Pole saadaval

Ma peaksin tegelikult praegu oma bakalaureusetööd kirjutama, aga selle asemel olen ma jälle siin, et blogi kirjutada. Ja siis kõik veel ütlevad, et kui ma seni kõik asjad tehtud olen saanud, siis saan nüüd selle ka tehtud. Ma ei tea ainult, miks ma ise sellesse ei usu. Või miks ma endasse ei usu? Asjad kuidagi jooksevad vahel nii käest ära. Aga nagu ma Jaanile reedel ütlesin, siis jutuga saab alati suurema draama teha, kui asi tegelikult väärt on. Natuke üle kuu aja veel kooli jäänud ja siis võiks nagu sellega ühele poole saada, kuigi paljud pressivad mulle sügisel magistrisse minekut peale, aga selle vastuseks on minu poolt kindel "Ei!". Ehk kunagi tulevikus? Võib-olla, kindlasti, kes teab..

Kuna eelmise postituse fookus oli enamjaolt ühel inimesel, siis mõtlesin nüüd kirjutada midagi veel neile, kes mu blogipostitusi ootavad ja loodavad siit oma nime leida. Näiteks mu totud, kelle pärast ma eelmisel suvel üldse jälle kirjutamist alustasin. Rääkisin Piretile seda, kuidas ma ikka Joosepi ja Kaarli pärast kirjutan, siis ta oli nii liigutatud ja ütles: "Niiii armas."

Joosep ja Piret on nüüd koos. See oli jälle selline ootamatu leid. Inimesed, keda olen tundnud nii kaua, aga keda poleks osanud eelnevalt kuidagi omavahel seostada. Eks see tuli me kõigi jaoks toohetk üllatusena. Inimeste teed ongi tegelikult täis üllatusi. Ma ise olen ka üsna tihti oma valikute üle üllatunud. 

Jaanika ütles nende kohta ikka hästi: "Teid om ka nüüd ta aamorinuul tabanuq."

Rääkides veel totudest ja kogu sellest "2011" seltskonnast, siis ega pärast seda, kui me jaanuaris Litsmetsas Martini juures käisime, millest ka siin kirjutasin, polegi me kõik rohkem kokku saanud. Enne Martini ära minekut pidime kokku saama, aga Joosep ja Kaarel lasid üle. Ühel oli vaja deidile minna ja teine remontis autot, nii et minu ja Martini plaanist reede õhtul ringi sõita ei tulnud midagi välja. Martin: "Solv 2 aastat, pidime täna koosoleku tegema. Eks võtan napsi ja võtan kaks."

Mina tiksusin üksi oma nimepäeval Võrus, kuni Dewo linna tuli ja Martin hakkas üksi kodus jooma. Pärast saatis meile video, kuidas ta laulab Push up'i laulu "Musi". Järgmine päev, kui Joosepiga Rõuges kokku saime, siis vaatasime ja naersime täiega seda. Martin ikka oskab. Kaarel veel küsis pärast: "Kõik korras ikka?"

Martin: "Dunno!"

Peale seda oli tükkaega vaikus. Meie ikka rääkisime, aga Martin mitte, nii et ükspäev hakkas Kaarel muudkui kirjutama: "Head sõbrapäeva Martiini, ma tean ja, et ahelkirja saatsid mulle, ma ei reageeri neile," ja siis jätkas: "Miks Martin ei räägi? Martin, kas sa oled saadaval? Martin, ma tahaks vestelda. Martin Kroon, vasta mulle!"

Mina: "Pohmakas äkki."

Joosep: "Ta pole saadaval."

Kaarel: "Martin, tule saadavale."

Lõpuks Martin vastas: "Jou, saadaval."

Kaarel: "Martin ära mängi kättesaamatut."

Martin: "Pühapäeviti ikka."

Kaarel jõi toopäev, olime Joosepiga Võrus ja ootasime teda ja Mari-Liisi linna, aga neil läks aega. Samal ajal ikka naersime, kuidas Kaarel Martinit igatses ja kogu aeg me chatis talle kirjutas. Kaarel: "Mul on igav, Martin vähemalt viitsiks juua koos."

