Jalg ees, uks taga

Tänast, 10. juuni blogi alustaks taas pidulikus võtmes, kuna kuu aja pärast täitub aasta sellest, kui ma siin blogimist üldse alustasin. Lisaks sellele on täna Annamiia 18. sünnipäev, kuhu ongi eesmärgiks tänase päeva jooksul jõuda.

Ets arvab, et kui ta on üleval, siis peavad kõik teised ka ärkama ning saatis sõnumi, sisuga: "Friday, friday, biku don't sleep!" ja nii mu uni juba hommikul 7 ajal kaduski. Läksin msnis, mõtlesin just Eliisi peale, kui ta ka msni tuli. Eile läks Krissu juurde minekuga kiireks ja meil jäi Eliisiga jutt pooleli, nii jätkasingi seda. Eliis rääkis eile sellest, kuidas ta kalale ei saanud minna ning lisas: "Selle eest saab telgis magada."

Mul oli see nii täpselt meeles, et küsisingi hommikul ta käest: "Tulidki telgist praegu?" Mul oligi õigus. Olime nagu kaks noliferit hommikul vara juba üleval. Meenutamaks mu eelmist nädalavahetust Lätis, teatas ta: "Ma ei tea, kas ma jõudsin sulle rääkida, et ma käisin ka Lätis ja sain saldejumpsi, terve kasti kohe." Mul tuli ka nüüd mega isu ikka Lätti minna, kuna mu soov saldejumpsist pole ikka veel täitunud.

Terve päev tegin hullult plaane, kuidas õhtuks kamp kokku saada, et suund Ida-Eestisse võtta, asukohaga Jõgevamaa, Pala vald, Ranna küla, Peetri talu. Lõpuks oli kell juba nii palju, et läksin bussi ootama, et linna minna. Vaatasin niisama ringi bussijaamas, kuni auto peatus. See oli mu sugulasest politseinik, kes öisesse vahetusse tööle läks. Umbe rebimine käis kogu tee, kuni Võruni. Ma näen ikka kõigi arvates nii alakas välja, et ta ka küsis: "Oled ikka täisealine nüüd?"

Mina: "Ammu juba!", mille peale ta mu sünnipäeva püüdis meelde tuletada. Arvas, et ma sain eelmine aasta 18, aga lõpuks, kui ma ütlesin, et sain juba üleeelmine aasta 18, ütles ta: "Siis on jah ammu!"

Küsis, et kas ma lähen peole, mille peale ma mõttes naerma hakkasin, kui oma kujutluspildis ette kujutasin seda, kui ta mind õhtul juhuslikult autoga kinni peaks kuskil pidama.

Sain peatuse Kreutzwaldi 52 ees ja kõndisin sealt kesklinna, et Egoga kokku saada. Käisime Maximas ja läksime randa. Väljas oli nii palav, mõlemal oli nii palju riideid ka seljas. Lõpuks võttiski Ego pluusi seljast ära, et veel viimast päikest oma niigi pruunile kõhule püüda. Istusime ja jutustasime mitu tundi rannas, kus oli veel palju sõpru ja tuttavaid, kes mööda kõndisid. Mingiaeg helistas Maarja, kellega Ego pidi kokku saama. Kõndisime talle vastu, kui Ego Nõia-Intsu nägi ja pärast mulle veel mitu tundi laulis: "Nõia-Indrek, Nõia-Indrek, see jah on kõige parem" jne. Saime Maarjaga kokku ja läksime tagasi randa. Nägin Jaanust üle pika aja. Ta polnudki enam nii skinn nagu alguses pildi peal, mille ta mulle paar nädalat tagasi saatis.

Ego ja Maarjaga sai ka nalja. See jutt, millest me kõigest rääkisime - ise ka ei usu. Põhiteema oli Ego Austraaliasse minek, kuhu ta vahetustega kõik oma naised külla kutsub, makstes kinni kõigi kaheotsa piletid. Teine mõte oli, et kutsub kõik korraga jõuludeks sinna külla, siis läheb kakluseks jne. Ma lubasin kõike seda oma kaameraga jäädvustada.

Maarja pidi ära minema, siis saatsime ta ära. Viimast korda, kui me Egoga randa tagasi kõndisime, märkasin, et me olime kogu aeg mööda kõndinud kohast, kus mu ajaloo õpetaja oma sõbrannadega aias ümber laua istus ja ilmselt midagi tähistas. Me muidugi Egoga tegime mega kino seal, hoidsime käest kinni ja laulsime jne. Kujutan ette ajaloo õpetaja nägu, kui ta seda kõike nägi.

