Selle just alanud aasta jooksul olen mitmeid kordi juba oma sõprade facebooki seinalt lugenud tekste, mis väljendavad nende endi rahulolu sellest, kes nad on ja mida nad teevad - nad armastavad oma elustiili. Sarnased mõtted olid ka mu enda peas, kui 2012 hakkas vaikselt otsakorrale saama - sarnased mõtted mõlgutades Joosepi ja Kaarliga eelmisel aastal, kui oli just ilmunud Laura Põldvere laul "2020", tsiteerides sealt sõnu: "Mis meist saab, kuhu edasi?"
Vanu häid aegu ega inimesi ei saa nagunii enam kunagi tagasi sellisel kujul, nagu nad olid siis, kui õnn me õuel seisis, kuigi uus aasta on mind tagasi viinud sinna kaugusesse, kus olin vaid ma ise. Ma olen väsinud hoolimast ja muretsemast selle pärast, mida/keda mul pole ning sellepärast ma püüan saada jälle sõltumatuks kõigest ümbritsevast. Vahel ma lihtsalt tunnen, et lämmatan inimesi oma suure sõpruse, selle vahelise armstuse ja hoolivusega. Ma lihtsalt tahaks kõik head inimesed endale hoida ega neid mitte kellegagi jagada, aga nii ilmselgelt ei saa.
Seoses sellega andsingi endale peas salaja uue aasta lubadusi olla tolerantne, enesekindel ja vankumatu ning mingil pääral pohhuistlik. Egoist olen ma juba nii või naa - see on mu loomuses.
Rõõmustan koos teistega, nagu mind ükspäev Gustav Ernesaksa laul "Mu isamaa on minu arm" kummitama jäi: "Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb"
Lugesin veel vihikust, kuhu sünnipäeval sõpradel kirjutada lasin üht lauset, mis on nendele mõtetele kõige iseloomulikum: "Ole see, kes sa oled ja ära karda olla see, kes sa oled" - J. Jallai.
Sellised mõtted siis uuest aastast. Kunagi tahaks sünnipäevast veel miskit kirjutada, kuna lootused ületasid ootusi. Jõulud, võiks öelda, olid ühed elu ilusaimad, täpselt sellised, millest ma peale lapsepõlve unistanud olen, samas ka kõige kurvemad jõulud üldse. Hinges oli lihtsalt nii valus ja nukker.
23. detsembril käisime Märdiga isa juures sünnipäevaks veel viimaseid ettevalmistusi tegemas ja siis 24. detsembri hommikul poes igast asju, sööke jne ostmas ning siis Märdi juurde. Mu perel pole kunagi jõulude ajal selliseid traditsioonilisi tegevusi kavas nagu neil seal: piparkookide tegemine ja kaunistamine, kuuse ehtimine, ühine jõulu söömaaeg, luuletuste lugemine ja kinkide jagamine. Sain mitmeid armsaid ja häid kingitusi ning tegin omakorda teistele oma kallitele toredad kingitused.
See kõik seal oli nii hea, armas ja ilus, et kui me ära hakkasime tulema, siis ma muutusin niii-nii kurvaks, et poleks tahtnud üldse sealt ära minna, kuigi teisalt ma pidin, ise pisaratega võideldes. Märt viis mu ära ja läks ise koju tagasi. Istusin arvutis, kuulasin muusikat, meenutasin eelnevat aastat, mis oli nii ilus, aga samas ka nii kurb ja valus, et pisarad lihtsalt voolasid üksteise järel.. Ma ei oodanud isegi oma sünnipäeva enam. Tahtsin, et kõik ära kiiresti mööda läheks ja saaks lihtsalt omaette olla. Õnneks siis, kui see päev kätte jõudis ja õnnitlused uksest ja akendest sisse sadasid, oli mul juba kordades parem ning rõõmsam ollla. Ma usun, et jätsin kõik eelneva sinna jõuluõhtusse ja liigun edasi taas optimistlikult.
Täna on tegelikult juba 8. jaanuar - 7 kuud sellest, kui me Märdiga tuttavaks saime. Mõtlesin just linnast sõites ja eelnevat aastat meenutavaid laule kuulates eredamate hetkede ja inimeste peale, kes/mis mul eelmisest aastat meenuvad.
2011/2012 vahetus koos Joosepi, Kaarli, Kiva ja Jossuga. 9. jaanuaril läks Joosep mereväkke. Terve talv ja osa kevadest sai veedetud Kaarli või Kristjani seltsis. Peale kooli passisime Kaarliga pidevalt Noorusel, sõitsime linnas ringi või käisime Rossal. Siis sai Kaarel load tagasi ning sõitsime ta bemmiga ringi ning kuulasime facebooki laulu, mis on siiani veel mu lemmik.
Kristjaniga olime koolis pidevalt ninapidi koos, istusime koos ja seletasime kogu aeg.
