Niisiis, 13. juuni, kui jõudsin end lõpuks välja magada ja start the study - kirjandus vajas endiselt õppimist, iseasi palju sellest kasu võis olla. Õppimine jäi sinnapaika, kui saabusid esimesed eksamitulemused - ühiskonnaõpetus, mille peale vallandus msnis uudishimulike rivi. Ma olin üks viimaseid, kes oma tulemuse teada sai. Eelnevalt kahtlesin üldse, et sõnum tuleb, kuna ma ei saanud sellest sõnumitellimisest tookord mitte midagi aru.
Ühiskonna tulemusega võis enamvähem rahul olla, kuigi ma väitsin kõigile vastupidist. Sain 70 punkti, kuigi ma olen alati eksamitulemustest lootnud nii, et alla 75 ei räägi. Vähemalt olid teised oma tulemustega rahul, nagu Mango ütles: "Kirjand on kõbim mul." Kõik ootasid endiselt kirjanditulemusi. See pidi aga saabuma alles kahe päeva pärast, pinge kasvas, kuigi ma endiselt ei muretsenud, et sealt midagi hullu võib tulla, pigem olin ühiskonnatulemuses pettunud.
Moks rääkis oma inka eksamist ja sellest, kuidas ta omaarust arvuti koolieksamist läbi kukkus - kuid siiski mitte. Mina: "Ülikond ostetud v?"
Moks: "Igaksjuhuks ei osta veel!"
Kerli tahtis, et ma otsiks nende 2009 aasta playbacki videod üles, aga kuna informatsiooni tuli igalt poolt nii palju, siis ma suutsin ennem mitu korda ära unustada, kui lõpuks otsima hakkasin. Leidsin ka lisaks sellele veel igasuguseid vanu ägedaid videosid, kus näiteks Kassu "Niki-Liisa" järgi tantsis jne.
Video vaatamise jätkuks vaatasin ka eilse "Eesti otsib superstaari" võidusaadet täispikkuses, kuigi eile Joosep juba ütles ära, kes võitis. Läksime Sännasse Kädiga, siis ta küsis kohe: "Arva ära, kes superstaari võitis?"
Ma pakkusin Artjomi, Kädi pakkus Liisi - Kädil oli õigus. Ma ei tahtnud, et Liis võidaks, kuigi tegelikult poleks ma kumbagi superstaarina eelistanud. Rosanna siiski oli, on ja jääb.
Saade muidu oli väga hea. Kõik kolme hooaja superstaarid korraga - võimas. Artjom ja Liis laulsid ka muidugi väga hästi, nägin oma vanu lemmikuid jne.
Õhtul rääkisime Joosepiga ka eksamitulemustest, ta sai minust küll vähem punkte, aga oli sellegipoolest üliõnnelik. Pärast rääkisime veel ja veel ja veel ja ma veendun üha enam, kui teistsugune ta on. Ta on huvitav. See teebki ta huvitavaks, et tal on eriline iseloom ja keerukas mõttemaailm, millele on raske pihta saada. Ma üritan aga alati kõigest lõpuni aru saada.
Ma olin jälle nii inspireeritud ja Jaanika ka just helistas ning kutsus välja. Läksin alla, kus oli autode järgi umbe kogunemine, tegelikult oli aga nii, et peaagu kõik olid oma autodega tulnud - Talis, Mikk, Ilves, Sander ja Jaanika. Rääkisime Saquga eksamitulemustest. Ta hiilgas oma ühiskonnatulemusega ja lubas kõik ülejäänud ära tampida, kes temast rohkem punkte saavad. Saqu rääkis oma tööst. Naersin, et pool klassi töötab leivatehases - Mari, Sander, Carol ja Mati. Talis seletas, et vähemalt saab kõht seal täis: "Pakki, suhu, pakki, suhu!"
