Elulahendaja

Jaanuar on linnutiivul lennanud ja Kristjan hoiab ikka kätt pulsil ning tahab väga mu elu kohta siit miskit lugeda. Ta palus mul tähtsat infot mitte unusta. Proovin siis endast parima anda, nagu ma selleks eluaastaks lubasin, kuigi vahel pole see üldse kerge - see endast parima andmine, mõistev ja arvestav olemine, kui oled endale eelnevalt hoopis midagi muud pähe võtnud, aga pead nüüd uues situatsioonis uuesti ujuma õppima. 

Viimased kaks kuud on palju õpetanud ja võibolla isegi muutnud mind. Ma ei ole täpselt veel aru saanud. Kui keegi peegeldab nii eredalt, tihti ka lausa vihaseks või isegi kurvaks tegevalt seda "mina ja maailm" pilti ning kui retsi eluõppetunnina see vahel mõjub. Varem ma põgenesin ära, tõmbusin endasse, nagu siil, nüüd aga ma ei saa seda teha, sest mul ei lasta ja see pole üldse halb, sest lõpuks olen ma sunnitud asju hakkama teisiti lahendama ja teise nurga alt olukordi vaatama, teistmoodi olukordadele reageerima. Ma pean vastutama. See kõik on nii erinev. Algusest saadik nii eriline. Ja kokkuvõttes - ma ei pea midagi, vaid soovin ise liikuda. Mulle meeldib lahendada seda elu.

Vahel tundub, et ei oska, hakkad iseennast kaotama, aga siis loed jälle midagi, jõuad enda jaoks mingi mõistmiseni - võtad pildi juppideks lahti ja hakkad seda hoopis teisiti kokku tagasi laduma. Tahad juba tulemust näha, aga kõik võtab aega. Asjad võtavadki aega, kui tahad end 100% neile pühendada. Plaanisin Piksepini näituse ka novembris valmis saada, aga nüüd on jaanuari lõpp ja see on lõpuks trükki minekuks valmis. Tööd on vaja teha, siis tuleb teadagi mis. Esmaspäeval on Tammsaare sünnipäev, millega tähistatakse ühtlasi ka esimest aastat lipupäevana eesti kirjanduse päeva. Elagu Tammsaare ja kirjandus!

Näituse jaoks sai palju nii-öelda folkloori kogutud, postitusi ja vanu vestlusi loetud, videosid ja materjale läbi töötatud, pilte vaadatud ja sorteeritud. Järgmise etapina tuleb materjal süstematiseerida ja eraldi andmekandjatele panna, teha valmis fotoraamatud ning viimaks näitus kogu selle materjaliga avada. Homme aga saab üle väga pika aja, sel aastal esimest korda kaamera kätte võtta ja raja äärde pildistama minna. Ühtlasi täitub homme ka mul neljas aasta Piksepini karikasarjas osalemisest. Ja tundub, et ma olen jälle jõudnud aja piirile - midagi, mis oli ja midagi, mis tuleb. Vaatame siis, kuhu tee meid viib. Ma püüan usaldada seda elu, veelkord.

Olen lebanud maas, tõusnud ja kukkunud pikali taas - ma proovin veel

See aastalõpp on igatpidi nii käest ära jooksnud, et midagi sellist ma nüüd küll ette ei oleks osanud kujutanud. Ühelt poolt on aeg käest ära jooksnud ning teiselt poolt on nii palju asju ja plaane ämbrisse läinud, et vahel ei jaksa neid tagasilööke enam vastu võtta. Mingid hetked on sellised, mil järjekordset vastulööki saades tunned, et jõud on sõna sõna otseses mõttes otsa lõppenud. See on nagu filmis, kui keegi kuuleb midagi sellist, mis ta elu või plaanid sassi lööb ning ta hetkega istuma prantsatab. Mul juhtus hiljuti linna peal jalutades nii, kui tundsin, et ma ei suuda enam mitte ühtegi sammu edasi kõndida, sest ootus mu ideaalsest sünnipäevast purunes ühe hetkega miljoniks killuks. Selle lõigu lõpetuseks lugesin just Taavi lauset: "Savisaar suri ka ära." Noh, ma räägin, et viimastel nädalatel ei ole väga kuskilt midagi positiivset tulnud. Seda nüüd kuuldes jäi kummitama see laul viimati lahkunust.

On hetki, mil oled sunnitud mõtlema kõik jälle enda jaoks läbi, genereerid asju ümber, analüüsid - seda pidi mu näost näha olema, kui seda teen. Üks inimene ütles seda mulle just eile ja ta kardab, et ma analüüsin liiga palju või üle, mida ma ka mõnel juhul ei välista, aga ju siis on vahel end vaja viia äärmustesse. Vaatamata sellele, on minus nii palju seda kaljukitselikku tahtejõudu ning suudan kõigele lisaks endast edasi anda energialaenguid, et teisi tegutsema panna. Vahel aga tekitada ka vaikust ja rahu. Ta on nii mitmel korral minuga koos olles öelnud: "Siin on nii rahulik," ja mul on vist võime vahel aega liiga kiirelt lendama panna, kuigi seejuures on oht, et nii võib liiga kiiresti vanadus kätte tulla. Või nagu Aleks mu sünnipäeval mulle kirjutas: "Ma vaatan, et sul on eriti tihti sünnipäevad. Nagu iga kuu juba. Põhjus on vist selles, et aeg ei lähe mitte üldse aeglaselt. Palju õnne sünnipäevaks!"

