Palju enamat kui meelelahutus

Kust ma siis tahtsin alustada? - Ilmselt sealt vist, kus ma mõtlesin, et mõned asjad on möödunud, algas kõik otsast peale. Ma ei saa neist kütkeist vabaks ja hakka või uskuma, et see ongi see õige koht, ole ainult tugev ja suuda vankumatuna püsida. 

Suvi oli just alanud või õigemini hakati seda just Põlvas Intsikurmus Suure Lõuna-Eesti avapeoga avama, kuhu ma ka piletid sain. Polnud mitu nädalat väga kedagi näinud ja nüüd olid nad oma seltskonnaga jälle kohal. 

Tellisin AG-lt Ruslanile soovilaulugi "Mul on SAAB", mis siis, et ta Saabiga peolegi ei tulnud, aga see lugu tuli kohe esimesena esitlusele, sest AG ju lubas mulle, küsis veel enne üritusele jõudmist, et mis ilm meil on. Kui ütlesin, et hea, hakkas just sadama. Sadu aga ei kestnud õnneks kaua.

Kui AG lavale jõudis ja "Mul on saab" hakkas laulma, pidin kiirelt purjus Jaanuse mäe otsast alla lava ette vedama ja õnneks polnud siis veel laulgi läbi. Jaanus aga, kes terve õhtu küsis, et kuna AG lavale tuleb, ei saanudki kaua lava ees olla, sest kolm turvat olid järsku meid sisse piiranud, väänasid ta käed selja taha ja viisid minema, sest ta oli nende meelest liiga täis ega püsinud püsti. Saatsime Romani autovõtmetega talle järgi ja tahtsime, et ta Jaanusega kaasa läheks, aga Roman andis Jaanusele võtmed ja tuli ise meie juurde tagasi. Hetk hiljem, kui purjus Jaanus oli pika otsimise peale parklast auto üles leidnud ja sealt oma telefoni kätte saanud, saabus Romani Messengeri tekst: "Tossikesed".

AG oli oma hea sõbra räppari Jaanus Saksa ka kaasa võtnud. Just siis, kui Jaanus oli kolme turva saatel minema viidud, tõi AG üllatusesineja lavale ning me Ruslaniga vaatasime üksteisele otsa ja naersime, et Jaanus pidi ju ära minema, aga nüüd on ise laval.  

Aga okei, tagasi peo alguse juurde. Mina olin enne neid juba Põlvas kohal, samal ajal kui Ruslan tuli eelmisel päevalt Võrtsjärve ääres alanud peolt - Rannamajast, nagu me rääkisime, mille esimene lahkuja mina olin. Ruslan pidi sama päeva õhtul Pukka minema ning Jaanuse ja Kristo, kes seal tööd tegid, peale võtma, aga kuna Roman ja Kristjan tahtsid ka peole tulla, siis pidi Ruslan sõitma Võrtsjärve äärest veel Tartusse, sealt Romani peale võtma, siis Pukka, sealt Jaanuse ja Kristo koos Jaanuse autoga, mistõttu ei saanudki ta Saabiga kohale lennata ning siis teel Põlvasse Maaritsast Kristjani ka veel. Samal ajal tegin ma Kristjaniga videokõnet.

Teel lava juurde, kummutati Mõrnajat nii palju kui jõuti, kuigi pool sellest jäigi enne väravat tooli peale, kus oli teisigi poolikuid pudeleid, mida sisse kaasa ei tohtinud võtta. Poisid läksid järjekorda, et seest uued joogid osta ja Jaanus jättis põleva suitsu Ruslani kätte. Mõtlesin, et kaua ta ikka hoiab seda, et teen ise lõpuni ning muidugi oli Kristjan veidi eemal kohe hetke tabamas ning sellest tegevusest snäppi vormistamas. Sama juhtus ka Pühajärvel. Ma oleks nagu ahelsuitsetaja nüüd.

2 Quick Start ja Shanon, kes suve avapeol esinesid, pole küll mu lemmikute seas, aga pidu oli sellegipoolest tore. Laule oskan ikka kaasa karjuda ja Shanoni cover "Troopikaööst" on üks peokäivitajaid ning tihti me autodes peale seda pidu ikka mängimas. Kristjan oli peol eriti hoos, Ruslan keerutas koos Jaanusega tantsu, nagu neil ikka kombeks veel mitmel teiselgi peol on olnud jne. Roman oli ka ülevoolavas tujus ja kukkus peo lõpu poole mu vana põhikooli klassiõde Annikat kallistama, nii et ta õde pidi teda päästma tulema mu hullude sõprade käest.

