Vaata seda muuseumit

Sai siin küll juba räägitud viimsest päevast, aga sõnad ei lõpe ikka veel otsa. Rääkides uskumustest, siis leidsin horoskoobi, mida on toonud algav vesidraakoni aasta? - Lambal tuleb südant puistata. Draakon korraldab su ümber möllu ja su esmane reaktsioon on pilk langetada ning oma asju edasi ajada. Keskendu sellele, mida sa kõige paremini oskad. Võib tekkida kiusatus püss põõsasse visata, aga ära seda tee, kuula sõprade nõu.
See kõik, mis on siin vahepeal toimunud, on röövinud mult kogu mu jõu, et selge aruga midagi öelda või teha, sellepärast olen ma pigem vaikinud, oma asjadega tegelenud ja mõnda aega kadunud olnud. "Mõnikord peidame end teiste, kuid enamjaolt iseenda eest.." ja nii enamvähem ongi. Mul on endiselt raskusi maa peal püsimisega, nagu Jaanus väidab ja vahepeal tulevad sellised uitmõtted, mille peale Joosep mulle aru üritab pähe panna või Kristjan, kelle jutu peale nunnumeeter errorisse läheb.
Mitu inimest on mind uskuma pannud tõdemust: "Ükskord lepid mitte millegagi", mille peale lendab lusikas hooga nurka ja vahel jääbki sinna. Read seisavad ja kõik kukub jälle pisarate saatel kildudeks.
Aprilli lõpus saab selleks õppeaastaks kool ka enamvähem läbi, kohe on ees eesti keele riigieksam jne. Eelmise aasta Theodor Parkeri tsitaadiga "Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse" kirjandisse oleks mul praegu tunduvalt rohkem kirjutada, kuna neid eesmärke on viimasel ajal juba liiga palju kaduma läinud. Kui eesmärk ühel hetkel eest kaob, siis on pohhui ka kõigest ülejäänust. Nagu Elise sünnipäeval energiajoogi kahjulikkusest räägiti, mille peale ma Etsile ütlesin: "Olen e-lu-põ-le-ta-ja" ja olengi selleks vist tasapisi saanud.
Mult röövitakse kõik mu head inimesed, aeg läheb, inimesed kaovad ning tunnen, kuidas kogu mu maailm jalge alt kaduma hakkab, satun järsku ettearvamatute sündmuste ja inimeste sekka, kus ma end varasemalt leidagi poleks osanud. Ma ei tea, miks ma sellistesse situatsioonidesse satun, aga ju see on siis millekski hea, saatus või midagi. Siinilmas ongi tegelikult nõnda, et inimene peab oma elus kõik läbi elama, see teebki meist inimesed, kordumatud inimesed. Kuigi tegelikult on väga palju huvitavaid asju juhtunud, uusi ägedaid sõpru ja tuttavaid, samas aga ei suuda mitte miski neist teha mind õnnelikuks, kuna kuskil on mu totu 1 ja totu 2, kes on mu kõige tähtsamad ja vajalikumad inimesed. Ei taha ega saa ilma nendeta. Vahel ei viitsi ega tahagi enam midagi, kuna mitte millelgi muul pole mõtet.
Ah, et mis ma siis teinud olen? - Vahepeal on märtsist juba aprill saanud. Kõigepealt siis nädalavahetustest. Reede, 30. aprill oli jälle vaba, nagu tavaliseltki. Ei tahtnud toopäev üldse ärgata, kuigi kokkuvõttes kujunes see reede üle ootuste heaks ja kõik mu soovid täitusid.
Alustasin oma toas remondi tegemisega, millest on saanud üsna pikk projekt, enne kui kõik saab täpselt nii, nagu ma tahan. Reedel alustasin oma toa ümber paigutamisega, nii et nüüd näeb üks nurk välja selline:
Mingi päev võttis isa riiuli maha ja muud ideed järjest teostuvad. Ükspäev koolist tulin, siis onu oli tööl, sain tasuta sõita ja rääkisin talle oma remondiplaanidest ning palusin, et ta mulle tapeediliimi tooks, mille tagajärjel on nüüd üks osa seinast kaetud ajalehtedega vastavalt kardina teemadega "tabloid" ja kõik muu selline ajakirjandusega seonduv. Kui olin talle tookord bussis kõik ära rääkinud, hakkas ta kõige selle peale naerma ja ütles: "Sa ei ole normaalne", aga jah, see on hetkel mu ainus rekreatiivne tegevus, kus ma suudan ennast kõigest muust välja lülitada ja keskenduda ainult ühele eesmärgile ning samal ajal täita oma enda unistusi. Blogi kirjutamine on ka muidugi üks meelelahutuse viise, aga selleks peab olema inspiratsiooni, mille allikas pole hetkel käeulatuses.
Sellel reedel oli mu sooviks lihtsalt viibida kuskil seltskonnas, mitte midagi tegemata, jälgides inimesi jne. Niisiis oldigi õhtul Innu juures. Innu oli muidugi üli segi, kui me ta juurde jõudsime, nii et pärast, kui teised ka jooma hakkasid, sai väga palju nalja ikka, kõik laulsid ja tantsisid mööda tuba ringi.
Alguses rääkisime niisama Jürgenist ja ta klubis käikudest, Priit seletas ning tegi järgi seda, kuidas Tamm klubis gorillat pani ja lõpuks tuli Tamm ise ka sinna. Rääkisin Tammele, kui äge ta eile bussijaamas Mariat ja Maarjat oodates oli, nagu mingis filmis - seisis liikumatult tuule käes ja tõmbas suitsu, ülivõimas vaatepilt oli see. Tamm ise naeris täiega, kui ma talle seda kõike kirjeldada püüdsin, kuidas see kaugelt vaadatuna tundus. Priit ka kuulas me juttu ja ütles siis: "Ma nägin sind ka ükskord.., pildi pealt!"
Innu ja Priit tantsisid põhiliselt, pärast Innu tõi harja ka veel ning rokkis tollega. Laulud olid ka ägedad: neid öiseid teid, põgene vaba laps ja kaunid baleriinid, mida kõike ma ka nendega kaasa laulsin. Rääkisin seal kõigiga ja üldse mega lõbus oli. Mainimata ei saa ka jätta seda, et Maria oli NIII ILUS ja on seda tegelikult kogu aeg. Pärast läksid paarid vahetusse, kus Maria omastas Innari ja Mariana omakorda Priidu, nii et kui Maria pärast Priidul süles istus ja seda teksti ajas, ütles Priit Mariale: "Ära hujja enam!", mille peale me Maria ja Eliniga mega kõveras olime. Elin on ka ägee.
Innu ei saanud lõpus enam midagi aru, umbe asjalikult otsis plaate ja laulis: "Koolis, ma käisin koolis.."
11 ajal viisin nad klubisse ära. Maria ütles, et ma olen Tamm 2, kuna mul on nüüd ka võim ja bassikas ehk siis järgmine golf, millel tümm peal on, nagu Tamm ise selle kohta ütles. Peale seda kutsusin Hannese välja. Tegelt kutsusin teda juba Innu poole, aga sinna ta ei viitsinud tulla, nii et läksime alles pärast välja. Pidime tegelikult jäätist ostma minema, nagu lubatud, aga kell oli nii palju, et poed olid kinni, nii et chillisime niisama linna peal ja arutlesime mingil teemal, mida ma praegu enam ei mäleta. Vahepeal oli Tamm ka me juures ning Tauri mõnitas mind kõrval autost elektriakendega, põhiline oli see: "Biku, vaata", millele järgnes akende üles-alla liikumine, samal ajal, kui ma oma akent alla või üles väntasin. Ja siis ma olin nii suures jutuhoos, et Hannese nimest sai Hanne ja Tamme meeldivast tutvusest sai tuttav meeldida. Ma olin reedel üldse mega "arukas". Vaatasin päeval mingit seebikat, aga kuna isa käis vahepeal, siis pidin korraks väljas käima. Tulin tuppa ja vaatasin seebikat edasi, ise imestasin, et mingid uued näitlejad on seal, vaatasin tükkaega ära ja alles siis avastasin, et vahepeal oli järgmine seebikas alanud.
Ma armastan saatust, sest just sel hetkel plaanis Tamm koju minna, viisin Hannese ära ning läksin Statoili juurde. Peatusin just, kui üks naine mu auto juurde jooksis ja küsis, et kas ma saan nad CT-sse ära viia. Kõrvalt vaatas vastu Sten, kellega me pole kunagi üksteist sallinud, aga kuna see naine oli väga tore ja meeldiv ning "ei" pole viisakas öelda, siis olin nõus nad 5€ eest ära viima. Ma ei kujuta ainult ette, kuidas nad neljakesi taha ära mahtusid. Sõidu ajal sain selliseid komplimente: "Mulle meeldib see tüdruk! Sul on nii vahva tümm siin! Ägedate lokkidega tüdruk! Oma küla mutt". Devin oli ka nendega. Me pole küll mingi 15 aastat suhelnud, kuigi oleme ühest külast pärit - sealt, kus mu isa elab ja saime väiksena läbi, aga ta on endiselt väga sõbralik ja oli tänulik, et ma nad ära viisin jne. Ülimalt positiivne, see naine, kes mu kõrval istus, oli ka nii liigutatud, et ma neid aitasin.
Läksin Vabakale tegin kõne Kaarlile ja sain aimu, miks ma teda terve õhtu ei näinud, kuigi ma teadsin, et ta on kuskil linnas. Tahtsingi näha teda, aga vahepeal helistas Maria. Viisin nad Priiduga koju, sõitsin ringi veel ja läksin Noorusele. Kaarel tuli mu autosse, rääkisime natuke aega ja käskisin tal tule korda teha KOHEE, mida ta aga ei teinud. Peale seda üks linnaring veel ja siis koju.
See on maailma parim tunne, kui sa tunned ühe hetkega, kuidas su päev on korda läinud. Pole ammu nii rahuliku südamega koju tulnud, kui täna, kuigi sellele järgnes kohe Kaarli sõnum, mille peale ma ju ütlesin, et ta otsib pahandusi..
Vahepeal oli Ego mu akna all serenaadi laulmas käinud lauluga: "Ära piina mind", aga ma polnud siis veel kodus ja ma ei kuulnudki.
Jõudnud koju, rääkisin veel ebaadekvaatses olekus Karliga, kes ajas mitte üldse tema moodi tarka juttu, mida oleks ma temalt kõige vähem oodanud, kuigi olin positiivselt üllatunud, kuna tavaliselt on Hannes see, kes tarka juttu räägib, aga täna oli hoopis vastupidi, et Hannesega ajasime niisama segast ja Karl pani tarka.
Reede ja laupäeva plaanid läksid täpselt vastupidises järjekorras. Laupäeval ma ei plaaninudki eriti kuhugi minna, aga lõpptulemus oli see, et Sagu oli viimast päeva alakas ja ma sain esimest korda kellelgi kõrvalistuja olla. Annu, Rain ja Ats olid ka. Läksime linna, käisime poes ja siis Vabakale. Lasime Atsiga jooki ja panin Kristjaniga netis segast. Sagu ja Rain seletasid just midagi, mõtlesin pooleldi nendega kaasa ja samal ajal rääkisin Kristjaniga, nii et kirjutasin talle lause, mida just Rainile olin öelnud, pärast vaatasin, et misasja ja hakkasin täiega naerma.
Tauri käis ka vahepeal Vabakal, rääkisin temaga ja siis nägin Timot ja Ricot. Ma ei lasknud neil midagi öeldagi, kui nad juba naersid. Lõpuks tuli ikka ära küsimus: "Kus Kaarel on?"
Mina: "Kaarel joob.."
Rico: "Mis sa lased tal juua, te lähete tülli nii. Kutsu ta siia!" ja mulle juba vahepeal tundubki, et me oleme tülis, kuna ma ei mäleta enam seda päeva, kus me normaalselt näiteks msnis oleksime rääkinud.
Sagu ei viitsinud eriti kaua linnas olla, nii et enne 12 jõudsime Rõugesse tagasi, millest meil Atsiga muidugi kahju oli, nii et me jäime veel välja, kuigi mega külm oli. Ats tahtis joosta, et soojem hakkaks, aga ma ei viitsinud, nii et ta võttis mu kukile ja hakkas siis ise jooksma. Panime üldse nii segast seal kahekesi, aga lõpuks ma läksin ikkagi tuppa ära. Rääkisin Kristjaniga, Raigo ja Egoga veel msnis, und üldse polnud. Ego: "Ma mäletan Bikut, kes iga lause lõpus pani 100 :D märki, kus on see Biku?" Igatseme vanu MINA-sid tagasi, kõik on nii muutunud.
1.aprill - nägin kirjut liblikat, nüüd tuleb kirju suvi. Käisime Annuga ratastega sõitmas, tegime jäätisekokteili ja mul on veel rohkem suveplaane peas.
Eelmine nädalavahetus (5.-8. aprill), mis algas juba neljapäevaga, aga kirjutan sellest kunagi hiljem koos kooli teemaga. Kuigi ma algselt oli plaaninud reedel linna minna, siis mingi hetk vajus see mõte ikkagi ära, nii et hakkasin hoopis valmis segatud tapeediliimiga ajalehti seina panema, kuni kõik rääkima hakkasid ja linna kutsusid. Tegin kiiruga oma "remondi" ära ja läksin linna, kõigepealt Priidu poole. Kutsusime Karli ka välja, aga kuna Priidul läks veel aega, siis läksin ma seniks linna peale, et Sannuga kokku saada, aga kuna ta läks Annika poole, siis sõitsin niisama ringi ja läksin lõpuks Rossale, kus olid Priit, Maria, Karl ja Tamm ning lõpuks ilmus sinna ka Joosep, kes oli tegelikult juba pikemat aega Rossal olnud, aga ma ei märganud teda, kuna ta golfil pole enam xenoneid ja ma arvasin, et ta tuleb Volvoga linna, samas ma polnud üldse kindel, et ta tuleb, kuna me polnud rääkinud, teadsin ainult, et ta on liikvel kuskil, kuna Taago nägi teda eelmisel päeval.
