30. augusti kummitus

Täna on üks eriline ja tähtis päev. Kes mäletab mu blogi hiigelaegu, see teab, kellele ma siiani kõik 30. augusti blogipostitused olen ekstra kirjutanud. Jah, täna on mu parima sõbra sünnipäev. Kui näiteks Malla ootab alati mu sünnipäeva rohkem, kui ma ise, siis mul on Joosepi sünnipäevaga umbes sama. Mitte, et ma nii väga ootaksin, aga see on mu jaoks tähtis - päev, mil pühendada oma aega oma parima sõbra jaoks. Nagu Joosep ütles, et see ongi kõige tähtsam, kingitusi ta ei soovi.
Ma ei mäletagi, millal ma viimati Joosepit üldse tema sünnipäeval nägin. Viimased 2-3 aastat on selles osas kuidagi eriti nukrad olnud. Tema sünnipäeval oleme alati rääkinud küll ja mõned korrad veel aasta jooksul. Ma olin juba kõigel minna lasknud. Ainus asi, mis jäi, oli tema kui parim sõber mu sõnavaras. Mul on palju väga häid sõpru, aga keegi neist pole see, mu parim sõber.
Lootus sureb viimasena. Joosepi ema ütles ka alati, et ära anna alla. Nüüd me siis kõik siin jälle oleme, teeme nalja ja oleme imelikud. No vähemalt Joosep arvas, et Mari-Liis ei tule raudselt sellepärast Kaarliga meie juurde kaasa, et ta vaatab, et me ikka väga imelikud.
Eelmisel nädalavahetusel olin ma ka selline reetur, et tavapärase korraks kohale ilmumise asemel ja siis terveks õhtuks ärakadumise asemel ei andnud end üldse näole. Reedel Märt ei viitsinud enam midagi teha ja kuhugi minna ja siis läksime vara magama. Teada oli ka, et laupäev läheb nagunii pikale, sest Kairo pidas Leevaku lähedal Kopra puhkemajas oma juubelit. Nii lahe pidu ja suurepärane seltskond oli, et pidu lõppes alles pühapäeva õhtupoolikul. Vahepeal sai muidugi Lüübnitsas sibula- ja kalalaadal ning vaatetornis ära käidud ja lõpuks ühest autost teise trippides koju magama ka jõutud.
Nagu ma Joosepile ütlesin, siis läheb selle blogi kirjutamisega ilmselt lappesse ära, sest kohe algab kool ja et end lainele saada, siis hakkasin eelmisest nädalast jälle tööasjadega tegelema: üritustel käima, artikleid kirjutama ja pildistama. Sai siin isegi pikalt puhatud ja logeletud juba. Joosep ütles, et see seletab seda, miks ma nii vaikseks olen jäänud. Ma muidugi nende põhikooli kokkutuleku asjadega ka tegelenud ja dokumenteerisin kõvasti põhikooli ajalugu. Mõnel siiski on huvi ajaloo vastu, mitte nagu Kaarlil, kes ei viitsinud teisipäeva hilisõhtul Põlva kesklinnas mingit purjus tüüpi kuulata, kes soovis meilt kui möödujatelt ühte küsimust küsida, aga selle asemel jäi ajaloost heietama. Kaarel ikka suudab igasuguseid suvalisi ligi meelitada.
See, kuidas me Põlvasse üldse saime, oli muidugi omaette ooper. Ma olin just Kurgjärvel rahvamajade suvekooli avamisel ja saatsin Joosepile ja Kaarlile chatti pildi, et kas nad ujuma ei tule v? Sinna järve oleks tahtnud ujuma küll veel see aasta minna, kui ilm nii jahedaks poleks vahepeal muutunud. Kusjuures ma sain selle suvekooli avamise jooksul seal teada, et me ei käinudki Kurgjärvel ujumas, vaid hoopis Vaikjärves. Kurgjärv oli ikkagi too, kuhu Joosep ja Kaarel end tookord orienteerusid. Ma olen ikka eluaeg vales elanud.
Ühesõnaga, kui ma seal Kurgjärvelt siis lõpuks koju jõudsin, lubas Joosep Rõugesse tulla, et kokku saada. Vahepeal aga helistas mu isa. Teate küll, kuidas ta jutustada võib. Nii et Joosep pidi tükkaega maja ees mind ootama. Lõpuks, kui ma välja läksin ja autosse istusin, siis Joosep tahtis kuhugi minna. Tee viis Haanjasse, aga mul tekkis idee ja ütlesin Joosepile, et kui ta kuhugi minna tahab, siis lähme Põlvasse. Joosep oli kohe nõus, keeras otsa ringi ja ma kirjutasin ruttu Kaarlile, kes pidi tegelikult just magama minema hakkama, aga ootas meid õnneks ära. Ägedam oleks muidu olnud kirjutada talle alles Põlvas, et õu tule välja, me oleme su maja ees, aga ma kartsin, et kui ta magama jääb, siis ta ei reageeri enam. Ta muidugi ei lubanud meil üldse Põlvasse tulla ja lootis, et keerame otsa ringi, aga ilmselgelt me ei teinud seda. Tavaliselt, kui ma juba midagi pähe võtan, siis ma ei tagane enam sellest.
Tee peal rääkisin Joosepile Kairo sünnipäeva elamustest. Kirjutada ma sellest ilmselt ei jõua, kuigi see pidu kindlasti vääriks kirjapanemist. 14.-16. september lähme Piretiga Kairole ja Jaanikale Tallinnasse küll, nagu sünnipäeval kokkuleppisime. Ja siis käime Raitu ka sõjaväes vaatamas. Too ei jõuagi muidu ära oodata. Muidu oli väga tore vanade ühikasõpradega aega veeta ning uute inimestega tutvuda ja hommikuni pidutseda ja tantsida.
Jõudsime Põlvasse, siis Kaarel ootas meid juba. Rääkisime natuke autos juttu, kuni Kaarel ütles, et ta ei taha maja ees olla ja käskis sõita kuhugi. Ma tegin kohe ettepaneku Põlva linna uut promenaadi vaatama minna, kus ma veel käinud polnud. Läksimegi sinna. Joosep parkis jälle kuhugi kõnnitee peale vms. Mul kohe meenusid ta musta golfi ajad, mil Rossal kõik ohutussaared ja kõnniteed said sellega läbi tripitud.

Kui juba pildi tegemiseks läks..

Läksime kohe poksikoti juurde. Joosep peksis ja kallistas seda vahelduva eduga ja me Kaarliga lihtsalt naersime. Kõik atraktsioonid sai seal promenaadil ikka läbi proovitud: kiikusime, ma käisin liivakastis ja lasin liumäest alla ja siis Joosep ja Kaarel mängisid tuledes purskkaevu vms veega, nii et Joosepil pärast jälle jalad lirtsusid.
Sõitsime pärast veel mööda Põlvat ringi. Kaarel elab seal, aga ei teadnud mitmeid kohti ning nendevahelisi seoseid, mida me teadsime. Pärast vahtisime mingeid autosid veel ja ajasime niisama segast.
Joosep ütles ükskord, et Kaarel pole temaga mölisenud, aga seekord ma tabasin mitmel korral Kaarlit Joosepiga mölisemast. Ma muidugi saan kogu aeg Kaarli käest halge alla. Ta oleks ikka pidanud sinna ahjuküttega korterisse mendi maja lähedale kolima, siis oleks vähemalt kasulik see halgude alla loopimine, talvel vähemalt.

Me ei teagi tegelikult, kas ta
on üldse olemas. Joosep on
kummitus.

Tema pärast me siiski Põlvasse ju läksimegi. See oligi üldse esimene kord. Tavaliselt tuleb Kaarel meie juurde Võrru. Joosep juba ütles, et Kaarel peab Võrru ära kolima, kuigi tegime vaikselt plaane, et hakkame sügisel äkki Tartus rohkem kogunema, sest ma olen nädala sees Tartus koolis ja Kaarel käib Tartus tööl ja Joosep ütles, et tal ükskõik, kus ta on või kuhu ta tulema peab. Nii et selle plaani kohaselt peab Kaarel peale tööd Tartusse jääma ja ootama, kuni mul kool läbi saab ja Joosepil Võrus tööpäev lõppeb. Eks näha, mis sellest välja tuleb. Kõik niigi naeravad mind, et ma jälle kooli pean järgmisest nädalast minema. Pole ausalt öeldes veel kohale jõudnud. August läks liiga kiiresti.
Tagasiteel Põlvast Võrru rääkisime Joosepiga me sõprusest ja elust ning sellest, kuidas asjad olid ja on ja kuidas olla võiks. Ma soovin, et elu veeretaks ta teele ette rohkem head kui halba ning teda ümbritseksid inimesed, kes teevad teda õnnelikuks mitte õnnetuks. Soovin, et ta naeraks ja oleks ikka alati see päike oma sõprade jaoks. Joosepil on suur süda, sest isegi kui tal endal on kõik halvasti, siis ta leiab ikka aega, et olla teiste jaoks olemas ja särada, vähemalt väliseltki. Ma tõesti loodan, et sa ükskord särad ka sisemiselt ning leiad endas jõudu, et kõik valed uksed oma selja taga lõplikult kinni lüüa! Palju, palju õnne, mu kallis bff! Me kõik armastame sind liiga palju. Be cool!

Sõpruse koodeks, "tunniks" kadumine ja reetmine

Jah, nagu ma ütlesin - nädalavahetusest nädalavahetuseni. Viimased nädalad on kuidagi eriti kiiresti läinud ja peaks justkui suvevaheajast viimast võtma, aga ma lebotan päevad läbi ega tee midagi asjalikku, vähemalt nädala sees mitte. Eile ka, kui väljas päike paistis, siis ma istusin jälle toas teki all ja sorteerisin klassikokkutuleku jaoks plaatide pealt pilte. Ühalt vajalik tegevus, kuid teisalt oleks võinud ju väljas olla ja rattaga sõita jne, aga ei viitsi ju noh. Planeerisime Mallaga klassikokkutuleku jaoks tegevusi ja kontakteerusime inimestega. Mõne vana klassikaaslasega oli päris huvitav vestelda. Tänase päeva esimesed ärkveloleku tunnid kuluvad ka selle blogi peale, nii et ma ei tea kui palju mul aega lõpuks tänasest päevast järgi jääb, et kuhugi jõuda või midagi teha. Ma olen nii laisaks muutunud jälle, et ma juba kardan septembris eesootavat üleminekut koolitempole.

Anita, mina ja Airika. Värskas käigu
dresscode oli triibuline ja punupatsid.

Mu õde ja Märdi õde ka lebotasid terve eelmine kolmapäev, nagu minagi, nii et neljapäeva hommikul, kui nad ärkasid, siis pakkusin välja plaani rattaga sõitma minna. Mina ja Anita oleme igal aastal traditsiooniliselt rattaga Luhamaa piiripunkti sõitnud. Eelmisel aastal liitus meiega ka Sander ja sel aastal mu õde. See on kerge 20kilomeetrine trip, mis on igati jõukohane neile, kes igapäevaselt ei sõida. Esimestel kilomeetritel sai muidugi tunda juba Anita vingumist, nii et ma arvasin, et me ei jõuagi kuhugi, aga õnneks ta võttis end kokku ja sai ikka Luhamaal ära käidud. Alguses ma arvasin, et pigem on mu õde see, kes sõita ei jõua, sest Märdi vana ratas pole just eriti heas korras, aga lõpptulemusena oli mu õde see, kes terve tee normaalses tempos sõitis. Minu trennitempost ei tulnud muidugi midagi välja, nii et ma tiksusin lihtsalt niisama ja ootasin Anitat järgi.

Mina, Airika ja Anita Luhamaal
ratastega.

