Loll või tark?

11. klassi haridusega endine Riigikogu liige, praegune vallavolikogu aseesimees kinnitas täna mu viimase aja mõtteid, et äkki peaks mingi aeg magistri ikka pooleli jätma, võttes aluseks näiteks vallavalitsuse "kasti süsteemist", mille üle me aastaid kohviruumis nalja oleme visanud, aga mille kohaselt on kurb või mittekurb tõsiasi see, et ilma hariduseta ametnikul on 300 eurot kõrgem palk kui samal ametikohal kõrgharidusega töötaval ametnikul. Erand kinnitab reeglit.

Et, mis mõtet siis haridusel on? Mõte on tegelikult teadmiste ja enesearengu osas väga suur ja ma tunnen, et baka järel on nüüd need pool aastat magistrit väga asja ette läinud, aga miks läbida mingit kindlat ettenähtud kava ennast pooleks rebides ainult paberi saamiseks, kui saaks võtta asja rahulikumalt ja sellest lähtuvalt, mis teadmisi ja kogemusi päriselt igast indiviidist lähtuvalt vaja on. Nii tuleb mul tihti töö järele praegu suurem igatsus ja tekivad küsimused, et äkki võtakski tempo maha ja vaataks asja rahulikumalt mitte täismahus nii et aju huugab ja suurepärasid A-sid õppetulemuste lehele järjest lisandub.

Lisaks muidugi see hootine missioonitunde puudus. Ühel hetkel on nii tugev missioonitunne maailma parandada, anda oma panus inimeste arenguprotsessi, teisel hetkel tunned jälle, et milleks see kõik? Viimane ilmneb peamiselt siis, kui energiat on liiga vähe ja pole jõudu, et endast muudkui anda ja kuhugi kogu aeg panustada, selle asemel, et peamiselt enda heaolule mõelda.

On hetki, kui see maailm tundub nii võluv - inimesed ümberringi. Noored on väga lahedad tegelikult, kuigi paljud kiruvad tänapäeva noori, aga meid kiruti noorena vanemate poolt täpselt samamoodi. Iga põlvkond on järgmisest erinev. 

Koolikeskkond iseenesest on mulle alati väga meeldinud, aga täpselt nagu õpilasena, kellel on nii palju kohustusi: iseseisvaid töid, kontrolltöödeks õppimise pinge peal jne, on samamoodi õpetajal, eriti algaval õpetajal, kes peab hakkama otsast peale töökavasid tegema ning seda kõike suures osas oma vaba aja arvelt. Miks siis mitte pikutada lihtsalt lollina kuskil Taimaa rannas, elada vaeselt, aga kohustuste vabalt, teadmata, et teistmoodi üldse kuidagi on võimalik. See küsimus vaevas mind kogu Tai reisi pea igal sammul, mil nägin vaesust, mõtlematust, isegi teatud rumalust. Ma läksin reisi jooksul endaga nii pahuksisse nende teemade pärast. Kord olin pahane nende peale, siis jälle enda peale sellepärast, et ma mingil hetkel mul tolerantsus haihtus. Taid vihastasid mind vahepeal oma elustiiliga nii ära, teisel hetkel jälle rõhus missioonitunne sellega, et rohujuurdetasandil on seda kõike võimalik haridustöötajana parandada ja äkki peaks ka nende moodi lollakalt rõõmus olema - see on see, mis neid seal tiivustab.

Eksistentsiaalsed pseudoprobleemid või päris mõtlemiskoht? Võta nüüd kinni, mis tuu õige om.

 

Kas on üldse olemas täiesti valmis õpetaja?

Põhikooli klassiõde Kirsika rääkis klassikokkutulekul, et mu blogi on tal lemmikutesse salvestatud ja ta loeb seda ning seda oli küll huvitav kuulda. Ma siin trampisin jalgu suvel, et keegi käib mu blogi lehel kannatamatult refreshimas, et ma midagi uut kirjutaksin, aga samas on tore teada, et on ka selliseid lugejaid, kellega ma üldse ei suhtlegi enam aastaid või kokku ei puutu ja nad ikka loevad. Kirjaniku tunne tekib, blogi elab oma elu nagu raamatud ja need, kes kord su üllitisi juba lugenud on, ootavad lisa. Kirsika arvaski mu viimaseid postitusi lugedes ja siin tühjust laiutamas nähes, et mul on jälle mingi loominguline kriis või midagi. Tegelikult pole. Nagu ma juba mainisin, siis ma ei kirjuta sellepärast, et mingeid inimesi nii väga huvitab, mida ma teen.

