Ära jahtu

Sama päeva, laupäeva, 11. juuli hommikul peale Peipsi ääres käimist: pool 12 äratus, kõne Egole ning taaskord uuele ringile. Ego ja Martin magasid ka hommikul paar tundi Eesti ema parklas ja kuulasid muusikat. Selle ajaga sai autol aga aku tühjaks, nii et nad pidid kahakesi auto mäest alla lükkama, et see käima saada, kahju ainult, et ma seda nalja ei näinud.

Kui ma välja läksin, olid nad juba mu maja ette jõudnud, kuigi Martinil olid raudselt suured jääknähud. Läksin ise rooli, et Haanjasse Kristianne juurde jäätiseputkasse jäätist sööma minna. Lootsime tasuta jäätisele, aga Kristianne ei nõustunud meile välja tegema. Ma korrutasin kogu aeg : "Isa maksab, ausõna!" Ühe jäätise sain ka selle nurumise peale, teise maksis Martin kinni. Vähemalt sai jäätist ikka täisraha eest, kuna Kristianne tegi mõlemal korral kaks ülisuurt palli ja ma sain üle pika aja jälle oma lemmikut pähklijäätist. Sõin, Ego ja Martin tõid jälle oma matkatoolid välja, istusid ja rääkisid Kristiannele meie eilsetest läbielamistest ning kutsusid teda täna õhtul endaga Lätti kaasa. Nalja sai päris palju seal veel. Kõik, kes mööda kõndisid ja üldse selle päeva jooksul me autot nägid, said kõhutäie naerda, kuna need paugulilled katsid endiselt autot. Ühesõnaga päris lõbus oli sellega nii mööda Võrumaad ringi sõita.

Väljas oli nii palav, plaanisime Tamulasse ujuma minna. Käisime Ego juurest läbi ning läksime Võrru. Martin ostis Statoilist burksi endale, kuigi ma valmistusin juba halvimaks ehk siis selleks, kui Martin juhuslikult kabanossi peaks jälle ostma. Reede juures unustasingi selle ära mainida, et Tartusse minnes ja tulles, kui me Olerexis käisime ja keegi kabanossi ostis, siis ma ei talunud üldse seda lõhna, mida see endaga kaasa tõi. See on liiga õõvastav mu jaoks. Ma ei tea, kuidas suudetakse üldse sellist asja süüa.

Edasi suundusime Parkseppa. Martin käis ka kodus ning võttis veel asju ja raha Lätti minekuks. Tagasi autosse tuli ta koos oma emaga. Tal on nii äge ema. Rääkis elu head teksti, kuigi ta sõnad panid Martinit piinlikkust tundma ja ta käskis tal ära minna. Martini ema arvas, et me käisime eile Lätis, kuigi eile, kui me Tartusse sõitsime ja Martini ema helistas, ütles Martin: "Ma ei saa praegu rääkida, ma olen Venemaal!"

Rääkides veel eilsest, siis käis Ego terve õhtu/öö mu päikseprillidega ringi. Tahtsin tal neid käest ära võtta ja ütlesin mitu korda: "Jaa pärast on mu päikseprillid jälle kõverad, nagu kõik eelmisedki." Nii ka juhtus. Nüüd pean jälle kõverate päikseprillidega ringi käima, kuni uued ja lahedamad kuskilt sebin.

Lõpuks jõudsime randa ka. Läksime kohe vette, aga mitte eriti kaugele, kuna Ego ei oska ujuda. Ma ujusin, Ego ja Martin ligunesid niisama vees. Pärast Ego võttis vees sülle mind, panime seal segast veits veel ja läksime välja. Anne oli ka rannas, käisime ta juures ja läksime Selverisse õhtuks sisseoste tegema. Ma olin niisama moraalseks toeks ja sõitsin suure käruga mööda Selverit ringi. Pärast seda suundusime tagasi Haanjasse, tahtsin veel jäätist. Kosel oli kaks hääletajat. Sõitsin neist peaaegu mööda, kui avastasin, et üks neist oli Gristel, võtsime peale. Ego ja Martin tegid neile ruumi ning viisime nad Puigale. Martin sõi just arbuusi autos, tänu millele Gristel jälle oma kõhtu selle lühikese ajaga täita sai.

Suur tükk ajab suu lõhki - järgmise pallijäätise söömisega tuli mul raskusi juba. Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam, nii et Ego pidi ise selle lõpuni sööma.