(Reedan igavese nooruse saladuse - see on palju magamine ja selles ma olen hea)

Rahu ise on suhteline mõiste. Ma olen tegelikult juba pikalt täheldanud, et paljud ei ole sellega harjunud. Rahu kui olek tekitab inimestes ebamugavust, mitte naudingut. Nagu jutt peaks 24/7 jooksma ja kogu aeg on vaja ringi tõmmelda. Muster on kogu aeg korduse peal - sarnased jooned jooksevad inimestest läbi. Ei teagi, kas see on hea või halb. Kaua ma suudan kannatlik olla iseenda või teistega?

Kõikide tagasilöökide kõrval on aga kontrastsed näited mu tööst ja töökaaslastest, kes omakorda mulle neid energialaenguid annavad ja tänu kellele võib ära unustada, et peale töö üldse eraelu eksisteerib. Ühes vestluses töökaaslastega olime samal nõul, et kui seltskond on hea, siis pole vahet, kus sa oled ja mis iganes juhtub, hetk ise loeb ja need hetked on meil alati nii lõbusad. Kui terve detsember on mu auto mulle peavalu valmistanud, siis töökaaslastega enne jõulupidu tee peale jäädes, autot lükates jne, tulid lahendused iseenesest ning kõik need jamad ei tundunudki üldse enam probleemidena ja mis kõige tähtsam - nalja sai kõvasti. Võikski kulgeda töö sees koos nende inimestega. See on lihtsalt nii nauditav. Iga päev. 

Võtsin ükspäev üle pika aja jälle proosaraamatu kätte ning lugesin Cretchen Rubini raamatut "Õnneprojekt". See pani mind mõtlema ja tuletas mulle mu enda jaoks nii mõnegi asja taas meelde. Näiteks rääkis ta uuringutest, mis näitavad, et on olemas nähtus nagu emotsioonide nakkamine - me võtame teiselt alateadlikult nende tuju üle, olgu see meeleolu siis hea või halb. Seda silmas pidades tean, et pean kõigele vaatamata ise positiivne ja õnnelik olema, et seda ka teistele edasi anda, kuigi vahel ei jõua.

Need jõulud ja sünnipäev siin vahepeal on nii hullu masenduse tekitanud, et ma mäletan oma sünnipäeva ka praegu tagant järgi nii ähmaselt. Ma ei teagi, kas asi oli nendes mõtetes, mis mu aju tol päeval halvasid ning mis ennegi on sarnaseid mälulünki tekitanud, alkoholis, mida tühja kõhu peale sai joodud ning mis kohe pähe hakkas, kell 00.00 tooliga üles tõstmisel kolmanda korraga vastu lage ära löödud peal või kõiges selles kokku. 

Ega ei julgegi siia enam midagi kirjutada, muidu on kriitikud ja tähenärijad kohe platsis. Enne jõule ühel koosviibimisel võeti blogijad ette ja kommenteerimist jagus mitmekümneks minutiks. Selle kokkuvõtteks olevat ma nii kõva mutt, et joon vabal ajal oma baarikapi tühjaks ja pool juttu oma blogis valetan nagunii kokku. Positiivse tagasisidena aga olevat mu blogi hea lugeda, sest tekst on sidus ja toimetatud. Selle teise blogija kohta, kes oma verbaalse väljenduse eest kommentaaride tulva alla sattus, ma väga palju kaasa rääkida ei osanud, sest ma pole lihtsalt suutnud ühtegi tema postitust lõpuni lugeda. Esiteks seepärast, et tema teemad pole minu jaoks nii aktuaalselt ja köitvad ning teiseks õppisin tema blogide pikkust silmas pidades seda, et ei tasu enam nii pikki postitusi kirjutada, nagu vanasti, sest ma ise ka ei viitsiks neid enam läbi lugeda.

Õnneks keegi mu sünnipäev ei sünnitanud ja see päev jäi siiski mulle. Lõpp hea, kõik hea!

Vahepeal lugesin ainult luulet

Aeglane kohaneja

Eile üsna enne magama jäämist lugesin juhuslikult Facebookist ühte isa jagatud mõttetera: "Elus pole oluline see, kuhu sa lähed, vaid kellega koos sa lähed." Esimesel korral ma oleks tahtnud seda salvestada või jagada mõne olulise inimesega, aga siis tabasin end mõtlemast, et see on ju see sama teema, mille üle on viimasel ajal kõvasti arutamist olnud. Koos on mindud ja käidud küll, aga kui ei tea, kuhu siis miks üldse? Mina ja mu eesmärgid. Praegu on minu jaoks just see oluline, kuhu ma lähen. Kõige selle juures on aga endiselt inimesi, kes tahavad minuga mu teel kaasa trippida, isegi siis kui nad ei tea, kuhu nad minuga sel juhul kaasa peavad tulema. Samal ajal kui mõned üritavad vaikselt jälle minema hiilida. Ets tõi täna mulle plaadid ja päikeseprillid tagasi. See oli umbes nii, et võta nüüd oma 7 asja, siis ei pea rohkem kohtuma. Ets: "Miks ma ei arvanud, et sa seda ei ütle." Selle asemel, et oma parima sõbra tähelepanu osaliseks saada, olin ma hoopis pettunud ja see tegi kurvaks, et me suhtlus aina allamäge jookseb. Just siis, kui me olime nii heal lainel selle aasta keskpaigas ja ma tegelikult ka olin nii rõõmus, et me suhtleme jälle nii nagu vanasti. Nüüd ma juba jälle igatsen neid aegu.

