Ainult Bibi ootab truudust ja lillesülemit

Ma olen siit jälle lootusetult kaduma läinud. Olin pühapäeval isa juures ja koristasin ta toas valitsevat korralagedust, mille peale ta ka ütles, et elutempo on nii kiire ja uusi asju tuleb nii palju peale, et ei jõua lihtsalt. Nii on ka blogiga, et sündmused muudkui voolavad ja ma ei jõua kõike kirja panna. Kirjutatud küll on, aga rohkem tööasju ja täiendatud telefoni mustandeid blogi tarbeks vajaminevate faktidega.
Nüüd aga üle-eelmise neljapäeva juurde, kust alates ma enam kirjutada pole jõudnud. Neljapäev oli esimene selline koolipäev, kui mul tekkis lõpuks reaalselt koolitunne. Varem on ainult 2 tunnipaari, kella poole 9-st 12ni olnud, mille jooksul ei jõua õieti veel kohalegi, et koolis või tunnis oleksid, kui juba koju tagasi peab minema. Lõpuks aga oli tunniplaani pandud 4 tundi, neist esimest kahte väga ei mäletagi, nagu kõiki eelnevaid kahetunniseid koolipäevi, mis tunduvad kõige muu kõrval kuidagi nii hägused. Mida aga lõpu poole, seda enam hakkasin ma tundidesse süvenema.

Esimese tunni ajaks oli mul projektitöö korralduse tunni raames kokku lepitud klassiga Väimela lasteaia külastamine, mis oli väga emotsiooniderikas. Väiksed lapsed on nii armsad. Mind võlusid juba need esimesed särasilmad, kes läbisid saali minnes ruumi, kus me istusime ja lasteaia juhatajaga õpetajate päeva plaani arutasime. Lasteaia juhtkonnale meeldis meie plaan. Lubasime järgmiseks korraks kindla tegevuskava ja mängud välja mõelda, end rühmade vahel ära jagada ja siis lasteaia õpetajatega individuaalselt rääkida.

Tegime ka lasteaia peal väikese ekskursiooni ja külastasime kõiki rühmasid. Nunnumeeter oli nagu totaalselt laes kogu selle aja. Iga rühm oli omamoodi äge. Kõige väiksemad olid veidi kartlikumad, natuke suuremad eputasid ning ronisid laua alla peitu, aga kõige vanemad olid juba mõistlikumad, veidi kohkunud, kuuldes, et me nende juurde õpetajaks tulema ning jälgisid meid uudistavate nägudega. Ühesõnaga ootan juba seda päeva.
Peale lasteaia külastus siirdusime tagasi koolimajja, et uuest infost lähtuvalt edasisi plaane hakata tegema. Karla sattus lasteaias käigust nii hasarti, et laulis terve tee ja veel mitu järgnevat tundi meile teemakohast lastelaulu: "Käin juba lasteaias, ei ole väike ma."
Jagasime ära, kes mingi rühma saab. Poisid tahtsid kõige vanemaid. Mulle meeldisid kõige rohkem need nunnukad, keda ma kõige esimesena nägin, kui nad saali sporditundi vms läksid. Marilin otsustas ka sama rühma õpetamise kasuks, nii et õpetajate päeval oleme koos Lõopesa rühma õpetajad.
Mõtlesime veel, mida nendega teha. Klassiõed on endiselt jäänud plaani juurde, et võiksime neile kino teha ja  peame nüüd mõtlema, kuidas või mis filmi neile näidata. Mina väga selle mõtte poolt pole, mõtlesime Mariliniga, et me korraldame selleasemel oma rühmale igast ägedaid mänge ja muud huvitavat.
Lõpuks oli ka Kristjan projektitöö korralduse tunniks kohal, nii et õpetaja andis ta nime nähes poiste kooslusele uue nime - KKK ehk korduma kippuvad küsimused (Kristjan K ja Karl-Kaspar). Edaspidi ongi ta neid nii hakanud nimetama.
Plaanid tehtud ja kodune töö olemas, saime varem tunni lõpust ära ja siis poodi. Nägin esimest korda Moksi, kellel peamajas just tund oli olnud. Ta oli nii rõõmus ja nunnu nagu alati, naeratas, viskas näppe ja ütles: "Tsauki!" Teised klassiõed täiega naersid mind, et mul sellised segased sõbrad nagu ma isegi.
Poes ütles ka mingi lambikas "tsau" mulle. See oli keegi Vastseliinast. Elu tuttav nägu, aga muid asju seoses temaga ei meenunud. Ei tea, kes too oli..
Ma olen koolis kogu aeg suures segaduses, sest ma ei tea mitte kunagi, kus klassis meil tund tuleb ja jooksen pidevalt mööda maja ringi ja mõtlen, kus see olla võiks. Alt saaks vaadata ja ma saaks läpakaga ka netis vaatamas käia, aga ma olen nii isepäine, et mulle meeldib ise tulemuseni jõuda ehk klass üles leida.
Lõpuks jõudsin teisele korrusele. Mu meeleheitel koduperenaistest klassiõed olid juba seal. Meeleheitel koduperenaised sellepärast, et nad räägivad kogu aeg, kas enda välimusest (juuksed, küüned jms) või siis eelmisel päeval olnud seriaalidest, arutades omavahel läbi, mis juhtus, kes midagi ütles jne. Neid on nii naljakas kuulata. Sellepärast me eelistangi rohkem meeste seltskonda. Marilin on õnneks üks väheseid klassist, kes on minuga ühel nõul. Kasvõi selleski, et need õpetajad ja ained, mis teistele ei meeldi, meeldivad meile.

Teine tund oli majadusarvestuse alused. Ma ei teinud vahepeal üldse vahet majanduse alustel ja majandusarvestuse alustel. Kristjan selgitas mulle ära lõpuks. Nüüd tean. Sorri, et ma sul kogu aeg juhet kokku ajan oma küsimustega, kui ma parasjagu jälle millestki hästi aru pole saanud.
Kuna teine korrus, siis olime arvuti klassis. Arvuti on üks segavamaid faktoreid koolipäeval. Nii ka täna. Sättisin end tooli peale juba suht lebosse ja süvenesin Rauno Märksi hommikumõtetesse, mille peale õpetaja mulle märkuse tegi: "Ärge tundi päris magama tulge!"
Vahepeal ikka kuulasin õpetajat ka. Ta tegi tahvlile skeemi, mille pidime vihikusse joonistama ja hiljem selle põhjal ülesandeid tegema. Kuna teemaks oli vara, selle soetamine jne, siis käis läbi kuskilt küsimus: "Kaua voodi kestab?"
Mina: "Igavesti!"
Kõik hakkasid naerma, mille peale Karla märkis: "Voodi kestab, aga ise ei kesta nii kaua!"
Jäin vahepeal poiste eeskujul auto24 autosid vaatama - mõttes on siiski millalgi uus soetada, kuigi mu praegu auto muutub iga päevaga aina kallimaks mulle ja selle maha müümine tundub nii väär, aga eks näis.
Kui me tunni lõpupoole ülesandeid hakkasime tegema, siis ma isegi oskasin midagi, kuigi ma peaaegu üldse ei kuulanud ja kirjutasin lihtsalt kaasa, ise kaasa mõtlemata. Lõpuks siis tekkiski selline hetk, kus ma ei osanud midagi öelda, mille peale õpetaja täheldas: "Magad tunnis jah?", naeratasin.
Vahetunnis kohtasin fuajees Evertit, kellelt kapuutsinöör märkamatult kadus, nii et päev oli taas korda läinud. Astusin koolimajast välja ja nägin kaugelt juba Egoni bemmi. Teised olid ka seal: Märt, Kõrts ja Niki. Läksin ka sinna, aga kuna vihma hakkas sadama, siis läksime kõik Egoni autosse. Kõrts täiga rebis seal, ütles just midagi roppu, mille peale Märt: "Kuidas sa räägid, noor neiu!?"
Kõrts: "Mitte praegu ei ole kuidas praegu."
Seletasime veel seal, kuni vahetunni lõpuni ja siis aulasse ettevõtluse tundi. Rääkisime Eerikuga msnis juttu. Eerik oli tavapärasest palju sõbralikum, rääkis oma õnnestumistest ja enne ära minekut ütles: "Ole tubli!"
Samal ajal noris ettevõtluse õpetaja niisama naljaga mu kallal sellel samal teemal, et ma polnud Kristjanile jõudnud enne ettevõtluse iseseisva töö teemat anda, kui ta juba ise jõudis õpetajale kirjutada ja seda küsida. Ma vabandasin, et mul oli aega vaja leida, et Kristjani tööjuurest läbi astuda ja see talle isiklikult edastada, mille peale ütles õpetaja: "Teinekord ütle, kui sul rohkem aega vaja on."
Ettevõtluse tunni teemaks oli ratsionaalne majandamine. Mega tarka pandi. Greete ütles küll, et ta on nii üle mõelnud end täna juba, aga mu arust ta rääkis nii tarka juttu, et isegi mina jäin kuulama. Ma rääkisin ka omajagu tunnis kaasa. Järjest kasvas see aktiivselt tunnis kaasatöötamise isu, kuigi peale seda tundi käis korraks peast läbi mõte, et võiks viimasest tunnist üle lasta, aga hea, et ei lasknud. Nii äge tund oli. Üks mu lemmikumaid siiani. See on siis äri- ja tööõiguse alused. Õpetaja on väga äge.
Kõigepealt pidime paberile kirjutama oma nimed ja emailid ja siis selgitama, mis on õigus?
Greete: "Õigus elule."
Õpetaja: "Kus see õigus tuleb?"
Greete: "Anti" ja sellest see huumor peale hakkaski, sest õpetaja keeras kõik sõnad teistpidi ehk teisisõnu võttis andmist nimena Anti, nagu oleks keegi Anti meile õiguse andnud. Õpetaja: "Äkki oli hoopis Jüri või Peeter?"

Mul oli täiega huvitav, aga miski pani mind kogu aeg haigutama. Õpetaja jaoks on aga haigutamine märk igavusest. Esimese korra ajal tegi õpetaja akna lahti, et ruumis veidi õhku oleks, aga kui ma juba teist korda haigutasin, ütles ta mulle: "Jälle te haigutate. Veelkord haigutate, siis 1 tiir ümber maja!" Mulle meeldis, et ta mind teietas. See on viisakas, tore ka. Rääkisimegi viisakusnormidest, mille peale tekkis hetkeks jälle vaidlus teemal, et kes neid ikka loeb või järgib?
Liigutasin vahepeal tooli taha poole, mille peale õpetaja: "Juba lähete?"
Järgmisena haigutas Greete ja ütles: "See on nakkav!"
Õpetaja: "Kooli ümber mahub kahekesi ka jalutama."
Italianode teema oli ka äge, täpselt ei mäleta enam, mida õpetaja selle kohta rääkis, aga põhiline oli see, kuidas ta italianosid jäljendas: "Bella, Bella!"
Kui ma kolmandat korda haigutasin, käskis õpetaja mul otsekohe välja ümber maja jalutama minna, enam ta ei teinud nalja, aga mina tegin ja ei läinud. Õpetaja: "Vaidled vastu ka?" ja lubas kontrolltöösse mulle selle eest lisaküsimusi panna. Vaatas siis nimekirja ja emaile, mis me talle kirjutanud olime ja pakkus sealt, kes ma üldse selline olla võiks, kes ma temaga vaielda julgen. Õpetaja: "Sa oled see Rele Kiranen?" - pani mööda, aga siis juba taipas ja ütles: "Aa see on see double B (tulenevalt mu emailist bbpettai)," mille peale kogu klass kõveras oli ja sealt järgnes järgmine tuletis bibi, mille peale õpetaja üsna veendunult teatas: "Bibi panemegi nüüd nimeks!"
Järgmine tunniteema oli kohustus. Keegi tõi välja kohustuse elada, mille peale ma oma kuulsat mahalaskmist parodeerisin: "Tsõk-tsõk-põmm!"
Õpetaja: "Bibi rõhutab sellele, et ei tohi enesetappu teha" ja ikka veel oli naljakas see, kuidas ta mind Bibiks nimetas.
Rääkisime tööalasest vastastik suhetest. Õpetaja: "Mis peab olema, et vastastikkune tööalane suhe toimiks?
Pakuti: arvestamine, usaldus..mina: "Truudus!"
Õpetaja: "Kas oled esimene inimene sellest rääkima?" Ilmselgelt panin ma selle omadusega puusse, nii et õpetaja sai jälle naljakaid näiteid tooma hakata: "Ütled oma tööandjale andunult: "Ma olen sulle truu!" ja rääkis, et kui tema seda ütleks, siis me jookseks kahte lehte laiali, õpetaja: "Ainult Bibi ootab truudust ja lillesülemit, aga ühel hetkel ootab ees musta pesu korv."
Kui teema läks omakohtu peale, siis sai õpetaja jälle minu näol näite tuua: "Ühel hetkel tuleb Bibi nurga tagant kurikaga: "Sa kurat ei olnud mulle truu!"
See kõik on isegi juba naljakas, aga siia vahepeal käis veel ägedat juttu, nii et ma juba kahetsesin, et mul diktofoni kotis polnud, et seda kõike lindistada. Oleks praegugi ilmselt siin veel naernud.
Peale tundi ütlesin trepil vastu tulnud majandusarvestuse õpetajale rõõmsalt: "Head aega" ja siis kodu poole ajama.
Hakkasin endale just süüa tegema, kui kõigepealt helistas Jaanika ja tahtis linnas kokku saada, aga kuna ma olin juba koju jõudnud, siis kutsusin ta Rõugesse. Nii kui olin kõne lõpetanud, helistas Alari ja teatas, et ta jõuab kohe varsti Rõugesse, käis siinkandis jälle asju ajamas.

