Tuli jälle selline blogi kirjutamise isu ja sõprade igatsus peale, et pidin selle lehekülje lahti võtma. Alati ja iga päev, kui ma kuskil käin ja midagi teen, siis ma teen seda rõõmu ja teadmisega, et ma kirjutan selle üles, aga kui nüüd eelmise aasta lõpu ja käesoleva aasta alguse peale mõelda, siis mul pole õrna aimugi, mida ma teinud olen, sest ma olen teinud minimaalselt pilte, peaaegu mitte üldse üleskirjutisi ega märksõnu. Ühesõnaga - VÄGA HALB.
Ajaleht on saatanast, kuna ta võtab kogu aja ja inspiratsiooni enda alla, nii et kõige tähtsam - blogi jääb tahaplaanile ning vajub iga kuuga aina kaugemale unustusse. Nagu ka ülaltoodud piltidest näha, siis on ta jäänud sinna sügisesse. Detsembris jõudsin korraks jälle nädalate viisi kirjutada, aga siis kadusin uuesti ära siit. Ei teagi mida nüüd öelda.
Üks mõte, mis möödunud nädalavahetusel täielikku kinnitust sai, on see, et ma puutun väga tihti kokku väga valede ja väärate inimestega, keda ma ei tahaks enam mitte kunagi näha. Teine mõte on see, et sõbrad, kus te kõik olete? Vaatamata kiiretele aegadele veedan ma täpselt sama palju aega samades kohtades, kus varem. Isegi klubisse jõudsin lõpuks Taaduga ja Põhja-Tallinnat nägin ning lisaks veel hulgaliselt muid sõpru/tuttavaid, keda ammu polnud näinud, aga neid põhilisi sõpru pole enam nii kaua näinud. Isegi oma parimast sõbrast ei tea enam midagi. Selle lõigu eesmärk oli oma sõprade südamele panna seda, et nad üksteist ei unustaks.
Oma lubadusest see aasta optimistlik ja tolerantne, olen ma enamvähem kinni pidanud, kuigi selle sõprade jutu peale tahan ma siia ikkagi kirjutada ühte lauset, mis iseloomustab mu praeguseid mõtteid ja tundeid: Üksindus on see, kui need, keda sa armastad on õnnelikud ilma sinuta..
Muidugi on kõik häästi hea. Olen lugemise lainele sattunud ja poole nädaga 400 leheküljeline raamat läbi lugeda on käkitegu. Praktika saab lõpuks läbi ja ilmuma jäävad laupäeviti ainult turismilood, võib-olla vahel harva kirjutan ka midagi muud, aga hetkel ei oska öelda, mis koolis toimuma hakkab. See õppeaasta polekski nagu koolis käinud, aga nüüd Kristjaniga lubasime endid taastada ja jälle täiega segast panema hakata jne, nii et 4. veebruar, siit me tuleme!
Palju ikka ja jälle Märdi juures ja Märdiga olnud. Selle sõprade teema peale tahtsingi seda öelda, et minu sõbrad austavad teda ja kõik saavad temaga hästi läbi, aga tema sõbrad vihkavad mind, kuna ta on minuga olles nii palju ja tundmatuseni muutunud ainult paremuse poole, sellest, kes ta varem oli. Nad on kõik nii kadedad ega saa näha, et inimesed on õnnelikud, kuna nad ise seda ilmselgelt pole. Juba sellepärast ei jätaks ma teda kunagi, sest ma tean ja näen, kuhu ta siis jälle satuks. Ma endiselt usun, et ta on mu õnn ja tulevik. Selle aja jooksul on kõik nii kirjeldamatult hea olnud ja see aina süveneb, nii et mitte keegi ega miski ei suudaks meid iial lahutada. Sellepeale ütleksin jälle, et minu võit - ma võitsin ta südame.
Tegelikult ma ei tahaks seda kõike siin kirjutada, sest oma põhimõtete kohaselt olen ma alati mõelnud, et armastus ja oma tunnete väljendamine teeb mu nõrgaks, aga ajapikku ma olen aru saanud, et see on mulle ainult kindlust ja tuge juurde andnud selle nurga alt, kus varem on laiutanud tühjus. Ainult sõpradelt saadud ja oma plaanide elluviimistel esinevad tagasilöögid on need, mis optimismi nii alla veavad.
Märdi väike õde Anita on ka nii armas. Täna hommikul ütles ta oma emale, et ta ei tule enne voodist välja, kui Biku teda äratama läheb. Ma käskisin vastu öelda, et ma ei tule enne üles, kui Anita mind kallistama tuleb. Tema andis alla ja tuli, tegin talle sel puhul soengu. Tavaliselt käin ikka mina teda äratamas ja teen talle hommikuti soengu, kui seal olen. Ükspäev rääkis ka nii armsat juttu mulle facebookis, alguses küsis: "Kuna sa jälle siia tuled?"
Mina: "Ma ei tea."
Anita: "Kahju, aga mulle tundub, nagu sa oleksid kogu aeg minuga."
Tahaks veel väga paljudest asjadest ja inimestest põhjalikult siin seletada, aga hetkel ma kirjutasin nii ülevaatlikult kõike, et ei hakka siin rohkem väga enam rääkida. Enamus reeded on hästi toredad ja Taavet, Mikk, Rax, Jane, Taavi ja Kevin on nii armsad ja hoolivad inimesed. Lisaks sellele veel Niki, Egon ja Kõrts, kellega reedeti või vahepeal koolis igast ägedat teksti seletatakse.
Kui kooli naasen, siis püüan kõigest lähemalt seletada, seniks aga teen veel oma tegemata asjad ära, eelmise õppeaasta saksa keel sai juba vastatud, nüüd veel mõned ja siis uude semestrisse ning kevadel loodetavasti bye-bye turism, vöäkkk.
No comments:
Post a Comment