Kui ajast aega muistses muinasloos

Pühapäeva hommikul isaga iga aastase traditsioonikohaselt Vastseliina laadale. Kõndisime Kädi ja Annuga mööda laata ringi, padjanäod veel kõigil värskelt peas ja kõhud tühjad - ostsime süüa, pärast issi ostis jäätist ka veel mulle. Ta jäi ka meie juurde, pani elu segast nagu tavaliseltki. Kädi ja Annu ütlesid ka, et mul on ikka nii äge isa. Jah on küll.
Laadal nägin jälle palju tuttavaid ja muid toredaid inimesi. Kõik oli hea ja tore, kuni vihma sadama hakkas. Kädi läks koju, ostsime isaga süüa veel, Annu tuli ka meiega Võrru ning ma läksin koolimajja laulma. Õppisime uut laulu "Ajamere kaldal", laulsime mõned laulupeo laulud läbi, mida lõpupeol esitada ning rääkisime laulupeost. Õpetaja: "Birgit Pettai on meie press!" - see eeldas siis seda, et ma kaameraga kõik hetked jäädvustaks. Eks ma püüan siis endast parima anda.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et kogunema hakkasid kõik tänavused lõpetajad ehk siis mu klassikaaslased ja paralleelikad. Toimus lõpupeoproov. Esmateatena facebookis tundus see kõigile absurdse mõttena, aga ma nägin sel siiski mingit sügavamat tähendust, kui tulles nüüd lagedale jälle oma inimesearmastusega, et veel viimaseid kordi ühise eesmärgi nimel meid kõiki püüdlemas näha. Sain positiivse ülletuse osaliseks, kui nägin, et nii paljud võtsid vaevaks täna, pühapäevasel päeval koolimajja tulla. Ma arvasin, et paljud ei hooli sellest, kuid lõpp on nii mõndagi muutnud.
Laane ilmus päevikuga välja, kus olid meie hinded ning eksamitulemused, millele kõik oma allkirja pidid kirjutama. Sealt tuli lõpuks välja ka mu kirjanditulemus, mida ma kellelegi avalikustada ei tahtnud. Nüüd polnudki sel enam tähtsust, veelvähem siis, kui Jaanus selle avastas, sest talle ma ei heidaks kunagi midagi ette. Ükskord pidi see nagunii kuidagi välja tulema.
Rääkisimegi pärast Jaanusega, olin jälle oma eksamitest seletamisega nii hoos, mille peale Jaanus ütles: "Sinust ikka ei saa kirjanikku. Ajakirjanikuamet tuleb maha panna ja minna ajalugu õppima!" - seda muidugi naljaga, sest REAALSELT oleks see mõeldamatu. Jaanusega on üldse nii hea rääkida, ta rebib palju, aga ta sõnadel on mu jaoks suur väärtus. Mulle pakub rõõmu juba ta nime lausumine - JAAAAANUUUUS, nagu ma teda nähes alati ütlen.
Lõpupeo prooviks kogunesime esmalt kolmandale korrusele, et end paarikaupa üles rivistada ja sealt kõik koos aulasse sammuda. Ma olin eelnevalt kaalunud oma kahe põhivenna vahel: Moks või Kapp, kellega koos käest kinni aulasse minna? Moksi aga polnud täna ning otsustasin Kapi kasuks. Samal ajal, kui me seal kõrvuti kõndisime, jutustasin talle lugu oma eelmisest blogist - kuidas ma ta sõpradel kainekas olin jne.
Läksime aulasse, istusime nii, nagu lõpupeolgi - a-klass ühel pool, b teiselpool. Räägiti igasuguseid asju, laulsime Eesti Vabariigi hümni ja koolihümni. Ma ei saanud aga võimalust käest lasta, et meid korraga ühes kohas nii palju koos oli, võtsin kaamera ja hakkasin pildistama. Praegu, kui ma neid pilte vaatan, siis kõik olid juba sel päeval kuidagi kurvameelsed. See mõte lõpetamisest oli juba enamuse jaoks kurb. Pärast käisime all klassis veel. Klassijuhataja soovis mulle kirjanduse eksamiks edu ja ütles, et ma saan peksa, kui ma nüüd ka ära ei tee. Jaanus vehkis harjaga ja pani segast seal nagu vanadel headel aegadelgi.
