Kuhu põgenevad kaunimad unenäod?

Krissu sünnipäev, 23. mai, mille teemaks oli lit*id ja pühakud :D

Eilne Viitkal käik aitas. Üleüldse igasuguste mõtiskluste vastu aitab ringi liikumine ja pidev tegevuses olek. Nii lihtne on end üle mõelda. Tunnen end ühikas küll koduselt, aga veel kodusemalt tunnen end siis, kui ma ringi liigun. Süda ihkab rännata, aga mõistus käseb paigal olla, sest on teatud kohustusi. See on nagu kuradi ja ingli vastasseis, mida ma oma õlul viimasel ajal üha tihedamini tunnen. Ühesõnaga on minust saanud mõistuse ning südame lahinguväli, aga nagu Kristo Kiviorg on öelnud: "Me jõuame alati sinna, kuhu süda meid viia tahab, kuid pisut hiljem, kui mõistus seda ootaks." - Eks me näe! Pea on igatahes palju selgem.
Polnud paar päeva Märdiga koos olnud, nii et eile tegime aega tasa ja veetsime koos aega. Samas jäi aega ka veel arvutis olla, kus ma viimasel ajal liigagi palju aega veedan. Eile õnneks tunduvalt vähem. Leiutasin arvutis üht kingitust. Viimasega tuli mul õhtul uinudes muidugi parem idee, aga eks ma kogun veel mõtteid ja teostan seda hiljem täiuslikkuseni. Kõigil on tähtsad sünnipäevad ja juubelid tulekul, nüüd on ka juba kaks nädalavahetust seetõttu broneeritud, kui mitte kolm.
Õhtul istusingi rohkem toas, sest köögis tehti kapsaid ja Märdi vanaema toas oli eetri hais ja kui need kaks veel segunesid, siis oli ikka eriti õõvastas, nii et parem oli oma nina mitte sinna pista ja telekat vaadata, kuigi peale uudiste sealt midagi eile ei tulnud, kuna osadel saadetel pole veel uus hooaeg alanud. 
Märdi vanaema üle sai ka naerda. Ise on üle 80 ja tal vaja ikka kuuri alt vasaraid ja naelu otsida, et oma toas remondimeest mängida, pool õhtut kopsis kõrvaltoas. Mingi aeg käis veel asju kuuri alt toomas, aga Märt kakkus tal need käest ära, sest vanaema oli mingid valed asjad võtnud, mida ta üldse puutudagi ei tohtinud.
Läksime eile suht vara magama, aga und ei tulnud, sest nii palav oli. 4 ajal ärkasin uuesti üles, siis ka ei tulnud päris pikalt und. Lõpuks saabus uni koos paljude segaste unenägudega. Ma ei teagi, mis järjekorras need kõik olid, aga kirjeldan neid siin natuke:
Kuna eile sai facebooki klassi gruppi postitanud Võru Kesklinna kooli juubeliüritus, kuhu minna plaanitakse, siis nägingi unes, et olin sinna jõudnud. Kogu klass istus koos, nagu 12. klassis jõulude ajal, kui Springi kohvikus söömas käisime. Millegipärast olin ma Mastiga koos, ise meenutasime veel, et oleme vist kunagi varem ka koos niimoodi olnud, kuigi ma väga ähmaselt mäletasin seda seal unenäoski. Musitasime seal teiste ees ja siis läksime ta tädi juurde istuma. Järsku olidki seal klassikaaslaste asemel hoopis Masti sugulased. Rääkisime nendega juttu ja mingi aeg sai Mastist juba teine Kristjan mu turismikorralduse klassist. Siis olime juba Rõuges ja Hurdal. Mu vend ja ta sõbrad magasid, aga patjade ja tekkide ümber oli minu voodipesu, millepeale ma täiega vihane olin, sest mu ema oli kõik mu voodipesu ära mult võtnud, aga kuna teda polnud parasjagu kodus, siis ootasin teda, et tal nägu täis sõimata.

