Kui sa lootsid siit külajuttudeks alget leida või fakte sellest, mis päriselt toimub, siis võid heaga selle tääbi või äppi sulgeda ja pead küll rängalt pettuma, sest ma ei ütle kunagi päris selgelt välja seda, kuidas asjad tegelikult on.
 |
| Siit ta lendas |
See oli päev, mida ma kaua ootasin, sest toimuma pidi palju üritusi. See oli nagu mingi lootus mitmes suunas, et asjad võiksid olla nii nagu varem, aga aasta ajaga jõuab nii paju muutuda, et mida ma üldse siis lootsin? Oleks võinud seal Sõreste karjääri mäetipul tolle tsikliga pähe saadagi, äkki oleks pildi selgemaks löönud. Pärast Steve veel küsis, et mis mu õnnenumber on? Ja mu pea oligi juba tühi, sest ükski neist numbritest enam polnud. Äkki oligi asi nendes numbrites?
Nad seal ümberringi kiitsid, et ma olen ikka õnnelik inimene küll, kuigi mul on see magnet halba tõmmata ja siis kõigest pääseda. Minu jaoks tundus see nii loomulik. Noh, et jälle mul veab ja tulen kõigest puhtalt välja. Istusin seal põõsas, kuhu ma põgenedes takerdusin, samal ajal kui tsikkel lendas just sinna kohta, kus ma ennist seisin. Ma olen vist harjunud sellega, adrenaliin.
Samal ajal, kui Veski istus all ratastoolis, oli melu nautima tulnud, kuigi tema enam seda kõike kunagi kaasa teha ei saa. Just sellepärast, et tema jäi ka alla. Temast lihtsalt sõideti üle. Aga: "Isegi kui sa oled õigel teel, sõidetakse sinust üle, kui sa sealt lihtsalt istud." /Will Rogers
Tegutseda tuleb.
"Kes võitleb, võib kaotada; kes ei võtle, on juba kaotanud." / Bertold Brecht - Just seda ma eile seal mäetipul mõtlesingi, et mida nüüd teha, aga ei teinud midagi, sest need olid juba mitmendad kaotused. Nüüd ma saan esmaspäeval öelda, et saadud koht pole seda lõunast vaeva väärt.
Mulle hullult meeldib, kui inimesed julgevad riske võtta, sellepärast mulle ka need elueest võitlevad hinged seal rajal tõsiselt pingutamas meeldivad. Minu jaoks on see rohkem kui sõit. Isiksusena näitab see rohkem.
Maria julges ka ja tänu sellele sain ma nii eile kui ka järgnevaks tükiks ajaks anonüümsuse. Nii hullu asja polnud tegelikult plaanis, aga sai vähe palju. Sometimes it happens. Sügis tuleb.
See sügis on tegelikult väga raskelt tulnud paljude jaoks. Just mu lähedaste jaoks juhtunud neile tähtsate inimestega ja see paneb taaskord mõtlema selle üle, kui õrn on elu. Täpselt aasta aega hiljem ja nüüd niidab vikat veel halastamatumalt. Ma tean, et me peaks elama tänases päevas ja rohkem hoolima ning veetma aega endale kallite inimestega, aga mul pole mitte mingit tahtmist kõigiga lävida. Mul piisabki vähestest inimestest. Tsiteerin Twitterist: "Mulle ei meeldi suhteid kaotada kalliks saanud inimestega, aga kui sa oled värdjas pikemat aega, siis YEET."
Põhikoolis panin endale eesmärgiks, et kõige muu kõrval on olulisem karjäär ja mulle tundub, et hetkel see just kõige olulisem ongi, sest produktiivsuse protsent on juba päris kõrge ja kui oled suutnud tugevdada platvormi, siis on algus tehtud. Tänasega saab katseaeg läbi ja ma olen täitnud rohkem kui küll nii-öelda oma "valmislubadused", mida ma tööle asudes andsin. Jah, ma olen ka tänu sellele saanud kuulda väga palju positiivset tagasisidet, aga siinkohal ma pikemalt ei peatuks, sest minu jaoks pole oluline sihtmärk, vaid oluline on olla teel ja ma tean, et ma suudan veel rohkem ega lase kiitusel end enne hellitada, kui ma olen iseennast ületanud. Kõik praegune on minu jaoks loomulik.
Jaanika: "Kuigi sa ütled, et see kõik on nii loomulik sinu jaoks, aga nemad vaatad nagu lehm lennukit."
Ja mulle meeldib see, et kui ajakirjanikuna teed endale nime, siis kommunikatsioonis oled väike osake, kes teeb palju, aga jääb ise varju, sest tavatarbijad püüavad infot, mitte ei süvene sellesse, kes selle kõik nendeni on toonud. Ja just see peaaegu anonüümsus köidab mind praegu rohkem, kui figureerimine igakülgselt oma nime ja näoga.
Ma lubasin endale, et seekord ma ei tee midagi ja ajan oma asja.
