Vaata milline jalgpallikirg

Tume teisipäev sellesmõttes, et enamusel me klassist olid tumedad riided. Ma olin ka tumedas, nagu Terminaatori laulus "Just reedeti" on öeldud. Päev iseenesest algas hoopis rõõmsates värvides - sügiseselt lehed maas, bussipeale kõndides, kuna täna oli esimene tund vaba. Gristel jõudis ka juba msnis rääkima hakata, mille peale ma tal kohe kooli käskisin tulla, et Eliise oma tähelepanu talle saaks pühendada, mitte mind ei kiusa.

Selle aasta 10ndikud on ikka laisad, isegi Täävi lasi täna 1.tunnist üle ja tuli ka sama bussiga. Õppisin vene keele sõnu, kuna kooli jõudes, pidi kohe töö tulema. Tegelikult oleksin pidanud juba eile vastama, aga kuna ma vahepeal puudunud olin selle Saaremaal käimise pärast, siis ei teadnud ma asjast midagi. Kui teised olid kirjaliku töö ära teinud, siis hakkasin suuliselt vastama. Moks ka jõudis lõpuks pika hilinemisega. Õpetaja aga pidi uksetaha kellegiga rääkima minema ja nii jäi Carol kuulama, kuidas ma vastan. Kui õpetaja tagasi jõudis, siis lõpetasin just kolme viimase sõnaga. Hindeks pandi 4, teised ütlesid ka, et vastasin neljale ja olen rahul selle hindega. Tunnilõpus andis õpetaja mulle mee tellimuse. Nii, et pean homme hommikul hunniku mett kooli vedama.

Kui eesti keele tund algas, siis helises Moksil telefon.

Moks: "Ma ei tea, kes see on..ma küsin!" ja võttis telefoni vastu, see oli Mast, kes ka õigepea kohale ilmus. Saime kirjandid kätte. Sain taaskord 4. Pidime analüüsima, tegin enesekriitikat natuke ja andsin siis vihiku ära. Ülejäänud tund läks jutustamise peale ja reisist rääkimisele.

Õpetaja: "Kuidas me läheme laevale ilma Mastita?"

Henn: "Aga uutel laevadel polegi masti."

Räägiti mingist peopanekust või ma ei saanudki hästi aru, mis teema oli.

Moks: "Meil on enamus 18..meil on ainulaadne klass.

Õpetaja: "On ka v?"

Moks: "On jah, vaadake näkku kõigile..näostki näha.", vaadates siis ringi: "Äkki mõnel ei ole ka."

Koduseksülesandeks reisikirjeldus. Sagu kohe lootis mu 3 eelneva blogi peale. Mõtlesin ka, et panen nonde põhjal mingi 300-500 sõnalise teksti kokku ilma, et peaks suuremat vaeva nägema.

Käes oligi juba 3.vahetund ja teades, et täna peab peaaegu 8 tundi koolis olema, siis läksime sööma. Õnneks lasi õpetaja meid enne kellahelinat juba ära ka, aga pidime siiski suht kaua sööklas järjekorras passima, kuna need kokad võtsid lambist teisi vahele, kes midagi muud tahtsid. Pidime ikka ootama, et oma päevapraadi saada. Sõime kiirelt ära ja läksime siis filosoofia klassijuurde. A-kad istusid garderoobis. Kohe, kui meid nägid, siis hakkasid seal särama, naeratama ja lehvitama. See oli nii positiivne emotsioon kuidagi. Kui trepist üles jõudsime, siis Älf just jamas uksega. Tahtis seda lukku panna, endal oli mega muhe naerune nägu peas, aga siis ta ikkagi ei pannud ja läksime kohe klassi, sest kell helises.

Rauno ei jõudnud ära möliseda. Jutustas, kuidas nad Merkaga eile lapsevankritest msnis rääkisid, mille peale ma ütlesin, et küsi kas mind huvitab v?

Ta küsiski üle klassi kõva häälega, just siis, kui vaikne oli: "Kas sind kotib v?"

Kõik muigasid ja jätkasid oma just alustatud töövihiku täitmist. Täna oligi üsna vaikne tund, kõik rahulikult kirjutasid. Rauno jõudis ruttu maha ära teha mängis ning magas vahelduva eduga.

Õpetaja: "Kui sa siin magada tahad, siis saad sa 3 tunni pärast hinde puuduliku.

Vahetunnis ei pidanud me kaugele minema, sest saksa keel algas. Kõik õppisid suuliseks vastamiseks, aga kuna ma mitu tundi puudnud olin ega eile tekstigi ümber orkutist ei viitsinud kirjutada, siis lugesin rahulikult vahetunnis raamatut, mida ma hiljem tunniski õpetaja nina-all jätkasin. Ta tegi aga mulle nägusid, mille peale ma raamatu olin sunnitud kinni panema. Keeldusin vastamast, ajasin juttu ja vaatasin sahtlist leiduvaid asju. Nagu hommikul Sillu ja Arko mulle seletanud olid, et istuvad mu kohapeal, leidsin sealt Sillu nimesildi ja enda õpiku peale kirjutatud perekonnanime, mis Sillu sinna kirjutanud olid. Kiusasin natuke Erlet ja Merkat ja naersin, kuidas teised vastasid. Henn tegi nägusid ja ajas igatpidi naerma, pärast hakkas Mast ka umbe hea näoga otsa vaatama, mille peale ma haigelt naerma hakkasin. Õpetaja küsis umbe kurjalt: "Mis sa naerad?" Ma naersin ikka edasi.

Kuna vastamine seisnes omavahelises telefonikõnes, siis pidid kõik dialoogi telefonihelinaga alustama, aga kuna Kapp ei osanud samamoodi nagu mina, siis ütles: "Ma ei helista!"

Henn: "Marekil pole kõneaega."

Vahetunnis tuli saksa õpetaja Sanderiga rääkima.

Henn: "Sander läheb Saksamaale ja mina ei saagi."

Älf: "Henn ütles, et ta ei salli kommunismi, ta ei lähe kuhugi."

Aga edasi siis teoreetiliselt viimane tund - matemaatika, kus ootas meid ees selle aasta esimene kontrolltöö - ULMEE, ma ei tea, kas keegi seda üldse oskas. Lehitsesin küll vihikut, aga väga palju miskit tarka ma sealt ei leidnud. Eelmise aasta vihiku andsin ka Sannule ära, seega polnud abi kuskilt loota. Tegin nii palju kui oskasin, aitasin Mangot ja Marekit ka ja viisime siis tööd ära.

Jõudsin enne teisi riided vahetatud, nägin oma friende, kes kohe ära pidid märkima, et ma nii rõõmus olen. Vabanduseks ütlesin, et pole neid kaua näinud või nii.

Kuna suvi veel läbi pole, siis läksin lühikestepükstega välja. Polnudki külm, päike paistis, aga ainus asi, mis ilma suurepäraseks ei teinud, oli tuul. Läksime Kreutzwaldi parki kestvusjooksu tegema. Mulle ei meeldi see! Ma ei suuda 100m never nii kiiresti joosta, nagu Jaanika hiljem märkis, siis minu jaoks on vastupidavusjooks (pikem maa), milles ma küll teisele 1:0 ära teeks.

Kõige parem sellest osast oli soojendusring, kus ma oma heas tempos jooksin. Nägin esimest korda peale Hauka laata Maikelit, kellel oli ka keka tund just.

Kui kaks 100m kestvusjooksu tehtud sai, siis suundusime kooli juurde tagasi, aga kuna paralleelikad hüppasid kaugust, siis saime jalgpalli mängida. Kuigi osade arust polnud see just kõige parem mõte, aga jalkapooldajaid oli rohkem ja õpetaja ka tahtis, et me mängiks, siis lasime käia. Mina ja Eliise valisime. Valisin meile poole ja jäingi kaptenina väravasse. Ma olin vahepeal avastanud end ründajana, aga seekord olin terve mängu väravavaht, kes täitis ka kaitse ja poolkaitse kohustusi. Sellest mängust kujunes tänane päev tippsündmus. Ma olin enamus aja nii kõveras. Seda mängu on võimatu kirjeldada, keegi oleks võinud filmida, siis näeks, kui naljakas see tegelikult oli. Õpetaja ka naeris täiega. Alguses, kuni pooltevahetuseni oli kõik väga normaalne. Mängiti ja lahmiti niisama, va. see, et ma karjusin ja laamendasin seal. Paralleelikad, kes kõrval kaugust hüppasid, vaatasid nagunii jälle, et meil sõidab täiega ikka.

Kui aga pooled vahetatud said ja paralleelikad ka kadunud olid, siis hakkas kõige rohkem nalja saama. Mind tabas täielik jalgpalli eufooria. Alguses Merka jooksis pallile järgi, aga nad lendasid seal kuidagi nii, et Merka lendas täie litiga vastu jalgpalli platsi ümber oleva kasti äärt pikali. Natuke aega hiljem lendas Maiken üle palli ja vist ka üle Kristianne täiega hunnikusse. Ma seletasingi seal, et Merka ja Maiken jooksid hunnikusse. Kuna 3 on kohtuseadus, siis küsisin, et kes järgmine on? Hüpates seal aga edasi-tagasi lendasin hoopis ise lambist sellili maha. Libe oli ka, kuna õrnalt sadas uduvihma. Mänguseis oli üldjuhul kiita, kuna lõpuskoor jäi 4:2 meie kasuks. Eli(i)sed olid ründes ja lõid pidevalt palli kastist välja. Ma muidugi pidin jälle järgi minema. Üks minek oli hea: pall lendas kastis välja, ma hüppasin kasti äärepeale, kust edasi toimus mu saladuslik korraks kadumine. Ma kujutan ette, mis naljakas vaatepilt see teiste arust või olla, kui ma äkki kadunud olin ja kasti äärele hüpates korraga teiselpool kasti maas olin, - kõik naersid täiega. Tahtsid juba vaatama tulla, et mis juhtub, aga äkki olin ma püsti, naersin ise ka ja jooksin värava kõrvalt tagasi, pall käes, hüüdes: "Ma olen tagasiii!", mille peale Võsu ütles: "Nagu telepoiss."

Väike saladuslik kadumine ja mäng käis jälle täie hooga. Õpetaja ütles, et mäng kestab seni, kuni värav tuleb, aga mina ei tahtnud olla see, kes palli väravasse laseb. Läksime välja sellele, et vastasmeeskonnale värav lüüa. Pidev mäng oligi väravate juures. Ma lõin palli teise värava juurde, kus see jälle hooga tagasi tuli ja ma palli kätte võtsin.

See oli ka hea, kuidas ma tahtsin palli lüüa teise värava juurde ja siis Maiken karjus: "Bikuu!" ja tegi tantsuliigutusi, mille peale ma talt küsisin, et kas ta läks tantsutüdrukute poolele üle v?