Üks vanamees oli ka poe juures oma võrriga, tahtis, et poisid tal selle käima lükkaks. Nad tahtsid juba minna, aga siis läks võrr tööle ja too mees ütles: "Mul on paugupill!" ning sõitis me naeru saatel minema. Pärast ma tegin teistele veel naeruteraapiat ja rääkisin igasuguseid naljakaid lugusid, mis vahepeal juhtunud on. Ise naersin ja nad ka kõik naersid.
Teisipäeval ärkasin selle peale, et vanaema sadas uksest sisse, kuigi ma alles magasin. Ajas mingit keerulist juttu. Ta kogu aeg muretseb mu pärast, kuigi nagu ma eelnevalt olen öelnud, siis mu elu on nii hea, et see on küll viimane, millepärast muretseda.
Hakkasime Kapiga kohe hommikul seletama. Eksamitulemused ikka põhiteema kogu aeg. Kapp rääkis arvuti eksamist, kus lõpuks kõik file-d pidi weeblysse üles panema, aga ta ei osanud ja ei pannudki. Kapp: "Oleks face, oleks teine asi."
Mina: "Sa ka face'i peale üle läinud? Ma vaatasin, et sul mega palju sõpru juba."
Kapp: "Ma vahepeal jah. Nad ise kogunevad." - Ma ei saa üle ikkagi, et ma olin ta esimene sõber facebookis.
Kapp: "Uut laulu tead v?" ja saatis mulle "Valged ööd" lingi.
Mina: "Ma ei taha teada su uut repertuaari jälle, aga et selle võin siis mölluks plaadi peale kirjutada?"
Kapp: "Reiiiviii!"
Mina: "Jaa su reivimist on teada."
Kapp: "Ma pole enam selline." - seda räägib ta kogu aeg.
Mariga ka rääkisime tulemustest veel ja siis hakkasin blogi kirjutama. Mingi haige inspiratsioon tuli peale jälle. Seoses homse "Superstaar live tuuriga" kirjutas Liana ekstra minust oma blogis järgmiselt: "Homme on mul võimas plaan: lähen kontserdile, võtan oma tooli kaasa, sääse Offi ka, küllap võiks midagi näksida ka kaasa võtta. Näksida selleks, et kõht tühjaks ei lähe. Seega leiate mind homme Kandle aia taga lamamistoolis istumas, päikeseprillid ninal, krõpsu kauss kõrval. Jah, just Kandle aia taha, mitte Kandle aeda. Niiet, kui juhtub, et Ott Leplandi esinemise ajal kostab kõvem laul aia tagant, siis teadke, et see olen mina. (ps: kui see valjem laul aia tagant on absoluutselt viisist mööda ja kohutavalt õudse häälega, siis see küll mina ei ole, siis on see B.P) :)"
Mu enda blogimisest nii palju, et panin taustaks mängima Edvard Griegi muusika (Anitra tants, Trollide tants jne). Elu mõnus on sellist muusikat blogi kirjutamise ajal kuulata. Ma ei saa blogi kirjutades eriti sõnadga laule kuulata, kuna mul läheb mõte kaduma. Paljud peavad mind hulluks, et ma klassikalist muusikat vabatahtlikult kuulan, aga see ongi tegelikult sõna otseses mõttes MUUSIKA. Joosep ütles, et see on jubee ja hakkas "oma muusika" linke saatma, mille peale ma tegin avastuse, et mulle ka endiselt osaliselt meeldib selline muusika, nagu ta kuulab.
Kirjutasin pool ööd veel blogi edasi, Joosep ära läks, siis hakkasin Sannuga rääkima. Polnud ülikaua kuulnud temast midagi. Sai põhiteemat - eksamitulemusi, lõpupidu jne aetud. Tüüpiline jutt kõigiga viimasel ajal.
15. juuni esimene reaktsioon: "Minge kõik pe**e oma kirjanditulemustega!" Ma polnud isegi mõelnud sellele, et ma kirjandist nii vähe punkte võiks saada. Läksin alguses 100 punkti peale välja ikka ja nüüd olen täiega pettunud.
Mango: "Palju on vähe?"