See on mingi karma is a bitch värk vist, kuidas ma jõuan aeg-ajalt sinna, kuhu ma olen end keelitanud kindlasti mitte jõudmast. Et ma hoian ennast teatud asjadest eemale ja siis elu viskab mind nimelt just seal kõige hullemas kohas elumerelaintesse ja pead mõtlema, kuidas sealt tervelt välja ujuda. Keegi ei anna ju tegelikult garantiid sind läbi elu õnnelikuna kanda. Ma keeldun seda uskumast, see pole lihtsalt võimalik. Inimestega suhtlemine ongi vist kogu asja keerukus. Mõni inimene arvab, et ma olen sõlmes oma asjadega, aga just nüüd kui ma näen oma ees sirget teed, tuleb jälle keegi ja püüab sellele mingi uue keerulise viadukti peale ehitada. Või sõidan ma hoopis vales autos? Kes seda teab. Liiga palju teooriat - olen märganud end seda väljendit üsna tihti kordamast. Paljud jutuajamised on mind nii nurka ära surunud, et ega ma lõpuks ei ütlegi enam musta ega valget.

Kui mõelda aga praktilise osa peale, siis mulle meeldib - lihtsalt tegutseda. Ma ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud ega ka mitte väga lugenud. Ma arvan, et ma pole viimase paari aasta jooksul ka nii palju filme vaadanud, kui viimase 1-2 kuu jooksul. Jaanus oleks ilmselt uhke mu üle, kui kuuleks, et ma olen telekat vaatama hakanud. Õnneks on see muidugi mööduv nähtus. Lumi tuli sel aastal eriti varakult ja nüüd on kõik mu pühapäevad pühendatud suusatamisele. Loodan varsti mitu korda nädalas suusatama hakata. Eile vähemalt tundus, et olen kolmanda trenniga vaikselt hoo sisse saanud juba. See metsavaikus ja suusatamine on tund aega kvaliteetaega, mida ma tegelikult ka kõige rohkem praegu naudin. See on praegu mu parim motivatsiooni kogumise koht. Igal pühapäeval suusatades mõtlen asjad enda jaoks läbi ja siis nädala jooksul tegutsen nende asjade kallal. 

Aa ja alkohol - Kristjan siin vahepeal selekteeris mingit alkoholiga seotud teksti, mida ma kiirelt Snapchatist nägin. Pärast pooleteisekuist karsklust on mürgid mu sees taas voolamas ja vahel on ikka kuradima hea tunne. Kuigi teate isegi - parim tunne on ikkagi vaadata kõiki neid teisi, kes parasjagu purjus on ja pärast kuulda neid lauseid: "Kuidas sa küll suudad kainena peol/kainekas olla?" Eilegi enne Priit Piusi ja Kait Kalli stand up komöödiat vaatama minnes, avastasin, et mu jalanõud kleepuvad alkoholist - üks inimene tahab minuga ikka väga igal sammul kõikvõimalike mälestustena kaasas püsida ja mulle hakkab vaikselt see mõte juba meeldima. Mõni asi võtab lihtsalt veidi rohkem aega ja aigu om, kui ta laseks mul vaid seda kõike rohkem nautida.

Mari Vallisoo

Kes küll sulataks jää?

Tol aastapäeval, umbes kuu aega tagasi ma nutsin me mälestuste haual ning siis lõpetasin viimaks oma leina. Aasta tagasi sain teate oma vanaisa lahkumisest, eile lugesin ajalehest omavanuse koolikaaslase surmakuulutust ning seisan homme taas haua ääres. Ma pole viimase kümne aasta jooksul ka nii palju inimesi matnud, kui viimase aasta jooksul. Nii see elu kord siin ilmas juba on. Kõik on kaduv. Ma olen võibolla imelik, aga surm pole minu jaoks midagi nii traagilist, sest mul on mu mälestused, kus nad kõik edasi elavad pärast seda, kui keha maine teekond siin ilmas otsa on lõppenud. 

November on hingede aeg. Ema ei lubanud mul hingedepäeval kodus küünalt põlema panna, et mitte kadunud hingi sellega kohale kutsuda. Ütlesin talle, et ma ei kutsugi neid küünlaga, vaid tunnetan neid nagunii aeg-ajalt enda lähedal. Nii ehk ongi kindlam. Ühe allika kohaselt on mul oma kaitseingel - see on mu vanaisa. Ma usun, et selle aastaga on ta mind mu teel palju juhendanud, kindlasti ka mitmeid teisi. Hingedekuu hakul olid nad ka unenägudes platsis - mu onu mu ema unenäos, vanaisa ja vanaema minu unenäos ja vanaisa mu isa unenäos. Nad käivad meid ikka vaatamas, ma tean ja see ei häiri mind. Ma olen kuidagi õppinud nendega koos elama. Mõned inimesed kardavad kummitusi, vaime jne. Ainus, mida mina kardan, on elavad inimesed.

