Uued ajad

Nagu ikka ei jää üks postitus ilma teisita ja mul tuli tahtmine veel kirjutada. Ilmselgelt on hetkel liiga palju vaba aega, mil ei oskagi kohe kuskilt alata, sest teha oleks palju, aga alguse leidmine on raske.
Mul oli Tartusse tulles nii palju plaane, aga hetkel olen neist täide viinud vaid vähesed, sest mul on reaalselt terve nädal nii suur väsimus, et ma lihtsalt mitu korda päevas magan. Esmaspäeval ma näiteks surin täiega koolis, kus meile jagati paari tunniga nii palju informatsiooni, et see oli pigem kurvav kui inspireeriv.
Otto ütles mulle eile, et kõik, mis sulle pakutakse peab vastu võtma ja olema sellest vaimustunud. Ma siis lubasin, et edaspidi olen, kuigi ilmselt kõik teavad, et väsinud Biku on vaikne, tülpinud ja kuri ning siis ei tohi teda torkida. Ma viimasel ajal hoiangi pigem omaette, kuigi ümbritsevad inimesed ei taha aru saada sellest, et ma tahan vahel lihtsalt olla, eemal. Samas see ei tähenda seda, et ma ei suhtleks inimestega, ma pigem otsin nende seltskonda, kes tunnevad mind vähe ja oota minult midagi. See inimeste ootustele vastamine on kõige väsitavam, sest kellepärast me siis ikkagi elame, endale või teistele?
Kui esmaspäeval oli rohkelt tegevusi, siis eilne päev oli täielik vastand, sest mitte midagi ei toimunud ja ilm oli ka halb. Reaalselt ei viitsinudki midagi teha. Täna peaks jälle miskit toimuma hakkama. Lõuna ajal algab esimene loeng ja õhtul on kursusega kokkusaamine. Kõik tahavad nii tutvuda ja suhelda omavahel, et juba esmaspäeva õhtul tehti ühe kursaõe juures väike kogunemine, kus räägiti endast ja oma tegemistest. Mind on juba mitme uue kursusekaaslase poolt sõbralisti lisatud. Tavaliselt olen mina see, kes esimesena lisab, aga seekord ei kiirusta, las teised astuvad esimese sammu. Kõik on nooremad ka, 18aastased äsja keskkoolist tulnud õpilased. Loodan sellele, et tänasel kogunemisel selguks, et ma pole ainuke, kes on viis aastat vanem ja aastaid sellest värgist eemal on olnud. Üle pika aja olen sel suvel hakanud suhtlema jälle pigem endast vanematega, mistõttu peab nüüd jälle sammu tagasi tegema ja nooremate juurde naasma. Ma reaalselt tunnen end palju paremini inimestega, kes on minust vanemad. Vanus pole küll mingi näitaja, aga siiski.
Mõtlesin, et ei kiirusta Tartus kohe uute inimeste otsimisega, samas ei ütle ka ühestki kokkusaamisest ära, sest kohe alguses tuleb härjal sarvist haarata, sellepärast läksin ka esmaspäeval kursusega kohtuma, samal ajal kui suutsin ühe päeva jooksul kaks korda tagasi lükata pakkumise Tamariga sööma minna. Ma ikka suudan häid võimalusi maha magada.
Pühapäeval, kui olin jõudnud end Pireti juurde korterisse sisse kolida, tuli Janno maja ette bemmiga, millest ta terve suvi rääkinud on. Ma kuulsin selle juba hääle järgi ära, sest mina olen ju see, kelle lapspõlv vana hainina tagaistmel möödus, aga nüüd on uued ajad - naudin selliseid heki, kui saan kõrval istuda. Tegime linnas tiiru ja noh Janno nägu on võimatu kirjeldada, see oli nii rahulolev ja õnnelik, sest ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Bemm lausa nurrus. Lubasin kainekaks minna ja loodan, et Janno viib mind sellega sinna kohta, kus filmiti "Päevad, mis ajasid segadusse" poe juures istumist. See oleks liiga perfektne. Üks unistus, mis mul kevadest saadik on olnud. Seda suurem oli mu vaimustus, kui Janno Pühajärvel mulle rääkis, et tal on see auto olemas ning see on vaid ajaküsimus, mil see tänavapilti tuleb. Panen siia kirja ka oma teise unistuse, et mu järgmine auto on bemm. Janno saadab peaaegu iga päev mulle erinevaid bemmikuulutusi, aga see aasta ma veel autot ei osta. Vaene tudeng peab nüüd töö asemel õppima hakkama ja teostust ootab mu teine suurem projekt, milleks on vähem kui nelja kuu pärast kätte jõudev sünnipäev. Ettevalmistused juba käivad, sest mul on nii palju plaane, mis lihtsalt peavad teoks saama. See pidu peab ületama eelneva viie aasta künnise. Ei möödu vist päevagi, mil ma oma sünnipäeva peale ei mõtleks, see on ilmselgelt aasta tähtsündmus ja väga oluline asi minu jaoks. Loodan, et ka kõikidele neile, kes kutse saavad.