Pidin juba tegelikult bussipeale minema hakkama, aga väravat polnud ikka veel tulnud. Õpetaja ütles, et ma võin ära minna ja juba taheti uut väravavahti panna, aga ma ütlesin, et ma pole nõus jätma oma väravat. Mille peale õpetaja ütles: "Vaata milline jalgpallikirg." Vastasmeeskond karjus juba: "Bikuu, mine ära juba!", aga ma ei lahkunud platsilt. Tükk aega läks ikka aega, enne kui värav tuli. Kahjuks küll vastasmeeskonnalt, aga siiski võidukalt lõpuni. Teised jäid veel venitusi tegema. Hakkasin maast asju võtma. Tõstsin pea üles, kui lõin selle vastu jalgpalli kasti äärt ära. Väike feil - Krissu nägin ja naeris jälle. Ja jälle on nii, et ainult minuga juhtuvad igasugused taolised totrad asjad.

Läksin keka riietes minema. Ma ei viitsinud vahetama hakata. Lühikestepükste väel, väljas sajab õrnalt vihma - normaalne jah. Nägin tädi Muskat (kes laulupeol Rõuge kooliga on käinud, teab), lehvitas mulle, hehe. :)

Liisi oli ka bussijaamas, rääkisime ja hakkasin siis M&M-d lugema. Töö lükati küll homse peale edasi, aga mul sama seis. Pole ikkagi jõudnud samast kohast kaugemale, kus esmaspäeval.
Jõudnud Rõugesse, läksin kohe Saguga rääkima, kes juba ammu koju jõudnud oli ja poe ees ootas. Tahaks tegelt vessarit minna tõmbama, aga vihma sajab ja uni on ka. Mõtlesin, et kirjutan vahepealsest toimuvast ka midagi, aga selle blogiga sai enamvähem kõik öeldud. Pärast viitsin siis kirjutan vb esmaspäevast.

Sagu ja Sillu käisid just uksetaga, ajasid mingit ülihead teksti. Sillu rääkis, kuidas Arko slaidiesitlusel feilis. Avastasin, et mul on üle kasti ääre lendamisest põlv katki ja ma lähen ikkagi magama nüüd. (H)

3. ja ühtlasi viimane päev Saaremaal

Ajasin eile peale õhtusööki geograafia õpetajale ja klassijuhatajale, et lähme siis hommikul jooksma jah!? Hommikune äratus kell 7.00, seekord oma kellahelina peale. Tõmbasin kardinad eest, aga väljas polnud ainsatki liikumist märgata. Kui me hiljem klassijuhatajaga hommikusest jooksust rääkisime, siis jutustasin neile loo, kuidas ma hommikul jooksma käisin - wc-sse ja tagasi.
Me olime vist ühed esimesed, kes sööma jõudsid. Täna oli valida: riisipuder, mannapuder ja hirsipuder. Valisin seekord mannapudru, panin seda võimalikult palju, et ma hiljem jälle kahetsema ei peaks, et ma hommikul nii vähe sõin. Poisid jõudsid ka täna hommikul hiljem, kuna nad said mingi 2 magama vist alles.
Kui me kämpingutesse tagasi läksime, et asjad võtta ja bussi minna, oli kahju lahkuda. Tegime kämpingu ees pilti ja olime sunnitud seekord võtme ukse ette jätma. Jõudnud bussi, olid enamus juba seal. 11. A-st sai üks bussijuhilt sõimata, kuna oli ukse lahti teinud ja väidevalt arvas bussijuht, et tema on see, kes bussis juukseid kammib, nii et kõik kohad ta juukseid täis on. Tegelikult aga olime meie seal tagapool hoopis nende juuste bussi sattumises süüdi. Ees ootas pikem sõit kaardilt vaadates alt-üles - Kipi-Koovilt Panga pangale.
Kahjuks olid 8ndikud paralleelikate kohad ära võtnud ja nii läksid nad kõik taha ritta istuma ja ma hangusin esialgu niisama, kuna Võsu ja Janka magasid enamus aega, aga hiljem hakkasin rohkem Elise ja Gretega suhtlema, kes mu ees istusid ja tänu nendele olidki kõik pikemad bussisõidud üsna sisukad.
Tänane hommik oli kuidagi eriliselt vihmane, aga see eest peaaegu tuulevaikne, kuna täna ei pidanud ma kordagi juukseid kinni hoidma, nii nagu eelnevatel päevadel. Kui me natuke maad enne Panga panka peatusime ja giidiga vestlesime, siis tibutas õrnalt vihma, aga ma suutsin vihmavarju muidugi bussi unustada, aga selleta sai ka enamvähem hästi hakkama. Kuulasime esialgu giidi juttu, kes rääkis meile mereäärsetest taimedest ja pinnavormidest. Kui vihma kõvemini sadama hakkas, läksime männimetsa alla, kus ta käskis meil mõõta, kui sügav pind seal on või midagi. Ma täpselt ei kuulanud, kuna ma suutsin feilida - kõndisin mäest üles, ise vaatasin, et kuhugi otsa ei komistaks ja täpselt, kui ma pilgu tõstsin, komistasin ja kukkusin käpuli sambla peale. Ja mul olid need heledad püksid jalas - õnneks ei saanud need peaaegu üldse mustaks, kuigi ma algul seda olin arvanud. Aga vähemalt said teised naerda ja ise ka naersin.
Kõndisime mööda rannaäär, kus olid väga vinged kaljud ja nägime niiöelda mündi teist poolt. Ülevalt Panga pealt ei tundu see poolt nii hea, kui oli see alumine osa. Kahjuks ei õnnestunud mul seal all väga palju pilte teha, kuna vihma hakkas sadama ja ma poleks tahtnud oma digikat samamoodi ujutada, nagu oma vana digikat, mis pidevalt vihma käes kannatas. Poisid üritasid lutsu visata, aga kuna vihmasadu aina tihenes, siis oli valida, kas kõnnime mööda panga alumist osa või lähme üles. Ma valisin ülesmineku tee. Kõndisin mööda kõrgeid kohti, nagu kaljukitsedel ikka kombeks, kuni lõpuks täiesti üles jõudsime ja siis Panga panga põhilisele nn. platvormile läksime. Me Jaanikaga olime esimesed, kes sinna jõudsime. Läksime teisi ootamata jalutama, tegime pilte ja alles hiljem naasesime giidi ja teiste juurde, kus meile anti omakorda vaba aega 25 minutit enne lahkumist.
Henn palus giidil öelda lause: "Põrsas põõnas põõsas." või midagi sellist, kuna tahtis kuulda saare nn. aktsenti. Ta ei öelnud seda lauset, aga nimetas kuskilt läbi sõna "pörsas", millest me saime soovitud vastuse juba. Sealt läks edasi jutt aga võru keelele, mille peale meie reisijuht mõne lause ütles, millest giid midagi aru ei saanud.
See 25 minutit vaba aega möödus ruttu ja nagu ikka, õpetajad hilinesid jälle, kuid lõpuks hakkasime Mustjala poole tagasi liikuma, et Pidulasse viimast maksustatud lõunasööki sööma minna. Kuna sinna oli üsna pikk tee, siis laenasin Hennule ja üldse tagarea rahvale kaarte, kuna nad panid oma ennustamisringi käima jälle. Istusin rahulikult, kuni nägin oma pükstel puuki kõndimas. Võtsin selle kinni ja üritasin ta puruks suruda, aga ta ei tahtnud kuidagi katki minna, mille peale Jaanika mulle mündi andis ja ma puugi ära tükeldasin. Kõik vaatasid ümberringi ja naersid, kuidas ma puuki tükeldasin.
Siis saatis giid Saaremaa kaardi bussis ringile, et me saaks jälgida kohti, kus me käinud oleme ja kuhu me veel tänase päeva jooksul teel oleme. Kui kaart minuni jõudis, siis vaatasin seda veidi ja andsin selle tagumistele edasi, nagu ikka kõikide asjadega, mis selle reisi ajal bussis ringlesid - vaatamata üldse tahagi. Ja siis ma feilisin jälle. Tegumine magas ja tollest järgmine ka veel magas. Vaatasin, et miks keegi kaarti vastu ei võta ja kui end ümber keerasin, siis oligi mega feil. Hakkasin naerma, Jaanika ka naeris, seisin püsti ja viisin kaardi taga pool olevatele inimestele, kes ei maganud.
Kui me lõpuks Pidulasse jõudsime, oli vihm just järgi jäänud ja päike paistis. Enamus arvas, et me lähme kuhugi sisse sööma, kuid eksisid, sest see oli kõigest varjualune, kus me süüa saime. Klassijuhataja läks ka dressipluusiväel, mille peale ma teda noomisin: "Ega enam jaanipäev pole.", millega ka geograafia õpetaja nõustus. Panime oma kaamerad lauapeale ja läksime söögijärjekorda, millega meenus meile viimane söömine eelmisel suvel käidud Hiiumaal, kus oli sama olukord. Lõõpisime seal A-katega jälle, ma ei mäleta täpselt, mis teemal, aga põhi juttu ajasin ma Liisile. Istusime nendega ühes lauas ka, kus Kiva rääkis, kuidas magustoidu oleva šokolaadi endale peab saama. Enesekindlalt ja nii ta hiljem selle saigi. Ma sain ka just järgmisest kausist magustoitu võtta (see oli muidu maguskohupiim šokolaaditükkidega), mille peale direktor ütles, et õige ajal saime jaole, lootis ka vist šokolaadi saada. Põhitoiduks olid muidu makaronid hakkliha, kastme ja salatiga - see oli umbe hea.
Kui söödud sai, siis olime väljas ja ootasime, kuni teised ka söönuks saavad, et bussi minna. Nägime seinal Jeti pilti, millega mulle eilne Liana ja Hennu stseen wc uksel meenus. Sealt tõusis jälle mingi Jeti fantaasia jutt, mis vaikselt jälle reservaadi jutule kaldus ning Liisi kaamerale, millega ta mind üritas pildistada, ise rääkides, et pildistab praegu mu selja taga olevat maja, puud või mingit muud taolist objekti. Aga ma sain enne bussis ta kaamera korraks endakätte, kui seda tagant poolt ette saadeti ja nägin ta pilte, mis ta tegelt minust tegi ja paljastasin ta valed. Bussijõudes olin nõus Lianale oma kaamerat näitama, kust ta pilte vaatas ja hiljem Henn ka neid nn. analüüsis Liana jutujärgi.
Õpetajad, nagu eelpoomainitud, hilinesid jälle. Henn seadis end tagumise bussiukse astmetele sisse kaartidega, et ennustada. Ja kui keegi bussi sisse tahtis tulla, siis Henn ütles vabanduseks: "Vabandage, meil on siin seanss pooleli!" `- muideks õpetajatele ütles ka, aga tuli siiski eest. Mõned aga pidid väljas ootama või esiuksest sisse tulema, aga kui vihma sadama hakkas, siis lasi Henn teised ka endast mööda. See oli kõige parem, kuidas Hen ennustas ja 2 ässa tuli ning ta ei teadnud, mis need tähendavad.
Henn(üle bussi): "Liljana, mis need ässad tähendavad." Lianal oli hea nägu jälle, kui Henn teda kõva häälega Liljanaks nimetas ja kõik naersid jälle.
Kui kõik lõpuks bussis olid, siis hakkasime tagasi Kuressaarde sõitma. Saatsin Agele juba sõnumi, et hakkame Mustjalast tulema ja sain vastuseks, et nad on juba linnas. Seega jäi oodata ainult Kuressaarde jõudmist. Kohe, kui peatusime, helistasin Agele ning hakkasin linnuse poole kõndima, mille ees nad Lauraga mind ootasid. Kõik tänavad tundusid nii tuttavad, kuigi ma käisin siin viimati 8 aastat tagasi. Hämmastav, mis mälu onju.
Jõudsin lossihoovi ja seal nad olidki. Nii tore oli neid üle pika aja näha. Rääkisin neile oma loo ära, et mul on ainult alla tunniajal aega ning ma tahaks kuskil toidupoes käia, mille peale me tagasi linna poole liikuma hakkasin. Tegime mõned ühised pildid sillal ning läksime siis kesklinna. Käisime poes, kus ma avastasin, et kiire bussist maha jooksmisega olin rahakoti unustanud kaasavõtta. Õnneks oli Jaanika poes, kes ise mu eest ostis ja ma talle hiljem bussis talle selle eest tasusin.

