Kuidas see võimalik on?

Ma ei tea, kuidas on nii võimalik, et 3 inimest näevad samal ööl, samal kellaajal, samasid inimesi ja fakte unes.

Kata: "Tead, ma nägin sind unes!"

Mina: "Ma nägin sind ka unes ju!"

Kata: "Misasjaa?"

Räägin siis esialgu oma unenäost - Risto laulis Rõuge PK sööklas oma sünnipäeva puhul ja ma soovisin õnne talle (Sel kuupäeval oli päriselt ka Risto õige sünnipäev). Edasi läksin Kata juurde. Järsku olime kuskil Hurdal heinamaal. Kata tõstis pluusi üles ja näitas oma soditud kõhtu ja selga. Seal oli suurelt minu nimi ja veel igasugust teksti. Kata oli seal heinamaa peal korraldatud pikniku, lepituseks Intsuga, aga see kukkus läbi, kuna Karoliina ei näinud, et Kata kuhugi heina sisse kõik asjad oli üllatuseks peitnud ja astus need kogemata sodiks. Sinna kohale tekkis suur auk, mis täitus veega.

Kata nägi ka unes, et nad leppisid Intsuga ära. Rõuges oli suusavõistlus mäesuuskadega ja ma osalesin seal. Kata pidi mulle appi tulema mingeid suuski andma.

Pille nägin unes, et Intsu helistas talle ja mõtles, et kas ta võtab vastu või ei.

Hommikul ärkasin, siis läksin 8.15 bussiga linna. Hommik oli ilus. Tahtsin pilti teha, aga nii külm oli, et korrakski kindaid käest võtta. Ootasin bussi ja mul oli koguaeg selline tunne, et Timo on bussi peal. Läksin bussi peale, siis oligi. Ütlesin talle ka seda. Ta naeris ja siis seletasime edasi.

Jõudsin koolimaja uksest sisse, siis Piret jooksis mind kohe kallistama ja hakkas mingit teksti seletama, mida ma praeguseks paraku enam ei mäleta. Edasi läksin enda klassi juurde. Kõik olid umbe pidulikult riides, kuna täna on Vabariigi aastapäeva eelne päev ja aktus. Hea oli jälle koolis olla - eile puudusin. Samas oli esimene reaktsioon üsna "hea". Astusin uksest sisse. Moks: "Biku, jalaga tahad saada v?" - kõik hakkasid naerma, kaasa arvatud mina.

Olin natuke oma klassi juures ja läksin siis paralleelikate juurde. Ma arvan, et paljud mu klassikaaslased peavad mind reeturiks jne, et ma viimasel ajal nii palju aega paralleelikatega veedan, aga ma ei näe selles probleemi. Kuidagi peab need kaks aastat tasa tegema, mil kaks klassi üsna vaenulikud üksteise suhtes olid.

Ma ei tea, miks kõik mind lüüa tahtsid - Liana: "Kannaga näkku tahad v?" - ma isegi ei mäleta, miks ta nii ütles.

Nilso blokkis möllule tulekut, kuna ta ei teadnud, kas ta auto saab. Mina: "Kui sa ei tule, siis ma saadan sulle helikopteri järele!"

Nilso hakkas selle peale kohe egotsema ja ütles: "Kuulsite kõike? Te saate minuga helikopteriga möllule!"

Siis ma mainiks veel ära Nilso suure musta kampsuni, mis meenutas muti nahka. Tauri ütles selle peale tabava hüüdnime - mutitapja:

Läksin tagasi teiste juurde, siis Keili ütles: "Hea, et ta (üks teatud isik, kelle nime ei avalikusta) möllule ei tule! Jumal tuli mulle vastu!"

Ma kuulsin aga, et Keili ütles, et juba tuli mulle vastu ja küsisin: "Kus ta vastu tuli?"

Keili hakkas naerma ja ütles, et see lause peaks küll päeva naeltesse minema.

Läksime klassi, siis ma juba naersin ja jutustasin. Õpetaja: "KOhe oli märgata, kui sind eile polnud!"

Keili ka ütles, et õpetaja eile küsis: "Kuhu te Birgiti panite?"

Ja saksa keele õpetaja oli öelnud: "Mu lemmikõpilast polegi!?"

Ei tohi ikka puududa, muidu õpetajad hakkavad mind igatsema.

Õpetaja jagas mingid luuletused kätte ja kirjutas tahvlile küsimused, millele luuletuste põhjal vastata. Keegi ei viitsinud eriti teha. Õnneks oli tunni lõpus nii, et igast reast pidi üks inimene ainult vihiku ära andma - ma jälle pääsesin. Mul läks terve tund jutustamisele. Nii huvitav oli üle pika aja koolis olla. Üks päev puudumist = minu jaoks terve igavik.

Umbe mõnus tund oli ka. Päike paistis aknast sisse. Rauno pani ka päikese paistel silmad kinni.

Mina: "Rauno, mis teed?"

Rauno: "Ma võtan päikest! Ma pean õhtuks pruun olema."

Carolile sai ka lolli juttu aetud. Carol: "Birgit, hangi omale elu!"

Gristel: "Ei, me elame sinu elu!"

Kuna reedel pidi teatavasti olema proovieksam, siis tekkis paljudel selle kohta küsimusi. Eliiset ja Gristelit loomulikult huvitas söögi teema. Gristel: "Mis sööki sinna kaasa võtta võib?"

Eliise: "Sarapuu pähkleid ja hakkad purustama seal!"

Gristel: "Kas täna aktusel jagatakse ka midagi v?"

Glaser: "Süüa ei saa midagi v?"

Kell oli 09.04, kui Mast uksest sisse astus. Nagu ikka tuli ta jälle kella üheksaks.

Õpetaja: "Täna on lühendatud tunnid!" - Mast ei teadnud, sellepärast ta keset tundi jõudiski.

Tunni lõpus palus õpetaja mul veel korraks enda juurde jääda, et mu täitsa poolikust uurimistööst ja lennuraamatu teemast veel rääkida. Seletasin seal ja läksin siis üles Laane klassi juurde, et tõend eilse kohta viia. Laanet aga polnud esialgu ja siis seletasin 10.a klassiga. Elu nalja sai. Lõpuks, kui Laane tuli, siis andsin talle tõendi. Laane: "Ma mõtlesin juba käskkirja kirjutama hakata. Kuidas sa eile nii olid, et pool päeva olid koolis ja hiljem kadusid ära?"

Mina: "Ma puudusin terve päeva. Äkki mõni õpetaja ei märganud mind ja unustas mind puudujaks märkida!"

Laane: "Kuidas see küll võimalik on?"

Teiste jutu järgi tundus ka see imelik, et mõni õpetaja mu puudumist ei märganud.

Teised pidid edasi tundides olema. Segakoori lauljad, aga pidid muusika klassi kogunema.

Läksingi sinna. Seal oli nii palju rahvast. Laulsime mõned laulud läbi ja läksin siis Eliisi ja Krissu juurde seletama. Tegime mölluprognoose eelseisvaks ööks. Etteruttavalt võin öelda, et mõned neist osutusid isegi õigeks.

Jaanus jõudis ka üle pika aja kooli. Läksin ta juurde rääkima kohe. Pärast ta seletas Ellukaga, kes pooleldi magas - karjus kõva häälega ta nime ja raputas.

Esinesime alguses põhikooli aktusel. See oli suhteliselt üksluine. Ütleks isegi, et tõsine, kui võrrelda seda järgmise - gümnaasiumi aktusega.
Kui põhikooli aktus läbi sai, siis algaski gümnaasiumi aktus. Läksin koos paralleelikatega saali istuma. Nilso ei lasknud mul Liana kõrvale istuda. Liana läks sellepeale Nilso kõrvalt minema ja kutsus mind teise ritta, kus ma ta kõrvale istuda sain. See hetk meenutas mulle mingit algklasside värki, kus üks teise peale ära solvub ja minema kõnnib - naljakas oli.

Pärast kolis Nilso ikka järgi meile. Ma olin jälle a-kate keskel. Kõige naljakam oli see, et järsku ilmus Tuvi mu kõrvale. Ütlesin: "Tsau!" talle ja siis hakkasin naerma täiega ja seletasin edasi. Nilso oli jälle pahane, et ma ta klassivendi sebin. Nilso: "Kas sul enda klassivendi pole, kellega olla?"

Liana: "Need jätavad ta maha igalepoole." (mõtles seda, kui Älf mind Sulpi jättis)

Pärast hakkas Oha ka veel seletama - ta istus mu ees.

Naersime Lianaga Nilsot, kelle mutitapja kampsun karvu ajas, mis Nilsol juba osaliselt näos olid.

Kui meie kord lavale minna oli, siis sai eriti palju nalja. Alguses läksime mingis kaootilises järjekorras lavale ja kui me veel laulma hakkasime, siis algas õige naermine. Ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud, igalt poolt naersid kõik mulle vastu. Paremal pool olid 10ndikud, vasakul oli paralleelikad ja otse ees - taga seinas olid mu klassivennad ja saksa keele õpetaja ja absoluutselt kõik naersid, sest nad teavad, et kui ma neile otsa vaatan ja nad naeravad, siis hakkan ma ka naerma.

Samal ajal, kui ma naersin, ma ka laulsin. Ma ei vaadanud kordagi nooti ega sõnu. Kõik tundus nii selge olevat. Nii enesekindel tunne oli, aga ma ei suutnud oma naermist ohjeldada. Just sellepärast ma näitleja ei saakski olla, et ma hakkaks lava peal lihtsalt naerma. Nagu ma eelmises blogis kirjutasin, siis mind juhib emotsioon ja kui ma naeran, siis ma ei suuda mõistusega midagi võtta. Mingi aeg avastas õpetaja ka, et ma naeran ja näitas mitu korda mulle rusikat. Eliis, kes mu kõrval oli aga ei saanud aru, miks ta rusikat näitas, kuna ta ei näinud, et ma naersin ja arvas vist, et me laulsime valesti, et õpetaja rusikat sellepeale näitama oleks hakanud.

Naermisest veel nii palju, et Oha tegi mulle nägusid, siis Nilso ja vahepeal isegi Innar ja Karl R naersid mind, et ma ei suuda isegi lava peal tõsine olla. Samal ajal, kui ma taga seinas oma klassivendi vaatasin, vaatas Piret mind ja naeris. Siis ma liigutasin kulme mitu korda. Lõpuks oligi selline tunne, nagu ma oleks mingi kloun seal. Oha ütles, et ma paistsin oma riietusega ka teiste seast silma, kuna teised olid üleni mustas, aga mul oli ainult must pluus, sinised teksad ja roosad jalanõud. Aga ma olengi harjunud teiste seast silma paistma ja ma ei pööranud sellele vähematki tähelepanu, et ma teistest erinesin.

Kui ma oma klassivendi vaatasin, siis alguses tegi Mast igasuguseid nägusid oma muheda naeratusega, siis hakkas Mati naerma, Saqu ka muigas ja siis Rauno piilus vahepeal filmimehe seljatagant ja ajas naerma mind. Ja kõige lõpuks oli Saqu kõrval saksa keele õpetaja, kes oli punktiks mu naermisele, sest teda nähes tulid mul kõige naljakamad asjad meelde, mida ta öelnud või teinud on ja ma ei suutnud olla mitte naermata. Vahepeal saksa keele õpetaja sosistas midagi Saqule. Ma olen kindel, et ta ütles midagi mu kohta.

Kui ma lavalt maha tulin, siis hakkasid paralleelikad kohe seletama. Tahtsin Jaanika käest oma digikat, mis läbi paralleelikate mulle pidi saadetama, aga Oha andis Innule selle ja siis Innu andis Taurile ja Tauri ütles, et ta ei anna mulle seda tagasi sellepärast, et ma õhtul pilti ei saaks teha.

Läksime seletamise saatel garderoobi, kus ma Ohat oma jalanõudega peksma hakkasin. Kõik ütlesid, et me lahendaks oma peretülid kuskil mujal ja Nilso soovitas mul Oha üldse nn "ära võtta".

Liana: "Oha, mul on kahju su emast, et ta nii kaua su lõusta on vahtima pidanud!"

Oha muudkui õigustas ennast ja lubas sada imet mu saabaste ja riietega teha. Lõpuks ta läks ähvardavate sõnade saatel ära. Kõik pärisid veel mu käest, et mida ma naersin seal lava peal.

Piret tuli vaatama, kuhu ma nii kauaks jään ja vinnas mind endaga kaasa. Läksime Kagusse. Ostsime süüa ja läksime siis üles. Soon tuli ka me juurde rääkima. Tahtis Piretilt telefoni, et netti minna. Näitasin talle oma digikast pilte ja siis seletasime seal niisama. Teine Piret ka tuli juttu ajama. Ja siis tuli veel Ella. Sain teada, et meil oli proov veel peale laulmist ja küsis, kuhu ma jäin, aga ma sain alles nüüd teada, et mingi laulmine oli.

Lõpuks oli kell nii palju, et Piret, Rivo ja Soon pidid bussi peale minema. Läksin kaasa nendega. Libistasime mööda tänavaid, kuni bussijaamani. Nad läksid kohe bussi peale, ma läksin bussijaama, lootes seal kedagi kohata. Kõige parem oligi see, et Risto, kellel täna sünnipäev on, oli seal. Läksin kohe ta juurde, soovisin õnne ja kallistasin ja jäin temaga juttu rääkima, seniks kuni isa järgi tui. Sandro tuli ka sinna. Rääkisime bussiliiklusest, et näiteks Nursi ja Rõuge vahel on nii vähe maad, aga peaaegu ühtegi bussi ei sõida seal. Risto aga ütles sellepeale, et Nursis on kuningriik - seal ei sõidetagi bussidega. Seal on härjapõlvlased, võlurid jne. Võlud, äkki oled linnas jne.

