Meri põlvini

Ma ei tea, kas tänase päeva võlu on tingitud ajaloosündmuste ajel või ongi täna lihtsalt nii hea ja armas päev, et ma jookseks rõõmust praegu kasvõi läbi uste, mitte ei murraks neid maha, nagu enamuse aja mul seda teha tuleb.
Olin põhimõtteliselt terve arginädala nelja seina vahel ja tegelesin kirjatööga, nagu viiamste postituste põhjal järeldada võib. Täna aga, sel kurikuulsal 9. mail, mil lõppes 2. maailmasõda ning, mida tähistatakse nüüd Euroopa päevana, veetsin ma oma päeva inimeste keskel linnas.
Hommikul, kui Märt kooli läks, võtsin auto ja läksin linna. Kõigepealt käisin isa töö juures, sest linnas polnud nii vara midagi veel teha. Rääkisime seal niisama "mis veel uut ja huvitavat", nagu isa alati küsib ning siis tagasi linna.
Kuna Märdile meeldivad heledad teksad, siis käisin erinevates poodides otsima neid, aga tulutult. Nii haige, et mitte kuskil: ei Tartus, Tallinnas ning kõige vähem Võrus pole heledaid meesteteksasid. Selle otsimise käigus jäin jälle musti nahkjakke vaatama, mida ma eelmisest aastast aeg-ajalt ikka nillinud olen. Müüja oli ka väga sõbralik, räägib mulle: "Lapsekene, näe, seal saab proovida ka neid." Okei, proovisin siis ikkagi ühte, millest sai pärast mitu, kuna müüja nägi kurja vaeva oma kauba maha parseldamisega. Samas oli ta jälle nii hea ja sõbralik, et oleks ta käest kõik need jakid ära ostnud, kui need mulle meeldinud oleks. Lõpuks ta soovitas mulle musta asemel hoopis heledaid, küsides, et miks ma üldse musti vaatan, kui mulle sobib hele palju paremini, järeldades seda mu seljas olnud helerohelisest jopest. Asja point oligi selles, et tänu sellele armsale müüjale sain ma aru, et mul pole mingit musta nahkjakki vaja. Ma ise ka viimasel ajal täheldanud, et kannan päris palju heledat.
Tahtsin Kagu keskuses ja veel paaris poes käia, aga kuna need avati alles kell 10, siis pidin koos Kreutzwaldi ja Vabaduse tänava nurga peal olnud parmudega ootama, mil kell lõpuks 10 saab, et poodi minna. Nad olid seal nii ägedad. Istusid kahe poe, vanalinna A&O ja Jaagumäe vana toidukeskuse vahel ühe trepi peal, jõid ginni ega jõudnud ära oodata, et poest midagi kangemat kätte saada. Neid oli seal mingi 4-5 inimest, kõik olid väga erinevas vanuses, nii et pole parmud midagi ainult vanamehenässid, seal oli ka mitu nooremat. Kuna mu auto oli üsna nende lähedale pargitud ja ma ikka pidin jälle Jaagumäest neid häid moosipalle ostma minema, siis kõndisin neist mitu korda mööda, ise muigasin omaette. Palju puudu ei jäänud, et oleksin kaamera toonud ja neid "lootust täis silmi poe poole vaatamas" pildistanud.
Ma jäin päris pikaks ajaks veel sinna, kuna otsustasin poest tagasi kõndides Henrile helistada, kellega meil oli jälle nii palju rääkida, et lõpuks oli selleks kulunud juba ligi pool tundi. Kõigepealt ma muidugi ajasin Henri jälle üles, mis mul ikka alati õnnestub, nagu meie meenutustest selgus. Loodan talle kunagi kõik heastada. Tegelikult mõtlesimegi, et tahaks korrata seda ägedat õhtut, 24. mai'd 2 aastat tagasi, mil me esimest korda Nooruse platsil kohe pikalt rääkima jäime. Kuna 24. mai pole enam kaugel, siis on selleks täitsa võimalus, samas Henri arvas, et võiks seda teha siis, kui ta oma bemmi korda saab, aga eks vaatab. Tunnen lihtsalt nii puudust nendest pikkadest jalutamistest ja jutuajamistest. Ta on nagu nii hea sõber mul. Võib-olla isegi täna näeb, kui ma juhuslikult linna peaksin sattuma.
Kui ma kõne olin lõpetanud, siis sain lõpuks edasi liikuda. Väljas oli juba nii palavaks läinud, et ma sulasin seal autos täiega. Käisin Kagus ja tegin järelduse, et Võrus pole ikka eriti midagi. Kõik kohad on mingit odavat hiina kaupa täis, mida müüakse siin poole kallimalt.
Kagust välja tulles nägin Relet. Uurisime üksteiselt, kuidas läheb ja värki ning üks hetk ta lihtsalt kallistas mind ja ütles: "Sa oled nii nunnu mul ikka."