Märtsis ilmus Erko välja. Sai just load ja bemmi, millega ta pidi mulle 1 tiiru tegema, aga sellest ühest tiirust sai terve kevad ja suve algus, mil ma tutvusin niii niii paljude inimestega, mõnda neist ma küll varem teadsin, aga mu eelarvamused jne olid päris jubedad.
Kõigepealt muidugi Mikk, Taavet ja Rauno. Võiks isegi öelda, et Mikk ja Taavet on ühed parimad leiud sellest aastast. Selliseid toredaid ja ülimegasõbralikke inimesi lihtsalt annab otsida.
24. mai rääkisin esimest korda Henriga, kellest ma arvasin nii halvasti, kuigi tegelikkuses on ta nii hea ja tore inimene ning üldse mitte selline egoist nagu alguses ta tegudest ja näoilmest tunduda võis. Mai lõpus ja juuni alguses käisime kuu aega iga päev väljas, kinos, Tartus jne. Nüüd oleme jälle veidi kaugemaks jäänud.
Kõige rohkem oli mul kahju sellest, et just siis, kui ma sain nii paljude ägedate metallipoistega sõpradeks, siis hakkasid nad kooli lõpetama. Ainult Märt, kellega ma Henri maal 8. juunil tuttavaks sain, ütles, et ta jääb Väimelasse edasi (läheb sügisel rak-kõrgi) MINU PÄRAST, kuigi ta ei teadnudki siis mind üldse, aga peale seda saime me kogu aeg kokku ja helistasime üksteisele jne ja jäimegi kokku, kuigi suvel me polnud nii palju koos.
Ma olin rohkem ikka oma sõpradega, jaanipäeval käisin Pühakal ja Metsakas. Pühakal sain ühe väga huvitava ja müstilise Maiceliga tuttavaks ja Metsakas oli lihtsalt toreda oma heade sõpradega koos olla. Siis suht kohe oli juba paadiralli, kui sai jälle Taaveti, Miku ja paljude teistega koos oldud ning hommikut Eltoni korteris segast pandud. Eltoni korter oli ka üks selliseid kohti, kus sai nii unustamatuid hetki veedetud. Nii palju nalja sai lihtsalt. Sellle kõigega jääb meenuma Gotye laul "Somebody that I used to know". Peale paadirallit, 9. juulil läksid Mikk ja Taavet sõjaväkke. Nii kahju oli. Eile käisin just neil sõjaväes külas, siis Taavet ütles, et alles nad läksid sõjaväkke, nii kurb ja masendav oli tookord, aga nüüd on juba üle poole ajast ära oldud.
11. juunil läksid Erko ja Jarmo ära Soome, septembris millalgi tuli Erko tagasi ja kui tagasi läks, siis võttis Henri ka veel kaasa.
Suve lõpust, kuni siiani olen hästi mega palju Märdiga koos olnud ja Viitkal aega veetnud. Suht kohe, kui Märdiga tuttavaks sain, siis kohtasin ka Po'd ja Eerikut, kellega põhiliselt koos ollakse. Lisaks sellele veel vahepeal Mairo ja Biibs ja siis Märdiga käime vahepeal Miku juures. Teised, kes seal on, ei vääri eriti nimetamist vms.
Eeriku ja Po'ga on nii palju nalja saanud. Hauka laat oli häästi toree ja romurallil kohtas Eerik esimest korda Eglet. Nad on ka juba üle 3 kuu koos olnud. Egle siiani veel räägib mulle, et mina olen süüdi, et ta sellise hullu endale leidis.
Suvel eriti ei jõudnudki kuhugi, vahepeal sai Annuga ratastega sõitmas käidud ja Raidiga Vastseliinas ja Viitkal. Vihmane suvi oli, seega polnud võimalust kuhugi eriti liikuda. Peipsi äärde ikkagi jõudsime, kuigi see oli suht läbi kukkunud üritust, aga vähemalt nägin üle pika aja Annamiiat ja Krissut sai oma jutuga surnuks räägitud, sest ta on üks väheseid inimesi, kes tunneb minu rõõmust sama suurt rõõmu, kui ma ise.
Sügisel jälle kooli. Enamik vahetunde möödus koos vana metallipoiste, nüüdsest mehhatroonika erialal õppivate Märdi, Egoni, Niki ja Kõrtsi seltsis. Reedeti linnas ka nendega pidevalt koos olnud + Kristine, kes alati nendega on. Septembri alguses oli Niki sünnipäev. Seal sain selliste ägedate inimestega tuttavaks nagu Valerka, Senka ja Kim. Mulle nii meeldivad venelased. :)
Sügisest meenubki: Märt, Märdi väike õde Anita, Eerik ja Po. Palju on Tartus käidud ja niisama linnas või Viitkal.
Novembrist selle aasta veebruarini on praktika, nii et koolis käimist nagu ei mäletagi enam. Võrumaa Teataja lainel nüüd kogu aeg. Päris head ajad on olnud ühesõnaga.
No comments:
Post a Comment