2 Quick Start

Kristo oli üldse kadunud, sest ma olin tal telefoni terveks õhtuks käest ära võtnud ja oma kotti pannud, et ta ei saaks jälle mingit jama kokku keerata ega oma tuju rikkuda. Ta siis suhtles pärisinimestega ja leidis mingi blondiini, kes peo keskel tahtis Kristot juba oma emalegi tutvustada või vist tutvustasgi, nii et nüüd iga kord, kui me kuulame 5miinuse kõige uuemat laulu "Gloria", rõhutame Kristoga laulus sõnu: "Gini ootan ja õng on vees, äkki viib mind näha oma emmele," ja naerame. 

Tantsides hakkas vahepeal nii palav, et kui oma Piradose dressipluusi seljast ära võtsin, tahtis Kristo seda selga panna. Jaanusele aga ei meeldinud see, sest ta on tükkaega rääkinud, et ma selle talle annaksin ja hakkas dressikat Kristolt seljast ära tirima, mille peale Kristo nii närvi läks, et pidin kompromissiks selle neilt mõlemalt ära võtma ja endale selga tagasi panema.

Kuigi ma ei oodanud Jaanust üldse sellele peole, pidin mingi hetk ikkagi tõega silmitsi seisma ja temaga pikema vestluse maha pidama. Teised olid juba ammu ümberringi kadunud, kui me ikka veel rääkisime sellest, kuidas Jaanus keeldub mu sõber olemast.

Piduu

Olin vahepeal juba mitmel korral oma vanu klassiõdesid Siretit ja Annikat oma seltskonnaga näinud. Kuna vahepeal oli juba vihma sadanud ja Annikal soeng ja meik ta enda arvates sassis, siis nimetas ta end persenäoks. Noh, nagu Annika ikka oma robustsete väljendite ja ropu suuga tüdruk juba põhikoolist peale. Midagi pole ikka muutunud. Jäimegi seal pikalt jutustama, kuigi Jaanus juba ammu jonnis kõrval, et kaua me jutustame ja, et ta ei viitsi seda naiste möla kuulata, mille peale Annika ütles: "Sina ole üldse vait," ja üldse kogu aeg mölises. Mul oli isegi hea meel, et lõpuks ilmus välja keegi, kes on minust ülbem, sest noh olgem ausad, seal Rõuges olid omal ajal kõik nii ülbed, et kui nüüd mind ülbikuks nimetatakse ja ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis tundun ma nende kõrval ikka väga sõbralik veel.

Mina ja Annika mingi miljon aastat tagasi

Ma arvan, et seda juttu Annikaga jätkus pea tunniks. Ta vist rääkis kõik ära, mis nende nelja ja eriti just viimase aasta jooksul tema ja ta lähedastega juhtunud on. Ja no siis seda kiidulaulu, kuidas ta mu tegemisi Facebookis kogu selle aja jälginud on, et ma tema arvates ikka kogu aeg teen kõike ja olen nii peenike, võrreldes põhikooli ajaga jne. Ma ei uskunud, et ma talle nii palju tegelikult korda lähen, et ta mind inimesena imetleda võiks vms. Ta ütles isegi, et ma olin ta ainuke sõber Rõuge koolist pärast seda, kui ta oma endiste klassikaaslastega 7. klassis Rõuge kooli tulid. Annika ütles, et ta nägi mind hiljuti Tartus rattaga sõitmas, kui autoga mööda sõitis ja tahtis mulle koju jõudes kirjutada, aga siis oli vaja just tütrel aidata koolitööd teha jne ning jäigi kirjutamata. Nüüd aga rõhutas ta mitu korda, et pean talle pärast pidu kirjutama, et kokku saaksime. Praegu on sellest umbes poolteist kuud möödas ja kui ma eile selle postituse kirjutamist alustasin, siis lõpuks kirjutasin talle, mille peale ta ikka ära mainis, et noh mitu kuud hiljem siis kirjutan ja arvas, et ma olin unustanud. Mina: "No tööl oli kiire ja siis tuli puhkus, nii et puhkasin end minema."

Annika: "Sai läbi ära see jant nüüd v?"

Mõtlesingi, et nüüd puhkuse viimasel nädalal püsin paigal, vähemalt nädala sees, aga sel nädalal pole tal aega, nii et eks siis näha ole, kuna me kokku saame.