Mina: "Sinust vähem!"
Mango: "Ära aja!"
Keegi ei uskunud, ma isegi ei uskunud, kui seda tulemust oma telefoniekraanil nägin, täielik šokk oli. Kõik need tulemused tulid nii korraga ka, et msnis kasvas uudishimlike rivi. Panin küll inimeste eemalepeletamiseks vastava pealkirja, aga sellegi poolest ei jäetud mind rahule. Kõik arvasid, et ma sain mingi ülipalju punkte. Kui ma ütlesin, et vähe, siis näiteks Oha ütles: "Su jaoks on vähe 70-80-ga midagi." - oleks see vaid nii siis olnud. Ma olin nii kindel, et ma saan üle 70 kindlasti. Korrutasin vaid: "Ma pole üldse rahul, üldse pole rahul!" ja lubasin endale, et ei ütle mitte kellelegi oma tegelikku tulemust. Põhivastus oli: "Ma ei taha sellest rääkida!", kuigi paljud palusid, et ma neile ütleks. Keili helistas ja nurus pooltundi, aga ma ikka ei öelnud. Ma ei öelnud isegi Svenile seda, kui palju punkte ma sain. See polnud ja ei ole siiani minu tulemus. Ma keeldun seda uskumast.
Jaanika oli veel suuremas šokis, kuna ta oleks peaaegu läbi kukkunud. Rääkisime ja kuna ta pidi Rõuges käima, siis kutsusin ta enda juurde. Sõime ta toodud šokolaadi, rääkisime ja helistasime veel mõnele klassivennale, et neilt tulemust küsida. Mast oli ikka kõigesuurem üllataja. Ta sai isegi minust rohkem punkte. See tegelikult ajaski mind kõige rohkem närvi, et kõik, kellest mina paremini suudaks, said rohkem punkte.
Eile just nägin unes, et pidin kirjandi uuesti kirjutama, aga ei viitsinud üldse. Nüüd ongi plaan vist järgmine aasta uuesti teha, kuigi esimene mõte oli muidugi apelatsioon, mille tegemist ma veel kaalun. Vähemalt on eksamitulemuste juures üks hea asi - see ühendas jälle mingil määral klassi. Kõik hakkasid omvahel suhtlema ja huvitundma üksteise kordaminekutest. Kapp ka ütles hästi: "Ma sain 23 punkti, tulemust nägin - süda jättis lööke vahele." - tüüp oli nii õnnelik, et läbi ei kukkunud. Mul oli ka hea meel ta üle.
Samal ajal, kui Jaanika siin oli, tuli Sven msni. Ma olin nii ummikus ega jõudnud kõigele korraga reageerida, samas tegevuse käigus ma unustasin vahepeal juba kogu selle jama. Tänu Sveni sõnadele sain ka esialgsest šokist enamvähem üle. Ta polnud ka eriti rahul oma tulemusega ja ütles: "Meist ei saadud lihtsalt aru. Ma tean, mida sa tegelikult suudad ja meist ei saagi keegi teine aru. Kui ma eksamikeskusesse tööle lähen, siis teed eksami uuesti ja mina loen läbi."
Ta sõnad rahustasid ja tõid mingil määral tagasi ka mu entusiasmi, nii et hakkasin õhtut planeerima. Maiku rääkis, et ta tahab piletitest vabaneda, Eliisil aga polnud õhtuks pileteid veel ostetud. Kuna ma nende mõlemaga samal ajal rääkisin, said piletid paari minutiga uue omaniku.
Hakkasin ise ka linna poole liikuma ja läksin alla bussi ootama, Helena ja Taavi tulid ka sinna jutustama. Mõlemad umbe särasid.
Jõudsin linna, siis läksin Krissu poole. Maailm on ikka väike, avastasin, et ta elab seal samas trepikojas, kus mu isa sõbrannagi, kelle juures me vahepeal käime. Olime mingi aeg Krissu juures ja läksime randa kiikuma ning panime niisama segast. Kädi, Carru ja Getu olid seal samas, aga ma olin nii maskeeritud, et nad ei tundnud mind ära.
