Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus

Et tuli siis tahtmine kõik siin varem valmis kirjutatu ja praegused täienenud mõtted lõpuni kirjutada ja see postitus oma blogi ridadesse saata. Kõik vaevlevad juba raudselt uudishimust ja teadmatusest. Ma isegi olen terve suve vaevelnud mõtte küüsis midagi kirjutada, aga kunagi pole kas aega või inspiratsiooni. Nüüd vist lõpuks õnneks jälle on. Tegelikult on antud blogi suve vältel vahelduva eduga kirjutatud, neil hetkedel, kui on olnud inspiratsiooni, aga kogu aeg on mingil põhjusel kirjutamine pooleli jäänud. Nii palju on öelda lihtsalt.
Olin peaaegu terve päeva maha maganud ja siis kui kõik olid magama ära läinud, hakkasin raamatut lugema, millest tingituna meenus nii palju mälestusi seoses muusikakooliga ning kõik need mõtted, mida sealt raamatust lugesin viisid mind mõttes tagasi Sveni juurde, kellele ma selles suures inspiratsioonis kirja kirjutasin. Loodan, et ta mind hullumeelseks ei pea. Kiri seisis mustandina päris pikka aega, enne kui ma selle uuesti kätte võtsin, korrastatud mõtetega ümber kirjutasin ja ära saatsin.
Ilma Svenita ja ilma Joosepita olen muutunud jälle nii enesekeskseks, ei väljenda enam neid häid ja ilusaid mõtteid, vaid lihtsalt elan, seiklen ringi ja olen seal, kus parasjagu olen. EI näe vaeva isegi, et midagi sellest kõigest kirja panna. Vahepeal ei viitsi twitterissegi midagi kirjutada - pole üldse minulik. Vahel ei tunne end üldse ära. Kes ma olen? Millal ma selliseks muutusin? Ilmselt tuleb jälle siia see lause, et inimesed muutuvad nende sarnaseks, kellega nad koos on. Ju siis mu praegused sõbrad mõjuvad mulle teistmoodi. Nad on kõik väga toredad, aga samas ma igatsen ikkagi tagasi nende juurde, kes mul varem alati kõrval seisnud on. Ma ei taha, et oleks hea, vaid tahan, et oleks parim. Ja kui pole parim, siis polegi nagu midagi ega miskit nii tähtsat ja lased sündmustel muudkui voolata, eriti süvenemata.
Rääkisime ükspäev (26. juuni) Taavetiga pikalt ja laialt msnis, mis omakorda ajendas mind ennast jälle kirjutama. See vestlus oli nii kaua aega tagasi, et vahepeal on Taavet sõjaväkke läinud ja juba olen korra ka tal ning Mikul seal külas käinud, aga sellest kõigest hiljem.
Sõprus ja head sõnad on need, mis mind inspireerivad. Samuti kaljukitsele omased tunnused: veekogud, sillad, tornid jne. Üks põhjuseid, miks ma viimasel ajal inspiratsiooninappuses vaevlen ongi see, et ma pole see suvi jõudnud soovitud kohtadesse ega koos olnud oma parimate sõpradega ja paljude teistega heade ja kallite inimestega, kes praegu kuskil ära on. Igatsen teid kõiki: Joosep, Kaarel, Henri, Erko, Taadu, Mika jne.
Viimased kolm olid kevadest saadik mu lahutamatud kaaslased, kellega kogu aeg ringi sai sõidetud, nalja tehtud jne. Sellest kõigest on möödas vaid natuke üle kahe kuu kui me neljakesi veel kõik koos olime, aga tundub siiski nii kauge igavikuna, mida juba kiirelt tagasi tahaks, oodates sügist kui Erko on tagasi ning Taadu ja Mika linnaloale saavad.
Mulle meeldib Taavetis see, et ta hindab sõprust, mis on mulle olulisem kui kõik muud maailma tunded ja sidemed. Oluline on sõprade vaheline armastus, mis on kõige muu alus ja algus. Taavet ütles ka mulle meievahelises msnivestluses: "Ma olen ka aru saanud, et sõprus on elus üks tähtsamaid õnne määrajaid, tähtis iga inimese elus" ning ma olen temaga igati nõus.
Rääkides sõprusest, siis läks teema ka armastusele, mis mind Taaveti puhul tõsiselt hämmastas, kuna ma pole kunagi kuulnud ühtegi meest armastusest nii kirjutamas nagu Taavet ühes oma kirjandis, mis ta mulle saatis. See oli tõsiselt muljetavaldav, et üks mees võib nii kirjutada. Usun, et temas on veel palju head peidus, aga kuna me oleme vaid paar üksikut kuud tuttavad, hiljem ka natuke juba sõbrad olnud, siis pole jõudnud veel kõike seda temas avastada.
Taavet on üks mu vägevamaid sõpru. Just selle sõbraks olemise koha pealt. Mulle ei lähe kunagi meelest need sõnad, mis ta mulle peale paadirallit ütles, et ma ei tohiks oma elu kellegagi siduda, vaid elama oma vana tavalist elu edasi - üksi, suhtlema kõigiga ja olema lihtsalt sõber ja armas BikuBäku, kuna mul on tema arust mega äge elu ja nii peaks edaspidigi olema. Taaduga sai peale paadirallit (pühapäeva hommikul) nii palju räägitud, et ta sõnad kummitavad mind siiani, kuigi ma olen vahepeal sellele peaaegu, et vastu töötanud, aga kindlasti ei pea ta minus pettuma, kuna miski tegelikult ei ole sellega muutunud, et me nüüd Märdiga koos oleme. Tean, et Taavet ei tahtnud, et selle otsuse teen, aga hetkel tundus see õige olevat, kunagi pidi see siiski juhtuma, et mina, Biku olen perekonnaseisult hõivatud ühe ülenisti hea poisiga, kes minust hoolib ja mind nii hoiab nagu keegi teine seda ei teeks. Ta on esimene inimene, kes tunneb täpselt nagu mina, kuigi mul on omad kahtlused, aga mitte temas, vaid endas ja ma pean selle eest vabandama nii Märdi, Taaveti kui ka mitme teise sõbra ees. Ma tean, et ma olen teistsugune inimene ja minust on väga raske aru saada, ma ise ka ei saa vahel aru, kes või mis ma olen. Vahel tahan olla täiesti üksi, ise oma maailmas, on hetki kui tahaks olla ainult temaga, aga kõige rohkem armastan ma hetki kui saan olla oma sõpradega, sest ainult siis tunnen end õnnelikuna. Armastus ei ole minu jaoks see täiuslik õnn, mida paljud ihkava ja otsivad. Pean jälle vabandama, aga ma tõesti olen alati elanud sõpradele ja oma elu nendele üles ehitanud ega oska kuidagi teisiti.
Tahaks küll, et me oleks Märdiga kohtunud aastaid hiljem, aga ju on see üks saatuse teele paisatud käikudest, mis pidi tulema just nüüd ja ma olen selle eest tänulik, kuna Märt on parim, mis minuga viimasel ajal juhtunud on. See, mis meie vahel on, on nagu ilus film, millest kõik unistavad, aga vähesed kogevad. Keegi tark on öelnud, et tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad. Ta oleks nagu mu mõttes varem kogu aeg olemas olnud - see mõte ja unistus, mis temaga kohtudes üheks suureks tundeks muutus. Ma ei tea, kuidas ma sind leidsin, miks ma sulle helistasin, kui ma linnas olin, miks sa lihtsalt alati tulid ja mind kallistasid, võtsid mu näo pealt eest sinna tuulega sattunud juuksed, vaatasid mulle ainiti otsa, kui ma millestki suure vaimustusega seletasin jne.
Tammsaaregi on öelnud: "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus!" Juba maikuus olin ma nii rahul kõigega. 8. mai telefoni kirjutatud tekst: "Minu elus on kõik hästi. Mul on mu töö ja sõbrad." Terve mai- ja juunikuu tegin tööd ja veetsin aega oma sõpradega, kuni tuli Märt. Ju me tegime siis senini mõlemad piisavalt palju tööd, et saabus mõlema jaoks see kaua otsitud armastus.
See oli 8. juuni, kui ma öösel 1 ajal klassimöllult ära tulin, Laane Väimelasse viisin ja sealt otse Henri maale sõitsin. Tahtsin nii väga sinna jõuda, kuna Henri oli ja on siiani üks tähtsamaid sõpru mu jaoks ning tahtsin temaga koos olla. Varem ei saanud üldse kuidagi ilma temata, täpselt nagu ka ilma Joosepita. Nemad kaks on mu tõelised parimad sõbrad. Mul ei ole vahel sõnu kui palju neid kahte igatseda võib. Meeletu kurbus kui neid pole. Nüüd oleme Henriga ka vähem hakanud kohtuma, loodan, et kooli ajal oleme rohkem jälle koos.
21. juunil, peale lõpupidu sporta platsil enne ära minekut ütles Henri mulle: "Tavai, sügisel näeme siis!" Aaah, kui kurvaks see mind tegi, korrutasin ainult: "Ei, ei taha nii!" Oleme suvel ikka vahepeal kohtunud ja väljas ka käinud, aga tunduvalt vähem kui juunis ja kevadel.
Jõudsin Henri maale, siis ta oli tee peale mulle vastu tulnud, oli purjus ja hüppas põhimõtteliselt mu auto ette ning käskis mul eest ära tulla, et ise rooli minna. Lõpuks lubasin, kuigi peale seda surmasõitu Jarmo juurest purjus peaga ei tahtnud ma teda üldse eriti rooli lasta, aga siiski tegin seda.
Kui ma hoovi peal autost välja tulin, siis tuli põhimõtteliselt jooksuga Märt mu juurde, karjus: "Tsauu Bikuu" ja kallistas mind. Ma olin üsna kohkunud, kuna ma olin Märti varem ainult paar korda näinud ega polnud temaga kunagi rääkinudki. Kallistasin teda vastu ja läksin siis tagasi Henri juurde. Henri ei suutnud kuidagi ära olla - pidevalt viskas ennast heina peale pikali või hüppas põõsasse pallile järele, mida nad vahepeal seal mängisid.