Kui ta oli mulle kommid ära ostnud, siis läksin ka Eku ja Lepe juurde, kes olid Age ja Lauraga vahepeal juttu rääkima jäänud. Eku ütles tsau ka, kunagi ammu rääkisime temaga msnis, aga ma polnud teda varem päriselt näinud. Lepet teadsin ainult Age ja Laura piltidelt, aga nad olid kõik täpselt sellised, nagu pildipeal tundunud oligi. Liikusin nendega raamatukokku kaasa ja hiljem pangaautomaadini. Kuna ma aga suht uimane olin pikast bussisõidust, siis ma olin üsna vaikne nende kõrval. Nad olid nii lõbusad ja värki. Varsti pidingi tagasi hakkama liikuma, aga nüüd polnud mul enam õrna aimugi, kus buss on. Nad saatsid mind bussini, kuhuni rääkides veel rääkisime ja siis kallistasin neid ning läksime bussipeale ja nii me siis lahkusimegi ühest mu lemmiklinnast Kuressaarest, kus me niii väga aega saime olla. Nii kahju oli ära siit minna, tahaks kunagi pikemalt Kuressaares peatuda, et sealse elu ja nn. kultuuri (kohtade jne) tutvuda.

Kõik olid bussis nii elevil, et lõpuks me hakkame mandri poole liikuma ja koju saab. Söödi, joodi ja sõitsime GoodKaarma ökotallu, mis oli viimane peatus enne praamile minekut. Kui me bussist välja tulime, siis vihma sadas ja lõin kohe vihmavarju lahti, mille peale Liis kohe ära üritas panna: "Tuleb nagu B-kas, nagu proua vihmavarjuga.", mille peale ma ütlesin, et ega A-katel selliseid asju ju pole. Taaskord naermine..

Olime arvestanud maximum tunniajaga ökotalus, aga õpetajad jäid järjekordselt hiljaks. Üldiselt ka kulus seal kauem aega, kuna seal talus valmistati seepi ja too tädi oli osanud neile nii huvitavalt seletada nii, et kõigile seal täiega meeldis, kuigi sealne õhkkond oli väga lõhnav, umbne ja palav. Nii mõnedki võtsid riideid vähemaks, aga kuna mulle üleüldiselt lõhnad üldse ei meeldi ja pea valutama panevad, siis läksin Gretega välja. Ta rääkis emaga, kes palus tal mingeid seepe ja asju sealt osta. Rääkisime veits juttu ning siis läks ta sisse tagasi ja ma mõtlesin kohe Annule helistada ja küsida, et mis Rõuges toimub ja mis õhtul saab. Ime kombel oli väljas kuidagi levi. Siiani on mul mainimata jäänud, et pidevalt oli leviauk.

Rääkisime Annuga tükkaega juttu, kuni Sander välja tuli ja ka rääkis, et seal mega umbne ja värki. Läksin lõpuks sisse tagasi. Grete andis mulle mingeid seepe nuusutada, millest ma lõpuks mingi endale ka lambist valisin ja selle inglis keelt kõneleva mehe juurde viisin, et ta selle kotti paneks. Teadmiseks, et igaüks sai ühe seebi tasuta endale. Aga ma ei tea, mis ma sellega peale hakkan, kuna ma ei kasuta seepi tavaliselt. Teised olid küll seebist elu sillas, paljud ostsid lisaks veel mingeid seepe ja värke sealt.

Kui ma tagasi bussini kõndisin, siis 8nda klassi poisid tuli ka just. Tahtsid lehmadele pandud elektrikarjust näppida. Ma käskisin neil kinni võtta sellest, lõpuks üks võttiski, aga seal polnud voolu sees. Hiljem avastasidki nad parema vaatamisväärsuse - lehmad, kes olid mu arust ägedamad, kui see ökotalu seebiteema. Ütlesin, et nad pangi pähe paneks ja lehmi hirmutama läheks, nagu filmis "Jan Uuspõld läheb Tartusse" Ott Sepp tegi. Nad ütlesid, et ma pangi annaks, aga pangi polnud kuskil võtta, muidu oleks üks neist vist isegi seda pulli teinud.

Kui kõik bussis olid ja meil 40 minutit aega oli, et sadamasse jõuda (20 minutit enne praami väljumist peavad proneeritud bussid koha olema), aga sõita oli veel 70km. Mõtlesime, et võimatu on õigeks ajaks jõuda, aga siiski jõudsime, 15 minutit enne praamiväljumist. Kommenteerisime tegelasi autodes, kes me kõrval ootasid. Üks mees oli elu kurja näoga.

Kui buss praamile oli sõitnud, saime teada kellaaja, mil bussi tagasi pidime olema ning jooksime siis Kiva ja Jankaga lifti. Lift sai just täis nii, et kui üks 11ndik tahtis lifti tulla, siis ta oleks napilt lifti vahele jäänud, kuna tal ei ühendanud ära, et see lift on mitte trepp, kus üles minna. Ta jäi liftist maha. Saime jälle naerda ja läksime üles. Ei hakanudki seekord sees istuma vaid läksime kohe tekile. Täna, nagu eespool mainitud, oli täiesti tuulevaikne ja rahulik oli väljas olla. Kõndisime edasi-tagasi. Otsisime teisi taga ja tegime pilte Jaanika, Grete ja Elisega. :)

Paralleelikad tulid ka me juurde ning vaatasime üheskoos, kuidas me sadamast väljume. Nii kahju oli Saaremaalt lahkuda. Võimalik, et ma jälle lähimad 8 aastat sinna ei satu. Kuigi ma läheks heameelega juba järgmisel suvel.

Mingi aeg kadusid A-kad silmist ja kui me Jaanikaga nad lõpuks leidsime, olid nad sees diivanil. Tegin neist pilti ja lasin ühel 8nda klassi poisil ka pilti teha nii, et ise ka oma friendidega pildile jääks. Rääkisime seal, et jah koolis ei või suhelda, kuna teised klassikaaslased löövad maha, et paralleelid omavahel suhtlevad vms. Sealt sai see friendi teema ka alguse. Liis pani ka praamile sõites hästi, kui ma ta kaamerat vaatasin: "Vaata, et ühtegi pilti ära ei kustuta, muidu on meie sõprus läbi." Keegi neist ütles: "Anna mulle digikas.", mille peale ma: "mhm" ütlesin, ise ei saanud mitte midagi aru, mis nad küsisid, kuna oli nii mõttetesse korraga vajunud.

Läksime kõik koos veel välja, käisime tekil ringi ja siis kõndisime hästi mööda koridori. Jaanika kõndis taga ja sai kõhutäie naerda, kuna praam kõikus ja terve kamp käis ühest seinast teise.

Mandrile jõudes, rääkis reisijuht mikrofonis, nagu tal terve reisi jooksul alati kombeks ees kirjeldada oli edasistest plaanidest. Henn: "Millal see kojujõudmisprognoos on?" Saime teada, et käime Pärnus Kaubamajas poes ja hakkame siis Võru poole liikuma ning peale 9 pidime juba tagasi olema, kuigi see tundus nii võimatu, aga buss oli üsna kiire ikka.

Enne praamile minkut olime saanud lehed, kuhu kirjutada, mis meile reisi juures meeldis, mis mitte ja oma söögisoovid edaspidiseks. Kuna aga buss rappus, siis oli võimatu kirjutada, aga sain siiski oma mõtted kirjapandud. Kui Jaanika mu lehte nägi, siis tuletas mulle meelde, et pole vaja raamatut kirjutama hakata.

Tegin kiire käigu läbi Kaubamajaka, tahtsin uusi teksasi osta, aga kuna esmaspilgul midagi head silma ei jäänud, siis lükkasin selle edaspidiseks ja ostsin Rimist suurekarbiga pähklijäätist. Kui ma sellega bussi jõudsin, siis kõik olid suht hämmingus, et ma nii suure jäätise ostsin, pärides, et kas ma jõuan selle kõik ära ka süüa. Andsin teise lusika Elisele, kes aitas mul jäätist vähendada, hiljem liitusid Grete, Jaanika ja Võsu ka veel. Jäätisele täielikult otsa peale tegi mu uus friend Liis.

Tagasi sõitmine oli väga tore. Tänati õpetajaid ja õpilasi hea koostöö eest. Henn tegi mingeid õpetusi, nagu mingi doktor, mille peale terve tagumine osa naerust kõveras oli. Me rääkisime Jaanika, Grete, Elise ja Võsuga juttu, põhimõtteliselt terve tee Võrru. Vahepeal tegin paar kõnet ja lõpuks, kui me Võrru hakkasime jõudma, siis läks Henn ja haaras mikri. Viis bussijuhile ja reisijuhile kahepeal kinderbueno öeldes, et tagasihoidlik kingitus, kuid parem ikka, kui mitte midagi. Ja üldse ajas mega huumorit nii, et kõik olid jumala kõveras.

