutuskäigu ettevõtsime.
Läbisime lossihoovi, lossi sisse ei läinud, kuna mu sõbrad polnud muuseumitest väga huvitatud ja ma ise olen ka seal väiksena juba käinud. Tegime pilte ja saime veidi osa ooperipäevadest, mis samuti seal samas toimusid. Kaugelt paistsid ka tivoli atraktsioonid, mida minu kahjuks just maha võtma hakati, kuigi oleks tahtnud vähemalt ühe tiiru vaaterattal teha, millelt oleks Kuressaarele ja merele üliheade vaadete osaliseks saanud. Kahjuks pidin leppima ainult piltidega, mille taustale jäi vaateratas.
Jõudsime lõpuks randa ja sealt sadamasse ning muuli peale. Pärnus peab muuli lõppu nii pika, umbes kilomeetrise jalutuskäigu ettevõtma, Kuressaares aga piisab paarist sammust, et sinna jõuda. See oli positiivne!
Kaugelt nägime ka Suurt Tõllu ja Piretit, aga kuna see oli teisel pool vett, siis mõtlesime hiljem sinna autoga minna, aga kuna tuli teisi objekte vahele ja oleks tahtnud Kuressaarest väljas pool ka kõik plaanitud kohad läbi käia, siis liikume tagasi linna poole. Seda-enam, et lõuna saabus, päike tuli välja ja nii soojaks läks, et pidin teksad ja dressipluusi kleidi vastu välja vahetama ning lõpuks oli kõigil kõht juba üsna tühi.
Enne käisime veel Kuressaare kuursaali juurest läbi. Mul oli kange kavatsus iga hinna eest maja paremas küljes asuvasse torni kuidagi saada, aga kahjuks polnud see võimalik. Tegime mõned pildid ja puhkasime jalga ning jalutasime tagasi auto juurde.

Külastasime linna ääres kaubanduskeskuses asuvat Rimi, et õhtuks ja järgmiseks hommikuks süüa osta ja siis otsustasime minna sööma pubisse Mönus Villem. Käisime seal kolmekesi, kuna Carru oli Hessist endale kõike head ja paremat ostnud ning jäi seda autosse sööma, kuigi pärast kahetses, kuna Hess pole tema arust pooltki nii hea, kui Mc Donalds ja autos oodates hakkas tal palav. Pubis oli aga hea jahe. Me ootasime sööki mingi 20 minutit. Selle jooksul sai palju nalja ja tuldi head mõtted, nagu näiteks see, et poest jäi sool ostmata ja pärast nelja kartuli ja paneeritud šnitsli söömist kadus sool salapäraselt laualt. Hiljem lubasime üksteisele, et jätame soola sadamasse sildiga: "Tagasi viia Mönusasse Villemisse!" Märt aga rääkis kogu aeg, et järgmine nädal tuleme Saaremaale tagasi ja siis toome soola ka tagasi.
Peale tunnist ajakulu poes ja pubis saime lõpuks Kihelkonna poole liikuma hakatud. Tahtsime Karujärve äärde minna, aga seal olid mingid suvepäevad ja meid ei lastudki sinna õigesse randa, kuigi oleks tahtnud seal teha pildi 10 aastat hiljem sellest, kui seal viimati käisin. Läksime ühte teise randa järve idakaldal. Enne pidime muidugi natuke metsa all jalutama, et sinna jõuda. Neid randu oli seal veel teisigi, kuna kõikjalt kuuldus hääli. Vesi oli soe, kuid põhi seal kohas sogane. Vaatamata sellele jalutasime natuke vees ja tegime pilte. Hiljem lugesin autos teistele järve legendi. Mul oli igast kohast kirja pandud mingi legend või faktid, mida enne või pärast kohale jõudmist teistele rääkisin.