Ma just paar päeva varem olin siin blogis suvemeenutusena temast rääkinud, et kuna me peale tema sünnipäeva suvel rohkem ei kohtunud, siis ilmselt näeme taas minu sünnipäeval, aga sõnusingi ära ja kohtusime palju varem. Nii saabuski mu õuele päris palju huvitavaid külalisi, kõigepealt Alari, siis Jaanika ja lõpuks oli ka mu isa platsis, et Alariga põllumajandusest muljetada.
Seekord oli Alari jälle selles ägedas segast paneku tujus, nii et sai igast ägedat juttu aetud. Eelmisel korral olime veidi tõsisemad. Rääkisime vahepeal toimunud sündmustest ja tegemistest, meenutasine vanu aegu ja kui Jaanika jõudis, siis oli neil rohkem ühiseid teemasid, kuna nad õpivad samas koolis.
Viimasel ajal on üldse päris mitmeid selliseid huvitavaid kohtumisi olnud. Eile näiteks, kui olin sunnitud mööda kõrval tänavaid sõitma, et linnast lahkuda, siis sattusin Hannese maja juurde ja, mis kõige hämmastavam selle asja juures oli - Hannes seisis oma maja juures täpselt sellisel kujul, nagu ta olekski mind seal oodanud. Ta ise oli ka imestunud, vaatas telefoni ja ütles: "Ma olen täiesti kindel, et ma ei helistanud sulle" - ta ootas parasjagu kedagi teist. Rääkisime seal natuke üle pika aja juttu. Ühesõnaga päris põnev juhus oli teda nii kohata.
Paar õhtut tegelesin selle seenenädala artikliga, mis hakkas lõpuks reaalselt eraelu ületama. See seeneonu, nime ei nimeta, aga ta saatis mulle väga imelikke kirju: "Tunnistan, et soovin Sinuga kokku saada. Kas töö asjus või mitte, pole tähtsust. Su silmad kummitavad!"
Mina: "Miks nad siis nõnda kummitavad?"
Seeneonu: "Ilusad on, seepärast!"
Rääkisin isale ka sellest, mille peale ta käskis vastu kirjutada: "Sa võiksid olla mulle isa. Kui sa mind veel tülitad, siis Lõuna-Eesti Haiglas on sinusugustele viiendal korrusel koht olemas."

Vakka ole vahepeal

Nädal on igati hästi alanud. Juba esmaspäev oli paljutõotav, kuna korra linnas toimetuse koosolekul käigust sai taaskord VASTSELIINA.

Toimetuse koosolekust nii palju, et suutsin jälle terve koosoleku nii vagusi püsida, et lõpus sai peatoimetaja jälle öelda: "Birgit on nii vaikne." Tegelikult ma jõudsin esimesena koosolekule ja rääkisin enne teiste tulekut juba oma plaanid ära.

Eelnevatest toimetuste koosolekutest meenub veel üks seik, see oli 31. juuli, kui ma hommikul vara unisena koosolekule saabusin ja ka nö madalat profiili hoidsin ning märkamatuks suutsin jääda, nii et koosoleku lõpus tekkis mu kohale jälle küsimärk - mis ülesanded järgnevaks nädalaks mulle jäävad jne. Peatoimetaja: "Birgit on nii pisike, kaob ära kogu aeg kuhugi."

Aga mitte alati ei ole nii. Meenub ka väga lõbusaid ja jutukaid koosolekuid. Vahel toob Inno kommi või ükskord näiteks tõi Mailit kooki peale seda, kui puhkuselt tuli. Suvel oli Lennart mõndaaega toimetuses praktikal, siis oli rõõm kohe sinna minna ja muidugi Kadi, kes alati tunneb huvi ja küsib, kuidas läheb jne. Ta on väga positiivne ja sõbralik tüdruk, kuigi tean teda väga vähe, vaid tööalaselt ja mõne ühise tuttava kaudu.

Üks koosolek, 18. juunil oli päris naljakas. Mina, nagu ikka naersin, nii et Mailit hakkas ka naerma. Peatoimetaja: "Mida Mailit naerab?"

Mailit: "Mida Birgit naerab?" ja nii me naersime seal natuke aega.

Tegelikult ongi seal väga ägedad ja toredad inimesed koos. Vahel on päris huvitav nende juttu kuulata. Mõnikord tuleb selliseid ägedaid mõttevälgatusi, nagu näiteks see, kuidas tavaliselt öeldakse, et mine metsa, aga Inno ütleb hoopis: "Mine puu taha."

Mihkel näiteks on öelnud veel sellist asja: "Kas asi on halb, väga halb või pe**es."

Peale koosolekut külastasin taaskord fotosalongi, enne seda aga kohtasin Mairot, tänu kellele päeva jälle korda läinuks võib nimetada, kuna sain ta järjekordsel pusal nööri ära tõmmata. Mairol oli pärast Eeriku juures nutmas käinud, et ma jälle tal selle ära kakkusin. Sorri, Mairo.

Rääkisime veel nädalavahetusest ja läksime siis kumbki oma teed. Lõpetuseks ütles Mairo mulle: "Aga ok, mine kooli ja ära siis lollusi tee."

Mairo on ikka äge. Ta on kogu aeg nii sõbralik ja veelkord pean ütlema, et ta on nunnu poiss.

Peale fotosalongist tulekut käisin veel poes ja mõtlesin siis koju minna, aga samal ajal nägid mind haanjakad ja tahtsid, et ma neid Vastseliina viiks. Mõeldud, tehtud, mul oligi kütet vaja ja no Vastseliina mineku vastu pole mul kunagi midagi. Käisime tanklas, viisime ühe tüübi koju, kes terve öö magamata oli ja enam ringi ei viitsinud seigelda, käisime poes ja siis ära Vastseliina. Autos olid Henry, Mait ja siis veel üks tüüp, kelle nime ma ei mäleta. Too igatahes ütles, et enam ma neist lahti ei saa, aga ütlesin, et pean 12 tööle minema ja nii sai enamvähem aega planeeritud ka.

Läksime Vastseliina Gümnaasiumi ette. Pidime natuke aega ootama, kuna tund veel käis. Nad tahtsid oma sõbrannadega kokku saada. Nood tulid vahetunni ajal välja. Ma teadsin ainult Kristit. Pärast rääkisingi temaga juttu, aga alguses sain Kädiga kokku. Läksin tema juurde sööklasse, kus ma varemgi juba mitmel korral käinud olen ja rääkisin seal natuke aega juttu, aga mingi õpetaja ei lubanud mul seal olla ja käskis koridoris oodata. Aniita ka nägi mind, lehvitas ja pärast kui sööklast välja tuli, siis jooksis mind kallistama ja karjus kaugelt juba: "Kallliiss!" Märt juba ükspäev rääkis, et Aniita küsib, kuna ma külla tulen, aga pole aega saanud nüüd Viitkale minna. Muidu, kui seal olin, siis Aniita tahtis kogu aeg minu juures olla. Meil on alati nii lõbus. Ükskord ka - Märt oli arvutis, me pikutasime Aniitaga voodi peal, vaatasime üksteisele otsa ja lihtsalt lambist naersime nagu kaks ullikest. Viimane kord oli ikka eriti naljakas, kõik asjad olid naljakad. Jõudsin sinna, siis Aniita tuli just koera kausiga, kõndis minu juurde, kummardas mu ees, nagu mingi kuninga ees ja kõndis siis rahulikult edasi, mõlemad hakkasime täiega naerma.

Siis naersime seda, kuidas Fredi oma saba taga ajas. Fredi on Märdi kutsikas, kelle ta Jarmo juurest kevadel tõi. Alati, kui sinna lähen, siis nii Aniita kui ka Fredi jooksevad mulle värava juurde vastu.

Märdi vanaema on ka äge. Kogu aeg paneb elu sõpsi. Märt ajab talle alati nii segast ka, et ma võiks end lihtsalt puruks naerda. Nädalavahetus, 18-20. august, kui ma seal olin, siis sai ka väga palju nalja. Märt õpetas vanaemale oma põhiväljendi selgeks: "Sai kõneldus, nüüd omgi käen!" Nüüd ta vanaema ka kasutab seda. Siis veel Märt rääkis talle, kuidas ta ostis kooliminekuks vildikad ära. Isegi ta vanaema ütles, et ta on ullike. Ei möödu vist ühtegi päeva, kui ma Märdile seda ei ütleks.

Aga nüüd tagasi esmaspäeva juurde. Rääkisin koridoris Kristiga juttu, kuni Kädi tuli, aga kuna vahetund hakkas läbi saama, siis ega me väga pikalt ei saanudki rääkida. Kuidagi kaugeks oleme selle aastaga jäänud, kuigi talvel mõtlesime, mida kõike suvel teha, aga suvi tõi nii palju uut, et paratamatult on me teed kuidagi kauge kaarega üksteisest mööda hakanud käima. Tõsi küll, mul on rohkem aega ikka olnud Kädit külastada, sest peaaegu alati Viitkale minnes, peatun ma enne Kädi juures - kiusan teda mullitajaga, kui ta arvutis istub või käin talle seni pinda, kuni ta on nõus minuga rummipalle tegema. Ja vahel on lihtsalt äge ta üle naerda, nagu 18. augustil, kui ma järjekordselt ta juures olin ja Kädi arvutis blondi mängis: "Ei tea, mis see nupp teeb?" vajutas ja arvuti läks kinni, sleepi peale. Kädi: "Äkki kuskil on mingi äratusnupp!?" Haha, kui naljakas. Pärast Viitkale läksin, siis seletasin Märdile veel mega pikalt igasugustest Kädi feilimistest, samal ajal, kui ta traktorit parandas.

Taaskord kaldun ma teemast kõrvale. Tahtsin veel seda rääkida, et esmaspäev oli topelt korda läinud, kuna mul õnnestus ka Kädil pusal nöör ära tõmmata. Ta tahtis mu kirjul ruudulisel pusal ka nööri ära tõmmata, aga õnneks tollel ei tule.