Kui paar päeva on siin Tartus rahulikud olnud, siis nüüd peaks nädalalõpuni tegevust palju olema: igasugused tutvustavad üritused ja seminarid, vallalehega veel veidi toimetamist ja eesootav nädalavahetus tõotab ka üsna teguderohke tulla, kuigi tahaks septembris jõuda kodus ka natuke olla, sest see kuu on Märt veel nädala sees Võrus, aga mina juba Tartus. 

Ise teed endale pildi valmis

Kuna täna on Joosepi sünnipäev, mil ma igal aastal olen blogi kirjutanud, siis peaks ka täna kirjutama ja seda traditsiooni hoidma, sest muidu saab juba varsti aasta, kui ma pole siia midagi postitanud. Tean, et on inimesi, kes seda kannatamatult ootavad. Nüüd on teie kord, lugege siis.
Ma sooviksin isegi, et mul oleks aega tihedamini see leht lahti teha ja siia kirjutada kõigest sellest, mis toimunud on, et jääksid alles detailsed mälestused, millele hiljem hea on tagasi vaadata, aga samas olen ma avastanud seda, et need hetked, mis jäävadki vaid hetkedeks ja need jutud, mis jäävadki ainult nendeks näost näkku vestluseks, ongi parimad, jäädes eilsesse särama ühe tähena, mis pärast igat veedetud aega sõpradega mälestuste ridadesse kinnitub. Vahel tahaks rääkida kellelegi kogu õnnest, mis sülle langeb või teinekord jagada oma mõtteid, mida ehk ka kõige lähedasemad ei mõistaks, aga kuna kõik on omavahel pöördvõrdelises seoses, siis tundub turvalisem kõike endas kanda ja neid emotsioonidena välja elada. Nii ehitan enda ümber taas müüri. Ma olen hetkel oma uue lehekülje pöördel, tunne on umbes selline nagu pärast keskkooli või 2014. aasta sügisel, mil ma ühikasse kolisin - kõik on uus ja tundmatu ning vajab kiirelt harjumist, aga sellistes muutustes olen isegi mina väga halb kohaneja, kuigi sõbrad arvavad vastupidist. Samas ma ju tean, et kui ära harjun, siis tuleb see oma elemendis olemise tunne jälle tagasi.
Ma olen täna siin, kus teised olid viis aastat tagasi. Nüüd on enamikel minuvanustel bakalaureus käes, mõnel ka juba magister ning mina olen endast viis aastat noorematega esimese kursuse tudeng. Ma ei oskagi hetkel seisukohta võtta. Janno ütleks sellepeale: "Suhtumise asi, ise teed endale pildi valmis" või "Elu on sellised kaardid ette mänginud."
Tõsi. Ma pole elus kuhugi kiirustanud, kuigi tänapäeva tempo liigub lausa valguskiirusel. Ma olen lihtsalt elu elanud, pühendanudki kõik oma aja hetkedesse ja inimestesse. See on ka ilmselt põhjus, miks ma alles nüüd olen siin, kus ma olen või miks ma blogi ei kirjuta. Ma lubasin, et ma jõuan tulevikus ülikooli, aga see oli alati üsna kauge tulevik, nüüd on see käes, lubadus on täidetud ja ma saan päriselt õppima hakata kõike seda, mis mind huvitab. Varem ma küll tegelesin asjadega, mis on mu kireks, aga ma tundsin kogu aeg, et mul on veel midagi vaja: oskusi, teadmisi, küsimusi jne.