 

Täna didaktika seminaril mõtlesin, et nüüd räägiks hoopis koolist. Kirjutasin umbes nädalase vahega kooli jaoks kaks teksti: arutleva enesetutvustuse ja seminarijärgse refleksiooni.

Kuna need on pigem sellised arutleva teksti moodi, nagu mu blogi postitused, siis mõtlesin, et ei saa kõiki lugejaid karistada ja annan endast vahel ikka elumärki. Niisis:

Enesetutvustus-arutlus

Mis on, see on praegu. Täna olen siin ja alustan õpinguid, et liikuda eesti keele ja kirjanduse õpetajaks saamiseni. Pole õrna aimugi, mis saama hakkab ja millegi suure ees oled ikka veidi kõhkleval seisukohal ning pisut isegi hirmul.
Mõned tuttavad ja sõbrad löövad ümberringi käsi kokku ja tõdevad, et ma sobin õpetajaks nii hästi, teised ütlevad, et ei kujuta mind õpetajana ette. Raske on end kohe sellesse rolli panna, aga iseennast kõrvalt ei näegi. Ka Mart Kuhi, kellel on kuus aastat õpetajakogemust, väljendas end podcastis sarnaselt – endas mitte täiesti kindel. Tundub, et mõned protsessid võtavad aastaid aega.
Oma põhikooli kogemuse põhjal on mul kogemus, milline õpetaja ma kindlasti olla ei tahaks. Minu põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja oli passiivne, mistõttu oli minu jaoks õppimine igav ja tuim. Tihti tekivadki selliselt stambid igavast õppeainest, mida saaks tegelikult väga kaasahaaravalt edasi anda ja mis õpilasi ka kõnetaks. Tahaksin olla õpetaja, kes suudaks õppeaine õpilase jaoks oma loomingulise lähenemisega köitvaks teha.
Ühelt poolt mind väga huvitasid põhikoolis eesti keel ja kirjanduse ained, aga kuna õpetamisprotsess ei haaranud kaasa, siis jäin ise ka passiivseks õpilaseks. Olen mõelnud, et kui õpetaja oleks püüdnud näha ja leida oma tunnist need, keda õppeaine tegelikult huvitab ja rohkem suunanud, siis oleks mul ammu üks noorteromaan valmis kirjutatud, sest seda plaani ma pidasin, aga vajasin justkui innustamist. Järk-järgult siiski huvi kasvas, kui hakkasid toimuma arvukad väljasõidud teatrisse. See andis võrdluse ja tekkis lõimimisprotsess raamatus loetu ja selle etendamise vahel ning kasvatas huvi teoste lugemise vastu. Gümnaasiumis sain endale õpetaja, kes märkas minu kui õpilase oskusi ja hakkas teadlikult suunama. Nii osalesin olümpiaadidel, sain oma esimene töökogemuse kohalikus maakonna ajalehes noore suvereporterina, osalesin luule-, kirjanduse- ja meedialaagrites. Sealt tekkisid eeskujud, huvi ja suunad, mille tulemusena jõudsin Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste erialale.
Nagu ka Mart Kuhi podcastis ütles, on 1. september minugi jaoks alati olnud aasta alguseks. Pikalt ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialadel töötades, olen inimestega suheldes aina enam hakanud mõtlema millegi üllama teenimisele. See on hea eesmärk, millega nüüd algust teha.