Maria: "Joosep tuleb!"
Mina: "Mis Joosep?"
Tamme auto oli ees ja ma nägin alles siis, mis Joosepit ta mõtles, kui ta juba mu kõrval seisis. Ma olin nii rõõmus. Ta ütles umbe tõsiselt mulle: "Ma otsin su pärast üles, ma tahan sinuga rääkida.."
Mina: "Misasja? Millest?"
Joosep naeris ja ütles: "Lihtsalt tahan rääkida no, ma ei või oma parima sõbraga niisama rääkida v?" ja läks.
Maria oli jälle nii ilus. Seletasin nendega seal ja läksin siis Siretile Selveri juurde järgi, et ta ka Annika juurde viia. Siret oli mega vaimustuses sellest, kuidas ma üksi ringi sõidan, mul tümm nüüdsest auto peal on jne. Siret oli ainuke, kelle ma sel päeval oma auto peale võtsin, no tegelikult Joosep ka, aga põhimõtteliselt ma ei lubanud muidu kedagi oma autosse niisama chillima, kuna mul on pidevalt vaja käia ja sõita, erinevate inimestega kokku saada jne, kuigi mul on juba mitu nädalavahetust olnud plaan Mango, Kapi ja Jaanusega ringi chillida, nagu sügisel peaaegu igal nädalavahetusel. Jaanus on juba 3ndat nädalat sõjaväes istunud. Laupäeval helistas mulle, siis rääkis kõigest pikalt ja laialt. Loodan, et eelseisval või järgmisel nädalavahetusel Jaanus saab välja ja mu plaan ka teostub.
Läksin tagasi Maria, Priidu, Karli ja Tamme juurde, Innu tuli ka veel ja siis Maria ja Priit pidid korraks Haanjas käima, aga kuna nad lõpuks ei läinudki ja ma vahepeal Sannu, Pätu ja Siretiga olin kokku saanud, siis kohtusime lõpuks kõik Määdi parklas. Vaatasime täiskuud, mille peale ma nalja pärast ulguma hakkasin ning kinnitasin Pätule, et ma olengi tegelikult libahunt. Pätu vaatas kella ja ütles: "Sul on veel mõni minut aega.."
Mina: "Milleni? A, et kui kell saab 12, siis muutun päriselt libahundiks v?"
Pätu: "Mhm", mille peale ma talle metsikust ihast rääkisin, mis mind selliseks loomaks muudab, et ma endalegi märkamatult kogu õhtu linnas kiirust ületasin, valmistudes nii libahundi kehastamiseks jne.
Maria ja need läksid minema ja me läksime tagasi Noorusele. Eeri ja Alex olid ka seal, tahtsin rääkida nendega, aga Pätu sõitis täpselt me vahele. Ajasin Sannule ja Siretile jälle mingit segast, ülbitsesin ka vist ja läksin ära. Vahepeal helistas Erko ja ütles, et tuleb uuesti linna (ma helistasin mingi aeg talle, siis ta oli just linnast ära läinud) ja siis kohe helistas Joosep. Saime Selveri parklas kokku, ta tuli mu autosse ja siis rääkisime mega pikalt. Seletasin talle kõik ära, ta ajas jälle oma tavapärast totut juttu, kuigi me rääkisime ka üsna tõsiselt vahepeal, aga no ülitore oli siis. Mõlemal oli hea tuju ja värki. Ma täiega naersin seda, kuidas nad Mannuga telefonis rääkisid. Mannu pidi ka alguses välja tulema vist, aga ta oli juba koju läinud. Ja tegelikult on Joosepiga kahekesi kõigeparem väljas olla. MU PARIM SÕBER ja mulle nii meeldib temaga rääkida.
Joosep hakkas just ära minema, kui Erko helistas. Mõtlesin, et saan korraks kokku temaga ja plaanisin siis ise ka ära koju minna, aga sellest "korrast" sai lõpuks hommik.
Erko ostis ka endale bemmi, umbes sarnase nagu Kaarlil ja sellised on mu lemmikud, nii et tahtsin, et ta viiks mind sellega sõitma, aga me sõitsime ja jutustasime nii palju, et pärast kui me mu auto juurde tagasi läksime, kus Erko ülejäänud sõbrad olid, kes kõik auto peale hüppasid ja kuhugi minna tahtsid, siis jäingi lõpuks nendega. Osaliselt ma teadsin neid või kui ei teadud, siis teadsin nemad mind, nii et sõbrad. Õhtujooksul kõlasid kõikvõimalikud variandid mu nimest. Ma ei teadnud nende kõikide nimesidki juba, kui üks tagant hõikas: "Biku, keera volüümi juurde!", siis muidugi Birgit ja Birks jne. Nalja sai. Kõige naljakam oli aga muuseumi teema. Rauno, kes taga keskel istus, muudkui seletas. Tal on nii äge hääl ka, mulle täiega meeldib, aga no ta jutt oli liiga naljakas, et ma lihtsalt kogu aja seal autos naersin.
Alguses pidid nad end taha kolmekesi ära mahutama, sest mina istusin ees. Rauno: "Me ei mahu siia muuseumisse ära ju" ning kommenteeris kogu aeg Erko autot: "See on aastast mine m***i!"
Erko: "Sa oled aastast tule m***i" ja siis Raunol oli veel iga asja peale: "In my ass!" ja kõiki neid lauseid üksteise otsa, ühesõnaga üks suur segane sõnade kasutus.
Erko pidi nad muuseumisse ehk klubisse viima. Alguses mindi CT-sse. Rauno: "Lähme küsime palju siin muuseumis pilet on?" Natukese aja pärast tulid tagasi, kuna 7€ oli pilet. Läksime Industriaali juurde, too oli juba kinni pandud. Olime vahepeal Selveri parklas. Malla ja Kata tulid rääkima mu juurde. Malla hõõrus mulle nina alla, kuidas Joosep ta pärast uuesti Rõugesse tuleb jne, mille peale ma ta pe**e saatsin ja ukse ning akna kinni panin, et ta enam midagi öelda ei saaks. Tegelt ma oleks võind ka siis ära koju minna, sest pärast kui mu abi vajati, siis ma enam ei saanud minna.
Peale seda viis Erko oma sõbrad Beveegasse, kus oli 4€ pilet, mille peale nad protestima hakkasid ning nad sealt minema saadeti. Me Erkoga täiega naersime autos ja kommenteerisime pärast: "Saite nüüd muuseumisse."
Võtsin vahepeal kaamera, polnud seda kotistki välja võtnud, kui Rauno karjus: "Ära pane seda muuseumit käima", pärast ikka tahtis, et ma temast pilte teeks.
Lõpuks viis Erko nad Balanci juurde, kus nad tulid samamoodi vandudes tagasi. Rauno: "Mõniste muuseumi pilet on ka odavam" ning mindi siis Noorusele. Seal oli mingi tüütu soomlane, kellega Erko ja teised seletasid, nii et pärast Rauno rääkis ka aksendiga juba. Korraldati seal igast lollusi. Aitasin Raunol autost õlut otsida, millest poole ta pärast bemmi kapotile kallas ja nagu sellest oleks veel väheks jäänud - soomlane kallas oma viina ka veel selle peale sinna.
Lõpuks tuli Rauno autosse ära. Me oleme mõlemad Getter Jaani fännid, nii et otsisime kõik Getu laulud üles, kuulasime ja Rauno röökis kaasa neid. Vahepeal, kui me ringi sõitsime, siis ta jäi juba peaaegu magama, aga kuna ta veel peale jõi, siis lõpuks tal sõitis ikka päris hullult ära - tegi Erkole põsemusisid ja sõidu ajal kallistas teda lambist, nii et ma pidin keelama teda, kuna Erko poleks muidu normaalselt sõita saanud. Lõpuks Rauno peksis mu ka autost välja, kuigi ma ei tahtnud eriti tähelepanu ja mingi Noorusel chillida, aga lõpuks olin sunnitud seda siiski tegema, kuna mu üks kõige värdjam sugulane tuli oma sõpradega sinna. Küsis Rauno käest: "Sul suitsu on v?"
Rauno: "Ei ole!"
Mu sugulane: "Aga päälekat on v?"
Rauno: "Ei ole!"
Mu sugulane: "Tra sul pole, peksa tahad v?" ja siis hakkas lambist hüppama seal nagu mingi kung-fu banda. Kõik jooksid mööda seda platsi ringi ja tõmblesid üksteisega. Ma juba alguses ütlesin Erkole, et ta Rauno ära kutsuks ja me minema läheks, kuna ta pani segast ja ma kartsin, et ta saabki peksa muidu, aga Rauno ei tulnud ära, kuna ta mingi sõbraga ka tõmmelda, kes teise auto täie rahvaga oli ja nad meiega vahelduva eduga selle öö jooksul chillisid. Rauno muudkui korrutas: "Oma küla mees.." ja isegi kui Erko Rauno autosse vinnas, siis ta läks ikkagi välja tagasi ega kuulanud kedagi. Ma ei tahtnud üldse välja minna, aga lõpuks ikkagi läksin, kuna nood lambikad ka karjusid Raunole, et ta autosse ära läheks ja ei möliseks, aga Rauno hakkas vastu neile täiega ja siis ma läksin välja ja toppisin ta autosse, aga nood mu sugulase sõbrad tõmblesid seal ja siis ma jäin peaaegu nende vahele, mis oli täiega õudne. Läksin ruttu autosse tagasi, üritasin Raunot kinni hoida, aga ta läks ikkagi välja ja siis olid kõik juba ümber auto. Erko läks vahele kogu aeg, et Raunot kaitsta ja mõlemaid maha rahustada, aga mu sugulane oli nii kettas juba ja ütles talle: "Tra sa tahad siit?" ja lõi teda.
Mu sugulane hüppas seal nii nagu filmis "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" selles stseenis, kus kaks rullnokka Valduriga mölisema lähevad, kui ta hoovi peal tooli parandab, seal ka Sepo Seeman hüppas ja vehkles nii, nagu mu sugulane reedel öösel Nooruse ees. Mu sugulane hüppas just õhku ja tahtis lüüa, aga Erko tõmbas tal teisest jalast, nii et too kukkus sellili täie litiga maha, ma tegin samal ajal ukse lahti, nii et mu sugulane oleks peaaegu uksega vastu pead saanud. Tuli siis lõpuks püsti ja nägi mind, ma tegin elu kurja nägu talle, mille peale ta korraks taandus. Mikul ja Erkol õnnestus samal ajal Rauno autosse toppida ja kiiresti minekut teha, kuigi Rauno tahtis tagasi minna, kuna teine autotäis rahvast jäi sinna. Läksime minema ära, räägiti seal mingit värki ja tehti kõned, teised said ka lõpuks minema sealt ja läksid koju, nii et Rauno rahunes ka sellepeale maha. Me käisime Erko ja Mikuga Statoili juures, vaatasime, mis toimub, aga mu sugulane oli juba järgmistega mölisema hakanud. Selline debiil annab olla ikka. Üks tüdruk karjus ka ta peale seal ja ütles: "Tra, kui sa mees oled, siis sa peaks suutma end tagasi hoida!"
Mulle ei mahu pähe selline asi. Nii vastikud inimesed, aga no Võru on ju kakluspealinn, nii et pole midagi imestada. Siia üks Tammsaare tsitaat ka: "Milleks kodus kakelda, selleks on kõrtsis ja külavahel ruumi küll."
Peale seda mindi Vabakale, ma võtsin oma auto ja siis, kuni Käätsoni sõitsime üksteise järel koju. Väljas hakkas juba koitma, nii et kerge valgete ööde tunne tekkis, kui poleks olnud ainult lund, mis mõnes kohas õrnalt maad kattis, siis oleks olnud kõik täiuslik.
Ja ma avastasin, et mind siiski on võimalik bemmidega võluda. Oluline pole see, keda või mida armastad, tähtis on see, et üldse armastad, sest see teeb meid endid paremaks ja õnnelikumaks, kui eales miski muu. Täiuslik armastus on meie sees, pool sellest on ainult keha, mida me enda kõrvale vajame. Samahästi võiks ma armastada bemmi, golfi või isegi bussi, mis mind iga päev sihtkohta sõidutab, peaasi, et see miskit moodi üksindust vähendab ja vastuvaidlematuks kaaslaseks või silmailuks on.
Või siis sõbrad, kes annavad meile midagi suurt, millest neil endil aimugi pole. See sõbralikkus, armastus ja hoolimine on toonud meile neid asendamatuid hetki ja võib-olla mulle meeldibki rohkem atmosfäär, need mõtted ja emotsioonid, mis ühe või teise inimesega tekivad ning ma igatsen ennast sellisena, nagu ma oma sõprade keskel mingil ajahetkel olnud olen, kuigi ei saa eitada, et sõpru ei saa unustada, vaid ainult igatseda.
Oleks tahtnud laupäeval ka linna minna, aga nagu Jaanus oma tänases telefonikõnes ütles: "Ma vaatan, et sa vist sünnipäevalt sünnipäevale käidki kogu aeg", siis ootaski ees mu kahe sugulase juubel, samal ajal, kui kodus pidas mu vend sünnipäeva ja pühapäeval oli mu õe sünnipäev.
