Kas ma nüüd lõpuks jõuan jälle kirjutada? Mitu aega juba sellele mõelnud, aga pole suutnud jõuda teostuseni. Kõigepealt tahaksin rääkida Saaremaast, kuhu ma lõpuks üle peaaegu 3 aasta tagasi jõudsin, ja seda kõike veel suvel, mis on omamoodi uskumatu, kuna need ainsad 2 korda, kui ma seal käinud olen, on olnud kas sügis või vihmane suvi. Õnneks ilmaga seekord vedas, kuigi hommikused päikesetõusud merel jäid nägemata, sest Saaremaal tuleb päike välja alles lõunaks, aga selleks ajaks olime me juba kuskil rändamas.
Enne minekut, paar nädalat kindlasti käisid juba minu, kui turismikorraldaja ettevalmistused väljasõiduks. Turismimessidelt kogutud materjali ja interneti abiga õnnestus päris asjalik reisikava kokku panna ja ära sai käidud peaaegu kõikides kohtades, mis olin planeerinud. Omaarust jäi neid objekte alguses väheks, aga juba teise päeva poole peal oli tunda, et neid on nii palju ja tekkis hetkeks tunne, et me ei jõuagi õhtuks ööbimispaika, nagu esimesel õhtul juhtus. Teinekord olen targem ja sorri reisikaaslased, kes te pidite minuga kõik kohad läbi käima. See meenutas juba reise koos õpetaja Siiriga, et "kui me juba siia tulime...", siis käime kõik kohad ikka läbi.
Nüüd aga reede juurde, mil reis Saaremaale alguse sai. Märt oli päeval tööl, nii et minema saime hakata alles peale tööd, kella 4-5 paiku. Ootasin Märdi ära ja seni, kuni ta sõi ja pesus käis, läksin Viitinasse Mikule järgi. Kui me tagasi jõudsime, oli Märt juba mu toas kohvi joomas ja komme söömas ning keeldus kuhugi minemast. Mikk liitus ka temaga, mõlemad istusid mu voodi peal ja sõid komme, samal ajal, kui ma käskisin neil kiiresti liigutama hakata, sest ega praam meid ei oota. Mõlemad võtsid veel komme kaasa, Mikk võttis ühe ekstra Carru jaoks, et see talle sõbraks saamise puhul anda.

Järgmine peatus oli Kuldre, kus käisime poes ja tegin kõne Carrule, et ta teeotsa tuleks. Vahepeal jõudsin aga jutustamata hakata ja unustasin üldse ära, et me kohe ta teeotsa jõuame, aga kuna Märt nägi Carrut tulemas, siis peatas õigel ajal kinni. Pakiti Carru asjad ka auto peale ja siis andis Mikk Carrule kommi üle, mille söömisega Carru nii kaua venitas, et lõpuks see komm kadus ära kuhugi.
Terve tee käis kogu aeg haige rebimine. Mikk avas õlu, millel jäi kork pudeli külge rippuma ja kõlises vastu pudelit, nii et minul kui ees istujal jäi tunne, nagu pulmalauas istujatel, kui keegi noaga vastu klaasi kõlistab, et sõna saada. Mina: "Noh, räägi, Mikk," aga Mikk ei saanud aru, mida ma talt tahan, kuni talle ära selgitasin ja kõik naerma puhkesid. Hiljem Mikk võttis selle korgi pudeli küljest ära, et me ei arvaks jälle, et tal tähelepanuvajadus on.
Carru ei jõudnud ära oodata, kuni me Pärnu jõuame, teades, et siis saab Mc'i. Tagasi tulles oli sama teema. Terve tee rääkiski ainult burksist meile.
Pärnus oli hea sõita, kuna Mikk käib Pärnus koolis ja teab, kust sõitma, reastuma jne peab. Märt polnud oma sõnul kordagi Pärnus käinud, kuigi kui ta väiksena Saaremaal käis, siis läbi peaks ikka sõitnud olema, aga ilmselgelt ei mäletanud ta sellest midagi. Ma ka enam-vähem tean Pärnut, aga nii täpselt nagu Mikk kõike teadis ja seletas - nii palju mina küll ei teadnud. Pärnusse sõites teadis ta ka kõiki kohti ja inimesi, kes või mis teeäärde jäid ning teadis meile igasuguseid lugusid rääkida. Näiteks polnud ma kordagi Pärnusse sõites tähele pannud, et ühes hoovis seisab püsti valgusfoor. Sellest loo moraal, et kui Pärnusse lähete, siis võtke Mikk kaasa! Mikk on üldse parim reisikaaslane. Alati kui kuskil käinud oleme, siis on elamused ja lõbus seltskond tema poolt garanteeritud. Miku kulul on hea muidugi ka nalja visata, mida terve reisi ajal sai tehtud, alustades naljadest: "Onju, Mikk?", lõpetades politsei naljadega. Kõigeparem selle juures on see, et tal endal on ka kogu aeg naljakas.
Hakkasime Pärnus fooridega ristmikule lähenema, Mikk: "Kui oranžiks läheb, siis on roosa!" või siis see, kuidas mingi haige väljanägemisega kass üle tee jooksis, mille peale Mikk kommenteeris: "See on üle söönud rott v?"
Käisime Kaubamajakas, et hommikusöök valmis osta ja külastasime sel puhul Rimi töötaja Mikuga Rimit, mida sai reisi jooksul veel korduvalt külastatud, nii et Mikk ei tahtnud pärast neid käike esmaspäevasele tööpäevalegi enam mõelda.
Ma tegin lõpuks Sportlandist oma Nike plätude ostu ära ja ostsin seekord punased, nagu Carrul. Eelmistega lihtsalt ei kannatanud enam käia, kuna see, mis oli õiges suuruses, oli teiste väljas käimistest juba kahelt poolt katki läinud ja see teine, 2 numbrit väiksem plätu, mis juba eelmisel aastal mul kellegagi vahetusse läks, on mitu korda mu jala ära hõõrunud, nii et oli viimane aeg need piinad lõpetada.
Käisime veel Mc's, võtsime eined kaasa ja liikusime edasi Virtsu poole. Carru muidugi kommenteeris jälle terve tee oma maitseelamusi ja vaatamata sellele, et ta pani Mc's kõige rohkem raha magama, ei saanud tal kõht ikka veel täis, sellest ka see ootus Saaremaalt naasemisest.
Audrus jõudsime juba kuskil ekselda, aga no meil oligi reisi motoks lause: "Miks minna otse, kui saab ka ringiga!" Vahepeal eksisin mina, kui kaardilugeja ja vahepeal kihutas Märt õigetest teeotsadest mööda.