Isa tuli, siis läksime Maximasse, kus Heimar Lenk oma valimispropagandat tegi ja plaate jagas. Ise seletas: "24 parimat Heimar Lengi valitut lugu!" Aga ta oli umbe sõbralik. Ütles: "Tsau!" Ma täiega naersin teda. Isa võttis plaadi ja poest tagasi tulime, siis ütles, et lähme autosse ja paneme plaadi kohe mängima. Pidin plaadis pettuma. Mingi 60ndate muusika - ei läinud peale eriti.

Jõudsin koju, siis mõtlesin, et kirjutan selle blogi ära, aga siis tuli igasuguseid muid asju vahele jne. Kõik küsisid möllu kohta kõike jne. Jäin Sanderi ja Lauriga msni rääkima.

Jõudsin msni, siis Sander laulis juba: "Kui on meri, hülgeid täis, ja sind ründamas on loll!"

Ta jäi endiselt selle juurde, et ei tule möllule. Sander: "Osta mulle 1 LV, 1 SP ja 1 PK, siis tulen!"

Mina: "Mis see PK on?"

Sander: "Pulgakomm!"

Sander saatis igasuguseid youtube linke mulle. Lõpuks ma hakkasin ühte laulu taga otsima, mida me Kapiga eelmisel nv-l autos laulsime, aga ma ei leidnud ikka kuskilt.

Sander: "Mul varbad üle ühe valutavad."
Mina: "Sa mega imelik!"

Sander: "Peab vist neid kummikomme vahele panema.."

Rääkisin nendega juttu, kuni Jette ja Egle bussiga Rõugesse tulid. Kirjutasin veel plaate, mida möllule kaasa võtta ja siis tuli isa. Ta ka tuleb alati nii vara. Ütlesin, et 6 ajal hakkame minema. Ta oli juba pool 6 kohal. Ma siinkohal lõpetan. Möllust juba järgmises blogis. Pange end valmis!

Need on nagu külmapühad, ainult et Sanderipühad

Ärkasin pühapäeva õhtul veel korraks üles. Mõtlesin, et hakkan õppima, aga ikkagi ei jõudnud. Rääkisime Sveniga, kirjutasin blogi ja jäin uuesti magama.
Aa superstaari vaatasin ka. Leidsin juba oma lemmiksuperstaari -http://www.youtube.com/watch?v=Ewx3GgEoLQw&feature=related Esmaspäeva hommik koolis algas Piretiga nädalavahetuse meenutamisest. LemmikSanderit polnudki - ta oli nädalavahetusega üldse haigeks jäänud.

Matemaatika tund oli ka üsna vaikne, kuna Mangot polnud ja Kapp süvenes kontrolltöö vigade parandusse, õigemini hakkas ta alles tööd otsast peale tegema, kuna me ei andnud tööd ära ja sellepärast käskis õpetaja ka ausalt üles tunnistada, et keda koolis polnud ja kes tööd ära ei andnud. Seda me ka tegime. Sellepeale pani õpetajad ühed tuimalt sisse. Peab vastama hakkama, kuigi ma ei oska seda teemat üldse.

Natuke rääkisime juttu ka, kuigi nii uimane oli olla. Ühiskonnas jätkus sama. Nii vaikne polegi tükk aega tunnis olnud, kui ühiskonna tunni alguses, aga hiljem hakkasid ikkagi kõik omavahel jutustama ja õpetaja nimetas seda olukorda Lindora laadaks.

Terve kunstiajaloo tund jätkus jutustamine. Älf tuli ka minu ja Kapi juurde istuma ja siis kolmekesi seletasime nädaalvahetusest. Älf küsis, et kuidas ma ikka koju sain Sulbist jne. Meenutati igasuguseid asju veel. Vahepeal pidi õpetaja juba keelama hakkama ja kuna ta ei uskunud, et me ausal teel eelmised tööd kõik viied saime, siis ütles ta: "Kuulake te ka, viielised poisid!"

Kogusin möllu rahasid. Kui Carol raha tuli tooma, siis jäid kõigil suud lahti. Carol ise oli nii enesekindel, nagu valmistuks suuremaks peoks.

Rauno oli kuskil Avoni kataloogi saanud ja siis nuusutasid Kapiga kahekesi igasuguseid lõhnu. Kapp hõõrus kataloogi mulle ka vastu kätt, nii et kõik hakkas lõhnama.

Vahetunnis sai sööklas nalja jälle. Istusime seal: mina, Kapp, Älf ja Henn. Pärast tuli Piret ka. Älf: "Sa ka kaineks saanud!"

Mina: "Vaat, kes räägib.. ta koguaeg kaine olnud."

Piret tahtis jälle mu praest osa saada ja ütles: "Ou anna liha!"

Henn vaatas talle lolli näoga otsa sellepeale. Piret: "Ei, mitte kalkuniliha!"

Henn vaatas oma sööki ja ütles: "Ma vaatasin jah, et mis lihatükke sa siit veel tahad.."

Andsin oma söögi Piretile ära, kuna mul oli kõht piisavalt täis. Ostsin juua ja läksin siis Oha juurde juttu rääkima. Küsisin, et miks ta möllule ei tule. Oha: "Ma lähen mäele!"

Mina: "Ega sa ööotsa seal ei ole!"

Piret juba naeris mu juttu. Tahtis öelda, et tal on hingamisega probleeme, aga ütles: "Mul on hingamisega ploome!"

Füüsikas sai hanguda jälle. Venes sai nalja, kui eelseisvast möllust rääkisime. Rauno lubas Caroli peale võtta, et möllule viia, kui ta maksab. Mina: "Carolil raha on - aastaid kodus istunud ja raha kogunud."

Erle: "Madratsi alla raha kogunud."

Keili: "Padjapüüri sisse!"

Erle: "Koid on pesa juba teinud."

Kui tund algas, siis hakkas jälle ventilatsioonisüsteemis miski vilistama. Õpetaja kutsus Rauno appi, aga asi ei tahtnud paraneda. Lõpuks õpetaja mõtles, et võiks midagi sinna vahele leiutada, et enam ei vilistaks see värk ja hakkas kapist porolooni otsima. Lõpuks leidis, siis Carol ja Rauno kahekesi leiutasid seal. Carol vaatas nii armunud pilguga, kuidas Rauno porolooniga õhutussüsteemi parandas:

Peaaegu terve tund läks sellele ära. Lõpuks jagas õpetaja mingid kordamisküsimused meile. Põhiline oli mingi sünnipäeva teema - kuna sünnipäev on, kes kutsutud on jne. Ma olin täna vene keele õpetaja jaoks täielik tüütus.

Mina: "Jõuluvana tuleb ilma kutsumata! Ma ei pea teda kunagi kutsuma. Ise tuleb lambist."

Erle: Kutsumata külaline!"
Õpetaja: "Ära räägi koos minuga." Õpetaja ei saanud üldse aru, miks jõuluvana mu sünnipäevaga seotud on. Alles siis sai aru, kui ma ütlesin, et mul jõulude ajal sünnipäev on.

Kui ma ikka oma juttu ei jätnud ja ta jutu vahele segasin, ütles õpetaja: "Ma tahan ka oma laste ja lastelaste peale veel närve kulutada. Miks ma pean su peale oma närve kulutama?"

Mina: "Ma olengi teie laps!"

Õpetaja: "Ma võtan su lisalapseks!" Haa, ma saan nüüd Priidu õde olla.

Lõpuks hakkasid Carol ja Rauno veel mingit sünnipäeva teemat ajama. Carol lubas Rauno oma sünnipäeva kutsuda, aga enne tuleb Rauno sünnipäev veel, kuhu Carol oma jutujärgi pidi minema. Rauno küsis Carolilt, et mis joogid ta ostab jne.

Carol: "Mis ma su sünnipäeval teen?"

Rauno: "Paned mõmmikostüümi selga, hakkad kõhutantsu tegema!"

Enne inkat käisime jälle rummikooke ostmas. Ostsin Älfile ka. Ma maksin aga 1 ja 2 sendistes - need, mis LemmikSander mulle möllurahana maksis, nii et sööklatädi läks nendest täielikku segadusse ja halas: "Nii ei tehta!"

Henn ja Älf rebisid jälle. Älf rääkis oma uuest autost, millega me nv ringi sõitsime. Täna hommikul oleks ta mingi vanamuti peaaegu alla ajanud, mille peale too kurjalt kepiga vehkima hakkas. Kirjutasin jälle üles, kui Henn seletama hakkas, et võiks päeva naelte peale mälumängu teha - kes, midagi on öelnud ja vaataks, et kas kõigil on öeldud laused meeles.

Läksime koridorri inkat ootama. Älf istus ja tõmbas samal ajal plakati seinalt maha - otse prügikasti. mina: "Älf, sa oled nii ühiskonnavaenulik!"

Kõik vaatasid suht hämminguga ja naersid.

Älf: "2 nädalat isegi olnud siin. Igal asjal on oma aeg!"

Läksime inka klassi juurde. Tegin saksa keele klassi ukse lahti ja ütlesin õpetajale: "Guten Tag!"ning kõndisin edasi. Õpetaja tuli klassist välja ja hakkas seletama. Ültes, et homme on töö.

Elise: "Homme on külmapühad!"

Õpetaja: "Ei ole mingit külmapüha teil. Ka siis, kui 75 kraadi on, teen töö!"

Inglise keele õpetaja just jõudis, kui ma talle rõõmsalt: "Hello!" ütlesin. Saksa keele õpetaja oli ikka veel seal ja hakkas mind järgi tegema. Ise rõõmsalt laulis, nagu väike laps: "Muudkui Hello!Hello!Hello!" Ma pidin naeru kätte ära surema. Tunni alguses ka veel naersin seda. Kahju, et Jaanus seda ei kuulnud. Ta oleks samamoodi naernud, ma arvan.

Älf ka jõudis klassi, siis vehkis taga pingis: "Hands up!"

Õpetaja küsis, et kuna Kapp kuulamise tööd järgi vastama läheb.

Mina: "Ta saab nagunii 2, pole mõttet aega raisata!"(teised kõik peale Moksi said selle töö 2)

Õpetaja: "Miks sa Marekist nii halvasti arvad?"

Kapp: "Tänks täiega!" - sorry Kapp. (a)
Peale inglise keelt olidki tunnid läbi. Kuna muusika asemel oli segakoori laulmine ja siis otsustati veel ühiskonna konsultatsioon ka ära jätta, mille üle kõigil umbe hea meel oli. Enne laulmist oli mul haige jututuju. Seletasin Ellaga. Laulmine polnud aga pooltki nii tore. Mööda laulmine oli koguaeg, mille peale õpetaja nii vihane juba oli. Lõpuks ma läksingi minema, kui teised Kandlesse proovi läksid. Jõudsin 14.45 bussi peale.

Õhtul kirjutasin nädalavahetuse blogi, mis eile pooleli jäi. Nüüd oli parem kirjutada ka, kuna koolis sai pikalt ja laialt kõigest räägitud. Samal ajal rääkisin msnis veel kõigiga - muljetasin Jaanusele tänasest koolipäevast, Raunoga rääkisime möllule minekust, kütterahast jne. Silusime LemmikSanderiga suhteid. Mina: "Ma ei viitsi 24/7 möliseda."

Sander: "24/5 enamasti!"

Mina: "Noo veel hullem. Eelmine nädal oli 24/7 - igapäev nägin sind!"

Sander: "Noo hull värk juu, sa näed mind rohkem, kui ma ise juba."

Mina: "Kuidas sa ennast ei näe? Peegel kadus ära v?"

Sander: "Arvata on!"

Nagu ma plaanisin, siis teisipäeval kooli ei läinud. Nädalavahetus läks lihtsalt nii pikaks, et kõik asjad jäid tegemata. Ühesõnaga võtsin ühe vaba päeva. Magasin end välja - mingi 10ni ja läksin msni. Enamus oli msnis, kuna külmapüha oli. Hakkasime LemmikSanderiga segast panema jälle. Sander: "Sul arvuti tund?"

Mina: "Ma kodus ju."

Sander: "Mida sa kodus teed? Sa ei käi üldse koolis. Koguaeg lased üle poole päeva pealt!"

Mina: "Ma pole kooli läinudki!"

Sander: "Veel hullem. Muidu sa vähemalt jõudsid sinna."

Mina: "Mõttetud tunnid. Sa ei läinud kooli ju, mul ka polnud mõttet minna siis!"

Sander: "Need nagu külmapühad, aind et Sanderipühad. Siis, kui mina ei lähe, siis ei pea kooli minema." Mu klassi Sander oli ka kodus haige. Mingi Sanderite värk jälle.

Seni, kuni ma ühiskonna arutlust kirjutasin, kuulas LemmikSander youtubest muusikat. Pärast arutasime, et kui vanaks Eesti Vabariik saab. Sander: "90+!"

Sander ajas koguaeg, et ta ei tule möllule, kuna ta on haige. Eilsest peale juba seletas, et ei tule. Üritasin teda terve päev ja õhtu ka veel ümber veenda, aga ta ütles nii kindlalt ei, et jäin teda lõpuks uskuma.

Kella kolmeks läksin linna. Nägin bussi peal oma nunnusid kaksikuid sugulasi, kes muusikakooli läksid. Küsisid mu käest, et kas eksamid on rasked jne ja siis andsid kummikomme. Elise tuli ka bussi peale. Rääkisime terve tee juttu. Me polnudki nii kahakesi jutustanud. Tavaliselt ma olen teda alati siis näinud, kui ta koos Kerliga jne on. Jõudsin linna, siis läksin muusikakooli. Pärast tuli Lauri ka sinna. Panime segast, kuni ta minema pidi ja peaaegu bussist maha oleks jäänud.

Lauri pani nii segast. Mina: "Mis sul viga on?"

Lauri: Sa oled mu viga!"

