Tahtsite ta naeratust näha, jah?

Nüüdsest jälle mina ja mu blablabla tekst, millest me Mallaga laupäeva öösel msnis rääkisime ning säärane rääkimisstiil paljudele mu lugejatele ilmselt ka rohkem meeldib, kui siin see üksi arutlev Biku, kelle sügavamõttelistest lausetest nagunii midagi aru ei saa.
Tänane pikk 4-tunnipaariline päev lühenes kahe tunni võrra, nii et kardetust kolmapeävast, kui venivast tipptunni trammist kujunes üks väga lühike koolipäev. Kolmapäeval jõudis juba nii palju head ja naljakat juhtuda, et ma ei oskagi hetkel kuskilt alustada.
Kõigepealt muidugi jäi esimene tund ära, nii et hakkasin alles enne 10 liikuma ja läksin Kivale järgi. Kiva on mitu korda nädalavahetusel täis peaga mu kõrval nurunud, et teda rooli laseksin. Lõpuks tegin talle seda rõõmu, läksin hommikul ta maja ette, istusin kõrvale ära, nii et kui ta tuli ja märkas, et täna sõita saab, hakkas ta nägu täiega särama ja ta lausa jooksis mu autosse. Ma olin täiega kõveras, kui kõrvalt ta sõitmist jälgisin ja tundsin end täiega sõiduõpetajana. Ta peab liikluseeskirjadest palju rohkem kinni ka, kui mina - ei ületa kiirust ja võtab enne ristmikke varakult hoo maha juba. Sidurit ka libistas, nii et auto röökis käes, ise seletas: "Sorri, ma pole harjunud!" - Soovitasin talle seepeale diiselkütusega autot.
Käisime Annakal ka järel. Too pani heaga turvavöö peale, kui nägi, kes roolis on. Kiva tahtis kesklinnas veel poes käia ja Annaka soovil läksin sealt alates ise rooli, nii et Kiva pidi üldse taha istuma ja hakkas seal oma saiakesi õgima.
Annakas kekutas hommikul oma küüntega, mis ta ise endale teinud oli. Mina: "Näita neid Krissule, ta hakkab raudselt siis naerma."
Jõudsime kooli, siis Annakas näitaski Krissule oma küüsi, mille peale viimane täiega naerma hakkas. Mina: "Ma ju ütlesin, et ta hakkab naerma."
Kristjan omakorda üllatas meid oma tegemata töödega, mis kõik eilse päeva jooksul tehtud said. Mina: "Kristjan sa oled meie kõigi eeskuju!" Ta mega tubli ikka. Peaks ka end nüüd kokku võtma ja kõik ära tegema. Ilmselt teengi seda selle pika nädalavahetuse jooksul, mis neljapäeval keskpäeval juba alguse saab.
Lootsin, et inglise keele õpetaja täna ka enne klassi minekut midagi ütleb, aga täna ei öelnud ta midagi. Ilmselt oli ta ärritunud meie eelmisel tunnil tehtud tööde pärast, millega ta tänast tundi alustaski ja igale ühele eraldi midagi kommentaariks lausus. Kristjan sai täiega kiita. Ta ei kirjutanud küll otseselt seda, mida õpetaja palus, aga kuna ta on enamaks suuteline, siis ei peagi ta neid lihtsaid lauseid kirja panema. Anne-Mai tembeldati põhimõtteliselt egoistiks oma teadmiste kohapealt ja mulle ütles õpetaja, et ma olen laisk - keele laisk ning võin oma laiskuse pärast keeles lolliks jääda. Seda on mulle ennegi öeldud ja järjekordselt pean täheldama, et pole vist ühtegi õpetajat, kes mind laisaks ei peaks. Veel rääkis õpetaja seda, kuidas me nii palju magame, et magamegi oma mõistuse kinni vms. Ta rääkis veel päris pikalt seal klassi ees, kuni lõpuks töölehed jagas, kus olevad laused minevikku pidime panema. Järjekordselt need kerged asjad, mis mul 2-3 minutiga valmis saavad. Mu põhiviga ongi see, et ma oskan grammatikat ja sellist asja, aga mul sõnavara liiga väike, et kui vaja on ise omast peast lauseid kirjutada, siis ma ei oska. Lünkade täitmine ei valmista mulle üldse raskusi. Õpetaja ütles ka, et ma tegelikult oskan, aga ma olen laisk ning rääkis seepeale kerjustest, tuues võrdlusmomente meiega, kuidas me midagi kirja paneme, et kuidagi positiivne hinne temalt välja kerjata.
Töölehe täitmise kohta ütles õpetaja, et võime temalt abida küsida või Kristjanit kasutada. Annakas ei teadnud, kas thank on reeglipärane või ebareeglipärane tegusõna ning küsis Kristjanilt, kuna ma polnud ka päris kindel. Kristjanile oli aga antud mingi raskem asi teha. Nii, kui Kristjan end meie poole pööras, küsis õpetaja: "Mida sa looderdad, hakka tööle!"
Kristjan: "Nad küsisid!"
Õpetaja: "Mida nad küsisid?" ning pöördus siis meie poole ja küsis: "Tahtsite ta naeratust näha, jah? Ja Kristjan tundis ka teist juba puudust. Kristjan, oli nii vä?" - Me täiega naersime jälle.
Hiljem pidime eelmisel tunnil loetud teksti minevikku panema. Tegin tolle ka ruttu ära, aga Annakas küsis mu käest kogu aeg neid esimese, teise ja kolmanda mineviku värke ning ajas mind ka lõpuks segadusse, kuid õnneks olen ma nende tegusõnadega nii palju tegelenud, et mul need selged.
Sain valmis, siis ajasin Annakale niisama mingit teksti ja kuulasin, mida Kristjan ja õpetaja meie ees omavahel rääkisid. Õpetaja: "Kas sul on valmis?"
Mina: "Jah" ning naeratasin talle.
Õpetaja: "Mis sa siis mind vahid?"
Mina: "Ma kuulasin, mida te Kristjaniga räägite."
Õpetaja: "Kristjanit sa võid selle naeratusega võita, aga mind vanamutti teed sa sellega veel õelamaks!"
Pärast õpetaja veel mitu korda ütles, et ma ei vaataks teda, kuna ta muutub muidu õelaks ja kadedaks. Mina: "See mu eesmärk ongi."
Õpetaja: "See on su enda huvides, sulle endale on parem, et ma selleks ei muutuks. Have a nice day!"
Mina: "You too!" ning läksime Annaka ja Kristjaniga sööma. Annakas tahtis koju juba minna, aga ma ei lubanud tal enne minna, kui ta meiega sööma tuleb. Me jõudsime Kristjaniga suured praed ära süüa, samal ajal, kui Annakas oma väikest praadigi lõpetatud ei saanud.
Pärast klienditeeninduse tundi Kristjaniga kahekesi läksime, siis Karla kohe märkas Annaka puudumist ja küsis: "Anne-Mai läks kuhugi ropsima jälle v?"
Krissul oli söömisest nii halb olla, et ta ei jõudnud terve tund enam kuidagi ära olla. Vaatasime mingit videoloengut ka, mille ajal oli ikka eriti hangumine. Netti polnud, nii et hakkasin läpakas solidair'i mängima.
Krissu avastas lambist keset tundi, et tal on püksirihm ühest pandlast läbi panemata, siis hakkas seda ümber sättima, nii et ma ainult naersin seal lakkamatult. Krissul ka viimasel ajal täiega ära sõitnud. See nädal on eriti äge kuidagi. Nii palju nalja saanud. Ta ainult naerabki kogu aeg ja ma omakorda naeran teda jne. Pärast sügas oma selga riidepuuga, mille peale õpetaja jälle mainis, et võib talle selle koju kaasa anda.
Peale videoloengut hakkasime rühmatööd tegema, pannes kirja asju, mida sealt kuulsime ja seoses sellega veel igasuguseid asju, mis endal juhtunud on jne. Mina, Karl ja Krissu olime jälle ühes rühmas ja mõlemad sundisid mind kirjutama, aga keeldusin ja käskisin seekord Krissul seda teha. Hiljem pakkusin, et võin värvida midagi, kuna siis saan öelda, et ma olen kõige rohkem teinud, kuigi põhilised plakati tekstimõtlejad on siiski Krissu ja Karla. Mina olengi see, kes nende arust alati kirjutama peab. Krissu üritas mind rühmatööd klassi ette esitlema ajada, aga lõpuks pidi seda Karla üksinda tegema, kuna ma lihtsalt ei läinud sinna.
Tavaliselt saab klienditeeninduses rohkem nalja, aga 45-minutilise videoloengu tõttu hangus tund kuidagi eriti, nii et lõpuks sai õpetaja ka aru, et me ei viitsi midagi teha ja lasi tunnilõpust varem ära. Käisime Krissuga väljas ning suundusime siis Karla idee kohaselt puhkeruumi vms, kus oli ikka eriti hull rahvas koos - põhikooli baasil Väimelasse õppima tulnud inimesed, kes kogu aeg ja igal pool nii segast panevad, et me suht muigasime nende teksti peale seal kolmekesi.
Kristjan laias seal diivanite peal, nagu boss, aga kuna mu isa läks täna "Kodutunde" saate lõpetamisele, siis võttis ta ise digika kaasa ja nii ei saanud ma Krissust pilti teha. Mina: "Aga mul on telefon", mille peale Krissu pead vangutas. Ma tean, ma nii järjepidev on pildistamishulluses.
Läksime eesti keelde, kuhu õpetaja saabus teatega, et tal on üks halb ja üks hea uudis. Halb oli see, et tema ei saa meiega täna tundi teha ja hea on see, et peame kodus iseseisvalt pressiteate koostama. No, kui meie seisukohalt võtta, siis on see halb ja hea uudis vist vastupidised, aga astusin taaskord ajakirjanduse nõiaringi ja tegin õpetajaga sellest kiirelt juttu, et mul on varasemast ajast pressiteateid juba olemas, mille peale ta uuris, kuhu ma kirjutanud olen ja palus need järgmisel tunnil kaasa võtta ning viitas edaspidisele omavahelisele koostööle, kuna tema on kooli huvijuht ja ka samal alal töötanud. Eks näeb, mis saama hakkab, aga vaatamata sellele, et mul neid pressiteateid juba on, pean ikkagi veel miskit uut kirjutama, et sellest ainest hinne saada. See eesti keel tundubki hetkel rohkem ajakirjanduse, mitte eesti keelena. Enne nende tundide algust oli veendunud, et me hakkame hoopis mingi õigekirja või grammatikaga tegelema, aga vist siiski mitte.
Mitmed teised pidid ka minuga peale 4. tundi koju tulema, aga kuna seda ei toimunud, siis läksime Krissuga linna. Tee peal sai muidu igast ägedat teksti jälle aetud, nii et unustasin pärast fotosalongi minna. Ma oleks ilmselt ka ARK-is käimise ka ära unustanud, aga nägin tänaval kellegi auto küljest kukkunud vahtralehte lebamas, mis mulle selle meelde tuletas.
ARK-i ees toolil istusid kaks ajateenijat. Olin vaimustuses, sedaenam kui seal sees neid poole rohkem järjekorras istus. Läksin sinna ühe onuga rääkima, ise üritasin täiega seletada, mida ma tahan. Panin täiega blondi teksti, mille peale mind kõigepealt riigilõivu tasuma saadeti ning sealt edasi fotosid tegema. Suht äge oli toimetada, samal ajal, kui sõjaväelased ammuli sui jõllitamas igat mu liigutust. Lootsin, et näen seal neid tüüpe ka, kellega Pärnus libedasõidul käisime, aga neid polnud.
Pidin veel 2 korda neid pilte tegemas käima, kuna ma ei vaadanud alguses otse. Mul jääb nii haige ja ehmunud nägu, kui otse vaatan, aga tegin mingit haiget naeratust, nii et loodetavasti vaatab mu uutelt juhilubadelt mingi chill nägu vastu. Oleks neid pilte endale tahtnud küsida, aga ilmselt oleks ta mind välja naernud ja tal oli isegi kiire - telefon pidevalt helises, nii et ta jooksis lõpuks omadega nii kokku ega saanud midagi enam aru. Tal on mingi väga jõhker töökoormus seal, nagu ma ta jutust aru sain, aga mulle tegi ta segadust täis toimetamine ainult nalja.
Sain kiita, et mul rikkumistes puhas leht on ning muigasin omaette, kui too tädi seal mul samamoodi jätkata palus. Jätkan siis samamoodi kiiruse ületamiste ja muude segast panekutega, ilma vahtralehtedeta on väiksem tõenäosus lubadest ilma ka jääda, õnneks.
Suht kaua läks seal, kuigi kui ma pärast Kaarlile helistasin, siis ta ainult imestas, et ma nii kiirelt juba linnas olen, kuigi viimane tundki polnud veel lõppenud. Rääkisin talle siis kogu loo ära ja läksin Nooruse juurde. Kaarel oli Brunoga seal. Kõige naljakam on see, et kolmapäeval, kui mina uued load saan, jääb Bruno paariks kuuks neist ilma. Tekib küsimus, et mis inimestel viga on, et nad endalt load ära lasevad võtta.
Kaarlil oli jälle see hea segast paneku tuju, mis tal juba viimsed 4 päeva peale ta sünnipäeva olnud on ja mille üle mul ainult hea meel on. Mul varsti Kaarli sõlutuvus. Peale seda, kui Joosep ära läks, siis me Kaarliga jälle mega palju koos olnud või rääkinud. Täna olime ka mingi 2 tundi väljas. Passisimegi kogu aja Nooruse juures. Bruno ka seletas igast teksti. Kaarel rääkis, kuidas ta lõpuks ometi füüsikast E sai, kuigi seegi napilt ja rääkis, kuidas ta F-ide pärast pabereid vahepeal välja tahtis võtta, kuigi ma ei lubaks tal seda teha, nagu ta vendki tal ei luba. Bruno: "Võta paberid välja ära, mida sa seal koolis ikka käid."