Refleksioon 14. septembri topeltseminari põhjal

Tänasel eesti keele ja kirjanduse didaktika alused topeltseminaril oli hea ja informatiivne arutleda erinevatel õpetamist puudutavatel teemadel teiste kursusekaaslastega, kellest enamikul on juba koolis õpetamise kogemus. Grupitöös rääkisime, kuidas igaüks meist selle erialani või soovini õpetajaks saada on jõudnud. Õppekorralduse spetsialist Maigi Vija võttis selle hästi oma mõttega kokku – isegi kui meie endi kooliajal polnud eesti keele ja kirjanduse tunnid ja õpetajad nii tohutult toredad, toob miski neid inimesi ikkagi õpetajaks õppima. Mõtteavaldus, et kas elu peab olema kogu aeg tohutult tore ja lõbus, pani mind mõtlema, et ju see on ikkagi see kutse elus, isikuomadused ja omapära ning loomus, mis ühele sobib ja teisele üldse ei sobi. Kahtlused endiselt jäävad.
Teistega arutledes selgus, et ma pole oma mõtetega üksi, valdavas enamuses on mõtted, rõõmud ja mured sarnased. Teiste mõtetest tuli välja ka mitmeid äratundmisi, mis on kuskil kuklas tiksunud, aga mida ma pole pikemalt enda jaoks lahti mõelnud. On, mida jälle edasi mõelda ja arutleda oma peas ja tulevikus siin ka teiste kursusekaaslastega. Tunnen, et saan küsida nõu nendelt, kes juba õpetavad koolis. Ise tunnen end hetkel nagu sellest ilmajäänu, sest mul pole veel seda õpetajakogemust, mis neil on. Saan hakata seda alles looma ja teiste eeskujul või tähelepanekute ja ideede põhjal tegutsema. Võibolla ongi puhtalt lehelt parem alustada, kui kogemuse põhjal n-ö ümber õppida. Oma senini töötatud erialal tundsin mingi hetk seda, et kui hakkasin ilma vastava hariduseta artikleid kirjutama ja ajalehte toimetama, siis hiljem õpingute jooksul ülikoolis selgus, et olen nii palju asju valesti teinud.
Nüüd siis on uus kooliaasta ja uus leht, kuhu looma hakata. Tundub uus ja huvitav. Äkki suudan heaks õpetajaks saada. Juhtnööre aina lisandub. Sellele annavad hoogu enda ideed ja kogemused teistest valdkondadest. Hetkel tundub endiselt hirmus, aga artikli „Ilma loosungiteta palun!“ lugedes tundus jällegi, et asi nii hull ka pole ja mina näen küll õpetajaks olemist palju helgemana. Oma hirmudes sain leevendust ka õppejõu Helen Hindi sõnadest, et kas on üldse olemas täiesti valmis õpetaja?

Aga nüüd tuttu, homme on jälle koolipäev! - Kõlab ju nagu mu esimese aasta blogipostitused 2010.-2011. õppeaastal. Äkki jätkangi nüüd nii?

Otsustati seada tähtajatud sundvaldused avalikes huvides osaühingu kasuks

Nagu ametnike dokumentidele kohaselt, kuulub eelnõu juurde tihti ka seletuskiri. Ei, mul polnud tookord sitt teisipäev, kui ma oma eelmise postituse siia blogisse tegin. Tolle postituse idee oli ammu plaanis ja adresseeritud kõikidele neile, kes siin pidevalt lehte refreshimas käivad, lootes ma ei tea mida siit lugeda ja kui pole midagi lugeda olnud, siis ise välja mõelnud mingit jura, mida suust välja ajada. Kui tavaliselt on postituste vaatamisi umbes 10-30, siis eelviimasel postitusel enne perse saatmist oli 112 vaatamist. Mida kuradit nagu? Tahaks siia aeg-ajalt võibolla midagi kirjutada, aga isu läks ära. Elage vahelduseks oma elu ka. 

Ette tänades

Minge

 Tahtsin lihtsalt öelda, et minge kõik perse!!

Ma tean, et kõik need mu “kunagi enam” pole midagi väärt olnud

Mina: "Uni oli nii raske kuidagi. Vahel keha ei puhka ära, ärkad, siis selline kange olla."

Taavi: "Oled ikka kangelanna küll."

Praegu tunnen ennast jälle nagu see kangelanna. Nädalavahetus oli nii tegus, et peab esmaspäeva pealt laenu võtma, et puhata ja jälle hooga edasi laskma. Aprill on üks tohutu spurt, uus algus ja vanad lõpud, mis aina kestavad.. Kui öeldakse, et miski pole jääv, siis minu elus on millegipärast nii palju seda jäädavat. On vähe seda, mida ma tegelikult vastu võtan, aga kõigel, mis ma olen lasknud kunagi kord juba tulla, see enam ei lahku. Olgu need siis inimesed või ka näiteks töö või inimesed töö juurest.