Kõige naljakam oli muidugi see, kuidas Jarmo põõsasse palli järele nii läks, et pärast olid jalad elu märjad ja porised. Nalja ikka sai, kuigi tegelikult oli enamusel nii halb tuju. See oli üks varguse jama, kui eelnevalt Jarmo ja Erko tunde kadunud olid, nii et keegi neist midagi ei teadnud. Kõik helistasid mulle ja küsisid, kas ma Erkost midagi ei tea ja me omakorda Henriga sellepärast muretsesime, aga õnneks õhtuks olid Erko ja Jarmo tagasi. Jarmo mossas terve õhtu ja vist peaaegu isegi nuttis ning kuulas terve õhtu masekaid laule. Erko jõi end lihtsalt täis ja tahtis kogu aeg kalli ning ajas mingit teksti, millest ta ise ka aru ei saanud.
Ma olin Henriga koos ega lubanud tal maas pikutada, kuna väljas oli suht jahe. Mingi aeg läks Märt oma sõpradega minema. Po ja Eerik olid ka seal temaga, aga ma ei mäleta neid peaaegu üldse. Märt tuli mind jälle kallistama. Ma isegi ei rääkinud temaga eriti. Alles järgmine päev lisasin sõbralisti, ta hakkas facebookis rääkima ja hiljem küsisin ta msni. Peale seda saime mitu korda linnas öösiti kokku, kui nad jälle Po ja Eerikuga täis olid.
Henri maal toimus veel igast ägedaid ja naljakaid asju, millest ma võikski rääkima jääda, aga kõige parem oli hommik, sest mis saakski parem olla, kui istuda ühega maailma parimatest hommikul autos, tiksuda ja pooleldi magada - eluhea. Vahepeal vaatasime Henriga uniste nägudega üksteisele otsa ja naersime, kuidas Jarmo taga norskas. Ma ei saanud koju ka minna, kuna mõlemad magasid poole 10ni hommikul mu autos. Egonil oli sama värk - Erko magas ta autos. Mingi aeg ärkas Erko üles, tuli autost välja, tahtis mu autosse tulla, aga ma panin uksed kinni, siis läks Egoni auto juurde tagasi, tegi juhi ukse lahti ja ütles Egonile: "Tule eest!" Pärast täiega naersime seda. Erko ei saanud ikka mitte midagi aru. Läks lõpuks tuppa magama.
Mul polnud üldse und. Jalutasin väljas ringi, tegin päikesetõusust pilte ja kaiffisin valget ööd, mida ma nii kaua oodanud olin. Egon oli ka mingi ajani veel seal. Rääkisime juttu, kui lind oleks auto aknast sisse lennanud, aga ma panin käe ette, suht haige oli see.
Aga nüüd tagasi Taaveti ja meie 26. juuni vestluse juurde. Oeeh, mis vestlus, pole sõnu jälle. Ainult räägiks ja räägiks ja räägiks. Aitäh Taavet, et sa nii hea sõber oled.
Mina: "Mu arust sa oled mega naljakas."
Taavet: "Sa paned mind naerma, aga aitäh. Mu arust sa oled ka mega naljakas, sul on iga asja peale midagi ägedat öelda."
MIna: "Minu arust ongi õige sõprus see, kui üksteist naerma suudetakse nii panna kogu aeg."
Taavet: "Sa oled selline isiksus, keda on kerge omaks võtta - seltsiv, suhtlev ja tark, lokilammas, õhtupäike."
Naersime end Taavetiga lõpuks msnis nii ribadeks ikka.
Mina: "Paadirallil jooma ka hakkad?"
Taavet: "Väheke ikka, aga sina?"
Mina: "Mõtlesin, et võiks üle pika aja."
Taavet: "Sa ikka saad, sa elad ju seal samas."
Mina: "Aga nagu Mikk ütles mulle: "Sa ei joonud isegi omas kodus!" - See oli see kord, kui Erkoga mega plaane tegime, nii et lõpuks läksin neile kolmele (Erkole, Taadule ja Mikale) Mõnistesse järgi ja tõin nad Rõugesse enda poole. Nad hakkasid jooma ja ma tegin neile pannkooke. Erko rääkis msnis Kädi ja teistega ning facebooki postitati järgmine lause: Püha Mika ja see koljati sugune Taavet tahavad pannkooke koos moosiga biku. - Siiani naeran ikka veel seda, tookord pidin ka mitu korda lugema, enne kui lause mõttele pihta sain.
Ise ma eriti ei söönudki. Nemad kolmekesi ajasid pannkooke näost sisse ja lõpuks, kui paar tükki veel alles oli ja Mikk kuulis, et ma enam ei taha, siis hiilis üksi kööki ja sõi viimased ka ära, aga jäi mulle vahele, siit ka pilt sellest:
See oli ka hea, kuidas Taavet pannkooke sõi, juhiks tähelepanu ta katkistele sokkidele:
Mikk rebis kogu aeg, oli läpakaga netis ja kirjutas mulle msnis igast teksti, samal ajal kui me Erkoga arvutis olime ja msni ajalugu lugesime sellest ajast peale kui me suhtlema hakkasime. See oli nii naljakas lihtsalt, mis tekst seal oli. Naersime, nii et ma peaaegu nutsin juba naerust. Tagantjärgi on tore muidugi meenutada, kuigi Erko ilmselt kahetses, et ta mu juttu tookord nii tõsiselt ei võtnud. Mikk ka kommenteeris vahelduva eduga kõrvalt, kuigi ta ei saanud midagi aru.
Seekord oli loomulikuks kaduks Taavet, kes teise tuppa teleka ette ära kustus. Mikk käis teda seal mitu korda kiusamas ja mingi aeg kutsusin Taaveti ära enda tuppa. Taavet oli nii väsinud, tuju ka polnud vist eriti, kahjuks. Mikk on tujurikkuja vahel, esialgu Taaveti jaoks, hiljem oli mul ka ta magama saamisega raskusi, kuna me tahtsime Taavetiga magada, aga Mikk käis ja seletas ning tahtis Erkoga juua, kuigi Erko oli nii sooda juba ega saanud enam midagi aru. Panin Mikule muusikat, siis ta laulis jälle facebooki laulu: "Now your going to die" ja seletas täispeaga mulle, kuidas talle "Tacata" lauluga alati mina meenun. Mul on kusjuures sama värk, sest niiäge oli ükskord kahekesi Erko autos selle järgi tagaistmel rokkida. Nüüd kui seda laulu kuulen, on esimene mõte kohe - "Mikk :)"
Kui Taadu teisest toast tuli, siis ronis üles nari peale ja magas seal rahulikult edasi, ma magasin all ning mingiks ajaks vajusid lõpuks Erko ja Mikk ka põrandale magama, kuigi mitte eriti kauaks. Peksin nad suht vara üles, enne kui ema koju oleks tulnud. Viisin Erko koju, Taadu ja Mika Varstusse kooli juurde ning siis ise koju magama tagasi.
Viisin nad enne Varstusse minekut veel pangaautomaadi juurde, kus Mikk raha välja võttis ja kõigi eest maksis, kuigi kui talle seda kaine peaga mõned päevad hiljem meenutatud sai, siis ta ei jõudnud ära vanduda seda, et kõigi eest eest nii lambist maksis, aga meil oli naljakas.
Hommikul käis mingite suitsude teema veel. Erko vaidles, et tema käes pole ja käskis end läbi otsida, kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et need olid ta käes. Ta ei saanud endiselt mitte midagi aru, Mikk samamoodi. Enne mu juurest ära minekut nägi Mikk koridoris kujutletavaid päkapikke, näitas näpuga põrandale ja seletas: "Neli päkapikku võtsid ritta, võtan sabast kinni!"
Enamustest nendega koos veedetud nädalavahetustest ma olen siin juba rääkinud, nii et jätkan siis sealt, kus kunagi pooleli jäin.
2. juunil, kui ma Võrumaa laulu- ja tantsupeolt tulin, siis Erko, Jarmo, Rauno ja Gerttu tulid mulle Erko bemmiga Rõugesse järgi ja läksime Mõnistesse jahimajja "jooma". Mul kahjuks või õnneks midagi kõrist alla ei läinud, nii et vaatasin ja naersin, kuidas teised joovad, kuigi palju seal oldud ajast sai veedetud autos. Ei tea isegi miks, ilmselt mulle meeldib autos olla. Erko ja Jarmo käisid ka kogu aeg mu juures jutustamas või siis tulid vahepeal teised ka autosse seletama.
Sinna jõudes, avastasin, et ma olen seal varem käinud. Lapsepõlv ja tänapäev kohtusid, sattusin hiljem Eesti lõunatipus autoga ringi sõites päkapikumaale, kus väiksena lasteaiaga alati käidi ja kõik need teised kohad, kuhu väiksena varemgi olin sattunud. Äratundmisrõõm oli suur. Alguses, seletasin, et see on jõulumaa, aga teised tegid selgeks, et seal oli hoopis päkapikumaa, ju siis oli.
Samuti olin jahimaja juures varem käinud ning all sauna juures, kus on sild, mis nüüdseks lagunenud on. Vaatamata sellele, tahtsin ikkagi silla peale minna, aga libisesin ja oleks peaaegu jõkke kukkunud, hakkasin kiljuma, mille peale Erko kohe sinna jooksis ja mu sealt ära viis.
Tol öösel sai ametliku kuupäevaga, 3. juuni aasta oma totude Joosepi ja Kaarliga kohtumisest - kõige parem aasta tõeliste sõpradega kohtumisest. Saatsin ka mõlemale sõnumid, kuigi pidin selleks enne levi otsima.
Kuna Erko oli ka kaine, siis rääkisime pikalt sõpradest ja sõprusest. Ma muudkui seletasin ja ta lihtsalt kuulas. Vähemalt oli ta ka kaine, mitte nagu kõik teised, kes end nii segi tõmbasid. Mikk breikis ja lõhkus tooli ära. Rauno ja Taavet tegid igasuguseid lollusi ning mängisid homosid, nagu Madis ütles: "Vallatu, metsik Taavet!"
Mingiks ajaks olid suht paljud juba ära vajunud. Mikk oli jälle loomulik kadu ja näitas Taavetile ainult fucki, kui too ta üle naeris. Mikk oli üles nari peale ära roninud ning kõigele, mis all toimus selja keeranud. Vahel käisin ta juures ja ütlesin: "Mikk, vaata siia!", mille peale ta jälle fcki näitas ja ma pilti tegin.
