Sellest saab meie suvi, käes on alles juuli

Suve, kui sellist pole õieti olnudki, aga ma olen jõudnud juba nii palju ära teha. Kooli lõpetamise järgne suvi ongi ilmselt kõige kiirem. Üks uks on vaja jalaga kinni virutada ja hakata oma näppe järgmise vahele toppima, krt näpud jäid ukse vahele.

18. juunil kolisin ühikast välja, peale seda on elutempo nii kiireks muutunud, et pole isegi aega olnud mõtlema ega olnut igatsema jääda, nagu tavaliselt ikka nende lõppude puhul mul kombeks on. Peale lõpupäeva läksime Märdiga kohe õhtul Alari sünnipäevale, kuhu ma alguses arvasin, et ei jõua, aga mind teades, siis ma teen võimatu ka võimalikuks ja jõuan igale poole, kui väga tahan. Ise sättisin kogu logistika paika: Viitkalt Orole ja sealt 8 ajal otse Rahumäele Kairo juurde oma Väimela pagulasperega lõpupidu tähistama. Mõned Kairo sõbrad ka tulid ja õhtul liitus veel ka Jaas. Päris chill õhtu oli, kõik olid üllatavalt lõbusad, kuigi ma kartsin, et kogu see päev tuleb ülikurb, kuna see lahutab meid kilomeetrites. Isegi ilm oli tol õhtul Rahumäel üllatavalt hea, kuigi igal pool kallas vihma nii minnes kui varahommikul tagasi tulles. "Las nad olla siis rahus mäe otsas," nagu Piret ütles. Ma olin hommikuks ikka tõsiselt väsinud, et vaevu jõudsin veel silmi lahti hoida ja ära näha koju jõudmise.

20.-21. juuni oli Vastseliina laat, mida sai mõlemal päeval väisatud ja lehematerjali kogutud nii VT kui ka vallalehe jaoks. Laada esimesel päeva veetsin Pireti ja Petriga ja korraldasin Piretile kuulsusega kohtumise, st Anitaga, kellest ma Piretile nii palju rääkinud olen. Teisel laadapäeval kolasin üksinda ringi, tegin võistlustest pilte ja käisin Elise sünnipäevalt tuttavat Kool-Pilt-Koemets trio muusikat nautimas. Kristi tundis mind ära ka ja lehvitas mulle publikusse.
Laat läks sujuvalt üle jaanipäevaks, nagu eelmiselgi aastal, ainult selle vahega, et sai ühe õhtu hinge tõmmata, enne kui Pühajärvele mindi. Esimesel päeval käisime Märdiga Pühakal.

Kuulasime Elina Borni ja Stig Rästat, Ott Leplandi ja Smilersit ning natuke nägin ka Sigmat. Suur Papa rannalaval oli ka ülimõnus, aga sellest sai Märt trauma, sest talle ei meeldi eriti räpp, aga Suur Papa pani ikka korraliku live'i maha. Mul on tegelikult kahju, et ma Saaremaal Suure Papa live'le ei jõudnud ja magamise selle asemel valisin, aga pole hullu, jõuab teda veel edaspidigi kuulata.
Õigel jaanilaupäeval oli küll korralik kass peal, sest mitte keegi ei viitsinud midagi selle aasta jaanipäeval teha, kes pidi tööl olema, kellel polnud raha või kes lihtsalt pole kommertsüritustest huvitatud. Mul oli aga Pühajärve jaanitule kahepäeva pilet ja vaatamata kõigile tagasilöökidele ei takistanud mind sinna miski minemast, sest Terminaatori live'ta pole ju õiget jaanipäeva olemas.

Kuna tahtsin veel Märdiga koos olla, siis olin pool õhtut Viitka küla jaanitulel ja siis liikusin enne 11 Pühajärvele, üksinda. Märdil polnud kahepäeva piletit ja ta jäi sõpradega, mul sel õhtul sõpru polnud, välja arvatud üks - Sulev, kellele ma nii muuseas õhtul sõnumi saatsin ja head jaanipäeva soovisin ning pikema vestluse põhjal selgus, et ta on ka viimase minuti plaanina Pühajärvele minemas, nii et ma ei pidanudki üksi minema. Üksi naersin end vihmas Suure Papa saatel Pühajärvele, teekond olid muidugi päris ränk: vihma sadas, kerge vesiliug ja pidevalt vastu tulevad autod. Lõpuks jõudsin siiski kohale, samal ajal kui enamus juba peolt lahkus, sest vihm ei tahtnudki järgi jääda. Tänu sellele sain ka hea parkimiskoha. Lava juurde jõudes olin ma juba läbimärg, aga see ei heidutanud. Leidsin Sulevi ja ta seltskonna lõpuks üles ja kuulasin veel viimaseid Kate Ryani lugusid. "Ella-ellaa" kummitas veel mitu päeva hiljem ka mind. Peale Kate Ryani esinemist valgus enamik rahvast laiali, vaid tugevamad veel jäid, et nautida Termikat. Ka Sulevi seltskond läks ära, ta ise muidugi jäi. Läksime lava ette ja rokkisime ikka lõpuni. Ütleks, et see Termika kontsert oli üks effektsemaid üldse. Kogu see vesi/vihm ja tuli/lõke ning lavaeffektid olid nii täiuslikud, kaasaarvatud publik, kes oli pealaest jalatallani läbimärg, aga see energia, mis sealt voogas oli kirjeldamatu. Inimesed ei hoolinud enam sellest, et nad märjaks saavad, mitte miski polnud tol hetkel oluline peale Termika. Ma arvan, et Jaagup Kreem oli õnnelik selle õhtu üle koos publikuga, kes sinna veel jäänud oli. Kõik tuttavad, kes seal veel selleks hetkeks kohal olid, andsid samasuguse tagasiside. See on õige mugavustsoonist välja hüppamine ja selle nautimine, mida armastad. Aitäh, Termikas selle meeletu elamuse eest! Järgmiste livedeni!
Ainuke asi, mida ma kartsin, oli see, et mu telefon vettib läbi ega hakka enam tööle. Toppisin küll selle jope varrukasse, aga vahepeal pidi ikkagi helistama, nii et telefon sai märjaks, aga millegagi seda kuivatada polnud. Õnneks auto soojapuhur kuivatas selle kiiresti ära ja hilisemaid kahjustusi ei tekkinud.
Peale kontserdit liikusime ära. Läksime Saverna kaudu tagasi, sest Sangaste teest oli mul juba villand ja Kanepi tee peal oli remont, mille tõttu pidi 10 km 30'ga sõitma. Terve tagasitee oli üsna inspireeriv, sest purjus inimesed on ausad. Kuna Sulev on nii kauaaegne sõber ja klassivend, siis temaga saab kõigest rääkida ja teda usaldada ning vastupidi. Ta ise ka ütles mulle, et ta pole eriti avatud inimene ega ava ennast kõigile, aga minuga ta saab nii rääkida. Seda on nii hea kuulda, kui sõber nii ütleb. See on märk usaldusväärsusest.