Kaarel: "Ma saan venna käest peksa, kui ma paberid välja võtan."
Bruno: "Saad mu käest ka, kui pooleli EI jäta."
Jälgisime Kaarliga Bruno teksti. Too haigelt ropendas. Mõnest lausest jäi ropp sõna puudu, siis Kaarel tegi märkuse kohe. Bruno lubas mingi 2-3 korda, et ta läheb minema. Vahepeal käiski ära, aga tuli siis jälle tagasi. Rääkisime seal veel, kuni ta lõplikult minema tahtis minna, aga kuna ma olin talle oma hea plaadi andnud, kus too bassiga lugu on, mida mulle Tamme autos kuulata meeldib, siis sai Brunol tolle pärast aku tühjaks, nii et ta pidi me kõrval seisnud autojuhile ütlema, et too eest ära läheks, ma teisele poole kõrvale saaks sõita ja Bruno krokodillid mu auto aku külge panna. Jamasid seal natuke aega, siis auto läks tööle ja Bruno sõitis minema, enne kui ta veel mõne arulageduse seal korraldanud oleks. Mingi õppesõiduauto käis seal ja jäi keset platsi seisma, mille peale Brunol oli vaja ikka tol samal hetkel minema minna, ajades tolle õppesõiduautos oleva tüdruku segadusse oma manöövritega.
Pärast rääkisime Kaarliga veel mingi pool tundi. Kristjan kõndis mööda, siis naeratas ja lehvitas mulle. Ta nii äge. Mul kogu aeg täiega hea meel, kui teda kuskil linna peal või hommikul esimesena kohe koolis näen. Temast on ka saanud üks mu parimaid klasikaaslasi, nagu selleks gümnaasiumis Kapp, Mango, Moks või Jaanus olid.
See oli nii haige, kuidas Kaarel mulle päkapikkudest rääkis, kes 1. advendist käima hakkasid. Ta rääkis seda nii suure vaimustusega, nagu mingi väike laps, nii et ma olin täiega kõveras ja ütlesin, et minu arust hakkavad päkapikud 1. detsembrist käima. Pärast koju jõudsin, siis ema küsiski mu käest: "Sul ka päkapikud käivad v?"
Mina: "Ma ei tea, ma pole akna peale vaadanud."
Ema: "Mine vaata siis, suss ajab üle juba."
Läksingi vaatama - kommid ja asjad olid kõik sussi sees. Vaatasin kohe msni, tahtsin Kaarlile kirjutada: "Kaaaaarel, mul käisid päkapikuud juu", aga teda polnud tol hetkel msnis ja mul ei tulnud pähe ka, et talle sõnum saata.
Kõigil emadel on see aasta üldse mingi vägahull päkapiku hullus. Paljud mu sõbrad on täisealised ja neil käivad ikka päkapikud. See nii äge mu arust. Kui ma põhikoolis käisin, siis ma olin nii paha laps ja siis nad ei käinudki.
Eile, kui ma magama hakkasin jääma, olin täiega paanikas, kuna kuulsin laua all krabinat, nagu mingi hiir või rott oleks seal samas laua all. Olin arvuti ja muusika ka kinni pannud, nii et seda oli eriti kuulda. Kutsusin ema ja venna vaatama, kuna ma ise kartsin täiega, et seal hüppab keegi välja, aga ema arvas, et see on mingi hiir, kes on kuskil seina sees. Täna ütles aga mu vend mulle msnis: "Ma tean, kes sul seal eile krabistas."
Mina: "Noh?"
Vend: "Päkapikk, liiga palju makroflexi, nii et kommi ei saa." - Kõige haigem oligi see, et järgmine päev polnudki sussi sees midagi.
Kui ma linnast koju sõitsin, siis isa helistas. Ta sõitis mu taga, aga pidi veel haigla juures käima ja teatas, et õhtul minnakse sugulaste sünnipäevale, kuigi olin kindel, et sünnipäev toimub reedel või laupäeval. Isa pidi mind hiljem Rõugest peale võtma, aga selleasemel, et ukse taha tulla, püüdis ta mulle helistada, aga ma kuulsin kogu aeg ainult sahinat, kuna ta telefon pani nii segast, nii et ta arvas, et ma ei võta ta kõnesid vastu ja läks ära sünnipäevale. Hiljem, kui ta avastas, et viga on ta telefonis, siis helistas sugulane ja käskis oma autoga sinna minna.
Umbe tore oli. Nägi jälle kõiki, sai räägitud ja värki. Mu sugulane on kokk, siis tal eluhead söögid ka. Tahtsingi, et ta teeks mu sünnipäevaks mulle ka söögid ja kui hästi läheb, siis saab jälle toda head salatit, mis kõigile eelmisel aastal täiega meeldis.
Pidin sünnipäevalapsest oma kaameraga fotossesiooni tegema, kuna tal jäid lasteaias pildistamisel need tegemat. Pärast kõik mu väiksed sugulased tahtsid jälle, et ma neid pildistaks, nii et hiljem ma muud enam teha ei saanudki. Ronisid igale poole üles ja tahtsid, et ma siis igas kohas pilti teeks. Sünnipäevalaps ütles mulle pärast veel: "Tee mu uuest hambast ka pilti!", mille peale kõik täiega naersid.
Ma ei jõudnud ära oodata, et sünnipäevalt koju saaks, kuna tahtsin nii väga Kaarliga rääkida. Ma räägin, et mul sõltuvus temast juba. Joosepit ka igatsen täiega.
Sõime koogi ära ja siis mingi 10 ajal jõudsin koju ning nägin Maria teksti. Ma ikka muretsen ta pärast kogu aeg. Tahan, et ta ei peaks muretsema nii palju, kuna tegelikult on kõik ju hästi. Sannuga ka rääkisime igast teksti ning püüdsin teda samuti veenda kõiksugu heades asjades. Jõulud on tulemas ja ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud, rõõmsad, keegi ei tülitseks ja kõigil oleks hästi. Nii, et algava jõulukuu puhul palun, et te kõik säilitaks jõuludeks rahu, unustades tülid ja viha. Las täituvad soovid, las armastus jääb.

Mingi meeter on jälle põhjas

Vaatasin esmaspäeval enne kooli minekut tunniplaani ja avastasin, et pean kindlasti 7.40 bussiga linnast Väimelasse minema, kuna Mangol ja Mikul olid jälle peamajas tunnid ja nendega jutustamine tundus tol hetkel parim algus eelseisvale nädalale.
Käisin hommikul korra VKLG-st ka läbi, kuna jõudsin nii vara linna ja väljas puhkus tormi tõttu külm ja vali tuul. LemmikSander oli mingis lollitamis meeleolus - tegi mulle nägusid ja naeris kogu aeg. Ma omakorda naersin teda, tegin talle oma lambakinnastega pai ja läksin bussi peale, kust suutsin end kuhugi kaugustesse ära mõelda, unustades selle, kus ma tegelikult olen.
Koolis läksingi kohe Mikuga rääkima. Ta jälle jutustas entusiastlikult mulle kõigest praegusest ja eelnevast. Põhiline teema on meil alati ajaloo õpetaja, kellest võikski rääkima jääda.
Mango tuli, siis rääkis mulle oma libedasõidul käigust, millest tal olid enamvähem samad emotsioonid, mis mul tookord olid - külm buss ja igast muud värgid, neil vähemalt ei läinud buss katki, nagu meil, ainult mürises kohutavalt. Jaanus, kui seda loed, siis me tahame Mangoga sulle külla tulla veel!
Üles oma klassi juurde läksin, siis saime uudise, et kursusejuhataja mees on surnud ja nüüd on vaja kaastundeavaldus ajalehte panna. Lisaks sellele meenus mul veel see, kelle vanaisa ta on, kuigi ma polnud selles kindel. Järgmisel vahetunnil läksin sama juttu Kaarlile rääkima, aga tal oli nii halb olla, et ta ei saanud midagi aru, mida ma talle rääkisin, läks linna ära ja küsis alles pärast, mis ma talle koolis seletasin.
Esimene tund oli turismimjanadus, kus ma päris kaua polnud käinud ja seetõttu jälle paljust vajalikust infost ilma jäänud, kaasaarvatud see, et tänaseks mingi esitluse pidi tegema, millest ma varem midagi kuulnudki polnud ja uurisin parem seda, kas saan kontrolltöö ära teha, mis eelmisel esmaspäeval oli ja mille toimumisest ma samuti midagi ei teadnud, muidu oleks võib-olla isegi tollel päeval kooli läinud. Polnud tänaseks ka midagi õppinud, kuigi teadsin, et täna peale tunde saab vastata, aga mõtlesin, et järgmine nädal lähen. Lõpuks ikkagi vaatasin küsimused üle ja tegin tunnis kontrolltöö ära. Tolle eest peaks 4 ikka ära saama, aga nüüd pean kodus seda esitlust tegema hakkama, kuigi ma ei viitsi end nii suureks tööks kokku võtta.
Annakas ka puudus täna, siis sai Krissuga jälle nädalavahetusest ja kõigest muust huvitavast seletatud. Kuigi oli alles esmaspäev, siis Krissul juba sõitis - lambist tegi mingeid häälitsusi ja ütles kohatult mingeid lambikaid väljendeid, mille peale ma täiega naersin ja ta mulle sellise näoga otsa vaatas, et mida ta valesti tegi ja küsis: "Mida?"
Mina: "Ei midagi, sa oled nii naljakas."
Avastasime tunniplaani, millest tegime omakorda plaani - homme kooli ei lähe. Poleks eriti mõtet minna ühe tunni pärast, mis oli ikka see sama turismimajandus.
Jälgisime teiste esitlusi, kuigi ainult 2 inimest jõudsid ära esitleda, sest õpetaja toimetas ringi pidevalt. Osad veel, kellel tegemata või pooleli oli, hakkasid tunnis tegema ja askeldasid ringi.
Saime varem tunni lõpust ka ära, nii et kui me Krissuga väljast tulime, oli kell alles 10 ja järgmise tunnini veel nii kaua aega. Kõik muud klassikaaslased istusid all ja rääkisid, jäime ka sinna. Mul tuli oodates nii haige uni peale, et jäin sinna tooli peale peaaegu magama. Karla tuli vahepeal vaatama ja ütles: "Magabki!" ning kõik hakkasid naerma ja nii mu uni jälle kadus.
Teine tund oli eesti keel. Jälle üks uus tund ja uus õpetaja, nii et pidime end tutvustama hakkama. Tuli jälle ära see, mis me Krissuga arvasime tulevat, muigasin seal vaikselt. Kui Annakas koolis oleks olnud, siiis ta oleks raudselt öelnud midagi, aga kuna teda polnud, siis oli terve päev suht vaikne. Eesti keele tund ka hangus suht. Ma rääkisin ka ausalt ära kogu loo, miks ma siia kooli tulin - lihtsalt aega viitma aastaks ajaks ja siis asusime tunniteema kallale. Õpetaja kirjutas mõningad asjad tahvlile ning arutlesime suulise ja kirjaliku teksti üle. Hiljem rääkis õpetaja veel suhtlemisest ajakirjandusega, mis oli mulle juba tuttav teema, aga ma ei viitsinud üldse kaasa seletada ega teinud juttugi oma seosest ajakirjandusega, vaid seletasin msnis Kaarliga igast teksti. Mina: "Tahan süüüa!"
Kaarel: "Seda ma teengi hetkel."
Mina: "Tahan ka, mul kõht täiega tühi."
Kaarel: "Mm, nii hea on süüa, ei jõua enam, kõht täis. Mis tunde see sinus praegu tekitas?"
Mina: "Ma olen õnnelik su üle!"
Kaarel: "Nunnu."
Mina: "Täiegaa."
Kaarel: "Mingi meeter on põhjas jälle."
Mina: "Sa ka mu mõtteid lugema hakanud v? Tahtsin öelda just, et nunnumeeter on põhjas."
Kaarel: "Mul on alkomeeter põhjas."
Tunni parim osa oli see, kui ees istunud klassivennad vahepeal taha vaatasid, naeratasid, ma neile lehvitasin ja nad samaga vastasid. Nad nii ägedad mul. Ma olen nii uhke nende üle, siiski ainult 2 klassivenda ja nad mõlemad on igati toredad. Täna olime jälle enamuse ajast Kristjaniga koos. Vahetunnis käisimegi poes, siis sõime ja lõpuks viimasesse tundi - turismiturundus. Üle pika aja oli jälle 3 tund. Mul oligi viimaseks tunniks juhe koos juba, nii et kui õpetaja meil mata ülesandeid palus lahendada, siis ma isegi ei viitsinud üritada neid teha ja rääkisin Annakaga facebookis. Ta pani nii haiget teksti, et ma olin mega kõveras seal vahepeal.
Õpetaja täheldas tunni alguses kohe mu eelmisel tunnil puudumist ja ütles: "Kirjaneitsi puudus eelmisel tunnil." - Eks ma kirjutasin jah, nagu selgus, mis mul ikka muud teha.
Tunni algul kuulasime Karla läpakast igast muusikat. Tal olid isegi mõned sellised laulud, mida ma teadsin, kuigi enamjaolt ta kuulab mingit sellist muusikat, mida ma esmakordselt kuulen.