Esimene, kes ära vajus, oli muidugi Ets. Nägin teda esimest korda. Saime tuttavaks ka, aga vahetult peale seda vajuski ta ära. Enne seda jõudsin temast veel reidikaid teha, kuigi hilisemad pildid on palju naljakamad. Kõik kiusasid teda täiega kui ta magas. Mingi aeg ta ärkas selle kiusamise peale üles, sai pahaseks ja läks oma autosse magama, aga kuna teised tahtsid ta autoga ringi sõita, siis läks Taavet ta auto juurde, võttis Etsi sülle ja viis sisse magama tagasi. See oli nii haige vaatepilt, kuidas ta Etsi mööda hoovi süles kandis.
Taavet oli ka ikka päris purjus, tegi igasuguseid lollusi. Mängis tulega - pani laua peal viina põlema nagu baarmenid tavaliselt teevad, musitas Janega jne. Hiljem tegi freestylot ja pikutas laua all. Nii segast ikka.
Rauno kiusas mind. Ma otsisin köögist just midagi kui ta sinna tuli, nii et võtsin lõpuks lusika ja panin talle sellega vastu pead. Ma ei imesta, kui tal sellest järgmine päev muhk otsaette tuli.
Taavetiga oli nii äge rääkida jälle. Ma ei mäleta enam, miks ja millest me rääkisime, aga ma mäletan, et toree oli.
Taavet: "Biku, sa oled nii naljakas, sa meenutad mulle kedagi. Sa meenutad Lotet, jah... aga, kes see Lote on?"
Ma kiusasin Etsi päris palju: pani talle mingi vispli moodi asja taga taskusse ja siis Taadu ja keegi veel lasid tal une pealt oma haisvat saabast nuusutada. Oma saapa peale Ets ei reageerinud, aga kui Taavet talle oma saapa nina alla pani, siis Ets kohe tundis ja seletas midagi läbi une. Lõpuks nägi Ets siis välja selline:
Käisime nii palju kordi Etsi audiga sõitmas. Ma sain ka sõita. Suht paljud teed olid üles küntud juba, kõik arvasid, et sellest tuleb järgmine päev jama, aga õnneks mitte. Tegelikult autoga ei tehtudki nii hullult midagi, kui mingid kaks tsiklitega tüüpi, kes ka korraks jahimajast läbi käisid.
Mingi aeg kui nad jälle sõitmast tulid ja ma Erko autost välja tulin, ütles Mikk imestunult: "Sina siin - ma arvasin, et sõitsime sinust üle!?"
Mina: "Seda sa loodadki, jah?"
Tegelikult mulle ei meeldinud eriti, et nad täispeaga ringi sõitsid. Erko juba muretses, et Jarmo teeb jälle oma bemmiga lollusi ja käskis Jarmol võtmed minu kätte tuua. Mitme auto võtmed olid lõpuks minu käes, aga kuna Gerttu tegi vahepeal draamat ja nad lõpuks Jarmoga autosse läksid, siis tahtis Jarmo võtmeid, et auto sooja panna, aga kuna auto ei läinud koha peal soojaks, siis läksid nad sõitma ning mõned minutid hiljem sain Jarmolt kõne, et me Erkoga teda välja tõmbama läheks, kuna nad sõitsid kraavi. Taadu, Rauno ja Madis tulid ka kaasa. Erko oli maruvihane, tõmbas Jarmo välja ja käskis mul rooli minna. Sain ka esimest korda Jarmo bemmiga sõita, kuigi terve tee Jarmo ainult targutas kõrval, kuidas ma sõitma ja külge tõmbama peaks, naljakas oli.
Autos oli nii palav, aga ma ei teadnud, et akent ei või alla kerida, nii et pärast läks tükkaega, et aken korralikult kinni saada. Jarmo ise ainult naeris ja ütles: "Ma panen ukse kinni, siis hakkan alles akna peale mõtlema." Jarmo üldse rebis terve õhtu, ta jaoks oli kõik nii naljakas.Rääkisime jälle sellest, et Jarmo on elu ja Jarmol on kaks musi - Erko ja Henri. Pärast kirjutasingi Jarmo üli mustale ja tolmusele autole ühe ukse peale suurelt Erko (L) ja teisele Henri (L).
Öösel kell po ol 2 helistas Henri. Õnneks mul oli toohetk levi. Rääkisime mega pikalt. Et mis ma oskan öelda? Ka pikkade kilomeetrite taha toob üks telefonikõne inimese nii lähedale mulle.
Vahepeal pargiti seal autosid ümber. Madise golfi näiteks lihtsalt tõsteti mitmekesi ümber. Platsi peal olid autod üldse päris hästi, risti-rästi pargitud:
Kui väljas juba valgeks hakkas minema ja mul uni hakkas tulema, siis hakkasime liikuma. Ma sõitsin Jarmo bemmiga Erko juurde, Jarmo jälle õpetas kõrval, aga ma sõitsin ikka nii nagu ma tahtsin. Eluäge oli. Erko ajas oma ema üles ja saatis Jarmo ja Gerttu tuppa magama ning viis lõpuks mind ka koju.
See oli nii ilus hommik - hommikune udu ja värviline päikesetõus. Kahjuks mul pole ühtegi pilti sellest.
Erko, Taaveti ja Mikuga meenub Põhja-Tallinn "Nii lihtsalt ei saa", mis oli meie jaoks Erko bemmilaul. Ikka ja jälle seda kuulates meenuvad kõik need bemmiga ringi chillimised, kui Erko mulle laulis: "Bikut nii lihtsalt ei saa" ja kõik muu naljakas. "Lähen ja tulen" oli ka põhiline lugu muidugi.
10. juuni müüs Erko lõpuks oma bemmi maha. Oli küll sara, aga kahju oli ikkagi, kuna isegi selle vähese aja jooksul kui see auto Erko käes oli, jõudis nii paljutki selles autos ning selle ümber toimuda ja juhtuda, palju mälestusi, uusi sõpru, tuttavaid ja häid inimesi, kes on siiani me eludes väga tähtsatel kohtadel.
See oligi vist lõpp. Vahel ma mõtlen, et olin armunud ta autosse, see nagu ühendas meid - bemmide armastus. Paljud arvasid, et me Erkoga käisime. Kui ma jaanipäeval metsavenna tallu jõudes autot ümber keerama läksin ning kogemata pehmesse kraavi vajusin ja sealt enam välja ei saanud, nii et pidin Erkole helistama, kes omakorda saatis oma sõbrad mind välja tõmbama ja peale seda üks neist Erko käest küsis: "Kuhu su blond tüdruksõber üldse minna tahtis?" Siiani naerame seda blondi tüdruksõbra värki.
Praegu on Erko ja Jarmo Soomes. Neil on facebookis omadele grupp tehtud, kus kogu aeg mingi seletamine ja rebimine käib. Erkoga ikka räägime suht tihti facebookis.
Erko lubas Eestisse jõudes endale uue järjekordse bemmi jälle osta, kuigi Taavet ütleks sellepeale, et Erkole oleks vaja autot, mis edasi ei lähe, sest muidu ta sõidab ennast surnuks sellega. Erko: "No ostan korraga omale v12 mootori bemmi, 220kw, mis Taadu siis ütleb, et olengi surnud juba?"
Suutsin oma blogiga Taavetis sellist nostalgiat tekitada, et ta hakkas oma vanu asju lugema ja meenutama. Taavet: "Jaa, sinu pärast, peab meenutama, muidu lähevad meelest. Mul ei tulnud poes pin-koodki meelde."
Alles peale jaanipäeva jõudis Taavet lõpuks mu blogi hakata lugema. Mul on kahju, et ta seda enam järgmised 3 kuud teha ei saa ja ma enne ta lahkumist midagi siia kirjutada ei jõudnud, aga mul on juba nädal aega nii palju mõtteid Taavetist ja Mikust, mida ma siin jagada tahaks, nii et teen seda siis nüüd lõpuks.
Mina: "Mega kahju, et te sõjaväkke ära lähete, kellega ma siis segast panen?"
Taavet: "Mul ka üldiselt kahju kohe, nii et mina alakate peale pilli enam ei pane, vaid sõprade. Ma ka tahaks midagi ägedat korda saata, et sa saaksid oma blogisse täiega nalja visata, et siis kunagi aastate pärast oleks hea lugeda, kui lõbus meil oli."
Sellele järgnenud ja eelnevatest sündmustest on mul tõesti nii palju head ja naljakat siia kirjutada, et Taavet, Mikk, Erko ja teised naeraks end jälle lolliks arvuti taga. Loomuliku kadu nali ei lähe vist kunagi meelest, see kandub kogu aeg ühest nädalavahetusest teise ja on ikka veel naljakas, sest peaaegu igal üritusel võib öelda, et Mikk on loomulik kadu JÄRJEKORDSELT. Nii palju nalja saab. Mul on maailma ägedamad sõbbud.
Aga nüüd siis jaanipäevast, kui mu eest lihtsalt plaanid ära tehti. Jaanipäev algas põhimõtteliselt juba 21. juuni õhtul kui me Henri pool olime ja metallipoiste lõpupidu tähistasime. Sellest õhtust alates oleme me Märdiga niiöelda koos olnud, kuigi päris algus oli juba Vastseliina laadal ja kõik tänu Kaljumäele, kes Kirkal ujumas käies mu autosse magama jäi ning sealt hiljem keeldus lahkumast, nii et me kogu selle aja Märdiga koos veetsime.
21. juuni õhtu venis hommikul poole 5ni. Peale seda kui Henri otsustas riietega tiiki hüpata ja Krista ta tuppa sooja dušši alla vinnas, läksime me Märdi ja Nikiga linna. Saime Maikeli maja ees Jarmoga kokku, kes juba varem ära oli läinud ning seletasime veel seal, kuni lõpuks Niki Kubjale viisime ja alles siis koju läksime.
22. juuni õhtul läksime Kädi ja Getuga Pühajärve jaanitulele. Olin Mairol ja Andril kainekas. Jõudsime Pühakale, siis parkisime Tondilossi10 juurde karavanide parklasse. NB! Tondilossi 10 oli teemaks nagu ka iga asja peale Mairo lause: "Väga huvitav!"
Pühajärvel veendusin taas selles, kui väike on maailm ning kuidas kõik inimesed omavahel nii tihedas seoses on. Esiteks see, et karavanide parklas olid Malla ja Kata, keda Rõuges ei kohta, aga kuskil peol küll. Koos nendega oli Rain, keda ma mäletasin eelmisel suvel Tartu Kutsehariduskeskuse rekreatsioonikorralduse eriala katsetelt.
