Teisipäeva hommikul tahtsin toimetuse koosolekule minna, aga Sass ütles, et koosolek jääb ära. Ma olin nii vara linna ka juba läinud, et pidin ootama, kuni kell 9 saab, et Kaidile töö juurde asjad ära viia, mis Jaanika ühikast välja kolides minu kätte jättis. Mul olid need vahepeal täitsa meelest ära läinud. Rääkisin veel Kaidiga juttu ja siis kolasin poodides ringi ja otsisin Krissule hot dogi. Ma ajasin ta 4 minutit enne äratust ülesse, nii et ta vingus tükkaega telefoni otsas, enne kui end liigutama hakkas. Selle ajaga jõudsingi ma poes ära käia ja Nurssi sõita. Võtsin Krissu peale ja läksime Rõugesse. Vaatasime veel autos Krissu telefonist Saaremaa videod ära ja alles siis läksime mammat üles äratama. Sellised unimütsid ikka. Pärast sain mõlema käest veel pahandada, et ma inimestel hommikul magada ei lase.
Krissu mamma pakkus šokolaadi ja hakkas ise hommikust sööma. Me istusime Krissuga toas. Krissu tahtis, et mamma talle kohvi teeks, aga mamma tegi ainult endale - nii hoolitsev vanaema ikka onju?Seekord oli päris igav, sest Krissu oli unine ja lõpuks me istusimegi mõlemad telefonis ning ootasime, et mu vend üles ärkaks, sest tal oli vaja mingi pakk vastu võtta, kuhu oli minu allkirja vaja. Vahepeal rääkisid Krissu ja Toni telefonis, see oli nii armas ikka. Ega ma midagi Soome keelest eriti aru ei saanud, aga ikkagi oli nunnu, Krissu rääkis juba sellise nunnu häälega. Tavaliselt teda sellise häälega rääkimas ei kuule, tal on pigem selline ülbitsev hääletoon, nagu Aileril.
Kuna see kuller ikka veel tulnud polnud, siis läksime Krissuga seniks Nurssi, sest ta pidi tööd tegema ja väljas oli hea ilm. Käisime Nursist Krissu juurest korra läbi. Krissu Nursi vanaema tuli jälle mega sõpsi panema, vanasti ainult sõimas meid. Krissu võttis asjad, käisime poes ja siis läksime maja juurde niitma, õigemini Krissu läks. Ma tiksusin niisama ja sõin jäätist. Krissu Eestis käik ei mõju ikka hästi - söödab mind jäätisega paksuks.1 ajal liikusin tagasi Rõugesse. Ootasin maja ees, kuni kuller tuleb ja kuulasin tümmi - vanad ajad tulid meelde. Kuller käis ära, siis viisin venna linna. Tee peal sai igast asjadest räägitud, polnud jälle üksteist tükkaega näinud.
Õhtul hakkasin blogi kirjutama ilmselt, mida ka järgmisel päeval jätkasin. Kolmapäeva hommikul üritasin teisele katsele minna toimetuse koosolekule, aga Sass tuli jälle vastu ja ütles, et peatoimetajat pole. Selleks hetkeks olin ma küll nii vihane juba, et keerasin otsa ringi ja läksin minema. Ma olin nii vihane, et kui koju jõudsin, siis läksin magama. Kaks hommikut järjest ärkasin ilmaasjata nii vara üles. Lisaks sellele kulutasin lambist kütet. Õnneks sain iseseisvalt nädalavahetuse ürituste jaoks asjad aetud.
Kolmapäeval kirjutasingi ülejäänud pool päeva blogi. Järgmisel päeval alustasin uut, mille kirjutamisega ma aga lõpuni ei jõudnudki, kuna pidime Viljandisse, Märdi õe Tiina sünnipäevale minema. Minek aga tõusis järjest varasemale ajale, sest Märdi tädil ja tädimehel oli 10. pulmaaastapäev. Märdi ema juba terve päev rääkis, et lähme ikka torti sööma. Enne Viljandisse minekut käisimegi nende juurest läbi ega pidanud kahetsema - tort oli ülihea.
Võtsime Võrust Märdi peale ja siis Tartusse. Märdi vanematel oli vaja veel poodides käia, kuigi meil oli päris kiire juba. Lõpuks jõudsime Viljandisse alles poole 7 ajal.
Teel meenus mulle Milen, kellega me oleme alati Viljandis kohtunud, kui ma seal kooliga teatris olen käinud. Nüüd polnud juba päris pikalt näinud. Viimati kohtusime 2011. aastal laulupeol. Kirjutasingi talle enne Viljandisse jõudmist, sest telefoninumber oli kuhugi kaduma läinud mu telefoni vahetusega. Vaatamata viimase minuti teatamisele oli tal kohe aega kokku saada.
Käisin kõigepealt Tiina juurest läbi, sõime seal ja vaatasime tema ilusas korteris ringi ning siis liikusin kohe välja Mileniga kohtuma, sest pidime hiljem linnast välja Markuse vanemate kodu vaatama veel sõitma.
