Läksin hommikul kooli. Täna oli õppenõukogu. Lootsin, et näen kursusejuhatajat veel enne seda, aga ei näinudki, kuna mul läks hommikul nii kaua aega. Panin kodus veel asju kokku, nii et terve Märdi auto oli mu asju paksult täis. Anita käskis mul suusad kaasa võtta, seega pidin võtma veel suusasaapad, teised riided jne. Käisin fotosalongist veel läbi ja siis kooli. Märt läks tehnosse baggi tegema ja ma suundusin raamatukokku. Raamatukogu juhataja on Mango ema, kes ilmselt arvab, et ma olen tõsine raamatuhuviline. Ma olen seal koolis õppimise jooksul juba nii palju raamatukogu igasuguste lugemissoovidega külastanud, et neil ainult hea meel mu üle.
Nii kui raamatukogu uksest sisse astusin, tekkis Mango ema suule naeratus. Tagastasin eelmise raamatu ja küsisin uut. Ma olin mega kindel, et kui nendest Michael Scoti raamatute sarjast kaks tükki olemas on, siis on kindlasti teised ka, aga selgus, et sellel raamatukogul polegi neid rohkem. Lasksin siis välja otsida, kas Võru Keskraamatukogul on, aga neil oli ka just väljalaenutatud, mille peale Märt pakkus, et ta laseb oma emal, kes töötab Vastseliina raamatukoguga samas majas, vaatama minna, kas seal on ja oligi. Ühesõnaga sealt olekski võinud alustadagi.
Kui ma kooli raamatukogust ära hakkasin minema, siis Mango ema küsis, et kas ma täna ei võtagi midagi. Mõtlesin, et käin puhkeruumis netis ja mõtlen, mis raamatu ma järgmiseks võtan ning ütlesin: "Ma veel mõtlen," aga ilmselgelt pidin teda kurvastama, kuna ma ei läinudki tagasi, sest Märt helistas ja ütles, et neil polegi täna baggi tegemist ja läksime hoopis sööma. Biibs oli ka seal. Rääkisime temaga juttu ja käisime poes, seletasin Agega ja siis Vastseliina. Rääkisime Märdi emaga juttu. Anita oli eile nii kurb. Kirjutas Märdile facebooki: "Ma tahan, et sa koju tuled, sest ma tahan Bikut näha, ma ei suuda ilma temata olla." Ta suudab iga päev midagi armsat öelda, kuigi vahel ta on mega draamatseja.
Märt ütles ka eile mega nunnult mulle: "Ma armastan sind nii paljuu, ikka nii palju, triljon, siljon, maailmalõppu ja siis veel tagasii" ja siis kõlistas unenägudepüüdjat, mis mu voodi kohal ripub, ise seletas: "Unenägu tuli," ja pani silmad kinni ning teeskles magamist.
Õhtul sai veel oma vanade heade sõbbude: bf'i, Ella ja Kritzuga msnis räägitud. Ja tahakski Teile kõigile öelda, et varsti on kevad ja siis on kõik jälle hea ja rõõmus ja lõbus jne. Täna, kui ma raadiost Põhja-Tallinna "Lähen ja tulen" kuulsin, siis meenus jälle eelmine talv, kui me Kaarliga tšillisime, kuigi nüüdseks pole me juba peaaegu 2 kuud sõnagi vahetanud ega kohtunud. Siin eelnevalt raamatutest ja raamatukogust kirjutades, meenus see, kuidas ma alati Kaarlile ütlesin: "Ma lähen täna raamatukokku," mille peale ta mind alati lollakaks pidas.
"Lähen ja tulen" meenutab veel kevadet ja Erko bemmi ning kõiki neid ägedaid inimesi, kellega ma tuttavaks sain. Eelmine kevad oli nagu reaalselt nii heaa. Loodan, et see kevad tuleb sama hea ja veelgi parem.