Karavanide parklas oli mingi tüüp, kes meid pidevalt jälgis, vaatas, kuidas me pilte teeme, siis tegin lõpuks temast ka pilti, kui ta lehvitas. Hiljem kohtasin lava ees kedagi väga sarnast, kes oli veendunud, et ma meenutan talle kedagi. Ma arvasin alguses, et ta on sealt karavanide parklast, aga tegelikult polnud, ta ajas lihtsalt segast, aga saime sõpradeks. Üldse sain Pühajärvelt palju uusi sõpru ja tuttavaid. Kõik seal lavaees olid lihtsalt nii sõbralikud ja lahedad. Oli jaanipäev, kõik olid täis ja heas tujus. Ma olin kaine ja mul oli veel toredam. Palju meeldejäävaid elamusi ja uusi huvitavaid inimesi. See oli sõna otseses mõttes imede öö. Oleks tahtnud järgmise päeva ka seal veeta, aga plaanipäraselt ootas Metsavenna talu.
Väga head esinejad olid ka: Ott Lepland, Koit Toome ja Terminaator. Kõiki kolme õnnestus mul ühe nädala jooksul 2 korda näha. Pühapäeval olin käinud Plaani karjamõisas Otti vaatamas ning intervjueerimas, teisipäeval Terminaatori 25. aasta juubelituuril Kandle aias ja peale Pühajärvet kohe Metsavennas Koit Toome. Väga võimas oli kõik nii Pühajärvel kui ka nendel teistel üritusel, üks üritus omapärasem kui teine.
Terminaatori ajal õnnestus mul lõpuks kohata ka seda tüüpi, kes meid karavanide parklas kogu aeg jälgis. Ühel hetkel ta oli lihtsalt mu kõrval, vaatasime üksteisele otsa ja karjusime laulusõnu kaasa. Kinnitamaks, et tal oli see õige inimene karavanide parklast, näitasin talle kaamerast pilti, mille peale ta noogutas.
Ta nimi on Maicel. Küsisin ta facebooki, kus me peale jaanipäeva päris palju rääkinud oleme. Hauka laadal kohtusime taas, täiesti juhuslikult, ise ka imestame. See on ikka müstika, kuidas me üksteist alati nii suurte masside seast üles leiame ja veel mitu korda, aga see oli nii võimas, kuidas me tookord jaanipäeval veel üksteise jaoks tundmatutena üksteisele otsa vaatasime ja "juulikuu lume" sõnu üksteisele laulsime: "Sa oled kaunis, oled kummaline..//.. sinust ilma jään ma niikuinii, pimedusest kuulen häält, mis sosistab: hüvasti..." Tol hetkel ma olin kinel, et ta on vaid see tänavapoiss, kes korra naeratab ning siis kaob, nii et ma ei näe teda enam kunagi, kuid kõik läks loodetust palju paremini. Ta on nii äge, et peale kontserdit tantsisime diskol natuke veel ja kõndisime siis koos, kuni me teed lahku läksid, sest olime vahepeal auto teise parklasse viinud, kus oli suurem melu, aga see jäi teisele poole. Jutukäigus selgus, et ta on mu sugulaste naaber. Tõepoolest - maailm on väike nagu hiljem parklas ühe Jürgeniga, kellega ma lava ees tuttavaks sain, uuesti kohtudes selgus, et ta on käinud koolis, kus mu sugulane direktor oli jne.
Parklas sai päris palju segast veel pandud, fordiga bemmile krokodillidega särtsu antud, et too tööle saada, kuna keegi otsustas seal aku muusikaga tühjaks kuulata jne. Kõige haigem oli aga see, et täpselt pool kilomeetrit enne Henri teeotsa sai küte otsa, nii et jätsime Andri ja Mairo sinna, tegin kõne Henrile ja ta viis mind, Kädit ja Getut linna ära. Jah, Henri on see sõber, kellele võib sõna otseses mõttes kell 4 hommikul helistada ja ta aitab. Nii hea sõber oled mul! Sel kuupäeval sai ka täpselt kuu aega sellest, kui me sõbraks saime. Terve tee, kuni Võruni kirjutasin ta bemmiblogisse teksti. Pärast rääkisime natuke aega linnas veel juttu, viisin Getu koju ja siis Kädi juurde ööseks, kuna tahtsin hommikul Märdiga kokku saada. Levi küll polnud üldse, aga lõpuks saime siiski leidsin ta üles.
See oli üks äge hommik, vihma sadas, Oomi kommenteeris akna peal ja me seisime Märdiga tamme all ning kallistasime. Pärast lebotasime toas veel tund aega ja siis hakkasin koju liikuma, et end metsavenna tallu minekuks välja puhata. Märt ei tahtnud üldse, et ma lähen, kallistas mind ja ütles, et me peame jälle uuesti kohtuma, nii kiiresti kui võimalik. Peale jaanipäeva ta tuligi kohe mu juurde.
23. juuni õhtupoole läksin Metsavenna tallu, täiesti üksinda. Alguses jäin autoga kinni, nagu ma juba enne rääkisin. Erko sõprade esimene küsimus mulle: "Sõita ei mõista v?" Tirisid mu auto välja, parkisin ära ning otsisin Taaveti ja Miku üles. Taavet jälle eiras Mikku, kogu aeg nad tülitsevad ja vaidlevad, aga sellegi poolest on nad kaks nii ägedad. Mõlemad on omamoodi erilised ja kallid mulle ning mul on hea meel, et sain nendega jaanipäeval koos olla, kuigi Mikk oli vahelduva eduga loomulik kadu. Seekord siiski mitte sõna otseses mõttes, kuna ta oli lihtsalt mingi sõbra juures ja jõi vahepeal, kui me Taadu, Kaivo, Jarmo, Ella ja teistega ringi liikusime. See oli juba teine jaanipäev, kui ma olin koos Nilso ja Ellaga. Nilsot polnud vist aasta aega näinud ja vana hea Ella on ka jälle tagasi. Mul on selle üle tegelikult väga hea meel.
Oli küll külm ja vihmane ilm, aga sõbrad tegid kõik ilusaks ja heaks. Kõik naersid seda, kuidas ma juukseid sirgendasin ehk siis seda, kuidas uduvihma ja niiskusega mu juuksed nii lokki läksid.
Olime vahelduva eduga mäe otsas, poe ees ja parklas. Koit Toomet päriselt ei näinud, aga selle eest rokkisime tee peal lava taga ta muusika järgi, ma ei hakanud piletit ostma, väljas oli palju ägedam ja rohkem tegevust kui seal sees peoplatsil.
Jaanipäeva teemaks olid õhupallid. Kõik sai alguse sellest, kui me poe juures parklas olime ja 2 tüüpi õhupallid käes mööda läksid. Võtsin ühe õhupallist kinni ja palusin, et ta selle mulle annaks, esimene keeldus, aga teine andis alla ja loovutas selle mulle. Sellel oli mingi hiiglaslik nöör, nii et sai lollitatud sellega igatpidi + teiste kiusamine. Ella tahtis mul seda kogu aeg ära lõhkuda, aga suutsin siiski selle päästa.
Vahepeal Jarmo ja Kaivoga Jarmo bemmis olime, siis Jarmo pani õhupalli katuseluugist välja, mingi teema oli veel sellega, aga ei mäleta. Puhkasime jalgu ja ma olin nii väsinud, et jäin peaaegu magama sinna, kuni Taadu helistas ja meid mäeotsa kutsus. Mäeotsas istuti ka suht palju. Kellegi telk oli seal, joodi jne. Ma olin kaine kogu jaanipäeva.
Lõpuks hakkasid Kaivo, Jarmo ja Taavet mu õhupallist heeliumit tõmbama, aga see oli mingi praak heelium, mis ei laksanud eriti, nii et tekkis tahtmine veel tarbida. Jarmo arvaski, et peaks suitsu asemel heeliut hakkama tarbima. Tekkis mõte, et sebiks kuskilt õhupalle juurde või laseks üldse kogu heeliumiballooni rotti. Vaatasime Kaivo ja Taaduga alla telkida poole ja leidsime koha, kust õhupalle saaks. Läksime sinna, aga inimesed olid telkide juures, nii et otsustasime hiljem tagasi minna. Me üldse tegime Kaivoga igasuguseid lollusi. Võtsime helkurposti seest 50km/h liiklusmärgi ja viskasime paksu heina sisse - minu mõte, Kaivo teostus. Hiljem saime õhupallid ka ikka ära rotitud. Kõndisime just mäest üles, kui avastasime, et kedagi pole telkide juurest, nii et tõmbasin roosa õhupalli ära ja panime kiirelt jooksu. Tõmmati sealt heelium ära, siis läks Kaivo teise õhupalli järgi. Lõpuks kui õhupalle enam kuskilt saada polnud, läks Taavet alla ja ostis ühe punase südamega õhupalli.
Kõige rohkem olin ma koos Taavetiga. Sai jälle seletatud ja käidud igalpool jne. Taavet ütles, et ma olen ta õde ja siis laulis mulle terve öö muudkui: "Kui mina ütlen Biku ja sina ütled Bäku - BikuBäku" ning õpetas seda ka kõikidele teistele, kes sellega kaasa läksid. Taaveti jaoks ma olengi BikuBäku.
Pärast jaanipäeva oli aga kõige naljakam see, kuidas Metsavenna talu jaanitule ürituse all kõike meenutati jne ja sealt ägeda teksti ja pildi selle telgi ning nende roosa-valge ussikeste õhupallide kohta leidsin. Põhimõte oli selles, et need õhupallid olid telgi külge sellel põhimõttel pandud, et öösel telk üles leida, aga kuna me need rotti lasime, siis olid nondel tüdrukutel telgi üles leidmine suht raskendatud, aga meil oli siis ja ka pärast seda teksti lugedes mega naljakas.
Lõpuks kui keegi enam kõndida ei viitsinud, siis istutigi üleval mäe otsas rahvaga. Mingi tüüp kõrvalt telgist tuli ka meiega seletama. Rääkis pika jutu ära ja siis Taavet küsis keset juttu ta käest: "Kust pe**est sa pärit oled?"
Kõik olid seepeale nii kõveras korraks, kuni siis too mees seletama hakkas: "Päris sellisest kohast ma pärit pole, aga.." edasi ei mäleta. Igatahes nalja sai.
Mingi aeg tuli Erko sinna. Alguses kõik tahtsid, et ta tuleks, kuigi ta vahepeal mõtles, et ei tule üldse kohale. Lõpuks oli nii, et ta ajas kõik närvi, kiusas ja kakles kõigiga, lõhkus Taaveti tagi ära ja ajas mulle nii segast teksti oma ettekujutustest, mis tõele ei vasta, et lõpuks olid kõik ta peale nii pahased.