Õigepea olimegi Võrus. Kõik kiirustasid minema. Ma sain õnneks Sanderiga koju. Isa tuli ka Võrru, aga kuna ta läks mingile üritusele, siis ma poleks viitsinud Võrus nii kaua teda oodata. Marina ja Sulev olid ka mega sõbralikud. Kuigi ma pole Marinaga kunagi rääkinud, ütles ta sõbralikult: "Tsau!" Rääkisime Saguga, et väga normaalne reis oli ikka. Ma sooviksin, et poleks sealt tagasi tulnudki, sest need kolm päeva olid väga meeldejääävad ja toredad. Aitäh kõigile, kes selle nii suurepäraseks tegid. :)

2. päev ehk aktiivne puhkus Saaremaal jätkub

Olin plaaninud õpetajatega siis jooksma minna hommikul kell 7, nagu geograafia õpetaja lubas. Panin äratuse kell 06.10, aga kui ma aknast välja vaatasin, siis oli täiesti pime. Kui uuesti Jaanika telefoni äratuse peale ärkasin, oli kell juba 07.30 ja hakkasime sättima, et sööma minna. Õpetajad jäid sööma ka veel hiljaks, rääkimata siis kella seitsmesest jooksmisest. Kui nad lõpuks pärale jõudsid ja ma neile etteheiteid ülelaskmises tegin, siis hakkasid nad rääkima, et mõned tegid meil vist öösel juba hommikuse jooksu ära, vihjates poistele, kes ei saanud nii pea veel õhtul magama mindud.

Hommikul nägin kohe, kui Laane tuli.

Mina: Laane tuleb!"

Älf: "Okouu."

Ta hilines 16 minutit. See oli andestamatu ja lisaks kõigele, et mitte meie tänitamist kuulata, läks ta õpetajate lauda. Hommikusöögiks oli 3 putru - riisi, manna ja mingi helvestega värk veel. Kuna aga alguses polnud mannaputru veel toodud, siis võtsin riisipudru. Umbe hea tegelt, et selline valik oli antud - väga hea kohe. Lisaks sai võileiba/saia teha. Poisid sõid rohkem vorsti võileiba, me sõime rohkem kurgi ja tomatiga. Aga kuna need minust kõige kaugemal olid, siis pidin pidevalt Jaanikat segama oma tahtmistega. Rääkisime juttu ning läksime kämpingusse, kuhu minnes me nägime bussijuhti, kes bussi väljastpoolt küüris. Eile ma unustasin seda ka rääkida, et igakord, kui tuul mu juuksed sassi sasis, siis kammisin ma neid bussis, aga ma polnud ainuke ja nii oli õhtuks terve vahekäik ja istmed erinevaid pikki juukseid täis, mida bussijuht terve õhtu koristas. Me läksime mitu korda mööda ja naersime täiega, et meie juuksed ju, homme jälle.

Pakkinud kämpingus vajaminevad asjad kaasa, läksime bussipeale, et Kihelkonnale sõita, kus meid eilse lapselikujutuga giid ootas. Kõik muidugi ei jõudnud ära muiata ja naerda, mis kostüüm sellel daamil oli. Kiiremad tormasid poodi, et vihmakeep osta, kuna teistes Saaremaa paikades pidi vihma sadama ning kartsime, et see jõuab ka meieni, kud õnneks mitte. Kandsin oma vihmavarju kaasas, millega Hennu kiusasin ja pärast veel teisi ehmatasin sellega õlale koputades.Kõndisime ringi, käisime kellatorni ja kiriku juures, pildistasin ja kiriku juurde minnes läksime terve kambaga õunaraksu. Isegi õpetajad võtsid puualt õuna.

Kui bussini jõudsime, siis ootas meid ees pikem sõit Harilaiu poolsaarele. Põhiline oli muidu see, et kui me kuskil jalutamas käisime ja uuesti bussi suundusime, hakati kohe jälle sööki näost sisse ajama. Ma olin võtnud banaanid kaasa, mille peale mu ees istuvad Elise ja Grete kohe tundsid banaanilõhna. Bussisõidud olid selle poolest ka toredat, et me ajasime Eliisi ja Lianaga koguaeg juttu. Liis läks juba eile ette istuma, kuna tal oli paha olla ja nii said Liana ja Eliis eraldi istuda. Kõige naljakam oli juba eilse blogi juures mainimata jäänud reservaadi jutt. Kui me seal Loona mõisa loodusmaja juures väljas seisime, siis küsisin Lianalt, et mis see reservaat üldse tähendab, mille peale ta mult küsis, et kas ma Videvikku pole lugenud? Ütlesin, et juba sealt mu see küsimus tekkiski. Seletas mulle selle ära ning hakkas oma elu sellega kujutletavalt seostama. Kuidas nemad seal tervislikult toituvad ja neil seal reservaadis ei tehta ikka selliseid asju, nagu teised teevad jne. Koguaeg, kui mul talle midagi etteheita oli, siis tõi ta vabanduseks reservaadi teised põhimõtted.

Kui me Harilaiu poolsaarele jõudsime, siis peksti kõik kohe bussist välja ning kiirustades tormati võimalikult kaugele, kuhu minna veel sai. Giid oli käskinud meil talle näitamiseks kaasa võtta mingeid värke, mis on juustega ühte värvi, aga ma ei saanud lõpuks sellest põhimõttest hästi aru ja ei viinud ka talle midagi. Kõik tegid pilte ja siis tegi klassijuhataja ettepaneku seal pilti teha, kuna tulime ju lõppude lõpuks mereäärde ja kuna tagant paistis Vilsandi, kuhu me täna oleksime pidanud paadiga juba teel olema, siis otsustasimegi seal poolsaarel grupipildi teha. Andsin digika giidile, kes aga üldse pildistada minu arust ei osanud, kuna paar pilti on viltu ja pooled inimesed on kaadrist välja jäänud.

Geograafia õpetaja rääkis ka veel, et kuna täna Vilsandile pole võimalik minna, siis käime terve päev nagu kass ümber palava pudru, ehk erinevatest külgedest vaatame Vilsandit. Nii liikusime bussiga edasi, et minna mingeid karjääre vaatama. Tegelikult oli seal viibimine keelatud, aga me läksime jala ja giid ütles, et ta võtab selle enda vastutusele. Meie klassiomad kõndisid kõige taga. Ajasime seal niisama oma juttu ja lõpuks ma ei saanudki täpselt aru, kuhu ja milleks me lähme, sest giid oli meist mitusada meetrit eespool. Osad proovisid kadakamarju, mis vist nägude järgi polnud just kõigeparemad. Jaanika leidis aga kibuvitsamarjad, mida ta sööma hakkas. Älf nuusutas üldse kadaka oksa, mille peale ma talle meenutasin ta kunagi öeldud tsitaati: I'm so cloudy!"

Vahepeal palusin ma Jaanikal end kukile võtta, kuna eile Kaali järve ääres võtsin mina teda kukile. Üllatavalt jõudis ta mind päris kaua kanda. Jõudsime karjäärini, kus oli nii selge vesi nagu basseinis, ääres olid sellised kivist värgid, nagu basseini äär oleks ja hüppelaud, millest Älf seletas, et saab rattaga vette hüpata jne.
Tagasi kõndides ajasin A-katega jälle segast. Tehes neid maha ja kiites ikka b-klassi jne. Pildistasin neid ja nad üritasid mind pildistada, kuid varjasin end Jaanika seljataha. Liana ka pani hästi: "Ma soovitaks sul kaks silma lahti magada öösel." Kuna nad aga eile ütlesid, et nad soovitaks mul üks silm lahti magada, siis küsisin, et miks eile siis midagi ei juhtunud. Nad väitsid aga, et nad tegid tegelt igasuguseid asju - küll ma elu24-st näen. Mingi huumor käis koguaeg. Küsisin Lianalt, et kuhu siis mu eilne umbrohu tort jäi, mille peale Liis hakkas seletama, et nad ootasid mind, panid küünlad ka veel põlema, aga mind polnud kuskil.

Kui me bussi tagasi jõudsime, siis sõitsime kuhugi Kadakate vahele jälle, et ohvrikive vaatama minna. Me aga ei hakanud märja heina sisse minema ning rääkisime oma klassi ja a-katega teepeal juttu. Õpetajad proovisid kadakamarju ja osadele neist hakkasid need meeldima, nooremad õpilased ka sõid seljas mõned päris heameelega neid.

Edasi liikusime jälle kuhugi mere lähedale, kus meid ootas ees 2 tunnine jalutuskäik. Kõik koondusid kaardi juurde, kus giid seletas, aga samal ajal helises mu telefon. See oli Annu, kes teatas, et sai mu kaardi kätte. Infopunktis olev inimene ütles eile, et postkast tühjendatakse hommikul, seega arvasin, et kaart jõuab laupäevahommikuks, aga päris kiire, et juba reede lõunaks kohal oli. Jahusime üksteisele vahepeal toimunust nii siin, kui seal ja kuna me juba reisigrupiga merele lähenesime, siis polnud lõpuks enam midagi hästi kuulda, kuna mere ääres oli liiga suur tuul. Lubasin talle hiljem tagasi helistada ja jooksime kõik randa, kus läks jälle pildistamiseks. Mõned meist jäidki peaaegu pool kilomeetrit maha, kuna neil oli nii palju pildistamist. Sellesmõttes, et oleks mul ha hea kaamera, siis ma polekski vist sealt rannast lahkunud. Tegime paralleelikatega pilte, Liana oli ka nõus lõpuks minema pilti tegema ja Henn üritas Võsu ja Jaanikaga ümbert kinnivõtmis pilti teha, aga tal ei õnnestunud see ja sellest ongi see hea pilt:

Kirjutasime liivapeale nimesid ja kirjutasin oma lemmiktuvikeste nimed ka sinna. Kõndisime ja pildistasime vahelduva eduga. Lõpuks me jäime ka Jaanikaga üsna maha teistest, kuid kui eespool olevad tegid pikemaid peatusi, siis jõudsime ranna lõpuosas enamvähem järgi neile. Ma korrutasin terve tee: "Loodan, et me tuldud teed ei pea tagasi tulema." Kõik ütlesid, et ei pea, kuid me tegime sellele lisaks veel ühe kadaka ja männimetsa ringi ning kõndisime veel tuldud teed tagasi ka. Kõige selle aja jooksul oli ka nii tore. Korjasime rannast kive, rääkisime ja nagu eespool mainitud - pildistasime. Hakkasin a-katega jutustama ja kurtsin neile ikka klassidevahelisi suhtlemisi, mida põhimõtteliselt polegi ja ma sain nii mõnegi koha pealt targemaks. Lisaks sellele järgnes ikkagi maha tegemine ja reservaadi jutt, mis oli nii naljakas koguaeg, et ma enamus aega naersin - nagu ikka. Ja siis nad rääkisid vahepeal, et ma tulen nende klassi üle ja tahtsid Hennu enda klassi. Üldse mingi kauplemine käis koguaeg. Ja kui teema rebasteretsile läks, siis nad tegid mind maha, et mida ma tean üldse, mind polnud koosolekul, kuigi ma just olin. Aii nalja ikkkka sai noo.

