Midagi tõelist ja head siia aastalõppu!

Nii ongi ja see on ka ainus asi, mida mina oma sõpradelt vajan - just neid endit!

Täielik draama

Reedel oligi siis Vastseliina minek, seda muidugi alles kella 2 ajal, kui Märt koolis tuli. Arutasime Maarjaga veel kolmapäevaseid söömaaja plaane, mille tarbeks kodust näiteks kartulit sai kaasa võetud. Märt koolist tuli, siis naersime, et leidis oma voodist eest võõrad naised ehk Maarja, kes voodi peal pikutas ja minuga vestles.
Käisime Märdiga linnas veel igast poodides ja siis Vastseliina. Viisin kolmapäeval trükist toodud vallalehed ja postkaardid vallamajja, mõned lehed veel raamatukokku ja poodi.
Reedel ei tehtud vist rohkem midagi. Märt ja ta isa läksid autot remontima ja ma olin oma lauaarvutis, kus mul on alati 100 asja, mida teha. Mingi aeg googeldasin "Christmas postcard ideas" ja hakkasin jõulukaarte tegema. Päris mitu tükki sai valmis, pärast meisterdasime Anitaga koos ka veel mõned, mida ma laupäeval jätkasin, nii et nüüd mul on 10 jõulukaarti, mida jõulupakkide sisse heade soovidega panna. Jõulukaartide meisterdamine on viimase kahe aasta traditsioon, kui ma Viitkal olen olnud. See aasta ei võtnud ainult Anita enam nii palju vedu, kui varasematel aastatel.
Jõuludeks ja sünnipäevaks käivad juba suured ettevalmistused. Reedel tegin oma sünnipäeva ürituse ära ja vestlesin sõpradega, kes sinna tulevad. Lisaks sellele arutasime Märdi juures seda, kellega ja kuidas jõululaupäeva veeta. Hetkeseisuga on plaan Märdi tädi pere ja mu isa jõuludeks Viitkale kutsuda. Tuleb veel mõned kingid välja mõelda ja ära osta, Ma olen selle aasta jõuludeks kuidagi eriti ettevalmistunud. Tavaliselt pole ma nii palju kinkegi vist teinud, kui see aasta. Üllataval kombel on mul selleks aastaks ka ise kingisoove sünnipäevaks, tavaliselt ma ei oska midagi öelda, kui keegi küsib, mida ma sünnipäevaks tahan. Kõige naljakam on aga see, et nüüd, kui ma sellele küsimusele vastata oskan, siis pole keegi küsinud, mida ma sünnipäevaks tahan.

Laupäeval oli torm, millest igal pool rääkis. Ma olin muidugi pesumasina tööle pannud, nii et see jäi poole pesu pealt seisma, kui elekter ära läks. Ma olin üsna nördinud. Lisaks sellele oli puu tee peale kukkunud, kui ma Vastseliina linnusest jõululaadalt tulin, nii et pidin Märdile helistama, et ta saega tuleks ja puu tee pealt eest ära lõikaks. Tegelikult see polnudki nii eriti suur puu, kõigest peenike paju, tundus, et ma oleks üksi ka sellega hakkama saanud, aga mul polnud vastavaid riideid seljas. Mõtlesin, et Märt naerab mu välja, et ta sellise puu pärast kutsusin, aga kui Märt traktoriga saabus ja puud asus teisaldama, siis ta ütles, et paari puust lõigatud pakkugi oli raske tõsta, ammugi siis veel tervet puud tee pealt eest lohistada.
Seni, kuni Märt kodust tulema hakkas, lugesin ma ajalehte. Mu artiklit muidugi lehes jälle polnud, sest neil on vaja reklaami ikka igale poole toppida. Ma saan aru, et üks väike leht elatubki reklaamist päris hästi, aga samas kui vaadata mu tutvusringkondagi, kes selle pärast enam lehte ei telli, siis tekib küsimus, kas see reklaami laiaulatuslik lisamine on ikka kasulik?
Märt saabus traktori ja saega nagu kangelane, lõikas puu teepealt eest ära, nii et ma sain edasi sõita. Selliste ilmastikuolude tõttu tekib alati mõte, et linnas on turvalisem elada. Paljud ütlevad küll, et kui linnas elekter ära läheb, siis pole neid hüvesid, mis maal: genekas, kaevu- või tiigivesi jne, aga samas ei jää linnas elekter kauaks ära, sest sellest sõltub seal palju rohkem inimesi, kui maal, kuskil kauges külas, kus on vaid näputäis inimesi. Mitte, et ma ilma elektrita elada ei saaks, aga sellisel jõulueelsel ajal, kus valget aega on niigi minimaalselt on ikka päris kõle ja pime ilma elektrita olla. Räägib see, kes kardab pimedat..
Kui ma jõululaadalt tagasi jõudsin, siis oli elekter õnneks tagasi. Laadal polnud ka midagi erilist, mõned müüjad, Märdi ema ja rahvamaja juhataja tegid mänge, ennustasid mulle jne. Mõned tuttavad müüjad olid, kellega paar sõna juttu rääkisin, aga üldjuhul ma väga suur kunsti ja käsitöö ostja pole, nagu ma siin ühes eelnevas postituses juba mainisin.
Laupäeva õhtul käisid Egle, Eerik ja Mairo meie juures saunas, rääkisime niisama juttu, kuigi Eeriku juttu kuulates tekkis küll vahepeal tunne, et kuhu ma sattunud olen. Vaatamata sellele, oli seekord isegi üllatavalt tore. Tavaliselt ma ei räägi laupäevaõhtuti väga palju, sest laupäeviti toimub tavaliselt nii palju, et ma olen õhtuks mega laip, aga seekord mitte. Õhtul ei tulnud ka und, nii et vaatasin kanal 2 pealt "Linnapreili provintsis", mida ma aga lõpuni ei jõudnudki vaadata - uni tuli. Märt juba ammu magas. Mis siis, et ta magas nii kõvasti, et ta ei kuulnudki, kuidas ma ta kaissu võtsin ja teda kõvasti kallistasin. Ta ongi ainus, kes loeb. Ühel hetkel lihtsalt lähen ja kallistan teda nii, nagu kõigel muul ümbritseval polekski enam tähtsust.
Pühapäeva hommikul panime asjad kokku, et isa juurde minna ja pärast seda ühikasse. Suutsime muidugi mu golfi aku maha jätta, nii et tuli helistada jälle Märdi tädile, kes hommikul tööle minnes Väimelast läbi sõidab. Ta jälle muigas, et meil midagi maha on jäänud. Viimati unustasime Märdi läpaka maha. Märdi tädi ütles, et hea, et me ise ikka auto peale saima ja maha ei jäänud.
Jõudsime isa juurde, siis isa oli nii pahuras tujus, torises, et ta selle nädalavahetuse plaanid ära rikuti, sest kõigil oli järsku midagi vaja. Rääkisime vanaema ja vanaisaga veidi juttu ja siis läksid isa ja Märt Sadrametsa sugulaste juurde mingeid asju viia, seni kuni ma üleval kardinaid triikisin. Pidin isa töö jõulupeoks ta triiksärgi ära trikkima, aga kuna see oli just pakiseest välja võetud, siis ei tahtnud see üldse sirgeks minna. Mul oli nii villand juba. Lõpuks ei saanudki seda täitsa ära triigitud, nii et isa lubas selle töö juurde kaasa võtta ja lasta seal ära triikida.
Käisime mingi aeg vanaema ja vanaisa juures lõunat söömas ja siis jätkasin koristamist. Nüüd on enam-vähem kõik korras ja sünnipäevaks valmis, ainult isa peab veel oma asjad eest ära koristama.
Käisime linnas poes nädalaks ühikasse süüa ostma. Rääkisin sugulasega juttu, kes tööl oli ja nägin Maarjat, kes meiega Väimelasse tahtis saada. Ostsime asjad ära ja läksime Rimi ette, sest Maarja läks Linaga veel korraks Rimisse. Neil läks nii kaua aega, mul oli kõht nii tühi. Pärast tuli välja, et nad tahtsid veel Selverisse ka minna. Ma olin nii vihane juba, tekkis takso tunne juba. Sellega muidugi õhtu ei lõppunud, sest kui me ühikasse jõudsime, ära sõime ja ma pesus ära käisin, siis viisin kõik oma riided pessu. Ootasin, et nendele õigel ajal järgi minna, aga Lina ja Kert olid ikka ette jõudnud ja mu pesu välja tõstnud, kui need valmis said. Ma olin nii vihane nende peale. Kert veel naeris, et nad arvasid, et see on Andre pesu. Ma olin ikka tõsiselt pettunud. Üks pühapäev lollitavad ukse taga, kui ma dušši all käin, ja see pühapäev jamavad mu pesuga. Ja siis veel öeldakse, et Andre on imelik. Pigem Andre, kellel on kõigest pohhui, kui inimesed, kes on liiga uudishimulikud. Minu arust oli see täiega privaatsuse rikkumine.
Tahtsin eile mega vara magama ära minna, uni tuli isegi, aga kuna Märdil ei tulnud und, siis ärkasin ma ka uuesti üles ja uni läks täielikult ära. Olin arvutis ja rääkisin Piretiga, seni kuni kell 12 sai ja ta sünnipäev algas. Piret ütles, et ma ootan rohkem ta sünnipäeva, kui ta ise.
Me rääkisime tegelikult vahelduva eduga terve nädalavahetuse. Laupäeval ütlesin talle: "Padjakas algab!"
Piret: "Mul on praegu päris padjakas." - ärkas just, et tööle minna.
Aa siis veel üks põnev seik sellest, kuidas me Märdiga Selveri parklas autos istusime ning Maarjat ja Linat ootasime. Mariin ja veel üks tüüp me koolist tulid poest ja läksid autosse, hakkasid siis parklast välja tagurdama, aga nende taga oli auto nii lähedal, et nad põrkasid sinna vastu, manööverdasid siis veel natuke, aga panid teine kord ka vastu autot. Me naersime, sest stanged põrkusid ainult kokku. Kui nad minema sõitsid, siis tuli mingi mees vaatama, kas juhtus midagi, aga kuna ilmselt ei juhtunud, siis läks too ka minema.