Ma olin lõpuks nii väsinud juba. Hakkasin mingi 3 ajal koju liikuma. Alguses läksin alla. Ajasin Miku ja teiste Mõniste omadega juttu jne. Tegin juba Mikule kalli ära ja ütlesin, et lähen ära, aga jäin siis veel kellegagi rääkima seal ja käisin sees peoplatsil pildistama, kuna turvat enam polnud, aga siis tuli Mikk sinna ja hakkas seletama, et ma pidin ära minema. Lõpuks ikka läksin, aga kohe kui liikuma hakkasin, pidas piirivalve kinni ja käskis puhkuda. Kõik järjest võeti seal rajalt maha. Ma olin unine, ei tajunud enam midagi, aga suht naljakas oli. Tegingi sel hommikul lõpuks mentidega ära selle nalja, kuidas ma mega blondi mängin ja midagi aru ei saa, kuidas puhkuma peab, nad ka naersid. Ma reaalselt ei jõudnud nii kaua puhkuda nagu vaja oleks olnud, kolm korda pidin puhkuma, enne kui neile sobis. Ütlesin, et tavaliselt mind ei peeta kinni ja üldse sai nii segast nendega aetud, nad kõik olid nii kõveras seal mu teksti ja puhkumise peale.
Jõudsin koju, tahtsin magama ära minna, aga siis helistas Gert ja kutsus kainekaks. Ei jõudnud üldse minna, aga kuna ta peale käis ja ma teda nii kaua polnud näinud, siis lõpuks läksin. Käisime Võrus söömas, siis korra Paidra ääres, uuesti linna, nii et koju jõudsin mingi 6 ajal, suht laip ja nii lõppeski mu jaanipäev.
See aasta polnudki eriti jaanipäeva tunnet, aga kahju on, et läbi sai. Meeletu jaanipäev oli, jääb kauaks kindlasti meelde. Aitäh kõigile, kes selle nii toredaks tegid!
Teiseks jaanipäevaks sel aastal kujunes paadiralli, kus olid koos paljud sõbrad ja kallid inimesed, kellega jaanipäeval koos olla ei saanud. Mikk, Taavet ja teised Mõnistest tulid ka Rõugesse, et viimast korda enne sõjaväkke minekut veel juua ja laaberdada. Päeval olin Egle ja teistega paadirallil, õhtupoole saingi Taavetiga kokku. Tuli oma bmx-ga, kallistas ja siis chillisime koos ringi. Ta kuulas kõrvaklappidega muusikat, nii et kui ma kõrval midagi seletasin, siis ta ei saanud midagi aru. Lõpuks käskisin tal kõrvaklapid ära võtta.
Mingi aeg läksime üles Taaveti venna Eltoni korterisse. Seal toimuski põhiüritus. Hakkasin kohe kõigiga seletama. Max oli põhiseletaja ikka. Teadsin piltide pealt ja playbackilt teda juba ammu, aga polnud rääkinud temaga kunagi. Nüüd aga ta hakkas kohe seletama minuga. Alguses tegi Mikule ja Taavetile sõjaväkke mineku puhul seebi maha pillamise nalju kogu aeg. Rääkis, kuidas Taavet pesuruumi läheb ja ütleb: "Poisid, mina tulin" ja viskab seebi maha või siis laseb vedelseepi maha ja siis viskab kõhuli maha ning libistab end üle põranda. Nii haigelt sai naerdud seda kõike.
Jälgisin Maxi ja ta juttu, mille peale ta ütles: "Sa vaatad mind nagu ma oleks võlgu sulle" ja lubas mulle võla katteks taarat anda, mis nende joomisest seal juba tekkinud oli. Elton tõi mulle ka jooki, kuigi ma ütlesin, et ma enne ei hakka jooma, kui töö on tehtud, aga lõpptulemus oligi see, et 1 gin ja asjad hakkasid kaduma. Suutsin telefoni ja kaamera katiku ära kaotada, kuigi see polnud tingitud joomisest, need oleks nii või naa ära kadunud, kuna kaamerakott polnud pealt kinni. Telefoni sain õnneks kiirelt kätte. Taavet helistas mu numbrile ja ausad leidjad kuulsid, kuidas see heina sees helises ning 15 minuti jooksul oli telefon mu käes tagasi, kuigi ma ei tahtnud alguses Taavetit uskuda, kui ta ütles, et talle helistati mu numbri peale ja öeldi, et telefon leiti. Kaamera katikut ei leidnudki üles, 7€ ja uus, mis seal ikka.
Kui paadirallil ära pildistatud sai, siis läksime Eltoni poole tagasi. Seal sai igast teksti pandud. Rääkisime, kes ja kellega, kus klassis kunagi Mõnistes koos käis jne. Siis oli see Erko istumajäämise teema, mille peale kukkus Taavetil üks lause välja järgmiselt: "Erko jättis ema istuma," tegelikult oli ikka vastupidi.
Rääkisime Maxile ka sellest, kuidas mendid Erko Mõnistesse kapsavagude vahele sõitma saatsid, kui Erko oma bemmiga linna peal ringi pläristas, mille peale Max ütles, et ta oleks mendi käest küsinud: "A, kus sa tead, et ma jänes olen?"
Jõime ja sõime, kuni Taavet krõpsud ümber ajas. Krõpsud kukkusid Eltoni jalgade peal, nii et pärast ei tahtnud keegi enam neid "juustukrõpse".
Vahelduva eduga sai all paadirallil jälle käidud, Taaveti ja Mikuga ringi chillitud ning paljude teiste sõprade ja tuttavatega seletatud. Lõpuks tulid Jarmo, Egon, Henri, Kaivo ja alakate seltskond ka sinna. Märt ka jõudis mingi aeg. Siis passitigi Kaussjärve juures parklas pikka aega. Kuna Mõniste omad olid ka seal, siis lõpuks oligi elu suur seltskond koos, sai nalja ja värki. Seletasin Airiga seal. Teda ma tean ka piltide pealt ja teiste inimeste kaudu, aga nüüd paadirallil hakkasime alles suhtlema. Airi rääkis, et mitte keegi ei solvu tema peale kunagi ära, mille peale ma talle ütlesin: "Ma solvun su peale ära, sellepärast, et keegi su peale kunagi ära ei solvu."
Airi: "Sa oled esimene inimene, kes mu peale ära solvunud on."
Tegime Märdi, Erko ja Heleniga jälle kino, soft oli teemaks nagu ükspäev linnas sportplatsilgi.
Märt: "Jarmo, Kaivo tahtis suudelda!"
Jarmo: "Ma praegu küll ei viitsi!"
Rääkisime Henriga ja mõtlesime, et kui kumbki meist kaine oleks olnud, siis oleks vist kohe kuhugi nahhui pannud sealt. Henri rääkis terve kevade, et tahaks kuskile kaugele Võrust ära minna, mille peale ma ütlesin, et tuleks temaga kasvõi maailma lõppu kaasa. Plaan on endiselt hea, jaa.
Enne Märdi tulekut sai veel Taaveti ja Alisaga üleval käidud. Rahvas oli korterist alla maja taha kolinud, jõime ja seletasime seal veel. Mitu korda juba Malla majast mööda olime kõndinud, siis Malla küsis: "Biku, see on su mees v?"
Taavet: "Ei, ma olen ta poolvend."
Peale paadirallit kujunes hoopis põhiküsimuseks Märt, kellega me suht esimest korda nii avalikult koos ringi liikusime. Olime mingi aja parklas teiste juures, aga kui nood ära Võrru läksid, siis jalutasime ringi igal pool. Nägime purjus lendavat Raamatut, rääkisime tema ja ta sõpradega juttu ja siis käisime Tamme juures jne.
Esinejaid Liis Lemsalu ja Meie meest ma eriti ei näinudki. Liis Lemsalu ajal käisime korra lava ees, tegin paar pilti, aga Meie mehe ajal jalutasime ainult korra lavast mööda, et Märdi auto juures käia. Selline hea joogine tuju oli, et tähtsamad olid seltskonnad parklas ja Eltoni juures, kui mingid esinejad.
Lõpuks läksimegi Märdiga Eltoni poole, kus kõik teised olid: Mikk, Taavet, Mikkel, Elton, Max, Rauno, Merili, Alisa ja pärast, kui Märt oli ära läinud, siis tulid veel Taavi ja Helena. Viimast ma küll eriti sinna ei oodanud, aga lõpptulemus oli see, et nüüd me jälle suhtleme Helenaga. Pole enam põhjust ka, miks mitte suhelda vms.
Rauno rebis kogu aeg. Lambi kohapeal ütles: "Ilus kapp" või siis seletas kukeseentest või mingitest muudest rahulikest olenditest. Tegime üksteisele kogu aeg mingeid nägusid, mille peale Merili segadusse sattus.
Taavetiga sai nii palju nalja jälle ja Mikk tantis kaabuga laulu järgi "kui meri oleks õlu" jne. Kõige haigem oli muidugi see, kui Elton natuke rohkem oma käsi liigutas, suutis ta endale jälle midagi peale või maha ajada, mille peale seletati, et kallas endale jooki kottidesse, et paremini mõjuks. Mikkel hakkas varahommikul põrandat sellest kõigest pühkima, ise laulis kõva häälega: "Valgeid roose, valgeid roose, neid, mis ääristasid aia teid." See oli niimega naljakas ikka.
Raadiost tuli ka igast head muusikat. Põhiline oli siiski Gotye. feat. Kimbra "Somebody that I used to know", millega see varahommik meeenuma jääb. Kõik oli nii hea lihtsalt - sõbbudega chill ja jooki, hea seltskond jne, kuigi sellest oli nii kahju, et Märt 3 ajal ära pidi minema.
Vahepeal käis mingi teema, kes kellesse on. Taavi ja Taavet on nii sarnased nagu vennad. Lõpptulemus oli see, et on neli õde, kes on kõik ühte nägu - Mikk, Mikkel, Taavi ja Taavet. Ega suht nii on ka. Mikkel aga ütles kõige selle peale: "Mind tõi kurg, mul ükspuha." Mikkel üldse rebis terve selle varahommiku, tegi soenguid endale jne.
Siis oli veel mingi 14 päeva teema, nagu wtf. Ma ei saanud midagi aru.
Mikk ja Taavet panid ka korralikult segast. Mikk rabas Taadut jalust, nii et Taadu hõõrutas oma tagumikuga Miku näos ning korraldasid seal igast kohatuid asju.