Vahel on mul tunne, et ma olengi see, kes on teistest sammu võrra tagapool, st ma peatun kauem ja kulgen aeglaselt ühest eluetapist teise, vaatamata sellele, et kõik ümberringi kiirelt liigub, võtab mul ikka kõik topelt aega. Võibolla hetkes elamine suudabki tempot veidi maha võtta, kui pidev eesmärgi püüdmine ja tuleviku poole jooksmine. Nagu näha, võttis mul viis aastat aega, et jõuda siia, kuhu ma plaanisin tollal tulla, omades nüüd juba palju suuremat kogemuste pagasit. Inimesi paneb aeg-ajalt ikka veel hämmastama see, kuidas mu tegevusvaldkonnad on nii seinast seina. Eile uute kursusekaaslastega õhtusel kohtumisel jäi neist ühel lakke rippuma küsimus: "Kuhu sa siis lõpuks püüdled?"
Ma vastan ausalt, et ma ei tea. Ma lihtsalt elan. Tänapäeva ühiskonnas peab ja tuleb lihtsalt kõike osata, olla multifunktsionaalne ning loota eelkõige iseendale. Nii ma siis käin, olen ja teen: kirjutan, pildistan, ehitan, meisterdan, juhin, toimetan, korraldan jms. Elustiil on juba selline. Janno ütleb ka, et ma olen räppiv rokstaar ja hipi. See ongi kõige naljakam, et ühel hetkel ma olen oss, sõidan golfi või bemmiga ringi, kuulan tümmi ning kannan musta, teine hetk olen hipi, kannan värvilist, käin matkal ja söön taimetoitu, nii et mu õde arvas vahepeal juba, et ma olen vegan, kuigi ma armastan liha. Lisaks enamuse aja suvest olen ma kuskil lava ees ja viskan Terminaatorile näppe, nagu rokkstaar või kõigun mõne räppari live'l ning karjun kõiki sõnu kaasa. Ühel hetkel olen korralik, tagasihoidlik ja vaikne, teine hetk räägin kellegi surnuks või olen täielik pätt, kes liigub hämaras seltskonnas. Kolmas variant on see, et olen kodus, teen oma tööd ja olen hea kaaslane ning pereliige. Mulle meeldib olla veel noor.
Suvi hakkab läbi saama, A.V.R on möödas. Mallaga sai seal ära käidud, nagu lubatud. Papat polnud, aga oli Reket ja Põhja-Tallinna endine koosseis. Traditsiooniline kogunemine gümnaasiumi klassiga sai samuti peetud, aga midagi oleks nagu veel puudu täielikust punktist suvele, kuigi on märgata juba raugemist. Samas sügis algab alles 22. septembril, nii et aega on veel miskit korraldada.
Palju on tehtud. Iga suvi on millegipoolest eriline, teistsugune ja tundub, et iga suvega ma jõuan järjest rohkem. See suvi oli ikka eriti tihe ja seiklusterohke. Pühendusin peamiselt tööle ehk siis minu mõttes üritustel käimisele ja kirjutamisele. Toimetuses ka öeldi mulle, et sel suvel polnud vist ühtegi kontserdit, kus ma poleks käinud. Enam-vähem nii oli ka. Mulle meeldis see kõik. Ja mis kõige tähtsam - mulle meeldisid need inimesed enda ümber. Suve alguses ma poleks osanud arvatagi, et mu teed ristuvad taas vanade tuttavate ja uue põnevate inimestega, kellest praeguseks on saanud igapäevased vestlus- ja peokaaslased. Näiteks suve alguses olin Võrus, kõik olid justavatud Toomeoru baaris "Raju reede" peol, kus esines Merlyn Uusküla. Mitte kedagi polnud linnas, helistasin kõik läbi, kellega parasjagu kõige rohkem suhtlesin, aga kuna neist kedagi polnud, siis hakkasin meeldetuletama vanu sõpru ja tuttavaid ning helistasin Jannole, kellele ma polnud mitu aastat helistanud, aga vaatamata sellele oli mul ta number ikka alles. Temal minu oma polnud ja ta isegi ei tundnud mind alguses ära, aga kui meenutasin talle Selverit ja hipi staffi, siis tal meenus. Ta oli ikka väga hämmingus, et ma pärast kõiki neid aastaid talle lihtsalt ühel reede õhtul helistan. Kõigele lisaks polnud teda ka muidugi Võrus, nii ma siis lõpetasin ise ka tol õhtul Toomeoru baaris, kus oli veel väga palju teisigi, keda ammu polnud näinud. Sealt edasi toimus juba Pühajärve jaanituli ja järjest kõik muud suve tippsündmused, millest me Jannoga osa võtsime, sest ta on üks parimaid peokaaslasi, kellega lava ees reivida, kuigi ta väidab, et ma pole ikka see reivi inimene, vaid pigem hipi. Tema on üks ehtne näide sellest, kuidas aja jooksul inimesed ja arvamused muutuvad. Kunagi saime väga hästi läbi, siis mingi aeg ma isegi ei tahtnud näha teda ja nüüd suhtleme jälle nagu vanasti.