Alguses ma ei tahtnud üldse sinna sugulaste juubelile minna. See toimus Saverna Noorte- ja külakeskuses, nii et esmalt läksingi kohe arvutite juurde, tõmbasin netijuhtme ühelt tagant ära ja ühendasin oma läpakale. Üritasin end kõigest välja lülitada ning end võimalikult koduselt tunda, kuni sünnipäeva alguseni. Lubasin pilte teha, seda ma ka tegin. Alguses peetigi seal kõnesid, sooviti õnne, anti lilli ja siis sööma. Me noored pidime muidugi sööki serveerima ja lauale viima. Mu sugulase bändikaaslased olid ka. Nad nagu reaalselt nii toredad inimesed. Kõige naljakam fakt selle nädalavahetuse juures oligi see, et alles eelmisel päeval sai Noorusel mingi bemmivendadega kakeldud ja järgmisel päeval istusin ametnike ning bändimeestega ühe laua taga ning peeti pidulikult kahe sugulase juubeleid.
Pärast ma netis istusin ja sugulase bändikaaslased sinna ruumi piljardit tulid mängima, siis üks ütles mulle: "Facebookis v?"
Mina: "No peaaegu."
Tema: "Ei saa ikka ilma, jah?"
Tegelt polnud eriti facebookis, rääkisin sõbbudega juttu ja säutsusin twitteris. Tahtsingi öelda, et mul on nüüd twitteris kasutaja, nii et kui ma blogi pole kirjutanud, siis https://twitter.com/#!/pix32 , mis kajastub ka blogi paremas ääres piltide all. Tegelikult on mul seal mega ammusest ajast juba kasutaja, aga alles nüüd võtsin selle kasutusele. Viimasel ajal olen päris palju sinna kirjutama ka hakanud, nii et jälgige seda, kui ma blogi pole jõudnud kirjutada.
Aga sugulaste juubelist veel nii palju, et seal oli väga huvitav näitus - väga super pildid ja tekstid nende all. Autor ise oli ka sellel sünnipäeval, nii et rääkisin temaga seal ja vaatasin päris pikalt seda näitust. Mu sugulase bänd on ka mega lahe, teistmoodi, aga mulle meeldis. Mu sugulasel on nii võimas hääl.
Mu vahepealse äreoleku ajal oli lauas tutvustusring olnud, nii et kui ma millalgi lauda saabusin, siis pidin end tagantjärgi ikkagi tutvusutama. Seletasin, kes ma sünnipäevalapsele olen ning rääkisin, millega ma tegelen. Mu käest küsiti, kas mulle koolis meeldib. Kunagi oli absoluutne vastus: "Jaa", aga seekord ma kahtlesin tükkaega, mida öelda, lõpuks tuligi mingi selline vastus: "No, nii ja naa.."
Enne ära minekut sai nalja veel. Näitasin vanaemale ja vanaisale netist sugulaste pilte ja siis vanaisa pidas mu täditütrega hea vestluse maha. Too tegeleb ka arvutiga, siis vanaisa küsis talt: "Sa ka tsungit taad arvutit v? Birgit ka kõnõlõs arvutiga. Ma küsse, et kas arvuti vastu ka kõnõlõs, a ma ei usu", me täiega naersime täditütrega. Pakiti meile igast asju veel kaasa ja vanaema suutis oma saapad ära kaotada või noh ta ütles, et tuligi nendega, mis tal jalas oli, aga tundes teda, siis tuli pärast ikka välja, et ta tuli tegelikul teiste saabastega.
Mingi 2 ajal jõudsin koju, magasin küll järgmine päev kaua, aga pärast jäin ikka keset päeva lambist magama, nii et magasin põhimõtteliselt õhtuni välja.

Viimsepäeva pärastlõuna

It's funny how much can happen, but things will stay the same. Neljapäev on ehtne näide novelli ülesehitusest: teema arendus, kulminatsioon ja puänt. Kuidas kõik võib kiirelt alata, kulgeda, pöörduda/suunda vahetada ja teisel kujul jälle tagasi algusesse randuda? Kohe räägin..
..mida raskem on hommikul ärgata, seda parem tõotab eesootav päev tulla ning seda kiiremini tekib HÄÄ tunne. Viimane päev, kui suurima rõõmuga kooli minnakse. Loodan siiski, et see ka edaspidi nii jääb, kuigi ma väga kahtlen selles. Lubasime Anne-Maiga Kristjanit valvama hakata ja vahelduva eduga nii puududa, et ta üksi ei jääks. Üldjuhul ma siiski väldin puudumisi, kuigi vahel on see möödapääsmatu.
Eilsest õhtust siis taas Tammsaare radadel - "Tõde ja õigus" 5. osa, mis on nii endasse mattev, et sellest tingituna ka tänane raske ärkamine ning sellepeale kohe isa kõne: "Tuled ka juba v? Ma olen sind pool tundi oodanud."
Mina: "Oled sa ja vist" ning astusin uksest välja. Juba sel hetkel oli mega hea tuju, nii et hommikul ka isa töö juures jälle raamat käes, kuni bussi peale minekuni. Tänase päeva sündmused ja teemad on omavahel kuidagi nii tihedalt seotud, et tahaks kõike siia ühe hingetõmbega kirjutada, aga siis ei saaks vist enam midagi aru. Igatahes esimeses tunnis - rekreatsioonikorralduses rääkis õpetaja taaskord lugemisest kui rekreatiivsest tegevusest, mil suudad end kogu ümbritsevast välja lülitada ja ainult ühele tegevusele keskenduda, mille peale ma mõtlesin, et peaks veel rohkem lugema, sest igapäevane marsruut: loobu või tapa - loobu üritamast mõte peatada või tapa see, vajab viimast ja ma tahan veel palju lugeda enne, kui ma kirjandit lähen kirjutama ja ise raamatut kirjutama hakkan.
Panime rekreatsioonikorralduses kirja erinevaid mõtteid ja prioriteete. Näiteks visioon sellest, kes või mis ma 10 aasta pärast olen. Automaatselt esimene mõte - ma olen kirjutanud vähemalt ühe raamatu.
Ma võiks või tahaks olla õpetaja. Õpetaja soovitas töötada vähemalt kuu aega kohas, kus näed end tulevikus töötavat, et teada saada, kas seda siiski ka päriselt soovid. Näiteks ajakirjandus - töötasin ajakirjanikuna, alguses mulle meeldis see, ma olin vaimustuses, aga kui see kohustuseks muutus, siis pidin end sundima inimesi intervjueerima ja seda kõike kirja panema. Kristo Kiviorg: "Kui me pidevalt midagi forsseerime või laiemas mõttes kuhugi liigume ja meie teele hakkab kerkima kõikvõimalikke takistusi, siis on see märk, et me ei ela enda jaoks õigesti." Ma olen selle lause siia kunagi varem juba kirjutanud, aga pidin seda veelkord tegema, kuna viimasel ajal on see saanud üheks mu peamiseks mõtteks nii tegevuste kui ka inimeste suhtes. Teoreetiliselt peaksin jätma kõik selle, mis mulle takistusena tundub, aga kaljukitsena töötan sellele ristivastupidiselt, üritades ületada takistusi ja tippu jõuda, kuigi mõne asja puhul ma sinna ei pruugi jõuda või siis teine põhimarsruut: looda-pettu-looda, alata igat aastat, nädalat või päeva mingis lootuses, kahelda ja võidelda ning lõpuks jälle pettuda, et siis taas uue hooga alata. Joosep ütles ka täna, et ma ei tohi peatuda, ma pean ja saan jne. Ta ajab mind üldse oma jutuga naerma ja mul on rõõm kuulda, et tal on lõpuks HEA TUJU. Me oleme nüüd peaaegu iga päev msnis rääkinud nagu parimad sõbrad, nii et peale seda võin taas öelda, et mu päev on korda läinud, nii et ma ei pea selleks isegi Kaarlit nägema või temaga rääkima, kuigi ta on nagunii viimasel ajal kuhugi kadunud ja see on ainus asi, mis mind hetkel kõige rohkem muserdab. Kõik kordub täpselt nii nagu aasta aega tagasi, mille juures peab täheldama, et ma ei arvesta teiste inimestega. Ma olen see "varas", kes kõik head inimesed endale hoida tahab ja neilt ainult head ootab. Ma räägin, aga ei kuula, ma teen, aga ei mõista ja juba tundubki, et mida rohkem sõnu, seda vähem teda on ja ma ei saa midagi parandada, kuigi ma tahaks ja ma kardan, anna andeks. Tee midagi..
Sotsiaalse elu kohta 10 aasta pärast meenus mul Malla jutt, mis ta kunagi mu tuleviku kohta rääkis. Kui ma nüüd pikemalt oma unistusi analüüsisin ja reaalselt selle peale mõtlesin, siis nägingi seal ainult seda üht, millest ta mulle rääkis. Kõik praegune tundub sellekõrval ainult tühipalja klišeena, mis võib-olla tulevikus hoopis teistpidise väärtuse omandab.
Pidime tunnis kirja panema ka tänase hommiku esimesed tähtsamad mõtted, st. need mõtted, mis kordusid ja põhjused, miks ma täna koolin tulin? Enamus mu mõtetest võib kogu sellest eelnevast tekstist välja lugeda, aga tänase hommiku parim mõte oli siiski rutiini tagasi sulandumine. Ma olin ülemõistuse rõõmus selle teadmisega, et ma kooli lähen. Istusin bussis ja muigasin omaette, kui mitte ei naernud. Selline tavapärane mina tegelikult, kuigi viimasel ajal üksi olles on mu näos rohkem tõsidust, kui naeratust, aga täna hommikul oli vastupidi. Pidin kinda näo ette panema, et oma naeru varjata ja mitte idioodina tunduda. Tavaliselt ma valin, mis laule ma kuulan, aga nii sellise meeleolu puhul pole oluline, mis laul, peaasi, et muusika.
Selle ja ka mitme teise ülesande eesmärgiks on mõtete korrastamine - me peaksime oma mõtteid juhtima/korraldama. Mõttete üle, mis korduvad, mõtlema, kas seda on mõtet mitu korda mõelda ja kas see viib sind edasi? Eirata negatiivseid mõtteid või tegeleda nendega kunagi hiljem, mitte homme, sest homme on liiga vara. Nii on ka igasuguste töödega - kui me lükkame need kogu aeg homsesse, siis me jäämegi neid edasi lükkama, aga kui neil on mingi kaugem tähtaeg, siis on selleks aega rohkem valmistuda, nn. hoogu võtta.
Kõige lõpuks pidi kirja panema mälestused 5-6 aastaselt. Ma julgen öelda, et ma mäletan teistest rohkem, ma mäletan isegi neid asju, kui ma palju noorem olin, kõndima hakkasin jne. Tean, et see tundub imelik, aga ma mäletan. Paljudes asjades loovad mälestused muidugi ka fotod, aga nagu Kristo Kiviorg on öelnud: "Murrangulised sündmused elus jäävad hästi meelde" ja neid oli tollel ajal omajagu. Õpetaja küsis ainult seda, kas need olid positiivsed või negatiivsed, aga ma ei liigitaks neid kumbagi, kuna iga asi on millekski hea ja millekski halb. Saatus on määrav ja ma olen sellega rahul. Peamine sellest ajast on aga see, et ma sain endale kõige parema VENNA. :)
Ühesõnaga oli see üks järjekordsetest väga huvitavatest tundidest, kus ma täie hooga kaasa mõtlesin, kuigi teistele võis tunduda, et mul on ükskõik ja ma ainult lõbustan ennast, et tund kiiremini läbi saaks. Näiteks toppisin Kristjanile ja Anne-Maile kivisid kapuutsi sisse, nii et nad mind pärast nendega loopima hakkasid. Mõnitasin Kristjanit, et ta 2 kivi klassist rotti lasi, et need mulle väljas kraevahele panna ja naersin teda tunni ajal, kui ta telefonis trips-traps-trulli mängis ja mängu kaotas.
Õpetaja: "Miks me käime koolis?"
Anne-Mai: "Hobi," mis enamjaolt ka nii on, kuna juba ta käskis mul ülejärgmisel nädalal kindlasti koolis olla, sest ta ise puudub.
Õpetaja küsis tunni alguses, et kuidas on meie rekreatsiooni edusammud, nii et sain kohe hiilata oma teostatud lubadusega rattaga sõitma minna. Järgmiseks tunniks peab igaüks mingi mõtlemismängu kaasa võtma, hakkame mängima, nii et tõotab järjekordne hea tund tulla.
Vahetunnis käisime poes, energiajoogid ja reisikorralduse tundi. Õpetaja rääkis alguses ja lubas mu palumise peale lõpuks kogu teoreetilise materjali üles panna, mida me eelmisel tundidel eriti kuulata pole viitsinud, nii et kõik on päästetud.
Järgmine probleem oli Annaka rühmavalik. Alguses mõtlesin, et ta võiks me rühma tulla, aga selleks ajaks, kui sellest rääkima hakati, olin ma juba peadpidi läpakas ja rääkisin Kaarliga, nii et kui Annakas ütles: "Krissu, Karla ja Birgit tahavad mind enda juurde.." ütles õpetaja seepeale: "Noo ma ei usu, et ta tahab sind. Tal on poistega oma kamp, ta ei taha rohkem tüdrukuid" ja nii jäigi, et Annakas läks hoopis Jane ja nende juurde ning algas jälle Kristjani reisikorraldus Vokile. Kristjan: "Vokil on suur laut."
Mina: "Istume 6 tundi Vokil laudas v?"
Nii haigelt kõveras oldi ja lõpuks oli mul ta jutu peale nunnukas ka põhjas. Kristjan ära ole nii nunnu kogu aeg. Kiusasin teda, nii et see ei jäänud õpetajalgi märkamatuks. Õpetajal hakkas Kristjanist kahju, et mina ja Anne-Mai vahepeal teda kiusame, käskis tal vastu kiusata.
Lõpuks sai mingi asjalikum reisiplaan ka paika pandud - Eestimaa lõunapoolsemasse tippu mingile matkarajale, mida Karla põhjalikumalt uuris, siis Karula rahvusparki ja Antsla kaudu Võrru tagasi. Ma loodan, et 14. juuniks, kui see reis toimub, on vastav suve ilm ka juba, nii et saaks ujuma minna, see oleks üliboonus.