Kõndisin kesklinnast Kandlesse. Märkasin ühte omavanust poissi teiselpool tänavat. Tulime erinevalt poolt, aga meil oli sama sihtkoht. Jõudsime sebrade pealt tulles samal ajal kõnniteele. Üritasin alguses kiiremini kõndida, et ma kitsal kõnniteel ta kõndimistempot ei aeglustaks, aga siis ta jõudis nii lähedale. Aeglustasin sammu, et ta mööda läheks, aga ta kõndis mu kõrval ja siis ma kõndisin veel aeglasemalt, et maha jääda, aga siis ta libises ja oleks peaaegu pikali kukkunud. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Mis teed? Ma oleks peaaegu maha kukkunud!?"

Vaatasin talle umbe tõsiselt otsa. Ta hakkas naerma ja ütles: "Ma tegin nalja. Kus lähed?"

Seletasin talle, et lähen Kandlesse laulma jne. Jõudsimegi just Kandle juurde. Ta läks tagumisest uksest sisse ja ütles: "Tsau siis! Tervita teisi ka." See hetkeline kohtumine tekitas nii hea emotsiooni. Mu energia oligi just enne temaga kohtumist kuhugi kadunud, aga see tänava kohtumine motiveeris mind taas. Ma ei tea, kust võtab inimene selle, et hakata täiesti suvalise inimesega tänaval rääkima. Ta polnud mingi suvaline "tüüp tänaval", vaid väga rõõmus, erilise naeratuse ja aktiivsusega. Alguses, kui teda teiselt poolt tänavat kõndimas nägin, kiirgas juba temas midagi positiivset. Tagantjärgi mõtlen nüüd, et oleks võinud küsida, mis ta nimi on. Kuigi ta tundub mulle nii tuttav, aga võibolla tuleneb see ainult sellest, et kohtusin inimesega, kes meenutas mulle nii palju ennast. Samas tuletas ta mulle Sveni meelde. Just sellised peaksidki inimesed olema. Tavaliselt ei julgeta tänaval suvalise inimesega suhelda, kuna kardetakse tema reaktsiooni jne. Loodan, et me kunagi veel kuskil kohtume. Mõtlesin, et otsin ta üles kuskilt, tean isegi, kust teda leida, aga salapärasuse mõttes jätan edasise saatuse hooleks.

Jõudsin Kandlesse, istusin maha, kui garderoobist mingi tädi tuli ja käskis mul riided ära panna ja juhatas üles teiste juurde. Kedagi veel eriti polnud, aga siis tuli Eliis. Rääkisin talle oma kohtumisest tundmatuga. Tema arust oli ka see äge. Kui teised jõudsid, siis laulsime laulud läbi. Kõik oli väga hea. Mingi teine koor, kes esinema pidi, laulis ka. Nad laulsid "ei tahagi minna", mida me lastekooriga Ilmapuu lävel laulsime. Nii palju mälestusi tuli selle lauluga.

Peale läbi laulmist läksime rõdule. Krissu otsis meeleheitlikult kõikjalt vett. Lõpuks ta selle ka sai. Rääkisin kõigiga juttu. Grete oli põhiline seletaja. Ta ei lasknud mul üldse rääkida. Koguaeg ise jutustas ja ma olin nagu peata kana. Ma ei teadnud mitte midagi ega saanud üldse millestki aru. Näiteks ma sain teada, et homme ma ei peagi kooli minema, vaid pool 10 alles laulma jne. Gretel oli juba mega peo tuju, aga piduu on alles homme.

Kui kontsert algas, siis istusin ka kuhugi suvalisse kohta - Elise ja Marleeni juurde, kuigi ma pidin üldse kuskil mujal olema. See oli mingi parimate Võrumaa tegelaste tunnustamine. Peeti kõnesid, näidati videosid ja anti auhinnad üle. Näidati teeavamise Reporteri videot. Ma hoidsin silmi kinni, kui mu isa näidati. Naersin täiega.Kui keegi ees kõnet pidas, siis see häiris täiega, kuna tollel mehel oli süljega mingeid probleeme vist. Magnus tegi järgi teda elu naljakalt.

Varsti oligi meie kord esineda. Üks väike poiss hakkas laval "Tuult" laulma ja siis me laulsime rõdult kaasa ning kõndisime samal ajal treppidest alla lavale. Me sattisime Gerlyga valesse järjekorda ja valele reale ka veel. Pärast ma imestasin, et miks me seal oleme, aga laulud ja kõik läksid mega hästi.

Kontserdist meeldisid mulle veel Christo luuletused ja värgid. Ta oli nii äge seal lava peal.

Kontsert läbi oli, siis seletasin Eliisile, kelle telefon mu käes oli, et: "Therese helistas sulle!"

Eliis ja Krissu ütlesid sellepeale nagu ühest suust: "Ta ei saanud Simsi tööle!", nagu hiljem selgus, siis nii ka oli.

Peale kontserdit käisime isaga poes ja läksime koju.

Õhtul seletasime Tauriga. Mul oli nii hea meel, et ta vähemalt möllule lubas tulla ja siis lubas koos minuga jooma hakata.

Lauriga panime ka segast. Kommenteerisime Soone kommentaari, kuidas me ta jutu järgi armastust tegime, samal ajal, kui ta Hamletit mängis.

Tegelikult ma plaanisin teisipäeva õhtul seda blogi kirjutada, aga lõpuks tuli veel Sven ja siis ma sattusin eriti suurele jutustamise lainele, et ma ei jõudnudki lõpuks. Tauri oli minus pettunud, et ma bloginud pole, aga siis kui ta ülipika blogi avastas, siis pidi vabandama hakkama.

Mul on heameel, et me suudame Sveniga rõõmu tunda väikestest asjadest. Nagu ma tundsin rõõmu tema üllatusest - see paber, mis ta mulle enne kohtumist tuua käskis jne.

Pidin lihtsalt mainima paar lauset, mis meie jutust kummitama jäi: Sind juhib emotsioon, nagu mind. Tarkus ei ole koolitarkus, mingid faktid. Tarkus on ka oskus olla teistsugune, osata olla teistsugune, suhtlemisel näiteks. Ja kokkuvõtteks ma ütlen, nagu ütles Sven: "Ma arvan, et me oleme paljudest üle, kuna me julgeme mõelda asja piiril, julgeme seda välja öelda ja näidata."

Kapp, sinuga on lahe reisida

Laupäeval mõtlesin, et peaks õppima, aga kõht oli tühi. Kutsusin Annu enda poole pannkooke tegema. Otsisin kõik asjad välja, aga ma olin nagu kõndiv katastroof: ajasin Annule jahu peale, siis kukkus piimapakk taigna sisse ja lõpuks läks pann peaaegu kõrbema, kuna ma panin kuumuse liiga suureks. Annu ei jõudnud mind ära naerda, aga pannkoogid said siiski valmis, mis siis, et köök pärast nii ära lägastatud oli.

Rääkisime Annuga juttu. Kiusasin teda oma digikaga ja kui ta ära läks, siis tuli mul hoopis uni, mitte õppimise isu. Magasin mitu tundi ja ärkasin alles õhtul, kui juba pime oli. Mul oli koguaeg tunne, et täna hakkab toimuma midagi, sellepärast oli ka hea, et ma end välja magasin. Vaatasin telekat, kui Kapp msnis rääkima hakkas ja küsis: "Mis täna plaanis?" Seletasin talle, et arvatavasti peab kodus passima, aga kuna Älf tahtis täna midagi teha, siis otsustasimegi Jaanika juurde minna, kus Elise, Gert ja Priit ka olema pidid. Varsti helistaski Kapp ja ütles, et nad hakkavad Võrust sõitma. Vahepeal helistas Lauri ja kutsus Sulpi, kus neil klassimöll oli ja kuna me mõlemad Kapiga sinna minna tahtsime, siis plaanisimegi peale Jaanika juurest käimist minna.Varsti jõudsidki nad Rõugesse, aga peatusid vale risttee peal. Kui ma välja tulin, siis nad nägid ja peatusid õiges kohas. Mõtlesin, et Älf on kainekas, aga tegelikult oli kainekaks hoopis ta sõber Gustav. Autoks oli Älfi uus Ford Sierra. Juba ma naersingi. Istusin autosse. Älf: "Ära istu võõrasse autosse!"

Hakkasime minu juhatusel Jaanika juurde sõitma. Me keegi ei teadnud, kus ta elab ja seega me ekslesime päris palju. Juba poolel teel Plaanile suutsime me valesti sõita, kuna ma arvasin, et me jõudsime Plaanile, aga tegelikult oli see alles Viitina teeots. Tagurdasime ja sõitsime edasi. Järgmine kord eksisime Jaanika Opeli krossirajal ära, nagu Kapp ütles. Jaanika oli joonud - seega oli ta jutt üsna segane. Sellepärast me valesti sõitsimegi. Jõudsime Stina juurde ja siis jäime kinni ka veel seal. Älf läks välja lükkama, aga kui koer tuli, siis jooksis sisse tagasi. Lõpuks läksid nad ikkagi Kapiga ja tõukasid auto hangest välja.

Teepeal autos sai ka nalja. Kapp ja Älf rebisid koguaeg. Kapp keeras LV pudelilt korgi maha ja ütles: "Kuulake!" ning lisas: "Lõpetame selle pera ära!" Pärast lõpetasime mitu tundi seda 0,5-st LV-d. Alguses nad jõid Älfiga kahekesi, pärast liitusin ma ka. Täna läks kõik nii hästi alla, midagi ei mõjunud ka. Kui nad autot hangest välja lükkamast tulid, siis Älf ütles: "Koerale oleks pidanud ka pakkuma!"

Kuskil teepeal jooksis ka mingi koer tee peale ja oleks peaaegu alla jäänud. Roolis olnud Gustav üritas teda mitte alla ajada, naeris ja ütles: "Kuradi ahv!"

Rääkisime ballist. Älf kutsus Kappi ka ballile. Kapp: "Ma ei ole ballivend!" - nõustusin temaga.

Lõpuks jõudsime Jaanika juurde. Älfi esimene reaktsioon oli: "Terve hoov on pirukaid täis!" (mõtles neid pirukamoodi autosid vms)

Älfile ei mahtunud pähe, et sellises kohas elada saab, koguaeg seletas, et vargad ka ei oska sellisesse kohta tulla.

Helistasin Jaanikale, et ta välja tuleks, aga ta käskis meil sisse minna. Lõpuks tuli ta ikka ukse peale vastu. Kapp hakkas oma uusi nunnusid saapaid jalga panema, mis tal märjaks olid autot lükates saanud ja ütles: "Pane tuld, ma ei leia kossi üles!" Tal selleks ajaks juba sõitis suht. Jõudsime tuppa, siis avastas, et ta võttis LV pudeli asemel hoopis D-lighti kaasa ja ütles: "Ouu ma võtsin vale asja kaasa!" ja läks autosse LV järgi.

Älf hakkas Jaanika taksiga rääkima: "No pitsu, mis su nimi on?" Taksiga sai üldse nalja. Jaanika rääkis, kuidas Priit ja Gert, kes juba sellleks hetkeks läinud oli, jootsid mingit alkoholset jooki koerale sisse ja sellepärast koer panigi nii segast. Vahepeal diivanil viskas lambist käpad taeva poole, jäi Gustavi selja taha magama jne. Älf: "Koer on igatahes jumala out-is omadega!"

Kapp: "Jumala kinni!"

Rääkides eelseisvast ööst, siis ütles Älf Kapile: "Nagunii pool ööd möödub öökides.."

Kapp: "Kolmapäeval on möll, siis ma kooli ei jõua."
Vahepeal helises Kapil telefon. Älf: "Ema helistab!"

Gustav: "Ou, pane ahi kinni!"

Kapp käskis mul koguaeg telefoni ära panna, arvates, et ma kirjutan raudselt üles, aga ma eitasin, mille peale Kapp ütles: "Jah homme on raudselt kõik sõna-sõnalt blogis." Tegelt ma vahepeal tegin muid asju ka peale üles kirjutamise, aga enamuse aega ma kirjutasin jah, sest kõik koguaeg rebisid.

Elise ja Kapp jamasid ka telefonidega. Kuulasid muusikat, vahetasid numbreid ja saatsid laule. Elise tahtis Kapi telefonilt endale helistada, aga ta ei osanud kõnet kinni panna. Elise muidu ka säras veini joomisest, siis kahekesi Kapiga umbe seletasid ja naersid. Vahepeal läks teema koolile. Saksa teema oli ikka põhiline. Ei väsita maha tegemast seda. Kapp: "Pange saksa jutt orkutisse, siis ma saan maha teha!"

Kapp: "Ma ei käi enam koolis!"

Älf: "Kapp läheb hooldekodusse!"

Älf rääkis oma viimasest arvuti tunnist, kui ta arvuti õpetajat terve tund sõimas ja lõpuks üldse minema ära läks. Kõige naljakam oli see, kui Älf umbe pikalt ja laialt sõimas ja kõige lõpuks Mango ütles: "Ongi noh!" Kahju, et ma seda ei kuulnud, ma oleks vist lolliks end seal tunnis naernud, aga hetkel, kui nad sellest rääkisid, oli see juba piisavalt naljakas.

Rääkisin eilsest Tsooru peost, siis tegime avastuse, et Sipsu on minu, Älfi ja Gustavi ühine tuttav.

Mida rohkem Kapp jõi, seda rohkem ta segast panema hakkas ning tõi kõik emotsioonid endast välja - nii head, kui halvad. Älf: "Kapp on nii vaenulik viimasel ajal."

Kapp: "Te ajate mind nii närvi. Mul on närvid nii läbi!"

Älf: "Tulime jooma siia, te panete mingit telefoni häkki siin.."

Kapp: "MSKP!"

Keegi: "Mis see tähendab?"

Kapp karjus üle toa: "Mine sa ka pe**e!"

Jaanika oli vahepeal läpakas ja siis seletas mulle igast asju, samal ajal, kui teised krõpsu sõid, juttu rääkisid ja telekat vaatasid. Eesti laulu poolfinaal hakkas ka just lõppema. Mu lemmikud Ithaka Maria ja Rolf said õnneks edasi.