Ma olen läbi kaotuste hakanud asju paremini mõistma ja teistmoodi nägema. Siiski olen ma veendumusel, et ei peaks juhtuma midagi traagilist, et elu kardinaalselt muutuks. Kui tahad muuta, siis muuda kohe, mitte ära istu mugavustsoonis. Isegi kui ma ise ei istu, siis mul on kange tahtmine kõiki neid, kes seal istuvad, vaikselt sellest välja sikutama hakata. See on nagu mingiks elu ülesandeks kujunenud, kuigi see on vahel nii kuradima raske. Üha enam mõtlen, et oleks aeg ise ka vooluga kaasa minna, mitte tegeleda kogu aeg teiste abistamisega. Just see nädal olen ma mitu korda ennast kõrvalt vaatama jäänud. Näiteks Tõnisega rääkides märkasin end mitmel korral ütlevat, et mul pole üheks või teiseks asjaks aega. Tõesõna ei ole. See nädal oli eriti hullumeelne ja nii mööduvad kõik ilusad värvilised sügised, maagilised talved, tärkavad kevaded ja soojad suved. Mul pole kunagi aega neid nautida olnud, kogu aeg on pidev tormamine, mingid probleemid, südamevalu jne. Enda arendamise ja unistuste täitmiseks ei jää aega ega energiat. Mulle on viimasel ajal pakutud nii palju ägedaid plaane, mida kaasa teha, aga mida mina teen? - Ajan täiega sõrgu vastu ja istun oma müüri sees. Varem ma läksin kõigega kaasa, aga viimane aasta on mind nii ettevaatlikuks inimeste ja kõige suhtes teinud, et mul on turvalisem keelduda. Ma olen oma jõu küll tagasi saanud, aga miski hoiab mind tagasi pea ees tundmatusse hüppamise eest. Selle asemel, et lennata kõrgelt oma suurte unistuste poole, tammun mina ikka step by step vaikselt edasi ja täidan iseenda väikseid soove. Avastan maailma asemel inimesi ja see on vahel suurem rännak, kui mistahes reis või matk kaugele. Üks inimene ütles, et elu on liiga lühike, et teisi teenida ja ma jäin mõtlema, mida siis teha. Kuidas oma rännakut jätkata? Selleks, et plaanidega kaasa minna, peab tegutsema. See ongi ilmselt minu väljakutse õppida kuulama oma südame häält, mitte hambad ristis ajada taga oma põhimõtteid või seda, mis midagi head kaasa ei pruugi tuua. Samas loota, et võibolla seekord ikka toob ka, kes teab?

Mu sõbrad on alati küsinud, et kuidas ma küll kogu aeg igale poole jõuan. Rööprähkleja nagu ma olen. Kõige huvitavam on aga see, et saatus toob mu teele järjest neid inimesi, kelle kõrval isegi minu tegemised kahvatuvad. Ma olen viimasel ajal tihti nii segaduses. Ma ei tea, kas see on mu enda peegeldus, mis mulle kõikjalt vastu vaatab või on lõpuks mõistus koju tulnud ning laine nii kõvasti näkku löönud, et ma olen lihtsalt öeldes pahviks löödud. See on täpselt sama tunne, nagu igal aastal pärast mu sünnipäeva, kus aasta oodatuim sündmus on möödas ning ette keeratud uus valge lehekülg, kuhu ei oska kohe alguses mitte midagi kirjutada. See hetk on varsti käes. Aeg on tegutsema hakata!

Virve Osila luulekogust "Läbi enese"

Olla mina ise - kas see on lõpuks võimalik?

Vahel on vaja ühte ülevat kirjanduslikku laengut, mida ma just linnaraamatukogus toimunud kohtumiselt Valdur Mikitalt sain. Ta tõmbas endaga oma mõtterändudesse nii kaasa ja pidurdas maha selle meeletult kiireks läinud tempo, mida mööduv nädalalõpp endaga kaasa oli toonud.

Valdur Mikita uus raamat "Mõtterändur".

Kui ma eelmisel kolmapäeval kodukontorist naasesin, hakkas jooks ja tormamine pihta ja mida siis Peep veel tegema pidi? - Lubas lõuna ajal vererõhku mõõtma minna. Täitsa lõpp! Tol kolmapäeva hommikul ei saanud üldse enam aru, keda vallamajas uskuda, igaüks ajas oma. Kollektiivi õppereis Viljandi- ja Pärnumaale oli ukse eest, aga järsku polnud meil bussigi, millega minna, sest kõik olid eelnevalt üksteisest mööda rääkinud. Peep ütles, et lähme valla bussiga ja Jaan sõidab. Kui aga Jaan mulle helistas ja küsis, kas ta üldse reisile kirja on pandud, läks asi kahtlaseks. Jaan arvas, et tema kulul tehakse halb nalja, sest tema tahtis ka ju puhata ja lisaks selgus, et uuel valla bussil pole ülavaatustki. Kõige tipuks oli Sirle ka veel haigeks jäänud, kuigi tema oli kõige suurem mineja. Hakkas uus planeerimine ja asjade ajamine, kuni minek kätte jõudis. Kuna sel korral oli kogu korraldamine minu õlule laskunud, siis minu puhkamisest ja keskendumisest pole mõtet rääkidagi. Lisaks sellele ajas vallavanem väljumise kellaaja sassi ning magas nii-öelda sisse. Tagasilööke järjest tuli ja Maarika küsis igal korral, enne kui midagi jälle ämbrisse läks, et mis nüüd järgmiseks? Õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Oli näiteks hoopis ootamatu ja tore kohtumine spaas vana kursavenna Tauriga. Teate küll ju seda Tauri huumorituba. Karl ütles seepeale, et ta üldse ei imesta, et mul neid juhuslikke tuttavaid terve Eesti täis on. Igal pool kohtan kedagi. Tauri ise ka nentis, et kohtab mind ikka alati ootamatutest kohtades.