Pärnust välja sõites olid teetööd, siis sai noid seal kommenteeritud ja kuskilt sealt edasi, ilmselt Audru kandis tegime peatuse, et loojuvat päikest pildistada, Mikuga pääsukesi mängida jne.
Teel Virtsu panime enneaegselt juba Saaremaale jõudmiseks mõeldud plaadi mängima, kust võis kuulda "tule saarele laulu", "Saaremaa valssi" ja muid teemakohaseid laule. Samal ajal, kui Märt sõitmisele keskendus ja Carru meid niisama irvitas, laulsime me Mikuga "Saaremaa valssi" duetina ja oli umbe lõbus olla. Mõnus oli sõita mööda pikka sirget metsaga ümbritsetud teed päikeseloojangul. Veel panid meid naerma sõna "roopad", mida ei kasutada just eriti tihti, aga peaks tähendama rööbast.

Jõudsime sadamasse nii vara, et meist varem väljuma pidanud praamgi polnud veel tulnud, nii et jätsime auto parklasse ja läksime päikeseloojangut vaatama ja pildistama. Carru objektiiviga jäid ülihead pildid, mida pärast oma praami järjekorras oodates sai teistelegi facebooki jagatud.
Kuna me olime nii vara kohal, siis saime esimesena praami peale, aga nagu teada, siis liigne agarus on ogarus ja me saime praamil sellise koha, et ma kartsime lõpetada Läänemeres, st auto jäi kallaku peale ja ei jäänud ei käigu ega käsipiduriga sinna pidama, kuna kalle oli suur ja pinnas oli märg. Seega ei saanud Märt üles tekile tulla. Alguses jäi ta lihtsalt piduripedaali hoidma, aga kuna ma avastasin sealt samast seina äärest suured tõkiskingad, siis panime nood toetuseks ette ja nii ei pidanud vähemalt piduripedaali pool tundi järjest peal hoidma.

Vaatamata sellele, otsustas Märt ikkagi autot valvama jääda, nii et kui me hiljem Miku ja Carruga üleval tekil olime, siis lehvitasime talle sinna alla ning vaatasime, kui kaugel on see Saaremaa. Jalutasime natuke praami peal ringi, kuigi Carru tahtis istuda, aga vedasime ta endaga kaasa ja käisime Mikuga ümber kioski, nagu kass ümber palava pudru, lootes, et see on lahti, aga polnud ja Mikk ei saanudki krõpse osta.
Läksime suht varakult alla tagasi, et Märt ei peaks üksi olema. Saime praami pealt Saaremaa suve 2013 ajalehe ja hakkasime toda uurima, seniks kuni praam kohale jõudis. Ma pole vist kunagi nii närvis olnud, kui siis kui me kohale jõudsime. Ma ei lubanud tõkiskingi veel niipea alt ära võtta ega autot käima panna, sest ma kartsin, et kui see sein eest alla lastakse, siis veereme me alla merre, aga ilmselgelt olen ma liiga palju filme vaadanud. Kartus oli muidugi ka sellest, mis Karl-Kasparil eelmisel aastal juhtus, kui ta loodusreisides praktikal oli ja ekskursioonibuss jäi praami ja sadama vahele kõikuma, kuna praam polnud sadama külge piisavalt hästi kinnitatud. Märt käskis mul rahuneda, aga reaalselt nii õudne oli.
Lõpuks saime õnnelikult praami pealt maha ja sai räägitud, et tagasi tulles sama viga enam ei korda. Sõitsime natuke Kuivastust edasi ja siis peatusin teeääres, et kontrollida, kas käsipidur tuli korralikult maha ning peale seda jätkasime teekonda, et otsida üles Oosaare rand, mis pidi Muhumaal olema ainuke koht, kus tasuta telkida. Juhised olid kõik üles kirjutatud, aga kohale me sinna ei jõudnudki, kuna väidetavate viitade asemel laiutas kõikjal tühjus. Sõitsime edasi-tagasi, aga kasu polnud mitte midagi. Nii otsustasime Muhumaalt minna Orissaarde, kus oli parasjagu merepäevade raames käimas Ivo Linna kontsert. Käisime üritusele isegi suht lähedal ja uurisime, kas keegi teab, kus telkida saab, aga vastust ei saanud. Mikk suutis isegi kirikulapsed ära hirmutada - tal piisas ainult akna alla kerimisest ja "tere" ütlemisest, et nood kiiremini liikuma panna.
Jäime ranna lähedal ühes parklas peatuma, Carru jagas telefonist läpakasse netti ja otsustasin veelkord otsida lähedale jäävaid ööbimiskohti, aga ilmselgelt nõutakse sealkandis telkimise eest liiga kõrget hinda. Peipsi ääres saaks näiteks 5-6 euro eest terve telgi üles panna, aga Muhumaal ja Orissaares peab iga inimene telkimise eest maksma 6 eurot. Ma arvan, et tervele me seltskonnale jääb Orissaare ja Muhu meelde kohtadena, kus magada ei saa, seda enam, et mõnel oli pikk tööpäev selja taga ja kell oli juba 1 öösel.
Lõpuks liikusime teisele poole Orissaaret, kus nägime viita Maasi puhkemaja juurde. Keerasime sinna, aga kui selle tee peale jõudsime, siis polnud jälle ühtegi täpsemat viita näha, nii et kui nägime kadakate vahel liikumist, siis keerasime sinna sisse, ise samal ajal mõeldes, et siseneme kellegi suvalisse hoovi praegu.
Purjus kodanikud tulid meid kohe tervitama, küsisid, kes oleme ja kust tuleme. Kui uurisime, et kus siin telkida saab, siis küsis purjus onu meilt: "Aga palju teil raha on?" Ta ajas veel igast kohatut juttu, aga ta sõber oli palju viisakam, kuuldes me muret, ütles: "Tulge aga pange siia telk üles!"
Olime ikkagi õiges kohas Maasi puhkemaja juures, mida see seltskond oli terveks suveks välja üürinud. Need kaks tüüpi aga polnud need, kellelt küsida, kas võime seal ööbida. Nad läksid kellegi kolmanda käest küsima, kes oli kohe nõus ja see viisakam noormees juhatas meid koos autoga maja taha, kus telkida.
Too hull onu, kes meiega alguses rääkima tuli, jäi veel tükiks ajaks sinna jutustama. Kuna puhkemaja vahetus läheduses asub Maasi maalinn, siis kuulsime lugusid miinidest, mis eemal kadakatel vahel olema pidid. Too mees rääkis, kuidas ta metalliotsijaga seal ringi käis, kuid ei leidnud midagi.
Nad ise olid Tartust pärit ja veetsid oma suve Orissaares. Nad kõik olid käinud ka Ivo Linnat kuulamas, millest me ilma jäime, kuna jõudsime nii hilja. Kogu selle aja, kui me telki püsti panime, madratsit pumpasime ja autost asju telki viisime, siis ta muudkui seletas seal. Alles siis, kui me telki hakkasime minema, läks ta minema ja lubas hommikul edasi rääkida. Neil pidi äratus kell 9 olema, aga kuna me kõik ärkasime 6-7 ajal, siis mõtlesime, et paneme igaksjuhuks asjad vaikselt kokku ja lähme minema, enne kui majarahvas ärkas. Nad tundusid küll tavalised inimesed olevat, aga kes teab ja äkki oleks hommikul veel ööbimise eest raha küsinud, nii et liikusime Maasist läbi Orissaare Kuivastu-Kurressaare maanteele ja plaanisime hommikusöögi kuskil tee peale jäävas asulas teha. Nii leidsime ennast Valjala kiriku juurest parklast tegemas traditsioonilisi hommikusööke, mida ilmestas autokapotil olevad Rimist ostetud toidud lähedal oleva heina seest võetud ohakaga, mis pidi olema lilleks laual.