Päris piiripunkti me ei läinudki, sest Anita keeldus Luhamaa bussipeatusest edasi sõitmast. Käisime hoopis Napimäe pettai juures, mis on teisel pool Luhamaa ristmikku. Ma olen seda viita kogu aeg vaadanud, aga pole kunagi sinna sisse keeranud. Nüüd siis sai seal ära käidud. Täitsa tavaline männipuu mäe otsas. Midagi erilist polnud.
Rääkisime seal metsa vahele natuke juttu ja siis sõitsime koju tagasi. See oli selline kerge jalgratta matk, kus mina olin juhendaja rollis. Jälgisin kogu aeg, et nad üksteisele sisse ei sõidaks, sest Anita ei vaata üldse ette ja ühekorra sõitis Airikale sisse lambist, kui ta seisis ja Anita hooga pidurdas. Lisaks jälgisin kogu aeg autosid ja siis sõitsime jälle ühes reas. Muidu sõitsin ma nende kõrval tee peal.
Koju jõudsime, siis tahtsid jälle kõik süüa, aga keegi midagi teha ei viitsinud, nagu ikka. Lõpuks ma võtsin end ikka kokku, nagu eelmiselgi päeval, mil ma üldse süüagi ei tahtnud, aga teiste pärast sundisin end kööki minema ja siis oli ka nii, et Märt üksinda sõi, teised olid jõudnud juba vahepeal süüa ega tahtnudki enam.
Söögi ja söömisega on üldse kogu aeg mingi jama. Küll ei viitsi süüa teha ja siis mingi aeg on kõikidest söökidest villand, aga uute asjade proovimiseks on vaja hulgaliselt retsepte vaja sirvida ning lisaks sellele poest eraldi asju tuua, mida kodus pole jne. Kõige tavalisem on muidugi see, et söögiajad ei klapi. Näiteks mina ei söö õhtuti, aga inimesed üldjuhul just õhtul süüa tahavadki. Kergem oleks elada, kui sööma ei peaks. Raha kuluks ka vähem.

See pilt Märdi emast ja tädist ilmselt kirjeldab kõige
paremini seda feelingut Seto Line peal.

Neljapäeva õhtuks oli planeeritud Värskasse Seto Line'ga Lämmi- ja Pihkva järvele sõitma minek. See mõte tekkis eelmisel aastal Kristoga, aga kuna see tüüp on mind igal pool ära blokkinud, siis jätsin selle plaani selle suve teiseks pooleks, mil Märdil puhkus on. Pidime Märdiga kahekesi minema, aga kuna mu õde oli ka maal, siis plaanisime tema ja Anita ka kaasa võtta ja siis veel Märdi vanemad, aga kuna seltskond oli ühe auto jaoks juba liiga suur, siis lõpuks kutsusime veel Märdi tädi pere ka kaasa ning nad pakkusid välja, et võiks siis 9kohalise bussiga hoopis Värskasse minna.
Jõudsime Värskasse, siis hakkasime uurima üldse seda, et kust laev väljub ja sanatooriumist öeldi, et laev pole mitu päeva väljunud, sest veetase on madal. Õnneks õhtune väljumine ikkagi toimus ning pilet oli ka oodatust odavam. Lisaks sellele oli väga hea ilm, kuigi tagasitulek Pihkva järvelt oli tuuline ja läks jahedaks. Sellele vaatamata säras päike ja nägime ka loojangut järvel. See oligi tegelikult päikeseloojangu sõit, mis kestis 19.00-21.00.
Laev on kahekordne: ülemine platvorm ja alumine. All oli soe ja kinnine ruum, nii et kui reisi lõpus jahe hakkas, siis läksime sinna. Muidugi sai pleede laenutada jne. Veini pakuti ka - tasuta. Kaasas oli ka noor lõõtsamängija, kes valdava osa sõidu ajast mängis erinevaid lugusid. Vahepeal rääkis kapten reisijatele ümbritsevast keskkonnast ja sellest, kus me parasjagu asume. See kõik oli väga huvitav ja omapärane.

Loojang Lämmijärvel

Lämmijärve äärde jäi ka Lüübnitsa ning sealne vaatetorn, mis on nüüd järgmine sihtkoht, kuhu ma minna tahaks. Pihkva järv paistis laevast vaadatuna nagu suur avameri. Samuti möödusime piirist mitmel korral üsna lähedalt. Viimase nädala jooksul sai üldse väga palju piiri mööda käidud: kõigepealt Narva, siis Luhamaa ja nüüd Värska, Lämmi- ja Pihkva järv. Kui Mallale sellest reedel rääkisin, siis ta ütles, et peame ikka Piirissaarel ka ükskord ära käima. Ka sellele olen ma juba eelmisest aastast saadik mõelnud, kui Malla selle saare külastamisest rääkis, aga need plaanid Mallaga on nagu Võsul käimine - alguses on plaan minna mitmeks päevaks, aga lõpus jõuad ainult korra üheks õhtuks ning siis ka ainult peole. Kellelgi ei ole aega suurteks plaanideks.
Jõudsime neljapäeva õhtul Värskast tagasi, siis kõigil oli nii suur nälg, et hakati veel õhtul hilja vaaritama, samal ajal kui ma pilte arvutisse laadisin. Mulle piisas juba jäätisestki, mille reisi alguses laevalt ostsime.
Reedel polnud ka aega enam hommikul lebotada, pidin Anita ja Airikaga Võrru minema. Võru linnapäevad algasid ja Anita esines seal oma bändiga. Transportisingi Anita ja ta bändikaaslased koos nende muusikainstrumentidega Võrru ja siis olin terve päev nendega. Vahepeal käisime Anita ja Airikaga Tamulas ujumas. Väljas oli palav, aga vesi polnud enam nii soe. Siiski loodan, et ka see ei jäänud mu viimaseks ujumiseks sel aastal. Pärast seda käisin ikka kesklinna purskkaevus veel jne, kuigi ka siis ei julgenud ma tervenisti veel alla minna.

Vastseliina bänd Kvint, et
üleval taga Ermo ja Claudia,
all Mirle ja Anita

Kuna nende esinemiseni oli veel aega, siis käisime poodides ja ostsin süüa neile ning siis läksime lava juurde bände vaatama. Lisaks Anita bändile "Kvint, et" esines seal ka üks noortebänd Soomest. Neil oli ka päris head lood. Anita bändi lood on muidugi sellised, mis jäävad kohe kummitama ja on vinge meloodiaga, eriti laul "Kui ma lähen", kus on Mirle saksofoni soolo. Siin ka väike ülevaade neist ja sellest loost: https://www.youtube.com/watch?v=65BtTgJkiOI
Nad on hästi asjalikud noored: mängivad mitut instrumenti ja kirjutavad ise lugusid: nii sõnu kui ma meloodiat. Esinemise ajal ka nad vahetavad kohti ja liiguvad ühe instrumendi juurest teise juurde. Näiteks nende juhendaja Ermo mängib trumme, aga vahepeal läheb Claudia trumme mängima ja siis mängib Ermo mingi järgmise loo ajal näiteks kitarri jne.
Ermot ma tean juba ammu, aga näiteks sel korral oli mul võimalus Claudiaga veidi rohkem rääkida. Ta õpib Elleri muusikakoolis ja on samuti pärit Haapsalust, nagu mitmed teised, kellega ma viimaste aastate jooksul tutvunud olen. Kristo on ka näiteks Haapsalust pärit ning sellest mulle palju rääkinud.

Anita ja Ermo, teised on kaadrist väljas.

Claudia rääkis mulle räppar Kemost, kuidas ta muusikasse tuli ja kuidas Claudia vanemad aitasid tal plaati välja anda. Kusjuures sellel plaadil olevaid häid lugusid paljusid polegi youtubes. Mul nüüd tekkis huvi selle plaadi järgi.
Pärast kuulasime kõik koos Kemo lugu "Räpimies", mis mul juhuslikult ühe vana Suvehiti plaadi peal on. 2000ndate keskel oli Kemo igati teemas ja sai palju teda kuulatud. Siiani terendab pilt silme ees kottpükstes ja lokkisjuustega Kemost. Tore oli Claudiaga temast rääkida. Hämmastav ikka, kui väike maailm on ja mida kõike teada saab.
Sõitsime Võrust tagasi, siis kuulasime Terminaatorit ja Smilersit ning laulsime kõik kaasa. Claudia ütles, et talle meeldib Terminaatori "13 sammu", sest see pole imal armastuslugu, nagu enamus tema lugudest. Mina arvan, et need, kes Terminaatorit pealiskaudselt teavad, need arvavadki, et Termikas teeb ainult neid armastuslugusid, aga tegelikkuses on neil küllalt palju ka kõike muud ja häid rockilugusid, mida iga päev ei kuule. Täpselt nagu Jaagup Kreem, kes sel aastal Pühajärve jaanitulel laval rääkis sellest, kuidas nad bändiga backstages arutasid selle üle, kuidas on kogu aeg räägitud, et Terminaator on ballaaadide bänd armastusest ning mõtlesid, kas nad jaanipäeval teevad mõne ballaadi, aga siis karjus Jaagup Kreem laval järgmise laulu sissejuhatuseks: "Ja siis me otsustasime, et ega ikka ei tee küll," ja läks järgmine rockilugu peale. Laivi jooksul oli võimas tuleshow ja "Plekktrummi" laulu ajal tulistas Jaagup Kreem lava nurgal oleva kaisukaru puruks.
Ja nüüd ma mõtlen, et kas minna reedel Tartusse Hansa hoovi Terminaatori akustilisele kontserdile, kus saab jälle ballaade ilmselt kuulda. Ühalt on see üpris tervendav - seal lihtsalt istuda ja kuulata, aga ma ei tea veel, kas lähen. Kui Elton, Taavet ja Max tulevad, siis lähen. Polegi sel aastal Eltoniga veel Termikal käinud, see on meil nagu iga aastane traditsioon, millel ei tohi lasta hääbuda.
Nüüd aga eelmise reede õhtust, milleks ma tahtsin plaane teha, aga Joosep ja Kaarel olid terve päeva nii omade tegevustega hõivatud ega teadnud, mis saab. Otsustasin, et käin ikka Maanteemuuseumis etendust "Pagulased" vaatamas, kus Silva mängis. Tahtsin juba nädala alguses minna, aga keegi ei võtnud vedu ja ema ja vend olid ka juba ära käinud. Kuna Märdi tädil ja tädimehel olid piletid reedeks ostetud, siis läksingi nendega. Viisin Airika, Anita ja ta bändikaaslased koju ja siis läksin ise Võrru tagasi, jätsin bemmi Selveri juurde ning liitusin sealt Märdi tädi ja tädimehega.
Kirjutasin Silvale ka, et ma tulen teda vaatama, mille peale Silva ütles: "Anna teada, kui kohal, ma annan juhised, kust uks maha joosta."

Vasakult: Inga Lunge, Silva, Margus Jaanovits, Kaia Skoblov,
ja Ene Järvis

Meil Silvaga juba lapsepõlvest saadik need uksed teemas. Seekord õnneks ukse mahajooksmiseks ei läinud, vaid Silva tuli mulle vastu ja saatis mind oma ammulisui vahtivatest kolleegidest mööda ning näitas, kust ma siseneda saan nii, et ei pea piletit ostma. Märdi tädi ja tädimees olid juba seal. Neil oli pilet eelnevalt ostetud, muidu oleksid nad ka tasuta saanud. Mu ema vingus just, et nii kallis pilet on, mille peale ma talle eile ütlesin, et ise ta on süüdi, et ei oodanud mind ära ja käis varem juba etendust vaatamas.
Silvale endale see etendus üldse ei meeldinud ja ta ei lubanud mul vaatama tulla, aga kuidas ma saaksin minemata siis jätta? Eriti, kui ta nii hästi mängib ja veel koos kuulsate näitlejatega, nagu seriaalist "Pilvede all" tuttavad Inga Lunge ja Margus Jaanovits. Viimane vaatas mulle esimesena vastu, kui Silva mind nö lava tagant mööda juhatas. Ja siis muidugi Ene Järvis. Ma olen nii uhke Silva üle. Olen püüdnud siiani kõiki ta etendusi vaatamas käia, mida võimalik ja pole pidanud kordagi pettuma. Tal on sellised rollid ka pidevalt, kus ta saab olla siuke segane, nagu ta päriselt ka on ja siis inimesed plaksutavad talle selle eest, mille eest näiteks mõni võib-olla tänaval sellise käitumisega hoopis peksa saaks.