Ma istusin rahulikult ja naersin kõiki neid. Elton tegi pool hommikut mulle jalamažaasi, hiljem liitus Mikk ka - üks tegi ühele jalale, teine teisele. Mu jalad nii haigelt valutasid kõndimisest, kuigi pärast neid mažaase oli veel hullem. Suht hull öö oli selja taga, aga samas sai sajaga nalja ikka. Läksin hommikul kell 8 koju magama, kuni Taavet helistas ja mind poole 1 ajal üles ajas, siis läksin Eltoni poole tagasi. Sinna olidki jäänud ainult Taavet ja Elton. Seletasime seal, kuni Elton tööle läks ja meil koristada käskis, kuigi lõpuks me selleni ei jõudnudki. Oleks võinud nautke ikka koristada, kuna suht palju sai läbustatud seal ja Elton ikkagi VÕÕRUSTAS meid, aga no ei jõudnud. Suht unine oli olla, käisime Taaduga poes, ostsime burksi, sõime bussikas ja siis lebotasime niisama Eltoni pool ja rääkisime igast head ja toredat juttu, millest ma selle postituse alguses juba rääkisin.
See oli viimane selline öö/päev, kui ma nendega koos sain olla. Järgmine päev, 9. juuli läksidki Taavet ja Mikk Kuppi ära. Jõudsin neid ikkagi saatma. Suht suur seltskond Mõnistest ja Varstust oli neid saatma tulnud. Sai seletatud veel ja pilte tehtud jne.
Kuidagi kurb oli, kuigi polnud ikka veel päriselt kohale jõudnud, et läinud nad ongi. Mika ja Taadu olid saanud mu lahutamatuteks kaaslasteks Joosepi ja Kaarli kõrval, kes viimasel ajal minuga polnud.
Palju teisi sõpru/tuttavaid ka läks sõjaväkke. Mõtlesin terve päev sellest, kuidas ma uue seaduse jõustudes ka sõjaväkke lähen, aga kolm neiut jõudsid juba ette ja läksid Kuppi. Tahan kaa! Rääkisin Joosepile ka sellest, mille peale ta mul selle ära keelas ja ütles: "Kui sa lähed siis ma alustan Eestimaa vastu sõda ja sa pead minuga kaklema. " Haaha kui totuu ta ikka on. Nüüd, kui ma päriselt selle postitusega lõpule hakkan jõudma, on aeg nii kaugel, et suvi hakkab juba lõppema, varsti on mu parima sõbra sünnipäev ja siis tuleb sellepuhul kindlasti uus postitus, kui mitte enne!
Enne Erko ja Jarmo Soome minekut olime veel Erko ja Henriga linnas väljas. Sai ringi jalutatud linna peal, rannas oldud, jutustatud, pildistatud jne, ühesõnaga tore pärastlõuna sõpradega.
Vaatamata sellele, et Erko võib vahel nii loll olla, nagu ma siin räägin või talle pidevalt ütlesin, siis tegelikult on ta üks tore sõbbu, keda ma ka juba igatsen ja ootan, et ta tagasi tuleks.
Mõte nr. 1: Igatsus sõprade järgi on nagu haigus, millest üksinda, ilma nendeta üle ei saa.
Mõte nr. 2: Sõber on, nagu on alati olnud, su teine mina. Marcus Tullius Cicero.
Erko says: "Pane lõppu lambist Erko."

Maailmavaade minu silmade läbi

Kui ma täna juba kirjutasin, siis kirjutan veel, kuna täna on see kaunis päev kui saabus lõpuks eesti keele riigieksami tulemus, mis mul vahepeal juba meelest oli läinud, aga viimasel ajal üha enam peas rõhuma hakkas ja täna hommikul linnast koju sõites ning sellele mõeldes, tuli kerge närv sisse, kuigi ma pole sel puhul väga närveldavat tüüpi inimene. Pigem oli see ikka ärevus ja uudishimu nii pika ootamise taha.
Enne eksamit oli küll pea laiali otsas. Käisin veel enne seda poes, nägin Mikku. Pidin talt sente küsima, kuna läksin oma hajameelsusega ilma rahakotita poodi ja pidin nende sentidega hakkama saama, mis mul taskus olid. Pärast oleks joogi ka veel poodi unustanud.
Üllatuseks oli eksamit kirjutamas ka mu endised klassiõed Carol ja Kristianne, keda ma sealt eest küll oodata ei osanud. See, et nad ka seal olid, oli muidugi positiivne üllatus, kuna kõik teised olid põhimõtteliselt võõrad. Sedaküll - endised koolikaaslased, aga tunduvalt parem oli eksamit kirjutada eelmisel aastal oma klassi ja paralleelklassi keskel, saates pidevalt teele naeratusi ja tundes seda ühtsustunnet, mis meid lõpuks valdas. Lõpp hea, kõik hea. Seda ta oli. Nüüd on juba aasta möödas. Rääkisimegi Caroliga, et eelmise aasta kirjandi kirjutamine oleks olnud nagu eile. Täpselt selline tunne oligi. Ma veel ütlesin, et hakka siin veel iga päev kirjandit kirjutama.
Valisin lugemisteksti esimesest variandist, mille kohta eesti keele õpetaja ütles, et see tundus suhteliselt keeruline, kuna seal olid sellised mitmeti mõistetavad vastused. Omaarust läks mul see just hästi, aga 40-st sain punkte vaid 28. Eelmine aasta arvasin, et mul läks kirjand mega hästi, aga sain punkte ainult 53. Sisu ja kõik oli hea, aga tsiteerisin liiga palju, paar fakti ja stiili viga ning olidki punktid läinud.
See aasta kirjutasin omaarust mega lolli juttu kokku oma kirjandis, aga hoopis see tõi mulle 60-st 41,5 punkti, mida ma poleks uskunud. Alles nüüd julgesin selle uuesti läbi lugeda ja enam ei tundugi see nii hull kui esmalt.
Tunne on umbes selline nagu peale ajalooeksamit - pingelangus, õnnelik ja rahul oma 70 punktiga. Üle 60 punkti on juba arvestatav tulemus mu jaoks ja see 70 annab paremad eeldused ülikooli kandideerimiseks, kuigi soovitud erialad nõuavad ka inglise keele eksamit, mis nõuab mult omakorda suurt pingutust eksami sooritamiseks. See aasta ma seda riski võtta ei julgenud, ehk järgmine aasta julgen? Ma ei tea veel.
70 punkti kohta veel nii palju, et alati saab paremini. Eelmisel aastal läksin 100 punkti püüdma ja südames olen kogu aeg lootnud üle 90 saada, aga paraku läks nii ja kui mul mingit tuju veelkord uuesti teha ei tule, siis jään sellega enam-vähem rahule.
Nüüd aga kirjand teisest variandist teemal "maailmavaade", mille ise mõeldud pealkiri on ühtlasi ka selle postituse pealkiri.

Igaüks näeb maailma oma vaatevinklist. Maailmavaade on pilt maailmast minu silmade läbi. See on eesmärk, mida saavutada soovin, väljakujunenud uskumused, millest lähtuvalt ma elan ja käitun ning mis aitab mul maailmast aru saada.
Maailmapildi kujunemine algab kodust ja vanematest, kes meid suunavad ja õpetavad. Kõige tähtsam on lapsepõlv, sellest sõltub kogu ülejäänud elu. Põhiosa maailmavaate kujunemisest algab aga lasteaias või koolis, kust tulevad esimesed teadmised ja hakkavad välja kujunema eesmärgiks edasiseks eluks.
Inimene õpib kogu elu, elab, näeb, tunneb ja kogeb. August Gailiti romaan "Toomas Nipernaadi" minategelane uitas suviti mööda maad ringi, meelitas naisi ja valetas end igal pool erinevaks ametimeheks. Ma arvan, et see suvine ringi uitamine avardas tema maailmavaadet. Inimene peakski võimalikult palju rändama ja läbi elama. Mõned inimesed leiavadki reisimisega oma õnne, õppides tundma erinevaid maid, rahvaid ja nende kultuuri.
Maailmavaadet kujundab nii raamatute kui ka ajakirjade ja ajalehtede lugemine. Raamatud on loonud mulle pildi maailmast. Nad aitavad mõista inimesi, nende vahelisi suhteid, õpetanud loodust nautima ja väärustama ning arendanud fantaasiat, et ise kirjutada. Ajakirjade ja ajalehtede lugemise tähtsus sõltub inimese vajadusest ühiskonnas kaasa rääkida ja sündmustega kursis olla.
Maailmavaatel on ka mõjutajaid. Üheks mõjutajaks on meedia, kes tekitab inimestes stereotüüpseid arvamusi, mis loovad inimeste ümber ahelaid, laskmata neil iseseisvalt mõelda ja oma arvamust avaldada. Eesti meedia probleem seisnebki arvamuste avaldamises, mis on tihti halvustavad ja anonüümsed. Sass Henno on öelnud: "Inimesed lihtsalt vinguvad, sest nad ei oska ennast maailma vääramatute seaduspärasustega sünkroniseerida ja süüdistavad oma alaarenenud kohanemisvõimes kümmet muud asja, kuid mitte iseennast."
Maailmavaadet on kujundanud ajalugu. Eestlased on olnud aastakümneid võõrvõimude all ning sügaval enestes alalhoidnud tundeid ja emotsioone, mis saadavad meie rahvast ka tänapäeval. Eestlased keelduvad näiteks vene keelt õppimast ega suhtu venelastesse sallivalt. On ka palju erandeid. Sallimatus väljendub vahepeal ka eestlaste omavahelisel suhtlemisel. Aeg on näidanud, et ajalugu on meie rahva tõekspidamisi palju muutnud.
Iga inimene elab omaette maailmas. Mõned väärustavad minevikku ja mälestusi, teised aga panustavad tulevikule või keskenduvad olevikule. Raske on selle kõige vahel tasakaalu leida. Mina elan rohkem minevikus kui tulevikus. Samuti väärtustan ma hetki, mille tunnistajaks ma olen ning elan käesolevas. See annab oskuse analüüsida möödunud ning panna elu täisväärtuslikuna elama.
Maailmavaadet kujundavad sõbrad ja lähedased inimesed. Kristo Kiviorg on öelnud, et me oleme see, mida näeme teistes inimestes. Ma näen ennast oma sõprades. Ma tunnen ja mõtlen samamoodi nagu nemad. Mulle meeldib inimestesse uskuda, kuna see muudab mind paremaks ning selles peitub sõpradevaheline usaldus ja armastus.