Tiina maja taga asub imeline Arkaadia aed. Jalutasin seal natuke ringi ja tegin instagrammi jaoks mõned pildid sellest lummavast kohast. Ma olen päris palju Viljandis käinud, aga Arkaadia aeda polnud varem sattunud. Õhtul pidi seal veel ilusam olema, aga nii kaua aega mul seal olla polnud, nii et on põhjust jälle tagasi minna.Kõige ägedam selle aia juures oli see, et seal oli kaks karusselli, mis olid peaaegu sellised, nagu Lätis vaaterattal. Käisin ühega isegi sõitmas, enne kui Milen jõudis. Ta rõõmsameelsust ja sära oli juba kaugelt näha. Minu jaoks on ta alati olnud üli positiivne, armas ja soe inimene. Kui me väiksemana msnis rääkisime, siis isegi kui tal kurb tuju oli, suutsin ma ta uuesti jälle naeratama panna. Igatsen neid armsaid vestlusi. Nii palju uusi inimesi tuleb kogu aeg juurde, et vanade sõpradega ei jõua enam nii palju suhelda.
Meil oli nii palju, millest rääkida. Peamiselt ikka ajakirjandusest, sest tema õpib referent/toimetaja eriala, aga mina töötan sellena. Rääkisime sisseastumisest ja ma juba kahtsen vist, et ma Tallinna ülikooli ei proovinud minna. Ei tahaks muidugi nii kaugele minna Märdist, aga Mileni jutu järgi on Tallinnas hoopis teistmoodi sisseastumine kui Tartus. Usun, et seal võib isegi mu unistus täituda. Järgmine aasta lähen kindlasti proovima.
Rääkisin Mileniga just peale jaanipäeva. Ta oli ka Pühakal, aga kuna mul polnud ta numbrit ja lõpuks oli tal aku ka tühi, siis ma ei saanud temaga kuidagi ühendust võtta. Ta rääkis mulle oma erialast ja kõigest, aga mina olin juba peaaegu kogu jutu unustanud ja küsisin jälle uuesti kõike. Kuu aegagi pole sellest vestlusest möödas. Kus mu mälu on??Milen ütles, et ma inspireerin teda oma piltidega Eestit mööda reisima minema. Ta lubas ainult teha seda seljakott seljas ja hääletades. Seda oli tõeliselt hea kuulda. Mul oli nii uhke tunne, et ma kellelegi eeskujuks oma tegemistega olen. Mul on igati hea meel, kui suudan inimesi oma käikudega inspireerida ja suvel kodudest välja ajada.
Väga kaua me rääkida ei saanudki, sest Tiina tahtis oma perekonda disgolfi mängima viia. Läksime ka Mileniga auto juurde, et kaamera võtta ja koos pilti teha. Märdi ema tuli sinna, hakkas täiega naerma ja ütles, et nägi vastu päikest, nagu Milenil oleks käes tühjaks lastud torupill. Milenil oli tegelikult käes rahakott ja telefon. Me ei saanud keegi aru, kuidas ta sellist asja näha sai. Pärast veel seletasid seal.
Tegelikult me ei viitsinud Märdiga algusest peale disgolfi mängima minna, aga proovisime ikka ära. Tiina näitas tehnikad ette, aga minul eriti hästi see lennutamine välja ei tulnud. Ma olen rohkem see taldriku lennutaja. Märdil aga tuli päris hästi välja. Teised olid sellest suuremas vaimustuses. Tegin seal mõned pildid veel ja kuna Märt oli väsinud, siis läksime auto peale.Hiljem sõitsime Viljandist välja, Ramsi suunas. Markuse vanemad elavad seal. Kõik olid hästi sõbralikud ja meid võeti hästi vastu. Vaatasime natuke ringi ja käisime Siniallika järve ääres jalutamas, kus oli parasjagu ilus päikeseloojang.
Neil on nagu turismitalu seal. Kõik on hästi välja ehitatud ja väga kena. Markuse ema on nagu mina, kellel on hea dekoreerimisvaist. Tema unistus on aga ilmselt juba täitunud, sest ta on saanud erinevaid ruume oma äranägemise järgi kaunistada ja nö teemastada. Mul on aga selleks vaja oma kodu, kus seda teha. Paljud asjad on juba olemas, mis lihtsalt hetkel seisavad kastides ja ootavad oma kohta.
Lõpuks oli kell juba 11 läbi, kui me liikuma saime. Kõik kallistasid ja ootavad meid uuesti ja pikemaks ajaks külla. Tagasitee oli lõbusam, sest Märt ei tundunud enam üldse väsinud. Ainult Anita oli ära vajunud. Mina: "Ta on nagu kreeka E siin istme peal."
Märt: "Ei, ta on A."
Mina: "Noh ongi õige värk siis, A - nagu Anita."
Rääkisime terve tee juttu, tore oli. Võrus oleks Märdi isa meid unustanud maha panna. Pidime Märdi töö juurest teise auto võtma ja siis koju.
Reedel jätkasin oma blogi kirjutamist. Mul on hull vaim peal jälle. Ei tea kauaks muidugi. Praegu peaksin ka koristama, sest Alari tuleb õhtul oma naisega külla meile.