Kogu selle peol räägitud jutu aja, kui Jaanus kõrval vingus, et me juba minema hakkaks kuhugi, tahtis ta korduvalt maha märja muru peale istuda, aga iga kord kui ta istuma hakkas, haarasime me jutu käigus Annikaga tal kätest kinni ja tõmbasime püsti tagasi, ise samal ajal edasi jutustades. Vahepeal tuli turva sinna ja tahtis Jaanust peo alalt välja visata, sest tema meelest oli ta nii täis, aga me Annikaga palusime, et turva seda ei teeks ja ma lubasin minna ja sõbrad üles otsida, et autovõtmed saada ja siis ära minna. Mis aga ei tähendanud seda, et ma seda lubadust ka täitnud oleks. Me jutustasime Annikaga edasi. Ütlesin Jaanusele, et ta läheks ja otsiks ise Ruslani ja teised üles, aga ta keeldus ükski lahkumast. Hetk hiljem, kui Jaanus ikka edasi vingus, ütles Annika talle: "Mine vaata, kus Artjom ja need on!"

Ma hakkasin täiega naerma, ütlesin, et Ruslan muidu, aga okei.

Vahepeal tulid Annikaga peol kaasas olnud õed ja ta kutt ka meie juurde. Kuna Annika kõige vanemal õel on nii madal hääl, siis tahtis Jaanus ta seeliku alla piiluda, et kas tegemist on ikka naise või mehega, mille peale pidime ta Annika õest eemale tirima. Lõpuks läksimegi teisi otsima, aga kõik olid kadunud. Jaanus tahtis pissile jälle minna ja pidin ta selleks lava juurest üles mäe otsa tirima, mistõttu jäi ta järgmisele turvale silma. Kõigele lisaks pidin teda kogu selle aja püsti hoidma. Ja nagu me enne juba rääkisin, siis visatigi lava juurde tagasi jõudes Jaanus peolt välja.

Hommikul olid tavapärased pannkoogid staabis. Pidin hommikul sinna minnes moosi kaasa võtma, aga unustasin selle koju, nii et ei saanud veel uksestki sisse, kui saadeti poodi moosi järgi, sest pannkoogid olid juba valmis.

Sõime ära ja viisime siis Kristjani Maaritsasse ning mõtlesime Riiga minna, aga kuna Jaanus ja Kristo kummutasid juba viina ja me jõudsime Valka alles üsna õhtuks, siis tundus Riiga minek liiga suure ettevõtmisena. Käisin Kristo juurest maal ta korterivõtmeid küsimas, kuna ta ise ei julgenud täispeaga koju nägugi näidata ja läksime siis Valka sööma. Samal ajal, kui süüa ootasime, tüütasid Kristo ja Jaanus pubi terassil istudes möödujaid, eriti vanamutte. Ma ei tea, mis neil vanamuttide vastu kogu aeg on, aga neile peab ilmtingimata midagi sitasti ütlema. 

Lõpuks jõudsime Lätti ka. Siis sõitis Ruslan edasi. Piirangute tõttu poleks me aga tohtinud ilma vaktsineerimata tegelikult seal üldse viibidagi. Õnneks keegi meid piiril ega Lätis kuskil kinni ei pidanud ning me ei külastanud ka ise ühtegi poodi ega tanklat, kust minu arust tol hetkel kehtis ka maski kandmise kohustus, mida aga meil enam Eestis polnud, nii et meil poleks maskegi kaasas olnud. 

Läksime esmalt Smiltenesse, kus on nö Inglismaa Stonehenge moodi vanad varemed keset põldu ja kuhu ma olin juba ammu minna tahtnud. Pidime auto veidi eemale jätma ja kõndima mööda karuputke ja rapsipõldu ääristatud rada. Jaanus krõmpsutas karuputke, mis meenutas talle kangesti rabarberit. Õnneks mingeid kõrvalmõjusid ei tekkinud. Enamiku aja olid nad aga Kristoga rapsipõllus, mis siis, et Kristo arvas, et see on kaerapõld, ise ütles veel mulle: "Ise oled raps," ise samal ajal naeru kätte ära suremas. Tagasi tulles lükkas Kristo Jaanuse hooga sinna põllu sisse, nii et Jaanus haises autos ka veel rapsi järele. Meil oli Ruslaniga muidugi vaja varemete otsa ronida. Jaanus ja Kristo vaatasid, kuidas üksteist püsti said hoitud.