Lõpuks hakkasime tagasi Rõugesse liikuma, võtsime Jossu juurest kütet, käisime ujumas ja läksime Martiniga mu maja taha autot pesema. Mõtlesin, et kui ema ei luba, siis ütlen, et ma ise määrisin auto ära, mida ma põhimõtteliselt peaaegu ka tegin, aga ema oli täna eriti lahkes meeleolus, et kutsus pärast Martinit appi mingit redelt tõstma.

Selleks ajaks, kui Ego poest jõudis, oli auto peaaegu puhas juba. Egole jätsime pesta kõige hullema koha, auto esiosa - stange jne, sest seal oli kõige rohkem paugulilli ja neid tuli järjest veel välja igalt poolt. Pärast nad tegid auto seest ka puhtaks, paigutasid asju pagassis, nii et kõik ära mahuks jne. Viisin nad jälle Eesti ema parklasse ja läksin seniks koju, kuni Kädi tuli.

Pärast läksime nende juurde tagasi. Istusime niisama autos ja meenutasime eelnevat. Ego leidis kuskil šokolaadi, mis oli nii üles sulanud ja meenutas stressipalli, mida käes muljuda sai.

Martin tuli lagedale jälle oma läti sõnavaraga: "Lakman tirsa prauksman Riga."

Mina: "Mida see tähendab?"

Martin: "Laku pe**et ja käi Riiga!"

Sellele järgnes mingi ülihaige rebimine, nii et ma lihtsalt pikutasin seal ja naersin lakkamatult. Kuskilt tuli laul "Sexy eyes", mida Ego ja Martin laulsid kaasa sõnadega "seksihais". Pärast ööbikorgu läksime, siis seal ka veel laulsid seda.

Vaatamata sellele, et ma õhtuks mega laip juba olin, läksime isa ja Kädiga mu väikse sugulase, Janise sünnipäevale, kus ma küll juba kolmapäeval käisin, aga täna oli põhipidu, kus kõik sugulased koos olid. Sõime, jõime ning läksime batuudi peale hüppama. Suht lõbus oli kogu see õhtu. Janis oli endale sünnipäevaks ATV saanud. Nii sõitsidki kõik mu väiksed sugulased sellega terve õhtu ringi. Janis tegi mulle ka tiiru. Tal on aga piisavalt sõiduoskust juba, et kõike kurve nii võtta, et mul oli raskusi kinni hoidmisega, mitu korda oleks pealt maha lennanud. Janis ise oli umbe õnnelik, kui mind kiusata sai.

Rääkisin Eglega, kelle vend Liivar juba päris pikalt haiglas on olnud, kuna ta sai jahil kuuli vms jalga. Helistasimegi talle. Ma ei olnud temaga nii kaua rääkinud. Kui ta haiglast välja saab, siis lubas Egle ta enda poole Priitu ja Rasmust hoidma kutsuda, kuigi me naersime, et nemad peavad siis hoopis Liivarit hoidma hakkama.

Pärast sõime torti ka. Ma just eile mõtlesin sefiiritordi peale. Mu mõttejõud töötab jälle iseenesest vist. Kõik hakkasid laiali ära minema, siis lasti kõige väiksem, 1,5-aastane sugulane laua taha. Ta nimi - Kevin (üksinda kodus) ütleb juba kõik. Mu isa ja sugulane rebisid seal kahekesi. Isa: "Nii rumalalt jäi täis, et hakkab pudeleid lõhkuma." - too ajas laua peal kõik asjad ümber.

10 ajal mindi koju ära. Väljas oli valge, aga me sättisime juba magama, kuna Kädi oli samamoodi terve eelneva öö üleval olnud, nagu minagi. Kädi jäi magama, mul ei tulnud ikka und. Ajasin väikse emmega msnis juttu. Lubasin talle, et veedan kunagi temaga ühe täispika päeva rannas selle eest, et ma täna teda ära ei jõudnud oodata. Nii läksimegi järgmine õhtu Kädiga linna. Rõuges oli ja on endiselt nii igav elu, kuigi me leidsime pühapäeval päris palju tegevust peale kodus hangumist ja magamist: käisime järve peal kanuuga sõitmas ja kunstikuuris kiikumas. Siis helistas veel Pehka, kellega ma ka peaaegu aasta aega rääkinud polnud. Ta oli ka lõpuks Rõugesse jõudnud ja kutsus välja. Viimasel ajal ongi nii hea see, et kõik sõbrad tulevad ise kogu aeg Rõugesse mulle külla või kutsuvad niisama välja. Ise ei peagi minema kuhugi, kuigi mulle meeldib igalpool rohkem, kui siin.