Jaanika seletas, kuidas nad eile Raunoga käisid Carolile raamatut ära viimas, mida Rauno juba ammu teha lubas. Carol oli punase hommikumantli peal välja tulnud. Ma oleks tahtnud seda näha. Ma oleks segaseks end vist naernud siis ja pilti ka muidugi teinud, aga ma naersin juba siis, kui Jaanika sellest rääkis, sest ma kujutasin seda nii hästi ette.

Et paremini ettekujutada seda, kust inimene minuga msnis suhtleb, siis näitas Jaanika ülemist korrust - oma tuba jne. Mulle meeldib ta kodu.

Mingi hetk tulid ta vanemad teatrist koju. Seda ma kartsingi, sest ma pole Jaanika ema silmis vist väga heas valguses. Ta vaatas ka mind sellise näoga. Rääkisime edasi juttu, aga plaanisime vaikselt juba lahkuda. LV pudel tõsteti ka lault maha. Jaanika läks vanematega rääkima, endal põsed õhetasid ja lõpuks hakkas naerma ka veel elu lambist. Kapp ei saanud üldse midagi aru, et ta vanemad koju jõudsid ja rääkis kõva häälega ikka edasi. Lõpuks aru sai, siis jäi vait ja ütles: "Peab Sulpi minema vist!"

Kutsusime Eliset ka kaasa, aga ta ei viitsinud ja siis viisime ta koju ära. Enne minekut Kapp võrdles Jaanikat ja Janet. Ütles, et nad mega sarnased. Kõigi arvates vist on.

Elise ei saanud aru, et kes sõidab, kuna tema arvates kõik jõid. Kapp ütles umbe tõsiselt: "Ma ei joo. Ma olen puldis!" ja Elise ainult naeris. Elise koguaeg naeris. Lubas esmaspäeval koolis meelde tuletada seda, aga jäi jutt, et nädalavahetuse asjad jäävad nädalavahetusse. Ütlesin ka Kapile, et esmaspäeva hommikul ei saagi küsida: "Mis nädalavahetusel tegid?", kuna kõik on niigi selge.

Hakkasime ära minema, siis Jaanika oli just oma suure bernhardiini lahti lasknud. Kõik kartsid toda. Ma ainukesena ei kartnud. Kapp ka seletas: "Väike pitsu!" Tegelt oli too koer elu suur. Jaanika hoidis kinni teda igaksjuhuks.

Istusime autosse, siis ma panin turvavöö peale ja ütles: "Parem karta, kui kahetseda!"

Kapp: "Ma parem kardan, kui kahetsen!"

Älf kruttis raadiot meie soovi järgi. Me Kapiga laulsime kõva häälega kaasa. Ott Lepland "Sütepeal sulanud jää" oli ikka põhiline - kõvasti ja valesti. Autos jätkus joomine. Aknad olid ka udused või siis jääs. Kapp kirjutas aknale: WTF ja ütles: "Jõu, aknad on jääs!" ning kirjutas veel teatud tähed aknale.

Võrru jõudsime, siis läksime tanklasse kohe. Älf: "Poisid, ma lähen tankima!"

Kapp: "Hakka astuma!"

Käisime veel Favoras. Seal tangiti uuesti, seniks kuni ma sees käisin ja hakkasime siis Sulpi sõitma. Kapp pani nii haiget teksti. Kõik olid mega kõveras. Älfil ka kammis juba hästi. Ta ainult naeris Kappi ja ütles: "Kapp, sinuga on lahe reisida!"

Räägiti koolist jälle midagi. Kapp: "Lähed ekooli!"

Kapp: "Mul tuleb pisar silma, kahed-ühed ainult ongi."

Älf: "Ega mul parem pole: "1212456!"

Siis nad arutasidki, et võiks mõni 6 olla, siis keskmine hinne kohe tõuseks.

Seekord siis Kapi juhatusel, jõudsime ilma valesti sõitmisteta Sulpi. Me läksime Kapiga sisse. Kapp läks selle juurde, kelle juurde ta minna tahtis, ma jäin ukse peale ringi vaatama. Esmapilgul ei näinud ma ühtegi sõpra, kellega kohe rääkima minna, kuigi ma teadsin enamjaolt kõiki seal, olid nad vaid mu tuttavad.

Järsku kuulsin: "Tsauu Bikuuu!" - See oli Piret, kes mind kallistama tuli. Piret hakkas mulle rääkima kõigest, mis seal vahepeal toimunud oli ja ma ainult naersin. Piret: "Me kõik kokku pole ka siin nii palju selle ajaga naernud, kui sina viie minuti jooksul."

Piret: "Tee midagi, et Sander ei laamendaks enam!" LemmikSander oli igasuguste lollustega seal hakkama saanud. Keeras ühe narivoodi tagurpidi, kallas wc põranda seebiga üle, koridoris oli toolidest torn ehitatud, wc pott oli ära lõhutud jne. Piret oli nii kurnatud sellest kõigest, aga siiski ma meelitasin teda ja ütlesin: "Sa oled nii nunnu täna!", aga kui ta küsis, et miks, siis ma ei osanud vist too hetk ära põhjendada talle.
Liikusime teiste juurde, kus Kapp juba oli jne. Ütlesin kõigile lambist: "Tsau!", kuigi ma ei teadnud neid eriti. Hakkasin Hennuga seletama, et ta pidi mu käest vabandust paluma. Hennu ei saanud alguses aru, aga kui ma talle msni meenutasin, siis ta paluski vabandust mu käest, mis siis, et see ainult mingi ropu sõna pärast oli, mida ta tegelikult üldse mulle ei öelnud tookord.

Küsisin Piretilt, et kus Lauri on, aga sain vastuseks, et ta oli nii segi ja magab juba. Käskisin tal ennast Lauri juurde juhatada ja hakkasin teda äratama. Alguses ta üldse ei reageerinud. Tegin ta juures pilti, kui ta magas, aga ta ei saanud siis ka vist midagi aru.

Käisin vahepeal ringi. Otsisin Sanderit. Lõpuks leidsin, siis kallistasin teda igal võimalikul juhul. Sander: "Sa ei pea mind 10 korda kallistama!" Nägin kõiki teisi ka, kes mind ära tundsid ja keda ma ise ära tundsin või noh keda ammu näinud polnud.

Kutsusin Hennu ja Sanderi appi, et Laurit äratada. See meil ka õnnestus - ta ärkas üles, ainult naeris koguaeg ja tuli lõpuks püsti. Ivo magas kõrval voodis, aga teda ei hakanud keegi äratama. Eliis ja keegi veel tulid ka sinna ja kuna ma Laurit pildistasin, siis tahtis Sander, et ma temaga koos pilti teeks, aga läks aega enne, kui normaalne pilt sai, kuna Eliis käskis tal ilusat nägu teha, aga Sander tegi koguaeg naljakaid nägusid.

Käisin oma digikaga ringi. Piret tahtis, et ma temast ja Kapist pilti teeks. Olin seal, siis Greete seletas mulle, et ta näeb esimest korda Kappi. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kapp on ta paralleelklassis peaaegu 3 aastat käinud ja ta pole kordagi näinud teda. Greete ise ka naeris seda, kui mulle rääkis. Ma ütlesin talle sellepeale: "Kuidas on võimalik Kappi mitte märgata?", aga ma ei tea, mida ta vastas.

Hiljem läks Lauri teise tuppa. Läksin kiusama teda ega lasknud tal uuesti magama minna. Lõpuks kogunesid kõik me ümber. Sander käis mingi punase pudelikujulise asjaga ringi ja korrutas koguaeg: "Ma löön sulle laua viina pudeliga vastu pead!"

Soon hüppas ka lambist voodisse, hakkas seletama.

Mina: "Ou sa täna hommikul suusatama käisid Haanjas?"

Soon: "Ei käinud. Täna oli külmapüha suusatamises!" ja laulis mulle miinuskraadidest midagi. Endiselt oli Soonel ja kõigil teistel seal raskusi mu nime ütlemisega. Lõpuks meenus neile facebook ja siis tuli õige nimi ka juba.

Mairol oli haige nälg. Ta tuli ka sinna, endal oli suur salatikauss käes - sõi salatit otse kausist. Piret pikutas samal ajal voodi peal. Mairo ja Soon kahekesi seletasid midagi. Soonel oli mingi kollane kuningakrooni moodi asi peas. Hamlet oli vist omaarust.

Hennu üritas Laurit üles ajada, nagu mina ja siis käis ja seletas pidevalt. Raigo magas ka seal kuskil. Ma käskisin tal teda äratama minna. Vahepeal leidis Lauri päkapikumütsi ja pani selle endale pähe.

Piret käis koguaeg mu juures, küsis mingeid iks küsimusi. Eile öösel, kui ta mu pool oli, siis ta tahtis, et ma räägiksin talle, et milline Mati on. Rääkisin umbe pika teksti maha ja lõpus küsisin: "Kuulsid, mis ma rääkisin v?" Piret oli magama jäänud ja ma rääkisin iseendaga. Ta vabandas seda sellega, et kui me Matist räägime, siis vee võrdub unematiga, kes külla tuli. Nii, et eile ta ei kuulnudki milline Mati on, aga täna ma ei viitsinud pikalt seletada ka ja ütlesin ainult: "Mati on tore poiss!"

Piret võttis mu digika. Ütlesin, et ta kõigist ja kõigest pilti teeks. Ta oligi rõõmus, et kellelgi digikas kaasas on, kuna kellegil teisel polnud. Enamus pilte, mis ta tegi, nägin ma alles hommikul. Raunost, Soonest ja Mairost oli mingi hull seeria kuskil garderoobis tehtud:

Ma olin selleks ajaks seal toas tagasi, kus Lauri alguses magas. Kõik oli umbe vaikne, kui teises ruumis haige klirin käis. Kapp oli just laua pealt püsti tõusnud, aga laud tõusis koos temaga üles ja pudelid kukkusid põrandale katki, morsikann jäi õnneks terveks. Teisest toast seda kuuldes, tundus nagu keegi oleks akna ära lõhkunud. Varsti tuli Piret ja rääkis, mis juhtus. Andsin talle digika, et ta seda pildistaks. See meenutab aga rohkem Kapi uute saabaste reklaami:
Vahepeal tuligi Kapp ütlema, et Älf tahab ära minna. Ma ütlesin Kapile, et ei lähe ta kuhugi veel. Älf oli ka vahepeal sisse tulnud. Rääkisid Greetega ajaloost või millestki sellisest ja siis ei tundunud küll, et ta ära minna tahab. Älf oli suht kinni omadega. Sõimas Martinit, et piljardikepid kõverad on jne.

Kapp pani oma telefonist tümmi. Käisin ta juures rääkimas, tegime koos pilti ja seletasime. Mingi aeg tuli Piret ütlema, et Älf hakkab ära minema. Nägin aknast, kuidas Greete, Martin ja Mairo autosse läksid. Greete saatis auto pealt mu koti sisse. Ma arvasin, et Älf ja need läksid neid koju viima, aga tegelikult nad läksidki ise ära. Mõne aja pärast tuli Piret ütlema, et Kapp läks ka kellegiga minema ja nii hakkaski rahvast vähemaks jääma. Kõik jäi üsna vaikseks. Osad rääkisid juttu ja osad magasid. Soon magas piljardilaual. Piret üritas teda sealt ära saada, aga Soon nägi unes, et teda tahetakse Võrru viia ja hakkas vastu vaidlema. Lõpuks ta ärkas ja tahtis Osulasse minna. Jooksis ringi igalpool. Tuli mu juurde ka seletama. Piret ja need toppisid ta spordikoti taarat täis, et ta need ära viiks.

Vahepeal käis Lauri mu mantlit teisest toast toomas, aga kindaid ta ikkagi ei toonud. Pärast tuligi välja, et Soon pani need endale kätte ja läks minema. Piret: "Need on Biku kindad!"

Soon: "Biku andis need mulle!", aga seda ma sain alles hommikul teada.

Hommikul 7-8 ajal tuli Rauno sinna tuppa, kus ma magasin. Ise seletas, et ta on kõik asjad ära kaotanud, tal on halb olla jne. Põhiline oli saabas - üks saabas oli jalas(sellega läks ta ka teki alla magama) ja teine oli kadunud. Keegi pärast leidis kuskilt teises saapa ka õnneks üles.

See oli kõige haigem, kui Ivo üles ärkas. Kui ta magas, siis ta tundus normaalne, aga kui ta ärkas ja seletama hakkas, siis enam mitte. Kõik mölisesid, et ta voodi ette ropsinud oli, aga ta ütles sellepeale: "See veel on väike ports!"

Vaatasin talle otsa, siis ta liigutas kulmusid vahelduva eduga. Teine hetk kerjas ta kõigilt raha, et poodi suitsu ostma minna.

Kuna Piret oli korraldaja, siis tahtis Ivo ta käest raha tagasi, et selle eest poodi minna, ise veel ütles: "Mis ma ikka magamise eest siin maksan."

Samal ajal, kui me juttu rääkisime ja pikutasime, käskis omanik Piretil koristama hakata. Vahepeal tuli Piret me juurde juttu rääkima. Seletas, kuidas nad lubasid Martiniga kokku kolida ja koos süüa tegema hakata. Martinil oli hommikuks üldse keel nii sõlmes. Seletas eilset Kapi laamendamist: "Seal aeti pudeleid ümber - klirr-lirr-krill.." Siis jäi mõttesse, et mida ta öelda tahtis ja kõik hakkasid naerma.

Sander ka veel magas. Läksin teda üles äratama, aga ta ainult sonis midagi vastu. Lauri ka üritas magada veel, aga ma ei lasknud ja siis ta koguaeg liikus ühest voodist teise. Piret juba öösel ütles, et Lauri on vist kõik voodid seal läbi maganud - ega palju puudu ei jäänud.

Ma üritasin koguaeg Ivo eest põgeneda, kuna mul oli nii villand ta seletamisest. Kuigi nalja sai ka, kui ta pani mingi kantrilaulu telefonist ja hakkas kantritantsu tantsima. Ma koguaeg ainult naersin.