Jõudsime randa tagasi, siis helistas Ego Joosepile, kuna Joosep oli viimane lüli, kelle kaasatulek õhtul vajalik oli. Mingiaeg tuligi Joosep koos Annega randa. Ego ja Joosep rääkisid, kuidas nad mind ja Annet autot pesema panevad jne. Me mõlemad keeldusime seda tegemast. Rääkisime seal veel, kuni Anne ära tahtis minna. Joosep läks teda viima, aga helistas hiljem ja ütles, et Anne tuleb ka meiega õhtul kaasa. Ego helistas Martinile. Too ka hangus veel kuskil, pidi ema kuhugi viima ja rääkis, et kohe tuleb, aga see kohe oli alles tunni aja pärast. Me jõudsime seniks Egoga juba Määdi platsi peale ootama minna, kuhu järjest rahvast kogunema hakkas. Alguses tulid Maarja, Maria, Oha ja Jürgen ning siis Innu, Tamm ja Priit. Kõik olid umbe lõbusas meeleolus ja tulid rääkima. Põhitekst käis ikka Innu ja Jürgeniga, sugulaste värk - ainult seletaks. Inimesi järjest kogunes, veel mõned paralleelikad, Moks ja osa rahvast Kreutzust ning siis hakkas järjest kõigil sõnumeid tulema - selgusid mata eksamitulemused. See oli kirjeldamatu hetk. Kõik läksid õnnest lolliks, hüpati, joosti ja karjuti mööda platsi ringi. Kõrvalvaatajana oli see lihtsalt nii hea vaatepilt - nii palju emotsioone, rõõmu ja energiat. Priit oli õnnetipul, kuna ta vist kartis läbikukkumist, aga sai täpselt 20 punkti ära. Mul oli nii hea meel ta pärast. Enamuste punktid olid nii nagu nad olid, üks tüdruk, kelle nime ma ei teadnud, sai üle 80 punkti. Ta ümber käis hull teema. Ta ise oli ka mega hämmingus.
Lõpuks jõudis Martin ka autoga kohale, aga ta sõitis nii aeglaselt, et me Egoga tükkaega naersime. Parkis auto keset platsi, tuli välja ja läks pagassist tümmi valjemaks keerama. Ta oli mingi muusikakeskuse moodi asja auto peale leiutanud, kruttis neid nuppe seal kogu aeg. Ma mõtlesin, et peaks auto normaalselt ära parkima, aga sõitsin kogemata liivahunnikusse, mis seal oli. Ühed, kes pealt nägid, said päris palju naerda. Alguse kohta polnud paha jah.

Peagi olid Joosep ja Anne ka kohal, Joosep viis oma auto ära ning hakkasime kõik koos Tartu poole liikuma. Pidin aga veel Pireti juurest läbi käima, et oma kaamera ära tuua, mis talle Austriasse kaasa olin andnud. Enne Pireti maja oli mõnus kruusatee, kus rallitatud sai. Kõik küsisid, mis ta nimi on ja nii, kui auto peatus, hüppasid kõik autost välja ja karjusid: "Pireeeeet!" Alguses sinna sõites oli muidugi põhiteema jälle KANAAA. Võtsin Pireti käest digika ja läksin teiste juurde tagasi. Suitsupaus, mille ajal Martin jälle ära rebida ei jõudnud, kommenteerides oma sandaale, mille ta oma jutu järele kuskil laadalt ostis: "Ühe vanamutiga laada peal kauplesin...näed, siit saab reguleerida" ning demostreeris seda.

Sõitsin, kuni Savernani, siis läks Joosep ise rooli. Ta oli nii hasardis juba sõitma minekust, et keeras kohapeal rooli ja kujutas ette, et ta on mingi ralliäss vms. Seni jõudis Martin juba autost välja hüpata, kõikudes parklas oleva reka tagastange küljes ning käskis nii mul endast pilti teha. Teised naersid, et pärast on rekas sees keegi.

Sõitsime edasi, istusin taha kahe hullu vahele. Ma ei suutnud seal olla üldse, kuna seal oli nii palav, bass peksis vastu selga ja nad jõid lakkamatult. Alguses ma tundsingi Joosepi pärast muret, kuna nad pakkusid talle ka, aga ma keelasin neil selle ära, kuna ma ei tahtnud üksinda kainekas olla ja ööläbi sõita.

Ego ja Martin hakkasid Annele Kristjani teemat ajama, mille peale ma tegin mega avastuse, et ma tean ka Annet siis päris ammusest ajast. Me oleme samadel Tsooru pidudel käinud, kuigi näojärgi ma teda ei mäleta, siis mingi pilt tuli ikkagi silme ette. Küsisin ta käest: "Sa oledki see Annega, kes Kristjaniga käib v?" Elupaljud on rääkinud sellest, aga ma ise pole kunagi sellele tähelepanupööranud.