Sõime võileibu sulajuustu, vorsti, pihvi ja juutstuga ning pärast väikest hommikusööki alustasime oma aktiivset puhkust Saaremaal. Kõik olid veel suht unised ja padjanägudega, kui me Kõljala poole sõitsime. Külastasime Kõljala mõisa, mis on üks ilusamaid ja omapärasemaid mahajäätud mõisaid. See ootaks küll renoveerimist, aga samas oli see jälle huvitav, üksildane ja armsalt maha jäetud koht. Me pidime kuskilt läbi heina ja okste sinna kõndima ja just siis, kui meil pildid tehtud said ja ära minema hakkasime, tuli traktor sinna niitma. Mu tulevases majas võiks mõisa keskmine osa koos suurte sammaste, rõdu ja verandaga olla.

Kõljalast järgmine oli kohe Kaali, mis kuulub kolme kõige ilusama paiga sekka Saaremaal. Ma olen seda kohta alati külastanud, kui ma Saaremaal käinud olen, aga kokkuvõttes on minu arust Saaremaal ka palju ilusamaid ja asjalikemaid kohti, kui Kaali. Varasemal kahel korral, kui käisin, oli vee värv pruun, seekord oli aga täitsa tumeroheline, mis oli samas omamoodi äge.
Vaatasime kõik suveniirid ja postkaardid üle, mis seal müüdi ja samal ajal, kui ma wc's käisin, tegi Märt kuuskedest pilti, kuna selliseid pole kodus. Nii on mul veel galeriis mitmeid tema tehtud pilte objektidest, mida kodus pole. Siis oleks veel Mikk wc'sse kinni jäänud jne. Nalja sai.
Enne minekut jamasin oma lakipurgiga veel, aga selle pihusti oli katki ja ma ei saanud sealt lakki kätte, nii et ma läksin lõpuks selle peale nii närvi ja virutasin selle vastu asfaltit. Lakk siis selle jaoks, et mul on nüüd viltune tukk, mis mu naabrist juuksur vahetult enne reisi mulle lõikas, aga kuna üks salk on liiga lühike ja ma ei kanna sirgendajat kaasas, siis see jääb kogu aeg mu näo ette. Lõpuks sain klambriga selle ikkagi kuidagi kinni pandud ja sai teekonda jätkata.
Pikemalt peatusime Kuressaares. Kõigepealt käisime tanklas, kust poisid endale kaua igatsetud kohvi ostsid ja siis läksime kesklinna. Esimese asjana käisime kohe turismiinfokeskuses, milleks olid mul ettevalmistatud küsimused, millele ma eelnevalt netist ega flaieritelt vastust ei saanud. Nüüd enam-vähem sain, lisaks veel mõned kaardid ja flaierid.