Kristo ja Jaanus rapsipõllu sees

Edasi läksime Valmierasse. Viimast Jaanus ei mäletagi. Kristol käis aga terve tee tümm ja pidu ning seekord oli õnneks Ruslan enamuse ajast roolis, nii et sain ka vahepeal silma kinni panna. Kõigil oli aga nii palav ja autos oli nii külm, et Jaanus võttis olukorra parandamiseks enda sokid jalast ära ja toppis need mulle jalga. 

Tahtsime Ruslaniga Valmieras ka veidi ringi vaadata, aga kuna Kristo ja Jaanus olid nii täis, et nendega ei saanud kuhugi minna, siis pidasime paremaks ära minna. Ruslani auto oli veel eelmisest päevast saadik Pukas, nii et läksime sellele järgi ja sõitsin ise edasi Tartusse.

Nädal hiljem oli Tartu jaanipidu Tartu laululaval, kuhu tol hetkel just Pärnust kohale jõudnud poistel polnudki enam nii suur tung minna, aga kui värava taga veidi ringi vaadata, siis tekkis võimalus tasuta sisse hiilimiseks. Mäe peal polnud ühtegi turvat, nii et mina jooksin ees ja teised tulid järgi. Kristo, Jaanus ja Ruslan jäid muidugi venima seal ning sattusid turva silma alla, aga 10 euroga turva äraostmisega lahendas asja koheselt ära, nii et nemadki lasti sisse. Selleks ajaks olime Romaniga juba all lava ees.

Tartu jaanipidu

Kirjutasin küll AG-le, et taas soovilugu saada, aga ma ei teadnud, et ta sel korral nii vara esineb ja selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, juba laval on. Kui AG palus enne oma laulu "Narkomaan" laulma hakkamist tõsta käed neil, kes on narkomaanid, olid Kristol ja Jaanusel kohe käed püsti: "Mina, mina!" mille peale me Romaniga oma päid kinni hoidsime.

Hetk hiljem ostsid Kristo ja Jaanus juba jooke. Viina pandi topsi nii vähe, aga nii kui teenindaja selja keeras, valas Kristo topsi viina kohe juurde ja nad ise olid jälle nii õnnelikud, et õnnestus kedagi üle lasta ja rohkem viina saada.

Pidu vajus kuidagi ruttu ära. Esiteks oli minu arvates vähe rahvast, teiseks oli järgmisena esinenud Anne Loho ikka väga kohutav, sest ta laulis kõiki neid süldilugusid, alustades oma lugudest, lõpetades Patuse Poole lugudega ja siis muidugi Kristo ja Karolini tüli jälle. Kristo teadis, et Karolin on peol, aga ei näinud teda alguses. Kui siis lõpuks nägi, oli neil ikka üksteisele ütlemist kogu aeg. Seda sõimu siis, kuidas kumbki ei tahtnud enam üksteist mitte kunagi näha ja Kristo lubas Karolini sõbrale terve õhtu molli panna ja siis Kristo endised töökaaslased/sõbrad pidid pidevalt vahele sekkuma, et päriselt löömiseks ei läheks. Lõpuks istusimegi lava taga, Kristo nuttis ja vihastas vahelduva eduga ja me üritasime lihtsalt teda kuidagi tagasi hoida. Koit Toomet lõpuks ei näinudki, vaid pidasime paremaks peolt lahkuda, et seal mingit katastroofi ei toimuks, mis aga ei tähendanud, et seda öösel juhtunud poleks. Kristo ja Karolin otsisid üksteist taga. Karolin läks Kristot staapi otsima ja jäi sinna pidutsema ja Kristo läks Karolini ukse taha ja jäi sinna magama.

Pühapäeva hommikul käisime staabis ja läksime siis kambaga Elvasse Verevisse ujuma, aga öösel oli Kristo paraja sita kokku keeranud ning seda sõna otseses mõttes, nii et kui Ruslan kartis kogu aeg Reelikat seltskonda tuua, siis too sai nüüd kohe sellise tervituse meie seltskonna poolt. Me endigi jaoks oli see ikka next level tegevus Kristo poolt. Kristo ise oli veel nii õnnelik ka oma teo üle ja Karolin naeris. Tundubki, et mida hullemaid asju Kristo korda saadab, see paremini Karolinile mõjub, et ta terve järgmise päeva Kristoga veetis. Ma poleks sellise tegevuse peale teda vist enam kunagi näha tahtnud. 