Edasi viis tee meid õudsatele treppis kruusateedele, kus tekkis vahepeal tunne, et auto laguneb laiali. Kuskil teeääres vedeles üks roosa dressikas, mille peale küsisime Mikult: "Su oma v?", mille Mikk jälle omaks tunnistas. Ootamatult ruttu jõudsin viidani, mis näitas Suure Tõllu kerisekivini. See oli jälle kuskil metsa sees. Natuke pettusin selles, kuna pildi peal oli see palju muinasjutulisem ja sellejuures oli redel, kust sai üles kivi peale ronida, mida aga polnud, oli redel. Märt leidis mingi muu mooduse, kuidas peaaegu kivi otsa ronida, aga päris üles ikkagi ei saanud.
Loksusime edasi mööda kruusateid. Ilm oli juba päris kuum ja kõik ootasid, et saaks ära randa, kuhu viis aga pikk, kruusane, konarlik, kitsas tee. Carru ja Mikk olid vahepeal taga küll juba selliste nägudega, et kuhu te meid viite ning jõudsid vahepeal isegi tukastada. Ühesõnaga olime teel Harilaiu poolsaarele, mis on peale parimate loodusainete tundjate preemiareisi saanud mu helesiniseks unistuseks, kus tahaks tulevikus suvel elada ja puhata. Ma arvan, et Märdile ainult see mõte ei meeldiks, kuna ta ei saanud aru, kuidas keegi saab sellises kohas elada, kus ei ole mitte midagi ega kedagi läheduses. Talvel ei saaks sealt isegi kuidagi minema.
Nii me sõitsime päris kaua ikka mööda kitsast kadakatega ümbritsetud teed Harilaiu poolsaare poole. See tee aina venis, aga lõpuks jõudsime siiski kohale. Autos hangumisest tekkis kindel plaan ujuma minna, aga kui me parklas autost väljusime, siis tundus õhk väga jahe olevat. Vaatamata sellele võtsime ikkagi käterätid kaasa.
Kõndisime mööda teed, mida ümbritses tühermaa. Vaatamata sellele, et autosid oli parklas palju, polnud inimesi peaaegu kuskil näha. Puhkekoha juures küll mõned olid, aga kus kõik ülejäänud oli, see jäi müsteeriumiks. Rannas nägime ainult ühte seltskonda jalutamas, kes läbis ilmselt kogu Hariulaiu poolsaare matkaraja, mida me teha ei viitsinud. Mul on kindel plaan sinna kunagi rattaga minna ja siis kogu poolsaarele ring peale teha. Kõik objektid asusid üksteisest nii kaugel, autoga lähemale ei saanud ja jalaga lihtsalt ei jõudnud nii kaugele kõndida. Ma oleks veel kõndinud, aga Märdil selg ei luba ja ma arvan, et teised poleks ka kõndimise üle väga õnnelikud olnud. Lisaks sellele tiksus kell aina edasi ja tahtsime õhtul valgega ööbimiskohta jõuda, et koht ikka üles leida ja grillida ka jõuaks.
Suundusime sealt matkarajalt üle mäe mere äärde, kuhu jäime pikemalt peatuma. Katsusime vett, mis oli aga ujumiseks liiga jahe. Kahjuks ei saanud seekord jälle Saaremaal ujumas käidud. Seega on põhjust sinna mõne aja pärast jälle tagasi minna, lootes, et vesi on soojem ja ilm on veel parem.
Tegime rannas pilte ja liikusime siis tagasi. Kõik kõndisid kuskil kaootiliselt. Mikk sai telefonikõne, millest võis kaugelt juba järeldada, et Tõnu helistab ja jälle süüdistab milleski. Vahepeal jäigi Mikk meist maha. Märt tegi kadakaga pilti, millesarnast ka kodus pole. Neil tuli Mikuga idee, et võtavad Saaremaalt kadakaoksi kaasa, millest vihte teha, aga sellest tuli veel parem idee, et võtaks terve kadaka kaasa ja paneks selle taha Miku ja Carru vahele. Mikk arvas, et siis peaks kadakale praami peal eraldi pileti ka veel ostma. Ja ma kujutasin juba mega hästi ette, kuidas Mikk ja Carru taga istuksid, kadakas nende vahel. Lõpuks me kadakat ega kadaka oksi siiski kaasa ei võtnud, sest Märt ei leidnud sellist head kadakat, millest vihta oleks saanud teha.
