Kurku tõusis nutt, kui meenus sulle vana muinasjutt

Eile oli just jutuks täispeaga töö asjade tegemine, mille peale väitsin, et mul jookseb küll tekst teatud konditsioonis ladusamalt. Mõtlesin, et teengi kohe proovi, kuigi ma olen viimasel ajal nagunii väga kirjutamise lainel. Võtsin mõnda aega tagasi oma kaks käsikirja jälle ette ja proovin neid nüüd edasi arendada, kuniks motti jagub ja keegi midagi järjekordselt ära ei sega. 

Hakkab vaikselt looma. Kevad on sellesmõttes üsna viljakas periood. Käisin näiteks oma venna sünnipäeva päeval Rõuges, jalutasin oma igakevadist ringi ümber Suurjärve Rõuge Ürgoru matkarajal ja Rõuge hakkas minuga jälle rääkima. Mõtted jooksid peas, seisatasin aeg-ajalt ja muudkui kirjutasin. Hämmastav. Need on need rääkivad maastikud. Vahepeal on Rõuge vait ja nii eemaletõukav, et ma käi seal mitu kuud, aga nüüd miski jälle tõmbab sinna. Mitu inimest, kaasa arvatud ma ise olen öelnud, et nüüd kui ma Võrus enam ei tööta, siis tahan ma vabal ajal sinna kanti jälle rohkem minna, sest paratamatult tahab inimene alati sinna, kus teda parasjagu pole. See on see kõige suurem elu võlu ja igatsus. Sellepärast vist ongi hea ka inimeste puhul teatud distants, mis tekitaks igatsust ja kohtudes jällenägemise rõõmu. See on palju magusam kui igapäevane rutiin ja paigalseis. Ma tahan lennata läbi elu, kasvõi iga päev. Tahan eemalduda ja kaduda ja tagasi tulla ja jälle ära minna jne. Tõus ja mõõn, mõõn ja tõus. Ma olen liiga pikalt mingite asjade vahele pendeldama jäänud, aga nii mõttetu kui see ka ei näi, siis teatud tuttavlikkus on see, mis ikka aeg-ajalt ligi tõmbab. Rääkimata siis Võru võlust ja sealsete inimeste müstilisusest. 

Oma käsikirjade tõttu käisin ma sel nädalal aastas 2006, Rõuges. Oli talv, külmapühad ja mu ümber olid inimesed, kellest ma praeguseks ei suhtle enam kellegagi. Päris ränk oli lugeda neid MSNi konverentsvestlusi Maani, Andre, Triinu, Epu ja teistega. Näha enese peegeldust sealt oli päris kohutav. Kes ma selline olin? Mul olid ümberringi vaid väga halvad eeskujud ja väärtused olid nii paigast ära. Ma olen väga palju mõelnud, et miks ma lapsepõlves ei tegelenud nende asjadega, millest ma vahepeal mõtlesin ja unistasin, aga nendest vestlustest nägin, kui palju muid faktoreid tol ajal mängus oli. Nalja ja seiklusi on küll palju, mida meenutada, aga piinlik on. Ma ei mäletanud, et ma selline pätt kunagi olin. Keegi ei takistanud ka, uisapäisa ise visklesin oma kasvamise tempos, kõik liikus peadpööritava kiirusega ja kohaneda oli kohati väga keeruline, kui keegi ei juhendanud ega seletanud, kuidas tegelikult peaks. See tekitas mässumeelsust võidelda kõige arusaamatu vastu ja teatud asju enda jaoks eitada. 

Minu Rõuge, ma tahaksin koos sinuga nutta taaskohtumise õnnest ja kõikide nende mälestuste pärast, mida enam ei ole ja sellepärast, et oleme mõlemad nii palju muutunud. Aga see on ainult hea. 

Jüri Kolki luuletusest "Seisan"