Maailmavaade tekib meid ümbritsevatest asjadest ja inimestest. Igal ühel on välja kujunenud oma arvamused ja tõekspidamised. Minu maailmavaatest avaneb pilt, kus ma olen õnnelik, saan tegeleda asjadega, mis mind rõõmsaks teevad ning mul on inimesed, kellele ma tähtis olen.
Lõpp.

Vahepeal seal laua taga istudes ja mõeldes ei tulnud mul üldse pähe midagi. Mõte kadus ära kuhugi. See kirjand sarnaneb paratamatult osaliselt eelmise aasta eesmärkide teemal kirjutatud kirjandiga, kuna mõtte kadumisel leidsin ainukest abi sealt ja nagu näha, siis on suures osas mu mõtteid mõjutanud vestlused Sveniga. Aitäh sulle!

Kõik see veedetud aeg, mis tookord nii lõputuna näis

Kui nüüd viimaste nädalate sündmustest, tegevustest ja inimestest rääkida, siis võtab selle kõik kokku üks nimi - Henri. Henri on üks mu viimase aja tähtsamaim sõbbu, kellega me 3 ja/või rohkemgi nädalat tagasi nii suhtlema hakkasime, et nüüd ükski päev ilma üksteiseta enam ei möödu. Mis sa küll ilma minuta teeks või mida mina ilma sinuta teen? See kõik tähendab palju, aga ei tähenda seda, et ma oma parima sõbra Joosepi, kes mereväes juba viimased kuu aega ilma nädalavahetusel koju saamata on olnud unustanud oleksin, vastupidi - ma igatsen teda nii nii palju, et ükspäev sellele kõigele mõeldes jälle pisarad voolasid. Kui Joosepit pole, suudab Henri seda kohta peaaegu täita, kuigi Joosep on asendamatu nagu iga inimene tegelikult on - eriline ja asendamatu, sest ükskõik kui palju keegi ka ei püüaks, ei saa ta võtta kohta, mis kuulub kellelegi teisele. Sellel kõigel on ainult palju ühist: aeg, mil me Joosepiga sõbraks saime 4. juuni, mis alles hiljuti oli, kõik need mõttetelugemised, igapäevased suhtlemised ja ringi seiklemised korduvad justkui nüüd aasta aega hiljem Henriga. Olen leidnud meis ja selles sõpruses nii palju ühiseid ja sarnaseid asju, mis meist kiirelt nii head sõbrad on teinud. Erko ütles ükskord selle sõbra jutu peale, et ta ei imesta kui Henri varsti mu kolmas parim sõber Joosepi ja Kaarli kõrval on ja nüüd hiljuti ütleski Henri, et ma olen ta parim sõbranna.
Kõik sai alguse ühel esmaspäeval, 28. mail kui me Kosele läksime ja Erko ja Jarmo ära pidid minema ning Erko ütles: "Biku siis läheb Henriga!", mida ma alguses üldse uskuda ei suutnud, peast käis läbi mõte: "Mina ja Henri, koos? - :) :)!" Kõik tundus niigi uskumatu, kuidas me juba eelneval kolmapäeval nii lihtsalt omavahel rääkima jäime jne. Sedaenam meeldis mulle see Erko plaan, nii et läksin Henri autosse ja lubasin ta surnuks rääkida, kuna ma olin kolmapäeva ööst saadik ta peale nii palju mõelnud, mida kõike veel temaga rääkida tahaks jne. Praeguseks ma olen enamvähem kõik talle öelnud, mida ma olen tahtnud, kuigi jutt ei saa mitte kunagi otsa. Oleme väljas ja räägime, pole paari minutitki veel kumbki oma teed läinud, kui juba omavahel sõnumeid saadame ja siis hiljem veel msnis räägime. Kogu aeg ainult räägiks ja räägiks ja räägiks. See on hullem kui mingi sõltuvus, aga samas nii hea kui veel olla saab. Mulle meeldib, et mul on selliseid sõpru ja ma olen õnnelik, et ma olen üks osapool sellisest sõprusest.
Uskumatu, kui kiirelt asjad õnneks lähevad, tsiteerides Paul Dowswelli: "Ma arvasin alati, et selliseid asju juhtub ainult raamatutes, kuid ma nägin seda omaenese silmadega."
Me oleme kuidagi nii sarnased, eriti iseloomu poolest, mis omavahel nii ideaalselt sobivad. Uskusin algusest peale saatusesse, ilma midagi tegemata, nägemaks, kas me saame sõpradeks ja hakkame rohkem suhtlema või ei. Ei kiirustanud, ei lisanud teda msni ega küsinud ta numbrit. Me lihtsalt nägime või rääkisime ja see sõprus süvenes järk-järgult iseenesest. Juba siis, kui me alles nädal aega sõbrad olime olnud ja koos väljas käinud, oli meil poole elu jagu ühiseid mälestusi, mida meenutada.
Kui me esmaspäeval ainult loetud minutid väljas olime, siis kolmapäeval läksime juba koos kinno ja elasin üle Jarmo pool käimise, kus Henri jooma hakkas ja pärast täispeaga mu autoga sõitis, ise seletades, et ta mitte midagi ei näe. Mida ma siis kõrval veel tundma pidin? Ma kartsin täiega ning lubasin, et ei räägi temaga enam kunagi, kui ta kohe seisma ei jää, ta ei teinud seda, aga me ikka räägime, sest tagantjärgi tundub see kõik nii naljakas, vähemalt tema arvates. Pärast kui ma teda koju saatsin ja ta trepist üles kõndis, siis tegi see talle veel endiselt nii nalja, et see trepist üles kõndimine venis päris pikaks.
Kuna Henri oli nii purjus ja väsinud, siis ta jäi põhimõtteliselt sekundi pealt magama ega reageerinud enam. Ma ei osanud midagi peale hakata. Ta ei kuulnud enam mind, aga ma tahtsin öelda, et ma lähen. Svenilt on mulle mingi äge kirjade ja teadete jätmine külge jäänud, nii et võtsin Henri läpakas wordi lahti ja kirjutasin talle sinna kirja, mida hommikul näeks. Kirja sisu enam ei mäleta, aga sain hommikul talt sõnumi: "Tsau, mis juhtus eile? Sorri, et ma ära vajusin, algul tegin nalja, et magan ja pärast magasingi." Siis oli mu kord naerda.
Kuna tihtipeale pole Võrus peale autos passimise midagi teha ja Henri juba mitu päeva rääkis, et me Tartusse läheks, siis lõpuks läksimegi, sedaenam kui tal lõpetamiseks ülikonda vaja oli. Nii kahju, et nad kõik lõpetavad just nüüd just ma nende kõigiga nii palju suhtlema olen hakanud, kuigi mõned neist jäävad õnneks edasi midagi muud õppima, aga mitte Henri ja mõned teised, kellega ma kõige rohkem vahetundides koos tahaks olla.
Nüüdseks oleme kaks korda juba koos Tartus käinud, eelmine nädal minu autoga, see nädal Henri omaga. Tartu on nagu teine planeet, kus oleme ainult meie kahekesi: võiks päevad läbi lihtsalt koos olla, naerda, shoppata ja niisama ringi kuskil kolada.
Henri: "Sinuga on mega äge nii poodides käia."
Mina: "Sinuga ka. Sa oled üldse selline inimene, et ma läheks sinuga koos maailma lõppu ka kui vaja."
Henriga saab nii vabalt kõigest rääkida. Temaga ma olen esimesest hetkest alates aus olnud, usaldanud teda kui võõrast, samas väga head ja üllast inimest. Ma ei tea, kuidas ta minust usaldust tekitab ja mind nii rääkima paneb. Midagi väga teistsugust on siin. Pole veel jõudnud järeldusele, kes ta on ja milliseks täpsemalt mina temaga olles muutu, aga mulle meeldib see, mis ta minuga teeb. Kohati on ta sarnane mu parima sõbraga, iseloom ja see endasse tõmbumine, nii et vahel on raske midagi öelda või kuidagi aidata, kuigi tahaks. Nii julm on seda kõike kõrvalt vaadata, kuigi alati ei saagi aidata, inimene peab iseendaga võitlema ja mingites asjades selgusele jõudma. Aga see on nii positiivne, et mu mossis sõbrad suudavad vaatamata kõigele mulle alati NAERATADA ja ma nii armastan naeratusi. Henri ütles, et ma säran kogu aeg: päeval olen teine päike, õhtul kui päikest enam pole, olen õhtupäike.
Tagantjärgi on suht õudne mõelda, mis arvamus mul temast varem oli. Teadsin teda alati kui kurja ja ülbet inimest, egoist - tema ja ta auto, samas kui nüüd teda tundma õppides olen näinud temas hoopis midagi muud. Teatud mõttes on ta teiste jaoks endiselt kuri ja ülbe, sest tihti võib teda sellise näoilmega näha ja kui ta vihane või masenduses on, siis ma ise ka kardan teda, aga kui ta naeratab, siis tulevad järjest esile kõik positiivsed emotsioonid.
See on nii hea ja ilus kui armas ja hooliv poiss selle kurja ja ülbe olekuga poisis tegelikult peitub. On imetlusväärne näha ühes inimeses selliseid külgi nagu hoolivus, ausus ja sõbralikkus. Väärt mees oled! Juba esimese nädala jooksul kui me pidevalt väljas käisime, veendusin kõiges selles. Näiteks ükspäev kui me autoga sõitsime ja ta Kristat nägi ning temaga kohtuda püüdis või siis see päev kui me Jarmo juures käisime ja ta mulle täispeaga nii palju ja ausalt kõike rääkis. Samas on ta seda ka palju kaine peaga teinud. Tollel samal neljapäeval käisime Chillinis söömas, siis lihtsalt istusime pikalt väljas chillini ees ja rääkisime kõigest ning pärast käisime rannas jalutamas. Me oleme üldse suht palju rannas ja linna peal jalutamas käinud, kuigi sõidame palju ka üksteise autodega. Mulle nii meeldib ta bemmiga sõita. Talle endale ka meeldib, kui ma sõidan või noh kui tüdruk on roolis, annab täiega lappi, ta istub kõrval ja autos tümm lõhub.