Mul pohhui, ma võin minna kah

Kui Piret eile koolist tuli, siis tegime minu eestvedamisel ettevalmistusi ta sünnipäevaks. Aitasin koristada ja paigutasime ta toa ümber nii, nagu see oli sügisel, kui ta oma tuppa kolis. Alguses olid tal voodid lahus, aga kuna ta sai kahe inimese toa ainult endale, siis paigutas ta toa ümber ja lükkas voodid kokku. Et aga sünnipäeval kõik istuma mahuks, siis tõstsime voodid ta sünnipäeva ajaks lahku ja rääkisime kõigile, et Piretile tuleb uus toakaaslane. Kõik jäid seda muidugi uskuma ja olid mega sillas juba, eriti Andre, kes alles õhtul Tartust tagasi jõudis. Eelmisel päeval joodi ja mängiti Andre toas pokkerit ning mindi peale seda Tartusse. Andre aga ei tulnudki nendega tagasi. Eile, kui ta tagasi jõudis, siis oli ta ikka veel pooleldi purjus ja ajas mingit lolli juttu. Naersime, kuidas ta oma alkohaisuses toas tegi romantilise õhtusöögi ühele - laud keset tuba, laua peal söök, mida valgustas laualamp, Andre üksi laua taga istumas.
Andre on ka vahepeal nii äge, kuigi ta tujud on üsna muutlikud. Ta on üks pohhuistlikemaid inimesi, keda ma tean, nagu ta ükskord müüjale ütles, kui see talt dokumenti küsis "Mul pohhui, ma võin näidata kah." Peale seda lauset kasutasid päris paljud, eelkõige mina, Piret ja Kairo seda lauset erinevates kontekstides. Näiteks, kui kuskile minek oli: "Mul pohhui, ma võin minna kah."
Eelmisel nädalal küsis Piret Andre käest mööda minnes: "Andre, kus mu siider on?"
Andre: "Aa, p***i, mul on pikad koolipäevad, mul pole aega."
Vahepeal ta sõnavara ja mõttekäik ikka hämmastavad. Meil oli kolm nädalat tagasi ühikas probleemide pärast koosolek, siis Andre oli põhiteemas ikka oma trampimise, uste paugutamiste, lärmamiste, ropendamiste, lagastamise jms pärast. Kusjuures peale seda koosolekut on Andre end tunduvalt parandanud ja teised probleemid ühikas on ka lahenduse saanud.
Inimesed, kellele me Pireti uuest toakaaslasest rääkisime, usuvad siiani, et tal tulebki uus toakaaslane. Kõige parem selle asja juures on aga see, kuidas hiljem levis ühikas mingi info, et VKHK ja üldse kogu selle ühikasüsteemi totram inimene - Kasepuu tahab meie ühikasse tulla. Seda muidugi ei juhtu, sest siis koliks küll kõik siit ühikast minema ja koma ütles ka, et ta peab enne selleks ära surema, et too tüüp siia ühikasse saaks tulla. Kasepuu on ikka väga ulme tegelane: ajab kõigile väga debiilset juttu, mõni tüdruk nimetab teda isegi ahistajaks. Üleüldiselt on ta üks lapsepõlve pikendaja, kes on õppinud erinevaid erialasid, aga need kõik pooleli jätnud, sest tal on igast ainest võlad ja kuna ta õpetajaid närvi oma debiilse jutuga ajab, siis visatakse ta tihti tunnist välja.
Teisipäeval, kui me mängimise olime lõpetanud, siis Alan osutas vastas ühika ülemise korruse aknale, kus Kasepuu parajasti toimetas. Alan: "Vaadake, pommimees tegutseb jälle." Räägitakse, et ta toa ukselinki ei tohi puutuda, sest ta on ukselingi külge mingid süsteemid ühendanud, nii et sealt saab jõhkra elektrilöögi. Ta on üldse mingi väga haige leiutaja. Pärast naersime veel, et ei tea, kas Kasepuu Lehepuud (Jaan Lehepuud) ka teab. Käskisime Alanil järgmine päev koolis seda Kasepuult küsida.
Piret läks ära, siis rääkisin Ändiga juttu. Ändiga saab ka alati nalja, vähemalt kaine peaga. Kui ta purjus on, siis ta läheb vahepeal oma jutuga üle võlli ja hakkab kiusama või siis tuleb hoopis kallistama.
Me oleme Ändiga VKHK's peaaegu sama kaua käinud. Ta tuli ka 3,5 aastat tagasi siia õppima, nagu minagi ja ma tean teda sellest ajast peale, ühtlasi on ta ka üks nendest inimestest, keda ma oma ühikast kõige kauem tean. Ändi oli muidugi üks õppeaasta eemal ja tuli eelmisel aastal siia tagasi, uut eriala õppima.
Ükspäev tegime kahekesi huumorit. Rääkisime, et teeme Siimu toast kolikambri, sahvri vms ja viime teleka ruumist kõik üleliigsed asjad jõulupeo ajaks Siimu tuppa. Pärast ütleme teistele ka, et nad võivad edaspidi oma üleliigse koli Siimu tuppa viia.