Pidime pühapäeva õhtul Viljandisse minema, aga kuna Ego ja Martin olid oma Lätis käigust nii läbi, siis ei saanud me nendega kuidagi kontakti. Nii tuligi mul mõte linna minna. Läksime randa, kuhu Väike Emme mind mitu korda kutsunud on. Ta ise mängis seal võrku ja tuli ka pärast meie juurde. Kutsusin veel Egle sinna ja lõpuks liitusid vahelduva eduga veel mõned sõbrad/tuttavad, kes möödakõndima juhtusid. Väike Emme kiusas jälle mind oma jutuga. Proovisin ta muusikakooli sõrmust sõrme, mis pärast mu kätte jäigi. Alles hiljem, kui ma juba peaaegu linnast välja hakkasin jõudma, helistas ta ja käskis selle tagasi tuua, aga pole seda siiani teinud.

Rannas istudes tuli mul järgmine mõte: "Läheks Nurssi!?", kuna me arvasime alguses, et Ego ja Martin on seal. Helistasin Krissule ja kuna ta homme kauaks ajaks ära Soome läheb, siis oli veelgi rohkem põhjust Nurssi minna. Polnud aga ühtki võimalust, kuidas sinna saada. Jalutasime linnast välja Kubja bussi peatuseni ja hakkasime hääletama. Nagu ma Eglele ütlesin: "Me helistame, kui surnud oleme."

Meil sai Kädiga üldse nii palju nalja. Ühel tuleb mõte, siis asume kohe koos teostama. Terve päev kummitas mind Awe uus laul "Ära jahtu". Terve päev kuulasin ja laulsin seda Kädile.

Jõudsime linnast välja, siis Kädi hääletas, ma küsisin sihtkohta, kui auto kinni pidas. Kusjuures me mõlemad hääletasime esimest korda elus, aga ma olin veendunud, et meid võetakse kohe peale, sest kes ei peataks kinni, kui kaks blondiini tee ääres hääletavad. Teine mõte oli see, et iga heategu saab tasutud - eile võtsin ma Gristeli ja Briku peale, kui nad hääletasid. Nii ka kõik toimis. Esimene auto, kuhu hääletasime, võttis kohe peale. Meil oleks võimalus Rõugesse saada, aga me läksime Käätsos maha. Kõndisime mingi 200 meetrit, siis hääletas Kädi uuesti, jälle võeti peale. Läksime Nursis poe juures maha ja jalutasime Krissule vastu. Seal oli igasuguseid koos, eraldusime neist ja lõpuks jäid ainult Krissu, mina, Kädi, Sillu, Janely, Kaira ja Sälly. Jalutasime ringi, kuni Krissu Veltzile helistas, et too meid Rõugesse viiks. Läksime Veltzi ja nende maja juurde. Vanasti ma kartsin sinna minna, kuna seal on igasuguseid "võta üht ja viska teist" koos ja selles kohas viibimine võib mõjutada inimese head reputatsiooni, aga nüüd ei valmistanud sinna minek enam mingeid raskusi. Pigem ma naersin kogu selle idiootsuse peale. Sillu kommenteeris ja rebis ka veel lisaks, nii et ma olin lõpuks nii kõveras juba. Seal oli nii palju igasuguseid väikseid lapsi, kes mööda õue ringi jooksid ja väga segast panid. Lisaks sellele igasuguseid muid kahtlasi tüüpe ja eitesid. Kohutav tegelikult, mis elu osad inimesed elavad. Sellepärast ma ütlengi, et mul on ikka väga hästi läinud ja ma olen elanud briljantset elu, võrreldes sellega, kui palju ma teiste pe**e läinud elusid kõrvaltvaatajana nägema juhtunud olen. See kõik, mis seal toimus, ajas mind naerma. Võib-olla nad ise on rahul sellega, aga see pole kindlasti elu, mida oma lastele pakkuda. Nende vanemate näol on näha see, millised tulevikus kõik need väiksed lapsed seal hoovi peal olema saavad.