Silva oli peretütar Sonja-Liis, kes kõike filmis ja chattis
oma netikallimaga.

Silva oli selles etenduses ka nii omas elemendis. Nagu mu ema ütles: "Silva istus kogu aeg telefonis ja siis karjus oma jämeda häälega muudkui: "Imää!" Muideks etendus oli võru keeles.
Kõik mängisid minu arust hästi. Inga Lunge jäi veidi tahaplaanile. Teised kütsid ikka sajaga segast. Lõpp oli ainult ootamatu ja veidi segane, aga etenduse üldmulje oli ikkagi väga hea.
Etenduse vaheajal käisin Silvaga jutustamas, aga seda ainult loetud minutiteks. Ei teagi, millal jälle näeb, sest nüüd kui ma Rõugesse tulin, siis läks Silva jälle minema Viinistusse ning siis juba Viljandisse kooli tagasi. Kusjuures me lõpetame Silvaga ülikooli samal ajal järgmise aastal kevadel.

Vasakul Siimu uus bemm, mille Kaimar Valgast tõi.

Kui ma pärast etendust Võrru jõudsin, siis ootas mu bemmi kõrval veel üks samasugune sedaan e34. See oli muidugi diisel, tumepunane ja ilma igasuguse tuuninguta. Mul tekkis huvi kohe. Jäin parklasse ootama ja saatsin teistele pilte, et mu bemmile uus sõber tekkinud. Üks hetk tulevad Kaimar ja Scarlett Selverist. Kaimar oli Siimule bemmi ära ostnud. Aga Siim on veel Ameerikas, nii et Kaimar sõidab sellega ise praegu. Ta oli just bemmi Valgast toonud ja kiitis seda ning ütles, et ta ei tahaks seda üldse Siimule anda. Odavalt sai ka ja maru hea pidi olema. Rääkisime natuke juttu ja siis Kaimari jutust selgus, et Dewo oli ikka veel Eestis, kuigi ma arvasin, et ta läks juba kolmapäeval ära.
Tõmbasingi kohe Dewole kõne peale ja läksin ka garaaži juurde. Rääkisime seal natuke juttu ja siis Dewo juba mainis, et tal kainekat vaja ja enne hommikuti ma siis koju enam ei saa. Mõeldud, tehtud. Kuna nad aga tiksusid veel pikalt garaaži all, siis läksin seni linna peale, et Joosepiga kokku saada. Kaarel oli veel kuskil objeki peal ning me jõudsime Joosepiga juba vahepeal Rõugesse Mallale ja Katale järgi minna. Tagasi tulime, siis oli Kaarel ka platsis ja ma jälle teatasin, et ma varsti kaon ära. Kaarel juba ütles laupäeval mulle: "Sinuga suht pointless midagi teha, sa kaod "tunniks" ära."
Malla oli ka pahane, et talle ütlesin ma, et Märdil on puhkus ja mind ei näe, aga ikkagi olen Joosepiga väljas. Mul oli muidugi vabandus olemas - Joosep ise helistas mulle, kui garaaži juures olin. Kui keegi ise kokku tahab saada ja helistab, siis ma leian alati mingi lahenduse. Malla ei helistanud ega kirjutanud mulle reede õhtul ja nii ta saigi hoopis teisel viisil minuga kokku. Võrus olles on nii raske end kõigi vahel jagada. Teate ju küll mind, et ma tahan igale poole jõuda ja kõiki näha. Nii et ärge pahandage, kui ma vahel ära kaon. Nagu ma Joosepile ja Kaarlilegi ütlesin, et nemad olid mitu aastat kadunud ja ma sain hakkama, nüüd kui ma poole õhtu pealt ära kaon, siis olen kohe reetur. Karma is a bitch. Olete ikka totud küll.
Malla tuli, siis algas jälle üks lõputu surnuks rääkimine, seda enam, et Kata tahtis ka veel rääkida ja siis me lobisesime ja mida rohkem me lobisesime, seda kiiremini Joosep autoga sõitis, nii et Malla hakkas teda noomima juba selle eest lõpuks. Malla tahtis tegelikult mu bemmiga sõita, aga nagu ikka pole seda siiani veel juhtunud. Lisaks sellele keeldusin ma tümmi ka panemast ja Joosepi bemmis mängis ainult üks kõlar, nii et ühesõnaga ei mänginudki midagi ja siis lõpuks Malla moosis Kaarlit, et too Nublut paneks, millest Joosepil on juba kopp ees, võib isegi öelda, et tal on allergia Nublut ja 5miinuse muusika vastu, mida Malla jumaldab.
Küsisin Mallalt, et kas ta ikka isale ütles, et ta enne 5 hommikul koju ei jõua, nagu ikka, kui Malla minuga Võrru tuleb. Malla ja Kata aga karjusid nagu ühest suust: "Isa on Rootsis!" ja hakkasid oma remondi tegemisest meile rääkima.
Olime Määdi parklas, kus oli reede õhtul veel päris palju rahvast. Janno ka kirjutas, et mida ma kihutan ja süüdistas mind, et kuidas ma teda ei märka. Lubas mulle binokli kinkida, et näeksin ja üle ta varvaste ei sõidaks, mille peale lubasin talle vastutasuks käärid kinkida, et ta oma paruka maha ajaks, et ta äratuntavam inimeste seas oleks. Ma ei tea, kus ta oli seal, sest ma liikusin parklas päris palju ringi nii autoga kui ka jala, aga teda ikka ei näinud ja ega väga ei tahtnudki. Tema arvas muidugi, et ma nimelt ei teinud temast välja.
Mingi aeg käisin garaaži juures uurimas, et mis toimub ja kuna Dewo kuhugi sõita tahab, aga kuna nad tahtsid ikka veel seal tiksuda, siis läksin Määdi parklasse tagasi. Malla ja Kata olid Bangalosse läinud ning Joosep ja Kaarel olid parklas. Rääkisime juttu seal ja siis läksime ka Bangalosse.
Tee peal vedeles mingi gin'i purk. Joosep ja Kaarel tahtsid mõlemad seda jalaga lüüa, aga ma jõudsin ette ja võtsin nö löögi enda peale, sest see oli täis purk ja kui ma seda lõin, siis jooki lendas ja kõigele lisaks käis kõva litakas vastu mingit bemmi ja siis muidugi kõik naersid mu üle. Ikka juhtub noh.
Malla ja Kata polnud veel Bangalosse jõudnudki, sest olid tee peal inimestega jutustama jäänud - tüüpiline Malla. Ootasime neid eemal ja siis läksime lõpuks ikka Bangalosse. Sealt muidugi tuli ka 5miinuse lugusid, mida Kaarel kohe kaasa laulma hakkas. Ootasime, kui Malla ja Kata koksid ostsid endale ja siis jalutasime tagasi parklasse. Tee peal muidugi nägime Rasmust ja Karli ja veel mingit tüüpi ning siis hakkasid pärast kõik jälle rääkima, kuidas nad neid teavad - täpselt nagu 7 aastat tagasi. Noh näiteks see, et Rasmus oli Malla gümnaasiumi klassivend, Joosepi sugulane ja Kaarli vana paralleelikas ja Karl on minu vana paralleelikas jne.
Parklas jutustasin veel Kataga natuke ja mingi aeg läksin lõpuks ära, sest Dewo helistas ja ütles, et lähme käime korra Vokil. Sinna ma siis selleks "tunniks" kadusingi. Tegelikkuses läks tund aega, et üldse linnast välja jõuda, sest garaaži juures läks aega, et kõik autosse saada, joogid kaasa võtta jne. Lisaks Dewole tulid kaasa Kaimar ja Ivari ehk Muremees. Ma ei mäleta, miks Ivarit Muremeheks kutsuti. Nad rääkisid küll mingit värki, et ta lahendab kõik mured vms. Läksime Statti tankima ja päälekat ostma. Dewol oli muidugi mega kiire, aga tanklas jäi ikka mingi chikiga jutustama, nii et tanklas tööl olnud Mirko tuli auto juurde ja küsis mu käest, et kas me maksta ka kavatseme v? Sellepeale hakkas Dewo jälle kiiresti tegutsema. Autos avastas ikka pärast, et päälekas jäi ostmata ja siis läks uuesti tanklasse. Pärast, kui ta tagasi tuli, siis kõndis üle oma auto kapoti ja siis tuli autosse ning sõitsime minema.
Läksime Vokile Arturi juurde. Istusime seal mingi aeg, panime tümmi ja teised jõid. Rääkisime Dewoga juttu ja mingi aeg Kaimariga. Pärast tulid veel mingid Dewo sõbrad sinna, nende seas ka ta paarimees, kellega nad Soomes tööl on. Too oli mega tuttava näoga ja ta ütles, et ta on mind ka näinud, aga kumbki ei mäletanud, et kus või kuidas. Siiani ei tea. Mul üldse mingi ajuhalvatus jälle. Ma suutsin reedel 2 korda ära unustada, kuhu ma oma autovõtmed panin. Ühel korral leidsin need kotist, kuigi ma ise ei mäleta, et ma nad sinna oleks pannud ja teinekord unustasin Märdi tädi auto istme peale.
Vahepeal kõik tahtsid jälle midagi. Janno kirjutas ja tahtis autos kaasa trippida, nagu ikka. Artur tahtis naabri pool joogi järel käia, nii et istusin ta viiese bemmi rooli ja käisime seal ära ning vahepeal kirjutas Malla, et nad tulevad Vokile, aga kuna Katal hakkas halb, siis Joosep viis nad Rõugesse ära ja see seltskond läks laiali. Edasi trippisingi Dewoga hommikuni. Mingi aeg läksime Võrru, sest Scar snäppis, et neil garaažis joogid otsas ja et me võiks Võrru tulla. Scar ütles, et ma teistele räägiks,e t teda on garaaži alla üksi jäetud ja nii hakkaksid nad kiiremini liigutama. See toimis.
Tagasi Võrru sõitsime, siis Kaimar jäi magama. Teised jõid edasi. Kell oli mingi 3-4 juba, aga Dewo ütles, et ma veel pool tundi ootaks. Nad jutustasid Scarlettiga ja siis Muremees hakkas mulle rääkima Väimela ajast, millest ta mind mu värvilise golfi järgi mäletab. Mulle tundus ta ainult õrnalt tuttava näoga, ilmselt olen teda koolis näinud, aga nii otseselt ei teadnud. Jutu järgi tundus ta väga ulme inimene ikka. Ta muudkui rääkis ja rääkis, ma olin nii väsinud, et ma ei keskendunud väga ta jutule. Ta pigem ajas mind vihale vahepeal, sest ta rääkis, kuidas ta segi peaga mentide eest põgenenud on ja ta siis lõpuks maha väänati mentide poolt jne. On mida meenutada, aga ma vihkan, kui inimesed täispeaga sõidavad. Hiljem ta rääkis veel palju autodest ja joomisest ning ainetest. Küsis, et kas ma ka olen mingeid aineid teinud. Kui eitavalt vastasin ja ütlesin, et tegin oma esimese suitsugi alles 19aastaselt, siis ta ütles: "Sa oled ikka tõeline ingel," mille peale ma nii naerma hakkasin. Ta mõtles, et temaga võrreldes olen ma ingel.
