See kõik võiks jäädagi nii

Ma pole terve see suvi, st peale ühikast välja kolimist kordagi telekat vaadanud. Alles sellel nädalal panin esimest korda teleka käima. See on märk vist sellest, et mul on jälle veidi rohkem aega, aega kasvõi blogigi kirjutada. Samal ajal kutsub Piret mind näiteks Tartusse peole ja Sander, kelle peale ma juba päris pikalt mõelnud olen, helistab järsku ja kutsub Võrru, aga kuna ma juba mõttetult Võru-Viitka vahet sõitsin, siis ma seda teekonda rohkem ette ei viitsi võtta ja viin need plaanid täide umbes nädala jooksul.
Aga nüüd natuke lähemalt Saaremaast. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis see oli jälle üks viimase hetke pakkumistest, millest tuli kinni haarata. Ma olen mitu aastat järjest juba seda kutset eiranud, nüüd tuli lõpuks minna. Ma lubasin ka endale, et see suvi külastan pigem neid üritusi, kus pole varem käinud, vahelduse mõttes või nii. Siiani on see päris hästi õnnestunud, sekka muidugi ka vana traditsiooni.
Nii olingi ma üleöö juba Saaremaal. Hommikul panin viimased asjad kokku, Märdi ema viis mind Vastseliina, kuhu Sannu mulle järgi tuli oma venna bemmiga, käisime tema juurest läbi ja siis ootasime autojuhti, kes meid Saaremaa rannapeole viiks. Tal läks veidi rohkem aega kui algselt plaanitud, seetõttu pidime kiirust lisama, et õigeks ajaks praamile jõuda, aega hakkas nappima.
Autojuhiks oli Taavi, keda mina nägin 1. korda, Sannu oli varem teda paar korda näinud. Ta tundus sõbralik ja terve tee oli jutuga sisustatud + muidugi tema mälupulgal olevad ajaloolised laulud aastatest 2004-2009. Kõik saigi alguse sellest, et ma kommenteerisin mingit laulu ja ütlesin selle aastaarvu, mil seda kõige rohkem kuulati. Järgmise laulu ajal küsis Taavi juba ise minu käest, et mis aastast see laul on. Ma ikka enamusi laule ja nende aastaarve teadsin, kogu aeg kommenteerisin neid, Sannu laulis niisama kaasa.

Siis tuli veel välja, et Taavi on ka põhimõtteliselt Rõugest pärit, teab palju samasid inimesi, keda minagi ja käis kesklinna gümnaasiumis, nagu minagi. Nii pika tee jooksul sadamasse oli, millest rääkida. Sannuga tegime ka vahelduva eduga üksteise kulul nalja. Ma suutsin vahepeal oma päikeseprillid ära kaotada. Arvasin, et tõmbasin need praami peal kiiresti autost välja hüpates koos endaga välja, aga hiljem tuli välja, et Sannu oli mu päikeseprillide peal istunud kogu praamilt Kurressaareni sõidetud aja jooksul. Õnneks mu päikeseprillid pidasid selle vastu ega läinud katki. Ma olin juba mures, et olen neist jälle ilma jäänud, nagu paljudestki eelmistestki päikeseprillidest.
Käisime poest läbi, ostsime süüa. Alguses tundus, et ostame ühiselt midagi, aga ma söön ja joon hoopis teistsuguseid asju, kui teised, nii et lõpuks suutsin ma endale nii palju asju kätte koguda, et pidin juba korvi tooma. Lõpptulemusena olin mina ikka esimene, kes poest välja sai ja teisi ootas. Minu arvates teised ei söönudki oma ostetuid sööke eriti, sest me käisime nende kolme päeva jooksul pidevalt kuskil söömas. Minnes näiteks käisime Tõrvas Musta Kõutsi kõrtsis ja tellisime kiirelt söögi kaasa. Sinna ma ei soovita eriti minna, sest ooteaeg on pikk ja söögid saavad kiiresti otsa, st kella kaheks olid enamused söögid, mida me tellida tahtsime juba nimekirjast maha tõmmatud. Pärast ei saanud kahvlit ega nugagi kaasa. Hea, et endal kaasas oli.
Nägin Tõrvas Gertu Pabbo ema. Alguses arvasin, et see on Gertu Pabbo, aga hiljem nägin, et ikkagi ta ema. Nad on nii sarnased. Ja hiljem, õhtul Saaremaa rannapeol nägin jälle lava ees Risto Paistet. Need superstaarid jäävad mulle ikka kogu aeg silma.
Rääkides veel Tõrvast, siis Saaremaal kuulsingi kellegi autost Tõrva loitsu raadioreklaami, kust jäi kõlama esineja HU? Sel aastal ilmselt vilistangi romuralli ja staadionikontserdi peale ja lähen hoopis Tõrva loitsule. Usun, et see pakub minu jaoks palju rohkem. Märt hakkab mulle juba vaikselt mõju avaldama oma jutuga, et nendest Ott Leplandi ja Koit Toome livedest on nii villand. Sellepärast ma püüangi sel aastal vaikselt vaadata nende ürituste poole, mis on siiani tahaplaanile jäänud.
Ma olen HU?'d umbes 7 aastat kuulanud ja soovinud teda live's kuulata, 5 aastat tagasi Hauka laadal isegi jäi HU? mul isa pärast nägemata. Arvan, et nüüd on see hetk, et lõpuks minna ja nautida - parim Eesti naislaulja siiski. Saaremaal ka keegi pani Artzi autos HU? laulud mängima, mida ma ainukesena kaasa oskasin laulda. HU? puhul ongi see, et kui tema muusika kõlab, siis enamus tahaks kanalit vahetada. See on ka üks põhjus, miks ma teda kuulan - ta eristub massist, iga lambi jorss ei laula kaasa, va "elupõletajat" ja "absoluutset", mis on vaid väike osa kogu tema loomingust.
Kuna keegi ei teadnud, et ma Saaremaale lähen, siis mõtlesime, et teeme üllatuse, eelkõige just Krissule, kellega ma terve eelmine päev koos olin ja see kordagi meil jutuks isegi ei tulnud, sedaenam, et siis ma veel ei teadnud, et pean kellegi teise asemel Saaremaale minema. Plaan oli Krissu autosse vaatama kutsuda, jutuga: "Tule vaata, MIS meil autos on.."