8 ajal läksime Kandle juurde, ootasime Maikut ja Eliisi. Mul oli pea nii laiali otsas, et ma unustasin kogu aeg ära, et mitu punkti Maiku kirjandist sai. Mitu korda küsisin ta käest seda, lõpuks kirjutasin üles, et meelest ära ei läheks enam.
Suundusime kõik koos sissepääsu juurde. Käisin oma sõprade - Taneli jne juures, kes ennem juba helistasid, rääkisin nendega ja varjusin siis Eliisi ja Nilso taha, et keegi mind üles ei leiaks. Polnud viitsimist kellegiga seletada, kuigi Eliisile ja Nilsole ajasin ma ikka väga segast. Junkie oli olla juba, tuju aina tõusis ja mind ajas täiega naerma see, kuidas Kädi ja Carru mind kaugelt nägid, aga kui lähemale jõudsid, siis olin ma kadunud.
Eliis ja need käisid Anetiga autogramme sebimas. Ei saa ikka mainimata jätta, kui suur Getteri fänn Anett on, vaatamata sellele, kui pisike ta ise on. Hakkas nutma, kui ta korraga alguses Getteriga pilti ei saanud teha. Seal oli nii suur trügimine. Neid väikseid oli niii palju, et ÕUDNEE. Mul sai villand suht ruttu, andsin alla, aga pärast läksime ikkagi Liizu ja Merkaga
Triinu ja Teele käest autogramme küsima ja tegime koos pilti ka, kuigi ma tahtsin üldse Rosanna ja Artjomi käest autogrammi, aga noo põhiline oli, et Triin oli hästiäge.Kui kontsert algas, siis läksime Ella, Nilso, Aneti ja Manniga lava ette. Kõik superstaarid laulsid 2 laulu, ülejäänud esinejad rohkem. Ma hakkasin fännama seal kohe, suht segast sai pandud. Laulma hakkasin, siis Nilso esimene reaktsioon oli: "Ella, palun toeta mind - Birgit hakkas laulma!" Mitte, et ma mööda laulaks, aga see Nilso loll jutt rohkem, sest kui ta ise laulma hakkas, siis ma lihtsalt PIDIN ta vaikima sundima. See oli õudne, kuidas ta "Someone like youuuu" ajal ulgus.
Siinjuures pidin ära mainima ühe ilusa kevadise pärastlõuna, nimelt 3. mai, kui ma koolimajja laulma läksin ja väljas paralleelikaid nägin, kes inkat õppisid. Nilso rääkis midagi oma minevikust, kui ta veel mind ei teadnud ja polnud üle elanud traumasid, mida mina ja meie klass talle tekitanud on: kõik need hullused garderoobis, kui me klass lahtiriietuma hakkas, võtte
s esmalt paksult talvepüksid jalast jne. Nilso: "Siis, kui mu lapsepõlv veel rikkumata oli."Tuleb ja nii välja, et ma rikkusin selle viimase aasta jooksul kõvasti ta lapsepõlverõõme. Minupoolsed vabandused siis nüüd!
Aga tagasi "Superstaar live tuuri" juurde. Artjom esines, siis oleks tahtnud ainult karjuda: "Korrata, korrata", millest läks teema üle lõpupeole. Mina: "Kui aktus läbi saab, siis keeldume lahkumast ja nõuame kordamist. Ma tõusen püsti ja vehin kätega: "No , no." - seda viimast sellepärast, et Artjomi esitatud 30 second to marsi laulus "closer to the edge" olid just samad sõnad. Ma tõesti ei taha lõpetada, nooo ausalt. Nii kahju on sellele isegi mõelda. Laulsin seal veel "aeg on lahkuda", mis on ka üsna asjakohane laul lõpetamisele.