Lisaks nendele sattusin ma suuremasse jutuhoogu klassijuhatajaga, kellele ma oma raamatukirjutamise plaanidest rääkisin ja blogidest jne. Ta ütles, et eesti keele õpetaja oli ühe minu üllitise (päeva naelte kogumiku) minult saanud, mis nüüd omakorda temani pidi jõudma. Rääkisin talle selle sisust ja oma plaanidest, mis ma klassilõpus kõigi kogutud materjalidega teha tahan ja nii läkski jutt mu raamatu ja blogi kirjutamise peale, kus ma talle rääkisin, et pool päeva kirjutan ma blogi ja ülejäänud pool läheb selleks, millest järgmised poolpäeva jälle kirjutada, seletades, et ükskord kirjutasin ma ühest üritusest 3,5 tundi (Hauka laat), mille peale ees kõndiv direktor, kes juba pikemat aega me vestlust oli kuulanud ütles ümber keerates: "Ma tahaks ka näha, kes see selline kirjanik mu taga kõnnib."

See oli tõsiselt nii entusiastlik lause, et mind nimetatakse kirjanikuks ja seda teeb selline tähtis inimene, nagu direktor. Nii läks klassijuhatajaga jutt üle direktorile, kellele ma rääkisin ka seda Audioblogi teemat, mille peale ta ütles, et miks ma koolist diktofoni kaasa ei võtnud ja kogu seda juttu sinna peale ei lindistanud, seletades, et jah iga õhtu räägin kogu oma päeva sisu diktofonile ning siis saan seda unejutuks veel kuulata - kuradima hästi oskab ta ikka konstrueerida mu ideid. Rääkisin, kuidas ma tahaks juba praegu kirjutada, aga mul pole aega ja ta ütles, et kirjanik peab muud ka teha oskama, vihjates ikkagi kooli ja hariduse peale, öeldes, et Kivirähk ei oska peale kirjutamise midagi muud teha. Isegi mitte autoga sõita, mille peale Laane ütles: "Birgitil on load juba käes. Ta oskab sõita, autoga üle katuse.." Siis tuli mul meelde, et olin klassijuhatajale kunagi oma õnnestusest siksiga rääkinud ja lisasin ta jutule, et see oli enne autokooli ja nüüd on teised loood.

Lisaks läks jutt mu fantaasia peale, rääkides kuidas mul häid ideid nii palju on ja ma unenägusid koguaeg näen ja neidki üles kirjutan.

Klassijuhataja: "Sul pole vaja kinoskäimise peale raha raisata. Paned silmad kinni ja seanss kohe algab."

Lõpuks jõudsime me teise randa, kus oli ikka väga super. Valge ja sinine, lained ja valgus. See oli nii hea lihtsalt. Tegime pilte, vaatasime ja jagasime teistega oma mõtteid. Zoomisin digikaga endale Vilsandi ka võimalikult lähedale. Läbi zoomi tundus see nii lähedal olevat juba. Geograafia õpetaja ka tuli rääkima, et ma ikka teen pilte jah.. Kuna sellepärast mind ju kaasa võetigi. Küsis, kas ma olen seda kuskil õppinud ka, aga seletasin talle oma kogemustest ja tuttavate prodega konsulteerimisest ja hakkasime siis tagasi liikuma. See oli omaette ooper, kõik olid üsna väsinud ja ma avastasin, et oma ringi hüppamistega olin oma püksid ära lõhkunud. Taaskord - ainult minuga juhtuvad sellised asjad. Tegin veel ühe hüppe üle keti, enne kui bussi juurde jõudsime, üllatusime bussijuhi ääreni täis seenepangidest ning tegime ühe grupipildi, mida ma seekord ise pildistasin, kuigi polnud just kõige parem paik selliseks pildiks. Pidin ikkagi ronima bussi trepile, et paremat pilti saada, kus kõik normaalselt peale jääks.

Suundusime ööbimiskohta lõunasöögile, mis oli üsnagi hiljaks jäänud, kuna kell lähenes juba kolmele. Kõigil olid kõhud nii tühjad juba, aga siiski olid kõik vaatamata pikast jalutuskäigust mega rõõmsad, et meid sellistesse super randadesse viidi. Minema sõitsime, siis giid pani hästi: "Meri jääb siia." Me jälle naersime A-katega, et arvata on jah, see minema kuhugi ei lähe.

Sõitsime bussiga natuke maad, giid muudkui rääkis ja rääkis. Äkki ütles: "Tore puu."

Mina: "Näost näha jah."

Giid ütles, et äkki me tahame kinni peatada, et seda vaatama minna, nagu me bussist ei näeks ja nagu meil kõhud üldse tühjad poleks. Üle bussi käis üleüldine nurisemine selle peale ja nii sõitsime koheselt edasi. Kuni giid jälle kohatut pani: "Ainult kaks tundi kõndimist." Mille peale kostus jälle üle bussi: "AINULT."

Teel tagasi, pakkus Liana mulle komme: "Soovid ka mürgitatud komme." Eliisile pakkus, siis ütles, et võta sealt paremaltpoolt, nood pole mürgitatud.

Kihelkonnal, kus me selle giidi peale võtsime, läks ta õnneks maha, aga nagu ikka ei saanud ta kuidagi mindud. Jahvatas veel, tegime talle aplausi ja ta palus veel viimaks, et me talle pildi saadaks "Kuidas võrukas näeb Saaremaa merd." Ma võibolla saadan, kui mul hiljem meeles on, kuigi heameelega ei saadaks küll talle midagi enam..

Kipi-Koovile(ööbimiskohta) tagasi jõudsime, siis jooksid kõik sööma - kartulipudru, hakkliha kaste ja mingi kisell vahukoorega. Polnud just parim valik, kuid siiski. Ma olin nende 2 tunni jooksul, kui me kõndisime veel maininud, et oleks võinud hommikul teist sorti putru ka proovida, aga kui ma nüüd sööma hakkasin, siis polnudki palju vaja, kui kõht juba täis sain.

Älf pani hästi, meenutades eilseid õhtuseid kartuleid: "Eilsed kartulid tambiti pudruks."

Laane oli ka taas meie lauda tulnud. Pildistasin teda, mille peale ta ütles, et Henn saab nüüd selle pildi raamisisse panna, kuna nad olid eile rääkinud midagi, et ajaloo õpetaja tahab meie ainsat klassijuhataja tundi ka ära võtta, et konsultatsioone teha ja siis me ei näegi klassijuhatajat enam üldse. Ja siis ta oligi Hennule öelnud, et ta paneks ta pildi seinale ja vaataks siis seda.

Jõudsime korraks kämpingus ka veel käia, sirgendasin tuka ära ja panin juuksed kinni, kuna väljas oli täna ka endiselt suur tuul nii, et pidin igal võimalikul hetkel juukseid kinni hoidma ja hiljem jälle bussis kammima.
Edasine teekond oli Salme ja Sõrve sääre suunas, mida ma kõige rohkem ootasin. Juba see lause ajateenijast: "Sõrve sääre tipust Narvani on meie maa" on midagi, mis mind sinna tahtma pani. Enne seda aga tegime mitmeid peatusi. Võtsime uue giidi peale, kes oli tõsiselt meeldiv - kõigile väga meeldis. Läksime Salmesse, sellega meenusid mul kohe eilsed Ühikarotid, kui Kustav mõtles, et kus ta üldse asub - ma ei tea mingi salme küla, salme linn, salme maakond vms. Giid natuke seletas, ma käisin vihmavarjuga ringi, kuna kohati tibutas ja siis uurisime väljakaevamisi, mis Salme kooli juurest oli avastatud, mingi laev pidi seal vist olema või ma ei tea, kuna Annu helistas samal ajal ja ma rääkisin temaga. Siis Liis tahtis minust pilti teha, aga ma hakkasin mölisema, mille peale ta ütles, et tegi taga asuvast majast pilti, aga kui ma päev hiljem ta kaamerast pilte sirvisin, siis oli ta minust zoomiga pildi teinud. Kuna ma talle koguaeg mega (m)aaka juttu ajasin, siis ta ajas pildistamise koha pealt vastu koguaeg.

Bussi tagasi läksime, siis Älf oli jälle umbe viisakas lasi tüdrukud ees, aga lõpuks ma pidin ikkagi tema järel minema, kuna poolel teel bussi hakkas mu vihmavari jamama ja ma olin sunnitud välja tagasi minema, et see kokku saada kuidagi.

Järgmise peatuse tegime ühe huvitava paese kivi värgi juures. Elu mõnus muster oli nagu kruvid ja seibid oleks. Korjasin endale mõned sellised, sain ühe ägeda rõnga ka, mille ma kunagi nööriga kaela panen. Kui me bussiga edasi mööda Sõrve läänepoolsemat äärt sõitsime, siis giid rääkis meile mööduvatest objektidest ja sellest, kuidas läbi auguga kivi soovida saab, mille peale Hen ütles, et miks alles nüüd seda rääägitakse. Hiljem otsisidki ranna äärtest kõik kive, kus auk on, et soovida saaks.

Sõitsime mööda kohast, mis mu südame liikuma pani, kuuldes A. Gailiti teosest "Ekke moor", mis on üks mu lemmikuid raamatuid ja me möödusime kohast - Ingelandi, millest Gailit oma eelnimetatud teoses rääkis. :)

Käisime Saaremaa kõige kõrgema mäeotsas, kuhuni viis matkarada, kuhu Henn ei tulnud, sest ta oli tänase päeva jooksul kuskil puugi saanud ja nüüd see giid veel rääkis, et Saaremaal põevad suht paljud ühte puugi haigust, mille nime ma hetkel meentuada ei suuuda. Älf aga tegi mõnituseks, kui Hennu meiega polnud mega nalju. Raputas puuoksa: "Ma raputan puugid maha."

Siis tõmbas Sagul kapuutsi peast: Lase puuk välja."

Hiljem möödusime mingist rippuvast nöörist, millest Älf seletas midagi puugi oksatõmbamiskohaks. Mulle tundus aga see "jungligeorge" köieks. Peksin a-katega segast jälle ja läksime siis bussi, et mingi vanu sõja värke vaadata. Seal oli suht igav. Vedasin Janka kukil bussini ja rääkisin reisijuhiga, küsides homse kohta, sest tahtsin homme Kuressaares Age ja Lauraga kokku saada.