Pool tundi hiljem ma ikkagi sealt garaaži alt veel koju ei jõudnud, sest Scarlett tahtis mingile oma sõbrannale Kääpale järgi minna. Käisime siis seal veel. Lisaks ta sõbrannale tuli veel üks chikk kaasa, nii et auto oli ülerahvastatud juba. Viisime tolle ära ja siis käisid kõik veel kodus. Dewo autos magav Kaimar viidi ka koju ära ja siis otsustati Bermudasse minna. Kell oli juba pool 6 hommikul, väljas oli valge ja no kui ringi siis vaadata, võis tõesti täheldada taas Nublu laulu "Kassipulma aftekas" sõnu: "Kell on pool 6 hommikul ja pooled teist on patused."
Bermuda ümbrus oli inimesi täis. Nemad aga ei suutnud kuidagi sinna jõuda. Dewo ka moosis mind pikalt, lausa palus. Ta ütles, et tavaliselt ta ei palu inimesi, aga mind palus nüüd mitu korda, et ma temaga kas kaasa tuleks Bermudasse või siis ära ootaks, aga ma ei tahtnud enam kauem oodata. Lõpuks leppisime kokku, et ma viin ta auto garaaži juurde, võtan enda oma ja siis tulen talle järgi Bermuda juurde ja viin ta uuesti Vokile. Kui ma tagasi jõudsin, siis olid nad ikka veel parklas. Scarlett tahtis,e t Dewo läheks Bermudasse ja siis nad palusid seal üksteist väljas veel tükkaega, aga lõpuks Dewo ja Muremees tulid minuga ja viisin nad Vokile ära. Dewo lubas, et ükskord me lähme jälle koos Triinu baari, nagu enne jaanipäeva käisime ja et kui ta Soomest uuesti tagasi tuleb, siis tuleb Tartusse ka külla. Ja siis ütles, et mul on Diroli reklaami säravvalge naeratus.
Dewo on ka üks mu headest sõpradest, kellega me just see aasta päris palju oleme suhelnud. Mul on kahju, et ta nüüd Soomes on ja vähe näeb, aga mõnesmõttes on mul hea meel, et ta ära nii kaugel on ja ei joo siin kogu aeg. Nagu ta ütles, siis ma võin talle alati helistada, kui ta Soomes on, mitte ainult siis, kui ta Eestis on. Mulle meeldibki temaga see, et me helistame ja räägime, mitte ei kirjuta, nagu paljude teistega.
Alati kui mul autos mängib AG lugu "Minuga", siis mul tuleb Dewo meelde, sest enne jaanipäeva ta lasi mulle selle laulu originaalversiooni, mida esitab Lil Peep, kes see suvi sussid püsti viskas. Tookord kuulasime mõlemat versiooni. Nüüd reede õhtul kuulasime päris palju seda eestikeelset lugu ja laulsime mõlemad kaasa. Mulle meeldib Dewo maitse räpilugude suhtes. Ta kuulab hoopis teisi lugusid, mida teised. Näiteks Suure Papa vanad lood "Leekides", siis esitajatest veel Kozinak, Gringo, Seadusekuulekus. Seekord kuulas ta autos suht palju Bad Arti ja Azma lugusid. Azma lugu "Minge perse" on muidugi me mõlema lemmik.
Nii ma siis jõudsin hommikul pool 7 koju ja magasin terve laupäeva maha ning läksin õhtul jälle linna. See oli põhimõtteliselt mu viimane nädalavahetus, kus mul polnud mingeid plaane, vaid sai lihtsalt linnas olla ja chillida sõpradega.
Jõudsin Võrru Vabakale, siis Joosep tuli ka Marjo ja Hanaga sinna. Rääkisime juttu ja mingi aeg liitus Kaarel ka. Samal ajal lõõritas Anne Veski Tamula rannas. Arutasime, et kui palju Anne Veski esinemise eest raha võtab. Joosep hakkas kohe googeldama ja kirjutas otsingusse: "Kuidas osta Anne Veskit?"
Mina: "See on nagu "How to Anne Veski"."
Joosep trükkis edasi otsingusse: "Tahan Anne Veskit."
Ta ikka nii totu. Ma ei teagi, mis ta sealt välja googeldas. Ma arvan, et Anne Veski küsib mingi 10 000 eurot esinemise eest, või natuke vähem. Ta on nii hinnatud artist nii Eestis kui ka välismaal. Lisaks sellele laulis ta 1,5 tundi, mitte 45 minutit, nagu tavaliselt esinejad laulavad. Mulle ta igatahes ei meeldi ja sellepärast pidi tümmi autos ka kõvemaks panema. Pärast vaatasime veel ilutulestikku, mida rannas lasti ja seda ka Vabakale näha oli. Linnapäevad kestsid sel aastal ainult 2 päeva, tavaliselt on ikka 3-4 päeva või rohkemgi.
Vaatasime, kuidas mingid purjus tüübid vanas Toyotas istusid ja oma autol signa häiresse ajasid pidevalt. Kõrval oli ka mingi seltskond veel, kelle autost tümmi kostus. Kaarel tahtis teada, mis lugu seal parasjagu käib, aga Shazami äpp ei otsi eesti lugusid välja ja ma ka ei teadnud, mis lugu too oli. Hääle järgi pakkusin, et Agent M või Paha Polly, aga Kaarel otsis autost just parasjagu midagi ja ei kuulnud, mis ma ütlesin. Toohetk ma aga ei teandud, et ta ei kuulnud. Kaarel muudkui mõtles terve õhtu, et mis lugu see oli. Hiljem ma kunagi mainisin veelkord nii muuseas, et minu arust oli see Agent M või Paha Polly, mille peale Kaarel ütles: "Jaa, Agent M!"
Mina: "Ma ütlesin ju enne."
Pärast Kaarel ütles, et krt ise teadsid ja lasid mul nii kaua piinelda ja mõelda.
Mingi aeg käisime mu autoga sõitmas, sest Joosep polnud kunagi sellega ise sõita saanud. Proovis põletada ka, aga väga ei õnnestunud, sest mul laiad rehvid. Lõpuks jõudsime järeldusele, et märga asfaltit on vaja. Natuke midagi rossal ikkagi sai põletatud ka seekord.
Vahepeal läks Joosep Marjot ja Hanat koju viima ja siis tahtis Kaarel ka mu autoga sõita. Käisime siis uuel ringil seni, kuni Joosep tagasi tuli. Kaarel muidugi kuulas mu auto hääli ja hirmutas mind, mille peale ma keelasin ta kuulata ja midagi öelda.
Pärast istusime veel mu autos, kuni uus päev algas ja kell mu autos tegi kolm piiksu. Kaarel: "Tere homme!"
Olime just eelnevalt rääkinud "maksud sõidavad" üritusest, kuhu me Kaarliga tahtsime minna, aga Joosep pidi järgmisel päeval teada andma, kas ta tuleb. Nii ta siis ütleski nüüd selle homse peale: "Ma pidin homme teada andma," aga kohe ta teada ikkagi ei andnud.
Rääkisime veel juttu ja vahepeal kirjutas Raigo ja kutsus kainekaks. Kuna nagunii oleks linna peal ja temaga koos saab alati naerda, siis olin nõus. Ütlesin Joosepile ja Kaarlile ka, et võtan Raigo ja ta 2 sõpra peale ja siis võime uuesti linna peal kokku saada. Ma ei võtnud neid muidugi enda auto peale, sest ma ei taha, et mu autoga nii juhtub, nagu Raigol üks nädalavahetus, mil ta sõber ajas Nipernaadi autos ümber.
Seekord oli Raigo muidugi ise nii purjus, et tal kulus tükkaega, et mulle selgeks teha, kuhu ma üldse minema pean. Lõpuks jõudsin kohale, siis neil läks aega, et üldse autosse jõuda. Ja kui muidu ma rääkisin ühest purjus naervast ja karjuvast Raigost, siis seekord oli neid kaks, vähemalt alguses, sest ta sõber oli samasugune, aga ta jäi ruttu magama. Kolmanda sõbra võtsime garaažide juurest peale. Too oli vähe rahulikum ja kainem, sest polnud nendega eelnevalt sünnipäeval pummeldanud, kust Raigo ja ta teine sõber tulid. Sõitsime linna peal ringi. Raigo tahtis tanklasse minna, et süüa osta, aga tuli sealt sama kiirelt välja kui sinna läks. Otsustas ümber vist. Ma ei saanud aru. Siis nad lõõpisid midagi sõpradega omavahel mingist Triinu baaris käimisest, mille peale Raigo otsustas, et peaks sinna minema. Tee peal ta unustas selle muidugi ära, et kuhu me üldse lähme. Ütlesin, et ole kuss, kohe näed. Jõudsime sinna, siis küsis, et mis me siin teeme. Üks ta sõber oli magama tee peal jäänud ja teine tahtis peole, aga Raigo tahtis Võrru tagasi minna ja siis läksime kohe ära.
See sõitmine oli väga ulme, Raigo muudkui karjus ja naeris ja laulis jne. Mõnes kohas oli paks udu, nii et mitte midagi ei näinud ja siis Raigo karjus nagu segane. Küsisin udust välja jõudes, et mis röögid? Sellepeale ta vastas: "Õudne oli ju!"
Subaruga oli muidu ülihea sõita sellist käänulist teed.
Kõigele lisaks pidas Tsoorus politsei kinni. Pani puhuma ja küsis dokumenti. Raigo jäi korra vait, mille peale ta käest küsisin: "Mis nüüd vait jäid? Nüüd oleks pidanud just kõva häälega naerma," mille peale ta jälle naerma hakkas ja ma akna lahti tegin. Siis ta sõbraga naersime, et Raigo viiakse raudselt minema ära varsti. Ma ütlesin ka, et raudselt tehakse talle varsti narkotesti või midagi. Tüüp oli lihtsalt nii täis. Avas muudkui õllepurke, jõi natuke ja siis viskas need järjest kõik aknast välja, kuigi need olid täis. Lõpuks ta sõber ütles, et neil pole enam midagi juua, sest kõik õlled on aknast välja visatud. Aga ega see Raigo tuju ei muutnud. Ta ikka lõugas edasi. Siis ta ärkvel olev sõber kommenteeris tagant Käätso sirget, kus praegu on teeremont ja postid musta asfalti ääres püsti, millel lõppu polegi näha. Ta ütles: "Vaata, tunneli lõpus ei paista isegi valgust enam, asi on nii hull siin juba," ja siis küsis, et kas ma kahetsen, et kainekaks tulin ning rääkis, et nad on Raigot juba aastaid välja kannatanud ning närvid on nii läbi juba. Ma ainult naersin. Mu jaoks oli see kõik päris koomiline.
Võrru jõudsin, siis küll aitas juba. Viisime selle magava Raigo sõbra ära, siis selle teise sõbra ja lõpuks võtsin oma auto ja viisin Raigo ka koju. See oli ka pärishea vaatepilt, kuidas ta ukseni koperdas ja trepist üles ronis. Järgmine päev polnud teda isegi netis, tal oli nii halb olla ja põhjusega.
Ma ei teinud ka pühapäeval suurt midagi. Vahepeal mõtlesin, et võiks paasapäeval käia, aga lõpuks ainult grillisime kodus ja läksin suht vara magama ära, sest esmaspäeva hommikul pidi vara ärkama, et Joosepi ja Kaarliga "maksud sõidavad" kruiisile minna. See minek polnud üldse kindel. Joosep küll ütles, et ta saab tulla, aga keegi väga midagi täpset ei öelnud, nii et ma ei osanud ka mingit seisukohta võtta, aga olin valmis minekuks. Hommikul panin kiiruga asjad kokku, sest Märt pidi õhtul Tartusse minema ja Airika ära Tallinnas ja mina Rõugesse nädalavahetuseni.