Turismiinfokeskuse töötaja, kes meiega tegeles, oli väga sõbralik ja abivalmis. Eelmise päeva ööbimisest tingituna küsisin küsimuse: "Mis siis saab, kui panna telk üles kuhugi suvalisse randa, kus pole telkimist ette nähtud?" Sain vastuseks, et mõningatel juhtudel on asi isegi politseiga lõppenud, nii et hea oli, et Maasi puhkemaja rentivad inimesed nii vastutulelikud olid, aga no eks mandri inimesed hoiavadki kokku. Ja no see eelmine öö, kui me ööbimiskohta ei leidnud, oli küll tunne, et oleks telgi kuhugi suvalisse parklasse ka üles pannud ja sinna magama heitnud.
Käisime Kuressaare turu peal, kust isa mulle väiksena mu lemmiku Winny Puhhiga T-särgi ostis, mille ma ribadeks kandsin. Lootsime seekord leida sealt mõnda ilusat ja asjalikku suveniiri ning suitsu lõhet, aga ei saanud kumbagi. Hiljem teisi suveniiri poode külastades leidsin, et turu peal oli hinnad turistidele liialt üles kruvitud.
Eelkõige otsisin mereteemalisi suveniire, milleks andis eeldused Kuressaare lossi lähedal asuv Zurra Murra kingipood ja kohvik, mille juurde auto parkisime ja hiljem Lossi juurde ja randa jalutasime. Vaatasin neid suveniire, oli küll kõike pudi-padi, aga midagi konkreetset ikkagi ei leidnud, Märt ostis kohvi endale ja siis lebotasime verandal pehmete kotttoolide peal, kuniks alles pikema jalutuskäigu ettevõtsime.
.JPG)
Läbisime lossihoovi, lossi sisse ei läinud, kuna mu sõbrad polnud muuseumitest väga huvitatud ja ma ise olen ka seal väiksena juba käinud. Tegime pilte ja saime veidi osa ooperipäevadest, mis samuti seal samas toimusid. Kaugelt paistsid ka tivoli atraktsioonid, mida minu kahjuks just maha võtma hakati, kuigi oleks tahtnud vähemalt ühe tiiru vaaterattal teha, millelt oleks Kuressaarele ja merele üliheade vaadete osaliseks saanud. Kahjuks pidin leppima ainult piltidega, mille taustale jäi vaateratas.
Jõudsime lõpuks randa ja sealt sadamasse ning muuli peale. Pärnus peab muuli lõppu nii pika, umbes kilomeetrise jalutuskäigu ettevõtma, Kuressaares aga piisab paarist sammust, et sinna jõuda. See oli positiivne!
Kaugelt nägime ka Suurt Tõllu ja Piretit, aga kuna see oli teisel pool vett, siis mõtlesime hiljem sinna autoga minna, aga kuna tuli teisi objekte vahele ja oleks tahtnud Kuressaarest väljas pool ka kõik plaanitud kohad läbi käia, siis liikume tagasi linna poole. Seda-enam, et lõuna saabus, päike tuli välja ja nii soojaks läks, et pidin teksad ja dressipluusi kleidi vastu välja vahetama ning lõpuks oli kõigil kõht juba üsna tühi.
Enne käisime veel Kuressaare kuursaali juurest läbi. Mul oli kange kavatsus iga hinna eest maja paremas küljes asuvasse torni kuidagi saada, aga kahjuks polnud see võimalik. Tegime mõned pildid ja puhkasime jalga ning jalutasime tagasi auto juurde.
.JPG)
Külastasime linna ääres kaubanduskeskuses asuvat Rimi, et õhtuks ja järgmiseks hommikuks süüa osta ja siis otsustasime minna sööma pubisse Mönus Villem. Käisime seal kolmekesi, kuna Carru oli Hessist endale kõike head ja paremat ostnud ning jäi seda autosse sööma, kuigi pärast kahetses, kuna Hess pole tema arust pooltki nii hea, kui Mc Donalds ja autos oodates hakkas tal palav. Pubis oli aga hea jahe. Me ootasime sööki mingi 20 minutit. Selle jooksul sai palju nalja ja tuldi head mõtted, nagu näiteks see, et poest jäi sool ostmata ja pärast nelja kartuli ja paneeritud šnitsli söömist kadus sool salapäraselt laualt. Hiljem lubasime üksteisele, et jätame soola sadamasse sildiga: "Tagasi viia Mönusasse Villemisse!" Märt aga rääkis kogu aeg, et järgmine nädal tuleme Saaremaale tagasi ja siis toome soola ka tagasi.
.JPG)
Peale tunnist ajakulu poes ja pubis saime lõpuks Kihelkonna poole liikuma hakatud. Tahtsime Karujärve äärde minna, aga seal olid mingid suvepäevad ja meid ei lastudki sinna õigesse randa, kuigi oleks tahtnud seal teha pildi 10 aastat hiljem sellest, kui seal viimati käisin. Läksime ühte teise randa järve idakaldal. Enne pidime muidugi natuke metsa all jalutama, et sinna jõuda. Neid randu oli seal veel teisigi, kuna kõikjalt kuuldus hääli. Vesi oli soe, kuid põhi seal kohas sogane. Vaatamata sellele jalutasime natuke vees ja tegime pilte. Hiljem lugesin autos teistele järve legendi. Mul oli igast kohast kirja pandud mingi legend või faktid, mida enne või pärast kohale jõudmist teistele rääkisin.