Kuna ma polnud eile terve päev õieti söönud, siis hakkasin õhtul endale ja Märdile süüa vaaritama, et siis hiljem voodi peale, teleka ette lebosse minna. Vaatasime Eesti tippmodelli 3. hooaega ja "Üksinda kodus" 2. osa. Vaatamata sellele, et ma olen aastast-aastasse "üksinda kodus" osasid vaadanud, tekitab see endiselt emotsioone. Kasvõi selle teise osa lõpp, kui Kevin ja ema kuuse juures kokku saavad, siis tahab pisar ikka ja jälle silma tulla.
Täna läks uni nii vara ära. Mõtlesin, et kirjutan blogi valmis, käin pesus, pesen nõud ära, siis viin pesu pesumasinasse ja tulen tagasi netti. Märdil on kella 2ni kool, peale seda linna ja siis Vastseliina. Pean mõned vallalehed valda viima. Siit saab näha ja lugeda detsembrikuu vallalehte: http://www.vastseliina.ee/images/Ajaleht/2014/Vastseliina_detsember2014.pdf
Homme käin ilmselt linnuses jõululaadal ja pühapäeval tahaks Hurdale jõuda. Seal on veel üht-teist mu sünnipäevaks vaja ette valmistada. Jah, varsti ongi mu sünnipäev. Enamus sõpru peaks ka selleks ajaks Soomest ja igalt poolt tagasi olema, nii et loodan kõiki jälle sel päeval koos minuga näha. Tervitan siinkohal Krissut, kes mu blogi ikka aeg-ajalt loeb. Nägin täna just teda ja Sanderit unes. Nad on nii armsad mul ikka.
Esmaspäeval on siis Pireti sünnipäev. See on nii naljakas, kuidas kõik saavad küll aru, et kumb on Piret ja kumb Birgit, aga kui õige nimi on vaja öelda, siis aetakse ikka nimed sassi. Piret ütles mulle ükspäev mega armsalt: "Mul oleks vaja lihtsalt inimest, kes minust hoolib, nagu sina." Kes see teine ikka talle head ööd musi saadab või hiilib keset lõunauinakut tuppa ja võtab kaissu, nagu mina.

Võru ongi üks suur ringtee

Kolmapäev on ühikas alati tore, nii ka eile. Muidugi suutsin ma hommikul peale pesus käimist ukse jälle nii kinni lükatada, et võti tuppa jäi. Hakkasin kööki minema, mõtlesin, et jätan ukse lahti, aga kuna mu päkapikk ei taha eriti ukse peal püsida, sest komal on vaja ikka terve põranda ulatuses koridori koristada, mis siis, et see päkapikk pühib ise ukse juurest kõik puhtaks, kui oma toa ukse lahti teen ja kinni panen, siis läkski uks kinni, samal ajal, kui ma seda päkapikku uksel sättisin. Olin just Piretiga rääkinud, kolkisin ta ukse taga, seni kuni ta end teki alt välja ajas ja ukse peale tuli, võtsin siis ta jope ja läksin jope ja lühikeste pükste väel teise ühikasse komade ruumi, et sealt võti saada. Kõik muidugi kommenteerisid jälle, et ma nii paljalt ringi käin, kuigi see on minu puhul nii tavaline, nagu ka see, et ma käin vabal ajal kleidi ja retuusidega, mida ma õhtul kandsin, nii et kõik arvasid, et ma hakkan kuhugi peole minema.

Järgmine ebaõnnestumine tabas mind siis, kui Võrru hakkasime minema ja mu autoaku jälle tühi oli, nii et pidime hoopis Pireti autoga minema. Käisime kõigepealt trükikojas, võtsime trükist detsembrikuu Vastseliina vallalehed ja postkaardid. Kusjuures just Võrru sõites helistas valla asjaajaja, et ma need postkaardid ära tooks - suurepärane ajastus. Edasi läksime postkontorisse, sorteerisin lehed kiirelt ära, mis postkontorisse ja mis endal ettevõttetesse viia tuleb ja viisin siis lehed ära. Postkontoris oli ka järsku nii pikk järjekord, keegi ei teinud isegi välja, et ma terve lehe patakaga seisan ja ootan, ise peaaegu neid käest maha pillamas. Andsin lehed ära ja siis läksime Piretiga haigla juurde. Ta läks südame koormustesti tegema ja ma olin seni isa tööjuures. Ajasin seal juttu ja valmistasin loosipakki kolmapäevaks jõulusöömaajaks ette. Õhtul saigi meie ühika gruppi lühike tekst järgmise kolmapäeva kohta kirja pandud ja küsitlus koostatud. Ma muidugi suutsin feilida jälle, küsisin, et kes tuleb järgmisel kolmapäeval, 17. oktoobril jõulusöömaajale? Ma ei tea, mul on vist oktoober veel. Ilm on ka vastav. Loodan, et jõulud tulevad siiski lumised.

Käisime tagasi tulles poest läbi ja siis tagasi ühikasse. Ma olin mingi aeg oma toas, otsisin mänge, mida õhtul ühiselt mängida, kuigi lõpptulemusena mängiti ikka sama mängu, mis üleeilegi. Mingi hetk mõtlesin, et peaks süüa tegema, sest me käisime Piretiga küll Metsakohvikus, aga süüa ikka ei saanud peale saiakeste, sest just siis, kui ma kandiku ja söögiriistad olin võtnud, kustutati nimekirjast mulgipuder ära, mille pärast ma seal tavaliselt söömas olen käinud.

Helistasin Märdile, uurisin kaua tal kool on ja läksin siis kööki kartult koorima. Ma olin mitu kuud ühikas nii ära, et ma ei teinud kordagi köögis süüa. Nüüdseks olen kolm korda köögis ahjukartuleid endale, Märdile ja Piretile teinud. Meil kolme peale külmkapis sama riiuliga ka, siis jagamegi üksteise sööki vahepeal. Seekord muidugi Piret ei liitunud, sest ta oli just Metsakohvikus kõhu täis söönud.

Piret ikka räägib mulle kogu aeg, kui tore, et me jälle suhtlema oleme hakanud, nagu vahepealset aega poleks olnudki. Gümnaasiumis suhtlesime sama moodi, nagu praegu. Ei kujutaks ühikaelu ilma temata ettegi. Meil saab nii palju nalja kogu aeg. Näiteks ringtee nali. Piret oli mulle vähemalt neli korda juba öelnud nende ringteede ehituse peale, et Võru ongi nagu üks suur ringitee. Esmaspäeval, kui me kinost tulime, siis ta ütles jälle seda. Peale seda ütlebki Piret mulle lambi koha peal: "Ou kuule, tead mida v?"

Mina: "Noo?"

Piret: "Võru ongi üks suur ringitee."

Ints leidis minule ja Piretile ühise nimetaja, mis meid kahte kokku võtab. See on nimi Birget, mis sisaldab meie nimede tähti. 