See plaan kukkus meil aga läbi, sest Krissu ootas juba pikkisilmi Sannut ja nägi isegi läbi toonklaasi ära, et keegi istub taga. Ta arvas alguses, et see on keegi blond väike laps, sest Taavi autoistmed on nii madalal, et mul vaevu pea paistis sealt välja. Kuna esiaknad olid lahti ja Krissu juba vastas, siis ta nägi kohe ära, et ma taga istusin. Oleks te vaid seda nägu näinud, ta oli nii üllatunud, aga samas nii solvunud, et talle midagi polnud mainitud. Läksin kohe teda kallsitama ja ütlesin, et ega ma eile ise ka ei teadnud, et täna siia sattun. Tal oli ainult hea meel, et selle purjus seltskonna peale on kaks normaalset vähemalt, kellega ülejäänud õhtu veeta. Osa seltskonnast oli juba päev varem kohal, teine auto täis rahvast jõudis hommikupoolikul ja meie alles reede õhtuks. Ilmselgelt oli mõni inimene end kapsaks tõmmanud juba. Muidu oli mõnus laager seal püsti, Erki oli keskele suure telgi üles pannud, mille all istuti matkatoolidega, joodi ja räägiti juttu. Kuskilt Kuressaarest olid pea kõik endale matkatoolid ostnud, ainult meil polnud neid, nii et ma istusin Krissule sülle ja rääkisin seal Artzi ja teistega juttu ning rahustasin Krissut, kes purjus Carmeni pärast nii kettas oli.
Kõik käskisid mul ka jooma hakata, aga keeldusin. Kainena on nii lahe ikka purjus inimesi jälgida. Kaine olek tuli muidugi kasuks ka, sest paarikümne minuti pärast tulid mingid tüdrukud kainekat endale otsima. Ma olin tol hetkel ainuke kaine, nii et otsustasin nendega Kuressaares käia. Nad meenutasid mulle seal auto peal meie ühika seltskonda, sest nad olid samamoodi erinvatest paikadest kutsekooli õpilased, täpsemalt Järvamaa kutsehariduskeskusest.

Me telklaager polnud mitte rannapeo ametlikul telkimisalal, vaid selle vastas, teisel pool teed. Mitu aastat on juba üks üksinda elav vanamees kutsunud noori oma hoovi peale telkima ja pidutsema, küsimata selle eest mingit raha. Tavaliselt on talle tänutäheks muidugi midagi siiski viidud.
Omaniku nimi on Ruudi. Ta on selline muhe sell, kes vaatamata oma vanusele ja hallile peale noortega pidu peab, tantsib ja vahel puhub ka tõsisemat juttu. Paljud meie seltskonna näod olid talle juba eelmisest aastast tuttavad, sest selle sama seltskonna kutsus ta juba eelmisel aastal enda juurde. Eelmisel aastal oli Saaremaa rannapeol nii palju rahvast, et polnud parkidagi kuhugi, rääkimata siis veel telkimisest, nii aitaski Ruudi neid hädast välja. Teati rääkida, et möödunud aastal oli Ruudi hoovi peal ka rohkem rahvast, kui tänavu. Sel aastal oli teadjate sõnul üldse kõvasti vähem rahvast. Eks see suvi ja ilm pole ka tänavu selliseid rannapidusid soosiv. Kogu aeg on jahe, pole piisavat suvekuumust, et end üldse randa vedada. Muidu olid ilmad head, päike paistis, oli mõõdukalt soe ja vihma viskas selle paari päeva jooksul vaid hooti, 5-10 minuti jagu. Samal ajal, kui Võrumaal jõhkralt sadas ja mõnes kohas tuli isegi rahet. Selles osas oli ilm Saaremaal ikka totaalselt teine ja väga kiiduväärt.
Ööd olid aga see vastu väga külmad. Need, kes päev enne meid jõudsid, olid öösel nii ära külmunud, et tegid hommikul seljankat, et sooja saada. Seda kuuldes ei hakanud me telki üles panemagi, vaid otsustasime kohe autos magada, kuigi teine öö polnud nii külm kui esimene. Kolmas õhtu aga seevastu läks jälle nii külmaks ära, nagu suvemängudel. Ma panin kõik oma kõige paksemad kaasas olnud riided selga, salli kaela, kindad kätte, aga ikka oli külm. Lõpuks istusin kogu õhtu magamiskott ümber, ainult siis oli soe.
Kui ma Kuressaarest tagasi jõudsin, siis Krissu tuli kohe mu juurde ja ütles: "Sa ei taha teada, mis siin vahepeal juhtus.."
Taavi tahtis oma autot ümber parkida aeda, purjus Carmen aga juhendas nii, et Taavi kraapis kividega oma auto ära. Lisaks sellele ajas Carmen endale ja teistele kogu aeg jooki peale ja maha. Külm hakkas, siis küsis Carmen iga ühe käest järjest pluuse, mida endale selga toppis. Lõpuks ta oli nagu kubujuss.

Tegime veel pilte, seni kuni veel valge oli. Piltide peale ilmus ka igasuguseid huvitavaid tegelasi. Võrumalt pärit Orava kostüümis Rasmus, kes oli üksinda peole tulnud. Kostüümis olles polegi vist seltskonda vaja, purjus inimesed tulevad ise jutustama. Me ka kiusasime teda kogu aeg. Siis oli seal veel üks Caatri nö tantsutüdruk, üleni valges kostüümis, kellega Krissu tahtis Usain Bolti järgi teha. Kõik mölisesid, et see on nii vana nali juba, aga kuna Krissu alle avastas selle, siis tema jaoks oli uus ja ta tegi pea iga pildi peal seda Bolti liigutust.
Käisime Sannuga pileteid käepaelte vastu välja vahetamas ja mingi aeg liikusime kogu rahvaga peole. See suure purjus seltskonnaga liikumine on muidugi teada, sest pooled kaovad lihtsalt ära vahepeal, jäävad kuhugi rääkima või ei jõua lihtsalt järgi. Kohe alguses käsutati kõik paarikaupa. Ma pidin Krissul käest kinni võtma, aga ma polnud nõus, sest teised paarid koosnesid kõik ühest mehest ja ühest naisest, nii et meie paar oli vähe balansist väljas. Mingi aeg tekkisid juba neljased pundid ja lõpuks liikusime kahes reas. Püüdsin kõiki pildile saada. Üks seeria sai isegi hea, sest mina pildistasin, aga kui me peo sissepääsuni jõudsime, siis tegin ettepaneku seal kõik koos pilti teha. Tahtsin ka ise pildile jääda, mistõttu pidin leidma kellegi, kes pilti teeks. Üks tüüp oli kohe nõus. Sättisime end kõik pildile, lisaks lendas pildile veel nii palju muud rahvast, kes mööda kõndisid, peamiselt ikka igast mööduvast seltskonnast need, kes kõige rohkem purjus olid. Meid sai sinna pildile kokku juba nii palju ja tundus, et pilte on ka juba piisavalt tehtud. Läksin siis tolle tüübi käest kaamerat võtma, ta küsis: "Selle nupu peale pidi vajutama onju?"