Hea näide on see, kuidas 31. märtsil teatasin, et lahkun Võru vallavalitsusest avalike suhete spetsialisti ametist, aga 17. aprillist olen taas samas asutuses kollektiivi liige, seekord vallalehe toimetajana, milleks lasin end Vastseliina vallas töötatud aja eeskujul nimetada seni, kuni minu endisele ametikohale uus inimene leitakse ja asjad taas järje peale saavad. Olen südamega oma tööd teinud ja palju asju oma valdkonnas üles ehitanud, sestap ei tahaks, et kõik see seal soiku jääks. Teisalt on endiselt rõõm teha koostööd oma kolleegide ja koostööpartneritega, kellest väga paljud olid mu lahkumise pärast kurvad ja hirmul eesootava ees, et kes siis kõike seda tegema hakkab? Õnneks pole inimesed asendamatud ja kuigi esimese konkursiga uut avalike suhete spetsialisti ei leitud, tekkis teise konkursi ajal üks noor ja tubli huviline, kes mulle kirjutas ja nõu küsis, ma teda enda asemel kandideerima julgustasin ning ta seda ka tegi. Täna hommikul kohtusin ülemustega ja kostsin tema eest. Loodan, et ta osutub valituks ja jätkab mu tööd, sest pika vestluse käigus nägin temas potentsiaali ning lubasin teda toetada selles töö osas, milles tal kogemus puudub. Ja kes teab, võibolla õnnestub lõpuks ka läbi viia see, millest ma kogu aeg rääkinud olen, et ühes vallas võiks sel ametikohal töötada kaks inimest - avalike suhete spetsialist ja vallalehe toimetaja, kes töötavad rõõmsas koostöös. Unistada ikka võib. Samas on see hea liikumine selle poole, mille peale ma kodukontoris töötajana püüdlen - korjata kokku teatud tööd ning teha seda efektiivselt distantsilt.

Pea kolm aastat hiljem, nüüd pärast töölt lahkumist meenus personalispetsialistile, et mul oli ametivanne andmata jäänud, sest mu tööle asumise ajal oli koroona ja segased ajad ning see väike asi jäi tegemata. Parem hilja kui mitte kunagi.

Kõige selle juures ei tohi aga unustada, et mul on ka mu uus põhitöökoht, kus plaanin sel korral oma tööd teha nii, et oleks rohkem arengukohti, mitte samas mugavustsooni mustris töötamist. Esialgu on küll palju seda tööd, kus tuleb taas ehitada ja järgi teha seda osa tööst, mida ma oma eelmises töökohas juba ära olen teinud, aga teisalt on uusi väljakutseid, mida lahendama asuda. Muutused, mida ma nii kaua oodanud olen, on nüüd käes, kuigi kõige uuega harjumine võtab omajagu aega, eriti kui selles uues osas on igal nädalal omakorda uued muutused. Kõige selle uue juures näen ma vana aga hoopis teise nurga alt.

Esimesel nädalal oli kuidagi eriti raske ja masendav tööle minna ning hommikuti kontorisse maha istuda teadmisega, et ma ei saagi koos olla ja kohvi pauside ajal nalja teha oma kallite endiste kolleegidega, kelle pilt mu kontorilaual kuvari kõrval seisab. Mu praegune ülemus vaatas seda tol nädalal ja ütles: "Sa vist igatsed väga neid?" ja mul olid pisarad silmas, kui jaatavalt talle vastasin. Inimene harjub aga kõigega. Ühine osakonna supervisioon ja mõned head koostööaldis kolleegid loovad usaldust ja aitavad kaasa enda leidmisel uues olukorras. Tunnen end oma praeguses osakonnas hästi ja mu ülemus ütles mulle täna, et tal on hea meel, et mul on uues kollektiivis mingist otsast natuke kuuluvustunnet tekkima hakanud, kui ütlesin, et äkki oleks võimalik veidi veel nende juures viibida, enne kui mind teise osakonda üle viiakse ning seal jälle otsast peale peaksin alustama.