Marilini pulmakleit

Vahepeal sain Annu ja Saguga kokku, kõndisime Malla ukse taha, aga siis tuli välja, et seal elabki hoopis Annu. Ta tegi ukse lahti, et tuppa minna, aga sealt paistis Marilini pulmakleit ja ma sain teada, et Annu abiellub. Ühel hetkel oli Annul mingi valge kleit juba seljas, aga see polnud pulmakleit, vaid mingi muu, umbe imelik nägi välja ainult, nagu kuskilt keskajast välja hüpanud.
Kui Annu toast tuli, siis nägime üleval trepi peal Marekut istumas. Annul olid juba tavalised riided seljas ja üks hetk istus ta Marekul süles. Ma vaatasin neid elu imeliku näoga, et mis toimub? Ma arvasin, et Annu ja Sagu on hoopis koos, aga polnudki ja Sagu oli ise umbe rõõmus, et Annu ja Marek koos on. Viimased olid ise ka mega rahul.
Kuskil nende seikluste vahepeal nägin veel Anitat ja ta klassiõde Anneliisi unes. Tahtsin neist pilti teha, aga nad lollitasid ja magasid üksteise õlal, aga kuna mingist peost olid nende selja taha jäänud õlupudelid, siis üritasin pilti nii teha, et need pudelid peale ei jääks, muidu nad oleksidki pildi peal välja näinud, nagu magavad parmud. Hommikul rääkisin Anitale ka seda unenägu. Kiusasin teda, siis lubas, et räägib Anneliisile ära, mis ma unes nägin.
Muidugi ei puudunud mu unenägudest põhitegelased, kes end seal nagunii igapäev ilmutamas käivad, vahel ka piinamas.
Peale neid unenägusid oli hommikul nii raske ärgata. Oleks tahtnud veel magada, aga kuna Märt tuli hommikul kooli, siis tulin kaasa. Nüüd kirjutangi blogi ja veel on igast tegemist. Märdil on ainult 2 tunnipaari, nii et lõuna ajal ilmselt linna ja sööma ning on vaja veel igal pool käia. Vaadata, mis Nikile sünnipäevaks saab ja siis kell 6 lähmegi Niki juurde. Pärast vast ei viitsigi Viitkale minna, jääme ööseks ühikasse. Niki elab ka nagunii siin Väimelas, nii et pole kaugele minna.