Eile sai söök päris ruttu valmis. Olime Märdiga köögis ja hakkasime endale just toitu tõstma, kui Andre ja Rainer sinna tulid. Nad tahtsid pokkeri mängimiseks ühte köögi lauda kaasa võtta. Ma ütlesin, et minu pärast võite ikka võtta, aga ma arvan, et Getter hakkab mölisema, sest tal on terve see nädal päris si** tuju olnud. Samal ajal tuli Getter kööki ja me hakkasime Märdiga rahulikult sööma. Mul on ausalt öeldes suva, ma räägin nii, nagu asi on. Mitte, nagu Siim, kelle räägitud jutu peale on Raidul oma teooria: "Siim on nagu ilmaennustaja - mõni asi läheb täppi, mõni mitte." Siim midagi räägib, siis tuleb ta jutust pool juttu maha võtta ja tollest ülejäänud poolest tuleb alles see õige fakt välja. Üldjuhul ta mõtleb asju välja või võimedab värvikalt oma teksti. Kairo teooria selle kohta on järgmine: "Toimus väike plekimõlkimine. Siim räägib, et toimus raske liiklusõnnestus, kolm inimest sai surma." Sellest teooriast tuleb teda kuulates tavaliselt lähtuda - jutt jumala õige.

Olin mingi aeg oma toas Märdiga, sest Piret hakkas õppima. Mingi aeg läksin kööki Maarja, Kerttu ja Linaga seda jõulusöömaaja asja arutama, kuni kuulsin, kuidas Piret karjus: "Birgit, tule vaata, kes tuli." Polnud raske arvata, kes see oli. Läksin umbe rõõmsalt koridori ja ütlesin: "Kairooo, polegi sind terve nädal näinud, tule ma kallistan sind." 

Kairo punastas täiega ja ütles, et ta poleks arvanudki, et nii sooja vastuvõtu meilt saab. Piret ka tegi terve õhtu talle komplimente ta särava ja õnneliku oleku kohta, pluss muidugi Kairo alati vinge soeng, mida me ei väsi kiitmast. 

Jaanika oli eile võistlustel ja siis Kairo tuligi meie ühikasse terveks õhtuks. Rääkisime teleka juures niisama juttu, kuni Margus köögist oma saiakestega tuli ja teisteski isu tekitas. Kairo tahtis Piretiga poodi minna, aga Piret ootas Ivot, et too aitaks tal koolitööd teha. Ma tahtsin aga mängima hakata, nagu eelmiselgi õhtul ja, et asi liikuma saaks, siis läksin Pireti asemel hoopis ise poodi kaasa. Margus oli ka selleks ajaks juba oma saiakesed ära söönud ja tuli ka kaasa. Käisime mõlemas poes ja tegime niisama nalja ja siis tagasi ühikasse. Olime Pireti toas, sulatasime ta radika peal saiakesi, millest ühed ma hiljem oma mikrolaineahjus üles sulatasin, nii et saaks saiad ahju panna. Mingi aeg söödi, mul endal muidugi polnud üldse kõht tühi, sest ma alles sõin ja siis ajasin rahva kokku. Eile saime isegi 11 inimest mängimiseks kokku: mina, Piret, Kairo, Ändi, Kaidi, Rando, Siim, Margus, Ruslan, Kert ja lõpuks liitus meiega isegi Getter. Ta alguses tuli mega kurjalt, küsis, et mis me trambime jälle, aga kuna Kert ja Getter saavad hästi läheb ja Kert küsis umbe sõbralikult, et kas Getter tahab ka mängu tulla, siis oli nö jää sulatatud ja natukese aja pärast tuli Getter ka oma tooliga. Nende kahega muutus mäng muidugi natuke pervertseks, sest Kert arvas, et peaks võimalikult palju piinlikke asju küsima. Nalja muidugi sai. Seekord prooviti tõesti rohkem lähtuda sellest, et teiste kohta reaalselt mingeid asju teada saada, mitte ei küsitud riietevärve vms. Siim muidugi küsis jälle samu asju, mis eelmine kordki, mille peale lõpuks keegi isegi ei reageerinud väga enam. Muidu oli hästi tore, seekord lõpetasime kell 11 ilusti ära, et teisi ei segaks. Mõned veel seal kaeblesid, et meil läks see värk eelmine kord päris pikale.

Edasi kolis rahvas Pireti tuppa, kus ennegi juba oldi. Rääkisime seal juttu ja tegime nalja. Meenutasime põhikooliaegseid lollusi ja naersime Raidu nalju. Mingi aeg oligi Rait tähelepanu keskpunktis voodi peal, teised tema ümber. Rait ikka suudab nii kohatut teksti ajada või teha mingeid häälitsusi, nagu näiteks peenikese häälega öeldud: "Mäh", mida Kairo pärast terve õhtu veel järgi tegi. 

Rait oli vahepeal seal voodi peal nagu väike laps vankris, kui me talle seda mainisime, siis ta hakkaski nii käituma, nagu imik ja seda enam oldi naerust ikka nii kõveras. Teine avastus oli see, et Rait näeb välja nagu 7 kitsetallekese jaoks hääle peenikeseks teinud kuri hunt, kellele ruuduline T-särk ja prillid meenutavad punamütsikese vanaema omi, kelle hunt ära sõi.

Minu jaoks oli midugi kõige naljakam ikka see, kuidas teised ümberringi naersid. Mind on alati teiste naer rohkem naerma ajanud, kui nali ise. Kaidi ja Kairo naerul nägu on alati see, mis ennastki siiralt naeratama paneb ja mainimata ei saa jätta muidugi Marguse ägedat naeru ja Pireti kurja nõia naeru. See kurja nõia naer ongi Marguse välja mõeldud fakt ja kui ta seda veel enda versioonis järgi teeb, siis on selline tunne, nagu mingi multikategelane oleks seda teinud. 

Rait ütles Pireti naermise peale: "Sa naerad nii, et mul hakkavad juuksed peas kasvama/sügelema."

Igati chill oli, kuni selleni, et hakati mingit mustanahaliste narkoteemalist muusikavideot kõva häälega vaatama, kaasa tegema ja naerma, mille peale koputas Tailo uksele ja ütles: "Äkki saate vaiksemalt võtta, ma tahan magada. Teil on asi juba üle piiri läinud."

Kell oli kaks ka juba ja Ändi ütles täna, et isegi tema tuppa oli seda naermist kuulda, kuigi Ändi ja Pireti toa vahel on 2 tuba ja trepikoda. Ma olin vahepeal juba magama jäämas, aga kuna Rait mingi aeg tagasi tuli ja nalja hakkas tegema, siis tuli kõigil elu sisse jälle ja kõlas me lakkav naer. Peale Tailo ukse taga käimist läksime siiski lõpuks laiali. Kairo läks ära ja siis läksid teised ka kõik magama. Ma veel laulsin koridori Karl-Erik Taukari "Kell kuus", mida kõik viimasel ajal ühikas kuulavad ja laulavad. Rait küsis sellepeale: "Mis see on? Terminaator v?"

Täna ärkasin alles hommikul enne 11, tegelikult ma oleks tahtnud veel edasi magada, aga tahtsin "Pilvede all" eilset osa näha ja siis vaatasin selle ära ning läksin peamajja jõululaadale. Rääkisin oma vana kursusejuhataja ja ajaloo õpetajaga juttu, muidugi nägin ka oma praegust kursusajuhatajat, kelle silma alla ma hetkel väga sattuda ei taha. 