Jõudsime Tartusse, Tartu vangla juures haises nii jõhkralt, et me oleks peaaegu otsad andnud, kui see veel kauem oleks kestnud. Suundusime McDonaldsisse, kuigi alguses käisime Statoilis. Martin astus esimesena uksest sisse, vaatas siis nõutult kahele poole ja ütles kõva häälega üle Statoili: "Ma tahan vetsu!"

Meie, kes me talle järgnesime, hakkasime täiega naerma. Martin ja Ego üritasid wc-d leida, katsusid mingeid uksi kuskil. Lõpuks leidsid õige ukse. Ego küsis Anne käest, et mis ta perekonnanimi on. Joosep: "Allas!"

Martin tuli aga just wc-st ning ütles Joosepi sõnu kuuldes kõva häälega: "Jumal oli Allah!"

Järgmisena läks Joosep wc-sse. Kui ta sealt välja tuli, hakkasid Ego ja Martin naerma, kuna mingid paberid olid ukse vahel. Ego: "Joosep, mida sa laamendasid seal?"

Seni, kuni Ego wc-s oli, avastasid Martin ja Joosep mingid tuuletegemise värgid, mis seal müügil olid. Panid need tööle ja siis käisid ringi mööda Statoili nendega. Üks oli mingi hellokittyga ka veel. Ma ei jõudnud ära naerda enam neid ja nende lollusi.

Lõpuks läksime Mc-i. Ukse taga jäid kõik korra seisma ja oli jutt, et sisse minnes ei karju keegi: "Kanaaaa!"

Okei, läksime siis sisse. Kõik olid korra vait, vaatasid ringi, kui korraga Martin röökima hakkas: "Kanaaaa!", Ego samamoodi.

Läksime järjekorda. Päris pikalt pidi ootama, enne kui meid teenendati. Ego ja Martin ei jõudnud ära kommenteerida. Kõik tellisid hullult süüa endale, mc-i eined, joogid ja põhiliselt kastmed. Müüja: "Mis kastet tahate?"

Ego: "Mul pohh, ma võtan kõik kastmed!"

Müüja vaatas teda imelikult, naeris ja pani kõik kastmed.

Ma ostsin jäätisekokteili, millest ma ka ainult pool ära juua jõudsin, ülejäägi andsin Annele.

Hakkasime välja minema, Martin peatus enne väljumist, viskas käppa ja ütles: "Aga tsau rahvas, me lähme siis!", nagu kedagi huvitaks, et me ära lähme sealt, kuigi kõik peatusid ja jäid meid tagantjärgi vaatama.

Ütlesin Annele, et ma ei suuda seal taga enam istuda ja istusin ise ette. Sealt sai ka parema ülevaate tagaistujatele, kes sööki näost sisse ajasid. Joosepil läks söömine kõige kiiremini. Ego ja Martin alustasid burksist, kui selle söömine oli lõpetatud, kallasid Anne ja Ego kõik kastmed friikate peale ja hakkasid sööma. Ma ei kujuta ette, kui hull see võis olla, kuigi nad räägivad siiani, et mega heaa oli.

Sihtkoht oli juba varem paika pandud ning tomtom-i juhatusel hakkasime Ranna poole sõitma. Polnudki tegelikult enam nii palju jäänud, kui algselt tundus - mingi 40-50 km. Joosep sõitis ise sinna, ma pidin tagasi sõitma pärast.

Teel sinna sai igasugust nalja. Ma pidin pidevalt laule vahetama, aga ma ei osanud ja siis lõpuks pidi ikkagi Anne või Ego seda ise tegema. Muusikaga oli üldse kogu aeg mingi teema, kuna meil kõigil vist on erinevad muusikaeelistused. Ego näiteks kuulab mingit minu jaoks masekat, Egole ei meeldi jälle see, mis Joosepile meeldib jne. Lõpuks ma õppisin ikka ära, kuidas laulu vahetada saab, siis panin seda, mis mulle või Joosepile meeldis. Martin keeras taga nuppe ja käskis vahepeal eest muusikat kõvemaks keerata, et ainult bass ei lõhuks. Pidevalt oligi see, et muusika oli nii vali, et ei kuulnud, mida keegi räägib.

Siis kõik ropendasid terve öö jooksul suht palju, mille peale ma lubasin neid ropendamisest võõrutama hakata. Saab raske olema, aga võiks õnnestuda.

Mingi aeg küsis Ego: "Martin, sul on süüa veel v?"

Martin: "RawRRR."

Ma ei tea, mis Ego ütles, aga Martin vastas talle: "Lego, sa oled loca!"

Martin hakkaski oma rawrr teemat ajama. Me ei jõudnud enam ära naerda, kui haigelt ta seda ütles. Martin: "Mu kiisu teeb rawrrr."

Joosep sõitis ühes kohas valesti, kuna eluhalb oli jälgida seda tomtom-i, kui see seal keskel käigukangi juures oli. Martin: "Pane akna külge. Sellel on iminapakas küljes!"