Mulle täiega meeldis see kontsert. Kõik laulsid nii hästi ja nii häid laule, et kontserdilõpus oli mul tahtmine kuhugi teise linna samale kontserdile veeelkord minna. Kui Getter lavale tuli, siis võttis Eliis Aneti kukile.
See oli nii hea, kuidas ta Getterit fännas, tal olid kõik laulud peas ja värki. Kuigi siiski mitte kõik, sest mina olen ju see, kellel isegi Getteri kõige uuemad laulud peas on, mida siis veel youtubeski leida polnud. Nilso hoidis ainult pead kinni, et ma neid kõiki peast kaasa laulda oskasin. Põhiline oli ikka "rockefeller street", mida ma tegelikult ainukesena vist peast ei oska ning üritasin näppudega kiirelt 1275 näidata, aga ma ei saanud hakkama. Lubasin Nilsole, et lõpupäevaks on mul see selge. Mega lõbus oli, sai reivitud, nii et kõik eksamitulemused ununesid selleks õhtuks. Nägin nii palju igasuguseid sõpru ja tuttavaid ka jälle. Pärast saingi Kätuga koju. Kontserdi juures huvitas mind aga tegelikult see, kuidas Lianal seal aia taga kuulata ja popcorni süüa oli. Vastus siiani puudub.Jõudsin koju, siis jätkus eksamiteema. Kõik see jama tuli jälle meelde, aga Jaanusega oli sellegi poolest hea rääkida, kuna temaga ma olingi terve päev tahtnud sellest kõige rohkem rääkida, sest ta kuulab alati ära ja lausub innustavaid sõnu. Jaanus: "No räägi rõõmu siis, kuigi ma vist ei tohi küsida tulemust, pealkirja arvestades. Sul see koolilõpp sõna otseses mõttes pe**e läinud, aga sa ajakirjanik ka, sul lubatud."
Ma ise olen enamvähem samal arvamusel, et see koolilõpp läks käest ära ja jookseb kuidagi nii allamäge. Pole enam millegagi rahul, aga Jaanusega rääkides tärkas mu peas uus mõte: "Ma naeran, kui ma ajalooeksamist rohkem punkte saan, kui kirjandist, siis ma karjun õnnest ja siis ma olen lõplikult ajalugu teinud ja lähen ajalugu ka õppima veel." - seda viimast ütlesin ma muidugi mõtlematult, sest seda ma küll teha ei kavatse.
Jaanus: "Si** kevad lihtsalt sõna otseses mõttes."
Tagantjärgi mõeldes polnud kevad üldse hull tegelikult, vähemalt kooli seisukohalt mitte. Ma olin 25. aprillil täiesti valmis kirjutama ja andma endast parima. See oligi kõige haigem, et ma kirjutasin kõige kauem, võtsin max aja sellest ja siis selline ootamatu tulemus, täiesti võimatu.
Jaanus: "Pead üle saama kuidagi, mingi motiveeriva asja leidma enda jaoks."
Õnneks ei muserda see tulemus mind muul tasandil, ainult kooliseisukohalt. Endas ma pole üldse pettunud, vaid parandajates ja nagu ma Jaanusele juba ütlesin: "Ma teen apelatsiooni, ma ei jäta seda asja nii!"
Jaanus: "Enamustel kool läbi ja sa jurad täie rauaga, ei taha kuidagi sealt koolist ära tulla."
Mina: "Jah kinninaelutatud sinna. Lähen ajalukku ikka täielikult!"
Vaatama sellele, et mulle ei meeldinud, et kõik üritasid välja uurida, mitu punkti ma sain, huvitas mind siiski ainult teatud inimeste tulemus. Nii näiteks rääkisin Lennartiga. Ta lisas oma jutuga aina optimismi, kuigi pärast, kui kedagi enam msnis polnud ja und ei tulnud, oli ikka nii lootusetu olla. Kuulasin Triin Niitoja esituses "Annabeli" ja siis Artjomi esituses "Üksinduse aeg". See viimane lõi vastava meeleolu kõigele eelnevale. Täna öösel kell 3 oli mul esimest korda tunne, et ma vajan just sel hetkel ühte head sõpra, kellega rääkida, kellele helistada kasvõi kell 3 öösel, nagu öeldakse. Ma tahtsin helistada, aga mu pea sundis mind siiski kainelt mõtlema. Keegi poleks suutnud läbi une minuga rääkida ega mu meeleolu parandada.