Lõpuks olime Sõrve säärel üsna lähedal juba, aga siis hakkas vihma kallama. Ootasime natuke ja läksime siis Terminaator-Ajateenija saatel Sõrve sääre tippu. Andis ikka tükkmaad kõndida, enne kui päris kohale jõudsime. Tegin oma varem valmismõtestatud pildi, kuni meid laine tabas, millest ma jõudsin eest ära hüpata, aga Jankal jalad läbimärjaks said. Nad kõndisid Võsuga tagasi. Ma jäin veel sinna, tegin A-katele sarvi, kui Älf neid pildistas ja siis pildistasin päikeseloojangut. Pärnus kättesaamata mere päikeseloojang sai nüüdseks kinni püütud.

Älf, Liana ja Eliis korjasid kive, võtsin nad endale modellideks, suht head pildid jäid, kui nad seal kükitades kive korjasid.
Meil oli tegelikult Sõrve sääres käiguks aega antud vaid 15 minutit, aga ma usun, et me olime seal 2 korda rohkem aega. Tagasi minnes käisid osad veel mingi allika juures, kuhu ma lõpuks ei viitsinud enam kaasa minna. Jäin Grete, Elise ja veel mingitega bussi. Buss läks ümber keerama, samal ajal helistasin Annule, rääkisime seni, kuni mul aku tühjaks sai. Aga õnneks sain telefoni mõneks ajaks uuesti sisselülitada, aga kui Agele seoses homse Kuressaarde minekuga tahtsin saata, siis sai aku lõplikult tühjaks.

Ootasime teised ära ja läksime siis Salmesse, kus jätsime giidiga hüvasti ning läksime ühte üliväiksesse Salme poodi. See oli päris koomiline vaatepilt, kuidas umbes 40 inimest kõik väiksesse poodi üritasid mahtuda, kuna oli aga reede õhtu, siis kohalikke oli ka juba päris palju välja kogunenud. Kõik, kes uksest sisse tulid ja nii palju rahvast nägid, läksid ehmudes välja tagasi. Lõpuks ei saanudki kõik oste teha, sest me olime sööma juba hilinenud ja tükk maad oli sõita ka veel. Siiski viivitasime seal piisavalt aega. Kuna eilne nn. loodetav joomine jäi ära, siis polnud poistel võimalust ka täna midagi osta. Ma olin viimane, kes poodi jäi. Ostsin 2 rummikooki ja tõmbasin minekut. Seni aga kuni ma järjekorras seisin, sai meil päris palju nalja. Rääkisin seal ühe väike tüdrukuga ja naersin ühe kohaliku juttu, kes meenutas Def Räädut. Üldse Salme elanikud tundusid nii ägedad, lisaks selle umbe ilusad ka :)

Ja nagu hiljem Henn seletas, siis nägin ka poe ees bmw-d. Õhtul Henn rääkis, et kui tüübid ümber auto olid, siis nad tegid bussis dialoogi juurde. Me alguses jäime uskuma, aga tegelt Henn tegi nalja, et nad kaklesid seal. Henn nimetas seda bmw-d Sõrve sääre ainukeseks bmw-x - taaskord mega loogika.

Pika hilinemisega jõudsime Kipi-Koovile tagasi, kõik viskasid kiirelt kotid nurka ja tormasid sööma - kolmekäiguline õhtusöök - supp, ja järgmisi ma ei mäleta enam..

Aga me olime ikka väga kõveras Älfi jutust, koguaeg järjest rebis seal.

Rääkisime rebaste retsist.

Sagu: "Riided tagurpidi selga."

Älf: "Saapad ka tagurpidi jalga ja siis keerame pea ka veel kahekorra."

Siis ta hakkas mingitest väljakaevamistest rääkima Laanega, kuidas ta mingi sugulane vms kuskil enda ostetud maa-alt leidis mürske jne.

Älf: "Ükspäev tapsin ühe kassi kranaadiga ära."

Henn: "See Eliise ei saa kunagi millestki aru..Ükspäev küsis mult, kus pool söökla on", mille peale Laane mega naeru maha pani.

Kui me kämpingutesse jõudsime, oli juba täiesti pime. Pakkisin end lahti, saime natuke aega seal olla, kuni juba Liana ja Henn meie juurde tulid ja rääkima hakkasid. Hiljem lisandusid veel Sagu ja Älf.

Sagu: "Mul on auguga kivi."

Mina: "Soovisid ka midagiv ?"

Sagu: "Ei, ma jätan soovi teiseks korraks."

Älf: "Soovi õlut." (kuna neil oli just mega joomissoov, üritasid perenaiselt viina ja õlut osta, aga too ei müünud neile, kuna nad on selleks nii head poisid, mille peale nad lubas öösel külmkapi rehaks tõmmata), tegime seal veits äri.

Üldse Älf jälle rebis täiega nii, et me saime tükkaega naerda, kuni nad Saguga minema läksid. Henn ja Liana hakkasid kaarte mängima. Siinjuures ma meenutaks seda, kuidas Henn juba 1. päevast peale Lianale Liljana ütleb ja see omakorda teistes naerupahvakuid tekitab, eriti kui Henn seda kõvahäälega teiste kuules ütleb. Lianale aga ei meeldi, kui Henn talle Liljana ütleb. Mu arust kõlab see mega seebikanime moodi.

Mingi aeg Liana läks minema, aga Henn jäi Jaanikale ja Võsule ennustama. Läksin ka välja ja jooksin siis A-kate kämpingu juures, mõeldes, et eile ma ju oma umbrohutorti ei saanud, siis mõtlesin, et täna võiks. Koputasin, mille peale nad mind sissse kutsusid ja siis vaikselt oma söögi tekialt välja võtsid. Ma ei tea kelle eest nad seda peitsid. Istusin Kiva voodipeale ja rääkisin nendega juttu. Oi ma sain ikka targaks nüüd. Kui teist keegi seda blogi pealt lugema, siis ausõna mul on heameel, et ma võin peaaegu võõraid inimesi usaldada ja teiega on tõsiselt tore rääkida ükskõik millest :)

Kui ma oma umbrohutordi kohta küsisin, siis nad ütlesid, et andsid selle õpetajatele ja küünlad viisid ka ära - mega fantaasia jälle. Kuna nad olid aga lubanud meie kämpingusse külla tulla, siis kutsusin nad kaasa. Läksime joostes sinna, Kiva jäi aga kämpingusse veel, kuna pidi juukseid kammima, aga nagu hiljem selgus, siis ta jäigi neid kammima, kuna ta ei tulnudki. Ja kui ma teda hommikul nägin, siis küsisin Lianalt, et kas Kiva ikka ei jõudnud juukseid kammitud, et tal need sassis hommikulgi veel olid..

Kiva oli õhtul mingi lõkke kohas täie litiga põlvili veel kukkunud, nii, et tal põlved terve järgmise päeva valutasid. Kui me aga sel reede õhtul me toas rääkisime, siis Jaanika rääkis, kuidas ta eile mingi nööri otsa oli koperdanud ja Eliis loogikat pani, et nüüd Kiva ka koperdas sinna äkki ja nüüd on pikali maas, kamm käes või midagi sellist, igatahes ma naersin täiega nende juttu.

Rääkisime seal ja siis nad läksid minema. Henn oli aga ees wc-sse läinud. Liana aga ei teadnud seda ja Henn ei pannud ust seestpoolt kinni. Kui Henn potil istus ja Liana ukse hooga lahti tegi, siis oli mega suprise. Mõlemad vahtisid üksteisele otsa ja röökisid, vähemalt Liana röökis, nii et me läksin välja vaatama, mis toimub. Liana seletas: "Ma arvasin, et see on mingi jeti, olin valmis juba lööma. Vaatasin, et mingi kits istub potipeal." See oli ikka ülinaljakas. Ma naersin ja siis läksin kämpasse tagasi. Mu telefon laadis ja siis jätsin ikka käima selle ööseks, kuni playlist läbi sai. Jaanika ja Võsu jäid suht ruttu magama. kell oli mingi 12 läbi ka juba ja hommikul pidi jälle suht vara ärkama. Nad jõudsid magama ära jääda, aga mina mitte. Genereerisin mõtteid peas jälle, seni kuni täiega padukas sadama hakkas. Suht võimatu oli magama jääda, mõtlesin, et keeran end voodis teistpidi, aga siis hakkasin loogiliselt mõtlema, et seal on samamoodi, kuna voodi on seina ääres. Lõpuks jäin ikka magama..

Pikk blogi sai, aga 3. päev on ka veel nii, et peatse lugemiseni. Homme, kui aega saan, siis kirjutan äkki tolle ka ära. :)

16.-18. september 3 suurepärast päeva Saaremaal :)

Nii suur vaimustus oli, et mul ei tulnud pool ööd undki. Kui me isaga hommikul kell 05.25 Võrru sõitsime, siis oli täiesti pime - mega talve tunne tuli. Erle, nagu arvata oligi ei ilmunud välja ja ma sain õnneks üksi istuda bussis. Tegelikult oli veel teisigi, kes üksi istusid. Sõit kuni Pärnuni oli üsna vaikne, sest kõik alles magasid, ise lugesin aga raamatut ja kuulasin muusikat, seni kuni A-kad üles ärkasid ja seletama hakkasid. Ma olin nii kõveras juba naerust. Liana oli põhiline. Küsis, et mida ma naeran ja ütles: "Ema ütleb ikka, et tahad, siis räägi!"

Seletas, kuidas ta arvutas Tartust Võrru suusatamist, rebaste retsi teemat seletasime ja koolitusest, kus ta peaks koolitusest rääkima, aga alustab: "Kõige pealt paar sõna endast.." ja nii ta jäigi endast rääkima, kuidas tal 1. klassis pehmete kaantega, ma ei tea kas kassi või koeraga päevik oli.