Tänu Jannole sain ma Ostrova festivalil tuttavaks Tamariga, kes on nagu täiesti teisest puust inimene. Talle meeldivad väliüritustest peamiselt simmanid, kus saab jalga keerutada, mida siiani juba ohtralt tehtud. Ma endas ikka erilise tantsuande viimasel ajal avastanud. Lisaks muidugi ka rahulikud akustilised kontserdid, mis alatihti arenevad põnevateks vestlusteks. Ta on üks sõbralikemaid ja toredamaid inimesi, keda ma üldse tean.
Kolmas inimene on Ets, kes iga aastaga on järjest enam tagasi tulnud ja mõistab teinekord ehk kõige enamgi, sest head teed mööda on palju aega läinud. Ühendab palju ja lood on samaks jäänud. Me võime vaielda ja möliseda, aga siiski on alati iga asi omal kohal.
Paljud inimesed on suvega ka väga tahaplaanile jäänud, paljud isegi ehk mu enda soovil. Ühikast välja kolimine läks ka kuidagi eriti valutult, sest kõik läksid ju koos ära. Mõned seal küll veel on, kellele ma kindlasti külla lähen nii ühikasse kui ka oma endisele kursusele koolitundidesse. Otto lubas, et kui ta paari nädala pärast oma lõputunnistusele järgi läheb, siis võtab mind ka kaasa. Tal on ka täna sünnipäev. Saatsin talle sõnumi, siis ta helistas täna päeval mulle, rääkisime päris pikalt, kuigi ta ei teadnudki, kellele ta helistab üldse, väitis, et tundis mind ritta seatud sõnade järgi läbi telefoni ära.

Kutsekoolide suvepäevade chatis peetakse endiselt vestlust edasi, seal on mitmeid neid, kes on veel Väimelas, nii et ollakse ikka kursis, mis toimub. Tahaks millalgi nendega jälle pidu teha. Jaanipäeva pidustused 24. juunil Pireti juures kujunesid päris meeleolukaks. Eks vaatab, millal seda taas korrata on võimalik. Põhikamraad Ivo on ka sõjaväes. Käisime tal Joeli ja Jaasidega külas augusti alguses. Ta on seal ikka päris omas elemendis, saab metsa all lageda taeva all magada, nagu ta seda kutsekoolide suvepäevadel ja jaanipäevalgi tegi.
Aga päev hakkab õhtusse jõudma, aeg on siuhti koti peale tuttu kaduda, nagu Justament mu lemmikus "Paranähtus" laulus laulab. See on ka lugu, mis võtab kokku aja, mis jääb kevade ja sügise vahele, alustades kutseõppeasutuste suvepäevadest, jätkates Ostrova festivalil Justamendi simmaniga ning autos duetti laulmistega. Vahel võtab isegi pisara silma, kui kõigele sellele tagasi mõelda - head ajad, olen tänulik.

Ega ma väga puhata ei oskagi. Tööd on kõik tehtud, aga mul on ikka isu kirjutada, nii ma siis siia jõudsingi ja loodan õigepea tagasi olla. Lõpetuseks aga soovin Joosepile palju õnne ja kordaminekuid sel eluteel!