Jõudsime lõpuks parklasse tagasi. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et peaksime edasi minema, aga Märdi arvates oli too nii halb tee, et parem oli siiski tuldud teed tagasi minna, kuigi kui me lõpuks Undva pangale jõudsime, siis avastasime, et see oli vaevalt kilomeetri kaugusel sellest, kus me seal rannas olime, samal ajal, kui me sõitsime maha kindlasti üle 10 kilomeetri seda halba ja vastikut teed. Mul ei ühendanud ära ka, et ma olin varem Undva pangal käinud, tookord preemiareisil käies me jalutasime selle maa kõik maha ja tegime tervele Harilaiu poolsaarele ringi peale. Teinekord oleme targemad! Tulevikus on kindlasti plaan osta autole taha see raam, kuhu jalgrattad kinnitada, nii et teinekord võtame ette retke sinna jalgratastel.
Undva pangal oli nii ilus. See on täpselt selline koht, et võtaks paar head sõpra kaasa ja läheks sinna juttu ajama, tõmbaks vesipiipu ja grilliks. Seal oli isegi lõkkekõht olemas ja üks omamoodi huvitav ära lagunenud tool. Veel jäi silma maja, millest olid vaid müürid järele jäänud. See meenutas natuke midagi raamatust "Toomas Nipernaadi". Randa olid laotud kividest hunnikud, millest sai küll pilte tehtud, aga nüüd tagantjärgi mõeldes jäid meil oma kivihunnikud ladumata.
Istusime panga ääre peal, nagu maailma veerekese peal. Nimelt siis oli me õhtune siht kohta Veere, mille peale Mikk juba ümises võro keelset viisi: "Istsemi maailma Veerekese pääle."
Enne Veerele minekut käisime veel Suuriku panga juures, kuskil oli ka Kurriku pank, aga seal me ei käinud. Lõpuks olime teel Veerele ja hakkasime otsima RMK kohti, kus peatuda ja ööbida. Sõitsime kaardil näidatud kohtade suunas, aga ei leidnud viitasid. Olime 3 kilomeetrit ära sõitnud, kui otsustasime ümber keerata ja Veere kõrtsist küsida, kus need siis täpsemalt asuvad. Seal seletati meile lahkelt ära ja selgus, et olime õigel teel, pidime kõigest kilomeetri veel edasi sõitma, et kohale jõuda. Esimene RMK koht, kuhu sisse keerasime oli õnneks vaba. Samal nädalavahetusel toimus Saaremaal mototoober ja seetõttu olid seal enamus RMK kohad hõivatud. Õhtul kuuldus ka lähedalt peo hääli ja muusikat, aga me ei osanud arvata, kui kaugel see meist umbes olla võis. Märdile igatahes pakkusid kõik need 3 päeva Saaremaal silmailu, sest talle meeldivad bike'd ja mootorrattad, aga ma ei luba tal neid endale osta, kuna need nagu reaalselt tapariistad.
Poisid tegid tule üles, panime telgikatte kuivama, mis hommikul kastemärjana kotti sai topitud ning hakkasime telgikohta otsima. Ma tahtsin seda võimalikult randa panna, kuigi seal polnud selleks ettenähtud kohta. Vaidlesime seal, kuni lõpuks otsustasime ikkagi telgi panna selleks ettenähtud kohta ja vaatega mere poole. Öösel jätsime sääsevõrgu lahti, et hommikul merevaadet telgist nautida. Eraldi protsess oli muidugi jälle madratsi pumpamine, millele hiljem Carru pikutama heitis. Tõime söögid ja vesipiibu välja. Seni, kuni Märt grillis, tegid Carru ja Mikk salatit, mille jaoks Mikk oli Rimist eraldi kausi ostnud. Vahepeal sai korraks isegi netis käidud ja sünnipäevalistele õnnesoovitud. Joodi, söödi, tõmmati vesipiipu, räägiti juttu, aga noo suht laip oli juba lõpuks olla. Tegime ühe jalutuskäigu veel randa ja lasime kõrval puhkekohal olnud inimestel, kes meile vastu tulid pilti teha ja tegime ise veel üksteisest igast pilte ning pesime oma musti tahmaseid ja tolmuseid jalgu puhtaks. See RMK plats oli igatpidi nii must, et kõik jalanõud ja riided olid lõpuks määrdunud, aga vähemalt oli see õhtu kuskil olla ja ööbida.