Ma korraks seisma jäin, sel teel, kus muidu käin

Eile sai pikkade mõtiskluste tulemusena end siiski kokku võetud ja räägitud, mis on öelda. Mitte, et sellele iga päev erineva nurga alt ei läheneks, aga vahel peab end lihtsalt kuidagi väljendama, kuigi arvan, et ma peaksin vahelduseks lõpetama enda peale mõtlemise, sest inimestel on ümberringi palju rohkem muresid. Igatahes sellest jutuajamisest piisas ning hakkaski juba parem. Väga segane jutt ilmselt, aga ega ma midagi lähemalt rääkima ka ei hakka, sest mu keerulisest illusiooniderohkest läbi roosade prillide vaadatud maailmast ei jaga keegi midagi, kuigi usun, et imelised muinasjutud on päriselt olemas, lõpp võib vaid verieeruda.
Kuna eile oli ühikarahva esimene kolmapäev, siis sai natuke tähistatud, käisin Ändi ja Kairoga isegi mitu korda poes kaasas. Me oleme siin nagu mingi kuldne kolmik juba. Pärast istusime ühika keskel ja vaatasime telekat. Luik oli ka esimest õhtut ühikas ega teadnud kedagi ja siis informeerisime teda, Ändi tegi köögi ekskursiooni, kuhu ma isegi veel polnud jõudnud ja nägin palju uusi nägusid, kes meiega teleka vaatamisega liitusid. Nalja sai ikka päris palju, kui "Naistevahetust" vaatasime, kõik kommenteerisid kogu aeg, sest need tegelased olid seal nii naljakad. Kes paneks oma lapsele Neteteete nimeks? Keel läheb sõlme ju. Hiljem vaadati veel "Võimalik vaid Venemaal" ja "Pilvedel all". Viimase ajal jooksid enamus meessoost isikud muidugi laiali ära, sest neid see väga ei huvitanud, aga me Kerttu, Kaidi ja Kairoga jäime vaatama.
Ändi oli ka mega reetur, läks mingi aeg teise ühikasse ja lõpuks välja tolle rahvaga trippima. Ta kutsus tegelikult meid ka kaasa, alguses Matussaarte ja pärast Parkseppa, aga me ei viitsinud minna. Ühikas oli niigi lõbus, sest Rait rebis terve õhtu. Kõndis poolpaljalt mööda ühikat ringi ja ajas mingit väga segast juttu. Ivo toast kõlas muusika, köögis tehti süüa ja seal ilmselt hiljem pidu lõppes, aga ma läksin mingi aeg ära oma tuppa. Olin suht hämmingus ikka, kui ausalt võib üks purjus inimene erinevatel teemadel rääkida.
Mingi aeg oli Rait küsinud, kuhu see "juhuu-juhheii" kadus. Ma ei tea, miks ta mind nii nimetas, igatahes olid Kerttu ja Kairo nii kõveras naerust, kui Rait neile selgitada üritas, keda ta mõtleb. Nad saatsid ta veel mu ukse taha koputama, aga ma ei viitsinud enam voodistki välja minna.
Hommikul ärkasin väga haige unenäo peale, mida ma siinjuures kirjeldama ei hakka. Asjaosalistele sai niigi juba räägitud. Olin mingi aeg üleval, kui teised ümberringi kolistasid ja ära kooli läksid ning jäin siis uuesti magama.
Vahepeal oli lõuna, Märt on ka koolis täna ja käis siin. Mõtlengi praegu, et kas jääme täna siia või lähme Viitkale. Ma nii segaduses jälle, ei oska valida, kus olla. Peale eilseid omaette mõtisklusi tahaks tegelikult isegi korraks sellest ühika slummist välja ehk läheb kergemaks. Praegu on kõik kuidagi nii keeruline, sest tundub, et olen ühe etapi lõpus, aga tavaliselt teise minek võtab tohutult aega. Peaks laskma asjadel loomulikult kulgeda, aga mul on vaja ikka oma egoga võidelda.
Kerttu tahtis ka lõuna ajal nii väga siia tulla. Mina: "Märt läheb 2 minuti pärast ära."
Kerttu: "Ma oleks nagu su salajane armuke, et sa infot annad, kuna tulla võib ja Märt ära läheb. Ai kurat."
Kerttu tuli ja rääkis jälle hästi palju, nii et mul ei jäänud muud üle, kui teda kuulata ja kaasa noogutada. Rääkis mulle koolist ja sellest, kuidas ta eile pimedas koridoris kellegi peale nii ehmus, et tal hiljem veel tükkaega käed värisesid. Muidugi ei saa mainimata jätta ka kärbest, kes tal hommikul magada ei lasknud.

Petteid loon'd

Nüüd ma siis olengi ametlikult ühikarott ja tunne on rohkem, kui super, peaaegu sama, mis Rõuges oli, aga natuke veel parem. Tulin eile õhtul siia, viskasin voodi peale pikali ja tundsin, et olen üle mitme kuu lõpuks koju jõudnud. Hetkel olen siin üksi ka, nii et on olnud aega kõige üle mõelda, kuigi päris paika ma enda jaoks asju veel pole mõelda jõudnud, ei tea, kas see juhtubki, aga tunnen, et on toimumas mingi progress ja midagi peab muutuma mu senises elukorralduses, sest ihkan midagi muud, erinevalt sellest, mis on senini olnud. Olen kord juba selline "Nipernaadi" elulaadiga, nagu mu endine ajaloo õpetaja mulle meie viimasel kohtumisel ütles.