Henri ütles, et ma sõidan hullemini kui tema. See nädal Tartust tulime ja Henri mul Vabakale teiste juurde jõudes täiega lappi anda käskis, siis kõik arvasid, et Henri on roolis, aga tegelikult olin hoopis mina. Tartust tulles sai ka vahelduva eduga 120-150 km/h sõidetud.
Bemmid on endiselt teemaks. Mu isa ütles ka, et mul on kõik kutid bemmidega, nii palju kui neid üldse on või siis Tamme mõte: "See on nagu tõelise rullnoka värk - Birx on kõrval." Henri ja mõned veel kutsuvad mind vahel Birksis, kuigi mulle ei meeldi kui mind nii kutsutakse.
Kunagi ma unistasin kõigest sellest, et mul ja mu sõpradel oleks autod, oleks sellised sõbrad ja plaanid, igal pool ringi seiklemised jne. Ükspäev kui me jälle Henri autoga linna peal sõitsime, siis mul meenus kõik see. Nii hea tunne on, et kaua unistatud unistused on viimase kahe aastaga peaaegu, et enamus täitunud, kuigi on veel palju neid, mis täitumata. Ma olen jälle mõtisklejaks hakanud. Kõik seletavad ümberringi ja ma ei kuulagi, hõljun oma mõtetes.
Pole blogi ka nii kaua kirjutanud, samas on muidugi twitteris enamus asju kirjas ja Henri autos on logiraamat, kuhu ma iga päev igast naljakaid asju ja muud head juttu päeva jooksul toimunud sündmustest kirjutan, nii et blogi on ikkagi olemas. Peaaegu iga päev kirjutan sinna midagi. Tahaks siiagi veel palju kirjutada, aga ma ilmselt jääkski siia kõigest sellest kirjutama, mida me teinud ja rääkinud oleme. Ühe päeva jooksul juhtub juba nii palju. Alati kui ma õhtul autoga linnast koju sõidan ja omaette päeva sündmusi meenutan, tuleb täiega naeratus suule. Nii tore ja äge on kõik see aeg olnud, mil me üksteist teadnud oleme.
Ükspäev ma kodus olin ja Henri linnas, siis ta helistas ja ütles: "Ma ei viitsi siin nii olla kui sind ei ole."
Mina: "Egon on ka seal, las ta asendab mind."
Henri: "Ta ei saa sind asendada, sa oled ju asendamatu."
Paljud on me peale ilmselt kadedad vms, et me nii hästi läbi saame või arvavad midagi enamat olevat, aga mul on nagu suht ükskõik sellest, mida keegi arvab või ütleb, sest loeb ainult kõik see, mis või kes me ise oleme. Ta on hoopis teine teema või noh selles mõttes, et ta on esimene teema, teised on teisejärgulised.
Henri tundus alguses mega julge ja enesekindlana, mingil määral ta seda ka on, aga vahel ta on hoopis selline kahtlev ja möku, aga armas. Ta väidab, et ma naeran kogu aeg ta üle, kuigi ükskõik kui palju ma talle seda ka selgeks ei üritaks teha, siis ta on lihtsalt nii positiivne ja äge oma naeratuste ja üldse oma olekuga, et see kõik teeb mind nii rõõmsaks, paneb särama ja naerma. Võiks terve päev üksteisele otsa vaadata ja lihtsalt naerda. Mäkkis on see kõige põhilisem, sest siis me istume üksteise vastas ja muudkui naerame. Raske on seda üldse kuidagi sõnadega kirjeldama hakata.
Istume mäkkis ja siis ta keerab burksikarbi mu poole ja ütleb: "Ma teen sulle ettepaneku - hakkame sööma!" Söömine on üldse põhiline. Alati kui ma Henrit näen, siis tal on kõht tühi. Lubasin talle pannkooke teha, aga pole ikka veel jõudnud.
Siis tahtsime endale ühesuguseid t-särke osta. Alguses mõtlesime üksteise pildi või nimega särgid osta, hiljem tuli peata kana mõte, mis meil kogu aeg teemaks on. Henri pluusi peal oleks tekst: kanata pea, minu pluusil: peata kana. Kui me koos pole, siis on kana ilma peata ja pea ilma kanata. Igasuguseid muid ägedaid mõtteid tuli veel. Meil on üldse nii äge koos kogu aeg, mõtlesime, et ei tea, mida mõeldakse kui keegi meid kõrvalt vaadates jälgiks. Me oleme nii palju koos olnud, et laused ja sõnad on ka samad. Pidevalt loeme üksteise mõtteid, tekib samu ideid ja mõtteid, mu sõnavarasse on tema käest tulnud jälle palju uusi sõnu ja väljendeid. Põhiline, mida ma viimasel ajal kasutan: julm.
Siis veel teema "Mis sul selle roosaga on?" Alguses valis Henri mulle roosasid riideid, lõpuks leidsin ma ise igasuguseid roosasid asju, mida endale oleks tahtnud, aga Henri ei lubanud osta nagu ka ta ei lubanud mul värvilisi jopesid vaadata, kuna see on mega venelaste teema.
Tartusse minnes ja sealt tulles käisime alati Henri juurest ka läbi. Vaatasime ta arvutist mingeid vanu pilte, aitasin tal riideid valida, mida selga panna jne. Viimane kord läksime, siis tuli Egon ka Henri juurde. Vingerdasid tee peal nagu kruiisil. Tee ääres oli hääletaja, Henri lambist lehvitas tollele.
Kõigele heale on vahel ka raskeid hetki kui enam midagi öelda ei oska. Ükspäev olime Rossal. Ma oli nii väsinud ja kuidagi mega tujutu, samas kui kõik oli hästi, igatsesin oma parimat sõpra ainult. Vahepeal on kõik nii hea, et ei tea, kas nutta rõõmust või kurbusest. Üks tsitaat ka siia: "Need inimesed kes sind tõeliselt armastavad ei pane sind nutma kurbusest vaid õnnest."
Istusin autos, Henri tuli mu kõrvale, kükitas väljas akna taga ja küsis: "Mis viga?" - ma ei teadnud, pisarad lihtsalt voolasid, aga samas see oli üks ilus hetk kui ta lihtsalt vaatas, peaaegu midagi ütlemata, püüdes mõista, mis on, samas olles lihtsalt toeks oma kohalolekuga, mis sellisel hetkel kõige vajalikum oli. Näen temas mingit tuge või jõudu, ta on nagu teine mina või nagu me rääkisime, et temas on pool mind ja minus on pool teda, mõistame ja mõtleme samamoodi, mõtleme inimesi kohale jne. Pidevalt on meil õhtul koju jõudes sama tunne: nagu päikeseprillid oleks ikka veel peas ja plätud jalas.
Ja siis teine hetk oli see, kui ma sõnadega enam midagi öelda ei suutnud ning lihtsalt läksin ja kallistasin teda esimest korda elus. Vahel ütleb üks lõputu sõbra kallistus kõik selle ära, mida sõnad öelda ei suutnud.
Aga rohkem on ikka kõike head ja naljakat, kasvõi kõik need riiete proovimised ja ostmised, stripp Ott Leplandi saatel, sporta platsi peal igast seletamised, segast panekud, üksteise külge käeraudadega aheldamised, telefonikõned ja naermised + veel see, et ta on mu lemmik fotograaf, kui ta mu kaamera jälle enda kätte saab.
Me võiks 24/7 väljas olla kui und poleks. Tihti ei suuda kumbki koju minna. Mõlemal on uni, aga koju ka minna ei taha. Nii näiteks olime reede öösel Selveri parklas. Hakkasime juba kumbki oma autosse minema kui Henri ütles: "Oled ikka kindel, et lähed?" ja siis jäime veel kauaks sinna seletama. Võimatu on lihtsalt ära minna. Viimasel ajal jõuangi koju kui väljas hakkab juba valgeks minema. Mulle nii väga meeldib päikesetõus ja need valged ööd, mis nii kiirelt otsa saavad - üks hetk päike loojub, teine hetk juba tõuseb ning ongi hommik. Eelmine laupäev oli ka selline täiuslik hommik kui me autos ärkasime. Henri maal oli pidu ja siis Henri oli purjus, hüppas põõsastesse, magas igal pool heina peal ja lõpuks tulid Jarmoga mu autosse magama. Mul polnud üldse und. Käisin väljas päiksetõusu pildistama jne, samas mis saakski parem olla, kui istuda ühega maailma parimatest hommikul autos, niisama tiksuda, pooleldi magada ja üksteisele uniseid naerunägusid teha.
Kõik on üldse nii äge. Ta on nii hea no. Tahaks, et mul oleks temasugune vend, kuigi ei saa kurta ka mu päris venna üle, kes viimasel ajal täiega ägedaks on muutunud. Käisin ta tita- ja tutipäeval koolis, siis ta rokkis kogu kooli ees Põhja-Tallinna "Lähen ja tulen" järgi, nii et väikesed algklassi poisid ütlesid: "Pait on minu kangelane."
Ükspäev istusime rossal, Henri sõi ja siis istusime rannas, kiikusime ja rääkisime juttu või siis paar nädalat tagasi Noorusel Jarmo, Erko ja Henriga. Mainimata ei saa ka jätta, et Jarmo on elu - Henri ja Erko elu. Mingi nädalavahetusel Jarmo ja Erkoga mõnistes olime, siis kirjutasin Jarmo auto ühe ukse peale Erko (L) ja teise peale Henri (L).
Sarnased oleme veel selle poolest, et mõlemal on kolmesed - kolmene bemm ja golf 3 ja Henrile meeldib ka Terminaator, pidevalt laulab autos mulle "muinasjutu metsa". Ükskord kõndisime Lõunakas ja raadiost Smilersi laul "Annika" tuli, siis hakkasime samal ajal seda kaasa laulma.
Vahepeal autoga sõites, kui spidokas ei tööta, siis ta peksab seda, nii et ma kõrval jälle karjun: "Henri, ära tee nii, ma hakkan kartma."
Lõpetuseks veel oma parimast sõbrast, kes nädalavahetusel üle pika aja mereväest välja sai. Kohtasin teda täpselt samas kohas, kus Kaarlitki kui ta nädal aega tagasi Tallinnast tuli. Ma ei uskunud oma silmi kui reedel kaks punast golfi üksteisele vastu sõitsid. Pärast saime Joosepiga kokku ka. Kaarliga oleme viimasel ajal suht tihti kohtunud ja juttu rääkinud. Joosepit nägingi ainult reedel loetud minutid ja ei näe teda nüüd ilmselt jälle kuu aega. Ma ei tea, mis toimub, kus sa oled, mu totuuu?