Tahaks rääkida, lõputult oma mõtteid väljendada, aga ma ei saa, sest keegi pole hetkel lainel, millelt seda kuulata. Nii ma siis jälle kirjutan iseendale ridade vahele. Ütlesin ükskord Kristjanile ja Romanile, et mul pole muresid, kuigi nad usutlesid mind sel teemal. Mingit kindlat vastust nad ei saanud. Lahti harutada saab seda ainult blogist ridade vahelt.
Ma ei tea miks peab alati kirjutamiseks valdama mind spliin, mil kõik on distantsil, mil ma ei saa päriselt jagada. Ma tahtsin siia tulla rõõmuga, et kõik need vahepealsed toredad sündmused kirja panna, aga kui vaadata selle päeva algust, millest ma tahtsin alustada ja viimaseid sündmusi, siis oleksin justkui alguses tagasi, olles taas kahestunud. See kõik on nagu üks lõputu lahkumine.
Ma ei saa öelda, et mul halb on või midagi oleks kardinaalselt halvasti, aga nii ka pole, nagu ma sooviksin. Ma vist kardan lihtsalt katki kukkuda. Paluksin vaid ühte asja - ole mu vastu hea. Iga kord, kui mõtlen ühe inimese peale, tulevad rõõmupisarad silma ja kui mõtlen teisele, siis on need pisarad valust. Ma annan endast iga päev nii palju, aga ma ei saa seda sama tagasi ja see on valus.
Ma ei tea, kas inimesed muutuvad. Kas või kui palju ma isegi muutuda oskan või end tagasi hoida? Aga kui miski kutsub kaasa ja ei saa minemata jätta? Kas ennastki saab usaldada või teisi?
Arvasin senimaani, et üks on vähemalt mu elust läinud ja leidnud koha ning ma tundsin selle üle isegi rõõmu, kuigi meil polnud võimalik rääkida, aga nüüd, kui ma tean, mis toimub, kardan tulevikku vaadata, sest mu mõtted võivad teoks saada.
Võita saab armastusega, tee kõike armastusega!
No comments:
Post a Comment