Edasi viis tee meid õudsatele treppis kruusateedele, kus tekkis vahepeal tunne, et auto laguneb laiali. Kuskil teeääres vedeles üks roosa dressikas, mille peale küsisime Mikult: "Su oma v?", mille Mikk jälle omaks tunnistas. Ootamatult ruttu jõudsin viidani, mis näitas Suure Tõllu kerisekivini. See oli jälle kuskil metsa sees. Natuke pettusin selles, kuna pildi peal oli see palju muinasjutulisem ja sellejuures oli redel, kust sai üles kivi peale ronida, mida aga polnud, oli redel. Märt leidis mingi muu mooduse, kuidas peaaegu kivi otsa ronida, aga päris üles ikkagi ei saanud.
Loksusime edasi mööda kruusateid. Ilm oli juba päris kuum ja kõik ootasid, et saaks ära randa, kuhu viis aga pikk, kruusane, konarlik, kitsas tee. Carru ja Mikk olid vahepeal taga küll juba selliste nägudega, et kuhu te meid viite ning jõudsid vahepeal isegi tukastada. Ühesõnaga olime teel Harilaiu poolsaarele, mis on peale parimate loodusainete tundjate preemiareisi saanud mu helesiniseks unistuseks, kus tahaks tulevikus suvel elada ja puhata. Ma arvan, et Märdile ainult see mõte ei meeldiks, kuna ta ei saanud aru, kuidas keegi saab sellises kohas elada, kus ei ole mitte midagi ega kedagi läheduses. Talvel ei saaks sealt isegi kuidagi minema.
Nii me sõitsime päris kaua ikka mööda kitsast kadakatega ümbritsetud teed Harilaiu poolsaare poole. See tee aina venis, aga lõpuks jõudsime siiski kohale. Autos hangumisest tekkis kindel plaan ujuma minna, aga kui me parklas autost väljusime, siis tundus õhk väga jahe olevat. Vaatamata sellele võtsime ikkagi käterätid kaasa.

Kõndisime mööda teed, mida ümbritses tühermaa. Vaatamata sellele, et autosid oli parklas palju, polnud inimesi peaaegu kuskil näha. Puhkekoha juures küll mõned olid, aga kus kõik ülejäänud oli, see jäi müsteeriumiks. Rannas nägime ainult ühte seltskonda jalutamas, kes läbis ilmselt kogu Hariulaiu poolsaare matkaraja, mida me teha ei viitsinud. Mul on kindel plaan sinna kunagi rattaga minna ja siis kogu poolsaarele ring peale teha. Kõik objektid asusid üksteisest nii kaugel, autoga lähemale ei saanud ja jalaga lihtsalt ei jõudnud nii kaugele kõndida. Ma oleks veel kõndinud, aga Märdil selg ei luba ja ma arvan, et teised poleks ka kõndimise üle väga õnnelikud olnud. Lisaks sellele tiksus kell aina edasi ja tahtsime õhtul valgega ööbimiskohta jõuda, et koht ikka üles leida ja grillida ka jõuaks.
Suundusime sealt matkarajalt üle mäe mere äärde, kuhu jäime pikemalt peatuma. Katsusime vett, mis oli aga ujumiseks liiga jahe. Kahjuks ei saanud seekord jälle Saaremaal ujumas käidud. Seega on põhjust sinna mõne aja pärast jälle tagasi minna, lootes, et vesi on soojem ja ilm on veel parem.

Tegime rannas pilte ja liikusime siis tagasi. Kõik kõndisid kuskil kaootiliselt. Mikk sai telefonikõne, millest võis kaugelt juba järeldada, et Tõnu helistab ja jälle süüdistab milleski. Vahepeal jäigi Mikk meist maha. Märt tegi kadakaga pilti, millesarnast ka kodus pole. Neil tuli Mikuga idee, et võtavad Saaremaalt kadakaoksi kaasa, millest vihte teha, aga sellest tuli veel parem idee, et võtaks terve kadaka kaasa ja paneks selle taha Miku ja Carru vahele. Mikk arvas, et siis peaks kadakale praami peal eraldi pileti ka veel ostma. Ja ma kujutasin juba mega hästi ette, kuidas Mikk ja Carru taga istuksid, kadakas nende vahel. Lõpuks me kadakat ega kadaka oksi siiski kaasa ei võtnud, sest Märt ei leidnud sellist head kadakat, millest vihta oleks saanud teha.
Jõudsime lõpuks parklasse tagasi. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et peaksime edasi minema, aga Märdi arvates oli too nii halb tee, et parem oli siiski tuldud teed tagasi minna, kuigi kui me lõpuks Undva pangale jõudsime, siis avastasime, et see oli vaevalt kilomeetri kaugusel sellest, kus me seal rannas olime, samal ajal, kui me sõitsime maha kindlasti üle 10 kilomeetri seda halba ja vastikut teed. Mul ei ühendanud ära ka, et ma olin varem Undva pangal käinud, tookord preemiareisil käies me jalutasime selle maa kõik maha ja tegime tervele Harilaiu poolsaarele ringi peale. Teinekord oleme targemad! Tulevikus on kindlasti plaan osta autole taha see raam, kuhu jalgrattad kinnitada, nii et teinekord võtame ette retke sinna jalgratastel.

Undva pangal oli nii ilus. See on täpselt selline koht, et võtaks paar head sõpra kaasa ja läheks sinna juttu ajama, tõmbaks vesipiipu ja grilliks. Seal oli isegi lõkkekõht olemas ja üks omamoodi huvitav ära lagunenud tool. Veel jäi silma maja, millest olid vaid müürid järele jäänud. See meenutas natuke midagi raamatust "Toomas Nipernaadi". Randa olid laotud kividest hunnikud, millest sai küll pilte tehtud, aga nüüd tagantjärgi mõeldes jäid meil oma kivihunnikud ladumata.
Istusime panga ääre peal, nagu maailma veerekese peal. Nimelt siis oli me õhtune siht kohta Veere, mille peale Mikk juba ümises võro keelset viisi: "Istsemi maailma Veerekese pääle."
Enne Veerele minekut käisime veel Suuriku panga juures, kuskil oli ka Kurriku pank, aga seal me ei käinud. Lõpuks olime teel Veerele ja hakkasime otsima RMK kohti, kus peatuda ja ööbida. Sõitsime kaardil näidatud kohtade suunas, aga ei leidnud viitasid. Olime 3 kilomeetrit ära sõitnud, kui otsustasime ümber keerata ja Veere kõrtsist küsida, kus need siis täpsemalt asuvad. Seal seletati meile lahkelt ära ja selgus, et olime õigel teel, pidime kõigest kilomeetri veel edasi sõitma, et kohale jõuda. Esimene RMK koht, kuhu sisse keerasime oli õnneks vaba. Samal nädalavahetusel toimus Saaremaal mototoober ja seetõttu olid seal enamus RMK kohad hõivatud. Õhtul kuuldus ka lähedalt peo hääli ja muusikat, aga me ei osanud arvata, kui kaugel see meist umbes olla võis. Märdile igatahes pakkusid kõik need 3 päeva Saaremaal silmailu, sest talle meeldivad bike'd ja mootorrattad, aga ma ei luba tal neid endale osta, kuna need nagu reaalselt tapariistad.