Käisine Kaarli Phaetoniga.

Joosep ja Kaarel olid juba 8 ajal Võrus. Ma ei kiirustanud, sest aega oli tegelikult poole 10ni. Ma ei tea, miks nad nii vara läksid. Autosid oli ka vähe, sest vihma muudkui kallas ja ilmateade ei lubanud ka midagi peale vihma. Minu arust oli just autoga kruiisimine sõpradega parim tegevus sellise vihmase ilmaga, kuigi mulle endale ei meeldi autoroolis vihmase ilmaga olla, see on tüütu ja väsitav, aga kui tagaistmel lebotada saab, siis on chill.
Käisime veel poes ja siis hakkasime sõitma. Kui möödusime Võru spordikeskusest, kus vihmaga tantsijad harjutasid õhtuseks ürituseks, siis Joosep ja Kaarel küsisid, et mis siin toimub, mille peale vastasin: "Artjom Savitski esineb siin õhtul."
Joosep surus näo vastu klaasi ja karjus: "Artjoom!"

Mul tuli kohe see pilt silme ette selle parima sõbra teema peale.

Ma ei tea mitu korda ma pean ütlema, et ta on ikka paras totu. See oli nii hea, kuidas ta sõidu ajal kogu aeg laule kaasa karjus või mingeid hääli järgi tegi jne. Ma jälle naersin kõigepealt seda, kuidas Kaarel naeris ja siis Joosepit ja ta lollitamisi. See oli tõsiselt lõbus. Ma olen nii tänulik selliste vingete sõprade eest. Ja mul hea meel, et nende aastatega, mil me eriti omavahel ei suhelnud, pole mitte midagi muutunud. Kõik on ikka samamoodi. Nende kahega on nii lihtne olla. Lihtsalt oled ja kõik on chill. Isegi kohvi lõhn pole nendega halb, kuigi tavaliselt see häirib mind autos. Ainus, mis mind häirib on need vene lood, mida Joosep pidevalt laseb. Õnneks neid seekord väga ei kuulatud. Valisime igasuguseid muid lugusid. Kuulasime Agent M'i lugusid vahepeal jne.
Ma ei mäleta, et millest me rääkisime, mille peale Joosep kuskil jutu sees nimetas Kaarlit oma parimaks sõbraks, siis vaatas mulle vabandavalt otsa ja ütles: "Tegelt olete mõlemad mu parimad sõbrad."
Pärast tegime selle üle veel nalja pidevalt.
Joosep muudkui otsis netist autosid. Vahepeal ta näitas meile ka mingeid, mis talle meeldisid. Mina: "See on mingi laev ju."
Joosep: "Kui te veel aru pole saanud, siis ma tahangi laeva."
Mina: "Lähme sadamasse siis!"

Autosse ja koju ära

Pidime Tallinnasse isegi mingit autot ostma minema, aga lõpuks ikkagi ei läinud, sest keegi ei viitsinud Tallinnasse minna enam Raplast. Pidime niigi kaua Raplas passima. See kruiis algas liiga vara minu arust, sest me jõudsime mingi 2,5 tundi varem kohale. Üritus algas alles kell 4. Lisaks sellele toimus see üritus heinamaa peal. Toimumiskoht Kuusiku lennuväli ütleks justkui, et tegu on asfalteeritud platsiga vms, aga tegelikkus oli üpris pika heinaga heinamaa, nii et Joosepil said jalad kohe alguses juba märjaks, kui käisime süüa ja kohvi ostmas.
Pärast seda istusime päris pikalt niisama autos. Kaarel suutis vahepeal isegi magama jääda ja und näha. Ma ei lasknud neil kummalgi magada ja siis kakkusin Kaarli kapuutsinööre ära, aga need ei tulnud ära.
Siis veel see, et Kaarlil oli iga asja peale mingid laulusõnad varuks. Näiteks kui Joosep ütles: "Anna vett," siis Kaarel vastas sellepeale: "Jah, siis saab pesta pead ja perset."
Või siis mõni tabav ütlemine, mis paljuski käisid Joosepi pihta. Näiteks, kui me alguses Estoveri juurest mööda sõitsime. Kaarel: "Ma ei teadnudki, et see siin asub."
Joosep: "Ma ei teadnudki, et selline asi üldse olemas on."
Kaarel: "Juustu või midagi oled ikka poes näinud või ostnud."
Joosep: "Ma ei söö juustu."
Kaarel: "Muidu siuke rott, aga juustu ei söö."
Joosep oli nii paigas ja karjus: "Ahah, ma pole rott!"
Enne ürituse algust autos istudes hakkas Joosep igavusest tinderdama. Ma ka siis vaatasin neid chikke seal temaga ja aitasin tal otsustada, et kas nope või like.
Mingi hetk Kaarel ka vaatas ja siis kui seal tinderis oli mingi Laura, siis Kaarel hakkas 5miinuse laulusõnadega jälle pihta: "Üks on Laura, teine Tamaara - türaaa."
Pärast mõlemad veel naersime tükkaega seda.

Poliitiline kihutustöö. Emil Rutiku
oli päevajuht.

Üritus algas, siis läksime ka lava juurde. Joosepil jalanõud juba korralikult lirtsusid ja kuna vahelduva eduga vihma sadas, siis oli ka jahe. Kaarli vanemad olid ka, siis võtsime nende käest vihmavarju, kus Joosep ja Kaarel all olid ja mul oli enda vihmavari. Ma kohati suht huviga kuulasin, mis seal räägiti. Kaarel ootas rohkem üllatusesinejaid. Esimene üllatusesineja oli Brigita Murutar ja Paul Neitsov ning teiseks Hellad Velled. Viimases olin küll pettunud. Nende pärast ma küll nii pikka maad maha ei oleks tahtnud sõita. See üritus oli üldse kuidagi suht lamp. Midagi erilist seal ei toimunud ja rahvast oli ka vähe. Me ei viitsinudki lõpuni olla, Joosepil olid jalad märjad ja külm, nii et hoolitsesime ta eest ja läksime ära. Tee peal jälle Joosep lehvitas maisipõldele, kui neist möödusime jne. Käisime Raplas tanklas ja siis liikusime Türi kaudu Tallinn-Tartu maanteele ja sealt Võrru. Tulime küll mingi üli suure ringiga Võrtsjärve äärt mööda Puhja ja sealt peaaegu Pärnu külje alla ning lõpuks Rapla juurde Kuusiku lennuväljale.
Ma otseselt ei läinudki selle ürituse pärast mingit poliitilist vastutust nõudma sinna, vaid pigem kruiisi ja hea seltskonna pärast, mis meil autos oli. Tagasiteel kuulasime suht palju alguses A-rühma ja Toe Tagi. "Deja vu" laulu ajal olid need Joosepi järgi tehtud hääled muidugi kõigeparemad. No näiteks see "Trrrr tuuut" jne. Sai jälle kõvasti naerda.
Adaveres tegime veel ühe kohvi peatuse ja siis mingi aeg jõudsime Võrru. Tee peal sadas nii kõvasti, et kui kojamehed kõige kiiremini töötasid, siis ikkagi midagi ei näinud. Õnneks Kuusiku lennuväljal olles ei sadanud nii kõvasti kui sinna sõites ja tagasi tulles.
Ja seekord olin Joosepi ja Kaarliga terve päev koos, nii et ei kadunudki ära, kuigi nad olid kindlad, et ma suudan isegi selle kruiisi jooksul ära kaduda. Terve laupäeva nad hõõrusid mulle nina alla, et ma olen reetur, eriti siis, kui ma pärast Raigole kainekaks minekut ei ilmunudki enam välja.

Vasakult: Liisi Koikson, Mari Kalkun, Mari Jürjens (Pokinen),
Ott Lepland ja Karl-Erik Taukar

Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis kirjutan blogi, aga ei viitsinud ja eile ka ei viitsinud. Käisin eile õhtul veel ema, ta sõbra ja sõbrannaga Värskas kontserttuuril "Mööda piiri", kus esines Taukar, Ott Lepland, Mari Kalkun, Liisi Koikson, Mari Jürjens ja Tõnis Mägi. Ma arvasin kogu aeg, et nad laulavad seal neid klassikalisi isamaalisi laule, aga tegelikult olid need mingid uued isamaa teemalised lood, mis olid ka osad pärishead. Lõpus muidugi laulis Tõnis Mägi ühte vana tuttavat laulu "Palve", mida ma kunagi laulupeol olen laulnud. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Mari Jürjensit, kes mind on alati köitnud. Seekord esitas ta ka ühe endakirjutatud loo ja see avaldas mulle jälle sügavat muljet, nagu ta teisedki lood. Ilus oli. Ja nalja sai ka, sest mingid väiksed lapsed tegid lava ees huumorit kogu aeg. Ja see oli juba teist korda, kui ma viimase nädala aja jooksul Värskasse jõudsin. Mulle hakkab see koht isegi meeldima juba.

Muidu olen rõõmus, aga sauna lähen vihaga

Nagu ikka, jääb kirjutamine nädalavahetuse taha toppama. Seekord on juba märkamatult kolmapäev kätte jõudnud ja selle nädalaga pole midagi suurt peale hakata jõudnud. Ja siis kui üritadki midagi teha, läheb ikka kõik perse või sajab väljas vihma. Praegusel juhul mõlemat. Rattaga pole ka jälle reedest saadik sõitnud, sest heade ilmadega pole kodus olnud ja ülejäänud aja on vihma sadanud, nagu täna, mil ma üritasin siin süüa teha ja kartuleid väiksemaks lõigata, et neid ahju panna, aga noad on nii nürid, et kõva kartulit ei lõika, aga mu näppu lõikab maru hästi, nii et ma jälle karjun siin ja loobin köögis asju. Pole vihasena just kõige sõbralikum inimene. Reedel Martini sünnipäeval tulid kuidagi just jutuks ka mingid ammused peod, millest selgus, et ka täis peaga vihastamine pole mul mingi viimase aja trend, vaid juba ammustest aegadest, mil ma ühele oma sünnipäevapeole tunginud lollakale jalaga näkku virutasin jne. Martin ütles ka, et sa oled ikka selline agressiivne tädi. See tähelepanek Martini sünnipäevalt meenutas mulle veel ridamisi teisi juhtumisi, mil ma joomise käigus kellegagi tülli olen läinud, nii et siit tähelepanek - ma olen kohati ikka üsna äkilise iseloomuga. Iga päevaga õpin end järjest enam tundma ja ma ei meeldi üldse endale. Samas noh ma üldiselt olen muidu end ümbritsevate inimestega tolerantne, aga igal asjal on omad piirid. See on nagu see Karmo ja Küberünnaku lugu "Maalt": "Muidu olen rõõmus, aga sauna lähen vihaga", mida me just Anita ja Airikaga laulsime siin ükspäev. Saunas ise kunagi ei käi, aga point on sama.
Selle asemel käisime reedel hoopis Kirikumäel ujumas. Seda muidugi peale kõiki kodutöid ja ettevalmistusi nädalavahetuseks. Pesin ja koristasin autot, pakkisin asju, tegin süüa ja panin tüdrukud ka tööle. Lõpuks nad ikkagi ütlesid, et ma ei tee kodus midagi ja käsutan neid, sest ma käisin rattaga sõitmast Vastseliina linnusesse ja tagasi.

Sain lõpuks Märdi ujuma kaasa

Kuna reedel pidi olema viimane palav päev, siis lihtsalt pidi ujuma minema, loodetavasti veel mitte viimast korda. Samal ajal Märt jõudis alles esimest korda sel aastal ujuma. Paljud ujusid laupäeval ka enne vihma Liivjärves, mille kaldal me Viitka küla reisi ajal ööbisime, aga mul oli juba tükkaega lühikeste riietegagi jahe, rääkimata siis veel ujuma minekust. Ma olen kuumade ilmadega nii ära harjunud, et külmadele ilmadele üleminek saab jälle suht raske olema. Praegu juba on harjumatu, et vihma sajab pidevalt ja väljas on kohati jahe.

Martin lubas rõnga ümber panna, delfiini peale istuda ja
hiljem puzzle kokku panna.

Reede õhtul toimus siis Martini sünnipäev. Kuna mingi aeg oli pidevalt temast juttu seoses Euro tagasi muutmisega Kroonile ning sellest, et ta tuleb Eestisse ja mul meenus, et tal on ka sünnipäev, siis mõtlesime algselt niisama laivi lennata ilma etteteatamata, aga mingi aeg kirjutas Martin ise meile kõigile ja kutsus sünnipäevale. Nii me siis seisime Maksimarketis lasteosakonnas ja mõtlesime, mida talle kinkida. Algselt oli plaan, et kumminaine, nõgesed, liiklusmärk ja tulekustuti, aga poes tekkisid uued ideed. Kaarel tahtis pardiga ujumisrõngast, aga oli ainult konnaga, nii et võttis tolle, Joosep ostis delfiini, millele saab peale istuda ja ujuda ning ma võtsin puzzle, et hommikul saaks tüüpilist tegevust teha ja "puzzlet" kokku panna.