Hakkan siis pilte vaatama - mitte ühtegi pilti polnud, sest ta oli kogu aeg vale nupu peale vajutanud. Kõigil oli nii, et misasjaa, nii palju rahvast oli pildi peal ja nüüd ta ei teinudki ühtegi pilti v? Kõik pidid veel pildi peal karjuma: "Saaremaa rannapidu!!"
Mis siis ikka, ajasin kõik uuesti pildile tagasi ja käskisin tal uuesti pilti teha, mõned võõrad hüppasid uuesti pildile tagasi, aga paljud olid juba selleks ajaks edasi kõndinud. Et kindel olla, et pildid ikka tehtud saaksid, võttis Krissu ise tolle tüübi käest kaamera, saatis tolle ka pildile ja tegi hoopis ise pilte. Pärast ikka tükkaega naersime seda fotosessiooni.
Pidime veel natuke aeg väravate juures ootama, sest sealt ei lastud jookidega läbi. Kõik jõid oma kaasas olnud joogid ära ja siis läksime lava ette. Mingi räppar oli just laval, tundmatu nimega, praegu isegi ei mäleta, kes too oli. Tegime rannas ka veel pilte. Üks hetk on Erki pikali kivide peal maas ja Sannu tema peal. Kõik käis nii kiiresti. Lihtsalt libisesid täiega sinna kivide vahele vette. Pärast haisesid adru järele. See rand oli kuidagi nii räpane, kõik oli paksult adru täis.
Keegi ütles Villule, et ma olen kaine, kuigi ma panin seal rannas suht segast, tantsisin ja värki, mille peale Villu minuga rääkima hakkas. Selgitasin talle, et ma olengi selline, ma ei pea jooma selleks, et mul tore oleks. Ta küsis, kus ma elan ja ütles, et ta võtaks mind igakell kainekaks, kasvõi koos Märdiga.
Rahvas eriti kaua seal lava juures ei püsinudki, sest oma jookidega poealale ei lastud. Nii valguski kogu seltskond jälle auto juurde tagasi. Krissu näiteks ei jõudnudki peale seda 1. korda sinna lava juurde rohkem. Me küll läksime Sannuga Taukarit vaatama. Hiljem ka veel Shanonit, kuigi too mulle üldse ei meeldi. Sannu veel küsis: "Mis kaasa laulad siis?"
Mina: "Ma laulan kõike kaasa, mida ma peast oskan."