Pühapäeva hommik staabis

Samas ega tülitsemine ja kiusamine ei lõppenud. Meie taga sõitnud Kristo ja Karolin kaldusid pidevalt vastassuunavööndisse ja rannas pidime Kristot keelama, et ta kõva meest ei mängiks, täispeaga kaugele ei ujuks ega tornist alla ei hüppaks jne. See suvi on seda selgroogu ikka küllalt näidatud nii Kristo kui ka Jaanuse poolt ja siis muudkui käi neil taga ja valva. Sel korral oli muidugi Jaanus kaine ja talle käisid kõik need sigadused närvidele. Pühapäev pidi muidu kõige kuldsem päev olema, mil edasi juua, hoolimata esmaspäeval ees ootavast tööpäevast, aga imekombel jäi isegi paar pühapäeva vahele, nii et me kõik imestasime, et Jaanus nädalavahetuse lõpuni ei joonud. 

Kuna aga juba ülejärgmisel päeval algas Pühajärve jaanituli, siis läks joomine täie hooga edasi, kuig Pühajärvele läks enamik mõttega, et jooma ei hakka ja Jaanus oli pahane, et äkki polegi kellegagi juua. Läks aga nii nagu alati - isegi kainekad jõid. No nagu mina siin, et koks ühes ja suits teises käes. Roman pidi jooma, et Sander jooks ja Kristo ei suutnud lihtsalt viinale ei öelda.

Kainekas

Esimesel päeval läksime Kristoga Tartust, Riho koos Taneli, Ruslani ja Romaniga oma RAM-iga meil kannul rehvi vilistamas. RAM oli esimesel päeval nagu tõeline õnnistus, et pea kogu seltskond mahtus parklas kasti istuma ja sealt avanes kogu parklale hea vaade.

Suvi ja sõbrad

Selleks, et Pühajärvele saada, aga pidin esimest korda elus koroonatesti tegema. Seda muidugi perearsti kaudu, vassides ja valetades, et mind testile ikka lastaks, sest koha peal pidi testi tegema kaks korda nii esimesel kui ka teisel päeval ja mõlema korral maksma selle eest 8 eurot, samal ajal kui perearsti kaudu testile suunates, kehtis see 72h ehk 24. juuni hommikuni, selle sai tasuta ja ei pidanud peol järjekorras seisma. See oli see minu missioon: "Pean saama Pühajärvele 2021, muidu suren!" Tehtud! Ilmselt see testi tegemine ja vaktsineerimine jne sai ka takistuseks, miks paljud sel aastal Pühajärve jaanituld ei väisanud ning tundub, et ka korraldajad olid selleks valmis, et ei tule nii suuri masse kohale.

Esimesel päeval oli Jaanus alguses üllatavalt kaine ega tahtnud meiega lava ettegi tulla. Mingi hetk Termika ajal vaatasime snäppi, et tüüp tegi juba benji-hüpet. Hiljem ikka liitus ja 5miinuse live oli üllatavalt tore, kus kogu seltskond koos rahvaga kaasa hüppas ja laulis. Ma ei teadnudki, et meil nii palju 5miinuse fänne seltskonnas on. 

Enne seda aga, kui kell 12 sai, ootasime eemal südaöö ära, et poisid saaksid Maria ta just alanud sünnipäeva puhul üles tõsta. Soovisime õnne ja suundusime lava ette.

Sel aastal polnud seda Pühajärve jaanitule Terminaatori maagiat. Ilmselt ka sellepärast, et polnud Jannot, kellega me aastaid seda koos üle oleme elanud. "Aasta veel ja sinust ilma jään ma niikuinii" ütleks vaid seepeale. Mälestused ja kõik on läinud ning ka tol hetkel polnud väga midagi head mu jaoks, ma tundsin end selle kõige keskel nii tohutu kurva ja kõige üksikuma inimesena maailmas, nii et "Torm" tõi pisaradki silmi. Mitte, et ma teda või neid aegu taga oleks igatsenud, vaid kuidagi halb ja vastik ja kurb oli.