Mul oligi lõpuks nii jõhker uni juba, kuigi Mikk ärgitas kõiki jooma ja tahtis Mototoobri pidu minna üles otsima. Ma aga mõtlesin, kuidas saaks kiiresti ära telki, Märdi kaissu ja magama. Nii lõppeski meie õhtu lõpuks 10 või 11 ajal telgis, seekord kulus palju vähem aega jutustamisele ja naermisele, kui eelneval õhtul. Ega me ju siis korraga magama ei jäänud, kui me lõpuks sinna Maasi puhkemaja juurde telki maandusime. Kõigil oli nii naljakas, nii haige rebimine ja naermine käis, uni oli läinud ja pea oli igast lolle ideid täis. Me telk oli mingi kaevu lähedal, nii et kui keegi majas vett lasi, siis läks pump tööle otse me kõrva juures. Lisaks sellele käidi öösel mitu korda telgist sisse ja välja ja alati, kui keegi välja läks, siis ärkasid teised ka üles, kuna telgi lukk tegi nii palju lärmi.
 Teisel öösel Veere RMK kohas ööbides ehmusin ma mingi hetk täiega ära, sest Mikk ärkas ühel hetkel üles ja vaatas endast vasakule, kus oli Carru, aga mulle tundus, et Carrut pole seal ja ma millegi pärast arvasin, et Mikk nägi sama ja siis küsisin ehmatusena: "Kus Carru on?" Ma mäletasin, kui ta välja läks, aga ei kuulnud, kui ta tagasi tuli, aga siis Carru ütles teki alt: "Siin!" ja siis hakkasid kõik naerma. Carru magas mega hästi ikka - pea oli üleni teki all, aga kogu ülejäänud keha oli väljas.
Taadu, Mikk, Jane ja teised käisid meist eelneval nädalavahetusel Saaremaal rannapeol ja väitsid, et külm oli telgis magada, aga meil oli just vastupidi kogu aeg mega soe. Nad kutsusid alguses meid ka rannapeole, aga kuna Märdi vanemad olid Pihkvas ja me pidime Anitat vaatama, siis ei saanud me minna. Samas ma poleks rannapeo pärast nagunii Saaremaale viitsinud minna, vaid ikka kogu aeg ringi trippida mööda Saaremaad, nagu seekord.
Õhtul jäi jutt, et hommikul kell 9 stardime, et jõuaks ära käia veel ettenähtud kohtades ja siis praami peale. Ärkasime enne 8 üles, panime asjad kokku, sõime ja täiesti juhuslikult saime täpselt kell 9 Veerelt liikuma. Kõigepealt käisime ära Panga pangal, mis on ka üks Saaremaa kolmest väidetavast kaunimast paigast. Piirdusime ainult panga pealsega, tegime seal mõned pildid, käisime päikesekella juures, vaatasime suveniirid üle ja mängisin parklas kivi peal pääsukest ning suundusime edasi Angla tuulikute juurde. Ühtlasi on ka see üks Saaremaa kaunimast paigast. Seal on nii palju muutunud. Tehtud on Angla pärandkultuurikeskus ja keskkond on üleüldiselt võtnud täiesti uue ilme võrreldes sellega, milline see oli 10 aastat tagasi. Ma isegi ei leidnud enam üles seda kohta, kus ma toona sugulastega pilti tegin, kuigi mul oli too pilt ees. Lõpuks jõudsin järeldusele ikkagi, kui pidi siis kõik oli, aga sama pilti mul ei õnnestunud teha, kuna seal oli eramaja ja ma ei saanud sealt kuidagi teisele poole aeda.