Haanjakad tahtsid alguses 10nda klassi keka tundi ära oodata, et nendega koos tundi minna, aga lõpuks läksime siiski Võrru tagasi. Henry juba tegi kõnesid ja uuris, kes viitsiks järgmine kainekas olla. Ma ei imesta, kui nad ka veel kolmandat korda Vastseliina tagasi läksid. Hommikul läksid koos Kristiga Haanjast Vastseliina kooli kaasa.

Tagasiteel sai nendega autos rohkem seletatud. See teine tüüp, kes kaasas oli, tahtis, et ma nendega jääksin, aga kuna töö ootas ja ma ei oleks viitsinud nendega terve päev chillida, siis pidin ei ütlema. Talle meeldis mu auto. Küsis, et kas see on mu poisi oma, aga sain uhkusega öelda: "Ei, täiesti minu." Ta arvas sellepärast, et see on kellegi meesoost inimese auto, kuna sellel on tümm ja värgid peal. Küsiski, et kas ma ise panin tümmi peale ja ütles, et ostavad auto ära, aga ma võin ikka sellega ringi sõita ja oma asju ajada.

Ma ikka nii uhke, et mul on auto on, sest kui paljudel tüdrukutel on oma auto? Kui paljudel poistelgi? Tavaliselt sõidetakse vanemate vms autoga ringi. Paljud vinguvad küll vahel mu auto kallal, endal pole autotki.

Tagasiteel tuli Henryl mõte parukaid või mingeid kostüüme ostma minna. Viisingi nad turu peale ja suundusin ise Kagusse. Mõtlesin, et ootan Märdi ära, aga tal läks koolis veel päris kaua ja siis plaanisin ikkagi koju ära minna. Enne seda aga kolasin veel Kagus ringi ja mõtlesin, mida Kädile sünnipäevaks kinkida, kuigi sinnani on veel natuke aega.

Nägin Merkat, kellel ka esmaspäev vaba oli. Mind nähes, olid ta esimesed sõnad: "Kas sa oled ära linna elama kolinud?" Ta näeb mind alati just siis, kui ma linnas olen, kuigi omaarust ma ei käi üldse eriti palju linnas ja veelvähem koliks ma sinna elama.

Esmaspäeval oli nii ilus ja soe ilm. Märt peale kooli Rõugesse tuli, siis olimegi väljas. Koristasin natuke oma autot ja siis vaatasime, mis juppe mu autole vaja on, et mõned asjad korda teha.

Õhtul tegin seenenädala artiklit ja siis käisin rattaga üle pika aja sõitmas. Oli vaja natuke lihtsalt mõelda ja selleks oli ideaalne koht Hinol viljapõldude vahel. Helistasin Annule ka, kutsusin teda välja, kuna ta on juba päris mitu nädalat mulle rääkinud, et võiks välja minna, aga kuna ta pidi õppima, siis jätkasin oma üksinda mõtisklusi. Istusin seal, tegin kividest kujundeid ja kuulasin muusikat.

Kõige paremini maandab siiski pingeid kodus bassikaga Dope "Die motherf**ker die". Lõpetasin lõpuks oma artikli ära, saatsin ära ja sain ägedaid kirju seenenädala korraldajalt.

Teisipäevane koolipäev algas äiksega. Avasin silmad seepeale, et väljas müristas. Õnneks päeva jooksul ilm veidi paranes, aga mitte oluliselt.

Esimene tund oli tehnos. Koolipäev algas msniga. Jõudsin enne teisi kooli, siis läksin tehnosse ära ja istusingi netis, pärast põhimõtteliselt veel ka terve tunni. Ellaga rääkisime juttu ja siis Kiva rebis, nii et ma naersin tunni ajal üksi läpaka taga. Tahtsin teda hommikul peale võtta, aga ta läks rattaga ja kuna Kim rääkis Niki sünnipäeval, mida Kiva talle rääkinud oli, siis lubasin Kivale, et viskan teda tomatitega, kui hommikul mööda sõidan. Selle eest, et ta mind tunni ajal naerma ajas, lubasin teda järgmisel päeval lisaks tomatitele veel ka munadega visata, mille peale Kiva veelgi rõõmustas, et saab endale nii terve hommikusööki kokku.

Kristjan jõudis ka lõpuks kooli ja istusin ta kõrvale nagu lubasin, sellegipoolest me väga palju ei rääkinud, kuna ma olin netis ja ta mängis telefonis mänge. Mõlemad tegime küll oma asju, aga tähtis oli siiski olemasolu. Mul on alati hea meel, kui ta koolis on.

Kristjan ütles küll, et majandusarvestus on igav tund, aga mulle meeldis. Ma ei süvenenud küll täielikult, aga õpetaja tundus päris lahe isiksus olevat. Järgminekord üritan end tunniks rohkem panustada.

Peale tundi läksin poe juurde. Sain Märdi ja Po-ga kokku. Po oli nii näljane, et ostis endale 2 einesaia, kuigi mõlemat ei jõudnud ikka ära süüa. Meenutasime ja naersime reedet ning pärast läksime koos Po-ga tundi. Ma nägin vahepeal nii palju õpetajaid, kõigiga oli vaja seletada, mille peale Po ütles, et ma olen pugeja, aga noh amet kohustab. Viimasel ajal ma ajan koolis ka tööasju. Järgneva vahetunni veetsingi 2. korrusel arvuti õpetajate juures, kellega pidin tehnikaringi ja robotite võistluse kohta intervjuu tegema. Pärast käisime veel multimeedialaboris roboteid vaatamas.

Enne tundi minekut soovis Po mulle veel ägedat tundi, kuigi see tund ei tulnud üldse nii äge, kui oleks võinud. Nii mitmedki oleks inka asemel turismigeograafia kursusejuhatajaga valinud, sest sellel aastal pole meil enam ei selliseid aineid ega ka kursusejuhatajaga ühtegi tundi.

Enne inka tundi tuligi kursusejuhataja meie juurde kommi tooma. Ma juba kaugelt nägin ja hõikasin talle: "Oh, kommi tõite, mul oligi just kõht tühi" ning uurisin, mille eest me kommi saame. Kui selgus, et me saame niisama heast-peast ja need kuskilt üle jäid, siis olin pettunud, et meile jäänused tuuakse.

Andsime õppetoetuse lehed ära, aga ma nagunii ei saa õppetoetust, kuna mul asjad ikka veel tegemata ja klassist saavad ainult 3 inimest. Kuna arvestatakse tervet 1. semestrit, siis ma ei mahuks nagunii sinna kolme sisse konkureerima, kuna mul on mõned kolmed, aga vähemalt 3 inimesel pole ühtegi kolme, vaid kõik neljad-viied.

Kohe alguses oli näha, et inglise keele õpetajal pole just eriti hea tuju ja kodus selgeks õpitud teksti põhjal ülesandeid tehes, see tuju ka ei paranenud, vastupidi. Karlal oli õppimata, mille peale õpetaja talt küsis: "Mida ma tegema pean või kuidas ma sind õpetama pean? Tulen istun sinu kõrvale, praen muna või midagi?"

Kirjutasime lugemisteksti teisele poole väljendeid ja siis vastasime küsimustele. Mul oli 4 viga 7-st, väga paha.

Saime uued lehed ja hakkasime sealt uusi ülesandeid tegema, aga eilsete sündmuste tõttu suutsin ma end klassist jälle välja ära mõelda, nii et kui õpetaja mind küsis, siis ma ei saanud midagi aru, mille peale õpetaja ütles: "Luban, et ma sind enam edaspidi ei tülita, võid siin edasi käia, kui tahad, aga ma ei kohusta. Sa võid küll naeratada, aga sellest ei piisa" ja nii edasi ja nii edasi. Minus on jälle see mässaja valla pääsenud. Tegelikult ma olen seda alati olnud. Ma olen tihti nii süüdimatu, ajan oma jonni ega saa aru, mida minust tahetakse. Mõtlesin, et kolmapäevasesse inka tundi ei lähe. Las asi veidi vaibub. Eelmise aasta alguses oli täpselt sama jama, siis ka puudusin natuke aega, tulin kooli, sain uuesti pikki päid ja jalgu, aga siis võtsin end kokku, õppisin sellest ja suutsin oma suhted aasta lõpuks taastada. Inglise keele õpetaja veel ütles mind ükskord kevadel koolimajas ringi kõndimas nähes: "Tere, igavesti naerataja!"

Peale tundi käisin arvuti õpetajaid intervjueerimas, nagu ma eelnevalt juba mainisin ja siis sain Märdiga korraks kokku. Enne koju minekut käisin veel söömas ja siis koju. Rääkisin veel Eerikuga, reedel lähme Märdiga teda võib-olla Tartusse viima, et siis ma näeks ka lõpuks Eeriku musi.

Koju sõites tuli nii haige uni juba peale, et kui msnis Eerikuga vestluse olin lõpetanud, siis läksin magama ja magasin mingi 4 tundi järjest. Peale seda sai end jälle kokku võtta, blogi hakata kirjutama ja siis teleka ette. Jäin uut saadet "Süvahavva" vaatama - päris õudne, aga üpris müstiline saade, pärast seda tulid päris ägedad unenäod ka. Kahjuks pole enam meeles, mida unes nägin. Viimasel ajal ei viitsi kuidagi neid meelde jätta.

Kolmapäeval oli esimene tund vaba, nii et kui ma lõpuks kooli hakkasin minema, siis oli ilm ka juba nii soojaks läinud, et sai veidi suvisemalt end riidesse pandud. Ilm oli veel soojem, kui esmaspäeval. Tahaks, et olekski veel soe, enne kui talv tuleb.

Käisin fotosalongist läbi ja siis kooli. Age tuli kohe mu juurde seletama. Kuna mul oli hommikul koolimajas nii palju tegemist ja klassi üles leidmisega raskusi, siis ta pärast ka veel kommenteeris mind, et ma mööda maja ringi jooksen. Koolimajja jõudsin, siis nägin Jaanust, kes mind kõnetas ühe keskkooli ajast pärit lausega: "Leidsid ka aega läbi astuda."

Pidin arvuti õpetaja uuesti üles otsima, et artikli juurde robotitest pildid teha, kuna mul polnud eile kaamerat kaasas. Leidsin ta õnneks 2. korruselt kohe üles, käisime multimeedia laboris ära ja siis läksin projektitöö korralduse klassi otsima. Olin kindel, et tund toimub 4. korrusel nagu eelmisel nädalal, aga eksisin. Läksin siis 3. korrusele, kohtasin kursusejuhatajat, kes mulle aruandest rääkima hakkas, aga ma ei saanud alguses üldse pihta, mis aruannet ta mõtleb. Lõpuks selgus, et see oli praktikaaruanne, mille Greete täna hommikul ära kaitses, mille peale lubasin ka järgmisel nädalal end lõpuks selles osas näole anda.

Kuna ma õiget klassi ikka veel üles polnud leidnud, siis peatusin lõpuks pinkide peal ja võtsin läpaka välja, et vaadata, kus tund on. Tuli välja, et hoopis 2. korrusel, kuhu olekski võinud jääda, aga taaskord olid vahepealsed kohtumised vajalikud ja ma jõudsin 2. korrusele just siis, kui Valerka ja Kim ka seal olid. Läksin nende juurde jutustama, meenutasime nädalavahetust ning lubasin neile oma blogi aadressi saata. Kiva lubas ka lugema minna, kuna ta oli ka tegelikult sünnipäevale kutsutud ja nüüd kahetseb, et kohale ei tulnud.

Ma olin hommikust peale nii entusiastlik, et kui projektitöö korralduse tund algas ja õpetaja rääkis, siis ta pidi mind juba keelama hakkama: "Vakka ole vahepeal!" Ta on juba üks nendest õpetajatest, kellega ma olen kiiresti sõbrunenud või no temaga on hästi tore ja vaba suhelda.

Teatasin kogu klassile, et homme hommikul lähme kõik üheskoos Väimela Rukilille lasteaeda külastama ja lugesin ette kirja, mis sealt sain.