Võtsin eile tükkaega hoogu, et kuhugi liikuma hakata. Lõpuks viis tee mind Hurdale isa juurde. Mõtlesin, et tegelen oma asjadega, aga kuna mu vanaemal on pühapäeval 75 aasta juubel, siis läks põhirõhk hoopis tema asjade koristamisele. Selle vanaema juubeliga oli ka selline naljakas lugu, et laupäeval, kui me Märdiga enne Joosepi sünnipäevale minekut Hurdalt läbi käisime ja ma vanaemaga juttu rääkisin, siis väitis vanaema mulle, et tema saab 70 aastaseks. Ma muidugi muigasin ja kruttisin ta rõõmu veidi vähemaks, teatades, et ikka 75 mitte 70. Hiljem selgus isa jutust, et vanaema oli vahepeal rääkinud, et tema saab ikka 50. Isa oli muidugi kiitnud teda selle jutu peale ja lasknudki vanaemal edasi arvata, et ta omaarust 50 saab.
Päris kõike ka ära koristada ei jõudnud, aga midagi ehk ikka sai korda ja puhtamaks. Võtsin veidi veel aega, et isaga ringi jalutada ja jutustada ning loodusest pilte teha ja liikusin siis edasi Rõugesse. Saime Annuga kokku, jalutasime Rõuges ringi ja rääkisime juttu, nagu vanasti. Kusjuures nüüd, kui ma Rõuges enam ei ela, siis tahan ma temaga palju rohkem kokku saada, kui siis, kui me vastas majades elasime. Ilmselgelt lähendab kaugus inimesi, vahest liigagi..
Kui ma Rõugest autoga hiljem Võrru sõitsin, siis ma unustasin end täielikult ära, nii hea oli lihtsalt sõita, mõelda oma mõtteid ja muusikat kuulata, ükshetk muidugi avastad, et sõidad lubatust palju kiiremini, ups. Käisin Võrust veel poest läbi, Kerli polnud ikka veel ametikõrgendust saanud, rääkisin temaga juttu ja siis tulingi oma asjadega ühikasse ning viskasin voodi peale pikali ja jäin lummusesse. Võttis päris palju aega, enne kui ma voodi pealt püsti tulin, väljas oli juba päris pimedaks läinud, nii et tõmbasin rulood alla (siin pole ju kardinaid) ja tegin endale voodi ära. Tegelikult ega ma sel õhtul voodist väga palju kaugemale jõudnudki. Olin netis ja rääkisin vahelduva eduga telefoniga ja siis mõtlesin mingi hetk kirjutada nendele inimestele, keda ma ühikast tean. Esimesel õhtul ühikas tundus imelik siin koridori taga nurgas üksi konutada. Natukese aja möödudes oligi Ändi siin. Tuli ukse taha ära ja siis mõtles tükkaega, et kas tuli ikka õigesse kohta ning alles siis koputas. Rääkisime natuke juttu, kui ta lahkus ja sõnas, et tuleb 10-15 minuti pärast tagasi. Kuna aga teda tükkaega ei tulnud, siis kontakteerusin Kerttuga, kes mu kannatast proovile pani ja facebookis mind kiusas, enne kui teisest koridori nurgast siia teele asus. Me asume üksteisest selle ühika suhtes kõige kaugemal, aga lõpuks jõudis ta kohale.