Martin vanu aegu meenutamas

Lõpptulemus sünnipäeval oli ikka see, et Martin võttis Kaarli pagassist tulekustuti ja lasi selle tühjaks, õnneks majast veidi eemal - vanad head ajad. Nüüd ka Martini ema ja sõbrad korrutasid pidevalt, et Martin sa ei saa juua, sa lähed lolliks. Ühed tõid talle isegi alkovaba šampuse sellepärast.
Sünnipäevale minek oli ka muidugi omaette ooper. Olime kõik linnas juba, aga keegi ei osanud kokkusaamiseks kohta pakkuda ja Joosep ootas üldse süüa "seal, kus tooliga autosid pekstakse" ehk Roobenis. Kõigil oli ükskõik, mille peale Kaarel ütles: "Ärme siis kogune, kui nii ükskõik on."
Lõpuks ma pakkusin välja, et Määdi parklas, aga siis oli järgmine probleem, et kelle autoga me lähme? Sõelale jäi ainult Kaarli Phaeton, nii et kruiisisime sellega Martini juurde.
Tee peal muidugi tekkis jälle palju lolli mõtteid, näiteks Kaarel tahtis Antsla-Tsooru tee pealt teerulli ära varastada, et rullida saaks. Pakkusin talle, et siis läheks sinna Tõrva lähedale sellega - seal on vastav kohanimi ka, saaks Rullis rullida teerulliga. Mulle muidu see laul ei meeldi, aga Nublu versioon sellest on pärishea: "Telefon on väljas, sest ma ütlesin, et ma olen maal". Me kah olime maal - Litsmetsas, see on ilmselgelt parim koht reedel peo panemiseks.

Martini ema näitas videot, mis
Martini õde Martinile sünnaks tegi

Rääkides veel varastamisest, siis meenus kohe see, kui me Kurgjärvel ujumas käisime Joosepi ja Kaarliga ning juttu tuli Rõuges ühest seisvast bemmist, millelt oleks juppe vaja. Nagunii kedagi ei koti, mis tollest bemmist saab, nii et plaan oli üsna aus. Joosepil oli ainult kahju, et tal e34 pole, millele juppe varastada. Teostuseni me muidugi ei jõudnud, veel.
Olime ühed esimesed, kes Litsmetsa Martini juurde jõudsid. Teised olid veel Lätis alkorallil jne. Me ka orienteerusime kohale Martini koordinaatide järgi, mis ta mulle kunagi saatis, kui ma mingil öösel seal kandis ringi juhtusin liikuma ja ta juures juttu käisin ajamas. Ega nüüd poleks vist mäletanud täpset asukohta, et ilma koordinaatideta kohale jõuda.
Andsime kingitused üle, siis Martin lubas kohe ujuma minna, aga selleni ta ikkagi ei jõudnud, vähemalt nii kaua mitte, kui me seal olime. Ta tegi igast muud huumorit, mille peale me nii kõveras olime, et Kaarel arvas juba, et mul saab telefonimälu täis. Seal oleks pidanud diktofoni tööle panema, siis oleks ehedal kujul salvestunud ja ega kõike ei jõudnudki üles kirjutada, sest nalju tuli nagu Vändrast saelaudu.
Kõigepealt räägiti muidugi autodest. Kaarli Phaeton on üsna suur ja siis Martin kommenteeris ka mingit autot: "Tagaistmel oli hea suur, seal võis kükke teha ja muud sellist."
Siis Martin uuris, et kas tulimegi kolmekesi ja ta ema küsis, et kelle pruut ma olen. Siis Martin küsis Kaarli käest: "Tra sul oli mingi mutt ju, musta peaga?"
Kaarel: "Musta peaga.." ja naeris Martini kommentaari.
Joosep: "Must lammas."

Martini sünnipäeva seltskond.

Kuna teisi väga polnud veel peale Martini perekonna, siis oli Martinil aega meiega jutustada. Pärast ta lendas ringi igal pool ja jahvatas kõigiga. Ühispilti tahtisme teha, siis ta hakkas juba ruuporit otsima, et end kuuldavaks teha, kuigi kõik tegelikult kuulsid, aga keegi ei viitsinud enam liigutada või oli alati kellelgi just suits pooleli vms. Lõpuks said ikka pildid ka tehtud.
Peale seda liikusime Antslasse, kuigi Kaarel ei tahtnud alguses üldse minna, aga otsustas millegi pärast ikkagi ümber. Vahepeal viis Martini ema ühe Martini õe ka Antslasse veel peole. Õel oli jook käes, kui meist mööda läks. Mina: "Vanus ikka lubab juua v?"
Martin lõi seepeale käega: "15, las harjutab."
Martini vanaisa nii muuseas kommentaariks: "Saab veel 15."
Martini vanaisa tegi ka ikka huumorit kogu aeg.
Kuna Kaarel Antslat ei tundnud, siis juhatasin ta lauluka juurde, parkisime ära ja siis läksime Antsla peale jalutama. Joosep ja Kaarel muidugi vingusid, et nii palju kõndima peab, kuigi tegelikult me kõndisime heal juhul kokku ühe kilomeetri. Sai nii paljugi Hauka laada melust osa, kuigi ma olin nii pettunud, et linna peal nii vähe rahvast oli. Vanasti oli terve linn rahvast täis ja pidu käis, nüüd tundus, et kõik on välja surnud.

Tanel Padar Hauka laada avapeol

Need, kes olid, need olid laulukal peol. Ma tahtsin ka ikka näha, mis toimub ja ronisin lauluka tagant parkla juurest mäkke üles. Poole mäe peal oli üks lint, kus polnud kedagi valvamas, alles üleval teise lindi juures oli turva, aga teda polnud ka parasjagu näha, kui ma üles läksin. Mingid kaks tüüpi tulid minu juurde hoopis ja ütlesid, et sealt ei saa sisse ning hakkasid mind kaasa tirima endaga sissepääsu poole. Siis tuli turva ja ütles sama. Isegi, kui käepael oli (nendel tüüpidel oli), siis peab ikkagi õigest sissepääsust sisse minema, mitte lindi tagant. Turva küsis, et kas mul on käepeal, ma noogutasin ja näitasin oma kätt, mis on alati käepaelu täis. Turva sain aru, et mul pole ja siis hakkas midagi nende tüüpidega rääkima, samal ajal neid sissepääsu poole suunates ning samal ajal kui ta seljaga oli, jooksin ma sissse, peatusin korra esimese puu taga ning veendusin, et ta ei märganud ning jooksin siis otse lava ette. Tanel Padar laulis just oma esimest laulu, milleks oli "Armetu naer". Tegin paar pilti ja filmisin üht lõiku laulust "Nii siis jääbki" ning peale seda tulid juba Tannu uued laulud, mida ma ei viitsinud kuulata. Kaarel ka juba kirjutas ja küsis: "Mis juhtus?" ja kui talle ära rääkisin ning neid ka sinna lindi taha kutsusin vaatama, sest too turva oli nagunii mingi noor tüüp, kes poleks mitte midagi teha saanud, siis nad ikkagi keeldusid ja küsisid, et kas tulen ikka nendega koju. Nägin korra veel Aulit ja Sigmarit, rääkisin nendega juttu ja siis läksin tagasi auto juurde, ikka sealt samast lindi vahelt välja, kust sissegi tulin. Nii saigi peol käidud ja natuke osa Hauka laadast, mis sel aastal vahele jäi, sest olin Viitka külaga Ida-Virumaal reisil laupäeval ja pühapäeval. Üks aasta oli sama teema, kui samal ajal Kihnus olin. Eelmisel aastal käisin ka edasi-tagasi Antsla ja Elva vahet, sest hip-hop festival oli samal ajal ja järgmisel aastal on ka hip-hop festival samal ajal, nii et need Hauka laada traditsioonid hakkavad vaikselt ära hääbuma, millest mul on kahju, sest siiani on sealt alati vaid head ja kõige vingemad mälestused.
Sõitsime minu juhendamisel jälle Antslast välja ja suundusin Sännasse, sest Joosep pidi ühe auto sealt Võrru viima. Üritasime tee peal muusikat kuulata, aga pidevalt oli leviauk. Joosep on nii venemuusika lembuses, aga õnneks tulid nendele lugudele tihti levi tõttu pausid sisse. Mulle ei meeldi vene muusika. Lõpuks Joosep pani muud ka. Näiteks oma lemmik Raw Crew lugu, mille ajal lihtsalt peab kaasa karjuma: "Traaa."
Joosep võttis Sännas teise auto, siis kukkus kihutama kohe. Kaarel sõitis 110km/h vähemalt, aga Joosep oli ikka meist kuskil kaugel ees.
Nädalavahetusel pidi olema tähtedesadu ka. Kaarel tegi katuseluugigi sellepärast lahti, aga kuna me rääkisime muust ja ma kirjutasin vahepeal Sanderiga, kes mind Võrru ootas, siis mingi aeg Kaarel küsis: "Oot sa ei tahtnud siis tähti vaadata v?" ja pani katuseluugi uuesti kinni tagasi. Nii jäigi tähtedesadu vaatamata, sest ka laupäeval polnud võimalust üldse tähti vaadata, kuna pilves oli ja vihma sadas. Täpselt nagu siis, kui paar nädalat tagasi kuuvarjutus oli ja just tol päeval oli siinkandis pilves.
Jõudsime Võrru, siis Joosep viis auto ära, tahtsime Määdi parklasse oma autode järgi minna, aga kuna Sander oli just öelnud, et Henri on seal ja joob õlut, siis ei tahtnud keegi sinna enne minna, kuni ta ära läks. Tiksusime seni mujal ringi.
Pärast läksime sinna, siis jäin Sanderiga jutustama. Ma olin kogu suve arvanud, et ta seilab ammu juba seitset merd, aga nagu selgus, siis ta läks alles nüüd, sel nädalal praktikale ja hakkab iga 2 nädala tagant laevalt koju käima. Rääkisime päris pikalt juttu, kuna polnud ammu näinud ja veel kauem rääkinud. Kaimar oli ka, aga ta oli vaikne nagu ikka ja ootas Scarletit, kes Bangalos tööl nüüd on. Ma pole üldse neid eriti näinud enam viimasel ajal. Reedel käisin korra garage juures. Lootsin Dewot kohata, aga ta oli pulma läinud ega vastanud telefonile. Hiljem ta hellas tagasi ja siis pidime nädala alguses kokku saama, aga nüüdseks on ta juba Soome tagasi läinud, nii et peab järgmist korda ootama jääma kahjuks. Vähemalt sain vahepeal Andiga kokku. Ta oli mitu nädalat Eestis, aga kuna ta käis nii harva netis ja oli pidevalt ära, siis ei õnnestunud kunagi kokku saada, et tema käest mõned vajalikud bemmi jupid saada. Nüüd on kõik liistud jälle bemmi küljes tagasi.
Joosep ja Kaarel läksid vahepeal koju, kui Sanderiga rääkisin. Oleks tahtnud nendega ka veel koos olla, aga kuna polnud Sanderit ka näinud, siis ei suutnud end jagada. See on nii tavaline, et kõik toimub alati samal ajal. Mäletan, kuidas eelmise aasta lõpul oli ka alati nii, et mõni nädalavahetus oli linnas vaikus, aga alati kui ma näiteks Kaarliga kokku sain, kui ta Mari-Liisi töölt ootas, siis ilmusid kõik teised ka vabakale ja tahtsid juttu ajada, eriti Kaimar, kellel ma siis mitu nädalavahetust ikka kainekas olin.
Lõpuks kui Scarlet tuli, siis rääkisime veel natuke juttu ja siis viisin Sanderi rossale, et ta sealt koju saaks jalutada ja hakkasin ise ka koju sõitma. Olin vahepeal Jannoga kirjutanud. Ta tahtis, et ma ta kuhugi eemale viiks klubist, kus ta parasjagu oli, koju või kuhugi. Mul pole mingit tahtmist ta elu päästa kogu aeg, kui tal halb on, nagu ma talle ütlesin. Lõpuks nägingi teda tänaval pingi peal tukkumas. Pidasin korraks kinni, läksin tema juures, vaatasin, et kas tal on kõik korras ja siis sõitsin edasi.
Magasin mingi kolm pool tundi ja siis jälle minek. Hommikul käis majas kiire sagimini, nagu filmis "Üksinda kodus", kui avastati, et on sisse magatud. Me ei maganud sisse, aga meil juhtus igasuguseid muid asju. Näiteks hoovist välja sõites selgus, et telk jäi maha ja siis suri passat välja ega tahtnud enam käima minna. Lõpuks ikka läks õnneks. Alles kunagi õhtu poole meenus mul, et magamiskott jäi maha. Õnneks öösel külm ei hakanud, alles hommikul hästi vähe.Nagu ikka Viitka küla reiside ajal, hakati juba hommikust saadik jooma. Lõpuks ei suudetudki neid Vana-Tallinna pudeleid kokku lugeda, mis kõik tühjaks said joodud. Alguses oli paaril inimesel pudel kaasas, aga iga peatuse ajal osteti nii moe pärast neid aina juurde, et lõpuks oli see isegi naljakas juba. Ma ka jõin mingi aeg päeval ega muidu ei kannatanudki seda reisi üle elada, sest ega mingit eelnevat planeerimist polnud väga olnud. Juba eelmisel aastal oli see planeerimatus probleemiks, mis mind häiris, aga sel aastal oli ikka täielik kasjakk. Külavanem, kes reisi korraldas, ei tundnud üldse seda kanti, nii et ma ise vahepeal seletasin asju ja näiteks minu eestvedamisel sõideti läbi Kohtla-Järve, et seda linna kasvõi bussistki näha. Enamuse ajast olid mingi tankla ja poe peatused, nii et kui Narvas Selveri ees buss kinni peatati, siis keegi isegi ei öelnud, et mis edasi saab vms.