Järsku oligi juba reede ja tagasiteel Pärnust Võrru olin tähtaegade tõttu bussis kirjutamas erinevaid artikleid ja teateid. Tempo oli endiselt peal. Lisaks pidime reede pärastlõunaks vallamajja tagasi jõudma, kuna Maarika oli vahetult enne õppereisi kuupäevade selgumist suutnud Kultuuriministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga kohtumise kokku leppida, mistõttu pidime nädala jooksul suurepärast veenmistööd tegema ja andma lubadusi, et jõuame täpselt õigeks ajaks tagasi, kui ta ainult meiega kaasa tuleks - tuli ja jõudsime. Seda kurvem oligi, et Sirle viimasel hetkel haigestus ja meie seltskonnast maha jäi.

Vallamajja tagasi jõudnud, tähistasime põgusalt veel tordi söömisega valla viiendat sünnipäeva, mille õige kuupäeva kogu õppereisi ja poole aasta jooksul korraldatud ürituste sarja "5 Võru valla päeva. Palju õnne, Võru vald!" hoos oleksime peaaegu maha maganud. Enne õppereisile minekut veel viimasel õhtul enne tööpäeva lõppu tegime kiire ajurünnaku personali- ja kultuurispetsialistidega - kust raha saame, kes kiirelt tordi teeb, millise tordi, kes sellele järgi läheb, kui meid pole, kuna seda pakutakse jne. Kui see eelmine nädalalõpp midagi õpetas, siis oli meeskonnatöö sellest number üks. Koostöös ja enda ümber loodud võrgustikus peitub jõud.

Valla sünnipäev jõudis finišisse järgmisel päeval juba suuremalt Vastseliinas Vastseliina 100. aastapäeva konverentsi ja valla viienda sünnipäeva kontserti ja tantsuõhtuga. Koroona oli nii mõnedki jalust niitnud, nii et olime taas olukorras, kus pidime mitmedki asjad ümber planeerima. Vaja oli palju sõita, leida uus fotograaf, asendada teist fotograafi jne. Kõige tipuks ise veel poole ürituse pealt jalga lasta, sest järgmine üritus, kuhu Tamar ja Kati mind kutsusid, juba ootas. Aga ka see polnud veel kõik, sest lisaks tööle on ka päriselu ja nii mitmedki ootasid mind mujale. Kui paaril viimasel nädalavahetusel on miski suutnud mind ikka maha pidurdada ja ma pole kuhugi väga peole jõudnud, andis nüüd Taavi ka juba hoogu juurde, et ma läheks käiks Triinu baariski ära, kuhu mu vanad klassikaaslased mind kainekaks kutsusid, et siis on äkki süda rahul. Kui ma lõpuks Tamari ema 50. juubelil pildistamise lõpetasin, olin juba kahtlema hakanud ega läinud lõpuks ikkagi Triinu baari. Polnud sellist tunnet. 

Kaks pildistamist päevas

Sõitsin pärast keskööd Tartusse ja mõtlesin, et miks ma olen kainekas, kui keegi tahab. Tihti on küll lõbus, kõik need seiklused jne, aga nagu ma Maidule eelnevalt telefonis öelnud olin, kui ta kainekaks kutsus, et see kainekaks olemine oleks tähendanud minu jaoks praktiliselt kolmandat tööpäeva ühe tööpäeva sees. Mõtlesin selle pika autosõidu jooksul, et edaspidi võiks hoopis nii olla, et kui mina tahan peole minna, siis tullakse ise mulle järgi ja viiakse peole, sõltumata sellest, kas ma olen kaine või mitte. Õnneks Maidu ei hakanud isegi vastu vaidlema, kui ütlesin, et ma ikka kainekaks ei lähe ning sain hääle järgi kinnitust, et neist poleks väga kuhugi minejat olnud.

Läksin hoopis Maasikasse. Ets oli tööl ja ma tundsin kogu peo aja teda enda selja taga. Ta tunneb mind nii palju, et on nagu mu must südametunnistus, mille pärast ma tunnen end pidevalt kohustatud valvel olema, kuigi erilist põhjust selleks nagu pole. Valvel pidi hoopis olema mingite tüütute tüüpide pärast. Üks tüüp käis mitu korda mind tantsima kutsumas. Lõpus, isegi kui ma olin juba lahkumas ja mantlit selga panemas, üritas see sama tüüp mind veel tantsima saada. Ma hakkasin juba ärrituma ja küsisin ta käest, et krt sa oled? Tema aga tagasihoidlikult vastas, et tahtis mind tantsima kutsuda. Kujutan ette, kuidas Ets seepeale mu selja taga naeris.