Pidime end rühmadesse jagama. Jane, Mariliis ja Rele tahtsid jälle ühes rühmas olla, aga õpetaja ütles, et pole siin mingit sõbrannatamist ja ma olin igati selle poolt, nii et "paariks loe" ja olidki rühmad valmis. Ma olin Jane, Rele ja Mariliniga ühes rühmas. Kamandasin kõik enda juurde ja siis hakkasime arutama, mis tegevusi homme lastaiale välja pakkuda.

Õpetaja: "Mis sellel 5. oktoobril siis teha?"

Rele: "Lapsi!"

Hakkasime mõtlema, mis mänge teha. Esimene mõte oli kohe tutvumismäng. Ma googeldasin ja sattusin kogemata Muraste looduskooli kodulehele, mille peale Rele küsis: "Otsid uut kooli v?"

Mina: "Jah, lähen ära looduskooli."

Õpetaja tõi raamatukogust igasuguste mängude raamatuid ka, mida seal sirvitud sai jne. Me rohkem ajasime niisama segast, teine rühm oli asjalikum ja tegi powerpointi ka. Vahepeal käis üldse üle klassi mingi Jane juuste teema. Me klassis ei saa juuste teemast ikka üle ega ümber kuidagi.

Tunni lõpus arutasime läbi kõik ideed ja saime varem ära. Pidime vahetunnis Märdiga kokku saama, aga seekord läks tal kauem. Pärast tulid, siis sai Po'd naerda, kes infotunni ajal magama oli jäänud. Rääkisime juttu seal ja siis läksime Märdiga sööma. Märt säras täiega. Ta on nii nunnu mul ikka. Rääkisime nädalavahetuse plaanidest jne. Ta jäi veel kooli, ma läksin linna. Käisin muusikakoolis ja sain klaveriõpetajaga kokku. Viisin talle mett ja siis rääkisime natuke. Tal on jälle hullumaja - palju õpilasi ja Värska, Võru ja Rõuge vahet sõitmist, ütles, et pean talle pinda käima ikka, kui klaveritunde tahan. Üritan millalgi ise ka aega saada ja natuke palade kallal tööd teha, et oleks mida õpetajale ette mängida.

Õpetaja oli mu välimusest nii rabatud ja vaimustatud, muudkui korrutas, kui kaunis ja sügiseselt värviline ma olen. Mul olid jälle need kirjud riided seljas + kõrvarõngad ja värvilised küüned. Kahjuks meil polnudki aega eriti vestelda, kuna õpilane juba ootas. Sõitsin koju ja siis millegi pärast mõtlesin oma väikevend Eeriku peale, keda ammu näinud pole ja paratamatult tuli naeratus näole. Eerik on alati parim meelelahutaja. Kui ma suvel Peipsi ääres tulin, siis mul oli nii kass peal, aga Eerik suutis mu tuju paari hetkega nii heaks teha.

Peale kooli jälle magasin ja siis käis Märt Rõuges. Ta räägib mulle kogu aeg, kui kallis ja armas musi ma tal olen, teeb ja on mu heaks kogu aeg jne. Ta on mind nii ära hellitanud juba, aga vaatamata sellele tahan ma ikka iseseisev olla. Mulle meeldib tegelikult palju ükinda olla, eriti just peale kooli, blogi kirjutada jne. Täna ka siin paar tundi kirjutanud jälle ja varsti ära teleka ette.

Veiko ja raamat

Reedel kooli polnud ja järgmise nädala tunniplaanist selgub, et see traditsioon jätkub. Järgmine nädal pole kooli ei esmaspäeval ega ka reedel. Jaanus: "Oota, sa käid üldse koolis?" - Tekib mingi õhtukeskkooli tunne, kus peab vaid 3 korda nädalas kohal käima. Vaatamata sellele tuleb esmaspäeval siiski tööle minna ja siis kooli saksat vastama, kui jõuab. Kevadest saadik mul see aine ikka veel vastamata, jama jah.

Mõtlesin, et olen reedel kodus asjalik, aga lõpuks ei tulnud sellest midagi välja, kuna magasin kogemata liiga kaua ja siis tuli juba mu kallis Märt siia ning tõi mulle jälle roosi.

Lisaks sellele oli Krissu reedeks koju tulnud ja esimese asjana kohe Rõugesse vanaema juurde saabunud. Siinjuures pean nüüd hakkama jälle rääkima, mis vahepeal koos nendega ette on võetud ja kindlasti ära mainima, et mu lemmikpaar Krissu ja Sander on jälle koos põhimõtteliselt sellest ajast saadik, kui Krissu Soomest tagasi tuli ja nüüd on Sander jälle tihedamini siinkandis hakanud käima. Hauka laadal saime korraks kokku ja ühel hilisel õhtutunnil käisid nad Siretiga siin. Kolm ego said kokku - mina, Sander ja Siret. Me kiusasime Sanderiga Siretit ja naersime ta üle, nii et Siret oli lõpuks jälle mega vihane. Ma suudan alati ta ego maatasa teha ja siis on nii naljakas. Sanderiga ainult naersimegi, Krissu tundis rohkem Siretile kaasa.

Siis sai veel igasuguseid vanu asju meenutatud jne. 29. augustil tulid Krissu ja Sander terveks päevaks Rõugesse. Sai samuti vanu asju meenutatud, käidud tähendusrikastes kohtades, pilte tehtud ja Eesti ema külastatud, kus me ka kohe sõimata saime, kuna istusime kuju peal. Asja eest teist taga, aga siiski. Sander ütles Eesti ema kohta, et see on kõrvadega tädi. Ta pani üldse terve päev nii segast. Ta oli nii-nii rõõmsas tujus, ainult naeris kogu aeg ja katus totaalselt sõitis. Tal pidigi kolmapäeviti hea tuju olema. Nalja sai.

Aga nüüd tagasi reede juurde. Läksin Krissu juurde ja istusin jälle hooga diivanile, nagu alati. Rääkisime juttu ja naersime tuvi, kes oli vastu külje akent lennanud nii, et sinna jäigi suur linnu kuju.

Jälle mingi rebimine käis. Krissu vanaema juures saab alati nalja. Krissu tädi ja tädi mees olid ka seal, tegid remonti. Krissu ütleski, et mammal on nüüd nii ilus vannituba ja värki, et ta peaks ka ära tema juurde kolima, aga mamma ütles, et kui ta Krissut vanasti Rõugesse elama kutsus, siis Krissu ei tulnud ja nüüd ta kahtleb, kas enam tahabki Krissut enda juurde, lubas mõne peigmehe hoopis kutsuda. Krissu: "Kelle? Jukukese v?"

Krissu vanaema: "Jukukene om ammu koolnu, nüüd tulõ torujüri!" - Enne seda oli just torujüri torusid käinud remontimas vms.

Veel rääkis Krissu vanaema oma kaasüürilisesest keldris, kelleks on mingi hulgus kass, kes vahel Krissu vanaema keldri aknast sisse tuleb ja vahel ka teistesse keldritesse rändab.

Jälle sai Krissu vanaema magusavarusid hävitatud, viisin vastutasuks Krissu vanaemale tomateid, mida meil kodus nii palju on. Lõpuks läks Krissu kööki sööma, Janely jäi tuppa. Krissu hüüdis Janelyle: "Sa võid netti minna, kui sa süüa ei taha!"

Janely: "Ei taha!"

Krissu vanaema: "Võid per*e kah minna!"

Me olime nii kõveras lihtsalt ja Krissu oli taaskord veendunud, et tal on kõige ägedam vanaema.

Olin natuke aega veel seal ja siis tulin koju blogi kirjutama, selle postituseni ei jõudnudki, kuna Martin helistas ja tahtis, et ma poole tunni pärast linnas oleks. Ta käis juba nädala sees kunagi mu ukse taga rääkimas, et tahab, et ma reedel tal kainekaks oleks.

Läksingi linna, võtsime Martini auto, korjasime Matu ja Kati peale, siis poodi ja Vastseliina. Kuigi ma pole nüüd Viitkal päris kaua käinud, siis vaatamata sellele on mu teed mind ikka mingil muul põhjusel Vastseliina viinud. Alati sinna sõites mõtlen, kuidas ma vanasti ainult aastas korra Vastseliinas käisin - Vastseliina laadal, aga nüüd sinna iga nädal satun, kui mitte rohkem, nagu oleks selle kohaga kokku laulatatud. Vastseliina on viimasel ajal üheks mu lemmikkohaks saanud. Sinna on alati nii hea minna, mõnusalt pikk maa sinnani ja palju tuttavaid/sõpru, keda alati kohtab.

Seekord ka kohe, kui tanklasse jõudsin, sõitis Kaljumäe buss mu kõrvale. Läksin välja ja jäingi sinna Miku ja Kaljumäega jutustama. Pahandasin, et Miku jälle jooma hakkas, kuigi ta ajas süü Kaljumäe peale, kes omakorda ütles, et Miku tuli ise ta bussi peale, pudel käes. Tore oli neid üle pika aja näha. Miku on üks Märdi sõbralikemaid ja rahulikemaid sõpru. Temas on midagi väga siirast ja positiivset, mis mulle temaga suheldes silma on jäänud ja meeldib. Facebookis on tore alati rääkida jne. Mikul on äge huumorimeel ja vahel mulle meeldib teda kiusata - vihma ajal auto selle poolega räästa alla parkida, kus tema istub või teda süüdistada selles, miks kõik alati vara Viitkale tagasi lähevad, kuna Miku pole viitsinud kaasa tulla ja kogu aeg helistab ning küsib, kuna rahvas tagasi tuleb. Kuna ma jõuan alati esimesena koju, siis algab jälle meie vestlus järgmiselt: "Kõik on sinu pärast!"

Üks naljakaim asi, mis mul veel seoses Mikuga meenub, on see, kuidas ühel nädalavahetusel järjekordselt Märdi saunas oldi (4. august) ja siis mina, Miku ja Märt kolmekesi tuppa kohvi läksime tegema, Miku oli parajalt joonud ka ja siis vaatas expressomasinat ning hakkas igasuguseid asju ette kujutama: "Kui kahel pool oleks kõlarid, siis oleks see nagu muusikakeskus."
Miku vaatas siis veel natuke aega seda ja tegi siis uue avastuse: "See on peaaegu nagu videomakk." - Geenius lihtsalt.

Vahepeal jõudsid need alakad tankla juurde, kelle ma peale pidime võtma, Martin tankis veel autot ja räägiti juttu, nii et ma jõudsin Miku ja Kaljumäe tanklast tagasi oodata ja nendega veel jutustada, kuni lõpuks alles Haanja poole hakkasin liikuma. Ma ei teadnudki varem seda teed, mis otse asfaltit mööda Vastseliinast Haanjasse viib. See tuleks võib-olla isegi otsem tee Rõugest Vastseliina, aga ei tea, pole kindel, tee on päris käänuline ja nõme.

Haanjasse jõudnud, läksime pubisse istuma. Jossu ja mõned sõbrad/tuttavad olid seal veel. Meenutasime Randoga Peipsi ääres käimist (kuidas Rando kilpkonna mängis ja siis käbikorjajat robotit, mille ta leiutada lubas) ja siis sai Jossuga segast aetud. Tühjendasime Martini pangakaarti paari jäätisekokteili ja friikate võrra ning tegime muud nalja. Jossu rääkis mingi jutu peale mulle karu ja jänese anekdooti, mu arust on see nii äge: Karu ja jänes on seenel. Karu on eriline boss ka ja käsutab jänest:
Karu: "Jänes näed? Mine too see seen sealt siia!"
Jänes: "Loll peast, see on kärbseseen!"
Karu: "Mul pohhui kelle oma see seen on, TOO SIIA!"
Pärast sai Hendu ja Maiduga veel Jossu sünnipäeva meenutatud, kus sai ka ikka väga palju nalja. Hendu on mu jaoks endiselt see poiss, kes füüsika õpikut pani. Lugu siis seisnes selles, et istusime Jossu sünnipäeval toas ja rääkisime juttu, Hendu muidugi oli parajalt segi ja pani mingit üli tarka juttu, mille peale ma ütlesin, et ta on päris tark oma vanuse kohta (15-aastane). Indrek, kes seal kõige rohkem rebis, ütles aga seepeale: "Mis sa paned geoloogi v?"