Termikas

Smilers oli aga järgmisel päeval ülim koos oma hittide ning muidugi lauluga "Mina, Pets, Margus ja Priit", mida sai nii Pühajärvele sõites, seal olles kui ka sealt lahkudes kuulatud. Teisel päeval oli ka rohkem rahvast ja see vist mõjuski kuidagi kurvalt, et Termikas just esimesel päeval oli, mil polnud ei rahvast, lõket ega häid emotsioone. Esimesel päeval ütles Jaagup Kreem, et korraldajate sõnul on sel aastal peol kuus korda vähem rahvast. Sellest andis tunnistust ka pooltühi parkla, mis on tavaliselt juba mitu tundi enne peo algust täis ning viimasel peol, kaks aastat tagasi, olingi seetõttu sunnitud parkima teise parklasse, mis Otepäält Pühajärvele sõites paremale poole põllule jääb. Kaks aastat tagasi oli seal isegi kaks parklat, mis olid samuti peaaegu täis, samal ajal kui sel aastal sinna isegi parklat ei tehtud. 

Pärast esimese päeva programmi lõppu läksid teised minema. Ma jäin Kristo ja Jaanusega parklasse. Me ümber tekkis sama joviaalses tujus olevaid inimesi ja siis muidugi see tüütu Triin, kes Jaanuse arvates tundus nii tore, aga Kristo oleks tahtnud ta peale oksendada. Ta muudkui käis ja seletas ja mul oli temast nii villand. "Veere, veere minema!" karjus Kristo talle vaid hiljem järgi, sest ta oli üpris täidlane tüdruk. Nädalavahetusel nägi Kristo sama Triinu Tartus kuskil pubis. 

Mina, Kristo ja Jaanus

Mingi aeg ilmus Aso välja. Peole ta ei jõudnudki, tuli ainult parklasse jooma ja rääkis, et ta on turvaülem jne. Mõni nädal hiljem nägin teda Triinu baaris turvana.

Aso jäigi koos Kristoga jooma. Vastu hommikut ronisid nad Kristoga ta auto katusele ja laulsid laule kaasa. Mingi aeg oli Kristo nii täis ega saanud midagi enam aru. Küsis, et mis kell on?

Mina: "Kell on 5!"

Kristo arusaamatu näoga: "Mida?"

Mina: "Kell on 5!"

Järgmine päev vaatasime ja naersime seda videot.

Hommikul oli juba käes, päikegi tõusnud, aga Jaanus keeldus Pühajärvelt lahkumast. Kristo sain kaasa, kuigi ta oli ka nii kännuämblik, istus mitu korda tee äärde maha, kui autoni kõndisime ja ühe korra ta isegi kukkus tee peal maha ja hoidis rinnust kinni, nii et ma isegi korra ehmatasin ning kartsin, et ta saab seal samas südari, aga siis tulid turvad, kelle kannul oli politseiauto. Üks turvadest ütles sarkastiliselt: "Kiirabi kohe tuleb sulle."

Õnneks midagi ei juhtunud, käsutasin ta püsti ja üritasin ta autosse saada. Ta ise ütles eelnevalt, et ei taha Pühajärvele ööseks jooma jääda, vaid koju minna ja nii ma siis utsitasingi teda lahkuma. Kuna Jaanus aga oli juba õhtul öelnud, et on Pühajärve jaanituli ja see on tema pidu, siis tema jääb ööseks sinna, veena nii palju kui tahad. Meist jäi ta sinna magama.

Hommikul, kui Jaanus üles ärkas, helistas kohe mulle ja sain sõimata, et ta sinna jätsin. Läksin mingi aeg enne lõunat Pühajärvele tagasi. Aso ja üks teine tüüp kõrvalautost tahtsid poes ja tanklas käia, aga neil polnud kainekat ja siis pidin sõitma nendega. Jaanus ostis ka uued viinad, aga tüübid peitsid need oma pagassi ära, kui tagasi jõudsime ja läksid ise ujuma. Ma aga sõimasin neid ja otsisin seni, kuni need üles leidsime ja siis läksime ise ka ujuma. Tüübid tahtsid lihtsalt neid viinasid ära rottida, Jaanus oli nii purjus, et ta poleks ise arugi saanud. Järgmise päeva õhtul kaotas see tüüp, kelle autoga me poes ja tanklas käisime peol autovõtmed ära ja nii pidi terve nende seltskond hommikuni ootama, kuni keegi kaineks saab ja Tartust varuvõtmed toob.