Mulle nii meeldis see loodus, mis ümber Angla oli - tuulikud, värsked lõputud heinapallid, vanaaegne aed jne. Käisin ühes tuulikus sees ka. Teised käisid ainult alumisel korrusel, ma ronisin kaljukitsena ikka nii kõrgele, kui võimalik. Pärast ronisime mänguhobuste peale ja tegime pilte. Seal liikus veel üks Tartu seltskond ringi, kes ronisid teiste tuulikute otsa ja naersid meid, kui me kaamerat tahtsime aja peale panna, aga nad jalutasid just samal ajal meie ja kaamera vahelt läbi.
Märt ostis pärandkultuurikeskusest veel koju leiba kaasa ja sealt sai muidugi esimese hommikuse kohvi, et päev taas jätkuda saaks. Vaatasime pärandkultuurikeskuse ka üle ja hakkasime Orissaare poole liikuma. Teel sõitis meist mööda hulgaliselt mootorrattaid ja bike'sid, kes ka kõik kiirustasid praamile. Märt oli jälle rõõmus. Sõitsime Orissaarest läbi, kuna Anglas öeldi, et seal võib olla suitsu lõhet, mida Mikk ja Märt tahtsid endale koju osta, aga seal ei paistnud kuskil olevat ja nii suundusime Muhusaarele. Tegin Väikse väina tammi peal peatuse, sõime paar võileiba ning kiirustasime siis edasi, et jõuaks käia veel Muhu muuseumis ja siis sadamasse minna.
Jõudsime Koguvasse, parkisime auto ära ja läksime suveniire vaatama. Esimese asjana küsib suveniire müünud meest meilt: "Noh, olete Võrust, jah?" Kõik vaatavad üksteisele arusaamatute nägudega otsa, kuni ma auto poole vaatan ja kõik naerma hakkavad. Olin hommikul enne Veerelt tulekut auto tagumist klaasi katva tolmu peale kirjutanud "KITT VÕRUST", aga ma ei teadnud, et see päikse käes nii hästi kõigile näha on. Pärast sadamas ja noh ühesõnaga kõik nägid ja teadsid, et me oleme Võrust ja me ainult muigasime sellepeale. See Tartu seltskond, keda Anglas kohtasime, neil oli ka tagaklaasil kirjas: Tartust + veel kõigi nimed.
Igatahes saime lõpuks ka suveniirid ostetud ja seni, kuni me Märdiga pileti eest Muhu muuseumi külastasime, otsustas Mikk minna sadamasse suitsu lõhet otsima, mille ta ka leidis, nii et kui me muuseumist tulime, võtsime Miku peale ja mindi ning osteti need kalad sealt ära.
Aeg hakkas juba otsa saama. Oleks tahtnud veel käia talus, kus filmiti "Siin me oleme", aga kahjuks ei jõudnud. Jõudsime hoopis varasema praami peale. Pärast naersime neid, kes maha jäid, kuna hoopis meie oleksime pidanud sinna ootama jääma, aga kuna me pilet läks läbi ja saime praami peale, siis oli eeldused, et jõuame täna veel igal pool käia.
Ilm oli nii hea, soe ja mõnus. Seekord sai auto ka hea koha peale, alumisele platvormile, nii et Märt ei pidanud seekord valvama jääma. Olime kõik üleval teki peal, vaatasime Muhu- ja Saaremaad, mis meist aina kaugenes ning Märt lubas endiselt, et järgmisel nädalal tuleme tagasi. Hiljem läksime teisele poole, et näeks, millal sadamale lähemale jõuame ja alla tagasi peab minema. Vahepeal kadusid Carru ja Mikk kuhugi kauemaks ära, siis me naersime Märdiga, et nad said sõpradeks ja teevad nüüd kõike koos. Tegime pilte, rääkisime ja aeg läks nii kiiresti, et varsti pidigi tagasi alla minema. Seekord läks kõik palju rahulikuma südamega, ilma närvitsemata. Mulle, kui kaljukitsele on kindlam olla ikka jalgadega maa peal, mitte vee peal ja õhus.