Poisid tegid tule üles, panime telgikatte kuivama, mis hommikul kastemärjana kotti sai topitud ning hakkasime telgikohta otsima. Ma tahtsin seda võimalikult randa panna, kuigi seal polnud selleks ettenähtud kohta. Vaidlesime seal, kuni lõpuks otsustasime ikkagi telgi panna selleks ettenähtud kohta ja vaatega mere poole. Öösel jätsime sääsevõrgu lahti, et hommikul merevaadet telgist nautida. Eraldi protsess oli muidugi jälle madratsi pumpamine, millele hiljem Carru pikutama heitis. Tõime söögid ja vesipiibu välja. Seni, kuni Märt grillis, tegid Carru ja Mikk salatit, mille jaoks Mikk oli Rimist eraldi kausi ostnud. Vahepeal sai korraks isegi netis käidud ja sünnipäevalistele õnnesoovitud. Joodi, söödi, tõmmati vesipiipu, räägiti juttu, aga noo suht laip oli juba lõpuks olla. Tegime ühe jalutuskäigu veel randa ja lasime kõrval puhkekohal olnud inimestel, kes meile vastu tulid pilti teha ja tegime ise veel üksteisest igast pilte ning pesime oma musti tahmaseid ja tolmuseid jalgu puhtaks. See RMK plats oli igatpidi nii must, et kõik jalanõud ja riided olid lõpuks määrdunud, aga vähemalt oli see õhtu kuskil olla ja ööbida.

Mul oligi lõpuks nii jõhker uni juba, kuigi Mikk ärgitas kõiki jooma ja tahtis Mototoobri pidu minna üles otsima. Ma aga mõtlesin, kuidas saaks kiiresti ära telki, Märdi kaissu ja magama. Nii lõppeski meie õhtu lõpuks 10 või 11 ajal telgis, seekord kulus palju vähem aega jutustamisele ja naermisele, kui eelneval õhtul. Ega me ju siis korraga magama ei jäänud, kui me lõpuks sinna Maasi puhkemaja juurde telki maandusime. Kõigil oli nii naljakas, nii haige rebimine ja naermine käis, uni oli läinud ja pea oli igast lolle ideid täis. Me telk oli mingi kaevu lähedal, nii et kui keegi majas vett lasi, siis läks pump tööle otse me kõrva juures. Lisaks sellele käidi öösel mitu korda telgist sisse ja välja ja alati, kui keegi välja läks, siis ärkasid teised ka üles, kuna telgi lukk tegi nii palju lärmi.
Teisel öösel Veere RMK kohas ööbides ehmusin ma mingi hetk täiega ära, sest Mikk ärkas ühel hetkel üles ja vaatas endast vasakule, kus oli Carru, aga mulle tundus, et Carrut pole seal ja ma millegi pärast arvasin, et Mikk nägi sama ja siis küsisin ehmatusena: "Kus Carru on?" Ma mäletasin, kui ta välja läks, aga ei kuulnud, kui ta tagasi tuli, aga siis Carru ütles teki alt: "Siin!" ja siis hakkasid kõik naerma. Carru magas mega hästi ikka - pea oli üleni teki all, aga kogu ülejäänud keha oli väljas.
Taadu, Mikk, Jane ja teised käisid meist eelneval nädalavahetusel Saaremaal rannapeol ja väitsid, et külm oli telgis magada, aga meil oli just vastupidi kogu aeg mega soe. Nad kutsusid alguses meid ka rannapeole, aga kuna Märdi vanemad olid Pihkvas ja me pidime Anitat vaatama, siis ei saanud me minna. Samas ma poleks rannapeo pärast nagunii Saaremaale viitsinud minna, vaid ikka kogu aeg ringi trippida mööda Saaremaad, nagu seekord.

Õhtul jäi jutt, et hommikul kell 9 stardime, et jõuaks ära käia veel ettenähtud kohtades ja siis praami peale. Ärkasime enne 8 üles, panime asjad kokku, sõime ja täiesti juhuslikult saime täpselt kell 9 Veerelt liikuma. Kõigepealt käisime ära Panga pangal, mis on ka üks Saaremaa kolmest väidetavast kaunimast paigast. Piirdusime ainult panga pealsega, tegime seal mõned pildid, käisime päikesekella juures, vaatasime suveniirid üle ja mängisin parklas kivi peal pääsukest ning suundusime edasi Angla tuulikute juurde. Ühtlasi on ka see üks Saaremaa kaunimast paigast. Seal on nii palju muutunud. Tehtud on Angla pärandkultuurikeskus ja keskkond on üleüldiselt võtnud täiesti uue ilme võrreldes sellega, milline see oli 10 aastat tagasi. Ma isegi ei leidnud enam üles seda kohta, kus ma toona sugulastega pilti tegin, kuigi mul oli too pilt ees. Lõpuks jõudsin järeldusele ikkagi, kui pidi siis kõik oli, aga sama pilti mul ei õnnestunud teha, kuna seal oli eramaja ja ma ei saanud sealt kuidagi teisele poole aeda.