Mingi aeg läksime Kristole Tartusse järgi. Sõitsime kogu päeva ringi, käisime Jaanuse töökaaslase juures, kes oli juba varasemalt piltidelt mu jaoks tuttav tundunud, nüüd siis selguski, et ta on Vastseliina tiimi all romurallit sõitnud ja isegi poodiumile jõudnud ning mul on nägude peale hea mälu. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks keerati ka viinal kork maha ja asusime Pühajärvele taas teele. Pärast Sander küsis, et kuidas ma jaksan nendega jamada ja kainekat sõita. Ütles, et tema kunagi sõitis, aga tal oli paari esimese tunniga juba kopp ees. Ma vist nii palju elus kainekas olnud ja purjus inimestega tegelenud, et mul nii külm närv juba selles osas ja võtan seda kui komöödiat, kuigi noh vahepeal suudavad need kaks mind ka ikka šokeerida. Nii segaseid pole ma tõesti varem näinud. Sel korral aga mitte. Seekord oli meil kolmekesi väga lõbus, keegi välja ei tahtnud hüpata ja kõigil oli hea tuju. Enne Pühajärvele jõudmist jõudis Jaanus muidugi mõneks ajaks ära kustuda ja oli siis kohale jõudes pahane, et ta nii palju aega maha magas, nagu tavaliselt, kui ta küsib mu käest, et kui kaua ta vahepeal magas.

Teise päeva õhtul kirjutas Rudolf mulle, et nägi mu bemmi parklas ja kui ma auto juures olen, siis teada annaksin, et ta saaks selle ka ise oma silmaga üle vaadata. Pärast mingid teised tüübid käisid ka bemmi kohta küsimas ja naersid mu TDS numbrimärki, mis üldse tegelikkusele ei vasta. Meil Rudolfiga jätkus aga juttu kauemaks, et ma isegi ei märganud vahepeal Kaupot, Randot ja Krislit, kes korra seal käisid ning keda ma ammu polnud kohanud. Rudolf on tuttav juba eelmisest, kaks aastat tagasi toimunud Pühajärve jaanitulest, mil ta eksis juhuslikult Siimu bussi juurde ja jäi me seltskonnaga pidu edasi panema. Tookord keegi peale minu sealt sisse peole ei tulnudki, nii et neil sai seal kõvasti nalja. Mul on isegi üks video, kuidas Siim ja Rudolf "Ingli puudutust" laulavad. Rudolfile jättis aga tookord veel alaealisena kogu see jaanipäev ja me seltsond nii kustumatu mälestuse, et ta veel sel aastalgi tagant järgi oli sellest vaimustuses. Saatsin pärast Siimule snäpigi, kuidas ma vana head Rutsi kohtasin. 

Mina ja Rudolf ja e34

Ja siis muidugi need bemmijutud, sest talle meeldib ka e34 ja kavatseb endalegi osta. Õhtu tipphetk tema jaoks ilmselt oli seegi, et ta sai mu bemmiga koju sõita. Ta juba alguses küsis, et ega ma teda koju ei saa viia, aga kuna ma tol hetkel ei teadnud, kes minu autoga tulevad ja kas ma üldse Elva kaudu lähen, siis ei osanud ma talle kohe midagi lubada. Ta aga jäi vahelduva eduga meie seltskonna juurde jooma ja omavanuste tüdrukute Sanderi õe Maria ja ta sõbrannaga jutustama.

Mingi aeg läksime lava juurde, nägin veits Pluutot ja Villemdrillemit, kuigi teised polnud sellest väga vaimustuses ja tegid rannaalal hoopis vesipiipu. Jaanuse jätsim autosse magama, sest ta oli juba nii läbi omadega. Või noh me arvasime, et ta magas, kuni ta mulle videokõnega helistas ja saime kõik naerda, kui loojas ta silmad olid. Pärast tuli ikka peole kaasa, kuigi talle meeldis parklas rohkem juua. 

Pühajärvel juhtub muidugi äpardusi ka alati. Kui me Jaanuse autosse magama jätsime ja ise peoplatsi poole kõndisime, oli üks Mazda end ninaga jõkke parkinud. Seal käis siis aktsioon, kuidas auto sealt välja saada. Nägin kaugelt juba, et mingi jama on ja vaatamata sellele, et kõik karjusid ümberringi, et ärge tulge siia lähedale, jooksin ma auto juurde, et snäppi teha. Paar sekundit jäi muidugi sellest puudus, kui teine auto, kes Mazdat välja üritas tirida, tõmbas Mazdal tagastange küljest ära, aga Mazda jäi ikka liikumatult ninaga jõkke. Seda, mis edasi sai, ma enam ei tea, sest me läksime edasi peole ning teised hurjutasid mind selle eest, et tormasin küll sündmuste keerisesse, aga õiget hetke stange rebenemisest ikka videosse ei saanud. 

