Võimatu, võimatu asi on elu, on inimene. Aga näe, ta elab.

Istusin täna volikogu istungil ja kuulasin istungi viimast punkti, Anti Haugase ettekannet hea tahte ja koostöö lepingu sõlmimisest kood/Jõhviga ning mu mõte hakkas järsku jooksma, et kust keegi on tulnud ja kuhu praeguseks hetkeks elus jõudnud on. Veidi oli see ajendatud Jaanika kommentaaridest, mida ta seoses äsja möödunud valimistega jalutuskäikudel vahepeal maininud on ning järsku oleks ma tahtnud kõik ta sõnad ümber lükata. Mõtlesin sellest, kuidas kolm inimest on tulnud samast koolist ning läinud täiesti erinevates suundades. Ükski neist pole vale, kui me seejuures vaid suudaks aktsepteerida igaühe otsuseid sel teel hinnanguid andmata ja edu kritiseerimata. Tean, et tugevad tulevad sellest nii või naa läbi, aga ehk säästaks end ja teisi närvikulust ning elaks harmoonias? Olgu öeldud, et Anti Haugas sai valimiste tulemusel riigikokku, aga see selleks.

Vestlesin enne ja pärast istungit paari volikogu liikmega tuleviku teemal ning mõistsin, et olen vist viimaste aastate jooksul mõne asjaga ikka päris hästi elus hakkama saanud. Kui kõik muu vahel vett vedama läheb, siis mu töö on see, mis kannab. Minuga toimuvad need asjad, mida iseendale soovinud olen, kas siis kauges minevikus, paar aastat tagasi tööle asudes või eelmisel sügisel, kui tutvusin ühe eriliselt kummalise inimesega oma elus. Ühesõnaga, ma olen prioriteedid oma elus paika sättinud, kõike kokku rääkinud ja unistanud, aga siis ühel hetkel juhtub, et kaotan end ära ja unustan, mida ma tegelikult tahtsingi, vähemalt mõneks ajaks, kuni jõuan jälle enda juurde tagasi. Selline elulahendaja nagu eelmises postituses, olen ma endiselt ja ma ei väsi. Mitte midagi pole muutunud, sellepärast pole ma ka vahepeal midagi siia lisanud.

Tunnen aina enam ühiskonna survet, et pean olema keegi, kes ma pole, mingi rolli võtma, aga seejuures ma ei ole enda jaoks tegelikult mitte keegi või vastupidi - olen liiga palju? Ja nii ma kaongi, pole üks ega teine ja see hakkab mind aina enam häirima ning tekib tahtmine hakata sellepeale jalgu trampima. Lugesin reisil olles ja peale seda Tõnu Õnnepalu romaani "Palk". Kanaaridele lennates ja lugedes mõtlesin, et mis kuradi raamat see tal nüüd on. Ma ei tajunud üldse, mida ta ajab seal, kuigi olen lugenud palju Õnnepalu raamatuid ja kõik on väga meeldinud. Kui aga tagasi tulin, olin mõtted hoopis teised, olin endast ära käinud ja koos temaga jälle tagasi jõudnud. "On aegu, kui lähed elule vastu, ja siis tundub, nagu ta tuleks sulle vastu. On aegu..//..kui jooksed elu eest. Ja tema sinu eest. Või nõnda näib." 

Aga see kõik, elu, õpetab. Ma kasvan selle armastuse ja oma tunnete sees. Need on need kirjaniku kannatused. Või hoopis kannatlikkus? Kas keegi ütleks mulle, miks kedagi armastada nii raske on? Või ongi see ainult mingi kirjanduslik kujutelm? Illusioonide loomine selle puhtusest? Tegeliku elu eitus ja unistamine? Ah, kes teab, võibolla võitlus iseenda ja selle minaga, kes teisest silmapaarist vastu peegeldab. Harjumine.  Iga uus kevad annab uut jõudu ja lootust. Just tänane pikk autosõit, hea muusika ja päike mõjusid niivõrd motiveerivalt, et sõnad mu peas nõudsid enda paberile saamist. Siin ma nüüd olen. Panin kõik selle eelneva kirja ja läksin siis Peegli ja Valloga Brauerite juurde Piksepini dokumentaali filmima. 

Nüüd sealt tagasi jõudes on mul veel rohkem energiat. Umbes sama palju, nagu enne reisi, mil Luiga juures samal põhjusel filmimas käisime. Piksepini on see, millega tegelemine või millest rääkimine mu silmad särama paneb. Leian end ikka ja jälle kellelegi sellega seonduvast õhinal rääkimast. Ma ei tea, mis on selle fenomeniks, aga täna tagasiteel Peegliga vabatahtliku töö teemal arutledes vist mõistsin, et see siirast rõõmust vabatahtlikult head asja tehes juba saadki selle laengu. Kui ma tänasel intervjuul Peeglilt Piksepini tuleviku kohta küsisin, ütles ta, et tal on küll hetkel teatud asjade äralangemise tõttu motivatsioonikriis, aga just kriisidega hakkama saamise ekspert ta ju ongi. Samas ei saa ta alt vedada kogu seda Piksepini peret, kes ümberringi tekkinud on - sõitjad, fotograafe, Vallot jne, kes kõik neid võistlusi ootavad ja selle toimimisse oma panuse annavad. Südame tegi soojaks, juba mitmendat korda tänase päeva jooksul, mil ma tunnen, et olen midagi endast sel määral andnud, et see tuleb heade emotsioonidena tagasi.

Peegel ja Brauer Piksepini memuaare pajatamas

Kuigi elu ja inimesed üksteisele kaikaid kodaratesse loobivad, on arusaamatusi, üksteise valesti mõistmisi, ainult ühe nurga alt asjaolude hindamisi jne, jõuavad kaugele need, kes on kannatlikud ja kes elavad üle kõik tagasilöögid. Pead vastu kõik need löögid, kuni asjad end ükskord ära tasuvad. Ühest kohast teise hüpates ja tagasilöökide eest püssi põõsasse visates ei jõua kuhugi. Nii nagu ei saa ka lihtsalt paigal seista, tegutseda tuleb ja seda eesmärgipäraselt, mitte emotsioonide ajel. Ja nii tuleme kõigest läbi ja jõuame kuhugi - olgu see siis Riigikogu, karjäär, armastus vm. Enne, kui midagi nurka viskad, mõtle, miks seda üldse alustasid. 

"Võimatu, võimatu asi on elu, on inimene. Aga näe, ta elab." / Tõnu Õnnepalu

Sveta Grigorjeva