Kõik üritasid laadal mulle midagi nö pähe määrida, aga mul on kõik olemas. Piparkooke ja muffineid teen ma ise, kindad-sokid ja kaltsuvaibad on mul kõik olemas. Kõrvarõngaid vaatasin, aga no neid vidinaid on mul endalgi juba nii palju, et iga kord kui ma neid ilusaid sädelevaid asju jään vaatama, keelitan neid endale kokku ostmast.

Rääkisime Ändiga vahepeal teleka juures juttu, kuni ta vastama läks. Pesin nõud ära ja hetkel kirjutan ajaviiteks seda blogi. Täna vast mingeid suuremaid sündmusi ei tule, eile oligi selline viimane rahvaga koosveetmise päev sel nädalal, sest täna lähevad osad ära. Piretil on ka täna neli tunnipaari, peale mida ta läheb koju ja tuleb alles esmaspäeval tagasi, et siin koos oma ühikasõpradega sünnipäeva tähistada. Eile seal mängus küsisin, et kes esmaspäeval Piretile õnne soovib. Kõik liikusid peale Getteri.

Kiireim saab toolile

Eile, kui ma blogimise lõpetasin, siis tuli Piret ja kutsus mind enda ja Siimuga Tartusse kaasa.

Otsustasin minna, vaatamata sellele, et me alles laupäeval seal Märdi ja ta vanematega käisime. Käisime laupäeval jõulukinke ja autot ostmas. Nüüdsest ilmselt ei näe meid enam ringi sõitmas passatiga, mis on nö oma aja ära elanud ja enam pikki otsi sellega ette ei riskita võtta. Kahju on küll, sest passat on nii avar ja sobis ideaalselt mööda Eestit ringi trippimiseks, pluss muidugi need hindamatud mälestused. Kasutusse jääb ta muidu ikka, aga hetkel usaldati meile uus must 2005. aasta Scoda Octavia, mis Märt ja ta isa laupäeval ostsid, samal ajal, kui me Märdi emaga shoppamas käisime. Koostasin laupäevaks endale ekstra nimekirja, et ma ei hakkaks jälle kokku ostma kõike seda, mis mul niigi on, vaid ostaks neid asju, mis mul vaja on. Enam-vähem said kõik nimekirjas olnud soovid ka rahuldatud, nii et ma olen jõuludeks valmis! Tuleb ainult kõik veel ära pakkida.
Nii laupäevane kui ka eilne sõit Tartusse tundus olevat nagu terve igaviku, tavaliselt jõuab kuidagi palju kiiremini kohale. Võib-olla oli ka asi selles, et ma istusin mõlemal korral tagaistmel. Seal on alati palju igavam, kuigi Piret vaatas kogu aeg taha, endal nunnumeeter mega laes sellest, et ma nägin tema arvates tagaistmel välja nagu väike laps - lühikeste inimeste rõõmud või nii.
Läksime eile kõigepealt kesklinna. Siim õrritas meid, läks ise korraks Taskusse mingi asja järele, väidetavalt Pireti kingituse järgi, jättes meid samal ajal mc'i juurde ootama, aga mul oli kõht mega tühi. Kuna me leppisime aga kokku, et lähme kõik koos Lõunaka mc'i sööma, siis pidimegi ootama natuke, kui Siim tagasi tuleb ja me Lõunakasse lähme. Käisime söömas ära. Ma pole nii ammu mc's burksi või mingit rämpsu peale jäätise söönudki. Seekord tegin siis erandi, aga ega sellest kõht siis täis ei saanud. Pärast shoppamist käisime uuesti mc's ja võtsime endale jäätised. See oli suht kogu mu söök ka eilse päeva jooksul.
Seekord väsitas Lõunakas ringi jalutamine mind nii ära, et mingi aeg ma ei viitsinudki enam väga shoppata ega ma tegelikult väga midagi ei ostnud ka peale ühe asja. Proovisin ilusaid teksasid ka, nagu mul ühed olid, mida ma enam kanda ei saa, sest nood on mulle täiega suured, aga needki olid jalas suht kahtlased, nii et ma ikkagi ei ostnud. Ootan, et Tallinnasse saaks juba minna, et siis Bull & Bear'i minna. Sain vahepeal teada, et Sander Mägi töötab seal. Ma olin nii hämmingus, kui sain teada, et mu nii hea sõber töötab mu lemmikpoes. Saime Sanderiga üle pika aja Võru Kesklinna kooli 40. juubelil kokku, kus ta laulis ja ma teda terve see laulmise aeg jälgisin, kuni ta mind lõpuks märkas ja ma teda naerma hakkasin ajama oma nägudega. Mul on nii kahju, et me viimasel ajal nii vähe näeme (heal juhul aastas korra), aga noh ega ma enam Vabakal ka väga ei käi, kuhu ta nendel harvadel hetkedel on sattunud, kui ta Võrus on. Eile rääkisime just Jarmoga, et Vabakale on uus generatsioon peale tulnud, keda enam ei tunne. Ilmselgelt on see märk sellest, et hakkame vanaks jääma. Paljud mu vanused on kas Võrust ja Eestist minema läinud või elavad juba pereelu.
Tartust tagasi sõites timmisime Siimu muusikat natuke ja hakkasime Piretiga kaasa laulma. Sealt tulid muidugi sellised vanad head laulud jälle, mis mõtted kuhugi ära rändama viisid.
Jõudsime peale 7 tagasi, siis Märt rääkis just Jarmoga, kes elab ka hetkel Väimelas. Läksimegi kohe tema juurde külla. Rääkisime niisama juttu ja üritasin Janeli 3. klassi matemaatika ülesandeid teha, aga me ei saanud hakkama, nii et ilmselt peame me 2. klassi tagasi minema, 3. klassi matemaatika on vist liiast.
Enne Tartusse minekut lugesin netist igasuguste seltskonnamängude kohta. Mõtlesin, et peaks see aasta oma sünnipäeval mingeid mänge tegema, sest kuna ma alati kõigiga suhelda ei jõua, siis mõnel on igav hakanud terve sünnipäev lihtsalt laua taga istumisest. Vaatame, mis välja tuleb. Igatahes tekkis mul idee, et võiks täna neid mänge ühikas mängida, aga kuna tahtsin eile juba ühikarahvaga midagi koos teha, siis võtsime eile ühe mängu juba ette. Mäng oli järgmine: Kiirem saab toolile. Osalejaid võiks olla kümmekond (meid oli vahelduva eduga 9-10). Mänguks on vaja asetada toolid ringikujuliselt, üks vähem, kui osalejaid. Üks astub ringi keskele ja ütleb enda kohta fakti, näiteks: kõik, kellel on vend, kes on hiljuti tulnud reisilt, kes armastab magusat jne. Siis peavad kõik need kohad vahetame, kelle kohta see fakt samuti käis, samal ajal peab fakti esitanud inimene leidma endale istekoha. Kes istekohast ilma jääb, see peab jääma ringi keskele ja esitama uue fakti. Mängu eesmärgiks oli üksteise kohta rohkem teada saada, mis igati õnnestus.
Päris lõbus mäng oli. Alguses, kui ma sellele ideele tulin, siis kahtlesin, kas inimesi see huvitab, aga kõik olid väga positiivselt meelestatud ja mängijaid tuli aina juurde. Isegi kõrvalühika rahvas, kes meie ühikas külas oli, jäi meie mängu huviga vaatama. Teisest ühikast võttis meie mängust osa ka Alan. Ta roomas mängu ajal kogu aeg kuskil maas, sest vahepeal hüpati ühest kohast teise hooga, aga ta hüppas kogu aeg mööda ja maandus diivani ja põranda vahel.
Meil on seal teleka juures diivanid ja siis me otsustasime vastavalt mängijate arvule, et mitu kohta iga diivani peal on ning tõime lisaks oma tubadest toole juurde. Mõned üritasid mängu jooksul ringi kujuliselt liikuda, mitte kaugemale mõne koha peale istuma hüpata. Ändil, Alanil ja Kerdil õnnestus näiteks ring peale teha. Vahepeal ikka õnnestus meil nende ringi tegemine ära ka rikkuda. Igatahes nalja sai ja vahepeal hakkas suurest rabelemisest juba nii palav, et pidime rõduukse lahti tegema. Haiget õnnestus ka üksteisele koha võitlemiste pärast teha. Ma kukkusin endal käe pealt naha maha, sest lendasin vastu diivani mingit tugevamat osa. Piret üldse sukeldus pea ees kahe tooli vahele ja Rando hüppas diivani peale pommi. Tavaline oli see, kui keegi maandus kellegi peal, sest diivani peale hüpati tavaliselt ikka erilise hooga. Kõik oli mega lõbus ja värki juba viimased kaks tundi, isegi koma ei keelanud meid, aga siis tuli Getter ja rikkus kogu lõbu ära. Ühalt ma saan aru, et oli öörahu, aga miks ta alati teisi ähvardama peab ja oma tujudega teiste tuju ka ära rikkuma. Esmaspäeval oli ühikas koosolek, siis ka torises seal. Ma arvan, et kui inimesel on halb tuju, siis ta ei peaks seda teiste peal välja elama, vaid omaette oma tujudega proovima hakkama saada. Mängib mingit ema siin ühikas kogu aeg. See on ühikas, kus inimesed saavad koos aega veeta ja lõbusat seltskonda nautida, aga tihti on nii, et kui kõik on ilus, tore, lõbus ja äge, siis on ikka keegi, kellele ei meeldi midagi. Kõik räägivad siin, et eelmine aasta oli vana seltskond siin ühikas, tänu millele oli kõik palju normaalsem ja toredam. See aasta tuli siia nii palju uusi ja sellega ka palju draamat. Ühesõnaga meie, uued oleme need probleemsed siin, aga noh ükskõik, tuleb viimast võtta, küll järgmine aasta saavad rahulikult edasi siin elada, muidugi ei välista varianti, et tulevad uued ja hullemad.
Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et mina, kes ma olen alati väga lärmakas inimene olnud, olen siin teiste kõrval väga vaikne, tõestuseks neile, kes mind lärmakaks on varem pidanud, siis siin on ehtsaid näiteid sellest, et on palju hullemaid veel. Isegi imestasin, et mind selles osas üle trumbatakse. Võib-olla ma olen natuke vaiksemaks ka jäänud, ei tea..
Peale seda, kui Getter mängu ära käskis lõpetada, läksid osad ära oma tubadesse, aga mingi osa jäi ikkagi veel sinna. Panime diivanid ilusti tagasi, viisime toolid ära ja jäime niisama juttu rääkima. Tahtsin Marguse ja Ruslaniga jutustada, aga kuna Ändi ja Rando tulid minu juurde, siis hakkasin nendega hoopis rääkima. Sain eile Randoga ka rohkem tuttavaks, ta rääkis nii ägedat juttu, et ma ainult naersin. Ta on ka selline omamoodi äge tegelane. Nalja saab.
Lõpuks oli kell jälle 1, kui ma magama jõudsin. Nägin täna nii palju haigeid unenägusid, et ma ei suutnudki väga kaua magada. Näiteks nägin unes, kuidas Piretil juuksed põlema läksid ja me Otsusega neid kustutada üritasime, õnneks tal ei põlenud kõik juuksed ära.
Vaatan siin "Viimase võmmi" kordust ja siis lähme Piretiga linna. Saan Vastseliina detsembrikuu vallalehe trükist kätte, viin selle trükikotta ja siis käin isa tööjuures. Õhtul võiks jälle ühikas midagi mängida ja hakata ühika jõulupidu organiseerima.