Viisin ta koju ja siis liikusin ise ka koju puhkama, et järgmisel päeval Pireti juurde oma pagulasperega (loe: Pireti, Jaanika ja Kairoga) jaanipäeva pidama minna. Petri ja Kapp olid ka seal. Polnudki Kapiga ammu koos kuskil üritusel olnud, tegime nalja ja värki. Muidu oli ilus õhtu, aga hullult imelikud vihmahood olid, nii et iga natukese aja tagant pidi jälle asju päästma ja vihma käest ära viima. Õhtul läks päris jahedaks ka, nii et ma olin enamuse ajast Pireti õe toodud bleedi sisse mähitud.
Õhtu kulmineerus Ivo ja Jaasi ootamatu külastusega. Lihtsalt lendasid oma bikedega hoovi ja me olime suurest üllatusest nii sillas. Poleks uskunud, et nad tulevad. Ajasime juttu, tegime nalja ja siis läksime bikedega sõitma. Kõigepealt sain mina Jaasiga tiiru, panin ta jope selga, Ivo ÜLISUURE kiivri pähe, kindad kätte ja minek. Ainuke asi, mida ma sõidu juurest kartsin, oli see, et Ivo suur kiiver lendab mu peast minema. Minnes oli kõik isegi ok, hoidsin Jaasi ümbert kõvasti kinni, kuigi ta sõitis normaalse kiirusega, aga tagasi minnes tõmbas ikka 220 km/h ja siis ma mõtlesin küll korra, et see kiiver lendab minema, nii et sättisin ühe käega seda, aga siis ehmus Jaas ära, et ma lasen äkki lahti ja hoidis mu kätt enda käega kõvasti kinni, kuigi tagant järgi mõeldes tundub see 200 km/h ühe käega veel jubedam. Aga einoh adrenaliin oli laes, sain esimest korda bikega kaasreisitud.
Kuna Ivol on ühekohaline bike, siis nüüd tekkis lõpuks võimalus, et Piret saaks oma printsiga lõpuks tiiru, kui Jaas biket laenaks. Mingi jutt nagu juba oli, aga siis läksin ja ütlesin Jaasile, et ta oma biket Ivole korraks laenaks, et Piret lõpuks oma unistuse täidetud saaks ja saigi. Ta oli nii sillas ikka ja mul oli ka ülihea meel. Kõige naljakam oli muidugi see, et Jaanika küsis kõige esimesena tiiru, aga ta ei saanudki, sest me ei lubanud tal minna, kuna ta oli joonud ega poleks suutnud kinni hoida. Piret sõitmas oli, siis tegin Jansast niisama Ivo bikega pilte.
Pärast rääkisime veel juttu seal, söötsime neile liha sisse ja mingi aeg läksid nad minema ning me liikusime ära tuppa. Seal läks õige pidu ikka edasi. Siukest huumorit sai. Esmakordselt ei vajunud Jaanika kordagi ära, vaid oli kõige energilisem üldse. Hiljem pidin ta ise magama viima, et ta rohkem mõne lollusega hakkama ei saaks. Järgmine päev pidi Piret kõik põrandad üle pesema, sest Jaanika ajas igale poole midagi maha. Hetkel ei hakka detailselt siin seda nalja kirjeldama, mida ta kõike rääkis ja tegi. Igatahes talt tuli 2 nalja sekundis, mille kõrval isegi Piret kahvatub.

 Lisaks sellele käisime Pireti ja Petriga veel hommikust päikesetõusu vaatamas, mida ma viimati Lilli-Annes 3 aastat tagasi nautisin, kui Märdiga seal samas tutvusin. Tegime pilte ja Petri ka esines meile, tehes viljapõllu sees saltosid ja konnahüppeid. Siin ka video: http://toru.ee/view/5048a592d131
Hommikul oli igatahes pooltel halb olla, välja arvatud minul, Piretil ja Kapil. Viimane läks väga varakult ära, aga liitus hommikul meiega uuesti. Pireti ema oli ikka hoolitsenud meie eest, soolast ja magusat kringlit ning kohvi teinud. Hangusime mingi lõunani ära ja siis läksime Jaanikat koju viima. Tee oli nii käänuline, et Kairol ja Petril oli veel halvem olla. Tagasi jõudnud, läksid kõik koju ära. Pikutasin vähe ja kirjutasin kiirelt Vastseliina laadast artikli ära, pakkisin asjad ja järgmisel hommikul kohe üliõpilaste suvemängudele.

Juuni alguses teatati, et sinna on inimesi vaja ja me olime Piretiga kohe nõus minema. Nii siis saimegi Võrus ülejäänud rahvaga kokku ja liikusime sealt Käärikule, registreerisime end ära, panime telgid üles ja uudistasime ringi. Ma muidugi tuvastasin seal esimesed kuulsused kohe. Kohe alguses nägin viimase hooaja "Eesti otsib superstaari" osalejat Risto Paistet ja varasemast superstaari hooajast Andrei Ozdobat, kes on nüüd minu arust üks suurepärasemaid fotograafe. Kohal oli veel üllatavalt palju teisi tuttavaid, keda ammu polnud näinud. Kahju oli ainult sellest, et meie enda seltskond oli kesise võitu. Pooled ei tulnud kohale ja need vähesed kuus, kes olid, neid nägime ka põhimõtteliselt esimest korda.