Mingi aeg peale seda, naistepäeval oli see vist, saime Kaarliga kahekesi linnas kokku. Joosep pidi ka tulema, aga nad käisid Pireti ja teistega bowlingus ja siis korra käisid pärast seda Võrust läbi, nii et me chillisime Kaarliga kahekesi terve õhtu. Käisime öösel seda Wabaduse rongi Võru raudteejaamas vaatamas, aga G4S-i turva tuli autost välja ja rääkis vene keeles midagi kellast. Ma mõtlesin alguses, et ta küsis, mis kell on, aga siis lõpuks jõudis kohale, et ta pidas silmas seda, et sel kellaajal ei peaks me seal olema. Meid aga ei huvitanud see eriti, vaatasime rongid üle ja jalutasime tagasi autosse.

Viimane "kokkusaamine" oli pärast Võhandu maratoni, kui me pidime Joosepi, Pireti, Anti, Siiri ja Jaanikaga Palojärve äärde grillima minema. Kutsusin Kaarlit ka, aga nad läksid Mari-Liisiga Andresse grillima, alles pärast kui mina oma autoga ja Joosep koos Pireti ja ta bemmiga hakkasime Põlva Selveri parklast välja sõitma, sõitis just Kaarel Golf 2-ga mööda ning kirjutas pärast, et ta ei teadnud, et ma Joosepiga grillima lähen, muidu ta oleks ka vist tulnud. 

Eelmisel laupäeval oli üldse naljakas see, kuidas me Kaarliga kogu aeg erinevates kohtades olime. Hommikul olin mina Põlvas, aga tema oli maal. Pärast sõitis maalt tulles Leevakult läbi, aga ma unustasin mainida, et ma seal olin. Mina: "Ma ei tulnud sellepealegi kohe."

Kaarel: "Hää siis, et üldse tulid."

Mina: "Sorri no, parem hilja, kui mitte kunagi."

Kaarel: "Mõnikord tead, on parem kui mitte kunagi ei tule mõne asja peale.." ja ma täitsa mõistsin teda. Aga las see jääda.

Igatahes oli tore, et õhtul kasvõi korraks mööda minneski kõik üksteist nägime. 

See reede ka pidime kokku saama, Joosepit ja Piretit korra nägin, aga Kaarel ei jõudnudki Võrru. Kavatsen nüüd rohkem aega ja nädalavahetusi jälle Võrus hakata veetma, nii et ehk on lootust, et me kõik jälle kokku saame ja koos midagi teeme. 

Ja jälle avastan ma end mõttelt, et ma tahan kogu aeg kõike muud teha, kui kodus õppida. Pole terve see nädal jälle väga midagi teinud ega õppinud. Kolmapäeval oli nii hull koolipäev, et viimanegi motivatsioon läks jälle ära. Neljapäeval puhkasin ja mõtlesin, et siis reedel õpin ja alles õhtul lähen Võrru, aga pärast seda, kui ma pool päeva üritasin end kokku võtta, läksin ikkagi varem Võrru, sain isaga kokku, siis Henriga, pesin autot, käisin sugulaste juures ja läksin siis õhtusöögile. Auto pesemisega sai ka nalja. Saatsin Joosepile ja Kaarlile pildi oma maja taga seisvast puhtast autost, mille peale Joosep küsis: "Kallasid vannitoast vett peale v? Käisite koos dušši all. Romantika."

Mina: "Krissu vanaema viskas kannuga aknast vett, nagu vanasti."

Pärast rääkisin väljas istunud Krissu vanaemale ka seda, siis tal ei meenunud alguses see, kuidas ta alati aknast kannu või kruusiga vett viskas, kui me akna all istusime, aga lõpuks hakkas ikka meenuma midagi. Olid ajad. 