Need mata ülesanded, mis õpetaja meile kätte jagas, pidid olema 6. klassi ülesanded, mille peale teatasin, et pole ime, et ma 6. klassis esimest korda matast suvetööle jäin. Ma mäletan mega hästi suvetöö ülesandeid, aga selliseid ülesandeid ma küll sealt ei mäletanud ja ma ei viitsinudki neid teha, nagu ka siis mitte, kui õpetaja mind tahvli juurde lahendama kutsus, nähes, et ma koha peal ülesannete lahendamisega ei tegele ja ma ütlesin, et ma ei oska, mille peale ta Mariliisi ja Jane ka tahvli juurde kutsus. Nood said enamvähem midagi kirja. Lisaks küsis õpetaja veel mega palju küsimusi, aga ma lihtsalt naersin seal, kehitasin õlgu või vastasin: "Ma ei tea."
Selle hetke kohta käiks jälle see "Hallo kosmos, hüvasti maa" laul, kui ma mitte midagi ei tajunud, mis toimus, eriti nagu ei huvitanud ka, kuigi peaks, sest õpetaja ütles, et muidu me ei lõpeta seda ainet. Peame endale need ülesanded selgeks tegema, kuna edaspidi läheb veel raskemaks.
Ma ei jõudnud isegi seal tahvli ees püsti seista. Toetasin end vastu seina, nii et õpetaja pidi mind selles osas mitu korda maa peale kutsuma ja ütles siis: "Ära mine vastu, määrid end ära või vastupidi" ja kõik jälle naersid. Pärast oli seal tahvli ees nagu oksjon, kus igaüks pidi pakkuma, mis vastus on ja ma kõik variandid sinna kirja panema. Õpetaja haigelt piinas meid seal, aga õnneks sai suht kohe tund läbi ja võisime minna.
Naersin, kuidas Maria ja Elin Võrru üritasid hääletada, aga keegi ei võtnud neid peale ja nii tulid nad ka bussi ootama ja seletama. Nüüd Maria blogi lugedes võiks samad sõnad öelda, sest ma tean juba, et see asi hästi ei lõpe ja alati on selles osas mu sõnad ka tõesed olnud. Mul see mingi sisetunne vms, mis mind ei peta.
Terve Väimela-Parksepa-Väimela-Võru tee seletasime Kristjaniga jälle. Seekord jõudsin selleks ajaks bussijaama, et ei pidanud ei kesklinna minema ega bussijaama bussi ootama jääda, kuna peale 3. tundi bussiga Võrru minnes ootab järgmine buss kohe ees, et lõplikult koju jõuda.
Bussis sai nalja, sest Ristox ja Jürgen tulid ja hakkasid seletama. Ristox rääkis, kuidas nad Jürgeniga mingis kaardiõpetuse tunnis mu blogi lugesid ja siis pärast pajatas Ristox Soonest veel igast naljakaid lugusid, mille peale kõik mega kõveras olid. Alicega naersime bussis suudlevat vanapaari ja seletasime Saguga mu autost ja värki.
Mul oli peale kooli nii haige uni, et oleks tahtnud kohe magama minna, aga siis suutis ta mind üllatada - JOOSEP OLI MSNIS. Kuii kaua olin igatsenud teda ja seda, et ta msni tuleks ja nüüd ta lõpuks tuli, kuigi ma ei märganud, kuna või millal, lihtsalt mingi hetk oli ta msni jõudnud ja minuga rääkima hakanud. Mul oli nii hea meel, hakkasin kohe seletama - nii palju küsimusi, emotsioone ja jutte jne. Alustuseks palus ta mul oma blogi läbi lugeda, mis oli väga nunnu. Minu kohta oli ta kirjutanud nii: "Ja BIKUUU nagu sellest äraoldud ajast olen arusaanud kui tähtis sa mulle oled:) NIII igatsen sind:) ja kõiki teisi totusid kaa."
Rääkisime mega pikalt ja kaua, kui võimalik, kuni ta jälle läks teadmata, kuni uuesti netti saab. Neil suht keeruline värk ja kes teab kaua ta seal üldse on. Ta ütles, et võib-olla on juba homme kodus, sest ta ei taha seal üldse olla, tahab koju ja meie kõigi juurde. Hiljemalt jõuab ta 20. detsembril, mis on üliheaa, aga ta ise tahab varem jõuda, tahan ka, et ta võimalikult ruttu tagasi tuleks. Nädalavahetusel oli ka nii haige see, kuidas ma mitmeid kordi Selveri parklasse läksin või sealt mööda sõitsin, ise kogu aeg mõtlesin, et Joosep võiks siin olla, aga siis tuli meelde, et teda pole ju.
Sellepärast oligi temaga täna nii hea rääkida, öelda talle, kui totuu ta ikka on ja avastada, kui ühtekad me paljudes asjades oleme jne. Mina: "Täna on nii hea päev olnud ja mis peamine - sina oled siin."
Joosep: "Ma nüüd nii hea ka pole."
Mina: "Sa parim, you know."
Joosep: "No, ma sõnatu."
Siis rääkisin talle veel, kuidas me Kaarliga laupäeval "Donald trumpi" kuulasime ja teda meenutasime. Mina: "Sa ütlesid ju kunagi, et kui mind tahad meenutada, siis kuula lihtsalt muusikat."
Joosep: "Mind ja minu suurt suud."
Mina: "Aga mulle meeldis see mõte."
Kõik mu sõbrad on üldse väga nunnud viimasel ajal, nii palju vestlusi ja koos olemisi, et ma olen täiega õnnelik nende kõigi üle. Koolis on ka tore, kuigi teisipäeval enamus kooli ei lähe, Annakas võib-olla läheb, sest ma nimelt ei öelnud talle, et ainult 1 tund on ja paljud sealtki puududa kavatsevad.
Läksingi esmaspäeva õhtul mega vara magama, aga siis oli vaja kõigil siin edasi-tagasi käia ja mind üles äratada, nii et mul ei tulnud peaaegu hommikuni enam und. Rääkisime Sveniga ja ma ei tea, mis üldse saab. Kõik on nii teistmoodi ja kogu meie eelnev suhtlusviis on kadunud, nii et ma ei oskagi enam kuskilt kuidagi alustada. Ma pigem ei suhtle temaga ja meenutan neid aegu ja vestlusi, mida ma igatsen. Kui paljud inimesed, keda ma elus tähtsaks olen pidanud, on öelnud, et nad kunagi ei kao ega meie sõprus kunagi ei muutu, aga lõpuks on need kõik siiski läinud, kadunud või kustunud.
Mõte, und pole, ei tule, ei uinu ja lõpuks on jälle nii, et ärkan nii hilja ega viitsi õppida, nagu algselt plaaninud olin. Tõmbasin muusikat ja nüüd jäin jälle mingi Eesti muusika lainele. Laupäeval kuulasin Rosanna Lintsi, nüüd avastasin Liis Lemsalu uue laulu "Wanna get you". Nii hea, et olen seda ühte ja sama laulu juba terve õhtu kuulanud, nii et naabrid peavad mind varsti hulluks, aga ma ju olengi.
Täna mõtlesin just Martini peale, jah see sama, kelle juures ma eelmisel aastal alati Kupis käisin. Tahtiski neid Kupi pilte, mis ma talle saatsin ja uurisin, kuna ta Eestisse tuleb. Ta on ka Norras ja loodetavasti tuleb ta ka jälle mu sünnipäevale.
Praegu räägin Kaarliga. Ta ajab jälle mingit ägedat juttu ja mul on palju parem tunne, kui neist kummagagi räägin (Joosepi või Kaarliga). Joosep, sa pead üllatama meid ja ruttu tagasi tulema!
Homme lähen ARK-i ja siis lähima 2 nädala jooksul saan vahtralehtedest lahti. :)

Teadsin midagi, mida Kaarel ei teadnud või siiski teadis?

Mõtlesin, et see nädalavahetus ei lähe linna, aga lõpuks kukkus ikkagi teisiti välja, kuigi reede õhtu sai siiski enamvähem ilma linnas kolamata mööda saadetud.
Atsil sünnipäeva puhul olin üle pika aja jälle Rõuge sõpradega väljas. Soovisin Atsile õnne ja siis oldi niisama või sõideti ringi. Kui ma Atsile poleks helistanud, siis ma arvatavasti oleksingi terve reede õhtu kodus oma piltidega tegelenud. Nagu ma varasemalt juba rääkisin, siis plaanisin oma parimatest looduspiltidest üht albumit teha ja nii jäingi reede õhtul selle tarbeks pilte otsima.
Pärast helistas veel Hunt ja kuna olen Mikule nii palju väljaskäimisi võlgu, siis võtsin ta ka poole tee pealt peale ning läksime koos Hundi juurde. Ott oli ka seal. Meenutasime suve ja vanu põhilise seltskonna aegu ning plaanisime uueks suveks igast asju.
Tegime pannkooke, nagu 2 suve tagasi alati Hundi pool tavaks oli. Meil polnud aga miksrit, mille peale Hunt me kokku segatud möksi vanaemale viis, kes sellest enamvähem normaalse taigna kokku tegi. Pärast tegime Maiguga pannkooke, sõime ja siis sai veel segast pandud. Hundi põhilised väljendid selle õhtu jooksul: "Ära vii mind endast välja" ja "ära si*u mu hinge!"
Hundi vanaema tundis mu kaamerast puudust ja tahtis neid pilte, mis ma Hundi sünnipäeval temast tegin, kui ta segast pani. Lubasin talle need ära ilmutada.
Perepead olid koos jälle. Haigelt nalja sai, mida me kõike seal ära ei seletanud ja teinud. Hiljem Hundi isa koju tuli, siis Hunt arvas, et ta saab haigelt sõimata,et läpaka ja telefoni ära lasi varastada, aga kui ta kogu loo isale ära rääkis, siis polnudki asi nii hull. Alguses juba, kui me Hundi poole jõudsime, tahtsin, et ta räägiks omapoolse variandi seal korteris toimuvast, kuna varem olin ma ainult teiste süüdistusi kuulnud ja mul oli hea meel, et ta õigel ajal kappi end peitis. Loodetavasti saab ta mentide abiga oma asjad ka tagasi.
Hundi isa oli endale eile täispeaga uue Golfi ostnud ja siis seletati autodest igast värki. Hundi isa naine oli suht hämmingus, kui kuulis, et mul load on: "Kui vana sa siis oled? Ma ütleks ka sulle 16!" Nonäete - ma saan kuu aja pärast healjuhul seitseteist.
Mingi 12 ajal mindi ikkagi kõigi soovil linna. Käisime Statoilist, võtsime Heleni veel kuskilt peale ja siis Hundi linnamajja. Hundi õel olid ka mingid sõbrad külas ja nii oli seal suht palju rahvast. Hunt ja Ott käisid noid kiusamas kogu aeg, Hunt sõitis ühe tüübi BMX-ga tuppa ja muidu sai ka suht nalja. Kõik tantsisid ja värki, mul tuli ainult uni vaikselt, kuni Kapp helistas ja ma Olerexi juurde läksin. Tüüpiline reede - Kapp on jälle segi ja rebis täiega, tal alati põhiline see, et: "Ma ei ole klubi inimene!"
Seletas veel Caroli plaanist Merka lapsele kingitus teha, mida ma facebookis kommenteerisin järgmiselt: "Klassijuhatajalegi ei saanud lõpuks õiget kingitust tehtud ja MÕNI on siiani keskkooli ajast võlgu, rääkimata siis nüüd veel sellest, et keegi vabatahtlikult talle raha tuleb tooma."
Kapp ütleski mulle täna sellepeale: "Ei no fine!", kuna MÕNE all mõtlesin ma ka teda. Natuke aega saime rääkida ainult, sest ta pidi kohe edasi liikuma, aga mul oli täiega hea meel teda jälle näha.
Läksin tagasi Hundi juurde, kus kuulati muusikat, räägiti, tantsiti, lauldi jne. Ma rääkisin enamuse ajast telefoniga, kuna kõik helistasid kogu aeg. Tahtsin Mariat, Tamme ja Priitu ka näha, aga nad olid klubis. Lõpuks sain siiski nendega ka Olerexi juures kokku, kuna see oli lähim koht Hundi majale. Jutustasime natuke seal ja hakkasime tagasi liikuma, kuni Maria valesti reastus ja mulle küljepealt peaaegu sisse oleks sõitnud, õnneks päästis mind jälle mu kiire reageerimisvõime, et eest ära põigata.
Mikk pidi 3-4 ajal koju jõudma, et ema tööle viia, nii et hakkasime ka suht kohe koju liikuma. Viisime veel Heleni ära ja selleks ajaks, kui me Viitinasse jõudsime, olid Hunt ja Ott peaaegu magama jäänud. Viisin nad ka ära ja siis koju.