On jäänud kõik mälestustesse

Käisime eile Märdi, Pireti, Marguse ja Ruslaniga kinos. Kandles liitus meiega ka Kiva, pluss veel paljud teised inimesed meie ja kõrval ühikatest. Tore oli näha paljusid teisigi tuttavaid, vanu klassikaaslasi ja mõnda nägu näiteks eesti keele ja kirjanduse laagrist, millest ma paar nädalat tagasi osa võtsin. Mäletate ehk veel Chalice pilti, mis ma "Laula mu laulu" viimase saate õhtul lisasin? Chalice esines laagri esimese päeva õhtul. Ja see oli üks huumorirohkeim tund, mil ta laulis, luges oma kahemõttelist luulet ja lihtsalt oli seal meie ees klaveri taga ja rebis sellist nalja, et ise ka ei usu. Näiteks see, kuidas ta ei saanud mõtteid eemale tordist, mida NOKK (keeleorganisatsioon Noored Oma Keele Küljes) viie aasta täitumise puhul sõime. Chalice: "Kodus küsitakse, kus käisid, siis ma ütlen, et käisin Vastseliinas torti söömas." Tort polnud tegelikult eriti ootamisväärt, sest see oli sama si**, nagu see, mida ma pidin kevadel ühel rahvamajas toimunud üritusel sööma, kui kohvikus valla töötajatega rääkisin. Üritasin umbe viisakas olla, aga noh see tort ei läinud alla ja lõpuks ma lihtsalt seisin püsti ja läksin lauast kiiruga minema enne, kui ma seal samas oksele oleks hakanud, sest vahukoore kreem on halvim maitse maailmas. Kahjuks teeb sama inimene igale Vastseliina üritusele seda maailma halvimat torti, mida nii paljud kiidavad. Väkkk noh.
Aga noh ilmselgelt suutsin ma kino juurest juba tordini jõuda - hämmastav. Kohe näha, et ma pole ammu bloginud. Isegi, kui olen, siis pole tekst nii laiaulatuslikult jooksnud, kui praegu. Sellised filmi ja teatrielamused suudavad mind ikka inspireerida. Kusjuures Jaanika küsis minu ja Pireti käest koridoris, kus Raidu ust lahti muugiti, et kas me tuleme ka teatrisse v? Me puhkesime selle peale muidugi Piretiga naerma jälle. Ta ikka suudab vahel oma juhmi olekuga meid naerma ajada. Nüüd me muidugi suhtleme temaga rohkem ja ei heidi nii palju, aga see kõik on meie väga hea sõbra, Kairo pärast, kelle otsuseid tuleb aksepteerida. Viimasel ajal oleme Kairot kahjuks palju vähem näinud, kui varem, sest nüüd ta elab teises ühikas ja on Jaanikaga koos. Me käime tal küll külas, aga rohkem oleme ikka oma ühikas, kus on jõulude eel kõik ikka nii hea ja armas. Kui vahepeal oli tunne, et tahaks mõne inimese ära kägistada, siis jõulude saabumisega on saabunud taas rahu ja leplikus, kuigi omade nüanssidega. Nalja tehakse ikka endistviisi teatud teemade ja inimeste ümber, sest mõned annavad selleks ikka ja jälle, päevast-päeva teemat ja põhjusi.