Käisime avamistseremoonial ära ja liikusime siis telkide juurde tagasi. Õpetaja Loos oli ka kohale jõudnud, tegime Piretiga nalja ja aitasime tollel telgi üles panna. Ta rääkis kohe alguses nii palju, et me olime juba siis kõveras. Rääkimata siis veel sellest, kuidas Loos suutis oma autovõtmed enne võrguvõistlust ära kaotada. Meil jälle nalja kui palju, sest ilmselgelt oli ta need autosse unustanud, aga ta ei jätnud otsinguid hetkeksi ja käis pea maas ringi ning otsisin ikka meeleheitlikult oma võtmeid edasi. Lõpuks saime ta siiski võrguplatsi kõrvale kamandatud, kus ülejäänud oma võistluskorda ootasid. Seal pidi igaüks eraldi kuulma sama juttu viimasest võimalusest. Parim nali sellejuures oli, et kõik võimalused olid Loosil viimased võimalused. Lõpuks lahenes see olukord nii, et kui õpetaja Reedal oli rektorite võistlus naiste arvestuses kinni pandud ja võrkpalli võistlusel ka osaletud ja ta Võrru tagasi sõitma hakkas, siis Loos läks kaasa, et oma auto varuvõtmetele järgi minna ja teise autoga tagasi tulla. Suvemängude lõppedes lubas Mark, et sõidab Loosi teise autoga ise tagasi. Suvemängudele tulid Ivo ja Mark meiega.

Esimene päev läks kiirelt mööda, liikusime Piretiga ringi, käisime Olafile kiikingus kaasa elamas ja saime terve päeva jooksul ikka kõvasti naerda, sest vähe sellest, et Loos lolliks läks oma võtme otsimisega, hakkas Petri ka veel sooja tootma ja kõigile igasuguseid sõnumeid saatma. Õhtu kulmineerus sellega, et ma hellasin Ivole, et temalt abi küsida, kuidas Piret tagasi saada. See oli nii haige ikka. Me olime reaalselt terve õhtu kõveras. Ainus mure oli see, et väljas läks nii külmaks, et me ei suutnud kõikidele ahvatlustele vaatamata telgis magada. Nimelt rääkis Mikk mulle õhtul, et nägi Jaan Lehepuud. Ma olin kursis, et ta tuleb võib-olla suvemängudele, kuna ta on mu sõbralistis (tänu sellele tundis ta hiljem mind ilmselt ära ka ja vaatas alati mööda minnes otsa), aga polnud teda veel päeva jooksul kohanud. Mõtlesingi, et lähme käime ringi, äkki näeme teda. Mikk osutas meie laburüntidest telkide poole (meil oli 4-5 telki ringikujuliselt püsti pandud, iga telgi nöörid risti-rästi. Iga kord, kui keegi mööda läks, siis kommenteeris, et noh valisime ka ikka "parima" tee ja nimetati hoopis seda elamusjooksus, mis järgmisel päeval toimuma pidi.
Igatahes kui Mikk oli osutanud meie telkide suunas, siis ma ei saanud kohe aru, mida ta mõtles, ütlesin vastuseks, et jaa, meie telgid on seal. Läksime Piretiga siis meie telklaagri poole, Piret ka vaatas midagi seal ja naeris. Mõtlesin, et ta juba nägi, kes seal on, aga ta naeris hoopis midagi muud. Mina aga olin üllatunud ja vaimustuses, et jooksin telkide keskel ringis seisnud poiste juurde ja teatasin, et Jaan Lehepuu on seal. Ja seal ta oligi - pani oma telgi minu telgi kõrvale, nii et seinad olid ruumi nappusest üksteise vastas. Ma veel enne olin Piretile öelnud, et sinna vahele mahuks veel üks telk ja mahtuski. Kahjuks aga oli öösel nii külm, et mu magamiskoti seest välja jäänud nina oli jääkülm ja me ei suutnud Piretiga kaua seal magamist teeselda ja läksime ära auto peale. Teised muidugi läksid veel pidutsema, aga kuna väljas oli nii jõhkralt külm, siis polnud mingit tahtmist väljas külmetada ja nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis meil oli niigi lõbus, et end ümbritsevate inimeste käitumisest ja tekstidest lõbustada. Viimasel ajal on nii paljudel mõistus ikka korralikult ära flippinud, et sellest idiootsusest on juba korralik huumor kujunenud.
Autos oli vähemalt soe magada. Golf on väike auto, end väga sirutada ei saanud, aga muidu oli ok. Mikk suutis muidugi alati just siis akna taha ilmuda või helistada, kui ma uinunud olin. Nii ta käis ikka päris mitu korda akna taga koputamas ja juttu rääkimas, nii peole minnes, peolt tulles kui juba hommikul enne mu äratust. Ja siis ma mõtlen veel, et ma olen hommiku inimene. Tundub, et Mikk on vist rohkem. Pidime hommikul Kääriku järve jooksule minema, sain küll üles, aga ei viitsinud üldse. Teised, kes eelmisel päeval vägijooki tarvitas, need kõik jõudsid jooksma. Me panustasime hokile, panime dressidki selga ja värki, tahtsime registreerima minna, aga kõik olid kuhugi kadunud. Lõpuks keegi peale meie ei viitsinudki osaleda, ilmselt teistele andis eelmine õhtu tunda. Terve päev hanguti niisama.
Üritus oli muidu tore, aga kuna me ei tundnud neid teisi oma kooli inimesi eriti, siis polnudki nagu midagi seal vabadel hetkedel ettevõtta. Oleks võinud ikka oma seltskond olla, siis oleks see üritus ka palju tegusamalt kujunenud. Vaatamata sellele olen ma antud kogemuse eest tänulik. On, mida meenutada jälle.
Aga ega selle teise päevaga üritus veel läbi ei saanud. Mul hakkas endal idee tekkima place'i vahetada. Ma olen juba tükkaega tahtnud Karl Mihkel Salongi vaatama minna ja laupäeva õhtul tekkiski selleks popkooripeol võimalus. Pinnisin Piretit, et lähme, aga kuna pilet oli nii kallis, siis ta polnud nõus. Nii et esialgne plaan oli õhtuni suvemängudel olla ja siis öösel kunagi koju minna, et mitte teist ööd telgis külmetada või autos magada. Piret jäi päeval mingi aeg magama, ma istusin väljas päikse käes ja olin seni netis. Järsku avastasin, et Kristi müüb odavalt popkooripeo piletit, äratasin suurest rõõmust Pireti üles ja küsisin, et kas ta on nõus 17 euri asemel 7 maksma, et popkooripeole minna? Ma ise oleksin nõus olnud ka täispileti ostma. Piret oli nõus. Kirjutasin kohe Kristile, kas pilet on alles ja saingi selle endale. Kirjutasin veel igaksjuhuks, et kui päeva jooksul veel mõni pilet liigub kuskil, siis oleks see väga teretulnud. Õhtuks saimegi kaks piletit - 7 euri eest, 3.50 nägu. Muidu oleks pidanud kahepeale 34 euri maksma. See oli parim juhus või nii! Tänud sulle, Kristi! Kristit oli ka loomulikult tore üle väga mitme aasta näha. Kui ma talle helistasin, siis ma ei tundnud ta häältki ära, nii palju aega oli viimasest suhtlemisest möödas.