Mulle nii meeldis see loodus, mis ümber Angla oli - tuulikud, värsked lõputud heinapallid, vanaaegne aed jne. Käisin ühes tuulikus sees ka. Teised käisid ainult alumisel korrusel, ma ronisin kaljukitsena ikka nii kõrgele, kui võimalik. Pärast ronisime mänguhobuste peale ja tegime pilte. Seal liikus veel üks Tartu seltskond ringi, kes ronisid teiste tuulikute otsa ja naersid meid, kui me kaamerat tahtsime aja peale panna, aga nad jalutasid just samal ajal meie ja kaamera vahelt läbi.
Märt ostis pärandkultuurikeskusest veel koju leiba kaasa ja sealt sai muidugi esimese hommikuse kohvi, et päev taas jätkuda saaks. Vaatasime pärandkultuurikeskuse ka üle ja hakkasime Orissaare poole liikuma. Teel sõitis meist mööda hulgaliselt mootorrattaid ja bike'sid, kes ka kõik kiirustasid praamile. Märt oli jälle rõõmus. Sõitsime Orissaarest läbi, kuna Anglas öeldi, et seal võib olla suitsu lõhet, mida Mikk ja Märt tahtsid endale koju osta, aga seal ei paistnud kuskil olevat ja nii suundusime Muhusaarele. Tegin Väikse väina tammi peal peatuse, sõime paar võileiba ning kiirustasime siis edasi, et jõuaks käia veel Muhu muuseumis ja siis sadamasse minna.

Jõudsime Koguvasse, parkisime auto ära ja läksime suveniire vaatama. Esimese asjana küsib suveniire müünud meest meilt: "Noh, olete Võrust, jah?" Kõik vaatavad üksteisele arusaamatute nägudega otsa, kuni ma auto poole vaatan ja kõik naerma hakkavad. Olin hommikul enne Veerelt tulekut auto tagumist klaasi katva tolmu peale kirjutanud "KITT VÕRUST", aga ma ei teadnud, et see päikse käes nii hästi kõigile näha on. Pärast sadamas ja noh ühesõnaga kõik nägid ja teadsid, et me oleme Võrust ja me ainult muigasime sellepeale. See Tartu seltskond, keda Anglas kohtasime, neil oli ka tagaklaasil kirjas: Tartust + veel kõigi nimed.
Igatahes saime lõpuks ka suveniirid ostetud ja seni, kuni me Märdiga pileti eest Muhu muuseumi külastasime, otsustas Mikk minna sadamasse suitsu lõhet otsima, mille ta ka leidis, nii et kui me muuseumist tulime, võtsime Miku peale ja mindi ning osteti need kalad sealt ära.
Aeg hakkas juba otsa saama. Oleks tahtnud veel käia talus, kus filmiti "Siin me oleme", aga kahjuks ei jõudnud. Jõudsime hoopis varasema praami peale. Pärast naersime neid, kes maha jäid, kuna hoopis meie oleksime pidanud sinna ootama jääma, aga kuna me pilet läks läbi ja saime praami peale, siis oli eeldused, et jõuame täna veel igal pool käia.

Ilm oli nii hea, soe ja mõnus. Seekord sai auto ka hea koha peale, alumisele platvormile, nii et Märt ei pidanud seekord valvama jääma. Olime kõik üleval teki peal, vaatasime Muhu- ja Saaremaad, mis meist aina kaugenes ning Märt lubas endiselt, et järgmisel nädalal tuleme tagasi. Hiljem läksime teisele poole, et näeks, millal sadamale lähemale jõuame ja alla tagasi peab minema. Vahepeal kadusid Carru ja Mikk kuhugi kauemaks ära, siis me naersime Märdiga, et nad said sõpradeks ja teevad nüüd kõike koos. Tegime pilte, rääkisime ja aeg läks nii kiiresti, et varsti pidigi tagasi alla minema. Seekord läks kõik palju rahulikuma südamega, ilma närvitsemata. Mulle, kui kaljukitsele on kindlam olla ikka jalgadega maa peal, mitte vee peal ja õhus.

Edasi suundusime Pärnusse, et randa minna, aga kuna nädalavahetusel oli Monster Music Festival, siis igal pool oli nii palju rahvast ja kõik parkimiskohad täis, nii et oli tükktegu, et koht leida. Lõpuks ikkagi leidsime ja õnneks ei pidanud väga kaugelt randa jalutama. Monster Music Festivaliga veel see, et lugesin enne minekut twitterist, et Marvin läks Rõugest rattaga Monster Music Festivalile. Ta hakkas päev enne meid minema. Teel Pärnusse rääkisin teistele ka, et Marvin sõidab rattaga Pärnusse, mille peale oli meist igale ühele kõik ratturid Marvinid. Kui Saaremaal näiteks mingit vanameest nägime rattaga sõitmas ja keegi ütles, et see Marvin on, siis oli see põhjendatud sellega, et rattaga sõit Pärnusse teeb oma töö. Kõige naljakam selle juures oli see, et paar päeva hiljem, kui ma isa ja õega Otepääl käisin, siis sõitiski Marvin rattaga vastu. Ta jõudis alles teisipäeval Pärnust tagasi.