Vahetunnis olid eriti huvitavad teemad, nii et ma kardan, et see inimene luksus selle päeva jooksul end juba lolliks. Nii palju sai lihtsalt räägitud ja naerdud. Käisin arvuti õpetaja juures ka ja saan ilmselt homseks hinde välja. Lõpuks ometi on 1. semestriga kõik ühel pool, kuigi ees ootavad juba selle semestri võlad maailma turismimajandusest ja saksa keelest. Viimane tund oligi saksa keel. Õpetaja lubas meil vahetunniks klassi jääda, vastutasuks lubasin tal arvutist kõik failid ära kustutada, aga läksin selle asemel hoopis klassist välja raamatut lugema, seniks kui teised sinna seletama jäid.
Tunni alguses oli tuim istusime. Tund polnud õieti alanudki veel, kui juba lõppu oodati. Ma lihtsalt lebotasin tooli peal, õpetaja vahepeal küsis midagi, aga ma ei vaadanud isegi õpikusse ning vastasin: "Ich weiss nicht!", nii et mõttetu üritus mind tunnis kaasa töötama panna ja mingi aeg sõitis üldse ära. Rele jäi unistama, lehvitasin talle, et ta maa peale kutsuda, mille peale Kristjan küsis: "Sul on mõistuses puudusi natuke v?" ja siis naersime Relega. Marilin haigutas, jälle naersime. Ma ei tea, kõik tundus nii naljakas. Naerutasin seal teisi, kiusasin Kristjanit ja lõhkusin juba jälle ta pastaka ära. Kristjan: "Das ist hahahaa." Ainult Annakas ei läinud seekord me jutustamise ja naermisega kaasa, vaid kirjutas ning oli terve tund peadpidi õpikus.
Lõpuks ma lihtsalt rääkisin ja rääkisin ega jäänudki enam vait, umbes nii nagu mantliga tüüp ja Raido tookord, kui me aulas üritasime mingi vahetusõpilase juttu kuulata. Energiajook hakkas alles viimases tunnis mõjuma. Nii kui õpetaja arvutist mingi saksa keele teksti käima pani, nii hakkasin ma ka rääkima, nii et ta pidi pausi peale panema ja mind keelama. Tahtsin talle vabandust öelda, aga mul ei tulnud selle jutustamise peale isegi see saksa keelne sõna meelde, nii et kui õpetaja uuesti selle jutu käima pani, hakkasin ma Kristjanile seletama, kuidas mul üldse ei meenu sõna "vabandust" ja jutt läks uuesti pausi peale. Õpetaja muutus juba kurjaks ja kuna ma ikka edasi jutustasin, siis pani ta mind lõpuks valiku ette: "Kas tuled ja istud siia ette või lähed ära?" Arvata on, et ma valisin viimase, vaatasin kella, korjasin kiirelt oma asjad kokku ja läksin välja bussi ootama, mis ka õigepea tuli. Mul oli hea meel sealt vabatahtlikult lahkuda, kuigi mul oli tunne, nagu mind oleks tunnist välja visatud, aga ega palju puudu ka ei jäänud. See oli selle hästi alanud koolipäeva puänt ehk ootamatu lõpp.
Läksin linna ja siis Kagusse. Sander ja Meelis tulid ka sinna. Rääkisin nendega ja siis bussi peale. Kuulasin rahulikult muusikat ja mõtlesin ning olin jõudnud end selleks ajaks juba koguda, kui Silva bussi peale tuli, nii et alustasin uut mõttelainet. Mul oli nii palju seletamist, et ma põhimõtteliselt rääkisin ta surnuks ja ta lihtsalt naeris.
Tulime Rõuges bussi pealt maha. Silva: "Vaata, et auto alla ei jää" ning oleks peale seda ise peaaegu auto alla jäänud.
Msnis hakkas Kristjan kohe rääkima ning ütles, et saksa keele õpetajal oli kahju, et ta mu ära saatis. See on siis teine lõpp sellele. Ma poleks uskunud, et tal minust kahju hakkab, aga ega see mind väga ei liigutagi.
On hetki, kui mitte keegi ega miski ei suuda mind enam taltsutada ega kinni hoida. Sõnad voolavad, mõtted teostuvad ning ma ei suuda lõpuks seda kõike kontrollida ega end enam kuidagi väljendada. Alles nüüd, koju jõudmisest alates olen siin kõike seda läbi mõelnud ja lihtsalt kirjutanud. Ma olen läbinud kõik etapid ja tagasi selles meeleolus, mis mind hommikul valdas.
Ma olen nii isekas, isepäine ja rahutu. Kopp on ees sellest, mida ma ei saa ja mida saan. Vahel võiks keegi lihtsalt kuidagi suunata. Keegi, kes suudaks mind ohjeldada ja piiraks seda meeletut vabadust, aga nagu Tammsaare ütleb: "On ehk hea, et inimene ei saa kõike, mis ta tahab."
Kirjutamise kohta veel nii palju, et las laps teeb, peaasi, et ei nuta. Näete nüüd, mis Tammsaare mind rääkima pani. Mida rohkem ma ta teoseid loen, seda rohkem ma end väljendama hakkan. See tekst siin pole 100%-line tõde minust, siin on mõtteid ja iseloomujooni, mida ma tahaks tegelikult näha selles peategelases, kellest ma oma raamatus kirjutama hakkan. See on tema, mina olen keegi teine. See oli novell viimsepäeva pärastlõunast.

Palju õnne, Jaagup Kreem!

Vanal tutvusel on sügavad juured

Hommikust saadik juba mega asjalik olnud ja õppinud. Alustades nädalavahetusel tegemata jäänud kodutöödega, lõpetades sama asjaga 1. tunni ajal ja enne seda. Edasi kohe maailma turismigeograafiast põhjamaade konspekti kirjutamine, milleks õpetaja meid tagumistest pinkidest ette üritas meelitada, aga kuna keegi vedu ei võtnud, siis soovitas ta järgmiseks tunniks meil binokli kaasa võtta, kuigi nägemine pole siiani veel kellelegi raskusi valmistanud
Kell sai 9.13, Kristjan: "Kõht jälle tühi v?"
Mina: "Arvata on."
Vahetunnis käisimegi söömas ja mõlemal oli mega plaan energiajooki osta. Pärast ei jõudnud ära vaielda, kelle mõte see oli, aga nagu selgus, siis olime tegelikult mõlemad seda juba eilsest saadik plaaninud, et tänane koolipäev kuidagi üle elatud saaks.
Tänasest hakkavad meil tunnid jälle ühikamaja 4. korrusel olema. Uus aine - rekreatsioonikorraldus. Ainenimetus on juba tuttav, kuna kandideerisin samanimelisele erialale Tartu KHK-sse. Seega ootasingi juba, et see aine tunniplaani tuleks.
Klassis oli hoopis teistsugune laudade paigutus, kui sügisel kui meil seal hotellimajanduse aluste tunnid olid. Kõik istusid ümber pika laua, mis klassi keskele paigutatud olid, ma istusin aga sinna, kus ma alati olen istunud, kuigi pidin pärast ikka teiste juurde ümber kolima, kuna sealt nurgast polnud näha seina peal olevat teksti. Läksin Kristjani selja taha ja hakkasin kiusama teda. Ta istus jälle nagu boss - ise ühe tooli peal, jalad teise peal.
Alustuseks kontrollis õpetaja nimesid. Kuna vahepeal on palju rahvast ära läinud, siis toimus suurem nimede maha kriipsutamine. Mõnega käis veits pikem teema, mille peale õpetaja ütles: "Oh teid küll!"
Kristjan: "Oh teda küll.."
Õpetaja: "Ja siis on veel Brigitta.."
Mina: "Ma pole Brigitta, ma olen Birgit" ja hakkab jälle see nimede sassi ajamise värk pihta.
Õpetaja rääkis, et me oleme tal alles teine rekreatsioonikorralduse kursus ning mainis, et ta pole veel piisavalt pädev selles, aga ma usun, et see tund saab huvitav olema. Tutvustas kiirelt ainekava ja andis juba esimese koduse ülesande, milleks moodustati paarid. Tahtsin Kristjaniga koos teha, aga kuna ta polnud nõus ja tahtis üksinda teha, siis teen hoopis koos Karlaga, kuna Anne-Maid järjekordselt pole. Peame mingit sood tutvustama, mille põhjal lõpuks välja valitakse, millisesse me aprilli lõpus matkama lähme. Me Karlaga teeme Meenikunno raba kohta. Tahaks minna ka sinna. Ülejäänud kaks, kes puudusid, peavad ilmselt koos tegema, aga Kristjan arvas, et see poleks eriti hea mõte, kuna nood kaks on üksteise täielikud vastandid. Sama teema oli ka ükspäev reisikorralduse tunnis.
Kuna see klass asub pööningul, siis seal on päris palju talasid, mille ümber on suured lillepotid vms, mis on täidetud kividega. Ma istusin ühe lillepoti juures ja hakkasin salaja sealt kive Kristjanile kapuutsi sisse panema, aga ta sai lõpuks aru ja nimetas mind kommunistiks. See on ühtlasi ka ta uus sõna, mida ta mulle terve päev korrutas. Teine teema oli eilsest "Pangaröövi" filmist: "Me viskame su Vokile ära!"
See kivide kapuutsi sisse panemine ei jäänud viimaseks, nii kui Kristjan selja keeras, nii panin talle jälle sinna kive, aga edaspidi ta juba aimas, et ma nii teen, keeras end ümber, naeris ja ütles: "Kuradi kommunist.." ning hakkas kive lillepotti tagasi loopima.
Marilin: "See on jäädvustatud!"
Kristjan: "Ma imestaks, kui ei oleks.."
Mul oli kogu see aeg nii naljakas. Marilin ka naeris täiega. Saatsin talle ka kive, siis ta pani ühe Rele kapuutsi sisse, nii et too ei saanud alguses aru, mida me naerame, aga kui lõpuks ära taipas, siis lubas Marilinile pärast peksa anda ja vaatas meid kogu tunni kahtlustavate nägudega ning otsis kõik kohad läbi, kus neid veel olla võiks. Pärast toppisin neid veel Marilinile kotti ja pinalisse, nii et lõpuks olid kõik kohad juba kive täis.
See energilisus, lollitamine ja naermine oli peamiselt energiajoogist tingitud. Nii kui jõin, nii hakkas jälle pihta see segast panemine.
Terve tunni jutustasime Mariliniga. Ta vaatas mu kindaid ja küsis: "Ikka need samad.."
Mina: "Ega ma kindaid, nagu sokke ei vaheta!"
Esimeses rekreatsioonikorralduse tunnis sai selgeks, mis see tegelikult on. "Kui leib on esimene eluline vajadus, siis rekreatsioon on teisena kohe järel" ehk siis rekreatsioon on taasloomine, jõu ja vaimu taastamine ning selle eesmärk on inimesele pakkuda rahulolu tunnet ja tervisliku eluviisiga naudingut. Õpetaja: "Positiivne emotsioon on hästi oluline osa rekreatsioonis."
Tegime ülesandeid ja panime igast asju kirja. Alguses pidime kirja panema, mida aktiivset me eelmise nädala jooksul tegime, vähemalt poole tunni jooksul. Eelmine nädal läks kuidagi nii mitterekreatiivselt mööda, et sain sinna kirja ainult ühe asja - auto pesemine. Asjaolu leevendas õnneks see, et raamatu lugemine on ka rekreatiivne tegevus, nii et selles osas olen ma väga rekreatiivne isik.
See-eest oli mul aga palju kirjutada igapäeva, nädalalõpu ja pikaajalise rekreatsiooni juurde - mida, kus ja kellega ma teha tahaks. See tund läheb hästi kokku mu unistuste ja plaanidega - unistuste ja nende täitumise tund, kui me varsti matkale lähme jne. Kevad on käes ja ees ootab nii palju plaane. Eile tehti msnis konvekas, kus arutati, millal gümnaasiumi klassimöllu teha, ilmselt seegi juba VARSTI. Siis on mu valgete ööde plaanid, mida ma kindlasti Ego, Martini, Joosepi ja Kaarli tahaks eelmisest aastast korrata. Kädi ja Mikk juba räägivad, kuidas nad juuni alguses Peipsi seltskonnaga kuhugi minna tahaksid ja siis tahaks veel suvel millalgi Sannu, Siret, Pätu, Matu ja Siimudega kuhugi minna või midagi teha.
Vahetunnis olid jälle eurolaulud teemaks. Ma pole ikka veel jõudnud neid põhjalikumalt kuulata. Mõnda üksikut ainult või siis neid, mida Karla koolis meile oma läpakast laseb. Lugesin raamatut, jutustasin teistega ja siis algas tund - maailma kultuurid.
Alustuseks kordasime eelmisel tunnil räägitut ning hakkasime rahvuslikest iseloomujoontest rääkima. Saime mingi ülesande ka erinevaid rahvusi iseloomustada. Ma pidin sakslasi iseloomustama. Järgmised iseloomuomadused siis neile: kiire, valjuhäälne, täpne, konservatiivne, heade kommetega, töökas ja viisakas. Nende iseloomuomaduste peale meenus kohe Parv ja tema jutud ning Österreich tädike, kelle juttu kuulates ma peaaegu magama oleks jäänud ja silmad alles ta karjumise peale avasin.
Kuna energiajooki jätkus ka viimaseks tunniks, siis sai seal ka päris palju naerdud. Tegelt energiajook ei mõju tervisele hästi, aga noh pole hullu. Kristjan: "Mu nunnumeetrile mõjub ta ka dopinguna."