Käisime Pärnus, aga kahjuks oli kell veel nii vähe, et kõik poed olid kinni. Ainult Apteek oli lahti, kust Elise endale tablette ja köhasiirupit ostis. Pärast saigi selle köhasiirupiga nalja. Mõnitasime, et lased siin vaikselt seda jah. Pärnust tuli geograafia õpetaja sugulane Siiri peale, kes võeti Erle asemel kaasa ja siis liikusime edasi, kuni peatusime enne Virtsut kuskil Lihula vallas Lukoili bensukas, kus osad sõid/jõid ja edasi Virtsu liikusime. Praamini oli tükk aega, seega läksime välja - üli suur tuul oli, aga päike paistis ja umbe ilus ka oli mere äääres :) Tegime pilte, jalutasime ja rääkisime juttu. Kuna paralleelikat olid ka väljas, siis jäimegi nendega juttu rääkima. Siit sai alguse meie nn. suurem friendlus, kus me lihtsalt hakkasime nendega seletama. Henn rääkis, et A4 tuli ka kaasa. Me ei saanud aga alguses pihta, et mismõttes nagu, mis A4, aga tegelt ta mõtles kooli sekretäri Annelit. Mille peale ta ka ei tuleks onju..
Läksime siis 11.25 praami peale. Istusime korraks sees Jaanika ja Võsuga, aga kuna see praami sõit kestab isegi vähe aega, siis läksime Jaanikaga tekile, kus mu juuksed nii haigelt lendasid, et võimatu oli nähagi midagi. Nad ei püsinud kuidagi paigal ja mul polnud patsikummi ka kaasas. Kõik naersid täiega, ma koperdasin edasi-tagasi, kuna praam kõikus ka täiega ning üritasin juukseid kuidagi kinni hoida, et ma astudagi kuhugi näeksin. Tegime pilte ja rääkisime juttu. Älf käis ringi ja tegi oksereflexi. Klassijuhataja kõndis ka ringi oma kohviga. Ma teda nägin siis karjusin: "Laane!" ja lehvitasin, ta lehvitas vastu. Kui Võsu tuli, siis läksime A-kate juurde, kes teises otsas olid, rääkisime ja käisime veel veits edasi-tagasi ja siis bussi tagasi - sõitsime Kuivastust Muhu saarel asuvasse Liiva külla sööma. Läksime oma klassiga ühte lauda. Suht seljankasupp oli - supp sisaldas liha, kurki ja vorsti, kartulitest polnud jälgegi. Magustoiduks oli kama, mida ma lõpuks ära süüa ei jõudnudki. Siis Henn targutas seal midagi Saguga.
Henn: "Ema ütles jah.."

Sagu: Ma ei tea, mis su ema räägib."

Sõin kiirelt ära ja läksin siis välja. Käisin kõik väiksed suveniiri poed seal läbi, tegime luksusliku volga juures pilti ja läksime poodi kummikomme ostma. Ja siis avastasin, et seal on postkontor, kust õnneks postkaardi leidsin, mida ma Annule tahtsin saata, nagu olin lubanud. Oleksin saanud selle kohe postkasti ka panna, aga kuna mul polnud veel ta aadressit, siis lükkasin selle õhtupeale. Kõik hakkasid kohe bussis mu Saaremaa pildiga kaarti uudistama, Liana küsis, et kas ma saadan mammale selle v? Ma alguses tegin nalja, et saadan vanaemale postkaardi, aga ei, Annule ikka.

Henn tuli ka taha Liisi kõrvale ja nii me saime suht terve tee Kaalini naerda - tegi õpetajaid järgi ja rääkisime A-katele meie klassi tsitaatidest ja naljadest ning seletasime reisiplaanidest. Põhimõtteliselt peaks me klassid minema vaheajal Peterburgi, aga nüüd oli koolis räägitud vist, et ei mindagi ikka. Ma loodan, et see on tõsi, kuna ma ei viitsi eriti Venemaale minna.

Saime teada, et me ei saagi vist Vilsandile minna paadiga, sest nii suured lained on.

Henn: "Parvega on ohutum."

Dire: "Meil ei ole parve kaasas." (vihjates õpetaja Parvele)

Henn: "Mul on."

Kõik tahtsid mu kummikomme, mida ma rõõmsalt neile jagasin. Seletasin, et need on ära mürgitatud. Üldse mingi mürgitamise teema käis terve selle reisi ajal A-katega. Siis Liana seletas Hennu Selka aegunud küpsistest. Henn oli talle neid pakkunud. Lõpuks läks teema üldse üle koertele, kellele šokolaadi ei tohi anda. Liana: "Kõige hullem on see Anneke, see niidab tsao-tsao(see mingi koeratõug) kohe ära.

Siis Liana pani oma jalad koguaeg mu käetoe peale, arvas, et häirib mind, aga tegelt mitte. Eliis veel ütles, et võta veel saapad jalast, et pärast jääd neist ilma. Buss pidurdas äkiliselt. Liana: "Oi, need hääled mulle küll ei meeldi."

Henn: "Äkki keegi pani roopi jälle." (Kui me hommikul minema hakkasime, siis nii mõnelgi hakkas teepeal halb ja me olime sunnitud mitu peatust tegema)

Läksime Kaali järve äärde, kus ma hakkasin Laanet oma küsimustega piinama, millele aga direktor vahele segast, et nad on puhkusel praegu. Ma lubasin selle meelde jätta ja meelde tuletada, millele Laane lisas, et ainult ekskursiooniajal. Küsisin talt ikkagi, et mis aastal meteoriit siia kukkus, kuna seal oli kirjas, et 4000 aastat tagasi, siis palusin tal arvutada, mis aastal. Direktor tahtis juba midagi öelda, aga ma lisasin, et mitu aastat enne kristust?

Meil oli veel idee teha koos nendega, kes meie klassist ekskursioonil oli pilt koos klassijuhataja, siis tegime selle kaali järve ääres. Tarro, meie fotogeenius tegi muidugi pilti.

Käisime seal natuke veel ringi ja hakkasime tagasi kõndima. Avastasime, et sealsamas on ju Kaali kool, mille õpilastel tunnid olid, sest nende koolikell helises just siis, kui me mööda kõndisime. Poisid rääkisid, et suht masendav - kuna Kaali koolil oli sama kellahelin, mis me koolil ja siis reisil olles polnud tore seda eriti kuulda, kuigi mulle küll meeldis, laulsin kaasa ka veel.

Kui Älf kellahelinat kuulis, siis ütles: "Haigeks peast läinud terve Eesti."

Henn reisijuhile: "Algul Alfred arvas, et puud tulid ka taevast alla." (koos meteoriidiga).

Olime natuke Kaalil, kuni vihma sadama hakkas ja me bussiga Viidumäele suundusime. Õnneks hakkas siis vihm vaibuma. Läksime Viidumäe loodusmajja, kus meile taimi ja looduskaitse alasid tutvustati. Algul, kui bussist maha tulime, siis Älf hakkas seletama oma looduslikust teemast: "Päris looduslik..looduslik parkimisala."

Vaatasime siis loodusmajas veidi ringi, siis too naine seletas: "Siia tulevad uued näidised."

Henn: "Uuked oksad."

Õnneks me väga kaua seal polnud, kuna seal polnud nii palju vaadata midagi. Kuulata ka eriti ei viitsinud. Siis sõitsime natuke maad tagasi Viidumäe vaatetornini, kuhu võis ainult kuuekesi korraga üles minna. Me läksime Hennu ja Jaanikaga kõige esimestena. Henn kõndis, kõndis umbe vapralt, aga kui paar viimast astet oli, siis juba värises. Ma küll läksin mega tuimalt, suht kiirelt üles, ise seletasin, et kaljukitse refleks - ikka kõrgustesse. Nii, kui Henn üles jõudis, vaaatas alla ja karjus: "Andke Palderjani!" Tegime mõned pildid üksteisest, loodusest ja pildistasin all olevaid inimesi ning liikusime alla tagasi.

Kuna ma esimesena alla jõudsin, siis kõik küsisid, et kuidas oli ja mida me nägime jne? Dire küsis, et kas ma merd nägin ikka v? Aga ma ei mäletanud, sest ma ei vaadanudki eriti kaugustesse, pigem alla ja nägin vaeva piltide tegemise peale rohkem. Aga mere piir ikka paistis, nagu hiljem piltidelt selgus. Kui Henn alla jõudis, siis ta hakkas klassijuhatajat ikka mõnitama, et oleks võinud klassipildi seal üleval teha, aga klassijuhataja ei tulnud reisi jooksul kordagi kuhugi kõrgemale, kuna ta kardab kõrgust. Ma rääkisin talle oma kaljukitse refleksist, mille peale ta ütles: "Mul on mutirefleks, liigun võimalikult mööda maad."

Elise ei tulnud ka üles ja kui Sander hiljem alla jõudis, siis Elise küsis, et kas ta ikka ülevalt looduspilte tegi?

Sander: "Ma pildistasin all olevaid inimesi."

Älf: "Jumala haige mees! Läheb üles, et alla pildistada."

Ma seisin, rääkisin ka nendega juttu, siis lambist jalg tõmbles, nagu väriseks. Ma ei tea miks. Mega värdjalik. Seletasin A-katega, et nad ka üles ei tulnud ja läksime siis bussi, et Vilsandi rahvusparrki Loona mõisa sõita. Sinna jõudsime, siis nägime kohe ühte suurt valget hundikoera - see oli nagu kelgukoer vms. Ta jooksis kohe meie juurde, kui me bussist välja tulime ning kõik hakkasid teda paitama - nunnumeeter tööötas kohe.

Läksime mingisse majja, kus oli ülihull giid. Ta rääkis meiega nagu väikeste lastega - nagu reisijuht hiljem seletas, siis ta ongi väikeste lastega suht palju tegelenud. See ajas suht närvi. Tal oli veel selline hääl ka, et kõik vist oleksid tahtnud talle öelda:"Ole vait!" Hangusime suht tükk aega seal, vaatasime filmi, mille ajal me Lianaga enamus aega naersime ja kommenteerisime giidi teksti. Näiteks ütles giid: "Loomad vahetavad karva, nagu inimesed vahetavad juukseid." - mis mõttes nagu?

Mega uni tuli ikka peale. Nii, et me läksime A-katega välja ära juttu rääkima. Liana hakkas rebima seal jälle. Ma ei jõudnud enam kuidagi ära naerda. Sees oli mingi tordi retseptide raaamat, mida kõike loodususlikest asjadest on võimalik teha. Liana lubas mulle ombrohu torti õhtul teha. Läksime õunaraksu, kust me aga õunu kätte hästi ei saanud, kuna need olid nii kõrgel. Ma kuidagi 2 õuna sain ning andsin ühe Lianale. Ta seletas, et jah sööme nüüd tooreid õunu, ta ei taha teada, mis õhtul juhtub..(lööb põhja alt ära, nagu Hennu Selka küpsistegagi) Siis rääkisime viikingitest pidevalt, kes meid ära viivad, et me õunaraksus käisime ja üldse mega fantaasia käis seoses viikingitega.

Lõpuks, kui teised ka välja tulid, siis läksime bussi ja sõitsime korraks Kuressaarde Aurumisse, kust süüa ja värki sai osta. Mõni tegi kiire shoppingu ka. Ma kirjutasin aga Annule postkaardi lõpuks ära, tüütasin infopunktis olevat naist oma küsimustega ja postitasin kaardi ära.