Õhtu oli taas sisustatud õppimisega - kirjanduse lõpusirge. Lugesin erinevaid kokkuvõtteid, millest leidsin mõned endale tähtsad mõtted:
A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus" - Andres armastas Vargamäed, armastus on sundus, ja kas ilma armastuseta Vargamäe vastu oleks sinna tasunud asudagi.
K. Hamsun "Maa õnnistus" - Ei või iseendal jalus olla.
Lugedes kõiki neid kirjanike loominguid, käis peast läbi mõte, et polegi nii kerge raamatut kirjutada. On vaja sügavamat seost ühiskonna, filosoofiaga jms, mitte pelgalt seiklusi ja omi tundeid.
20. juuni - selle kuupäevaga meenub nii palju. Just täna saab 3 aastat sellest, kui ma põhikooli lõpetasin. Alles see oli, kui ma seda veel kauaks taga igatsema jäin ja nüüd lõpetan juba gümnaasiumi. Need kolm aastat läksid nii kiiresti, liigagi kiiresti.
Siis tegime Kapiga plaane. Ma olen selle kooli jama pärast paljud muud asjad ära unustanud, mille eest Kapp nüüd hoolitses. Ma ei tulnud üldse selle peale, et lõpumöllul nõusid vaja läheb jne. Kapp pööras aga kõigele vajaminevale tähelepanu ja sellega sai mitmed asjad planeeritud. Naersingi, et ta võtab vaikselt juhtpositsiooni üle.
Kapil oli hea plaan möllu kohta: "Kiirelt sinna, kiirelt koju!"
Pärast pool päeva seletasin Sanderiga veel. Temaga on nii võimatu rääkida vahepeal. Nimetasin teda tähenärijaks, kuna ta leiab alati mu tekstis vigu, sest ma kaotan kiiresti kirjutades mõned tähed ära, mille peale ta mind täheõgijaks peab.
Joosep tuli kaa üle pika aja msni, kuigi nii väheseks ajaks. Ütles, et läheb ära. Logis välja, aga tuli siis tagasi, kuna unustas tsau öelda, ütles tsau ja läks uuesti ära. Ta on nii naljakas ikka.
Hommikul jätkasime Sanderiga oma vestlust, mis eile õhtul pooleli jäi, pidime koos Kreutzwaldi gümnaasiumi lõpupeole minema. Ütlesin ÜlikonnaTaurile, et tal on homme viimane võimalus oma ülikonna mittekandmist heastada ja mu lõpetamisele tulla, ülikond seljas. Ja läksime Annuga linna. Mu riietus oli aga nii kirju, et sain juba Rõuges bussi oodates positiivse tähelepanu osaliseks.
Läksime Annuga varem linna, kuna ma võtsin endakanda ikkagi lõpuks klassijuhataja kingituse ostmise. Käisime Mustas kassis, mõtlesin, et ostan midagi klassikalist, aga ma ei leidnud sealt ikkagi midagi sellist, mis talle kinkida sobiks. Lõpuks ostsin mingi koti, kuhu sõrmus sisse panna, mis on üks osa kingitusest.
Istume Annuga pargis, ma ei mäleta, mida me ootasime, aga siis ma nägin Joosepit ja siis Piretit ning olin jälle mingi happy ending, et oma sõbbusid nägin. Rääkisin Piretiga juttu, samal ajal, kui Joosep Roobenist süüa ostis. Mulle meenus automaatselt see, kuidas ta sealt alati midagi hääd ostma peab ja hakkasin naerma, kui ta lehvitas.
Nägin Mallat, küsisin, et mis lilli ja mis värvi ta tahab, ostsime Annuga kiirelt lilled ära ja läksime Kandlesse. Nagu Malla eelnevalt öelnud oli, siis toimuski lõpupidu sees ja me pidime kõrvalsaalis kõike ekraanilt jälgima. Suht masendav, aga siiski oli kogu see aeg meil tore seal. Mega palju sõpru ja tuttavaid oli. Ma vist ei peaks seda kogu aeg ütlema, sest see on nii enesestmõistetav, et mul neid igalpool on. Läksin Sillu juurde, kuna mind huvitas täiega, kuidas ta mu sugulast teab, kellega ta just juttu rääkis. Küsisin ning selgus, et ka nemad on omavahel sugulased ja järelikult on Sillu ka mu sugulane. Jah, maailm on tõesti väike.