Õpetaja rebis ja me Mariliniga olime nii kõveras. Lisaks naersin igast muid väiksemaid asju, millest Kristjan aru ei saanud ja naeris, et ma naeran. Rele oli endiselt nii kahtlustav me suhtes. Ta ei saanud aru, mida mina või Marilin kogu aeg naerame ja arvas, et me oleme talle jälle teinud midagi ning küsis: "Mis tegid?"
Mina: "Midagi, elu ei keerle ümber sinu."
Siis oli mingi teema veel: "Mis vahid, võlgu olen v?" See läks kuidagi tunni teemaga kokku, aga ma ei mäleta enam täpselt.
Kristjanil olid päikseprillid laua peal sellise paigutusega, et mina olin ühes prilliklaasis ja tema teises. Vahtisime üksteist nendest ja siis ma niisama muigasin seal omaette.
Lõpuks õpetaja luges ette eestlasi kui rahvust iseloomustava teksti, millest jäi mul meelde järgmine lause: "Eestlane on kuulajana aktiivne, esitab täpsustavaid küsimusi, kommenteerib", mille peale mul meenus automaatselt neljapäevane vestlus Kaarliga: "Miks?"
Kui teised aktiivselt tunnist osa võtsid, siis oli Kristjan telefoniga facebookis, mille peale tekkis küsimus: "Kes nüüd netis istub?" Igatahes mitte enam mina. Meil enamus tunde 4. korrusel ka, kus netti pole, nii et ei saakski olla, ainult boss saab.
Tunni lõpus oli veel mingi selline ülesanne, et mida hindate tooteesitluse puhul: kvaliteet, modersus, veenev esitlus jne. Põhiline oli aga seksikas mõju, näiteks tolmuimeja esitlusel.
Peale tundi käisime all õpilasesinduse uute kandidaatidega tutvumas. Kristjan tahtis valida ka, aga valimiskasti polnud enam. Vaatasime ja naersime niisama neid pilte ja lauseid, mis seal olid ja siis bussi peale. Mul emotsioonid täiega möllasid. Kristjan naeris ja ma naersin. Jälgisin, kuidas üks väike poiss teisele midagi umbe asjalikult seletas ja siis tõmbas ausõna nunnuka errorisse ära. Väiksed lapsed on reaalselt nii armsad ju.
Rõuge bussi peal oli Kiva, keda jälle surnuks sai rääkida. Seletasime juuksurist, juuksevärvist jne. Ta nii äge värviline kogu aeg, ma ka varstii jälle ROOSA.
Anti tahtis bussipileteid mu käest, aga ma ei andnud, kuna mul kopp ees temast ja ta tahtmisest. Pärast kõndisime Jussiga üles, siis andsin talle hoopis.
Mõtlesin terve õhtupooliku, kas minna välja ja rattaga sõitma või mitte. Hangusin suht kaua kodus ära. Panin klassikalise muusika mängima ja näpud hakkasid iseenesest mööda klaviatuuri jooksma ehk siis Tšaikovski ja see blogi, mida ma ei jõudnudki lõpuni kirjutada, kuna nii suur tahtmine oli välja minna.
Just kõlas "Luikede järve" lõppakord, kui ema tuppa astus ja küsis: "Mis see nüüd oli?"
Mina: "Tšaikovski!", ise umbe rahulik.
Enne ema tööle minekut lasin kiirelt ratta kummid täis ja läksin sõitma. Helistasin Annule ka, nagu ma lubasin, kuigi olin kindel, et ta raudselt õpib või midagi, aga ei - ta oli kohe nõus minuga välja tulema.
Käisin majade juures, nägin Pipit, rääkisin temaga juttu ja siis Annuga sõitma. Olime Kataga ka just üksöö meenutanud suve ja kevadet 2009, kui me kõik koos igast ägedaid asju tegime jne, nii et mul tekkis reaalne igatsus nende kahe järgi. Nüüdsest üritangi end parandada, rohkem Rõuges olla ja neist kummagagi vahepeal väljas või sõitmas käia.
Eluhea oli rattaga ka sõita. Seda tunnet on võimatu kirjeldada, kui istud esimest korda pärast pikka talve ratta selga ja lihtsalt sõidad. Sõitsimegi alguses ringi, olin just Annule meie laupäevaöisest vestlusest Kataga rääkinud, kui samal hetkel Kata meile vastu jalutas, nii et ma ei suutnud ära imestada, kuidas inimesed võluväel kuskil välja ilmuvad, kui ma nendest räägin või nende peale mõtlen.
Pärast olime Annuga niisama uueka peal, rääkisime, Sagu käis seal, liigutas mega ägedalt kulme ja üldse oli kõik mega tore. Annu sa oled nunnu! :)
Õhtul rääkisime Kristjaniga, kellelt ma sain uue nunnu hüüdnime: rüblik. Kristjan on üldse mega naeru- ja nunnupall, kes pidevalt nurru lööb ja mind naerma ajab.
Teisipäeva hommikuga oli taas kevad talveks pöördunud. See lumi tekitab masendust, nii et polnud ka ülejäänud päevast midagi head loota. Ainult Rauno nägemine hommikul oli parim asi, mis selle päeva jooksul üldse juhtus, kui ma kooli jõudsin ja nad Nosuga mingi ülimalt saani autoga Väimelas ringi sõitsid, täiega lehvitasid ja Rauno akna lahti tegi ning karjus: "Tsauu, Bikuu!"
Kursusejuhataja pani ka nii segast juba hommikust peale. Ei lasknud meid klassi ja pärast, kui ma läpaka välja võtsin, et see ainult laadima panna, hakkas ta mölisema, et ma jälle arvutisse ei läheks ja käskis ette poole istuda. Toohetk oleks tahtnud juba sama targalt koju tagasi minna, aga esialgu läksin lihtsalt klassist välja, lõin ukse pauguga kinni, nii et koridoris seisnud inglise keele õpetaja mulle ütles: "Jälle sina.."
Filmistaaridel oli ka samal korrusel tund, nii et sain lehvitada neile, kui nad seal akvaariumis istusid. Vahetunnis ka nägin neid, aga edaspidi on neil enamus tunde tehnomajas, nii et nüüd ei näe neid jälle.
Maailma turismigeograafia tunnis pidime poole tunni jooksul põhjamaasid kirjeldama, kuna õpetajale ei meeldinud mu pikk eilseks kirjutatud tekst. Tegime tolle ära ja siis hakkasime postrit tegema. Ma pidin Rootsi kohta tegema. Kirjutasin jälle tähed nii suurelt, et need ei mahtunud lõpuks paberi peale ära ja Kristjan jälle naeris. Lõpuks ma ei viitsinudki teha enam. Natuke tegin, panid asjad kokku ja mindi sööma. Mul oli plaan juba üle lasta. Lõpuks lasin ka.
Nägin bussi peal mantliga tüüpi, kes ilmselt võtab või juba võttis paberid välja. Mul täiega kahju. Teda on kogu aeg nii äge naerda või näha kuskil. Ma tean, et ta klassikaaslased ei salli teda, aga teistsugused inimesed ongi ägedad.
Juss oli ka bussi peal, nii et ma polnud ainuke, kes üle lasi. Pärast läksime koos Kagusse ja siis koju. Juss oleks jälle bussi magama jäänud. Mul oli ka täielik surm, laip, nii läbi omadega, et terve päev ei liigutanud ennast. Lõpuks Kristjan koolist tuli, siis läks paremaks. Kristjan: "Mis see kurat on, mis sind nii mossama ajab?" ja pani mind jälle oma jutuga naeratama. Ta ainus bossi kohustus oma sekretäri ehk minu ees ongi nüüdsest mu lõbustamine. Kristjan: "Ma olen nunnupall erroris nunnumeetriga ja ma kiirgan nunnukiiri üle maailma."
Hannes hakkas ka rääkima, kutsus mind Tallinnasse, et ma temaga poodi läheksin. Lubasin, et lähen temaga nädalavahetusel poodi. Tegelt tahaks üldse Hannesega pikemalt rääkida. Ma tegin ükspäev avastuse, et ta mõttemaailm meenutab mulle natuke Sveni.
Hannes tahtis jäätist ja neid komme minna ostma, mis ma turismimessilt ostsin, ma oleks ka toohetk täiega jäätist tahtnud, sest ma olin voodis pikali umbes nagu Hannes tookord - täiesti kontaktivõimetu. Lõpuks, kui ta jäätise ära sõi, siis ärkas ellu jälle. Keegi oleks võid mulle ka jäätist tuua. Kaarel, sa oled ikka jäätise võlgu mulle veel!
Jõudsin Nipernaadi ka lõpuni loetud. Nüüd tahaks filmi ka näha veel, siis oleks see teema ammendatud. Hakkan "Tõde ja õigust" edasi vist lugema.
Teisipäev oli ülemõistuse, nii et kolmapäeval kooli ei läinud. Tegelikult oleks isegi läinud, aga kuna ma olen esmaspäeva õhtust saadik nii apaatne (ükskõikne, tuim, osavõtmatu) olnud ja õppida ka ei jõudnud, siis poleks ma tahtnud inglise keele õpetajale pettumust valmistada ega läinudki. Anna andeks, Kristjan, et sa täna ilma meieta pidid olema.
Tegelesin oma toaga, valmistun remondiks, kirjutasin seda blogi ja kuulasin eurovisiooni laule. Mu lemmik on Rumeenia: http://www.eurovision.tv/page/multimedia/videos?id=49563

I can read your heart

Reede oli vaba, aga nii vara läks jälle uni ära. Õnneks Kristjan oli ka juba üleval, nii et hakkas seletamine pihta. Ta tegi avastuse, et meie iga vestluse algus: "Hjfjgäpgjkäpgikgi0gikgpikgrpi" on moloväänik tah, tah, tah worldi ametlik keel. Vaidlesime jälle ja ajasime niisama mingit naljakat teksti kokku. Mina: "Kes viimasena naerab, naerab paremini."
Kristjan: "See on võimatu, sest naerupall naerab kogu aeg" ja naerupallist tulenes uus mõiste - möllupall, kuna naerupall möllas kodus Getu järgi.
Kirjutasin blogi ja siis tuli mingi ülim BF'i igatsus peale jälle. Mõtlesin just ta peale, selle peale, kui kaugeks ta jääb, kui temaga üldse rääkida ei saa jne, kui märkasin facebookis ta ema postitust "kallis poeg tuleb täna koju..", nii et mul tulid seda lugedes täiega pisarad silma. Ma olin nii kindel, et teda see nv ei tule ja Kaarlit polnud ka lootust reedel kohata. Lõpuks oli kõigil mega moss. Mina olin üksi. Joosepil polnud teatud põhjustel mitte mingit tuju ja see omakorda mõjutas mingil määral ka mind. Ta on nagu osa minust. Tunnen, kui tal midagi halvasti on. Tema kurbus ja rõõm on osa minu omast. Ja Kaarel oli mingite inimestega, kes talle ainult pahandust kaela toovad. Nägin küll teda linnas, aga kuna ta ise ei helistanud, siis ei läinud ise ka ta juurde. Passisin Vabakal, rääkisin Keiliga, kuni Erko sinna tuli ja mu käest auto, tümmi ja võimu kohta igast küsimusi küsima hakkas. Nii imelik, kui see ka ei tunduks, siis inimesed, kelle peale ma mõtlen, ilmuvad iseenesest välja. Paar päeva tagasi mõtlesin just ta peale, kui bussi pealt tulin, kuna me kohtusime kunagi seal 14.45 bussis. Ta tuli mu autosse natukeseks, seletasime, käisime Noorusel, aga kuna ma Kaarlit nägin, siis läksin minema sealt.
Sõitsin linna peal ringi, käisin pärast korraks Erko juures ja helistasin siis Hundile, kellel just pind vabanes. Rääkisime niisama juttu, vaatasime telekat ja ns lebotasime. Mikk ka käis, aga pidi kohe ära minema. Me läksime Hundiga Ex-kohvikusse, millest on mul jäänud mulje, kui mingit parmukast kohast. Esimest korda elus käisin seal. Õnneks seal polnud kedagi, nii et panime kahekesi segast, kommenteerisime kõike, Hunt sõi ja siis viisin ta koju tagasi.
Enne koju minekut käisin Mariana juurest läbi, et Jürgen uuesti peale võtta. Linna tulles viisin ta sinna. Teised kõik olid ka seal. Kristit nägin ka üle pika aja. Kauemaks ma aga sinna ei jäänud.
Tagasiteel Rõugesse sai nalja, kui Jürgen seletas ja rokkis. Tal oli mega klubituju, aga keegi ei viitsinud temaga klubisse minna.
Terve laupäev sai põhimõtteliselt jälle maha magatud. Rääkisin vahelduva eduga Kristjaniga. Hommikul rääkisime ja siis jäin uuesti magama, nii et ta jõudis samal ajal maal ära käia, kui ma rahulikult laipa mängisin. Kristjan lubas, et kui kui ta kassil kassipojad sünnivad, siis ta paneb ühele Biku nimeks.
Eilsest õhtust tingituna mõtlesin, et kui ma täna Joosepit ja/või Kaarlit ei näe, siis ma ei taha ka kedagi teist näha, nii et kui ma kindlalt ei tea, kas neid näen, siis ei lähe kuhugi. Tol hetkel polnud mitte millelgi muul tähendust, nagu ma Kristjanile ütlesin: "Tahaks na**ui tõmmata praegu kuhugi."
Kristjan: "Ega selle vastu tõesti aitab see, kui sa mingi päev Vokil ära käid, istud seal minuti ja lahendatud saavad kõik probleemid", nii et ma täiega naerma hakkasin. Ta suudab kogu aeg midagi naljakat, samas nii nunnut öelda, et mul nunnukas laes jälle.
Ja siis tuli Joosep msni - kaua igatsetud msni vestlused, üksteisele laulude saatmised, vaidlemised, totud jne. Ja nüüd ma tean, kust mu see sidesõna vms "hmm" pärit on. Joosep ütles selle kohta: "Täpselt minu sõna!"