Anita, Airika ja Märdi emaga Narvas trippimas.

Käisin korra Selveris, võtsin ühe trühvlikoogi ja siis läksime Airika, Anita ja Märdi emaga Narva peale trippima. Teised jäid kõik Selverisse poodi või seal olevasse toidukohta sööma. Neil polnud õrna aimugi Narva linnast, sest kogu ülejäänud seltskond piirdus vaid Narva linnuse külastamisega, milles toimus üks üritus. Selle raames toimus ka näidislahing, mis oli täielik peavalu, sest sellepärast ma ootasin neid sealt mingi 3-4 tundi tagasi. Me olime jõudnud juba poolele Narvale ringi peale teha ning hulgaliselt pilte teha jne, kuni nemad alles poest linnuseni jõudsid.

Leidsin ühe teise purskkaevu

Me ei arvanud ka, et neil seal nii kaua läheb, sellepärast ei hakanud ise minema, aga lõpuks hiilisime ikka tasuta sisse. Siis parasjagu toimus lahingu raames paugutamine, aga see oli nii häiriv, et lõpuks võtsin Märdi ka kaasa ja läksime bussi juurde. Rääkisin talle, kus me käisime vahepeal.
Ma otsisin ühte purskkaevu, kus ma 2009. aastal klassiga pilti tegin, kui me Pähklimäe gümnaasiumi sõpruskohtumisel VKLG-ga olime. Seda purskkaevu aga polnud enam. Koht oli küll alles, aga purskaevu ja vitraaži asemel olid nüüd ainult lilled. Küll leidsin aga teise purskkaevu, mille juures oli sinna sisse astumise keeld, aga ilmselgelt ma eirasin seda, sest mul on ammu juba tahtmine kuhugi purskkaevu ronida. Oleks tahtnud seal rohkem segast panna, aga päike oli juba pilve taha läinud ja väljas hakkas jahedamaks minema, nii et piirdusin ainult ühe pildi tegemisega, et see Raigole saata, kes hiljuti saatis mulle pildi, kus ta on koos sõbraga Tallinnas Hollywoodi ees olevas purskkaevus. Nüüd paluks mulle veel üks soe ilm ja purskkaev.

Viitka küla reisiseltskond Sillamäel

Esimesel päeval ei jõudnudki väga kuhugi selle Narva linnuse pika külastuse pärast. Enne seda käisime Kuremäe kloostris ja Sillamäe promenaadil. Sillamäele polnud tegelikult üldse plaanis minna, aga kuna juba siis tahtsid kõik süüa, siis jooksutati meid ühe kohviku juurest teiseni, aga lõpuks tuli välja ikka, et ükski ei sobi ja me Märdi emaga tegime ettepaneku promenaadile minna. Jõudsime juba sinna, kui ma siis avastasin, et unustasin oma telefoni ühte kohviku wc-sse, kuhu algselt sööma plaaniti minna. Panin siis kiirelt jooksu, sest ega mul telefonist polnudki kahju, aga mul on telefoni vahel kõik tähtsad dokumendid ja toohetk oli seal vahel ka mingi 70 eurot. Õnneks oli alles.
Nii ma ei jõudnudki promenaadi lõppu, mis on nüüd täielikult renoveeritud ja ehitatud väike paviljon, mida polnud 2014. aastal, mil me viimati Märdi, Miku ja Janega seal käisime. Lasin Anital isegi ühe sarnase pildi minust ja Märdist promenaadil teha, mis me tookord tegime.
Vahepeal oli Raigo ka kirjutanud, et mind Hauka laadale kainekaks kutsuda. Ma olin juba nii pettunud selleks ajaks selles reisis, et ma juba peaaegu kahetsesin, et ma Võrru ei jäänud. Kui keegi oleks mulle tol hetkel kohe järgi saanud tulla, siis ma oleks mõtlemata kaasa läinud, et Hauka laadale ja romurallile jõuda. Õnneks Raigo pidi sellepärast ise kainekaks hakkama, muidu ma oleks küll tõsiselt kahetsenud, et purjus naervat Raigot ei näe. See on päriselt ka parim teraapia viha ja kõikide halbade emotsioonide vastu. Või siis see, kui ta ütleb näiteks järjest. "Jaaah-jah-jah-jah."
Pärast Narvas käimist sõitsime veel Sinimägedesse. Käisime ainult memoriaalis, kuigi oleks võinud vaatetorni ka minna, aga noh kui juba memoriaali üles ei leitud, siis polnud mõtet. Väljas hakkas juba jahedaks ka minema ja muidugi oli vaja veel üks poepeatus teha Sillamäel, et siis suunduda Liivjärve äärde ööbima. Käisime Peipsi ääres ja Põhjarannikul, aga lõpuks ööbisime ikka kuskil järve ääres, kus puudus isegi wc. Mõtlesin alguses, et vahet pole, kus me ööbime, peaasi, et tore on, aga ega õhtul ka väga midagi ei toimunud, sest vihma hakkas sadama.

Enne seda muidugi oli ilus päikeseloojang, sõime sefiiritorti ja tegime nalja ning pilte, aga kõik vajus suht ruttu ära vihma pärast. Mõtlesin, et olen seni telgis, kuni vihm järgi jääb, aga siis hakkas veel kõvemini sadama. Telgid olid nii paigatud ka, et osa seltskonda ühelpool randa ja teised olid teisel pool ja põhiline joomine toimus seal teisel pool, nii et ma rääkisin Märdi emaga juttu, kes oli kõrvaltelgis. Mingi aeg läks ta Anita, Airika ja Sanderi juurde, kes mängisid ühe varju all mingeid mänge. Siis hetk hiljem läks Märdi isa kõrvaltelki magama. Ütles, et kaotas terve pere ära kuhugi ja laulis ning jäi siis magama. Märt tuli ka lõpuks ja jäi magama. Siis mingi aeg mu õde otsustas ka, et tahab me telki tulla, aga kuna ma jätsin asjad telki ega viinud neid bussi ära ja Märt magas telgis risti, siis ta ei mahtunud sinna ja läks ikkagi teise telki. Enne 12 oli vaikus, aga mul ei tulnud und ja siis jutustasin netis kõigiga. Annu rääkis Sandro vägitegudest Rõuges, kuidas ta auto keset päist päeva mu maja juures mitu korda üle katuse keeras ning edastas romuralli tulemusi ning siis seletasin veel Raigoga, kes oli lõpuks Võrru tagasi jõudnud ja ikkagi jooma hakanud. Vaidlesime, aga ta ei suutnud ära otsustada, kas ma olen imelik või äge. Lõpuks ta ütles, et ta ise ka imelik ja lõplikul vaatlusel selgus, et ega omasuguseid ei sallitagi. Imelikult äge siis juba. Ja imelikkudega pidigi äge suhelda olema. Ja mind ei vaadata Ida-Virumaa linnade tänavatel imelikult, kui ma vene keeles ropendan, vaid sellepärast ma olen niisama ka imelik. Tegime igast plaane ja vestluse lõpp kulmineerus üldse võru keelseks:
Mina: "A ma lää ärq magama, avitas kah täämpäses joba."
Raigo: "Jaah, ma ka är sängü. Sai külänt kudrutatus."
Mina: "Olõ ei midägi tetä ku suu kinni eiq püsü!"
Raigo: "Jaah, mis õx ulliga tiit."
Mina: "Pümme viit mõtsa, a ulliga olõ eiq midägi tetä."
Raigo: "olõi joht. Mine är magama ull!"
Nii hästi me saamegi läbi. Igal inimesel peaks olema üks imelik sõber. Ja lõpuks oli kell juba pool 2 ning kella 6 ajal tegin silmad juba lahti, kuigi kell 7 pidi äratus olema, sest eelmisel päeval jäi palju kohti käimata. Terve öö sadas vihma. Hommikul õnneks ei sadanud, kui asju kokku panime, aga enne ära minekut hakkas uuesti sadama. Bussijuht ka huias kogu aeg, pani juba õhtul bussi uksed lukku, et keegi bussi ei saaks minna ja hommikul ei tahtnud ka kedagi bussi peale lubada, kui sadama hakkas. Miks sa üldse oled siis bussijuht, kui kliendi soove ei arvesta? Kogu aeg oli tal mingi häda, nagu sõidaks hobiautoga, mida peab pärast igat sõitu uuesti puhtaks lakkuma. Ühistranspordi puhul see ei kehti.

Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis

Hommikul oli jälle tankla peatus ja siis suundusime Toilasse, Oru parki, jõudsime ühe paviljoni juurde ära ja rääkisin neile natuke sellest. Taheti vanasse lossi kohta ja teise paviljoni juurde ka minna, aga kui jõudsime lõpuks teise parklasse, sinna lähemale väravateni, siis sadas nii kõvasti, et sõideti kohe minema, kuigi paljud oleksid tahtnud välja minna. Edasi läksime Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumisse. Sinna tahtsin ma kõige rohkem minna, sest mujal ma olen käinud, aga seal mitte. Alati öösiti või sellisel kellaajal sinna kanti sattunud, mil see juba kinni on olnud. Märt ütles, et ta on käinud kunagi ammu seal ja ei tahtnud kaevandusse ekskursioonile minna. Ma hakkasin ka kahtlema, juba sellepärast, et mul on klaustrofoobia. Õnneks see ei andnud eriti tunda, aga see ekskursioon kaevanduse käikudes oli küll igav. Ma olen tehnikast huvitatud, aga see giid rääkis kogu aeg mingitest kaevanduses kasutatavatest masinatest, mis seal käikudes olid ja see ekskursioon kestis 1,5 tundi, nii et see muutus lõpus juba päris tüütuks ja kui klaustrofoobia andiski tunda, siis sellega, et ma tahtsin sealt lihtsalt minema minna, aga ei saanud, sest käikudes olles ei teadnud, kuhu suunduma peab ja külm oli kaa. Lõpuks, kui ring sai täis ja me trepini jõudsime, mis üles viib, siis ma läksin kohe minema. Teised jäid veel sinna ja valdav osa seltskonnast jäi muuseumi kohvikusse veel sööma. Ma läksin bussi juurde, sõin seal ja rääkisin teistele ka, kes kaasa ei tulnud, et mõttetu oli.