Terve laupäeva koristasin ja kuulasin muusikat, nii et mul tekkis juba täiega sünnipäeva tunne. Tahtsingi jõuludeks ja sünnipäevaks oma tuba täiesti korda teha, kuna siin valitses enne koristamist täielik segadus. Mõtlesin täna ka, et ei lähe linna, aga kuna Kaarlil oli sünnipäev tulemas, siis ei tahtnud ma, et ta selle õhtu kodus peab veetma ja läksin talle järgi, viisin linna ning otsisin siis teised üles, kes ennist helistasid. Alati siis, kui ma mõtlen, et ma kuhugi ei lähe, hakkavad kõik helistama. Kõigepealt olin Jossu ja Kivaga Vabakal, kuni Tauri, Tamm ja Joosep sinna tulid. Olime algul Tammega minu autos. Tamm filosofeeris, nii et ma täiega naersin teda. Pärast olime mingi aeg Tamme autos, jõime erinevaid energiajooke ja lõpuks istusime Joosepi ja Tauriga Joosepi autos. Tauri mängis telefonis angry birds'i ja ma olin läpakaga netis. Pärast Tauri seletas mu msnist kõigiga. Ma olin täiesti kindel, et Tauri oli joonud, kuigi ta tegelikult polnud. Ma pole teda nii kaua kainena nii heas tujus näinud, kui sel õhtul. Tal oli haige tahtmine teha midagi, aga Võrus pole ju midagi teha. Vahepeal on, aga laupäeval ei olnud. Küsisime Hanneselt nõu, aga vastust vist ikkagi ei saanud. Mannu hakkas ka msnis rääkima ja küsis: "Kus Joosep on?"
Tauri: "Istub siin minu kõrval."
Mannul oli mega hea meel, et Joosep Norras pole, aga kui ütlesin talle pärast, et Tauri mõtles teist Joosepit, siis Mannul tuju langes kohe. Meil täiega kahju ikka, et Joosepit pole. Igatseme sind täiega juu!
Tauri tekitas minus ka mingi ülima energia, nii et pärast, kui kõik Selveri parklas olid, siis ma panin seal nii segast, nagu Joosep tavaliselt - laulsin ja elasin kaasa, vilgutasin tulesid ja olin üldse väga energiline, nii et kõrval autos istunud Jossu, Kiva, Rain ja Mairo naersid mind täiega. Laulsin neile Ott Leplandi seal kõvasti ja siis Ring fm-st tulnud koduakna reklaami laulu.
Röövisin jälle Kiva ära, aga Jossu röövis ta õige pea tagasi, õigemini mina ütlesin, et Kiva võiks temaga minna, kuna kell lähenes kaheteistkümnele ja ma tahtsin Kaarlit uuesti üles otsida, et talle õnne soovida ja kingitus edastada.
Läksin tagasi Selveri parklasse. Tamm, Tauri, Joosep ja mõned veel olid seal. Mõnel oli vaja ikka ketsi anda seal vahepeal, nii et Tamme auto kriimustati rataste alt lendanud kividega ära ja siis Joosep käis käed rusikas ringi ja oli vihane. Mina: "Sa käid ringi siin, nagu tahaks kohe kedagi lööma hakata."
Joosep: "Ma olen valmis." Üldse sai Joosepiga päris palju selle õhtu jooksul seletatud. Tavaliselt ma ei räägi temaga, vahel väga harva mõned üksikud sõnad ainult.
Pärast läksime Tauri ja Joosepiga Favorasse süüa ja energiajooke ostma, kui avastasin siis, et kell on 00.02 ja ütlesin: "Miks te ei öelnud mulle, et kell sai 12?"
Tauri: "Mis siis on?"
Mina: "Kaarli sünnipäev algas" ja tormasin autosse, helistasin Kaarlile ja soovisin talle õnne.
Kaarel: "Mis kell on?"
Mina: "00.03!"
Kaarel: "Sa ikkagi teadsid" ja rääkis, et ta juba arvas, et see mida arvasin, et ma tean midagi, mida tema ei tea, seda tema siiski arvas end teadvat ja nii oligi.
Läksin Kaarli juurde, soovisin talle õnne, mille peale tal oli üks küsimus mulle: "Jõhvika!"
Ma ei saanud alguses aru, vaatasin talle lolli näoga vastu, mille peale ta oma sõbrale ütles: "Ta on nõus" ning ronisid autosse. Pärast alles Kaarel seletas mulle, mis koht see on. Ma polnud isegi Jõhvika tänavast midagi kuulnud. Käisime seal ära ja hakkasime teist kaudu välja sõitma, nii et ma ei saanud enam mitte midagi aru, kus me oleme. Brunole hakkas mu golf meeldima, kui talle ütlesin, et seda pole veel kordagi kinni peetud. Ta pani üldse mega segast. Avastas tagaistmelt mu kindaid, mida oli seal koos Tamme kinnastega 4 paari. Talle meeldisid ka mu lamba kindad, mida ta Kaarli käes juba eelmisel nädalavahetusel nägi.
Lõpuks tegin avastuse, et ma tean Brunot - 3 aastat tagasi oli Alari ja Toomase 18. aasta sünnipäev. Mina läksin Alari sünnipäevale, tema Toomase omale. Rääkisin talle kõike, mida sellest mäletasin, mille peale tal ka lõpuks meenuma hakkas ja lubasin talle sellest pildid otsida, nii et kui ma öösel kunagi koju jõudsin, siis murdsingi tükkaega pead, kust neid leida. Lõpuks siiski ledsin.
Taaskord saab öelda, et maailm on ikka täiega väike - kõik teavad kõiki on omavahel kuidagi seotud jne. Kusjuures ma suhtlen siiani mega paljude nendega, kes seal sünnipäeval olid. Kaarel lubas Brunot nüüd ühe asja pärast mõnitama hakata. Bruno sõnad kõige selle peale olid ainult: "Oli seda vaja nüüd v?", aga jah nalja sai. Rääkisime suht pikalt veel. Vahepeal kui seal Jõhvika tänava läheduses ekslesime ja Bruno kuskil käis, siis rääkisime Kaarliga ka igast värki. Seletasin talle, kuidas ma Joosepit täiega igatsen. Mina: "Joosepit pole enam!"
Kaarel: "See kõlas nii, nagu teda poleks enam meie seas."
Mina: "Teda polegi praegu meiega ju."
Pean täheldama, et Kaarel on täispeaga palju jutukam, lõbusam ja sõbralikum, kui tavaliselt. Ta on vaikne. Teda linna viisin, siis ka oli, aga öösel ainult seletas. Veel meenusid talle Joosepi sõnad eelmisest nädalavahetusest, kui Joosep lubas, et see blogi tuleb hea. Ootasime Kaarliga täiega seda blogi, mis Joosep tollest head õhtust kirjutanud oleks, aga nüüd on ta läinud, tal on uued emotsioonid, mida järgmiseks kirjutada, nii et peab vist ainult minu blogiga leppima, teadmata, mida tema sel õhtul mõtles ja tundis.

Kinkisin Kaarlile samasuguse pildi, nagu Joosepilegi, mida nähes Kaarel ütles: "Veel üks selline" ja otsis pildilt kohe mind, kuid ei leidnud, kuna meil pole ei Joosepi ega Kaarliga ühtegi koos pilti peale nende esimesel kohtumisel tehtud liiklusmärkidega piltide. Kaarel tahtis minuga koos pilti, mis tuli mulle tema suust üllatusena, kuna tavaliselt ta ei taha, et temast pilti tehakse. Tegelt on täiega imelik, et ma teen tavaliselt kõigi oma sõpradgea kogu aeg koos pilte, aga kahe kõigeparemaga pole mul ühtegi pilti, kuigi võimalusi on selleks palju olnud. Nii lubasingi neile, et oma sünnipäeval teen nende mõlemaga koos ja eraldi pildid ja panen raami sisse.
Olin mingi tund aega Kaarli ja Brunoga väljas, kui nad siis tagasi jooma läksid ja ma üritasin teisi veel kätte saada, aga kuna kõik, kes ennist linnas olid, läksid koju, siis hakkasin ka Rõuge poole liikuma, kuigi kell oli alles vaevalt 1 saamas. Jõin tagasiteel Monsterit, millest nii haige energia teekis, et mul meenusid järsku kõik asjad, mida veel Kaarlile rääkida tahtsin ja helistasin talle ning seletasin täiega. Vahepeal helistasin veel Jaanikale, kes Rõuges Saqu juures oli ja kutsusin ta välja, et oma jututuju kuidagi rakendada. Tund aega rääkisin igast teksti koolist ning kõigest muust vahepeal toimuvast. Ma pole vist ammu nii palju ja korraga rääkinud. Pean veelkord ütlema, et paljud ei kuula mind või neid lihtsalt ei huvita see, mida ma räägin. Sellepärast ma oma klassi nii väga armastangi, et neile meeldib, kuidas ma neile kogu aeg kõike jutustan.
Mul jäi Kaarliga telefonis jutustades ikka veel osad asjad ütlemata, nii et saatsime sõnumeid ka veel, kuni tal šampus omatöö tegi, nagu mul Monster, mille ma suht ühe korraga ära jõin ja siis pikemalt Jaanikaga ja hiljem msnis Mallaga jutustama jäin.
Kõik küsivad mu dp kohta. Hannes: "Miks sul mingi mees siin on?"
Mina: "Ta meeldib mulle."
Rääkisin Mallale ka seda, mille peale ta ütles: "Mulle ka meeldib, aga sulle rohkem ilmselgelt."
Malla sattuski mu jututuju ohvriks, aga üllatus - talle meeldib see, kuidas ma täiega jutustan, kuigi ma olen oma eluajal teda päris kõvasti oma jutustamisega tüütanud. Nii ta ütleski mulle täna: "Mulle selline vaikne mõttemaailmas elu üle arutlev Biku ei meeldi. Ikka selline blablabla on hea."
Mina: "Mõtled sa seda blogis arutlevat Bikut?"
Malla: "Mhm, sellist kes mõtleb liiga palju ja räägib, et tahab üksi olla. MULLE MEELDIB BLABLABLAAA BIKU, ja ma ei tea, kui sa seda blogisse ei kirjuta nüüd."
Omaarust ma ei arutle väga palju, aga Malla, sinu pärast ma pöördun vaikselt tagasi selle blablablaa Biku juurde ja nii ongi, jee.
Teist ööd järjest koju jõudes, on mul juba jälle enne magamaminekut tahtmine mingit rahuliku soundi või sügava mõttelise pointiga muusikat kuulata. Eile istusin pool hommikult veel läpakaga voodis ja kuulasin muusikat, täna kuulasin üldse Black Velvetit.
Pühapäev jätkus järjekordse koristamisega ja jõuluasjade üles sättimisega. Täiega hea on koristatud toas olla, mingi uus tunne jälle, kui kõik korras on.
Tegelesin edasi nende ise tehtud wonderful looduspiltidega, millest valmis lõpuks facebooki album "Ilus oled, isamaa". Kes pole veel neid vaadanud, siis minge ja vaadake. Ma olen täiega uhke oma piltide üle.
Püüdsin netist leida pilte tänase Pärnus toimunud jõuluvana konverentsi kohta, kus mu isa ka käis, kuid ei leidnud. Leidsin hoopis Tondiraba keskkooli spordiväljaku pildid, mida on hiljuti pildistatud selle Rukilille lasteaia mänguväljaku juhtumi tõttu. Tondirabas on ka vanadest raudtorudest sellised laste ronimisvärgid. Mul meenus 2001. aasta laulupidu, kui ma esimest korda üldse laulupeol käisin ja seal koolis ööbisime. Ma olin põhiline, kes seal raudtorude otsas igal vabal hetkel ronis, kaljukits nagu ma olen. Paljud ei julgenud sinna ronida, siis ma läksin sinna üles ja seletasin, kuidas ma olen väike kassipoeg, kes ei karda kõrgust, haaha. Malla mäletas sellest koolist ainult seda, kuidas ta kuutõbine oli ja öösel ringi käies oma magamiskoti ära kaotas.
Tahtsin pühapäeval Kuppi ka minna, aga kuna Jaanusel jooksis telefon kokku, ta pool nädalat ilma telefonita olema pidi ja nüüd uue telefoni sai ning kõik numbrid kadunud on, siis on tal hetkel päris halb seis. Saatsin talle sõnumi, siis ta nii palju rääkis ja kell oli ka nii palju juba, et poleks enam jõudnud talle külla minna. Jaanus, kunagi loed jälle, siis helista!
Kirjutasin blogi, nii et lõpuks oli kuul täiega peas juba ja ma ei jõudnudki nädalavahetuse juurde oma jutuga. Vaatasin veel uudiseid, lootes sealt isa näha, aga ei näinud.
Kaarliga rääkisime ka mega pikalt. Pühapäeval oli ta õige sünnipäev. Nüüd ta polegi enam tatt ja saab need paar nädalat minuga sama vana olla, kuniks ma jälle aasta vanemaks saan. Kui ma talle ta kingitust edastades sama ütlesin, tahtis ta mind selle jutu peale pildiraamiga lüüa.
Kaarli tegelik sünnipäev oli päeval kell 2, aga ma unustasin selle ära. Kaarel: "Nüüd ma vihkan sind."
Mina: "Sa vihkad mind nagunii, ma harjunud juba."
Kaarel: "Ma tean, aga ei, tegelikult ma armastan sind."
Mina: "Awww, aus ülestunnistus, vähemalt pole sa enam tatt, kuni selleni, kui ma 20 saan!"
Kaarel: "Ole siis kasvõi 35, ma ikka armastan sind!"
Pärast rääkisime mega pikalt veel asjadest, mida ma Kaarliga varem arutanud vms pole, kuigi lõpuks läks ikka jutt ikkagi sellele, kuidas ma talle aru kunagi pähe ei suuda panna, kuna ta on selles osas lootusetu. Ma loodan siiski, et ta uue vanusega alganud aasta muudab ta elu palju paremaks, kui see seda eelmisel aastal oli.
Jutuajamine Kaarliga leevendas Joosepi igatsust, mis iga päevaga aina suureneb, kuna ma pole temaga isegi mitte msnis rääkida saanud. Sellest ajast saadik, kui me suhtlema hakkasime, pole me veel nii pikalt mitte rääkinud ega näinud, kui praegu.