Edasi suundusime Pärnusse, et randa minna, aga kuna nädalavahetusel oli Monster Music Festival, siis igal pool oli nii palju rahvast ja kõik parkimiskohad täis, nii et oli tükktegu, et koht leida. Lõpuks ikkagi leidsime ja õnneks ei pidanud väga kaugelt randa jalutama. Monster Music Festivaliga veel see, et lugesin enne minekut twitterist, et Marvin läks Rõugest rattaga Monster Music Festivalile. Ta hakkas päev enne meid minema. Teel Pärnusse rääkisin teistele ka, et Marvin sõidab rattaga Pärnusse, mille peale oli meist igale ühele kõik ratturid Marvinid. Kui Saaremaal näiteks mingit vanameest nägime rattaga sõitmas ja keegi ütles, et see Marvin on, siis oli see põhjendatud sellega, et rattaga sõit Pärnusse teeb oma töö. Kõige naljakam selle juures oli see, et paar päeva hiljem, kui ma isa ja õega Otepääl käisin, siis sõitiski Marvin rattaga vastu. Ta jõudis alles teisipäeval Pärnust tagasi.

Pärnus sai ka lõpuks ujumas käidud. Alguses tundus kaldas vesi täitsa soe ja kõik olid ühel nõul, et ujuma minna. Välja arvatud Märt, kes üleni musta riietatult meid randa ootama jäi, sest ta ei viitsinud ujuma tulla. Ta tegi mulle rannas hoopis armsad liivale joonistused, mida ma alles kodus mitu päeva hiljem pilte vaadates leidsin.
Selleks, ajaks kui me nii sügavale vette jõudsime, et ujuda saaks, oli vesi ikka suht külm. Natuke ujusime ja liikusime siis tagasi rannapoole. Rannas oli miljon inimest. Ma olen Pärnus alati käinud augustis ja rohkem õhtuti, seega polnud ma kunagi seal nii palju rahvast näinud. Ükskõik kuhu poole vaatasid, igal pool oli nii miljon inimest.
Peale ujumist oli suht hea olla, liikusime tagasi auto juurde ja läksime Kaubamajakasse. Sai shoppatud vähe. Leidsin Märdile ühe ilusa T-särgi. Mulle nii meeldib talle igast riideid vaadata ja osta, sest mulle nii meeldivad meeste riided ja nüüd mul on, kellele neid vaadata ja osta.
Lõpuks liikusime kodupoole. Teel tuli mõte, et kui me juba siin oleme, siis võiks Viljandist läbi käia. Ühalt sellepärast, et Tiina ja Markusega kokku saada ja teisalt sellepärast, et käimas oli Viljandi folk, kus ma polnud kunagi käinud. Tegime Abja-Paluojas peatuse, käisime poes ja ostsime juua veel, Mikule õlut, vastasel korral ta poleks pikemat ringi üle elanud. Märt tegi kõne Tiinale ja nii olimegi teel Viljandisse. Ma polnud toda kaudu Viljandisse kunagi sõitnud.
Jõudsime Viljandisse, parkisime auto ära ja läksime folgile. Mikk tahtis meid muidugi linna ära ekistada, aga ma teadsin õiget teed. Õnneks oli viimane folgi päev ja paljudesse kohtadesse sai sel puhul tasuta. Kõige lõppu lossivaremetesse ei lastud ainult ilma piletita. Kõndisime seal ringi ja saime osa sellest melust, mis folgiga kaasnes. Ühe tänava hoovis oli Svjata Vatra kontsert, mis tundus suht lahe. Osad inimesed olid hoovis, teised keset tänavat ja tantsisid ikka kaasa. Kokkuvõttes pole ma vist ikkagi väga millestki ilma jäänud, kuna Võru folgil on umbes sama teema - kõikjal linnas toimub midagi, erinevad kontserdid, igal pool müüakse midagi, inimesed istuvad kuskil maas, puhkavad, joovad, teevad vesipiipu jne.