Lõpuks ärkas Sander ka üles. Ta oli sama segi, kui ööselgi. Ainult ajas mingit seosetut juttu. Mina: "Mäletad, kui ma sulle 10 kallit tegin v?"

Sander: "Ise oled 16!"

Ivo oli lambist juustu ja leiba kaasa võtnud, mida nüüd kõik sööma hakkasid.

Mul polnud kõht tühi, ma magasin pooleldi. Sander: "Vang(mu triibuline pusa), mida sa magad siin? Kas sa näed trelle kuskil v?"

Rauno, kes ikka veel magas, seletas ka unepealt vahepeal sellest, kui halb tal olla on ja laulis: "Ma ausalt enam ei jaksa!" ning magas edasi.

Sanderi esimene lause, mida ta ütles, kui ärkas ja kogu hommik korrutas oli: "Nii ei saa rallit sõita!"

Rauno üles ärkas, siis kõik hakkasid seletama. Ma läksin teise tuppa magama. Vahepeal tuli Piret mulle ütlema, et ta läheb ära. Pidin alguses tema poole minema, aga kuna Ivo ja Martin pidid ka linna minema, siis plaanisin nendega minna. Piret ütles teistele, et nad mind maha ei unustaks ja läks. Ma magasin. Ärkasin mingi tund aega hiljem. Läksin teise tuppa, aga seal polnud kedagi enam. Ma olin üksi. Helistasin Laurile. Lauri naeris mu üle ja ütles, et ma välja läheks. Nad olid jäärajal ja polnud õnneks veel Osulasse läinud. Istusin autosse, siis kõik naersid mu üle. Rauno: "Kui sa poleks ärganud praegu, siis oleksidki esmaspäeva hommikuni maganud siin." Rauno oli ülienergiline. Ta sai kõige kauem magada ka. Hakkas kiusama mind. Võttis ninast kinni lambist ja siis säras ja laulis. Nautisime Osulasse sõites ilusat loodust, mille Sander avastas. Rauno: "Issand, kui ilus mu Eestimaa on!"

Mina: "Ära erutu!"

Jõudsime Osulasse, siis läksin nendega Rauno poole kaasa. Soon ja Mairo olid ka seal ja jõid. Hakati taarat kokku korjama, et poodi süüa ja juua ostma minna. Soon toppis oma spordikotti kõik ja siis läksid. Rauno läks toasussidega. Alguses, kui ma sinna jõudsin, siis ütlesin Soonele: "Ma tulin kinnaste järele!"

Soon hakkas naerma: "Aa ma käisin nendega enne puid toomas!" ja andis mu kindad.

Mõtlesin, et kuidas koju saada. Ivo oli jäärajal, aga mul polnud numbrit. Rauno oli umbe sõbralik ja abiavalmis, et ma koju saaks. Sebis Sanderilt Ivo numbri, tahtis helistada, aga tal polnud levi. Siis nad leiutasid midagi seal, kuni Lauri tuli. Lauri käis ka nendega poes, tuli tagasi ja ütles, et Ivol pole arvet, et helistada, kui ta Osulasse jõuab. Mina: "Tee siis midagi!"

Nii helistaski Lauri mitu korda ja küsis, et kuna nad tulema hakkavad. Seni olime toas. Kõik tulid poest tagasi ja hakkasid nuuldeid sööma, mis nägid ülirõvedad välja koos ketšupiga.

Enne, kui me Lauriga välja läksime, et Ivot oodata, andis ta oma pangakaardi Mairole, et nad uue joogi saaks osta. Ootasime, kuni ta poes ära käis ja läksime bussijaama. Kevin oli ka seal. Pidi metsa minema just. Rääkisime temaga juttu ja siis ootasime, kuni Ivo tuli.

Võrru jõudsime, siis läksin bussijaama. Vaatasin bussiaegu, aga bussini oli veel 1,5 tundi aega. Läksin Kagusse, kus Kessu mu juurde tuli ja tahtis, et ma talle ka midagi hääd ostaks. Käisime poes ja läksin siis üles. Rääkisin Evvu ja Steffiga, sõin ja siis tuli Krissu mu juurde ja küsis: "Kuidas sa nii üksijäetud oled?" Tõepoolest tundus nüüd nii imelikuna, et ma üksi olin. Tavaliselt olen ma ümbritsetud inimestest. Hetkel oli aga hea olla üksi, meenutades möödunut - vaatasin pilte jne. Täna on jälle üks nendest päevadest, kus mind valdab tuhandeid mõtteid eelnevatest sündmustest ning ma kirjutasin peaaegu juba blogi oma telefoni. Aeg lausa lendas: Kui ma neid seiklusi meenutan, mis viimase ööpäeva jooksul aset on leidnud, siis ma ise ka imestan seda, kui palju mul läbi juhuste vedanud on. Ise tahtsin seiklusi, seda ma ka sain. Nii palju erinevaid kohti ja inimesi, nii uusi, kui vanu.

Lõpuks hakkasin bussijaama kõndima. Mul oli nii suur joogijanu. Joomise järelmõju andis alles väga palju hiljem tunda, kui teistel. Läksin poodi ja ostsin Sprite. Sõitsin bussiga koju, mõtlesin, et kodus hakkan õppima, aga bussis tuli nii hea uni, et läksin magama põhimõtteliselt kohe, kui koju jõudsin.

Rock that winter

Kui mul eelnev blogi kirjutatud sai, siis helistaski Egle ja ütles, et nad hakkavad Sännast sõitma. Läksin autosse, siis hakkasime Piretiga kahekesi segast panema. Muudkui jutustasime, mis siis, et ta enamuse asjade peale ütles: "Moaa!", mis mulle üldse ei meeldi. Pidin ta suud kinni hoidma, et ta seda enam öelda ei saaks. See on nagu mingi haigus vs parasiitsõna.

Naersime, aga siis naersime veel rohkem, kui Egle ja Age ema oleks Tsooru jõudes peaaegu hange sõitnud. Napilt sai pidama.

Kui me Tsooru kultuurimajja jõudsime, siis pidu juba käis. Saal oli rahvast täis. Esimest korda jõudsime me sellisel ajal, kui kõik juba tantsisid ja olid parajas peo meeleolus. Tavaliselt oleme me jõudnud siis, kui pidu alles kogub hoogu ja esialgu keegi ei tantsi.

Läksime saali, panime asjad ära ja hakkasime tantsima. Mariana tuli meie juurde. Ise umbe õnnelik, et naissoost tuttavaid nägi, kallistas ja ütles: "Ma olen ainuke tüdruk kambas. Kellegiga polnud isegi wc-s käia."

Mariana vedas meid endaga lava ette tantsima. Nägin Ahtot - taaskord oma suure laia naeratusega ning jooksin teda kallistama. Sama tegid ka teised. Hiljem hakkas Mariana meid ka kõiki kallistama ja ütles: "Kõik tuleb ilusti läbi kallistada!" Kui ma digika tõin, siis tegime kõik koos pilte ka veel. Tegin Marianast ja ta musist ka pilti, mille peale ta oli umbe õnnelik, kuna neil polnudki ühtegi peo pilti koos.

Tantsisime, kuni Keijo pulti läks ja sellist muusikat panema hakkas, mille järgi on parem tectonicut teha, kui tantsida. Sellepärast oligi istudes hea jälgida, kuidas poisid tectonicut tegid. Vahelduva eduga käisime koridoris, kus osad juttu rääkisid. Piret koguaeg seletas kellegiga. Vahepal olid nad Agega mingi pool tundi kadunud kuskil, samal ajal, kui me Eglega tantsisime.

Alguses, kui ma peole läksin, siis mul oli haige tantsutuju, aga siis kadus see kuhugi ära. Või no tegelikult ma tantsisin ikka, aga polnud seda tavapärast "Tsoorupeo tunnet", mis tavaliselt. Vahepeal tulid sellised laulud ka, mille peale ma tegin elu nutunägu, aga kokkuvõtteks ma ikkagi särasin ja tegin kõigile naerunägusid, nagu ikka.

Särasin Agele, kui Sven möödus ja kui nad kasvõi natukenegi koos olid. Ma ikka endiselt olen arvamusel, et nad on kokku loodud, aga Age lubas peksa mulle anda, kui ma kaua neid nägusid ja südameid teen. Agega tegime ka traditsioonilise pildi koos, mis siis, et kahekesi pildi tegemine võttis nii kaua aega, kuna koguaeg hüppas keegi pildile. Agel oli põhiline see, et keegi koguaeg kiusas teda. Pidevalt, kui me tantsisime, tuli Pärt me juurde ja siis Age ja Piret põgenesid ta eest.

Kui me mingi aeg Eglega istusime, siis tuli Keven mu juurde ja ütles midagi, aga ma ei saanud alguses hästi aru, ainult niipalju: "Tee pilti.." Ta kummardus maha, aga ma ei saanud aru, millest ma pilti tegema pean. Küsisin, et mis ma tegema pidin. Ta ütles, et teeksin ta tattoost pilti, aga ma ei näinud alguses, kus kohas see tal on. Siis tuli Heku sinna. Tegi ise pilti, aga see ei jäänud ikka hea. Lõpuks Keven istus kõrval toolile ja siis panin mingi parem programmi ja siis tuli selline pilt:

Mulle meenus, et pidin kell 00.00 Etsile helistama, kes kohekohe 18 pidi saama. Üritasin seda kellaaega mitte maha magada ja üritasin kaval olla ja talle enne kella 12 helistada, et siis seni rääkida, kuni kell 00 saab ja õnne soovida, aga kuna talle samal ajal sünnipäeva laulu lauldi, siis ei saanud ta minuga rääkida. Kui kell sai 00.00 trükkisin kiirelt sõnumi ja saatsin teele - ma olin see kuulus esimene, kes talle õnne soovis, nagu ta hiljem mulle vastusena saatis. Tal oli terve nädal juba msni pealkirjas tekst: "Kes on esimene?" - Ma sain see olla.

Samal ajal, kui ma telefoniga üksinda koridoris jamasin, tuli Cuky rääkima. Hiljem kogunesid kõik teised ka sinna. Piret rääkis just ühe poisiga, kes naisi otsis. Piret: "Mine otsi prügikastist!" Tüüp läkski prügikasti juurde, karjus sinna midagi ja võttis mingi pudeli välja ja ütles: "Leidsin!" Tegin sellest pilti ka, aga see meenutas rohkem prügikast oksendamist, kui sinna karjumist. Näitasin talle ka seda pilti, siis ta ütles õigustuseks: "Ma ei ropsinud, ma otsisin naist ainult!" Peale seda ta jäigi meie juurde. Seletas ja siis pärast tuli saalis mitu korda tantsima. Hiljem, kui pilte tegema hakati, siis võis teda ka peaaegu igal pildil näha. Nagu ma hiljem teada sain, siis on ta nimi Kairo.

Kõige parem uudis selle kõige juures on aga see, et kui me just Ahtoga pilti olime teinud, ilmus Cuky sinna ja oli lõpuks nõus koos pilti tegema ning kutsus kõik enda juurde. Pärast tegime kahekesi ka ikka pilti. Ma olen nii õnnelik nüüd!

Vahepeal läks peaaegu kakluseks turvade ja mõne inimese vahel. Ma ei saa siiani aru, miks, aga ma ei viitsinud uurida ka eriti. Igatahes peale seda läksid Chris ja Mariana ära. Mariana oli kurb. Kui ma enne nende lahkumist ta uksel kinni pidasin, olid ta viimased sõnad: "Kõik on nii per*es!"

Tantsisime edasi. Tegin pilte ja seletasin kõigiga. Lõpuks hakkas me neljane ring suurenema ja siis tuli lõpuks ka see "Tsoorupeo tunne", mis vahepeal kuhugi ära kadus. Igasugust rahvast kogunes vahepeal, lõpus olime me ikkagi Piretiga üksi, sest Age ja Egle läksid ennem meid ära. Siis tahaks veel öelda, et see Tsooru pidu oli jälle kuidagi teistsugune, kuna nii palju võõraid oli mu jaoks. Tahaks neid aegu tagasi, kui Kerli ja teised kõik veel olid. Aga täna oli ka tore, kuna üsna palju rahvast oli, mis oli korraldajate jaoks põhiline, ma eeldan.

Lõpp või noh see aeg enne meie ära minekut, vajus kuidagi ära, kuna Keijo oli puldis jälle ja mul polnud eriliselt tahtmist sellise muusika järgi tantsida. Õiguspoolest kellelgi vist mitte, sest saal oli selleks ajaks tühi. Ainult Liisa tantsis. Ta kutsus mind ja Piretit ka, aga me ei viitsinud temaga tantsima minna. Nii läkski Liisa üksida tantsima, kuid kukkus siis järsku keset tantsuplatsi pikali. Pireti jaoks oli see nii naljakas, kuidas Liisal äkki jalad alt kadusid ja ta tükkaega keset tantsuplatsi lebas. Tegelikult pole ilus naerda. Ma tegelikult tundsin talle kaasa, aga lõpuks ma ikkagi naersin, kuna Pireti naer oli nii naljakas. Ta naeris endal hääle ära, kui Hekule ja teistele koridoris olijatele seda seletada üritas.

Rääkisimegi juttu ja naersime, kuni mu isa helistas ja ütles, et ta jõudis kohale. Ma hakkasin oma asju kokku korjama ja rääkisin Käroliga. Aa sellest ma tahtsingi veel rääkida, et ma polnud Kärolit nii ammu näinud. Tegelikult polnudki me pärast mingit lastekoori laagrit, kus me tutvusime, nii eriti näinudki ja rääkinud. Täna, kui teda alguses nägin, siis läksin kallistama kohe ja enne ära minekut tegime koos pilti ka. Meil mõlemal on hea meel, et meil koos pilt nüüd on:

Samal ajal seletas Piret Hekule ja teistele, et ta tuleb mu poole, mille peale Heku küsis, et kas meil autos vabu kohti on ja tõi siis magava Kassu lava tagant. Kassu olid nii segi, et ei saanud midagi aru. Heku üritas teda püsti hoida ja autoni vedada, aga lõpuks oli ikkagi Heku see, kes kõhuli maha lendas, kuna libe oli.