Ma ei ütleks, et ma olen halb kohaneja, aga eks see pea ees tundmatusse hüppamise mõte võib küll esmalt peadpööritavalt hulljulge olla, aga kui hüppe oled teinud, siis külmas vees kahlamine võtab omajagu aega harjuda. Tunne on umbes sama, nagu reedel vallavanemal, kes mulle oma intervjuus pärast vallavanema ametist lahkumist ja riigikokku minemist esimesi emotsioone kommenteerides sõnas: "Eks ma olin enda peas selle emotsionaalselt läbi mänginud. Kindlasti see otsus, kui oli täpselt teada, et see järjekord minuni jõuab, oli ootamatu. Ma ikkagi ei olnud seda laskmata karunahka enne ära jaganud."

Tasa ja targu. Ma väga pea ees ei torma. Kui asjad liiga kiiresti liiguksid, viiksid need vaid otsejoones kaosesse, tean omast käest. Kuigi noh kiire on selle elu elamisega, aeg tiksub peale ja lennuaega siin elus jääb aina vähemaks. Proovin vaatamata sellele säilitada mõõdukat tempot. Selle nädalaga jõuab lõpule Piksepini 15. hooaja projekt, mis on selle möödunud hooaja jooksul õpetanud mulle kannatlikust ühte kohta nii põhjalikult panustada ning korraliku põhja alla pannud järgmise asja ellu viimiseks, mis eelmisel aastal soiku jäi, kuid sel kevadel jälle end mu ette viskas. Eks näis, mis sellega saab ja kaugele seekord sellega minna jõuan. Enne tulevad veel ära teha Piksepini projektide täitmise aruanded.

Igatahes, laupäeval, 29. aprillil kell 15.00 olete kõik oodatud Rõuge rahvamajja minu näituse avamisele, dokumentaalfilmi esilinastusele ja Piksepini karikasarja hooaja lõpetamisele. 

Suvel on kindlasti veel võistlusi, kus pildistamas tahan käia ja sügisel algab taas Piksepini uus hooaeg ja nii need asjad kunagi ei lõpe. Tean, et on seda, mis jääb mu elus endiselt millegi piirile kõikuma, aga see selleks. Äkki sain nüüd lõpuks selle postitusega vastatud ka kõikidele nendele küsimustele, mida ma viimase kolme nädala jooksul kuulnud olen sellest, kuidas siis uues töökohas on ning mille vastus on umbmääraselt: "Elan sisse!"

30 aastat juba elan.

Kurku tõusis nutt, kui meenus sulle vana muinasjutt

Eile oli just jutuks täispeaga töö asjade tegemine, mille peale väitsin, et mul jookseb küll tekst teatud konditsioonis ladusamalt. Mõtlesin, et teengi kohe proovi, kuigi ma olen viimasel ajal nagunii väga kirjutamise lainel. Võtsin mõnda aega tagasi oma kaks käsikirja jälle ette ja proovin neid nüüd edasi arendada, kuniks motti jagub ja keegi midagi järjekordselt ära ei sega. 

Hakkab vaikselt looma. Kevad on sellesmõttes üsna viljakas periood. Käisin näiteks oma venna sünnipäeva päeval Rõuges, jalutasin oma igakevadist ringi ümber Suurjärve Rõuge Ürgoru matkarajal ja Rõuge hakkas minuga jälle rääkima. Mõtted jooksid peas, seisatasin aeg-ajalt ja muudkui kirjutasin. Hämmastav. Need on need rääkivad maastikud. Vahepeal on Rõuge vait ja nii eemaletõukav, et ma käi seal mitu kuud, aga nüüd miski jälle tõmbab sinna. Mitu inimest, kaasa arvatud ma ise olen öelnud, et nüüd kui ma Võrus enam ei tööta, siis tahan ma vabal ajal sinna kanti jälle rohkem minna, sest paratamatult tahab inimene alati sinna, kus teda parasjagu pole. See on see kõige suurem elu võlu ja igatsus. Sellepärast vist ongi hea ka inimeste puhul teatud distants, mis tekitaks igatsust ja kohtudes jällenägemise rõõmu. See on palju magusam kui igapäevane rutiin ja paigalseis. Ma tahan lennata läbi elu, kasvõi iga päev. Tahan eemalduda ja kaduda ja tagasi tulla ja jälle ära minna jne. Tõus ja mõõn, mõõn ja tõus. Ma olen liiga pikalt mingite asjade vahele pendeldama jäänud, aga nii mõttetu kui see ka ei näi, siis teatud tuttavlikkus on see, mis ikka aeg-ajalt ligi tõmbab. Rääkimata siis Võru võlust ja sealsete inimeste müstilisusest. 