Mina: "Noo räägi head mulle."
Joosep: "Sina oled heaa."
Pidin vahepeal linnas käima ja ühe inimese ära tooma. Sõitsin linna ja siis nägin kaugelt, et bemm tuleb. Mõtlesin, et see võiks Kaarel olla ja oligi, pärast nägin teda Maxima juures, siis ta ütles, et läheb jooma, nii et mõttetu üritus jälle loota, et ta minuga välja tuleb.
Võtsin ühe inimese peale, viisin koju ja siis jäime ta hoovi peale porisse kinni. Mu auto oli veel hullem si*akäkk, kui esmaspäeva hommikul, nii et mul ei jäänud pärast muud üle, kui maja taga pimedas ja vihma käes oma autot pesema hakata, kuna olin veendunud, et pean veel korra linna minema.
Ma täiega vandusin, kui me seal moa sees kinni olime, aga nagu ta mulle ütles: "Me lihtsalt ei saa üksteiseta, sina ei saa minuta ja mina ei saa sinuta" ning pidin tunnistama, et see ka nii on, mis siis, et me üksteisele pidevalt mingit jama kokku keerame, aga alati viib tee meid kuskil taas mingitel põhjustel kokku.
Passisin kodus mingi pool tundi veel, kui Joosep helistas, et ta pärast linna ja Kädi kutsus linna jne. Põhimõtteliselt kohe läksingi. Nägin Joosepit, aga kuna tal oli tegemist veel, siis olin seni Kädi, Miku ja Melluga. Kädi sai lõpuks mu autos kaua igatsetud bassi kuulata, ainult et repertuaaris pole veel "Koitu" ja "Ukuaru valssi", mida me mu autos kuulama lubasime hakata, kui ma bassika saan. Sõitsime veits ringi ja nägime Ricot ja Ilvest Selveri juures, kuigi me polnud alguses kindlad, et need nemad on. Kädi helistas Ricole ja küsis: "Kus sa oled? Sa oled Selveri juures v? Ütle lihtsalt, kas sa oled Selveri juures?" ja siis läksime nende juurde seletama, kuigi ma ei viitsi Ricoga seletada, aga puht huvi pärast tahtsin juba minna ja noo tuli ära ka jälle see Kaarli teema, kuidas Rico läheb poodi, meid kuskil passimas näeb jne. Mina: "Enam ei ole näinud."
Rico: "Miks? Kus Kaarel on? Läksite tülli v?"
Tahtsin Rico käest küsida, et kus Timo on, aga küsisin: "Timo, kus Rico on?"
Ilves: "See mu kõrval on muidu Rico ja mina olen Ilves."
Järjekordne FEIIIIIL, aga see polnud veel kõik. Rico rääkis midagi oma tümmist. Tahtsin küsida, et mitu vatti ta supakas on, mis siis, et tal polegi supakat ja ta ajas niisama segast, aga küsisin ta käest kogemata: "Mitu kilovatti?", nii et nad said päris palju naerda.
Sellest juba piisas, eriti palju ei rääkinudki. Mikk, Kädi ja Mellu tahtsid Õllekasse minna. Viisin nad Tõnu ja nende juurde tagasi ja tiksusin üksinda ringi. Linnas oli rahvast rohkem, kui reedel, aga sõpru polnud ikka kuskil. Helistasin kõigile lambist: Karlile, Mariale, Kapile ja lõpuks Kaarlile, kes nii purjus oli ja mega segast ajas. Ta ei saanud aru üldse midagi, nii et pidin talle pidevalt mitu korda ühte ja sama asja rääkima. Mingi 7 minutit seletasime.
Sõitsin ringi veel ja läksin ka lõpuks Õllekasse. Järjekordselt pean ütlema, et esimest korda elus käisin seal. Normaalne koht tundub isegi, kuigi ka selle koha kohta polnud mul varem just kõige parem arvamus.
Vastupidiselt eelnevale seisundile, kui ma linna jõudsin ja ülimalt tõsine olin, muutusin ma Õllekas väga rõõmsaks. Lambist olime Mikuga nii kõveras iga asja peale. See tüüpiline vist, et kui me kokku saame, siis ainult naeramegi. Kädi ja Mellu läksid wc-sse. Elu kaua olid ära, kui Mikk järsku küsib: "Kust nad jäid nüüd? Potist läksid alla v?" ning samal hetkel nad just tulid tagasi. Mina: "Ei läinudki potist alla."
Mikk: "Ei läinudki" ja hakkas ka naerma. Pärast sealt läks veel edasi mega seletamine ja naermine, Kädi feilid jne. Tõnu ja Sulev ei osanud kuidagi meiega kaasa naerda.
Lõpuks helistas Joosep ja ütles, et ta on Selveri parklas. Läksin sinna, siis rääkisime ja naersime ja noo kõik oli mega tore. Põhiline oli peedi-banaani salat, mida nad mereväes sööma pidid. Üldse sai nii palju nalja kõigega, et ma pärast mõtlesin, et kui Kaarel küsib jälle mu käest Joosepi kohta mingeid küsimusi, siis ma ei oska vastata, sest ma unustan alati mingi tõsise jutu ja tähtsad küsimused ära.
Tahtsin, et me kolmekesi ka kasvõi korrakski kõik kohtuksime, aga Kaarel olid end kuhugi ära joonud, nii et mõttetu üritus oli teda kuidagi kätte saada, kuigi me seletasime pärast ka veel telefonis, aga ma kahtlen, et ta seda täna mäletab.
See emotsioonaalne päev lõppes vähemalt õnnelikult - koos oma parima sõbraga. Aitäh, et oled, oled see kõigeparem. Eesmärk sai täidetud - nägin vähemalt selle päeva jooksul neid kahte, tänu millele olin nõus nägema oma teisi sõpru. Ja kuigi vaatamata sellele, et mul on mu sõbrad, siis näen ma enda kõrval ainult kahte inimest - Joosepit ja Kaarlit. Kui pole neid, pole ka mind ja nii ongi. Mina: "Elan üle!"
Joosep: "Seda ma tean."
Läksime Joosepiga koos koju, nagu varasemaltki - mina sõitsin ees, tema taga ja mingi aeg läksid teed lahku. Enne lõpliku mereväkke tagasi minekut saatis ta veel sõnumi: "Daav ma minema jälle selleks korraks. Kui tagasi, siis räägib ja värki, nüüd vast 2 nädala pärast koju..kui saab.. ok tsaooo."
Pühapäeval käisin maal, vanaema tegi pannkooke ja värki. Kristjaniga seletasin ja Siim käseb mul tubli olla ja õppida ning lõpuks olen ma oma blogiga järje peale saanud. Aega võttis, aga asja sai.

Wild child

Kolmapäevaga hakkas see haridusasutuse mõrv pihta. Ma olen väga vastutustunde, et koolis päevad läbi läpakas istun, nii et kursusejuhataja arvab, et kavatsen ka praktikal nii toimida. Mina: "Kindlasti mitte."
Kursusejuhataja: "Aga, kas kool on sinu arvates nalja tegemise koht või?"
Mina: "Jah!"
Kursusejuhtaja: "Kui sa nii arvad, siis sa ei pea siia tundi üldse tulema ja võid kuskil mujal ka oma arvutis istuda", mille peale oleks tahtnud talle öelda, et kui ma jälle tundi ei tule, siis hakkab ta mind taga otsima, nagu eelminekord, kui ma päris pikalt tunnis ei käinud, aga ka seekord oli mul savver, nagu alati. Kristjan on ka selle sõna "savver" juba minult omandanud, kuigi ta alguses ainult naeris selle üle. Ma tegelikult ei kasutagi eriti enam seda sõna. Nüüd on iga asja peale: "A mul on po**ui!" ja nii ongi.
Õpetajad üldse arvavad, et ma ei saa ilma läpakata, reisikorralduse õpetaja ütles ka midagi sarnast täna, aga pean siiski vastu väitma, et see on vaid tegevusetuse alternatiiv koolis.
Ega ülejäänud tunnist ka midagi head välja ei tulnud. Õpetaja ei teadnud, mis tundki meil on. Arvas, et maailma turismigeograafia, kuigi pidime turismiinfokeskuse töökorralduse kaardivastamist tegema. Mingi aeg sai nendest tundidest klassiga nii palju üle lastud, et need said otsa ja nüüd peab viimased tööd turismigeograafia arvelt ära tegema.
Kaardi vastamiseks sai igaüks mingi Võrumaa piirkonna. Ma sain Vastseliina ja Setumaa, mida tegelikult Kristjan tahtis. Enamus tunnist läkski selle piirkonnaga tutvumiseks, kuigi samal ajal, kui teised infot kogusid ja endale asja selgeks tegid, lugesin ma rahulikult raamtut, rääkisin Kristjani või msnis Kaarliga. Alles enne vastama minekut vaatasin kiirelt paar asja üle. Ma pidin alguses klienditeenindaja olema, naersin seal ja panin niisama segast. Kui Mariliis midagi küsis, siis näitas talle mingit lambi piirkonda ja üldse täiega lolli sai mängitud. Lõpptulemus oligi see, et õpetaja polnud meiega rahul ja käskis järgmiseks tunniks põhjalikumalt end ette valmistada ning jälgida oma kehakeelt, kuna me lähme klienditeendinduse praktikale, kus see kõik on ülimalt oluline.
Kui juba esimene tund nii tüütu oli, siis ei tõotanud järgmisedki midagi paremat tulla. Mõtlesin kogu aeg, et lasen üle, kuigi teadsin, et pean vastama minema. Kaarel annab ka halba eeskuju mulle, et ta viimasel ajal enam üldse kooli ei jõua, aga siiski ma ei läinud ära.
Reisikorraldus toimus aulas, nii et läksin kuhugi taha ritta ja vajusin sinna terveks tunniks, isegi jopet ei võtnud seljast ära. Pärast õpetaja küsis, et kas mul on külm, aga mul oli lihtsalt hea omas elemendis. Istusin nagu laip, lebos, msnis ja rääkisin Siimuga, kes mulle oma jutuga energiat andis. Ma Siimu üle täiega uhke, et ta nii asjalik seal Tallinnas on.
Samal ajal Kristjan kiusas mind, näitas fcki ja siis tahtis mu jalga tooli vahele panna. Lõpuks ajas mu läpakas ka mind nii hauda, et lõin pauguga kaane kinni ja hakkasin raamatut lugema. Läpakas paneb reedest saadik nii segast, näitab, et netti pole, samas, kui ma saan msnis olla. Msni ja netti samal ajal ei saa või siis saan msnis olla, aga keegi ei näe, mida ma neile kirjutan. Nüüd on õnneks korras, muu enam ei aidanud, kui windowsi maha laskmine.
Vahetunnis käisime Kristjaniga poes, ostsin energiajooki ja siis hakkas juba vaikselt looma. Ma oleks end poes peaaegu surnuks naernud. Kõigepealt nägime aasta lolli, kellel ühest aastastki väheks jääb, nagu Kiva ükskord ütles ja siis mantliga tüüpi, keda nähes mul lihtsalt kõik temaga seonduvad tekstid, riietused jne korraga meelde tulid, nii et vaatasin talle otsa ja lihtsalt naersin. Kristjan ei saanud midagi aru, mida ma naeran, aga mul oli järsku nii naljakas, et ma mingi 5 minutit veel naersin.
Läksime tagasi koolimajja, istusime 2. korrusel ja seletasime, kui parasjagu inka õpa tuli ning kommenteeris oma kursuse õpilasi, eriti ühte neist, kellel pidevalt kapuuts peas on: "Ei teagi, kuidas sa need külmad ilmad üle elad..hoia kott peas!"
3. tund oli sama õpetajaga, ainult et arvuti klassis. Reisikorralduse teooriale järgnes veel natuke teooriat ja reisikorraldamine. Ma jäin ikka kindlaks sellele, et me Valgamaale läheks. Praegused mõtted on - Sangaste, Helme ja siis leidsin Harimäe vaatetorni, kuhu ma tahaks kindlasti minna. Peame tegelt mõtlema veel selle põhi asja, miks just see reis kõigeparem on ja mis oleks see kõige atraktiivsem koht, mille pärast sinna minna. Ma pole seda veel välja mõelnud, aga õnneks neid tunde veel on, kuigi eeltööd peab ka tegema.
Vaatasime kaardi pealt, kust kuhu minna, googeldasime ja otsisime igast vaatamisväärsusi, aga ainus, mida Kristjan üles leidis oli VOKI. Kristjan: "Ainuke asi, mis sa valida saad on - kumba kaudu me Vokile lähme?"
Õpetaja kommenteeris mu energiajooki: "Sa paned energiat endale sisse v?"
Mina: "Nojah, ma jään magama muidu."
Õpetaja: "Kas mu tunnid on tõesti nii igavad? Ma vaatan, et ma pean hakkama tantsu lööma siin.."
Kristjan lubas seepeale Vokil korraldada muusikali või siis Mozarti ooperi "Võluflööt". Kristjan: "Ma dirigeerin!"
Rääkisime bussist ka. Mina: "Pole mõtet suure bussiga minna, meid on õpetajate ja bussijuhtidega nagunii kokku ainult 13 ju."
Kristjan: "Ja lemmikloomi ei või bussi kaasa võtta!"
Peale tundi läksid teised koju ja ma jäin jälle ületunde tegema. Seekord siis exceli kontrolltöö. Kui teised seda kuu aega õppisid, siis ma sain selle 1,5 tunnipaari jooksul enamuse asju selgeks ja kontrolltöö ka tehtud.