Pidin autos ruumi tegema, et Kassu ja Piret peale mahuks ja hakkasime siis Rõuge poole sõitma. Kassu põhilause oli: "Ei naera!", kuigi ta ise ei saanud midagi aru ja magas peadpidi toidukotis, mis tagaistmel oli. Olime just sõitma hakanud, kui isa Kassu käest igasuguseid küsimusi küsima hakkas: "Kuidas koolis läheb?" jne.

Mina: "Praegu on jah õige aeg selliseid küsimusi küsida!"

Mu isa ajas üldse nii haiget juttu, et me kõik naersime. Küsis, et mida Kassu jõi ja seletas, et homme on -35 kraadi külma.

Kassu: "Eile oli 43 C!"

Kassu oli õhtu veetnud mingi Laura seltsis ja arvas, et Piret on Laura. Piret seletas midagi talle. Kassu: "Vait Laura!"

Viisime Kassu koju ja läksime siis ise ka. Piret soojendas enda üles ja siis jäime jutustamise saatel magama.

Ma olin Etsile vahepeal sõnumi saatnud: "Tere tulemast täisealiste sekka!", aga ta vastas sellele alles öösel. Ma unepealt torisesin täiega, kui telefoni otsima hakkasin. Piret magas rahulikult edasi, ma üksi seletasin, aga kui sõnumit nägin, siis hakkasin naerma. Selle sisu oli: "Aga õige aeg on kell 10.00, siis I born!"

Hommikul, esimene asi, mis Piret ütles: "Moaaa!" - Ta ikka ei saa üle sellest sõnast.

Kassu oli nudgenud juba msnis. Küsis, et kes veel Heku venna autos oli - ta arvas, et me tulime kõik tollega koju, aga nagu selgus, siis oligi Kassul mega mäluauk, et ta ei mäletanud, et ta meiega tuli. Läksin Piretit bussile saatma, siis Kassu tuli ka. Seletasime ja meenutasime jne.

Pühendusega Svenile :)

Ma jätan korraks kolmapäeva ja neljapäeva vahele, et kauaoodatud reedest rääkida, kuid ka seda osaliselt. Vajasin lihtsalt kohta, et mõtteid kirja panna, enne kui nende kogu võlu pärast järgmist suurepärast sündmust kaob.

Teen kiire sissejuhatuse hommikule, mis oli selle nädala külmim. Täna hommikul oli -30 C külma, tegelikult oli üle sellegi, aga seda ma sain alles hiljem teada, kuna ma ei vaata kunagi hommikuti termomeetrit. Isa tuleb ikka samal ajal, võtab mu peale ja viib kooli. Kuna külm oli, siis panin ma oma triibulise kampsuni selga, mida ma stiilipäevalgi kandsin, kui loomamuster pidi olema ja nimetasin end zebraks. LemmikSander hakkas mu triibulist kampsunit kommenteerima, nimetades mind vangiks. LemmikSander: "Prison break!"

Mina: "Ma pole selline vang. Neil olid seal mingid sinised kostüümid."

LemmikSander: "Sa oled eriline vang!"

Samal ajal, kui ma kas LemmikSanderi, Elise või Marleeni juttu kuulasin, üritas Piret mulle koguaeg midagi seletada, aga ta jutt läks mul koguaeg kõrvust mööda. Ma ei tea miks. Tihti ei suuda ma keskenduda mitme inimese jutule korraga, aga on ka erandeid. Täna paraku mitte. Piret koguaeg küsis: "Kuulsid, mis ma ütlesin v?" Pidin jälle pead raputama.

Hommikul polnud üldse kooli tunnet. Nii vähe inimesi oli koolis ja sellepärast tundus ka, nagu kell oleks alles pool 8, aga tegelikult hakkas just pihta tavapärane hommiku laul kõlaritest ning kõik suundusid klassidesse. Enamus olid 10.a ja 12. a,b. Me klassist oli koolis esialgu ainult 10 inimest, mis tegi kõigile rõõmu. Enamuselt meie saksa keele rühma inimestele, kuna meil pidi täna töö olema, aga kui nii vähe inimesi koolis on, siis lootsime, et see jääb ära. Aga siis hakkas järjest tulema. Alguses tuli Mari, siis Mast, Alfred ja Kristina. Erle soovitas ukse lukku panna ja barrikaadid ukse ette teha, et keegi kooli tulla ei saaks. Lõpuks oli meid juba 14 - üle poole klassi.

Õpetaja jagas meid rühmadesse. Kõik olid kolmeses rühmas, aga me olime Sanderiga kahekesi, kuniks Mast tuli, aga ta ei tahtnud meie rühmas olla, kuna ta peab alati Elisega koos olema. Sellegi poolest jäi ta esialgu sinna, kuhu kästi. Rääkisime Saquga eilsetest Ühikarottidest. Elu naerda sai, kui meenutasime. Lõpuks hakkasin ka valimisdebattist artiklit kirjutama, mida õpetaja palus meil teha. Ma muidugi pidin üksinda kirjutama, kuna Saqu väitis, et ma olen sellel alal proff, kuigi alguses ma ei viitsinud üldse kuskilt alustada. Kuigi nüüd on mul hea meel, et üle pika aja artiklit kirjutasin. Hakkaski see tunne juba kaduma. Kirjutasin seda isegi etusiasmiga, nagu oma esimesi artikleid. Suve lõpupoole ma väsisin neist kuidagi ära. See tundus rohkem kohustusena, kui naudingut pakkuva tööna. Täna kirjutades tundsin ma seda viimast ja see oli hea.

Õpetaja pani tunni ajaks raadio mängima ning keetis vett, tõi tee ja suhkru. See meenutas juba vene keele tunde. Kõik jõid seal, seni kuni ma kirjutasin. Jaanus ja Alfred käisid vahelduva eduga mu laua juures. Tahtsid, et ma neile ka ära teeks. Siis käis juba kell. Läksin kõrval klassi juurde, kus 10.b-l tund oli. Rääkisime ja läksin klassi tagasi.

Kui kell käis, siis kirjutas õpetaja ülesanded tahvlile, mida 2. meedia tunnis teha. Panime kirja mõtted aastakalendrist, mida õpetaja iga aastaselt kujundab, valmistab jne. Ma jälle kirjutasin. Saqu luges üle, kiitis heaks ja siis viisin õpetajale ära. Mast oli selleks ajaks juba Elise kõrvale kolinud. Taaskord vaadati ajakirju. Jaanus kutsus Eliset korrale, et too võõraid mehi ajakirjadest ei vahiks ja ütles: "Ellukas, mitte nii avalikult!"

Siis läks teema sellele, et Elisel on Jaanuse pilt kodus padja all.

Jaanus: "Mul on Elluka pilt kodus laua peal!"

Älf: "Mul on Jaanuse pilt.."

Älf samal ajal joonistas paberile jänese. Näo kujundas ta kohvitassi alusega ning hakkas sinna siis igasuguseid lisandeid tegema. Hiljem joonistas keha, mis meenutas rohkem kassi keha. Ja lõpuks tegi rõngaid ja värke talle. Älf joonistas jalgu: "Abirattad ka alla!"

Jaanus: "Abirattad sabale, siis lohiseb mäe peal järgi!"

Varsti oligi tund läbi. Kõik plaanisid saksast üle lasta, kuna mõlemal rühmal pidi töö olema. Alguses olid kõik suured lubajad, aga kui minek oli, siis otsustas enamus ikkagi tundi minna. Me läksime Jaanusega koju. Panime just garderoobis riidesse, kui saksa keele õpetaja häält kuulsime. Ma panin ruttu ukse kinni, et ta meid ei näeks. Therese oli ka, siis pärast hiilisime kõik kolmekesi koolimajast välja.

Käisin korraks muusikakoolis, aga seal oli ka üldiselt vaikne. Käisin poes ja siis läksin bussijaama. Istusin, kuulasin muusikat, kuni mingi vanem tädike minuga rääkima tuli. Ta elab mu majas, esimeses trepikojas. Küsis külmapühade kohta ja rääkis koolist ja sellest, mis tema ajal oli. Ülikooli aeg pidi kõige ilusam olema. Loodame parimat siis. Jut käigus polnud ma märganudki, et Timo ka bussijaamas oli. Läksime koos bussi peale ja rääkisime kogu tee Rõugeni. Tal oli täna sama rõõmus tuju, kui mul. Naersime kahekesi ja ajasime mingit ülinaljakat juttu. Lubasin talle külla minna. Timo: "Polegi ammu käinud!" Pole jah. Viitinas ma pole seee aasta kordagi veel käinud. Peaks seda viga millalgi parandama.

Naersime kahekesi igasuguste asjade üle veel. Kuna talle vaikus ei meeldi, siis üritasime ka seda vältida.

Olin just bussilt maha astunud, kui nägin alguses Maarjat, kes mulle oma suure vaimustava naeratusega lehvitas, nii et käsi hakkas valutama ja siis alles Mariat, kes roolis oli. Ma nägin teda esimest korda autoga sõitmas. Hiljem, kui Maria mulle helistas, siis küsis: "Oli ohtlik v?" aga eitasin seda. Samal ajal, kui ma temaga rääkisin, olin ma juba Mõisa aidas ja ootasin Sveni. Ta jäi jälle hiljaks, nagu tal alati kombeks, aga mul oli kogu see aeg teda oodates sellegi poolest lõbus. Esmalt tänu Maria kõnele ja teiseks jälgisin ma mingit naist ja meest, kes vahetult enne Sveni tulekut lahkusid. Vahepeal on nii huvitav suuri inimesi jälgida. Istusin, kuni üks Mõisa aida töötajatest minu juurde tuli ja mulle paberi lehe andis, öeldes: "Kullerteenus!"

Teadsin, et see oli Sven, kes mulle selle paberi saatis, kuigi sellel polnud kuskil kirjas tema nime. Avasin. Seal seisis: "Tsau Biku!" Üleval paremas nurgas oli päike, millele viitas nool, kuhu juurde oli kirjutatud: "See on päike!" ning keskel oli kriipsujuku, mille juurde oli kirjutatud: "Sina":

Kui ma seda lehte vaatasin, siis ma hakkasin automaatselt naerma. Tundub vist imelikuna üksinda naerda, aga saate aru - see olen mina. Minu arvates oli see nii armas žest. Kuigi ma juba arvasin, et see temalt on, siis oli see siiski hea üllatus. Vastupidiselt temale, meeldivad mulle üllatused ja ta "hullud" ideed. Kuigi ma ei nimetaks seda hulluks, aga see oli täiesti temalik. Lõpuks ilmus ta ise ka välja, natuke salapärase, kuid oma tavapärase rõõmsa näoga - sellisena, nagu ma teda harjunud nägema olen, vastupidselt sellele, millisena ma teda tollel päeval koolis nägin.

Alguses olime vaiksed. Osaliselt sellepärast, et me pole nii kaua kohtunud, et pikemalt rääkida. Ma jälle naersin. Temaga koos olles või talle otsa vaadates, on võimatu tõsine olla.

Alustasime jälle sellest, kellele alati me jutt kaldub, kuigi naerma ajas mind ka meie eelmine kohtumine, millest veel siiani räägitakse. Kui keegi neist seda blogi loeb, siis ma võiks öelda, et ma ainult naeran ja naeran ja naeran ja mulle teeb siiani nalja see päev, kui ma Sveni klassis käisin ja kogu see lugu, mis sellega soendub. Ma ei tahaks tegelikult üldse lähemalt meie vestlusest rääkida. Kui siis nii palju, et meie pikad msni romaanid, nagu Carru nende kohta ütleb, hakkavad reaalsusesse kalduma. Ja ma arvan, et mida rohkem me kohtume ja räägime, seda rohkem saame me teada. Kuigi me oleme nii palju rääkinud, siis ei tea me ikka veel üksteisest väga palju. Me aina veendume, kui sarnased me oleme. Enamjaolt kõike, mida ta räägib, võiksin ma pidada oma jutuks. Ta võtaks seda nagu mu peast ja paneks sõnadesse ja nagu Sven ütles, siis on vahepeal tema puhul sama vms.

Vahepeal jutu käigus lasi ta telefonist laule, mida me varemgi samal ajal rääkides msnis kuulanud oleme. Nüüd, kui neid kuulsin, siis hakkas jutt ka jooksma, Mario Bischin-Say Goodbye. Lisaks sellele näitas ta mõnda head pilti oma telefonist, mida ma jälle naersin.

Täna oli meil aega ainult 1,5 tundi rääkida, aga nagu ikka, siis venitasime me kauem - umbes 20 minutit. Lisaks sellele muidugi kõndimine tänaval, kui mul jutt jälle rohkem jooksis, kuigi Sven tegi kogu selle aja oma nalju. Ta oli õhemalt riides, kui mina, aga tal oli soojem, kuna ta on pikem ja seega oli ta päikesele lähemal - järelikult oli tal soojem, kui mul.

Kokkuvõtteks ütleks, et nii hea oli teda jälle näha ja seekord põhjalikult ja avameelselt reaalselt rääkida. Me ei väsi üksteist kiitmast, meie eelmiste kohtumiste ja juttude üle naermast meenutamast ja uute teemade üle arutlemast.

Kõndisime tänaval, siis nägin Kappi, kes mööda sõitis. Teda polnud täna koolis, aga vähemalt on mu päev nüüd korda läinud, et teda nägin. Kapp: "Mul pole!"

Mina: "Miks?"

Kapp: "Ma ei näinud sind.."

Aga vähe sellest, et ma hommikul särasin, siis säran nüüd ma veel rohkem. Ma olen ülimalt inspireeritud, ma arvan, et seda on ka mu blogi tekstist näha, kuna tavaliselt ma kirjutan mingit mõttetut teksti, mõttega: "Peab midagi kirjutama!", aga täna kirjutasin ülima etusiasmiga.