Kaarel: "Ole rahulik, ta tuleb tagasi, nii et taskud on raha täis ja teeb sulle kingituse, aga ma ei oska midagi kinkida."
Mina: "Ma ei taha ta raha ega kingitusi, ma tahan teda."
See nädalavahetus oli väga teistsugune, aga kuigi Joosepit pole, on see nädalavahetus igati korda läinud. Mulle oli tähtis, et sain Kaarliga ta sünnipäeval koos olla, talle õnne soovida ja, mis peamine - ma teadsin midagi, mida Kaarel juba teadis.

See on lugu, mis vaid veereb katkematult edasi

25. november - palju õnne Ats ja mu sünnipäevani on jäänud ainult kuu aega. "Head asjad" juhtuvad just reedeti, nagu meil koolis viimasel ajal tavaks on saanud, aga õigepea kõigest lähemalt.
Reede hommikul läksin autoga kooli, võtsin Kiva peale nagu ma talle arvuti kodutööde ära tegemise eest lubanud olin, Annakas ka helistas ja ootas meid muusikakooli ees. Kiva jõudis vahepeal juba poes ära käia, kuniks ma Tamme ja Mariaga jutustama jäin. Maria oli üllatunud, et ma nad üles leidsin, kuigi ma kogemata sattusin sinna, kui autot ümber keerama hakkasin.
Sõitsime kooli, kui Annakal ja Kival tuli ühine plaan mitte kooli, vaid koju magama ära minna. Mul oli vastupidi jälle mega motivatsioon kooli minna, kuigi ma olin maganud vaevalt 4 tundi. Jäime eile Mallaga msnis rääkima. Viimasel ajal kuidagi eriti palju jälle suhtlema hakanud, nii et panin ta sinna kausta, mille pealkiri on: aräägin kõige rohkem. Peale Joosepi lahkumist on msnis ka palju vaiksemaks jäänud. Räägin temaga kogu aeg, kui ta msnis on, aga nüüd kui teda pole, siis ma pole enam eriti msnis, nagu ka facebookis mitte. Mulle ei meeldi uus facebook. Arvuti töötab mega hästi, aga kui facebooki lähen, hakkab täiega hanguma, nii et nüüdsest käin seal ainult siis, kui väga vaja või siis koolis läpakas, kui tunnis igav hakkab.
Rääkides veel Mallast, siis on meil nii paljut, mida meenutada, avastasime enda jaoks jälle teatri ning kõik sellega seonduva - Ugala, näitlejad, Artemon, Karol Kuntsel jne. Kui Malla Taanist tuleb, siis lähme kindlalt Ugalasse, kuigi seal pole enam paljusid neid vanu näitlejaid, kes olid siis, kui me kooliga seal kogu aeg käisime. Mul on täiega kahju sellest, aga aeg teeb kahjuks oma töö ja kõik head asjad ei kesta alati igavesti, nii on. Tunnen ka teatrist ja kultuurist puudust. Tahan seda teatrielamust, mis peale etendust mind mõneks ajaks ära kuhugi teise maailma viib ja mis mulle endas täiega meeldib.
Nüüd aga tagasi kooli juurde. Läksime ikkagi kooli, mitte koju magama. Annakal olid ühel teatud põhjusel terve päev närvid püsti ja sellest tulenevalt toimus igasuguseid huvitavaid, minu jaoks ka väga naljakaid sõnavahetusi. Kahjuks ei saa ma sellest kõigest väga palju rääkida, aga põhiline oli see, et see kõik ajas mind nii naerma, et mul olid lõpuks naerukrambid.
Ootasime esimese tunni algust, kui inglise keele õpetaja tuli, ukse lahti tegi ja ütles: "Get in" ning ma naerdes klassi kõndisin ja peaaegu pikali oleks kukkunud, kuna komistasin juhtme otsa. Õpetaja ütles seepeale, et ma olen kohmakas ja seletas veel midagi, mille peale ma temalt küsisin: "Kas ma oleksin pidanud ninuli kukkuma siis?"
Õpetaja noogutas rõõmsalt ja ütles: "Mhm, kelle jaoks on see rõõm, kelle jaoks kahjurõõm."
Mulle meenus automaatselt Voldemar Panso tsitaat: "Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit" ning ütlesin õpetajale: "Kahjurõõm pole rõõm!"
Õpetaja: "Ma elatun kahjurõõmust."
Õpetaja hakkas puudujaid märkima ning küsis seejuures jälle oma "lolle küsimusi", nagu ta ise ütleb ning vestles Annakaga, millest selguski viimase halb tuju, mille peale õpetaja soovitas teistel mitte temaga täna tegemist teha ja sealt edasi teema arenes, mille peale me mõlemad Annakaga üsna kurjaks saime, kuna varasemalt oli juba jutt, et kõik jama, mis oli, jääb sinna reedesse, kuhu ta tookord jääma pidi, aga nagu näha, siis ei peeta sellest kinni, mida lubatakse, samas kui mina oma blogi lubadusest siiani igati kinni olen pidanud. Peaksin nüüd tagasi tegema, aga ei tee, nagu ma tunniski selle kõige peale ütlesin: "Targem annab järele!"
Õpetaja: "Ja laseb lollil valitseda?"
Annakas: "Kes nüüd loll on?"
Mina: "Igatahes mitte meie!"
Õpetaja: "Vahest käitumine lollilt."
Mina: "Vahest tahad" ning arutlesime veel mõnda aega sellel teemal. Õnneks sinna paika see teema tol hetkel jäigi. Mul tekkis küsimus, et mis see probleem on, miks seda asja jätta ei saa ja kogu aeg aina uuesti üles võtma peab, aga kavatsesin vahetunnini oodata, et asju omavahel klaarida, vältimaks selle konflikti laienemist ning sinna üleliigsete inimeste kaasamist, mida pidevalt niigi teha üritatakse. Annakal oli vähemalt sel päeval viha, mida kellegi peale välja valada. Mul tekkis hetkeks sama tunne - sometimes you just want to be furious.
Õpetaja täheldas puudujate puhul vaid üht - Rele puudub ning vaatas Karlale otsa, mille peale Karla alistunult kätega vehkima hakkas, teades juba, mida õpetaja küsib ja ütles: "I don't know!" Kõik hakkasid täiega naerma, kaasaarvatud ka õpetaja, kes teatas, et ei kavatsenudki temalt midagi Rele kohta täna küsima hakata.
Tänases tunnis me ei rääkinudki nii palju, vaid hakkasime kohe tegutsema. Õpetaja jagas paberid ja käskis kirjutada lauseid turistele, kes on esimest korda Eestis - kuhu nad minna võiks, mida teha jne. Enne veel käskis ta igalühel eraldi istuda. Annakal läks aega, enne kui ta püsti tõusis ja ette istuma läks. Õpetaja palus tal kiiremini teha, mille peale Annakas inglise keeles vastas midagi sellist: "Maybe I have a fat ass." Me Krissuga täiega naersime seda.
Hakkasime kirjutama. Tahtsin ühte asja lehe pealt vaadata, kergitasin kaustiku kaant, kui õpetaja mulle rusikat näitas, ma talle vastu naeratasin ja samal ajal tolle asja vaadatud sain ning kirja panin.
Töö tehtud, siis hakkasime lehelt lauseid lugema. Õpetaja luges erinevatel toonidel üht lauset ning ütles siis lõpuks: "Oli parem v?"
Keegi: "Jaa!"
Õpetaja: "Ma olen alati parem!"
Pärast kirjutas õpetaja tahvlile mõned sõnad, millega laused pidime moodustama ning lõpuks lugesime ühiselt mingit teksti, mida kodus jutustama peab õppima.
Vahetunnis käisime poes. Seekord ostis Annakas süüa ja ma juua ning siis tagasi koolimajja. Panime oma powerpoint esitlusi õpetaja arvutisse, kuni väga haigeks teemaks läks. Küsisin oma küsimuse ära, millele ma vastust ei saanud. Annakas ka ägestus täiega ja hakkas sõimama, pärast mölises kursusejuhatajaga ka veel, kui too täheldas seda, kuidas me võtame ühe inimese ette, kelle oma küsimustega nurka surume. Tegelikult polnud see plaanis, aga nii kukkus kuidagi välja. Õpetaja uuris, et miks me nii teeme, mille peale Annakas ise selle vana teema üles võttis ja ütles, et selle võiks lõplikult ära unustada, kuigi seda ei tehta. Annakas polnud rääkimagi veel saanud hakata, kui õpetaja juba ütles: "Ära hakka nüüd seda jälle", aga vaatamata sellele lahvatas jälle see vana kulunud teema uuesti, tekkis sõnelus, Annakas sõna otseses mõttes sõimas, nii et käskisin tal lõpuks vait olla, et mitte asja hullemaks teha.
Mind ennast ajas see kõik naerma, sest milleks kulutada end ja oma närve nende peale, kes seda ei vääri ja, kes minu silmis on täiesti tühjad kohad. Kunagi avaldasin oma muusikakooli õpetajale rõõmsaks olemise saladuse - tuleb naerda kõike seda, mis on halvasti, naerda muresid, õelaid/mõttetuid inimesi jne. Kui seda suudad, siis ongi: "Elämä on laiffi" ja nii naersin ma päris pikalt veel kogu vana jama, mis täna jälle päevakorrale kerkis.
Kogu selle sõimamise juures võtsingi ma asja väga rahulikult, nii inglise keele tunnis kui ka Eesti turismigeograafias loopisin teiste jutu vahele igasuguseid tsitaate ja väljendeid. Nüüd ka ütlesin, et targem annab järele ega tahtnud seda väga pikemalt arutleda, ainult seda, et oleks viimane aeg lõpparve teha. Palju puudu ei jäänud, kui ma oleks öelnud, et ma võtan paberid välja, kui midagi ei meeldi.
Kui tookord sai räägitud, et enam ei suhelda ega tehta välja, võtsin seda sõna otseses mõttes ja ei kontakteerunud enam kuidagi, siis nüüd on häda, et ei tehta välja. Kui räägid, siis on häda, et räägid või ütled liiga palju, samas kui sõnagi ei lausu, siis on jälle häda. Kapp ütleks selle peale nii, nagu ta ütles kunagi ajaloo õpetaja sõnade peale: "Häda häda järel!" - Ogarus on see juba!
Lisaks sellele jamale sai veel muud nalja ka. Krissul sõitis täiega. Tunni algul ütles õpetaja: "Täna teeme siis Eesti saartest oma esitlused."
Kristjan: "Mis nende saarte vahe üldse on?"
Mina: "Jälle sa küsid mingeid lolle küsimusi, nagu tookord, kui sa täis olid." Naersime seal, siis pärast õpetaja ütles: "Saamegi siin klassis olla." (algul pidi tund raamatukogus olema)
Kristjan: "Nonäed siis!" Seekord hakkas Kristjanile reede pähe. Kristjan oma esitlust tegi, siis viskasime näppe talle. Kristjan ise ka rokkis suht juba vahepeal. Mina: "Teed õhtuks soojendust v?"
Kristjan: "Jah!"
Pärast tegime lambist Pärnu- ja Läänemaa kohta mingit viktoriini. Kristjan pidi vastama, ütlesin talle nimelt valesti ette. Ta ütles ka seda, mida ma ütlesin ja ei saanudki oma + kirja, mis iga õige vastuse eest saama pidi.
Algul õpetaja hullult jagas seal, et kuidas järjekord läheb. Järjest pidime vastama, kui ei tea, siis läks järg jägmise kätte. Õpetaja: "Alustame Karl-Kasparist, siis Kristjan, siis tuleb Kaja!" - Viimane oli kõigeparem - tuletas selle Kaja Annaka perekonnanimest ja me olime Kristjaniga täiega kõveras jälle.
Mõtlesin, et ma ei oska raudselt vastata, kuna ma polnud läbi lugenud seda õpiku teksti, mis kodus lugeda jäi, aga nii lihtsad küsimused olid, et ma tõstsin kogu aeg käe ja vastasin enne teisi ära enamus küsimustele, ilma et õpetaja mulle sõna oleks andnud. Lõpuks sai õpetaja üsna kurjaks juba ja ütles: "Ma ei küsinud sinu käest!"
Mina: "Ei küsinud, aga ma võtsin ise sõna!"
Õpetaja ei tule minuga toime üldse. Ma ajan oma jama kogu aeg. Täna mul tekkis täiega see tunne, mis põhikooliski. Mu vend on praegu selline - kogu aeg targutab vastu, pidevalt saadetakse tunnist välja jne.
Jõin tunni algul parasjagu Starterit, kui õpetaja ütles: "Igasugused joogid ja söögid klassis on keelatud", kuigi kui me varem oleme tunni ajal joonud, pole keegi midagi öelnud ja nüüd äkki enam ei lubata. Õpetaja ütles, et kuna me oleme keskharidusebaasil, siis me peaks käituma ka juba nagu täiskasvanud, aga ma ei saa aru, miks ta nõuab meilt täiskasvanulikku käitumist, kui ise käitub meiega, nagu põhikooliga. See oli kõige haigem ikka täna, kuidas järjest küsiti me käest küsimust: "Kas sina tervitad hommikuti oma kaasõpilasi?", mis kõlas nagu mingi algklassi ülekuulamine sellest, kes pahandust tegi. Liiga hull on see värk, mis seal toimub ikka. Pärast Krissu ja Annakaga linna hakkasime minema ja Kiva ka peale võtsin, siis Annakas tegi talle ka veel kõigest sellest ülevaate ja targutas edasi seda teemat.