Reisi seltskond Narvas

Bussi seltskond oli muidu igati chill. Nalja sai kogu aeg kõvasti, eriti tagasi sõites. Mässu isa teeb kogu aeg kvaliteet huumorit, nii et ma lihtsalt naersin seal. Kui teised jõid vanakat, siis Anitale ja Airikale ostsin ma Anna ja Elsa lastešampuse kaasa. Pärast, kui nad seda enam ei tahtnud, siis saatsime pudeli bussis ringi peale. Kõik olid harjunud, et ringi peal on vanakas, nii et kui see pudel järgmise juurde jõudis, kes jooma hakkas seda isegi, aga siis üle sai, siis me saime jälle seal taga naerda. Mässu isa ka proovis seda ja siis ütles: "Kui mehed selle ära joovad, siis muutuvad sellised nagu siin pildi peal," (Anna ja Elsa on šampuse pildil koos eeslitega) ja siis lisas: "Ma ei mõelnud seda eeslit."

Sest Rakvere!!

Pärast rääkisime söögist ja veganiks olemisest veel, siis jätkasin Anitale neid Karmo ja Küberünnaku laulusõnu: "Pole väga vegan, lauda vaja ikka liha ka", sest vegan toit on hea, aga ilma lihata ei saa.
Enne kojusõitu käisime veel Rakvere linnuses. Vahepeal, kui me kaevanduses olime, oli ilm ka heaks läinud, aga nagu ikka, kui on vaja välja minna, siis Rakveres hakkas uuesti sadama ja oli äike. Õnneks see oli ainult hetkeline, kuigi kogu Rakvere linnuses oldud aja tibutas vahepeal, siis oli jälle palav ja siis tuli külm tuul, nii et ma panin vist 3 korda dressipluusi selga ja võtsin jälle ära.
Rakvere linnus on päris hästi välja ehitatud ja sisustatud. Polnud seal ka varem käinud, ainult all parklas. Kristo tahtis talvel härja juures käia, aga siis ma ei viitsinud ka tookord autostki välja tulla. Nüüd sai ikka kogu linnusele tiir peale tehtud ja seda kõike tasuta, sest me hiilisime jälle tasuta sisse, nagu mitmes muus kohas. Ainult Kohtla-Järve kaevandusmuuseumisse pidi pileti ostma, sest seal pandi nimed kirja, et kontrollida pärast, kas kõik jõuavad ikka pärast maa alt tagasi.
Nagu ikka, oli vaja veel enne koju tulekut üks poe peatus teha ja enne seda 3 ringi Rakvere kesklinnale peale sõita, et bussi parkida ning lõpuks kui Viitkale jõudsime ja asju oli vaja hakata bussist autosse kandma, siis tuli jälle paduvihm. Ma ei tea, mis värk selle reisiga oli. Kõige selle juures kiideti korraldajat ja ilma, mis polnud liiga kuum. Minu arust väga sarkastiline. Kohati oli see reis tore, sest seltskond oli väga tore, aga kogu see korraldus ja käimised oli üks suur fucked up. Bussis juba räägiti, et järgmisel aastal plaanitakse Rootsi kruiisile minna. Me aga mõtlesime Märdi emaga, et peaks hoopis oma seltskonnaga Pakrile minema ja homme lähme Märdi pere ja ta tädi perega Värskasse Lämmijärvele Setoline-ga sõitma, millele ma olen ka mõelnud juba eelmisest suvest saadik.

Esmaspäev oli see day off päev jälle, mil nädalavahetusest puhata ja mitte sittagi teha. Nii palju tegin, et kuna väljas sadas vihma ja plaanisin teisipäevast täikale minekut, siis korrastasin oma kappe natuke. Täika oli ka mõttetu, sest vähe rahvast oli ja keegi väga mingeid oste ei teinud. Käisime isa juures ja ema juures ja linnas veel. Ja enne Rõugest ära tulekut nägin Joosepit. Ta tükkaega vahtis me auto poole. Ma reaalselt ei tundnud teda kohe alguses ära, sest ta oli Melari bemmiga ja tal polnud prille ega isegi mitte päikeseprille ees. Ütlesin Märdile, et me peatuse teeks ja siis rääkisin Joosepile seda, mille peale ta ütles: "Vaatasite, et kes see vahib siin, jah?" Mul meenus kohe Raigo sellepeale, sest me ei saa ikka sellest vahtimise teemast üle, kui ta mulle üle laua ütles: "Mis vahid" ja sellepärast ma olengi ta arust imelik. 

Sissepõige Misso külaellu

Pullijärve metsamaja juures olev
rand

Ma isegi ei mäleta, kas ma olen varem rattaga Missos käinud või mitte. Ma olen seal viimase pooleteise aasta jooksul nii palju üksinda ringi hänginud. Enam-vähem sellest ajast peale, mil Märdi vanaema Missos hooldekodus on (2016. aasta lõpust vist). Samas, kui ma 2012. aastal sattusin sinna alles esimest korda elus.
Mulle meeldib see koht - selline väike alev, depressiivne koht, külaelu. Ma olen alati rääkinud, et tahaks kolida kuhugi võõrasse kohta, mingisse väiksesse alevisse, osta seal korterelamusse endale korter ja elada omaette. Misso on potentsiaalselt selline koht, kuigi mitte päris see, sest seal on tuttavaid. Tahaks täiesti teise maakonda, kus kedagi ei tea. See oleks nagu seriaal "Naabriplika" - elad küll üksi, aga ümberringi on ikkagi inimesed ja kogu aeg toimub mingi külaelu. Üksi kuskil metsas küll elada ei taha. Igav on ka, isegi siis kui on pere ümberringi, nagu Viitkal praegu. Isegi mitte nagu igav, aga naabrid on puudu. Rõuges näiteks kogu aeg mingi elu käib trepikojas jne. Mu vend Rõuges on, siis ta ütles alati: "Laske inimesel elada," sest teda just häirib näiteks see, et naabrid lendavad lambist uksest sisse. Meil on liiga tüütud naabrid. Sellised vanamutikesed, kes said omal ajal liiga vara pensionile ja nüüd neil lihtsalt liiga palju vaba aega, et teisi tüütamas käia.

Pilt Misso-Hino teest 2017. aasta
kevadel. Nipernaadi rännak.

Üks neist kutsus mu ema oma sünnipäevale. Pidu pidi toimuma reedel, aga ta käis terve nädal üle küsimas mu emalt, et mis kell ta tulla saab. Juba esmaspäeva hommikul alustas, lasi seni ukse taga kella, kuni mu ema üles ärkas, nagu oleks mingi elutähtis uudis. Ma ikka nii naeran neid.
Misso on võrreldes Rõugega väga rahulik koht Eesti äärealal, kuigi liiklust on alevit läbiva Riia-Pihkva maantee tõttu rohkem. Kui seal lihtsalt ringi jalutada, siis tavaliselt ei näe eriti kedagi, nagu polekski inimesi, kuigi kõik aiad on ideaalselt korras ja kortermaja akende poole vaadates tundub, et sealgi on pidev elu sees. Aga seal on mingi eriline rahu, kerge on olla lihtsalt niisama. Alati, kui Märt ja ta vanemad läksid nädalavahetustel hooldekodu vanaema vaatama, siis jalutasin mina läbi alevi, käisin vahepeal Pullijärve ääres või kõndisin neli kilomeetrit Missost Hino külla, kus elab Märdi tädi ja kuhu tavaliselt edasi mindi. Hino on samuti omapärane koht oma ilusa järve ja selle äärde jääva teega, mida mööda ma olen palju kõndinud ja ka suusatanud. Ühel talvel käisime Anita ja Märdi täditütrega isegi järve peal suusatamas.

Pullijärve üks rand paljude seast

Täna siis läksin rattaga Misso, aga mitte Viitkalt, vaid kuskilt Murati tee pealt. Märt käis Muratis alkot ostmas ja siis panime eelnevalt ratta auto peale ja tagasi tulin rattaga. Mitte päris Muratist, sest seal on teetööd, aga Haanja teeotsast alatest mingi 5km enne Missot. Missos üritasin ümber Pullijärve sõita, aga ei õnnestunud, sõitsin peale Pullijärve metsamaja liiga pikalt nii palju edasi, et lõpuks otsustasin siiski ümber keerata ja tagasi minna, sest see tee ei viinud tagasi Misso, nagu ma lootsin ja tahtsin veel ujuma ka minna. Pullijärves oli sama soe vesi, nagu mõned aastad tagasi, kui seal Märdi ja ta sõpradega ujumas käisime. Ujusin ja lebotasin niisama üksi rannas - lihtsalt olin. Rattaga sõitmisega on sama - lihtsalt oled ja kulged oma tempos sinna, kuhu pähe tuleb. Rattaga sõitmine täidab endiselt sama eesmärki nagu aastaid tagasi. Vahel harva on see trenn, aga enamus aega on see põgenemine maailma eest ja see sõit loob pääsemise tunde.
Tagasiteel käisin Põrstõ järve ääres, kus polnud samuti mitu aastat käinud. Selle ajaga oli seal nii palju muutunud - mets suures osas selle äärest maha võetud ja ujumiskoht üsna räämas. Kelli ütles sama. Ta ujus just seal parasjagu, kui ma kohale jõudsin. Ma jälle ei tundnud teda alguses ära, nagu paar nädalat tagasi Rõuges mingil pühapäeval, kui Joosepiga jalutamas käisime.
Kelli ütles, et vesi on külm, aga mul oli nii palav, et vesi tundus ikka väga soe, kuigi ujuma ma rohkem ei läinud. Pigem oli vesi seal mudane. Mulle ei meeldi ujumiskohad, kus pärast oled mustem kui algselt vette minnes. Näiteks Ahitsas on väga limane vesi ja mõned on öelnud, et Kirikumäel on ka, kuigi viimasesse tahaks ikkagi ujuma minna nüüd mingi päev.
Sel aastal ma olen ikka heade ilmade tõttu üllatavalt palju ujuma jõudnud. Viimase viie suve jooksul jõudsin tavaliselt maksimaalselt 3 korda ühe suve jooksul ujumas, kui hästi läks, aga nüüd ilmselt ei jõua enam neid kordi kokku arvutada. Alguses, kui palavad ilmad algasid ja ma ka palju rattaga sõitma hakkasin, siis käisin iga päev kaks korda ujumas - peamiselt Rõuge Suujärves või Viitinas. Endiselt tahaks väga Tõrvasse minna, et Eesti kõrgeimast vettehüppetornist alla hüpata, aga pole jõudnud ja ma arvan, et ei jõuagi ilmselt. Kõik juba hirmutavad, et head ilmad ei kesta enam kaua. Alternatiivplaan oli muidugi Kubja, aga nagu pühapäeva varahommikul selgus, kui Raigoga seal käisime, et torni teine korrus on suletud, sest veetase on nii madal, nii et sellest pole ka väga kasu. Eelmisel suvel ma Tõrva torni kolmandalt korruselt kaugemale ei jõudnud, sest Kristo soovitas mul algusest alustada ja kui ma kolmandal korrusel juba hüppe ajal veits vabalangemist kartsin ja kõigele lisaks oma riided seljast ära hüppasin, siis kõrgemale ma tol hetkel minna ei julgenud, aga tean, et kui ma iga päev hüppamas käiks seal, siis lõpuks ma ikka hüppaks ära ja oleks ilmselt esimesel korral ka hüpanud, sest siis ma veel ei teadnud seda vabalangemise tunnet. Kui ma Karevile üldse sellest tornist alla hüppamisest rääkisin, siis ta ütles, et mul on ikka nii suitsiidsed mõtted ja Raigo ütleks sellepeale: "Hull mutt oled!"
Kokku sõitsin täna rattaga 37 kilomeetrit. Mitu inimest on mu ideed julgustanud, et võiks rattamatkale minna. Keegi veel huvitatud on, siis andke märku - mul marsruudi ideid jagub.
Joosepist ja Kaarlist täna juttu ei tule, aga peale reedet saab topelt. Nii palju ainult, et ma olen täielik kirjaoskamatu, sest ma ei oska kirjutada ŠKODA, nagu Kaarel täna täheldas. Tahaks kohe midagi öelda, aga kõigele lisaks ropendan ma ainult vene keeles. Ma loodan, et nädalavahetusel mind Narvas jälle imelikult sellepärast ei vaadata, sest kõik mu vene juurtega tuttavad ütlevad, et ma ei tohiks neid sõnu üldse kasutada, aga mul pohhui.