Mazda äpardust vaatamas

Kui Smilers lõpetas, siis läksime auto juurde tagasi. Keegi ei püsinud üldse seal lava juures, kõiki tõmbas ikka parklasse rohkem, sest seal olid joogid. Samal ajal kui see edasi-tagasi käimine oli nii tüütu, tee pikk ja vahepeal jõudis igasuguseid asju juhtuda. Näiteks, kui Jaanus oli, siis Kristo ässitas teda kõhuli porilompi hüppama. See oli see sama porilomp, kuhu Jaanus eelnevalt seal möödudes kusenud oli, aga ega see teda ei häirinud. Ta vist olekski sinna hüpanud, kui ma poleks kinni hoidnud, Kristo ise samal ajal jumala kõveras.

Nublut pidi pikalt ootama ja "Paradna" tuli ka alles lõpu poole ettekandele, nii et Kristo ja Jaanus ei jõudnud kuidagi ära oodata, aga kuna Riho oli lubanud turvale, kes liiga purjus Jaanust keeldus enne lõppu festivalialale laskmast, et valvab teda, siis pidas ta kuni hommikuni oma sõna ja tegeles Jaanusega, nii et me pärast kõik rääkisime, et Riho võiks meiega tihedamini peol käia, siis alluks ka Jaanus vahepeal korraldustele. Koju sõites ei julgenud Jaanus hingatagi, nii hirmul oli. Kui ta küsis, kas ta hingata võib, siis natuke ikka lubati. Lõpuks ta jäi magama ära, siis olid kõik mured lahendatud. Ta ei ärganud isegi sellepeale, kui Kristo teda kõvasti autos raputas, kui teda koju viisin. 

Turvamees Riho Jaanust valvamas

Kui Riho oleks suve alguses meiega Põlvas peol olnud, siis oleks ilmselt ka need kolm turvat, kes Jaanuse minema viisid, sealt ise Riho poolt minema tassitud.

See aga, kuidas me Pühajärvelt teisel päeval lahkudes Jaanust autosse üritasime saada oli omaette tsirkus. Ta keeldus lahkumast, kuigi oli eelnevalt öelnud, et sel korral tuleb ta koos meiega ära sealt. Kui me minema tahtsime hakata kõik, jooksis Jaanus autode juurest minema, nii et Riho ajas teda mööda parklat taga, kätte sai, siis viskas õlale ja tassis Jaanuse mu bemmi, kust ta muidugi mitu korda plehku pani, seni kuni ülejäänud oma asjad kokku panid, et minema hakata. Riho tõi ta aga iga kord tagasi, toppis autosse ja tuli ise ka minu autosse, vältimaks seda, et Jaanusel jälle mingi lollus pähe tuleb ja ta minekut teeb.

Hakkasime sõitma, siis avastas Jaanus, et kõik tsäksid on jälle kadunud. Kuna teda aga ei saanud autost välja lasta, siis saatsin Rudolfi tanklasse tsäkse ostma. Jaanus arvas, et Rudolf võiks kolm tsäksi tuua, et siis on kindel, et kui kaks neist ära kaob, on üks ikka veel alles. Kusjuures üks neist tsäksidest on siiani veel mu bemmis. 

Rudolf oli nii mures oma koju saamise pärast, ütlesin, et kui ta tanklast kolm tsäksi toob, siis ei taha ma ta Elvasse sõidutamise eest isegi kütteraha. Lõpuks leppisime kokku, et kuna ta töötab autopesulas ja ta ise ka eelnevalt pakkus, et tahaks mu bemmile süvapesu teha, siis seda ta ka selle kojusõidutamise eest kunagi tulevikus teeb.

Veider ja isegi veidi kurb oli see, et kui tavaliselt minnakse peale Pühajärve jaanituld või Retrobesti edasi aftekale Otepää ööklubisse Comeback, siis nüüd on klubi asemel tankla, mille ees me pärast Pühajärve jaanituld autoga seisime. Seepeale ütleks vaid: "Vaata, mis on aastaga muutund," või isegi kahe aastaga, sest eelmisel aastal kumbagi üritust ei toimunud ja Pühajärvel käimine jäi üldse vahele. Ka seltskond on muutunud ja inimesed on muutunud ning südagi on teise koha peal ja midagi muud täis.