Joosep hakkas naerma ja ütles: "Ise oled napakas!" Lõpuks ei jäänud see ikkagi akna külge püsima.

Olime veidi maad Tartust välja sõitnud, kui Martin juba metsapeatust tahtis. Joosep peatus kuskil kõrvalteel keset teed. Kõik läksid autost välja, Joosep kangutas ühe helkurposti maa seest välja, Martin hüppas teise helkurposti külge, mis meenutas rohkem postitantsu, aga siis tuli metsast auto. Peideti ruttu postid ära, õnneks too teine auto mahtus nii mööda, et ei pidanud autot ümber parkima. Kui auto mööda sõitnud oli, hakkasid Ego ja Joosep helkurpostiga pesapalli mängima. Ego viskas kivi õhku ning Joosep püüdis helkurpostiga sellele pihta saada, aga ei õnnestunud ja siis ta viskas selle posti niisama võssa ära.

Sõitsime edasi. Hakkasime Rannale jõudma, helistasin Annamiiale, aga ta ei võtnud vastu, kuna ta oli juba suht joogine ega mäletanud, kuhu oma telefoni pani. Jäime kuskil seisma. Ego ja Martin hakkasid oma plaani teostama - kirjutasid suurele papist plakatile: Just merried, panid selle tagumise kojamehe vahele ning hakkasid purke üksteise järel nööri otsa panema, selleks pidi aga enne purkidesse augud tegema. Algul polnud teha millegagi. Martin otsis, kuni leidis oma õe Anna käärid, millega hakati purkidesse auke sisse taguma. Martin pani üldse nii segast, tegi taskulambi valgel endast pilte ja tuli igasugustele mõtetele, kust midagi rotti lasta. Teeotsas, kus me peatusime, oli eravalduse silt. Martin läks uurima, mis võtit vaja on, et toda sealt lahti kruvida, ise seletas, et põhivõtmed on 13 ja 15, millega teatud liiklusmärgid postiküljest lahti käivad. Tal polnud aga ühtegi võtit kaasas, mille peale ma soovitasin tal toorest jõudu siis kasutada.

Joosep üritas seni tomtomil täpset asukohta leida, aga unustas kogu aeg ära, mis koht see oli. Lõpuks mul oli endal ka juba juhe koos, mis vald, mis küla ja mis talu see oli. Ma ei leidnud isegi oma kotist asju enam üles. Joosep tegi raha lahti mulle, siis ma ei saand üldse mitte midagi aru enam. Ma olin mega mõttes, et kuidas me Annamiia kätte saaks või kohale jõuaks sinna. See oli ka hea, kui Joosep ees istus, aga ta dressikas kõige taga akna juures oli ja ta end sinnani küünitada üritas, kuid jäi siis peaaegu istme vahele kinni. Lõpuks pidi Ego talle ikkagi ise selle kätte andma.

Mul meenus koht, kust me ennist mööda sõitsime ja valgust nägime. Hakkasime tagasi sõitma, aknad olid lahti ja väljast kostus purgi kolin, selline tunne oli, nagu kari hobuseid kappaks auto taga. Joosep sõitis päris palju maad edasi, keeras sis ümber ning peatusime kuskil sauna juures. Tahtsime juba sinna minema hakata, kui mingi mees meile vastu tuli. Uurisime, kuidas me Rannale saaks, küsisin, et ega ta juhuslikult ei tea, kus täpselt see Peetri talu asub. Ta mõtles, aga ei suutnud meenutada sellist talu kuskil. Martin: "Peetri talu, Pjotr noh!" Kõik naersid. Too mees ütles, et oskab meid juhatada ainult Ranna puhkemaja juurde ning seletas ära, kus see asub. Me ei saanud alguses midagi aru. Ta oli isegi nõus kaasa tulema meiega, kui keegi ta pärast tagasi tooks, aga me ütlesime, et saame ise hakkama ja asusime teele. Ego hõikas talle veel järele: "Edu teile saunas!"

Sõitsime mööda kitsast tänavat, samas oli see ikka täielik ääreala - meri paistis ja tee ääres oli järjest üsna mitu maja. Ühe juures oli valgus, aga me sõitsime mööda ning jõudsime Ranna puhkemaja juurde. Kõik läksid autost välja ja tormasid otse üle kivide mere äärde, kuigi kaugemalt läks trepp ka. Tegime pilte seal ja Ego tahtis juba ujuma minna, aga ma ei lubanud, kuna ta oli üsna purjus. Kuigi seal oli niii ilus, hakkasime tagasi liikuma, et sealt, kus ma ennist valgust nägin, küsida, kus Peetri talu on. Martin hüppas jälle kapoti peale nagu tal kombeks on saanud, kuigi täna suutis ta juba katusele ka ronida. Lõpuks, kui kõik autos olid, läksime tagasi. Seal hoovis, kus ma valgust nägin, tuli tuttav pilt silme ette - tuttav auto ja koer. Ma ei tea, kuidas ma ennem seda ei märganud. Nüüd olin kindel, et see on õige koht. Käskisin Joosepil sisse sõita, jooksin autost välja ja küsisin trepil istunud tüüpidelt, kus Annamiia on. Annamiia tuli just välja, jooksin ta juurde, et õnne soovida, kuigi ta õigeks sünnipäeva kuupäevaks me ei jõudnudki. Kell oli mingi 1 juba selleks ajaks. Annamiia imestas täiega, et me iseseisvalt selle koha üles leidsime.