Hendu: "Ei, füüsika õpikut!"

Indrekul on nii haige naer, mul peaks sellest kuskil video ka olema. Nii palju naerda sai lihtsalt. Mingid sellised naljad on sealt veel meeles, mida me Kivaga naersime: muusika mängis, Indrek tahtis öelda: "Viskame näppu", aga karjus selle asemel hoopis: "Paneme näppu!" ja siis seletas, kuidas tal kark juba pehme on ning lubas kellelegi nii pasunasse panna, et pasun on moosi täis. Et, mida siis sellisest arvata? Et jah. Seal sünnipäeval saingi paljude teiste Haanja omadega tuttavaks ja järgmisel päeval olin juba Henryl, Indrekul, Maidul ja Vaabul kainekas, nalja sai. Sellest võiks ka rääkima jäädagi.

Lõpuks mindi pubist Matu poole, mis on umbes 5 kilomeetrit Haanjast, võib isegi öelda, et peaaegu Rõuges. Kuna rahvast oli nii palju, siis pidin 2 korda käima ja siis ka ühe üle võtma. Ise ei jäänud sinna, läksin linna, panin Martini auto ära, võtsin enda oma ja siis linna peale. Sain Vabakal Po, Märdi, Niki, Taavi ja Sassiga kokku. Kädit nägin ka üle pika aja korraks. Räägiti seal juttu, kuulasime mu autost "Tacatad" jälle jne. Po'l on "tacata" ikka kogu aeg põhiline. Ükskord ka, kui Oomi sünnipäev oli ja ma Viitkale pidin minema ning Märdi, Po, Mairo ja Mikuga Vastseliinas kokku sain, siis tulid Po ja Mairo minuga ning karjusid terve tee tacatad kaasa ning raputasid autot - segased. Too oli 21. juuli, kui kell sai 12, siis sai aasta sellest, kui ma oma golfikese ostsin, mille puhul Po mu golfi õnnitles, teda kallistas ja musi tegi.

Reedel ka ikka veel kuulati ja karjuti tacatad kaasa. Sass aga ütles sellepeale: "Tacata peale ma ku**n!"

Po oli alguses isegi suht kaine. Taavi ja Sass polnud. Taavil on nii haige naer, mille peale ma kogu aeg nii kõveras olin. Siis meenus veel lemmiknaerataja teema ja juttu jätkus kauemaks.

Vahepeal käis Kõrts seal, Niki läkski lõpuks tema auto peale ära. Alguses ma parkisin oma auto Märdi autole nii lähedale, et Po ja Niki, kes seal pool istusid, mahtusid vaevu uksest välja. Siis sain Nikit veel rõõmustada - ta tahtis koksi teha, aga tal polnud topse, puhtjuhuslikult mul just oli, nii et saatsin ta enda autosse neid otsima, mille peale tal nägu naerule läks.

Mingi aeg tuli Egon ka sinna. Hiljem liiguti kogu rahvaga Favora juurde, kuna Taavi tahtis süüa. Ütlesin küll, et peale 6 ei tohi süüa ja ta on isegi paks, aga Taavi ütles sellepeale nii: "Natuke palju kaalun, aga süüa tahaks ikka!" ja ostis Favorast friikaid endale, mida lõpuks ikkagi ära ei jõudnud süüa.

Po ja Sass ostsid burksi. Po sai odavamalt, kuna tegi endale tasuta Favora kaardi, mida meile maha tahtis müüa. Lõin Sassil burksi vastu nägu, nii et tal oli nina sellega koos, Sass aga omakorda lõi Po'le burksi nii näkku, et tollel oli pool nägu koos ja ütles siis vabanduseks: "Mina pole süüdi, süüdista teda, tema alustas!"

Po'l läks burksikaste silma, nii et ta ei näinud alguses ühest silmast. Po: "Lähen arsti juurde, mida ma ütlen talle? - Burksi kaste läks silma v?" ja sõimas Sassi pedeks.

Sass seisis kõigi ette, tõstis käed üles ja karjus: "Kas ma olen pede?"

Märt: "Kuidas sa räägid, noor neiu?"

Sass: "Kas ma olen omasoo ihard?", mille peale Po hakkas seletama: "Omasoo ihardid - kogunege siia, vastassoo ihardid - kogunege sinna. Ainukesed, kes seal kogunesid, olid Sass ja Po.

Sass vajus lõpuks täiega ära. Kuna väljas oli külm, siis istusime autos. Sassil tuli uni peale, aga millegi pärast elas ta kogu aeg mul ja Märdil seljas. Samal ajal vaatas Po võõraid mööduvaid naisi. Lõpuks tulid Justin ja Mairo ka veel. Ma ei lubanud Po'l välja minna, kuna Saia oli nendega, lõpuks ikka läks ja jäigi nendega.

Ma tahtsin veel Tauri ja Tammega kokku saada, ootasingi neid, aga kuna nad veel Puigale läksid, siis läksin koju ära. Teised jäid veel sinna. Po'ga saatsime enne ära minekut üksteisele õhumusisid veel. Po tahtis, et ma Viitkale läheks, aga pidin laupäeval seenenädalast veel kirjutama minema. Po: "Too on savi, kirjutad ise, et puravikkudel olid mütsid peas ja kukeseen polnud üldse kukeseen vaid hoopis kana," hull luuletaja ikka.