Shanonil on nii õnnetu armastuse laulud ikka, et ei oska end kuidagi samastada tema lauludega. Täis pask. Me läksime Sannu ja Erkiga hoopis teise telgi alla tantsima, kus lasti ikka "Samsarat" ja muud head muusikat.
Tannu oli ka päris hea, laulis oma vanu laule: "neljapäev", "nii siis jääbki" jne. Kuna aga Tannu esines nii hilja ja ma olin Carmeni, Janely ja Jaanusega, siis ei viitsinudki seal eriti olla. Janely hakkas mingi tüübiga tõmblema, kes talle kõrva vilistas ja siis oli pointless ühesõnaga. Ma ei tea, kus see Janely ikka viitsib möliseda kõigi ja kõigega. Mul oli nii naljakas vahepeal. Ta oli isegi Carmenile nagu suur õde või ema, kuigi Carmen on vanem. Kõik pidid Carmenit kantseldama kogu aeg. Too pani nii segast. Janely ikka korralikult röökis ta peale ja ropendas, Carmen oli nii alandlik ja kohe kuuletus. Varasemast ajast Carmenit teades, siis oleks ta vastu röökinud. Lõpuks Carmen jäigi sinna peole, läks VIP alasse. Janely pidi küll tal silma peal hoidma, aga ta ka enam ei viitsinud ja siis me läksime telgi juurde tagasi ära, kus teised olid.
Mõned olid üldse magama ära läinud. Tagasi jõudsin, siis üks tüüp raputas Artzi autot. Too oli too sama, kes aitas Artzil auto ukse lahti muukida. Artz arvas vahepeal, et kaotas oma autovõtmed ära, leidis just need autost üles ja lõi pagassiluugi õnnelikult kinni, aga uksed läksid lukku ja võti oli ees. Mõeldi, et mis teha, kuni mingi tüüp tuli ja aitas ukse lahti kuidagi muukida. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, sest mind polnud too hetk, aga igatahes ukse sai ta lahti nii, et mingeid kahjustusi autole ei tekitanud. Pärast seda kutsusidki kõik teda lukuabiks.
Hiljem, kui ta tagasi tuli ja Artziga rääkika tahtis, siis ma ütlesin talle, et ta homme tagasi tuleks, sest Krissu tahtis autos rahulikult magada. Õnneks ta kuulas mind ja tuli koos minuga ülejäänud seltskonna juurde. Seal pandi edasi segast. Ma läksin auto juurde ja kamandasin Taavi ja Sannu autost välja. Sannu oli taga istmele pikali juba visanud ja Taavi magas esiistmel. Ma ütlesin, et ma küll ei kavatse nii seal magada ja hakkasin asju ümber tõstma nii, et tänu univeraalkerega passati alla pandud tagaistmetele sai sinna taha mõnus voodi. Me Sannuga plaanisime hullult sinna magama minna, samal ajal, kui Taavi pidi esiistmel magama. No, mis seal ikka. Uni oli.
Lõpptulemus oli see, et Sannu läks välja teistega juttu rääkima ja ma magasin seal taga üksinda, kui seda muidugi magamiseks saab nimetada, sest ma olin pool aega ärkvel ja naersin mõttes. Väljas aeti nii segast ikka. Kui ma veel väljas olin, siis keeras Villu Strohhil korgi pealt ära ja hakati toda lammutama. Kui too ükskord mõjuma hakkas, siis tuli Villu suust ikka sellist teooriat, et keegi ei jaksanud enam kuulata.
Samal ajal seletas see lukuabi tüüp saare murrakus kogu aeg. Mul meenus esimese asjana Rait. Saare murrak on nii lahe. Artzile jäigi see külge, ta rääkis veel terve järgmine päev nii, nagu see lukuabi tüüp. Teised üritasid võru keeles sellele saare murrakule vastu rääkida, aga keegi ei osanud eriti. Ma oleks tahtnud nii palju asju öelda, aga ma reaalselt ei viitsinud enam püsti tulla ja välja minna. Alles siis, kui Sannu magama tuli ja tagaluugi lahti tegi, siis ma tõusin püsti ja rääkisin tolle lukuabi tüübiga veel juttu. Too sebis Janelyt seal hullult, lõpuks sai numbri ka temalt. Pidi järgmine päev sinna tulema, helistas küll, aga rohkem ma teda ei näinud.
Ta oli vist kuidagi Ruudiga tuttav, vähemalt tundus. Mulle tundus veel, et see Ruudi oli ühe tüdruku vanaisa või sugulane, kes kunagi Rõuges Kuressaare gümnaasiumiga suusalaagris käis. Too tüdruk on siiani mu sõbralistis, aga ta ei suhelnud üldse, kui teda nägin. Igatahes maailm on ikka väike.
Kuigi ma vahepeal juba jäin magama, enne kui Sannu tuli, siis kogu rahvas sai alles kella 5 magama ja Carmen polnud ikka veel välja ilmunud. Ta rääkis terve õhtu, kuidas nad lähevad järgmisel päeval võrku mängima ja tema on kapten. Nüüd oli kapten kadunud.
Laupäeva hommikul ärkasin sellepeale, et päike hakkas aknast sisse paistma. Kell oli mingi 9 ringis. Mõtlesin, et olen esimene, kes ärkab, aga Krissu ja Artz olid juba üleval ning Sannu ja Taavi tulid ka kohe pärast mind üles.
Parim asi hommikul oli see, et ma sain Krissu käest duššigeeli ja sain käsi pesta. Ma võiks vist 100 korda päevas käsi pesta, aga kui kuskil trippimas käid, siis pole võimalust seda väga teha. Sellepärast oligi hommikul nii hea tunne, kui käed said pestud, nägu pestud ja riided vahetatud - nii on palju värskem jälle uuele päevale vastu minna. Tegelikult pidime hommikul Kuressaarde hotelli pesema minema, sest Krissu vingus terve õhtu, et tal on juuksed mustad, aga lõpuks ikkagi ei mindud.
Ülejäänud rahvas oli ka selleks ajaks juba ärkvel, hakati grillima ja sööma. Ma tegin endale võileibu, mille peale Erki ütles: "Mida sa neid kuivi võileibu närid, tule söö parem liha."
Natuke sai ikka liha ka söödud, nii et kõht sai korralikult täis.
Hommikust saadik juba tehti jälle huumorit, meenutati eelmist õhtut ja plaaniti uut päeva. Kõik naersid Keijot, kellel otsaesine punaseks oli hõõrutud. Keijo tahtis eelmisel õhtul, et ma kirjutaks talle käepaela peale VIP, sest siis saab tema ka VIP olla, aga kuna Keijo arvas, et äkki pärast öeldakse, et see on defektiga käepael ja ei lasta üldse enam sisse, siis tegi ta ettepaneku, et kirjutaksin talle otsaette VIP. Mul oli sinine marker ka olemas, nagu VIPide käepael ja siis kirjutasingi. Nii ta käiski terve õhtu ringi nagu VIP. Pärast ikka põdes, et kas see on veekindel marker. Hommikul pesi ta selle lõpuks maha ja nagu otsaesiselt näha oli, siis ikka andis hõõruda.
Kuna Kama ja Villu veel magasid ja Villust juba väljas räägiti ning ta eelmise õhtu nalju meenutati, siis läksin nende telgi juurde ja tõmbasin Villu koos ta magamiskotiga telgist välja. Villu ärkas korraks üles, seletati ja naerdi seal ja siis magas oma magamiskotis väljas puu all edasi. Seal oli nii soe, et ma imestan, et ta sinna üle ei kuumenenud. Hiljem võtsin tal magamiskoti näo eest ära, et ta värsket õhku saaks.
Me tahtsime Taaviga suht varakult juba liikuda kuhugi. Pidime päeval saare peale trippima minema. Eelmisel päeval jäi jutt, et lähme üldse Artzi autoga, aga kuna kõik tahtsid edasi juua ja võrku mängima minna, siis keegi ei viitsinud. Istuti niisama telgi all, söödi ja räägiti juttu, kuni Carmen tuli. Kõik hakkasid plaksutama, mille peale Carmen minema läks. Natukese aja pärast tuli tagasi ning kurtis, kuidas tal kõik juuksed liiva täis on, sest ta jäi randa magama. Tehti veel seal mingeid nalju talle. Lõpuks jäi Carmen väljas olnud madratsi peale edasi magama.
Mina, Sannu ja Taavi läksime Sõrve säärde, kuhu ma eelmine kord ei jõudnud, kui Saaremaal käisin (kaks aastat tagasi). Ühe korra varem olin seal käinud kooliga 2010. aastal, siis sattusin ma sinna samamoodi, viimasel hetkel, oma klassiõdede asemele, kes ei viitsinud parimate loodusainetetundjatena preemiareisile minna.

Teel Sõrvele tegime peatuse ja käisime hobuste juures ja siis tiksusime edasi, sest tee oli osaliselt pinnatud ja pidi 30-50 km/h sõitma. Õnneks oli siiski turistide peale ka mõeldud ja ainult osaliselt pinnatud. Tervet 35 km oleks suht ränk nii väikse kiirusega sõita.
Kõik olid hommikul päris unised. Sannu oli isegi veidi pahur, nii et Taavi küsis mingi aeg mu käest, mis Sannul viga on. Ma ütlesin, et kui tal tuju pole või ta väsinud on, siis ta ongi selline. Selgitasin, et reisil olles oled sa nö mugavustsoonist väljas ja pead saama hakkama probleemide ja nö äärmuslike situatsioonidega. Kui tahad näha, milline inimene tegelikult on ja kuidas ta sellistes situatsioonides käitub, siis mine mitmeks päevaks reisile ja sa näed seda. Mina nägin seda mitme inimese puhul nende kolme päeva jooksul päris mitmel korral.