Täna hommikul, kui ma üles ärkasin, siis ma mõtlesin seda postitust alustada hoopis sõnadega: Täna tahtsin ma oma blogis rääkida ühest armsast inimesest, kellega ma põgusalt Balancis lähemalt tuttavaks sain, kuigi mingil määral teadsin teda tänu Taavetile ka juba varem - see on Jane. Ma olin terve õhtu täielikus hämmingus tema sõnadest. See oli reede, 18. jaanuar, kui me pidime sõbbudega lõpuks klubisse minema. Mikk, Taavet, Rax, Kevin ja need olid mind varem korduvalt kaasa kutsunud, kui aasta lõpus näiteks Taadu juures korteris olime või siis mõnel muul reedel, kui me Märdiga neile järgi läksime, et nad klubisse ei peaks kõndima. See aastalõpu reede oli kõige vingem. Nii palju nalja sai lihtsalt. Sai igast ägedat teksti räägitud. Kõike ma enam nii täpselt ei mäleta, kuna see oli kuu aega tagasi ja mõnda asja ei saa siia kirja panna, kuna mõne jutust selgus tookord nii mõndagi. Tema pärast ma ei kirjuta.
Kõige positiivsem tolle õhtu juures oli see, kui nad klubisse hakkasid minema. Rääkisin väljas nendega veel juttu, kõik olid nii sõbralikud ja armsad ning kallistasid mind ühekaupa ning soovisid mulle veel tagantjärgi õnne. Öeldakse, et igalt inimeselt on võimalik midagi õppida. Neilt olen ma õppinud kokkuhoidvust ja sõpradest hoolimist. See on tähtis ja kui selliseid inimesi oleks maailmas rohkem, siis oleks maailm palju ilusam paik. Aitäh, et te nii armsalt ägedad alati olete: Taavet, Mikk, Kevin, Rax, Taavi ja Elton.
Aga nüüd tagasi 18. jaanuari juurde. Olime Märdiga linna peal igast ägedate inimestega, kuni Taavet helistas ja järgi kutsus. Vastupidiselt Mikule või Raxile leidsin Taavetiga eest hoopis Jane, kes pidi istuma autos, toetades jalad mu golfi aku peale. Jane: "Ära muretse, ma ei lõhu su golfi akut ära." Praegu tagantjärgi mõeldes on see mega naljakas, kuna mu golfi aku ongi katki, aga siiski mitte sellepärast.
Sõitsime Balanci juurde, aga selle aja jooksul jõudsime nii palju seal seletada. Jane ja Taavet olid natuke joonud ka ja siis tuli sealt igasugust ägedat ja ka väga armsat teksti. Jane rääkis mulle, kuidas ta imetleb mind, kuna ma olen ajakirjanik ja kirjutan Võrumaa Teatajasse artikleid. Jane sõnul on see alati tema unistus olnud, aga mina olen selle teostanud ja sellepärast on see tema arust lahe. Nii äge oli seda kõike kuulata. Ta ütles veel igast armsaid asju mulle, aga hetkel mul ei tule enam kõik meelde. Igatahes Taavet kiitis ainult juurde ja ütles: "Biku on kõigeparem ja hoolivam sõber, alati aitab mind ja tuleb mulle järgi, et klubisse viia."
Mul on hea meel, et mu kohtumine nendega ei piirdunud ainult autosõiduga, vaid sel ajal, kui nemad klubi ukse taha järjekorda seisma läksid, vahetasin ma autos kiirelt riided ja läksin ka. Nad olid selle ajaga järjekorras just ukse juurde jõudnud, nii et ei pidanudki kaua väljas külmetama.
Andsime riided ära ja läksime üles. Janega sai veel palju igast ägedat teksti seletatud. Rääkisime, et me mõlemad blondid ja lokkis juustega ning leidsime üksteises nii palju sarnasusi. Vahepeal kallistasin Taavetit, kuna ma polnud teda täna vee kallistanud ja siis läksime tantsima ning leidsime veel mitmeid teisi Mõniste inimesi, kelle juurde jäimegi tantsima, kuni Kädi tuli.
