Kui juba sitapea, siis lõpuni välja

Kuna eile oli üks adrenaliisirohkemaid kruiise Tallinnast Võrru, mis mõtlesin, et kirjutan vastukaaluks kõikidele vingujatele ja meeleheitel koduperenaistele, kes oma õrna elu eest kardavad ühe vastuarvamuse.
Ütlen kohe ära, et mulle meeldib kiirus ja ma olen ka ise vahel päris raske jalaga. Viimane on ka põhjus, miks ma ei saa omada parema minekuga autot. Selleks peaksin ilmselt kolima kuhugi, kus pole nii karmid seadused, kui Eestis. Seni, aga kuni kiiruskaamera pole läheduses ja politsei sinised vilkurid tahavaatepeeglist vastu ei terenda, võib gaasi põhja litsuda ja puid alla panna.
Ma olen alati aukartusega vaadanud oma sõpru, kellel on ilusad ja võimsad autod ning sõiduoskus, mis suudab ka kõige keerulisemates ja adrenaliinirohkemates situatsioonides tagada turvalisuse. Ilmselgelt teeb kadedaks. Aga see tunne kõrvalistmel on kirjeldamatu. Täpselt nagu eile, kui tulime Pireti ja Antiga Tallinnast Võrru, bemmiga. Korralik nostalgia tuli peale. 2012 oli aasta, mil olidki ainult bemmid, kiirus, maanteed ja tanklad. Praeguseks pole juba paljudel enam bemmi, sõbrad on kaugeks jäänud või ära kolinud ja maanteel liigun ainult mina, mu golf ja tümm, mis meenutab veel neid häid aegu. Anti ongi veel üks väheseid, kellel on bemm ja see adrenaliini levelit tõstev sõidustiil. Aga temagi peab juba plaani bemm mingi muu auto vastu välja vahetada. Tuleb vaikselt uus generatsioon peale, tänu kellele ma veel tänaval kõndides bemmihääli kuuldes seisma jään ja ohkan: "Olid ajad.."
Igatahes jõuda tahtsin ma selleni, et püüdsime Tallinnast välja sõitma hakata, aga parasjagu oli reedeõhtune tipptund ja GPS juhatas meid kogu aeg valesti ja paremale, et lõpuks olime ikkagi Ülemiste juures ummikus, nagu laulusõnad ütlevad: "Ära tüüdanud on need Ülemiste liiklusummikud." Sain ka neid siis lõpuks kogeda. Ma arvan muidugi, et me oleks sinna jäänudki, aga Anti ei püsinud paigal ja liikus kogu aeg autode vahelt edasi. Lõpuks sõitsime mööda bussirada, kuni buss tuli ja Anti end kiirelt õigesse ritta tagasi surus. See oli aga koht, kus kaks teed ristusid. Ma ei saanud alguses midagi aru, aga keegi lasi signaali, vaatasin paremale, kus ootas rodu autosid, kes tahtsid ristmiku ületada, kus meie parasjagu end vahele olime toppinud, et ummikuga edasi liikuda. Esimeses autos olnud mees oli päris vihase näoga, samal ajal naine kõrvalistmel täiega naeris. Me olime ka nii kõveras. Õnneks läks lõpuots päris kiirelt, sest kõik foorid olid rohelised ja me sõitsime linnas 80-90 km/h. Viimase kahe foori taga pidime ainult ootama, sest see olekski liiga lihtne olnud, et ainult roheliste tulede merega linnast välja pääseme.

Järgmised ummikud olid neljarealisel maanteel, kus me 130-140 km/h slaalomit sõitsime, sest kõik hangusid ega suutnud korralikult ära reastuda. Vahepeal sai ikka päris ohtlikke manöövreid tehtud, aga lõpuks olid kõik aeglased sõidukid selja taga ja sai täie kiirusega edasi sõita. Üks põhjusi ka, miks me Piretiga alles reedel tagasi tulime, oligi tänu Antile kiiresti Võrru jõuda. Juba minnes (läksime kolmapäeval Antiga Tartusse ja hiljem sealt edasi bussiga Tallinna) täheldasin kui kiiresti Anti sõidab, nii et see tüütu Võru-Tallinn ja Tallinn-Võru on koos temaga sõites üks lühemaid distantse. Pluss muidugi see, et Anti on üks väheseid inimesi, kes kuulab autos sama muusikat, mis mina.
Mõned kirjutavad, et mõned inimesed küll kiirendavad neist Tallinn-Tartu maanteel mööda, aga samas jõuavad hiljem ikka samal ajal samasse sihtkohta. Ma ei kahtelgi, et see vahepeal nii on, aga noo kui tahad end pikal igaval maanteel tõesti lõbustada ja rutiinist välja hüpata, siis lase käia, veendu, et jääb piisavalt aega, litsu gaas põhja ja tee see manööver ära! Kui keegi tulebki vastu, siis inimesed on üldjuhul nii mõistvad ja aitavad sul kaherealise maantee kolmerealiseks sõita, siis on veel eraldi mõnus feeling. Ma tean seda tunnet, kui oled rivi lõpus ja järsku oled esimene. See on üks parimaid tundeid üldse. Siis litsud veel gaasi põhja, sõidad kolonnist pikalt ette ja siis sõidad normaalse tempoga jälle edasi.
Parim osa on muidugi see, kui vahepeal peatust tahad teha ja tagasi teele asudes peab jälle kõikidest nendest igavatest koduperenaistest ja pensionäridest mööda sõitma. See on nagu topelt lõbu või nii. Seekord jätsime me selle muidugi vahele ja tegime alles Tartus esimese peatuse. Sealt edasi sai juba vaikselt normaalsel tempol edasi sõidetud. Tundus isegi imelik nii rahulikult sõita, pärast seda Tallinna tempot ja adrenaliini maanteel. Rääkimata siis Võrust, kus üldse kõik oleks nagu paigal seisnud, nii ümbritseva osas kui ka 50 km/h tänaval sõites. Milline linn on siis minu linn? - (Tal)linn on minu! ;)
Eelmisel korral Tallinnas, Noortel meistril käies, laulis Jaas mulle kogu aeg seda laulu: https://www.youtube.com/watch?v=Qtic77VOLv0 Mina, olengi see. YOLO!