Sõrve sääres oli nii ilus, sinine taevas ja kivine pinnas. Mul tuli meelde kivisid kaasa korjata. Kui kooliga käisime, siis korjasin ka igalt poolt lahedaid kivisid kaasa. Alles sellel kevadel kasutasin need kivid ära, kui tegin mereteemalisi geelküünlaid. Nüüd kogusingi nende jaoks jälle uut materjali. Geeli pole ainult pikalt netist saadaval olnud, peaks kunagi uuesti uurima ja talvel jälle selle tegevuse ette võtma.
Ma ei tea, kas mulle tundub või jääbki Sõrve säär iga korraga aina lühemaks. Teadlased on ka öelnud, et veetõus on viimastel aastatel nii suur, et lõpuks on kogu planeet vee all. Sääre tipus oli ka näha, et vesi on juba osa säärt ära uhtunud.
Tegime säärel päris palju pilte. Sannu enamus aega muidugi muretses oma juuste pärast, mis paigal ei püsinud ja kogu aeg lennus olid. Tal oli üldse nende juustega terve hommiku probleem. Minu arust olid tal juuksed samasugused, nagu eelmiselgi päeval, aga ta väitis, et need on ikka nii lokkis, nii et pidime neid Ruudi juures toas sirgendamas käima. Sain esimest korda elus kellegi teise juukseid sirgendada, sest Sannul polnud peeglit, mille ees sirgendada.
Tagasiteel käisime Mõntu sadama juures tornis veel. Taavi ronis üles välja, aga kuna mul oli kleit seljas ja torni pidi otse üles ronima, siis ma ei viitsinud eriti kõrgele ronida. Tegime niisama pilte veel seal ja siis sõitsime tagasi Mändjalga. Krissu ka juba helistas ja avaldas soovi, mida kõike Kuressaarest tuua.
Sõrve sääres läks päris kaua aega, sest sinna on nii pikk maa. Nii jõudsimegi me alles enne 2 tagasi, et siis alles Kuressaarde minna. Teised olid autode juurde hullu laagri püsti löönud, jõid ja võtsid päikest seal. Kirjutasin kõik detailselt üles, mida keegi soovib, anti rahad kaasa ja siis käisime Krissu ja Taaviga veel Kuressaares ka ära. Pidime Roomassaare vaatetorni minema ja Kuressaare lossipäevadel käima, aga kuna Sannu tahtis kella neljaks tagasi olla, et teistega võrguvõistlustele minna, siis jõudsime ainult Mönusasse Villemisse sööma ja poodi. Läksime kõigepealt sööma. Meile öeldi korraga ära, et söögi ooteaeg on 45-50 minutit. Tegime imestunud nägusid korraks, aga olime nõus ja tellisime söögi ära. Käisime seni poes, ostsime teistele tellitud asjad ära ja läksime tagasi oma sööki ootama. Pidime veel tükkaega ootama, seni kuni aeg täis sai, isegi üle läks veel natuke. Me olime esimesed, kes ümbritsevatest inimestest söögi kätte said, nii et natuke imelik oli seal süüa, kui kõik ümberringi näljaste nägudega vaatavad. Söök ise maitses sama hästi, nagu kaks aastat tagasi. Vahepeal Märt helistas ja küsis, mis teed, siis ütlesin, et tulin Mönusasse Villemisse soola tagasi tooma, mille me tookord rotti panime, et õhtul šašlõki kõrvale salatit teha.

Tagasi jõudnud, siis enamus oli juba randa võrguvõistluse algust ootama läinud. Ma ei viitsinud tegelikult üldse minna, Erki ka ei viitsinud, aga kuna ta ütles, et võiks korra ikka vaatamas käia, siis läksime. Õnneks jõudsime just selleks ajaks, kui Nursi võistkond mängima hakkas. Esimese mängu nad võitsid. Peale seda läksime Erki, Jaanuse ja Taaviga tagasi autode ja telkide juurde. Tiksusime seal ja rääkisime juttu. Ma polnud Erkiga nii ammu enam rääkinud. Ta uuris, et mida ma kõik need aastad teinud oled ja juba eelmisel õhtul rääkisime ehitusest. Ta tahab firmat teha, kuhu on kindlasti ka maalrit vaja, nii et lubas mind kutsuda. Eile sain ka oma eelmise praktika juhendaja käest ühe tööpakkumise ühele objektile, ilmselt Po asemele, kes hetkel Soomes on. Peaks vist minema ikka, kuigi peale lõpetamist oli mul hea meel, et ei pea tunkesid enam jalga tõmbama, aga ilmselt on töö see, mis toidab, nii et tuleb pakkumised vastu võtta.
Ei läinudki kaua aega, kui teised ka tagasi tulid. Nad said teise mängu pähe Orava omade käest, kes võistluse kinni panid. Auhinnaks oli poolkasti siidrit. Nad ise veel naersid, et pool kasti siidrit ei pakkunud pinget, ei hakanud üritamagi.