Läksime juba pärastlõunal Käärikult minema, külastasime Luke mõisa, shoppasime veidi, sain mc's käimisest jälle trauma ja siis lõpuks popkooripeole. Läksime juba varakult sinna ära, lootes, et äkki kohtan Karl Mihkel Salongi. Ta lasi ikka eriti kaua oodata, tuli hilja ja esines ka lõpupoole ning tahtis siis ilma ühegi pildi ja autogrammita jalga lasta, aga õnneks tal oli nii suur fännidehord, kes piiras ta ümber ja aeglustas ta lahkumist. Liikusin ka sujuvalt fännidega kaasa ja siis viimasel hetkel, läksin tema juurde ja ütles: "Kas saaks ühe pildi teha, palun, ma tulin täna ainult sinu pärast siia, ausalt noh," mille peale ta oli nõus ühe pildi tegema. Piret täiega naeris, kui aus ja siiras ma temaga olin.
Kusjuures peale seda popkooripidu oli mul kahetised arvamused, ühelt poolt ma olin nagu rõõmus, et sain Karl Mihkel Salongi näha ja temaga pilti teha, aga teisalt ma olin kuidagi pettunud, sest ma kujutasin temaga kohtumist teisiti ette. Ma ei teagi.. Ma arvan, et on ainult kaks võimalust, kas ta tõuseb varsti nagu fööniks tuhast ja üllatab meid oma muusikaga või siis kaob täiesti ära. Ma loodan siiski pigem sellele esimesele variandile. Elame, näeme!
Peale popkooripidu oli suht laip olla. Viisin Pireti koju ja siis ise ka ära koju. Esmaspäeval sain õnneks end lõpuks natuke välja puhata, et siis teisipäeval töölainel alustada. Käisin toimetuse koosolekul, märkisin endale nädalavahetuseks üritused ja siis koju Jaanika, Kairo ja Piretiga läbirääkimisi pidama ning pakkima, et 1. juulil Tallinnasse sõita. Hea oli, et ma enne magama minekut veel netis käisin ja Anti kirja nägin, et ta liigub autoga Tallinna. Ta läks aga nii vara, et ma läksin hommikul koos Märdiga linna kaasa juba. Anti võttis mu sealt peale, siis võtsime Pireti peale ja läksime Antiga ainult Tartusse, sest Piret pidi töövestlusel käima. Asjad saime õnneks Anti autosse jätta ega pidanud neid pool päeva kaasas tassima.
Meil oli veel Pireti vestluseni ja bussini aega, chillisime niisama Tartus, shoppasime natuke ja siis loksusime tüütult bussiga Tallinna. Saime selle odava Simple Expressiga Tallinna. Oleks pileti varem ostnud, siis olekski 1 euriga saanud, aga me olime ühed viimased ostjad ning pidime 4 euri maksma, mis oli parem ikka, kui tavapilet. Sõit läks ka kiirelt, kuigi Tallinnasse jõudes oli küll hull tung juba bussist välja saada, aga keegi oli avarii tekitanud Ülemiste silla juures, nii et see linna sissesõit venis nii kuradima pikaks, et ma tahtsin püsti seista ja seal samas välja ära minna.
Kairo ja Jaanika olid juba bussijaamas vastas, nagu maffia - mõlemad mustade prillidega. Kuna Jaanika ei saanud autost välja tulla, siis kallistasime Kairot, mille peale Jaanika jälle nägusid tegi. Jaanipäeval me kogu aeg ajasime talle armukadedust tekitavat juttu, mille peale Jaanika oma najakaid nägusid tegema hakkab.
Autoga oli nii mõnus läbi linna Mustmäe poole sõita, aknad lahti, päike, tuul ja mainimata ei saa ka jätta seda, et Kairo on oma Golf 1'ga kõikjal pealinna tähelepanu keskpunktis, sest see on seal inimeste jaoks nagu uunikum, mida tagant järgi vaatama jäädakse. Käisime veel poest läbi ja siis E. Vilde teele Kairo ja Jaanika uue koduga tutvuma. Nad olid eelmisel õhtul just sisse saanud kolida, kui me juba järgmisel päeval platsis olime - tõeline perekond noh.
Ega kaua ma seal olla saanudki, sest pidin õega kohtuma minema. Ta pidi õhtul maale minema, seega veetsin veel viimased paar tundi temaga. Saime Kristiines kokku. Ta just shoppas seal oma emaga. Aitasin neil riideid valida ja andsin soovitusi. Lõpuks ta ema ära hakkas minema, siis Airika ütles talle: "Jah emme, tõmba uttu nüüd."
Mina: "Airika, kuidas palun??"
Airika: "Emme ütles eile mulle samamoodi."
Mul oli nii, et okei siis. Hästi elame siin. Tahtsin ka veidi shopata. Airikale aga ei meeldi eriti shoppamine nagu mulle tundus, mis on võib-olla isegi hea omadus, aga samas ta pole sellises eas ka veel. Tahab ikka veel mänguasju, ise on 13. Ma jõin juba selles vanuses sõpradega. Rääkisin ka talle, et käisin peol nii vanalt, ta ütles, et ta ema räägib sama, aga kui asi kasvõi sõbranna poole ööseks minemist puudutab, siis on kindel keeld.
Saime poole 7ni koos olla, ootasin veel Anti ära, kes asjad järgi tõi. Kuna pidin Pireti asjad ka võtma, siis Airika aitas mul neid bussi peale tassida, ta sõitis ka ühe peatuse veel edasi ja siis sõitsin ma asjadega edasi. Kairo, Jaanika ja Piret olid bussipeatuses juba vastas ja võtsid asjad.
Jõudsime Jaanika juurde, siis otsisime lähima Maxima üles, kõndisime sinna ja ostsime neile korterisse vajalikke esmatarbe asju ning Piretiga ostsime veel kingituse juurde puudu olevad detailid. See kingitus tuli ikka nii lahe. Kuigi Jaanikale meie kingitus väga meeldis, siis mulle tundus, et me Piretiga olime selle kingituse pärast rohkem kõveras ning sellest suuremas vaimustuses, kui Jaanika ise oli. Ta nii rahulikult vaatas ja luges kõike. Põhiline oli ikka tellisikivi Tallinnasse transportimine.
Kes vaadata viitsib, siis kõik sai alguse sellest videost: https://www.youtube.com/watch?v=U1GXVT77k8s
Jaanika otsib Kairot kogu aeg taga, kui ta kasvõi korraks silmapiirilt ära kaob. Pärast selle video vaatamist, räägime kogu aeg talle, et naabri ufo viis Kairo ära. Sellepärast kinkisimegi talle telliskivi, et kui lendav naaber peaks telliskivi aknasse viskama jälle, siis Jaanikal on, millega vastu visata. Et telliskivi paremini lendaks, kleepisime sinna TURBO ginni külge. Ükskord on see telliskivi juba aknast sisse visatud ja õlu pudel ära lõhutud, sellepärast on ka tellisel õlu pudeli killud. Lisaks sellele saime tänu Jaanikale enda naljadega nii palju detaile sinna kingituse juurde leiutada. Kasvõi raffaello kommid, mille peale Jaanika kunagi ütles: "Üks raffaello ütleb 1000 sõna veel."