Kõik teised olid ka autost välja tulnud ja mulle järgnenud, et teda õnnitleda. Jäimegi sinna välja. Saunas, kus kõik istusid, oli kuum ja üsna vähe ruumi. Eveli ilmus ka välja kuskil. Kukkusin seletama, nagu tüüpiliselt, kui oma sugulasi kohtan. Pildistasin teda ja ta kutti ning lubasin kõik grannyle ette näidata. Ma olin nii rõõmus, et ma kohale sinna jõudsin. Keegi Annamiia sõbrannadest väitis, et me pole Annamiiaga 2 aastat üksteist näinud. Läksin Annamiia juurde ja ütlesin: "Mida sa ajad? Me pole 3 aastat kohtunud."

Keegi ta sõpradest: "Mis vahet sel on, kas 2 või 3?"
Mina: "Kui poleks, siis ei oleks ma praegu ka veel siin."

Martin ja Ego tegid väljas huumorit kõigile. Selline tunne oli, nagu nood Annamiia sõbrad poleks kunagi nii palju korraga naernud. Selleks, et end mugavalt sisseseada, tõid Ego ja Martin mingid matkatoolid autost, istusid maha, jõid õllet ja muudkui seletasid. Martin: "Mis teeme? Võtame möllu kinni ja paneme möllu!" ning tegi selleks vastavaid liigutusi.

Martin ja Ego demostreerisid Nõo kooli tarkadele oma keeleoskusi, ajasid seal inglise ja vene keele seguteksti. Martin: "See on siin see Peipsi ozero."

Lisaks sellele meenutasid nad veel eelmisest nädalavahetusest meeldejäänud läti keele väljendeid. Pärast läkski jutt üle meie Lätis käigule, mille peale üks tüdruk küsis: "Mis te sõidategi nii mööda Eestit ringi v?"

Mulle hakkas kõrvaltvaatajana see mõte meeldima. Ma ei taha viimasel ajal üldse kodus olla, 24/7 tripiks ringi kuskil. Nii meenuski mulle mu järgmise nädala plaan rattaga Viljandisse minna. Rääkisin sellest ka neile, mille peale Egol tuli mõte pühapäeval autoga sinna hoopis minna. Mina: "Lähme jah. Nädalavahetusel on Hansa päevad ka Viljandis."

Martin: "Ohh, siis lähme peksame kõik rüütlid sassi" ning jutustas, kuidas teed rüütlil selle näo ees oleva asja lahti ja paned rusikaga: "Tutsaki!"

Ma ei tea, mida ta veel öelda tahtis, aga lõpptulemusena kukkus see välja tal hoopis teistmoodi. Martin: "Mul on kummirusikas!"

Joosep ja Anne olid ka nõus Viljandisse pühapäeval minema. Enamus aega, kui me väljas segast panime, istusid nad autos ja kuulasid muusikat. Pärast tuli Anne ka välja. Käisin Joosepi juures ja küsisin, et miks ta nii vaikne täna on, kuna muidu ta särab ja räägib rohkem, aga ta oli täna lihtsalt väsinud, unine vms. Teine põhjus oli see, et väljas olid sääsed.

Autost tuli laul "sul on kõige kaunim kann", mille peale Martin ütles: "See on see assi-i laul."

Juba enne sinna jõudmist oli meil plaan paadiga Peipsi peale sõitma minna. Küsisingi Annamiialt, et kas tal paati pole, aga kuna polnud, siis küsisin, et kust paati saaks. Üks ta sõber ütles, et ma jalutaks naabrite juurde kuskilt läbi metsa, neil pidi olema, aga sealkohal jätsin selle mõtte katki.

Rääkides veel Lätist, siis jutustas Ego kõigile sellest, kuidas Martin ühe teatud koha bussipeatuse märgi rotti pani, mida Martin nüüd autost otsima hakkaski. Kõik täiega naersid, kui seda nägid. Nii tuli Egol ja Martinil mõte see bussipeatuse märk Annamiiale kinkida, kuigi Annamiia ei teadnud, mida sellega peale hakata. Nad soovitasid tal selle ukse peale panna, aga Annamiia pani igaksjuhuks sauna kamina peale. Lõpptulemusena talle täiega meeldis see. Ma ütlesin ka talle, et ma oleks mega õnnelik, kui keegi mulle midagi sellist kingiks. Nii, et kinkige tulevikus mulle bussipeatuse märke ja igasuguseid muid debiilseid asju. See ongi tegelt kõige naljakam/erilisem vms.