Käisime Kivaga Võru fotos. Viisin pildid ilmutusse ja küsisin jälle selle lõpupeo video kohta, millega nii palju segadust on. See video on endiselt kokku panemata ja lubasin uurida, kui paljud inimesed seda üldse tahavad, et siis vaadata, kas on mõtet seda videot üldse teha.
Tegin Kaarlile sellise pildi, nagu Joosepilegi, aga mul pidevalt nende kokku töödeldud piltidega jama, kuna see ei saa kunagi õiges suuruses. Täna seletati mulle ära, kuidas ma pildi suuruse paika peaks panema. Väga positiivne ikka, kui abivalmid ja toredad nad seal fotosalongis kõik on. Peale kõiki neid klienditeeninduse tunde olen hakanud jälgima erinevaid teenindajaid poodides jne. Et jah Võru foto on selline koht, kuhu klient alati tagasi tahaks minna.
Viisin Kiva koju, hakkasin juba Rõugesse minema, kui mõtlesin, et käin veel isa töö juurest läbi, jäin sinna veel seletama, kui Anti helistas ja tahtis, et ma talle bussijaama järgi läheks. Käisin tal järel ära, Sandro tuli ka ja hakkasin siis uuesti Rõuge poole liikuma, kui mu ees 2 autot sõitis. Esimene keeras nii järsku ära, et mu ees olev auto pani nii järsult plokki, et kui ma samamoodi reageerisin, siis olin peaaegu kindel, et lendan enda ees pidurdanud autole sisse, aga hea õnn aitas mind ja mu head pidurid toimisid momentselt. Mul polegi vist sellist liiklusohtlikku olukorda selle auto ajaloo jooksul veel olnud, täiega ehmusin ikka.
Kaarliga seletasime jälle mingit segast. Lubasin talle medalit, mis talle siiani võlgu olen ja keeldusin rääkimast, kuidas ta oma medali saab. Kaarel: "Sa ei ütle mulle midagi viimasel ajal."
Mina: "Ega sa mulle ka alati ei ütle", kuigi ma teadsin selleks ajaks juba kõike, mida ma teada tahtsin.

Mis usku sa siis oled?

Eile jäi mul jutustamata veel üks lugu kahest inimesest, kelle sõnad ja tegevus mind järjest enam köidavad. Nad ajavad mind kogu aeg täiega naerma. Kõik see, mida nad ütlevad või teevad - lihtsaltöeldes on nad nii nunnud mul.
Istusime Selveri parklas. Tamm vaatab, kuidas üks isa kõnnib, kaks last käekõrval ja ütleb: "Maria, ma tahan ka nii!"
Me Mariaga täiega naersime, kuna kujutasime mõlemad mega hästi ette, kuidas Tamm mõne aasta pärast nii lastega kõnnib. Kõigi muude juttude tulemusena, mida me sel õhtul kokku seletasime, ütles Tamm rõõmsalt: "Kunagi saan mina ka nii jalutada!" - Tamm, ma olen su poolt!
Täna hommikul läksin ka nendega kooli ja jälle nad vaidlesid või kui ma neid koolis või kuskil juhuslikult näen, siis mõlemad säravad.
Hommikul istusin VKLG-s. Kedagi veel polnud, kui Leekas tuli, minu kõrvale istus ja rääkima hakkas. Eile kui seal laagris käisin, ei saanudki ma temaga eriti rääkida, kuna nad läksid just sööma ja hiljem improvisatsiooni alusena tehtud mängud viis läbi üks teine õpetaja. Võtsin ka neist osa. Päris naljakas oli. Need olid enamjaolt sellised mängud, mida me tavaliselt Leekaga draama tunnis tegime. Nüüd tahaks jälle öela, et TAHAKS TAGASI keskkooli. Täna just rääkisin 11ndikele, kuidas paljud mu vanad klassikaaslased keskkooli tagasi igatsevad. Jah, nii see on.
Eilsest meenub veel see, kuidas Leekas küsis: "Kuidas sul läheb?", millele ma väga suure kõhklusega: "Häää-ä-ästi" vastasin, kuna selles osas, mis varem mu tulevikku puudutas, ei lähe nii hästi, et sellele "hästi" võiks vastata. Tahan ära sealt Väimelast juu!
Hommikul oli Leekas üsna peatu. Istus korraks, rääkis ning jälle läks, ise teadmata, kuhu ta minna tahab, ise omaette seletades: "Issand, kui suur see maja on!"
Muigasin seal omaette. Lõpuks tuli LemmikSander. Ta oli ka unine. Rääkisime Eleriga, kuni siis Jette ja õigepea ka Egle tuli. Rääkisin Jettele jälle igasuguseid naljakaid lugusid, mille peale ta täiega naerma hakkas. Ta oli üldse umbe asjalik, proovis mu mütsi pähe, aga siis sai veel rohkem naerda, kuna ta nägi sellega välja nagu päkapikk.
Pärast liikusin nendega üles kaasa. Nad läksid saksa keelde ja mina välja. Vahepeal tuli aga nii palju inimesi vastu, kes kõik mulle: "Tsau" ütlesid. Jette: "Sul on nii palju tutvusi siin koolis, et sa saad käia ringi nagu Barack Obama - kogu aeg käsi tervituseks püsti." Ma ikka naeran, mis võrdlusi tuuakse, aga jah alati, kui ma kõigiga just mega sõbraks olen saanud, suhtlema hakanud jne, saab kool läbi. Rõuge kooliga oli täpselt sama. Kesklinnas läks aega sisse elamiseks ja nüüd viimasel aastal, kui koolimajas vabalt ringi liikuda ja kõigiga suhelda sai, siis tuli jälle LÕPP.
Esimene tund koolis oli klienditeenindus, kuigi algul ma ei teadnud seda. Juhindusin oma intuitsioonist ja läksin 3. korrusele, kust leidsingi eest oma klassikaaslased. Istusin maha ära ja küsisin siis Krissu käest: "Mis tund meil üldse tuleb?" Ta hakkas täiega naerma selle peale, et ma jälle midagi ei tea.
Klienditeeninduse õpetajal oli kohe esimene mõte - võiks rühmatööd teha. Koolis oli ka ainult 6 inimest, nii et rühmad jagunesid ilusti paarisarvuks. Üks rühm - mina ja poisid ning teine rühm - ülejäänud. Õpetaja: "Või saadame ühe poisi teise rühma? Muidu on väga maskulliinne seltskond, aga sa ei taha neid ära lubada jah?"
Vaatasin õpetajale mega võidurõõmsalt otsa ja ütlesin: "Ei taha!"
Õpetaja: "Okei, lahendasid ära selle olukorra" ja minu tahtmine jäigi peale.
Hakkasime rühmatööd tegema. Kristjan: "Sa tahad joonistada onju?" Seekord olin ma nõus. Kui me ükskord septembris rühmatööd tegime, siis ma ei julgenud joonistada, mida ma ka täna neile tunnistasin. Kuigi me jagasime tänase rühmatöö ülesanded nii ära, et poisid mõtlevad ja mina joonistan ning kirjutan, siis lõpuks oli ikka nii, et poisid mõtlesid ja ka joonistasid, sest neil tuli leekide joonistamine paremini välja. Püüdsin siis võimalikult palju värvida ja juurde joonistada, et saaksin näidata, et mina olen kõige rohkem siin teinud. Lõpp kokkuvõttes oli see ikkagi rühmatöö, vahepeal joonistasimegi ja värvisime oma logo Krissuga samal ajal. Tegin ainult nii palju vähem, et mina ei käinud tööd klassi ees esitamas.
Vahepeal märkis õpetaja puuduaid. Ma ei tea, kas tal oli keel sõlmes või ta lihtsalt ei osanud nimesid õigesti kokku lugeda, igatahes nii sündis kaks uut nime - Sille ehk Sirle ja Rele ehk Reele.
Tunni lõpus lugesime erinevaid tekste. Ütlesin Kristjanile omaarust suht vaikselt, kuid siiski nii kõvasti, et õpetaja kuulis: "Ma ei viitsi seda lugeda!"
Nii, kui olin jõudnud seda öelda, täheldas õpetaja: "Viitsid küll!"
Ma ei mäleta enam, millest me rääkisime, aga vaidlesin vastu, et pole ikka nii jne, mille peale õpetaja küsis: "Mis usku sa siis oled, et sul asjad nii teistpidi käivad?"
Mina: "Birgiti usku!"
Karla: "See väljendub nii, et su jüngrid naeratavad ka 24/7, nagu sa isegi."
Pärast õpetaja näitas veel mingeid asju, mille peale küsisin: "Kas selle peab vihikusse ka kirjutama?"
Õpetaja: "Ei pea!"
Mina: "Jess!"
Õpetaja: "Jess jah.. Igavene laisk tüdruk, sa küll mehele ei saa!"
Selle õpetajaga saab alati nalja. Alguses mulle ei meeldinud üldse klienditeeninduse tunnid, nüüd on aga need ühed mu lemmikud. Rääkides veel naljast, siis vaatasin hommikul telekast multikaid, nagu siis, kui ma veel algklassides käisin. Pean aga tõdema, et enam pole nii ägedaid multikaid, mis kunagi olid.
Krissu läks vahetunnis välja, aga seekord ei läinud ma temaga kaasa, vaid jäin Karlale seltsiks, mille peale ta nii meelitatud oli, et selle asemel, et jope võtta ja minuga kaasa tulla, hakkas ta juba mütsi pähe panema ning alles siis hakkas mõtlema, et me ei lähe ju välja. Läksime raamatukokku, kus turismimajanduse tund pidi olema, aga kuna saime klienditeenindusest varem ära, siis pidime ootama, kuni teistel seal tund läbi saab.
Hakkasin jälle raamatut lugema. Ma nüüd satun lugemisest kohe sõltuvusse. Teised jutustasid, purjus Reele jõudis ka kooli. Tal silmad veel täiega särasid, siis meenutasime jälle seda, kuidas Krissu ükskord täispeaga kooli tuli.
Marilin kurtis õpetajale, et ta pole maganud, Rele ka polnud veel magama saand, samal ajal olin ma ka korraks pea lauale pannud, mille peale õpetaja mulle: "Tere hommikust" ütles ning lisas: "Sa ka ei maganud öösel?"
Mina: "Ma ikka magasin!" Mul oli tegelt megahea olla, aga ma olin mingil teisel lainel. Terve tund vaatasin facebookist pilte. Malla sheeris mingeid looduspilte, millepeale tuli mul ka mega tahtmine endale selliste looduspiltidega album teha. Lähiajal teen selle ilmselt ka teoks. Vaatasin mingeid Getter Jaani pilte ka. Mulle täiega meeldis see pilt:
Pidime tunnis mingit töölehte täitma. Suht lihtne oli. Mõte jooksis ja korraga sai ära tehtnud, nii et tegelesin edasi oma asjadega, kuni klassis arutlema hakati. Ma isegi ei kuulanud, aga siis alateadvuses nagu mõistsin, kui keegi oli parasjagu just rääkinud sellest, kas rattamatkale on vajalik läpakas kaasa võtta. Õpetaja, nähes mind ninapidi läpakas, ütles: "Birgitil kindlasti on."
Mina: "Jah, ma kannangi seda tavaliselt igalpool kaasas."
Koolipäev sai jälle kuidagi nii ruttu läbi. Läksime Kristjaniga välja bussi ootama. Täiega külm oli, hommikul oli ka, aga nüüd oli veel rohkem. Seletasime jälle täiega, pärast tuli Tamar ka sinna targutama ega lasknud mul bussi peale minna.
Kõnidisime Kristjaniga jälle kesklinna, siis rääkisime igast mölludst jne. Suht huvitav või nii. Ta ikka jõub kõike teha, käia, olla jne.
Bussijaama jõudsin, siis Gert õgis just liha, Anti ja kõik üldse seletasid mega palju, bussis samamoodi. Nad topiks vist endale kõiksugu staffi suhu ja tõmbaks ninna, kui saaks. Selle peale ütleks ühe lause Eesti filmist "Võlg" - "Loeks sulle moraali - aga ei viitsi."
Istusin seal bussis ja niisama kuulasin ja naersin neid. Anti kiusas Gerti. Kassu: "Võtke tuba ja minge tsiksima sinna."
Mingi kämpingu teema oli ka veel, mille peale Kassu ütles: "Ma tean, mu onu ööbis seal." See oli nii haige, kui kõveras kõik selle peale olid. Pärast mõnitati Kassut iga ta lause peale: "Onu ütles nii jah?"
Mul oli peale kooli jälle nii haige uni, et ma loodan, et ma kadrisante maha ei maganud, sest omaarust ei käinud täna ühtegi. Pärast Juss, Taavi, Kassu, Mairo, Timo ja Heku siia tulid, siis söödi jälle ära kõik see, mis ema kadrisantide jaoks ostis, et siis nemad ongi tänased kadrisandid. Praegu ka tähistavad kadripäeva. Kuigi täna on alles neljapäev, on meil siin suht möll juba. Mairo käis just mu toas kaamerat võtmas ja küsis: "Mida sa teed?"
Mina: "Blogi kirjutan."
Mairo: "Nii pikk? Mu kirjand on ka lühem."
Enne vend tuli siia, pani teleka käima ja ütles: "Vaata nüüd oma lemmikfilmi." - Fast and Furiose 2. osa oli mingi kanali pealt, mida ma tavaliselt ei vaata. Eile vaatasin Tokyo drifti ka ära. Too oli palju vingem ja avaldas muljet, mitte nagu see 2. osa. Varsti vaatan uuesti neljandat ja viiendat osa ja siis hakkan ootama, et 6. osa tehakse. Ma tean, et ma olen täiega NO LIFER. Tänu Fast&Furiose'le hakkab õnneks Videviku foobia vaikselt mööda minema.