Mainimata ei saa ka jätta, et siin on ka väga soojad ja siirad inimesed, nagu Margus, Ruslan ja Kert, kellega on iga kell tore rääkida. Üsna tavalised on õhtud, mil ma neist kellegagi vestlen. Sellised vestlused inspireerivad mind väga, sest nendega on millest rääkida. Ei viitsi ega taha alati kellegi kulul mingit nalja teha või lihtsalt mingit väga segast toota, kuigi ka seda peab tegema, selleks ongi meil siin sellised lihtsalt lõbusad inimesed, kellega koos vaba aega veeta: Ändi, Piret, Maarja, Ivo jt.
Plaan on ka oma ühika rahvaga jõulupidu korraldada. Alguses pidi mingi suurem üritus tulema, aga kuna rahvast ei saanud kokku, siis otsustasime eile, et teeme oma ühikas jõulude puhul söömaaja ja laseme vaikselt jooki. Peale 1. adventi tõime kohe kuuse, nüüd ongi siin vahelduva eduga kuuske ehitud, ma sattusin hoogu, lasin kuuse ja kõik aknad ning peegli kunstlund täis, vaikselt kaunistatakse ka seinu ja uksi, minu leiutist te olete kindlasti juba facebookis näinud. Vabal ajal traumeerin siin pimedas inimesi, isegi ehmun vahepeal selle peale:

Mõni hetk, korraks tuleb ka see õige jõulutunne, mõne mälestuse, jõululaulu või jõuluehetega, aga see tunne on kerge kaduma. Kõik pole enam see, mis oli väiksena: see hinges pakitsev ootus ja rõõm, kui jõulud päriselt koos jõuluvanaga jõuavad. Elu on meid nii palju muutnud, teinud haiget, valu ja näidanud üht-teist, mis meid nendest lihtsatest rõõmudest lahti on rebinud. Vanaema küsis mult kord, et miks ta ei näe enam minus seda väikset rõõmsat tüdrukutirtsu? Vahel, kui ma olen mõtlik, küsib keegi minult, miks ma nii õnnetu ja kurb olen, kuigi ma olen lihtsalt mõtlik, mitte kurb. Nüüd ma jõuangi selle teemani, mis mind kinos mõtlema pani, kui inimesed mu ümber naersid. Sattusime kinno põhikooli ja gümnaasiumi õpilastega, kes olid ilmselt kohustusliku kirjanduse korras tulnud filmielamust saama. Nad naersid vahepeal nii kurbade kohtade peal, mis pani mind pead raputama ja küsima: "Milleks?" Samas, kui keegi saalis aevastas väga häälekalt, mille peale pool saali lihtsalt naerma puhkes. See tundus mullegi naljakas, mille peale ma korraks mõtlesin, et vaatamata oma eale, ei saa ma vist iial täiskasvanulikuks, samal ajal, kui mõned minust nooremad tunduvad facebooki vahendusel nii täiskasvanulikud ja glamuursed. Mulle see muidugi meeldib - see, et ma olen see väike tüdruk, kes alati on olnud, mitte ei mõtle mingite täiskasvanulike asjade peale, nagu abielu ja järelkasv. Viimase peale tundub küll, et suuremat osa mu sõprus- ja tutvusringkonda on tabanud mingi paisumishooaeg, mis on minu, kui kõrvalvaataja jaoks täiesti masendav.
Kinos filmi vaadates ja neid naerupahvakuid täheldades, meenus mul hommikul facebookis Taavi lisatud luuletus, mida vaadates hakkasin seoseid looma selle tema lisatud Doris Kareva luuletuse "Sinule, kes sa oled sealmaal" ja hetke situatsiooni vahel. Mind tabas äratundmisrõõm:

"Sinule, kes sa oled sealmaal"

Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.

Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.

Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.

Selle viimases salmiski, millest võib näiteid tuua jõulutundest ja jõulurõõmust, mida enam ammu minus õieti pole - "taevani enam ei hõiska, rõõmud sus läbitud". Kuhu nad siis nii õige kadunud on? Vahel leian end mõtlemast tunnetest, mis ühel hetkel kõik kuhugi kadunud on. Tunnen end üksiku rändava hundina, mis on peaaegu võrreldav juba mu praegu pooleli oleva Hermann Hesse "Stepihundiga". Eile rääkisime just Kivaga põgusalt enese leidmisest. Ta on omasõnul alles selle verstaposti alguses. Ma tunnen, et olen etapiliselt natuke edasi jõudnud. Soovitasin talle Kristo Kivioru "Päikeseküla" kõik osad läbi lugeda, võib-olla ta leiab sealt midagi, nagu mina leidsin. Ja mis veel kõige tähtsam: on tähtis olla teel, mitte kohe sihtkohta jõuda. Viimane mõte pärineb ühelt mu lemmikinimeselt, Marek Sadamalt, kes on mind väiksest peale inspireerinud oma muusikaga, põhikooli ajal oma välimuse ja nüüdseks oma sisemusega. Üle eelmisel pühapäeval oli ütlemata hea ja ilus hommik tänu ETV saatele "Tõuse ja sära", mille üheks külaliseks oli just tema, Marek Sadam. Ta suudab mind alati aina rohkem üllatada oma mitmekülgsusega, mis rabab. Tegin endale ka juba ühe jõulukingituse ja ostsin laupäeval Tartust tema raamatu "Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood". Olen jõudnud juba raamatu sissejuhatuse läbi lugeda, mis lausa kutsub lugema. Üldkokkuvõttes on see raamat soovitus teha igas päevas üks ränd ja saada teel olles ise paremaks.
Siin ma jõuan jälle nende hetkedeni, milles elada, sest noh peabki elama lihtsalt nii, nagu ütleb lause mu põhikooliaegsest salmikust, mida üks päev sirvisin: "Ela ilmas nagu pulmas, nii et teistel vesi silmas."
Olgu see silmavesi siis kas õnnest, rõõmust, äratundmisest või kurbusest - peaasi, et inimene ei jääks märkamatuks, vaid suudaks kutsuda end ümbritsevates inimestes esile mingeidki emotsioone. 
Ja noh see lause meenutab muidugi neid pulmi ikka, kus ma suvel fotograaf olin. Seal ma tundsin end tõeliselt elusana, mind valdas taas miljon tunnet ja emotsiooni, mille kadumisest ma siin eelnevalt rääkisin. Ühel hetkel tulevad kõik emotsioonid esile ja teisel hetkel on nad jälle kadunud, teadmata miks ja kuhu? Need pulmad enam õnneks mõju väga ei avalda, aga tore on ikka meenutada. Seekord juba teistsuguse pilgu läbi. Ilmselt jääbki see igaveseks üheks kirjutamata muinasjutuks mu elus. Tahan, et tulevikus mu enda pulmad oleks sarnased ja sellist maagiat täis.
Käisin kinos ära, peale mida on järsku nii palju mõtteid, mida välja öelda ehk siia kirjutada, sest tahan, et need mõtted realiseeruksid kunagi millekski. Vahepeal paneb lihtsalt üks film või miski sind hindama ja kaugelt nägema seda kõike, mis hetkel hea ja oluline. Eilne päev oli üldse väga eriline kuidagi. Kõigepealt muidugi see, et minu ja Märdi kohtumisest täitus eile 2,5 aastat. See on tegelikult päris pikk aeg, kuigi paljude arvates tundub kõrvalvaatajana, et me oleks olnud koos nagu terve igaviku, samas, kui ma tagasi olnud aegade peale mõtlen, siis on mul nii selgelt meeleski veel need ajad, mil ma teda ei teadnud. Ühesõnaga kogu minevik tundub mu jaoks justkui alles olnud, samas, kui aastatega mõõtes on paljudest hetkedest juba nii palju möödas. Igatahes on need 2,5 aastat olnud väga ilusad. Märt ja temaga koos veedetud hetked on olnud need, millest ma kunagi unistasin, rohkemgi veel. Kui kõik muu alt veab, siis on tema see, kelle kõrval on alati kindel olla. Vahel ma avastan jälle, kui erinevad me oleme, aga see just ongi see, mis meid üksteise jaoks täiustab. Kõik peab olema sünkroonis. Nii leiab aset täielik harmoonia.
Eilsest veel nii palju, et leidsid aset sellised toredad hetked ja vestlused oma armaste inimestega. Kõik sai alguse sellest, kui Erko mulle ühe ahelkirja saatis. Tavaliselt ma ei saada ahelkirju edasi, aga see oli lihtsalt nii teistsugune ja armas, et ma pidin need oma 12-le lähimale sõbrale saatma. Tekst siis järgmine: "Mulle tehti täna röntgeni pilt ja nad leidsid sinu minu südamest. Arst ütles,et kui nad lõikaksid sinu sealt ära siis ma sureksin, kuna ma ei saaks elada ilma nii hea söbrata. Saada see tekst kõigile keda ei taha kaotada aastal 2015. Ka mulle kui hoolid. Proovi leida 12 söpra - see pole kerge. Ole aus! Saada se köigile, kes on pannud sind naeratama sellel aastal."
Sellest said omakorda alguse vestlused mu kallite sõpradega, kes on kuskil ära, mõnega pole isegi tükkaega näinud ega rääkinud, aga eile sai kõigil neil taas südant soojendatud, nagu see minu südame rõõmustama pani, kui selle sain.
Eilne "Nullpunkt" meenutas mulle jälle mu keskkooli aega. Sellestki on nii palju aega juba möödas. Inimesed ei suhtle omavahel enam nii palju, kui varem. Oma põhivendadegagi suhtlen viimasel ajal nii vähe, rääkimata siis veel nägemisest kuskil. Võib-olla oligi see eilne film üks tugev emotsioon ja paralleel jälle keskkooli aja vahel. See paratamatus, et ma olen selle etapi läbinud ja see ei tule enam kunagi tagasi. See oli mugavustsoon, kus ei pidanud veel tegema nii palju otsuseid, kõik oli lihtne ja lilleline.