Istuti niisama veel, joodi ja räägiti juttu. Vaatasin netist, mis kell esimesed esinejad tulevad ja avastasin, et juba kell 6 on laval Artjom Savitski, Maia Vahtramäe ja Risto Vürst. Hakasingi rääkima siis kõigile, et tavai lähme, aga kõik hangusid nii kaua, et ma nägin paari viimast laulu ainult. Artjom Savitski ei laulnud minu arust otsegi, vahepeal muusika lihtsalt taustaks käis ja ta jamas oma mikrofoniga. Risto ja Maia olid küll head. Lõpus nad laulsid kolmekesi oma uut laulu, siis oli küll tunne, et see kõik võiks jäädagi niiii. Ütlesin Sannule, et ootame Mikk Mäe ka ära, pole mõtet edasi-tagasi käia.
Istusime seal natuke, kuni Mikk tuli ja siis läksime lava ette tagasi. Mikk Mäe laulis alguses teiste lugusid, mida ta "Eesti otsib superstaari" saates laulis ja mõndasid laule veel. Keegi juba karjus rahva seest "Lõkke ääres", mille peale Mikk naeris ja ütles: "Varsti!"
Sannu ka ei viitsinud üldse olla enam, tal olid jalad väsinud, aga ma palusin, et ootame veel, kuni ta "lõkke ääres" ära laulab ja siis lähme minema. Lõpuks tuligi see laul, mis mind veel terve õhtu ja mitu järgmist päeva kummitas. Nii teemasse kuidagi ja meeldejääva viisi ning sõnadega. Mikk Mäe ise oli ka hästi muhe, nagu telekaski ja hääl oli ka live's väga super. Mikk laulis nii hästi, et pilve taha kadunud päike tuli tagasi välja ja seal ta siis laulis ja säras päikese käes.
Vahepeal olid seal mingid mõttetud esinejad, osasid ma isegi ei teadnud. Ei viitsinud kuulama ka minna. Mõtlesin, et heal juhul lähen Suurt Papat kuulama, kui nii kaua üleval jõuan olla. Sannu tahtis OMI't kuulama minna, aga too ei huvitanud mind üldse, kuigi Cheerleaderist oleks ühe video võinud Jansale pulli pärast teha.
Terve õhtu oli rahvas autode juures. Seltskond oli jagunenud kaheks: poisid ja tüdrukud. Poisid olid nii purjus lõpuks, et neil läksid jututeemad nii võssa, aga vähemalt olid nad kogu õhtu nii lõbusad ja ainult naersid kogu aeg. Lõpuks nad tahtsid isegi peole minna, vastupidiselt eelmisele päevale, kui enamus telklaagri juures pummeldas.
Tüdrukud olid aga vastupidiselt just väsinud ja mornid. Krissul polnud juba eelmisest õhtust saadik peotuju, Carmen oli lihtsalt väsinud kõigest ja teised polnud ka just kõige rõõmsamad. Lõpuks me Janelyga tegimegi seal nalja. Janely mängis endiselt Carmenile ema. Carmen tahtis süüa, aga kuna tal polnud sularaha, siis Janely andis talle oma 10 eurose, mis ta eelmisel päeval maast leidis ja ütles: "Vaata, et ülejäänud raha täpselt sendi pealt tagasi tood."
Carmen tuligi natukese aja pärast tagasi, tagastas raha ja hakkas burksi sööma. Me filmisime ja pildistasime ning naersime teda. Ta oli nii asjalikult naljakas ikka oma burksiga. Pärast tehti veel igasuguseid pilte, eesmärgiga üksteisele uus profiilipilt facebooki saada. Ma võin ausalt öelda, et ma põhimõtteliselt saingi, sest üks Sannu tehtud pilt tuli nii hää lihtsalt, et tasuks küll üle mitme aasta profiilipilt ära vahetada. Janelyst ja ta nägudest sai kohe terve seeria.
Vahelduva eduga helistasime Märdiga üksteisele. Oleks koos tahtnud Saaremaal olla, kuigi ma tean, et tema jaoks oleks seal mõttetu olnud. Juba sellepärast ma ei viitsinudki alguses üldse minna, kuna pidin temast mitmeks päevaks eemale minema. Samas need telefonikõned ja sõnumid olid nii armsad lihtsalt. Teisel õhtul Märt helistas mulle ja küsis: "Mis sa arvad, mis mul praegu kaisus on?"
Mina: "Mhhh, minu padi jälle juu."
Ta võtab kogu aeg mu padja ära ning keeldub seda tagasi andmast. Nii ma alati oma padja koju tema jaoks jätangi, kui ise ära lähen.

Enne südaööd läksid kõik peole OMI't kuulama. Me Krissuga jäime ainsatena autode juurde, mõtlesime, et lähme magama ära, sest Krissu oli väsinud ja ma pidin lihtsalt vara ärkama. Ma ikka hoolitsesin oma reisikaaslaste eest, sättisin neile autos asjad ümber ja tegin magamisasemed valmis. Ise läksin Krissu juurde teise autosse magama, et Taavi saaks end oma autos normaalselt välja puhata. Krissu magas Artzi autos, kus oli palju rohkem ruumi, nii et sinna mahtusime kolmekesi päris hästi, kuigi hommikuks oli Krissu minu ja Artzi vahel nagu pannkook, sest Artz laiutas.
Päeval mõtlesime isegi, et kui ilm nii hea on, siis võiks telgi üles panna, aga see mõte jäi katki, sest hommikul oleks telgi kokkupanemisega kõvasti aega läinud, aga aega meil hommikuks esialgsete plaanide järgi ei jäänud, sest 8.30 oli vaja juba praami peal olla, seega pidi 7 liikuma hakkama. Lõpuks läks ilm ka nii jahedaks, et siis poleks kohe kindlasti telki üles pannud.
Me olime Krissuga just autosse jõudnud ja pikali visanud, kui jälle seltskond tagasi uute kokside järgi tulid. Krissu oli terve õhtu neile kokse teinud ja nüüd purjus peaga ei saanud nad üldse hakkama - küll olid joogid kadunud ja sada häda veel. Krissu selgitas küll, kus miski on, aga nad ei saanud ikka midagi aru. Lõpuks pidi ikka Krissu püsti tulema ja neile asjad kätte andma. Seletati veel seal ja siis jäi jälle rahuliks. Rääkisime Krissuga veel juttu ja jäime magama. Ma ärkasin ikka hea mitu korda veel üles, kui keegi autost midagi otsimas käis. Sannu ja Taavi tagasi jõudsid, siis nad tegid tagumise luugi lahti ja lasid telefoni lambiga valgust autosse nagu mendid, tegelikult tahtsid lihtsalt autovõtmeid. Viimane, kes tuli, oli Artz. Peale seda jäi vaikseks, kuigi vahepeal kõrval autos mingid panid tümmi seal, aga see oli väga lühikest aega.
Hommikul ärkasin 15 minutit enne äratust oma unenäo peale. Läbi unes mõtlesin, et peaks ärkama, aga ei viitsinud, kuni unenäos ärkasid Artz ja Janely, kes läksid hommikul vara jäätist ostma. Ärkasin üles, siis Krissu tegi ka silmad kohe lahti. Rääkisin talle oma unenäost, mille peale Artz naerma hakkas ja vastas: "Me käisimegi eile jäätist ostmas."
See jäätis oli mul ikka nii hinge peal, sest ma tahtsin eelmisel päeval lossipäevadele minna ja sealt palli- või masinajäätist osta, aga me ei jõudnud sinna ja siis ma ei saanudki, aga Artz ütles, et rannapeo alal ka müüdi.
Ma ei viitsinud rohkem magada. Ärkasin üles, panin oma asjad kokku, läksin välja ning äratasin Sannu ja Taavi üles. Sannu ütles, et ta magab kella 6ni, kui tal äratus heliseb, aga lõpuks ajas ta end ikkagi püsti. Taavi ei tahtnud ainult üles ärgata, nii et tõmbasin ta koos magamiskotiga autost välja ja hakkasin asju ümber paigutama. Käis kiire pesu, riiete vahetus ja söök ning hakati vaikselt liikuma. Carmen ja Janely olid ka üllatavalt vara, enne mind juba üleval, sest Carmen pidi ka meiega tulema, et õigeks ajaks Tallinna jõuda ja laeva peale minna. Pakkisimegi tema asjad ka autosse, kallistasime Janelyt, kellega oli nii tore kõik need kaks päeva ja hakkasime sadama poole liikuma.
Saime oodatust varem liikuma, tänu millele saime ära käia Roomassaare vaatetornis, kuhu ma juba eelmisel päeval mitu korda minna tahtsin, aga kõik blokkisid. See tee sinna oli küll ülihull - metsatee, mis oli auke täis, nii et kui me seal sõitsime, siis tundus hoopis, nagu me õõtsus paadiga merel. Kusjuures mina sõitsin sel hommikul, sest Taavi kartis, et äkki tal on jääkunähud veel.