Enne, kui meie teed lahku läksid, soovis Sven veel, et see blogi talle pühendatud oleks. Aga palun: Sven - see blogi on sulle. :)

Edasi kõndisin Kagusse, astusin uksest sisse, kui nägin juba Carolit ja Eliisi, kes valimisreklaami tegid. Läksin nende juurde. Eliis küsis, et miks ma nii rõõmus olen, aga kui ütlesin, et sain Sveniga kokku, siis sai ta juba aru.

See on nagu mingi orjaleotis

Teisipäeval ei jõudnud kirjutada. Kolmapäeval ei jõudnud kirjutada. Täna on neljapäev. Täna ma kirjutaks kasvõi kolm blogi, aga ma alustan esialgu teisipäevast nii palju, kui kuskilt meenub. Eliis juba ütles: "Tead ka, kui palju hommikusööke mul sinu pärast söömata jäänud on?" Aga palun siis..

Pireti ütles hommikul kõigile mu klassivendadele ja paralleelikatele, keda ta vähegi teadis: "Tsau!" ning tõi sellega nii mõnegi näole naeratuse. Ainuke, keda ta sõbralikult ei tervitanud, oli Oha, kes pidevalt meie saapaid peidab. Piret ütleski talle täna: "Tsau saapavaras!" Nüüd ütleb ta seda juba igal võimalikul juhul, kui teda kuskil koolimajas kohtab.

Läksin ajaloo klassi. Glaseril, kes teisipäeval terveks päevaks üle pika aja kooli tuli, oli hulgaliselt vabandusi õpetajale. Lubas suure suuga kõik asjad ära teha ja tuua, aga ilmselgelt on ta paljude asjadega hiljaks jäänud, nii et õpetaja peab tema puhul erandeid tegema.

Mango: "Nii need asjad ei käi!"

Õpetaja: "Ja sul on juba need asjad meelde jäänud, kuidas asi käib!"

Töötasime terve tund allika analüüsiga. Vene keele tunnis küsis Moks mu käest telefoni, et sealt mänge otsida. Siis avastaski ta sealt igasugused mängud, millega ta nii hasarti sattus, et mängis terve tunni ja igas järgnevas tunnis küsis mu käest telefoni, et edasi mängida.

Tund oli muidu üsna vaikne. Mango võttis nõela ja hakkas sellega oma vene keele mappi augutama. Õpetaja jagas uued lehed, joonisime mingeid laused alla, mille peale järgmisel tunnil töö tuli ja siis jutustasin tunni lõpuni Moksiga.

Vahetunni ajal panime Piretiga koridoris segast, kuni tuli eesti keele õpetaja, kes mind klassi kutsus. Ta rääkis mulle meedia, ajakirjanduse vms koolitusest, kuhu ma kindlasti lähen ja siis uuest laagrist, mis aprilli keskel Sõmkas tuleb. Loodan, et seekord tuleb sinna ka rohkem minuvanuseid, need kes meediapäeval olid jne. :)

Kui tund algas, siis teatas õpetaja, et täna saab tasuta süüa, kuna väikestel on külmapüha. Söögiks oli kapsasupp - see sõna juba ei ahvatle sööma minema, vähemalt mind küll mitte. Õpetaja: "Keedeti supp ja nüüd tuleb see ära süüa." Ma mõtlesin seda muidu teises tähenduses. Vaatasin õpetajale otsa, korrutasin seda selliselt, nagu käiks see teisiti mõeldes ja siis õpetaja naeris ja ütles: "Justnimelt!"

Terve tund oli rahulik, kuna me tegime kirjavahemärkide peale töö. Tekst oli olemas, me pidime ainult märke panema kõikjale. Lähtusin hetkest ja panin neid märke nii, nagu alguses õige tundus olevat. Tunni alguses tegelikult sai veel nalja, kui keegi rääkis lindudest midagi. Õpetaja: "Milline on lõokese laul?"

Glaser: "Öö pikk, öö pikk!"

Glaser nüüd üle pika aja kooli on jõudnud, siis ei jõua ta enam ära rebida. Ainult naerda saab koguaeg ta mõtlematult öeldud asju.

Õpetaja: "Kuna sa lähed metsa?"

Glaser: "Kui vajad uusi tutvusi!"

Järgmisel vahetunnil läksin sööklasse. Ma olin vist üks esimesi seal, kui paralleelikad kõik järjest tulid ja palusid mul neile ka osta. Ostsingi. Nad olid ammu juba sööma hakanud, kui ma oma lõpuks teiste oma klassi omade juurde läksin, kes kõik olid seisnud pikas koolitoidu järjekorras ja ajasid kapsasuppi näost sisse. Istusin Alfredi kõrvale, kes midagi ei söönud, vaid istus niisama ja rääkis juttu. Mina: "Mida sa siin ootad?"

Älf: "Surma."

Mina: "Juba? Vara ei ole veel oodata?"

Älf: "Ongi juba liiga kauaks jäänud.."

Kuna me laud olid juba täis, siis istus Mango üksinda teise lauda. Älf: "Magnus on ära isoleeritud!"

Keili: "Supp on kuum.."

Saqu: "Sama kuum, kui sina!"

Saqu. "Mingi kapsasupp - see on nagu mingi orjaleotis.." - supi sees praktiliselt polnudki midagi, enamus oli see supileem vms.

Saqu: "Mingi sai on ka kisselli sisse pandud.."

Moks: "Tavaline perenaise sai!"

Samal ajal, kui Henn vahelduva eduga suppi sõi, keerutas ta saia kisselli sees, ise seletas: "Ma leotan saia, keeran teise külje."

Filosoofia oli nii igav tund. Vahetunnis käisin sööklas korra ja läksin siis koridorri saksa tundi ootama, kuni Ella ja Liana tulid. Liana tahtis rummikoogist ampsu. Mango käis sõbrapäeva postkastiga ringi ja tahtis, et ma rummikoogi sinna paneks, ise ütles: "Jäta sõbrale kingitus!"

Seinal oli kirjas: "Tee sõbrale pai!" Saqu luges seda ja tegi siis mulle ja veel kellelegi lambist pai. Saksas valmistusime reedeseks tööks. Tõlkisime väljendeid ja lugesime teksti ning tõlkisime hiljem seda. Iga kord, kui ma korraks laua taha ära vajusin või pea maha panin, kutsus õpetaja mind korrale: "Birgit, ära maga!"

Mango ka omaette jälle pani segast. Tegi eesli nägusid jne.
Mata tund tõotas naljakas tulla jälle, kuna Älf tuli taha meie juurde istuma. Õpetaja rääkis tahvli ees, samas kui Eliise ja Gristel muudkui jutustasid, nii et õpetaja pidi taha jälle tulema. Samal ajal lennutasin ma Mango vihikut, mis visati edasi Gristelile. Gristel: "Mida te pillute igasugust pa**a siia!"

Mina: "Kuidas palun?"

Älf: "Ebatsensuurse väljendi eest 10 kätekõverdust!"

Mango: "Milles mu vihik süüdi on?"

Õpetaja kordas järgi: "Milles vihik süüdi on?" ja jäi nõutult neid vahtima.

Järgmisena, kui õpetaja Eliiset ja Gristelit keelama pidi, siis ütles ta Eliisele: "Kas sa olid kuskil metsas, et sul polnud enam kellegiga suhelda v? Nüüd tuleb ja paneb kolme kordselt siin!"

Me rääkisime üldse oma juttu Kapi, Mango ja Älfiga. Älf sai alles nüüd teada, et 23. veebruaril, kui möll on, siis on ka Mango sünnipäev. Älf: "Mangol viskab pildi taskusse jälle!"

Mango soovitas Älfil nüüdsama klassi taha vaikselt kerra ära tõmmata. Põhilised, kes tunnis seletasidki olidki Älf ja Mango. Älf tegi müügikuulutusi vene aktsendiga järgi, nii et me kolmekesi olime mega kõveras jälle. Vahepeal ma kiusasin Mangot, kui õpetaja meie tunnis mitte kaasatöötamist märkas, siis vabandas Älf: "Siin ei saa istuda," ja pöördus Kapi poole: "Selle sa nii loll oledki!"

Lõpuks, kui Älf end kokku võttis ja isa mängima hakkas, siis hakkasime me Kapiga oma loogikat panema. Küsisin: "Kapp, mis teed?"

Kapp: "Tv!" Kapp aga pidas TV all silmas - torni viina. Nii läksid edasi igasugused lühendid, mille peale Mango hakkas ka igasuguseid haigeid lühendeid pakkuma. Mango: "VVP - väike värdjas päkapikk!"

Kapp: "SV - sala viin."

Mango: "MV - mahtra viin." jne..

Hakkasin koju minema, siis Tauri tuli vastu, katkine tool käes. Ise oli umbe rõõmsa näoga, et tooli ära lõhkus.

Kõndisime Merkaga bussijaama, vahepeal liitus Erle ka meiega. Tahtsin Merkat hange lükata, nagu vanasti, kui me koos bussijaama läksime, aga Erle jäi ette ja siis ma rohkem ei üritanud, sest muidu oleks ta jälle oma parem-sirge võtteid mu peal kasutanud.

Õhtul Jaagup Kreemi "Juhan Viidingu laulud 2" kontserdile. Sain Kandles Jaanikaga kokku ning avastasin, et Rõuge PK on ka kontserdit vaatama tulnud ning läksin Oti ja Ristoga juttu ajama.

Valisime Jaanikaga elu kaua kohti, kuhu istuda. Lõpuks leidsime kohad. Henn tuli ka meie juurde ja lõpuks paralleelklassi Kertu.

Kontsert oli väga super. Mul käis miljon head mõttet peast läbi. Oleks tahtnud, et see kontserdi hetk olekski kestma jäänud. Jaagup Kreem, Tiit Kikas ja Taavi Langi - suurepärane kooslus. Kõik need Tiidu pillid, Jaagupi super lauluhääl, luuletused ja kõik muud naljakad lood, mida ta rääkis - väga super ühesõnaga. Ma käisin eelmisel aasta ka samal kontserdil. Ütleks, et see aasta oli veelgi parem. Läheks heameelega uuesti seda kuulama.

Mulle meenub üks hetk, kui Jaagup Kreem just rääkis, et inimesel saab see mingi mälu ruttu täis ja ka tema unustab paljusid asju. Jaagup: "Kas te näiteks mäletate, mida te tegite 13. jaanuaril?" Ma hakkasin kohe mõttes mõtlema, et mida ma tegin. Mulle meenus ajaloo rollimäng, millest ma üle lasin - muigas omaette.

Jaagup Kreemi nähes ja kuulates on võimatu tõsine olla. Ta on väga karismaatiline isiksus!

Kui kontsert lõppes ja me saalist väljusime, siis ütlesin oma vanale põhikooli eesti keele õpetajale umbe rõõmsalt: "Tere!" Ta vastas samaga ja oli samuti umbe rõõmus. Rääkisime paar sõna, kui teiselt poolt piiras mind mu vana füüsika õpetaja. Sattusin nende kahe vahele - naljakas oli. Füüsika õpetaja ütles: "Igalpool, kus oleme meie, oled ka sina." Nii see on alati olnud, pidin tunnistama.

Peale kontserdit polnud mul üldse tuju veel koju minna ja Jaanika pidi ka veel poole 11ni ootama kedagi bussi pealt ja nii me läksime Vabaduse platsile. Jaanika oli msnis, ma mõtlesin, et keda välja kutsuda. Helistasin Taurile, kuna arvasin, et äkki nad sõidavad ringile veel kuskil, aga kuna ta oli juba kodus ja õppis, siis helistasin Mariale. Tiksusime autos. Jaanika rääkis msnis, samal ajal, kui ma Mariat oma jutuga naerma ajasin. Ta rääkis mulle Maarja feilimistest, kui nad kontserdil käisid ja Maarja pärast vale viiuli kaasa võttis ja sellest, kuidas Maarja hange koos viiuliga kukkus jne. Lõpuks rääkis ta mulle veel Oha mütsist, millel on õhutusauk ja käskis mul homme Ohale mütsi sisse kiri kirjutada sisuga: "Paranda oma müts ära. Õhutusega mütsiga on külm praegu." Jaa nii me naersime seal autos, kuni mu isa helistas ja järgi tuli. Viisime Maria ka ära ja siis koju.

Särav ja päikseline sõbrapäev

Nädalavahetusest nii palju, et kui ma peale suusatamist ärkasin, siis ütlesin Piretile: "Selline umbehea on olla."

Piret luges: "Selline umbrella on olla!" Lugesin uuesti oma lause üle, siis lugesin samamoodi, nagu temagi.

Etsil tuleb varsti sünnipäev. Ets: "Tordi ja lilledega paluks siis ukse taha!"

Mina: "Kell oo.oo v? Läheb raskeks! Kuhu ma serveerin? Näkku v?"

Ets: "Ei sellist teenindust ei ole esialgu vaja.. Ma panen igaksjuhuks ise ka tordi valmis..kui sa peaks ukse taga olema, siis saan vastu serveerida."

Hommikul oli nii külm väljas: -23 C umbes, nagu hiljem selgus. Nägu külmus täiega. Jõudsin garderoobis, siis peitsin oma saapad ära, et Oha neid üles ei leiaks. Mariana seletas, et Oha koguaeg vingub, et tal midagi kadunud. Mariana: "Ma ütlesin Ohale, et ükskord oled sa ise ka kadunud!"

Piret, Marleen ja LemmikSander jõudsid, siis soovisin kõigile "Ilusat sõbrapäeva!" ja hakkasime siis Piretiga kommi sööma. Otsisime 4. garderooobist jalanõud üles, mis Oha ära peitis ja vahetasime jalanõud tagasi jälle.

Meil sai üldse nii palju nalja. Piret ootas Raunot kooli, aga tuli hoopis Jaanus ning Piret tormas riidehoidu talle "Ilusat sõbrapäeva" soovima. Pärast tagasi tuli, siis hakkas jänksi shake'i tegema. Ma siiani naeran seda.