Rääkisime Petsiga klubis juttu. Kogu vestlus põhines mu vanusel, mida ma talle lõpuks ikkagi ei öelnud. Sellegi poolest hämmastab mind tema puhul see, kuidas ta suudab minus peituvaid asju mulle endale hoopis teisa nurga alt näidata ja ma näen ennast jälle mingist teisest küljest. Ma olen pikalt kuskil ära olnud, mingis teises maailmas, kus olin sunnitud end pidevalt kas alla suruma või maski kandma. Nüüd olen tagasi päris maailmas, nagu ta mulle ütles ja ma olen selle eest talle ülimalt tänulik. Erinevad kohtumised erinevate inimestega kaugendavad mind kõigest eelnevast, annavad mingit uut energiat ja juhatavad tagasi minu enda teele. Kas ma tõesti saan lõpuks olla mina ise? Seda on isegi palutud mul olla, isegi kui see tähendab seda, et ma olen võõrastega tõre ja sõpradele midagi ei räägi või üldse sõpradega ei räägi.

Mõista-mõista

Ma olin täna kodus ja mul oli aega jälle asjade üle mõelda. Tegelikult ma mõtlesin juba ööst saadik tööst ja töökaaslastest ning teistestki inimestest, tänulikest ja tänamatutest, endast kõigi ja kõige keskel. Päris põnevaid asju on viimasel ajal minuga ja minu ümber juhtunud. Kuulen playlistist või raadiost laulukatkeid, millest jäävad kõrvu hoopis teises värvingus mõtted, kui varem, noh "elu elu nagu šokolaad, mis maitseb liiga hästi" või siis Vunki mano loometalgutest alates minu heatuju lugu Zetod "Kost ti peri".

Võtad lõpuks mitmesajast tööl oldud vaba aja tundidest ühe puhkepäeva, teed oma spontaanseid reise. Näiteks esmaspäeva öösel mõtled, et täidaks lubaduse ja läheks Jõhvi Riho juurde. Teisipäeva ennelõunal oledki juba teel. Sellest järgmisel teisipäeval hakkad intensiivselt planeerima tööreisi, mille korraldamine on ootamatult su õlule jäänud, aga sai tea päevaplaani ja kõik tahavad ajakavaga tutvuda, sest reis on juba neljapäeval. 

Sinna vahele mahuvad veel Sulev ja Maidu, mu vanad klassivennad, keda ma pole viimase 10 aasta jooksul ka vist nii palju näinud ja suhelnud, kui selle poolaasta jooksul. Maidu suutis isegi mind ühte oma lubadust murdma panna. Tema tahab, et siin Eestis asjad toimiksid tema taktikepi järgi, samal ajal kui ta ise enamuse ajast oma elus Soomes on. Mis kõige hämmastavam - ja need asjad siin toimivadki nii. Nüüd olen ma ka kaasa kisutud ja hakkan tema heaks artiklit Võrumaa Teatajale kirjutama, kuigi ma lubasin, et ma aasta aega vähemalt ei kirjuta. Maidu suutis mind aga piisavalt hästi veenda, nii et ma lõpuks ise tahtsin kirjutada seda. Tegelikult oli see kohtumine väga inspireeriv, üks kvaliteetsemaid vestlusi viimase aja jooksul. Kui algklassides oled arvamusel, et see inimene on kõige lollim maailmas ja 20 ja rohkem aastat hiljem veendud hoopis vastupidises - kui arukas üks inimene võib olla. Elu on kaardid hästi seganud.

Sellest hetkest, kui hakkad ühtedele "ei" ja teistele asjadele "jah" ütlema, hakkab elu hoopis teisi pöördeid võtma. Või oli asi selles oktoobrikuises täiskuus? Mõned olid sellega küll nii rivist väljas, samal ajal kui ma olen vastupidi - omadega nii rivis kui olla saab. Sain üllatavaid telefonikõnesid ja kirju. See on huvitav, kuidas suudad oma olemasoluga inimesi käituma panna viisil, mis nende endi jaokski on veidi ootamatu ja isegi imekspandav, eriti veel kui kõige suure võimalikkusesse on usk ammu kadunud. Nagu ühest vestlusest ühe inimesega selgus - üks pilguvahetus ja hing on saatanale müüdud. Samas teate isegi ju, et tulega ei tohi mängida, see ei lõpe kunagi hästi. Ürita siis selgeks teha, kui soovitakse siiski riskida. Mis hinnaga? "Live fast, die young," ütlen ma vaid seepeale. Surra mälestuste, mitte unistustega. Või on äkki ikkagi viimane aeg oma eluga midagi mõistlikku peale hakata? Noh see on see, mida ma teistele räägin. Ainus, mille vastu ei saa, on saatus, mida ma viimasel ajal hoolega ära petta üritan. Lükkab see asju edasi või muudab see käike, et poleks enam samal ristteel mängimas malet? Mõni asi ehk pani mälestuste tõttu kord ka lahistama, aga tsiteerides Lauri Räppi "Ent mälestused, need on mõeldud külastamiseks. Mitte neis elamiseks". Loodan, et see aasta jäi seekord viimaseks. Otsustasin, et nii ma teengi ja 2022 tuleb leegid.