Oma käsikirjade tõttu käisin ma sel nädalal aastas 2006, Rõuges. Oli talv, külmapühad ja mu ümber olid inimesed, kellest ma praeguseks ei suhtle enam kellegagi. Päris ränk oli lugeda neid MSNi konverentsvestlusi Maani, Andre, Triinu, Epu ja teistega. Näha enese peegeldust sealt oli päris kohutav. Kes ma selline olin? Mul olid ümberringi vaid väga halvad eeskujud ja väärtused olid nii paigast ära. Ma olen väga palju mõelnud, et miks ma lapsepõlves ei tegelenud nende asjadega, millest ma vahepeal mõtlesin ja unistasin, aga nendest vestlustest nägin, kui palju muid faktoreid tol ajal mängus oli. Nalja ja seiklusi on küll palju, mida meenutada, aga piinlik on. Ma ei mäletanud, et ma selline pätt kunagi olin. Keegi ei takistanud ka, uisapäisa ise visklesin oma kasvamise tempos, kõik liikus peadpööritava kiirusega ja kohaneda oli kohati väga keeruline, kui keegi ei juhendanud ega seletanud, kuidas tegelikult peaks. See tekitas mässumeelsust võidelda kõige arusaamatu vastu ja teatud asju enda jaoks eitada. 

Minu Rõuge, ma tahaksin koos sinuga nutta taaskohtumise õnnest ja kõikide nende mälestuste pärast, mida enam ei ole ja sellepärast, et oleme mõlemad nii palju muutunud. Aga see on ainult hea. 

Jüri Kolki luuletusest "Seisan"

Võimatu, võimatu asi on elu, on inimene. Aga näe, ta elab.

Istusin täna volikogu istungil ja kuulasin istungi viimast punkti, Anti Haugase ettekannet hea tahte ja koostöö lepingu sõlmimisest kood/Jõhviga ning mu mõte hakkas järsku jooksma, et kust keegi on tulnud ja kuhu praeguseks hetkeks elus jõudnud on. Veidi oli see ajendatud Jaanika kommentaaridest, mida ta seoses äsja möödunud valimistega jalutuskäikudel vahepeal maininud on ning järsku oleks ma tahtnud kõik ta sõnad ümber lükata. Mõtlesin sellest, kuidas kolm inimest on tulnud samast koolist ning läinud täiesti erinevates suundades. Ükski neist pole vale, kui me seejuures vaid suudaks aktsepteerida igaühe otsuseid sel teel hinnanguid andmata ja edu kritiseerimata. Tean, et tugevad tulevad sellest nii või naa läbi, aga ehk säästaks end ja teisi närvikulust ning elaks harmoonias? Olgu öeldud, et Anti Haugas sai valimiste tulemusel riigikokku, aga see selleks.

Vestlesin enne ja pärast istungit paari volikogu liikmega tuleviku teemal ning mõistsin, et olen vist viimaste aastate jooksul mõne asjaga ikka päris hästi elus hakkama saanud. Kui kõik muu vahel vett vedama läheb, siis mu töö on see, mis kannab. Minuga toimuvad need asjad, mida iseendale soovinud olen, kas siis kauges minevikus, paar aastat tagasi tööle asudes või eelmisel sügisel, kui tutvusin ühe eriliselt kummalise inimesega oma elus. Ühesõnaga, ma olen prioriteedid oma elus paika sättinud, kõike kokku rääkinud ja unistanud, aga siis ühel hetkel juhtub, et kaotan end ära ja unustan, mida ma tegelikult tahtsingi, vähemalt mõneks ajaks, kuni jõuan jälle enda juurde tagasi. Selline elulahendaja nagu eelmises postituses, olen ma endiselt ja ma ei väsi. Mitte midagi pole muutunud, sellepärast pole ma ka vahepeal midagi siia lisanud.