Kui päeva alguses ei jõudnud kuidagi ära olla, siis hiljem oli mega tahe kõike teha, kuigi alguses ma ei osanud kuskilt alustada ega jaganud sellest exceli värgist mitte midagi, seni kuni õpa tuli jälle ja seletas. Ma olin ainult ühe korra arvuti tunnis käinud selle aja jooksul, kui powerpointiga tegeleti. Tegin need asjad ära, mis oskasin. Õpetaja tuletas valemitega asjad meelde ja siis ma arvutasin jne. Kartsin vahepeal, et ma olen osad asjad üldse ära kustutanud, aga õnneks olen ma lihtsalt blond ega tajunud, kuhu need jäid, nii et õpetaja avas taas mu silmad.
Energiajook päästis mu tänase koolipäeva. Kui palju kordi tänase päeva jooksul oleks ma koolist minema tahtnud jalutada, aga Kristjan ega kohusetunne ei lubanud. Mul on ülimalt hea meel, et mul on nii hea ja hooliv klassivend, mis siis, et ta enamusajast mind kiusab ja mulle Vokist räägib, aga selle nädala jooksul on ta palju mu tuju parandamiseks teinud, et ma oleks ikka sama marakratist rõõmurull, nagu ma alati olen olnud.
Kella 5ni istuti siis ilusti koolis. Jäin nii kauaks kooli, et isegi bussid olid ära läinud ja koolimaja uks lukku pandud. Helistasin isale, et ta järgi tuleks, aga lõpptulemus oli see, et ta jõudis umbes samal ajal, kui buss, mida ma poleks viitsinud ootama jääda. Sõitsime veel ringi ja rääkisin talle koolist, õppimisest oma plaanidest ja sellest, kui laisk ma vahepeal olnud olen jne. Nii haige energia ja jututuju oli. Käisime veel poes, kuna täna oli nii kiire, et polnud aega isegi süüa.
Hommikul ärkasin kell 6.10 selleks, et kooli minna ja õhtul jõudsin kell 18.10 koolist ehk siis 12 tundi ärkamisest koju jõudmiseni - mida kõike ma ka kooli pärast ei teeks, kuigi tänane koolipäev polnud pooltki nii palju väärt, kui mõned teised, aga vähemalt lõpp oli igati innustav.
Pean taaskord ütlema, et ma täiega igatsen neid aegu, kui ma muusikakoolis ja autokoolis käisin, kui iga päev veelgi hiljem koju jõudsin, aga siis oli vähemalt tunne, et päev on korda läinud ja ma olen kasutanud peaaegu 100% kogu potentsiaalist, millest peakski tegelikult iga päev lähtuma.
See kõik andis mulle sedavõrd energiat, et hakkasin koju jõudes kohe õppima. Tegin ühehooga arvuti õpetuse teise poole - asjaajamise asju - motivatsioonikirja ja CV ka ära, et lõpuks hinne välja saada. Tänasega keeran ümber vanasõna "Hommik on õhtust targem" ehk siis "Õhtu on hommikust targem". See päev oli täielik progress sellest, kuidas inimesed, tahtejõud, kohusetunne ja veel mõned lisafaktorid võivad muuta kogu olemasoleva täiesti vastupidiseks. Võtsin järsku kõike jälle nii positiivselt, nüüd realselt nii HÄÄ tunne, JAAAA.
Käisin Jossu juures kütet võtmas. Teda ennast muidugi polnud. Sai blond oldud jälle, kui ta onu küsis: "Paak täis?"
Mina: "Mismõttes?"
Tema: "20 liitrit?"
Mina: "Jah!"
Ma ei saanud alguses aru, et kas ta küsib seda sellepärast, et paak täis kallata või sellepärast, et paak ongi täis. Blond, nagu ikka. Naersin seal veel, kui koer keset teed koonuga lörtsi sisse augu tegi ja sealt vett lakkuma hakkas.
Õhtul rääkisime Kaarliga, kelles ma pettunud olen, et ta ikka ja jälle lollusi teha suudab ja ajasin talle mingit tarka juttu kokku. Ma olin üldse mingis üli maailmaparandamistujus. Tahaks, et kõik oleksid rõõmsad ja õnnelikud ja, et ma ei peaks teiste pärast muretsema jne. Ta on üks vähestest, kes suudab mind üldse kurvaks teha või muretsema panna ja paratamatult teeb ta seda ikka ja jälle.
Kristjaniga panime msnis jälle segast. Rääkisin talle totu worldist. Kristjan: "See on meil siis molo world v? Või mingi moloväänik tah, tah, tah world, üligigamegaprolalala molo" ja kui ma homme 1. tunnist ehk saksa keelest üle plaanisin lasta, ütles ta: "Ma olen korralik, viks ja viisakas koolipoiss ja sina ülemeelik huligaan."
Kristjan aitas mul arvuti viimaseid töid veel teha. Mina: "Sorri, ma unustasin end ära."
Kaarel: "Minu ka."
Tahtsin neljapäeval kauem magada, aga ärkasin plaanitust varem, rääkisin Kaarliga msnis ja tahtsin juba nii väga kooli minna. Lõpuks jäin ikkagi hiljaks, kuna mu mälupulk hakkas segast panema ja läksin koju tagasi, et veenduda errori põhjuses.
Tund oli 2 minutit juba kestnud, kui Kristjan juba muretses ja sõnumi saatis. Jõudsin tundi, siis õpetaja analüüsis parasjagu meie mingeid eelnevaid töid, nii et sai täie rauaga si**a jälle. Tunni lõpp oli õnneks talutavam, kuna ma valmistasin end kaardi järgi juhatamiseks rohkem ette ja õpetaja mängis ise klienti, mis siis, et ta nii segast pani ja alguses üldse vale ülesandega lagedale tuli. Päris palju naerda sai, aga kõik said lõpuks kiita ja hinded pandi ka välja.
Kristjan hakkas muidugi kohe oma Voki teemaga pihta ja vahetunnis sööma minnes pidin talle jälle korrutama, et ta ei jookseks. Kristjani kõndimine = minu jooksmine. Alati, kui me kuhugi kõnnime, siis ma ma põhimõtteliselt jooksen ta kõrval. Anne-Mai on samasugune. Ma vihkan seda, kui inimesed kiirustavad. Ma ei suuda nii kiiresti kõndida.
Käisime söömas ja siis viimane tund - maailma kultuurid, kus õpetaja meid jälle surnuks rääkis. Teist tundi järjest ma tunnen, kuidas ma lihtsalt ei jõua seda informatsiooni enam vastu võtta, mida ta suust välja ajab. Seda kõike on korraga liiga palju. Ta muudkui räägib ja räägib ega jäägi vait.
See tund panin ise ka tarka. Rääkisine kollektiviseerimisest ja individualismist Eesti ühiskonnas ajaloo vältel ja jõudsime siiski järeldusele, et kuigi NSV Liit meid siin kollektiviseerida üritas, siis ihkavad eestlased siiski individualismi.
Teine teema oli feminiinsed ja maskuliinsed kultuurid. Millised on naised? Millised mehed? - Meie kunagine tüliallikas suhtlemispsühholoogias, nii et hea oli, et meid tunnis ainult 4 oli ja põhilisi arvamusavaldajaid polnud. Me Janega pidime naiste eest rääkima, Karla ja Kristjan rääkisid meeste eest, kuigi ma enamjaolt kaldusin ka meeste poolele, sest ma olen meeste väärtushinnangute ja tõekspidamistega rohkem kursis, kui naiste omadega. Viimasel ajal olengi täheldanud, et kõik mu lähimad sõbrad on meessoost. Sõbrannad on kõik kuhugi tahaplaanile vajunud, aga ausalt öeldes ma ei tunne eriti puudust ka sellest, sest aeg on näidanud, et naistes ei saa kunagi kindel olla ega neile midagi usaldada nagu siin just hiljuti selgus. Tammsaaregi on öelnud: "Mehed on palju karskemad ja ideaalsemad, kui naised. Mehed suudavad ainult sellepärast meist (naistest) rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse" ja mulle meeldib nendesse uskuda.
Tunni lõpuks kujunes isegi suht huvitav arutelu, aga ma ei jõudnud siiski tunni lõppu enam ära oodata. Teised läksid koju ja ma jäin jälle kooli vastama. Pidin suht kaua ootama, kui turismiturunduse õpetaja tuli, mulle mingid küsimused vormistas ja ma neile veel vastama pidin hakkama, kuigi see viimane tund oli juhtme nii kokku viinud, et ma ei viitsinud materjalidest isegi vastuseid otsida. Kahele küsimusele leidsin vastused, kolmandale kirjutasin mega lambika teksti. Õpetaja vaatas töö üle, eriti mingeid häid punkte ei saanud sealt, aga vähemalt oli teised asjad tehtud ja lõpptulemus oli hinne "3". Võib-olla on see mu esimene kolm, aga ma ausalt ei viitsinudki pingutada eriti, peaasi, et hinne välja ära sai.
Tulin koolist, siis nägin Selveri vastasparklas Tamme. Läksin kohe ta juurde. Rääkisime seal ja siis kutsusin Kaarli sinna, kuna ma tahtsin teada, kas asi on mu mälupulgas või makis, et lambist error on. Õnneks oli asi mälupulgas, nii et mõtlesin isa ära oodata, et uus mälupulk osta, mida me tegelt ammu juba ostma pidime minema, kuna ma ei viitsi kunagi autost mälupulka tuua, kui on vaja pilte ilmutamiseks viia jne.
Kaarel käis vahepeal ära ja tuli tagasi. Täna tal oli isegi aega mu jaoks. Nagu me hommikul rääkisime. Mina: "Kauaks sa linna jääd?"
Kaarel: "Vaatab, tahad mõlki näha?"
Mina: "Ei, seda, kes selle lõi!"
Olime mu autos ja siis ta rääkis igasugustest vahepealsetest seiklustest. Seletasime Tammega ja lõpuks tulid veel Priit ja Maria oma lõbusate lugudega. Meenutasime seda, kui ma Tallinnas olin ja Priit öösel nagu Terminaator uksest sisse lendas ja siis Maria rääkis, kuidas Priit talle helistas ja rääkis, kuidas ta ühikasse kõnnib ning mingi aeg avastas, et kõnnib valele poole. Maria rääkis veel teisipäevasest peost, kuhu ma nendega minna ei saanud jne.
Kõigeparem oli see, kui Selveri parklas mingi roheline buss sõitis ja selle tagant samavärvi jopega naine välja ilmus. Maria: "Vaata, see naine ja buss lähevad mega hästi kokku."
Pärast me kõik mõnitasime teda. Priit ütles, et ma võiks auto ka roosaks värvida, nagu täringud ja Kaarel pani mu roosa kinda kätte, tõstis käe üles ja ütles: "Näe see läheb ka mega hästi tolle jopega seal kokku!" ning näitas Selveri parklas mingi roosa jopega naise poole.
Lõpuks panin Kaarlile pardatšokki üllatuse tekstiga "Siin ei ole midagi". Tegelt mul veel üks parem plaan, aga toda ma ei saanud nii kiiresti teostada.
Nii hea oli kõik. Parimate keskel võib ajataju kaotada. Viimased tunnid Kaarliga Roosisaarel kaotasid selle eriti. Aeg läks nii ruttu, et kella viiest oli märkamatult saanud pool 9. Samas kui aeg põhimõtteliselt seisis, sest ma unustasin korraks kõik olemasoleva. Polnud nii kaua näinud ka. Nüüd hakkabki teoks saama see, mida ma juba siis arvasin, kui ta load tagasi saab ehk siis ei näe teda enam eriti palju. Ja kui Joosepit ka veel pole, siis ongi tunne, et üksi ja kõigest ilma. Joosep, sa ei kujuta ette ka, kuidas ma sind vahel vajan. Kõik on nii hästi, aga mul on siiski vaja sind, mu parimat sõpra, kellega jagada nii kõike head ja rõõmu kui ka kurbust ja muret. Tule juba ja ole meiega siiin.
Panime Kaarliga suht palju segast. Põhiküsimus iga asja peale "miks?" või siis küsimus küsimuse vastu, mis võrdub kokkuvõttes erroriga. Seekord pani ta mu käeraudadega istme külge kinni ja siis pärast ma panin ta enda külge nendega kinni. Mulle haigelt meeldivad mu käerauad. Nunnukas põhjas nende pärast alati.
Kui tavaliselt pildistan mina teda oma kaameraga, siis seekord pildistas ta mind oma digikaga. Tegelt ma tunnen oma digikast puudust, kuna see on pidevalt mu isa käes ja ma ei viitsi oma suurt kaamerat kogu aeg kaasas tassida, et pilte teha.
Aa ja lõpetuseks päeva parim lause Kaarlilt: "Sa võtad kõik ära - eelmine nädal käekella juba võtsid, nüüd võtad pastaka, järgmine nädal tuled auto järgi v?" ja kuna ta tahab pikki postitusi, siis ma loodan, et ta lõpuks need ka sai, iseasi, kuna ta neid siia lugema jõuab.

Ilmet näole manama

Vastupidiselt teistele pole mul kevadvaheaega ja lisaks tavapärastele 2-tunnipaarilistele koolipäevadele sai see nädal iga päev peale esmaspäeva 3 tunnipaari mõrva + päris palju ületunde ka veel lisaks.
Kaarel: "Kahjuks."
Mina: "Miks kahjuks?"
Kaarel: "Sest sa peadki mõrva saama, kui reede vaba", ise ei jõudnud esmaspäevalgi kooli.
Esmaspäeval oli JOOSEPI nimepäev, nii et oleks tahtnud teda jälle pooleks kallistada, aga ta oli taaskord läinud..
Mu auto nägi teatud põhjustel hommikuks välja nagu si*akäkk, nii et jäi vaid loota, et hakkaks vihma sadama. Võtsin Kristjani ja Simoni ka linnast peale ja siis kooli. 1. tunni alguses ütlesin Kristjanile: "Vihma võiks sadama hakata" ning 5 minutit hiljem hakkaski. Taaskord hämming, et mu mõtted ja soovid nii kiiresti täituvad.