Üks uus ja täiesti lahendamata asi siiski on. Siinkohal jõuamegi küsimuseni: "Miks?"

Miks üks või teine tuleb, miks keegi läheb, miks keegi on, aga ei saa aru, miks on jne. Aga las jääda midagi saladuseks ka, vähemalt seni, kuni see võimalik on. Seni, kuni mootor seisab. Ehk ongi parem sel mõnda aega seista lasta. Minuga on keeruline, aga nüüd ma vähemalt tean, et ma pole ainus. Kas järjekindlus viib ikka sihile või taas tupikusse?

Turundusega viimasel ajal rohkem tutvust tehes, olen siiski järeldusele jõudnud, et ma ei viitsi seda teha. Tüütu. Noh nagu Allar ütles, et tahaks midagi muud teha, näiteks puhata ja mängida. Olgu see kasvõi järsust Püssi tuhamäest tagumiku peal alla sõitmine, selle asemel, et seda tsikli seljas teha.

"See ongi see su puhata ja mängida," ütlesin talle seepeale.

Aga selle kõige juures, et ellu jääda, peab olema keegi, kes sind maapeale tagasi toob. Aitäh Taavi, sinu pärast on vahel mõned mõtlematud asjad tegemata ja mõni pirukas söömata jäänud.

Seiklushimu - nagu peidetud ilu. Tänks pildi eest Maiks!

Risti-põiki mäeni tagasi

On Piksepini karikasarja 15. hooaja esimese etapi eelne õhtu, olin just väikse uinaku teinud ja unes näinud, kuidas Taavi otsustas, et ei osale Piksepinil, mille peale mõtlesin, et lähen ja sõidan siis ise hoopis selle etapi ära. Mäletan detailselt, kuidas ma kaitsmeid ja riideid endale selga panin, mul oli kogu varustus olemas ja kuskilt sain isegi tsikli endale. Nädal hiljem, pärast Piksepini esimest etappi ja Imavere mörina viimase etapi algust, nägin umbes sama unenägu, olin küll valmis võistlema, aga siis ma juba muretsesin, et kust ma tsikli saan - enduro ja Piksepini ning kõik sellega seonduv on viimasel ajal enda alla võtnud enamuse minu ajast ja hingest. 

Hooaja esimene

 Näituse korraldamise idee kui selline on mu peas mõlkunud juba umbes 2014. aastast ning mitmed sellest ideest teadlikud inimesed on minult aeg-ajalt küsinud, et kuna siis minu näitust näha saab. Olen seda mõtet mõlgutanud nii üht kui ka teistpidi, kuniks jõudsin Piksepini karikasarjani, millest tehtud fotod moodustavad enamiku minu viimaste aasta fotodest. Muust nagu polekski seda näitust ju hetkel teha. Nii leidsingi end eelmisel aastal üht järjekordset artiklit Võrumaa Teatajale kirjutamas mõttelt, et kui Piksepini karikas saab 2022-2023 hooajal 15. aastaseks, siis võiksin oma näituse korraldamise ideed Piksepini korraldajale pakkuda. Teha siis juba koostööna, mitte ainult enda pärast. Mõttes olin valmis näituse koostama ja ka ise kirjutama projekti ning kõik sellega kaasneva, uurisin siit-sealt, kuidas asju teha jne, aga kohtumisel Piksepini karikasarja korraldaja Urmas Peegli ja tema naise Iris Haibaga vestlusel läks veel paremini, sest selgus, et suurte kogemustega parimad projektikirjutajad istuvad hoopis minu vastas ja minu ülesandeks jääb ainult näituse koostamine ning hinnapäringute tegemine. Tundus alguses lihtne, et noh mis see piltide sorteerimine ja lugude kogumine ikka ära siis pole. Urmaselt sain ka vanemaid pilte lisaks. Selekteerimine ja fotode välja valimine on ikka tükk ajamahukat tööd tegelikult ning see kõik veel jätkub. Tänasega oleme esitanud kahte kohta projektitaotlused, et oma tegevusele rahastust saada. Kolmandaga on aega novembri keskpaigani. Selleks ajaks on loodetavasti kahest esimesest tulemused teada ning saab edasi mõelda, kas saata kolmandasse allikasse veel üks taotlus või võtta ette järgmine idee, kuhu on kaasatud ka Vallo ja tema Hard Enduro Estonia videod. Eks näis, lootma peab. 