Jaanika ütles, et talle pole mitte kunagi mingeid suuremaid ja üllatuserohkemaid kingitusi tehtud, veel vähem nii ägedat kingitust, kui seda meil oli. Mul on siiralt hea meel, et oleme saanud teda nii palju rõõmustada ja talle oma sõprust pakkuda. Loodan, et me kõik nüüd peale kooli lõpetamist ikka edasi suhtleme ja tihedalt edasi kohtume. Lõime isegi facebookis pagulaspere chati, kus koos rääkida. Kairo ütles ilusad sõnad, kui tema juurest lõpupeo aftekalt lahkusime, kallistas ja ütles: "Vaata, et võõraks ei jää!"
Mina: "Ma luban, et ei jää!"
Esimene õhtu Tallinnas oli väga lõbus. Tähistasime vaikselt korteris Jaanika sünnipäeva ja meenutasime igasuguseid nalju ning tegime sekka ka uusi. Väga kaua üleval ei saanud olla, sest Jaanika pidi järgmisel päeval töövestlusele minema, tšuusse (loe: Shu), nagu ta ise ütles. Me ikka naerame Jansat kogu aeg, ta ikka suudab alati midagi naljakat öelda. Nagu näiteks rõdul olles: "Ma luban, et ma ei kukku alla, ainult kukun alla."

Olime hommikul üsna varakult juba ärkvel. Ma ärkasin sellepeale, et päike hakkas aknast 8-9 ajal sisse paistma. Mu luksuslikku voodit ilmselt on instagrammi külastajad juba näinud. Ma olen viimasel ajal vähese uneaja ja äärmuslike magamiskohtadega harjunud, nii et see voodi oli igati mugav. Piret magas kõrval diivani istme peal nagu bussijuht, jalad üle istme ääre. Ma hommikul täiega naersin teda.
Me hakkasime juba hommikust peale nalja tegema. Kairo üritas muidugi magada, oli endale padjagi juba pea peale heli summutamiseks pannud, et me naerukaja teda ei ärataks. Piretil oli vaja jälle selfiesid teha ja siis taieldi seal niisama ringi, Jansa oli meile hommikusöögi valmistanud, päike paistis ja sõpradega koos oli nii hea. Saatsime Jansa töövestlusele ära ja läksime Piretiga kesklinna shoppama. Leidsin Mustamäelt lõpuks Sõbra kohviku üles, kuhu Pireti hiljem sööma viisin. Mind on sinna juba ühe korra sööma viidud, nüüd jätkan traditsiooni ja viin oma järgmisi sõpru sinna sööma. Kusjuures seal on nii head toidud. Tellisin endale kanafilee mandlilaastudega. Võib öelda, et see oli parim söömaaeg kogu selle Tallinna aja jooksul.

Kuna väljas oli nii palavaks läinud, siis tagasi Jaanika ja Kairo juurde jõudnud, panime asjad kokku ja trippisime Kairo golfiga Stroomi randa, kus ma varem veel kordagi käinud polnud. See oli nagu Pärnu ja meenutas kuurortit, korraks tundus isegi uskumatu, et me Tallinnas oleme. Ma tahtsin hullult ujuma minna, aga keegi ei tahtnud ega viitsinud. Lõpuks läksin üksinda, Jaanika ja Piret jalutasid kaasa, seni kuni said. Sellega sai ka selle aasta esimene ja siiani viimane ujumine tehtud. Vesi oli ülisoe ikka, nii et ma ei tahtnudki veest välja enam tulla. Lõpuks ikkagi tulin, sest üksi on igav ujuda.
Kairo tahtis veel rannas olla, aga ma ei suuda ju kaua paigal püsida. Hiljem ka kui nende juurde korterisse tagasi jõudsime, siis ma küsisin iga natukese aja tagant: "Mis nüüd?"
Ma olen see lõputu otsija, kes ei suuda mitte kusagil paigal püsida. Pole veel ennast korralikult leidnud ja muudkui otsin mööda ilma ringi tuuseldades. Sugulane ütles eelmine aasta mulle selle peale, et eks noored ikka tahavad ringi käia igal pool ja vanemad tahavad väga kodus olla, neil pole enam midagi vaja otsida.
See aasta on tänu sellele ka üks õnnelikemaid olnud, sest ma olen saanud nii palju igal pool käia ja näha ning selle lühikese suveaja jooksul on täitunud nii paljud unistused, mis on aastaid laekas oma korda oodanud. Võin öelda, et tasub alati unistada. Unistused ei pruugi alati kohe täituda, aga ükskord on käes nende kord.