Kuna mul endiselt und ei tulnud, siis hakkasin keset ööd Svenile kirja kirjutama, kuna see oli ainuke viis, kuidas olla ta lähedal, kuidas temaga läbi iseenda rääkida, sest tean, et ta mõistab mind just nii ja mõtleb samamoodi. Mul oli tegelikult kiri ammu juba valmis, lisasin veel mõned mõtted ja kirjutasin ümber.
Ma olin terve öö nagu inspiratsiooniallikas. Pea oli mõtteid täis ja pliiats jooksis käes ega lasknud end paberilt õhku tõsta. Mul on alati kaks põhiseisu, mis inspiratsiooni annavad ja kirjutama panevad: õnn või ebaõnn. Seekord tabas mind see viimane.
Vahepeal oli peaaegu juba hommik saabunud ja väljas hakkas valgeks minema.
Läksin tagasi arvutisse ja hakkasin Peipsi pilte jälle vaatama. Ma ei saa vist kunagi üle meie öistest käikudest ja neist kõigist, kellega mul need kaks reedet nii toredad on olnud, et tahaks üha jälle ja jälle trippima minna nendega, naerda segast panna ja lihtsalt olla kuskil.Kuulasin raadiot - und ei tulnud, ei tulnud ega tulnud. Läksin kööki, tegin kurgivõileiva - und ikka ei tulnud. Kell oli 5 ja ma polnud ikka veel magama saanud, samas kui mõnel tööinimesel juba sellel ajal äratus oli. Kell 6 jäin lõpuks magama.
16. juuni - kuupäev, millega esimene asjana meenuvad Kirsika kunagised sünnipäevad. Lisaks sellele on ka veel Krissu sünnipäev: palju õnne jaah.
Hommikul hakkasin Joosepiga msnis rääkima, kuna lugesin öösel kõik ta blogid läbi, mille peale mul nii palju mõtteid tekkis. Nimelt avastasin seda, kui mitmekesine inimene ta on, sest kui ma temaga räägin, siis ma räägiks nagu kolme erineva isikuga: üks on see, kui ma teda reaalselt näen, msni tekst on hoopis teine ja blogis on ta veel keegi kolmas. Lisaks sellele meeldib mulle ta sõnakasutus. Ülihea on ta kirjutatud teksti lugeda.
Rääkisin Ellaga ka. Viimasel ajal ongi Joosep ja Ella põhisõbbud mul, kellega ma kogu aeg seletan. Ajasin Ella oma jutuga nii segadusse, et lõpuks ei saanud kumbki enam midagi aru.