Saksa keeles keegi üldse ei viitsinud, ma oleks ka hea meelega alles teiseks tunniks läinud, aga boss ei lubanud üle lasta. Seletasime Kristjani ja Greetega, kuni tund algas.
Kui juba kooli ei viitsinud minna, siis 1. tunnis ei viitsinud midagi teha. Mõte käis üldse teist rada. Tegelesingi enamuse tunni ajast oma telefoniga, kuulasin muusikat ja magasin pooleldi. Lõpuks õpetaja küsis: "Birgit, mis sul täna viga on?" Ma isegi ei mäleta, mis ma talle vastasin.
Vahepeal naersin, sodisin enda ja Kristjani vihikut, ise seletasin: "Ma ei tea, mul on tore."
Õpetaja rahulikult seletas klassi ees, Kristjan ütleb: "Arvata on, et ei koti!"
Vahetunnis käisime söömas ja siis 2. korruse akvaariumisse. Aa ja ma olen ühe asja pärast Kristjani üle uhke kaa, kuigi ta on jõudnud mulle juba sellega pettumuse valmistada.
Tunni alguses pidi igaüks näitama netist mingit hullu sündmust, mida maailmas korraldatakse. Ma näitasin youtubest Tomorrowlandi videot. See oli esimene asi, mis mul kohe meelde tuli, kui õpetaja eelmisel tunnil selle ülesande andis. Tegelt see pole otseselt hull sündmus, aga piisavalt hea, et sellest vaimustuses olla ja sinna ise kunagi minna. Ma küll tahaks. http://www.youtube.com/watch?v=M7CdTAiaLes
Pidime mingeid mõisteid ka seletama. Googeldasin natuke ja võtsin seminarikorralduse ühest tunnitööst mõned, aga neid mida ma korraga ei leidnud, neid ma ei viitsinudki pärast otsida ja läksin facebooki, kus Kristjan mul olla ei lubanud. Pärast ikka jäime seletama üksteisega, mis siis, et me istusime peaaegu kõrvuti. Karla, kes meie vahel istus, jälgis vahelduva eduga, mis me üksteisele kirjutame. Mega äge oli jälgida Kristjani näoilmeid ja emotsioone, kui ma talle jälle midagi haiget kirjutasin või mingite vanasõnadega vastasin. Nüüd ma kujutan ette, kui äge tal igal õhtul msnis minuga rääkides on - naerab seal arvuti taga, naerupall, nagu ta on.
Facebook chat oli üldse tunni lõpuni teemaks. Rääkisin oma väikse sugulase ja Kaarliga. Eluhea tuju ja jutt muudkui jooksis. Mina: "Tee tööd ja näe vaeva!"
Kristjan: "Ära naera siin midagi, tee ise ka tööd ja näe vaeva."
Mina: "Käib töö ja vile koos!"
Kristjan: "Enne töö, siis lõbu."
Mina: "Mkm, kõike ikka mõõdukalt!"
Kristjan: "No selge siis, pätt."
Mina: "Kaabakas!"
Kristjan: "Marakratt."
Mina: "Ülemeelik, põhiline siiski - MOLO."
Kristjan: "Ma siis lepin sellega."
Mina: "Ega muud üle ei jää, jah - sõna olgu seaduseks!"
Peale kooli ja õhtul msnis ka veel seletasime mega palju. Kirjutasin turbokiirusel 2 postitust, nii et pärast Kristjan sai jälle lugeda ja naerda. Lõpuks tal oli sellest seletamisest nunnukas juba erroris. Saatsime üksteisele mingeid pilte, kui me väikseid olime jne. Täiega nunnu.
Veelkord peab täheldama, et mul on nii võimas mõttejõud, ükskõik, mida ma ka sel päeval ei mõelnud, kõik mu soovid/tahtmised täitusid. Olin lõuna ajal köögis ja mõtlesin, et ema võiks koju tulla ja süüa teha. Läksin oma tuppa ära ja ema tuligi koju. Õhtul avastasin, et Kaarel on msnis online, tahtsin, et ta ise minuga rääkima hakkaks ja just tol hetkel, kui olin seda mõelnud, tegigi ta seda.
Esmaspäeva õhtu ja teisipäva hommik algas jälle raamatu lugemisega. Hommikul passisin isa tööjuures ja nautisin kooli sõites kevade algust, mille puhul üsna paks lumi oli maha sadanud, kuigi eile koju sõites olin veendunud, et see aasta rohkem lund ei tule.
Mu tänahommikune mõte seoses akvaariumiga oli nii naljakas, et see ajas mind ennastki naerma, aga olude sunnil pean säästma teid sellest naljast, mille üle me teistega hommikul koolis naersime.
Hommikust saadik oli juba nunnukas põhjas. Ilmselt oli see osaliselt eilsest tingitud ja täna kohe kõik jätkus. Kõigepealt nägin aknast oma lemmikfilmistaare, mis oli nagu ülim vaatepilt ja siis 1. tunnis sai jälle Kristjaniga facebookis segast pandud, kuigi õpetaja keelas selle ära ning üritas reisikorralduse teooriat meile seletada. Kristjan umbe asjalikult kirjutas jälle mulle, siis vaatasin ja naersin ta näoilmeid.
Kristjan: "Facebook kinni!"
Mina: "Shut up!"
Kristjan: "See on käsk!"
Mina: "Käsk on vanem, kui meie."
Kristjan: "Kanuumatk Vokile!" Ma olen terve nädal kõveras olnud Kristjani Vokile mineku plaanist. Ta muust enam ei räägigi, kui Vokist. Hommikul koolis alustab ja õhtul msnis lõpetab. Oeh.
Kristjan vaatas kella, jälgides seda, kuna mul kõht kella pealt tühjaks läheb, aga seekord ei läinudki. Alles tunni lõpus saabus nälg, nii et vahetunnis ikka sööma.
Tund hakkas juba lõppema, kui õpetaja lõpuks reisikorralduse teooria osast rääkimise lõpetas ning ütles: "Pikk jutt.." ning me kõik üksteisele otsa vaatasime ja oleks tahtnud lause lõpetada: "..si** jutt", aga näod rääkisid juba enda eest.
Inka tunnis sai väga palju nalja. Õpetaja küsis alustuseks kõigilt: "How are you?" Osad vastasid lihtsalt "fine", teised vastasid viisakalt: "Fine, thanks", ka õpetaja.
Õpetaja: "Mina olin viisakas, aga teie - kasvatamatud jõmpsikad.." ja siis pidas omaette monoloogi, nii et ta meenutas mulle seal tahvli ees endaga rääkides Hamletit: "Pole inimest, pole probleemi. Pole teid, pole probleemi..polegi probleemi."
Õpetaja rääkis töödest ja küsis, kuidas me selleks õppisime ning oli tulemustega isegi rahul. Õpetaja: "Mis sa arvad, kuidas sul läks?"
Mina: "Enamvähem", millest tuletas ta omakorda ENAM ja VÄHEM teooria, mis kallutas sõna enamvähem tähenduse, sest enam on nagu kõik ja vähem on vähe. Õpetaja: "Seega siis, kas enam või vähem?"
Mina: "Enamvähem."
Enamvähem tähendas tema arvates keskteed. Õpetaja: "Tahadki olla keskmine? Kõik tahavad olla parimad, aga sina tahad olla keskmine!?"
Mina: "Jah."
Õpetaja: "Sina poriplika" ning lisas, et ta ei tahtnud mind sellega kuidagi solvata ja rääkis veel sellest, kuidas me peaksime nende aastatega juba kiirteel olema, mitte enamvähem keskmised, nagu mina ütlesin. Ma enamuse ajast naersin, kui ta kõike seda rääkis. Tal endal oli ka selline näoilme, et võimatu oli mitte naerda.
Pärast vaatasime oma tööd üle ning pidime endale ise hinde panema ja end objektiivselt hindama. Panin endale kolme, kuigi mul polnud seal eriti vigugi, aga mul olid teatud põhjustel süümekad, nii et end kuidagi kõrgemalt hinnata ma ei tahtnudki.
Pärast pidas õpetaja veel maha pika jutluse mulle: "Life is not easy, you are very satisfied..", ma rohkem ei mäleta praegu, mida ta ütles, aga ma kuulasin teda tähelepanelikult ja sain kõigest aru ka, mitte nagu tavaliselt: "Mhh, misasja?"
Lõpuks, kui õpetaja oli tööd kokku korjanud ning tagasi klassi ette läinud, ütles ta: "Ma istun maha nüüd jälle", vaatas mulle otsa ja ütles: "Ära jõllita mind nii!"
Mina: "Sorry!"
Ta pakkus meile välja variante, mida me teha võiks. Esimene mõte - jutustamine, mille peale ma korraga pead raputasin ning õpetaja seda nähes lausus: "Sinu laiskuse juures muidugi mitte, see oleks ju päris õudne."
Keset juttu meenus tal aga järsku mingi kelgunööri teema, kui ta oma kursuse poisse sedasi nimetas ning pöördus siis Kristjani poole ja ütles: "Sa pead olema mees, kes järgib oma sihti. Ära lase oma mõtteid ära ajada! Muidu oled sa ka kelgunöör" ning küsis Kristjanilt mingeid küsimusi, mille peale Kristjan vastas: "I'm not answering your stupid questions!"
Lõpuks jõuti kodusetöö juurde. Pidime moodustama mingi elustiili kohta küsimused. Arvata on, et ma ei viitsinud neid eile teha, nii et Mariliis ja Kristjan küsisid minult oma küsimusi, kuigi ma pidin teise rühma juurde minema, sest õpetaja üritab mind pidevalt Kristjanist lahutada. Õpetaja käis ise korraks ära, tuli siis tagasi ja märkas, et ma olen Kristjani juuures ning ütles: "Mis sa siin teed? Kobi sinna!", aga ma ikkagi ei läinud.
Lõpuks, kui see küsimuste värk ühelepoole sai, küsis õpetaja Mariliisilt: "Oli kasu ka?"
Mariliis: "Mulle meeldis Kristjaniga vestelda."
Õpetaja: "Nonäed, ega ma ilmaasjata Birgiti peale kadedaks ei muutu.."
Ja taaskord olid mängus mu mõtlemisvõimed. Õpetaja rääkis veel midagi, ma kuulasin ja ta ütles: "Ilmet näole.." ning jätkas seletamist: "Mulle tegelikult ei meeldi see sõna, aga.." ja siis ma juba teadsin, et ta ütleb sõna: "Manada", nii et kohe pärast seda, kui ta oli oma lause lõpetanud, muutusin veelgi rõõmsamaks ja ütlesin: "Ma teadsin, et te seda ütlete!" ning arutleti veel pikalt selle sõna üle. Kristjani arvates on sõna "manama" Harry Potteri teema ja mu arust on see lihtsalt äge, veidi tavapäratum sõna.
Manama - loitsides, lausudes nõiduma; vaimusilma ette võluma, esile kutsuma; kiruma, siunama, needma.
Tunni lõpus andis õpetaja meile kolme lehe vahel valida. Valisin selle lehe, mis Kristjangi, sellepärast, et mulle meeldib sõnavara rohkem, kui mingi reportaaži kirjutamine või jutustamine. Pärast Kristjan aitas mul tõlkida osasid asju, mida ma ei osanud.
Lõpuks algas õige kevad ja päike tuli välja. Mina: "Kristjan, vaata, päike tuli välja!"
Õpetaja: "Mis see nüüd oli?"
Mina: "Mis asi?"
Õpetaja: "Päike tuli välja, läläälää.." - kõik jälle mega kõveras. Kuna ma hommikul Mari-Liis Aasmäe "Kevadel" kuulasin, siis kummitaski see mind terve ülejäänud päeva, nii et igati KEVAD.
Vahetunnis sain nii rämeda elektrilöögi ukselt, et nii valus oli, aga kõigil oli mega naljakas, nii et peale seda võtan ma nüüd hirmuga ukselingist kinni või löön ukse hoopis jalaga lahti, et mitte enam elektrit saada.
Enne maailma kultuuride algust tutvustas Karla meile jälle erinevaid eurovisioonilaule, ma lugesin raamatut ja seletasin Kristjanile, et kui ma ta sekretär olen, siis pean talle päevakava tegema: Õhtul kella 7-st 11ni - rõõmurulliga rääkimine.
Õpetaja märkis puudujaid: "Kes teil kadunud on?"
Mina: "Anne-Mai!"
Kristjanil on ka hea vastus sellepeale, aga siinkohal pean taaskord vaikima (märksõnaks: ühe laulu sõnad).
Viimaseks tunnis oli mega hangumine juba. Õpetaja jagas materjale ja terve tund põhimõtteliselt räägiti erinevatest keeltest. Lisaks sellele erinevad ülesanded keelte ja rahvuste kohta.
Peale tundi käisime poes, siis bussi ootama, linna ja kohe järgmise bussi peale. Raske, nii raske on linnast alati lahkuda. See rusub ja rõhub, aga päeval seisab siiski mõistus südamest kõrgemal. Ei taha alluda sellele tundele, mis öösel mult une viib ja päeval keelitab muule keskendumast. Võitlesin selle tunde vastu ja tulin koju. Magama ei jõudnudki, kuigi Kristjan mõnitab mind nüüd selle beauty sleepi pärast.
Õhtul oli mega moss, kuna kõik läksid peole, aga ma istusin kodus ja pidin järgmine päev kooli ja vastama minema. Maria kutsus peole jne. Kaarel läks ja Joosep tuli. Rääkisingi Joosepiga ja Kristjan taaskord päästis mu õhtu. Kuulas mu auks Ott Leplandi, saatis mingeid naljakaid pilte endast ja mõtlesime, et kuhu me reisi võiks planeerida. Saime reisikorralduses loosiga ühte rühma ka, nii et ilmselt Vokile minek nüüd.