Laupäeva hommikul ärkasin, siis Martin kohe helistas, tahtis, et ma neile Matu poole järgi läheks. Läksingi otse oma autoga. Viisin osad Haanjasse ära ja siis Martini Võrru. Elu mõnus hommik oli. Hea oli olla ja lõputult sõita. Eile sai õigel ajal koju ja hommikul normaalsel ajal üles ka.
Jäingi linna. Sanderil oli sünnipäev. Otsisin Sanderi jälle üles ja sattusin tagasi laulmise teele. Teadsin küll, et täna on laulmine, aga kahtlesin, kas minna või mitte. Kui juba linnas olin ja Sanderit ka näha tahtsin, siis läksin. Loodan, et järgmisel kordadel ka ikka kohale jõuan. Laulsime Sanderile sünnipäevalaulu, Signe tegi ülevaate eelseisvatest kontserditest ja muudest esinemistest ning siis sai mõnda laulu ka lauldud. Palju inimesi on jälle koorist kaduma läinud. See koor pole enam üldse see, mis ta laulupeol ja enne seda oli, aga loodan, et kui ma nüüd laulma jään, siis see seltskond toob koos toredaid hetki.
Ma olin laupäeval kogu aeg nii õigel ajal õiges kohas, kõik asjad toimusid järjest jne. Peale laulmist läksin Rõuge kultuurimajja, kus on terve nädal seenenädalaga seoses sündmused toimunud. Tahtsin lõpetuseks ühte pikemat lugu kirjutada. Astusin just uksest sisse, kui mulle vaataski vastu õige inimene, ütlesin, et tahan rääkida ja saigi intervjuu tehtud. See onu oli päris äge, tegi komplimente ja loodab mind järgnevatel üritustel veelgi kohata.
Peale seda koju, pessu ja siis tuli Märt, võttis mu peale, poodi ja siis Niki sünnipäevale. See oli nii äge, kui otsustusvõimetud me kahekesi poes olime. Ma ei suuda kunagi vist kellegagi poes nii käia, et kui keegi küsib, mida valida, siis ma kindlasti oskan aidata vms. Ma rohkem nagu peata kana, nagu me Henriga kogu aeg poodides käisime - kaks peata kana/kanata pead.
Niki sünnipäeval olid kõik alguses suht vaiksed. Ei teadnud eriti Niki sõpru, ainult koolis olin näinud. Sellegipoolest nad meeldisid mulle, kuna mulle nii meeldivad venelased, mega äge on kuulata, kuidas nad räägivad, mängisid seal kitarri jne, ühesõnaga olin algusest peale vaimustatud ega pidanud hiljemgi pettuma.
Esimene, kes meie juurde rääkima tuli, oli Valerka. Teda Märt teadis varem ka juba. Valerka rääkis kogu aeg oma jalkamängust, kuhu ta järgmisel päeval jõudma pidi, aga kahtles, kas jõuab, kuna kavatses jooma hakata. Mingi kasti teema oli - Valerka joob ennast kasti, hommikul ongi valmis kastis. Hiljem tahtsid Niki sõbrad poes käia. Taaskord oli mega äge neid kuulata, kui nad tagaistmel kolmekesi seletasid. Käisime alguses Nöörimaal, Märt ostis jälle jäätist meile. Mulle nii meeldib temaga koos jäätist süüa.
Kata ka töötab nüüd Nöörimaal. Jäingi temaga rääkima, kiitsin ta uut soengut ja mõnitasin teda jälle, kuna tal oli rinnas silt: Katri - õpin ametit. Pärast uuesti seal poes käisime, siis ikka veel naersin teda, lubasin kunagi kaameraga teda jäädvustama sinna minna.
Valerka tahtis pärast veel Maksimarketis käia. Tagasiteel pakkus Märt talle jäägerit, millest Valerka ära ei öelnud. Pärast tagasi Niki juurde jõudsime, siis Valerkal oli samm juba autost välja tulles sassis. Pärast, kui Valerka veidi rohkem joonud oli, siis tahtis öelda: "Märt jootis mu täis", aga ütles hoopis: "Märt jõi mu täis."
Vahepeal sõime, osad läksid sauna, Raamat tuli sinna ja siis pandi vesipiip üles, aga fooliumit polnud, nii pidimegi uuesti poes käima ja alles siis sai vesipiibu üles panna. Valerka oli seejuures ikka eriti asjalik. Mega naljakas oli vaadata, kuidas ta kahvliga tubakat võttis ja pitsi pani, ise seletas: "Superman kahvel tuleb appi!"
Valerka oligi peohing, mida rohkem ta jõi, seda enam ta elavnes ja rebima hakkas. Ta lõi kogu aeg pea vastu lille ära, mis verandal rippus ja siis ütles: "Jobunõi lill!"
Nii naljakas oli kõik, mis ta ütles. Pärast kui ta rohkem purjus oli, siis ta karjus kogu aeg Raamatule: "Rjaaaaamaaat" või siis Märdile: "Ljõõõhmuuus!" Lihtsalt lambi koha pealt kogu aeg. Raamat oligi kogu õhtu teemaks. Nende jaoks oli see kõik nii naljakas. Nikil olid padjad ka, kus oli peale kirjutatud: raamatud, mis harivad. Valerka seletamise peale, üritas Senka talle selgeks teha, mis vahe on Veikol ja Raamatul, pärast leidis kuskilt Raamatu, tõi selle sinna ja ütles: "Valerka, vaata, see on Veiko ja see on Raamat" ning pani Raamatu Veikole sülle, mille peale keegi ütles: "Nüüd on see Veiko raamat."
Pärast Senka küsis Raamatu käest: "Kas sind saab lugeda?"
Raamat: "Kõigil ei lase lugeda!"
Kuna väljas oli külm ja vihma sadas, siis kolisid lõpuks kõik sisse ära. Vahepeal oli mütside teema. Nikil oli palju igasuguseid erinevaid mütse, nii et lõpuks oli igal ühel mingi müts peas, Senka oli umbe rõõmus ja seletas, et meil on mütsipidu. Ma ei oska seda ära kirjeldada, kui tore nendega oli. Märt jäi mega ruttu segi jälle ja nagu tavaliselt, tuli tal uni, nii et ta läks mingiks ajaks autosse magama. Siis ma hakkasingi kõigiga seal rääkima. Ma isegi ei mäleta, kus see jutt alguse sai, aga kuna nad nii sõbralikult mulle naeratasid ja Raamat ikka ühiseks teemaks oli, siis sealt kuskil see jutt ilmselt alguse sai.
Varem olin ma neid hommikuti marsas näinud. Senka aga teadis kohe: "Sa sõidad ju selle punase golfiga" ja Kim teadis muidugi veel täpsemaid fakte, millest Kiva talle ilmselt ülevaate oli teinud. Rääkisimegi päris pikalt autodest, kuigi enne seda oli ikka sotsiaalsemad teemad jne. Nad on nagu nii-nii jutukad ja sõbralikud. Senka rääkis, kuidas talle ei meeldi, et inimesi võetakse kui rahvust, mitte kui isiksust. Ma olin igati nõus temaga. Ma siingi nimetan neid venelasteks, aga tegelikult ma ei võta neid kui venelasi, vaid kui väga ägedaid, toredaid ja rõõmsaid inimesi. Kimi ja Senkaga rääkisimegi kõige rohkem, mingi tund aega järjest jutustasime. Leidsime need ühised teemad ja tundsin end täiega omas elemendis. Mul on nii hea meel, et nendega sõpradeks sain.
Kui Kõrts tuli, siis äratasime Nikiga Märdi ka autost üles ja kutsusime sisse. Ta alguses rääkis natuke, aga lõpuks ikkagi tukkus mu õla peal.
See päev oli ka korda läinud, sellesmõttes, et sain Kimil kapuutsinööri ära tõmmata. Alguses juba Niki sünnipäevale jõudsime, siis ütlesin Märdile: "Vaata, kui palju kapuutsinööre!"
Põhiline oli veel see, et Raamat kogu aeg sõi. Lõpus tehti veel pilte ja kõik hakkasid nii segi jääma. Valerka tahtis kõigiga pilti teha, muudkui rebis ja lõpuks ei püsinud enam üldse püsti. Ta jäi korraks isegi põrandale magama, aga kuna Märt oli nii väsinud, siis pidasin paremaks koju minna, mille peale Niki tahtis Valerkat ka meiega ära saata ja siis hakkasid kõik millegi pärast liikuma, kuigi Senka ja Kim ei lubanud mul üldse ära minna. Kell polnud kaksteistki veel, aga seal oli põhimõtteliselt kella 4-st joodud ka juba. Osad plaanisid klubisse minna ja osad koju, kuigi me läksime mingi 45 minutit sealt minema. Niki koristas veel kiiresti, Märt läks autosse ära magama, aga teistega sai veel seletatud ja segast pandud.
Senka väitis, et ta pole kunagi nii purjus olnud, vaatas peeglisse ja raputas ennast, üritas igatpidi kaineks saada, aga ei õnnestunud. Läks siis kamina juurde, vaatas minu ja Märdi Nikile kingitud lilli ja laulis: "Lilleke, lilleke. Kui naine armastab meest.."
Ma olin ainuke kaine seal ja mul oli lihtsalt nii naljakas. Pärast välja ära jõudsime, siis Senka rääkis endaga, karjus endale: "Ma pean kaineks saama, saa kaineks!"
Valerka autosse saamine oli muidugi omaette ooper. Teda pidi 3 korda enne autosse toppima, kuni ta lõpuks ilusti sinna jäi, sest kogu aeg, nii kui ta autosse jõudis, läks ta välja tagasi kõiki uuele ringile kallistama. Kõrts lõpuks ütles, et aitab juba, Valerka tallas ta saabaste peal. Raamat üritas eest ära põgeneda, aga Valerka jooksis järgi ja ikka kallistas teda. Ainuke, keda ta kallistama ei tulnud, olin mina. Järgmine päev Valerka ütles ka, et ta unustas ainult mind ja Märti kallistada. Märt magas autos, ta ei tajunud midagi, kuni ma ta Rõuges alles üles äratasin.
Mingi aeg, kui Niki oli jälle Valerka autosse saanud, siis kukkus Valerka taha istmete vahele, tuli püsti ja jooksis jälle välja. Lõpuks Kõrts pani lasteluku peale, et ta enam välja ei saaks ja siis läksid teised ka kiirelt autosse ära ja hakkasid liikuma. Viisin Valerkat koju, siis ta suutis isegi asjalikku juttu rääkida, küsis, mida õpin jne.
Jõudsime Märdiga Rõugesse, siis naabrid olid ka samal ajal koju jõudnud ja vend oli veel üleval ning ta sõbrad siin, karjusid ja röökisid, hommikul vaatasime veel mingit videot, mida ma teinud olid mingit õudsat mängu mängides.
Pidin pühapäeva hommikul maale vanaema sünnipäeva ja vanavanemate päeva tähistama minema, aga kuna Märt oli siin, siis jõudsin ma lõpuks maale alles mingi pool 2 ajal, kui osa külalisi juba läinud oli, aga tädi ja tädi mees olid veel seal, nii et sai söödud, räägitud, pilte tehtud jne.
Mulle meeldivad need hommikud, kui Märt siin on. Suvel oli nii hea edasi magada peale seda, kui ta ära varakult tööle läks. Ma armastan seda lõhna, mis temast mu tekile ja padjale jääb pärast seda, kui ta hommikul minu juurest tööle on läinud, sest uuesti uinudes on tunne, et ta on ikka veel mu kõrval.
Õhtul kirjutasin blogi ja pidasin võitlust iseendaga. Nii palju asju oli teha, aga nii laiba tunne oli.
Lõpuks on alanud ka Eesti otsib superstaari uus hooaeg, loodan, et sellel aastal võidab keegi meessoost isik. Üldse nii palju uusi ja põnevaid saateid on, et kui blogi ei jõua kirjutada, siis on teleka taga õhtu kindlalt sisustatud.
Ja lõpetuseks tahtsin just kirjutada oma armasale, kallile parimale sõbrale Joosepile, keda ma 31. augustist saadik näinud pole ja juba nii väga igatsen, et kui sa seda loed, siis saada sõnum ja võta ühendust kui kunagi koju saad, aga nagu ikka suudab see totuke mu mõtteid lugeda ja just sel hetkel sõnumi saata. Sisu siis selline: "Joooouu, e pole kaua rääkinud, seega mõtlesin, et saadan sõnumi, et mul läheb hästi. 86 päeva veel ja ei suuda lõppu ära oodata, loodan ka, et ehk saan koju see nv, et saaks kokku, et oleks toree. Hetkel olen Tapal laagris ja omme ommikul vara läheb baasi tagasi. Voot, loen su blogisid ka, et asjaga kursis hoida end, sain aru, et Märdiga ka kõik hästi, eenivei, kui koju saan, siis otsin üles, oleks nagu rääkida ka millestki ju. Daav ma tudule ära nüüd, tsaukkaaaaaa bf :P."
OOOTAN juba, et sind nähaaa. Mul nagu reaalselt oma parimat sõpra vaja, kellega räääkida ja rääkida ja rääkida. Kõige parem parim sõber oled, mida kauem ma sind ei näe, seda enam ma tunnen, kuidas meie sõpruse väärtus kasvab, kui tähtis ja vajalik sa oled. Ma ka ei jõua enam seda aega ära oodata, kui sa päriselt mereväest lõpuks tagasi oled.
Kaarlile ka tsauuuu!! :)

Vanad proffid juba

Ükspäev sattusin jälle oma blogi kirjutamisega hoogu, jättes seetõttu kõik töö- ja kooliasjad tahaplaanile, aga sellegipoolest on mul hea meel, et olen end lõpuks kokku võtnud ja jälle siin kirjutama hakanud, nagu lubasin, mitte just iga päev, aga üsna järjepidevalt.

Hommikune ärkamine valmistab endiselt veel raskusi, kuigi suvest saadik peaks olema juba harjumus kell 6 ärgata, aga ei - ei tea, kuidas ma kolmapäeva hommikul suutsin äratust 2 korda edasi panna, kuigi pidin kohe ärkama ja tööle hakkama. Õnneks sai kõik enne kooli minekut tehtud, võtsin Kiva ka veel peale ja jõudsin enne tundide algust kooli. Tavaliselt ma olen siiski varajasem. Enamik mu klassikaaslasi oligi juba kohal ja enne mu tulekut oli juba jõutud mu selja taga ära otsustada, et ka sellel aasta olen ma kursusevanem. Pole küll viisakas minult luba küsimata selliseid otsuseid teha, aga tegelikult seda ma ju tahtsingi, nagu hiljem projektitöö tunniski selgus - mina olen LIIDER.

Olin alles kooli jõudnud, aga juba pandi tööle - kursusejuhataja saatis mind 1. korrusele tagasi, et kogu klassile infoteadmikud tuua, kuigi need on ette nähtud ainult esmakursuslastele, nagu hiljem selgus. Koos sellega sain ka huvijuhi majas oleku kohta informatsiooni, et tööjuurest saadud ideid temaga jagada.

Trepil kohtasin inglise keele õpetajat, kes mind nähes eemale tõmbus ja ütles: "Ära mulle vastu puutu," pidades silmas eilset, aga siis naeratas ja kõndis mu järel trepist üles. Esimene tund oligi inglise keel. Seekord oli see üsna teguderohke, ei oodanud nii väga tunni lõppu, kui eelmisel korral, kuigi talumatult igav oli ilma Kristjanita. Mul nagu reaalne mure ta pärast, et ta kooli asemel tööl käib ja juba esimese nädala jooksul nii palju puudub.

Inglise keele tunni alguses tegelesime veidi kodutööga ja siis saime uued lehed. Pidime teksti läbi lugema ja selle nii selgeks õppima, et oskaks küsimustele vastata. Enne seda lugesime ka. Kui järg mu käes oli, siis ma lihtsalt ei osanud ühtegi sõna öelda, ka mitte kõige kergemaid, mingi needus vist, ei tea, mille peale õpetaja pead raputas ja ütles: "Peaks harjutama..Sulle ei saaks öelda PEAKS, sa nagunii ei tee, tuleks oleks õigem öelda."

Olin seekord üsna vaikne, ei üritanud esile tükkida, kartes õpetaja kolmanda tööpäeva ka ära rikkuda. Tegelesin vaikselt tekstiga ning tegin vastavaid märkmeid tõlkimisel. Terve tund kuluski sellele.

Tänane päev on taaskord korda läinud - kõndisime Mariliniga trepist alla, rääkisime juttu, kui järsku tõmbasin tal kapuutsinööri ära, mille peale ta korraks nördinud oli, aga siis ütles: "Mul oligi tegevust vaja!"

Mina: "Jah, tegingi sulle veits näputööd."

Läksin fuajeesse istuma, et netis käia, samaaegselt nägin kõiki vanu ja praegusi sõpru/tuttavaid, kes ka kõik nüüd Võrumaa Kutsehariduskeskuse kasuks on otsustanud. Näiteks põhikooli klassiõde Merka, kes parasjagu poodi läks. Mina: "Too mulle ka süüa!"

Merka: "Mida sa tahad?"

Mina: "Kummikomme!"

Merka läks minema, 10 minutit hiljem tuligi tagasi pähklite ja kummikommidega - hästi elame, järjekordselt.

Hommikul kohtasin trepil põhikooli klassiõde, endiselt energilist ja entusiastliku Mirjamit, kes mind nähes samuti üllatunud oli ja ütles: "Tuttav nägu!"

Jaanus ütles ka ükspäev mulle, et Väimelas on pool Võru koos, ega nii on ka. See aasta ikka väga palju ümberkaudset rahvast sinna ilmunud, aga eks me näeme, kauaks.

Nägin Teemot, küsisin, kuidas Po end üleval peab, aga Teemokene pole ikka veel ühikasse jõudnud, nii et Po on kurvastusest juba suremas. Tavaliselt ma mölisen Teemoga, aga täna olin sõbralik ja pakkusin talle ka Merka toodud komme.