Ma olin jälle nii liigutatud. Päev oli nii hästi alanud juba ning aina paremaks läks, sest kui ma Väimelasse jõudsin ja ühikasse läksin, võeti sealgi mind nii soojalt vastu, kui kuuldi, et ma olen see EV-13 õpilane, kes talvel remontis ühikastubasid, mida juunis lõpetama hakkame. Rääkisin neile, et tahan järgmine aasta ühikasse tulla, seletasin millisesse majja jne. Mulle öeldi kohe, et saan ühikasse. Panin isegi toa endale kinni juba, see pole muidugi täitsa kindel veel, et just too sama, aga koht on garanteeritud. Juba sellepärast läks meel nii rõõmsaks. Ma reaalselt ootan sinna ühikasse minekut, mis siis, et sinnani veel nii kaua aega on, aga vähemalt on mida oodata. Seal ühikas kõik sõbrad ka, Ändi ja Kerttu ja Maarja ja värki.
Kuna Märdi viimase tunni lõpuni on veel aega, siis läksin seniks puhkeruumi, kus jäin oma armsa Tseiniga rääkima, kes oli ka mu blogi lugema sattunud. Igatahes on tere tulnud kõik kommentaarid või noh võite märku anda, kes te loete siin üldse veel seda, sest ilmselgelt pole ma nii kaua kirjutanud, et pooled on üldse ära unsutanud, et mul blogi on olemas.
Igatahes läks mu tuju veel rõõmsamaks sellepeale, kui mu armas Tsein ütles, et tal on täna jälle hea tuju, kui Biku nii ilusti ütleb talle.
Spämmisin jälle "Vastseliina valla teated" facebooki lehel igast tänaseid üritusi. Aa ja ma polegi teiega jaganud oma esimest toimetatud vallalehte, mille leiate siit: http://www.vastseliina.ee/images/Ajaleht/2014/Vastseliina_aprill2014.pdf
Peale tunde läksime Märdi ja Kõrtsiga linna. Käisime jälle mingi sada poodi Märdiga läbi, et ta emale emadepäeva kingitust osta, milleks oli termopott. Varem nägin igal pool seda, aga nüüd ei leidnud isegi Magazinist, kuhu läksime seda esimesena otsima ja kus on miljon asja, aga termopotti polnud. Lõpuks Märt küsis tädi käest nõu ning leidsime sobiva Kagu marketist.
Muudkui tiirutasime linna peal. Lõpuks, kui ära hakkasime tulema, siis Märt avastas, et mingi asi oli otsa saanud autol, läksime siis uuesti Barruse ristist tagasi, et Alexelast seda osta.
Märt viis mu Vastseliina, sest pidime ta emaga minema Vastseliina gümnaasiumisse vahipataljoni ajateenijate ansambli "Häiregrupp" kontserdile, sest noo ajateenijate nägemisest ei ütleks kunagi ära, seda enam, et mõned olid juba alguses koolimaja juures väljas puude all.

Aga ausalt te peate seda kuulma, kui võimas kontsert see oli. Neid oli seal laval nii palju ja erinevate instrumentidega, et ma sulasin neid kuulates. Mulle meeldis see kõik, sest esiteks sellepärast, et nad on ajateenijad, teiseks sellepärast, et nad laulsid ning kolmandaks mängisid kõik pilli ka veel. Terve koolimaja mürtsus ja helises. Solistil oli tõsiselt hea hääl ja kõik need pillid andsid nii hea koosluse ja soundi, et seda kontserdielamust ei anna ilmselt niipea üle trumbata. See oli tõsine muusika mu kõrvadele. Kogu see õhkond oli ka hästi chill, rokilik, vaba, muhe ja mis kõik veel. Üks saksofoni mängija oli eriti äge, jäi kuidagi teiste seast silma ja säras seal.
Ma olin nagu nii lummuses, et pole sellest vist siiani välja suutnud veel tulla. Kes tahab natuke aimu sellest saada, siis kirjutage youtube otsingusse HÄIREGRUPP. Ma kuulasin neid pärast youtubest ka veel järgi ning ikka veel oli hea, mitte küll nii võimas, aga ikkagi. Täiega toredad. Teenistuses olles võiks selliseid asju rohkem harrastada ja korraldada.
Nüüd ma olengi jälle Märdi juures, seekord istun arvuti taga ja kirjutan. Pole läpakaga kuskil lebos, nagu tavaliselt. Igatahes ma tahaks juba kuhugi minna, sest täna on reede ja praegu on nagu nii hea feeling ja tuju, et kui ma siia kauaks jään, siis ma kardan, et see kõik kaob jälle, sest ma tunnen end siin rahulolematuna. Igal pool mujal olles on aga kogu aeg see "meri põlvini" tunne. Tähtis on see, et kogu aeg midagi toimuks!