Mul terve õhtu hull tahtmine jälle kõike teha ja värki. Nüüd ma viitsin!
Tegin homseks Eesti turismigeograafia tunniks esitluse Viidumäe ja Vilsandi kohta ära. Võtsin kõik oma varasemad materjalid selle tarbeks lahti: Saaremaa preemiareisi artikli ja pildid + netist lisamaterjali. Siinjuures tervitan Ellat!
Kapi ja Kivaga ka jutustasin siin. Meil Kivaga mega good plans - Tallinn. Homme lähme koos kooli, siis saab ka segast ajada jälle. Täna tegime Kivaga mingit ajaviitetesti, millest selgus, et Kiva on inimene, kellega võin alati arvestada - ta on su tõeline sõber. - Tahaks loota. Siiani olen peaaegu kõigis oma naissoost sõprades pettuma pidanud, kuna naised ei oska kunagi suud pidada ja on nii kahepalgelised. Sellepärast olengi eluaeg tahtnud mees olla.
Täna, 24. novembril sai aasta aega, kui me Sveniga sõbrad oleme olnud. Eile, kui kell 00.00 sai, siis tuletasin talle seda meelde ka, aga sain temalt vastuse, mis mind ei rahuldanud. Kuigi sellest kõigest on möödnud aasta, siis jään meenutama ainult selle esimest poolt, kuna ikka ja jälle juhtub nii, et inimesed jäävad kaugeks, muutuvad ja lõpuks kaovad täiesti. Mul on nii kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata. Tahaks, et minuga juhtuks nagu filmis, kus aastate pärast kaks inimest kohtuvad, tekib äratundmine, vaadatakse üksteisele otsa ning siis langevad üle naise näo pisarad, mälestades nendega justkui kõiki möödunud aegu, mis kunagi parimad olid. Kujutasin seda vaimusilmas nii hästi ette, nagu muutuksid mu mõtted reaalsuseks. Ja seda kunagi kindlasti!

I say something, I'm cheerfully

Täna jõudsin lõpuks kooli, kuigi seda ka mõningate mööndustega. Aga kõigepealt siis sellest, kuidas ma sinna üldse jõudsin. Nii suur tahe oli kooli minna, aga põikasin enne seda veel VKLG-st läbi, et oma toredaid sõbrannasid kohata. Piret ei tulnudki tolle esimese bussiga. Lubasin talle, et ootan ta ära, aga tal läks nii kaua aega, et jäin sinna kõigi teistega jutustama. Kõigepealt Eleri, kellega me segakoori saatuse üle arutlesime. Kardan, et laulmine jääb ka lõpuks tahaplaanile. Ma ei suuda kooris laulda, veelvähem siis, kui kõik tugipunktid ka läinud on. Laulupeole muidugi tahaks, aga sinnani on õnneks paar head aastat aega.
Kristine tuli, siis teadsin juba, mida ta ütleb: "Mida sa siin teed? Mul pole täna sünnipäev." Üritan meeles pidada, et ta sünnipäevahommikul sinna talle õnne soovima läheksin. Enne jõule on nii paljudel mu sõpradel sünnipäevad, et liiga kiireks läheb kõigi nende õnnitlustega, aga püüan siiski anda endast parima.
Egle, nagu ikka tuli kooli ise üleni naeratusest säramas. Sellised inimesed mulle meeldivad. Etteruttavalt ütlen seda, et inglise keele õpetaja just täna rääkis, kuidas tänapäeva noored on justkui noored vanainimesed, kes on kogu aeg nii piinatud nägude ja naeratusteta. Naeratama peab! Püüan juba 2 nädalat Mariasse, kes muidu nii positiivne on, naeratust ja rõõmu süstida. Kõik on hästi, nii tore, nii tore, nii tore ja nii ongi. Kohe on jõulud ja siis on rõõmu veelgi rohkem, nii et SMILE!!
Jette on ka üks nendest, kes oma naeruga juba hommikul vara kõiki nakatab. Nägin lõpuks ka oma päiksekiirt Liizut. Rääkis mulle, kuidas neil õhtul koolimajas eesti keele laager on. Pean ka sinna kindlasti jõudma. Tahan oma vana eesti keele õpetajat ja kõiki teisi toredaid seal osalejaid näha. Mu vend ka läheb ja lubas mu eesti keele õpetajat oma väikse õe poolt tervitada. Näete, isegi mu vend ütleb, et ma olen väike, kuigi ma saan kuu aja ja 2 päeva pärast nii vanaks juba - HORRIBLE.
Ka bussi ei pidanud ma üksi ootama. Kiva oli juba seal ja õppis füüsikat, mille eest ta F-i sai ja täna seda vastama pidi minema. Hakkasin oma jutuga teda surnuks rääkima. Kujutan ette, et need, kes bussis pärast me taga istusid, vaatasid, et mul mingi haige mölapidamatus, mis mul tavaliselt tegelikult ongi, aga pole seda nii intensiivselt viimasel ajal rakendanud. Keegi üldse ei kuula, mida ma räägin, siis väga pointless üksida seletada. Nii palju naerda sai. Kirjeldasin talle oma kinos käigu elamusi ja kõike muud, millega ma vahepeal hakkama sain, kui kooli ei jõudnud. Tuli välja, et ma polnud ainuke.
Väljusin bussist, siis järgnesin kohe Krissule ning Annakas ootas meid juba eemal. Heaa oli neid üle pika aja näha. Krissu rääkis, mis eile koolis toimus, kuna Annakas ka puudus ja Annakas omakorda esmaspäevast, kus enam ära ei jõutud hanguda, nii et igati õige otsus oli esmaspäeval mitte kooli minna.
Enne tundi ka veel jutustasime, kuna õpetaja oli "very angry", nagu ta meile selgitas ega saanud korraga meiega tegeleda. Lõpuks, kui ta tuli, polnudki ta väga kuri, kuna suutsime ta oma jutuga ruttu naerma saada.
Kõigepealt märkis ta kuupäeva ja seletas omaette, et kuu aja pärast ongi jõulud. Õpetaja: "I like Christmas!"
Mina: "I like too!"
Õpetaja: "Why do you like Christmas?"
Mina: "I like Christmas, because when is my birthday."
Õpetaja: "Really?" ning rääkis seal pika jutu maha sellest, kuidas ma pean oma sünnipäeva jõuludega jagama, saan ainult ühe kingituse jne. Hiljem ta küsiski, et kas ma saan palju kingitusi või ühe suure. Kristjan arvas, et ma saan ühe suure kingituse, mille peale õpetaja mul kätega näidata palus, kui suur see on. Näitasin siis hiigelsuurt kingitust. Õpetaja: "Waoo!"
Hiljem oli mingi teema veel, et tuba on pungil kingitusi täis. Õpetaja: "Vaata mihuke õel plix - nii palju kingitusi, et külalised ei mahugi enam tuppa ära ja ei peagi neid kostitama."
Pärast ta ütles veel selle värgi peale, et ma olen smart lady. Siis muidugi oli põhiline teema tunnis see, et milline on daamilik käitumine. Mõtlesin vahepeal, et kui nii edasi läheb, siis jõuame jälle selle konfliktini, mis ükskord suhtlemispsühholoogia tunnis juhtus, aga õnneks kandus teema sujuvalt edasi.
Õpetaja märkis puudujaid ning käskis seejuures kõigil midagi öelda, ükskõik mida. Põhiline oligi õpetaja lause: "Say something!"
Mina: "I'm cheerfully!" Pärast oli naeratus jälle klassis põhiliseks läbivaks teemaks. Õpetaja küsis Mariliisilt, kui palju ta päevas naeratab jne. Ma täna vist muud ei teinudki, kui naersin või naeratasin. Peale pikka koolist eemal olemist olin üli entusiastlik ja energiline, kuigi ma lebotasin seal tooli peal, nii et jäin õpetajale sellega kohe silma. Sättisin end siis ilusti istuma, mille peale õpetaja ütles: "Kuni ma veel su lõuga näen, võid nii olla."
Kuna Rele puudus, siis küsis õpetaja Karlalt: "Where is your favorite girl?"
Karla: "I don't know."
Õpetaja: "I'm just joking."
Hiljem jätkus see lady and gentelmen'i teema, kuna Annakas ütles: "I want go to Ibiza!", mille peale õpetaja oli kohe nõus klassist välja astuma ja minema ning näitas, et me võime kohe liikuma hakata. Mina: "Ladys first!"
Õpetaja: "Good reaction!" ning püüdis selgeks teha, kuidas tema pole lady.
Ma arvan, et see klassis rääkimine aitab, paneb rääkima, inglise keeles kaasa mõtlema jne. Mulle täiega meeldib. Olgu õpetaja küsimused nii lollid kui tahes, nagu ta ise ütleb. Me olime nii kaua klassist juba rääkinud, et lõpuks oli õpetajal ka kõik sassis. "Kordineerimatud liigutused", nagu ta ise ütles, näidates käega näiteks Karla peale, nimetades ise samal ajal Kristjanit. Õpetaja oli nii õnnetu, ütles, et me kellelegi sellest ei räägiks, kuidas ta kõik sassi ajab, aga tegin jälle mõninga möönduse. Ma tegelikult isegi tahaks, et ta mu blogi loeks.
Tunni lõpus ütles õpetaja meile lauseid, mille pidime eitavaks tegema ning alles siis sai tund läbi. Otsustasin lahkuda, kuna teine, ühtlasi ka viimane tund oli arvuti, mis oli tehnomajas ja kuna ma arvuti tunnis nagunii mitte midagi kaasa ei tee, siis pole eriti vahet, kas ma passin seal või kodus tühja, kuigi ma ei tahtnud ära minna. Mu nelik püüdis ka mind ümber veenda, aga jäin siiski oma plaani juurde. Kristjan: "Ära huia nüüd!" - See huiamine meil teemaks ikka.
Karla hakkas ka segast panema. Pani mütsi targupidi pähe ja hakkas räppima. Mina: "Gängsta shit!"
Ta käskis Annakal ka mütsid nii pähe panna, nagu meil, aga kuna Annakas seda ei teinud, sest neil on Krissuga ühesuguselt mütsid peas, siis ütles Karla, et ma olen ta homie, mille peale ma talle rusikaga õrnalt vastu õlga lõin ja ta samaga vastas.
Käisin raamatukogus, võtsin Tammsaare "Tõde ja õigus" 4. osa. Hakkan jälle lugema!
Läksin bussi ootama, siis nägin oma vanu klassiõdesid, isegi Kairet, keda muidu kunagi koolis näha pole.
Lõpuks olin jälle "loner", nagu Kiva mulle hommikul ütles. Rakendasin oma individualistlikku külge ning kolasin linnas ringi, käisin söömas ja alles siis bussi peale ja koju. Juss lasi ka nii vara üle ära, siis sai jälle seletatud. Tahaks nüüd jälle öelda, et me räägime viimasel ajal suht palju. Tegin täna avastuse ka, et me isegi kanname sarnaseid riideid - mõlemad on valge-musta mustriga joped ja sarnased mütsid. Tegelt see kogu aeg nii olnud, et meil suht sama style. Tal samasugused päikseprillid, ta kannab skeite jne.
Pärast Rõuges kõndisime mäest üles, siis Juss ütles: "Noh, ei jõua sammu pidada v?"
Mina: "Sul on ka see Jandsu ja Eero rütm sees v?"
Juss: "Jah, ma õpin parimatelt!"
Tõmbasin mõneks ajaks mute peale ära, nüüd ärkasin, vend läks just VKLG-sse eesti keele laagrisse. Lähen ka käin pärast seal. Mul praegu täiega entusiastlik. Tahan näha seda rahvast ja õpetajaid seal.
Tahtsin kütet, õnneks oli Jossu täna kodus. Läksin sinna, siis Jossu esimesed sõnad olid: "Mis sa naerad, päiksekiir?" Ma ei jõua ära särada kuidagi enam. Pärast seal laagris ära käin, siis lähen ka Maria ja Tammega välja Tamme paketti nautima.

Waiting for the end to come

Pühapäeval olin isa juures ja siis helistas mulle JAANUS. Rääkis igasugust ägedat teksti sellest, mis vahepeal toimunud oli. Rääkisin kunagi suvel siin, kuidas ma Jaanusega üle pika aja kesklinnas kohtusin, kui seal avarii oli ja mu teine vana põhikooli klassivend Jaanus avariisse sattus. Nüüd on need kaks Jaanust tuttavad. Pikemalt oma toakaaslastega jutustades, tuli kogu see lugu välja, kuidas mõlemad Jaanused minuga ühes klassis on käinud jne. Maailm on taaskord väike. Jaanus ütles, et see teine Jaanus on ikka hull vend - olid metsas, siis Jaanuse vennad tulid autoga metsa, chillisid seal autoga ringi ja värki. Õnneks vahele ei jäädud. Kinnitasin ka Jaanusele, kui hullumeelne see mu põhikooli klassivend Jaanus on, sest kes siis ei mäletaks Jaanust ja Ailerit? Kõige haigemad, samas kõige ägedamad klassivennad üldse: lennukisõjad ja kõik muud lollused. Nad istusid mu taga, siis alati mingi teamwork käis, kuigi nad kiusasid ka päris tihti mind ja Sannut. Mingi aeg nad läksid liitklassi ära, siis ma olin täiega kurb, sest nendeta polnud see klass enam nii hea ja naljakas.