Vahetunnis sai üldse kõigiga palju seletatud. Rääkisime Karlaga veel juttu, kuni õpetaja tuli ja algas kaklus tagumistele pinkidele. Ma tahtsin Kristjanile enda kõrvale kohta hoida, aga Jane ronis ikka mu kõrvale ja siis hakati jälle mingitest juustest rääkima - tsõk-tsõk põmmm, no PALUN päästke mind!

Teine tund oli projektitöö - uus aine, uus õpetaja. See aasta ongi valdavalt uued õpetajad, mõned üksikud on samaks jäänud, isegi kursusejuhataja ei anna enam ühtegi tundi meile see aasta. Projektitöö õpetaja rääkis kõigepealt endast - ta muudkui rääkis ja rääkis ja kui endast oli ära rääkinud, siis rääkis projektist, nii et tunni lõpuks oli pea igasugust projekt täis, sest igast lausest käis läbi sõna projekt. Ühesõnaga algus ja lõpp viis juhtme kokku, aga see, mis selle vahepeale jäi, oli isegi üsna tore, sest saime veidi ka ise kaasa rääkida - kõigepealt end tutvustada ja arendada mõtteid projektitööst: oskused, teadmised, kogemused jne.

Projektitöö juures on tähtis meeskonnatöö. Meie klass pole minu arust hea meeskond. Alati on selle juures olnud palju komplikatsioone - just siis, kui me peame midagi terve klassiga tegema, väiksema meeskonna puhul asi nii hull pole. Mu esmast väidet, aga tõestab Lõuna-Eesti eksamreisi, mil tekkis ikka päris vastakaid arvamusi ja konflikte.

Rääkides veel liiderlikkusest, siis selguski varasemaid meeskonna töid meenutades, et liider olen mina, mind võidurõõmsalt naeratamas nähes, ütles õpetaja mulle: "Oled särav täht nüüd!" Ma omalt poolt pakkusin, et liider on siiski Kristjan, sest ma olen küll aktiivne, aga Kristjanil on rohkem teadmisi jne.

Arutasime juba ka seda, mida projektitööna teha võiks. Õpetaja vaatas kalendrist tähtpäevi ja leidis kuupäeva, mil me praktikale lähme, 5. november - turismikorralduse praktika. Mulle üldse ei meeldi, et nii vähe saame koolis käia ja siis kuni veebruarini koolist eemal oleme. Märdi klassil algab juba järgmisest nädalast kuuks ajaks praktika, nii et kõik kisub jamaks ära sellel poolaastal. Greete ka venitab praktikakaitsmist, nii et mul veel eelminegi praktika kaitsmata. 14. septembriks peab kõik asjad ära tegema, muidu stippi ei saa.

Tunni lõpupoole saime igast materjali, kuulasime projektijuttu ja siis enne täielikku tunni lõppu läks suht pakkimiseks juba, kuna see oli viimane tund ja kõik tahtsid koju ära minna, pea oli isegi projekti täis juba.

Jäin vahetunniks veel Väimelasse. Olin Egoni, Niki, Märdi ja Kõrtsmanniga poe juures, rääkisime juttu jne ja kui nad tundi läksid, siis läksin linna ning tabasin kaks ühe hoobiga - Erko ja Kaarel Vabakal. Pidingi just Erkoga kokku saama. Seletasime seal ja siis läksime kolmekesi Erko uue bemmiga Chillinisse sööma. Erko vingus, et ta tellis ennem, aga mina sain esimesena söögi kätte. Terve söömise aeg käis mingi rebimine. Ma pudistasin muidugi terve laua täis, kuna seda burksi polnud võimalik kuidagi paremini süüa. Erko ei jõudnud jälle ära kommenteerida. Ta üldse seal Soomes nii hulluks läinud, toodab mingit haiget teksti kogu aeg. Tahan vanat Erkot tagasi!!

Kaarel sõi, siis ta ema helistas, küsis, kus ta on. Kaarel ütles mitu korda, et Chillinis, aga ema ei saanud aru, nii et Kaarel karjus talle lõpuks: "Juveeli poes nahhui!" Täiega naersin teda.

Tegime Erko uue rondiga linna peal paar ringi ja siis käisime Automaailmas toonkilet ostmas ning lõpuks Vabakale tagasi. Tamm tuli ka korraks sinna, oli umbe rahulik, Erko aga otsis samal ajal plaati, esimesed sõnad, mis ta Tammele ütles: "Anna plaati, raisk!"

Ma võtsin telefoni ja kirjutasin selle üles, mille peale Kaarel: "Ja läks kirja: anna plaati, raisk!" - just nii. Kaarel polnud ka enam mu blogi ammu lugenud või noh ma pole nii kaua kirjutanud, et ta pole taibanud enam seda lehekülgegi külastada, aga nüüd on ilmselt põhjust jälle, kuna ma üritan kirjutada ja Kaarlit näeb ka nüüd palju tihedamini. Ta oli suve jooksul pidevalt kuskil ära, Soomes ja Norras või teises Eesti otsas just parasjagu siis, kui ma Lasval või kuskil seal lähedal viibisin ja kokku tahtsin saada. Koolis on ka kõik filmistaarid alles, ükski pole ära läinud, kuigi eelmisel aastal oli enamusel plaan minekut teha.

Aga nüüd tagasi kolmapäeva juurde. Mingi aeg läks Kaarel koju. Käisime Erkoga veel sõitmas, aga kuna ta auto tegi mingil põhjusel mingit imelikku häält, siis ei saanud eriti palju linna peal chillida, vastaseljuhul oleks mingil hetkel jälle tahavaatepeeglisse vaadates siniseid tulukesi näha. Olime Vabakal, kuulasime autos tümmi ja kõik oli jälle peaaegu nagu kevadel - bemm, Põhja-Tallinn "Lähen ja tulen" ning need inimesed. Meenutasime Erkoga igast naljakaid asju kevadest, kuni Henri ja Egon sinna tulid ja siis kõik koos Egoni bemmiga Dajandrasse sööma mindi. Käisin esimest korda seal palju kiidetud kohas. Võtsin friikad, aga 20 senti jäi puudu, mille Erko mulle loovutas ja nüüd kogu aeg räägib, mida ma selle 20 sendi eest ta heaks tegema pean, haigus. Ma olin nagu peata kana seal Dajandras. Lõpuks leidsin kandiku, võtsin veel kahvli ja noa ning kui lõpuks toiduni jõudsin, siis avastasin, et mu sugulane töötab seal.

Teised olid juba sööma hakanud, kui ma lõpuks oma söögiga nende juurde jõudsin. Hakkas jälle mingi haige tekst pihta. Henriga panime nii segast ikka, ta tegi igast nägusid mulle ja siis laua all jalad liikusid kõigil igas suunas. Alguses Vabakal olime, siis ma istusin just Erko bemmi kapoti peal kui Henri tuli ja mind nii kallistas, et me mõlemad seal kapoti peal sellili olime, suht naljakas jaa.

Kõik kiidavad küll Dajandra häid sööke, aga mulle küll ei meeldinud. Maitse asi vist. Põhiline oli siiski seltskond ja need naljad. Kõigeparem nali oli muidugi see, kuidas Egon pidi ükspäev oma väiksed õed kuhugi viima, aga Henri ja Erko olid kaasas. Erko istus taga, aga Egoni õed hakkasid Erkot kartma, nutma ka hakkasid vist, ma ei tea ja siis Egoni vanaema ütles sellepeale: "Jubedus!" Lõpptulemus oli see, et Erko pidi ette istuma, Henri läks rooli ja Egon pidi oma kahe väikese õega taga istuma. Egon ise ütles Erko kohta, et Erko on peletis. Nüüdsest kutsumegi teda nii.

Vabakale tagasi jõudsime, siis Kaarel oli ka tagasi, seekord bemmiga. Kõik bemmid olid ilusti reas seal. Erko ja Kaarli bemmid on ühte värvi. Tegime pilte ja siis vaadati ja seletati niisama. Ühesõnaga kõik on jälle tagasi ja Võrus pole enam üldse igav.

Ma nägin Tobret ja Kätit ning ütlesin Erkole: "Ou, vaata su musi on seal!"

Erko vaatas ja karjus siis Tobrele: "Musiii, tsauu!"

Pärast seletas meile, et ta ei saa aru ikka, miks Tobre ta musiga koos on, kuhu nad läksid jne. Nii haiget teksti sai aetud.

Lõpuks kruiisiti ära sportaplatsile. See oligi reaalselt nagu kruiis - 4 autoga läksime, kõik üksteise järel. Ma läksin Kaarliga, kuna polnud nii ammu enam ta bemmiga sõitnud. Tuli jälle see intensiivne bemmiarmastus peale, koos kõigi nende bemmilugudega, millest põhilisem, Kaarli bemmi meenutav on Knife party "Internet friends", mida ma terve kodutee veel pärast oma golfis kuulasin.

Sportaplatsil ei viitsinudki eriti kaua olla, räägiti juttu veel ja lõpuks viis Erko mind tagasi Vabakale mu auto juurde ja siis koju. Pikutasin vahepeal ja siis tuli Märt siia. Tõi mulle jälle lille. Mul on varsti totaalne lillede uputus siin - alati, kui ta siia tuleb, siis toob mulle lille või midagi. Pühapäeval tõi kaktuse, muidu on ikka roose toonud.

Neljapäeval läksimegi koos kooli, kuigi ma ei tahtnud üldse üles tulla. Nii heaa oli lihtsalt magada, Märt isegi tuli enne mind üles, kuigi tavaliselt on vastupidi. Lõpuks üles sain, siis sõin ja siis kooli. Märt viis mu peamaja ette, Po oli ka just seal. Nad jäidki Märdiga veel seletama, ma läksin kooli ära.

Neljapäeval olid mõlemad tunnid neljandal korrusel. Kõik olid jälle enne mind koolis ja Kristjan taaskord puudus.

Nägin hommikul Jaanust. Tal oli kõrvalklassis tund. Jaanus uuris, kus Väimelas süüa saab, tahtis peale 2. tundi sööma ka minna, aga ma ei teadnud ja olin selleks hetkeks juba Võrus, kui ta helistas. Muidu oleks ikka läinud, aga küll jõuab veel.

Enne, kui tundi läks, siis ütles. "Ok, ma lähen tuupima!" Tal on kindlasti praegu huvitav - uus kool, uus eriala, uued inimesed jne. Mul on nüüd põhimõtteliselt iga päev uued õpetajad ja ained olnud, aga kuidagi igav ja üksluine on ikkagi. Kristjan tule juba kooli!!

Esimene tund algas seal, kus eile viimane lõppes ehk siis ikka ja jälle projektitöö korraldus, kus oli koduseks tööks antud mõtteainet sellest, kuidas või kellega projekt teha. Ma polnud mõelnud, eriti keegi polnud, aga lõpptulemus oli see, et käigupealt tulnud minu idee jäi peale. Ikka ja jälle suutsin ma oma arvamuse läbi suruda ja nüüd ilmselt lähmegi õpetajate päeval Väimela lasteaeda nunnukate juurde, mõni kasvataja saab äkki vaba päeva või midagi. Kirjutasin kirja ka juba ära ning lasteaia juhataja on meid rõõmuga nõus neljapäevase projektitöö tunni ajal lasteaias vastu võtma. Ootan juba!

Terve tund põhimõtteliselt räägitigi sellest. Alguses pakuti ideid, hiljem arutleti selle üle, mida selle sihtrühmaga teha võiks ning lõpuks räägiti üle-üldiselt veel projektitööst. Lõpuks mul hajus mõte jälle ära. Mingi hea omas mullis olek oli. Ma olen varsti nagu Malla - omaette unistaja. Õpetaja rääkis, ma kuulsin selgesti ta häälekõla, aga juttu ei kuulnud, mõtted hajutasid selle kuidagi ära. Peale selle on mul veel peale pikka suve keskendumisraskused - ei suuda nii kaua istuda, kuulata ega millelegi konkreetselt keskenduda.