Pärnus sai ka lõpuks ujumas käidud. Alguses tundus kaldas vesi täitsa soe ja kõik olid ühel nõul, et ujuma minna. Välja arvatud Märt, kes üleni musta riietatult meid randa ootama jäi, sest ta ei viitsinud ujuma tulla. Ta tegi mulle rannas hoopis armsad liivale joonistused, mida ma alles kodus mitu päeva hiljem pilte vaadates leidsin.
Selleks, ajaks kui me nii sügavale vette jõudsime, et ujuda saaks, oli vesi ikka suht külm. Natuke ujusime ja liikusime siis tagasi rannapoole. Rannas oli miljon inimest. Ma olen Pärnus alati käinud augustis ja rohkem õhtuti, seega polnud ma kunagi seal nii palju rahvast näinud. Ükskõik kuhu poole vaatasid, igal pool oli nii miljon inimest.
Peale ujumist oli suht hea olla, liikusime tagasi auto juurde ja läksime Kaubamajakasse. Sai shoppatud vähe. Leidsin Märdile ühe ilusa T-särgi. Mulle nii meeldib talle igast riideid vaadata ja osta, sest mulle nii meeldivad meeste riided ja nüüd mul on, kellele neid vaadata ja osta.
Lõpuks liikusime kodupoole. Teel tuli mõte, et kui me juba siin oleme, siis võiks Viljandist läbi käia. Ühalt sellepärast, et Tiina ja Markusega kokku saada ja teisalt sellepärast, et käimas oli Viljandi folk, kus ma polnud kunagi käinud. Tegime Abja-Paluojas peatuse, käisime poes ja ostsime juua veel, Mikule õlut, vastasel korral ta poleks pikemat ringi üle elanud. Märt tegi kõne Tiinale ja nii olimegi teel Viljandisse. Ma polnud toda kaudu Viljandisse kunagi sõitnud.
Jõudsime Viljandisse, parkisime auto ära ja läksime folgile. Mikk tahtis meid muidugi linna ära ekistada, aga ma teadsin õiget teed. Õnneks oli viimane folgi päev ja paljudesse kohtadesse sai sel puhul tasuta. Kõige lõppu lossivaremetesse ei lastud ainult ilma piletita. Kõndisime seal ringi ja saime osa sellest melust, mis folgiga kaasnes. Ühe tänava hoovis oli Svjata Vatra kontsert, mis tundus suht lahe. Osad inimesed olid hoovis, teised keset tänavat ja tantsisid ikka kaasa. Kokkuvõttes pole ma vist ikkagi väga millestki ilma jäänud, kuna Võru folgil on umbes sama teema - kõikjal linnas toimub midagi, erinevad kontserdid, igal pool müüakse midagi, inimesed istuvad kuskil maas, puhkavad, joovad, teevad vesipiipu jne.
Lõpuks saime Tiina ja Markusega kokku. Tiina on Märdi õde ja Markus on tema uus poisssõber, keda me esimest korda nägime. Rääkisime nendega juttu ja siis suundusime kesklinna. Tiina ja Markus läksid kuhugi teisse suunda. Viljandi inimesed on hoopis teistsugused.
Lõpuks jõudsime ka auto juurde ja saime jätkata oma teed koju. Käidi veel Soelt tanklast läbi, võeti kohvi ja siis järgmine peatus Pikasillas Vooremäel, kuhu mul nii mööda minnes tuli idee teisigi viia, kuigi päikeseloojangul polnud seal nii ilus, kui kevadisel varahommikul koos klassiga. Ometi sai Carru seekordki sealt ilusad pildid. Minu arvates on see selline äge koht, kust kogu aeg mööda sõidetakse, aga kunagi sisse ei keerata. Esimest korda, kui ma sinna läksin, siis olin ikka suht üllatunud.
See tee, mis sinna viib, võib alguses päris ära ehmatada, kuna see viib elumajadest otse mööda. Märt: "Sõidan teise peldikust mööda."
Mikk: "Peatad teistel si**umise kinni!" - Vahel ikka imestad, mis teksti pärast kolmepäevast aktiivset puhkust võib tulla. Või siis see, kuidas Märt Mikule millegi peale ütles: "Astud parteisse, lähed Brüsselisse ja hakkad seadusi tegema!"
Mikk: "Enne tõuseb päike solgipangist, kui ma parteisse ja Brüsselisse lähen!"
Carrut on alati hea igale poole kaasa võtta, kuna ta jääb täpselt tee peale. Nii sai ta ka tagasi minnes teel jälle maha pandud. Boonusena saime endale veel Carru objektiivi. Terve reisi aeg oli teemaks, et kui Carru maha läheb, siis kas ei anna või laseme tal unustada objektiivi ja plätud maha. Plätud sellepärast, et Carrul oli samasugused punased plätud nagu mul ja Märt tahtis ka endale selliseid. Kokkuvõttes unustas Carru hoopis objektiivi ja oma ujumisriided ning käteräti maha. Viimaseid ta ei mäletanudki. Hiljem tekkiski tunne, et oleme ta paljaks röövinud. Eriti veel siis, kui Carru püüdis mulle helistada, aga kumbki mu telefon ei näidanud ühtegi vastamata kõnet.

Sõmerpalus raudtee peal sai veel viimased päikeseloojangu pildid tehtud ja siis otse Viitinasse, et Mikk koju viia. Tõnu oli ka muidugi vastas. Naeris meid ja Miku Rimist ostetud kaussi. Muljetasime seal ja siis lõpuks Märdiga tagasi Rõugesse.
Aitäh Teile kolmele, et aitasite jälle tükikese mu unistustest täita! Kunagi kindlasti kordame seda kõike ja veel rohkemgi. Sai enam-vähem kõiki sõpru kaasa kutsutud, ise teate, millest ilma jäite. "Ei ole mõtet tuult taga ajada," nagu Mikk selle peale ütles.
Järgmine trip peaks siis olema septembris Rootsi, kuna meil on Märdiga jõuludest saadik ikka veel kinkekaardid kasutamata.
Ja aitäh, mu kallis Märt, et sa seisad alati mu kõrval. Tänu sulle saavad kõik mu unistused järk-järgult, tükk-tükilt teoks. Nii palju on veel asju, mida koos tahaks teha, käia, olla jne.
Ja lõpetuseks veel laulud, mis jäävad seda reisi meenutama:
* Põhja-Tallinn ja Ivo Linna-Jälle Teel
* Grete Paia-San Sebastiano
* Georg Ots - Saaremaa valss
* Abruka Valss
* Seal kus Läänemere lained
* Inna - More than friends
* Ei ma pole Saaremaa peal käind