Tegelt Jaanus saatis mulle juba reedel sõnumi ja teatas, et jõudis 6-tunniselt rännakult tagasi, aga siis ei saanud me pikemalt rääkida, kuna tal oli öörahu. Täna jutustas ta aga mulle, kuidas ta sellel 20-kilomeetrilise rännaku alguses oja ületades sisse kukkus ja ülejäänud 19 kilomeetrit märgade lirtsuvate jalgadega kõndima pidi. Jaanus: "Ega see sõjavägi kerge pole, aga väga hull ei ole."
Veel rääkis ta, kuidas nad eile mingit tolmumeetrit maha pidid matma 5x5 m auku. Kaevasid, matsid ära ja ajasid kinni, kui siis selgus, et nad pidid tolmu mitte tolmumeetri ära matma. Kaevati jälle uuesti üles, aga siis ei leitud nii ruttu üles toda tolmumeetrit ja ühesõnaga neil nalja saab seal kogu aeg.
Jaanus uuris, mis tsiviliis toimub jne. Nädal aega ära olnud, siis ei teadnud tsiviilis toimuvast ei ööd, ei mütsi. Sellel pühapäev ei saanud talle külla ka minna, kuna tal käisid teised külalised, nii et järgmine pühapäev jälle saab Kuppi minna. :)
Ei viitsinud isa juures olla eriti, siis tulin koju ära ja hakkasin hoopis kirjutama. Samal ajal kuulasin mingeid vanu laule, aastast 2004-2005 (Dj Sammy-Heaven jne). Eluhea tuju oli, inspiratsioon oli max'i peal jälle ja jutt täiega jooksis. Joosepiga rääkisime ka igast totu teksti ja siis vaatasin filme. Alustasin seekord otsast peale ja vaatasin Fast & Furiouse 1. osa ära ning siis Disaster movie, mis oli nii haige film, et ma ei viitsinud väga süveneda ega vaadanudki lõpuni.
Hommikul ärkasin üles, panin juba riidesse ära ja värki, aga ikka nii tappev uni oli, et ma olin täiesti veendunud, et kui ma kooli lähen, siis uiman seal täpselt samamoodi, nagu 2 eelnevat esmaspäeva. Mõtlesin siis, et magan veel tund aega ja lähen autoga kooli, aga kui ma lõpuks ärkasin, oli kell 12.14 ja tunnid olid selleks ajaks juba lõppenud. Karla, anna andeks, et ma oma lubadusest õppida ja koolis käia, kinni ei suuda pidada. Mõtlesingi juba, et kui mu klassikaaslased eelmise koolinädala postitust loevad, siis arvavad, et ma äkki läksingi selle jutu tulemusena minema, kuna ma pole see nädal mitu päeva järjest kooli jõudnud ja mul nii palju uusi eesmärke, mida ma tegelikult teha tahaks jne, aga ärge muretsege, ma TULEEN!
Esmaspäeval oli siis Malla sünnipäev, kui taaskord saan öelda, et mu sünnipäevani on kuu ja 4 päeva ning 7 päeva pärast mu sünnipäeva saame Mallaga öelda, et see aasta saame jälle aasta vanemaks. Rääkisime hommikul Mallaga msnis. Malla: "Nii tore, nii tore. Hommikuti koolis alati piilun ega sa kirjutanud pole ja kui oled, siis 15 minutit vähemalt raiskan n-ö kallist tunni aega su blogi peale." Ma üldse ei üllatu selle peale. Väga armas muidugi jah. Karl ka rääkis mulle ükskord, kuidas Ella alati vähemalt 30-45 minutit mu blogi lugemise peale kulutab.
Rääkides veel Ellast, siis ta ajab mulle juba mitmendat päeva jama, et tuleb koolist ära. Ma ikka ei USU sind!!
Vaatasin eile pooleli jäänud Disaster Movie lõpuni ja kirjutasin vist blogi või midagi ning siis jälle Fast & Furiose lainele (2. osa). Nüüd veel 3. osa jäänud. 2. osa tundus mulle kõige mõtetum, kuna selles pole Miat ja Dominicu, aga selle eest on too äge neeger, kellel suu üldse kinni ei püsi.
Õhtul helistas Joosep ning käskis mul välja tulla. Sel hetkel ei aimanud ma veel midagi. Läksin välja. Ta ootas mind juba maja ees ning kui ma uksest välja astusin, kõndis ta mu poole ning juba ma mõistsingii, et nüüd ta läheb. Ta kõndis mu juurde ja ütles: "Tule siia" ning kallistas mind kõvasti.
Mina: "Sa lähed?"
Joosep: "Jaa!" - Ma olin sõnatu. Ma ei suutnud seda uskuda. Miks just nüüd? See pole võimalik, et ta läheb just nüüd, kui kõik nii hästi on. Ta ise oli ka sõnatu. See pilk ta silmis oli kirjeldamatu. Ülemõistuse ootamatult tuli see Norra minek. Ma olin juba veendunud, et ta ei lähegi.
Kallistasin teda veel korra ja nii ta läks. Loodan, et oled varsti tagasi, hakkan igatsema sind juu. Joosep ise ka ütles, et tahab mu sünnipäevaks tagasi olla ja nüüd on veel rohkem põhjust ootamiseks: meil algab lõpuks vaheaeg, Joosep tuleb tagasi, Jaanus tuleb Kupist, jõulud, paljude toredate inimeste ja ennekõike mu enda sünnipäev.
Tulin tuppa, värisesin täiega, mulle ei jõudnud üldse kohale. Samas olin üliõnnelik, see oli nii armas temast, et ta pidas oma sõna ja tuli, enne kui läks.
Hakkasin Sanderiga üle pika aja rääkima. Ma olin ta peaaegu täielikult unustanud. Suvel täiega suhtlesime, laulupidu jne ja nüüd pole kuu aega näinud ega rääkinud, kuigi me mõlemad oleme siinsamas Võrus. Suvel ta veel ütles mulle, et kui ma kuhugi mujale kooli ära lähen, siis ta ei näegi mind, aga nüüd ka ju ei näe. Tahangi teda nüüd kiiresti näha, et saaks teda jälle oma jutuga surnuks rääkida jne.
Õhtul vaatasin üht vana head filmi - Life as a House. Kes on vaadanud The Last Songi, siis need filmid on minu arvates üpris sarnased. Mõnesmõttes meeldib mulle Life as a House isegi rohkem.
Selle filmi vaatamise peale hakkasingi Tasku kinokavast Twilight: Breaking dawn'i otsima ja mida üllatust? - Leidsingi täpselt sellise kellaajaga, nagu ma tahtsin, nii et mu peas valmis plaan - homme lähen kinno, ÜKSINDA! Üksinda sellepärast, et tahtsingi siin arutleda oma selle nädala horoskoobi üle, mis oli järgmine: Sina ei ole nagu kõik inimesed ja kõik inimesed ei ole nagu sina. Sellest hoolimata arvavad budistid ja new age filosoofid, et me kõik oleme "üks". Küllap kosmilisel tasandil ongi nii. Sel nädalal aga pead sa olema individualist. Kellegi teise ideaalide järgi elamine sind ei aita.
See nädal on kuidagi nii kulgenud juba, et olen rahulikult omi asju teinud, ajanud ja mõelnud. Üksi olla ja tegutseda on palju lihtsam kui koos kellegi teisega või teiste plaanide kohaselt. Nii on ka kool kuidagi tahaplaanile jäänud. Kolmapäevast alates ma parandan seda, kuid individualism siiski jääb.
Kinno ei läinud ma mitte sellepärast, et mul kindel tahe sinna minna oli, vaid sellepärast, et mu vennal on jalaga ikka mingi teema, mille tõttu ta Tartusse arsti juurde saadeti ja kuna kõik juba läksid, siis läksin kaasa.
Tahtsin tegelt saapaid endale osta, aga siin tulevad mängu jälle Murphy seadused, tsiteerides siis järgmist: "Kiireim viis midagi üles leida on hakata otsima midagi muud." Nii sain täna hoopis ühe nunnu pluusi ostetud ja saapaid ikka ei leidnud.
Jõudsingi pluusi ära osta ning siis kinno. Läksin üsna ebakindlalt sinna, kuna ma polnud varem seal Tasku kinos käinud ega teadnud suurt midagi, kus miski asub. Valisin siis enamvähem keskele koha ja läksin saali. Üksinda kinos..hmm, teinekordki läheks. Saan hetkel endaga piisavalt hästi läbi, et mul pole vaja kedagi, kellega kuskil koos käia, shoppata, rääkida jne, lihtsalt põhimõttega, et oleks kellegagi olla. Ainult mina üksinda ning ümerringi võõrad inimesed ja nii ongi hea.
Film oli hea, kuigi ma hakkasin vahepeal esimest kahte osa igatsema. 3. ja 4. osa on kuidagi liiga draagiliseks ära läinud, eriti see 4. osa, mida ma täna vaatamas käisin. Liiga palju ulmelist fantaasiat. Ma pole raamatut ka lugenud, siis õnneks oli üllatusmomente piisavalt palju. Olin varem veendunud, et Bella ja Edward olid, on ja jäävad, aga täna seda vaadates oli mul nii suur tahtmine, et Bella hoopis Jacobi valiks. Edward muutus kuidagi negatiivseks tegelaseks minu silmis.
Elasin täiega sisse end. Tundsin, kuidas ma ise vahepeal hinge kinni hoian või mingi tegelase emotsioonid mind valdama hakkavad. Tahaks tihedamini kinos filme käia vaatamas. Seal heli ja pilt palju võimsam, kui kodus arvuti taga. Heliefektid jne on mega kaasahaaravad.
Ma ei oodanud tegelikult sellelt filmilt puänti, kuna ma tahaks nüüd jälle teada, mis edasi juhtub jne. Ma ei tea, mis raamatus toimus, et kas nii lõppebki või on sellel veel mingi selgitus, igatahes lõpp oli väga hull. Bella sünnitas ja pealtnäha suri. Mul oli Jacobist palju rohkem kahju kui Edwardist. Edward püüdis teda elustada ja tegi ta siis vampiiriks, kuid ka see enam ei aidanud. Alles hiljem, kui Bella oli juba riidesse pandud ja meigitud, näitas, kuidas mürk igasse ta rakku tungis ja ka väliselt elu taas sisse tagasi tuli ning siis suunati kogu keskpunkt ta silmadele: ta avas silmad ja need olid punased. Lõpp!
Lootsin tegelikult täiega, et Bella jääb ikka inimeseks. Ka ei saanud ma sellest aru, et kas ta sünnitatud tütar on nüüd vampiir või inimene ja kas ta vanemad ja kõik teised saavad ka teada, et ta vampiir on. Ma luban, et loen need raamatud kõik läbi ja siis unustan ära selle Videviku teema. Ma ausõna pole mingi fänn, aga kui ühel filmil on mitu osa, siis paratamatult on see täiega kaasahaarav, nagu Fast & Furious. Mu vend juba ütles, et sellele tuleb 6. osa ka veel. Oleks see vaid nii.
Vabandan muidugi ette ära, kui kellegi filmielamuse ära rikun ja siin juba räägin, kuidas lõppes jne, aga pidin seda lihtsalt kirjutama. Tahtsingi kiiresti vaatamas ära käia, enne kui keegi mulle sama oleks teinud. Võrru tuleb see alles 17. detsember ja täiesti võimalik, et ma lähen uuesti vaatama. Ma hakkan nüüd tihedamini kinos käima, kuigi eelistan siiski teatrit kinole.
Käisin peale kino veel kesklinnas ringi ja püüdsin normaalseid saapaid endale leida, aga tulutult. Mul oli kogu aeg tunne, et ma kohtan kedagi Rõugest ja siis nägingi Timot ja Atsi, kes mulle oma varajastest päkapikkudest rääkisid. Hunt tegi nädalavahetusel seal korteris, kus nad elavad möllu ja lasi end täiesti paljaks varastada. Hunt ise jäi läpakast ilma, teised, kellel riided ja söök sinna oli jäänud, lasti riided rotti. Timo: "Latt vorsti, Atsi kohvipakk ja isegi suhkur viidi minema!"
Pildil, Atsil ja Timol olid suht mitmed riideesemed varstatud. Põhilised olid Atsi lühikesed püksid. Mina: "Pane ka facebooki kuulutus, et kui selliseid pükse kandmas nähakse, siis andku teada!" või siis, et tänaval näed kellelgi selliseid, siis tõmbad jalast ära, aga no praegu on vähe tõenäoline, et keegi lühikesi pükse kannab. Mul täiega kahju neist. Järjekordselt peab ütlema, et Hunt suutis jälle jama kokku keerata, kuigi endale keeras ta kõige suurema jama, sest läpakas on neist asjadest kõige väärutuslikum, aga vähemalt õnnestus tal möllu käigus end kuhugi suurte kappi ära peita, nii et kui naabrid mendi kutsusid, siis teda ei leitud.
Lõpuks hakati tagasi kodupoole liikuma. Terve tagasitee mõtlesin. Mind valdasid üdini filmiemotsioonid. Pärast sellist lõppu oli raske millelegi muule keskenduda. Kuigi ma olin mega unine, siis ei saanud ma magama ka jääda, film ikka käis peas ringi. Haiget ajupesu tehakse nende filmidega ikka.
Õhtul saatis Joosep mulle sellise sõnumi: "Davaikaaa bff, ma ära siiis, kunagi näeb, loodetavasti sinu sünnale kaaa...tsauuuuuuukii." Hommikul ka rääkisime fb-s veel ja ma loodan, et ta saab netti seal, sest siis saab ikka nii edasi rääkida, nagu tavaliseltki, ainult selle vahega, et meid ei lahuta mitte 8km, vaid palju, palju rohkem maad.