Käisime tornis. See oli ülimõnus hommik, päike alles tõusis ja ümberringi oli nii ilus. Ühel pool torni sõid suured pullid, teisel pool hobused, paistis kaunis vaade merele ja Kuressaare linnale. Tegime seal pilte veel ja siis hakkasime ära minema. Autos avastas Sannu, et ta unustas oma telefoni üles vaatetorni. Ta hakkas minust pilti tegema, pani oma telefoni vaatetorni ääre peale ja sinna see jäigi. Hea oli, et ta seda sealsamas avastas, seda auklikku teed mitu korda edasi-tagasi loksuda oleks olnud liiga ränk.
Käisime Kuressaares veel Olerexist läbi, võeti kohvi ja süüa kaasa ja siis otseteed sadamasse. Vahepeal muidugi tegime ühe peatuse roosa puu juures, mida Saaremaale jõudes märkasime ja tagasiteel seal pilti teha lubati.
Ülimõnus oli autoga sõita, muusikat kuulata, kaasa laulda, hommikut nautida ja mõelda möödunud paarile päevale, mis Saaremaal sai veedetud. Vahepeal seal kommenteerisime välismaalasi, kes ilma suunda näitamata reastusid, lubasin sadamas kõigil suunatule lülitid ära murda, sest neil ei lähe neid vaja ju (see on Pireti teooria).
8 ajal oli sadamas veel vaikne, kui arvesse võtta neid 5-6 tunniseks venivad elavaid järjekordi õhtul. Me jõudsime enam-vähem õigeks ajaks, Taavi sõitis ise edasi, lõi pileti kontrollist läbi ja siis praamile. Carmen sai tasuta sõita, sest tal polnud piletit ja keegi ei kontrollinud ka, kas meid on autos 3 või 4.

Praamisõit läks eriti kiiresti, olime natuke väljas, tiksusime sees ja siis alla tagasi. Keegi ei tahtnud autos ette enam istuda. Sannu oli alguses juba taha end istuma sättinud ja ma tahtsin sööma minna taha, nii et Carmen pidi ise ees istuma. Mina ja Sannu saime jälle kokku ja hakkasime segast panema. Nii kui praamilt maha saime, hakkasime laulma, kõigepealt mingeid Saaremaa laule ja siis juba sujuvalt Taukarit. "7 tuule poole" oli ikkagi lemmik meie repertuaaris.
Tahtsime veel hääletajat vahepeal peale võtta, aga Taavi keeldus. Meil Sannuga oleks ikka huvitav olnud. Pärast rääkisime, et karma maksab Taavile kätte ja ükskord on tema samas situatsioonis.
Ülimõnus feeling oli. Mul oli nii hea tuju. Ma ei jõudnud enam kuidagi ära oodata Pärnusse jõudmist, et saaks sealt edasi koos Anti, Kerli ja Egoniga trippida. Sannu pahandas küll ja ütles, et mul on raudselt hea meel, et saan nende juurest minema, aga see oli pigem see ärevus enne kuhugi minekut. Teised olid väsinud ja tahtsin koju ära, mina pigem ootasin uut.
Jõudsime põhimõtteliselt kõik samal ajal Pärnusse. Meil läks lihtsalt aega, et teise linna otsa jõuda. Panime Carmeni kesklinnas maha ja siis viidi mind Kaubamajaka juurde, panin asjad Egoni autosse ja läksime poodi, kus ootasid ees juba Kerli ja Anti. Mul oli nii hea meel neid nähes, et jooksin kohe nende juurde ja kallistasin kõvasti neid mõlemaid.

Mõtlesime, mida kaasa osta, sest meil oli Antiga plaan piknik teha. Egon ja Kerli olid vist alguses selle vastu, aga neil ei jäänud muud üle. Väga palju asju ei pidanud ostma, sest mul oli ka sööki Saaremaal käimisest päris palju veel järgi. Tegime ostud ära ja siis liikusime Häädemeeste suunas.
Plaanisime pikniku Kabli rannas teha, aga kuna tol päeval oli nii suur tuul, siis sealt oleks meil asjad kõik minema lennanud.
Olime niisama mõnda aega rannas, tegime pilte ja nautisime tormist merd. Vaatamata tuulele oli vähemalt ilus, päikseline ilm. Me panime ka ikka korralikult segast, mida Kerli autos jätkas, tehes erinevaid looma hääli. Vahepeal läks asi ikka väga hulluks ära. Anti ja Kerli vahelduva eduga tegid hääli ja siis meil oli Egoniga nii, et wtf. Ei osanudki kohe, mida öelda. Ma suutsin too hetk ainult söögile mõelda. Kerlil oli ka nälg, aga samal ajal, kui me Antiga Häädemeestes poes käisime, et nõusid juurde osta, jõudis Kerli juba pagassist kohukesed välja otsida ja esmase nälja kustutada. Sealt ta sai ilmselt energiat ka.