Läksin üles matemaatika klassi juurde. Ise kallistasin kõiki garderoobis, aga kui me Keili ja teistega just "Eesti laulust" rääkima jäime, jõudsid Elise ja Jaanika. Elise seisis mu ees, ütles: "Noh!" Ma olin aga nii jutu sees, aga siis tuli meelde ja siis läksid kõik kalliringile ning soovisid üksteisele "Ilusat sõbrapäeva!". :)

Mata tunnis jätkus tänane aktuaalne külma teema, mille Saqu võttis lühidalt kokku sõnadega: "Ma ei karda külma, külm kardab mind"

Edasi jätkus meie kuldsekolmiku jutud tagapingis. Kapp tahtis, et ma aitaks tal arutlust teha ja saadaks märksõnad. Kapp: "Mina jään vahele, siis jääd sa ka!"

Mango oli ka umbe romantilisel lainel. Tal polnudki see pusa seljas, mille vasakul õlal on lukk, mida ma koguaeg kinni-lahti tõmbasin. Mina: "Mango, miks sul toda pusa seljas pole?"

Mango: "Ma panin punase. Täna on sõbrapäev!"

Kapp oli vahelepeal unistama jäänud, aga kutsusin ta pilvedelt alla ja vabandasin: "Sorry, et ma su unistuse ära rikkusin jälle."

Kapp: "Unistus oleks just täide läinud.."

Pärast Kapp rääkis oma nädalavahetuse seiklustest, nagu ikka esmaspäeva hommikuti. Ta kõrvetas vastu pliiti käe ära, mis tal nüüd umbe ära plaasterdatud oli. Hiljem, kui Marleen mööda läks, siis lõi ta Kapile just vastu toda kätt, nii et ma pärast pahandasin Marleeniga selle pärast.

Ühiskonnas kirjutasime arutlust: "Minu mõtteid valimisdebattilt.." Võtsin märkmete paberi ette ja hakkasin sealt teksti kokku kirjutama. Alguses ei tahtnud mõte üldse liikuda. Vaatasin klassis ringi - jälgisin, kuidas teised kirjutavad. Vahepeal vaatas Älf ka otsa ja naeratas umbe ägedalt. Kui ma olin juba kirjutama hakanud, saatis Kapp sõnumi ja tahtis, et ma aitaks teda, aga ma ei saanud, kuna mul oli ise ka toda lehte vaja.

Enne kunstiajalugu istusime Kapi ja Mangoga koridoris radika peal. Mango läks nurka ja hakkas seal häälitsema, mis kõlasid üle kogu koridori. Me naersime, ta ise ka naeris.

Tunnis kogunesid kõik jälle vasakule nurka, kus terve tund eriti õpetajat ei kuulatud. Rauno hakkas jankut mängima. Tegelikult oli tal külm ja siis tõmbas ta käed varukatest välja ja sättis need endale hoopis kõrvadeks. Kuna õpetaja rääkis just mingist asjast, et armunud mees/naine kordab järgi kõike öeldut, siis hakkaski Rauno õpetaja juttu kajana järgi kordama.

Meie jutustamise peale tuli õpetaja jälle taha ning küsis: "Kes tahab lahkuda?"

Henn: "Keegi ei taha vabatahtlikult. Tuleb hääletada vist!"

Vahetunni ajal läksime sööklasse. Kapp pahandas, et ma ette trügin, aga ise oleks peaaegu ühele väiksele lapsele peale astunud, kes kakaod võtma läks. Meie kuldne kolmik istus jälle ühte lauda. Piret tuli ka meie juurde. Tahtsin, et ta mulle rummikooki ostma läheks, kuna söök oli mega halb ja sellepärast oli rummikook ainus lahendus. Hakkasin Piretile sente lugema, aga pooled kukkusid laua alla. Kui ma neid siis üles võtma hakkasin, oleksin tooliga peaaegu maha kukkunud, aga õnneks gravitatsioon andis ennem alla, kui mina ja ma jäin imekombel püsti, aga hiljem, kui ma püsti tõusin, siis ajasin tooli ikkagi kolinaga ümber. Piret ütles, et ma olen nagu merelaine seal laua taga.

Füüsikas tuli ettearvamatu töö, kuigi õpetaja seda nii ei nimetanud. Pidime küsimustele vastama oma peaga, aga arvata on, et keegi seda ei teinud. Igal laual võis näha lahtist õpikut. No mul oli veel abiks digikas, kus olid Tauri vihikust tehtud pildid. Mul oli hea meel, et ma ikkagi ükspäev nii ettenägelik olin ja igaksjuhuks Tauri vihikust vastused oma kaamerasse jäädvustasin. Tauri, läkski vaja, aitääh! :)

Olin just vene keele klassi jõudnud, koti ära pannud ja Kapiga koridorri jutustama läinud, kui Carol mu juurde tuli ja ettepaneku tegi, et ma võiks poodi kooki ostma minna - sõbrapäeva puhul või nii. Kuna õpetaja juba samovariga ringi käis, et teed teha, siis hakkasingi garderoobi poole jooksma. Jõudsin koridori lõppu, siis avastasin, et raha jäi klassi. Jooksin tagasi. Võtsin raha ja läksin poodi. Vahepeal tuli Oha vastus ja süüdistas mind oma plätude kadumises, millest ma ausalt midagi ei teadnud. Tal on vist rohkem vaenlasi, kes sellega soetud olid.

Läksin poodi, ostsin koogi ja läksin koolimajja tagasi. Garderoobi jõudnud, olid Tauri ja Priit ikka veel seal. Tauri sõi saia just ja ma seletasin Priidule, et tal on ikka nii lahke ema, kes teed lubab juua. Küsisin neilt, et kes Oha plätud ära peitis, aga sellepeale hakkasid nad mind hoopis süüdistama. Priit: "Lõpetage ära see peitmine. Sina oledki see kurjajuur!"

Carol hakkas kooki lahti lõikama. Mango: "Ärge äratage Caru talveunest. Caru möirgab!"

Mast ootas kiiremat teenindust ja korrutas Carolile: "Tempo! Tempo!"

Kristjanid tahtsid, et Carol paneks mee neile tee sisse. Carol: "Mis järgmisena? Panen koogitüki ka veel suhu teile!"

Moks: "Järgmisena viid me väljaheited minema!"

Õpetaja käskis selle jutupeale Moksil nõud ära pärast pesta. Moks: "Ma olen pesumutt v?"

Mingi aeg helistas Lauri. Küsisin välja, kuna Lauril oli kiire, siis lubasin, et tulen kohe. Läksin klassi tagasi. Mina: "Õpetaja, ma pean ära minema!"

Õpetaja: "Mine siis!" ja rääkis oma juttu edasi.

Rääkisime Lauriga juttu. Jõudsin enne inka tundi veel tagasi. Läksime klassi. Alustati kõnedest. Klassi peale 2 kõnet - pole paha. Teistel oli tegemata. Älf: "Mu pärast võite ikka 1 panna. Teie enda rahuks on see!"

Õpetaja küsis Glaseri kohta, kelle viimasest koolis käigust jälle nädal möödas on. Selgus, et tal on põskkoopapõletik. Sellepeale on kõigil juba arvamus, et tal koguaeg mingi koobas haige. Ma ei mäleta, mis asi too eelmine värk tal oli.

Õpetaja tegi akna lahti. Älf: "Ärge tehke, mul varbad külmetavad!"

Tunni alguses sai üldse nalja. Kõik rebisid ja naersid jne. Elise ka tegi oma naerunägusid mulle jälle ja ma ajasin talle niisama oma tavapärast teksti vastu: "Elise särab, nagu päike!"

Järsku koputas keegi uksele. See oli Steven, kes küsis: "Palun Marek Kappi!"

Õpetaja: "Marekul on tund praegu!", aga Kapp läks ikkagi ukse taha.

Õpetaja: "Palun Marek appi!" ja naeris.

Mina: "Kui ma ära lõpetan, kas ma võin ka nii külla tulla?" Õpetaja ütles, et tundide ajal nii pole viisakas, aga muidu võib alati külla tulla, isegi kui lõpetanud oled.

Älf: "Ma tulen igapäev!"

Õpetaja: "Nojah, kui õigel ajal ei saa oma asju siin tehtud.."

Älf: "Mis halvasti, see uuesti!"

Õpetaja jagas lisalehed, kust me sõnu tõlkima hakkasime. Meedia teema oli ikka põhiline. Tõime igasuguste meedia ja saadete näiteid - ajalehed, saated, seriaalid jne. Ma ei mõelnud tegelikult üldse kaasa, suht lambist ütlesin, aga koguaeg oli õige. Päevakajalisi uudiseid kajastab ikka "Vabariigi kodanikud". See nii lemmiksaade, mis siis, et ma pole seda peale kohustuslikku korda ühiskonnast enam vaadanud. Teisipäeviti on tavaliselt sel kella ajal umbe hea uni.

Tund läbi sai, siis trepil tuli Laane vastu. Mina: "Tsau Laane, kus kommi said?"

Laane: "Kust kommi saadakse?"

Mina: "Keegi kinkis, aga need polnud kindlasti meie.."

Ütlesin talle, et ta paneks harja valmis, et kui me juhuslikult varem peaks jälle ukse taha lärmama minema.

Muusika tund toimus aulas. Pidime inimhäältega orkestri moodustama. Kõik paigutasid end nii, nagu päris orkestris ja kujutasid ette, et on mingid pillid, mis nad olla tahtsid ja hakkasid siis ümisema. Henn oli see põhiline, kes häält tegi. Minu valikul võeti palaks kooli laul. Õpetaja andis mulle loa filmida. Ma koguaeg käisin tooliga mööda aulat, otsisin head vaatevinklit, kust hea filmida ja pildistada oleks.

LÕpuks nad tegid ühe korra kõik läbi ja siis kutsusin õpetaja. Alguses ei saadud minema muidugi sellega, õpetaja parandas mitu korda ja lõpus noris nende kallal, kes kaasa ei teinud. Selle eest pandi tunnihinded ka, millel mõnel õnnestuski kaks saada. Mango üritas end parandada ja mängis lolli, kui õpetaja küsis, et miks ta kaasa ei teinud. Õpetaja: "Ma ütleks, et Zernandil on tulnud puberteet!"

Õpetaja: "Birgit saab filmimise eest 5!" Võibolla see on ebaõiglane, aga samas see orkestri värk polnud ka üldse peadmurdev asi. Pidi lihtsalt kujutama ette, et hoiad mingit teatud pilli käes ja teed õiges kohas häält. Älf: "Keda kotib see muusika. Teeme muid asju edasi!"

Rääkisime "Eesti laulust", millest me peame järgmiseks esmaspäevaks analüüsi tegema. Õpetaja küsis täna individuaalselt mõne käest arvamust eurovisiooni kohta. Mango seletas, mis laulud talle meeldisid.

Õpetaja: "Miks sa sellise valiku tegid?"

Mango: "Südame lähedane!"

Läksime klassi. Õpetaja pani hinded sisse. Kapp rääkis midagi. Õpetaja: "Riiul räägib!"

Gristel: "Sahtel lahti!"

Läksime klassijuhataja tundi, mis seekord kestis kauem, kui tavaliselt. Nii palju oli rääkida. Gristel juba tunni alguses karjus. Laane: "Kus on alles kõri!"

Kapil oli muusika tunniga tuju peaaegu kadunud ning Gristeli karjumise peale ütles ta: "Sa pane suu kinni!"

Ma läksin klassi, siis istusin Laane laua taha ja hakkasin seletama, kuni Laane mind minema ajas.

Laane rääkis, et ma valiks kõige sõbralikuma inimese klassist. Minu ja veel nii mitmegi arvates on selleks Mango. Keegi pakkus veel Jaanikat ja Krissut. Kui ma praegu selle üle mõtlema hakkan, siis ma ütleks hoopis, et Jaanus.

Lõpuks jõudsime ühiskonna konsultatsiooni. Viisin uue arutluse ära ja sain vana tagasi. Jälle 15 punti ja hinne 4. Õpetaja ütles kommentaariks, et ma sõna kandidaat valesti kirjutasin (kanditaat) ja ütles: "Ei ole meil mingeid taatisid ja eitesid siin!"

Saqu tõi uue arutluse ära ja läks minema. Keegi: "Kus lähed?"

Saqu tegi Keilit järgi ja ütles: "Ma ei viitsi!" ja läks. Pärast tuli ikka tagasi, kuigi need, kes võrkpalli võistlustele pidid minema, läksid ka õigepea minema. Me klass võitis järjekordselt ;)

Kapp mossitas terve tund. Üritasin teda naerma ajada, ma ei saa vaadata, kui keegi tõsine või mossis on. Pärast tundi läks mul aega, et kõik riided kiirelt selga saada. Reismann ja Innar ajasid Gristelile mingit teksti, et ei vii teda koju, kuna ta pole piisavalt atraktiivne nende jaoks.

Kapp viis mu bussijaama ära, kus ma Egot kohtasin. Läksin teda kohe kallistama sõbrapäeva puhul. Õnneks täna oli meil rohkem aega juttu rääkida enne, kui mu buss tuli. Ego rääkis, kui unine ta tegelikult on, aga tema puhul ei paista see üldse välja. Ta ikka säras ja naeris, nagu alati.

Magasin mingi aeg. Nüüd kirjutasin seda blogi suht kaua aega, kuna ma lugesin vahepeal Pireti blogi, mis oli nii naljakas,. Täna rääkisime Mariaga ka pikemalt. Alguses ta rääkis umbe ilusa loo mulle, pärast ikka naersime. Ja siis ma rääkisin Martiniga, kes ütles, et tal läheb ikka laiguliselt ja see nädalavahetus me saaks talle sõjaväkke külla minna, aga kuna nii külm on, siis vist ikka ei lähe.

Lõpetuseks ütleks veel, et kõige ilusamat ja säravamat sõbrapäeva mu SÕBRAD! ;*