Kui lõpuks see lõpuaktus vms algas, siis feilisime seal kõrvalsaalis, plaksutasime ja laulsime koos teistega hümni, mis siis, et lõpetajad ja kõik teised kõrvalsaalis õigel aktusel olijad meid nagunii ei kuulnud.
Mulle meeldis see, kui Sven lõputunnistuse sai ja kõik õpetajad seal läbi kallistas. Ta on nii hea, nii äge ja armas inimene. Ma ei jõudnud ära oodata seda, millal talle lilli saan anda, et teda kasvõi korrakski näha. Lõpuks jõudis see aeg kätte ja siis algas ka suur trügimine. Kõik olid laiali igalpool ja vaevu mahtus liikumagi. Kõige esimesena nägin oma sugulast, Kaidit ning alustasin tavapäraste rituaalidega: lilled, kallistused, õnnesoovimised, pilt jne. Suundusin fuajeesse, kus c ja d-klassid olid. Leidsin Liisi, soovisin talle õnne, andsin lille jne, otsisin endiselt Sveni. Läks kaua, ennem, kui ta leidsin. Kõigepealt leidsin Sulevi. Soovisin talle õnne ja värki, teda kallistades märkas juba Sven mu kohalolu. Ma ei jõudnud veel valmistudagi, kätt suruda ega midagi, kui ta mind juba kallistama tormas ja oma sõnadega surnuks rääkima asus. Seda viimast muidugi mitte sõna otseses mõttes, aga ta rääkis korraga nii palju, et ma ei jõudnud isegi vastata veel millelegi. Igatahes oli see nii super ja emotsiooniderohke hetk. Kallistasime esimest korda elus ning selles oli tugevalt tunda me sõprust ja seda kõike, mis meid ühendab. :)
Ta ütles: "Aitääääh Birgit!", juba see, kuidas ta ütles, oli nii hea. Ta oli nii õnnelik - õnnelik lõpupäeva pärast, aga kindlasti õnnelik ka sellepärast, et ta mind nägi.
Samal ajal, kui ma teda kallistasin, küsis ta: "Sa mulle lilli ei annagi?" ning keeras kogu selle hetke naljaks. Alles kõige viimasena andsin talle lilled ning ta ütles: "Me peame kindlasti kohtuma, sellel nädalal!"
Küsisin kiirelt vastu, kas ta mu kirja kätte sai ja siis tegime koos pilti. Meil on võimatu vist ühtegi normaalset pilti koos kunagi saada, sest ka see pilt ei kukkunud just kõigeparem välja, kuna selle pidi nii lähedalt tegema ja mul on mingi ülilamba nägu, aga põhiline on see, et me oleme samal pildil jne.
Tal oli niii kiire, kuna ta pidi klassipilti minema tegema ja ma läksin Mallat otsima. Lõpuks leidsin ta ka üles ning suundusin siis Sanderi ja Eleriga koolimajja kooriproovi. Ma ei saanud üldse aru midagi nagu tavaliselt, kui ma mingi üliõnnelikus meeleolus olen. Laulsime kõik laulud läbi. Ma olin laulmise ajal ka nii rõõmus. Õpetaja ütles, et me liiguks ikka lauluga kaasa ja ei oleks nii tuimad. Ma peaaegu tantsisin seal juba, nii et mõni ei jõudnud mind ära naerda, eriti Sander ja Jaanus. Nad ainult naeravadki kogu aeg.
Pärast käisime isaga poes, siis Jaanus oli ka seal. Rääkisin talle, et mul pea sassis juba homsest lõpupeost, mille peale Jaanus peaaegu oma kartulid poodi oleks unustanud. Jaanus: "Mul ka pea sassis juba."
Isa naeris meid ainult.