Hommikul oli üldse mega energiline olla, seni kuni Jaanika mu punktisummaga kuuldavale tuli. Ta oli koolimajas käinud ja õpetaja näitas talle kõikide tulemusi. Ma olin selle peale nii pühaviha täis, saatsin Jaanika pe**e ja kirjutasin õpetajale kirja. Ma tahtsin, et see tulemus jääkski saladuseks, aga nüüd oli täielik glasnost. Lubasin Ellale,
et lähen kooli ja sõiman kõik ühekaupa läbi, et nad mu tulemuse avalikustasid. Emotsioonid möllasid täiega. Ma läksin nii pöördesse, kui keegi mulle kirjandit meelde tuletas või selle kohta midagi küsis, meeleolu kõikus haigelt, kuni lõpuks õhtul ajalootulemus tuli - 66 punkti. Ma muutusin sekundipealt mega õnnelikuks, jooksin mööda tuba ringi ja teatasin msnis kõigile: "Ma tegingi ajaluguuu!" St. et ma sain ajaloost rohkem punkte, kui kirjandist. Ma poleks uskunud, et ma nii palju punkte saan. Õpetaja ütles vahepeal, et hea, kui ma 20 ära saan ja ma ise arvasin ka, et max 50 punkti tuleb. Kuigi eilne ränk uudis kasvatas mingil määral siiski lootust, et ajalootulemus toob positiivseid üllatusi. Nii ka läks. Klassikaaslaste sõnad: "See on see, kes ajalugu teeb" läksid ajalukku, tulevikus võib nüüd öelda, et Birgit Pettai läks ajalukku, sest tema oli see, kes ajalugu tegi!Ma olen nii õnnelik nüüd, et vähemalt üks asi, mille ümber nii palju nalja ja pahandusi oli, läks üleootsuste hästi. Eile oma lootusetuses mõtlesin juba, et koolilõpus saan öelda: "Lõppes tulemusteta (õpitulemusteta, eksamitulemusteta), nagu oleks enamuse külma sõja kriiside kohta öelda saanud." Peale ajalooeksami tulemuse teada saamist aga ma seda siiski ei väida. Kõik on tegelikult hästi läinud, tuleb vaid kaaluda kirjandi apelatsiooni tegemist.
Kuigi mu msni pealkiri tol päeval, kui ma kirjanduse eksamist läbi kukkusin, oli kurjakuulutav, siis vaatamata sellele hakkasin ma täna siiski kirjandust õppima. Sain lõpuks õpetaja saadetud konspekti ka avatud ning hakkasin sealt materjali pähe ajama.
Õhtul hakkas Malla oma küsimustega pihta - tahtis ka teada, et kui palju ma kirjandist punkte sain, aga ma ei öelnud ja kutsusin ta hoopis endaga kaasa, et Sveni kiri postkasti viia. Käisime poes ja jalutasime üles tagasi. Nagu alati ei jõudnud me üksteisele kõike ära seletada. Tihti on nii, et ma segan sadakorda ta jutule vahele, aga ta üritab kogu aeg oma jutu ära rääkida ja lõpuks on nii, et ma unustan üldse ära, mida rääkida tahtsin. Igatahes meil sai jälle nalja. Kõnnime ja järsku laguneb Mallal püksirihm ära: osa juppe oli juba ära kadunud ja teised kukkusid lihtsalt küljest ära. Malla hakkas karjuma ja jooksis koju, ma vaatasin ja naersin.
Tahtsin õhtul Sännasse minna, aga vihma hakkas uuesti sadama. Paarkümmend minutit hiljem paistis taas päike. Võtsin ratta ja hakkasin Sänna poole liikuma. Elu hea värske lõhn oli peale vihma. Jõudsin Janise teeotsa, kui ta ka juhuslikult seal oli ja minuga kaasa sõitis. Käskisin tal aga tagasi minna, kuna ma arvan, et ta vanemad ei lubaks tal eriti kaugele sõita. Nüüd ta ootab, et ma temaga jälle millalgi sõitma läheksin.
Hakkasin Sännasse jõudma, siis helistasin Silvale ja kutsusin ta ka välja, hiljem tuli Deivi ka. Panime niisama kolmekesi segast, kuigi mul polnud üldse viitsimist eriti. Hakkasin ära minema, aga Silva ei tahtnud, et ma läheks ja tuli mind saatma. Kui Silva ära läks, siis võtsin julguse kokku ja helistasin Joosepile (ma ei julge talle kunagi helistada).
Joosep: "Ära karda, ma ei hammusta, vb natu, aga mitte suurt tükki."
Mina: "Siis ma ikka kardan. Ma tahan täiuslik olla. Kui sa tüki ära hammustad, siis ma pole enam."
Joosep: "Oled ikka. Siis on mul ka osake täiuslikkusest."
See täiuslik tükk jäi tal ikkagi saamata, kuna ta juba magas, kui ma talle helistasin. Jõudsin koju, siis läksin ka vara magama.
No comments:
Post a Comment