Kuna ma ei jätnud oma jonni, et kuhugi minna, siis varsti olime oma seltskonnaga juba Harku järve ääres. Seal muidugi polnud nii ilus kui Stroomi rannas ja vesigi polnud nii soe, aga sellele vaatamata sai mõnusalt aega veedetud, vaadatud veeatraktsioonide peal sõitjaid ja Jaanikale kaasa elatud, kes leidis hoopis järves enda jaoks parema supluskoha kui meres.
Õhtul tiksusime niisama korteris. Mõtlesime Piretiga alguses vanalinna kolama minna, aga kuna me olime vahepeal otsustanud, et ei lähe mitte neljapäeva õhtul bussiga, vaid reede õhtul Antiga autoga Võrru, siis saime reedel linnas veel ringi kolada. Neljapäeva õhtu vajus ära kuidagi, kõik hakkasid Playstationit mängima ja ma olin lihtsalt telefoniga netis. Mingi hetk mõtlesin, et peaks ära magama minema, mille peale otsustasid kõik teised sama teha.

Hommikul sai umbes sama aja peale päikese pärast ärgatud. Me olime Kairoga esimesed ärkajad. Kairo pidi töövestlusele minema, saatsime ta ära, arvates, et ei näe teda enam rohkem, sest meil oli plaan linna peale minna ja sealt edasi Antiga Võrru, aga plaanid jälle muutusid. Läksime küll linna, aitasime Jansal uusi jalanõusid Kristiinest osta ja liikusime siis Piretiga kesklinna. Mulle oli südame peale jäänud ikka üks pluus, mis oli küll kallis, aga liiga ilus, et see ikkagi ostmata jätta, nii käisimegi H&M'st läbi ja suundusime Vanalinna vaateplatvormidele. Esimesel platvormil oli nii palju rahvast, et ega me sinna väga ei mahtunudki, saime kiirelt mõne pildi teha ja siis edasi teistele platvormidele. Ma leidsin vana mälu järgi kõik platvormid üllatavalt ruttu üles, isegi rohkem veel kui arvasin end teadvat. Tol päeval oli jälle nii ilus ilm ja väsimusest polnud märkigi, nagu tavaliselt Tallinnas käimise ajal on. Ainus mure oli see, et mõlemad kaasas olnud jalanõud hõõrusid. Esimesel päeval hakkasid lahtised jalanõud hõõruma, kuna need olid liiga uued ja jalga nö käimata ning teisel päeval hakkasid isegi baleriinad hõõruma. Ma ei tea, mis värk sellega on. Mul pole kunagi jalgadega sellist jama olnud, et jalanõud hõõruma hakkaksid, aga sellel aastal on see juba päris mitmes juhtum.
Käisime Piretiga veel Vabadussamba juures, aga kuna kõht hakkas tühjaks minema, siis pidasime plaani, mis edasi teha. Lõpuks otsustasime Jaanika ja Kairo juurde tagasi minna ja olla seal seni, kuni Anti töölt tuleb ja meid peale võtab. Me läksime ikkagi ju neile külla ja tahtsime veel võimalikult palju koos olla oma pagulasperega, sest nüüd ei näe me üksteist tükkaega. Läksimegi nende juurde, aga kuna nad olid just söönud, siis käisime Piretiga Peetri pizzas. Valisime ise endale koostise, aga lõpuks oli ikkagi see pizza minu arust nii halb, et ma pinnisin teisi seni, kuni nad olid nõus Konsumisse minema, et midagi head osta. Peale seda läks see pizza trauma ka üle. Mulle ikka ei meeldi viimasel ajal enam ükski rämpstoit. Oma tehtud söökide ja heade praadidega erinevates söögikohtadega juba nii ära harjunud, et Mc'i ja muudesse kiirtoidukohtadesse väga enam ei ronigi. Kui siis ainult jäätise või -kokteili järele.
Saime päris pikalt veel õhtupoolikul oodata, enne kui Anti tuli. Nautisime rõdul head ilma ja saime endale mingi väikse sõbranna, kes alumisel korrusel mullitajaga mulle teele saatis. Jaanika ei lubanud temaga suhelda, sest muidu too hakkabki Jaanikat edaspidi tüütama. Anti jõudis, siis Kairo ja Jaanika tulid meid alla saatma, kallistasime neid, samal ajal kui Anti meie käest asjad võttis ja pagassi pani. Anti on nii viisakas ikka tüdrukute vastu.

Lõpuks oligi kell juba nii palju, et jäime reedese tipptunni kätte, mistõttu venis linnast välja saamine päris pikale. Aga meil oli tore. Nii palju nalja sai, kuigi ma enamuse ajast pidin vinguma, sest konditsioneer töötas ja mu varbad olid jääs. Ei hakkagi eraldi rohkem kirjeldama seda tagasisõitu, sest seda ma tegin juba eelmises postituses. Märksõna: Meie olemegi need liiklushuligaanid, kes kaherealist maanteed kolmerealiseks sõidavad!! Lubasingi, et hakkangi nüüd kirjutama postitusi, mis on ristivastupidised vingujatele. Kui esimene postitus oli neile, kes vinguvad Tallinn-Tartu maantee liiklushuligaanide pärast, siis meil on järgmine idee Antiga juba olemas, peame ainult vihmast ilma ootama.
Käisime tagasiteel Tartust läbi, tankisime ja teised ostsid Sirkast süüa ning siis Võrru. Jõudsin täpselt Mari Jürjensi (endine Pokinen) kontserdile. Jaanika, Elise ja Riho olid ka juba seal ja jäid mind ootama, kuni ma auto ära pargin ja nendega kontserdi kuulama lähen. Ma polnud teadlik, et nad lähevad, aga kõik kukkus välja, nagu me olekski pidanud koos minema. Kahjuks ma jõudsin ainult nii hilja, et esimesi esinejaid ei näinudki.

Aga Mari pärast ma sinna läksingi ega pidanud kahtsema. Tema esimene live oli super. See muusika paitab kõrvu ja need mõtted teevad südame nii soojaks. Kuigi Mari mu lemmikut laulu "Mõte" ei laulnud, siis "Paradiisist" piisas juba liigagi, lisaks kõik teised head ja armsad laulud. Ma lihtsalt istusin ja unustasin kõik olnu ja ümbritseva korraks ära. See oli tõeliselt lummav ja hea. Peale seda oli C-Jam kuidagi liiga lärmakat ja häiriv, et ma ei tahtnudki seda väga palju enam kuulata. Rääkisin Eliset ja Jaanikat surnuks ja läksin ära. Sain Antiga uuesti kokku, ootasime Kerli ära ja siis käisime veel korra Roosisaarel, vaatasime tuletantsijad ära ja läksime Kerliga Obinitsa kaasa.