Vahetunnis otsisin üles huvijuhi ehk õpetaja, kes meile eelmisel aastal eesti keelt andis ning tegin juttu toimetuses räägitust, mille üle tal nii hea meel oli ning kohe olemas ideed ja üritused, millest ma kirjutada võiksin. Ta võiks samahästi kõigest ka ise kirjutada, aga ta ei taha ja sellepärast ongi tal hea meel, et mina seda nüüd tegema hakkan.

Kuna tulemas on mingi robotite võistlus ja alustab tehnikaring, siis läksime koos 2. korrusele ühe õpetaja juurde, kellega pean kokku leppima aja, et teda nendel teemadel intervjueerida ja siis sellest loo kirjutama. Ta oli ka väga positiivselt meelestatud. Koolis on ka kaks raadiopoissi, kes samuti sinna kohtumisele tulevad. Jään ootama!

Veel enne vahetunni lõppu läksin alla fuajeesse, et netis käia, kui Jaanus sinna ilmus ja jälle seletama kukkus. Mango ja filmistaarid ka tulid just. Naersingi neid, et kõigil olid mega mapid kaenlas, mille peale Mango: "Vanad proffid juba!" ja me Jaanusega jälle kõveras olime, Kaarel ka naeris. Mango ikka oskab kõike nii naljakalt öelda alati. Nii kirjeldamatult hea on kogu aeg oma vanu sõpru ja klassikaaslasi vahetunnis kohata, nendega juttu rääkida ja nalja teha jne.

Teine tund oli majandus, mil topiti me pea täis majandusteadmisi. Greetele ja Mariliisile oli ilmselt see kõik juba tuttav, sest nad on käinud majandusklassis. Ettevõtte tund saab umbes sama olema, too on ka üks osa sellest moodulist vms. Õpetaja rääkiski ainete seostest jne. Ta on väga jutukas. Alguses ma isegi kuulasin teda, aga tunni lõpupoole hajus jälle mõte kuhugi ära ja kuna Märdil ja teistel tehnos tund juba 11.45 läbi sai, siis ütlesin ka õpetajale, et pean minema ja läksin välja, kus Märt juba ootas mind. Koolis ühe tunni võib kuulata, seejärel hakkab mõte juba hajuma.

Hetkel on nii feminiinne seltskond klassis koos, see tundub vahepeal nii ahistav, et tahaks: "Appi" karjuda. Käisin Märdiga söömas kaasas, Kõrts ja Preet olid ka, sai nalja ja värki. Hea, et ma ei söönud, Preet oleks oma lollustega mul söögiisu muidu ära ajanud. Nägin isa ka seal, too jälle kommenteeris, et ma kuttidega tulnud ja siis viis Märt mind kesklinna. Käisin ka söömas ja helistasin Kristjanile, kes Mõisa aidas tööl oli. Läksin sinna. Saime lõpuks kokku ja rääkisime. Mega äge oli jälgida, kui asjalik ta oli - inimesi teenindas ja pidevalt ringi jooksis, aga rääkida sai ka ikka, koolist ja igast muud juttu. Tahaks juba, et ta kooli tuleks. Ma ei tea, kas asi on minus või ongi see tunne õige, et pidevalt on keegi või miski mu kõrvalt puudu, antud hetkel on Kristjan see, kelleta kõik koolitunnid nii mõttetud näivad.

Jäingi päris pikalt temaga sinna rääkima. Vahepeal kui ta seal ringi jooksis, siis oli lihtsalt hea istuda ja meenutada kõiki neid kordi, kui me Sveniga mõisa aidas käisime, neid lõpmatult pikki vestlusi, üllatusi ja pisikesi lollusi, mis võib-olla siiani veel teise korruse seina kaunistavad. Nüüd on ülemisel korrusel külalistemaja ja see diivan, kus me alati istusime, on alla toodud. Lihtsalt vaatasin seda ja nii palju asju tuli meelde. Suvel saatsin Svenile kirja, aga pole ikka veel vastust saanud, teda msnis pole ka enam mitmeid kuid olnud. Oeh, kus sa küll oled??

4. juunil käisime Alari sünnipäeva Mõisa aidas tähistamas. See oli üks väga tähendusrikas päev sellesmõttes, et 4. juuni on Eesti lipu päev, Alari sünnipäev ja Kaarli sõnul sai hoopis sellel ööl aasta meie sõprusest.
4. juuni hommikul ärkasin Alari kõne peale, võtsin vastu, soovisin kohe õnne. Tavaliselt on nii, et sünnipäevalapsele peaks hoopis ise helistama, aga meil on kuidagi vastupidi. Alari kutsus mind linna, et kuskil söömas käia ja juttu ajada, sest me kohtumegi tavaliselt ainult aastas 2 korda - minu sünnipäeval ja tema sünnipäeval ja siis on ka nii, et minu sünnipäeval on nii palju erinevaid inimesi, et ei jõua kõigiga piisavalt palju rääkida, nii et sellest ka siis see kohtumine tema sünnipäeval. Jõudsin kiirelt veel talle kingi valmis meisterdada - pildid meie sõprusest.

See suvi oli üldse palju taaskohtumisi. Oma väikse sugulase Janise sünnipäeval kohtasin üle mitme-mitme aasta Kadriliisi. Nii palju oli, millest kõigest rääkida. Ei tea, kuna näeb jälle.

Ka sellel suvel saime Annamiiaga kokku. Eelmisel suvel käis tema Rõuges, see suvi käisin ise Rannal, Peipsi ääres, olime terve päeva põhimõtteliselt koos, käisime ujumas jne. Augusti lõpus käis ta Võrus ka, aga siis nägime ainult korra. Annamiia vabandas oma blogis, et tal minuga rohkem aega kokku polnud saada, kuigi tundsin end just ise süüdi, et talle rohkem tagasi too õhtu ei helistanud. See oli üks mega äge reede, kui ma üle pika aja jälle linnas olin ja kõik sõbrad koos olid jne, ei saanud mahti lihtsalt.

Igasuguseid huvitavaid kohtumisi oli veelgi, lubasin, et mainin oma postitustes kõike seda, mis suvel toimus, aga hetkel ei tule jälle rohkem meelde, pean twitterit sirvima.

Alariga kohtumisest veel nii palju, et sai üle pika aja jälle kohtutud, sünnipäevasid meenutatud, koolist ja muudest tegemistest räägitud, nii et ühesõnaga ülevaate üksteise elust ja tegemistest. Käisin temaga veel Nõos kaasas, kuna ta pidi elektrinäitu vaatamas käima korteris, kus ta kooliajal elas ja siis ühtlasi sai sinna ja tagasi sõidu ajal juttu räägitud. Mäletan sellest veel seda, et ma olin haige ja köhisin kogu aeg lakkamatult.

Kuna Eesti lipu päeval kirjutatakse ka alati põhikooli eesti keele lõpueksamit, siis kohtasin tol päeval VKLG kõiki eesti keele õpetajaid Mõisa aidas. Kõik umbe naeratasid ja särasid mind nähes. Neid on alati rõõm nii juhuslikult kuskil kohata.

Kutsusin Alarit veel paadirallile, aga nagu näha, siis ta jälle ei jõudnud, nii et jõulude ajal jälle kohtume!

Kui teistel Väimelas lõpuks tunnid läbi said, siis läksin Vabakale. Seal oli Märt, Egon, Erko ja siis veel üks bemmiga tüüp. Elu hea ilm oli, rääkisime juttu ja naersime ikka veel seda 20 sendi nalja. Erko: "20 senti ja siis saab imesid" ja ma olen endiselt Erkole 20 senti võlgu. Läksin ka selle naljaga kaasa ja traumeerisin dressipluusi võrra Erkot, rohkem ei võimaldanud.

Tuletasin Märdile meelde, mida ta mulle hommikul lubas ja siis läksime Roobenisse ja ostsime jäätist. Märdile on ka lõpuks jäätis meeldima hakanud.

Enne seda oli mega hea ilm, aga Roobeni juurde jõudes, läks mega külmaks ja hakkas vihma tibutama, aga õnneks mitte sadama, nii et pärast Vabakel tagasi jõudes, istusin Erko bemmi kapoti peal ja sõin jäätist, kuni psühholoogia õpetaja mind kõnetas ja mulle ette heitis, et ma Kristjanile ettevõtluse tunniks powerpointi teemat polnud andnud, kuigi just enne Mõisa aidas käies, olin seda juba teinud. Õpetaja naeris mind ja Erko pahandas kõrval, et ma lähemale läheks, kuna see on juba mitmes kord selle nädala jooksul, kui ma räägin kellegagi, kes on minust nii kaugel, et pean põhimõtteliselt röökima.

Neljapäeval nägin Erkot ja Henrit viimast korda enne nende Soome minekut. Henri mõtles küll, et läheb hiljem, aga lõpuks läks ikkagi kohe Erkoga kaasa. Reedel läksid ära. Loodan, et nad tulevad ruttu tagasi.

Mingi aeg läksid kõik Vabakalt minema, koju jne. Me olime Märdiga veel natuke aega linnas, oleksin saanud bussiga koju minna, aga Märt ei lubanud ja viis mu ise koju ära. Ma kogu aeg pahandan temaga sellepärast, et ta mu vastu nii hea on. Ausalt, sa ei pea, saan ise ka hakkama.

Ta on kogu aeg nii hooliv ja nunnu mul. Enne magama minekut või öösel koju jõudes, kirjutab mulle pikki ja nii ilusaid tekste msni. Nagu näiteks see: "Ja sinu imelised alati säravad silmad, ilus naeratus ja lauluhääl - see on lihtsalt super, kaunid lokkis juukseid, neid võikski nautima jääda, sellist teist kui sina ei ole kuskilgi, kõik mida sa teed ja ütled on alati mulle meeldinud, mulle ei loe mida teised arvavad, minu jaoks oled sa maailma parim, olen kõige õnnelikum, et üksteist leidsime!!!! Kallis, musiii, ilusat und."

Ta on täiuslik mees. Temas on nii palju selliseid omadusi, mis mulle meeldivad. Kirjanik Kristo Kiviorg on öelnud: "Me oleme see, mida me näeme teistes inimestes," millega ma tahakski öelda seda, et kõik see hea, mida ta minus näeb, on tegelikult olemas temas endas. Võib-olla ta ise ei tea seda ja teisedki ei pruugi näha, aga mina tean, et ta on hea.

Ma ise olen tihtipeale ükskõikne, mulle tavaliselt ei lähe korda, mida keegi arvab, teen seda, mida parasjagu heaks pean jne, aga tema lihtsalt hoolib nii palju ja võtab mind täpselt selline nagu ma olen.

See ei pruugi igaühe ega ka mitte paljude puhul paika pidada, aga öeldakse, et naised valivad mehi selle järgi, milline on nende isa ja mehed selle järgi, milline on nende ema. Me ei tee seda sihilikult, aga kohtudes on midagi, mis võlub, mingi äratundmisrõõm vms. Aga pean veel ütlema, et see ei kehti kõigi puhul, aga ma olen teatud situatsioonides ja inimestes seda avastanud.

Märdiga koos olles, olen ma just seda täheldanud, et ta on hästi palju mu isa moodi, ma ei oska seda seletada hetkel, kuidas, aga on.

Ükspäev kuulasin kodus Kollane Allveelaev G laulu "Olla võib halb aeg ka hea", mida me ühel nädalavahetusel Märdi juures Elmarist kuulsime, nii et nüüd mõlemad seda igapäevaselt kuulama oleme jäänud. Võiks isegi öelda, et see on meie laul vms.

Kuulasin seda laulu oma toas, kui ema ka korraks just mu toas käis, lambist kaasa hakkas laulma ja siis ütles, et nad kuulasid isaga ka sama esitaja laule kui nad tuttavaks said. Ju see siis tähendab midagi. Üha enam veendun, et Märt ongi see õige. Ei tahaks temast enam mitte kunagi loobuda.