Tunnen aina enam ühiskonna survet, et pean olema keegi, kes ma pole, mingi rolli võtma, aga seejuures ma ei ole enda jaoks tegelikult mitte keegi või vastupidi - olen liiga palju? Ja nii ma kaongi, pole üks ega teine ja see hakkab mind aina enam häirima ning tekib tahtmine hakata sellepeale jalgu trampima. Lugesin reisil olles ja peale seda Tõnu Õnnepalu romaani "Palk". Kanaaridele lennates ja lugedes mõtlesin, et mis kuradi raamat see tal nüüd on. Ma ei tajunud üldse, mida ta ajab seal, kuigi olen lugenud palju Õnnepalu raamatuid ja kõik on väga meeldinud. Kui aga tagasi tulin, olin mõtted hoopis teised, olin endast ära käinud ja koos temaga jälle tagasi jõudnud. "On aegu, kui lähed elule vastu, ja siis tundub, nagu ta tuleks sulle vastu. On aegu..//..kui jooksed elu eest. Ja tema sinu eest. Või nõnda näib." 

Aga see kõik, elu, õpetab. Ma kasvan selle armastuse ja oma tunnete sees. Need on need kirjaniku kannatused. Või hoopis kannatlikkus? Kas keegi ütleks mulle, miks kedagi armastada nii raske on? Või ongi see ainult mingi kirjanduslik kujutelm? Illusioonide loomine selle puhtusest? Tegeliku elu eitus ja unistamine? Ah, kes teab, võibolla võitlus iseenda ja selle minaga, kes teisest silmapaarist vastu peegeldab. Harjumine.  Iga uus kevad annab uut jõudu ja lootust. Just tänane pikk autosõit, hea muusika ja päike mõjusid niivõrd motiveerivalt, et sõnad mu peas nõudsid enda paberile saamist. Siin ma nüüd olen. Panin kõik selle eelneva kirja ja läksin siis Peegli ja Valloga Brauerite juurde Piksepini dokumentaali filmima. 

Nüüd sealt tagasi jõudes on mul veel rohkem energiat. Umbes sama palju, nagu enne reisi, mil Luiga juures samal põhjusel filmimas käisime. Piksepini on see, millega tegelemine või millest rääkimine mu silmad särama paneb. Leian end ikka ja jälle kellelegi sellega seonduvast õhinal rääkimast. Ma ei tea, mis on selle fenomeniks, aga täna tagasiteel Peegliga vabatahtliku töö teemal arutledes vist mõistsin, et see siirast rõõmust vabatahtlikult head asja tehes juba saadki selle laengu. Kui ma tänasel intervjuul Peeglilt Piksepini tuleviku kohta küsisin, ütles ta, et tal on küll hetkel teatud asjade äralangemise tõttu motivatsioonikriis, aga just kriisidega hakkama saamise ekspert ta ju ongi. Samas ei saa ta alt vedada kogu seda Piksepini peret, kes ümberringi tekkinud on - sõitjad, fotograafe, Vallot jne, kes kõik neid võistlusi ootavad ja selle toimimisse oma panuse annavad. Südame tegi soojaks, juba mitmendat korda tänase päeva jooksul, mil ma tunnen, et olen midagi endast sel määral andnud, et see tuleb heade emotsioonidena tagasi.

Peegel ja Brauer Piksepini memuaare pajatamas

Kuigi elu ja inimesed üksteisele kaikaid kodaratesse loobivad, on arusaamatusi, üksteise valesti mõistmisi, ainult ühe nurga alt asjaolude hindamisi jne, jõuavad kaugele need, kes on kannatlikud ja kes elavad üle kõik tagasilöögid. Pead vastu kõik need löögid, kuni asjad end ükskord ära tasuvad. Ühest kohast teise hüpates ja tagasilöökide eest püssi põõsasse visates ei jõua kuhugi. Nii nagu ei saa ka lihtsalt paigal seista, tegutseda tuleb ja seda eesmärgipäraselt, mitte emotsioonide ajel. Ja nii tuleme kõigest läbi ja jõuame kuhugi - olgu see siis Riigikogu, karjäär, armastus vm. Enne, kui midagi nurka viskad, mõtle, miks seda üldse alustasid. 

"Võimatu, võimatu asi on elu, on inimene. Aga näe, ta elab." / Tõnu Õnnepalu

Sveta Grigorjeva