Tegelikult oli mul selle bussipeatuse märgiga teine plaan. Tahtsin, et nad võtaks Ranna bussipeatuse märgi alla, paneks sinna selle asemele ja viiksid Ranna bussi peatuse märgi sinna, kust tolle märgi tõid, mille Annamiia kinkisid. (Sorri, keeruline lause sai, aga ma ei saa igaksjuhuks kohanimesid nimetada).

Ma panin ka üsna segast seal Annamiia sünnipäeval. Lambist katus sõitis ära täiega. Ütlesin Annamiiale, et ma tahan ta ema, ta venda ja ta tuba näha. Vedasin ta endaga tuppa kaasa. Käisime Annamiia toas ja siis pärast ma koputasin ta venna toa uksele. Ma ikka tahtsin täiega ta pikki juukseid näha, aga ta magas ja ma ei näinudki.

Pärast, kui Annamiia ja ta sõbrad saunas romantikat tegid ja küünlavalgel veini jõid, läksin sinna mitu korda ja panin tule põlema. Lõpuks puhkusin küünlad ka veel ära, kustutasin tule ja läksin välja. 5 minutit hiljem läksin uuesti sisse, puhkusin uuesti kõik küünlad ära ja läksin minema. Üks tüüp sai pahaseks juba mu peale ja siis ma ei viitsinud rohkem kiusata neid. Meil läks igavaks juba ühe koha peal nii kaua passides ning nii oli me autoseltskond nõus randa minema. Läksime sinna puhkemaja juurde, kus me ennemgi käisime. Väljas oli juba valgemaks läinud. Elu mõnus oli seal. Võtsin plätud jalast, läksin jalgupidi vette ning jalutasin mööda ranna äärt kaugemale, Joosep kõndis teisele poole, seal oli mingi muulitaoline asi. Ego ja Anne jäid trepi peale istuma, Martin läks aga puhkemajja. Seal oleks nagu mingi remont pooleli olnud, uksed olid lahti ja kõik oli segamini. Martin hakkas laamendama seal, näppis kõikvõimalikke lüliteid, lõpuks sai mingid tuled ka põlema, aga ma käskisin ära kustutada, et mitte tähelepanu äratada.

Ta leidis kuskilt mingi puust ämbri vms. Lambist viskas tolle uksest välja nii suure kaarega, et too kukkus vette. Sinna see ka jäi. Naersime, et kui Venemaa piirini jõuab, siis venelased lasevad snaipadega puruks.

Seal oli mingi suitsuahi. Tolle küljest ühe jupi viskas ka Martin vette. Ta üldse mööbeldas mega palju, ise muudkui seletas: "Laseme rotti!"

Mina: "Sa muust ei mõtlegi, kui rottimisest. Kogu aeg sa tahad rottida kuskilt midagi. Aitab juba."

Kõigelõpuks leidis tulekustuti. Kõik juba jooksid auto peale ära. Martin avas tulekustuti ja lasi seda pulbrit kõik kohad täis, eelkõige suunaga järve poole, nii et pärast oli vee peal pikk triip seda pulbrit. Me ei jõudnud ära naerda. Lõpuks tuli Martin ka autosse, tahtsime kiirelt minekut teha. Olime juba auto ümber keeranud, aga mõtlesime siis, et kes siia ikka vaatama tuleb ja läksime tagasi. Martin leiutas veel selle tulekustutiga. Panigi rotti selle, paigutas autosse ka ära. Veel võttis ka mingid grillvardad ja asjad kaasa sealt. Ego ja Martin olid umbe õnnelikud oma saagi üle ja kõigest sellest poolest elamisest, mis neil pagassi kogunenud oli. Läksingi siis, et pilti teha sellest kõigest, aga Martin sättis just tulekustuti, nii et see avanes ja mulle lendas see osaliselt näkku. Pärast oli pool tundi veel tulekustuti maitse suus. Plätud olid ka valged, aga need said suht ruttu puhtaks. Martin ei jõudnud ära vabandada, kuigi ma ainult naersin ja ütlesin, et ta õnnelik oleks, et mu kaamera objektiivi see värk ei lennanud.

Lõpuks läksime tagasi Annamiia juurde. Ta ema oli ka välistrepile suitsu tegema tulnud ning rääkis mingi Annamiia sõbraga juttu. Küsisin, et kus teised on ja küsisin, et kas ma võin ka tuppa minna.

Annamiia ema: "Ei või tead. Võid küll, nad on köögis."