Aga see selleks. Sillu rebimine oli ikka põhiline. Ajasin Kairale niisama mingit teksti, mille peale ta ärritus ja mind rusikaga õrnalt lõi, mille peale Sillu ütles: "Biku närvi läheb, siis oled seal üleval traatide vahel!"

Avastasin Sillu uue parasiitsõna "mhm", mida ta elu naljakalt kogu aeg iga asja peale ütles. Janely omakorda pööras tähelepanu sõnale "niiviisi", mida ma endale märkamatult kogu aeg kasutan.

Lõpuks tuli Veltz. Tal oli eile sünnipäev, soovisin õnne ja siis ta viis meid Rõugesse oma ägeda oranži autoga. Käisime Kädiga korra kodust läbi, võtsime rattad ja läksime Sännasse. Sillu pidi ka tulema, aga ma sain ennem veel Joosepiga kokku ja Sillu jõudis seniks juba koju ära minna, kui me lõpuks täiesti Sännasse jõudsime. Alguses helistasin Joosepile, ütlesin, et ma sõidan Sännasse praegu. Joosep: "Sa oled täitsa totu ikka!" ja lubas natukeseks välja tulla.

See oli nii hea, kuidas Joosep sääskedega võitles - jooksis ringi, vehkles, tantsis ja ajas neid vahepeal oma plätuga taga. Ta polnud ikka eelmisest korrast õppinud ja rohkem riideid selga pannud. Lõpuks tõi ta autost mingi teki ja pani selle endale ümber, et sääsed enam kallale ei pääseks, aga ta nägi sellega nii naljakas välja, et me ainult naersime. Mul hakkas Joosepist nii kahju, et liikusime üsna varsti edasi ja lasime tal koju sääskede eest põgeneda.

Jõudsime Sännasse, siis Mannu, Deivi ja tsoorukad olid seal. Rääkisime juttu natuke ja tulime tagasi Rõugesse, kuna Sillut polnud ja sääski ka ei tahtnud sööta enam. Kädi läks magama, ma olin netis veel mingi pooleööni.

Hommikul sai naerda jälle, kui mu haiged unenäod meenuma hakkasid.

Esimene unenägu: Oli jälle uus 1. september. Ma olin nii õnnlik, et ma ikka veel VKLG-s käisin ja me polnudki suvel lõpetanud, üks klass oli veel käia jäänud. Joosep oli meie kooli, meie klassi tulnud. Tahtsin talle näidata, kus söökla asub, aga ma ei leidnud seda üles, kuna olin suve ja meie ägedate seiklustega unustanud, kus söökla ja kõik muud ruumid koolimajas asuvad. Lõpuks tuli välja, et söökla oli seal, kus on raamatukogu. Mul oli unes nii piinlik, et ma ise käin seal koolis ja ei tea isegi, kus söökla asub, nii et pidin kellelgi kolmandal meid laskma sinna juhatada. Olime raamatukogu ukse juures, näitasin Joosepile, et seal on söökla - söökla algas sealt, kus raamatukogust konverentsi saali see ukse moodi asi läheb.

Läksime trepist üles ja jõudsime vene keele klassi. Seal oli sama laudade paigutus, nagu siiski, kui ma seda ussi põrandal roomamas ühes eelmises unenäos nägin. Istusin maha ja rääkisin õpetajaga, et Joosep meie rühma tuleks. Õpetaja aga vaidles vastu ja ütles, et Joosep on tark ja peab teise rühma minema.

Teine unenägu: Sõitsime Joosepi uue autoga Leevakule. Ta tahtis autos Avril Lavignet kuulata ja küsis, et kas mul on mõni tema laul telefonis. Ma tahtsin, et mul oleks, aga ma teadsin, et mul pole ühtegi. Joosepil fännas seal unenäos täiega Avril Lavignet ja tema laule. Hakkasin otsima, lõpuks leidsin ikkagi ühe laulu "girlfriendi". Panin selle käima, siis Joosep hakkas täiega kaasa laulma, nagu reedel, kui me Peipsi äärde sõitsime.

Lõpuks jõudsime Leevakule, kõndisime kuskilt võsast läbi. Ta tahtis mulle näidata laululava, mille olemasolust paljudel aimugi pole. Joosep: "Vaid vähesed teavad, et selline koht on olemas. Tahan sulle seda näidata." Seal oli mingi rahvas, mingi pidu oli, aga siis unenägu lõppes.