Kädi oli koos Karliga ja Karli sugulase Mikoga. Nad olid nii ägedad kõik. Saime Karliga isegi üllatavalt hästi läbi, tavaliselt me ainult sõimame üksteist, aga seekord naersime ja ainult vahepeal sai sarkasmiga midagi üksteisele öeldud. Mikko rääkis ka elu ägedat teksti. Ma olin kogu aeg nii kõveras. Me istusime mega hea koha peal ka, kuna purjus või siis ülbed inimesed, kes kogu aeg nina püsti kõnnivad, komistasid ühe astme juures ja inimesi muudkui lendas järjest käpuli maha, see oli halenaljakas.
Vahepeal nägin igasuguseid teisi sõpru. Selle õhtu jooksul sai üldse nii palju ägedaid sõpru/tuttavaid nähtud, et ma polnud viimase kuu aja jooksul ka nii palju sõpru näinud, kui selle õhtu jooksul. Siim, see kes Joosepit meenutab, oli üle pika aja Võrumaal ja kruiisis Ragnariga ringi.
Ma olin alguses linna peal paksude talveriietega, kuna mega külm oli, mille peale Matu mitu korda küsis: "Sa lähedki nende riietega klubisse v?", kuigi seletasin talle, et ma hiljem vahetan riided ära, mille peale ta enne klubisse minekut mu juurde tuli, auto ukse lahti tegi ja küsis: "Oled riided ära vahetanud juba v?" Pärast klubis kohtusime, siis ütlesin: "Näe, sain ka lõpuks peoriided selga!"
Mingi aeg tuli Mikk ka klubisse. Ta otsis kainekat endale, aga lõpuks vist ikka ei leidnud. Vahepeal olime Kädiga ta juures ka, aga enamus aega ikka Karli ja Mikoga või siis Taaveti ja Janega.
Eelnevalt olin veel rääkinud Maiceliga, kellega me jaanipäeval müstiliselt kohtusime. Ta ütles, et tuleb nädalavahetusel maale, mille peale lootsin, et ta satub ka Balancisse, kuigi ta polnud tol korral üldse kindel. Aga siis mingi hetk avastasin, et ta jalutab mööda, võtsin tal kapuutsist kinni, kuni ta tagasi vaatas ja nägu üllatunult naerule lõi, kallistasime ja rääkisime, et mega uskumatu. Põhiline oli ikka: "Jälllee, misasja?" Lambist leiame suurte masside seast üksteist üles. Rääkisime juttu ja siis hiljem saime veel korra kokku. Ta otsis oma sõpru taga, tahtis mulle ühte jooki anda, mis ta alguses oma sõbrale pidi viima, aga vaatamata sellele, et mul joogijanu oli, et võtnud ma seda vastu, sest Jarmo algatatud üritusega on 1. jaanuarist kõigil kaine olek, mida ma järgin aastalõpuni kui vaja.
Põhjus, miks ma klubisse läksin, oli Põhja-Tallinn. Viimane kord, kui ma klubis käisin, oli see ka sama esineja pärast, suvel Eliisiga Rannaklubis. Seekord oli mega vinge, kuigi Eliis oleks võinud ka olla, sest enamus ei osanud neid muid laule kaasa laulda. Ise küll laulsin täiega kaasa, nii et mul hakkas kurk valutama. Ma olin terve päev juba soojendust teinud ja Põhja-Tallinna laule kuulanud. Kõigist neist jäi aga kummitama "Baga bakter", mida nad lõpuks ei laulnudki, kahjuks, aga muidu oli kõik mega vinge.Mingi aeg tuli Maicel ka minu ja Kädi juurde tantsima. Mäletan nii hästi, kuidas me jälle üksteisele otsa vaatasime ja laulusõnu karjusime. Ma ei mäleta, mis laul see oli, aga refräänis olid ägedad sõnad: "Tule laamendame täna üle linna, see pole nõrkade inimeste töö, sa ei saa ju veel ära koju minna, ära ole nõme, alles algab see öö."
Peale Põhja-Tallinnat läksime ära. Oleks kauemaks jäänud, aga kurk valutas ja Märt ootas, ei tahtnud teda väga kauaks ootama jätta. Kädi, Karl, Taavet ja Jane tulid ka ära. Kõndisime Kädi ja Karliga Tartu tänavani ja siis läksin sealt CT juurde, kus Märt Eerikuga passis ja spider solidairet mängis ja siis koju.
No comments:
Post a Comment