Tagurpidi-Ants

Vanad asjad löövad mul tihti pea sassi. Need korduvad mustrid ja sügavad jäljed ju ei kustu. Nii nende asjade peale mõeldes juhtub see, et ma pole mitu päeva jälle muust mõelnud.
Need read kirjutasin ma tegelikult pärast 1. septembril toimunud põhikooli klassikokkutulekut, aga kuna praegu on mul jälle sama tunne, siis mõtlesin seda teemat edasi arendada ja üle pika aja ühe postituse kirjutada, sest ma hakkasin koolis loovkirjutamise õppeaine raames osa oma elulugu kirja panema ja võtsin selle aluseks oma gümnaasiumis kirjutatud blogipostitused. Hämmastaval kombel on hakanud peale seda toimuma eriskummalisi juhuslikke kohtumisi inimestega sellest ajast või ka üldiselt on viimase aasta jooksul mu ellu tagasi tulnud inimesed, kes olid kaua eemal. Ma ei teagi kohe, kust nüüd alustada. Kas sellest, kuidas ma oma parima sõbra eelmisel suvel tagasi sain; heategevuslikul 5miinuse kontserdil juhuslikult gümnaasiumi klassiõde Eliiset kohtasin ning temaga pikemalt vestlema jäin; Piksepini karika viimasel etapil Jaaniga üle mitme aasta kohtusin ja pärast seda suhtlema jäin; või siis see, et Henri on jälle Võrus tagasi, me eile õhtupoolikul Nooruse parklas seisime ja rääkisime, et nende seitsme aastaga pole me suhtluses ikka midagi muutunud - on kevad, me seisame parklas ja räägime juttu ning ta ehitab juba kolmandat rullikat, mille valmimist me kumbki ära ei jõua oodata.
Teoorias ei soovitata elada minevikus, vaid vaadata tulevikku, aga paratamatult olen mina see, kes kaevab pidevalt vanu asju üles. Olgu selle põhjuseks siis mu liiga hea mälu või soov mälestusi taaselustada. Siinkohal muidugi pole tegemist otseselt kaevamisega, vaid pigem millegi jätkamisega. Kaugem minevik tundub turvalisem, sest mida kauem aega möödas on, seda helgema ja täiuslikumana mälestused tunduvad. Mäletame ju ikka rohkem häid asju. Samas kui alles viimased paar kuud tagasi toimunud sündmused on meeles kogu oma rõõmude ja muredega ning neid ei suuda veel distantsilt vaadata ega hinnata.
Oskar Luts on oma jutustuses "Soo" öelnud järgmist: "Mida kaugemale selja taha sündmused jäävad, seda lähemal nad näivad. Möödunud sündmustest oleme rohkem mõtelnud, oleme nendest enam-vähem selgusel, kuna hiljutised, mis pealegi lõpule pole jõudnud, heljuvad tumedas kauguses."
Ühesõnaga kõik need kauged mälestused on viimasel ajal aset leidnud segaste asjade kõrval mõjunud nii tervendavalt. Vahel kui ma loovkirjutamise ülesannet teen ja nende üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstidega töötan, siis ma suudan end kohati sellesse aega tagasi mõelda, tunda samu emotsioone ja sidet nende inimestega, kellega tegelikult pole juba aastaid enam suhelnud. Seda suurem ongi rõõm mõnda neist jälle üle pika aja kohata ja rääkima jääda, justkui vahepealset aega poleks olnudki, nagu me eile Henriga täheldasime.
Teisalt on jälle hea nende aastatetaguste tekstide seest ennast avastada. Näiteks tekst sellest, kuidas 12. klassis esimeses psühholoogia tunnis tegi õpetaja meie klassiga ühe testi, milleks pidime algselt 10 ringi joonistama. Alati sai kahe asja vahel valida, aga kui ei tahtnud, siis ei pidanud valima. Paljudel klassikaaslastel tuli ringidest puudus, sest nad olid liiga ahnelt valikuid teinud. Alguses olid sellised tavapärasemad asjad nagu maja ja auto. Ma valisin auto, mis võttis ühe ringi. Edasi oli igasuguseid valikuid seal veel. Ma ei mäleta neid, sest ma ei valinud eriti midagi, ju need polnud siis minu jaoks tol hetkel olulised. Valisin hoopis tippu jõudmise, populaarsuse ja selle, et saaksin aasta aega vaba elu elada – saan teha mida tahan, käia, kus tahan, nii et ressurssi on piisavalt.
Õpetaja pärast küsis, et kes selle valis.. Ma olin ainuke. Tõstsin käe. See viimane valik läks alguses maksma kaks ringi, aga lisaks võttis see veel ühe ringi ära. Mul ja Raunol jäi kõige rohkem ringe (kolm ringi) üle. Hiljem pidime kõik ühekaupa ütlema oma nime ja selle, kes tulevikus olla tahaksime. Enamuselt tulid vastused: pere, töökoht jne. Vastupidiselt teistele, vastasin, et tahan olla multifunktsionaalne: ajakirjanik, fotograaf ja free life, mille peale õpetaja ütles, et siis ta üldse ei imesta, et ma selle ühe aasta vabalt käia/teha võimaluse valisin. Ma olin alati tahtnud sellist elu elada ja sellepärast ilmselt ei astunud ma ka pärast gümnaasiumit kohe ülikooli.
Eile kui me Jaanile rääkisin oma elust, siis mõtlesin, et kõik on nii läinudki, nagu ma tookord kooli ajal arvasin või soovisin. Ma rääkisin eile üldse väga palju. Nii juhtub alati, kui ma kohtan inimesi, keda tundsin siis, kui ma olingi väga jutukas ja palju teistsugusem sellest "minast", kes ma olen praegu. Ja selline praegune "mina" mulle tegelikult üldse ei meeldi. Sellepärast mul ongi hea meel, et vanad tuttavad ja sõbrad suudavad minus esile tuua selle vana hea "mina", kes mulle rohkem meeldis.