Kui Kerttu rääkima hakkas, siis polnud sel jutul enam otsa ega äärt, sest ta räägib nii palju ja nii kiiresti, et mul, kes ma vahelduva eduga netis teistega jutustasin, oli vahepeal raske ta juttu jälgida. Tean küll Kerttut juba kaks aastat, aga kuna me pole vist kahekõne harrastanud varem, siis polnud märganudki ta kiiret kõnemaneeri. Igatahes oli toree ja sain Janelt tervitused ka kätte. Armas oled mul, mu päikseline Tšein!
Mul hakkas vaikselt uni tulema, aga siis tuli Ändi tagasi ühe teise noormehega, kellega me juba "Noorel meistril" käimisest tuttavad olime, aga ma ta nime siiani ei mäleta. Ühesõnaga siin oli päris suur seltskond juba koos ja sai igast ägedat juttu kooli- ja ühikaelust räägitud. Mulle meeldis, kuigi ma olin juba nii väsinud, aga ei tahtnud neid veel välja ka visata, sest ilmselgelt oli nii lõbus. Lõpuks läks jutt muidugi mega vasakule ära, lubasime Ändiga skypema hakata jms. Lõpuks nad siiski läksid ära, olin netis veel ja siis üritasin magama jääda, aga ma ei kujuta ettegi, kuna see uni tuli, sest ma reaalselt ei saanud magama jääda, pea oli mõtteid nii täis.
Hommikul läks ka uni varakult ära, sest 8 ajal hakkasid kõik kolistama ja kooli minema. Kusjuures see ei häirinud mind üldse, sest ma olin selleks ajaks juba end välja puhanud. Ootasin ära, mil teised kooli lähevad ja hakkasin ka liigutama. Käisin pesus ja siis läksin sööma. Väljas oli nii mõnus ilm, lõpuks on kätte jõudnud jälle sügis, mida alati igal aastal ootan. Täna oli isegi päiksesäras tunda sügislõhna, mis tegi olemise nii heaks. Natuke kogu täiuslikkusest rikkus muidugi see, et polnud midagi head süüa. Midagi sai siiski söödud ja siis tulin tagasi ühikasse. Vahetunni ajal käisid Ändi ja Mell siin, rääkisin nendega juttu ja muud polegi väga terve päev midagi teinud, lihtsalt olnud ja mõelnud ja..
põhjus, miks ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin peitub selles tundes, kui tahad lusika nurka visata ja meenutad, et kes olid need sõbrad, kelle poole võib alati pöörduda, kui on mingi mure, aga millegipärast ei meenu pikas nimekirjas ühtegi seda nime, kellele hetkeemotsiooni ajel kohe helistada ja lihtsalt rääkida. Ma tegelikult isegi ei tahaks murest endast rääkida, vaid vahel on vaja kedagi, kes mõistaks lihtsalt mitte midagi ütlemata, vaikuses. Tegelikult mul on üks väga hea sõber, aga sõbrad nii ei tee. Hetkel lihtsalt soovin, et täituks see soov, mida iga augustikuu langeva tähega soovisin.