Siis nüüd ostude kohta käib lause: "Asi olgu, tarvis ärgu tulgu." Kes teab, see teab..

Läksime ööbimiskohta, kus pidime elu kaua ootama, kuna sealne perenaine oli väga organiseerimatu ja otsustusvõimetu. Ootasime väljas ja rääkisime juttu. Ajasin Laanele jälle mingit lolli ja pildistasin teda. Henn tegi ettepaneku puhkemaja juures olevasse torni klassipilti tegema minna, mille peale Laane jälle oma loogikat panema hakkas kõrguse kohta.

Kiusasin kõiki oma kaameraga. Mõnitasime A-kaid jälle, et meid on rohkem, kui neid ja A-kad on maakad. Lianal oli elu suur kohver kaasas, mille peale ma küsisin, et kas ta tuli terve oma elamisega ja üritasin pilti teha, kus ta oma suure kohvirga on. Siis ta tegi oma solvunud nägu koguaeg, aga kuna ma teda täiega naerma ajasin, siis ta ei suutnud kaua tõsine olla. Tahtsime tegelt A-katega kõrvuti kämpinguid, aga kämpingud olid suht kaugel kõik üksteisest. Aga põhimõtteliselt olime ikka lähestikku.

Need, kes majja läksid ööbima, said korraga oma ruumid, aga kämpingurahvaga oli mega jama. Kuna ta tahtis igaüht isiklikult juhatada ja juttu juurde rääkida. Me olime lõpuks viimased, kes kämpingusse said. Kuna enamus kämpingud olid neljased, aga enamus meist tahtis neljakesi olla, siis ta lihtsalt lambist võttis neljanda koha ära ja viis minema. Ma ei saa aru, mis mõttega, aga noh sellegi poolest hüppasin ma õhtul tolle neljanda voodipeal. Esimene küsimus, mis ma perenaisele esitasin: "Kas siin telekat ka vaadata saab?" Sain jaatava vastuse. :)

Saime asjad sisse ära pandud ning pidimegi kohe sööma minema. Sealsed söögid olid vägahead. Õhtusöögiks olid kartulid ja liha ning roosamanna. Sõime rahulikult ja rääkisime juttu, elu nalja sai. Klass oli jälle ühes lauas ja meie pealik - Laane istus lauaotsa.

Sagu: "Joome ka täna midagi v?"

Älf: "Ma võtsin tabletti, palju mugavam."

Henn, nagu terve selle reisi aja, kallas kõigile morssi. Hakkas umbe viisakalt Laanele morssi kallama, kuid kallas kogemata täiesti ääreni täis. Me jälle naersime täiega.

Söödud, siis perenaine pani teleka käima ja õpetajad hakkasid ka suht minema liikuma, kuna nad ei tahtnud arvatavasti Ühikarotte vaadata. Poisid ja mõned veel läksid ära ning teised jäid kõik vaatama.

Geograafia õpetaja, enne ära minekut: "Hommikul kutsume teid siis metsa alla jooksma, preemiaks."

Älf: "Ma tahaks näha, kes keda kutsub."

Ühikarottides oli täna ikka hea osa. Jälle tuttavad kohad ja mu üks lemmikumaid Ugala näitlejaid - Janek Vadi (mängid Pauli Õiget). See oli Ühikarottides mu arust selles osas kõige parem, kus Neeme küsis Salmelt Interneti kohta. Salme: "See pole mingi surfilaager, et sa siia surfama tulid, tööd tuleb tegema hakata ."

Ühikarotid vaadatud, siis suundusime kõik oma kämpingutesse, kuid sellega ei lõppenud veel me tore päevake. Alguses oli umbe külm, aga kui me seal veidi aega sees olime olnud, siis hakkas soe ja sai lühemad riided selga panna. Mängisime kaarte, kus Võsu koguaeg võitis ja Jaanika kaotas, kuna ma rakendasin ta peal jälle oma saatmisoskust. Henn tuli ka veel juttu rääkima ning 8ndikke hirmutama, kes meie akna taga piilusin - Henn tõstis kardina üles ja tegi kõõrdsilmset nägu, mille peale nood jooksuga, kiljudes minema panid. Hiljem aga tulid tagasi meilt kaarte küsima. Rääkisime juttu, ma üritasin raamatut lugeda,aga siis tuli mega uni. Jaanika ja Võsu juba magasid. Ma kuulasin veel muusikat ja kuulsin, kuidas poisid mitu korda edasi-tagasi käisid ning olin sunnitud ise tule kustutama ja jäin magama..

See on siis Saaremaal olekust esimene päev, aga kuna juba sellest on näha, kui sisutihe ja tore päev meil oli, siis võib arvata veel, kui pikad need järgmised kaks tulevad. Praegu on aga väljas mega hea ilm ja ma lähen välja. Õhtul äkki loodetavasti jätkan.. :)

Väga elav ja kuidagi eriti rahutu ning tegutsemishimuline

Kuna me reedel psühholoogias kokkuleppisime, et täna lähme kõik valgetes riietes kooli, siis panin ka enamus riided mingid valged, aga kahjuks vedas ikkagi enamus meid alt, aga põhivärvid olid siiski - valge, hall, must ja sinine. Õpetajatest keegi aga seda ei märganud.

Kui ma autoga kooli sõitsin, siis muigasin täiega, kui kaljukitse horoskoopi ette loeti, see oli kuidagi nii minulik: Võimalik, et teid hakkavad mõjutama anarhistlikud ideed ja provotseerivad meeleolud.

Esimene mata tund oli juba alanud, aga kõik ei jõudnud, nagu ikka õigel ajal kohale, tulid järjest, kui kell juba helisenud oli. Henn tuli oma tavapärase koputamise saatel, mida me kõik juba teame, kui keegi koputab.

Rauno: "Kalkun, tsort, tule sisse!"

Eliisel oli jälle 101 küsimust, millele õpetaja ei jõudnud kuidagi ära vastata.

Rauno sai sõimata jälle.

Õpetaja: "Istub nagu ma ei tea kes..

Moks: "Nagu Rauno.."

Jaanus: "Nagu klassiboss"
Kuna täna muusikat polnud, siis oli lisaks ühiskonnale ka ajalugu - kaks head tundi, kus ikka piisavalt nalja saab. Õpetaja lükkas ümber kellegi väite, et metsas on vähe seeni, seletades, et ta sai 5 pangi täit seeni, millega terve nädalavahetuse tegeles. Älf: "Seentest moosi.."

Õpetaja: "Te olete kõvad jutumehed, aga kui tegudeks läheb, siis on vaikus.."

Henn seletas, kuidas ta ei lähe koolivaheajal reisile(Peterburgi).

Õpetaja: "Miks? Põhjenda."

Henn: "Küüdistasid.."

Älf: Henn, ära põe! Stalin enam ei ela."

Kõik on viimasel ajal umbe tõbised, nii ka õpetaja, hakkas keset tundi nuuskama, mille peale Rauno nuuskamise häält järgi tegi, nagu politseiakadeemias üks mees, kes koguaeg hääli jäljendas. Ma olin nii kõveras naerust, et põhimõtteliselt terve tund naersin. Naeruteraapia koguaeg - piisab vähesest, et mind naerma ajada. Rauno selle kõige peale: "Võta kokku end!" ei saa noh.

Vene keeles tegime töö. Õpetaja oli pildi kätte saanud, kus ta Moksiga on ja kuna Moks tööd ei teinud sis pani selle õpetajale arvuti desktopile taustaks, nagu ta oli lubanud. Läksime ka vaatama, umbe nunnu oli. Tagasi tulin, siis Rauno surus lambist mind enda laua ja Maikeni toolivahele nii, et ma ei saanud kuhugi poole liikuda ja naersin jälle täiega, mille peale õpetaja ütles: "Oi Birgit, sul on alati lõbus.", küsides, et kas me istume teistes tundides koos, sest me rääkisime tunniajal koguaeg üle klassi, nii et õpetaja arvas, et kui me koos istume, siis me vähemalt ei sega niipalju teisi.

Carol: "Nüüd oled sa Rauno külge aheldatud."

Mina: "Rohkem nagu Maikeni külge."
Moks kirjutas Sanderist jälle sahtlisse mingi teksti, milleks ma talle vildikat ja liimi laenasin. Elu hull tekst:

Moks: "Oii Karuuu, sööma ei lähe v?"

Rauno: Äkki paneb jänese kinni."

Kuna Mast puudus, siis tuli Glaser ka me ritta istuma, tahtes alguses mu kõrvale istuda, aga ma ütlesin talle, et võta kõik mu asjad, ainult ära mu kõrvale tule. Mille peale me mingit vana ajaloo tundi meenutasime, kus sama asi oli siis, kui talle vihikut pidin andma. Lõpusk tuli Elise mu kõrvale.

Tund möödus muidu üsna ladusalt, tegin tunnitöö ära ja viisin töövihiku ära riiulipeale, mille peale õpetaja küsis, et noh sulle aitab v? Vastasin jaatavalt. Glaser: "Mul üks üks küsimus!"

Õpetaja: "Küsi kas või 2." mille peale Eliise ütles, et ei ainult üks on, aga ma hakkasin igat ta küsimust kõva häälega lugema, saades kokku ikkagi kuus - ta ikka oskab.

Klassijuhataja tunnis läks põhirõhk rebimisele ikka. Õpetaja ütles, et kui me klassipeale Peterburi mineku arvu täis ei saa, siis võib sõpru ka kaasa võtta.

Älfil oli kannatus katkemas juba: "Laske koju ära, mul söök hommikust saati pliidipeal!". Läksin Peale tunde kohtasin Raiti, kellele ma lubasin täna helistada, teades, et ta on linnas ja paar sõna juttu ajada, aga helistamatagi nägingi teda juba. Rääkisime juttu, kuni ta hambaarst helistas ning teda varem kutsus ja ma ka bussipeale läksin. Siiski need paarteist minutit, mis me koos olime, oli toree :)

Läksin bussijaama, kus Sagu juba oma naeratava näoga tuli ja seletama hakkas. Rõuges ootas mind ees juba Silva, kes oli bussist maha jäänud ning ma temaga aega pidin koos veetma. Kutsusin ta enda poole, kus ta kõigiga msnis segast pani, ma tal kõhu ilusti täis söötsin ja siis lasteaia juurde läksime. Tegin talle ekskursiooni, siis mingid tatid panid hästi: "Vaata, noobid." Poleks arvanud, et väikeste laste sõnavaras selliseid sõnu leidub. haha.

Jõudsin just koju tagasi, kui Sagu uue juba uksetaga oli ja pidime vesipiipu tõmbama minema, aga Annut polnud. Läksime talle bussivastu ning siis katlaka juurde.

Kaiffisime vesipiipu mingi tund või poolteist isegi.