Vaatamata sellele olid mul eile siiski eelarvamused enne Jaaniga õhtusöögile minekut, sest ma mõtlesin eelnevalt korduvalt sellest, et huvitav, millest me räägime või kas meil üldse on millest rääkida, kuna käisime küll ühes koolis ja kooris laulmas, aga olime vaid tuttavad, mitte sõbrad. Peale kooliaega ei teadnud ma temast mitte midagi. Niisiis mõtlesin, et küsin temalt kohe esimese asjana, et kuidas ta kõik need aastad elanud on. Minult pole ilmselt mõtet sama asja küsida, sest fotograafina on see kõik nagunii mu piltidelt nähtav olnud kõik need aastad. 

Viimastel kordadel on mu piltide peale muidugi sattunud ka Jaan, kes mind õhtusöögile kutsus selle heastamiseks, et nad Alfrediga mind Võhandu maratonil oma kanuusse ei võtnud, kuigi kutsusid mind kaldalt endaga kaasa. 

Lõpptulemusena aga eile kohe, kui me kokku saime, ei jõudnudki ma oma küsimuseni, sest meil oli esimesest hetkest peale nii palju omavahel rääkida ja sain oma esitamata küsimusele spontaanselt juba vestluse käigus vastuse. Temaga on nii tore rääkida.

Jaan ütles, et ta ei tunne vahel inimesi ära, kes talle poes "tere" ütlevad. Sellest lähtuvalt tekkis mul küsimus, et kuidas ta siis mind nii palju aastaid hiljem mäletab üldse. Seepeale ütles ta, et kui inimesega kolm aastat ühes koolis ja kooris laulmas käia, siis nagu peaks mäletama. Samas need kaks asja läksid omavahel ikkagi vastuollu ja lõpuks jooksis meil mõlemal juhe kokku. Üldiselt me otseselt ei suhelnud, sest ta käis gümnaasiumi ajal lihtsalt nii vales klassis. Kui 12ndikud ja 10ndikud suhtlesid väga tihedalt pärast rebaste ristimist üksteisega, siis 11. klass oli see, kes sellest kõigest kõrvale jäi ja ma ilmselt poleks Jaaniga nii paljugi suhelnud, kui ma poleks otsustanud tagasi koori laulma minna. Fakt on aga see, et kooliajast on palju mälestusi, mida me mõlemad mäletame ja palju ühiseid sõpru või tuttavaid. Eile saime näiteks Tauriga kokku, keda ma polnud väga ammu enam kohanud. Teda oli samuti hea meel näha.

Juhused ja kokkusattumused, mis vestlusest välja tulid, olid ikka hämmastavad. Nagu ka see, kui ma saatsin Jaanile enne magama jäämist unejutuks muinasjutu asemel oma blogipostituse 2011. aasta laulupeost, kus on ka temast juttu ja ta lisaks ära mainis "Ottid" ehk kõik poistekoori poisid, keda nad Oti pärast kõik Ottideks kutsusid ja millepeale mul meenus, et üks nendest "Ottidest" istus meie kõrvallauas Ränduris, kus me söömas käisime. Tagantjärgi mõtlesin, et ta raudselt vaatas meid nähes, et midagi pole ikka muutunud ja inimesed käivad ikka endistviisi läbi. Vahel mulle tundubki, et vanad tuttavad on ikka palju lahedamad, kui uued. Aga just nende uute kaudu on võimalik jälle vanade juurde tagasi jõuda, mille näiteks ongi see Piksepini karikas, kuhu ma sattusin tänu oma uutele sõpradele ja tuttavatele ning seal siis Jaani nägin. Ühesõnaga elu pöörleb ringiratast, nii et lõpuks hakkab kõigi nende sündmuste keskel pea ringi käima.