Esimese asjana, kui ma kööki jõudsin, küsisin: "Veel küünlaid on kuskil v?"

Üks tüüp, kes ennem pahaseks sai, kui ma küünlad ära puhkusin, ütles: "Eletripirnid on. Võid need ära puhkuda, kui jõuad."

Ütlesin Annamiiale, et me hakkame ära minema ja lahkusin. Seniks oli Joosep ümber auto käinud ja igasugust teksti tolmule kirjutanud - kana, chiken jne. Läksin nüüd ise rooli, kuigi ma sõitsin juba seal puhkemaja juures, kus oli üsna keeruline tagurdada, mingid puud ja värgid jäid ette, siis teiste juhendusel sõitsin. Siduripõletamine on põhiline ikka, aga jaa ma nii armastan seda Martini autot juba. Või noh seda, et ma oskan sellega sõita, ilma et väljasuretaks jne. Tegingi tagasi minnes rekordi jälle - 160 km/h. Kõik elasid kaasa ja plaksutasid, aga sellest rohkem ma enam kiirust ei ületa, ma ei taha teiste elu ohtu seada vms. Üksi sõidan, siis äkki kunagi..

Jõudsime Alatskivile. Sealt näitas silt Peipsi äärde. Mulle ei andnud ikka rahu, pidin veelkord Peipsi äärde saama. Ma tahtsin tegelikult päikesetõusu ära oodata, sest päike tõuseb idast ja praegu me olime põhimõtteliselt Ida-Eestis ning järve taustal päiksetõus on väga super.

Elu hull tee oli, aga lõpuks jõudsime eravaldust meenutava kohani, kuigi seal tundus olevat mingi ranna koht, kus ujumas käiakse. Mulle täiega meeldis see koht, meile kõigile meeldis. Tegime hästi palju pilte. Päike polnud veel tõusma hakanud, aga taeva ja veel peegeldus oli elu mõnus. Kirjutasime rannaliivale oma nimed ja niisama nautisime meile avanevat vaadet. Poleks tahtnudki sealt ära minna.

Käskisin Joosepil ise tagasi sõita, sest see tee oli suht hull. Pidevalt oligi nii, et kui ma sõita tahtsin, siis tuli just mingi hull tee ja nii lasin Joosepi rooli jälle. Tagasi sealt Alatskivile jõudsime, siis Ego ütles, et siin kuskil peaks Alatskivi loss ka olema. Joosep viiski meid sinna. Mina, Ego ja Martin läksime lossi juurde. Ego: "Võiks pärast Biku poole minna."

Martin: "Lähme jah. Lendame sisse - jalg ees, uks taga!"

Tegime seal igasuguseid pilte veel. Põhiteema on see, et Egol ja Martinil on peaaegu iga pildi peal käed püsti kogu aeg. Tahtsin Egoga pilti teha, siis andsin kaamera Martini kätte. Ta hakkas aga nii haigelt klõpsutama, käis meil taga ja muudkui pildistas. Pärast ma tükkaega kustutasin osasid pilte, mis uduselt jäid. Autos ka Ego sattus hoogu, kui ma sõitsin. Ma läksin lõpuks mega pöördesse juba selle välgutamise peale.

Sõitsime Alatskivilt edasi, kuni keegi rebast nägi. Joosep peatas auto kinni ning Martin ja Ego hüppasid autost välja ning jooksid rebasele järele. Elu haige oli vaadata neid, kuidas nad pika heina sees jooksid, udu oli ka veel maas. Rebast nad ikkagi kätte ei saanud. Siis oli jälle põhiteema: kanaaaa. Sõitsime edasi, kuni Tartumaa kaart tuli. Pidasime seal kinni ja Ego pani tomtomile järgmise Peipsi äärse sihtkoha. Hakkasime siis sõitma. Mina sõitsin jälle. See tomtom juhatas aga meid niiii mööda, et me sattusime kuhugi heina teele, kus oli hein pikem, kui auto. Peatusime kuskil, ütlesin Joosepile, et ta ise rooli läheks jälle. Panime edasi läbi heina, vahepeal sai tee peaaegu otsa juba, me sõitsime ikka edasi. Heinapurud lendasid kõik esiklaasile. Ma oleks võinud pilti teha sellest, milline see esiklaas seest vaadatuna oli. Martin karjub tagant: "Lase möksi!"

Joosep: "Tra me oleme jumala kompaini eest ju."

Ego: "Kõik on mingi paugulille lõhna täis jälle!" Pärast seda käiski mingi paugulille teema, mida terve auto täis oli. Pärast Tartus Fasti ees käisime, siis ka kõik naersid seda, milline me auto välja nägi - eest ja külje pealt paksult neid paugulilli täis ja tagant ülitolmune.