Seiklesime natuke mööda Lätit ringi, kuni nägime ühe bussipeatuse juures puhkekohta. Sinna läksimegi pikniku pidama ja sööma. Tegime võileibu, leiutasin sulajuustu ja tomatiga neile suupisteid ja lõpuks oli suurem nälg kustutatud ning võis teekonda Sigulda poole jätkata.
Kerli tahtis kogu aeg selfiesid teha. Ma lõpuks ei viitsinud üldse enam ja Lätis oli hea rahulik, sest siis ta ei saanud netis olla ega neid pilte kellelegi saata.
Hakkasime juba peaaegu Siguldasse jõudma, kui nägime ees kolmeautolist pulmarongi, millel olid roosad lindid ja esiautol roosad kaunistused. Ma ei tea, kust või kellelt tuli järsku mõte, et Anti võiks oma roosa T-särgi seljast võtta, aknast välja panna ja sellega lehvitada. Üks hetk oligi see reaalne idee, sest me pinnisime Antit nii kaua, kuni ta nõus oli. Õnneks oli pulmarongil sama tee, mis meil, nii et aega oli. Lõpuks võttiski Anti pluusi seljast, tõmbas Kerli dressika endale seniks selga, pani oma pluusi aknast välja ja lehvitas sellega pulmarongi neljanda autona. Egon ootas pikka sirget ja tõmbas siis 140 km/h tunnis pulmarongist mööda, samal ajal kui anti oma roosa pluusiga lehvitas. Me olime totaalselt naerukrampides, samal ajal Kerli filmis seda kõike. Loodan, et see video jõuab varsti facebooki, tahaks nii naerda veel.

Sellega veel nali ei lõppenud, Siguldasse jõudnud, siis sõitis me ees mingi turistide väike lahtine masin, me tegime pilti ja lehvitasime neile, nagu turistid ikka. Seda oleks võinud ka filmida.
Käisime kõigepealt Gutmani koobaste juures. Need on Baltiukumi suurimad koopad. Vaatasime, et mingi trepp läheb ka sealt üles, mõtlesime, et lähme käime siis üleval ära, aga sinna andis ikka minna ja lõppu ei paistnud veel niipea, aga kuna me juba alustasime, siis läksime üles välja. Kerli oli lõpuks juba nii väsinud, et ega tal täit eluvaimu enam peale seda sisse ei tulnudki. Kõige suurem pettumus oli muidugi ka see, et seal üleval polnudki väga midagi vaadata, üks puust seen ja kahele poole ulatuv matkarada. Kõndisime natuke mööda matkarada, aga kuna see läks üsna rängaks ja tundus, et lossini on pikk maa, siis jätsime selle katki ja läksime tagasi. Kerli oli ka nii väsinud juba.
Peamine mõte oli minna köisraudteele. Otsisime seda taga, aga sattusime palju põnevamatesse kohtadesse, nagu Turaida mõis, kepipark, seikluspark ja vaateratas. Leidsime vahepeal ka köisraudtee üles, aga kuna pilet tundus üsna kallis, järjekord oli pikk ja rahvast oli palju, siis poleks see end too hetk ära tasunud. Mõtlesin, et sinna võiks minna sügisel, kui lehed on värvilised, siis oleks see org palju kaunim. Selle asemel läksime vaaterattale, saime 2 euro eest kaks ringi sõita ja nägime ka palju ilusaid vaateid. See, mille sees, me vaaterattal istusime, oli nagu karussell, mida poisid keerutada tahtsid, aga väsinud Kerli sai veel vihasemaks, sest ta kartis.
Kerli tegi vaaterattal ka miljon pilti. Kõige naljakam oli see, kuidas pildistas all mingit lambi autot, siis ma vaatasin küll, et wtf? Muidu ta oli küll nagu tõeline turist Tallinna vanalinnas, kes pildistab igat väiksematki asja. Isegi ma ei viitsinud enam eriti pilte teha. Ammu tegelikult enam ei viitsi nii palju pildistada kui varem.
Käisime veel seikluspargi juures atraktsioone ja hindu vaatamas. Ma alguses tahtsin seiklusparki ka minna, aga kuna see Gutmani koobaste trepp oli mõne jaoks juba isegi seikluspargi eest, siis jäi see plaan katki. Tuleb ikka kunagi uuesti minna, nüüd on enam-vähem ülevaade olemas, mis ja kus seal Siguldas üldse on.

Käisime veel poes, ostsime kommi ja jäätist ning hakkasime tagasi liikuma, sest Kerli oli juba kuri ja kell oli palju. Alguses taheti Apest läbi käia, aga seletasin neile, et seal pole midagi erilist, siis läksime otse Viitkale. Vahepeal polnud ühtegi tanklat ka, kust kohvi oleks saanud, nii et Egon ja Anti tulid kohvi jooma, mille kõrvale saime ära süüa veel koogi, mis me Häädemeestest Antiga ostsime. Kerli oli nii masenduses, et ta ei tulnud autoski enam välja. Ma ei saanudki lõpuks aru, mille või kelle peale ta üldse vihane oli, sest järgmisel päeval saatis ta mulle Märdi kaudu tšeki, mille peal oli kalli-ralliga tervitused temalt mulle. Igatahes siinkohal tuleb jälle mängu see reisil olemine, kus tuleb välja inimese tõeline pale. Näed lihtsalt, kuidas inimene käitub oma tava keskkonnast väljas olles. Ma olin igatahes natuke pettunud, et juba teine päev järjest sellist käitumist pidin taluma. Soovin, et inimesed oleksid rõõmsad ja ei vinguks nii palju ning püüaks nautida neid hetki, milles nad parasjagu viibivad.
Lõpetuseks siia jälle üks hea näide kui vastupidiselt mu elu toimib:
Kõik jagasid nädala alguses hoolega Malluka lillesülemi saamise postitust, andes märku, et neile võiks ka keegi nii palju lilli tuua. Kui praktiliselt asja võtta, siis mis kasu nendest lilledest ikkagi on. Nii suure sülemi puhul kulub esiteks palju raha ja kasutegur on ka väga väike, sest lilled ei kesta kaua. Igatahes mina lilli välja ei nuru ja sellist kogust kelleltki ei oota, ostke midagi kasulikku selle eest parem! Nüüd tuleb aga parim osa: Märt tõi mulle järgmisel päeval lihtsalt ühe ilusa roosi, polnud isegi mingit tähtpäeva ja sellest Malluka postitusest polnud ta samuti teadlik. ;)