Reedel oli väga haige ilm, äike ja tohutud vihmahood, mis Võru linna ära ujutasid. Põlvamaa oli üldse lumega kaetud ja Norras kraabiti hommikul akna pealt jääd. Kas see on juuli?
Õhtuks oli igatahes ilm ilus, natuke küll külm õhtu, aga vähemalt tuli lõpuks päike välja ja polnudki enam nii märg. Me läksime Anitaga Ostrova festivalile. Rääkisin eelnevalt korraldajatega ära, et tahan sellest suurepärasest üritusest kirjutada, saatsin ka mõned küsimused ja sain listi. Peale üritust saadan veel küsimusi. Siis saan järgmiseks nädalaks loo kirjutada.
Anitaga on tore käia üritustel, ta saab tasuta sisse ja temaga saab nalja. 2 aastat tagasi oli ta väike, siis polnud nii lahe, sest üritus kulmineerus, kas söögi, joogi või wc järjekorras seismisega. Sel aastal oli koos väga lõbus.
Kõigepealt vaatasime platsi peal ringi, mis ja kes seal üldse on. Rääkisime tuttavatega juttu, tegin pilte ja kui Traffic lõpuks saabus, siis olime meie kogu selle 1 tund ja 20 minutit lava ees esireas ning rokkisime täiega. Polnud nii ammu enam Trafficu livel käinud, rääkimata veel siis nii pikast kontserdist. Mul on kõik nende laulud peas. 2007. aastal, kui ma isaga hästi palju igal pool üritustel ja pulmades käisin, siis me kuulasime terve suvi Trafficu esimest plaati autos. Teine Trafficu plaat on ka mul arvutis olemas, toda ma pole nii palju kuulanud, aga laulud on ikka peas. Ühte laulu ma ainult ei teadnud, mida nad laulsid. Nad ütlesid, et on toda laulu vist ainult paar korda livedelgi nende 9 aasta jooksul laulnud.
Järgmisel aastal saab Traffic 10. aastaseks, mille puhul tuleb võib-olla ka juubelituur, kus ma plaanin kindlasti osaleda. Ma olin lihtsalt vahepeal unustaud kui head nad on. Nende aastate jooksul on mulle jälle Silver meeldima hakanud. Alguses oli mu lemmik Stig, aga nüüd ma veendusin kui hea on Silver. Tema ongi Trafficu süda. Kõik teised on ka muidugi lahedad. Nii moodustavadki nad super terviku. Kui Termika Pühaka live oli selle suve top 1 live, siis eilne Trafficu Ostrova live on top 2.Ma laulsin kõiki laule kaasa, aga kuna seal oli nii palju väikseid lapsi ja selliseid inimesi, kes teavadki ainult Trafficu "Für Eliset", siis ümbritsevad inimesed vaatasid küll, et ma olen vist nende kõige suurem fänn, et kõiki laule kaasa karjun, mida nemad seal võib-olla üldse esimest korda kuulsid.
Kontsert kulmineerus sellega, et ma tõin autost Trafficu postri, kuhu olin kunagi unustanud Trafficu trummari autogrammi küsida ja tegin selle "meie laulu" ajal lahti ning lehvitasin sellega aeglaselt kaasa. Alguses vaatas seda Stig, kes oli meie poolses lava ääres. Ta alguses ei saanud aru, mis see on. Vaatas seda natuke aega, hakkas naerma ja näitas thumbs up'i. Stig läks basskitarristi Tõnise juurde, näitas näpuga postri poole, Tõnis noogutas ja siis nad naersid ja meenutasid koos seal. Vahepeal vaatasid veel Ivo ja Robi ning kõige lõpuks Silver, kes vahepeal lava peal maas istus ja laulis. Silveri nägu vajus ka naeratuseks laiaks ja tema näitas samuti thumbs up'i. Nii hea tunne oli see, et suutsin nende kõigi tähelepanu tõmmata. Ma olin nagu tõeline fänn - vana, nende alguaegade pildiga, millel on ammu juba olemas autogrammid.
Lisaks kontserdile tegid nad veel 3 lisalugu ja vahepeal laulsid mõnda kuulsamat laulu, mis ei kuulu nende repertuaari, aga mida kõik kaasa oskasid laulda ja rahva veel rohkem käima tõmbasid.
Peale Trafficut läksime ära, sest Seto Miihi Summ tuli lavale leelotama. Peale nii head Trafficu kontserdit oli toda lausa valus kuulata. Läksime autosse paremaid lugusid kuulama. Kui 2 aastat tagasi käskis Anita mul muusika vaiksemaks autos keerata, siis nüüd ta lausa nõudis, et ma tümmi põhja keeraks. Sõitsime ja laulsime, kui kõigepealt kass tee peal jooksis ja siis tuli järsku kährik, kelle ma peaaegu alla oleks ajanud. Küsisin Anita käes: "Kes see veel oli?"
Anita ütles täie tõsidusega: "Pesukaru," nagu see oleks tõsi. Pärast naersime mõlemad, et wtf, pesukaru pole nii väike.
Võtsime Viitkalt veel Märdi peale ja siis koju. Aga ok, ma nüüd koristama siis.
No comments:
Post a Comment