Tartusse sõites sai elu nalja. Kõik elavnesid kuidagi peale seda, kui me sinna heina sisse sattusime. Kõige haigem oligi see, et tegelt läks otsetee asfaltilt, aga tomtom juhatas meid ringiga mööda heinamaad. Ära asfaltile tagasi jõudsime, siis läksin ise tagasi rooli ja sõitsin, kuni Tartuni. Joosep mängis kõrval peegliga. Keeras selle nii, et ta mind näeks. Ma hakkasin naerma täiega ja küsisin: "Avastad end peeglist jälle v?"

Joosep naeris ja noogutas.

Enne Tartut vahetasime kuskil bussijaamas kohad jälle. Sisenesime Tartusse mööda Kaarli puiesteed. Mitte keegi ei saanud aru, kus me oleme, mingi Tartu äärelinn vms. Vangla juures oli jällle see rõve hais ja siis veel räägitakse, et Tartu on heade mõtete linn. Sõitsime üle Emajõe. Mina: "No Martin, kuidas see vene keeles siis oli?"

Martin: "Mamotski river!"

Peale Tartut vahetasime Joosepiga kohad tagasi. Sõitsin, kuni Võruni. Kõik vaidlesid täiega laulude üle, millest ma eelnevalt juba rääkisin. Joosep pani mingi laulu käima, aga Egole ei meeldinud too ja siis Ego lubas autost välja hüpata, kui Joosep järgmist laulu ei pane. Lõpuks ta ei hüpanud ikka. Ma käskisin maha rahuneda neil. Ma arvan, et asi oli väsimuses vms, aga muidu oli toree ikka. Nad panid seal taga segast ikka edasi. Joosep jäi vahepeal peaaegu magama, silmad vajusid kinni juba, nii et ma mitu korda naersin teda.

Tartust Võrru sõitsin rahulikumalt igaksjuhuks, kuigi ma ületasin ikka haigelt kiirust nii siis, kui ka terve selle öö/hommiku jooksul. Jõgevamaal ja seal äärealadel vms oli hea sõita, liiklus põhimõtteliselt puudus, ei ühtegi autot ega politseid.

Jõudsime Võrru, siis viisime Anne koju ja läksime Olerexi. Tahtsin hakata väljapääsust sisse keerama, aga siis taipasin, et vale koht. Mul tuli endal ka uni peale juba, enam ei saanud aru midagi. Pohh sõitsin vastaasuunas ja keerasin siis õigest kohast sisse. Joosep naeris täiega mind, Ego ja Martin ei saanud midagi aru. Kogu tee, kuni Võruni, püüdsin meenutada, kuhu Joosep oma auto jättis. Mul ei tulnud meelde. Kõiki neid öiseid seiklusi oli nii palju olnud, et lihtsalt ei meenunud, aga mul tuli hoopis see meelde, et tänase hommikuga oleme me Joosepiga nädal aga sõbrad olnud. Ütlesin seda neile ka. Joosep: "Jee!"

Peatasin Olerexi ees auto lambist kinni kuskil. Kõik läksid maha. Ego pani joogid katusel, arvas, et ma jään sinna seisma, aga ma sõitsin edasi ja parkisin auto ära. Ma ei teadnud, et need joogid seal katusel on, aga kui Ego nägi, et ma edasi sõidan, siis ta läks jooksuga jooke päästma. Joosep naeris täiega jälle. Ego tuli auto juurde, pani joogid maha ja läks Olerexi. Natukese aja pärast tegin ukse hooga lahti, joogid jälle lendasid. Pärast Joosep oleks ka need veel peaaegu ümber ajanud. Rääkisimegi juttu seal veel, kuni Joosep läks ka teiste juurde Olerexi ja ma jäin autosse magama. Nad tulid tagasi, siis Joosep küsis elu ägedalt: "Noh, tudusid v?"

Ma jälle naersin, ma ei tea, kuidas mul uni juba tuli. Nad olid mingi 15 minutit seal Olerexis. Ego rääkis müüjale mingist küpsetatud kana eritellimusest, mille ta kolmapäevaks pidi saama.

Autos käis jälle Terminaatori laul "Rakett". Eelmine nädal samal ajal, kui me Võrru hakkasime jõudma, tuli ka see laul raadiost ja ma jälle laulsin: "Tule istu mu raketti, lähme lendamaa!" ning meenus 160 km/h.

Viisime Joosepi ta auto juurde ära (lõpuks mul tuli meelde, kus kohas see oli) ja siis edasi Rõugesse. Viisin nad Eesti ema juurde autoga ja läksin ise koju magama. Kell oli pool 7 hommikul.

Jaa siin lõppeb jälle üks meeldejääv trip koos kõigevingemate inimestega. Loodetavasti tuleb neid veel ja veel ja Peipsi äärde lähme kindlalt kunagi tagasi. Love it. Aitääh, et selle suve juba nende kahe nädalavahetusega nii toredaks olete teinud. :)