Tuleb kõik ideed lagedale tuua ja juba hakkab pall iseenesest edasi veerema. Kui ma vahepeal tundsin pikalt, et ma olen nii lost oma eluga ja ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, olid igal pool ainult tupikud, siis nüüd asjad nagu veidigi liiguvad. Just nüüd, kui ma iga asja suhtes nii konkreetseks olen muutunud. Näiteks just sel hetkel, kui ma töö juures sae käima tõmbasin ja ütlesin, et ma ei tee enam ühtegi suuremahulist tööga seotud pildistamist, sest see on lisaenergia ja -kulu mu vaba aja arvelt ning sellest kohustusest vabanesin, hakkasid just põnevad tasustatud pakkumised järjest mu vaba aega sisustama. Mitmeid põnevaid pakkumisi on juba minuni jõudnud. Eelmisel nädalal pildistasin teist aastat järjest Võru maakonna aasta õpetajate tunnustussündmust ja sel nädalavahetusel lähen ühe põhikooli klassiõe õe juubelit pildistama. Me leppisime klassiõega kokku tegelikult umbes 1,5 aastat tagasi ühel peol, kus juhuslikult kohtusime, et saaks kunagi kokku ja teeks midagi. Ükskõik, kui palju me ka ei üritanud, kokku ikka ei saanud. Nüüd siis võimalus kaks ühes. 

Ja Imavere mörina ühelegi etapile polnud mul tegelikult kunagi plaanis minna, aga kuna Piksepini karika esimesest etapist oli üle väga pikka aja meeletu adrenaliin ja emotsioonid, siis nädal hiljem Taaviga Imavere mörinale kaasa minemine tundus loomulik jätk eelnevale nädalale. Innar ja Ingvar olid ka võistlemas ja nii ma siis pildistasin põhiliselt seal neid ja Taavit ja Petsi, ise pikutasin lõpuminutitel finišis, kustutasin täis saanud mälukaardilt pilte ära, kuna unustasin eelmise shooti pildid enne minekut eest ära kustutada. Järsku tuli korraldaja minu juurde ja küsis, et kust ta neid pilte näha saab jne. Rääkis, et ta on mu tegemisi ja pilte varem ka jälginud ning need meeldivad talle ja kutsus mind tervet järgmist hooaega pildistama. See on lugu jälle sellest, kuidas magavale kassile hiir suhu jookseb. Mul ei lähe vist kunagi need ühe kutseõpetaja sõnad meelest. Ta pidevalt korrutas mulle seda, kuidas magavale kassile hiir suhu ei jookse, aga mina suutsin alati vastupidist väita. Nii see läheb.

Imaveres olles oli mingi aeg kirjutanud Ets, kes maale parasjagu sõitis ning e34-sid liikluses märkas. Ma võtsin kohe lahti E34 Club Estonia Messengeri chati, kus parasjagu käis teema Tartus kokku saamisest, sest Tallinnas olid e34-jad juba reedel kokku saanud. Kui Ets poleks kirjutanud, siis ma poleks sinna e34 clubi chatti üldse vaadanudki. Imaveres alles võistlus käis ja ma olin Tartust kaugel ning pole väga minu moodi viimasel ajal ühest kohast teise kiirustada. Ma olin seal Imaveres olemisega ka väga rahul. Jälgisin vahepeal, mida nad seal e34 clubi chatis kirjutasid, kuigi seal käib kogu aeg nii tihe jutustamine, et ma ei jõua kunagi järge pidada. Mõtlesin, et kui nad õhtul ka veel kuskil Tartu peal e34-dega kruiisivad, siis liitun nendega. Juhuslikult oli just mu e34 ka Tartus, kõik klappis, taaskord hea ajastus. Kuigi ma olin Imaverest tagasi sõites suht laip ja vait, hakkas järjest enam tunduma, et ma ikkagi jõuan järgmisesse õigesse kohta õigel ajal ning mul oli vaja lihtsalt une eest ära kihutada. Veidi alla 20 auto oli BiteStopis juba tükkaega passinud ning oodati veel ühte tüüpi Tallinnast, kes saatis oma 200km/h näitavast spidomeetrist pildi chatti ning oli 90 kilomeetri kaugusel Tartust samal ajal, kui me ka Taaviga Tartusse hakkasime jõudma. 

E34 club plaanis Luunjasse kruiisida ja ma teadsin, et ma jõuan ka sinna. Kruiisin ära ja siis puhkan, tegelen piltidega jne - mõtlesin. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Adrenaliin jälle laes, nagu Piksepinil. Linna peal kihutamine, õhus ja autos olev bensiinilõhn, hea muusika, palju ilusaid autosid ja nende tõelisi väärtustajaid korraga koos, fotod sellest kõige krooniks. Nende asjade koosmõju lõi hetke, mil tunned, et see ongi maapealne paradiis. Ma olin kogu õhtu veel selles lummas, istusin oma autos ja olin nii "in love", nagu tol kevadel, kui bemmi endale ostsin. Elu on ikka ilus ka vahepeal. 

E34 Club Estonia, Tartu edit

Olen end nii veidi varem kui ka pärast seda üritust leidmas mõttelt, mida lugesin Harald Lepiski raamatust. Ta soovitas otsida üles need inimesed või grupid, kus on samade huvidega inimesed, kes püüdlevad samade eesmärkide poole, kes teevad samu asju, mida sina tahad teha just sellepärast, et kogemusi jagada, õppida, teemad, millest rääkides neil inimestel silmad säravad jne. Ma pole pidanud isegi otsima neid inimesi, aga just sellel kõige viimasemal ajal on elu viinud mind kokku inimestega, kel on samad huvid ja hobid. Olgu selleks siis bemmid, fotograafia või keegi, kes on lihtsalt hetkel sinuga üsna samal lainel.