Lõpuks saime Tiina ja Markusega kokku. Tiina on Märdi õde ja Markus on tema uus poisssõber, keda me esimest korda nägime. Rääkisime nendega juttu ja siis suundusime kesklinna. Tiina ja Markus läksid kuhugi teisse suunda. Viljandi inimesed on hoopis teistsugused.
Lõpuks jõudsime ka auto juurde ja saime jätkata oma teed koju. Käidi veel Soelt tanklast läbi, võeti kohvi ja siis järgmine peatus Pikasillas Vooremäel, kuhu mul nii mööda minnes tuli idee teisigi viia, kuigi päikeseloojangul polnud seal nii ilus, kui kevadisel varahommikul koos klassiga. Ometi sai Carru seekordki sealt ilusad pildid. Minu arvates on see selline äge koht, kust kogu aeg mööda sõidetakse, aga kunagi sisse ei keerata. Esimest korda, kui ma sinna läksin, siis olin ikka suht üllatunud.
See tee, mis sinna viib, võib alguses päris ära ehmatada, kuna see viib elumajadest otse mööda. Märt: "Sõidan teise peldikust mööda."

Mikk: "Peatad teistel si**umise kinni!" - Vahel ikka imestad, mis teksti pärast kolmepäevast aktiivset puhkust võib tulla. Või siis see, kuidas Märt Mikule millegi peale ütles: "Astud parteisse, lähed Brüsselisse ja hakkad seadusi tegema!"
Mikk: "Enne tõuseb päike solgipangist, kui ma parteisse ja Brüsselisse lähen!"
Carrut on alati hea igale poole kaasa võtta, kuna ta jääb täpselt tee peale. Nii sai ta ka tagasi minnes teel jälle maha pandud. Boonusena saime endale veel Carru objektiivi. Terve reisi aeg oli teemaks, et kui Carru maha läheb, siis kas ei anna või laseme tal unustada objektiivi ja plätud maha. Plätud sellepärast, et Carrul oli samasugused punased plätud nagu mul ja Märt tahtis ka endale selliseid. Kokkuvõttes unustas Carru hoopis objektiivi ja oma ujumisriided ning käteräti maha. Viimaseid ta ei mäletanudki. Hiljem tekkiski tunne, et oleme ta paljaks röövinud. Eriti veel siis, kui Carru püüdis mulle helistada, aga kumbki mu telefon ei näidanud ühtegi vastamata kõnet.
Sõmerpalus raudtee peal sai veel viimased päikeseloojangu pildid tehtud ja siis otse Viitinasse, et Mikk koju viia. Tõnu oli ka muidugi vastas. Naeris meid ja Miku Rimist ostetud kaussi. Muljetasime seal ja siis lõpuks Märdiga tagasi Rõugesse.
Aitäh Teile kolmele, et aitasite jälle tükikese mu unistustest täita! Kunagi kindlasti kordame seda kõike ja veel rohkemgi. Sai enam-vähem kõiki sõpru kaasa kutsutud, ise teate, millest ilma jäite. "Ei ole mõtet tuult taga ajada," nagu Mikk selle peale ütles.
Järgmine trip peaks siis olema septembris Rootsi, kuna meil on Märdiga jõuludest saadik ikka veel kinkekaardid kasutamata.
Ja aitäh, mu kallis Märt, et sa seisad alati mu kõrval. Tänu sulle saavad kõik mu unistused järk-järgult, tükk-tükilt teoks. Nii palju on veel asju, mida koos tahaks teha, käia, olla jne.
Ja lõpetuseks veel laulud, mis jäävad seda reisi meenutama:
* Põhja-Tallinn ja Ivo Linna-Jälle Teel
* Grete Paia-San Sebastiano
* Georg Ots - Saaremaa valss
* Abruka Valss
* Seal kus Läänemere lained
* Inna - More than friends
* Ei ma pole Saaremaa peal käind