Obinitsas oli mingi sünnipäev, kus oli minu jaoks nii palju tuttavaid nägusid. Ei tahtnudki korraga sinna valguse kätte minna. Minul kui valla töötajal tundus kuidagi imelik Vastseliina kooliõpilastega ühel peol viibida. Pärast Kerli sõber kutsus nad ikka kõik ühekaupa sinna ja küsis nende käest, et kas nad teavad mind - teadsidki. Mina teadsin neid ka. Rääkisime seal juttu ja tegime nalja mu töö kohta ja siis liikusime ära. Käisime korra Piusal ja mõtlesime, et ootame päikesetõusu ära, aga kuni Kerli pidi hommikul vara ärkama, siis läksime Võrru ära ja iga üks liikus ära koju.
Laupäeval oli Rõuge veepidu ja paadiralli. Mõtlesin suve alguses, et see aasta jätan selle ürituse vahele, aga keegi peab tööd ka tegema vahelduseks kõikidele nendele pidustustele ja käimistele, nii et õhtupoolikul olin ma juba Rõuges. Läksin Annu juurde, aga teda polnud kodus ja siis ta ema kutsus mind sisse, ootasin seal, kuni Annu linnast tuli ja läksime alla paadiralli starti vaatama. See aasta oli üsna vähe osalejaid. Mulle tundub üha rohkem, et see üritus hakkab ära vajuma. Turismi õppinuna näen, et oleks vaja uuendusi, uusi atraktiivseid tegevusi ja tõmbenumbreid, mis inimesi jälle vaatama kutsuks. Eks korraldusega oli ka sel aastal nii palju jama, et ega sealt väga head nahka loota polnudki. Samas ma olen uhke oma venna üle, kes osa korraldamise vastutusest enda peale võttis.
Paadirallil sai näha jälle vanu tuttavaid nägusid, kellega polnud ammu rääkinud ega isegi mitte näinud. Kui paljude inimeste pärast ma sinna paadirallile ei läheks, siis on ka neid, keda on Rõuge üritustel aastas korra hea jälle näha ja juttu rääkida. Chillisime Po ja Annuga ringi, kui meiega liitus Ats. Temaga sai ka ikka väga palju nalja. Hiljem ta oli muidugi nii kapsas, et ma ei viitsinud enam temaga rääkida, aga kuna sain ta bemmiga sõita ja selle alla parklasse talle tõin, siis viisin selle hiljem ka tagasi ja käskisin tal endal ka ära magama minna. Ats ütles, et ma olen ikka nii hoolitsev. Tahan lihtsalt sõpradele head, et nad endale jama kaela ei tõmbaks.
Margust nägin ka paadirallil. Ta oli hämmingus, et mitte kedagi peale Jane polnud Põhja-Läti familyst kohal. Kaks aastat tagasi oli terve seltskond koos, eelmisel aastal olid mõned ja see aasta polnud isegi juttu enam paadirallile minekust. Ma ei kujuta ettegi, kuhu kõik kadunud on. Janega sai ka räägitud. Ta on ikka ja endiselt nagu päike, kes särab ja keda on alati hea näha. Kahju ainult, et aega hakkab jälle lahutama ja pole enam nii palju suhelnud kui varem.
Vaatasin veel Taukari ära ja sii liikusime üles. Vahepeal oli Po Steveni ka kohale kutsunud, pidin tolle ka veel ära viima. Ta muidugi ei teadnud, kuhu ta minna tahab. Lõpuks otsustas, et läheb Misso, aga ta jäi vahepeal magama. Mõtlesin, et nüüd ongi pekkis, et ta ei ärkagi üles enam, aga õnneks ärkas ja ütles mulle, kuhu ma ta viima pean.
Pühapäeval ja esmaspäeval sai jälle veidi hinge tõmmatud, magatud, piltide tegeletud ja artiklit kirjutatud. Pühapäeval õhtul käisin veel Märdi tädimehe sünnipäeval, seal sai pulma asju arutatud, sest ma lähen ühele Märdi sugulasele pulmafotograafiks järgmine nädalavahetus. Soovisingi, et saaks ka sel suvel seda ametit jätkata ja nii läkski. Nüüd on mul parem objektiiv ka. Pean ainult mõned plaanid valmis tegema, kus, mis ja kuidas jne.
Jõudsin esmaspäeva õhtul natuke akadeemilise testi jaoks ka üle vaadata, aga tundus ikka paras pähkel. Märdiga kahekesi tegime seda, aga kumbki väga midagi ei osanud. Mul on lihtsalt liiga kiire olnud. Olen lubanud endale neli aastat, et võtan end kokku, õpin ja lähen teen selle ükskord nii ära, et on ka tulemust, aga elu teeb palju paremaid pakkumisi, millest oleks patt keelduda. Ma arvan lihtsalt, et iga asja jaoks on oma aeg. Kuigi sellel aastal mul jäi akadeemilisest testist parem mulje. Leidsin õige koha korraga üles, kohe tulid kõik sõbralikult rääkima ja kui olin mõelnud, et siin võiks olla mõni kuulsus, siis tuli Tippmodelli saatest tuntud Sandro sinna. Kõigele lisaks on ta veel Alani sõber.
Pärast akadeemilist testi kolasin veel linna peal, ostsin Märdile uued jalanõud ära ja siis käisin Pireti juures, uurimaks, kuidas tal proovipäeval läheb. Piret tuli ka tol päeval minuga Tartusse. Lisaks sellele nägin veel teisi tuttavaid Lõunakas: Kaidit, Pillet ja Silvat. Kõige naljakam oli Sportlandis. Vaatasin just mingeid riideid seal, äkki kuulen kõrval tuttavat häält: "Kas Teil on neid jalanõusid number suuremat?" See oli Sannu, kellega oli eile just jutuks, et ta ka Tartus. Jäimegi sinna rääkima.
Mingi aeg läksin koju ära, hiljem sain teada, et Piret sai peale proovipäeva Ivo ja Raiduga kokku. Oleks ka tahtnud nendega seal huumorit teha. Samas oli paar õhtut hea kodus ka olla.
Kolmapäeval hommikul kirjutasin teise artikli ära, suhtlesin sõpradega ja tegelesin arvutis igasuguste piltidega, mida on lihtsalt nii palju kokku kogunenud. Piret rääkis mulle eelmisest õhtust mingit fakti ja siis mul oli nii, et mis asja, ma nägin seda unes. Viimasel ajal ongi meil Piretiga nii, et ta ei pea mulle midagi rääkima, ma niigi tean, näen seda unes või tunnetan ära.
Kuna Krissu tuli Eestisse, siis neljapäeval läksin hommikul juba Märdiga tööle kaasa, võtsin auto, olin mingi aeg isa töö juures, rääkisin isaga juttu ja siis läksin maale vanaemale ja vanaisale külla, seniks kuni Krissu ärkas. Vanaema ja vanaisa juures on alati nii hea olla. Sai juttu räägitud ja siis vanaisa näitas mulle kõik aiamaad ja marjapõõsad ära, mis ta teinud ja istutanud on. Samal ajal vanaema, kes mind nii väga külla ootas, läks üldse kartulimardikaid korjama ja teda ma ei näinudki eriti. Rääkisin rohkem vanaisaga juttu, ta rääkis ja näitas mulle nii palju. Ta oli kogu oma talu ajaloo ja inimestest kirjutanud terve selle talve jooksul. Kohe näha, kust see kirjutamise anne mul pärit on. Samas muidugi see on minevik. Vanemate inimestega on aga tulevikust nii raske rääkida. Tol päeval tuli kolme põlvkonna vaheline suur lõhe ikka nii selgelt välja, et korraks tuli peaaegu pisar silma. Vaated on lihtsalt nii erinevad, aga midagi lubada on väga raske.
Lõuna paiku läksin Nurssi, rääkisin Krissu, Maidu ja Ardoga natuke juttu ja siis liikusime Krissuga Rõugesse Krissu vanaemale külla. Sellest ma olen tegelikult juba kirjutanud Krissu vanaema külalisteraamatusse, kuhu ta alati kirjutada käseb, kui me tal külas käime. Sel päeval sai ikka kõvasti nalja. Krissul oli vaja pea ära pesta, aga mammal polnud boilerit taga. Seni kuni boiler taha sai ja vesi soojaks läks, käisime Ööbikuorus, kust Krissu tahtis Toni vanematele suveniiri kaasa osta, aga seal polnud sellist, nagu ta oleks soovinud. Nad vaatasid seal mammaga ringi, ma jäin Maarjaga jutt rääkima, kes seal suvel töötab. Rääkisime ühikast ja niisama suvest jne. Lõpuks sealt ära tulime, siis mammal oli käes tükk suitsuliha ja Krissul mingi Rõuget tutvustav reklaamleht. Vaatasime siis toda, see aga oli nii illusoorne, sest vesioinas tundub pildilt hoopis teistsugusem kui päriselt ja vaatetorni meil enam pole. Minu arust on naljakas, et Rõuge kui nii jõukas vald ei suuda endale uut vaatetorni muretseda. Võiks ju olla. Isegi Meremäe vaatetorn on jälle olemas.
Käisime tagasiteel mamma juurde ka poest läbi, et mamma ei peaks süüa eraldi tegema hakkama. Krissu tegi muidugi välja ja ega mamma ka endale asju keelama ei hakanud, tellis ikka isuga kõik vajaliku kraami endale kokku. Me ainult naersime. Ma sõin sel päeval vist Krissu pärast peaaegu 3 jäätist ära.
Olime just autosse jõudnud kui väljas Lainekat nägime, panime ruttu ajama, enne kui ta meid näinud oleks. Läksime siis Krissu mamma juurde tagasi, hakkasime sööma, kõik oli ilus ja tore, kuni keegi koputas ja ukse lahti tegi - sealt kõlas Laineka hädine hääl. Kõigil olid nii head näod tol hetkel, mamma lõi suurest ehmatusest risti ette ja Krissu oleks peaaegu aknast alla hüpanud. Ma istusin rahulikult edasi, Krissu mamma läks talle ukse peale vastu ja ma panin köögi ukse kinni, et Lainekas Krissut ei näeks. Krissu ei tahtnud temaga üldse kohtuda. Krissu mamma ja Lainekas läksid tuppa rääkima ja Krissu läks pessu. Ma jäin kööki istuma ja naerma, kuidas Krissu mamma seletas Lainekale, et tal on klassiõe tütar külas ning peab temaga tegelema. Lainekas pidi hiljem tagasi tulema, aga me panime ukse lukku, et järgmist ehmatust vältida. See kõik oli nii haigelt naljakas ikka.
Olime veel mingi aja Rõuges ja rääkisime toas juttu, kuni kell oligi juba nii palju, et pidin Krissu Nurssi tagasi viima ja Märdile töö juurde järgi minema.