This is where I went to school most of the time had better things to do

Armas on alustada oma 1. septembri hommikut autoga kooli sõites, mis kulmineerub raadio Elmarist tuleva tuttava viisiga: "Koolikell, koolikell, oled väike lõbus sell, oled tihti abimees, kui sul sõber tahvli ees," mille sõnu kaasa laulda ja meenutada kõiki neid möödunud hetki, mis on selle looga sulgenud juba neli eelnevat haridusasutuse ust. Nüüd on taas jäänud aasta järgmise ukse sulgemiseni. Enamik inimesi küsib: "Mis edasi?" Ilmselgelt - õppida, õppida, õppida, st ei jää seegi viimaseks.

Täna alustas VKHK oma 15. õppeaastat, mille puhul söödi torti - see on ilmselt ka ainuke asi, millega see aktus meenuma jääb, sest kui sõbrad kohale saabuvad, siis pole enam aktusest juttugi. Nii veetsime Märdi, Rene ja Joosepiga aega Joosepi uue audi seltsis, mis vajas poistel ülevaatamist, pärast käisime tiirul ka ja sõitsime tehnomajja Joosepi vanaemaga juttu rääkima, nagu oleks temaga veel vähe jutustatud (käisime laupäeval Märdiga Joosepi sünnipäeval, kus enamusaega sai Joosepi vanaemaga jutustatud ja nalja tehtud).
Tehnomajas oli ka tort, nii et peale kahte tordijuppi peamaja ees, võis hiljem tehnos veel ühe ära süüa. Tordi söömisest veel nii palju, et ma naljaga lubasin Joosepi sünnipäeval ta emale, et söön kõik tordi ära, kui teised ei jõua ja pidingi pärast nii palju sööma, et ma lõpuks lihtsalt enam ei jaksanud ja hakkasin vahelduseks liha sööma. Järgmine aasta Joosepile sünnipäevaks torti enam ei vii, muidu peab jälle sööma hakkama. Tavaliselt ma armasta magusat, aga seekord läks ikka liiga magusaks kätte ära.
Kõik kiusasid terve hommiku Rened, kes vist kahjuks läheb koolist ära, aga keegi ei taha, et ta ära läheks. Kooli psühholoog ka käis teda veenmas ja me muudkui rääkisime, et ei saa ilma Reneta, kuna ta on asendamatu igapäeva koolielus. Polnudki teda päris pikalt näinud, nii et seda enam oli rõõm taas kohtuda. Kool ongi sellesmõttes hea koht, et seal näeb oma armsaid sõpru. Tahaks iga päev koolis käia, nagu enamik, aga peab veel järgmise nädalani ootama, mil algab selle õppeaasta esimene sessioon. Seekord õnneks ei pea septembri viimase nädalani ootama, nagu eelmisel aastal. Ma arvan, et saate aru, et mina kui kooliarmastaja ei saa olla rahulikult kodus, kui teised on koolis.
Kursusejuhatajatundi ka polnud, sest õpetaja võttis endale veel ühe kursuse, kellega vaja tegeleda on. Meie klassist olimegi koolis ainult mina ja Joosep. Olime tublid ja tulime kooli ikka, mis siis, et ei pidanud. Teistega sai facebookis klassi grupis mingit teemat aetud. Lauri tahtis, et ma mingi teema tõstataksin, mille üle vaielda saaks. Huvi on, siis miks mitte. Ta ikka viitsib alati toriseda, mis on omaette tore vahepeal. Igatahes ootan juba järgmist nädalat, tahaks näha kõiki, no mitte just päris kõiki, aga enamikke kindlasti.
Viisime oma armsa Rene koju ja siis viis Joosep meid ühika juurde. Märt vormistas ka end ühikasse ära, kuhu me hommikul asjad viisime ja oleme tänasest ametlikult ühikarotid. Täna muidugi ühikasse veel ei jäänud, sest mul see nädal kooli pole ja Märdil algavad tunnid alles neljapäeval, aga eks vaatab, tahaks homme või hiljemalt ülehomme ühikasse minna ja oma tuba natuke sisustada ning omapärasemaks muuta. Ma olen nii rõõmus, et lõpuks ühikasse saab, juba juunis ei jõudnud seda hetke ära oodata. Ootan külla kõiki!
Käisime linnast veel läbi ja siin ma nüüd olen. Laisklen ja lõpuks kirjutan blogi, mida ma nii kaua teinud pole. Lubasin viimati siin jaanipäevast ja kõigest kirjutada, aga noo see suvi oli nii meeletu ja seiklusterikas, et ma lihtsalt ei saanud kuidagi mahti. Mul on tegelikult isegi aega olnud, aga mu inspiratsioon on kas kadunud olnud või kuhugi mujale suunatud. See suvi algas tööga ja lõppes täieliku puhkusega. Suvi tuli ja muutus iga kuu ja nädalaga aina paremaks. Nii palju sai tehtud ja käidud ning võib öelda, et see oli täiesti teistsugune suvi, kui on olnud kõik eelnevad. Juba sellepärast, et mul pole olnud kunagi nii võimsat augustit, kui oli sel aastal, alustades Malla tüdrukuteõhtu ja klassiõe pulmaga, milles ma fotograaf olin, lõpetades õega koos olemisest ja ringi sõitmistest mööda Eestit. Tõsiselt hea oli kõik! :)