Kui filmist veel rääkida, siis võtaks ma selle kokku ühe sõnaga - LASNAMÄGI!! Sest noo need mälestused, täiesti lõpp lihtsalt, kui palju emotsioone see tõi. Kõik need majad, kohad ja teed. Nendes oli lihtsalt nii palju korraga, seda enam, et neid kohti näitas nii palju, kus kord on olnud ühe hetkega nii palju. Alustades põhikooliaegsete laulupidudega, lõpetades viimaste seiklustega Tallinnas. Vahel tundub, et Tallinn on see minu linn, teisel hetkel jälle mitte. Ma ei tea, millal ma ära otsustan. 
Peale kino muljetasime jälle, kuidas keegi rahule jäi, mis meeldis, mis häiris jne. Üks tegelane käitus filmis, nagu Piret. Ma olin sellest nii kõveras, tegin pärastki veel järgi seda. Kuna kinos oli palju rahvast, siis oligi meil koridoris aega muljetada, enne kui riided kätte saime. Käisime veel poes, nägime Kerlit, kes just tööpäeva lõpetas ja siis Aget, kellele ma üle poe karjusin: "Sa peaksid juba kuskil mujal praegu olema!!" st sünnitama, sest tal oli eile juba teine tähtaeg. 
Kuna ma magasin eile nii kaua ja lebotasin pool päeva lihtsalt koridoris teleka ees ja teistega juttu ajades, siis ei tulnud mul õhtul ka und. Läksin Pireti juurde, ta tahtis ikka oma pudeli keerutamist mängida, millest ta tükkaega juba rääkinud on. Ajasime siis kamba kokku ja hakkasime mängima. Päris mõttetu oli tegelikult. Mõned asjad olid naljakad, nagu näiteks see, et ma pidin minema teise ühika juurde, kella laskma ja ära jooksma, aga ma ei leidnud kella üles, vaatasin ringi ukse ees, aga siis tuli järsku koma ja ma panin täiega jooksu. Kella ei jõudnudki lasta. Kõik olid akna peal nii kõveras. Lisaks sellele muidugi oli teise ühika akna peal ka mingid tüübid, lehvitasid veel mulle, kuigi ma ei teadnud neid. Arvasid, et ma sealt põhikooli ühikast keegi, pisike, nagu ma olen.
Lõpuks läkski see mäng nii mõttetuks ära, ei viitsitud enam. Lebotati niisama ja nagu ikka oli igaüks omas telefonis, nii et ma läksin suht kohe magama ära. 
Tavaliselt on ühikas õhtuti ikka lahedam. Näiteks pühapäeval, kui maalt tulime, siis ma läksin korraga pessu, samal ajal, kui Liina ja Kert rääkisid koridoris juttu. Mingi aeg ma isegi kuulsin neid, aga üks hetk jäi mega vaikseks. Ma hakkasin juukseid kammima ja olin täiega omades mõtetes. Ühel hetkel ütleb Kert: "Birgit kuule, sa ei kavatsegi sealt välja tulla v? Muudkui kammib ja kammib.."
Nad olid kogu see aeg ust kinni hoidnud, et ma välja ei saaks, aga ma kammisin oma juukseid nii kaua, et neil kannatus katkes. Ma hakkasin täiega naerma nende üle, et nad nii feilisid. Lõpuks nad muukisid ukse ka veel lahti, aga noh selleks ajaks ma olin juba lõpetanud ja nad ei hoidnud ust ka enam kinni. 

Kuna mul läks pühapäeval enne 7 juba uni ära ja ma terve päeva Hurdal koristasin, siis ma olin õhtuks nii laip ja jäin magama. Mõtlesin, et magan pool tundi ja hakkasin siis "Su nägu kõlab tuttavalt" finaali vaatama, aga kui see algas ja Märt mind äratas, siis ma ei suutnud ärgata, silmad vajusid uuesti kinni ja ma jäin magama. Mingi hetk hakkas Märt ka magama minema, oli juba kõik tuled ära kustutanud ja teleka kinni pannud, siis käis mu peast mingi klõps läbi ja mul läks uni täiesti ära, jah just siis, kui Märt hakkas magama minema. Lõpuks me vaatasime ikka finaali lõpuni ja Mart Müürisepp võitiski, nagu kõik rääkinud olid. "Unustuse jõel" kummitas muidugi pärast veel kaua edasi. 
Aga okei. Kui ma siia juhuslikult vahepeal rohkem ei jõua, siis ilusat jõuluaega kõigile ja parimatega kohtume juba 25. detsembril minu sünnipäeval! :)