Kuna ma olin hommikul juba 5 ajal üles tulnud, siis ma olin õhtuks nii väsinud, et tiksusin vaikselt netis ega viitsinud teha eriti midagi, kuni Sannu kirjutas, et tal on tasuta pilet Saaremaa rannapeole, aga kõik on alt ära hüpanud ega taha temaga minna. Ma uurisin, et mis, kuna ja kuidas minek ja lõpuks nõustusin minema, kuigi too õhtu ma ei tahtnud ega viitsinud tegelikult üldse minna. Samas muidugi tundus ahvatlev ja ma olin eelmisel päeval nii muuseas rannapeo kodulehelt uurinud selle ürituse ning võimaluste kohta. Seega oli mul kogu vajalik info olemas ja järgmisel päeva lõuna ajal alustasime juba sõitu Saaremaa poole. Sellest tahaks ma teha aga eraldi postitust. Loodan muidugi, et jõuan ja vahepeal ära ei kao jälle.
Igatahes kokkuvõtteks, et reedest kuni pühapäeva hommikuni olin ma Saaremaal ning pühapäeva hommikupoolikul sain Pärnus Kerli, Anti ja Egoniga kokku, kellega meil olid ka nädalavahetuseks plaanid ning trippisime sealt edasi Kablisse ning Lätti ja Siguldasse.
Viimase hetke pakkumisi, millest oleks olnud patt keelduda, on sellel suvel tõesti palju olnud. Aga nüüd ma tahaks rohkem tööd teha, tegeleda veidi sügiseplaanidega ja veeta rohkem aega suve teises pooles koos Märdiga, kes pole kahjuks saanud paljusid ettevõtmisi ja käike koos minuga väisata. Homme lähme koos Märdi ja ta perega Viljandisse ta õele sünnipäevale.